teisipäev, 30. oktoober 2012

Parimad Eesti restoranid aastal 2012






Selle sildi järgi tunnete ära 50 Eesti paremat söögikohta - astuge siis ikka sisse!:)

Juba viis aastat järjest on programmi Eesti Maitsed eestvedaja Aivar Hanson organiseerinud parima restorani valimise, mille tänavune nimekiri on kättesaadav siin. Restorani nimel klikates on näha ka mõningaid pilte ja väikest tutvustust restorani kohta, mille kohta olen ainult kiidusõnu kuulnud -  neid jutukesi lugedes pidi tekkima tohutu suur isu nendesse restodesse minna:) Pildidki on ilusad ja hästi valitud ning annavad igati hästi edasi iga restorani olemust ja unikaalsust, niiet kes ise nendesse restodesse veel jõudnud ei ole, saavad väga hea ülevaate. Tänuväärne ja põhjalik töö!

Seekordne 50 parima valimine toimus esmakordselt kahes voorus ehk kevadel selgitati rohkem kui 1200 Eesti söögikoha hulgast välja 50 parimat ja sügisel uue hindamise tulemusena nende söögikohtade lõplik paremusjärjestus. Minu arvates on eriti tähelepanuväärne, et 9 paremat restorani said kevadises hääletusvoorus kokku 2 korda(!!!) rohkem hääli kui kõik ülejäänud Eesti toidukohad kokku. Ka sügisene lõplik punktisumma oli nende restode puhul üsna tasavägine, va Alexandri ja Tchaikovsky puhul, kes said kõigist ülejäänutest tunduvalt rohkem hääli. Samas aga oli nende kahe söögikoha vahel pinev heitlus ja ülipisikese vahega jäi peale juba kolmandat aastat järjest Pädaste mõisa resto. Õnnesoovid tublidele kokkadele!

Sügisel toimunud teise hääletusvooru peamine eesmärk oli hinnata restoranide toimimist ka suvisel ajal. Suvel on ju kiire ja enamikes kohtades käib söömas hoopis rohkem rahvast kui muul ajal. Samas aga kasutatakse palju abitööjõudu, kelle eelnev kogemus, koolitus ja muud isikuomadused, sh sobivus sellele tööle üleüldse, on tihtipeale rohkem kui küsitavad. Nende üheksa seas on restosid, kes suvel latti tavapärasega võrreldes alla ei lase, kuid samas on nii mõnigi neist, kus vahe talvisega nii söögi kui ka teeninduse osas on ikka täitsa tuntav. 

Sügisel andis hindeid ka eraldi žürii, mis koosnes Eesti toiduajakirjanikest ja -blogijatest, välismaa nimekatest toiduekspertidest ja kõigi 9 parima söögikoha esindajatest. Kui kevadises hindamisvoorus tuli korraldaja poolt antud instruktsioonide kohaselt lähtuda sellest, kuhu sa ise koos oma välismaalastest sõpradega esmajärjekorras ilma hinda vaatamata sööma läheksid, siis sügisesel hääletamisel olid hindamiseks konkreetsed põhjalikud kriteeriumid. Kuigi ilmselt endiselt viiksin endale külla tulevaid võõramaalasi esmajoones neisse kohtadesse, mille kevadel esiotsa panin, siis sügiseste hindamiskriteeriumite järgi häälte andmine oli hoopis põhjalikum ja restoranide järjestus oli pisut teistsugune kui kevadel (kuigi minu puhul pmst lihtsalt ühed ja samad restod vahetasid natukene oma kohtasid).

