neljapäev, 30. jaanuar 2020

Väikesed krõbedad hapukapsapirukad


Tervitused Utah’st!:) Niimoodi võib Kalifornia reisiga minna, kui tahad sõparde poolt soovitatud kõige ägedamad asjad ikka ära näha ... :D Kuigi ka Kalifornias on imelisi kohti, kuhu ma veel jõudnud ei ole, nagu nt Yosemite rahvuspark, siis seekord oli kindel plaan Grand Canyon lõpuks ometi oma silmaga ära vaadata ning sealt edasi sai juba järgitud tungivaid soovitusi külastada ka Antelope kanjonit ja Zioni rahvusparki. Nii me siis läbi Nevada ja Arizona Utah'sse jõudsimegi. Muide, Zion on imeilus! Ja ka tee siia oli super - niivõrd vaheldusrikas ja ahhetama panev maastik, mida on raske sõnades kirjeldada. Tee peale jäi Glen Canyon Dam ja Kanab linn, mis mõlemad olid igati pisut pikemat peatust väärt. Kuigi piltidega on raske Zioni suursugusust ja ilu edasi anda,  lisan siiski paar fotot päikeseloojangust (üks matkarajalt ja teine meie hotelli terrassilt), esimene pilt on  ühelt imeliselt matkarajalt (Upper Emerald Pool Trail)



Oleme siin juba päris palju USAs ringi sõitnud ja iga päev on nii palju uusi muljeid, et pühapäeva otsustasime teha lihtsalt lebo päeva. Et siis nautisime pikka ja rahulikku hommiku- ja lõunasööki ning kohvipausi, ülejäänud aja jalutasime Flagstaffi downtown'is ringi ja käisime muuhulgas ka Lowell Observatory's, kus muideks avastati planeet Pluto! Seal on tõeliselt huvitavad näitused, kollektsioonid ja tegevused huvilistele, niiet kel Flagstaffis aega jääb, sel soovitan külastada. Õhtuti pimedas saab observatooriumis ka tähti vaadata, aga see jäi meil seekord kahjuks tegemata. 

See-eest aga läksime “vaba päeva” õhtul kinno, et näha filmi “1917” Harkins'i kinoketi Cine 1 saalis, mis tegi filmist täiesti erakrodse elamuse. Megasuur ekraan (laius 21 m), laserprojektsioon ja subtiitritest rikkumata pilt, lisaks veel eriline Dolby Atmos 3D helisüsteem rohkem kui 175 kõlariga ja suured reguleeritavad nahksed toolid, kus on jalgadele tugi, niiet saad mugavalt lamaskleda nagu diivanil. Film ise ilmselt tutvustamist ei vaja, sest lisaks kümnele(!) Oscar'i nominatsioonile on see juba saanud omajagu auhindu (nt Golden Globe), kuid mind üllatas sealne (Briti) staaride paraad - Colin Firth, Mark Strong, Benedict Cumberbatch ja Richard Madden, kellest esimesed kolm on hääle järgi täiesti ära tuntavad. Colin Firth on muide üks mu kunagine lemmiknäitleja, viimased kaks kuuluvad lemmikute hulka hetkel :) Asjaolu, et jääb mulje nagu film oleks üles võetud ühe võttena, teeb teose visuaalselt veel eriti huvitavaks ja kuna sellest on nii palju räägitud, siis tegelikult tabadki mingi hetk end pingsalt just seda “tehnilist imet” jälgimast.

Aga et viimastel nädalatel on blogisse vähem retsepte jõudnud, siis teen selle kohe heaks ühtede ülimalt lihtsate, aga minu arvates suurepäraste pirukatega;-) Need krõbedad pirukad on eriti head just ahjusoojalt, kuid ka jahtununa väga maitsvad. Soovitan proovida, sest aega kulub hapukapsaga küpsetise valmistamiseks taaskord ülivähe (koos ahjus küpsemisega kokku u pool tunnikest), kuid hea meelega söövad neid kõik, kellele olen pakkunud :) 

Retsept ilmus mõni nädal tagasi Nädalalõpuleht LP-s, et anda ideid jõuludest järele jäänud hapukapsa ära kasutamiseks. Viimases lehes olid suus sulavad taimsed retseptid restode Kolm Sibulat ja Moon peakokalt, sel reedel aga jagab tervisliku söömise nippe armastatud toitumisnõustaja :) 

Mainin veel seda, et hapukapsas võib olla pirukate jaoks nii toores kui ka kergelt läbi küpsenud. Kui seda enne kuumutad, siis kindlasti jahuta maha enne täidisele lisamist, sest soe kapsas paneb tainas oleva või sulama ja tulemus ei ole ideaalne. Täidisesse sobib suurepäraselt ka praekapsas, mida enne kuumutada ei ole vaja, vaid võid selle vabalt otse purgist võtta. 

