Krõbeda rukkileivakattega kohupiimakook EV aastapäevaks

Viimaste aastate pehmelt öeldes keeruline olukord on inimestele erinevalt mõjunud - kes on maale kolinud või suve/maakodu soetanud, kes hakanud rohkem süüa tegema ja küpsetama, kes avastanud enda jaoks teleka ja netflixi (nt mina), kes loeb (veel) rohkem raamatuid (jälle mina), kes hakanud rohkem alkoholi tarbima (mina mitte) või kes hoopis sporti tegema jne jne :) Samas pole inimesed vist kunagi nii palju ja avameelselt oma vaimsest tervisest rääkinud ja nii korralikult käsi pesnud, mis mõlemad on muidugi väga positiivsed ja tervislikud arengud! 

Toiduvaldkonnas on aga toimunud üks eriti suur muutus - nimelt päris palju inimesi on hakanud kasutama toidu ostmiseks e-poode. Pean ütlema, et olen siin teistest maha jäänud. Ilmselt eelkõige seetõttu, et elan enam-vähem kesklinnas ning kodust u 5-minutilise jalutuskäigu kaugusel asub mitu erinevat poodi - kaks väiksemat Rimi kauplust, kus ma põhiliselt käin, ning Balti jaam oma erinevate ostlemisvõimalustega, sh keldrikorrusel asuv supermarket. Teiseks põhjuseks on ilmselt asjaolu, et mul on millegipärast alati olnud soov ise toidukaupu (eriti värsket kraami) valida ning toidu osas tundus kuidagi imelik või harjumatu, et keegi teeb seda minu eest. Toit on ju minu jaoks üks olulisemaid asju elus, sest see on nii mu töö kui ka hobi ja suur armastus. Seega on kõik sellega seonduv mulle kohe ERILISELT tähtis. Samas kartsin, et asjade virtuaalses keskkonnas üles leidmine tohutu valiku hulgas võtab liiga kaua aega. Poes, kus juba aastaid pea igapäevaselt käid, on sul ju täpselt selge, kus mingi asi asub, ja otsimisele kulub aega minimaalselt. 

Kuna aga olin viimased kaks nädalat pmst koduseinete vahele naelutatud, siis otsustasin lõpuks ära proovida Rimi e-poe. Pärast väikest tõuget (koostööettepanek) võtsingi lõpuks kätte ja tegin oma elu esimese e-toidupoe tellimuse ära, mis osutus üllatavalt kiireks ja lihtsaks. Täna hommikul tegin juba õhtuks uue ostu :)

Esiteks olid mugavalt kohe olemas nii mu isiklikud soodustooted kui ka mu enda lemmikud ehk need asjad, mida koguaeg ostan. Lisaks olid aga kohe nähtaval ka üleüldised soodustooted ja neid ei pidanud kuskilt otsima. Samas kõik ülejäänud kaubad olid niimoodi kategoriseeritud, et kõik asjad sain hästi kiirelt kätte. Ja mis mulle eriti meeldis, oli see, et kategooria "kampaaniad" all oli alamrubriik "Eesti toit", mille all oli muuhulgas eraldi välja toodud Eesti parimad toiduained, samuti kodumaised köögiviljad ja väiketootjad. Eesti toidu armastajale nagu mina on see superlahendus, sest poes nii lihtne neid asju leida ei ole, st et kõik parimad toiduained või väiketootjad oleks ühes kohas eraldi välja toodud. Saan aru, kui tänapäevaste kõrgete hindade tingimustes jääb eestimaise soetamine ja toetamine tagaplaanile, kuid kui üks kord aastas teha teadlik otsus Eesti asju osta ja nende tegijaid toetada, siis võiks see olla just sel nädalal, mil on meie kalli kodumaa aastapäev.

Enne esimest tellimust eelmisel nädalal vaatasin kõigepealt õhtul üle, kuidas e-poes asjad käivad; tellimuse aga mõtlesin teha hommikul, kui olen puhanud ja värske :) Hakkasin siis järgmisel päeval pärast esimest einet, kohvitass veel kõrval, asju e-poest välja valima, aga millegipärast ühtegi soodukat ostukorvis ei näinud - kõik asjad kajastusid täishinnaga, kuigi ekraanil näitas neid mulle ikka sooduspakkumistena. Sel hetkel mõtlesin küll, et võrreldes tavapoega paistab e-poes ostlemine ikka kõvasti kallim olema, sest kes meist ei vaataks praegusel ajal enamike kaupade puhul ikka esimese asjana soodushinnaga tooteid, kui kvaliteedi osas vahet ei ole?!? Õnneks oli olemas kontaktnumber, kuhu helistada, kui abi on vaja, ja - mis eriti tore - kõnele ka kohe vastati. Olin end vaimselt valmis seadnud ootamiseks, sest reeglina info/abiliinile helistamine tähendab pikka ooteaega toru otsas. Igal juhul soovitati mul vaadata, kas olen ikka oma Rimi kontole sisse logitud. Ja mis selgus - ei olnudki. Mulle küll näitas kõiki sooduspakkumisi, kuid tegelikult pidin ikkagi uuesti sisse logima, kuna eelmise õhtu login enam ei kehtinud. Nii et enne tellimust kindlasti kontrolli alati, et oleksid ikka kontole sisse loginud, sest siis rakenduvad ka kliendikaardiga seonduvad soodustused!

Kõik muu aga oli lihtne - valid ajavahemiku, kuna soovid kaupa saada, ja maksad arve. Kui tellimus on piisavalt suur (üle 58 euro), siis ei ole vaja kauba kohale toimetamise eest maksta (sõltuvalt kellaajast on see tasu 1.99-4.99), nii et mina tellisin juurde ka Värska vett, mida ma muidu suurte six-pack'idega koju vean (see on päris raske ja tüütu, muide). Päeval, mil pakki ootad, saadetakse ka meeldetuletus. Ja kõik puu- ja köögiviljade kogused ümmardatakse ülespoole, nt apelsini automaatne kogus tellimisel on 1,2 kg, aga pakis on 1,33 kg, sest ilmselt on keeruline leida apelsine, mis kokku täpselt 1,2 kg kaaluksid. 

