esmaspäev, 17. veebruar 2020

Köögiviljasalat ehk vinegrett


Kirjutasin umbes nädal tagasi Oscarite galast ja mainisin ka rastapatsidega noorukit, kes on USA meedias tohutult furoori tekitanud. Õigemini, seda on tekitanud tema kool, millele üleüldine pahameel on diskrimineerimise pärast suunatud. Siin on seda teemat veel lahti seletatud ja mainitud ka otsesõnu sellist tegevust keelavat Crown’i seadust, mida nüüd üle 20 osariigi plaanib kehtestada. Loomulikult Kalifornias ja NYC-is on see juba kehtiv ning need on üldse kaks kõige progerssiivsemat ja minu jaoks inimlikumat piirkonda Ameerika Ühendriikides. Muide, Kalifornia on isegi nii eesrindlik (heas mõttes), et  seal kavatsetakse peagi vabandada ametlikult teise maailmasõja ajal väärkoheldud USA-s elavate jaapanlaste ees ning on juba esitanud ametliku vabanduse põliselanikele nende suhtes toime pandud genotsiidi pärast. Kusjuures, sõna “genotsiid” ei ole üldse mitte liialdus, sest lugesin just läbi raamatu “An Indigenous Peoples’ History of the US” ja võib öelda, et see on igati adekvaatne termin selle tegevuse kohta. Selles raamatus oli loomulikult mõiste “genotsiid" samuti kasutusel koos vägagi detailse kirjeldusega erinevatest tegevustest erinevatel perioodidel ...

Kuid peatudes veel korra Oscaritel ja kokku neli auhinda saanud filmil “Parasiit”, siis hiljuti lugesin ühte huvitavat artiklit Korea kino kohta, mis selle riigi filme suisa maailma parimateks nimetab :) Igal juhul, kel veel eelmise aasta ametlikult parim linateos vaatamata, siis ETV2-s on see veel järelevaadatav, samuti kindoes ilusti olemas. 

Aga rääkides tänase postituse põhitegijast ehk vinegrett-salatist, siis kõigepealt tasub mainida, et sõna “vinegrett" tähendab nii maitsestatud äädika- ja õlikastet (ehk Prantsuse kaste) kui ka selle kastmega valmistatud köögiviljasalatit. See aedviljasalat on lihtne vanakooli klassik, mis on tõeline vitamiinipomm. Eriti tänuväärne praegusel ajal, kui värsket taimset kraami napib. Sobib niisama söömiseks, aga loomulikult passib erinevate praadide juurde.

Kuigi minu jaoks on vinegrett-salat alati punase värvusega olnud, siis olen näinud konservhernestega salati retsepti, milles peeti üldse ei ole. Mina teen pigem traditsioonilist vinegretti ja lisan sellele vahel ka  heeringat. Kogused on kirja pandud lihtsustamiseks, kuid on loomulikult - nagu salati puhul ikka - pigem vabalt ümber käimiseks, kui näpuga järje ajamiseks. Ma ise teen ka üsna erinevalt alati, näiteks olen pannud salatisse ka õuna ja varssellerit ning suurendanud oluliselt peedi kogust ja lisanud veel peeneks hakitud või riivitud küüslaugu.

Kirjutasin jaanuari alguses jutukese aedviljade kasulikkusest ja sinna juurde sobis tervisliku salati retsept kohe eriti hästi :) Ja see toitainerikas salat passib loomulikult ka meie kodumaa sünnipäeval lauale panna, rääkimata kõgist muudest tähtpäevadest.

Vaja läheb:
3 keskmist keedetud kartulit
2 keskmist või suurt keedetud peeti
1 suur keedetud porgand
200 g värsket hapukapsast
2 marineeritud kurki
1 punane sibul
hakitud maitserohelist, nt murulauku, rohelist sibulat, lehtpeterselli (soovi korral)

Kaste:
6 sl õli
2 sl valge veni- või õunaäädikat
1 sl mahedat või 1 tl kanget sinepit
soola, suhkrut ja (värskelt jahvatatud) musta pipart

Riivi või lõika väikesteks kuubikuteks kartul, peet ja porgand. Kurk ja sibul haki peeneks. Aseta kõik komponendid kaussi.

Sega omavahel kastme ained ning lisa salatile. Lase enne söömist paar tundi külmkapis maitsestuda. Serveerimisel võid peale hakkida värsket maitserohelist.


reede, 14. veebruar 2020

Carpaccio & rosé champagne täiuslik kooslus



Täna on suurepärane päev, et valmistada midagi väga head ja korkida lahti üks imeline roosa šampanja! Sõbrapäev sobib väga hästi ettekäändeks, et sõpradega kokku saada või hoopis kallimaga romantikat teha - kuidas parasjagu tuju on ;-) Kuulun küll nende hulka, kellele rosé champagne meeldib igal ajal, aga valentinipäevaks on see eriti kohane.

Olin just USA-s, kus tänane päev on nii oluline, et juba jaanuari keskel (ehk pmst kohe, kui jõulunänn on ära korjatud) alustatakse teemakohaste südamekujuliste asjade müügiga. Ühes Santa Barbara lähistel asuvas veinimajas, kus tehakse klassikalisel meetodil vahuveini (ehk samamoodi nagu šampanjat) ja kasutati isegi samu viinamarju (chardonnay, pinot noir ja meunier), käies oli päris naljakas vaadata, kuidas pudelitele määriti liimi ja siis puistati need särava glitter’iga kokku. Ja neid pudeleid oli väga palju! Ilmselt siis on nõudlus väga suur ... :)

Kui on vaja ilusaks õhtuks retsepti, mis keele alla viib, kuid mille valmistamise peale ei kulu eriti palju peaaegu üldse aega, siis  on mul lillelise rosé kõrvale pakkuda veiselihast carapccio. Böff on samuti sõbrapäevaks suurepärane roog, eriti kui seda südamekujuliselt serveerida, kuid roosa champagne (eriti sellise mõnusalt marjase) juurde eelistan ise kas carpacco’t, krevette või lõhet.

