Kirssidega brownie

Juhtusin just hiljuti vaatama seda ülimõnusat peediga brownie retsepti, mille juures kirjutasin, et see oli juba kümnes(!) brownie siin blogis. Ja kuigi ma erinevaid šokolaadikooke, sh ka brownie'sid küpsetan ikka väga palju, siis blogisse pole neid vist vahepeal (ehk alates selle peediga variandi postitamisest) jõudnudki. Küll aga sai mõni uus variant neist šokolaadikookidest raamatusse, sh üks mu lemmikuid ehk karamelli-juustu brownie, milles on üheks hõrguks maiuseks ühendatud kaks minu suurt lemmikut ehk karamell ja tume šokolaad.

Praegune suussulav šokolaadikook on üks neist, mida olen plaaninud küpsetada juba hetkest, mil seda   ajakirja Good Food 2012. a maikuu numbri kaanel nägin. Kui juba sellises ajakirjas saab kaanestaariks, siis peab ikka üks väärt asi olema;-) Ja ongi täitsa hea, kuigi arvan, et siin blogis juba olemas oleva 10 brownie hulgas on kindlasti veelgi paremaid ;-) 

Suhkrukogust vähendasin võrreldes originaaliga 100 g, sest 400 g suhkrut sellisesse kooki tundus jube kahtlane. Ausalt öeldes sai kook ikkagi VÄGA magus, niiet rohkem kui 300 g ei soovita kindlasti lisada - pigem veelgi vähem. Kasutasin heledat ja tumedat muscovado't pooleks, aga sobib ka tavaline valge suhkur v fariinsuhkur.

Nisujahu asemel aga panin tainasse 70 g riisi- ja 70 g maisijahu, et oleks gluteenivaba. Samas võid alati kolmandiku nisujahust asendada kas rukki- või kaerajahuga. Ja originaalis oli 100 g piimašokolaadi - kuna mul seda kodus ei ole ja ektra ostma ka ei hakanud, siis kasutasin ainult tumedat. 

Kui kasutad külmutatud marju, siis sulata ja nõruta need enne. Samuti nõruta kompotikirsid. Hea oleks kirsid eelnevalt ka majapidamispaberiga kuivaks tupsutada. 

Brownie't tasub alati küpsetada pigem vähem kui rohkem, sest parim on see kook seest niiskena, mitte kuivana. Kui kasutad suuremat vormi, kui retseptis ettenähtud, nagu mina (23X34 cm), siis üle poole tunni ei tohiks mitte mingil juhul kooki ahjus hoida, pigem vähem. 

Vaja läheb:
300 g tumedat šokolaadi
250 g võid
300 g (pruuni) suhkrut
4 suurt muna
140 g jahu
50 g naturaalset kakaopulbrit
200 g kirsse või vaarikaid

Sulata tükkideks hakitud šokolaad ja või koos suhkruga, pidevalt segades madalal kuumusel. Kui segu on ühtlane, võta pliidilt ja sega ükshaaval hulka munad. Sega omavahel sõelutud jahu ja kakao ning lisa šokolaadisegule. Sega tainasse ka pooled kirsid.

Vala tainas küpsetuspaberiga kaetud 20X30 cm neljakandilisse vormi, puista peale ülejäänud kirsid ning küpseta ahjus 180 kraadi juures u 30 minutit. Lase vormis jahtuda ja lõika ruutudeks.

Kuldkollane marmorkook šokolaadipõhjal

Koogil on kreemjas pehme kergelt vürtsikas juustutäidis, mida täiustab šokolaadi tummisus. Šokolaadist põhi teeb kooki veelgi mõnusamaks, pähklid lisavad krõmpsu tekstuuri. Ja pean järjekordselt ütlema, et mulle see kook hullult maitseb!:) Ma tean, et ohkan ja õhkan  enamike oma kookide juures, kuidas mulle need meeldivad, aga nii see paraku on:D Küpsetangi selliseid kooke, mis mulle maitsevad ja silmad särama panevad ning mida tahaks kohe mitu tükki korraga ära süüa (tavaliselt seda oma kookide puhul muidugi teengi) :):):) Kui ma ise kooki süüa ei armastaks, siis ilmselt oleks mul väga raske igapäevaselt küpsetada, sest tuleb ikkagi teha seda, mida armastad! "Do what u love, love what u do!", on üks päris hea ütlemine, millest mina lähtun:) 

Mulle meeldib häid magustoite ja kooke süüa, need on mu kirg ning mul ei saa ilmselt kunagi villand uute maitsete katsetamisest ja otsimisest. Kui ma ise kooki ei armastaks, siis mille järgi ma üldse hindan, kas on ikka väärt küpsetis, et retsepti teistegagi jagada v mitte?:) Kuna ma aga ise olen kõige karmim kriitik selles osas, siis jõuavadki nii siia blogisse kui ka raamatutesse, ajakirjade ja -lehtede veergudele vaid magustoidud ja koogid, mis minu arvates on head! Ja sellepärast ma näen ka retseptide timmimisega vaeva (kui on muidugi üldse väärt idee) - võin ühte ja sama kooki vahel 4-5 korda läbi küpsetada, et tulemus oleks minu arvates täiuslik:) 

Iga kook on armas ja väärib austust, seetõttu on mul alati kuidagi kurb vaadata, kui keegi ütleb koogi kohta "patune". Esiteks mulle muidugi see sõna kohe üldse ei meeldi (ei teagi, miks, aga see on minu kiiks ja palun kõigil, kes seda sõna kasutavad, seda mitte isiklikult võtta!), ja teiseks ei ole ju midagi halba selles, kui üks kook on magus ja maitseb hästi, isegi kui ta on rikkalik ehk sisaldab ohtralt head kraami alates võist ja šokolaadist, lõpetades nt toorjuustu, martsipani või pähklitega. Kui juba kooki teha või süüa, siis tasuks seda nautida, mitte põdeda - üks tükk kooki ei tee kindlasti kedagi paksuks.  Paksuks võib küll minna, kui iga päev peamiselt kooki süüa, aga ka siis ei pruugi ;-) 

Kui mõned imestavad, et kuhu need koogid kõik lähevad, siis pean tunnistama, et enamiku söömegi ikka ise kodus ära, aga ka lähedased, sõbrad ja tuttavad ei jää ilma, eriti kui küpsetisi mõnel perioodil igapäevaselt suisa 4-5 tk tekib:) Kuid mitte ainult söömine pole nauding, vaid ka valmistamine - mulle meeldib vaadata, kuidas suvalisest tainast saab imemaitsev kook ja kodu on täis ahvatlevat lõhna, mis tulijaid juba välisuksel vastu võtab. Või siis nt tuuletaskud (soolased ja magusad) - võttis ikka aega, et kokakoolist saadud retsept niimoodi paika timmida, et profikad kodustes oludes alati õnnestuksid, aga rõõm on ikkagi suur, kui hoolimta sellest, et olen ilmselt juba tuhandeid tuuletaskuid küpsetanud, järjekordset plaaditäit ahjust võttes lõikad ühe neist pooleks ja see on seest taaskord täiesti perfektselt tühi :D Lihtsalt supertunne! :):):)

Retsept ilmus LP-s kõrvitsaloo juures. Artiklit ajendas mind sellel teemal kirjutama ühel üritusel tuntud toitumisteadlase pillatud lause, et kõrvitsas on rohkem beetakaroteeni kui porgandis. Siiani on alati ju porgandist kui parimast selle antioksüdandi allikast räägitud, isegi nimetus tuleb porgandi ladinakeelsest nimest carota. Aga kõrvits on tõesti (vaatamata selle suht isikupäratule maitsele) kasulik köögivili, sisaldades nii vitamiine, kiud- kui ka mineraalaineid. Niiet tasub need ilusad erkkollased ja oranžid viljad kapi otsast või mujalt alla vinnata ning enne kevadet ära kasutada ;-)

See šokolaadiga marmorkook on minu arvates piisavalt maitsev ja ilus, et sobida ka Vabariigi aastapäeval pidulauda kaunistama. Kui aga on soov teemakohasemat kooki küpsetada, siis sel laupäeval on mul LP-s šokolaadibiskviidi, vanillise toorjuustukreemi ja mustikatega tort, eriti lihtne  pohla-kohupiimakook rukkijahuga ja väikse üllatusega hõrgud šokolaaditrühvlid.

