esmaspäev, 30. detsember 2019

Kasukasalat - vana hea klassik igaks elujuhtumiks :)


Kui keegi homsele aastavahetuse lauale midagi kerget ja head, aga samas kodust otsib, siis mul on siin kohe üks retsept pakkuda :) Kasuka salat on tõeliselt mõnus vana kooli klassik, mis sobib nii jõulu- kui ka aastavahetuse lauale ja üldse igaks pidu- ja argipäevaks;-) Minu arvates on see aedviljarikas salat tervislik ja toitev ning rammusate pühaderoogade vahele väga meeldiv vaheldus. 

Kasuka salat on loomulikult kõige parem ise tehtuna, aga see on üks neist vähestest salatitest, mida olen vahel nõus sööma ka nn valmistoiduna. Nimelt on see olemas Tallinna Lennujaama Lounge’is - varem oli maitsvam, kuid viimati (umbes paar nädalat tagasi, kui Portugali lendasin) oli suuremas topsis, millel nii palju hapukoorekastet peal, et see tappis salati täitsa ära. Kahju! See oli muidu selline mõnus amps, mida me alati enne lendu sõime viimase eestipärase roana ... Seda muidugi juhul, kui saada õnnestus, sest alati salatit letis polnud. Kuna aga P-l, kes ei saa gluteeni süüa, seal saiarohkes menüüs suurt midagi võtta pole, siis selle aasta 24. veebruaril (NB! Vabariigi aastapäeval) Taisse lendama hakates ta uuris, et ega juhuslikult seda kasukasalatit enam ei ole (ikka juhtub, et mõni asi on otsas ja seda juurde tuuakse). Kuri tädi käratas selle peale, et see on hommikust saadik olnud olemas, mis te veel loodate, et nii hilja seda saab! See oli päris suur ehmatus meile mõlemale, sest meie väikses hubases lennujaamas on reeglina hästi sõbralik teenindus. Ainus koht, kus see nii ei ole, on lounge, mis on parajalt paradoksaalne, sest tegelikult oleks loogiline ju vastupidine ... :) Olen juba mitu aastat reisides enamasti enne lendu lounge’is istunud ning kuigi riigiti toidu- ja joogivalik väga suurelt varieerub, siis üks asi, mis alati neid ühendab, on hästi sõbralik ja viisakas teenindus. Selles osas on Tallinna Lennujaam kahjuks erandiks:( Kusjuures, hiljuti laevafirmasse lahkunud naisjuht oli igati võimekas ja ma alati imestasin, et kuidas kõik muu on muidu nii hästi (võrreldes just varasemaga) ja teenindus läheb järjest sõbralikumaks, aga lounge on ikka püsivalt kehvake ... Nüüd aga vaatasin, et tegelikult oli aasta alguses veel hästi, sest viimasel korral oli ka salatilett eemaldatud ja toiduvalik veelgi nigelamaks jäänud. Kurb! Paljude jaoks on see just viimane koht enne meie riigist lahkumist ning kuigi muidu on lennujaamas palju toredaid kohvikuid, siis lounge’i külastades jääb küll väga niru mulje meie teenindus- ja toitlustuskultuurist ... :( 

Aga rääkides sellest imeheast Kasukast, siis retsept ilmus paar nädalat tagasi Nädalalõpuleht LP-s koos suus sulava kringli retseptidega. Salati retsepti kogused on suhteliselt paindlikud, seepärast ei ole neid ma seekord grammitäpsusega kirja pannud, vaid pigem olen seda teinud tõlgendusruumi jätvalt. Aedviljad võid pehmeks aurutada või keeta puljongi sees, et need eriti maitsekad oleksid.

Kuigi traditsiooniliselt on Kasukasalat kihiline, siis mina olen teinud ka nii, et kõik komponendid kokku seganud - see on puhtalt maitse asi ja rohkem nö esteetiline vahe, sest maitseomadusi see ei muuda, kas salat on serveeritud kihiti või kõik ühes suures kausis koos.

Salat:
300-400 g õrnsoola heeringat
1 keskmine või suurem sibul
5 marineeritud kurki
4 suurt keedetud kartulit
5 keskmist keedetud porgandit
3 keskmist või suuremat keedetud peeti
5 keedetud muna

Kaste:
200 g majoneesi
300 g hapukoort
1 sl sinepit
vajadusel soola
0,5 tl suhkrut
värskelt jahvatatud musta pipart
paar peotäit maitserohelist katteks

Lõika heeringas, sibul, kurk ja kartul väikesteks tükkideks. Porgand ja peet lõika samuti väikesteks tükkideks või riivi jämeda riiviga. Muna tee kahvli või munalõikuriga pudiks. Sega kastme komponendid kokku; haki maitseroheline.

Võta suur klaaskauss või vaagen või väikesed klaasist pokaalid vm anumad. Lao tükeldatud komponendid (kartul, kurk, porgand, peet, sibul ja heeringas) kihtidena anumasse.

Vala kaste salatile, puista peale hakitud muna ja maitseroheline ning aseta külma maitsestuma. Salatil soovitatakse enne serveerimist lasta maitsestuda vähemalt mõned tunnid, veel parem üle öö.

teisipäev, 17. detsember 2019

Piparkoogihõnguline kõrvitsa-juustukook


Sel aastal tulevad jõulud teisiti! :) Kui ma muidu igal aastal samal ajal kirjutan blogis, kui väga mulle ikka jõulud meeldivad, kodu on juba ammu kaunistatud ja jõululaulud on igapäevaelu lahutamatu osa, siis seekord ei ole mul absoluutselt jõulutunnet. Ja ei tule ka:) Sõidan juba homme ära soojemasse kohta (need, kes mu instat jälgivad, näevad reisi kohta lähemalt) ja pääsen sellest jubedast ilmast ning - mis peamine - remonditavast kodust :) Kui ikka kapitaalremont kodus ette võtta, siis on “mõnus” sega-summa-suvila koos ohtra ehitustolmu, kilede, pappide, tellingute jms garanteeritud. Lisaks veel mööblihunnikud mitte remonditavates tubades (ehk neis, kus remont juba valmis või ei ole veel peale hakanud), kuigi mul on teadlikult suht vähe mööblit, sest ma vihkan täistuubitud elamist ja armastan avarust ja õhku, seega olen aastate jooksul proovinud nii vähe  kui võimalik mööblit soetada ning nii palju kui võimalik jätta vaba ruumi. Kahe korruse, veranda ja keldri olemasolul on see õnneks täitsa teostatav missioon olnud :) Õnneks läheb remont mu reisil oleku ajal edasi, niiet koju tulles ei ole eriti palju enam “kannatada” jäänud ... :)

Aga rääkides hoopis koogist, siis see on üks tõeliselt hea kreemja juustutäidisega vürtsikas maius, milles nii põhi kui ka kate annavad krõmpsu ja karamellist nüanssi juurde. Sobib loomulikult ideaalselt jõuludeks :) Saab ära kasutada nii alles jäävaid piparkooke kui ka viimased kõrvitsad. Või hoopis võtta välja karbike sügavkülma pandud kõrvitsapüreed, sest kaugel see kevadki enam on!?! :)

Retsept ilmus mõned nädalad tagasi Postimehe vahelehes Maa Elu, kus sel nädalal on minult üks lihtne ja maitsev seasisefilee ahjuaedviljadega. Ühtlasi räägin ka pisut sealiha kasulikkusest. Seega soovitan neljapäeval poest ajaleht Postimees kaasa haarata ;-)

Selles küpsetises tasuks kasutada kiirkaerahelbeid, sest need küpsevad ettenähtud aja jooksul ilusti läbi. Kui sul on aga kodus vaid nö tavalised (nagu mul endalgi), siis võid neid korraks (paar sekundit) köögikombainis töödelda, et saada neid väiksemaks. 

Kardemon ja ingver annavad täidisele vürtsikust juurde, kuid need võid ka ära jätta või nende asemel hoopis pisut rohkem kaneeli lisada, kui soovid. Samuti võib koogi sisse ka purustatud nelki või muskaatpähklit panna, kuid kumbagi maksimaalselt pool teelusikatäit. Kõik vürtsid võid aga asendada 2-3 tl pipakoogimaitseainega.

Selle koogi puhul sobib katte jaoks väga hästi pruun suhkur, kuna see annab karamellisust, kuid vabalt võid kasutada tavaliselt valget suhkrut nagu täidises. 

Koogi küpsemise ajal on soovitav ahju mitte avada. Ukse lahti tegemine alandab temperatuuri, mistõttu kook vajub ja mõraneb pealt. Sama juhtub ka siis, kui kooki liiga kaua küpsetada, mistõttu keera kuumus kinni kohe, kui kook on keskelt veel kergelt võdisev, kuid mitte päris tahenenud.  Üleküpsetatud juustukook on seest kuiv ega ole mõnusalt kreemjas. Juustuküpsetisel aeglaselt jahtuda laskmine peaks samuti aitama koogi pragunemist vältida. 

Põhja eelküpsetamine tagab selle krõbeduse, kuid selle võib ka vahele jätta - maitseomadusi see ei mõjuta. Küll aga hoiab aega kokku, sest küpsetatud põhi tuleb enne täidise peale panekut täielikult maha jahutada, et see ikka krõbe jääks.

Kasutasin poest leitud gluteenivabu piparkooke; jahudest riisijahu ja kaerahlebed olid samuti gluteenivabad. Seega soovi korral saavad seda küpsetada ka need, kellele gluteen on vastuvõetamatu.