Loomulikult on blogis terve hulk sõbrapäevaks sobivaid retsepte, nt see suus sulav šokolaadikook ei jäta kedagi külmaks, samuti šokolaadipõhja ja vaarikakattega juustutort ning hõrgud šokolaaditrühvlid on samuti kindlapeale minek :) Rohkem veel raamidest väljas, aga samas ülilihtne ja -kiire, on küpsetada krõbeda võise lehttaina, kitse- või valgehallitusjuustu ja jõhvikatega südamekujulised suupisted, mis alati kiirelt laualt kaovad. Viimased küpsetised muideks sobivad samuti selle aromaatse roosa champagne juurde :)

Kui on soovi pisut rohkem aga köögis veeta, siis tänases Nädalalõpuleht LP-s on muideks kaks ülihead retsepti. Minu suur lemmik Prantsuse köögist - juustuga profikad gougères - ning koorelikööri (võib nt Bailey's olla) ja kohviga suus sulav tort on mõlemad küpsetised, mis sobivad ideaalselt nii tänaseks kui ka igaks muuks elujuhtumiks ;-)

Paar asja ütleksin veel aga carpaccio juurde:

* Kui rullid liha varem valmis, siis aseta see külma nii, et toidukile on kihtide vahel, et õhukesed viilud üksteise külge ei kleepuks. 

* Varem valmis tehtud ja külmas hoitud liha võta u 15 minutit enne söömist toatemperatuurile. 

* Saiakuubikute asemel võid serveerida carpaccio kõrvale ka mõnda krõbeda koorikuga värsket saia, eriti hea on muidugi haputainast (sourdough) valmistatud. 

Retseptis olevast kogusest jätkub umbes kuuele sööjale kergeks eelroaks; väiksemale arvule inimestele võib seda suisa omaette eineks lugeda. Kõrvale soovitan loomulikult rosé’d juua:)


Vaja läheb: 
250-300 g veise sisefileed
extra virgin oliiviõli
värskelt jahvatatud musta pipart
soola(helbeid)
peoäis rukolat
peotäis õhukesi Parmesani vm kõva laagerdunud juustu laaste
peotäis röstitud piiniapähkleid või seedermänniseemneid
peotäis krõbedaid saiakuubikuid (soovi korral)

Hoia veiseliha vähemalt tunnike külmas, et seda kergem lõigata oleks. Võid selle ka u 15 minutiks sügavkülma asetada. Lõika lihast terava noaga võimalikult õhukesed viilud.

Aseta lihaviilud ükshaaval kergelt õliseks tehtud toidukile peale ja kata teise kilega, mis on samuti õliga määritud. Võid kasutada toidukile asemel ka küpsetuspaberit. Rulli liha tainarulliga õrnalt paberõhukeseks. Võta kile pealt, tõsta liha koos alumise kilega taldrikule nii, et liha jääb alla poole ja tõmba alumine kile ka ära. Saad sama kilet kasutada kogu liha rullimise jaoks. 

Jahvata lihale pipart ja puista soola(helbeid). Aseta peale rukolalehed (võid neid ka pisut väiksemaks rebida) ja nirista oliiviõli. Viimasena puista taldrikule juustulaastud, röstitud seedermänniseemned ja soovi korral ka krõmpsud saiakrutoonid.


Postitus sündis koostöös AS-ga Prike.

esmaspäev, 10. veebruar 2020

Maitsev pirukas juustu ja hapukapsaga


Olen veel Kalifornias (esimene pilt on tehtud sel pühapäeval Santa Barbara promenaadil) ja nägin eile õhtul esimest korda elus otseülekandes Oscarite galat :) Mäletan küll, et üritasime ükskord juba ülikooli ajal suurema seltskonnaga üleval olla, kuid 10 h ajavahet teeb selle ürituse vaatamise Eestis  ikka väga keeruliseks. Mul on igal juhul hullult hea meel, et sattusin just sel ajal siia, sest väga lahe show oli ägedate etteastete ja sõnavõttudega, sain korduvalt südamest naerda, aga ka paaril korral tuli pisar silma.

Suurim üllataja oli minu jaoks 18 aastat tagasi Oscari võitnud Eminemi esinemine. Väga lahe! "Lose Yourself" on mulle alati meeldinud ja film "8 Mile", mille jaoks ta selle loo kirjutas, on ka hea. Kusjuures, kui esimest korda USA-s olin (vist aastal 2004), siis ostin filmi DVD endale. Nüüd ei tundnud ma Eminemi üldse ära - aastast 2003 on ta välimus päris palju muutunud - lisaks habe ja nokamüts. Igal juhul äge oli vaadata, kuidas rahvas saalis kaasa rokkis ja pärast artistile seistes aplodeeris. Esines ka Elton John, kelle raamatust just hiljuti kirjutasin ja kes sai juba teise filmiakadeemia auhinna ning kellele see oli neljas (!) Oscari nominatsioon, täpselt nagu parima naispeaosatäitjana (Judy Garlandist rääkivas filmis “Judy”) kuldmehe saanud Renee Zellwegerilgi. Kõige rohkem läks aga ilmselt hinge samuti standing ovations’i osaliseks saanud Cynthia Erivo laul “Stand Up” filmist “Harriet” - ma isegi ei kujuta ette, et see võiks kellegi külmaks jätta ...