Kõrvitsapüree valmistamiseks puhasta ja viiluta kõrvits sektoriteks (koorida on lihtsam pärast röstimist) ning rösti ahjus 180 kraadi juures 30-40 minutit kuni kõrvits on täiesti pehme. Lase natukene jahtuda ja püreesta. Ülejäänud kõrvitsapüree võid valada karpidesse ja asetada sügavkülma. Kui kasutad selle koogi tegemiseks juba sügavkülmutatud kõrvitsapüreed, siis sulata ja nõruta see enne täidisesse lisamist.

Lisaks kaneelile võid kõrvitsa-juustusegule lisada veel 0,5 tl jahvatatud ingverit, näpuotsatäie jahvatatud nelki ja näpuotsatäie peenelt riivitud muskaatpähklit. 

Põhi:
60 g võid
60 g tumedat šokolaadi
60 g (pruuni) suhkrut
1 suur muna
30 g jahu (kasutasin gluteenivaba kaerajahu)
0,5 tl küpsetuspulbrit
näpuotsatäis soola
peotäis hakitud mandleid või pähkleid, nt Kreeka, sarapuu vm (soovi korral)

Täidis:
140 g tumedat šokolaadi
600 g toasooja toorjuustu
200 g suhkrut
4 suurt toatemperatuuril muna
1 sl maisitärklist
1 tl vanilliekstrakti (võid asendada 2 sl vanillisuhkruga)
400 g kõrvitsapüreed
1 tl kaneeli

Põhja valmistamiseks sulata tükeldatud või ja šokolaad madalal kuumusel pidevalt segades või vesivannil. Sega hulka suhkur, lase natukene jahtuda ja lisa kergelt lahti klopitud muna. Teises kausis sega sõelutud jahu küpsetuspulbri ja soolaga. Lisa jahusegu ja hakitud mandlid või pähklid šokolaadimassile ning sega ühtlaseks. Vala tainas 23-25 cm läbimõõduga koogivormi, mille põhjas on küpsetuspaber, silu pind ja küpseta ahjus 160 kraadi juures 10 minutit kuni põhi on kerkinud ja katsudes kuiv. 

Täidise jaoks sulata šokolaad. Vispelda toasoe toorjuust suhkruga, lisa edasi vispliga segades ükshaaval munad, seejärel maisitärklis ja vanilliekstrakt. Sega kolmandik juustusegust sulatatud šokolaadiga, ülejäänud juustusegu kõrvitsapüree ja kaneeliga.

Vala 3/4 kõrvitsa-juustusegust eelküpsetatud põhjale, lisa šokolaadisegu ja seejärel vala peale ülejäänud kõrvitsasegu. Aja noaga kihte natukene segamini, et tekiks muster. 

Aseta ahju põhjale kauss veega ning küpseta kooki ahju keskosas 50-60 minutit kuni koogi ääred on tahenenud, kuid keskelt veel kergelt võdiseb. Keera ahjul kuumus kinni, paota ahjuuks ja jäta kook veel üheks tunniks ahju seisma, kuni täidis on täielikult tahenenud.

Kui on rohkem aega, siis soovitan küpsetada kooki vesivannil, et see jahtudes pealt ei praguneks. Selleks mässi koogivorm pärast põhja küpsetamist fooliumisse, aseta ahjuvormi ja täida ahjuvorm veega nii, et koogivorm oleks poolenisti vees. Sellisel juhul on küpsetusaeg u 1,5 h. Keera kuumus maha ja jäta kook praokil uksega ahju vesivanni sisse tunniks ajaks jahtuma, kuni täidis on täielikult tahenenud.

Lase koogil jahtuda ja hoia seda enne serveerimist vähemalt 4 h, veel parem üleöö, külmkapis. Serveerides riivi peale tumedat šokolaadi.

Peedirisoto kitsejuustu ja tüümianiga

Üks hästi tehtud ja maitsestatud risoto on tõeline nauding! Juba selle valmistamine on sõltuvust tekitav tegevus:) Risoto tegemist ei tasu karta - see on jõukohane igale inimesele. On vaja lihtsalt natukene aega ja keskendumist, et saavutada pehmet ja kreemjat konsistentsi. Risoto puhul ei saa panna riisi ja vett potti keema ning minna diivanile raamatut lugema, vaid vedelikku tuleb lisada vähehaaval pidevalt segades. Mina pigem just soovitakski risotot ise kodus teha, selle asemel, et restos tellida, sest see imeline riisiroog vajab valmimiseks hoolt ja armastust, mida restoraniköögis olevad kokad ei pruugi mitme erineva poti vahel askeldades, samal ajal ehk mõnda rooga serveerides, külmkapi vahet joostes jne jne mitte just alati suuta tagada ... See oli nüüd ehk väheke utreeritud, kuid sellist mõnusat ühe poti taga chillimist ning ühe konkreetse asjaga rahulikku tegelemist ei saa vist küll ükski kokk endale resto köögis tavapäraselt lubada ;-)

Kodus on aga risoto valmistamine puhas rõõm;-) Vein, mida risoto kõrvale jood, tasub kohe lahti korkida, et sellest natukene risoto maitse täiustamiseks loovutada ja ülejäänuga käelihasetrennile kaasa aidata ;-) Ja vein (eriti kui see vajab hingamist) peaks juba sellepärast ootel olema, et kõige parem on risoto kohe, kui see on valmis saanud! Kui see kauemaks potti seisma jätta, küpseb riis oma kuumuses edasi ning võib liiga pehmeks ja kuivaks muutuda. See aga rikub risoto ära, sest riisi ei tohiks mitte pehmeks ja lödiks keeta, vaid see peaks olema veel kergelt "krõmps" ehk hamba all nö vastupanu osutuma, peenemalt öeldes al dente. Ja kuigi autentne ristoto on kreemine, siis  riisiterad on selles ikkagi oma kuju säilitanud.

Mida rohkem küpsetamise ajal riisi potis segada, seda kreemjam on tulemus, sest tärkliserikkast riisist ehk spetsiaalsest risotoriisist eraldub nii rohkem tärklist, mis õige konsistentsi tagab. Õigele risotole ei ole vaja juustu ega koort sisse segada, et kreemisust saavutada. Samuti ei ole korralik risoto kuiv pudrutaoline mass, vaid ikka niiske ja pigem vedelapoolne. Samas aga ei tohiks vedelikku risotost laiali valguda ehk et see on küll kreemine, aga ümber ei teki taldrikule eraldi vedelikuloiku. 

