teisipäev, 29. november 2011

Vürtsikas kanasupp kookospiimaga



Soojendavalt vürtsikas Tai päritolu laksa ehk supp kookospiima, riisinuudlite ja kanaga on eriti mõnus  soojendaja külmadeks ja pimedateks õhtuteks. Retsept on pärit siit ja pmst on see üsna sarnane ühele mu lemmiksuppidest, Tom Kha Gai'le nimelt, ainult et klassikalise Tom Kha'ga võrreldes on galangal ja laimilehed puudu ning spinat, nuudlid ja šallottsibul üle:):):) Tom Kha retsepti luban samuti millalgi üles panna ja seda juba lähiajal, sest õnneks on teravate seest soojaks tegevate toitude hooaeg alanud, niiet küll varsti saab seegi supp pildile püütud ;-)

Seniks aga sugugi mitte vähem maitsev kookossupp, milleks on vaja:

2 šalottsibulat
1 küüslauguküüs
5 cm jupp ingverit
1 spl toiduõli
2 väiksemat tšillipipra kauna v 1 suur koos seemnetega
1 spl pehmet pruuni suhkrut
1-2 spl kalakastet
2-3 kana rinnafileed
100 g seeni
500-600 ml kanapuljongit
400 ml kookospiima
mõned peotäied spinatilehti
1-2 laimi mahl
1-2 sidrunheinavart
riisinuudleid

Prae pannil õlis u 2 minutit peenelt hakitud šallotsibulad, tšilli ja ingver. Kui soovid, pruunista pannil ka kanatükid, aga võid need ka niisama supi sisse panna.

Lisa peenelt hakitud sidrunhein, tükkideks lõigatud kanafilee, viilutatud seened ja kanapuljong ning lase keema tõusta. Sega sisse kalakaste ja suhkur ning lase u 10 minutit podiseda kuni kana on küpsenud. Lisa mõned peotäied spinatilehti, kookospiim ja laimimahl. Soojenda kuni spinat on veits närbunud. 

Keeda paar peotäit riisinuudleid vastavalt pakendi juhistele ja lisa supi sisse. Pane kaussidesse ja kaunista värske koriandri ja laimisektoritega.


esmaspäev, 28. november 2011

Uskumatu mandlikook


See on täiesti uskumatu kook (retsepti sain siit), sest selle kohta võib kasutada kõhklematult omadussõna "tervislik"! Ja sealjuures, et kook on minu arvates ikka kohe väga tervislik (mitte ainult võrreldes teiste kookidega), on ta ka tõeliselt maitsev:) Mehed söövad ja kiidavad ka, tüdrukutest ma parem ei räägi, eriti kui neile mainida, mis koogi sees on (või et siis - mida seal ei ole):) Superhea näide koogist, mis viib keele alla ilma, et see oleks jube rasvane ja rammus või kohutavalt magus. Ja kooki on hästi lihtne teha - kui porgandi ja suvikõrvitsa riivimine välja arvata (nii väikeste koguste puhul läheb seegi tegelikult väga ruttu), seisneb koogitegu lihtsalt koostiosade kokkusegamise vaevas. 

Kusjuures kohupiimast katet ei ole vajagi koogile peale teha, kui ei soovi, sest kook on niigi mõnusalt mahlane. Samas, kui on soov teha koogist tordi moodi kook, siis võib selle horisontaalselt kaheks lõigata (kook on piisavalt paks, et saab seda ilusti teha nii, et jääb kaks parajat kihti) ja lisaks kohupiimakreemi vahele panna. Siis oleks vaja lihtsalt kahekordset kogust kohupiima v toorjuustu v nende kahe segu.

Mee asemel võib kasutada vahtrasiirupit, kuid siis tuleks soodat natukene vähem panna, sest vahtrasiirup on happelisem. Vahtrasiirupit peaks panema veits rohkem kui mett, sest vahtrasiirup on vähem magus. Ma ükskord tegin  seda kooki ainult vahtrasiirupiga, aga siis jäi mandlikook pisut liiga vähemagus.




Kook
720 ml mandlijahu
1,5 tl söögisoodat
0,5 tl soola
1,5 tl kaneeli
60 ml kookos- vm meelepärast toiduõli
60 ml mett
1,5 tl vaniljeekstrakti
3 muna
240 ml riivitud porgandit
240 ml riivitud suvikõrvitsat
240 ml hakitud õuna

Soojenda ahi 180 kraadini. Sega ühes kausis kõik kuivained omavahel, teises aga kõik ülejäänud koostisosad. Seejärel sega mõlema anuma sisu kokku ja pane võitatud 23-24 cm läbimõõduga koogivormi. Küpseta 40-45 minutit. Kook on valmis, kui koogi sisse torgatud tikk jääb kuivaks. Kook peaks säilima õhukindlas anumas toatemperatuuril 4 päeva, külmikus ühe nädala.