Vaja läheb:
400 g (1 pakk) võiga pärmi-lehttainast 
2 keedetud muna
200 g hapukapsast
100 g suitsukala või -liha
värskelt jahvatatud musta pipart
peotäis hakitud maitserohelist (soovi korral)
1 muna 

Sulata tainas (külmkapis kulub selleks umbes paar tundi). Võiga lehttatainas on pakis reeglina nelja lehe kaupa. Lõika need neli lehte keskelt pooleks, et oleks parajalt suured tükid piruka jaoks. Kui tainas on ühes tükis, siis lõika see kaheksaks võrdseks ruuduks. Aseta tainatükid küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. 

Täidise jaoks haki munad kahvliga puruks ning sega läbi hapukapsa ja tükeldatud suitsukala või -lihaga. Maitsesta pipraga ja lisa soovi korral ka hakitud maitseroheline. Jaga täidis võrdselt kaheksa tainaruudu vahel ära, asetades see väiekse kuhjakesena täpselt keskele. Tõsta kõik neli äärt keskele üksteise peale ja vajuta tugevalt kokku. Sellele suru omakorda peale nö uued tainanurgad, et ei jääks ühtegi lahtist ava, vaid pirukad näeksid välja nagu ümarad pätsikesed või kuklikesed, mille täidist ei ole üldse näha.


Määri pirukad pealt ja külgedelt 1 sl vee või piimaga lahti klopitud munaga ning küpseta ahjus 200 kraadi juures u 20 minutit kuni pirukad on kuldpruunid. Naudi kohe või lase pirukatel restil jahtuda. 

reede, 24. jaanuar 2020

Suurepärane Portugal



NB! Ütlen kohe selle ära, et fotokat mul reisil kaasas ei olnud - kõik fotod on paraku töötlemata telefonipildid. Aga nagu ikka blogis - kui neil klikkad, siis näeb vähemalt suuremana. Blogis on kõik fotod liiga kokku pressitud, niiet soovitan alati kõigil fotodel klikkida ;-)







Olen teisipäevast saadik Kalifornias ja saan nüüd lõpuks tänu varasele ärkamisele, sest kell on siin ju 10 h tagapool, Portugali-postituse blogisse üles panna :) Alustasin seda juba Lissabonis, kus (ja mille lähistesl) ma jõulude ajal kokku 10 päeva olin, jätkasin võimaluste piires kodus ning saan nüüd selle siis lõpuks ära viimistleda:) Kuigi ka USA-s on ülilahe, hästi palju näha ja teha, imeline loodus, sõbralikud ja lahked inimesed jne, siis SEE TOIT, mis Portugalis on, lisaks veel stiilsed söögikohad ja suurepärane vein, on asi, mida siin tuleb tikutulega taga otsida. Muidugi suurtes linnades on hea toiduga stiilsete restode leidmine kergem, aga keskmine tase on ikka päris halb. Näiteks eile Las Vegases Gordon Ramsay burgeri-restos, mis tegelikult nägi välja nagu suvaline kiirsöögikoht ainult et hämara valgusega, kuid mille taga lookles tohutu pikk järjekord, mõtlesin pärast selle täiesti suvalise söögi söömist, kui hea, maitsev ja imeline ikka Portugal selles osas oli ... Õnneks muidugi olen siin riigis juba piisavalt palju olnud, et ei tulnudki kõrgete ootustega, aga ikkagi. Ja muidugi saab USA-s ka väga hästi süüa, kui tead õigeid kohti. Eelmisel korral, kui olin Kalifornias poolteist kuud, sain ma tänu siinsetele sõpradele ja tuttavatele superheades restodes käia nii San Diegos, San Franciscos, Santa Barbaras ja Napa Valley’s, aga ise siin selliste üles leidmine (alustasin reisi LA-st, nüüd olen Las Vegases ja sõidan täna edasi Flagstaffi) on ikka suur töö ja päris keeruline. Siiani pole veel ühtegi sellist toiduelamust, mis vau-efekti tekitaks, samas kui Portugalis algas päev sellise emotsiooniga juba hommikusöögilauas ning lõuna-ja õhtusöögid olid veelgi nauditavamad.

Mulle hakkas Portugal nii meeldima, et tahaks esimesel võimalusel kohe tagasi minna! :) Olen seal küll enne paaril korral põgusalt viibinud (mõlemad korrad u 3 päeva), kuid seekord sai kohe pikemalt kohal oldud ja kõik oli niiii tore :) :) :) Kuu aega enne sõitu tekkinud uitmõtte ajel tehtud otsus minna detsembri lõpus Portugali osutus suurepäraseks (olime tõesti hullult rahul). Kuigi algseks sooviks oli minna Portosse, siis see (kuuldavasti veel palju lahedam koht) jääb ikkagi järgmiseks korraks, sest normaalhinnaga piletid olid selleks ajaks, kui mina neid novembris lõpus ostma hakkasin, juba otsas.