Kuigi Eesti söögikohtades on risoto enamasti supikaussides, siis tegelikult mina olen Itaalias seda ainult tavalistelt praetaldrikutelt serveeritavat näinud. Siin üks udune telefonipildike ühest imemaitsvast risotost ricotta-juustuga, mida oma viimasel Itaalias käigul mõni nädal tagasi Bergamos Tratorria La Colombinas sõin ja mille kõrvale rüüpasime kohalikku veini Valcalepio. Kusjuures nii imelist veiseliha kui ka risottot oli ikka päris suur ports ja kuigi olime enne juba toekad eeroad võtnud, siis ikkagi said mõlemad taldrikud tühjaks söödud ja vaat et puhtakski lakutud - lihtsalt niiiiiiii hea oli kõik:D

Kui ma tavaliselt lisan risotosse ikka ka juustu natukene (nt parmesani), siis peediristo tuleb alati nii täiuslikult kreemjas, et juustu puistan ainult kuubikutena peale. Ja kui muidu läheb mul risotosse valge vein, siis peedi omasse sobib just punane ideaalselt! Aga punase veini lisamine, samuti peedipuljongi valmistamise geniaalne idee pärineb ühest vanast ajakirja Delicious numbrist - ma ise oleks ehk teinud ka peedirisotot nii, nagu ma tavaliselt risotot valmistan. See on ikka tore, et targad inimesed on jalgratta juba leiutanud - elu palju lihtsam kohe;-)

Mis puutub sidrunikastmesse, siis ka ilma selleta on risoto ülimalt maitsev, aga see paneb veel "i"-'le täpi peale. Aga võid proovida mõlemat moodi. Igaks juhuks mainin, et fotol oleval risotol seda "kastet" peal ei ole ja maitses nii ka igati hea ;-)

Vaja läheb:

1 dl extra virgin oliiviõli

poole sidruni riivitud koor ja mahl

2 värsket tüümianioksa

500 g peeti

2-4 sl oliiviõli

1 l kuuma köögivilja- v kanapuljongit

2 väikest sibulat või 4-6 šalottsibulat

3 küüslauguküünt

300 g ristoriisi (nt carnaroli, arborio)

1,5 dl punast veini

50 g võid (alati võib rohkem panna)

200 g kitsejuustu v fetat

Vispelda extra virgin oliiviõli, sidrunimahl ja koor ning tüümianilehed kuni tekib paks emulsioon. Selle kastme saad valmis risotole enne söömist peale niristada.

Koori peedid ja tükelda need u 1 cm kuubikuteks. Sega 1-2 sl oliiviõli ja soolaga läbi ning küpseta ahjus 180 kraadi juures 15 minutit. Püreeri pool peedikuubikutest koos 4 dl puljongiga. Suru läbi sõela ja lisa potti ülejäänud puljongile. Lase keema tõusta ja mõni minut podiseda.

Pane ülejäänud pool peedist ahju tagasi ja küpseta veel 10-15 minutit kuni peedikuubikud karamelliseeruvad. 

Haki sibulad väikesteks tükkideks. Viiluta küüslauguküüned. Kuumuta keskmisel kuumusel 1-2 sl oliiviõli poti põhjas ning prae selles sibulat ja küüslauku u 5-10 minutit, kuni sibul on klaasjas. Alanda kuumus, lisa riis ja küpseta segades paar minutit kuni riisiterad muutuvad kergelt läbipaistvaks. Lisa vein ja lase podiseda kuni see on riisi sisse imendunud. Lisa kulbitäis või paar peedipuljongit. Lase podiseda, ise samal ajal pidevalt segades kuni vedelik on riisi sisse imendunud. Seejärel lisa järgmine kulbitäis puljongit ja toimi samamoodi. Jätka nii u 20 minutit kuni riis on parajas küpsusastmes. Kui puljong saab juhtumisi enne otsa, võid ka kuuma vett kasutada. Lisa tükeldatud või, maitsesta soola ja pipraga ning sega läbi. Sega hulka röstitud peedikuubikud. 

Jaota risoto kausside vahel (jätkub neljale inimesele põhiroaks), nirista peale sidruni-oliiviõlikaste ja puista hakitud kitsejuustu. 

Sulava sisuga šokolaadikoogid

See on üks kiiremini valmivaid kooke, mis lihtsalt viib keele alla .. tõesti!:) Ja ei jäta külmaks ka mitte-magusa armastajaid, eriti veel, kui juurde pakkuda vanillijäätist ja vaarikaid. Retsept ilmus eelmisel laupäeval LP-s ja kohe samal päeval sain Facebook'i kaudu hästi toreda sõnumi Piretilt, mille tema lahkel loal siia kopeerin:

Tere, nii kui ma nägin LP-s Teie šokolaadikookide retsepti, teadsin, et PEAN seda proovima. Valmistamisele kulunud aeg, küpsemine ja ka kõigi nende 4 koogi nahka pistmine meil mehega läks ülikiirelt! Kook on väga maitsev, kindlasti teen seda veel. Aitäh sedavõrd väärtusliku retsepti jagamise eest! Parimate soovidega ja uusi ideid soovides, Piret

Nii armas!:) Pireti kirja puhul on eriti ootamatu ja lahe see, et tegemist on minu jaoks täiesti võõra inimesega ja see oli esimene tagasiside mu Laupäevalehes ilmunud loole FB kaudu, mitte aga läbi toimetuse või siis mu enda tuttavatelt otse mulle. Tegi laupäeva õhtu kohe palju ilusamaks! :) aitäh veelkord, Piret!

Ja nii tore on jagada siin teiste inimeste arvamusi - ma ise muudkui räägin, kui hea üks v teine kook on, sest mulle ju endale meeldivad koogid, mida teen! Ja ma söön neid igapäevaselt:) Ja kuigi mulle kiidavad nii sööjad (võib-olla lihtsalt viisakusest hoopis?!) kui ka sõbrad-tuttavad, kes ise kodus katsetavad, siis ikkagi on hea meel, kui keegi blogis kommenteerib - kasvõi juba neile hea, kes otsivad head retsepti, mida kasutada:) See ongi ju blogi eelis kokaraamatute ees;-) Ja endale jääb ka meelde, kui on kuskil kirjas! Teisipäeval näiteks just kiitis Annika mu uues raamatus olevat õllesaia, mida ka ise just nädalavahetusel külla tulevatele sõpradele küpsetada plaanin. See on paljudele meeldinud, aga kui nö märki maha ei jää, siis mina küll ei suuda hiljem enamasti meenutada, kes täpselt ja kus, mida ja mille kohta ütles ... :)

Soovitan selle šokolaadikoogi puhul valmistada tainast kohe topeltkogus, sest koogikesed kaovad tõesti kiirelt. Kuigi serveerida on seda nö "õige" soojana, et keskosa lahedalt välja voolaks, siis tegelikult on kook oma pehme sisuga suurepärane ka külmana isegi järgmisel või ülejärgmisel päeval. Niiet isegi kui jääb midagi samal õhtul üle, siis aseta aga külma ja naudi näiteks hommikukohvi kõrvale,-)

Võid taina ka varem valmis teha, vormidesse tõsta ja külmkapis hoida. Sel juhul lisa küpsetusajale u 2-3 minutit. 

Eriti hea on see imeline kook vähemalt 70%-lise kakaosisaldusega mõrušokolaadiga, kuid kui kasutad magusamat šokolaadi, siis piisab ka 1-2 sl suhkrust. Ja mina eelistan (nagu peaaegu alati) ikka heledat v tumedat muscovado't koogis kasutada, kuigi tavaline valge suhkur v fariinsuhkur on selle puhul ka ok.