Katteks segasin 300 g kohupiimapastat 1 kuhjaga spl heleda rafineerimata roosuhkruga ning niristasin peale vahtrasiirupit.


reede, 25. november 2011

Suitsulõhe-suvikõrvitsa quiche

Kõigepealt tahtsin hoopis öelda, et blogist (paremalt alt poolt) saab nüüd otse mu Flickr'is asuvate piltide juurde, kuhu ma panen nii need pildid, mis blogipostitusse ära "ei mahu" (nt nagu pildid OLO'st Tchaikovsky's), kui ka need, millest eraldi postitust ei tule, aga mis on muidu lahedad (ja loomulikult toiduga seotud):) Viimased pildid on Neh'ist, kus esmaspäeva õhtul toimus esmakordselt õhtusöök sarjast 20 by 8. Seekord olid teemaks "Läänemere aarded".

Mis aga suitsulõhe-suvikõrvitsa lahtisesse pirukasse puutub, siis see on ikka täitsa uskumatu, et preagune on esimene quiche'i retsept, mis blogisse jõuab. Quiche'isid küpsetasin veel mõned aastad tagasi peaaegu sama tihedalt kui kooke, aga millegipärast viimasel ajal mitte nii tihti enam ja isegi kui küpsetan, siis pilti ikka kohe kuidagi ei saa. Seegi kord on foto ainult tervest pirukast, sest ei tahtnud hakata enne külla kaasa võtmist seda lahti lõikama ...

Retseptis on täpselt paras kogus 24 cm suurusesse koogivormi, aga tegin seekord ühte väiksemasse piklikkusse vormi, mille puhul täidist siiski natukene üle jäi. Kindlasti kasuta quiche'i küpsetamisel lahtikäivat koogivormi ja valmis quiche tõsta vormist välja restile jahtuma, et põhi jääks krõbe.


Põhi:
3 dl jahu
150 g võid
1 tl soola
2 spl külma vett
valget pipart

Sega sool ja pipar jahuga. Kasuta kindlasti valget pipart, sest mustad terad heledas taignas ei ole just kõige esteetilisemad. Näpi sisse külm või ja kui segu meenutab saiapuru, lisa külm vesi. Tee taignast pall, mässi toidukilesse ja pane vähemalt 30 minutiks külmkappi. Vahepeal saad täidise valmis teha.

Rulli taigen nii suureks, et saaksid panna ettevalmistatud (st võitatud ja jahuga üle puistatud) 24 cm läbimõõduga vormi põhja ja servadele, torka tihedalt kahvliga läbi ja küpseta 250 kraadi juures 7-8 minutit.

Täidis:
200 g suitsulõhet v - forelli
350-400 g suvikõrvitsat (u 3 pisikest)
1 sidruni koor
20 g võid 
3 muna
200 g hapukoort
soola, pipart

Sulata potis või ja pane kuubikuteks hakitud tsukiini potti, maitsesta soola ja pipraga ning lase kaane all u 10 min haududa. Lõhe lõika ribadeks. Klopi munad kergelt lahti, lisa hapukoor, sidruni riivitud koor, sool ja pipar.

Eelküpsetatud põhjale pane lõhe ja tsukiini, vala peale muna-hapukoore segu ja küpseta pirukat ahjus 200 kraadi juures u 20-25 minutit. Nii lihtne ongi :)


neljapäev, 24. november 2011

Õuna-toscakook

Õunahooaja lõpetuseks tuleb lõpuks ometi ka selle õunakoogi retsept, mida ma kõige rohkem käesoleval sügisel küpsetasin:) Tosca-kattega õunakoogiga on aga paraku nii, et olen koogi kas külla kaasa võtnud v teinud seda siis, kui rohkem rahvast on endale külla tulemas, niiet pole kas olnud sobilik kooki enne lahti lõigata v ei ole selleks lihtsalt aega jätkunud. Seekord aga tegin südame kõvaks ja lootsin, et sünnipäevalaps andestab mulle, et üks koogitükk vahepeal modelli rollis oli, sest kõik ju toimub ülla eesmärgi nimel:) Ühtlasi likvideerin lõpuks ometi ka oma võla nende ees, kes on avaldanud soovi retsepti saada ja kellele seda juba ammu lubanud olen:)

Tosca kook on kindlapeale minek st et reeglina on see igas seltskonnas populaarne, aga hapude õunte ja kaneeliga tõlgendus klassikalisest Toscast on minu arvates veelgi parem. Õuna-toscakook on seest mõnusalt mahlane, sest õunu on minu versioonis selle koguse taigna kohta päris palju. Seetõttu tuleks need ka suhteliselt väikesteks tükkideks lõigata, sest muidu on kooki halb lõigata ja koogitükk ei püsi nii hästi ühes tükis. Mahlase ja kaneelise koogi teeb aga eriti heaks krõbe mandlikate, mis lihtsal viib keele alla. Tõeliselt maitsev kook!:)