Põhi: 
80 g võid
300 g piparkooke vm küpsiseid

Tükelda või ja sulata. Aseta küpsised köögikombaini ja töötle ühtlaseks puruks. Võid need purustada ka pudrunuiaga. Sega küpsisepuru sulatatud võiga läbi ja suru purutainas ette valmistatud (võiga määritud ja jahuga üle puistatud või küpsetuspaberiga kaetud) neljakandilisse u 20X30 cm suurusesse vormi ühtlase tihke kihina (supilusikas on hea abivahend). 

Küpseta põhja 180 kraadi juures 8 minutit. Võta ahjust ja lase enne täidise peale panekut täielikult jahtuda.

Täidis:
600 g toasooja toorjuustu
200 g suhkrut
4 suurt toasooja muna 
200 g toasooja hapukoort
1 sl brändit või konjakit vm kanget alkoholi
400 g kõrvitsapüreed
1 sl nisu- või riisijahu
1-2 tl jahvatatud kaneeli
1 tl peenestatud kardemoni ja 0,5-1 tl jahvatatud ingverit (soovi korral)

Vahusta toorjuust visplit kasutades suhkruga, lisa edasi vahustades ükshaaval munad, lisades järgmise, kui eelmine on segunenud. Seejärel sega hulka hapukoor, alkohol, kõrvitsapüree, jahu ja maitseained.

Laota täidis jahtunud põhjale ja küpseta 170 kraadi juures 30-40 minutit, kuni täidis on piisavalt tahenenud, et katte saaks koogile puistata.

Metspähklikate:
100 g sarapuupähkleid
80 g nisu- või riisijahu
100 g (pruuni) suhkrut
50 g kiirkaerahelbeid
1 tl jahvatatud kaneeli
100 g külma võid

Töötle sarapuupähkleid (ja vajadusel ka kaerahelbeid) köögikombainis või haki noaga väiksemaks. Lisa ülejäänud ained ja tükeldatud või ning töötle ühtlaseks puruks. Võid kõik kokku hakkida ka noaga või hoopis sõrmede vahel pudista. Hoia katet kuni koogile laotamiseni külmkapis. 

Laota kate ühtlaselt koogile ja küpseta ahjus 170 kraadi juures veel 30 minutit kuni kook on äärtest tahenenud kuid keskelt veel kergelt võdisev. Tee ahjuuks praokile (vajadusel jäta pajakinnas ukse vahele) ja lase koogil umbes tunnike ahjus jahtuda. Võta ahjust, jahuta täielikult ja aseta enne söömist mõneks tunniks külmkappi.


kolmapäev, 11. detsember 2019

Oliiviõli ja juustuga leib (gluteenivaba)



Need vähesed retseptid, mida mul üldse õnnestub viimasel ajal kodus remondi käigus teha, on kõik mõeldud kuskil avaldamiseks, seega vaatasin igaks juhuks blogi draft’ide hulka. Kuna mul on mustandeid siin juba sadu, siis alati midagi leiab, mille puhul olen retsepti juba jõudnud valmis teha ja vahel isegi toidu ära pildistada. Õnneks vähemalt ei tee ma remonti ise, aga see, et terve elamine on pappi ja kilesse mähkunud ning õhk ehitustolmust paks, on piisav põhjus kodust evakueerumiseks ja mujal varjupaiga otsimiseks ... :)

Mul on blogis igasuguseid gluteenivabu leibasid juba päris palju, aga siin on üks uus variant, mida vahelduse mõttes olen vahel küpsetanud. Pildistasin selle saia juba augustis 2017.a. ja sättisin fotole ka topsi Merevaiku, mida mulle just saadeti selle 50. juubeli puhul. Tegemist on täitsa kultusliku tootega, mida on katkematult toodetud üle poolesaja aasta. Seetõttu olin sellest  retsepti juures allpool natukene kirjutanud. Merevaik on nimelt esimene Eestis välja mõeldud sulatatud juust, mida toodetakse aastas 50 miljonit topsi. Pikalt laagerdunud juustude segust valmistatud määrdejuust ei sisalda säilitusaineid ning selle sees olevat alati kodumaine või, mitte taimerasv. Pealegi sobib sulatatud juust hästi sellele soojale pehmele saiale määrimiseks, sest erinevalt külmast kõvast võist on see ka otse külmkapist võetuna veniva struktuuriga ega nö lõhu saia.

Kodu saab juustu ja ürtidega saia küpsetades täis superhead lõhna ja kui seda esimest korda tegin, sai see kohe kiirelt otsa lähitundidel ehk veel soojana. Peangi ära mainima, et see küpsetis on maitsev ja eriliselt pehme, samas pealt krõbeda koorikuga, just samal päeval; järgmisel päeval on ta juba pisut kõvemapoolsem ja minu arvates parim just röstituna. 

Juustudest olen kasutanud nii Andre Farmi kui ka Old Saare juustu, mis mõlemad Eesti parimaks toiduaineks valitud (Old Saare 2017 ja Andre Farmi oma 2018). Tugevamaitselised ja kõvemapoolsed juustud on selles leivas väga head. Ja minu arvates on supertore, et meil on omal nii head kodumaised juustud olemas! :)



Vaja läheb:
150 g maisijahu
160 g toortatrajahu
2 tl küpsetuspulbrit
1 tl soola
1 sl (pruuni) suhkrut
1-2 peotäit päevalille- vm seemneid
1 tl kuivatatud ürdisegu (Santa Maria) või 0,5 tl kuivatatud tüümiani või punet
2 muna
2 dl piima
1 dl oliiviõli
100-150 g riivitud juustu

Sega sõelutud jahud küpsetuspulbri, soola ja suhkruga. Lisa peotäis päevalilleseemneid ja ürdisegu. Klopi munad kergelt lahti ning sega piima, õli ja riivitud juustuga läbi. Lisa jahusegu ja sega ühtlaseks tainaks.

Tõsta tainas võiga määritud ja jahuga ülepuistatud vormi, mille põhjas on küpsetuspaberi riba. Silu pind, puista peale teine peotäis seemneid ning küpseta ahjus 200 kraadi juures 30-35 minutit, kuni sai on pealt krõbe ja sisse torgatud tikk tuleb puhtalt välja. Auruahju korral võid kasutada funktsiooni "niiskus madal" ja sel juhul peaks ahju temperatuur olema 180, kuid aega kulub sama palju.

Lase leival 10 minutit vormis taheneda ja tõsta seejärel restile jahtuma. Jahtunud leiba hoia toidukilesse või paberisse mässituna või õhukindlas anumas toatemperatuuril.



pühapäev, 8. detsember 2019

Suus sulav šokolaadivaht


Selle šokolaadi-mousse’i retsepti pidin blogisse postitama juba paar nädalat tagasi :) Ja plaanisin seda teha ka reedel ja eile ja täna ... :D Aga alles nüüd tundub, et lõpuks saab see üles. Ma ilmselt pole ainus, kellel pidevalt jube kiire on - tähtajad, kohustused, üritused, trennid, sõbrad, söögi tegemine, pesu pesemine, koristamine jne jne. Kuna blogipostitustel mul reeglina tähtaega pole (keegi ei ütle, et mis ajaks peab retsept üles saama), siis see on see kõige viimane asi, mis alati tehtud saab. Ma isegi jõuan vahel kinno (eile nt käisin ülihead filmi “Knives Out” vaatamas, kus Daniel Craig superlaheda rolli teeb) ja raamatuid lugeda (alustasin just mõned päevad tagasi Elton Johni elulooga “Me” ja see on tõeliselt nauditav teos), kuid nii palju on kogu aeg teha, et ega nädalavahetuselgi õieti aega hinge tõmmata pole. Aga samas ma ei kurda ka!:) Esiteks olen kõik kohustused endale suurima hea meelega ise võtnud ja teiseks ma endiselt hullult armastan seda, mida teen, niiet see töö ikkagi ei tundu mulle nii väga töö moodi töö ... Vahel olen loomulikult väsinud või magamata või kuhjuvate tähtaegade tõttu kerges stressis, kuid samas arvan, et kõik, mida teen, on nii lahe, et ausalt öeldes ei tunne, et vajaksin taastumiseks ja puhkamiseks tervet nädalavahetust. Pigem ei oskagi vist päris vaba nädalavahetusega enam midagi peale hakata (siis ilmselt peaks juba mõtlema, kuida seda sisustada?!?), vaid olen harjunud, et muudkui kirjutan, kokkan ja pildistan :) :) :) Ka nö vabal ajal ;-)

Muide, kuulan just enda jõululaulude kogumikku Spotify’s (see on avalik ehk kõik, kes tahavad, saavad osa) ja avatasin ka siit ühe Elton John’i loo (“Step into Christmas”). Tema eluloost rääkiv film “Rocketman” oli üks mu selle aasta parimaid filmielamusi ja Eltonit kehastanud Taron Egerton lihtsalt megaandekas näitleja ;-)

Mulle šokolaadikreemid, - vahud, -mousse’id jms hullult meeldivad, seega on siin blogiski juba terve hulk lihtsaid retsepte kirjas. Näiteks see valge šokolaadi ja vaarikakastmega vaht sobib kindlasti jõululaualegi; selles tumeda šokolaadiga vahus aga saab ära kasutada seisma jäänud banaanid. Seekord aga tegin eriti lihtsa šokolaadivahu, millega saavad hakkama lapsedki. Ilmus see retsept koos teiste lihtsate maiustega isadepäeva puhul Nädalalõpuleht LP-s. Kuigi kerge valmistada, on see siiski tõeliselt hea ja passib kindlasti suurepäraselt pühade ajal maiustamiseks. Seda eriti juhul, kui soolasega on juba piisavalt vaeva nähtud ja magusaks on soov valmistada midagi hõrku, millele samas liigselt aega ei kulu.

