kolmapäev, 30. detsember 2015

Mee ja jõuluporteriga hapukapsas

Aastavahetus kui sümboolne murdepunkt on hea võimalus teha kokkuvõtted möödunud aastast ja seada endale uued sihid - vana jääb selja taha ja uus ootab ees. Kuigi ma uueks aastaks enamasti lubadusi ei anna, siis seekord otsustasin teha teistmoodi. Abiks on suurepärane spikker ühelt mu lemmik-professorilt Harvardist, Amy Cuddy'lt, kelle sõnavõtte ja kirjutisi ma alati huviga kuulan ja loen. Et siis ma ei ütle endale (negatiivselt), et söön uuel aastal vähem kooki, vaid luban (positiivselt), et söön palju tervislikumalt kui mullu :):):)

See on aga kindel, et uuel aastal üritan veelgi rohkem oma mugavustsoonist välja astuda ja vähem eelarvamustel end mõjutada lasta. Näiteks üks mu eelmise aasta suuremaid filmielamusi oli hoopis ühe tuttava filmieksperdi soovitatud uus Mad Max'i film Fury Road, kuigi action'id ei kuulu reeglina filmide hulka, mida vabatahtlikult kinno vaatama lähen:) Kriitikute esmased hinnangud filmi kohta olid isegi nii positiivsed justkui oleksid nad surnud ja läinud action movie heaven'isse :) Kinos 3D prillidega vaadates oli tõesti lahe! :)

Või et siis aasta parimad muusikaelamused ei olnud mitte nendelt kontsertidelt, mida ise välja valisin või mida pikalt ootasin jms, vaid tegelikult hoopis selliste bändide etteasted, kuhu ma just suurima heameelega ei läinud ehk lasin ennast kaasa meelitada nagu AC/DC, The Darkness (kelle superhea solisti kõrged noodid on sama võimsad nagu minu lemmiklauljal Freddie Mercury'l ja seda ka live'is) või rock ja (heavy) metal lugusid bluegrass'i võtmes parodeerivad Steve'n'Seagulls, kelle Thunderstruck juba aastaid tagasi maailma vallutas :) Soomlaste huumorimeel ongi muidugi superhea ja nad ei ole mitte ainult maailma parimad parodeerijad, vaid oskavad väga hästi ka enda üle naerda - filmi "Isänmaallinen mies" soovitan kõigil hea huumori austajatel ära vaadata :) Aga The Darkness'il on tegelikult ka otsene seos Queen'iga, nimelt möödunud suvel järjekordselt Eestis käies oli neil trummide taga Rufus Taylor, kes on Roger Taylor'i (Queen'i legendaarne trummar) poeg. The Darkness oli ka põhjus minna mõni aasta tagasi Tallinnas Lady Gaga kontserdile, sest nad soojendasid teda:) Niiet minul oli see juba teine selle bändi live-esinemine ja nad lähevad järjest paremaks (ja nende laulja järjest pöörasemaks)! :) AC/DC kontserdist aga tegi Elo toreda loo Kanal 2 Reporterisse, mille filmimisele meie seast veel kolm inimest lisaks Elole endale oma iPhone'iga kaasa aitas. Minul küll telefoni kaasas ei olnud (õhtuti välja minnes jätan oma telefoni enamasti kas koju v hotellituppa), kuid sain oma panuse saatelõigu valmimisse anda peale keskkööd kaine autojuhina meie 9-liikmelise seltskonna Hämeenlinnast Helsingisse sõidutamisel - manuaalkäigukastiga bussiga just iga päev ringi ei kihuta, niiet väike eneseületamine seegi :)


Aastate jooksul on mu lemmikuks saanud tumeda õllega hautatud hapukapsad, millele lisan hautamise lõpus hulka mett, et kergelt mõrkjat ja hapukat maitset tasakaalustada. Kasutasin seekord Kadarbiku talu porgandiga hapukapsast ja A. Le Coq'i Jõuluporterit, mille pruulimisel on kasutatud röst- ja karamell-linnaseid.

Kuigi olen kuulnud asjatundjatelt soovitust osta järgmise aasta jõulude õlled ära selle aasta detsembris, et need veelgi maitsvamad oleksid, siis ei saa ma midagi parata, et selline aromaatne jook kuidagi ei taha kodus seista, vaid üsna kiirelt otsa saab kas niisama nautides või mõnd toitu maitsestades. Tummine jõuluporter sobib väga hästi ka selle šokolaadikoogi sisse. Joomisel tuleks aga kasutada spetsiaalset pokaalisarnast õlleklaasi, mis joogi maitseomadused ja aroomi kõige paremini esile toob.