Kook:
2 muna
1,5 dl suhkrut
50 g võid
0,5 dl piima
2 dl jahu
1 tl küpsetuspulbrit
350-400 g hapukaid õunu (nt Antoonovkaid)
1 tl kaneeli

Kate:
80 g võid
1 dl suhkrut
2 spl jahu
100 g mandlilaaste
5-6 spl (vahu)koort

Vahusta toasoojad munad ja suhkur kohevaks vahuks. Lisa sulatatud või, piim ja läbi sõela jahu-küpsetuspulbri segu ning sega ühtlaseks taignaks. Tükelda õunad väikesteks tükkideks ja sega kaneeliga. NB! Retseptis toodud õunte kaal ei ole tervete õunte oma, vaid on saadud nende kaalumisel pärast puhastamist ja tükeldamist. Sega õunad taignaga õrnalt läbi ning pane segu võitatud ja jahuga ülepuistatud 24 cm läbimõõduga lahtikäivasse koogivormi, mille põhjas on ümmargune küpsetuspaber. Küpseta ahjus 175 kraadi juures 25 minutit, kuni kook hakkab pealt kergelt pruunikaks muutuma. 

Tosca-katte jaoks sulata potis või, lisa suhkur ja sega. Kui suhkur hakkab sulama, lisa jahu ja küpseta pidevalt segades saadud segu. Seejärel lisa koor ning kuumuta pidevalt segades kuni segu on ühtlane. Lõpuks lisa mandlilaastud ja sega läbi.

Tõsta mandlisegu koogile ja küpseta veel 20-25 minutit kuni kook on pealt kuldpruun. Lase koogil u 10 minutit vormis taheneda ja tõsta seejärel koos küpsetuspaberiga restile edasi jahtuma. Soe kook on eriliselt hea vaniljejäätisega ;-)

kolmapäev, 23. november 2011

Coq au Riesling


Nimetus on väga lahe ja kõlab igati uhkelt, aga tegelikult on tegemist ühe Nigella hästi lihtsa kanaroaga. Nigellalikult külluslik krõbedaks praetud peekoni ja rieslingus pehmeks hautatud kanaga toit on tõeliselt mõnus, eriti kui sellele ohtra tilli ja parmesaniga särtsu veelgi juurde anda. Kusjuures, peale koolis tehtud boeuf bourguignon'i, kus liha 24 h punases veinis marineeruma pidi, on see alles teine kord, kus ma teen toidu, mille sisse tuleb valada terve pudeli veini. Lahe!:)

Soovitan kindlasti kasutada kana kintsuliha, sest võrreldes rinnafileega on kintsuliha oluliselt mahlasem ja maitsekam. Kui kintsufileed parasjagu ei ole poes, siis võid kasutada ka kondiga kanakintsusid. Kanatükid võid jätta vabalt enne hautamist praadimata (nii on see ka originaalretseptis), aga minu arvates on liha enamasti oluliselt maitsvam, kui teda on enne küpsetamist pruunistatud (v vastupidi ehk pärast pikka aeglast küpsetamist veel pannil üle praetud nagu seda restoraniköökides pärast suiidimist tehakse). Annab kohe hoopis teise meki lihale ;-)

Alsace'is pidavat Coq au Riesling'ut söödama võiste nuudlitega, seega otsustasime lisandi valikul makaronide kasuks. Seekord on aga tegemist täisterapastaga, sellest ka pruunikam värvus. Parmesan ei ole muidugi just kõige stiilipuhtam lisand Alsace'i algupäraga toidu juurde, aga ma ei saa sinna midagi parata, et kui pasta juba mängu tuleb, siis käsi iseenesest sirutub parmesani järele ... :)

Kanaprae kogus on suur ja kuuele inimesele - isegi kui nad on suure söömisega - jätkub sellest täiesti vabalt. Me olime neljakesi ja u pool jäi veel järgi. Aga üles soojendatult järgmisel päeval ongi Coq au Riesling kõige parem nagu Nigella ütleb. Ja nii ongi, kuigi ka tegemispäeval on see hästi maitsev!:)

Väikeste mugandustega retsept on siin: 
1,2 kg nahata ja kondita kana(kintsu)liha
150 g peekonit
2 küüslauguküünt
1 sibul v porru
2 sellerivart 
3 loorberilehte
150-300 g seeni
0,75 l Rieslingut
soola, pipart
vahukoort (soovi korral)
hakitud tilli serveerimiseks
õli ja/või võid praadimiseks

Haki peenelt sibul v porru ja küüslauk. Lõika seller ja seened õhukesteks viiludeks. Lõika kanakintsud pooleks v kolmeks tükiks. 

Lõika peekoniviilud ribadeks ja prae krõbedaks. Tõsta kõrvale ja prae peekonirasvas (lisa ka võid, sest rasva nii palju, kui vaja, tavaliselt välja ei tule) küüslauku, sellerit ja sibulat, kuni viimane on klaasjas. Tõsta kõrvale ja pruunista pannil kanatükid. 