Eks oma osa kohtade natukene teistsuguses järjestamises oli nii sellel, et suve jooksul sai mõneski neist söögikohtadest söömas käidud (mõnes isegi mitu korda), kui ka asjaolul, et nn žüriiga käisime veel kõik 9 söögikohta eraldi läbi. Oma isiklikud eelistused tuli paraku kõrvale jätta ning üritada olla võimalikult objektiivne nii toidu, joogivaliku, teeninduse kui ka interjööri osas. Ja kui kohalikud žüriiliikmed võisid hindamisel arvesse võtta ka eelnevaid kogemusi (kui ma seda teinud ei oleks, siis ilmselt oleks mu edetabel olnud jällegi pisut teistsugune), siis välismaalased said lähtuda vaid sellest, mida nad ühekordsel külastusel kogesid.

Loomulikult on iga hindamine alati mingil määral subjektiive ja ühtegi edetabelit ei tasu võtta  absoluutse tõe ega puhta kullana. Kuigi mu lemmiksöögikohad on kõik ilusti tabeli esikümnes sees, siis on lisaks nn "tipprestoranidele" Eestis ju palju muid toredaid maitsva toiduga söögikohti - see edetabel on ju vaid teatud hulga inimeste, kes ise ka restoraniäris tegutsevad või sellest kirjutavad, arvamus. Nt on mu kodu lähedal Kalamaja pagarikoda, kus on hea värskelt küpsetatud leib ja kus valmistatavaid maitsvaid pirukaid Marju mulle külla tulles tihti kaasa toob. Hiljuti aga kuulsin (ühelt TOP 9 resto peakokalt, muide), et sealne kanasalat on väga hea, niiet selle salati Kalamaja pagarikotta sööma minek on mul kindlalt to-do-list'is:)

Mis aga üheksasse parimasse restosse puutub, siis mina julgen neid kõiki soovitada! Ja loomulikult auväärsel 10.-ndal kohal olevat restorani Ribe ka, kus juba talvest saadik teeb jälle süüa tunnustatud peakokk Andrei Šmakov, kes restorani Kadriorg ja Ribe vahelisel ajal Venemaal inimesi oma toiduga rõõmustas.

Lisan siia pildikese pikima ja tuliseima aplausi saanud söögikohast. Mul küll ei olnud seadmeid, millega müra taset ja detsibelle mõõta, ega pannud aplausi alguses stopperit käima, aga minu arvates said suurimad ovatsioonid just Põhjaka mõisa poisid, kui oma auhinnale (seekord 5. koht) järgi läksid. Ja peab tunnistama, et kuigi kokad suhtuvad oma konkurentidesse tihti ikka väga (kohe väga!) kriitiliselt, siis Põhjaka kohta ei ole ma vist üheltki teise restorani kokalt ühtegi halba sõna kuulnud ja see on minu jaoks väga kõnekas fakt:) Ja see on üks koht, mis läbinisti aus - see, mida sulle lubatakse, seda sa ka saad. Ei mingeid trikke ega valetamist, lisaks talunikelt ja oma aiamaalt pärit tooraine, mis Eesti tingimustes on suur asi. Mõned restod küll on selles osas veel väga tublid ja üritavad võimalikult palju kohalikku kraami pakkuda (nt Leib, Moon), aga Eesti oludes on see ikka päris raske. No ja Põhjakas olev u 50 kanaga kanala räägib ka iseenda eest, onju!? Pildil on (vasakult paremale) Joel, Märt, Silver ja Madis.


Aga nagu mõned teisedki edukate söögikohtade omanikud teevad uusi kohti (nt Muhu saarel asuva Alexandri tiimi loodud Neh Tallinnas, Mooni uus söögikoht Kalamajas), siis Põhjaka poisid on otsustanud appi minna kohviku Sinilind omanikele (kelle hulgas on ka Vaiko Eplik, kelle muusikat me kõik palavalt armastame). Mul muidugi tekib väike error, kui ma pean ette kujutama, et kohta, kuhu ma öösiti juhtun, võiks võtta kui mõnda kohta, kus korralikult süüa saab... Järgmisena võtab siis äkki TOPS endale kokad tööle või?:) Aga elame-näeme - kui juba Põhjaka omad on kaasatud, siis midagi head (karta muidugi on, et väga head) sealt tulemas on:)