Kui lugesin enne jõule Tarmo Noobi väidet, et kuna eestlased on eripruulide usku, siis julgeb ta ennustada, et suurem osa jõuluõlledest on juba enne jõululaupäeva ära müüdud, siis tundus see pisut ulmeline, sest ainuüksi A. Le Coqi tehasest väljus aasta lõpuks pea 280 000 liitrit Kohvi- ja Jõuluporterit, kuid arvestades, kuidas mõned mu tuttavad jõuluõhtul tulemusteta poodidest jõuluportereid otsisid, siis võib see isegi täitsa tõsi olla. Niiet ilmselt jääb ka sel aastal ära eksperiment, kuidas maitseb (ehk kui palju parem) aasta varem pruulitud jõuluporter järgmiste jõulude ajal ... :)

Pildil olevad verivorstid on selle talve lemmikud ehk krõbedaks küpsetatud Maks & Mooritsa Tooma verivorstid lambasooles ja peekoniviiludega. Just lugesin uudist, et need olid ka enim ostetud verivorstid detsembris, ja üldse ei imesta selle üle, sest kuigi ma ise suur (veri)vorstisõber ei ole, siis neid olen söönud omajagu ja isegi pildile sättinud, nagu näha :) Retsept ilmus viimases LP-s koos teiste jõulu- ja vana-aasta õhtuks sobivate toitudega.

Vaja läheb:
1 kg värsket hapukapsast
1 pudel (0,5 l) jõuluporterit
50 g pruuni suhkrut
50 g sea- või hanerasva või võid
2 tl soola
2 sl mett

Aseta kõik koostisained (va mesi) potti ja hauta madalal kuumusel, aeg-ajalt segades, umbes tund aega. Kui soovid pehmemat kapsast, siis kauem. Sega hulka mesi ja naudi koos teiste (jõulu)toitudega :) Verivorstid aga mässi peekonisse ja küpseta 200 kraadi juures seni, kuni peekon on krõbe. 

pühapäev, 27. detsember 2015

Piparkoogitainast põhjal šokolaadiküllane šokolaadikook ja head emotsioonid! :)


Pikad pühad on tõeliselt toredad! Pole midagi mõnusamat, kui oma pere ja sõpradega koos olla, palju süüa teha ja loomulikult ise süüa, raamatuid lugeda, väljas käia ja niisama puhata. Õnneks pole pühad selleks korraks veel läbi, vaid järgmisel nädalal on juba ootamas pikad ja lahedad näärid! :)

Jõulude ajal on olnud aega ka telekat vaadata, seda just päevasel ajal, kui see kodus taustaks mängib, sest õhtuti on meil reeglina kas õhtusöök (oma pere v külalistega) või oleme ise kodust väljas sõpradel külas. Päeval näidatakse aga kokasaateid, nt Jamiet ja Gordon Ramsay't, kelle puhul ma ei väsi imetlemast nende lahedat emotsionaalsust, karismat ja armastust toidu vastu! Kuidas igast tühisemastki toiduainest räägitakse ülivõrretes ja tundeliselt; superlatiivid on ka kõige ebasobivamates kohtades ja kohati armsalt naljakad. Lahe!:) Mitte ainult superhead ideed, professionaalsus ja oskuslikud töövõtted ei võlu mind nende kokkade puhul, vaid just armastus ja austus tooraine vastu, siirad emotsioonid ja puhas rõõm toidust (ja selle tegemisest) on see, mis südame soojaks teeb! Sarnast suhtumist (kuigi eestlaslikult tunduvalt  vaoshoitumat) olen märganud ka paljudel tuttavatel Eesti (parimatel) kokkadel, samuti toidublogijatel, kellega suhtlen ja kelle blogisid loen, ja see on tõeliselt armas! Aga eks sarnane tõmbabki sarnast, otsime (ala)teadlikult inimeste seltskonda, kellega jagame ühesuguseid vaateid, või nagu üks mu ülemusi kunagi ütles: "meie sõbrad on sama peakujuga, mis me ise!". Nii nagu tuimad inimesed (rääkimata suisa pahatahtlikest ja õelatest) ei ahvatle mind päriselus, nii ka teleekraanil (ega virtuaalmaailmas) ei suudaks ma neid nautida ... Mida aeg edasi, seda enam saan aru, et ennast tuleb ümbritseda (super)toredate ja rõõmsate inimeste, asjade ja lugemisvaraga ning negtiivset vältida nii palju kui võimalik :) Loodan siiralt, et uuel aastal olen selles veel edukam, kui siiani! :)



Ideede osad, mida panna pühade ajal lauale, soovitan viimases LP-s on olnud variante - pardirinda vürtsikate aedviljadega, jõuluporteriga hapukapsaid ja krõbedaid ahjukartuleid, mis ei puudunud ka meie pere jõululaualt.