Mandlid on röstituna aromaatsemad ja sügavama maitsega. Selleks kas kuumuta neid pidevalt segades kuival pannil mõned minutid või laota ahjuplaadile ja küpseta ahjus 180 kraadi juures u 5 minutit. Ole ettevaatlik, et neid kõrbema ei lase, sest see juhtub päris kiirelt. Mandlid võib asendada ka saraupuupähklitega. Pärast ahjus röstimist (kulub ligi 10 minutit) hõõru nendelt sõrmede või köögirätiku vahel kindlasti koor maha.

Vaht:
200 g piimašokolaadi
3 dl vahukoort

Šokolaadikate:
80 g tumedat šokolaadi 
1 dl vahukoort
2 sl mett
1 sl rummi, brändit või kohvi (soovi korral)
u 30 g (röstitud) mandleid peale raputamiseks

Aseta tükeldatud šokolaad koos 0,5 dl vahukoorega kaussi ja sulata vesivannil. Sega ühtlaseks massiks ja jäta jahtuma. Vahusta ülejäänud vahukoor tugevaks vahuks ja sega pool sellest õrnalt šokolaadi hulka. Seejärel sega õrnalt hulka ülejäänud pool vahukoorest. Jaga segu 4-6 anuma (desserdikauss, pokaal vms) vahel.

Katte jaoks tükelda šokolaad, aseta kaussi ning lisa mesi ja soovi korral ka alkohol või kohv. Aseta vahukoor paksupõhjalisse kastrulisse ja kuumuta peaaegu keemiseni. Vala kuum koor kohe šokolaadile ja lase umbes minut seista. Seejärel sega õrnalt ühtlaks. Kui segu on veel soe, lase sel pisut jahtuda. Jaota kate võrdselt anumate vahel ja puista peale tükeldatud mandlid. Aseta dessert vähemalt kaheks tunniks külmkappi tahenema.

neljapäev, 5. detsember 2019

GM-viljad (GMO-d) ei ole kahjulikud!

Käisin hiljuti Saksamaal konverentsil Future Farming Dialogue Tomorrow Belongs to All of Us, kus 40 riigi farmerid, (toitumis)teadlased, professorid ja ajakirjanikud arutasid teemadel, kuidas leida tasakaal toidu tootmise ja meie planeedi loodusressursside säilitamise vahel. Kuigi eemalt vaadates  (ehk neile, kes ise tegelikult põllumajandusliku tootmisega ei tegele) võiks ideaalis justkui  kogu põllumajaandus olla mahe ja mõndade jaoks isegi “nii, nagu vanasti", on paraku selge, et selle mineviku “vana hea” hobuse ja kondijõu abil töötamise juurde enam tänapäeval tagasi keegi minna ei soovi. Vähemalt mitte need, kel endal talumajapidamine olemas :) Eriti veel arvestades tänapäevaseid tehnoloogilisi jm lahendusi ning kolme suurimat põllumajanduse väljakutset:
1. kliimamuutused;
2. kasvav rahvastik;
3. piiratud loodusressursid.

Põhiküsimus põllumajanduses ongi tänapäevael, kuidas säilitada loodust ja toota loodusvara võimalikult vähekahjustaval viisil, samal ajal aga kõik inimesed ära toites.

Kliimamuutuste puhul on farmerite jaoks kõige hullem määramatus. Ilmaennustused ei pea enam paika ja nendega ei saa arvestada; ühes kohas on suured põuad, teises üleujutused jne jne. Väga palju saagist Põhja-Ameerikas (USA ja Kanada) hävineb just drastiliste ilmastikuolude tõttu. Samas isegi kui Euroopas elades rahvastiku suurenemist eriti ei märka, siis India, Hiina jt riigid, kus inimeste arv ületab juba niikuinii miljardi(!!!) piiri, on elanikkond plahvatuslikult kasvanud ja need piirkonnad kannatavad veelgi enam ülerahvastuse käes. Viimase 13 aastaga on maailma lisandunud miljard inimest! Igal aastal tuleb maailma juurde u 80 miljonit inimest ja aastaks 2050 on meid tõenäoliselt 10 miljardit.

Üks asi, mida konverentsil mainiti ja mille kohta olen viimasel ajal usaldusväärsetest allikatest lugenud, on GMO (Genetically Modified Organism). Kahjuks ei olnud GMO küll eraldi teemana kavas, küll aga tuli see põgusalt jutuks seoses mõne teise teemaga, näiteks maisi kasvatusega, kuna USA-s on nüüd juba paljudes farmides kasutusel lühike (st oluliselt lühem kui tavaline) GM-mais, mis peab paremini vastu tormidele jm ilmastikutingimustele, mis muidu põhjustasid saagi hävinemise. Tornaadod ja põuad on ühed sagemini esinevad ilmastikumuutused, millega talupidajad Ameerika kontinendil peavad rinda pistma ning tänu lühemale ja tugevamale varrele on mais üle elanud ka suured tormid, mis tavapärase kõrge maisi maha murravad. 

Olen viimasel ajal GMO-de (ehk organismide, kelle pärilikkustegureid on tänapäeva biotehnoloogia abil muundatud viisil, mida looduses ei esine) kohta päris palju lugenud, siis mõtlesin mõningaid teaduspõhiseid artikleid ka blogis jagada. Saan küll aru, et sellest teemast hetkel rääkimine - eriti juhul, kui see on positiivses võtmes - on umbes sama, mis mõned aastad tagasi tõdemine, et gluteen ei ole tegelikult paha, kuid mis teha ... Keegi peab ju alati see esimene olema, kes teema puhul otsa lahti teeb ... :)

See on uskumatu (ja muidugi hullult tore!) kui popiks Eestis on viimasel ajal kvaliteetseid saiatooteid valmistavad pagarikojad, -ärid, restod jms saanud. Olen muidugi ise neist, kes selle trendi tõusule oma meeletu saialembusega pidevalt kaasa aitab:D Mind võib näha nii Röstis, Kozebue Bakery’s kui ka mujal saiapätse, kaneeli- jm saiakesi ostmas; Bekkerist ja Moonist pirukaid soetamas; nüüd, kui on olemas Kaja Pizzaköök, olen hakanud pitsat sööma, ja (liiga) sageli igal hommikul värskelt valmistatud makaronidest tehtud imemaitsvat pastat nautima pärast seda, kui Kopli tänava algusesse saabus Jahu restoEndises Põhjala tehases asuva Karjase saia toodete järele aga looklevad pikad järjekorrad (uskumatu, et praegusel ajal on veel defitsiitseid kaupu ja käib tõeline “saiamöll”) :) Niiet soojad saiad lähevad nagu soojad saiad :D Ja tuleb ilmselt nõus olla ühel naljakal dieedisaidil kirjutatuga, et “gluteen - rahvavaenlane#1 nisutooted on oma sandistavad kombitsad ajanud sügavale ühiskonda” :D :D :D

Nali naljaks, aga räägin (käsitöö) saiatoodete tohutust populaarsusest just seetõttu, et ei ole kuigi kaua aega möödunud sellest, kui kirjutasin nii Nädalalõpuleht LP-s kui ka blogis, et terve inimene ei pea gluteeni vältima. Tookord said mõlemad lood väga palju tagasisidet, tometusse saabus isegi kiri ühelt isehakanud “eksperdilt” ja paar inimest ründas mind nii mu enda blogi kommentaaruimis kui ka ühes FB foorumis. Muide, üks neist inimestest oli Tervise Arengu Instituudi (TAI) töötaja! TAI peaks aga teaduspõhist lähenemist toitumisele propageerima, niiet ma loodan, et see ei ole nende ametlik seisukoht. Viitan väga sageli nii artiklites kui ka blogis TAI (eelkõige siin olevale) infole, mis siiani on kõik õnneks adekvaatne olnud. Väike kahtlus on muidugi alati hinges pärast seda gluteeni-teemat, aga õnneks pole siiani pseudoteadust TAI veebilehelt avastanud ja jääb lootus, et see oli vaid ühe töötaja isiklik võitlus “paha” gluteeni vastu ...

Aga miks ma üldse seda vana “unustatud” gluteeniteemat meenutan, on see, kuidas võib ühest väga ebapopulaarsest asjast (jah, see gluteenitalumatus oli vahepeal moehaigus, kuigi vältima peaksid seda vaid need, kellel on tsöliaakia või arsti poolt kindlaks tehtud talumatus/allergia), saab kiirelt väga popp asi ehk mood läheb mööda ja pseudo”info” saab ikkagi lõpuks ümber lükatud. Ma usun, et sama  saab olema ka GMO-de puhul. Sest kõige põhjal, mida olen teaduspõhistest ja usaldusväärsetest allikatest lugenud, saab järeldada, et mingit alust neid karta ei ole. 