Sellel pildil on aga Tchaikovsky tiim. Mitte ainult sellepärast, et seda juhib minu arvates Eesti andekaim kokk Vladislav Djatšuk (pildil keskel valge kokajakiga), vaid ka Krestina pärast, kes saavutas väga suurel ja olulisel noorkokkade võistlusel Euroskills 2012 kuldmedali! Krestina on ise muidugi erakordselt tubli, aga ka paremat õpetajat kui Vlad oleks ilmselt raske leida. Krestinast (pildil kõige paremal ääres) kirjutan varsti  pikema loo, sest lisaks parimale kohale, mida ükski eestlane minu teada siiani ühelgi rahvusvahelisel kokandusvõistlusel on saavutanud, õnnestus mul tema võistlustöid maitsta ja natukene ettevalmistamisprotsessi näha ning see kõik on minu arvates väga põnev!:) Ja ikka väga südantsoojendav on vaadata, kuidas Eesti lippu kõrgel hoitakse:)



Kirjutasin parimate restode valimisest väikese jutukese Eesti Päevalehe laupäevalehte LP-sse ja see on loetav ka digilehes. Lisan infoks alla ka korraldaja saadetud pressiteate, sest ma ei hakanud blogipostituses kõike üle kordama, mis pressikas kirjas on:)

Minu poolt toredaid restoranielamusi kõigile!

PS fotode autor on Lauri Laan.


PRESSITEADE

Programmi Eesti Maitsed korraldatud Eesti parimate söögikohtade konkursil tunnistati kolmandat aastat järjest parimaks Pädaste mõisa restoran Alexander, teise koha paremusjärjestuses pälvis Tchaikovsky restoran ning kolmandaks jäi OKO. Esikümnesse mahtusid veel Chedi (4), Põhjaka (5), Leib (6), Moon (7), Neh (8),  Bordoo (9) ning esikümne lõpetas Ribe (10). Täieliku nimekirjaga saab tutvutada programmi Eesti Maitsed koduleheküljel: www.eestimaitsed.com

“Sellel aastal tuli selgelt juurde üks oluline nõue teistest paremaks pürgivale söögikohale - rohkem kvaliteeti vähema raha eest. Enam lihtsaid ja puhtaid maitseid, vähem visuaalselt atraktiivseid kunstiteoseid taldrikul,” selgitas programmi Eesti Maitsed eestvedaja Aivar Hanson. “Suurtes raskustes on vanamoodsad esindusrestoranid. Meil ja igal pool mujal samuti,” rääkis ta.

Parima söögikoha valisid välja restoranide töötajad ja toiduajakirjanikud, samuti toidublogijad nii Eestist kui ka välismaalt. “Iga valija sai nimetada seitse talle kõige rohkem meeldinud söögikohta paremusjärjestuses. Iga nimetamine annab söögikohale punkte ja punktide summa poolest 50 paremat pääsevadki tabelisse,” selgitas Hanson. Hindamisse olid kaasatud ka Soome, Rootsi ja Venemaa nimekad oma ala asjatundjad. "Nende meelest on meie juhtivate kokkade tase väga kõrge. Aga soovida jätab söökide juurde jookide valimise oskus," vahendas Hanson.

Eesti Maitsed on 2008. aastal alustatud programm, mis toetab kulinaarsete oskuste arendamist ning tutvustab Eestit, kui hea toidu maad. Eesti parimate söögikohtade konkursil on programmi Eesti Maitsed partneriks Baron Philippe De Rothschild veinimaja. Partnerluse eesmärgiks on väärtustada-innustada parimaid kohalikke, hinge ja kirega tegijaid, et läbi vastastikku toetava koostöö edendada Eesti toidu- ja veinikultuuri.