Hullult hea toit (superhead värsked mereannid), suurepärased kohalikud veinid, väga palju vaatamisväärsusi alates imelise loodusega rahvusparkidest lõpetades kõigi muuseumite, ilusate ajalooliste ehitiste ja lihtsalt imeilusate tänavatega, ookeanist rääkimata! Ja inimesed on tõeliselt sõbralikud ja lahked, oskavad nii teenindada kui ka on muidu sümpaatsed, abivalmid ja hea huumorimeelega. Ja - last but not least - hinnad on väga head, eriti kui Eestist tuled. Eriti harjumatu on veini hind, sest sealsetes söögikohtades on see enamasti odavam kui meil poes. Ja klaasi valatakse veini nii palju, et see on umbes võrdne meie söögikoha 2-3 klaasiga :)

Sooja oli Portugalis jõulude ajal igapäevaselt 17-18 kraadi, aga kui päike väljas, siis oli täitsa paras T-särgi väel olla. Esimsel päeval saime ka korraliku tormi ja vihma, kuid kuna seal on nii huvitavad muuseumid ja nii head restod, siis möödus see päev meil tubaselt ilma, et oleks õues jalutamisest puudust tundnud. 

Aga et järgmisel korral oleks kogu info ühes kohas ja teistelgi oleks lihtsam, kui sinnakanti minna, siis panen mõned paremad söögikohad kirja, mida julgen soovitada. Igasugused vaatamisväärsused on kõikvõimalikel veebisaitidel ja reisiraamatutes niikuinii kirjas, seega neid ei hakka eraldi välja tooma, muidu oleks see postitus siin mitu korda pikem ja ilmselt jääkski tegemata ... Kuna häid söögikohti on aga võõras linnas keeruline leida, siis neist kirjutan hea meelega, sest enamik jõudis minuni just sõprade ja tuttavate soovituste kaudu. Väga ägedaid restosid leiab igasugustes nurgatagustes ja kõrvaltänavates, kus kõik lauad on kohalikke täis. Sattusime sellistessegi ja jäime alati väga rahule, aga kohti eraldi meelde ei jätnud. Allolevatest restodest esimesed kolm on parimad, kuhu ma igal juhul tagasi läheksin :)

Üks mu lemmikuid oli tõeliselt ehe Eduardo das Conquilhas, mis asub Lissaboni lähedal ja kuhu saab sõita nii rongiga pealinnast kui ka autoga. Meie kasutasime viimast varianti ja tegime seal oma jõululaupäeva (24. detsembri) lõuna, mis küll algas alles kolme ajal ja lõppes u kell 5, niiet me sel päeval jätsime õhtusöögi üldse ära, sest portsud on suured ja me tellisime ka päris palju asju. Seisime peaaegu pool tundi järjekorras, et kohta saada, kuigi saale on seal kaks. Soovitan seda söögikohta soojalt - mõnusalt lihtne ja väga maitsev, superheade hindadega aus koht, kus nii leti taga kui ka kõik teenindajad on vanemad mehed. Pildil on nende üks sigantuurroogadest ehk krabi, mis oli tõeliselt suur - pole ammu korraga nii palju krabiliha söönud, lisaks oli seda haamri ja alasi abil hästi mugav kätte saada :)




Prado oli üks paremaid elamusi - supermaitsev ja loominguline toit, hästi soe teenindus ja väga õdus atmosfäär. Koht on paksult rahvast täis ja kindlasti tuleb kohad enne kinni panna. Meie saime laua alles 21:30ks (Eestis oli kell sel ajal 23:30), aga olime ülimalt õnnelikud, et üldse õnnestus seda restot külastada. Sõime seal ka palju erinevaid roogasid, aga panen vaid mõned fotod, et vähemalt aimu anda kohast.




Midori - tõeliselt maitsev Jaapani köök. See asus Lisaabonist väljas oleva hotelli, kus me mõned päevad elasime, territooriumil. Michelini tärn on sel kohal küll igati välja teenitud. Sommeljee oli tõeliselt pädev ja suurepärase veinilisti kokku pannud. Lissabonis jt restodes oli üldiselt veinivalik kas hea või väga hea, kuid selles restos on palju pärleid, mida mujal ei ole ning tasub kindlasti kuulata sommeljee soovitusi. Kuigi siiski päris kallis koht, siis tegelikult tahaksime sinna veel tagasi minna.

Enne seda õhtusööki tuli muidugi toas enne ka väike jäädvustus teha :) Fotod on aga vaid vähem kui pooltest roogadest, sest käike oli tegelikult päris palju.