Olen võtnud suuna, et nii blogis kui ka kõigis artiklites erinevatele väljaannetele lähtun vaid teaduspõhisest infost, usaldan teadlasi ja arste (kui vastava ala spetsialiste) ning umbluu-lehtedelt “teavet” ei omanda. Ka selle teema puhul lugesin kümneid artikleid erinevatest teaduspõhistest allikatest ja tegin endale teemat nii palju selgeks, kui vähegi võimalik. Sellest hoolimata lasen pigem rääkida teistel (hästi palju viiteid on siin postituses), sest info läbi töötamine ei tee veel minust eksperti, kellel võiks teemast mingi “arvamus” olla :)

Alustada võiks sellest, et sain alles hiljuti sellest artiklist teada, et teadlaste avastuse kohaselt on mitmed taimed juba looduslikult GMO :) Nö teaduslik konsensus on, et geenidega laboris “töötamine” ei ole kuidagi kahjulikum kui muutuste esilekutsumine traditsioonilise sordiaretuse kaudu (nt kuidas suurest hundist sai nunnu pisike sülekoerake?), kuid samas võib GMO-del olla eeliseid suurema vastupanu võime osas ilmastiku tingimustele (sh vaja vähem pestitsiide kasutada) ja suurema toitainerikkuse osas. Siiani ei ole ühtegi tõendit, et mõni inimene oleks haigestunud või keskkonnale oleks kahju tekkinud, kuid kuna GM-viljad on suhteliselt uus nähtus, on ka liiga vara teha laiapõhjalisi järeldusi. TÜ teadur Tuul Sepp on kirjutanud väga hea artikli ja see tasub kindlasti läbi lugeda. Samuti tasub lugeda intervjuud Toivo Maimetsaga, kes ilmselt tutvustamist ei vaja. Ei ole alust väidetel, et GMO on  iseenesest kahjulik. See juba aastal 2008 ajalehes Sirp ilmunud artikkel on muideks väga hea - seletab hästi lahti nii poolt- kui ka vastuargumente. Ja kahjuks on siin ka tõdemus, mida olen korduvalt mujaltki kuulnud: rahvastiku kasvu arvestades on pikemas perspektiivis valida pestitsiididega mürgitatud toidu, GMOde ja nälja vahel. Et GMO vilju tuleb vähem või üldse mitte “mürgitada”, olen muide mitmest kohast lugenud, sh siit.

Nagu ka kliimamuutuse osas, mis samuti lisaks teadusele kätkeb suurt raha, võimsaid korporatsioone, meeletut lobitööd, äraostetavaid või teadust ignoreerivaid poliitikuid, vandenõuteoreetikuid jne jne üle maailma, ei ole ka GMO-de osas siiski päris 100%-list konsensust, kuid ikkagi üle 90% teadlastest on arvamusel, et GMO-d ei kujuta inimese tervisele ohtu. Vaidlus nende üle, nagu nt vaksiinide puhulgi, pole mitte teaduslik, vaid ideloloogiline ja emotsionaalne, nagu kirjutab üks mu lemmikteadlasi Yvette d’Entremont (SciBabe) ühe dokumentaalfilmi (mis ka ETV-s oli) selgituseks. Teadus ei eksisteeri vaakumis, niiet kui pead teadust tõepäraseks kliimamuutuse osas, siis peaksid seda laiendama ka GMO-dele, arvab SciBabe. Teadusel pole niikuinii vahet, kas sellesse uskuda või mitte :) Kui aga kliimamuutuste osas on küsimus, kus tekib see vastuseis ja -“argumendid”, siis tuleb ikka vaadata, kes neid rahastab. Sama on tegelikult ka GMO-dega.

Ilmselt seetõttu on ka Greenpeace endiselt nende vastu, kuigi 107 Nobeli preemia laureaati on esitanud kirja Greenpeace’ile, et see lõpetaks GMO-dele oponeerimise, ja üks professor ka otsesõnu ütleb, et on üllatav, et organisatsioon usaldab teadlasi kliimamuutuste ja vaktsiinide osas, aga GMO-de suhtes leiab, et teadlased valetavad. Loomulikult on Greenpeace'il seda alusetut hirmu kultiveerides võimalik saada rohkem rahastust, sest enamik inimesi siiani usub, et GMO-d on kahjulikud, kuid see ei ole kuidagi eetiline. Kusjuures, GM-riisi blokeerimine (sh Greenpeace’i sellealase tegevuse tõttu) on Briti ajalehe The Guardian kohaselt kaasa toonud miljonid surmad ja põhjustanud laste pimedaks jäämist:

Vitamin A deficiency is practically unknown in the west, where it is found in most foods. For individuals in developing countries, however, vitamin A is a matter of life or death. Lack of it is believed to be responsible for killing more children than HIV, tuberculosis or malaria – around 2,000 deaths a day. On a global scale, about a third of children under five suffer from the condition which can also lead to blindness.

Ka siin artiklis räägitakse sellest, kuidas 250 000-500 000 miljonit last jääb A-vitamiini puuduse tõttu igal aastal pimedaks, enamik neid sureb aasta jooksul pärast nägemise kaotust. Väga kurb! Öeldakse isegi, et GMO-de vastu võitlejate "käed on verised”, st nemad on otseselt selles süüdi, et arengumaade inimesed ei saa osa teaduse saavutustest. Aga nagu masinate lõhkumine tööstusrevolutsioni vastaste poolt ei takistanud omal ajal tehnilist arengut, nii loodetavasti ka GMO kasutuselevõttu ei saa igavesti takistada. GMO päästaks maailma, kui vaid lastaks, kirjutab nt üks geenitehnoloog.

Jälgin FB-s paljusid teadust propageerivaid ja pseudoteaduslikke müüte kummutavaid inimesi ning mõned neist on avaldanud ka erinevaid artikleid GMO-de teemal. Näiteks The Farmer’s Daughter, kes kirjutab GMO-dest kasvataja ehk rafmeri vaatevinklist vaadatuna. Ja kindlasti tasub lugeda sellel lehel olevaid teaduspõhiseid materjale ehk usaldage GMO, kliimamuutuste ja vaktsiinide osas teadlasi. Ja Live Science'i veebileht on ka väga hea teaduspõhise info allikas. Muide, rääkides “rahvavaenlasest”:D gluteenist, siis on aretamisel teravilja sordid, mida saavad ka tsöliaakiahaiged rahulikult süüa ;-)

Nii, nüüd sai kirja hunnik viiteid artiklitele, kuid tegelikult on neid veel ja veel. Aga kusagil peab ju lõpetama :) Loodan, et viitsisite süveneda ja mõtlete sel teemal - kui kasvõi mõni inimene seda teeb, siis tasus mu vaev ära ;-) 

esmaspäev, 2. detsember 2019

Ohtra puuvilja ja metspähklitega jõulukeeks



Ja ongi käes advendiaeg! Lõpuks ometi on täiesti legaalne kuulata jõululaule, kodu ära kaunistada ja  nautida jõulutoitusid alates verivorstist, seapraest, ahjukartulitest ja hapukapsast lõpetades magusate hõrgutistega nagu näiteks traditsiooniline puuviljakeeks või imehea tuuletaskutest “torn" :)

See ideaalne briti jõuluküpsetis on päris toekas amps, mille puhul piisab suhteliselt väikesest tükist. Olen aru saanud, et inimesed jagunevad kaheks - on neid (nagu mina), kes seda aromaatset ja tummist maiust palavalt armastavad, ja teised, kelle jaoks see keeks ei ole eriti meeldiv. Kui sa kuulud teise gruppi, siis tegelikult on blogis terve hulk jõuludeks sobivaid retsepte, üks lihtsam ja maitsvam kui teine :) Kui aga oled fännide leeris, siis soovitan seda kohe mitu tükki küpsetada, sest pole midagi mõnusamat, kui jõuluajal igapäevaselt tükikest kohvi, tee või glögi kõrvale nautida. See keeks on nii suurepärane kingitus kui ka iga jõululaua ehe :)

Mul on tegelikult blogis juba kaks analoogset traditsioonilise inglisepärase puuviljaküllase keeksi retsepti (see ja see), mis mõlemad on küll väga head, kuid seekord üritasin valmistada veelgi lihtsama variandi. Maitse osas kompromisse ei teinud, vaid see sai sama suus sulav, kui teisedki:)

Keeks soovitatakse valmis teha vähemalt 3-4 nädalat enne jõule, parem isegi veel, kui suisa mitu kuud varem. Siis jõuab see ilusti maitseid koguda ja imeheaks muutuda selleks ajaks, kui lahti lõigatakse ja aeg on nautima hakata. Kuigi selle keeksi puhul räägitakse isegi mitmeaastasest säilivusajast, siis tegelikult saab see juba mõne nädalaga piisavalt maitseid koguda. Õige britt kõpsetab traditsioonilise jõulukeeksi juba septembris, aga samas pean ütlema, et ka nö “värskena” ehk nädal vanana on see juba ülimaistev :) Kui aga pole aega varakult küpsetamisega tegeleda, aga samas puuviljarohket aromaatset jõulukeeksi ikkagi tahaks nautida, siis soovitan seda lihtsat retsepti, mis on ideaalne just siis, kui see vaid päev varem valmis teha.