BARON PHILIPPE DE ROTHSCHILD veinimaja kuulub mõjuka ja värvika ajalooga Rothschild´i perekonnale. See on üks viiest Prantsusmaa kõige väärikamast ja kõrgeimalt hinnatud Bordeaux Premier Grand Cru staatust omavast veinimajast ning nende Mouton Cadet vein on enimmüüdud Bordeaux vein maailmas. Selline seisus pole enam kaugelt mitte privileeg, vaid selleni on viinud järjepidev soov saada paremaks ningkirg selle vastu, mida tehakse, jagades seda kõikide teiste veini- ja toidunautlejatega mõlemal pool köögiletti.


neljapäev, 25. oktoober 2012

Triinu rukkileib



Leibur on saanud 250 aastaseks (uskumatu vanus ikka ühe Eesti ettevõtte kohta) ja üks juubeliaasta üritusi oli parima koduleiva väljavalimine. Ja selle koduleiva retsept võetakse järgmisel aastal tootmisesse. Hästi lahe idee minu arvates!:)

Suve lõpul välja kuulutatud konkursile laekus üle 60 retsepti, mille seast finaali pääses kaheksa paremat. Kolmapäeval toimunud lõppvõistluse jaoks pidi iga võistleja eelmisel päeval küpsetama eelvoorus esitatud retsepti järgi kaks leiba, mille seast žürii selgitas parima. Võitjaks ehk parimaks koduleivaks osutus Põltsamaa käsitööõpetaja Triin Kuusi poolt küpsetatud lihtne rukkileib. Sain ka ise kõiki neid finaali jõudnud küpsetisi proovida ja täitsa üllatavalt langes minu lemmik-leib ühte žürii poolt võitjaks valituga. Oli tõesti väga hea, piisavalt mahlane ja mõnusa tekstuuriga ilus tume leib! Seega jääb üle vaid jääda ootama, millal me kõik seda maitsvat leiba poest osta saame:)

Käisin kevadel Leiburi leivatehases ekskursioonil ja see oli tõeliselt huvitav. Mul oli ilmselt sama põnev, kui mu lapsepõlveunistuses Kalevi kommivabrikus, kuigi viimases oligi täpselt nii, nagu olin lootnud ehk sai piiramatus koguses kommi süüa:) Leiburis olid suured leivakergitus-pütid, hiiglaslikud tainasegajad ja muud ägedad atribuudid, mida igapäevaelus ei näe, niiet soovitan kõigil, kel võimalus tekib, Leiburisse kindlasti uudistama minna:) Ja Kalevisse loomulikult ka, sest seal on hästi huvitav muuseum ja tore onu ehk legendaarne Otto Kubo ekskursiooni tegemas, kes ilmselt iga inimese tuju heaks suudab teha ja keda tõenäoliselt kõik lapsed armastavad:)

Siin aga Triinu rukkileiva retsept, et leivaküpsetajad saaks ise kodus proovida:

1.päev
0,5 l vett
2 sl juuretist
3-4 dl rukki täisterajahu
2-3 spl linnaseekstrakti

2. päev
1,5-2 tl soola
1 dl suhkrut
1,5-2 tl köömneid
2 sl kooritud kanepiseemneid
0,5 dl rukkikliisid 
0,5 dl linnasejahu
2-3 dl rukki täisterajahu

Sega leige vesi juuretise ja linnaseekstraktiga. Lisa nii palju jahu kuni tekib hapukoore paksune segu. Kata nõu rätikuga ning jäta 12 tunniks sooja kohta hapnema.

NB! Enne ainete lisamist võta kõrvale juuretis järgmiseks leivateoks. Lisa sool, suhkur, seemned, köömned, kliid ja jahud.Sega tainas korralikult läbi. Vooderda vorm küpsetuspaberiga ja tõsta tainas vormi. Silu leib märja käega ühtlaseks. Tee leivale 3 väikest auku. Kata rätiga ja jäta sooja kohta kerkima. Leivad on ahju panekuks valmis 2-4 tunni pärast.

Eelsoojenda ahi 250 C -ni. Küpseta 220 C juures 20 minutit. Seejärel 200 C juures veel 40 minutit. Ahjust tulnud kuum leib pane märja rätiku sisse 30 minutiks jahtuma.