Suureks üllatuseks oli mulle Korea filmi “Parasiit” tohutu edu. See on küll väga hea film - soovitan kindlasti vaadata, ETV2-s peaks see kolmapäeva õhtul olema -, kuid mina elasin rohkem kaasa teosele “Jojo Rabbit”, mille tegijaid oleksin tahtnud näha koju minemas rohkem kui ühe Oscariga. Ka mu teised lemmikud “1917” ja “Bombshell” ei saanud nii palju auhindu kui lootnud oleks, kuid see muidugi nende väärtust ei vähenda :)

Aga siinsest meediast jäi silma veel, et afroameeriklasest poiss, kellel ühes Texase koolis kästi rastapatsid maha ajada, kui ta soovib lõpuaktusele minna, et väljateenitud diplom kätte saada, võeti kuulsuste poolt ka Oscari auhinnagalale kaasa. Siinsiin ja siin on sellest kirjutatud. Loodetavasti asi laheneb, sest juhtum on saanud juba umbes kuu aja jooksul kõvasti tähelepanu, muuhulgas andis Alicia Keys talle Ellen DeGeneres saates üle tšeki 20 000 dollarilisele stipendiumile.


Hapukapsa valmistamine algab soola lisamisega riivitud kapsale. Nagu ikka hoidiste puhul on ka hapukapsa valmistamiseks parim just meresool. Sool tõmbab kapsast välja vedelikku ja aitab looduslikel suhkrutel muutuda piimhappeks, mis aitab koos soolaga kapsast säilitada. Kuna käärimise käigus tekib ohtralt probiootikume, siis loetakse hapendatud kapsast tänapäeval tõeliseks tervisetoiduks.

Kuigi hapukapsa pirukas sobib igal ajal küpsetamiseks ja eriti hästi just peatseks EV aastapäevaks, siis algselt sai see tehtud jõuludest järele jäänud hapukapsa ära kasutamiseks (ja ilmus LP-s). Tihti ostetakse pühade ajal toitu kokku rohkem kui jõutakse ära kasutada. Kui näiteks hõõgvein ja jõuluporter säilivad ilusti järgmiste jõuludeni, siis näiteks piparkoogid tasuks kindlasti toidus ära kasutada. Muide, jõuluporteri osas soovitavad spetsialistid seda hoidagi kohe järgmise aastani hoolimata parim enne kuupäevast, sest siis pidi see eriti maitseküllane olema. 

Kuigi sõna "hapukapsapirukas" ei kõla paljude (eriti just meeste) arvates just kuigivõrd ahvatlevalt, siis tegelikult tõstavad ka need, kes alguses nina kirtsutasid, endale vähemalt ühe tüki veel. Täpselt sama, mis eelmises postituses olnud väikeste krõbedate pirukatega, mis samuti laualt päris kiirelt kaovad :) Pirukale võib lisada ka suitsukana, -kala või -liha, samuti praetud peekonit.

Hapukapsas võib olla piruka jaoks nii toores kui ka eelnevalt kergelt läbi küpsetatud. Kui kasutad praekapsast, siis seda enne täidisesse lisamist praadida ei ole vaja, aga võid seda soovi korral teha. Juhul, kui küpsetad või praed kapsast, siis kindlasti lase sellel enne täidisele lisamist täielikult maha jahtuda. 

Põhi:
200 g nisujahu või
150 g toortatra- ja 50 g maisijahu ja 0,5 tl küpsetuspulbrit
1 tl soola
paar pipraveski keerdu musta pipart
1 tl paprikapulbrit (soovi korral)
120 g külma võid

Sõelu jahud, sega läbi soola ja maitseainetega. Haki noaga või töötle köögikombainis tükeldatud külm või jahu hulka, et tekiks saiapurulaadne tainas. Lisa 3-5 sl jääkülma vett, sega läbi, mätsi tainaks ning suru 24 cm läbimõõduga ümmarguse lahtikäiva ettevalmistatud (st põhjas küpsetuspaber, ääred määritud võiga ja jahuga üle puistatud) koogivormi põhja ja äärtele u 2 cm kõrguselt. Aseta vorm täidise valmistamise ajaks külma. 

Täidis:
3 muna
200 g hapukoort
400 g hapukapsast või nn praekapsast
200 g riivitud juustu
värskelt jahvatatud musta pipart
pisut soola vajadusel
peotäis hakitud maitserohelist, nt lehtpeterselli, tilli, murulauku, rohelist sibulat vms (soovi korral)

Klopi munad lahti ja sega läbi hapukoorega. Lisa ülejäänud külm hapukapsas ja 100-150 g juustu, sega läbi, maitsesta ja vala täidis vormi. Laota ülejäänud riivitud juust ühtlaselt pirukale. Küpseta ahjus 180 kraadi juures 50 minutit kuni täidis on äärtest pruunistunud. 

Lase pirukal vormis u 10 minutit taheneda, eemalda vormist ja jäta restile jahtuma. Serveerimisel puista peale veel värsket rohelist. 

neljapäev, 30. jaanuar 2020

Väikesed krõbedad hapukapsapirukad


Tervitused Utah’st!:) Niimoodi võib Kalifornia reisiga minna, kui tahad sõparde poolt soovitatud kõige ägedamad asjad ikka ära näha ... :D Kuigi ka Kalifornias on imelisi kohti, kuhu ma veel jõudnud ei ole, nagu nt Yosemite rahvuspark, siis seekord oli kindel plaan Grand Canyon lõpuks ometi oma silmaga ära vaadata ning sealt edasi sai juba järgitud tungivaid soovitusi külastada ka Antelope kanjonit ja Zioni rahvusparki. Nii me siis läbi Nevada ja Arizona Utah'sse jõudsimegi. Muide, Zion on imeilus! Ja ka tee siia oli super - niivõrd vaheldusrikas ja ahhetama panev maastik, mida on raske sõnades kirjeldada. Tee peale jäi Glen Canyon Dam ja Kanab linn, mis mõlemad olid igati pisut pikemat peatust väärt. Kuigi piltidega on raske Zioni suursugusust ja ilu edasi anda,  lisan siiski paar fotot päikeseloojangust (üks matkarajalt ja teine meie hotelli terrassilt), esimene pilt on  ühelt imeliselt matkarajalt (Upper Emerald Pool Trail)