Mina olen valmistanud neid kooke peamiselt maisijahuga, et oleksid gluteenivabad. Kuid üllatavalt hea on jahu asendada hoopiski kakaopulbriga! Kätrin soovitas seda proovida ja olen talle idee eest hästi tänulik - mõnel ikka see nupp kohe nokib;-) Jahu kakaopulbriga asendades on tulemus veelgi tummisem ja šokolaadiküllasem, kuigi kerkib vähem ja sisu ei jää nii voolav. Šokolaadi maitse intensiivistamiseks riivisin viimasel korral sisse ka pool Tonka uba, mis tegi koogi minu arvates eriti hõrguks. Vabalt võib tainale lisada ka supilusikatäie kanget alkoholi (nt konjak, brändi, rumm) või 0,5 tl vanilliekstrakti.

Eesti keeles ei oskagi sellele küpsetisele head nime välja mõelda ja restodes on koogi nimetus tavaliselt võõrkeeles, nt moelleux au chocolat (prantsuse keeles), chocolate fondant või Molten chocolate (lava) cake (inglise keeles). 

Lisaks sellele, et kook on hästi kiire ja ülimalt maitsev, on see ka "vau-efekti" tekitav maius ehk enamikel inimestel on sama reaktsioon nagu külmkapist brülee- või karamellikreemi välja võttes, sest enamasti ollakse harjunud neid magustoite restoranis sööma ning millegipärast arvatakse, et tegemist on jube keeruliste dessertidega. Tegelikult ju ei ole! Kui mõlema nimetatud kreemi puhul siiski on mõned nipid ja nende valmistamine võtab natukene rohkem aega, siis voolava sisuga hõrk šokolaadikook on lihtsamast lihtsam:) Pealegi, ma just sõin sama kooki eelmisel reedel ühes restoranis ja pidin tõdema, et isetehtud kook on ikkagi veel parem (see kõige parem)!:) Soovitan proovida;-)

Vaja läheb:
110 g võid
110 g tumedat šokolaadi (parim on 70%-lise kakaosisaldusega tume šokolaad)
3 sl (pruuni)suhkrut (eriti hea on hele v tume muscovado)
2 toatemperatuuril muna
2 toatemperatuuril munakollast
näpuotsatäis soola
1 sl nisu- või maisijahu

Määri neli vähemalt 1 dl mahutavusega vormi võiga ja puista ühtlaselt üle peensuhkru või kakaopulbriga. Kui kasutad suhkrut, siis näeb kook pealt välja selline teraline nagu ülemisel pildil, kakaopulbriga jääb siledam tulemus nagu all näha.

Üleliigne suhkur või kakao raputa välja. Aseta vormid taina valmistamise ajaks külmkappi. 

Haki šokolaad ja tükelda või, aseta kastrulisse, sulata ja sega ühtlaseks. Vahusta munad, munakollased ning suhkur kohevaks ja heledaks vahuks. Vahusta hulka šokolaadisegu, seejärel sool ja jahu. 

Jaota tainas nelja vormi vahel, aseta küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning küpseta ahjus 220 kraadi juures 8-13 minutit kuni koogid on kohevaks kerkinud. Küpsemisaeg sõltub konkreetsest ahjust! Fondant'id näevad ahjust võttes välja nagu väikesed sufleed:) NB! ja ära kindlasti kauem küpseta, sest muidu võivad koogid seest ka ära küpseda! 

Kummuta vormist taldrikule (võid noaga kaasa aidata ehk nuga koogi ja vormi ääre vahelt läbi libistada) ja serveeri soojalt koos vanillijäätise või vahustatud vahukoore ning (värskete) marjade või marjakastmega. 

Röstitud kõrvitsaseemned

Just küpsetasin ahjus ära ja püreestasin viimase kodus olnud kõrvitsa! Tunnen ennast alati pärast järjekordse isendi alistamist tõelise kangelasena, sest kogu see protsess (lõikamine, puhastamine jne) on kuidagi suhteliselt tüütu ettevõtmine, niiet enam-jaolt vaatan pikalt enne oma kõrvitsatega tõtt, kui neile noa lõpuks sisse löön. Kui aga viimase karbi sügav-oranži püreed keldrisse sügavkülma oled viinud, siis on tohutu kergendustunne - peaaegu nagu oleks midagi suurt korda saatnud:) Ka seemnete puhtaks pesemine võtab pisut aega, aga et röstitud kõrvitsaseemnetest saab väga mõnusa snäki, tasub see vaev end kindlasti ära. Ja röstitakse neid tõepoolest (!) koos kestadega! Ma olin ise ka hämmingus, kui aastaid tagasi ühes välismaa toiduajakirjas seda nägin:) Nüüd olen pärast oma kõrvitsalugu LP-s aga vastanud nii telefoni kui ka meili teel päris palju kordi sellele küsimusele. LP-sse sai kirja paarilauseline õpetus, et aga edaspidi küsimusi vältida, siis kirjutan siin täpselt üles, sest eks ma isegi neid kunagi esimest korda tehes ajasin ikkagi näpuga järge, kuidas asi täpselt käib ;-)

Kuigi seemneid võib ka niisama röstida, siis tegelikult küpseb sisemus kiiremini kui kest, niiet kui need lõpuks väliselt valmis on, siis seest võivad seemned juba mustaks olla muutunud. Hea nipp selle vastu on eelnev keetmine - tänu 10-minutilisele soolvees keetmisele küpsevad kõrvitsaseemned ühtlaselt!

Pärast keetmist kuivata seemned korralikult ära, sest muidu ei jää õli ja maisteained koorte külge pidama. Kuivatamiseks on mõttekas kasutada köögirätti - majapidamispaberi külge jäävad need kinni. Kindlasti ära jäta kõrvitsaseemneid majapidamispaberile kuivama, kuna selle küljest on neid võimatu hiljem lahti saada!

Seejärel sega paari supilusikatäie (oliivi)õli, natukese soola ja meelepäraste maitseainetega, nt (suitsu)paprika, cayenne'i pipra, karripulbri, kaneeli, garam masala vms, korralikult läbi. Laota ühe kihina küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja rösti ahjus 160 kraadi juures u 15 minutit kuni seemned on väljast krõbedad ja seest kuldsed. Seemned hakkavad ahjus praksuma ja "hüppama", sest koored lõhenevad ("plahvatavad" katki). Umbes poole küpsetamisaja peal võiks neid korra segada ka, aga ütlen ausalt - mina seda ei tee, sest mul tekib tunne, et mõni seeme võib mulle silma hüpata ...:) Kui sa seemneid enne ei keetnud, siis võib röstimisele ligi kaks korda rohkem aega kuluda ehk umbes pool tunnikest.

Lase seemnetel jahtuda ja hoia õhukindlalt suletud purgis. Kasutada saad neid nii snäkina kui ka lisandina püreesuppides, salatites, hommikuse kaerehelbepudru, müsli või jogurtiga (olenevalt maitsestusest).

Pildil olevate seemnete puhul kasutasin mina lisaks vähesele soolale tšilli- ja cayenne'i pipraid, kuid nt müsli sisse lisamiseks võiks neid enne röstimist kaneeliga maitsestada:)

Tiramisu dulce de leche'ga

Kirjutasin Argentiina köögist mõni aeg tagasi LP-s ühe ülevaatliku loo. Selle juurde tegin lihtsa magustoidu, milles on ühendatud Argentiinas levinud hispaania ja itaalia köögi mõjutused. 