Pane suuremale pannile v hautamisnõuuse kana, pruunistatud peekon ja aedviljad, lisa vein, loorber ja seened. Maitsesta soola ja pipraga ning lase vein keema. Keera kuumust vähemaks ja jäta pliidile u 30-40 minutiks podisema. Kui kana on pehme, lisa soovi korral ka vahukoor. Serveerimisel raputa toidule hakitud tilli ja lisa parmesanilaaste.


esmaspäev, 21. november 2011

Lemon Curd





Seekord otsustasin proovida seda sidrunivõiet, mis pmst on sama tegevuskäiguga, kui lemon curd, mida ma muidu teen, ainult et natukene teiste koostisainete kogustega. Ja sidrunimahla asemel kasutasin laimi oma, sest laimiuputus ei olnud ka pärast Key Lime'i jälgedes valmistatud juustukoogi küpsetamist veel likvideeritud:)


Lemon curd'i tegemisel on eriti oluline jälgida, et muna kuumutamisel tükki ei läheks!!! Kui see siiski juhtub, ei ole muud teha, kui segu ära visata ja uue tegemist alustada. Kurnamine ei päästa midagi, sest konsistents on siis juba vale ja lemon curd'i sellest segust enam ei saa, vaid sidrunimaitseline munapudru v omleti ;-) Seega soovitan esimestel kordadel teha lemon curd'i veevannil. Lisaks on väga oluline pidev vispliga segamine, et võie tuleks ühtlaselt siidine ja kreemjas.

Vaja läheb:
120 ml värskelt pressitud sidruni- v laimimahla
100 g suhkrut
2 suurt muna
2 suurt munakollast
näpuotsatäis soola
85 g kuubikuteks hakitud võid

Kasuta kas paksupõhjalist potti v kaussi, mille oled veevannile asetanud. Vispelda kokku sidrunimahl, suhkur, sool, munad ja munakollased ning seejärel lisa võikuubikud. Kuumuta madalal kuumusel pidevalt vispliga segades kuni või on sulanud. Suurenda kuumust natukene (keskmise kuumuseni) ja sega vispliga hoogsalt kuni segu muutub moosisarnaseks. Lemon curd on valmis, kui visplit segust tõstes hoiab segu potti tagasi langedes oma kuju. Kurna sidrunivõie läbi sõela ja pane külmkappi.


Retsepti kogusest saab ühe suure tassitäie (u 240 g) sidrunivõiet ehk täpselt paraja koguse ühe suure (st pooleteisekordse koguse, tehtud kuuest munavalgest) Pavlova peale. 3 spl lemon curd'i jätsin veel toorjuustu hulka vispeldamiseks, et koogile ka imemaitsev kate peale teha ;-) 

Külmkapis hoides peaks sidrunivõie säilima u nädala.




pühapäev, 20. november 2011

Rukkikõrsikud

Rukkijahuga kõrsikud sobivad hästi nii juustuvaliku ja püreesuppide juurde kui ka erinevate dipikastmetega niisama söömiseks. Retsepti võtsin raamatust "The Cookie Bible" ja originaalis on need rukkipulgad tehtud köömnetega. Kuna mul küll otseselt köömnete vastu midagi ei ole, aga samas ei kuulu köömne-maitse mu lemmikute hulka, siis olen lisaks köömnetele teinud neid kuivatatud tüümiani ja punega, mis mulle oluliselt rohkem meeldivad. Väga head on ka ainult rukkijahuga, ilma nisujahuta valmistatud pulgad. 


Vaja läheb:
90 g nisujahu ja 75 g rukkijahu (võib ka ainult rukkijahu kasutada, st kokku 165 g)
1/2 tl soola
1/2 tl küpsetuspulbrit
90 g võid
2 tl kuivatatud tüümiani, punet v köömneid
4 spl (60 ml) keeva vett

Sega jahu soola ja küpsetuspulbriga. Näpi sisse või, kuni segu meenutab saiapuru. Sega sisse 1 tl tüümiani v köömneid, lisa vesi ja sega ühtlaseks pehmeks taignaks. Rulli sõrmedega tööpinnal (võid katta küpsetuspaberiga) õrnalt ühtlase kujuga pulgad. Ideaalis peaks saama taignakogusest 18 u 25 cm pikkust kõrsikut. Rullides ära kasuta jahu, va juhul, kui taigen on natukene liiga niiske. Lisatud jahu teeb taigna pudedaks ning seda on suhteliselt võimatu ilusti rullida. Proovi teha nii ühtlase kujuga kõrsikud kui vähegi võimalik. 