Oleme siin juba päris palju USAs ringi sõitnud ja iga päev on nii palju uusi muljeid, et pühapäeva otsustasime teha lihtsalt lebo päeva. Et siis nautisime pikka ja rahulikku hommiku- ja lõunasööki ning kohvipausi, ülejäänud aja jalutasime Flagstaffi downtown'is ringi ja käisime muuhulgas ka Lowell Observatory's, kus muideks avastati planeet Pluto! Seal on tõeliselt huvitavad näitused, kollektsioonid ja tegevused huvilistele, niiet kel Flagstaffis aega jääb, sel soovitan külastada. Õhtuti pimedas saab observatooriumis ka tähti vaadata, aga see jäi meil seekord kahjuks tegemata. 

See-eest aga läksime “vaba päeva” õhtul kinno, et näha filmi “1917” Harkins'i kinoketi Cine 1 saalis, mis tegi filmist täiesti erakrodse elamuse. Megasuur ekraan (laius 21 m), laserprojektsioon ja subtiitritest rikkumata pilt, lisaks veel eriline Dolby Atmos 3D helisüsteem rohkem kui 175 kõlariga ja suured reguleeritavad nahksed toolid, kus on jalgadele tugi, niiet saad mugavalt lamaskleda nagu diivanil. Film ise ilmselt tutvustamist ei vaja, sest lisaks kümnele(!) Oscar'i nominatsioonile on see juba saanud omajagu auhindu (nt Golden Globe), kuid mind üllatas sealne (Briti) staaride paraad - Colin Firth, Mark Strong, Benedict Cumberbatch ja Richard Madden, kellest esimesed kolm on hääle järgi täiesti ära tuntavad. Colin Firth on muide üks mu kunagine lemmiknäitleja, viimased kaks kuuluvad lemmikute hulka hetkel :) Asjaolu, et jääb mulje nagu film oleks üles võetud ühe võttena, teeb teose visuaalselt veel eriti huvitavaks ja kuna sellest on nii palju räägitud, siis tegelikult tabadki mingi hetk end pingsalt just seda “tehnilist imet” jälgimast.

Aga et viimastel nädalatel on blogisse vähem retsepte jõudnud, siis teen selle kohe heaks ühtede ülimalt lihtsate, aga minu arvates suurepäraste pirukatega;-) Need krõbedad pirukad on eriti head just ahjusoojalt, kuid ka jahtununa väga maitsvad. Soovitan proovida, sest aega kulub hapukapsaga küpsetise valmistamiseks taaskord ülivähe (koos ahjus küpsemisega kokku u pool tunnikest), kuid hea meelega söövad neid kõik, kellele olen pakkunud :) 

Retsept ilmus mõni nädal tagasi Nädalalõpuleht LP-s, et anda ideid jõuludest järele jäänud hapukapsa ära kasutamiseks. Viimases lehes olid suus sulavad taimsed retseptid restode Kolm Sibulat ja Moon peakokalt, sel reedel aga jagab tervisliku söömise nippe armastatud toitumisnõustaja :) 

Mainin veel seda, et hapukapsas võib olla pirukate jaoks nii toores kui ka kergelt läbi küpsenud. Kui seda enne kuumutad, siis kindlasti jahuta maha enne täidisele lisamist, sest soe kapsas paneb tainas oleva või sulama ja tulemus ei ole ideaalne. Täidisesse sobib suurepäraselt ka praekapsas, mida enne kuumutada ei ole vaja, vaid võid selle vabalt otse purgist võtta. 

Vaja läheb:
400 g (1 pakk) võiga pärmi-lehttainast 
2 keedetud muna
200 g hapukapsast
100 g suitsukala või -liha
värskelt jahvatatud musta pipart
peotäis hakitud maitserohelist (soovi korral)
1 muna 

Sulata tainas (külmkapis kulub selleks umbes paar tundi). Võiga lehttatainas on pakis reeglina nelja lehe kaupa. Lõika need neli lehte keskelt pooleks, et oleks parajalt suured tükid piruka jaoks. Kui tainas on ühes tükis, siis lõika see kaheksaks võrdseks ruuduks. Aseta tainatükid küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. 

Täidise jaoks haki munad kahvliga puruks ning sega läbi hapukapsa ja tükeldatud suitsukala või -lihaga. Maitsesta pipraga ja lisa soovi korral ka hakitud maitseroheline. Jaga täidis võrdselt kaheksa tainaruudu vahel ära, asetades see väiekse kuhjakesena täpselt keskele. Tõsta kõik neli äärt keskele üksteise peale ja vajuta tugevalt kokku. Sellele suru omakorda peale nö uued tainanurgad, et ei jääks ühtegi lahtist ava, vaid pirukad näeksid välja nagu ümarad pätsikesed või kuklikesed, mille täidist ei ole üldse näha.