Sellel pildil on parima leiva küpsetaja Triin Kuus


Mõlemad pildid tegi Aleksandr Guzhov

teisipäev, 16. oktoober 2012

Aedviljasupp ahjukanaga



Üks sügisene lihtne köögiviljasupp ahjukanaga. Terve kana asemel kasutasin seekord kanarinnafileesidd, mis maitsestatuna ohtra oliiviõli ja sidrunimahlaga ning peekonisse keeratuna tulevad ahjust välja üllatavalt mahlastena. Et siis nagu ahjukana kiirabi või nii;-) Niimoodi võib kana ka salati või pasta juurde küpsetada - lihtne ja kiire valmistada, tulemus on aga üllatavalt hea!:)

Pildistas Katrin!

Supp:
1 väike sibul
2 sellerivart
2 küüslauguküünt
1,5 l kanapuljongit
2 keskmist porgandit
2 kartulit
1 suvikõrvits
2 ahjus küpsetatud kanarinnafileed
extra virgin oliiviõli
värskelt jahvatatud musta pipart ja soola

Ahjukana:
2 kana rinnafileed
soola, pipart
extra virgin oliiviõli
poole sidruni mahl
4-6 viilu peekonit

Määri kanafileed oliiviõliga kokku, maitesta soola ja pipraga. Pigista peale poole sidruni mahl ja mässi kumbki filee 2-3 peekoniviilu sisse. Küpseta ahjus 200 kraadi juures u 30 minutit kuni kana on läbi küpsenud. Kui soovid krõbedat peekonit, siis keera ahju ülagrill tööle pärast kana valmis küpsemist ja lase kanal seal all veel minut-paar olla.

Haki sibul, küüslauk ja seller. Kuumuta potipõhjas õli ja prae selles aedviljad madalal kuumusel pehmeks (u 8 minutit). 

Lisa puljong, tükeldatud kartul ja porgandid ning keeda mõned minutid. Lisa tükeldatud suvikõrvits, keera kuumust vähemaks ja lase veel u 5 minutit podiseda kuni kõik komponendid on pehmed. Maitsesta soola ja pipraga. Serveeri soojalt koos tükeldatud kana ja peekoniviiludega ning nirista peale oliiviõli.

neljapäev, 11. oktoober 2012

Pasta ahjutomatite ja krevettidega


Blogida ei mul kahjuks hetkel kohe üldse aega ... aga varsti saate teada, miks:) Seniks aga õnnestus mul leida midagi veel blogi draft'ide hulgast. Siin on üks pasta, mis valmis siis, kui Katriniga ühe ajakirja jaoks kokkasime, st mina tegin retseptid ja valmistasin toidud, Katrin pildistas. See oli tegelikult juba tükk aega tagasi ja brownie kõrvitsaga oli üks neist toitudest, mis tol korral valmis. 

See pasta on hästi lihtne ja jube hea, niiet ise olen seda päris mitu korda teinud. Väheke põnevama nüansi annavad ahjutomatid. Kui suvel on turult ja isegi parematest poodidest võimalik saada täitsa tomati moodi tomateid, siis enamiku aja aastast tasub tomatiteid ahjus röstida, et need natukene rohkem tomatiselt ja magusamalt maitseksid:)

Ahjutomatid:
400 g väikseid tomateid
soola, suhkrut, pipart ja oliiviõli

Pasta:
170 g krevette soolvees
250 g spiraalmakarone v pennesid
2 küüslauguküünt
2-3 spl pestot
oliiviõli
50 g parmesani
soovi korral peotäis värskeid basiilikulehti
värskelt jahvatatud musta pipart

Lõika tomatid pooleks ja pane lõikepind üleval pool ahjuvormi. Nirista peale oliiviõli, puista natukene suhkrut, jahvata pipart ja soola ning küpseta ahjus 200 kraadi juures 25 minutit. 