Enamiku igapäevaseid toiduasju olen siiani ostnud kahest kodulähedastest Rimist, mis mõlemad on mõneminutilise jalutuskäigu kaugusel. Kui on midagi rohkemat vaja, siis olen sõitnud autoga Sõpruse pst Rimisse, sest väiksemates alati kõiki asju ei ole. Nüüd tagantjärele  tundub see mulle ausalt öeldes veidi kilplaslikuna, sest kogu ajakulu (rääkimata raskete kottide tassimisest) oleks võinud juba ammu olemata olla, kui oleksin e-poodi kasutanud ... Eks ma ilmselt edaspidi, kui on vaja üksikuid asju osta, teen ikkagi jalutuskäigu kodu lähedal asuvasse kauplusesse, kuid ma ei näe eriti mõtet hakata suuremate ostude jaoks kaugemale sõitma, sest e-poes on kõik asjad mugavalt olemas, ammugi ei plaani ma edaspidi raskeid toidukotte ja pooleteise liitrise Värska vee kuuspakke tassima hakata. Seda enam, et alati kui juba Sõpruse Rimisse siit Kalamajast sõidan, kulub ju kokku vähemalt tund aega ja ostan reeglina nii suure summa eest, mille kohale toomine oleks niikuinii tasuta, samas kui kauba valimine toimuks mugavalt diivanil ja saaksin hakkama u veerand tunniga :) 

See pealt krõbeda rukkilievakattega kohupiimakook on mõnusalt mahe ja sobib muidugi igal ajal tarbimiseks. Eriti hea on see just koos hapukate kodumaiste marjadega (nt vaarikad, mustikad, sõstrad, pohlad, jõhvikad). Kuna enamik EV aastapäevaks mõeldud kooke jm küpsetisi on just mustikatega (ikkagi meie lipuvärv sinine ju!), siis mõtlesin vahelduse mõttes kasutada just meie oma imelisi pohli, mis on juba astasadu meie esivanemate toidulaual olnud. Lehtedega pohlavarred on kaunistamiseks ideaalsed ja neid saab metsast aastaringselt. Minu pohlavarred koos marjakobaratega on sügavkülmast, kuhu ma neid suvel varusin.

Mul oli seekord kasutusel tavaline nisujahu, kuid soovi korral võid asendada selle mõne rustikaalsema  ja toitainerikkama variandiga, nt rukki-, kaera- või toortatrajahuga. Sel juhul lihtsalt lisa gluteeni kompenseerimiseks 0,5 tl küpsetuspulbrit. 

Et teha musta leivaga kooke jt küpsetisi gluteenivabalt, olen kasutanud seda GV leiba. Selle kohupiimakoogi puhul töötab see asendus väga hästi. See GV seemnetega täisteraleib muide on ka mu elukaaslase lemmik gluteenivaba leib (poes müüdavatest), sest see on hea maitsega ega ole liigselt kuiv nagu nii mõnigi teine gluteenita sai olema kipub. Kuna aga see konkreetne GV leib on tunduvalt (üle 20 x suisa) rasvasem (seemneid ju rohkem) kui retseptis kasutusel olev leib, kuid samas oluliselt vähem magus, siis peaksid asenduse korral vähendama või kogust (vähemalt 20 g) ja lisama 1 sl suhkrut. Jahudest soovitan GV variandi puhul kasutada toortatrajahu. Ja kuna see seemnetega leib on nii palju raskem kui rukkileib, mis retseptis kirjas, siis 140 g saab juba kahest viilust. 

Põhi:

140 g (4 viilu) musta leiba

4 sl pruuni suhkrut

100 g jahu

0,5 tl küpsetuspulbrit

2 sl kakaopulbrit

120 g külma võid

Murra leivaviilud väiksemaks, aseta köögikombaini ja töötle puruks. Lisa kuivained ja töötle veel mõned sekundid, kuni kõik on ühtlaselt segunenud. Haki või kuubikuteks, lisa köögikombaini ja töötle kiirelt saiapurulaadseks tainaks. Aseta tainas täidise valmistamise ajaks külmkappi. 

Täidis:

400 g (2 pakki) vanillimaitselist kohupiima

300 g hapukoort

3 sl suhkrut

1 sl vanillisuhkrut

2 sl jahu

4 muna

Sega kohupiim hapukoore, suhkrute, jahu ja munakollastega läbi. Teises kausis vahusta munavalged tugevate tippudega vahuks ja sega õrnalt kohupiimamassi hulka. 

Laota 1/2 - 2/3 tainast 24 cm läbimõõduga ümmargusse lahtikäivasse vormi, mille põhjas on küpsetuspaber, ääred aga määritud võiga ja jahuga üle puistatud. Patsuta vormi põhjas olev purutainas kergelt kinni. Vala peale kohupiimatäidis ja sellele laota ühtlaselt ülejäänud tainas. Küpseta 180-kraadises (kui pöördõhu režiimi kasutad, siis 160-kraadises) ahjus u 1 h ja 15-20 minutit, kuni täidis on tahenenud (keskelt võib kohupiimamass veel kergelt võdiseda).

Lase koogil vormis jahtuda ja seejärel aseta kook enne söömist vähemalt paariks tunniks külmkappi. Kaunistuseks sobivad kodumaised marjad (pohlad, jõhvikad, mustikad, sõstrad, vaarikad) ja rukkilille õied.

Postitus sündis koostöös Rimiga

Suitsulõhekreemiga profitroolid

Kuna meie kalli kodumaa aastapäev ei ole enam kaugel, siis on viimane aeg hakata juba vaikselt sättima ja menüüd paika panema ;-) Kuigi blogis on terve hulk EV iseseisvuspäeva tähistamiseks sobivaid retsepte, siis järgneva nädala jooksul lisan siia neid juurde. Alustan kodumaise rukki- või toortatrajahuga soolaste tuuletaskutega, mille sees on maitserikas suitsulõhekreem. Loomulikult sobib see ka muul ajal peolaual pakkumiseks, sest eriti head on need minu arvates just vahuveiniga, aga kodumaa sünnipäevaks on need samuti igati sobivad suupisted. 

Kuigi tuuletaskute valmistamine ei ole keeruline inimesele, kes küpsetamisega tegeleb, siis võib need vabalt asendada ka soolaste küpsiste, kreekerite, (tatra)pliinide, soolaste pannkookide või hoopis röstleiva või -saiaga. Lõhekreem on eriti lihtne valmistada ja sobib suupistete valmistamiseks kõigi eelpool nimetatutega hästi kokku. Selle lõhevõide võib ka lihtsalt kausiga lauale panna ja igaüks saab ise leivale-saiale, küpsistele või pliinidele seda meelepärase koguse määrida või pritskotiga asetada. 