Kuigi selle keeksi sisse sobivad erinevad kuivatatud puuviljad ja marjad alates rosinatest ja jõhvikatest lõpetades viigimarjadega, siis mul olid seekord kasutusel vaid kuivatatud aprikoosid, ploomid ja datlid. Eelistan neid nö öko variante, mis on suuremad ja pehememad, aga näiteks aprikoosid on oluliselt tumedamad. Valisin need kolm puuvilja lihtsalt seetõttu, et need olid kodus olemas ja ei pidanud millegi järele ekstra poodi minema. Traditsiooniliselt on keeksi sees ohtralt erinevaid rosinaid.

Ka maitseainete osas võid kasutada endale meelepäraseid - võta nt 2 tl jahvatatud kaneeli ja 2 tl piparkoogimaitseainet; samas võib kasutada ainult viimast. Minule meeldib kardemon, seetõttu oli sedagi pisut sees. Ingverit ja kaneeli oleksin võinud aga rohkemgi lisada.

Viin tasub valida kvaliteetne ja hea maitsega. Jah, ka viinal võib olla hea maitse - see ei pea alati olema kibe või mõru või ... ütleme otse välja, lihtsalt halb. Avastasin suvel enda jaoks Koskenkorva viina, mis lisaks suurepärasele kvaliteedile on ka meeldiva magusa maitsega (samas suhkrut ei ole lisatud). Mitte, et hakkaksin nüüd ise viina jooma :D, aga toitudes kasutan seda küll suurima hea meelega. Loomulikult võib siin keeksis kasutada brändit, konjakit või hoopis rummi, samuti sobib suurepäraselt calvados. Valisin ise seekord viina, sest see on ilmselt kõige nö käepärasem, levinum ja odavam kange alkohol, mida igaühel kodus on (vähemalt viinasokkide jaoks) :D Mina ise kasutan viina söögi tegemiseks päris palju, nt õrnsoola lõhe on selle vägijoogiga megahea :)


Vaja läheb:
750 g kuivatatud puuvilju (erineva suuruse ja värviga rosinaid, kirsse, jõhvikaid, aprikoose, ploome, datleid)
1 aplesini peenelt riivitud koor ja mahl
1,5 dl viina + 0,5-1 dl immutamiseks
230 g toasooja võid
230 g pruuni suhkrut (nt hele või tume muscovado)
4 toasooja muna
250 g nisu- või toortatrajahu
1 tl küpsetuspulbrit (juhul, kui kasutad tatrajahu)
1 tl jahvatatud kaneeli
0,5 tl jahvatatud ingverit
0,5 tl peenestatud kardemoni
2 tl piparkoogimaitseainet
100 g (röstitud) metspähkleid
tuhksuhkrut

Haki suuremad kuivatatud puuviljad väikesteks tükkideks nii, et kõik oleksid enam-vähem rosinasuurused. Aseta koos 1,5 dl viina, apelsinimahla ja -koorega kaussi, kata kauss kilega ja jäta ööseks maitsestuma. Sega aeg-ajalt, et kõik viljad oleksid vedelikuga kaetud. 

Aseta või koos suhkruga kaussi ja vahusta heledaks kohevaks vahuks. Lisa edasi vahustades ükshaaval munad lisades järgmise siis, kui eelmine on segunenud. Sega sõelutud jahu maitseainetega läbi, kui kasutad toortatrajahu, siis lisa ka küpsetuspulber. Haki pähklid jämedalt. Lisa jahusegu koos hakitud pähklite ja kuivatatud puuviljadega tainale ning sega ühtlaseks. 

Tõsta tainas ette valmistatud* 20 cm läbimõõduga lahtikäivasse ümmargusse vormi ja küpseta ahjus 180 kraadi juures 75-90 minutit kuni sissetorgatud tikk jääb enam-vähem kuivaks. Kui kook hakkab pealt tumenema, siis kata see fooliumiga. Võta kook ahjust, torka sellesse tikuga augud ja laota peale 1-2 sl viina. 

Kui keeks on täielikult jahtunud, siis võta see vormist, mässi küpsetuspaberisse ja seejärel fooliumisse. Hoia õhukindlalt suletud anumas või tihedalt kilesse mässituna. Laota vähemalt korra nädalas peale 1 sl viina. Serveerimisel ouista peale tuhksuhkrut.

* Vormi ettevalmistamiseks aseta põhja küpsetuspaberi leht, määri see ja ääred võiga ning pane äärtesse küpsetuspaberi riba, mis ulatub 5 cm üle vormi ääre. Mässi vorm väljastpoolt samuti küpsetuspabertisse ja seo nööriga kinni. 



Mu retsept ilmus D-kokaraamatus.

teisipäev, 26. november 2019

Õuna-kohupiimakook kaerajahust põhjal


Õunaaeg hakkab läbi saama ja see kook on minu poolt seekordse ubinahooaja lõpetamine:) Kuigi mu vanemate kodus pööningul on veel mitmeid kaste ilusaid punapõskseid koduaia õunu, siis pean tunnistama, et isu nendest viljadest on täis - olen viimase 3-4 kuu jooksul iga päev mitu tükki ära söönud. Pigem olen juba nädalaid olnud kõrvitsalainel, tehes erinevaid küpsetisi ja soolaseid toitusid, millest mitu uut on juba blogissegi jõudnud. Üks piparkoogipõhjal pähklise purukattega kreemjas kõrvitsa-juustukook aga ilmub sel neljapäeval ajalehe Postimees iganädalases lisas Maa Elu. See lihtne ja väga mõnus õunakook avaldati samas lehes kuu aega tagasi koos jutuga ubinate ja kaerajahu tervislikkusest.

Mulle meeldib, et selle koogi valmistamiseks saab mustaks vaid üks kauss. Kõigepealt teed selles taina, kui oled taina vormi surunud, siis õunatäidise ehk segad õunatükid maitseaine(te)ga läbi ning kui oled ka täidise põhja peale laotanud, siis valmistad kausis vähem kui viie minutiga kohupiima- või juustukreemi. Lihtne! Muidugi võib kasutada ka kolme eraldi kaussi, aga kuna ma ise nõude pesemist ei armasta ja see on ainus osa küpsetamise juures, mis mind suisa häirib, siis ma teen enda elu alati võimalikult lihtsaks ja kergeks. Elagu optimeerimine! :)

Kuigi olen suur kohupiimafänn, siis selle koogi puhul jääb kohupiimapastast kate pisut kuivaks ning toorjuustu ja hapukoore segu andis palju parema ja mahlasema tulemuse. Mulle endale küll meeldib ikkagi ka kohupiimaga variant väga ja teised sööjad samuti kiitsid, kuid tuleb siiski tõe huvides mainida, et juustu- ja hapukooretäidis on oma rasvasuse tõttu ikkagi kreemjam.

Kohupiimakook püsib aga nii eriti mahlane siis, kui sellele vahetult pärast ahjust võtmist kiht hapukoort peale määrida. Sel juhul ära mandlilaaste enne küpsetmist koogile pane, vaid alles hiljem, kuid rösti neid siis enne.

Täidise puhul panin kirja, et kasuta kas kaneeli või kardemoni, aga ma ise - suur vürtside sõber -  lisasin mõlemat :) Kui Sulle neist kumbki ei meeldi, siis jäta maitseained üldse ära või proovi hoopis natukene jahvatatud ingverit lisada. Loomulikult sobib täidisesse ka peotäis pohli või jõhvikaid, et särtsakust ja maitset juurde anda.

Parim õun toidu valmistamiseks on minu arvates sort “Antonovka", kuid antoonovkate asmel võib loomulikult ka muid ubinaid kasutada. Kui tegemist on magusate viljadega, siis võib täidisesse pisut vähem suhkrut panna või hoopis marju lisada.

Põhi:
100 g toasooja võid
3 sl suhkrut
1 toasoe muna
140 g (gluteenivaba) kaerajahu
näpuotsatäis soola
1 tl küpsetuspulbrit

Vahusta või suhkruga heledaks vahuks, lisa muna ja vahusta ühtlaseks. Sega jahu soola ja küpsetuspulbriga ning sega õrnalt vahu hulka. Suru tainas (tee käsi jahuseks) 24 cm läbimõõduga lahtikäiva vormi põhja, mis on eelnevalt kaetud küpsetuspaberiga.

Täidis:
400 g hapusid õunu (nt antoonovkaid)
0,5 tl peenestatud kardemoni või 1 tl jahvatatud kaneeli või mõlemat

Tükelda õunad u 1 cm tükkideks, sega läbi maitseaine(te)ga ja laota vormi põhja peale. 

Kreem:
300 g kohupiimapastat ja 100 g hapukoort või 
200 g toasooja toorjuustu ja 200 g hapukoort
2 muna
100 g suhkrut
1 sl vanillisuhkrut
suur peotäis mandlilaaste

Sega kohupiimapasta ja hapukoor lahtiklopitud munade ja suhkrutega ning vala vormi õunte peale. Puista ühtlaselt peale mandliaastud ja küpseta ahjus 180 kraadi juures 50-60 minutit kuni kook on pealt kergelt kuldseks muutunud ja kohupiimakate tahenenud. Lase koogil vormi jahtuda ja hoia külmas.

teisipäev, 19. november 2019

Rikkalik hommikupuder


Kirjutasin mõned nädalad tagasi Nädalalõpuleht LP-s kiudainetest ja selle artikli juurest on pärit ka toitainerikka pudru retsept. Kuigi ma armastan hommikust putru nautida mõne enda tehtud moosiga - täna hommikul oli selleks pihlaka-õunakeedis - siis vahel on lahe igasuguste seemnete, pähklite, marjade, puuviljade, mee, šokolaadi jm lisanditega katsetada. Retseptid olev hommikusöök sai rikkalik ja maitseküllane ning julgen pudrusõpradele seda soovitada ;-) 

Täispiimaga keedetud puder on mõnusalt kreemjas. Üks levinumaid müüte on, et piimaga hommikupder teeb paksuks, kuid need paarsada lisakalorit, eriti veel tervislikust piimast, ei tekita küll kaalutõusu! Pigem võib kalorite tarbimist vähendada päeva teises pooles, kui on soov kaalu alandada, aga hommikusöögi ajal pole mingit põhjust maitse ja toitainerikkuse arvel kompromisse teha, kindlasti mitte tervislike asjade arvel. Kui, siis pigem jätta pudrule moos või võisilm lisamata, sest suhkrut ja rasva saame niikuinii päeva jooksul enamasti ka muust toidust :) Ja piimaski on muide pisut kiudaineid, kuigi levinud on väide, et neid seal üldse ei ole.

