teisipäev, 28. aprill 2020

Lihtne tatrapanniroog munaga


Olen endale pähe võtnud, et loen selle aasta jooksul läbi 50 raamatut, sealhulgas kõik oma öökapil tolmu koguvad teosed, mille hulk tänu uuele raamaturiiulile, mis sai ostetud lisaks kahele suurele raamatukapile, on niikuinii õnneks väga väikeseks kujunenud. Järele jäi ainult viis, millest üks sai juba läbi loetud ja teine on hetkel pooleli :) See on nimelt teos “Tige kokk”, mida kõigile toiduhuvilistele soovitaksin ja mille puhul ma ei saagi aru, miks nii hea raamat on mul voodi kõrvale seisma jäänud. Palju teemasid on seal sellised, mida ka ise olen korduvalt oma blogis ja artiklites käsitlenud nagu arusaam gluteeni "kahjulikkusest" (tegelikult on teraviljad tervele inimesele suisa vajalikud ja täistera normaalse toitumise osa) või detox-dieedi "vajalikkusest" (ei, keha ei saa puhastada nagu mõnda toru harjaga), aluselise dieedi "kasulikkusest" (keha pole võimalik aluseliseks muuta), supertoitude imevõimest (hahaha), suhkru "toksilisusest või sõltuvuse tekitamisest" (absurd kuubis) jms. Mulle meeldib teaduspõhine lähenemine ja tore on, kui keegi umbluud ümber lükkab samal ajal aga kõike ilusti lahti seletades ja põhjendades, mitte jäädes paljasõnaliseks või lihtsalt “tigedaks”. Seega raamat “Tige kokk” on selline, mida siiralt soovitan lugeda, isegi neil, kelle jaoks niikuinii on teadus ja faktitäpsus olulised, nagu näiteks mina, sest silmaringi avardab ja targemaks teeb see Sind igal juhul! :)

Praegu olen näiteks just paleodieedi juures ja selle kohta kirjutab biokeemiku haridusega kokast autor muuhulgas ka seda, et see on umbes sama realistlik kui "Ränirahnude" multifilm ja selle taga seisva vääritimõistmisega leppides ähvardab inimest tōeline oht jääda kurdiks mōistuse hääle ees. Kookosōli, mida on reklaamitud kui imeravimit ja tervisetoodet, juures aga seletab ta lahti pseudoteaduse levitamist: "Kindlate teadusuuringute ületähtsustamine on üks ebateaduse kōige tavalisem taktika. Kui jutt käib nt detoksist või aluselisest toidust, on ebateaduse maailm varmas teadusuuringuid mustama ja eirama, ent kui mõni uuring näikse nende uskumust kuidagi toetavat, tunnistatakse seda pühakirjana." Seda mustrit näeb tõesti erinevat liiki umbluu ja ebateaduse juures olgu selleks siis erinevad toitumisalased müüdid (nt piima- ja teraviljatoodete kahjulikkus), vaktsiinivastasus või koroona olemasolu eitamine. 

Seega soovitan raamatut "Tige kokk", kuigi olen ise umbes kolmandiku alles jõudnud läbi lugeda, aga hea raamatu tunneb reeglina juba esimestest lehekülgedest ära, nii et olen 99,99% kindel, et julgen seda teost soovitada ka siis, kui olen lõpuni jõudnud :) 


See siin on üks ülimalt kerge viis teha endale maitsev taldrikutäis ajal, mil aega napib :) Retsept ilmus algselt koos teiste (toor)tatra toitudega LP-s. Sel reedel sai aga lehte kolm imelihtsat hakkliha ja kodumaiste aedviljadega rooga, mis maitsevad hästi, on toitainerikkad ja suurepäraseks näiteks sellest, et tervislik ja kvaliteetne toit ei ole kallis. 

Selle toidu peale võib riivida ka juustu, samuti võib segada hulka paar supilusikatäit mõnda soolast toorjuustu (nt ürtidega) või sulatatud juustu. 

200 g keedetud tatart
1 väiksem sibul
2 küüslauguküünt
2 keskmist tomatit
2 viilu peekonit (soovi korral)
2 muna 
soola, pipart
õli praadimiseks
peotäis hakitud idusid või maitserohelist või mõlemat
kodujuustu või hapukoort serveerimiseks

Haki sibul ja küüslauguküüned peeneks; tükelda tomatid ja peekon. Prae pannil õli sees madalal kuumusel sibul klaasjaks (6-8 minutit), lisa peeneks hakitud küüslauk ja soovi korral ka tükeldatud peekon. Prae segades veel paar minutit. 

Keera kuumust panni all kõvemaks ja lisa üks tükeldatud tomat. Prae segades paar minutit. Lisa munad ja prae segades paar minut nii, et munakollane jääb veel pisut vedelaks. Lisa pannile tatar, maitsesta soola ja pipraga ning sega kõik kergelt läbi. 

Jaga panni sisu kahe taldriku vahel. Lisa tükeldatud tomat, puista peale hakitud maitserohelist ja/või idusid ning naudi kohe kas hapukoore või kodujuustuga.

reede, 24. aprill 2020

Porgandi-kaera pannkoogid



Ongi jälle reede - uskumatu :) Kuigi päevadel pole suurt vahet ja enam ei jõua kodus oldud nädalaidki kokku lugeda, siis see nädal on siiski teistsugune. Nimelt oli mul eile sünnipäev :) Ja kui keegi oleks mulle kunagi öelnud, et veedan selle kodus sõpradega vaid virtuaalselt või paari meetri kauguselt suheldes, ilma et nad mu juurde koju sisse tuleks või saaks kellegagi kasvõi klaasikese mulli juua, siis oleksin arvanud, et ta teeb nalja. Aga selline see eilne päev täpselt oli ja ausalt öeldes on siiani süda veel soe :) Tore ikka, kui inimesed meeles peavad ja olgu need siis telefonikõned, sõnumid, isiklikud või sotsiaalmeedia vahendusel edastatud soovid - hea meel on loomulikult kōigi üle! 

Aga et homme on laupäev, siis tasub juba täna mõelda, milliseid pannkooke seekord vahelduse mõttes teha. Miks mitte näiteks neid mahlaseid porgandi ja kaerajahuga koogikesi, millele vanill ja kaneel mõnusat särtsu annavad?!? Nende porgandiga pannkookide retsept ilmus mõni aeg tagasi siin ja artiklis (mis on muideks tasuta loetav) räägin pikemalt nii hommikusöögi kasulikkusest kui ka kaerajahu tervislikkusest :) Ja olen nende pannkookide retsepti osas ka juba päris palju tagasisidet saanud - siiani on kõik küpsetajad rahule jäänud, nii et julgen soovitada :)

Tänases Nädalalõpuleht LP-s on aga kolm lihtsat ja soodsat aedviljade ja hakklihaga retsepti - neidki soovitan proovida, kui on soov midagi toitainerikast valmistada. Mu enda lemmikud neist on tuunikalakastmega mahlased ahjus küpsetatud peedi-hakklihakotletid, mida olen juba korduvalt teinud. Samas koduste frikadellidega peedisupp ja klassiklaine köögiviljahautis on samuti kerged, aga väga maitsvad toidud, mis karantiiniajal juba paaril korral menüüs olnud. 