Kui soovid lõhetäidise pritskoti abil tuuletaskutesse, küpsistele vms panna, siis soovitan selle eelnevalt köögikombainis ühtlaseks töödelda, kui soovid eriti kreemjat konsistnetsi. Kui aga lusika abil, siis piisab kahvliga purustamisest. Mina kasutasin küll pritskotti, kuid jätsin siiski köögikombaini vahele. Võid jätta tuuletaskul ka "kaane" pealt ära lõikamata ja kasutada täidise sisse panekuks hoopis noaga tehtud sisselõiget.

Mina kasutan nii profitroolitaina kui ka kreemi jaoks metallist 11 mm läbimõõduga sakiliste servadega otsikut. 

Soolased tuuletaskud

Rukki- või toortatrajahu teevad tainast ja välimust pisut rustikaalsemaks, kuid võid selle asemel ka nisujahu kasutada. 

 Sellest taignakogusest tuleb kaks suurt plaaditäit pisikesi profitroole.

1,25 dl piima

1,25 dl vett

100 g võid

0,5 tl soola

100 g nisujahu

50 g rukki- või toortatrajahu 

4 toasooja muna + 1 muna soovi korral määrimiseks

Haki või kuubikuteks, pane koos vee ja soolaga potti ning lase keema tõusta. Sega sisse piim, klopi spaatliga sisse nii nisu- kui ka toortatra- või rukkijahu ja küpseta tainast madalal tulel pidevalt segades 5 minutit, et taigen muutuks kuivaks ja elastseks. Taigen peab poti külgedelt lahti lööma ja tekkima taignapall. NB! taigent tuleb hoogsalt segada, et see poti põhja kinni ei jääks. Kui tainast on moodustunud pall, siis küpseta seda mööda põhja keerutades. 

Võta pott pliidilt, pane taigen kaussi, lase selle u 10 minutit jahtuda ja lisa ükshaaval munad (segada spaatliga enne üks muna taignaga ühtlaseks, kui järgmise muna lisad). Pane taigen pritskotti ja tee plaadile u 2 cm vahega väikesed kuhjakesed (u kahe-eurose suurused). Pealt võid soovi korral määrida lahtiklopitud munaga. Vajuta märja sõrmega tekkinud tainatipud alla, sest need võivad kõrbeda.

Küpseta profitroole ahjus 200 kraadi juures 10 minutit, vähenda kuumust 190 kraadini ja küpseta veel 20 minutit kuni tuuletaskud on kuldpruunid. NB! ahju ei tohi keedutaigna küpsetamise ajal avada!!!

Lülita ahi välja, võta profitroolid ahjust, lõika kõigile alla äärde külje peale ava sisse ja pane veel 10 minutiks ahju kuivama. Seejärel tõsta profitroolid restile jahtuma.

Lase tuuletaskutel jahtuda ja täidise sissepanemiseks lõika tuuletaskul kas "kaas" pealt ära või kasuta alla äärde noaga tehtud sisselõiget, et täidis pritskotiga sisse panna. 

Lõhekreem

400 g kuumsuitsulõhet

100 g toasooja toorjuustu

3 sl paksu majoneesi

3 sl paksu hapukoort

valget pipart

peotäis hakitud tilli (soovi korral)

kaunistuseks soovi korral kalamarja ja hakitud tilli

Purusta suitsulõhe kahvliga ja sega läbi ülejäänud ainetega. Lase kreemil umbes tund külmkapis taheneda. Aseta see jahtunud tuuletakutesse, millel on "kaas" pealt ära lõigatud. 

Õllesai päikesekuivatatud tomatite ja ürtidega

Ja ongi suvine pööripäev läbi, ees on võidupüha ja jaanipäev! :) Kuna eelolevate pühade ajal ootab meid päikesepaiste ja palavuse asemel ilmselt tavapärane kehv suusailm, siis bikiinidest ja päikesekreemist olulisem on tähistama minnes kaasa pakkida soe jope, vihmakeep, kampsun ja kummikud. Õues grillimise asemel tuleb suurem osa toitusid tõenäoliselt köögis valmis teha ja seetõttu on see lihtne õllesai (lisaks ahjus küpsemisele võtab aega max 10 minutit) ideaalne. Tänases Laupäevaleht LP-s aga on mul samuti terve rida retsepte (soolakurgid, odrajahukarask, suistukalamääre, kartulisalat ja keefirimarinaadis kana), mis jaanipäeval lauale passivad, ülemäära aega ei võta ja mille tegemiseks ei ole vaja õues külmetada :)

Lisaks söökidele tuleb muidugi läbi mõelda ka joogimenüü ja kuna me (no vähemasti plaanime) homme hommikul rannas väikese jooksutiiru teha, siis tuleb minuga kaasa ka alkovaba õlu, mis viimasel ajal sportlaste seas eriti popiks taastavaks joogiks on saanud. Kui veel mõni aasta tagasi oli seda turul vaid üks sort, siis nüüd on juba päris paljudel tootjatel valikus ka alkovaba õlu ja see trend on järjest kasvav ning toodetavad kogused järjest suurenevad.

Kui enamasti on alkovaba õlu lihtsalt asenduseks tavalisele õllele, siis kasutavad paljud trenniinimesed seda hoopis taastava spordijoogina. Sakslased, kelle seas nö tavalised spordijoogid suure suhkrusisalduse tõttu eriti popid ei ole, jõid näiteks aastal 2016 kolm korda (!) rohkem alkovaba õlut kui spordijooke. Viimasel olümpial tuli jutuks just kuldmedaleid saanud Saksa suusakoondise (alkovaba) õlle tarbimine - seda pidid nende arsti sõnade kohaselt jooma praktiliselt kõik sportlased ja olümpiakülla saadeti jooki suusatajate tarbeks 3500 liitrit! Muidugi ei elanud Saksa olümpiakoondis vaid alkovabast õllest, sest tavalist õlut tarniti neile sinna suisa 11 000 liitrit ;-) Olen oma elus olnud kolmel välismaratonil (Pariis, Hamburg ja Frankfurt) ja kui Prantsusmaal anti mõni kilomeeter enne finišit siidrit, siis Saksa maratonidel ootas kõiki finišeerijaid suur tops õlut. Pole vist vaja mainida, et mitte alkovaba, vaid ikka tavalist õlut ;-)

Samas alkohol ja sport siiski enamike teadlaste arvates väga hästi kokku ei käi, nt häirivat alkohol keha taastumisprotsesse jne, aga sellel teemal ei taha ma pikemalt peatuda, sest tean paljusid inimesi, kelle jaoks tavaline (tume) õlu on parim trennijärgne taastav spordijook:) Ja kuigi ma ka ise ei usu, et ühes õlles olev väike alkoprotsent oleks kuidagi kahjulik (me räägime siin ühest max 0,5 l suurusest õllest, mitte viiest või kümnest pudelist korraga), siis pigem tahaksin rõhutada ikkagi alkovaba õlut spordijoogina :)

Üks põhjuseid alkovaba õlle eelistamisel spordijookidele on kindlasti maitse - magusad joogid paljudele ei meeldi, see-eest aga mõrkjas külm humalamärjuke võtab ideaalselt janu ära, samas kui suhkrusisaldus on joogis väga väike. Lisaks on õlles ka üht-teist kasulikku, nt polüfenoole (taimsed ühendid, mis toimivad organismis antioksüdantidena ja vähendavad organismis vabade radikaalide toimet) ja B-grupi vitamiine, mis trennijärgsele taastumisele kaasa aitavad. Uuringutes on leitud, et õlu aitab paremini kui näiteks vesi taastada organismi vedelikuvarusid. 