Argentiinast tahaksin veel blogis kirjutada, aga keda see riik lähemalt huvitab, sellel soovitan lugeda EE-s ilmunud eriti põnevat lugu Argentiinast. Loo autoriks on Ivo Tšetõrkin, kelle raamatut "Minu Amazonas" ma blogiski soovitasin :)

Peene nimega argentiinlaste lemmik dulce de leche  pole tegelikult midagi muud, kui keedetud magus kondenspiim, mida saab isegi Eestis juba poest osta. Kuid magusat kondenspiima võib kodus ise keeta - kolm tundi on täpselt paras aeg, et selle konsistents oleks kreemjas ja karamelline. Samas aga võib dulce de leche valmistada ka lihtsalt piimast ja suhkrust. 

Dulce de leche'ga tiramisu:
400 g toasooja dulce de leche't
500 g toasooja mascarpone't
1 kakaoga biskviit-koogipõhi
2-3 dl külma kohvi

Vahusta toasoojad mascarpone ja dulce de leche ühtlaseks kreemiks. Lõika biskviit horisontaalselt kaheks ja aseta üks pool vormi või alusele. Immuta kohviga ja kata poole koguse kreemiga. Aseta peale teine pool, immuta ülejäänud kohviga ning kata kreemiga. Aseta külma ja lase vähemalt paar tundi maitsestuda. Serveerides sõelu peale naturaalset kakaopulbrit, riivi tumedat šokolaadi ja/või puista värskeid marju.

Kui soovid valmistada gluteenivaba biskviiti, siis läheb vaja:
2 muna
0,7 dl suhkrut
2 kuhjaga sl kartulijahu
1 sl naturaalset kakaopulbrit
0,5 tl küpsetuspulbrit

Põhja jaoks vahusta toasoojad munad suhkruga. Sega ülejäänud koostisosad omavahel, sõelu munavahu peale ja tõsta õrnalt segamini. Kalla taigen võiga määritud(!) küpsetuspaberiga vooderdatud 23-24 cm läbimõõduga vormi ja küpseta ahjus 225 kraadi juures u 8-9 minutit kuni sissetorgatud tikk jääb kuivaks. Kummuta põhi vormist välja suhkru või kakaopulbriga kaetud küpsetuspaberile ja jäta jahtuma. 

Vürtsikas müsli ja hobuse aasta

Täna algas Hiina kalendri järgi uus aasta - seekord hobuse aasta. Selle puhul kirjutan homses LP-s hobuselihast - söömisest, mustast turust jms. Naljakas, aga kõige rohkem hobuseliha süüaksegi just Hiinas - aastal 2005 umbes 421 000 tonni. Olin jaanuaris Itaalias ja ka seal armastavad inimesed seda liha väga. Üks naine, kes ise imehäid sööke (lihad, pastad, saiad jne jne) tegi ja vist enamiku päevast kokkas, rääkis, et hobuseliha on õrnem ja lahjem kui veiseliha ning sisaldab ohtralt vitamiine ja mineraalaineid. Kuna hobuse liha on aga kallim ja seda ei ole igal pool saada, siis eriti tihti selle lihaga maiustada ei saa. Loo juures on üks retsept Kristelilt ja City Marina peakokk Jörgen Kohal'ilt, kes hooajavälisel ajal (ehk sügisest kevadeni, kui CM on kinni), Tigus toimetab. Selle retsepti järgi valmistasid nad sel nädalal hobuseliha steiki ka vinoteek Tigu külalistele. Paar päeva on see kindlasti veel menüüs, niiet kel huvi, saab proovima minna ;-)

Kristel kirjutas oma blogis, kuidas ta hobuseliha "jahil" käis. See, millist hobuseliha süüa, on väga oluline, st tähtis on, et hobune oleks kasvatatud söömise eesmärgil. Vanade või haigete endiste töö- või võistlushobuste ravimeid täis liha, mis saadakse odavalt kätte, ei ole kindlasti see, mida osta tasub. Just selline liha jõudis veiseliha asemel poolfabrikaatidesse ja vallandas eelmisel aastal nn hobuseliha-skandaali. Korralik hobuseliha on kallim kui veise oma, niiet sellist pettust korda saata ei oleks majanduslikult just eriti mõttekas.

Pean aga tunnistama, et ise ma hobuse liha süüa ei suuda ... Kuigi meil maal vanaema juures olid ka kõik muud koduloomad peale kitsede, on siiski hobused kuidagi eriti armsad. Kui ma nendele ja väikestele varssadele mõtlen, siis ausalt öeldes tuleb pisar silma ja raske on ette kujutada, et keegi hobuseliha süüa tahaks ja suudaks. Ühegi teise loomaga mul sellist tõrget ei ole ... kui käisin kolmapäeval Tigus retsepti juurde koos fotograafiga toitu pildistamas, siis fotograaf küsis minult imestunult, et kas ma näiteks lammast siis ka ei söö. Muidugi söön:) Lambad on ju täitsa lambad, sellised parajad ullikesed, kes määgides karjaga ühest kopli ostast teise kihutavad, nendega pole mul mitte mingisugust emotsionaalset sidet. Samuti võin vabalt veise-, sea- ja kanaliha süüa, aga hobused on targad, ilusad ja head:):):) Ja kui ma veel nendest õudustest lugesin, kuidas hobuseid, kelle liha nö mustale turule läheb, koheldakse, siis oli mul ikka kohe väga paha olla. Neid  jubedusi ei paindunud mu käsi ka artiklisse kirja panema, niiet selles osas olen homses lehes üsna lakooniline.

Hiina uue aasta vastuvõtmisega seotud traditsioonidest kirjutasin eelmisel aastal samal ajal samuti LP-s ja Chedi peakokk Simon andis sinna juurde ka paar "aastavahetuseks" sobivat retsepti. Eelmised kaks aastat viibisin just uue-aasta pidustuse ajal Aasias (eelmisel Malaisias ja üle-eelmisel Vietnamis) ning ka nende reisijuttude juures räägin, kuidas see kõik kohapeal välja nägi. Malaisia selle-teemalised jutud on siin ja siin ning Vietnami oma siin. Kusjuures, eelmisel aastal Kuala Lumpuris olles oli meil isegi suur au viibida ühel peol ja lugu sellest on ka blogis kirjas.

Täna aga lisan siia hoopis ühe vürtsika ja krõbeda müsli retsepti, mis on samuti tegelikult "granola" nagu juba üks blogis olemas olev müsli, aga ma ei hakka hetkel nimeteemal pikemalt peatuma, sest siin postituses juba rääkisin sellest :)

Apelsinikoore, kaneeli ja ingveri müslile lisamise juures on eriti tore, et kodu on nii selle küpsetamise ajal kui ka mitu tundi hiljem täis mõnusat vürtsikat lõhna. Mulle meeldib müslit ka niisama lusikaga purgist süüa (igal ajal), aga eriti hea on see muidugi hommikul, sest just siis tasub süüa magusaid asju nagu just ühest väga huvitavast artiklist lugesin;-) Kook hommikuks on aga eriti hea! :)

Toredat nädalavahetust! 