Aseta rukkipulgad küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja puista üle 1 tl tüümiani, pune v köömnetega, rullides kõrsikuid nende vahele kukkunud maitseainesse, et need korralikult kaetud oleks. Küpseta ahjus 180 kraadi juures u 20 minutit, kuni rukkipulgad on krõbedad, ning tõsta siis ettevaatlikult restile jahtuma. Kuna mul ei õnnestu kunagi teha täiesti ideaalseid ühtlasi piisavalt peenikesi kõrsikuid, siis küpsetan alati 5-10 minutit kauem. Ja tavaliselt on tulemuseks sellised ... no ütleme, et rustikaalsed rukkipulgad ;-)

reede, 18. november 2011

Peedisupp (minu lemmik) :)

Kuigi ma just suur juurikasõber ei ole, siis peet on alati olnud üks mu lemmik-köögiviljadest. Ahjus küpsetatuna, piruka sees v salatina - mina olen alati valmis peeti sööma. See supp on mõnus  soojendus sombusesse novembriõhtusse, milles saab ühtlasi ära kasutada Eestimaist aedvilja. Suppi täiendab ideaalselt juust (ideaalne kooslus peediga on feta, kitsejuust ja mozzarella), maitsestamata jogurt v hapukoor. 

Retseptis on kogused ja koostisosad, mida ma seekord kasutasin, aga tegelikult ei pea nendest üldse kinni pidama, st nt selleri võib üldse ära jätta v panna hoopis rohkem porgandit. Sibulat ja küüslauku on antud koguse peedi jaoks optimaalselt, aga alati võib ka neid rohkem lisada. Ei pea üldse kasutama kanapuljongit, vaid ükskõik millist meelepärast leent. Puljongi kogust aga varieeri vastavalt sellele, kui paksu suppi tahad. Mulle meeldib paksem püreesupp, niiet mina kasutasin vaid 5 dl puljongit. Maitsestamiseks võid lisaks värskelt jahvatatud mustale piprale kasutada veel värsket v kuivatatud tüümiani v tilli. Minu jaoks on supp imemaitsev ja ma ise võin seda vabalt mitu kausi täit korraga ära süüa:)

Ainuke asi on see, et peedisupi - nagu enamike teiste püreesuppide - keetmine võtab aega, niiet kui kiiresti valmivat rooga tahta, siis tasuks osta poest valmis keedetud peete. Sellisel juhul on supp pmst poole tunniga valmis:)


Supp:
u 20 g (1 suur spl) võid
1 suurem sibul
1 porgand
2 sellerivart
3 küüslauguküünt
700 g peeti (puhastatud ja kooritud peedi kaal)
0,5-0,7 l kanapuljongit
värskelt jahvatatud musta pipart

Serveerimiseks:
mozzarellat, kitsejuustu, fetat, maitsestamata jogurtit v hapukoort
röstitud seedermänni- v piiniaseemneid
külmpress oliiviõli ja/või balsamicokreemi
tilli v tüümiani

Puhasta ja haki kõik aedviljad. Lase võil potis madalal kuumusel sulada ja lisa sibul, porgand, küüslauk ja natukene vett, pane kaas potile peale ja lase u 15 minutit haududa kuni sibulad on pehmed.  Lisa peet ja hauta madalal kuumusel veel 15 minutit.

Kalla potti puljong ja lase keema. Alanda kuumust ning lase ilma kaaneta u tund aega kergelt podiseda kuni peet on pehme. Püreesta kas saumikseri v köögikombainiga. Maitsesta püreesupp musta pipra, tüümiani ja/või tilliga ning vajadusel lisa veel soola. Serveeri koos mõne juustu, jogurti v hapukoorega ja röstitud seemnetega, peale tilguta oliiviõli ja balsamicokreemi. Mul läksid seekord käiku mozzarellakirsid, till, oliiviõli ja balsamikreem.

Peedisupp sobib suurepäraselt musta leivaga, aga samuti sobivad kõrvale ideaalselt rukkikõrsikud ja rukkileiva chips'id ;-)

neljapäev, 17. november 2011

Laimiga juustukook e Key Lime cheesecake

Pean tunnistama, et Ülle blogis Key laimipiruka jälgedes tehtud juustukooki nähes tuli mul kohe suur isu selle järgi. Koogi küpsetamise aga tingis hoopis asjaolu, et mul oli kodus terve kotitäis laime, mis vajasid ära kasutamist. Laimid on üks neist asjadest, mida enne pidu alati koju varuda tuleb, sest cuba libre on alati üks populaarsemaid jooke, kuid seekord jäi laime hoopis kõvasti üle, mitte ei tulnud puudu nagu tavaliselt.