Aga toredat kokkamist ja parimat nädalavahetust kõigile! :)


Tainasse võib lisada soovi korral 0,5-1 tl jahvatatud ingverit, kardemoni või nelki või 0,25 tl riivitud muskaatpähklit. Kaerajahu asemel sobib ka nisujahu (sel juhul piisab 0,5 tl küpsetuspulbrist).  

Vaja läheb
160 g kaerajahu
1 tl küpsetuspulbrit
0,5 tl soodat
0,5 tl soola
1,5 tl jahvatatud kaneeli
2 väikest muna
5 sl suhkrut
1 sl vanillisuhkrut
2 dl keefiri (kui soovid vedelamat tainast ja õhemaid pannkooke, siis lisa pisut rohkem)
2 keskmist porgandit (u 200 g puhastatud kaal)

Praadimiseks: õli või selitatud võid
Serveerimiseks: hakitud (röstitud) metspähkleid või Kreeka pähkleid, marju, mett, moosi, kondenspiima, (vahtra)siirupit, vanillijäätist vm meelepärast

Sega küpsetuspulbri, sooda, soola ja kaneeliga. Teises kausis sega vispliga lahtiklopitud munad suhkrute ja keefiriga. Lisa riivitud porgandid ja sega läbi. Vala hulka kuivained ja sega õrnalt ühtlaseks tainaks. 

Soojenda pannil rasvaine, aseta supilusikaga tainas pannile ja prae keskmisel kuumusel pannkoogid kuldpruuniks. Kumbagi külge prae sõltuvalt kuumusest ja paksusest mõni minut ning keera ümber siis, kui tainas hakkab pealt kergelt mullitama. 

Naudi soojalt koos värskete marjade, mee, moosi, kondenspiima, vanillijäätise, hakitud pähklite vm meelepärasega; soovi korral sõelu peale tuhksuhkrut.

teisipäev, 21. aprill 2020

Kohev kohupiimavorm marjakisselliga


Kirjutasin siin vist juba mitu nädalat tagasi, et peaks ikka mõnda oma lemmikrestot toetama ja vahel midagi nende menüüst tellima, aga nüüd on juba kokku vist peagi kuus nädalat ehk 1,5 kuud eriolukorda ja ma ei olegi ikka veel midagi ühestki restost ostnud ... Sest lihtsalt nii hea on kodune toit (loomulikult veedan suure osa ajast köögis) ning praegu saab teha kõike head ja paremat, milleks muidu aega napib, kasvõi nt pasteeti, liha erineval moel jms. Üks suuri lemmikuid, mida alati kahe- või kolmekordse koguse teen, on vinegrett-salat, sest see on lihtsalt nii hea ja samas on aedvilju (porgandit, peeti ja kartulit) nüüdsel ajal alati kodus olemas. 

Küpsetamisega ei ole samuti end tagasi hoidnud, kuid meie viimase aja lemmik on hoopis klassikaline kohupiimavorm, mille juurde teen kirsside ja vaarikate või maasikatega kisselli. Kuigi mu elukaaslane ei ole, erinevalt minust, eriti kohupiimatoitude sõber, siis see on üks tema lemmikuid desserte ja kisselli kohta ütles ta just, et see on kõige parem kissell, mis ta kunagi saanud on :) Magus ja hapu pidid tasakaalus olema ning marjade enda maitset on ka tunda. Olen loomulikult temaga nõus ja eriti suur on vahe kissellil ja kissellil, kui ma mõtlen nt minu lapsepõlves koolis või lasteaias pakutule, mis oli kas heleroosa (äkki mingist pulbrist?) või kollane kuivatatud puuviljadega - kumbki neist ei olnud just selline, mida süüa sooviks. Kuigi kodus tegi ema kevadeti head rabarbrikisselli, ei ole ma siiski kunagi suurem asi kissellisõber olnud, kuigi kevadine/varasuvine maasika-rabarbrikissell on ikka alati plaanis. Isegi blogis on mul seda suisa kaks korda - siin ja siin :) Kissell sobib muideks ka nt muretainast korvikeste täidiseks (imehead koos vanillikastmega) - Põhjakalt pärit ahvatlev retsept on samuti juba aastaid blogis. 

Olen tähele pannud (ja mitte ainult enda puhul), et praegusel segasel ja keerulisel ajal pakub lohutust söögi tegemine (no söömine ju alati niikuinii!) :D ja eelkõige lähevad hästi peale vanad head kodused nostalgilised toidud. Meil on isu meile omaste tuttavate maitsete järele ning kuigi mul on blogis juba terve hulk kohupiimavorme (nt martsipani ja pohladega, skyr’iga, tervislikum mandlite ja porgandiga ning suvine tikritega), siis tegin ühe täitsa klassikalise veel ikkagi juurde. Mu retsept ilmus eile ka D-kokaraamatus.

Kisselli keetmisel tuleb vedelama kisselli saamiseks lisada 1-2 sl tärklist liitri kohta, paksema puhul aga 3-4 sl. Kui kasutad kartulitärklist, siis ei tohi kisselli enam keema lasta, vaid õrnalt kuumutada, sest muidu tärklise mõju kaob. Maisitärklise puhul aga tuleb kisselli just keeta mõned minutid, et see pakseneks. 

Vaarikate asemel võid kasutada ka maasikaid, marjad võivad olla otse sügavkülmast. Loomulikult sobivad ka värsked marjad :)

Vormi suurusest sõltub küpsetusaeg, seega kontrolli kohupiimavormi küpsemise ajal. Suuremas ahjuvormis on kohupiimaküpsetis õhem ja saab valmis 40 minutiga; väiksemas ahjuvormis aga kulub ligi 50 minutit.


Kohupiimavorm

4 muna
pisut soola
400 g (2 pakki) maitsestamata kohupiima
300 g (1 toru) maitsestamata kohupiimapastat
100 g hapukoort
2 väikese kuhjaga sl vanillisuhkrut (kokku u 25 g)
100 g suhkrut
50 g kaerajahu
50 g võid

Eralda munakollased -valgetest ja vahusta viimased koos natukese soolaga tugevaks vahuks.

Klopi munakollased kergelt lahti ja sega läbi kohupiima, -pasta ja hapukoorega. Lisa suhkrud ja jahu ning klopi lusikaga ühtlaseks massiks. Sega õrnalt hulka munavalgevaht ja vala segu küpsetuspaberiga kaetud või võiga määritud ja jahuga üle puistatud neljakandilisse u 20X20 cm vormi. Silu pind ja puista ühtlase kihina peale tükeldatud või.

Küpseta ahjus 180 kraadi juures 40-50 minutit kuni kohupiimavorm on tahenenud ja pealt kuldpruun. Lase enne söömist vormil jahtuda ja lõika ruutudeks.

Vaarika-kirsi kissell

400 g (1 pakk) külmutatud vaarikaid
680 g (1 purk) kirsse (nt Globus)
130 g suhkrut
2 sl kartulitärklist

Aseta marjad, kompott koos vedelikuga, suhkur ja 0,5 l vett potti. Lase korraks keema tõusta ja võta siis pott tulelt. 