Vaja läheb:
400-450 g kaerahelbeid (mina kasutan gluteenivabu helbeid)
100 g kuivatatud jõhvikaid v kirsse (või rosinaid, hakitud kuivatatud aprikoose)
100 g mandleid või pähkleid (sarapuu, Kreeka, pekaani vm)
70 g kõrvitsaseemneid
1-2 tl jahvatatud kaneeli
1 tl jahvatatud ingverit
100 g vedelat mett või suhkru(roo)siirupit
60 g õli (kasutan siin greibiseemne oma)
1 apelsini peenelt riivitud koor
1 sl vanilliekstrakti

Haki pähklid või mandlid kergelt ära ja sega kaerahelveste, kuivatatud puuviljade või marjade*, kõrvitsaseemnete ja kaneeliga läbi. Vala õli ja mesi või siirup kastrulisse ja kuumuta paar minutit. Sega hulka apelsinikoor ja vanilliekstrakt, kalla kogu kastruli sisu kaussi kaerahelveste segu sisse ja sega läbi.

Kata kaks suurt ahjuplaati küpsetuspaberiga, jaota kogu segu kahe plaadi vahel ära ja küpseta ahjus 160 kraadi juures 20-30 minutit paaril korral segades kuni kaerahelbed on kuldpruunid. Lase täielikult jahtuda ja aseta seejärel õhukindlalt suletud purkidesse.

* Kuivatatud jõhvikad või muud puuviljad või marjad võid lisada müslisegule ka pärast küpsetamist.

Naudi koos piima või maitsestamata jogurtiga või kasuta kihilises kohupiima-magustoidus.

Klassikaline ehk New Yorgi juustukook

... ehk üks täiesti tavaline juustukook väikese vanilli ja natukese sidrunikoorega:) Juustukooke on nii mu blogis kui ka mõlemas raamatus ikka väga palju, sest armastan neid mõnusaid kreemjaid kooke, eriti aga neile igasuguseid erinevaid põnevaid maitsenüansse anda alates valgest ja tumedast šokolaadist (sobivad ka vaarika- ja greibimaitselised šokolaadid, raamatus "Lihtsad ahvatlused" on ka üks apelsinimekiga variant) lõpetades kondenspiima (võib olla ka keedetud kujul ehk dulce de leche) ja koorelikööriga. Juustukooki ei pea alati küpsetama, võib valmistada ka nt šokolaadikreemiga kooki või karamelli-toorjuustuga, mille retsept on samuti mu uues raamatus olemas. Samuti katsetan vahelduseks klassikalistele küpsistest valmistatutele pidevalt erinevaid põhjasid piparkoogitainast, šokolaadist, mandlilaastudest, kookos- ja kaerahelvestest. 

Ilmselt ei ole kellelegi saladuseks jäänud, millised koogid mulle meeldivad :D, sest lisaks kümnetele juustukookidele leiab mu blogist ja raamatutest veel päris palju erinevaid šokolaadikooke (sh brownie'sid ja blondie'sid) ning loomulikult juustu- ja šokolaadikookide kombinatsioone nagu nt see, see ja see. Aga ka mitmesuguseid pavlovaid (nt granadilliga) ja beseesid (nt šokolaadiga) ning beseega magustoite (Eton Mess'i jälgedes nagu see ja see või rabarberikreemi ja beseega maius) ei ole mu küpsetusrepertuaaris mitte vähe :)

New Yorgi juustukoogi puhul sai inspiratsiooniks Ruth Reichl'i raamatus "Küüslauk ja safiirid" (olemas ka e-raamatuna) olnud retsept, mille originaal on muutmata kujul täpselt kirjas allpool. Ruth arvab, et "juustukook peaks olema iga koka repertuaaris, kasvõi ainult sellepärast, et see nipp on nii odav. See on kiire, lihtne ja võib ka kõige tagasihoidlikuma eine pidusöögiks muuta." Mina muidugi kirjutan sellele väitele kahe käega alla ja laiendaksin seda ütlust ka šokolaadikookidele, mis on tegelikult veelgi lihtsamad ja kiiremad. Ja ega ka pavlovate ja beseede küpsetamine oluliselt keerulisem ei ole ;-)

Raamat "Küüslauk ja safiirid" oli ise äärmiselt huvitav ja inspireeriv ning soovitan soojalt igal vähegi toiduhuvilisel inimesel seda lugeda! Mina hingasin selle Tartus jõulude ajal ülikiirelt sisse, kuigi lõpus üritasin tempot maha võtta nagu heade raamatute puhul ikka, et lugemisnaudingut pikendada:) Autor on otsustanud raamatusse fotode asemel retseptid panna, et lugejad saaksid maitsta neid asju, millest ta räägib. "Ja mis maitse on New Yorgil? Enamiku maailma meelest juustukoogi", on seal kirjas ... Pean tunnistama, et kuigi olin NYC-is nädala, siis seal ma seda kooki ei proovinudki, küll aga kohe, kui  Ruth Reichli teoses juustukoogi retsepti nägin, võtsin plaani seda küpsetada. Ise tehtud koogid on ju alati need kõige paremad! ;-) Ja kuigi täiesti "tavaline", on see siiski väga maitsev kook, niiet läheb kindlasti kordamisele :)

Põhi:

180 g purustatud kaeraküpsiseid

1,2 dl (0,5 tassi) sulatatud võid

Täidis:

680 g toorjuustu 

4 muna

2,4 dl (1 tass) suhkrut

3 tl vanillisuhkrut

1 sidruni peenelt riivitud koor
4,8 dl (2 tassi) hapukoort

Sega purustatud küpsised sulavõi ja 0,6 dl suhkruga ning vajuta 23 cm läbimõõduga rasvainega määrimata koogivormi põhja ja külgedele. Aseta vorm seniks külma kuni täidist valmistad.

Vahusta toasoe toorjuust 1,8 dl suhkruga, lisa munad, sidrunikoor ja 2 tl vanillisuhkrut ning sega ühtlaseks. Vala vormi ja küpseta ahjus 175 kraadi juures 50 minutit, kuni juust enam laiali ei valgu ja hakkab paiguti kuldseks muutuma. Võta ahjust välja (jätta ahi sisse) ja lase u 15 minutit restil jahtuda.

Sega kokku hapukoor, 1 tl vanillisuhkrut ja 0,6 dl suhkrut ning määri jahtunud koogile. Aseta 12 minutiks ahju kuni kook on läikiv ja tardunud. Lase täielikult jahtuda, kata vorm toidukile v fooliumiga ja jäta kaheksaks tunniks külmkappi.

NB! Kuna mul oli 1 kg toorjuustu, siis kohandasin ma retseptis olevaid koguseid ja kasutasin 24 cm läbimõõduga koogivormi. Lisasin täidisesse veel ühe muna, 0,5 dl suhkurt ja 1 tl vanillisuhkrut - kui Sul on samuti kilone juustupakk, siis soovitan retseptis samad muudatused teha ;-) Ka küpsetusaeg on sel juhul pikem - mul kulus 50 minuti asemel u 1 h, et kook oleks ka keskelt piisavalt tahenenud ehk mitte vedel, vaid kergelt võbisev. Juurde sobib eriti hästi maasikatoormoos! :)

Head küpsetamist ja toredat nädalavahetust!!!