Taastumine on teatavasti spordi tegemise puhul kõige olulisem - mida paremini treeningust taastud (sh taastad organismi vedelikuvarud), seda rohkem ja tugevamini saad ka trenni teha. "Puhkus on treeningu kõige olulisem osa" ja “puhata peab oskama” nagu paljud (jooksu)treenerid rõhutavad, sest just "puhates saab tugevaks”:) Oluline on pärast trenni piisavalt vedelikku tarbida, samuti ka sobivat toitu (eelkõige süsivesikuid ja valku) süüa, et organismi jõuvarud taastada. Ületreenitus on oluline probleem, mida ka ise pidevalt näen, ja sellest rääkis just hiljuti taaskord TÜ spordibioloogia professor Kristjan Port. Harrastussportlased teevad sageli peaaegu sama suure koormusega trenni kui profid, kuid selle asemel, et nende kombel ülejäänud aeg nö jalad seinal veeta ja puhata (ja regulaarselt füsio juures käia), tehakse hoopis täiskohaga tööd ... Pole siis ime, et kergesti tulevad vigastused, üleväsimus jms, millest ka professor Port räägib.

Vana hea pealt krõbe, seest pehme ja mahlane õllesai, sai seekord tehtud alkovaba õlle, päikesekuivatatud tomatite ja ürtidega. Blogis on mul saiast olemas juba kaks varianti - nö tavaline siin ning juustuga siin. Mõlemad on hästi palju tagasisidet ja tähelepanu saanud - üks ilmus mu selles raamatus, teine Eesti Ekspressis. Lisaks oli esimene koos ühe mõnusa suitsukalakreemiga ka selles raamatus ja seda üldse mitte mu enda initsiatiivil (minul oli loomulikult üks kook plaanis teha!), vaid Toiduakadeemia palvel, sest nende juures läbiviidud koolitusel tegin seda saia ja - nagu alati - sai see kiita:) Ja jäi inimestele meelde, mis on muidugi eriti rõõmustav fakt sealset igapäevast toiduküllust arvestades ;-)

Küpsetan õllesaia päris sageli, niiet igasugused uued lisandid on alati põnevad nii endal katsetada kui ka teistel süüa. Samas naturaalselt kääritatud alkovaba Premium (sisaldab lisaks veele vaid odralinnaseid, otra ja humalat) on piisavalt neutraalse maitsega lager-tüüpi õlu, mis saia sisse ideaalselt passib. Muideks, taina valmistamine võtab aega u 5 minutit - ma arvan, et see on samuti üks põhjus, miks see sai nii populaarne on ;-)

Vaja läheb:
260 g nisujahu
100 g täistera nisujahu või rukkijahu
1 sl küpsetuspulbrit
0,5 sl soola
2 sl (pruuni) suhkrut
1 tl Vahemere ürdisegu, tüümiani või punet
u 5 päiksekuivatatud tomatit
330 ml (1 pudel) A. Le Coq alkovaba Premiumi
50 g võid

Sega kausis sõelutud jahud, küpsetuspulber, sool, suhkur ja ürdid. Lisa tükeldatud tomatid ja õlu ning sega ühtlaseks tainaks, kuid hoidu üle segamisest (sega nii vähe, kui saad!), muidu on tulemuseks kõva sai. Tõsta tainas ettevalmistatud (põhjas küpsetsupaberi riba, ääred määritud võiga ja puistatud üle jahuga) piklikkusse vormi. Sulata või ja vala ühtlaselt taina pinnale. 

Küpseta ahjus 180 kraadi juures 40-45 minutit, kuni sissetorgatud tikk tuleb puhtalt välja. Lase saial vormis u 15 min taheneda ja tõsta seejärel restile jahtuma, et alla kondensvedelikku ei tekiks ja põhi läbi ei vettiks. Väga mõnus nii soojalt kui ka jahtunult :)

Postitus sündis koostöös A. Le Coq alkovaba Premiumiga.

Kaks rukkipõhjal pirukat: kilu-kappari ja kitsejuustu-tomati pirukas

Homme algabki meie kalli kodumaa juubelinädal ja seega on viimane aeg hakata pidupäeva menüüd vaikselt paika panema;-) Valisin blogis välja erinevad soolased ja magusad toidud, mis Eesti Vabariigi aastapäeval pakkuda sobivad, ja koondasin need siia. Kindlasti leiab nii mõnegi idee, nt šokolaaditrühvlid kamaga või vana hea kamavaht on alati hea mõte;-) Siin on aga üks lihtne kamajahuga juustukook, mis kahjuks veel blogisse ei olegi jõudnud.

Täna on mul jagamiseks kaks päris “vana" pirukaretsepti, mis millegipärast ei ole veel blogisse jõudnudki. Rukkipõhjal kilupirukas sündis juba umbkaudu viis aastat tagasi koostöös Viru Rannaga ja ilmus Eesti Ekspressi ajakirjas Gurmee, mille asemel hetkel on EE vahel ajakiri Maitsed. Vabariigi aastapäevaks on see rukkipõhjal kilupirukas ideaalne! Samuti sobib suurepäraselt iseseisvuspäeva tähistamiseks all olev kitsejuustu-ahjutomati pirukas, mis valmis aasta tagasi koostöös Tartu Milliga.  Tegelikult on seegi retsept juba aastaid mu kullafondi kuuluv - varem valmistasin seda lihtsalt odrajahuga. Kumbki pirukas ei ole keeruline, samas aga eelroaks või suupisteks nii meie kodumaa saja aasta juubelil kui ka igal muul ajal passib hästi. Kui aga juba sünnipäeva eelõhtul pirukas valmis teha, siis on see superhea toekaks hommikusöögiks, millega tähtsal päeval enne lipuheiskamist ja paraadi keha kinnitada :)

Toredat pidupäeva ootust, helget nädalat ja head küpsetamist!!!