Sega tärklis 1 dl küma veega läbi. Vala tärklisesegu ühtlase nirena kisselli hulka, ise samal ajal kisselli hoogsalt segades. 

Kuumuta, samal ajal segades, kisselli mõned minutid, et see pakseneks, kuid ära keema lase. Lase kissellil jahtuda ja naudi koos kohupiimavormiga. Süües puista peale mündilehti, mis teevad magustoidu veelgi hõrgumaks :)

neljapäev, 16. aprill 2020

Kihiline pastinaagikook juustukreemiga



Läheb juba viies nädal kodus olemist ja tundub, et inimesed jagunevad kaheks - ühed, kes seda naudivad (nagu mina) või vähemalt ei ole õnnetud selle üle :), ja teised, kes ei suuda ära oodata, et saaks kodust minema tagasi “normaalse” elu juurde. Ma ei saa küll öelda, et mul midagi oma tavapärase elu vastu oli, mis hõlmas endas kõike seda toredat, millest ma praegu ilma jään, kuid samas on oma kodu lihtsalt nii mõnus ja armas koht, et valetaksin, kui ütleksin, et olen kuidagi kurb või õnnetu, et pean siin praegu poole rohkem aega veetma kui tavaliselt. Õhtuti vaatan nüüd enamasti telekat, aga õnneks leiab ikkagi omajagu toredaid asju, mis muidu oleks kõik nägemata jäänud. Näiteks “Minu geniaalne sõbranna”, millest blogis just hiljuti rääkisin ja mille osas on mitu inimest mulle kirjutanud, et kui poleks siit selle kohta lugenud, oleks jälle neil omakorda see seriaal kahe silma vahele jäänud ... :)

Aga üks eriti suur “võit” on ka :) Nimelt teen ma juba aastaid kohvi chemex’iga ja isegi sellistel hommikutel, mil juba 6.30-ks trenni lähen (üldiselt käin alati tööpäeva hommikul trennis, aga enamasti 7-8 ajal algavates treeningutes). Olen õhtune/öine inimene ja hommikune ärkamine (ja muidugi siis nii vara trenni tegemine) on mulle olnud väga keeruline, kuigi hakkan vaikselt harjuma. Ja kuna olen hommikuti alati nagu puuga pähe saanud, selline zombie-laadne (ilmselt tulenevalt ka mu ülimadalast vererõhust), siis kohv hommikul on mulle suisa kohustuslik! Nüüd aga õnnestus mu elukaaslane, kelle suhe köögiga piirdub külmakapi ukse avamise ja võileivategemisega (mis on täiesti ok, sest see on hea, kui keegi köögis ei sega ega ees ei ole), õpetada chemex’iga kohvi tegema (ta enda initsiatiivil, muide), mis tal muidugi suurepäraselt välja tuleb ja mis talle endale väga meeldib :) Ja kuigi see ei ole iseenesest mingi suur asi, siis on ikka hommikud 10 x (no vähemalt!) ilusamad, kui kohvilõhn on terve maja vallutanud ja isegi ülemisele korrusele magamistuppa jõuab selleks ajaks, kui ärgata üritad (ärkamine ei ole muideks üldse kerge, kui pole kella pealt kuskile minna vaja) :) :) :) Niiet vähemalt selles osas on mu elukvaliteet nüüd eriolukorra ajal tunduvalt paranenud ;-) :D

Seekordne kook sai tehtud vahelduse mõttes pastinaagiga, kuid tegelikult sobivad selle vilja asemel koogi sisse ka porgand, peet ja suvikõrvits. Kuna kook sai piisavalt mahlane, siis ei olnud seda vaja isegi immutada, mida ma siiski enamasti selliste kihiliste kookide puhul teen. Pastinaagist ehk aedmoorputkest kirjutasin veebruaris Nädalalõpuleht LP-s ja kes soovib, saab sealt lähemalt selle vilja kohta lugeda. Muide, see köögivilja- ja maitsetaim oli Euroopas peamine juurvili kuni 18. sajandini, mil porgand ja kartul ta kõrvale tõrjusid. 

Pastinaagis on 80% vett, 15-18% süsivesikuid (millest 5% suhkruid), 5% kiudaineid, 1% valku, 0,5% orgaanilisi happeid ja 0,3% rasvu. Viljas on B-rühma vitamiine, C-vitamiini ja bioflavonoide; mineraalidest leidub selles kaaliumi, samuti fosfori- ja magneesiumiühendeid. Mida kollakam on pastinaak, seda rohkem on selles karotenoide. Vanasti kasutati pastinaaki sageli ka arstirohuna, kuna see mõjub väga soodsalt seedimisele, neerude tegevusele ja närvisüsteemile. 

Pastinaagi juurika võib nii koorida kui ka lihtsalt puhtaks harjata. Kuna kooritud pastinaak hakkab hapniku toimel kiirelt tumenema, siis on soovitav see koorida ja tükeldada või riivida vahetult enne kasurtamist või siis peale piserdada sidrunimahla, mis hoiab värvuse heledana. Toiduks on parimad väikesed pastinaagid; suurtel tuleb lisaks otstele ära lõigata ka puitunud keskosa. 

Pähklid võiksid olla röstitud, st ilma kooreta. Enamikes poodides on reeglina röstitud metspähklid müügil, kuid võid osta ka tavalised koorimata sarapuupähklid ja need ise ahjus ära röstida. Selleks laota pähklid ühtlase kihina küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja küpseta ahjus 150 kraadi juures u 10 minutit kuni koor hakkab lahti minema. Võta pähklid ahjust ja hõõru neil köögiräti vahel koor maha. Sarapuupähklid võib asendada ka mandlite, Kreeka või pekaanipähklitega.


Kook:
120 g maisijahu ja 100 g riisijahu ning 3 tl küpsetuspulbrit või
220 g nisujahu ja 1,5 tl küpsetuspulbrit
2 tl jahvatatud kaneeli
0,5 tl peenelt riivitud muskaatpähklit
1 tl jahvatatud ingverit
180 g peensuhkrut
100 g hakitud (röstitud) sarapuupähkleid
3 muna
1,6 dl rapsiõli (sobib ka muu neutraalse maitsega õli)
400-500 g peenelt  riivitud pastinaaki
1,5 apelsini peenelt riivitud koor

Sega sõelutud jahu(d) küpsetuspulbri ja maitseainetega. Lisa suhkur ja hakitud pähklid ning sega läbi. Teises kausis vahusta vispliga munad ja õli omavahel ühtlaseks, lisa kuivained, riivitud pastinaak ja apelsini koor. Sega omavahel läbi 

Kui soovid kihilist kooki, siis jaota tainas kahe 20-22 cm läbimõõduga ümmarguse ettevalmistatud (st võiga määritud ja jahuga üle puistatud) vormi vahel. Kui soovid teha ühekihilise koogi, siis laota tainas küpsetuspaberiga kaetud 20X30 cm läbimõõduga vormi põhja. 

Küpseta ahjus 180 kraadi juures 25-30 minutit kuni kook on pealt kuldpruun ja sisse torgatud tikk tuleb puhtalt välja. Lase koogil 15 minutit taheneda, seejärel eemalda vormist ja jäta restile jahtuma. Enne kreemi peale laotamist peaks kook olema täielikult jahtunud. 