Määri pirukad pealt ja külgedelt 1 sl vee või piimaga lahti klopitud munaga ning küpseta ahjus 200 kraadi juures u 20 minutit kuni pirukad on kuldpruunid. Naudi kohe või lase pirukatel restil jahtuda. 

reede, 24. jaanuar 2020

Suurepärane Portugal



NB! Ütlen kohe selle ära, et fotokat mul reisil kaasas ei olnud - kõik fotod on paraku töötlemata telefonipildid. Aga nagu ikka blogis - kui neil klikkad, siis näeb vähemalt suuremana. Blogis on kõik fotod liiga kokku pressitud, niiet soovitan alati kõigil fotodel klikkida ;-)







Olen teisipäevast saadik Kalifornias ja saan nüüd lõpuks tänu varasele ärkamisele, sest kell on siin ju 10 h tagapool, Portugali-postituse blogisse üles panna :) Alustasin seda juba Lissabonis, kus (ja mille lähistesl) ma jõulude ajal kokku 10 päeva olin, jätkasin võimaluste piires kodus ning saan nüüd selle siis lõpuks ära viimistleda:) Kuigi ka USA-s on ülilahe, hästi palju näha ja teha, imeline loodus, sõbralikud ja lahked inimesed jne, siis SEE TOIT, mis Portugalis on, lisaks veel stiilsed söögikohad ja suurepärane vein, on asi, mida siin tuleb tikutulega taga otsida. Muidugi suurtes linnades on hea toiduga stiilsete restode leidmine kergem, aga keskmine tase on ikka päris halb. Näiteks eile Las Vegases Gordon Ramsay burgeri-restos, mis tegelikult nägi välja nagu suvaline kiirsöögikoht ainult et hämara valgusega, kuid mille taga lookles tohutu pikk järjekord, mõtlesin pärast selle täiesti suvalise söögi söömist, kui hea, maitsev ja imeline ikka Portugal selles osas oli ... Õnneks muidugi olen siin riigis juba piisavalt palju olnud, et ei tulnudki kõrgete ootustega, aga ikkagi. Ja muidugi saab USA-s ka väga hästi süüa, kui tead õigeid kohti. Eelmisel korral, kui olin Kalifornias poolteist kuud, sain ma tänu siinsetele sõpradele ja tuttavatele superheades restodes käia nii San Diegos, San Franciscos, Santa Barbaras ja Napa Valley’s, aga ise siin selliste üles leidmine (alustasin reisi LA-st, nüüd olen Las Vegases ja sõidan täna edasi Flagstaffi) on ikka suur töö ja päris keeruline. Siiani pole veel ühtegi sellist toiduelamust, mis vau-efekti tekitaks, samas kui Portugalis algas päev sellise emotsiooniga juba hommikusöögilauas ning lõuna-ja õhtusöögid olid veelgi nauditavamad.

Mulle hakkas Portugal nii meeldima, et tahaks esimesel võimalusel kohe tagasi minna! :) Olen seal küll enne paaril korral põgusalt viibinud (mõlemad korrad u 3 päeva), kuid seekord sai kohe pikemalt kohal oldud ja kõik oli niiii tore :) :) :) Kuu aega enne sõitu tekkinud uitmõtte ajel tehtud otsus minna detsembri lõpus Portugali osutus suurepäraseks (olime tõesti hullult rahul). Kuigi algseks sooviks oli minna Portosse, siis see (kuuldavasti veel palju lahedam koht) jääb ikkagi järgmiseks korraks, sest normaalhinnaga piletid olid selleks ajaks, kui mina neid novembris lõpus ostma hakkasin, juba otsas.

Hullult hea toit (superhead värsked mereannid), suurepärased kohalikud veinid, väga palju vaatamisväärsusi alates imelise loodusega rahvusparkidest lõpetades kõigi muuseumite, ilusate ajalooliste ehitiste ja lihtsalt imeilusate tänavatega, ookeanist rääkimata! Ja inimesed on tõeliselt sõbralikud ja lahked, oskavad nii teenindada kui ka on muidu sümpaatsed, abivalmid ja hea huumorimeelega. Ja - last but not least - hinnad on väga head, eriti kui Eestist tuled. Eriti harjumatu on veini hind, sest sealsetes söögikohtades on see enamasti odavam kui meil poes. Ja klaasi valatakse veini nii palju, et see on umbes võrdne meie söögikoha 2-3 klaasiga :)

Sooja oli Portugalis jõulude ajal igapäevaselt 17-18 kraadi, aga kui päike väljas, siis oli täitsa paras T-särgi väel olla. Esimsel päeval saime ka korraliku tormi ja vihma, kuid kuna seal on nii huvitavad muuseumid ja nii head restod, siis möödus see päev meil tubaselt ilma, et oleks õues jalutamisest puudust tundnud. 

Aga et järgmisel korral oleks kogu info ühes kohas ja teistelgi oleks lihtsam, kui sinnakanti minna, siis panen mõned paremad söögikohad kirja, mida julgen soovitada. Igasugused vaatamisväärsused on kõikvõimalikel veebisaitidel ja reisiraamatutes niikuinii kirjas, seega neid ei hakka eraldi välja tooma, muidu oleks see postitus siin mitu korda pikem ja ilmselt jääkski tegemata ... Kuna häid söögikohti on aga võõras linnas keeruline leida, siis neist kirjutan hea meelega, sest enamik jõudis minuni just sõprade ja tuttavate soovituste kaudu. Väga ägedaid restosid leiab igasugustes nurgatagustes ja kõrvaltänavates, kus kõik lauad on kohalikke täis. Sattusime sellistessegi ja jäime alati väga rahule, aga kohti eraldi meelde ei jätnud. Allolevatest restodest esimesed kolm on parimad, kuhu ma igal juhul tagasi läheksin :)

Üks mu lemmikuid oli tõeliselt ehe Eduardo das Conquilhas, mis asub Lissaboni lähedal ja kuhu saab sõita nii rongiga pealinnast kui ka autoga. Meie kasutasime viimast varianti ja tegime seal oma jõululaupäeva (24. detsembri) lõuna, mis küll algas alles kolme ajal ja lõppes u kell 5, niiet me sel päeval jätsime õhtusöögi üldse ära, sest portsud on suured ja me tellisime ka päris palju asju. Seisime peaaegu pool tundi järjekorras, et kohta saada, kuigi saale on seal kaks. Soovitan seda söögikohta soojalt - mõnusalt lihtne ja väga maitsev, superheade hindadega aus koht, kus nii leti taga kui ka kõik teenindajad on vanemad mehed. Pildil on nende üks sigantuurroogadest ehk krabi, mis oli tõeliselt suur - pole ammu korraga nii palju krabiliha söönud, lisaks oli seda haamri ja alasi abil hästi mugav kätte saada :)




