Ahjus küpsetatud veise välisfilee, 2 lihtsat salatit ja uued köögiabilised

Minuga võttis paar kuud tagasi ühendust Fiskars'i esindaja ja küsis, kas oleksin huvitatud mõningate nende asjade proovimisest. Kuna mul siiani on selle firma toodetega ainult positiivsed kogemused, siis olin loomulikult nõus. Ja võin etteruttavalt öelda, et see oli väga õige otsus! :)

Minu arvates on suurepärase salati valmistamisel vaid kaks "saladust" - tuleb kasutada rohelise kraami kuivatamiseks salatikuivatit ning teha korralik kaste! Ülejäänud koostisosad on loomulikult samuti olulised, kuid kui põhjaks olev roheline kraam on korralikult ära kuivatatud ega ole vesine ning on maitsva kastmega kokku segatud, siis tegelikult piisab salatiks ka vaid rohelistest lehtedest - kõik muu on juba boonus :)  

Salati kuivatamiseks oli mul tegelikult juba varem korralik kuivataja olemas, aga Fiskars'i oma meeldib mulle oluliselt rohkem. Seda on hästi kerge kasutada, st "pöörlema panekuks" ei ole vaja vaeva näha ega jõudu kasutada. Lisaks on kausi põhja all libisemist takistav riba ja see püsib ilusti tööpinna peal paigal, mis teeb kasutamise veelgi lihtsamaks.  Eelpool loetletud omadused võivad ehk tunduda esmapilgul väikesed pisiasjad, aga tegelikult on need päris olulised, seetõttu ongi vana "aparaat" seisma jäänud ja Fiskars'i salatikuivataja töö mu köögis täielikult üle võtnud. Olin just üle kuu aja Hispaanias, kus minu abiliseks salati tegemisel oli eriliselt ebamugav vanakooli suur, raske ja kohmakas plastmassist kuivataja, mis vajas kasutamiseks jõudu ega püsinud paigal, niiet nüüd kodus tundub rohelise kraami kuivatamine tõeliselt mugav, kiire ja lihtne:) Pildil on kausitäis (200 g) värsket kraami, mis juba pärast puhtaks loputamist on kuivatatud - 100 g rukolat ja 100 g erinevaid salateid, mida tellin endale Kopra Karjamõisa talust.

Aga lisaks kuivatile tulid veel mõningad asjad, millest on köögis mu igapäevased sõbrad saanud. Salatitarvikutest, mida on vist terve komplekt müügil, saadeti mulle salati segamiseks mugavad lusikad (postituse kõige ülemisel pildil ja järgmisel fotol vasakul ääres) ja käärid (kõige alumisel pildil), mis on kohe eriliselt head - isegi mu elukaaslane kiidab neid! Kääridel ja kääridel on ikka suur vahe! Samuti olen igati rahul juustunoa (ka juustunoal ja juustunoal on suur vahe!), sakilise noa ja spaatliga (kõik asjad järgmisel fotol). Kusjuures, sakiline nuga on mu köögis juba jõuludest saadik üsna ohtralt kasutusel. Ikka juhtub, et ei viitsi oma kokakoolist saadud komplekti kuuluvaid nn profinuge ja lõikelauda välja otsida, ja siis saab selle väikese noaga lihtsalt ja kiirelt nt kirsstomateid poolitada, kooke tükeldada ja leibu/saiu viilutada. See Fiskars'i sakiline nuga on mugav kasutada ja piisavalt terav ehk väike, aga väga tubli! Ideelses maailmas tarvitaks ma muidugi koguaeg oma "korralikke" kokanuge või vähemlt ei räägiks avalikult, et ma seda alati ei tee, aga midagi pole teha - that's real life! :) Lai spaatel on aga saanud praadimisel mu peamiseks abimeheks ning muud puidust ja plastmassist analoogid välja tõrjunud. Ilmselt on asi selles, et see on laiem kui teised, aga samas hästi kerge ja kuidagi eriliselt käepärane kasutada.

Lisaks mainitud asjadele on ka pann (järgmisel fotol) praeguseks van(em)ad pannid kõrvale tõrjunud. See on minu jaoks parajalt suur ja sobib ka liha praadimiseks. Rasvainet pole tegelikult üldse vaja lisada, saab ilusti hakkama ilma, et asjad panni külge kinni jääks. Fiskars'il on muideks olemas eraldi pann igale pliiditüübile. Kuigi mul on gaasipliit, siis saadeti mulle siiski traditsiooniline pann, aga olen sellegagi rahul. Samas muidugi tekib huvi, et kui kasutada päriselt gaasipliidi jaoks mõeldud panni, kas siis on erinevus olemas, sest kuna gaasipliit soojendab panni ebaühtlaselt ja kuumus on tugev, siis spetsiaalne pann on Fiskars'il paksu seinaga ja laiapõhjaline, käepide on ohutuse tagamiseks roostevabast terasest. Minu poolt kasutusele võetud Fiskars'i klassikaline pann on roostevabast terasest ja kuumeneb hästi kiiresti.