Rukkipõhi:

120 g nisu- või riisijahu

130 g rukkijahu

0,5 tl soola

50 g riivitud kõvemat juustu (nt parmesan, pecorino)

110 g külma võid

2-3 sl jääkülma vett

Sega sõelutud jahud, sool ja riivitud juust. Lõika või tükkideks ning haki noaga või köögikombainis jahusegu ja või riivsaia meenutavaks puruks. Lisa vesi ja töötle tainapalliks. Määri 25-26 läbimõõduga lahtikäiva vorm põhi ja ääred võiga ning puista üle jahuga või kata vorm küpsetuspaberiga. Suru tainas vormi põhja ja u 1,5-2 cm kõrguselt äärtele ning aseta 30 minutiks külmkappi. Seejärel torka pirukataina põhi tihedalt kahvliga läbi ja küpseta ahjus 220 kraadi juures 10 minutit. Võta vorm välja ja alanda ahju temperatuur 190 kraadini.

Täidis:

1 väiksem sibul

4 muna

400 g hapukoort

peotäis peenelt hakitud tilli

2 sl kappareid

100 g (1 pakk) puhastatud vürtsikilufileed

Haki sibul peeneks ja prae pannil või sees klaasjaks (kulub u 8 minutit). Lase jahtuda. Klopi munad kergelt lahti ja sega läbi hapukoore, hakitud tilli, kapparite ja praetud sibulaga. Vala täidis eelküpsetatud põhjale ja aseta sellele peale kilufileed nahapool üleval.

Küpseta pirukat ahjus 190 kraadi juures u 35 minutit kuni täidis on tahenenud ja hakkab pealt kergelt pruunistuma. Lase pirukal pärast ahjust võtmist u 10 minutit vormis taheneda, eemalda vormist ja jäta restile jahtuma. Võid pirukat ka kohe pärast vormist eemaldamist serveerida - see on ühtviisi hea nii külma kui ka soojana.

Serveerimisel haki pirukale värsket tilli, murulauku või rohelist sibulat ning puista kappareid.

Kitsejuustu ja ahjus küpsetatud tomatitega pirukas on üks mu enda lemmikuid. Kuna talvised tomatid ei ole pehmelt öeldes just eriti maitsvad, siis tasub ahjus röstides neile maitset soola, pipra, suhkru, hea oliiviõli ja tüümianiga juurde anda. Kui aga poes müüdavad kirsstomatid satuvad olema maitserikkad, siis loomulikult võib ahjus küpsetamise etapi vahele jätta - nii on piruka valmistamine veelgi kiirem. 

Põhja sees kasutasin seekord Tartu Mill'i rukkikama, mis annab juurde eriti hea rustikaalse meki. Piruka valmimise kohta on olemas ka üks lühike ja kiire video, mis sai eelmise aasta Vabariigi aastapäevaks tehtud. 

Rukkikamapõhjal pirukas kitsejuustu ja ahjutomatitega

Põhi:
200 g nisujahu
50 g rukkikama
130 g külma võid
1 tl soola
6–7 sl jääkülma vett
1 tl kuivatatud või värskeid tüümianilehti

Põhja jaoks tükelda külm või. Võitükid haki noaga, näpi sõrmedega või töötle köögikombainis soola, sõelutud nisujahu ja kamaga saiapuru meenutavaks tainaks. Lisa külm vesi ja tüümianilehed ning sega kõik ühtlaseks tainapalliks. 

Rulli tainas jahusel pinnal lahti u Ø 30 cm kettaks ja tõsta see Ø 24–26 cm lahtikäivasse vormi, mis on eelnevalt võiga määritud ja jahuga üle puistatud ning mille põhjas on küpsetuspaber. Aseta 20 minutiks külmkappi või 10 minutiks sügavkülma.

Täidis:

u 300 g kirsstomateid

extra-virgin-oliiviõli

soola, värskelt jahvatatud musta pipart, vajadusel suhkrut

2 muna

2 dl (vahu)koort

100-200 g pehmet kitsejuustu

peotäis tüümianilehti

      

Kuumuta ahi 200 kraadini. Lao tomatid (pisikesed võid terveks jätta, suuremad lõika pooleks) ahjuplaadile, nirista peale oliiviõli, puista soola ja suhkrut, jahvata pipart, aseta mõned tüümianioksad ning tõsta plaat tomatitega ahju allossa. 

Võta pirukapõhi külmast ja torgi kahvliga tihedalt läbi. Aseta peale küpsetuspaber või foolium, kata keetmata riisi, kuivatatud ubade või hernestega ning aseta 20 minutiks ahju keskossa küpsema. Eemalda raskus ja paber või foolium ning küpseta veel u 10 minutit, kuni põhi on kuldpruun. Võta nii põhi kui ka tomatid ahjust.

Klopi munad kergelt kahvliga lahti ja sega koorega läbi. Maitsesta soola ja pipraga. Murenda juust ja puista eelküpsetatud pirukapõhjale, seejärel laota juustule tomatid ja puista tüümianilehed ning vala peale muna-kooresegu. Küpseta ahjus 20–25 minutit, kuni pirukas on pealt kuldpruun. Lase pirukal vormis jahtuda. Puista serveerimisel peale veel tüümianilehti.

Banaani-brownie

See šokolaadikook sobib ideaalselt emadepäevaks, sest valmistamine ei nõua erilisi oskusi ega võta kaua aega. Retsept ilmus LP-s koos veel kahe lihtsa banaani sisaldava küpsetisega. Kui aga on soovi emadepäevaks rohkem sellist tordi moodi kooki teha, siis üks eriti lihtne ja hõrk variant koos videoga on olemas siin. Valisin kahe šokolaadiga marmorkoogi retsepti Terevisiooni jaoks välja, sest olen  selle tordi kohta päris palju positiivset tagasisidet kuulnud just nendelt tuttavatelt, kes muidu eriti ei küpseta. Ja Mari-Liis soovitas seda ka :)