Prado oli üks paremaid elamusi - supermaitsev ja loominguline toit, hästi soe teenindus ja väga õdus atmosfäär. Koht on paksult rahvast täis ja kindlasti tuleb kohad enne kinni panna. Meie saime laua alles 21:30ks (Eestis oli kell sel ajal 23:30), aga olime ülimalt õnnelikud, et üldse õnnestus seda restot külastada. Sõime seal ka palju erinevaid roogasid, aga panen vaid mõned fotod, et vähemalt aimu anda kohast.




Midori - tõeliselt maitsev Jaapani köök. See asus Lisaabonist väljas oleva hotelli, kus me mõned päevad elasime, territooriumil. Michelini tärn on sel kohal küll igati välja teenitud. Sommeljee oli tõeliselt pädev ja suurepärase veinilisti kokku pannud. Lissabonis jt restodes oli üldiselt veinivalik kas hea või väga hea, kuid selles restos on palju pärleid, mida mujal ei ole ning tasub kindlasti kuulata sommeljee soovitusi. Kuigi siiski päris kallis koht, siis tegelikult tahaksime sinna veel tagasi minna.

Enne seda õhtusööki tuli muidugi toas enne ka väike jäädvustus teha :) Fotod on aga vaid vähem kui pooltest roogadest, sest käike oli tegelikult päris palju.







Lissabonis asuv mereannikoht Marques de Palma oli ka väga tore. Kuigi laudu katavad valged linad, on tegemist in the middle of nowhere asuva restoga (seda ümbritsevad paneelmajad), kus värsked merannid ja parimad meeskelnerid teenindamas. Selles restos on samuti kaks söögisaali, aga need on suured (mitukümmend lauda kokku) ja hinnatase on pisut kõrgem kui Eduardo juures, kuid kõik on sama heas mõttes ehe vanakooli värk. Kui ei oleks selle kohta kohalikelt soovitusi kuulnud ja enne ka netis pisut lugenud, siis oleks ilmselt ära ehmatanud, sest mööbel on vanamoodne ja pruuni värvi ning kogu sisekujundus sai ilmselt uuenduse viimati u 80.-ndatel. Eriti nunnud on muidugi need karrad, mis ripuvad jõulude puhul seintel nii lampide kui ka piltide küljes, aga kuna mind huvitab hea toit ja vein ning kõige vähem söögikoha interjöör, siis ei lasknud end väga sellest häirida, vaid pigem muhelesime omaette, sest ammu pole nii retro sisustusega kohta sattunud.



Taberna Moderna on väga laheda interjööriga koht, kuhu tasub aga pigem õhtul minna, sest seal on üle 110 erineva džinniga baar, atmosfäär on hästi tore ja teenindus ka. Toit on samas pisut ülehinnatud - jagamiseks mõeldud portsud olid küll igati maitsvad, aga võrreldes kõigi teiste kohtadega, kus sõime, oli see toidu osas konkurentsitult nõrgim, samas aga hinnalt mitte eriti soodne. Õhtul tiksumiseks aga suurepärane, kuid kõhu soovitan enne täis süüa :)



Mini Bar on üks Portugali staarkokale Jose Avillez'ile kuuluvatest kohtadest. Kuigi toit oli maitsev ja huvitav, siis teenindus oli nii ülbe ja asjatundmatu, et kokkuvõttes jäi pigem halb mulje. Olin kuulnud, et selle koka kohtades on küll hea toit, aga teenindus on suvaline (jätab mulje, et need inimesed ei hooli oma tööst ega klientidest) ja täpselt nii see oli ka, kuigi lootsin ikka paremat. Valisime õhtusöögiks just Mini Bar’i, sest see pidi staarkoka erinevatest söögikohtadest kõige meeldivam olema, aga ikkagi oli see ainus koht, kuhu mitte mingil juhul tagasi ei läheks ja ei soovitaks ka kellelegi. Kusjuures, Portugalis kohtasime muidu ainult väga head või suisa suurpärast teenindust, inimesed paistsid päriselt seda tööd armastavat ja klientidest hoolivat, niiet Mini Bari teenindus oli suur kontrast ülejäänud restodega. Kuna seal oli hästi pime, siis ei viitsinud ka pilte eriti teha. Aga mitmed toidud ja kogu kontseptsioon üldse (sh pintsettidega söömine, papagoipildid seintel jms) meenutas väga Tallinnas asuvat Parrot Minibar’i - deja vu tunnet oli ikka (liiga) palju. Aga see - julgen arvata - muidugi ei ole Lissaboni Mini Bar’i “süü” ...

Kui aga Avillez'i enda restosoovitused kedagi huvitavad, siis siin jagab ta enda lemmikute Lissaboni söögikohta nimesid igaks elujuhtumiks (lõuna, mereannid, parim vaade, kohalik toit jne).

Mercado do Ribeira ehk Time out Market on turg, kuhu soovitatakse minna. Oli tõesti täitsa tore ja  sealne mereannikoht Sea Me, kuhu soovituse peale läksime, oli toidu poolest ok, aga võrreldes nii mõnegi teise kohaga (arvestades kvaliteeti) pisut kallivõitu. Seda ütlesid ka kohalikud, et sellel turul on küll täitsa head, aga üsna kallid kohad, sest see on pigem turistikas.