Kui piparkoogitainast jäi jõuludest üle, siis on viimane aeg see ära kasutada tehes üks tõeliselt tummine šokolaadikook, mis sobib lauale ka pidulikumal puhul (nt aastavahetusel). Seekord kasutasin Leiburi sidruni-tšilli tainast, mis on nii intensiivse maitsega, et kippus ülejäänud kooki varjutama, niiet pigem soovitan võtta Leiburi tavalise piparkoogitaina - see on parajalt vürtsikas ja mitte liiga magus. Ka koogi täidis ei ole ülemäära magus, niiet kes soovib magusamat küpsetist, võib suhkrut paar supilusikatäit täidisesse juurde lisada. Samas see "paras" magusus ongi just selle koogi üks trumpidest - küpsetis läks hästi peale ka neile, kes suured magusasõbrad muidu ei ole :)

Põhjaks võta kas 300 g piparkoogitainast või 200 g piparkooke vm küpsiseid ja 80 g sulatatud võid. Suru tainas või sulatatud võiga segatud purustatud küpsised ühtlase kihina 24 cm läbimõõduga vormi, mille põhjas on küpsetuspaber, põhjale laiali. 

Täidis:
400 g toasooja toorjuustu
200 g hapukoort
5 väikese kuhjaga sl pruuni suhkrut (hele v tume muscovado, fariinsuhkur)
4 toasooja muna
3 sl brändit
200 g tumedat šokolaadi

Sega visplit kasutades toorjuust hapukoore, suhkru ja munadega ühtlaseks. Haki šokolaad, sulata vesivannil ja sega koos brändiga juustusegu hulka. Vala vormi ja küpseta ahjus 170 kraadi juures 50-60 minutit kuni kook enam vormi raputades ei võdise. Lase koogil vormis jahtuda ja hoia enne serveerimist vähemalt mõned tunnis külmas. Kaunista kas šokolaadilaastude, värskete marjade, nonparnellidega (dr Oetker) või valmista peale glasuur. 

Kate:
100 g tumedat šokolaadi
50 g võid
40 g (šokolaadimaitselist)tuhksuhkrut 
2-3 sl brändit v piima

Tükelda või ja šokolaad, sulata vesivannil ja sega ühtlaseks. Sega hulka tuhksuhkur ja alkohol või piim. Laota glasuur spaatliga kohe koogile, soovi korral ka äärtele.


neljapäev, 24. detsember 2015

Karamellikreemi ja šokolaadiga tuuletaskud


Tuuletaskute valmistamisel kasutasin oma vana head retsepti, mille järgi olen küpsetanud tuhandeid tuuletaskuid, kuid muutsin õige pisut koostisaineid ja lisasin seekord tainasse naturaalset kakaopulbrit. Kuigi mu lemmikkombinatsioon on tuuletaskud tumeda šokolaadi ja vanillikreemiga, siis katsetasin hoopis karamellikreemi, mille puhul on vaid koostisainete kokkusegamise vaev.  Peale sulatasin valget šokolaadi ja puistasin nonparnelle Dr. Oetkeri valikust.

Tuuletaskud on selles mõttes tänuväärsed, et nad ei ole isegi koos karamellikreemi ja valge šokolaadiga liialt magusad ja on meelepärased nii lastele kui ka meestele. Ma ise olen juba väiksest peale kohupiimataskute suur fänn ja pole midagi paremat, kui isetehtud mõnusa kohupiimatäidisega (mitte vahukoorega!) tuuletaskud :)

Soovi korral saab tuuletaskud laduda kokku "püramiidiks" ja valmistada kaunistamiseks suhkrukaramelli nagu seda teevad prantslased traditsioonilise croqueembouche'i puhul. Karamelli tegemisõpetus on retsepti juures D-kokaraamatus.