Lissabonis asuv mereannikoht Marques de Palma oli ka väga tore. Kuigi laudu katavad valged linad, on tegemist in the middle of nowhere asuva restoga (seda ümbritsevad paneelmajad), kus värsked merannid ja parimad meeskelnerid teenindamas. Selles restos on samuti kaks söögisaali, aga need on suured (mitukümmend lauda kokku) ja hinnatase on pisut kõrgem kui Eduardo juures, kuid kõik on sama heas mõttes ehe vanakooli värk. Kui ei oleks selle kohta kohalikelt soovitusi kuulnud ja enne ka netis pisut lugenud, siis oleks ilmselt ära ehmatanud, sest mööbel on vanamoodne ja pruuni värvi ning kogu sisekujundus sai ilmselt uuenduse viimati u 80.-ndatel. Eriti nunnud on muidugi need karrad, mis ripuvad jõulude puhul seintel nii lampide kui ka piltide küljes, aga kuna mind huvitab hea toit ja vein ning kõige vähem söögikoha interjöör, siis ei lasknud end väga sellest häirida, vaid pigem muhelesime omaette, sest ammu pole nii retro sisustusega kohta sattunud.



Taberna Moderna on väga laheda interjööriga koht, kuhu tasub aga pigem õhtul minna, sest seal on üle 110 erineva džinniga baar, atmosfäär on hästi tore ja teenindus ka. Toit on samas pisut ülehinnatud - jagamiseks mõeldud portsud olid küll igati maitsvad, aga võrreldes kõigi teiste kohtadega, kus sõime, oli see toidu osas konkurentsitult nõrgim, samas aga hinnalt mitte eriti soodne. Õhtul tiksumiseks aga suurepärane, kuid kõhu soovitan enne täis süüa :)



Mini Bar on üks Portugali staarkokale Jose Avillez'ile kuuluvatest kohtadest. Kuigi toit oli maitsev ja huvitav, siis teenindus oli nii ülbe ja asjatundmatu, et kokkuvõttes jäi pigem halb mulje. Olin kuulnud, et selle koka kohtades on küll hea toit, aga teenindus on suvaline (jätab mulje, et need inimesed ei hooli oma tööst ega klientidest) ja täpselt nii see oli ka, kuigi lootsin ikka paremat. Valisime õhtusöögiks just Mini Bar’i, sest see pidi staarkoka erinevatest söögikohtadest kõige meeldivam olema, aga ikkagi oli see ainus koht, kuhu mitte mingil juhul tagasi ei läheks ja ei soovitaks ka kellelegi. Kusjuures, Portugalis kohtasime muidu ainult väga head või suisa suurpärast teenindust, inimesed paistsid päriselt seda tööd armastavat ja klientidest hoolivat, niiet Mini Bari teenindus oli suur kontrast ülejäänud restodega. Kuna seal oli hästi pime, siis ei viitsinud ka pilte eriti teha. Aga mitmed toidud ja kogu kontseptsioon üldse (sh pintsettidega söömine, papagoipildid seintel jms) meenutas väga Tallinnas asuvat Parrot Minibar’i - deja vu tunnet oli ikka (liiga) palju. Aga see - julgen arvata - muidugi ei ole Lissaboni Mini Bar’i “süü” ...

Kui aga Avillez'i enda restosoovitused kedagi huvitavad, siis siin jagab ta enda lemmikute Lissaboni söögikohta nimesid igaks elujuhtumiks (lõuna, mereannid, parim vaade, kohalik toit jne).

Mercado do Ribeira ehk Time out Market on turg, kuhu soovitatakse minna. Oli tõesti täitsa tore ja  sealne mereannikoht Sea Me, kuhu soovituse peale läksime, oli toidu poolest ok, aga võrreldes nii mõnegi teise kohaga (arvestades kvaliteeti) pisut kallivõitu. Seda ütlesid ka kohalikud, et sellel turul on küll täitsa head, aga üsna kallid kohad, sest see on pigem turistikas.


Sud Lisboa on hästi tuntud suur restoran otse mere ääres, mida kõik teavad, kuid kuhu meie sattusime täitsa juhuslikult, kui MAAT muuseumist (seda soovitan küll!) hakkasime edasi minema. Aknast näeb 25. aprilli silda ja interjöör on tore, aga toit ei ole midagi erilist. Lisaks on koht jube kallis ja näiteks tiigerkrevett (pildil) oli nii üle küpsetatud, et polegi varem nii kuiva saanud. Suvel võib-olla on mereäärsel terrassil muidu tore istuda, aga söömiseks soovitan mõne parema koha valida.


LX Factory’sse läksime samuti soovituse peale ja see piirkond oli ägedalt boheemlaslik. Väga mõnusa vaibi ja nunnude kohvikute, baaride ja disainipoodidega ala soovitan kindlasti külastada.