Keeda pasta soolvees vastavalt pakendi juhistele ja nõruta. Nõruta ka krevetid. 

Haki küüslauguküüned peeneks. Kuumuta poti põhjas oliiviõli ja prae selles madalal kuumusel hakitud küüslauku paar minutit. Lisa nõrutatud pasta, krevetid, tomatid ja pesto. Maitsesta pipraga ning serveeri kohe. Peale riivi parmesani v tõmba juustunoaga õhukesi parmesanilaaste ja puista basiilikulehti.


esmaspäev, 8. oktoober 2012

Sügisene peedisupp - sööme (külmkapist aedviljad) ära!

Sain peedisupi idee TAI kampaania "Sööme ära" esimesest retseptist. See on ideaalne supp, millega külmkapis seisvaid aedviljajääke ära kasutada, sest supi sisse saab panna ükskõik milliseid aedvilju ükskõik kui palju (no, enam-vähem) :) Retsept inspireeris ka Marjut, kes peedisuppi kohe kodus oma külmkapi jääkidest järgi tegi, nt oli tema supis ka fenkolit ja tomatit. Ja see oli tõeliselt hea! Ilmselt on supp alati erinev, sest sisse lähevad täpselt need asjad, mis külmkapis leida. Mina sain oma külmkapi peaaegu puhtaks igasugustest seisma jäänud aedviljadest:)

Tulemus ei erine just eriti palju minu lemmik peedisupist, kuid kui ma muidu alustan enamike suppide valmistamist sibula ja küüslaugu hakkimise ning klaasjaks praadimisega, siis nüüd piirdusin vaid aedviljade koorimise ja kiirelt suurteks tükkideks lõikamisega ning supi tegemine oli veelgi lihtsam ja kiirem kui muidu:) Kahe taldrikutäiega oli raske piirduda - kolmas tuli ikka juurde võtta:) Ja seega oli tõenäoliselt ka 5 portsjonit (ehk päevane miinimumnorm) köögivilja ühe korraga täis ja ülejäänud päeva sai rahulikult kooki edasi süüa;-)


Supi sisse panin seekord:
suure sibula
mõned porgandid
mõned sellerivarred
suure paprika
väiksema baklažaani
5 pisikest peeti
0,5 l kanafondist tehtud puljongit (kui tahad rohkem supi moodi suppi, siis pane u liiter puljongit) :)
musta pipart
sidrunimahla
feta juustu ja basiilikulehti

Pane kindlasti küüslauku ka, aga mul - jube kahju!!! - oli see just kodus otsa saanud. Ilma küüslauguta kokkamine on ikka täitsa harjumatu. See on üks mu lemmik-toiduainetest ja kui seda ei ole, siis on kohe tunne, justkui midagi väga olulist jääks söögi sees puudu ...

Puhasta paprikad ja sellerid, koori sibul, porgand ja peet. Lõika baklažaan viiludeks; peet ja sibul sektoriteks; paprika, porgandid ja seller lihtsalt tükelda. Piserda õliga üle ja küpseta ahjus 200 kraadi juures u 40 minutit kuni aedviljad on peaaegu pehmed ja paprikate nahk hakkab mustaks tõmbuma.

Puhasta küüslauguküüned koortest ja pane kõik aedviljad suurde potti. Lisa puljongit nii palju, kui paksu suppi tahad. Mulle meeldib paksem püreesupp, seega lisasin u pool liitrit fondist tehtud kanapuljongit. Keeda suppi madalal kuumusel kuni kõik koostisosad on täiesti pehmed (u 20 minutit) ja püreeri saumikseriga v osade kaupa blenderis.