Laimi ja kondenspiimaga juustukoogis saavad klassikaline Key Lime Pie ja cheesecake kokku üheks imemaitsvaks koogiks. Koogi küpsetamiseks tegin lihtsalt 2+2 tehte  ja välja tuli ... no ütleme, et 3+ kook:) Maisted olid küll paigas, aga küpsemisega oli väheke probleeme. Kook söödi küll kiidusõnade saatel ära, aga selleks, et retsept kannataks ka blogisse panna, küpsetasin kooki uuesti. Redigeeritud retseptis kasutasin natukene vähem laimimahla ja lisasin maisitärklise, mis kokkuvõttes andis juba nii maitselt kui välimuselt täitsa hinde "5" väärilise koogi:) Seega, kunagi ei või ette teada, kui palju ikkagi kaks ja kaks täpselt kokku on ;-)

Laimi ja kondenspiima kooslus on minu arvates ideaalne ehk hapu ja magusa taskaal on täpselt paigas. Koogi tegemisel ülejäänud munavalgetest aga valmib otse loomulikult Pavlova:)


Põhi:
180 g kondenspiimamaitselisi küpsiseid
70 g võid
1-2 spl fariin- v tumedat pehmet rafineerimata roosuhkrut

Täidis:
300 g kondenspiima
4 munakollast
400 g toorjuustu
2 spl suhkrut
150 g hapukoort
2 spl maisitärklist
90 ml laimimahla (u 2 laimist)
1 laimi peenelt riivitud koor
kaunistuseks jämedalt riivitud laimikoort

Purusta küpsised, sega need tumeda suhkru ja sulavõiga ning suru segu 24 cm läbimõõduga koogivormi põhja.

Täidise jaoks vahusta toasoe toorjuust suhkruga ja lisa vispliga segades ükshaaval munakollased, seejärel sega sisse maisitärklis, hapukoor, kondenspiim, laimimahl ja -koor. Vala segu koogivormi põhja peale ja küpseta 150 kraadises ahjus u 50 minutit. Lase jahtuda (eriti hea, kui kook saab üleöö taheneda) ja naudi.

teisipäev, 15. november 2011

Küpsetatud keegelkõrvitsa pasta



Imearmas keegelkõrvits (muskaatkõrvitsa alaliik, ik butternut squash), millest puhastatult saab u pool kilo viljaliha. Ahjus küüslauguga küpsetatult on kõrvits eriliselt mõnusa mekiga, mida oma poolt ideaalselt täiendavad röstitud kõrvitsaseemned, salvei ja parmesan. Parmesani tuleb panna muidugi ohtralt, sest seda ei ole kunagi liiga palju;-)


Vaja läheb:
1 keegelkõrvits
2 küüslauguküünt
4 spl oliiviõli
300 g pastat
50 g röstitud kõrvitsaseemneid
100 g parmesani
musta pipart
värskeid salveilehti

Puhasta ja tükelda kõrvits ning sega hakitud küüslauguküünte ja u 2 spl oliiviõliga. Küpseta ahjus 190 kraadi juures u 30-40 minutit, kuni kõrvits on pehme. 

Rösti pannil kõrvitsaseemned. Keeda pasta vastavalt pakendi juhistele, kurna ja sega u 2 spl oliiviõli, värskelt jahvatatud musta pipra ja meresoolaga. Lisa ahjus küpsetatud kõrvits, väiksemateks tükkideks rebitud salveiliehed, röstitud kõrvitsaseemned ja peenelt rivitud parmesan. Sega kõik õrnalt kokku, tõsta taldrikule ja tõmba juustunoaga pasta peale veel parmesaniviile.

pühapäev, 13. november 2011

Rukkijahu-õuna purukook


See rukkijahupuruga karamelliste õuntega kook sai tehtud Tartus viimastest oma aia antoonovkatest. Öökülmad küll jõudsid enne mind kohale, aga õnneks olid mõned mu lemmikõunad ikkagi puu all külmast armulikult puutumata jäänud. 

Purutaigen:
150 g rukkijahu
80 g võid
1 tl küpsetuspulbrit
3 spl (rafineerimata roo)suhkrut
näpuotsatäis soola

Täidis:
400-500 g õunatükke
1 spl sidrunimahla
1 kuhjaga spl fariinsuhkrut v tumedat rafineerimata pehmet roosuhkrut
1 spl kaneeli

Sega rukkijahu küpsetuspulbri, soola ja suhkruga ning näpi sisse võikuubikud kuni on moodustunud ühtlane puru. Õunad tükelda suhteliselt väikseks ja sega sidrunimahla, fariinsuhkru ja kaneeliga. Puista u 3/4 purutaignast võitatud koogivormi, pane peale õunad ja kata ülejäänud puruga. Küpseta 180 kraadi juures u 40 minutit kuni puru on pealt veits pruunikas ja õunad pehmed. 

Serveeri ahjusoojalt koos vaniljejäätise, -kastme v -kreemiga;  mina tegin seekord juurde kohupiimapastast ja kondenspiimast kreemi. 


kolmapäev, 9. november 2011

OLO Tchaikovskys

Eelmisel nädalal kirjutasin OLO restoranis veedetud päevast ja nüüd jõuan lõpuks ka Tchaikovskys toimunud OLO õhtusöögini. Õigemini küll restorani köögis veedetud päevani, sest ega ma ise õhtusöögist osa ei võtnud, vaid olin sel ajal hoopis köögis:) 

Kuna pilte on mul kokku üle tuhande, siis seekord panen mõned neist üles Flickr'isse - pelmeeniteo, maapirni, amukate ja granita pildid juba on seal olemas, aga lisan järjest juurde ka muude toitude pilte. Siin aga räägin pikemalt magustoidust, mis oli erakordselt hea!