Lisaks leidsime seal täiesti juhuslikult maitsvate toitude ja ülilaheda interjööriga söögikoha Taberna 1300, kus suisa kaks korda käisime:) Kõik proovitud toidud olid väga maitsvad, sommeljee tasemel, teenindus väga hea ja interjöör ülilahe. Sinna tasuks isegi bron teha, sest mõlemal korral oli see üsna suur koht paksult rahvast täis. Lisaks olid seal ka ülihead loomingulised magustoidud - proovisin neist enamiku ära ja kõik olid ideaalselt tasakaalus (magusat ja haput, pehmet ja krõbedat). Ma harva kiidan söögikoha desserte, aga need olid tõesti suus sulavad :) Samas on see ainus koht, kus arve osas eksiti meie kahjuks, st arvele olid ilmunud asjad, mida me polnud tellinud. Aga vaadates ettekandja näoilmet, kui seda mainisin, siis tundus, et see ei olnud kogemata. Ta küsis üsna ükskõikselt, et kas te siis ei võtnudki teist klaasi veini? Samas aga need asjad ei olnud mitte veinid, mis ta oli lisanud, ega ka mitte meie veinidega samas hinnas. Aga soovitan seda kohta siiski ja läheks ikka tagasi, lihtsalt arve tasub alati igaks juhuks üle vaadata:)






Autoriteetseks allikaks restode otsimisel on ka Eater, mille restode nimistu on igati muljet avaldav. See on koostatud kohalike toiduekspertide abiga, kellest ühte (Miguel Pires) hakkasin kohe ka instas jälgima. Selle nimekirja alusel soovisime minna Coelho da Rocha'sse, aga see oli kahjuks 23. detsembril kinni. Seega vaatasime ringi ümbruskonnas, kus oli väike turg erinevate söögikohtadega ja palju restosid. Valisime ühe, kus oli järjekord ukse taga ja jäime igati rahule :) Seal piirkonnas oli muide palju erinevaid puupüsti täis söögikohti, mis kõik olid ka väga taskukohased


Kuigi on palju erinevaid toredaid linnaosasid, siis kohalikud soovitasid kindlasti Alfama's käia, sest see pidi kõige ehedam ja autentsem olema.



Üks lemmikhotell tekkis meil ka:) Nimelt Autograph Collection Fontecruz Lisboa jättis tõeliselt hea mulje - mõnus suur ja stiilne tuba, superhea asukoht (linna peaallee Avenida de Liberdade ääres), väga hea hommikusöök ja suurepärane teenindus. Kusjuures, rikkalikus hommiku-buffet’s oli alati ka imehäid saiakesi ümber nurga asuvast Laduree kohvikust. Kohvikus me ise küll ei käinud (keskendusime ikka kohalikule toidule ja küpsetistele - küll Pariisis olles saab sinna ka taaskord minna), kuid sealt pärinevaid värskeid suus sulavaid küpsetisi (eriti hea oli pistaatsia-croissant) sõin küll igal hommikul mitu tükki.

Kuigi jõudsime õnneks päris mitmesse muuseumi, siis käimata jäi seekord kahjuks maailma suurimas keraamiliste plaatide muuseumis. Mitmest kohast lugesin hommikusöögisoovitust Comoba Lisboa osas, kuid kahjuks ise sinna ei jõudnudki. Lisaks soovitati veel sellist terrassibaari, kus pidid küll suht suvalised kokteilid olema, aga supervaated linnale:
Topo Chiado
Terraços do Carmo, 1200-288 Lisboa, Portugal
+351 21 342 0626

teisipäev, 21. jaanuar 2020

Toitainerikas jäine maius mango ja pohladega



Kõigepealt tahaksin soovitada kõigile minna kinno! Kuigi hetkel on kinos palju häid ja väga häid ning juba igasuguseid auhindu võitnud filme (soovitan kindlasti nt “Jojo Rabbit” ja “Bombshell” ära vaadata), siis Fred Jüssist rääkiv film “Olemise ilu” lihtsalt on selline, mida iga eestlane võiks näha ja just suurelt ekraanilt. Siin on sellest ka kirjutatud ja kes tahab, saab treilerile pilgu peale visata. Ühest küljest näeb selles filmis imeilusat Eestimaa looduse aastaringi, teisest küljest aga juhib see taaskord tähelepanu meie kõigi murele metsade pärast. Minu jaoks on täiesti uskumatu ja erakordselt kurb, milline metsade rüüstamine (no sõna otseses mõttes rüüstamine!) hetkel toimub. Lageraiega hävitatakse ju kogu ökosüsteem, mitte ainult kõiki puid ei võeta maha. 

Kõikvõimalikud erinevad teadlased, ornitoloogid, zooloogid jne jne on selle hävitustöö vastu sõna võtnud, rääkimata loodusfotograafidest ja -huvilistest, kultuuritegelastest, kirjanikest jt, aga tundub, et käputäis ametnikke ja metsaärikad saavad teha meie kunagise imeilusa loodusega lihtsalt 1:0 ning kõik, mida meie saame selle peale teha, on lihtsalt ahastada ... 