Šokolaadikoogid on üldse ühed mu lemmikud ja seegi banaaniga brownie on mõnus nagu brownie'd ikka - tummine ja šokolaadiküllane, ehk minusugusele šokohoolikule lausa loodud! Banaaniga variant on suurepärane viis kasutada ära plekiliseks muutunud või niisama seisma jäänud banaane. Kuid selleks on veel teisigi võimalusi, nagu näiteks on võimalik valmistada šokolaaditükkidega baanileiba (lisaks blogis olevale on mul kummaski raamatus samuti üks retsept), banaaniga šokolaadivahtu, jäätist, karamelli-juustukooki, kaerahelbeküpsiseid kolmest komponendist või hoopis maapähklivõiga eriliselt mahlast banaanikeeksi. Kui banaanid veel väga plekilised ei ole, siis soovitan valmistada imelist tumeda šokolaadi ja karamellise sisuga banoffee-kooki. Ja muidugi on see puuvili minu jaoks lahutamatu koostisosa smuutis - ükski kolmest põhilisest smuutist, mida ma  ise kodus teen ehk marjadega, astelpaju ja kaerakliidega ning spinati ja avokaadoga mahedik ei saa ilma selleta läbi:)

Kui soovid gluteenivaba kooki, siis kasuta 50 g maisi- ja 50 g riisijahu. Banaani purusta kahvliga, sest see ei pea olema ühtlane püree, vaid vabalt võivad suuremad tükid sisse jääda - ongi mõnusam. 

200 g tumedat šokolaadi

170 g võid

100-130 g (pruuni) suhkrut

2 keskmist küpset banaani

2 muna

2 sl vanillisuhkrut

100 g jahu (sellest pool võib olla rukkijahu)

näpuotsatäis soola 

0,5 tl küpsetuspulbrit

1 sl kakaopulbrit

soovi korral peotäis tükeldatud pähkleid või mandleid või (valget) šokolaadi  

Tükelda või ja šokolaad, sulata, lisa suhkur ning sega ühtlaseks. Lisa ükshaaval munad, vanillisuhkur ja kahvliga püreestatud banaanid. Sega omavahel sõelutud jahu, sool, küpsetus- ja kakaopulber ning lisa šokolaaadisegule. Soovi korral sega taina hulka ka hakitud pähklid, mandlid või (valget) šokolaadi. Vala tainas küpsetuspaberiga kaetud 20X20 cm ahjuvormi ja küpseta ahjus 180 kraadi juures u 30-35 minutit. Lase jahtuda ja lõika ruutudeks. 

Spinati-feta galette

Mulle hullult maitsevad spinati ja fetaga pirukad - isegi blogis on mul neid juba 3 erinevat. Kusjuures kõik on väga head! ;-) Üks on itaallaste klassik torta pasqualina, teine quiche'i-laadne ohtra juustuga, mida mu õed ja ma ise olen ilmselt kümneid kordi küpsetanud, ja kolmas on Anni Arro retsepti järgi tehtud küpsetis, kus on sees ka suvikõrvitsat ja kuivatatud tomateid. Mu teises raamatus on aga üks ilma põhjata spinati-feta pirukas, mida on kohe eriliselt lihtne valmistada.

Praegune on selline vabas vormis ja rustikaalne pirukas, mis mulle endale jällegi väga maisteb! Kui see ahjust välja tuleb, siis pool pirukat korraga ära süüa ei ole absoluutselt mingi küsimus;-) Sobib ideaalselt lihavõteteks, aga loomulikult on seda igal aastaajal tore nautida:)

Kui taina valmistamisel kasutada rukkijahu, siis  tasuks valida pigem peenema tekstuuriga variant, sest see "töötab" taina sees paremini. Ma ise kasutasin Kaarli talu täistera rukkijahu, mida Saaremaalt ükskord mitu pakki ostsin ja mis hiljuti Tuuli rukkijahude testi võitis. Ilmselt lihtsa juuretisega rukkileiva jaoks on see jahu parim valik, aga natukene ehk "peenemates" küpsetistes nagu nt pain d'epices või kasvõi seesama pirukas, kus tainast on rullida vaja, see nii hea valik ei ole. Iseenesest mulle see jahu tohutult meeldib - mõnusalt teraline ja suurepärase maitsega tõeliselt ehe toode, aga seda tainasse lisades ei ole tainast nii hea rullida ja tulemus ei jää nii ilus ühtlane, kui muidu. Ka pipraleib jäi selle jahuga kuivavõitu, kuigi muidu selle mõnusa vürtsise küpsetise puhul seda probleemi ei ole täheldanud ... Kõige hõlpsamini on käsitsetav muidugi ainult klassikalise nisujahuga tainas, aga minu jaoks on jällegi selle maitse kuidagi ... igav! Tahaks ikka rukki- või vähemalt täisteranisujahu ka lisada, et mõnusam oleks:) Niiet eks igal ühel tuleb siin enda jaoks kompromiss leida ...:)

Kui soovid pirukat veelgi lihtsamalt ja kiiremini teha, siis võid ju sibula ja küüslaugu välja jätta. Mulle lihtsalt endale need kaks asja hullult meeldivad ja lisan neid söögile igal võimalusel, aga kui kiire on, siis saab pmst ka ilma hakkama. 

Taina paremaks õnnestumiseks peavad või ja rasv olema külmad, jääkülma vee saamiseks aseta klaasi külma vee sisse paar jääkuubikut. Töötle tainast võimalikult vähe, et see puiseks ei muutuks. Rasv annab tainale mõnusat krõbedust, aga saad selle ka võiga asendada, kui soovid. Õunaäädikas parandab samuti taina tekstuuri - maitses seda tunda ei jää, kuigi lahtirullimisel võid natukene äädika lõhna tunda küll. Täidisesse soola lisamisega tasub pigem ettevaatlik olla, sest feta on niigi soolane. Juurde saab alati panna;-) 

Mina kasutan pirukas 250 g värsket spinatit, sest nii palju on ühes suures pakis (Prismas nt saadaval), kuid vabalt võib seda ka rohkem olla. Kui sul on aga külmutatud spinat, siis eelnevalt sulata, nõruta ja pigista sellest vesi välja. Mina asetan piruka peale 2 muna, kuid neid võid samuti rohkem - nt 3 v 4 tükki - lisada, kui mahub. Samuti võid kasutada nö peale löömiseks ainult munakollaseid.

Põhi:
3 dl jahu (kolmandik võib olla kas täistera-, kaera- v - rukkijahu)
0,5 tl soola
2 sl sea- või hanerasva
60 g võid
1 sl õunaäädikat
3 sl jääkülma vett

Töötle köögikombainis pulse-režiimil omavahel kiirelt jahu ja sool, lisa külm rasv ja töötle, kuni segu meenutab märga liiva. Lisa tükkideks hakitud või ja töötle veel, kuni tainas meenutab pisikesi herneid. Nirista peale äädikas ja jääkülm vesi ning töötle veel mõned sekundid, kuni segu on ühtlane. Võta tainas köögikombainist välja jahusele pinnale ja vormi kettaks. Mässi toidukilesse ja aseta  kaheks tunniks kuni üleöö külma tahenema. 