Soovin kõigile imeilusat jõululaupäeva, toredaid pühi ja kõike muud head ja paremat!!! :)


Tuuletaskud:
2,5 dl vett
100 g võid
näpuotsatäis soola
2 tl suhkrut
1 tl vanilliuhkrut
140 g jahu
15 g naturaalset kakaopulbrit
4 toasooja muna


Aseta tükeldatud või, suhkur, vanillisuhkur ja sool koos veega potti, lase võil sulada ja seejärel vedelikul korraks keema tõusta. Klopi spaatliga sisse kakaopulbriga segatud sõelutud jahu, sega palliks kokku ja küpseta tainapalli pidevalt segades madalal tulel u 5 minutit, et tainas muutuks kuivaks ja elastseks. 

Võta pott pliidilt, tõsta tainas kaussi ja lase sellel u 10 minutit jahtuda. Lisa tainale ükshaaval munad (klopi spaatliga enne ühtlaseks, kui järgmise muna lisad). Tainas peaks ka pärast munade lisamist olema paks. Seejärel tõsta taigen pritskotti ja tee küpsetuspaberiga kaetud plaadile väikesed kuhjakesed u kahe-eurose diameetriga üksteisest u 2 cm kaugusele. Pealt võid soovi korral määrida natukese veega segatud lahtiklopitud munaga. Vajuta tainatipud märja sõrmega alla, sest need pruunistuvad muidu liiga palju.

Aseta tuuletaskud ahju 200 kraadi juurde 10 minutiks küpsema, seejärel vähenda kuumust 190 kraadini ja küpseta veel 20 minutit. NB! Ahju ust ei tohi keedutaina küpsetamise ajal avada!!! Lülita ahi välja, võta tuuletaskud ahjust, lõika alla äärde küljele väike ava sisse ja pane veel u 10ks minutiks ahju kuivama. Seejärel tõsta profitroolid restile jahtuma. Retseptis toodud taina kogusest saab kaks plaaditäit tuuletaskuid. 

Täidis:
300 g toasooja keedetud kondenspiima
300 g toasooja toorjuustu

Sega visplit kasutades kondenspiim ja toorjuust ühtlaseks kreemiks. Lõika tuuletaskud pooleks, tõsta igale teelusikatäis kreemi sisse ja aseta "kaas" peale tagasi. Kreemist jätkub täpselt kõigi profitroolide täitmiseks. 

Kaunistamiseks:
100 g valget šokolaadi

Haki šokolaad, sulata vesivannil ja tõsta teelusikaga igale profikale šokolaad peale. Kaunista meelepäraste nonparnellidega ja aseta serveerimisalusele.


teisipäev, 22. detsember 2015

Krõbedad ahjukartulid (maailma parimad!) :)



"Jõuluõhtul kehtisid kindlad söömise nõuded - süüa tuli 7, 9 või kohati 12 korda. Need olid maaglised arvud, mis tunnistavad, et omal ajal oli tegu pigem kohustusliku rituaalse sööminguga kui lihtsa peoga. Ohter söömine ja joomine pidi kindlustama leivajätku kogu eelolevaks aastaks. Öö läbi kaetud laud oli mõeldud ka kodusviibivate hingekeste kostitamiseks ..." See on üks lühike väljavõte Eesti Vabaõhumuuseumi raamatust "Jõulud", mille ühest oma selle nädalavahetuse kingikotist leidsin. Igati huvitav on lugeda meie esivanemate jõulukommetest, eriti võrrelduna kaasajaga. Söömine ja toidu valmistamine, mis minu elus on eriti tähtsal kohal, sest see ei ole mitte ainult hobi, vaid ka töö, on pühade ajal meil alati au sees olnud ja tasub kindlasti selles osas traditsioone jätkata ;-)

Ilmselt on paljud veel alles mõtlemas, mida kauaoodatud jõuluõhtul lauale panna. Valik häid retsepte on koondatud Borjomi lehele, kus on mitmekäigulised jõululauad erinevatele maitsetele (kaasaegne, eksootiline või traditsiooniline). Meie pere õhtusöögil ei puudu aga kunagi krõbedad ahjukartulid ja kuigi ma ei ole suur kartulifänn, siis korralikest friikatest (päris kartulitest tehtud, topeltküpsetatud) ja ahjukartulitest ei ütle ma küll kunagi ära :) Neid ahjukartuleid siin võiks vabalt nimetada ka maailma parimateks, kui ei oleks olemas puuküttega ahjusid, kus tulevad välja veelgi maitsvamad mugulad. Minu lapsepõlve krõbedad ja mahlased kartulid on valminud just sellises "päris õiges" ahjus kasutades searasva ja nendest paremaid kartuleid lihtsalt ei ole olemas! :) Küll aga saab ligilähedase tulemuse järgides mõningaid nippe ning kasutades valmistamisel head rasva või võid, ürte ja küüslauku.