Kate:
300 g toasooja toorjuustu 
50 g toasooja võid 
150 g tuhksuhkrut
poole apelsini koor 
suurem peotäis (röstitud) sarapuupähkleid

Vahusta toorjuust või ja suhkruga ühtlaseks kreemiks ning aseta see külma tahenema kuniks kook on jahtunud. Kui küpsetasid kaks ümmargust kooki, siis määri kolmandik kuni pool kreemist ühele põhjale, aseta teine peale ja kata kook ülejäänud kreemiga. Kui küpsetasid ühe neljakandilise koogi, siis kata see ühtlaselt kreemiga. Kaunista tervete või hakitud pähklite ja apelsinikoore ribadega.  

esmaspäev, 13. aprill 2020

Klassikaline hummus tortiljakrõpsudega



Täna kuu aja pärast (13. mail) on rahvusvaheline hummusepäev! :) Kuna olen omajagu hummust kuu aja jooksul kodus istudes valmistanud (täna tegin jälle kahekordse koguse), siis mõtlesin klassikalist retsepti meelde tuletada. Blogis on juba olemas ammusest ajast kaks varianti, samuti lehtkapsahummus, aga ega küll küllale liiga tee nagu juba vanarahvas teadis rääkida ;-) :D

Legendaarne kikerhernestest kreem ehk hummus sobib nii hommiku-, lõuna- kui ka õhtusöögiks. Teadlaste arvates pidavat hummuse söömine vähendama agressiivsust ja leevendama kerget depressiooni ;-)

Kuigi hummusepäev leiab aset sel aastal alles kaheksandat korda, on seda söödud Lähis-Idas juba aastasadu. Hummus on põhjustanud sealkandis isegi riikidevahelisi pingeid, sest Liibanoni ettevõtjad soovisid keelata Israelil oma kikerhenekreemi hummuseks nimetamast samal põhimõttel nagu kõiki klassikalisel meetodil valmistatud vahuveine ei tohi šampanjaks nimetada. Pole vist vaja öelda, et iisraellased peavad hummust jällegi oma toiduks ja kõik mu tuttavad, kes Israelis käinud (ja ma ise nende hulgas), kiidavad sealset hummust teavani. Kuigi ei saa siinkohal mainimata jätta, et kõige parem on ikka enda tehtud :)

Hummusele, millele esimesed kirjalikud viited on väidetavalt juba Vanas Testamendis, on pärit tegelikult ikkagi just Araabia maadest ja Israelis levis see alles 1940-50ndatel aastatel. Seal tõusis kikerhernemääre tasapisi rahvustoidu staatusesse ja peamiselt nauditakse Israelis hummust just lõunasöögiks, samas aga näiteks palestiinlased söövad hummust pigem hommikueinena. Lähis-Ida riikides on kikerhernepasta terve söögikorra eest, mida serveeritakse soojalt koos pitaleiva ja marineeritud aedviljadega.

Hummus, mis tähendab araabia keeles kikerhernest, peab sisaldama kikerherneid. Muidu on see lihtsalt suvaline kreem, määre või dipikaste. Loomulikult võib sellele lisada igasuguseid põnevaid maitsenüansse alates röstitud paprikast, küüslaugust või porgandist lõpetades lehtkapsa, kuivatatud tomatite, vürtside ja ürtidega. See-eest “hummus", mis on peedist või mõnest muust aedviljast, punastest ubadest vms, ei ole tegelikult hummus. Magusat hummust aga peetakse suisa pühaduseteotuseks.

Autentne hummus valmib kuivatatud kikerhernestest, sest võrreldes konserveeritud kikerhernestega on tulemuseks maitserikkam kreem. Mina siiski teen enamasti konservist (korraga alati kaks 400 grammist purki), sest saab kiiremini, ja lisan hummusele ohtralt konservivedelikku.

Kikerhernestega samaväärselt oluline on tahiini ehk seesamiseemnetest pasta, mille pealt ei tasu kokku hoida - osta kõige kvaliteetsem ja “puhtama" koostisega, mis poes saada on. Pikalt ei tasu seda pastat külmkappi seisma jätta, kuna rasvane seesamiseemnepasta rääsub kiirelt ja annab hummusele terava ebameeldiva maitse.

Kirjutasin eelmisel aastal LP-sse hummusest pika loo. Ma ei hakka artikli sisu siia ümber kirjutama, sest muidu läheks praegune niigi juba päris pikk postitus veel vähemalt kaks korda pikemaks, aga keda huvitab, siis lugu on endiselt ilusti online’is olemas :)

Klassikaline hummus ehk kikerhernepasta

Hummusega söömiseks sobivad kõik meelepärased asjad alates pitaleivast ja rukkileivakrõpsudest lõpetades hooajaliste aedviljadega. Kevadel näiteks on eriti heaks lisandiks sparglid ja redised, kuid nui- ja lillkapsas, kurk jms on igal ajal head võtta.

2,4 dl kuivatatud kikerherneid
1 tl soodat
3 sl tahiinit
2-3 sl värsket sidrunimahla
1-2 küüslauguküünt
1 tl vürtsköömneid
1 tl soola
oliiviõli jm lisandeid

Aseta kikerherned koos külma veega kaussi (arvesta, et kikerherned paisuvad vähemalt kahekordseks) ja lase neil vähemalt 8 tundi liguneda, veel parem üleöö. Kurna, aseta koos sooda ja veega potti ning lase keema tõusta. Lase keskmisel kuumusel podisedes 30-40 minutit keeda ja eemalda keemise ajal tekkinud vaht. Ära kaant potile peale pane. Kui kerkherned on pehmed (proovi näppude vahel, kas õnnestub kerge vaevaga kirkerhernes puruks pressida), siis kurna jättes 1-2 dl keemisvedelikku alles.

Aseta pehmed kikerherned köögikombaini ja töötle ühtlaseks pastaks. Lisa pisut keemisvedelikku, et konsitentsi kreemjamaks muuta. Seejärel lisa tahiini, sidrunimahl, küüslauk, vürtsköömned ja sool ning töötle ühtlaseks kreemjaks massiks. Maitse ja maitsesta vajadusel veel soola või pipraga. Nirista serveerimisel lahkelt peale head oliiviõli, puista musti seesamiseemneid ning raputa soovi korral sumahhi ja koriandrilehti. Naudi koos pitaleiva või meelepäraste krõpsudega.

Tortiljakrõpsude jaoks on vaja pakki tortiljasid või õhukest lavaši, oliiviõli ja maitseaineid (kuivatatud ürte, nt punet, jahvatatud tšillit, paprkapulbrit vms). Lõika tortiljad või lavaš tükkideks (tortiljad epuhul saad toimida nt nii, et asetad kõik lõikelaual hunnikusse ja lõikad terava noaga kaheksaks sektoriks). Laota ühe kihina küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, nirista peale oliiviõli, puista meelepäraseid maitseaineid ja küpseta ahjus 200 kraadi juures 4-6 minutit kuni krõpsud hakkavad kergelt pruunistuma.

    laupäev, 11. aprill 2020

    Šokolaadipõhjal juustu-kirsikook



    Kui on lihavõteteks veel inspiratsiooni vaja siis siin on terve hulk just kevadpühadeks sobivaid retsepte; siin aga terve hulk kohupiimamaiuseid. Kohupiima ma armastan ja söön seda peaaegu igapäevaselt, samuti kasutan erinevates küpsetistes ja dessertides nii palju kui vähegi saan. Lisaks on viimases Nädalalõpuleht LP-s paar head retsepti (marmelaadiga pasha ja lõhe-karulaugu-muna täidisega pannkoogid) ja ajalehe Postimees vahelisast Maa Elu aga leiab nippe keedumunade keetmiseks ja nende ära kasutamiseks.