Aga et tänane postitus liialt minoorseks ei läheks, siis lisan ka paar tragikoomilist lugu kõige tõsiselt võetamast uudistekanalist;-) Nimelt RMK vahetab vanad inimesi segadusse ajavad sildid välja, sest metsa saab nendes kohtades alles 50 a pärast näha, ja sellest, kuidas viimane puu maha võeti, sest Eestil on ju puitu vaja! Naljakas, kuidas viimane “uudis” omast ajast ees on - nüüd räägib täpselt sama juttu RMK juht, mis selles “tõsises” artiklis metsaärikas:D Ja ometi võiks olla RMK see, kes metsa majandab heaperemehelikult ja jätkusuutlikult lähtuvalt sellest, et looduslik mitmekesisus ja ökosüsteem säiliksid võimalikult suures ulatuses, mitte ei hävita meie kaunist loodust hullemas tempos, kui mõned ahned ajude ja südametunnistuseta eraomanikud. 

Muide, nägin mullu esimest korda elus karu väljaspool loomaaeda. Karupoeg kihutas risti üle Narva maantee mõnikümmned meetrit meie autost eespool nii, et ei jõudnud isegi pilti teha. Iseenesest võiks ju selle üle rõõmustada, kui ei teaks, et vaesed loomad satuvad autoteedele jm just selle tõttu, et neilt elupaigad ära võetakse, nagu räägib teiste hulgas ka Aleksei Turovski

Olen maal vanaema juures olles käinud väiksena kaasas metsas, kui "puid tehti", aga seda leidis aset esiteks varakevadel (enne lindude saabumist) ja teiseks jäi mets ikka pärast vajaliku koguse puude langetamist alati alles. Ei kujuta ette, et keegi, kes oma metsa armastab ja tahab seda tervikuna säilitada, käituks kuidagi teistviisi ehk vastuolus kõigi heade tavade ja terve mõistusega. C.R. Jakobson kindlasti pööraks hauas teist külge, kui seda hävitustööd näeks. Või on see kõik selleks, et kellelgi on veel põrand puudu??? Ilmselt see absurdne Jakobsoni ja põranda nali läheb ajalukku, aga selle üle on juba nii trüki- kui ka mujal meedias nii palju naerdud, et las ta jääda ... Aga see “intelligentne” Jakobsoni-nali (mõeldud oli see vist tõsiselt) on ka muidugi äärmiselt kõnekas, eelkõige suhtumise koha pealt. 

Lõpetuseks võiks aga tsiteerida Fred Jüssit, kes mainis filmis ka seda, et looduse hoidmine ja hindamine näitab maa arengu- ja kultuuritaset (täpset sõnastust kahjuks ei mäleta). Meie paistame olevat paraku selles osas tõelised metslased (ehk kultuuritud, toored ja harimatud barbarid) ... Nägin oma lemmiksaatest OP, et ka Valdur Mikital tekkis Eesti metsades toimuvat nähes samuti küsimus, kas oleme kultuurrahvas või mitte. Kes looduses armastab käia, teab sellele küsimusele kahjuks isegi vastust :(


Selle postituse maius sai seekord tehtud nendest asjadest, mis mul sügavkülmas on. Muuhulgas on seal alati ohtralt pohli, sest pohlal käimine on üks mu meelistegevusi. Erinevalt mustikatest ei määri need käsi ja nende puhastamine on ka päris mugav :)

Pole vist vaja mainida, et metsad, kus pohlal käime, ei ole sugugi (riiklikust) hävitustööst puutumata jäänud ja vaatepilt on kohati õõvastav. Kuid koledaid pilte kunagisest imelisest põlismetsast, millest nüüd vaid köndid järel, ma loomulikult tegema ei hakanud, kuid see-eest superkasulikest, maitsvatest ja megafotogeenilistest pohladest sai küll mitmeid klõpse :)


Muide, sellel pildil on üle 20 liitri pohli, mis 3 eriti kiiret naist (mina nende hulgas) tunnikesega metsas korjasid :)


Jäätis on üks mu lemmikmaiuseid, mida võin päris suures koguses süüa :) See siin pole küll nö päris jäätis, kuid vahelduseks, kui soovin tervislikumalt maiustada, teen seda maiust külmutatud banaanidest. Mul on blogis päris mitu erinevat varianti, kuidas banaanijäätist teha, kuid see on täitsa esmakordne katsetus. Kuna tuli väga hea, siis tegin pildi ära ja panen ka tegemisõpetuse kirja - loodetavasti annab ideid teistele ja endalgi hea vaadata teinekord, kuidas on võimalik tervislikku desserti teha:)

Mett või meelepärast siirupit võid panna nii jäätise sisse kui ka niristada peale. Mina eelistan teist varianti, sest enamasti ma tahan seda üldse ilma lisatud magusata (puuviljad on niigi magusad) ja eelistan igal juhul neil juhtudel, kui magusama järele isu on, pigem ise pisut juurde lisada. 