Kiudained, mis ei ole küll toitained, on meile siiski igapäevaselt vajalikud. Inimese seedeensüümid kiudaineid ei lammuta, kuid need toodavad sooles inimesele vajalikke ühendeid, mis tagavad soole mikroobikoosluse ja toetavad oluliselt soole limaskestade rakkude toimimist. 

Kiudaineid saame peamiselt taimsest kraamist ehk (täis)tera-, puu-, aed- ja kaunviljadest. Süüa tasuks just võimalikult palju erinevaid vilju, sest inimene vajab toiteliste kiudainete kogu valikut. Ühte nn superkiudainet ei ole olemas, vaid parim on võimalikult rikkalik ja mitmekesine toidulaud, kus on erinevad taimsed tooted esindatud. 

Igaks juhuks mainin, et retseptis kirjas olevad purustatud kakaooad ehk kakaooatükid on mõrkja maitsega mõnusalt krõmpsu tekstuuriga lisandid. Inglise keeles on need cocoa nibs, mis sageli tõlgitakse kui “kakaonibsid/nipsid”, kuid mis ei ole korrektne (vähemalt mitte eesti keeles). 

Vaja läheb:
150 g (kliidega) täistera kaera-, odra- või rukkihelbeid või nende segu
u 5 dl täispiima
0,5 tl soola
0,5 tl suhkrut
200 g vaarikaid
peotäis (röstitud) sarapuupähkleid
peotäis päevalille vm meelepäraseid seemneid
u 30 g tumedat šokolaadi või pisut purustatud kakaoube
2-4 sl vedelat mett

Aseta kaerahelbed koos piima, soola ja suhkruga potti ning lase keema tõusta. Keera kuumust väiksemaks ja keeda 5-10 minutit madalal tulel aeg-ajalt segades. Vaata pakendilt keetmisaega, sest see varieerub suuresti vastavalt tootele.

Keera kuumus kinni ja lase pudrul kaane all 2-3 minutit seista. Kui kasutad külmutatud vaarikaid, siis sulata need enne. Tee neist enamik kahvliga katki, et tekiks rustikaalne kaste. Haki pähklid tükkideks. 

Jaota puder kahe kausi vahel ja tee sama kõigi lisanditega. Nirista peale vedelat mett. Soovi korral sega puder enne söömist kõigi lisanditega läbi. Naudi kohe soojalt! :)

reede, 15. november 2019

Vürtsikas kõrvitsakook krõmpsuvate metspähklite ja ohtra šokolaadiga


Kõigepealt soovitan lugemiseks tänases Nädalalõpuleht LP-s ilmunud artiklit hästi toredast ja väga heast peakokast Inga Paenurmest:) Juba üle kuue aasta Kristiines Markofka toidutuba pidav Inga rabab mitmel rindel ja jõuab kõigele lisaks tegeleda veel ka Eesti Peakokkade Üheduse raames erinevate heategevusprojektidega. Muuhulgas aitab ta suurtööstustel maitsvaid retsepte koostada ja Põltsamaa TOPZ on suurepäraseks näiteks, kuidas saab valmistoit olla suhteliselt tervislik. Erinevalt mõnest teisest äsja turule tulnud valmistoidust, ei sisalda need ei säilitusaineid ega kunstlikke lõhna- ja maitseaineid. Kuna Ingat aitasid retseptide juures teisedki peakokad ütles ta, et ükski tegija kokk ei paneks oma nime alla tootele, mille koostis ei ole piisavalt nö “puhas”. Seega soovitan kindlasti enne valmistoidu ostmist lugeda korralikult pakendil olevat infot, sest koostises on ikka VÄGA suured vahed. Ja ütlen ausalt - Põltsamaa TOPZ toitude pakendil olev info on küll selline, mis mind sööma kutsub (noh, kui ma üleüldse valmistoitu tarbiks) :D

Ja muideks artikli juures on kaks hästi lihtsat retsepti. Porgandikooki sain proovida ja see viis sõna otseses mõttes keele alla ;-) Kuid see kõrvitsakook siin väärib samuti proovimist! Kuigi keeksilaadne, siis kõrvitsapüree, mandlijahu ja šokolaad teevad koogi hästi mahlaseks ning krõmpsuvad pähklid suisa hõrguks, niiet hoolimata suurusest sai see küpsetis meie kodus ülikiirelt otsa.

Minu jaoks kestab veel kõrvitsaaeg, sest kuigi ühest ligi 15 kilosest viljast sain juba jagu ning sellest valmistatud püree täidab all keldris asuva sügavkülmiku ühe terve sahtli!, siis on mul veel üks väiksem kõrvits alles. Ja noh, suure koguse püreega tuleb ka ju midagi ette võtta, mitte hoida seda kevadeni külmas :) Seega katsetan pidevalt uusi retsepte kõrvitsaga ja see kook siin sai minu arvates superhea! Ohtra šokolaadi ja vürtsidega kõrvitsakook on mõnusalt mahlane ning sobib ideaalselt nii sombustel sügisõhtutel kui ka jõulude ajal maiustamiseks. Suuremad vürtsisõbrad võivad suurendada nii kaneeli kui ka ingveri kogust, samuti lisada pisut peenestatud nelki ja kardemoni. Erinevad maitseained võib asendada 1-3 tl piparkoogimaitseainega. 

Riisijahu asemel saab kasutada nisujahu. Sel juhul piisab 1 tl küpsetuspulbrist ja taina segamisel tuleb olla hästi ettevaatlik (sega nii vähe kui võimalik), et kook jääks õhuline ja kohev. Liigne segamine aktiveerib gluteeni tainas juba enne küpsemist ning teeb küpsetise tekstuuri tihkeks ja raskeks. 

Kõrvitsapüree jaoks puhasta ja koori kõrvits, laota ühe kihina ahjuplaadile ning küpsta ahjus 180 kraadi juures pehmeks. Olenevalt kõrvitsa paksusest kulub 30-45 minutit. Töötle kõrvitsa viljaliha püreeks kas kannmikseris, saumikseriga või köögikombainis. Enne tainale lisamist lase püreel jahtuda ja nõruta üleliigsest vedelikust. Ülejäänud püree vala karpidesse, lase jahtuda ja aseta sügavkülma. Sügavkülmast võetud kõrvitsapüree tuleks enne koogile lisamist sulatada ja sõelal nõrutada.

Kook:
250 g riisijahu
100 g peeneks jahvatatud mandleid (mandlijahu)
2 tl küpsetuspulbrit
1 tl jahvatatud kaneeli
0,5 tl jahvatatud ingverit
näpuotsatäis muskaatpähklit
näpuotsatäis soola
250 g toasooja võid
200 g (heledat pruuni) suhkrut (nt muscovado)
2 toasooja muna
400 g nõrutatud kõrvitsapüreed
1 sl vanilliekstrakti, brändit või konjakit
200 g tükeldatud tumedat šokolaadi
100 g metspähkleid või mandleid

Glasuur:
100 g tumedat šokolaadi
30 g võid
3-4 sl täispiima või (vahu)koort

Sega sõelutud riisijahu mandlijahu, küpsetuspulbri, maisteainete ja soolaga. Teises kausis vahusta toasoe või suhkruga heledaks kohavaks vahuks. Lisa ükshaaval munad ja vahusta ühtlaseks, seejärel kõrvitsapüree ja ekstrakt või alkohol. Vala jahusegu kaussi ja sega ühtlaseks. Viimasena sega spaatliga õrnalt hulka tükeldatud šokolaad. 

Laota tainas küpsetuspaberiga kaetud neljakandilisse 20X30 cm ahjuvormi ja silu pind. Puista peale sarapuupähklid või mandlid ja suru neid pisut taina sisse. Küpseta kooki ahjus 170 kraadi juures 40 minutit, kuni kook on äärtest kergelt pruunistunud ja sisse torgatud tikk tuleb puhtalt välja. Lase koogil vormis enne lahtilõikamist u 10 minutit taheneda. 