Crème brûlée pistaatsiapähklitega

Kirjutasin mõni kuu tagasi LP-s ühe pikema brüleekreemi-teemalise loo, kus jagasin muuhulgas ka seda pistaatsiapähli-maitselise magustoidu retsepti. Samas ei ole pistaatsiapähklite lisamine üldsegi kohustuslik - kui need välja jätta, siis on tegemist täitsa klassikalise brüleekreemiga. Et tegemist on hästi lihtsa magustoiduga, siis valmistan ma seda üsna sageli ja isegi blogisse on mõned retseptid juba jõudnud nagu nt kohupiimaga eriti kiire magustoit ja šokolaadiga variant. Aga et see lihtne kreem (klassikalise Crème brûlée koostises ei ole ju muud kui vahukoor, munakollased, suhkur ja vanill) kõigil kodus õnnestuks, siis panin kirja ka mõned nipid ja nõuanded, mida tasub järgida, et tulemus perfektne oleks :)

Õige brüleekreem (NB! mitte “kreembrülee”) mustab vanilliseemnetest nagu korralik kringel rosinatest, kuid soovi korral võid kauna asemel kasutada ka korralikku vanillisuhkrut või hoopiski ekstrakti. Kokkadele meeldib maiusele põnevaid maitseid välja mõelda, näiteks Põhjakal olen saanud seda tüümianimaitselisena, restoranis Leib Resto ja Aed on aga populaarseks saanud karamelliseeritud leivaga valmistatud brüleekreem. Sellest magustoidust on saanud üks restorani nö tunnustoite ja mis peakokk Janno Lepiku sõnade kohaselt on menüüs esimesest päevast saadik ja ilmselt jääb sinna kuni viimase päevani. Retsepti ta siiski avaldama ei soostu, sest see on neil suurepäraselt paika timmitud ja juba on teistes söögikohtades nähtud leivaga brüleekreemi koopiaidki. Kuid maitset saab brüleekreemile anda veel ka lavendli, rosmariini, kaneeli, kohvi ja šokolaadiga, samuti peenelt riivitud apelsini- ja sidrunikoore ning mõne alkoholi, näiteks Cointreau ja Amarettoga.

Crème brûlée'd võib küpsetada niisama ahjus või vesivannil. Vesivann tagab muna-vahukooresegu ühtlase ja aeglase küpsemise, sest õhk ahjus on niiske ja temperatuur ei lähe liiga kõrgeks. Tulemuseks on kreemisema ja pehmema tekstuuriga kreem, mis pealt ei ole pragunenud.

Brüleekreemi valmistamiseks ei pea kindlasti kasutama väikeseid ramekine - sama hästi töötab ka üks suur vorm. Sel juhul tuleb lihtsalt küpsetamise lõpu poole kontrollida, et kreemi üle ei küpsetaks - ideaalis peaks kreem ahjust välja võttes olema õrnalt tardunud ja võdisema veel kergelt, sest jahtudes see pakseneb.

Karamellikihti saab teha üldjuhul gaasipõletiga leegitades, kui ka selle köögiriista puudumine ei ole takistuseks magustoidu kodusel valmistamisel, sest suhkru karamellistamiseks on veel kaks lihtsat varianti. Seda saab teha ahjus kreemi grilli all küpsetades, milleks tuleks asetada brüleekreemiga vormid jääd täis ahjuvormiga 4 minutiks kuuma grilli alla. Jää on vajalik, et kreemid ei hakkakas ahjus uuesti küpsema. Alternatiivina võib keeta ise karamelli, milleks tuleks paksupõhjalises potis madalal kuumusel u 5 sl suhkrut kuumutada. Suhkrut ei tohi kuumutamise ajal segada, et see tükki ei läheks, vaid potti võib ühtlase pruunistamise tagamiseks aeg-ajalt kallutada. Potis pruunistunud suhkur vala brüleekreemidele ja aja teelusikaga laiali, et saaksid ühtlase karamellikihi. Enne serveerimist lase kreemil sel juhul u 10 minutit jahtuda, et mitte kuuma karamelliga end kõrvetada.

Prantslased rüüpavad juba 1691.a. väljaantud kokaraamatus esmakordselt mainitud magustoidu  juurde tavaliselt Sauternes'i nimelist dessertveini, mida parima hinna ja kvaliteedi suhtega saab Eestis puuviljase ja värske Reserve Mouton Cadet Sauternes (hind u 18 eurot/750 ml) näol. Marjadega brüleekreemi juurde soovitab sommeljee Tõnis Kuuskmann mekkida hoopis marjast ja mesist, kuid kerge mõnusa happega Nahtgold Beerenasulese't (u 7 eurot); pistaatsiapähklimaitselise magustoidu juurde aga nautida veinilikööri Torres Moscatel Oro (u 10 eurot). Brüleekreemi juurde sobivad surepäraselt krõbedad küpsised, värsked marjad ja puuviljad.

Nipid:

* Kasutatud vanillikaunasid ära viska ära, vaid pese puhtaks ja kasuta nt vanilliekstrakti valmistamiseks. Ülejäänud munavalged saad ära kasutada ka omletis, pavlova või beseede küpsetamisel, samuti võid need ka õhukindlalt suletud anumas sügavkülmutada ja hiljem sobival juhul kasutada.

* Nii munakollaseid suhkruga segades kui ka hiljem sellele segule kuumutatud vahukoort lisades ära vahusta ega klopi, vaid sega lusikaga kergelt läbi. Hoogne kloppimine tekitab kreemi pinnale vahu, mille tõttu jäävad pärast küpsetamist kreemi pinnale augud ja mullid, mis segavad magustoidule ühtlase karamellikihi valmistamist.

* Kindlasti kurna segu enne vormidesse panekut, et eemaldada võimalikud vanillikauna kiud, munatükid jm.

* Et ramekinid suures ahjuvormis ei liiguks, aseta vormi põhja köögirätt, majapidamispaber või rest.

* Vala ahjuvormi peaaegu keev vesi, vormid peaksid selles olema poolenisti sees. Küpsetamise ajaks võiks vormid katta fooliumiga.
* Lase alati ahjust võetud brüleekreemil maha jahtuda, sest kui sooja kreemi hakata pealt karamelliseerima, siis võib see üle küpseda.

* Karamellikihi peaks tegema vahetult enne serveerimist, et see oleks krõbe, aga võid varem valmis teha ja kreeme külmas hoida, kuid mitte üle 3 h, sest muidu muutub see pehmeks ja kleepuvaks.

Pistaatsiamaitseline brüleekreem on üsna sarnane selle magustoidu klassikalise variandiga, kuid pistaatsipähklid annavad sellele ühe ägeda lisanüansi juurde.

Vaja läheb:

5 munakollast

500 ml vahukoort VÕI 400 ml vahukoort ja 100 ml piima (3,5%)

30-40 g peeneks hakitud pistaatsiapähkleid

pool vaniljakauna 

100 g suhkrut + 

4-6 tl karamellikihi jaoks

Lõika terava noaga vanillikaun pikuti pooleks, tõmba seemned välja ja aseta koos kaunaga potti. Lisa koor, piim, peeneks hakitud pähklid ja pool suhkrukogusest. Kuumuta keskmisel kuumusel keemiseni ise samal ajal segades, kuni suhkur on lahustunud. Tõsta pott tulelt ja lase u 10 minutit kaane all tõmmata.

Kuumuta ahi 140 kraadini. Sega munakollased ülejäänud suhkruga läbi. Kurna kooresegu kaussi, seejärel lisa pidevalt vispliga segades (NB! mitte vahustades) munasegu. Kurna muna-kooresegu ja vala 4-6 kuumakindlasse ramekini või muude väiksesse vormi ja aseta need omakorda ühte suurde ahjuvormi. Vala ahjuvormi niipalju kuuma vett, et ramekinid või väikesed vormid oleksid poolest saadik vees, ja küpseta 140 kraadises ahjus 50-60 minutit kuni kooresegu on tahenenud ja võbeleb vaid kergelt. Tõsta vormid restile, lase jahtuda ja tõsta siis neljaks tunniks külma. 