Vaja läheb:
2 suurt külmutatud banaani
200 g külmutatud pohli
200 g külmutatud mangot
2 dl maitsestamata jogurtit
2-3 sl vedelat mett (soovi korral)

Banaanid peaksid olema u 1-2 cm tükkideks lõigatud ja läbi külmunud (pane need sügavkülma vähemalt päev enne). Aseta kõik komponendid köögikombaini ja töötle ühtlaseks kreemjaks massiks. Pool kogust söö kohe ära, ülejäänud pool aseta karpi ja pane sügavkülma järgmist korda ootama, kui magusa isu peale tuleb ;-)

reede, 17. jaanuar 2020

Mahlased šokolaadi-banaanimuffinid




Kuigi täna jagan muffinite retsepti (need siin on tõesti mõnusalt mahlased ja šokolaadiküllased), siis tegelikult tahtsin hoopis suppidest rääkida :) Teen viimasel ajal vähemalt korra nädalas suppi ja ehkki enamik neist on kiired variatsioonid läätse-, tomati- ja kõrvitsasuppidest, siis tegelikult on üllatavalt palju suppe siiski ka blogisse saatunud. Siin on retseptid kõik olemas, aga neid tuleb kindlasti juurde;-)

Tänases Nädalalõpuleht LP-s (kus mul igal reedel toidulugu on) kiidab suppe ka armastatud treener, saate- ja õhtujuht Liina Randpere. Tema keedab suppe kohe eriti palju ja lehes on tema poolt hästi maitsva, kui kiirelt valmiva ramen’i-laadse supi tegemisõpetus. Supp on Liina arvates igas mõttes ka hea kaalus allavõtmise nipp, sest söödava toidu kogus ei ole suur ja kuna leem on kuum, siis ei ole ka võimalik seda liiga kiirelt alla kugistada. Aeglaselt süües annab aju märku, et kõht on täis, seega on suppi nautides väiksem võimalus üle süüa. Niiet igal juhul tasub toitainerikkad supid menüüsse võtta, sest need on tervislikud, kuid samas lihtsad teha. Ja nagu suurepärases vormis Liinast näha, aitavad hästi ideaalkaalus püsida :)

Kuid mis muffiniretsepti puutub, siis need on samuti ülimalt lihtsad küpsetada. Kindlasti on nende tegemine jõukohane lastelegi - seetõttu ilmus retsept isadepäevaks mõeldud küpsetiste juures Nädalalõpuleht LP-s. Kuna muffinid valmivad kiirelt (pmst vaja banaanid kahvliga püreeks vajutada, šokolaad hakkida ja kõik asjad omavahel kokku segada), siis tegelikult võib neid vabalt ka nädalavahetuse hommikul küpsetada.

Mida küpsemad ja mustema koorega banaanid, seda parem, kuna küpsedes lähevad banaanid magusamaks ja nende maitse intensiivistub.

Riisi- ja maisijahu asemel saad kasutada 260 g nisujahu, kuid sel juhul jäta küpsetuspulber ära.

Vaja läheb:
2 keskmist banaani
200 g maitsestamata jogurtit
1 suur muna
0,5 dl õli või 50 g sulatatud võid
0,5 dl piima
1-2 sl brändit, rummi või külma kohvi
170 g (pruuni) suhkrut
170 g riisijahu
90 g maisijahu
1 tl küpsetuspulbrit
20 g naturaalset kakaopulbrit
näpuotsatäis soola
1 tl soodat
100 g väikesteks tükkideks hakitud (tumedat) šokolaadi 
tuhksuhkrut (soovi korral)

Suru kooritud banaanid kahvliga püreeks ning klopi kergelt läbi jogurti ja munaga (seda saab samuti kahvliga teha). Lisa õli, piim ja alkohol või kohv, sega läbi, seejärel sega hulka suhkur.

Sega teises kausis sõelutud jahu ülejäänud kuivainetega ning sega koos tükeldatud šokolaadiga ülejäänud taina hulka. Jaota tainas võrdselt 12 muffinivormi vahel. 