    Selle šokolaadipõhjal juustu-kirsikoogi retsepti koostasin aasta tagasi ja küpsetasin seda päris mitu korda tehes peale vahel nii šokolaadikatte kui ka kiristarretise (mõlemad variandid on all kirjas). Loomulikult mitte mõlemat katet korraga, vaid vastavalt sellele, kuidas tuju oli :) Kirsid annavad mõnusat hapukust, samas šokolaadikate teeb koogi tõeliselt tummiseks. Lisaks saab viimasel juhul ära kasutada šokolaadimunad, mis pühade puhul on koju sattunud.

    Täidisesse sobivad nii külmutatud kui ka komporikirsid. Kindlasti nõruta need enne juustukreemile lisamist, külmutatud marjad ka sulata eelnevalt. Soovitan osta ühe tavalise suurusega purgi kirsse (brutokaal 680 g; netokaal 350 g). Kirsid saab ära jaotada täidise ja katte vahel ning kompotivedelikust tarretise peale teha.

    Kui kasutad külmutatud kirsse, siis pool ühest pakist, mis tavaliselt kaalub 400 g, pane sulatatult ja nõrutatult täidise sisse, ülejäänud poolest koos vedelikuga aga tee peale kate. Mina olen seda kooki korduvalt teinud (viimati teisipäeval) ja kate valmis seekord külmutatud kirssidest, millest moosisuhkruga kastme keetsin. Selleks pane kirsid koos vedelikuga potti, lisa vett ja u 50 g moosisuhkrut, lase u 10 minutit õrnalt podisedes keeda, jahuta ja laota koogile või paku koogi juurde.

    Nagu katte osas on kaks erinevat varianti - mahlane ja hapukas kirsikate ning tummine šokolaadikate -, nii ka täidises on kaks erinevat varianti toorjuustu ja hapukoore kasutamiseks. Kuna olen ise mõlemat varianti teinud sõltuvalt sellest, milline toorjuustu variant kodus on (kas 150- või 200-grammised juustupakid), siis julgen ka mõlemat soovitada. Konsistents on mõnusalt kreemjas mõlemal juhul. Samas viimasel korral ehk selle nädala kolmapäeval küpsetades asendasin osa toorjuustust kohupiimapastaga ja lisasin koorelikööri ning tulemus oli samuti väga hea, kuigi mitte nii kreemjas. 

    Põhi: 
    200 g tumedat šokolaadi
    150 g võid
    50 g pruuni suhkrut (nt tume muscovado)
    4 suurt toasooja muna

    Tükelda šokolaad ja või ning sulata vesivannil. Sega suhkruga ja lase u 5 minutit jahtuda. Seejärel klopi ükshaaval hulka toasoojad munad. Vala tainas lahtikäivasse 24 cm läbimõõduga vormi, mille põhi on kaetud küpsetuspaberiga. Aseta vorm täidise valmimise ajaks külma.

    Täidis:
    250 g toasooja mascarpone't
    400 g toasooja toorjuustu ja 100 g hapukoort või
    300 g toorjuustu ja 200 g hapukoort
    120 g suhkrut
    1 sl vanillisuhkrut
    3 suurt toasooja muna
    1 sl maisitärklist
    200 g kirsse

    Vispelda toasoe mascarpone toorjuustu, hapukoore ja suhkrutega ühtlaseks, lisa ükshaaval toasoojad munad ja tärklis läbi sõela. Sega õrnalt sisse nõrutatud kirsid. Vala täidis koogipõhjale ja küpseta 160 kraadi juures u 1 h ja 10 minutit.

    Lase koogil praokil oleva uksega ahjus jahtuda ja aseta seejärel vähemalt paariks tunniks külmkappi. Eemalda kook vormist ja tõsta serveerimisalusele. Tee peale meelepärane kate.

    Kirsikate:
    150 g kirsse
    2 sl suhkrut
    1 pakk (12 g) punast torditarretist
    2,5 dl kirsimahla või kompotivedelikku

    Nõruta kirsid ja aseta koogile. Aseta suhkur, tarretisepulber ja kirsimahl potti ning kuumuta segades keemiseni. Lase u 1 minut jahtuda ja tõsta supilusikaga koogile. Kate taheneb u 20 minutiga ja kooki võib seejärel kohe serveerida. Hoia kooki külmkapis.


    Šokolaadikate:
    100 g tumedat šokolaadi
    30 g võid
    2 sl täispiima
    1 pakk šokolaadimune (soovi korral)

    Tükelda šokolaad ja või, aseta koos piimaga kastrulisse, sulata madalal kuumusel aeg-ajalt segades ning laota koogile. Aseta soovi korral peale šokolaadimune, marju jm meelepärast. Lase glasuuril enne söömist umbes pool tund külmkapis taheneda.


    kolmapäev, 8. aprill 2020

    Eriliselt kiire ja lihtne Indiapärane panniroog


    Kuigi levinud toit just Põhja-Indias, Afganistanis ja Pakistanis, tuleb sõna “korma” üldsegi türgikeelsest terminist “qawirma”, mis tähendab praetud asja. Traditsiooniliselt kujutab see roog endast jogurtis või puljongis liha (kana, lammas, kits) ja aedviljade aeglast madalal temperatuuril hautamist, millele lisatakse ohtralt vürtse nagu garam masala segu, karripulber, kurkum, koriandriseemned, kaneel, nelk, safran, vüstsköömen, kardemon, muskaatpähkel ja vürtsköömned.

    See Bla Band korma on pigem korma pilau ehk mooritud lihaga valmistatud riisiroog. Traditsioonilise korma jaoks kulub ohtralt aega ja on vaja palju erinevaid koostisosi, kuid see on selline meeldivalt lihtne ja kiire argiõhtu või muidu kiire aja variant. Minu poolt kirja pandud retsept on üks võimalus seda toitu valmistada, kuid tegelikult võib loomulikult ka nii teha, nagu paki peal kirjas - see on eriti kerge viis maitsev roog lauale saada. Mina lihtsalt panen kirja, kuidas ma ise seda rooga vürtsidega veelgi maitsekamaks ja aedviljadega tervislikumaks tuunin juhuks, kui on soovi katsetada ja inspiratsiooni saada :) Olen ise suur vürtside austaja ja mu toidud on reeglina kõvasti üle keskmise vürtsikad ja piprased, samuti on mul soov igapäevaselt “kohutuslik” viis köögi-ja puuvilja portsjonit täis saada, seega tuunin isegi sellist rooga, mille puhul see otseselt vajalik ei ole :)