Maitsesta soola, pipra, natukese suhkru ja soovi korral sidrunimahlaga. Kui supp on liiga paks, lisa veidi kuuma vett v puljongit. Mina nt soola ei lisanudki, sest puljong ja feta on minu arvates täitsa piisavad, et parajalt soolane supp saada. Küll aga jahvatasin ma peale ohtralt musta pipart:) Lisa soovi korral veel nt tüümianilehti ja serveeri koos feta- v mozzarella-juustuga.

reede, 5. oktoober 2012

Ratatouille

Sarnaselt Nizza salatiga on ratatouille'stki Prantsusmaal palju erinevaid variatsioone (kui aga Nizza salatist rääkida, siis nt siin on muuhulgas kirjas ka "täiusliku" Nizza salati retsept) ;-)

Ratatouille on rustikaalne Provence'i klassik, mille põhikomponentideks on oliiviõliga praetud (Vahemere päikese käes valminud) baklažaanid, suvikõrvitsad, tomatid, paprika, küüslauk ja sibul. Koolis õpetati meid valmistama ratatouille'd nii, et kõik komponendid on eraldi küpsetatud, kuna aedviljadel on erinev küpsemisaeg, aga see siin on natukene lihtsam retsept, et inimesi mitte ära ehmatada:) Järgmisel suvel vast lisan "autentse" (ehk Le Cordon Bleu) retsepti ka ;-)

Hästi oluline on kasutada küpseid suviseid tomateid, kuid kui selliseid ei ole hetkel, siis pigem kasuta konservtomateid. Tomatid tuleks enne koorida ja seda on hästi lihtne teha nii, et lõikad ära varre kinnituskoha ning teed sinna noaga risti. Seejärel paned tomatid u minutiks keeva vette ja tõstad sealt jääkülma vette (pane kaussi vesi ja u tassitäis jääkuubikuid). Otseselt koorima ei peagi, sest nahk praktiliselt ise "koorub" maha:) Baklažaani aga tasub enne hautisele lisamist hoopis grillida, et selle suitsust maitset veelgi rõhutada.

Ratatouille'd süüakse nii soojalt kui ka külmalt, nii liha, kala, pasta kui ka riisi lisandina või lihtsalt mõne krõbeda koorikuga saiaga. Tõesti, igatpidi on väga hea!:)

Vaja läheb:
2 väikest v 1 suur baklažaani 
5 spl oliiviõli
2 väikest (punast) sibulat
4 küüslauguküünt
2 väikest v üks suur paprika
3 pisikest v 1 suur suvikõrvits
4 küpset tomatit v 400 g purustatud tomateid 
värskeid ürte (basiilikut, tüümiani, punet, rosmariini) või 2-4 tl Provence'i maitseainesegu või kuivatatud basiilikut, tüümiani, punet, rosmariini, fenkoliseemneid jmt
soola, suhkrut, värskelt jahvatatud musta pipart

Lõika baklažaanid viiludeks ja tsukiinid 1 cm tükkideks, viiluta sibulad, haki küüslauk, puhasta ja viiluta paprikad.

Pane baklažaaniviilud ahjuplaadile ja piserda v määri u 1 sl õliga kokku. Grilli kuldpruuniks (kulub u 10-12 minutit). Keera viilud ümber, määri uuesti u 1 sl õliga ja grilli teiselt poolt samuti kuldseks (u 5-8 minutit). 

Prae sibulaid keskmisel kuumusel u 5 minutit, lisa küüslauk ja prae veel mõned minutid. Seejärel lisa pannile paprikad ja suvikõrvitsad ning küpseta u 5-8 minutit kuni need hakkavad pehmeks muutuma. 

Koori tomatid, lõika pooleks ja eemalda seemned. Haki tomatid tükkideks ja lisa pannile koos ürdisegu ja baklažaaniviiludega. Alanda kuumust, pane pannile kaas peale ja lase u 20 minutit podiseda kuni aedviljad on läbi küpsenud. Haki sisse värskeid meelepäraseid ürte või lisa neid kuivatatud kujul. Maitsesta soola ja pipraga, soovi korral lisa ka natukene suhkrut.