Puista iga kreemi peale u 1 tl suhkrut. Leegita see karamellikihiks. 

Šokolaadi-mandlikook ja miks süüa šokolaadi?

Kõigepealt on mul jagada tore uudis - minu uus raamat "Lihtsad ahvatlused" on nüüd olemas ka e-raamatuna! Mugav ja soodne variant neile, kes elavad välismaal või kelle raamaturiiul on juba paberköites teoseid täis saanud ;-)

Laupäeval ilmus LP-s mu tumeda šokolaadi teemaline lugu (digilehe versioon siin). Peamiselt on selles artiklis juttu šokolaadi ajaloost, sest loetelu kasulikest omadustest loo juurde ära ei mahtunud, kuid see-eest panen selle siia postitusse kõik ilusti kirja:) Olen väga tänulik suurepärasele kondiitrile Heidi Pargile, kas jagas mu artikli juures kahte maitsvat tumeda šokolaadiga maiuse retsepti. Heidi valmistatud hõrgutisi saab igapäevaselt tellida ja osta tema pagariärist, kus praeguseks on tööl juba seitse inimest, sest nõudlus tema küpsetiste vastu on lihtsalt niivõrd suur! Heidi on lõpetanud maailma ühe prestiižeima kokakooli The Culinary Institute of America, kus teiste hulkas on oma kokadiplomi saanud Anthony Bourdain, ning töötanud pagarina ka Michelini tärnidega kohtades, sh Joel Robuchoni restoranis L'Atelier New Yorgis! 

Üks hiljutine uurimus näitas, et inimesed, kes söövad šokolaadi mitu korda nädalas, on tegelikult saledamad kui need, kes seda regulaarselt ei tarbi :) Mitte et šokolaadi peaks sööma sageli ja suurtes kogustes, sest sellisel juhul võime saada šokolaadist liigset energiat, vaid et šokolaadis olev rasv väljub tõenäoliselt organismist enne imendumist. Samuti ei muuda šokolaadis olevad kakao flavonoidid kehamassi indeksit selle mõõdukal tarbimisel. Ehk siis kokkuvõttes ei loe mitte ainult kaloraaž, vaid see, milliseid kaloreid tarbime, kuna meie keha ei kohtle kõiki kaloreid ühteviisi.

Tumeda šokolaadi kasulikud omadused:

* Ergutab valutundlikkust vähendavate ja heaolutunnet suurendavate endogeensete opioidide tootmist ajus. Opioidid on kerget eufooriat põhjustavad keemilised ained, mida leidub näiteks oopiumi koostises. Samuti on šokolaadis kofeiini, mistõttu šokolaadisöömine teeb erksamaks ja energilisemaks.

* Aitab hoida ära stressi ja loob hea meeleolu, kuna stimuleerib nn õnnehormooni endorfiini teket. Sellest tingitult tekitab šokolaadi söömine ka head enesetunnet.

* Sisaldab teobromiini, mis kuulub samasse klassi metüülksantiinide nime kandvate alkaloidmolekulidega, mida leidub loosuslikult ligi 60 taimeliigis. Teobromiin aitab tugevdada hambaemaili, samuti on tegemist kerge stimulandiga. Ka šokolaadi koostisse kuuluv kakaovõi mõjub hammastele hästi - vähendab happesust suus ja kaariese naastu tekke ulatust.

* Sisaldab eriti võimsaid antioksüdante ehk katehhiine, mis aitavad tugevdada südame ja veresoonte seinu ning kaitsta keharakke vabade radikaalide kahjuliku mõju eest.

* Šokolaadist saadavate flavonoidide (bioaktiivsed komponendid) mõjul tõuseb nn hea ehk HDL-kolesterooli tase ja alaneb halb kolesterool. Samuti seostatakse flavonoididega UV-kiirguse kaitsemehhanismi, sest need aitavad parandada naha verevarustust ja veesiduvust.

* Flavonoidide ja polüfenoolide sisaldus on šokolaadis vähemalt neli korda kõrgem kui punases veinis, eelkõige aitab see kaasa veresoonkonna haiguste ennetamisele.

* Sisaldab epikatehhiini, mis on kasulik ajurakkudele, kuna soodustab kapillaarides verevoolu ja uute kapillaaride teket.

* Mõjub veresoonte seinte rakkudele lõõgastavalt, aidates alandada kõrgenenud vererõhku.

* Hoiab veresuhkrut teise tüübi diabeedi puhul stabiilsena.

* Sisaldab vitamiine (A, B1, C, D, E) ja mineraale, nagu näiteks kaaliumi, rauda ja magneesiumi.

Niiet sööge tumedat šokolaadi rõõmuga ja süümekaid tundmata!!! Seda enam, et magusa-armastajad on armsamad ja lahkemad inimesed ;-)

Šokolaadi-mandlikoogi retsept ilmus enne jõule Laupäevaleht LP-s koos selle mõnusa jõhvikakastmega valge-šokolaadi toorjuustukoogiga. Tegelikult sobivad mõlemad koogid aastaringseks küpsetamiseks, nii igapäevaseks söömiseks kui ka pidulikemateks juhtudeks. Mulle endale mõlemad küpsetised väga meeldivad ja sööjate suust on ka komplimendid garanteeritud! :)

Seda gluteenivaba mandlikooki olen juba aastaid küpsetanud ja toorjuustukattega versioon sai blogisse lisatud juba päris ammu. Šokolaadiglasuuriga variant meeldib mulle vist tegelikult aga veelgi rohkem ja boonusena saab ära kasutada ka terve paki vahukoort, sest koogi enda sisse läheb ju ainult tobe kogus 0,6 dl, niiet ülejäänule tuleks niikuinii ühel või teisel viisil kasutus leida … :)

Kook:

300 g mandleid

200 g tumedat šokolaadi

0,6 dl vahukoort

1,5 dl (pruuni) suhkrut

0,4 dl rummi

5 muna

näpuotsatäis soola

Kate:

200 g tumedat šokoaladi

1,4 dl vahukoort

röstitud mandlilaaste (soovi korral)

Prurusta mandlid koos šokolaadiga köögikombainis peeneks puruks (kuid mitte jahuks!). Lisa purustamist jätkates vahukoor, rumm ja suhkur. Viimasena lisa munakollased ja sega kõik ühtlaseks.

Vahusta munavalged soolaga pehmete tippudega vahuks (väldi ülevahustamist). Sega kolmandik vahust pähklisegu hulka. Lisa ettevaatlikult segades ülejäänud munavalgevaht kahes osas ja sega ühtlaseks tainaks püüdes vahus võimalikult palju õhku säilitada. Vala tainas 24 cm läbimõõduga  lahtikäivasse korralikult võiga määritud ja kakaoga ülepuistatud vormi ning küpseta 180 kraadises ahjus 30 minutit. Lase jahtuda ja eemalda vormist.

Katte jaoks haki šokolaad ja aseta kaussi. Kuumuta vahukoor keemiseni, vala hakitud šokolaadile ja sega ühtlaseks kreemiks. Lase natukene jahtuda ja laota koogile alustades keskosast. Kata soovi korral röstitud mandlilaastusega. Selleks rösti mandlilaastud kuival pannil kuldseks (ära pruunista).