Mis aga pelmeenidesse puutub, siis tavaliselt teeb Tchaikovsky perfektse kujuga maitsvaid pelmeene hoopis üks kokk, kes öösiti tööl käib, kuna aga langustiinid saabusid alles hommikul, siis oli pelmeenitädi juba koju läinud ning Vlad ise võttis pelmeenitaigna tegemise ja juhendamise enda peale.  Ja see oli väga tore!:)

OLO peakokka Pekka Terävät ja Tchaikovsky peakokka Vladislav Djatšukki seob juba ammune tutvus. Vlad on ise olnud OLOs praktikal ning ta saadab sinna pidevalt ka oma kokkasid. Ühise õhtusöögi toimumise leppisid nad kokku juba augustis, istusid koos maha ja leppisid kokku, kes mida ette valmistab ja mis toorained tellib. Siin neist aga mõned köögis tehtud pildid




Pekka

... tuli Tallinnasse koos suurte toidukastide, 30 uue kokaraamatu (see tal juba viies raamat!) ja kahe kokaga, kellest üks tegeleb OLO köögis lisandite ja teine magustoitudega. 

Nemad olid mõlemad ka OLO köögis kokkamas sel päeval, kui mina seal olin. Mõlemad on küll hästi noored, blond poiss alles 19 ja teine 22, aga juba aastatepikkuse restoranitöö kogemusega. Pastry chef Juha (parempoolne) oli 2 aastat Londonis ühe Gordon Ramsay endise sous-chef'i juures tööl, niiet tema on ikka eriti kõva kooli saanud. Kui ka muidu kokkade elu just meelakkumine ei ole (ma tean, millest räägin!), siis tema lood Londonist tekitavad lausa õudusjudinaid. Ei kujuta ise hästi ette, et suudaks teha 18-20 tunniseid tööpäevi kuus päeva nädalas... Tallinnas olla oli see talle juba mitmekümnes kord, sest tema Viro-armastajast isal on Eestis mitmeid sõpru ja perega käivad nad siin mitu korda aastas neil külas. Juha lemmik-linn Eestis on Viljandi:)

Mulle oli tegelikult natukene üllatav ka see, kui head inglise keelt rääkisid kõik OLO köögi kokad. Käisin seal ringi ka tagaruumides ja rääkisin juttu kõigi noorte kokkade ja praktikantidega ning kõik olid suutelised soravalt ja grammatiliselt korrektselt toitude nüansse inglise keeles seletama, rääkimata sellest, et kõiki sõnu ja mõisteid teadsid nad inglise keeles täiesti vabalt. 

Kui Pekka ja tema kokad olid toredad ja laheda huumorimeelega, siis Vlad muidugi on kohe erakordselt tähelepanelik, hooliv, avatud, siiras ja sõbralik inimene. Kuigi ta üldiselt (nagu nii blogis kui ka Flickr'is piltidelt näha on) poseeritud piltidel eriti naeratada ei armasta (erinevalt päris elust), siis leidsin ühe laheda pildi, kus on täiesti ehe emotsioon, niiet ma loodan, et ta ei pahanda, et ma selle siia üles panen:) Igal juhul, kui seda pilti siin paari päeva pärast ei ole, siis teate, mis juhtus ;-) 

Peakoka nägu on ka tema noortest ja särasilmsetest kokkadest koosnev meeskond, kes paistab omavahel väga kokku hoidvat. Inimesed on hästi emotsionaalsed ja avatud, niiet mina tundsin ennast seal väga hästi! Kõik kokad ja praktikandid köögis, kellega jutustama sattusin, räägivad väga head eesti keelt, aga omavahel on põhiliseks suhtluskeeleks ikkagi vene keel. 

Sel päeval olid kõik kokad köögis, sest keegi ei tahtnud ilma jääda võimalusest olla OLO õhtusöögi ajal kohal. Seega köök, kus niigi ruumiga just priisata ei ole, oli sel päeval eriti tihedalt rahvastatud:) Sellel pildil on aga viimane kogunemine enne õhtusööki e hetk vaikust enne tormi


Sellel pildil on aga Krestina, kes on erakordselt tubli ja särav noor kokk, kes lisaks 2010.a. saavutatud Eesti Noorkoka tiitlile saavutas noorte kokkade võistlustel Londonis 34 osavõtja seas 10-nda koha! Selleks tegi ta pool aastat öösiti ehk pärast tööd (tööpäev lõppeb kokkadel reeglina kesköö paiku) Vladiga trenni. Nädala enne OLO õhtusööki veetis ta aga OLO köögis Helsingis