Selle köögiviljahautise valmistamisest on ka video, mis on saadaval siin ja youtube'is. Retsept on aga olemas ka Naine24 portaalis. Pilt on kaameramehe tehtud, mina töötlesin natuke.


kolmapäev, 3. oktoober 2012

Parmigiana di melanzane



Parmigiana di melanzane on üks Itaaliast pärit lihtne, aga väga maitsev baklažaani, parmesani, mozzarella ja tomatikastmega vorm. Igaks juhuks ütlen kohe ära, et ei pretendeeri selle roaga  autentsusele, vaid see on pigem lihtsalt aegade jooksul välja kujunenud viis, kuidas mina seda toitu enam-jaolt teen.

Baklažaaniviilude praadimine on ainus asi, mis natukene rohkem aega võtab, aga selle asemel võib baklažaani ka lihtsalt ahjus küpsetada v grillida. Minu jaoks on parmigiana di melanzane eelkõige suvetoit, sest siis saab turult pisikesi baklažaane ja suveõhtul söömiseks on see igati tervislik vorm ideaalne, aga loomulikult saab seda igati hästi aastaringselt valmistada - kõik koostisosad on poes ilusti olemas. Kuigi siin liha ei ole, on see ikka nii toitev, et seda süües ei teki lihaisu isegi suurematel lihasõpradel:)

Keda aga huvitavad erinevad baklažaanide liigid, siis nende kohta saab lähemalt lugeda siit.

Baklažaanivormi jaoks läheb vaja:
1 suurem sibul
2 küüslauguküünt
2X400 g purustatud tomateid
0,5 tl suhkrut
1 tl Provence'i (Vahemere) maitseainesegu (soovi korral)
värskelt jahvatatud musta pipart
soola
2 suuremat v 4 väikest baklažaani
250 mozzarellat
1 pott värsket basiilikut
u 50 g parmesani

Haki sibul peenelt ja prae õlis keskmisel kuumusel klaasjaks. Lisa purustatud küüslauguküüs ja prae veel paar minutit. Seejärel lisa tomatikonservid. Kuumuta u 45 minutit nii, et tomatikaste kergelt podiseb potis, mitte ei kee, kuni kaste on parajalt paksuks muutunud. Maitsesta suhkru ja ohtra musta pipraga. NB! Maitsesta kindlasti alles lõpus, sest kui tomatikaste keeb maha, siis maitsed kontsentreeruvad ja lõpptulemus võib olla liiga tugevamaitseline.

Tomatikastme valmimise ajal viiluta baklažaanid õhukesteks viiludeks ja pane köögipaberiga kaetud kandikule. Raputa peale soola ja jäta u 10 minutiks nõrguma kuni baklažaaniviiludele ilmuvad pisarad. Sool aitab niiskusel välja imbuda ja baklažaanid imavad tänu sellele praadimisel vähem õli sisse. Kuivata baklažaaniviilud köögipaberiga (veega ei ole kindlasti vaja loputada). 

Lase õli pannil hästi kuumaks ja prae baklažaaniviilud selles mõlemalt poolt kergelt pruuniks. Enne iga pannitäie viilude lisamist lisa pannile õli ja lase sel kuumaks minna. Jäta baklažaan köögipaberile nõrguma. Võid baklažaanid praadimise asemel ka ahjus grillida.

Pane osa tomatikastmest suurde vormi, kata baklažaaniviiludega, pane peale mozzarellaviilud v -tükid ja tükkideks rebitud basiilikulehed. Mina jahvatan pipart ka veel peale;-) Jätka samamoodi kuni kõik on ära kasutatud, pealmiseks kihiks võiks olla tomatikaste. Küpseta ahjus 230 kraadi juures u 30-40 minutit. Puista peale riivitud parmesani ja pane veel korraks kuuma grilli alla kuni pealispind on kuldpruun. Lase baklažaanivormil enne söömist u 10 min taheneda.

Baklažaanivormi valmistamise kohta on video (kättesaadav youtube'is) ja retsept on olemas ka Naine 24 portaalis.