Sud Lisboa on hästi tuntud suur restoran otse mere ääres, mida kõik teavad, kuid kuhu meie sattusime täitsa juhuslikult, kui MAAT muuseumist (seda soovitan küll!) hakkasime edasi minema. Aknast näeb 25. aprilli silda ja interjöör on tore, aga toit ei ole midagi erilist. Lisaks on koht jube kallis ja näiteks tiigerkrevett (pildil) oli nii üle küpsetatud, et polegi varem nii kuiva saanud. Suvel võib-olla on mereäärsel terrassil muidu tore istuda, aga söömiseks soovitan mõne parema koha valida.


LX Factory’sse läksime samuti soovituse peale ja see piirkond oli ägedalt boheemlaslik. Väga mõnusa vaibi ja nunnude kohvikute, baaride ja disainipoodidega ala soovitan kindlasti külastada.




Lisaks leidsime seal täiesti juhuslikult maitsvate toitude ja ülilaheda interjööriga söögikoha Taberna 1300, kus suisa kaks korda käisime:) Kõik proovitud toidud olid väga maitsvad, sommeljee tasemel, teenindus väga hea ja interjöör ülilahe. Sinna tasuks isegi bron teha, sest mõlemal korral oli see üsna suur koht paksult rahvast täis. Lisaks olid seal ka ülihead loomingulised magustoidud - proovisin neist enamiku ära ja kõik olid ideaalselt tasakaalus (magusat ja haput, pehmet ja krõbedat). Ma harva kiidan söögikoha desserte, aga need olid tõesti suus sulavad :) Samas on see ainus koht, kus arve osas eksiti meie kahjuks, st arvele olid ilmunud asjad, mida me polnud tellinud. Aga vaadates ettekandja näoilmet, kui seda mainisin, siis tundus, et see ei olnud kogemata. Ta küsis üsna ükskõikselt, et kas te siis ei võtnudki teist klaasi veini? Samas aga need asjad ei olnud mitte veinid, mis ta oli lisanud, ega ka mitte meie veinidega samas hinnas. Aga soovitan seda kohta siiski ja läheks ikka tagasi, lihtsalt arve tasub alati igaks juhuks üle vaadata:)






Autoriteetseks allikaks restode otsimisel on ka Eater, mille restode nimistu on igati muljet avaldav. See on koostatud kohalike toiduekspertide abiga, kellest ühte (Miguel Pires) hakkasin kohe ka instas jälgima. Selle nimekirja alusel soovisime minna Coelho da Rocha'sse, aga see oli kahjuks 23. detsembril kinni. Seega vaatasime ringi ümbruskonnas, kus oli väike turg erinevate söögikohtadega ja palju restosid. Valisime ühe, kus oli järjekord ukse taga ja jäime igati rahule :) Seal piirkonnas oli muide palju erinevaid puupüsti täis söögikohti, mis kõik olid ka väga taskukohased


Kuigi on palju erinevaid toredaid linnaosasid, siis kohalikud soovitasid kindlasti Alfama's käia, sest see pidi kõige ehedam ja autentsem olema.



Üks lemmikhotell tekkis meil ka:) Nimelt Autograph Collection Fontecruz Lisboa jättis tõeliselt hea mulje - mõnus suur ja stiilne tuba, superhea asukoht (linna peaallee Avenida de Liberdade ääres), väga hea hommikusöök ja suurepärane teenindus. Kusjuures, rikkalikus hommiku-buffet’s oli alati ka imehäid saiakesi ümber nurga asuvast Laduree kohvikust. Kohvikus me ise küll ei käinud (keskendusime ikka kohalikule toidule ja küpsetistele - küll Pariisis olles saab sinna ka taaskord minna), kuid sealt pärinevaid värskeid suus sulavaid küpsetisi (eriti hea oli pistaatsia-croissant) sõin küll igal hommikul mitu tükki.

Kuigi jõudsime õnneks päris mitmesse muuseumi, siis käimata jäi seekord kahjuks maailma suurimas keraamiliste plaatide muuseumis. Mitmest kohast lugesin hommikusöögisoovitust Comoba Lisboa osas, kuid kahjuks ise sinna ei jõudnudki. Lisaks soovitati veel sellist terrassibaari, kus pidid küll suht suvalised kokteilid olema, aga supervaated linnale:
Topo Chiado
Terraços do Carmo, 1200-288 Lisboa, Portugal
+351 21 342 0626

teisipäev, 21. jaanuar 2020

Toitainerikas jäine maius mango ja pohladega



Kõigepealt tahaksin soovitada kõigile minna kinno! Kuigi hetkel on kinos palju häid ja väga häid ning juba igasuguseid auhindu võitnud filme (soovitan kindlasti nt “Jojo Rabbit” ja “Bombshell” ära vaadata), siis Fred Jüssist rääkiv film “Olemise ilu” lihtsalt on selline, mida iga eestlane võiks näha ja just suurelt ekraanilt. Siin on sellest ka kirjutatud ja kes tahab, saab treilerile pilgu peale visata. Ühest küljest näeb selles filmis imeilusat Eestimaa looduse aastaringi, teisest küljest aga juhib see taaskord tähelepanu meie kõigi murele metsade pärast. Minu jaoks on täiesti uskumatu ja erakordselt kurb, milline metsade rüüstamine (no sõna otseses mõttes rüüstamine!) hetkel toimub. Lageraiega hävitatakse ju kogu ökosüsteem, mitte ainult kõiki puid ei võeta maha. 

Kõikvõimalikud erinevad teadlased, ornitoloogid, zooloogid jne jne on selle hävitustöö vastu sõna võtnud, rääkimata loodusfotograafidest ja -huvilistest, kultuuritegelastest, kirjanikest jt, aga tundub, et käputäis ametnikke, RMK ja metsaärikad saavad teha meie kunagise imeilusa loodusega lihtsalt 1:0 ning kõik, mida meie saame selle peale teha, on lihtsalt ahastada ... 