    Aedviljadest sobivad sellesse Indiapärasesse toitu eriti hästi rohelised oad, maguskartul, lillkapsas ja kikerherned. Lisaks soovitan lõpus sisse segada kas maitsestamata jogurtit, hapukoort või kookospiima, peale puistata India pähkleid ja ohtralt koriandrit. Praadimiseks on India toitude puhul loomulikult ideaalne ghee ehk selitatud või, kuid nad kasutavad loomulikult ka ohtralt õli. Kusjuures toidu valmistamisel kulub isegi nii palju õli, et mu seal mõned aastad elanud sõber tegi ühe tuttava eeskujul oma kokale kohustuslikuks hakkama saada kuu aja jooksul ühe kanistritäie õliga, sest niigi on sealse jube rammusa ja rikkaliku toidu puhul raske vormis püsida, aga kui nad veel ka oma maitse järgi õliga ringi käivad (meie mõistes seda liigselt kasutades), siis on ülekilod eriti kerged tekkima. Seda enam, et Delhis ei ole praktiliselt võimalik ega ka soovitatav üldse jalgsi liikuda. Kui mu sõber läks kord kodust paarisaja meetri kaugusele kohvikusse ajalehte lugema, sai ta pragada nii oma kokalt (kes oli ühtlasi ka majapidajanna, elades samal krundil väikeses hoovimajas) kui ka autojuhilt, sest nii ei sobivat teha tema seisusest inimesel :) :) :)



    Indias kasutatakse peamiselt just mahlast kana kintsuliha, sest kuivast rinnafileest seal - nagu enamikes teistes Aasia riikideski - eriti lugu ei peeta. Kuid loomulikult lisa toidule just see osa kanast, mida eelistad :) Minul on samuti seekord hoopis kana rinnafilee ja kasutasin ära terve paki ehk 530 g. Piisab ka 300 grammist, aga minu arvates rohkem on parem, sest siis on liha ja ülejäänu proportsioon minu jaoks paigas.

    Mis puutub India toidu söömisesse, siis nemad kasutavad selleks paremat kätt. Vahel harva ka lusikat ja kahvlit (nagu nt Tais), kuid nuga kohtab ainult turistidele mõeldud restodes (kuhu me ise õnneks eriti ei sattunud) ja välisriikide saatkondade poolt korraldatud üritustel, kuhu oma sõbra töö tõttu Delhis see-eest mitmel korral juhtusime. India toidust ja muust elu-olust olen pisut kirjutanud siin ja siin, aga India toidu retsepte on muidugi blogis veel, lisaks ka kuulsa masala chai tegemisõpetus, mille suur fänn minust Indias olles sai.

    Kusjuures naljakas on see, et India (nagu nt ka Tai) toidu puhul tihti arvatakse, et seda süüakse pulkadega, ning turistid ajavad sageli kohalikke segadusse, kui neid mõnes söögikohas nõuavad. On päris palju neid, kes arvavad, et noh, Aasia, järelikult süüakse pulkadega :) Tegelikult ei näinud ma Indias kordagi mitte kuskil ühtegi söömiseks mõeldud pulka ja Tais olles olen neid silmanud ainult Hiina ja Jaapani restodes ning tänanavatoidu lettides ja -putkades, kus hiinlased enda valmistatud roogasid pakuvad. Nii et India toidu puhul jätke pulgad kappi ja kui tahate eriti autentset elamust, siis kasutage paremat kätt ;-) :D

    Vaja läheb:
    300-500 g kanafileed
    õli praadimiseks
    0,5- 1 tl jahvatatud ingverit
    0,5-1 tl jahvatatud kurkumit
    0,5-1 tl jahvatatud koriandrit
    1 pakk Bla Band India kormat
    50-100 g spinatilehti
    peotäis hakitud India pähkleid
    paar peotäit või ohtralt koriandrit
    1 dl paksu maitsestamata jogurtit või kookospiima

    Tükelda kanafilee 1-2 cm suurusteks tükkideks ja prae suurel pannil õlis läbi. Lisa praadimise ajal ka maitseained, mida soovid kasutada. Seejärel vala pannile 6 dl vett. Kui vesi on keema tõusnud lisa pidevalt segades paki sisu ning lase lase aeg-ajalt segades roal küpseda vähemalt 10 minutit, kuni riis on pehme.

    Lisa spinatilehed (kui on suured lehed, siis haki ned enne väiksemaks), samuti sega hulka jogurt või kookospiim, aseta pannile kaas ja lase toidul enne söömist 10 minutit seista. Serveerides puista peale India pähkleid ja koriandri lehti. Eriti hästi sobib kõrvale naan, samuti võid roale veel paksu maitsestamata jogurtit või hapukoort peale panna.



    Postitus sündis koostöös Bla Bandiga.

    teisipäev, 7. aprill 2020

    Suus sulavad tatra-peedi burgerid


    Tänase taimse teisipäeva puhul jagan ühte retsepti, millega olen tõeliselt rahul :) Ja võin öelda, et taaskord (kuigi enam mitte üllatusena) söövad suurima hea meelega neid lihavabu pihve ka lihasõbrad ja mitte ainult ei söö, vaid ka kiidavad ja küsivad juurde;-) Ühesõnaga, peedi-tatraburksid on suurepärane toitainerikas alternatiiv tavalisele kotletisaiale, sisaldades ohtralt kasulikke aineid (vitamiine, mineraal- ja kiudaineid) ja seda veel eriti siis, kui saiakuklite asemel (röstitud) rukkileiba või mõnda täisterasaia kasutad.

    Ma ise olen aga tegelikult hetkel täitsa Itaalia-lainel hetkel. Lugesin just läbi raamatu “Toskaana päikese all”, mis seda maalilist maakonda, väikseid armsaid linnasid, suurepärast toitu ja imelisi veine niimoodi taga igatsema paneb, et kindel plaan on esimesel võimalusel Itaaliasse sõita. Seda enam, et haigusest räsitud riiki, mis nii palju turistidest sõltub, ja eelkõige selle armsaid inimesi tuleb igal juhul toetada nii palju kui vähegi saab.

    Lisaks tuleb telekas (ETV2) suurepärane seriaal “Minu geniaalne sõbranna”, mille tegevus toimub Napolis. Muul ajal oleksin ilmselt selle maha maganud:) Eriti tore on, et seda saab korraga suisa kaks osa vaadata. Eelmise nädala saates “OP” peatuti põgusalt sel seriaalil, aga tegelikult oleks oodanud pisutki põhjalikumat käsitlust. Loomulikult saab raamatu, mille järgi film on tehtud, autori Elena Ferrante ja tema ülejäänud teoste osas ka dr Google’i abi kasutada, aga kui saatesse kutsutakse inimene (eriti veel praegusel ajal), kes on peaaegu kõiki ta raamatuid lugenud, siis võiks ju vaatajale pisut rohkem teadmisi pakkuda, kui seda, et päris hea seriaal on tõesti ja et autoril on palju austajaid.