Täidis:
1 keskmine sibul
1 suurem küüslauguküüs
250-350 g värsket spinatit
200 g fetajuustu
4 muna
peenelt riivitud muskaatpähklit, värskelt jahvatatud musta pipart, soola

Haki sibul ja küüslauk peeneks. Prae sibulat pannil või sees u 5 minutit kuni see hakkab klaasjaks muutuma, lisa küüslauk ja prae veel mõned minutid. Eraldi pannil prae või sees pestud ja kuivatatud spinatilehed (võid seda teha osade kaupa), kuni spinat on närbunud olekuga. Vala praetud sibul ja spinat kaussi, maitsesta muskaadi, soola ja pipraga ning jäta natukesks jahtuma. Sega hulka 2 muna ja murendatud v tükeldatud fetajuust.

Rulli tainas jahusel pinnal u 25 cm läbimõõduga kettaks, aseta küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Laota tainale spinatisegu, jättes ääred u 2-3 cm ulatuses vabaks. Tee täidisesse 2 süvendit ja libista kumbagi ettevaatlikult üks muna. Jahvata peale pipart ning keera ääred täidise peale. Aseta ahju 200 kraadi juurde 30-40 minutiks küpsema kuni piruka ääred on kuldpruunid. Lase enne lahtilõikamist u 15 minutit taheneda.

Kirssidega brownie

Juhtusin just hiljuti vaatama seda ülimõnusat peediga brownie retsepti, mille juures kirjutasin, et see oli juba kümnes(!) brownie siin blogis. Ja kuigi ma erinevaid šokolaadikooke, sh ka brownie'sid küpsetan ikka väga palju, siis blogisse pole neid vist vahepeal (ehk alates selle peediga variandi postitamisest) jõudnudki. Küll aga sai mõni uus variant neist šokolaadikookidest raamatusse, sh üks mu lemmikuid ehk karamelli-juustu brownie, milles on üheks hõrguks maiuseks ühendatud kaks minu suurt lemmikut ehk karamell ja tume šokolaad.

Praegune suussulav šokolaadikook on üks neist, mida olen plaaninud küpsetada juba hetkest, mil seda   ajakirja Good Food 2012. a maikuu numbri kaanel nägin. Kui juba sellises ajakirjas saab kaanestaariks, siis peab ikka üks väärt asi olema;-) Ja ongi täitsa hea, kuigi arvan, et siin blogis juba olemas oleva 10 brownie hulgas on kindlasti veelgi paremaid ;-) 

Suhkrukogust vähendasin võrreldes originaaliga 100 g, sest 400 g suhkrut sellisesse kooki tundus jube kahtlane. Ausalt öeldes sai kook ikkagi VÄGA magus, niiet rohkem kui 300 g ei soovita kindlasti lisada - pigem veelgi vähem. Kasutasin heledat ja tumedat muscovado't pooleks, aga sobib ka tavaline valge suhkur v fariinsuhkur.

Nisujahu asemel aga panin tainasse 70 g riisi- ja 70 g maisijahu, et oleks gluteenivaba. Samas võid alati kolmandiku nisujahust asendada kas rukki- või kaerajahuga. Ja originaalis oli 100 g piimašokolaadi - kuna mul seda kodus ei ole ja ektra ostma ka ei hakanud, siis kasutasin ainult tumedat. 

Kui kasutad külmutatud marju, siis sulata ja nõruta need enne. Samuti nõruta kompotikirsid. Hea oleks kirsid eelnevalt ka majapidamispaberiga kuivaks tupsutada. 

Brownie't tasub alati küpsetada pigem vähem kui rohkem, sest parim on see kook seest niiskena, mitte kuivana. Kui kasutad suuremat vormi, kui retseptis ettenähtud, nagu mina (23X34 cm), siis üle poole tunni ei tohiks mitte mingil juhul kooki ahjus hoida, pigem vähem. 

Vaja läheb:
300 g tumedat šokolaadi
250 g võid
300 g (pruuni) suhkrut
4 suurt muna
140 g jahu
50 g naturaalset kakaopulbrit
200 g kirsse või vaarikaid

Sulata tükkideks hakitud šokolaad ja või koos suhkruga, pidevalt segades madalal kuumusel. Kui segu on ühtlane, võta pliidilt ja sega ükshaaval hulka munad. Sega omavahel sõelutud jahu ja kakao ning lisa šokolaadisegule. Sega tainasse ka pooled kirsid.

Vala tainas küpsetuspaberiga kaetud 20X30 cm neljakandilisse vormi, puista peale ülejäänud kirsid ning küpseta ahjus 180 kraadi juures u 30 minutit. Lase vormis jahtuda ja lõika ruutudeks.

Brownie, seekord peediga :)

Mulle tohutult meeldib mahlane ja tummine peediga šokolaadikook, aga kuna olen seda juba kümneid kordi küpsetanud, siis tahtsin valmistada vahelduse mõttes natukene teistsugust peeti sisaldavat kooki. Aedviljade koogis kasutamine on üldse minu arvates hästi lahe, mistõttu leiab mu blogis ohtralt igasuguseid kõrvitsa ja progandiga kooke. Kusjuures, selle peedikoogi puhul ei reeda küll miski, et seal ka peeti sees on, niiet see on eriti hea variant köögiviljapõlguritele juurikaid salaja sisse sööta ;-) Ja kuna see tundub täitsa tavaline šokolaadikook, siis söövad kõik - ka pirtsakad mehed ja lapsed - seda suurima heameelega:)

Seekord jäi aga sõelale peediga brownie, mille kergelt punakas värvus reedab küll, et päris "normaalse" šokolaadikoogiga tegu ikka ei ole:D Ja maitsest on ka peeti selgelt tunda, aga minusugusele suurele peedisõbrale see muidugi väga meeldib - ega ma muidu seda kooki viimase kaheksa päeva jooksul, millest neli olin Hamburgis, kolm korda juba teinud ei oleks :):):)