Et aga mõni inimene on multitalent ahk andekas erinevates valdkondades, on näha sellelt pildilt, kus Vlad demonstreerib NB! enda leiutatud ja valmistatud suitsumasinat,

mis on nii populaarseks osutunud, et ta on neid päris palju ka teistele chef'idele teinud, sh Venemaa restoranidele ja Soome ainsale kahe Michelini tärniga restoranile Chez Dominique. Kusjuures, Vlad ja Chez Dominique'i chef Hans Välimäki on vanad tuttavad ja Vlad isegi pani oma teisele lapsele (hetkel 6-aastane) nimeks Dominique. Kui tavalist suitsumasinat on minu arust üsna tüütu kasutada ja kohati peab ikka vaeva nägema, et see suitsu tekitama hakkaks, sinna mahub korraga vähe heina ja praktiliselt pärast iga kasutuskorda tuleb masinat puhastada, samuti ei püsi see iseseisvalt püsti ja spets alus on ebakindel, siis Vladi masin paistab kujult ja mahutavuselt oluliselt praktilisem ja mugavam kasutada olevat, niiet ma saan selle menust teiste restoranide kokkade seas täiesti aru!


Kui muidu olen näinud kokkadel (sh ka OLO köögis) peamiselt Mac'i nuge, harvem ka Global'it (sh Pekka Terävä ise), siis Tchaikovsky köögis jäi silma, et enamikel kokkadel on Jaapani noad, mida üldiselt peetakse kõige kvaliteetsemaks ja mis on ka hinna poolest kõige kallimad. Mac'i puhul nt alati rõhutatakse just seda, et need on kõige parema hinna ja kvaliteedi suhtega noad, niiet nt Pädastes/Nehis on vist tõesti absoluutselt kõigil Mac'id (aga natuke Globalit ikka ka, nagu Tchaikovskys ja OLOski).

Pekka noad on aga šampusekarbis

siin aga üks kahest Tchikovsky sous-chef'ist - Dima - oma Jaapani noaga (kusjuures, ma ei saa lihtsalt mainimata jätta, et ta on alles 21-aastane!)

Mõned pildid õhtusöögi ettevalmistustest







Teenindajate briifing enne õhtusööki



Leivad küpsetati seekord OLO restepti järgi

aga söögi juurde pakuti ka Tchaikovsky enda maitsvat pähkli-rosina rukkileiba 

Et kuklite peale selliseid "triipe" saada, tuli teha terava noaga sisselõiked ilma samas taigent muljumata

Mõned pildid sellest, kuidas merikurat taldrikule jõudis:) See pilt on tehtud hommikul, kui Pekka kala puhastas

see aga õhtul, kui kala oli juba vaakumis ära küpsetatud

siin aga lõigub Vlad praetud kala

lisandid ka taldrikule

Ja siin ongi merikurat tumeda tillikastmega, lisandiks grillitud õun, kollane peet, paksoi ehk Hiina lehtnaeris ning sibula, küüslaugu ja tomatiga küpsetatud klassikalise Soome vorsti Siskonmakkara sisu


Magustoiduks oli imemaitsev šokolaadi-pralinee jäätiselaadse konsistentsiga külmutatud mousse, millel küpsistest põhi ja šokolaadikate, lisaks astelpaju püree ja sorbee, pistaatsia biskviit, valge šokolaadi mousse, marjapuru ja tumeda šokolaadi kreem väikeste tupsudena. Ja natukene värsket rohelist ka ;-)


Pistaatsia biskviit (ik sponge) valmis mikrolaineahjus ehk tegemist on microcake'iga. Selleks tuleb panna biskviiditaigen šifoonpudeliga topsidesse, mille põhja on augud tehtud.



küpsenud pistaatsia microcake

Tavaline koka töölaud - tass kohvi ja hunnik alkoholi :D

Šokolaadi-pralinee külmutatud mousse lõigati sügavkülmast võetuna tükkideks


ja pritsitakse siis ühtlaselt šokolaadiga üle


püstolit küsige autopoodidest, sest tavaliselt kasutatakse seda autode värvimisel ;-)




Ja taldrikule siis kõigepealt astelpaju püree





Vlad ja Pekka in action

 avastasin, et olen magustoidu väljapanemise ajal ise ka pildi peale jäänud:) aitäh Krestinale, kes aeg-ajalt mu fotokaga köögis klõpsutas, sh ka pelmeeniteo ajal




Petits fours, maakeeli petikad, olid seekord brownie, vahukomm ja marjamarmelaad

See ei olnudki veel kõik, sest igale külalisele anti kaasa ka kingikott koos Tchaikovskys keedetud moosi ja chips'idega

Kuidas õhtusöök paistis saali poolt, sellest kirjutab Mari- Liis ja varsti Tuuli ka. Mina aga panen veel pilte koos kommentaaridega siia.