    Aga see selleks:) Igal juhul tegin juba eelmisel nädalavahetusel üle pika aja (no vähemalt paar kuud vist vahet) pastat ja sel nädalavahetusel tahaks taaskord ühe mõnusa risoto valmis saada. Karantiini neljas nädal läheb ja nüüd, kui juba üle kuu aja ainult kodust toitu söödud (mis on muidugi supertore!), mõtlesin, et äkki võiks varsti ka mõnda lemmikrestot oma tellimusega toetada. On asju, mida ma ise ei tee ja poest mitte kunagi ei osta, st söön neid asju ainult (teatud) restodes nagu nt pelmeenid ja pitsa. Kui on ikka käsitsi hästi tehtud, siis võivad isegi pelmeenid olla isuäratavad ja tõeliselt maitsvad, nt nagu restodes Moon, Tchaikovsky ja Ragu. Ja isegi pitsa, mis mind alati külmaks on jätnud, võib panna neelud käima, kui see valmib haputainast põhjal ja Kaja pizzas :) Nii et võimalik, et saab sel nädalavahetusel mõnda väljaspool kodu valminud rooga üle pika aja proovida:D


    Olen neid taimsed pihve teinud ka eelmisest päevast üle jäänud keedetud kinoaga, kuid ka riis peaks hästi sobima. Küüslaugu asemel olen praegusel ajal karulauku kasutanud.

    Neid krõbedaks praetud maitserikkaid pihve võib nautida nii lihast valmistatud kotleti asendusena prae juurde või valmista neist hoopis maitsvad taimsed burgereid. Veganid võivad asendada munad 40 g jahvatatud linaseemnetega. Sel juhul soovitan lasta kotletitainal enne küpsetamist umbes pool tundi seista. 

    Kui aga burks ei pea olema taimne, siis sobib peedi-tatrapihvi tainasse lisada u 50 g riivitud juustu. Samuti võib burgeri vahele asetada viilu praetud halloumi-juustu või hoopis krõbedaks praetud peekonit.

    Igaks juhuks mainin sedagi, et neid pihve saab nagu tavalisi kotlettegi küpsetada ahjus. Kuigi pealispind ei jää nii krõbe, on see oluliselt mugavam minu jaoks, mistõttu ma praadimist kasutan nii nende kui ka tavaliste lihast valmistatud pihvide ja lihapallide puhul harva. Seega kui soovid peediburgerid ahju küpsema panna, siis laota need küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja küpseta 220 kraadi juures 10 minutit ja seejärel 180 juures samuti 10 minutit. 

    Tatra-peedi burgerid:
    4 keskmist küüslauguküünt
    1 tl tšillihelbeid või 1 väike tükeldatud tšilli (soovi korral)
    1 väike punane sibul (soovi korral)
    2 väikest peeti (kokku kaal puhastatult u 400 g)
    200 g keedetud tatart
    2 muna
    6 sl nisu- või toortatrajahu
    1 tl soola
    musta pipart
    õli praadimiseks

    Serveerimiseks:
    2 avokaadot
    soola, pipart
    u poole sidruni mahl
    2 keskmist marineeritud kurki
    paar peotäit idusid
    4 kahepoolset saia, leiba või sepikut

    Haki küüslauk peeneks ja prae pannil õli sees madalal kuumusel koos tšilliga segades paar minutit, kuni see on klaasjas. Lõika sibul väikesteks tükkideks. Koori ja puhasta peet ning riivi peeneks (seda on kõige kiirem ja mugavam köögikombainis teha). 

    Aseta kõik komponendid köögikombaini ja töötle kiirelt ühtlaseks massiks, kuid ära püreesta, vaid lihtsalt vajuta “pulse-nuppu”, kuni kõik komponendid on segunenud ja moodustub mõnus tainamass. Mätsi kas käte vahel kotlettideks või aseta supilusikaga parajalt suured u 1 cm paksused koogikesed pannile ning prae õli sees keskmisel kuumusel kummaltki poolt mõni minut, kuni need on kuldpruunid. Kokku saab umbes kaheksa paraja suurusega kotletti.

    Burgerite jaoks võta avokaadodest lusika abil sisu välja, purusta kergelt kahvliga, maitsesta soola ja pipraga ning nirista peale sidrunimahla. Lõika kurk viiludeks. 

    Määri burgerisaia alumisele poolele avokaadomass, aseta sellele peedi-tatrapihv, sellele omakorda kurgiviilud ja kõige peale idud. Kata teise saia või leiva poolega ning naudi. 

      esmaspäev, 6. aprill 2020

      Röstitud metspähklite ja tumeda šokolaadiga pasha



      Mis siis ikka ... hakkame sättima! :) Sel nädalavahetusel on kauaoodatud kevadpühad, mil on järjest kolm vaba päeva ehk kõik saavad juba reedelgi kodus olla ;-) Nali naljaks, aga üks vaba päev lisaks, kui arvutit pole vaja lahti teha, kulub ära ka praegusel kodus töötamise ajal, sest tööd ei olu ju paraku vähemaks jäänud. Lihtsalt tööle lisanub ka oluliselt rohkem kokkamist ja küpsetamist ning igasuguseid kodutöid. Ja nii mitmetelgi elualadel on tööd hoopis kõvasti juurde tulnud, pean tõdema, kui vaatan nt oma elukaaslast ja seda, kui palju ta tööd teeb. Seega ootan ausalt öeldes pikisilmi, et oleks üks töövaba päev juures ja saaks niisama rahulikult olla, puhata ja mitte midagi teha peale magamise, lugemise, õues jalutamise ja söömise :)

      Selle viimase tegevusega peaks muidugi piiri pidama, sest ma olen siin koguaeg nii palju süüa teinud, et pidevalt on toitu isegi liiga palju. Kedagi ju külla kutsuda ka ei saa või toitu kellelegi ära viia, niiet tuleb ise hakkama saada kõigi nende praadide, suppide, pirukate, pannkookide, salatite, tortide ja muude küpsetistega :)

      Pasha muidugi mingi dieettoit just ei ole, kuid lihavõtteid ei kujuta ilma selle kohupiimadesserdita ette. Õige pasha on rikkalik ja rammus ning maitseb suurepäraselt. Kuna liigne vedelik saab välja nõrutatud, siis on minu jaoks või ja vahu- või hapukoor pasha puhul suhteliselt kohustuslikud komponendid, sest muidu kipub kohupiimamaius kuivaks jääma. Aga seda ju ei taha! Kõige hullem asi (eriti küpsetiste, dessertide ja lihade puhul) on minu jaoks see, kui need on liiga kuivad (enamasti liigsest küpsetamisest või vähesest rasvainest tingitult), nii et pasha puhul ei soovita ma millegi arvelt kokku hoida, küll aga tasub lihtsalt võtta väiksem tükk, kui iga kalor arvel on.