See on nüüd mõnes mõttes justkui juubeliretsept, sest tegemist on täpselt 10.-nda brownie tegemisõpetusega mu blogis! Kusjuures, peaaegu kõik, va ainult see rukkijahuga šokolaadikook, on gluteenivabad või vähemalt gluteenivaba alternatiiviga. Seegi siin pole erand, kuigi algne retsept (pärineb BBC Good Food saidilt) sisaldas nisujahu. Tegin muidugi veel teisigi muudatusi, nagu alati:) Blondie'sid on mul vist blogis ainult kolm, aga see-eest on  mõned retseptid kummastki neist raamatus ja veel ka mitmed ideed ootel, niiet see peedi-brownie ei jää kindlasti viimaseks ;-)

Tavalise nisujahu asemel võid selles šokolaadikoogis vabalt kasutada täisteranisujahu või rukkijahu või kumbagi koos tavalise nisujahuga 50:50. Kui soovid gluteenivaba kooki, siis soovitan kasutada riisi- ja maisijahu (samuti 50:50 kumbagi). Proovisin korra ka mandlijahuga teha, aga siis jäi kook liiga vesine, kuid maitse poolest ikkagi väga mõnus:)

Võid kasutada nii keedetud kui ka ahjus küpsetatud peeti või osta üldse poest juba keedetud ja kooritud peedid, kui on kiire. Oluline on, et peedid oleks pehmed ja kooritud. Kui ise keedad, siis keeda ikka koorega, sest tänu koorele ei muutu peet liiga vesiseks, samuti on keedetud peeti lihtsam koorida. Mina keerasin peedid fooliumisse ja küpsetasin ahjus 200 kraadi juures u 1,5 h. Olid sellised tavalised poodides müüdavad (suhteliselt suured) peedid ja kokku kulus ühe koogi jaoks vaid 1,5 peeti. Kolmest peedist sain täpselt kaks kooki ja natukene jäi peeti veel niisama näksimiseks ka. Kusjuures, üritasin poes ekstra väiksed peedid valida:)

Vaja läheb:

400 g keedetud v ahjus küpsetatud peeti (NB! See on keedetud ja kooritud peetide kaal)

200 g tumedat šokolaadi (eriti hea on 70%-lise kakaosisaldusega)
100 g võid

1 tl vanilliekstrakti

250 g suhkrut (mina kasutan tumedat v heledat muscovado't, pildil olev kook on tumedaga)

3 muna

100 g jahu (mina olen pannud 50 g riisi- ja 50 g maisijahu)

30 g kakaopulbrit

Koori peedid ära ja haki väiksemateks tükkideks. Lõika või kuubikuteks, murra šokolaad tükkideks ning püreesta koos vanilliekstraktiga ühtlaseks. Vala suurde kaussi. Vahusta munad suhkruga heledaks vahuks ning sega ettevaatlikult spaatliga peedi-šokolaadisegu hulka. Sega sõelutud jahu(d) ja kakaopulber omavahel ning seejärel sega õrnalt ülejäänud taina hulka proovides säilitada selles võimalikult palju õhku. 

Vala tainas küpsetuspaberiga kaetud neljakandilisse u 20X30 (mul on 23X34) cm läbimõõduga ahjuvormi ja küpseta ahjus 180 kraadi juures u 20-25 minutit (mul kulus 20 min, sest suurem vorm ja kook on seetõttu õhem) kuni kook on kerkinud ja äärtest tahenenud (keskelt võib veel võdiseda). Lase vormis jahtuda ja lõika ruutudeks, aga mulle meeldib see kook soojalt ka ;-)

Pain d'epices

Pain d'epices ehk pipra/vürtsleib on üks äärmiselt maitsev prantslaste leiutis, millest mina sattusin sõltuvusse Pariisis kokakoolis käies, sest seda pakutakse peaaegu igal koosviibimisel, sünnipäeval, vastuvõtul, peol jne suupistena koos foie gras'ga, millega see loomulikult on ideaalne kooslus! Olen sellest leivast ja nuumhane maksast juba mitu korda bloginud (siin, siin ja siin) ning seda korduvalt küpsetanud, aga seekord panen kirja vahepealsel ajal tuunitud retsepti. Muidugi on magus pipraleib ka mõnus niisama süüa. Mina aga pakkusin seda seekord klassikaliselt nuumhane maksaga, lisasin juurde ka hapuka sibula-jõhvikamoosi ja sobitasin Dunkri poolt toodud veiniga. 

Kerge pinot noir viinamarjast valmistatud vein on pärit Joseph Drouhini veinimajast, Rully piirkonnast (siit saab selle kohta lähemalt lugeda). Käsitsi korjatud marjadest jook on saanud 12-15 kuud Prantsuse tammest vaadis maitseid koguda ja on oma kerguse tõttu ideaalne kaaslane linnulihale, millega alguses plaanisingi seda veini tarbida. Kuid kui Läti tipprestoran Vincents pakkus Ö-s oma kuulsaid (ja imemaitsvaid) foie gras' ja trühvlitega ravioole, siis oli sel õhtul ka ise kohapeal olnud Drouhini veinimaja esindaja just selle veini roa juurde välja valinud. Kuna pinot noir haakus suussulava nuumhane maksa ja trühvlitega igati hästi, siis liikuski minu mõte sel õhtul hoopis prantslate klassikute peale. Ja mul on selle üle tõeliselt hea meel, sest ausalt öeldes oligi pipraleivaga kuidagi pikk paus tekkinud, niiet igati mõnus oli seda jälle küpsetada:)

Pain d'epices'i jaoks on vaja:

600  g rukkijahu
2,5 tl soodat
2 tl jahvatatud kaneeli
2 tl jahvatatud ingverit
0,25 tl peenelt riivitud muskaatpähklit
0,5 tl musta pipart
0,5 tl soola
80 g toasooja võid
1 toasoe muna
270 g suhkruroo siirupit
ühe apelsini peenelt riivitud koor
250 ml toasooja vett

Sega omavahel rukkijahu, sooda, vürtsid ja sool. Teises kausis vahusta või, muna,  suhkruroosiirup ja peenelt riivitud  apelsinikoor. Või ja siirupi segule lisa vesi ja sega läbi. Seejärel lisa kolmes osas rukkijahu segu ja sega kogu tainas spaatliga ühtlaseks.

Tõsta tainas ettevalmistatud vormi ja silu märja lusika v käega ühtlaseks. Küpseta 180 kraadises ahjus 40-50 minutit, kuni leiva sisse pistetud tikk jääb kuivaks. Lase ahjust väljavõetud leival 10 minutit seista ja seejärel kummuta vormist välja restile jahtuma. Lase leival enne lahti lõikamist täielikult jahtuda ja hoia kilesse mässituna toatemperatuuril.