Aga et tänane postitus liialt minoorseks ei läheks, siis lisan ka paar tragikoomilist lugu kõige tõsiselt võetamast uudistekanalist;-) Nimelt RMK vahetab vanad inimesi segadusse ajavad sildid välja, sest metsa saab nendes kohtades alles 50 a pärast näha, ja sellest, kuidas viimane puu maha võeti, sest Eestil on ju puitu vaja! Naljakas, kuidas viimane “uudis” omast ajast ees on - nüüd räägib täpselt sama juttu RMK juht, mis selles “tõsises” artiklis metsaärikas:D Ja ometi võiks olla RMK see, kes metsa majandab heaperemehelikult ja jätkusuutlikult lähtuvalt sellest, et looduslik mitmekesisus ja ökosüsteem säiliksid võimalikult suures ulatuses, mitte ei hävita meie kaunist loodust hullemas tempos, kui mõned ahned ajude ja südametunnistuseta eraomanikud. 

Muide, nägin mullu esimest korda elus karu väljaspool loomaaeda. Karupoeg kihutas risti üle Narva maantee mõnikümmned meetrit meie autost eespool nii, et ei jõudnud isegi pilti teha. Iseenesest võiks ju selle üle rõõmustada, kui ei teaks, et vaesed loomad satuvad autoteedele jm just selle tõttu, et neilt elupaigad ära võetakse, nagu räägib teiste hulgas ka Aleksei Turovski

Olen maal vanaema juures olles käinud väiksena kaasas metsas, kui "puid tehti", aga seda leidis aset esiteks varakevadel (enne lindude saabumist) ja teiseks jäi mets ikka pärast vajaliku koguse puude langetamist alati alles. Ei kujuta ette, et keegi, kes oma metsa armastab ja tahab seda tervikuna säilitada, käituks kuidagi teistviisi ehk vastuolus kõigi heade tavade ja terve mõistusega. C.R. Jakobson kindlasti pööraks hauas teist külge, kui seda hävitustööd näeks. Või on see kõik selleks, et kellelgi on veel põrand puudu??? Ilmselt see absurdne Jakobsoni ja põranda nali läheb ajalukku, aga selle üle on juba nii trüki- kui ka mujal meedias nii palju naerdud, et las ta jääda ... Aga see “intelligentne” Jakobsoni-nali (mõeldud oli see vist tõsiselt) on ka muidugi äärmiselt kõnekas, eelkõige suhtumise koha pealt. 

Lõpetuseks võiks aga tsiteerida Fred Jüssit, kes mainis filmis ka seda, et looduse hoidmine ja hindamine näitab maa arengu- ja kultuuritaset (täpset sõnastust kahjuks ei mäleta). Meie paistame olevat paraku selles osas tõelised metslased (ehk kultuuritud, toored ja harimatud barbarid) ... Nägin oma lemmiksaatest OP, et ka Valdur Mikital tekkis Eesti metsades toimuvat nähes samuti küsimus, kas oleme kultuurrahvas või mitte. Kes looduses armastab käia, teab sellele küsimusele kahjuks isegi vastust :(


Selle postituse maius sai seekord tehtud nendest asjadest, mis mul sügavkülmas on. Muuhulgas on seal alati ohtralt pohli, sest pohlal käimine on üks mu meelistegevusi. Erinevalt mustikatest ei määri need käsi ja nende puhastamine on ka päris mugav :)

Pole vist vaja mainida, et metsad, kus pohlal käime, ei ole sugugi (riiklikust) hävitustööst puutumata jäänud ja vaatepilt on kohati õõvastav. Kuid koledaid pilte kunagisest imelisest põlismetsast, millest nüüd vaid köndid järel, ma loomulikult tegema ei hakanud, kuid see-eest superkasulikest, maitsvatest ja megafotogeenilistest pohladest sai küll mitmeid klõpse :)


Muide, sellel pildil on üle 20 liitri pohli, mis 3 eriti kiiret naist (mina nende hulgas) tunnikesega metsas korjasid :)


Jäätis on üks mu lemmikmaiuseid, mida võin päris suures koguses süüa :) See siin pole küll nö päris jäätis, kuid vahelduseks, kui soovin tervislikumalt maiustada, teen seda maiust külmutatud banaanidest. Mul on blogis päris mitu erinevat varianti, kuidas banaanijäätist teha, kuid see on täitsa esmakordne katsetus. Kuna tuli väga hea, siis tegin pildi ära ja panen ka tegemisõpetuse kirja - loodetavasti annab ideid teistele ja endalgi hea vaadata teinekord, kuidas on võimalik tervislikku desserti teha:)

Mett või meelepärast siirupit võid panna nii jäätise sisse kui ka niristada peale. Mina eelistan teist varianti, sest enamasti ma tahan seda üldse ilma lisatud magusata (puuviljad on niigi magusad) ja eelistan igal juhul neil juhtudel, kui magusama järele isu on, pigem ise pisut juurde lisada. 


Vaja läheb:
2 suurt külmutatud banaani
200 g külmutatud pohli
200 g külmutatud mangot
2 dl maitsestamata jogurtit
2-3 sl vedelat mett (soovi korral)

Banaanid peaksid olema u 1-2 cm tükkideks lõigatud ja läbi külmunud (pane need sügavkülma vähemalt päev enne). Aseta kõik komponendid köögikombaini ja töötle ühtlaseks kreemjaks massiks. Pool kogust söö kohe ära, ülejäänud pool aseta karpi ja pane sügavkülma järgmist korda ootama, kui magusa isu peale tuleb ;-)