Kook on väga hea nii soojalt kui ka jahtunult. Kui pakud seda külmalt, siis soovitan teha peale šokolaadikatte. Selleks tükelda šokolaad ja või ning aseta koos piimaga väiksesse kastrulisse. Sulata madalal kuumusel, sega ühtlaseks ja nirista supilusika abil koogile. Lase enne söömist u 10 minuti taheneda. 

teisipäev, 12. november 2019

Singi ja juustuga kõrvitsapasta



Kõrvits on suurepärane vili, sest sobib ühtviisi suurepäraselt nii soolastesse kui ka magusatesse roogadesse alatest suppidest, pasta'dest, pajaroogadest ja risotodest lõpetades keekside, küpsiste, šokolaadi-, juustu-, kohupiima- ja pannkookide, muffinite ja jäätisega, imeheast vürtsikast smuutist rääkimata :)

Õnneks on praegusel ajal lisaks tavapärasele kõrvitsale, mida koduaiast saab, poelettidel olemas ka alt laienev erksa viljaga kõrvits, mida enamasti muskaatkõrvitsaks nimetatakse, kuid tegelikult on see muskaatkõrvitsa (lad k cucurbita moschatabutternut-rühma kuuluv keegelkõrvits (ing k butternut squash). Kuna aga keegelkõrvitsa nimetus paneb enamikku inimestest kulme kergitama, siis kasutan ka ise enamasti terminit muskaatkõrvits, kuigi see päris korrektne ei ole :) 

Keegelkõrvits kasvab hästi niiskes troopikas ning on üldse soojuse ja päikese suhtes väga nõudlik. See on kõrvitsaliikide seas kõige rohkem soojamaa kultuur, samuti kõige magusamate viljadega. Arvatavasti Kesk-Ameerikast pärineva keegelkõrvitsa algne nimetus viitab asjaolule, et seda söödi varasemlt täitsa toorelt ehk küpsetamata kujul. See on väga hea kiudainete, C- ja A-vitamiinide, magneesiumi ja kaaliumi allikas, erksat värvi andvast karoteenist rääkimata. 

Aromaatne ja maitseküllane makaroniroog on praegusel külmal ajal toitev ja soojendav söömaaeg. Tihke viljalihaga muskaatkõrvits hoiab küpsetamisel hästi oma kuju ega muutu liiga pehmeks ega pudruseks. Selle vilja magus maitse on aga nauditavaks kontrastiks soolase singi ja juustuga.

Tüümiani asemel on siin roas suurepärane salvei. Salveilehed soovitan võis kergelt krõbedaks praadida ja siis lisada nii pasta sisse kui ka kaunistuseks peale. 

Vaja läheb:
pool keskmist muskaatkõrvitsat (puhastatud kaal u 500 g)
1 väike sibul
80 g prosciutto’t
0,5 tl tšillihelbeid
õli ja võid
4-5 dl kana- või aedviljapuljongit
250 g makarone
soola, värskelt jahvatatud musta pipart
100 g riivitud parmesani vmt kõvemat laagerdunud juustu
tüümianilehti

Haki puhastatud ja kooritud kõrvits u 1 cm tükkideks. Haki sibul peeneks ja sink ribadeks. Kuumuta suurel pannil õli keskmisest pisut madalamal kuumusel ning prae selles sibulat u 8 minutit kuni see on klaasjas ja pehme. Lisa pisut võid, tšillihelbed ja sink ning prae veel umbes minut. 

Aseta pannile tükeldatud kõrvits ja prae segades paar minutit. Lisa kuum puljong ja lase panni sisul keema tõusta. Alanda kuumust ja keeda panni sisu u 20 minutit nii, et see õrnalt podiseb, mitte ei mullita hoogsalt seni, kuni kõrvits on pehme. 

Keeda makaronid soolases vees (võid keeduveele lisada ka puljongit) vastavalt pakendi juhistele peaaegu pehmeks ja seejärel nõruta. Jäta pisut keetmisvedelikku alles. Sega makaronid kõrvitsa juurde kastme hulka, vajadusel lisa keetmisvedelikku ja kuumuta 1-2 minutit. Lisa pool juustust, sega läbi ning maitsesta soovi korral pipra ja soolaga. Puista peale ülejäänud juust ja tüümianilehed, serveerimisel jahvata veel pipart.

reede, 8. november 2019

Imehea küpsisetort - isadepäevaks ideaalne! :)


Pühapäeval on isadepäev ja selleks puhuks soovitan teha küpsisetorti :) Uskumatu, kuidas üks äärmiselt lihtne kook alati ohtralt kiita saab ja niiiii populaarne on! See on üks tortidest, mida mu ema sageli teeb, sest see valmib kiirelt ja meeldib alati kõigile. Olen ka ise korduvalt näinud, kuidas inimesed seda mitu tükki järjest söövad:) Praegune retsept pärinebki mu emalt, sest kuna ma tean, kui hästi tema küpsisetort alati vastu võetakse ja hoolimata suurusest kiirelt ära süüakse, siis ei hakanud siinkohal jalgratast leiutama, vaid küsisin, kuidas tema seda teeb :)

Tegelikult hakkasin maal vanaema juures küpsisetorti juba lasteaialapsena tegema ja see on tõesti üks neist maiustest, millega ka koolieelikud ilusti hakkama saavad, vähemalt vanemate juhendamisel kindlasti. Seega kui on soov isale pühapäeva hommikuks kohvi kõrvale tükike magusat valmistada, siis see retsept on kindlasti suurepärane variant ;-)

Selle maiuse puhul väärib ära mainimist, et see on tegelikult ju ka väga soodne ja eriti juhul, kui šokolaadiglasuur ära jätta. Mina teen tavaliselt küpsisetordile kas šokolaadist või martsipanist katte, kuid kook on muidugi väga hea ka ilma nendeta.

Kui aga küpsisetordi isu pole, siis tänases lehes on olemas veel kolm šokolaadimaiuse varianti, mis keele alla viivad, kuid mida samas on ülimalt kerge valmistada. Kui aga isa on rohkem soolase sööja (nagu nad enamasti ju on - isegi minu isa on aastate jooksul muutunud maailma suurimast magusasõbrast pigem soolast toitu nautivaks inimeseks), siis soovitan nt seda brittide kuulsat vorstipirukat (Toad in the Hole) või pisut pidulikumat kodujuustu ja suitsulõhega leivatorti. Muidugi on alati kindlapeale minek ka kalamarja või lõhega pliinid. Kohevad otse pannilt tulnud tatrapliinid viivad keele alla ja on suurepäraseks toiduks nii pikal rahulikul kodusel hommikusöögil kui ka (sõpradega) brantšil. Magusa osas aga julgen soovitada ka rummikooke, sest nende puhul on mul samuti mulje jäänud, et mehed on nende veel suuremad fännid kui naised, kuigi enamasti on magus rohkem naistele meelepärane :)


Lisaks mõned olulised näpunäited, et kook ikka täiuslik välja tuleks:

* Küpsisetort tee kindlasti eelmisel päeval valmis, sest see tort on parim siis, kui on saanud vähemalt ööpäeva külmkapis seista. Võib ka kauem, sest läheb seistes ainult paremaks.

* Lao küpsistest tort samale alusele, millega serveerid. Sobib näiteks lõikelaud või kandik. Tordi alla soovitan asetada küpsetuspaberilehe. 

* Kohv peab olema kindlasti külm (täiesti maha jahutatud), et küpsised pudiks (liiga pehmeks) ei muutuks. Kasta küpsised kohvi sisse vaid korraks.

* Retseptis toodud hapukoore kogusest jätkub ilusti nii küpsiste vahele kui ka glasuuriks. 

* Glasuur valmista umbes tunnike enne serveerimist ja hoia torti kuni söömiseni külmkapis. Eelistan kasutada tumedat šokolaadi, kuid tee kate sellest, mis meeldib - ka piima- ja valget šokolaadist saab mõnusa glasuuri. Šokolaadist kate teeb torti pidulikumaks ja minu arvates veelgi maitsvamaks, kuid vabalt võid selle asemel hoopis vahustatud vahukoort, toorjuustukreemi, hakitud šokolaadi vm meelepärast tordi katmiseks kasutada. 

* Kaunistamisel soovitan lisada värskeid marju, talvisel ajal sobivad hästi granaatõunaseemned ja (kompoti)puuvijad.


Vaja läheb:
3 pakki heledaid küpsiseid (nt kondenspiima- või vanillimaitselisi)
3 pakki šokolaadiküpsiseid
2 x 500 g hapukoort
4-5 dl külma kohvi
200 g šokolaadi 
60 g tuhksuhkrut

Võta lame serveerimisalus ja aseta sellele küpsetuspaberileht. Kasta esimese kihi küpsised korraks kergelt külma kohvisse ja aseta alusele. Laota hapukoort vahele ja määri laiali, seda võib olla üpris paks kiht. Toimi nii kõigi järgmiste kihtidega. Ülejäänud küpsised jäta kas alles ja pudista pärast kaunistuseks koogile või aseta peamisele kihile, näiteks nii, et keskosa jääb kõrgem. Määri koogi peale kiht hapukoort ja aseta vähemalt 24 tunniks külmkappi. 

Šokolaadiglasuuri jaoks tükelda šokolaad ja aseta koos tuhksuhkru, 160 g hapukoore ja 0,5-1 dl kohviga kastrulisse. Kuumuta madalal kuumusel pidevalt segades kuni tekib ühtlane segu. Laota glasuur koheselt koogile ja lase taheneda.

teisipäev, 5. november 2019

Suus sulava mandlitäidisega jõhvikatartletid


Tartelette jõhvikatega ehk jõhvikatartlett ehk jõhvika-tartelette on üks tõeliselt mõnus kook! Krõbe põhi, suus sulav aromaatne mandlitäidis ja hapud jõhvikad on kokku selline kombo, et raske on söömist lõpetada, kui oled juba ampsu võtnud:) Kusjuures kõik kolm nimetust, mis kohe alguses kirjas, on keeleliselt korrektsed, sest eesti keeles on Prantsusmaalt pärit tartelette mugandsõnana tartlett (NB! mitte tartalett) sarnaselt sõnaga omlett, mis prantsuse keeles on omelette.