      Mul on blogis juba pikalt olemas kaks varianti pashast - kuumutatud (munadega) ja kuumutamata. Eelmisel aastal aga tegin ühe pisut teistsuguse tumeda šokolaadi ja röstitud metspähklitega kohupiimamaiuse, mille retsept ilmus ka Nädalalõpuleht LP-s. Selgi aastal on samas lehes  marmelaadi ja konjakis aega veetnud aprikoosidega kuumutatud pasha. Lisaks leiab lehes kasutusvõimaluse ülejäävatele keedetud munadele. Nimelt soovitan need koos suitsukala ja karulauguga salatiks teha ning õhukese pannkoogi sisse keerata. Soovi korral lisa veel kalamarja ja superhea roog nii hommikusöögiks kohvi kõrvale kui ka õhtueineks mõne suurepärase vahuveini juurde saab väga lihtsalt valmis :)



      See pasha mahub ära ka tavalisele sõelale, aga kasutda võib ka lillepotti või spetsiaalset puidust pasha-vormi. Mina endale vormi ostnud ei ole, sest arvestades seda, kui palju mul niigi on igasuguseid (liigseid) köögitarvikuid kodus kasvõi juba tänu mu tööle, ma lihtsalt ei soovi endale ühte järjekordset asja kapinurka tolmu koguma, mida kasutan vaid korra, paremal juhul paar-kolm korda aastas. Sõel on siiani asja ilusti ära ajanud ja ajab edaspidi ka ning samas on hea tunne, et kodus asju vähem ... Ühesõnaga, pasha tegemiseks pole vaja spetsiaalselt midagi endale muretseda peale marli. Mina olen seda apteegist ostnud ja tavaliselt jätkub ühest pakist mitmeks aastaks.

      Vaja läheb:
      100 g võid
      100 g tumedat mõrudamat 70%-lise kakaosisaldusega šokolaadi
      2 dl (1 pakk) vahukoort
      600 g (3 pakki) vanillimaitselist kohupiima
      2 sl naturaalset kakaopulbrit
      50 g suhkrut
      1 sl vanillisuhkrut
      100 g röstitud metspähkleid + kaunistamiseks
      soovi korral vaarikaid, kakaopulbrit, kakaotuumi, riivitud šokolaadi

      Tükelda või ja šokolaad. Kuumuta koor peaaegu keemiseni, vala see kaussi tükeldatud või ja šokolaadi peale ning sega ühtlaseks massiks. Lisa kohupiim, kakaopulber ja suhkrud ning sega korralikult läbi. Viimasena lisa peeneks hakitud metspähklid. 

      Vooderda suur sõel või puhas lillepott kahekordselt marliga, vala sellele kohupiimasegu, keera marli ääred kohupiima peale, aseta sellele taldrik koos raskusega ning aseta sõel või lillepott kausi kohale. Pane pasha külmkappi ja lase sellel vähemalt üks ööpäev nõrguda. Enne serveerimist kummuta taldrikule, eemalda marli ja kaunista. 

      kolmapäev, 1. aprill 2020

      Kohupiima-vaarikakook musta leivaga


      Ajad on keerulised ja kuigi ma armastan endiselt oma kodu ja kodus olemist, siis tegelikult ei saa üle ega ümber sellest (isegi kui üritada pead liiva alla peita), mis olukorras oleme ja mida see kõik endaga kaasa toob. Aga see selleks ... Proovin siin ikka endiselt vaid rõõmu jagada, nagu blogi nimigi lubab, kuigi täna otsustasin hoolimata ilusast ilmast terve päeva hommikumantlis veeta. Lihtsalt tahan ja kõik! :) Mis muidugi ei tähenda, et ma süüa ega tööd ei teeks - vastupidi! Hommikul valmis pasha ja lisaks olen jõudnud hunniku vajalikke asju (retsepte, e-kirju, artikleid) valmis kirjutada või neid viimistleda. Aga samas ka voodis raamatut lugeda, sest oma voodi on siiski maailma parim paik:)

      Eelmisel reedel jagas Nädalalõpuleht LP-s oma nippe ning koduseid ja ülimalt ahvatlevaid retsepte Evelin Ilves - kes paberil lehte tahab, saab seda veel hommegi osta. Sel reedel on aga Luisa Rõivase kord seda teha - temaltki saab mitu head mõtet ja ideed, kuidas praegusel ajal vastu pidada ja mida süüa :)

      Mina igal juhul lisaks oma töö tegemisel muudkui kokkan. Pole ammu pasteeti teinud, samuti ühepajatoitu või peediga kotlette. Hummustki valmistan muidu enamasti siis, kui sõbrad külla tulevad. Seekord tegin hummust isegi kahekordse koguse ja see sai kõigile muudele asjadele lisaks süües (ahjuaedviljad, liha, salatid) ikka vähem kui kahe päevaga otsa :)

      Kuna paljudel ilmselt on aega ehk pisut rohkem kodus süüa teha ja küpsetada, siis pakun välja taaskord ühe mahlase koogi. Selles saab ära kasutada seisma jäänud musta leiva, kuid soovitan  just klassikalist seemneteta musta (täistera) rukkileiba. Koogi vahele saab lisada nii sügavkülmas olevaid marju kui ka keldris olevat moosi - kumba parajasti üle on.

      Head küpsetamist ja mõnusat kodusolemist!


      Tainas:
      5 muna
      5 sl suhkrut
      1 tl jahvatatud kaneeli
      0,5 tl peenestatud kardemoni
      1 sl naturaalset kakaopulbrit
      150 g riivitud musta leiba
      1 sl jahu

      Immutamiseks: 
      1-2 dl külma kohvi (sega hulka 2-3 sl rummi või konjakit) või marjamahla

      Vahele: 
      200 g hapukat paksu keedist (nt vaarika- või pohlamoosi) või
      200 g vaarikaid  
      100 g moosisuhkrut
      poole sidruni või ühe laimi mahl

      Vahusta munakollased suhkruga ning lisa maitseained, kakao ja jahuga läbi segatud riivitud leib. Sega ühtlaseks massiks. Vahusta munavalged tugevaks vahuks ja sega õrnalt taina hulka. 

      Aseta tainas võiga määritud ja jahuga ülepuistatud 20 cm läbimõõduga lahtikäivasse ümmargusse vormi ning küpseta ahjus 170 kraadi juures 30-35 minutit, kuni sisse torgatud tikk tuleb puhtalt välja. Lase koogil vormis u 10 minutit taheneda, seejärel eemalda vormist ja jäta restile jahtuma. 

      Jahtunud kook lõika horisontaalselt võrdselt pooleks ja immuta kumbagi lõikepoolt. Aseta alumine pool serveerimisalusele ja kata moosiga. 

      Kui selle ise keedad, siis aseta marjad koos suhkru ja tsitruse mahlaga potti, kuumuta keemiseni ja lase u 10 minutit nõrgal kuumusel nö podiseda ehk õrnalt mullitades küpseda. Ära kindlasti kauem kuumuta, sest muidu moosisuhkrus oleva pektiini mõju väheneb. Moos pakseneb jahtudes. Tõsta moos potist kaussi ja lase enne koogile lisamist täielikult jahtuda. 

      Kreem:
      200 g toasooja toorjuustu
      200 g vanillimaitselist kohupiima 
      2 sl suhkrut

      Sega vispliga kõik komponendid ühtlaseks. Laota neljandik kreemist moosi peale, aseta sellele teine  koogi pool ning laota ühtlaselt peale ülejäänud kreem. Selle asemel, et kreemi kahe kihi vahele moosi peale panna võid kogu kreemi ka koogi peale ja külgedele määrida - selle koguse kreemiga saab koogi ühtlaselt katta.

      Kaunistamiseks:
      marju (vaarikaid või pohli)
      šokolaadilaaste
      mündi- või melissilehti