Küpseta ahjus 190 kraadi juures u 20 minutit, kuni sisse torgatud tikk tuleb puhtalt välja. Võta muffinid ahjust ja lase neil vormis u 10 minutit taheneda, seejärel võta vormist välja ja aseta restile jahtuma. Sulavad suus nii soojalt kui ka jahtunult. Soovi korral sõelu peale tuhksuhkrut.

teisipäev, 14. jaanuar 2020

Soojendav kõrvitsa-läätsesupp


Uus aasta on alanud minu jaoks rohkema trenni ja vähema magusa söömisega, millest viimane on eriti suur asi:) Armastan ju nii palju küpsetada ja ka ise maiustada, et minu jaoks on üsna harjumatu, et kohe korraga peaegu poolt kooki ära ei söö ja pärast iga söögikorda külmkapist vähemalt ühte kohukest ei haara, kuid samas on tore näha, et tegelikult nii magusavajadust kui ka -isu otseselt ei olegi. On lihtsalt halvad harjumused, mida on ülikerge muuta - loomulikult siis, kui endal soovi on:) Kõik sõltub ikkagi inimese enda tahtest nagu ka näiteks sõltuvuste puhul. Kui ikka ISE otsustad millestki loobuda, siis on see ka tehtav. Lihtsalt meditsiiniliste sõltuvuste (nt narko ja alko) puhul võib olla kõrvalist abi vaja, kuid õnneks halvad harjumused, nt (liigne) maiustamine on omal käel muudetavad. Just lõpetasin Elton Johni elulooraamatu “Me” lugemise, kus oli loomulikult ka sõltuvusest vabanemisest juttu. Kes juba filmi on näinud, need teavad üht-teist, aga raamatus on igast teemast muidugi hoopis sügavam ja põhjalikum käsitlus. Igal juhul mulle meeldisid (kohe väga meeldisid!) mõlemad - nii film “Rocketman” kui ka raamat “Me” - ja julgen neid loomulikult soovitada. Kusjuures, kuulsin just ema käest, et juba on olemas ka eestikeelne variant ja see teos on isegi odavam kui originaalkeene raamat USA-st ostetuna ja olevat täpselt samal ajal Eestiski ilmunud. Tavaliselt kipub Eestis müüdav alati kallim olema, sest tõlke- jm kulud, väike turg jms, kuid seekord on huvitaval kombel asi teistmoodi. 

Aga ilmselt pole ma ainus, kes aasta alguses tervislikumat elu soovib elada;-) Mulle on mulje jäänud, et ikka päris suur osa inimesi soovib sarnaselt minuga pisut kergemalt süüa ja supp on selleks suurepärane võimalus. Esimesse selle aasta lehte sai kirja kaks maitse- ja toitainerikast suppi, millest ühe retsept on ka all kirjas. Kui aga kellelgi on veel jõuludest hapukapsast üle, siis reedeses lehes oli kaks pirukat, kus seda väärt kraami saab ilusti ära kasutada. Mõlemad on head ja - nii üllatav kui see ka ei ole - kõik sööjad kiidavad! Üks on quiche’i-laadne ohtra juustuga küpsetis, mida saab ka gluteenivabalt teha, ja teine on krõbeda pärmi-lehttainaga, mis teeb pirukad lihtsalt täiesti vastupandamatuks. Niiet soovitan proovida neid pirukaid proovida ka juhul, kui selleks peaks ekstra poodi hapukapsa järele minema ;-)


Seda suppi on hea teha, kui sügavkülmas on kõrvitsapüreed. Reeglina on tavalised koduaia kõrvitsad suured ja kui viljalihast püree valmistada, saab seda kohe mitu liitrit (ma sain viimati ligi 10 liitrit püreeed ühest suurest isendist). Ülejääk tasub alati sügavkülma panna, sest seda on hea igasuguste toitude jaoks sealt võtta. Kui püreed supile lisada, ei ole vaja seda eelnevalt sulatada ja nõrutada nagu näiteks magustoitude puhul. 

Kui aga sügavkülmikus kõrvitsapüreed ei ole, siis soovitan kõrvitsa puhastada ja väikesteks tükkideks  (u 1 cm) hakkida ning koos läätsedega potti küpsema panna. 

Vaja läheb:
2 sellerivart
1 sibul
1 suur porgand
2 küüsluaguküünt 
õli või selitatud võid praadimiseks
1 (kuivatatud) tšilli
200 g punaseid läätsesid
1-2 l kana- või vasikapuljongit
u 500 g kõrvitsapüreed
200 g fetajuustu
värsket koriandrit

Lõika seller ja porgand õhukesteks viiludeks ning haki sibul peeneks. Prae aedvilju madalal kuumusel potis õli või selitatud või sees u 10 minutit kuni sibul ja seller muutuvad peaaegu läbipaistvaks. Haki küüslauk ja tšilli peeneks, lisa potti ning kuumuta paaril korral segades paar minutit. Lisa läätsed ja  1 l puljongit ning lase poti sisul madalal tulel podisedes keeda, kuni läätsed ja aedviljad on pehmed. Kulub 15-30 minutit.

Püreesta poti sisu kas kannmikseris või köögikombainis või saumikseri abil. Lisa kõrvitsapüree ja vajadusel või soovi korral kuni 1 l puljongit ning lase veel korra keema tõusta, et supp oleks ühtlaselt kuum.

Jahvata serveerimisel peale veel musta pipart, puista murendatud fetat ja (hakitud) koriandrit. Naudi koos krõbeda koorikuga saia või röstitud leivaga.