Järgmisel pildil on Rannarootsi grill-šnitsel seavälisfileest, mis on selle kevade grilltoodetest üks mu suuri lemmikuid. Üllatavalt maitsev ja mahlane, kusjuures ülilihtne valmistada - vaja vaid kummaltki poolt pannil või sees ära praadida ning lasta seejärel paar minutit kaane all seista. Igati maitsev ja lihtne roog, mis sobib salati kõrvale väga hästi! Kui kala ja veise maitsestamisel jään ma üsna tagasihoidlikuks (all retseptis on kirjas mu tüüpiline veise marinaad ning kalale piisab lisaks soolale ja piprale vaid võist, värsketest ürtidest ja natukesest küüslaugust), siis sea- ja kanaliha puhul on korralik maitsekas marinaad hädavajalik ja vahelduse mõttes on täitsa tore, kui keegi enamiku tööst on Sinu eest ära teinud, et elu kiirel ajal lihtsam oleks :)

Avokaado-mozzarella salat

(jätkub 4 inimesele)

200 g erinevaid salatilehti

2-3 küpset keskmist või suuremat avokaadot

500 g kirsstomateid

250 g (2 pk) mozzarella't

paar peotäit meelepäraseid idusid

soovi korral paar keedetud muna ja 1 õun

Kaste:

3 sl extra virgin oliiviõli

1 sl palsamiäädikat 

1 sl vedelat mett

soola, musta pipart

Sega kastme komponendid kausis vispliga ühtlaseks või aseta purki ja loksuta korralikult segamini. 

Aseta pestud lehed kuivatisse, "keeruta" kaussi u 30 sek ja vala üleliigne vesi välja. Kui on suurem kogus lehti, siis peab vett mitu korda välja valama enne, kui roheline päris kuivaks saab, samuti mitmes osas kuivatama, sest kuivataja ei tohi liiga täis olla. Seejärel aseta salatilehed kaussi ja sega kastmega läbi. Muud komponendid, nt tomat, mozzarella ja avokaado, lisan ma hiljem ja segan salatit seejärel üsna kergelt, sest need kipuvad muidu liiga pudruks minema või liiga palju vedelikku (tomat) eraldama. Natukene lisakreemisust, mida annab eelkõige avokaado, aga ka muna ja korralikum ehk kreemjama sisuga mozzarella, on salatile alati hea! Avokaado lõika pooleks, eemalda kivi ja võta lusikaga sisu välja; mozzarella rebi meelepärasteks tükkideks; kirsstomatid lõika pooleks. Kui õnnestub burrata't hankida, siis see jäta terveks või äärmisel juhul poolita. 

Veise välisfilee

700-800 g (laagerdunud) veise välisfileed (kasutan Rakvere oma)
3 sl (erinevaid) piprateri (mina võtan ühe supilusikatäie igaühte ehk musti, valgeid ja roosasid)
3 küüslauguküünt
värskeid või kuivatatud ürte (rosmariini, tüümiani)
2 -3 sl extra virgin oliiviõli
õli praadimiseks, soola(helbeid)

Purusta uhmris pipraterad, seejärel puhastatud küüslauguküüned ja ürdid ning sega läbi oliiviõliga. Puhasta liha kelmetest, kui neid on, ja määri üleni pipraseguga kokku. Kindlasti jäta alles see vähene rasv, mis seal on, sest nii tuleb liha mahlasem, sest rasv sulab ahjus. Kui soovid, võid rasva eemaldada pärast küpsetamist. Mässi tihedalt toidukilesse ja aseta külmkappi seisma vähemalt 12 tunniks. Olen hoidnud liha niimoodi marineerumas tegelikult ka isegi mitu päeva, sest tihti juhtub, et plaanist õhtul süüa teha ei tule midagi välja (selleks peaks reeglina enne keskööd ikkagi koju jõudma).

Võta liha u pool tundi enne praadimist külmkapist välja, lase seista toatemperatuuril ja puhasta seejärel marinaadist. Pruunista liha hästi kuumal pannil natukese õli sees (eriti hea on maapähkliõli) igast küljest. Aseta ahjuvormi ja küpseta ahjus 180-200 kraadi juures 20-25 minutit kuni sisetemperatuur on 56-59 kraadi. Nii jääb liha seest roosa (rare küpsusaste), aga kui soovid küpsemat liha, siis loomulikult hoia seda kauem ahjus.

Termomeetri ots torka liha keskossa - nii on number kõige õigem. Keera poole küpsemisaja peal liha tangidega ümber, et see ühtlaselt küpseks. Võid liha küpsetada vormi asemel ka ahjurestil, sest nii saab see veelgi ühtlasemalt küpseda (ehk õhk saab ka alt läbi käia).

Võta liha kohe vormist, aseta lõikelaulale, puista peale soola(helbeid), kata fooliumiga ja lase vähemalt 15 minutit seista, et lahti lõigates mahlad ilusti liha sisse jääksid. Lõika terava noaga õhukesed viilud. Väga hea on see veiseliha nii külmalt kui ka ahjusoojalt.

Juurde tegin seekord salati värskest spinatist, fetajuustust ja ahjus röstitud peedist, millele kastmeks segasin u 3 sl extra virgin oliiviõli, 1 sl palsamiäädikat, 1 tl vedelat mett, soola, värskelt jahvatatud musta pipart ja ühe peeneks hakitud küüslauguküüne; peale lõikusin rohelist sibulat.