Valmistasin küpsetise hõrgu frangipane ehk mandlitäidisega, mis mulle endale tohutult maitseb. Blogis on juba olemas sarnased pirnidetikrite ja viigimarjadega koogid, mis kõik on hullult head! Kui Sa juba korra oled frangipane-maiuse küpsetanud, siis oled saatanale sõrme andnud, vähemalt minusugusel martsipanisõltlasel on see küll nii :) See kreem on hõrk ja aromaatne, eriti veel kui natukese alkoholi või mõne särtsaka maitseainega pisut kaasa aidata;-)

Kui ma tavaliselt annan retsepti juurde ka nisujahuga variandi, siis seekord tegin ekstra gluteenivaba põhja, st kasutasin rohkem munakollaseid ning lisasin tärklise ja küpsetuspulbri. Tulemusega võib igati rahul olla, sest kui tavaliselt on gluteenivaba jahuga valmistatud muretainast põhjad kuivemad ja pudisevamad, siis seekord on küpsetise tekstuur vaat ehk paremgi veel kui nisujahu kasutades. Igal juhul on jälle üks retsept juures, mis jääb kindlasti püsivalt mu repertuaari :)

Kui soovid nisujahust põhja, siis kasuta ühte eelpool toodud kolmest frangipane-koogi retseptidest (pirnidetikrite või viigimarjadega) või küpseta hoopis seda imehead mandlitäidisega ploomikooki.


Ja mõned märkused veel, et oleks lihtsam küpsetada ja tulemus kindlalt keele alla viiks;-)

* Sellest kogusest saab neli 10-12 cm läbimõõduga tartletti. Vormid soovitan võiga kokku määrida, jahuga üle raputada (üleliigne jahu eemalda) ning hoida külmkapis seni, kuni neid vaja läheb. Kui sul pole nelja sellise suurusega vormi, siis kasuta pigem ühte suurt 22-24 cm läbimõõduga vormi, et tulemus oleks parim.

* Täidise segamisega ole ettevaatlik - ära eriti hoogsalt ja liiga palju sega, sest muidu see võib nö split’tida ehk või eralduda ülejäänud täidisest. Pigem piisab sellest, kui mikseri või köögikombainiga täidise ühtlaseks massiks töötled, mis läheb päris kiirelt.

* Kui kasutad sügavkülmutatud jõhvikaid, siis sulata ja nõruta need üleliigsest vedelikust enne täidisele lisamist. 

* Loomulikult sobivad jõhvikate asemel koogi sisse ka muud marjad - sõstrad, mustikad, pohlad, vaarikad, tikrid. Samuti võid kasutada hoopis õunu või pirne lõigates need õhukesteks viiludeks ja asetades täidise peale.


Põhi: 
70 g toasooja võid
2 sl suhkrut
2 munakollast
80 g riisijahu
60 g maisijahu
40 g toortatrajahu
30 g maisitärklist
näpuotsatäis soola
1 tl küpsetuspulbrit
2-4 sl külma vett

Vahusta tükeldatud või suhkruga kohevaks vahuks. Lisa edasi vahustades ükshaaval munakollased. Sega sõelutud jahud soola ja küpsetuspulbriga ning sega taina hulka. Lisa supilusikatäie kaupa külma vett kuni tainas on parajalt niiske konsistentsiga. Mätsi see käte abil palliks, vajuta lapikuks, mässi kilesse ja aseta tunniks külmkappi tahenema. 

Jaota tainas neljaks ja rulli tükid jahusel pinnal või kahe küpsetuspaberi vahel õhukeseks. Kata ette valmistatud (st võiga määritud ja jahuga üle puistatud) tartletivormi põhi ja ääred tainaga. 

Torka põhjad kahvliga tihedalt läbi. Aseta igale ühele küpsetuspaber, sellele omakorda raskuseks keetmata riis, kuivatatud oad või herned ning küpseta ahjus 180 kraadi juures 10 minutit. Eemalda paber koos raskusega ja lase põhjal enne täidise peale panemist jahtuda. 

Täidis:
100 g toasooja võid
100 g heledat siirupit
100 g peeneks jahvatatud mandleid
2 toasooja muna
1 tl jahvatatud kaneeli või 0,5 tl peenestatud kardemoni (soovi korral)
100 g jõhvikaid (võib ka pisut rohkem)
tuhkrushkrut (soovi korral)

Vahusta tükeldatud või, siirup, mandlid, munad ja soovi korral ka maitseaine mikseriga või töötle köögikombainis ühtlaseks massiks. 

Jaota täidis võrdselt nelja vormi vahel. Puista ühtlaselt peale jõhvikad (neid ei ole vaja täidise sisse suruda) ja küpseta ahjus 170 kraadi juures u 25 minutit kuni koogid on keskelt tahenenud ja äärtest kuldpruunid. Lase tartlettidel jahtuda ja naudi kas niisama või soovi korral sõelu peale tuhksuhkrut või paku koos vanillikaste, -kreemi või -jäätisega.




Retsept ilmus ka D-kokaraamatus

reede, 1. november 2019

Kohevad õuna-kaerapannkoogid



Üle-eelmisel reedel kirjutasin lehes Liivimaa toidutee’st, mis hõlmab toidu pakkujaid ja tootjaid nii Eestis kui ka Lätis ning mõndadega neist olen ka ise tutvunud. Näiteks tahaksin soovitada külastada ägedat kohta nimega Aprus Laika, kus lahke pererahvas on loonud hubase ja armsa atmosfääriga toidu- ja peokoha. Kohapeal saab ka ööbida, pakutavad kohalikust toorainest toidud valmivad omanike enda käe all ja ka suuremale seltskonnale on pidutsemiseks kõvasti ruumi. Olen mõelnud, et kui Lätti minna, siis see on koht, kus öö veeta, sest lisaks stiilsele toale pidavat sealne hommikusöök olema rikkalik, mis minu jaoks on ülioluline. Selline armas sügisene vaade avaneb esimese korruse suure saali aknast



Parimad toiduelamused sain aga viimasel paaripäevasel reisil Valmiera restoranist Vecpuisis, mille kodulehte külastasin avastasin, et neil on seal isegi eestikeelne info olemas! Armsas vanaaegses majas keset maalilist parki asuv resto pakub traditsioonilisi toitusid modernses võtmes, nagu nad ise ütlevad, ja kõik proovitud road (minul: pardifilee eelroaks, orsoto kukeseente ja fenkoliga ning hõrgu mandliküpsise jm lisanditega kreem) olid väga maitsvad. Ja ka serveeringud oli ilusad ja minu jaoks andis kogu see toiduelamus vau-efekti, mida juhtub suhteliselt harva.




Liivimaa toidutee loo juures oli ka see pannkookide retsept, mis mul tegelikult juba ammu kasutusel, kuid lihtsalt varem ei olnud kirja saanud. Pannkookide puhul ongi päris keeruline konkreetset retsepti kirja panna, sest enamasti teen neid nö silma või tunde järgi ning täpsed kogused maitsva lõpptulemsue puhul ülemäära suurt rolli ei mängi. Oktoobris olen  taina õunaga teinud (ikka antoonovkaga), kuid suvel olid kasutusel mustikad ja tulemus oli samuti tõeliselt hea:)

Keefiriga pannkoogid on tavaliselt need kõige kohevamad, pehmemad ja paksemad. Armastan küll palavalt kohupiimapannkooke, aga keefiriga on samuti väga head. Täitsa nö tavalisi ehk piimaga pannukaid ma praktiliselt enam ei teegi. Eks neid ole elu jooksul tohutult palju söödud ka, sest hakkasin nende tainast juba lasteaia lõpu poole ise kokku segama, kooli minnes aga ka ise küpsetama ning pannkoogid oli väga sagedane toit koolist tühja kõhuga koju tulles, sest lihtsalt kõik vajalikud asjad olid alati kodus olemas. 

Vaja läheb:
150 g kaerajahu
1 tl küpsetuspulbrit
1 tl soodat
näpuotsatäis soola
2,4 dl keefiri
2 sl suhkrut
1 sl vanillisuhkrut
2 suurt muna
40 g sulatatud võid
1 väikesteks kuubikuteks lõigatud õun
(selitaud) võid või õli praadimiseks, tuhksuhkrut peale raputamiseks, vedelat mett peale niristamiseks

Sega sõelutud jahu küpsetuspulbri, sooda ja soolaga. Lisa keefir, suhkrud, vahustatud munad ja sulatatud või. Sega läbi, seejärel sega õrnalt hulka õunatükid. Kui aega on, lase tainal 10 minutit toatemperatuuril seista.

Kuumuta pannil keskmisel kuumusel õli või selitatud või ja tõsta tainas supilusika abil pannile. Lase pannkookidel u 3 minutit praadida kuni taina pinnale hakkavad tekkima väikesed mullikesed. Pööra õrnalt ümber ja lase veel 2-3 minutit küpseda kuni pannkoogid on ka teiselt poolt kuldpruunid. Naudi soojalt koos (pohla)moosiga, soovi korral puista läbi sõela peale tuhksuhkrut või nirista vedelat mett.