Minu arvates on suurepäraste ahjukartulite puhul kolm olulist asja - üleliigsest tärklisest lahti saamine, äädika lisamine ja topelt küpsetamine. Nagu korralike friikate puhulgi, on üks krõbedate ahjukartulite eeldusi üleliigse tärklise eemaldamine. Tärklist on kartulites ohtralt ja sellest saab kõige paremini aru, kui vaadata köögirätti, milles kartuleid kuivatati - pärast kuivamist on see tihti tänu tärklisele nii kõva, et selle võib püsti seisma panna. Teine oluline nipp on äädika lisamine, sest see annab kartulitele veel ekstra krõbedust. Äädikat võib samal eesmärgil valada pisut ka praekartulitele praadimisel. Kui õigeid ehk algupäraseid prantsuse friikartuleid tehakse topeltküpsetades ehk kõigepealt keedetakse või frititakse madalal temperatuuril pehmeks ning seejärel pruunistatakse kõrgemal, siis parimad ahjukartulid saab samuti neid eelnevalt enne peaaegu poolpehmeks keeteks ning siis alles ahjus krõbedaks küpsetades. Ja muidugi, oluline on ka rasvaine ja ürtide kasutamine, mis paneb "I-le" täpi peale :)

Ja tervituseks minu jaoks hetkel kõige aktuaalsem lugu - ei jõua ära oodata, et jõuluks koju saaks :) 

Vaja läheb
2 kg kartuleid
soola, värskelt jahvatatud musta pipart
u 4 sl pardi-, hane- või searasva või võid
u 4 küüslauguküünt
2 sl punase veini äädikat
1 punt värsket tüümiani, paar rosmariinioksa või meelepäraseid kuivatatud ürte

Koori kartulid ja lõika suuremaid väiksemaks (nt pooleks) nii, et kõik kartulid oleksid enam-vähem ühesuurused. Pese kartulid pärast koorimist uuesti üle ja kuivata köögirätikuga ära, et üleliigsest tärklisest lahti saada, ning aseta kartulid koos külma veega potti, maitsesta soolaga, lase veel keema tõusta ja keeda 6-7 minutit kuni kartulid on poolpehmed. Vala kartulid sõelale ja lase neid seal 3 minutit seista, seejärel raputa sõela korralikult, et kartuleid pehmemaks ja muredamaks teha, sest nii jäävad need hiljem krõbedamad. 

Aseta aedviljad ahjuvormi ühe kihina, lisa 2 sl rasva ning maitsesta soola ja pipraga. Sega kartuleid rasva ja maitseainetegaga korralikult läbi. Küpseta ahjus 190 kraadi juures 30 minutit kuni need on kuldsed ja peaaegu küpsed. 

Vajuta kartulid soovi korral õrnalt pudrunuiaga lapikuks - mida suurem osa kartulist omab kokkupuudet panniga, seda krõbedam see tuleb.  Aseta u 2 sl vedelat rasva kaussi, lisa äädikas, puhastatud ja pooleks lõigatud küüslauguküüned ning tüümiani- või rosmariinilehed vm ürdid. Nirista segu kartulitele ja raputa vorm korralikult läbi. Küpseta kartuleid ahjus veel 40-50 minutit kuni need on piisavalt pehmed ja krõbedad.


laupäev, 19. detsember 2015

Imehea sidrunikreemi-juustutort Lialt

Jõulud ongi peaaegu käes ja varsti on lootust pisut valgematele päevadele, sest talvine pööripäev on juba teisipäeval. Ja kaugel see kevadki enam on ;-) Lootus, et jõulud tulevad valged, ei ole veel kustunud, aga no kui tule, siis pole ka ju hullu - tore on ikkagi :) Just mõtlesin ükspäev sellele, et mis võiks mu eelmise aasta lemmik-lugu olla ja ilmselt see (mis hetkel ka igati hästi teemasse sobib) ongi see :)

Kui on soovi jõululauale valmistada klassikalist inglisepärast jõulukeeksi, siis täna on LP-s ohtrate puuviljade (ja alkoholiga) nisujahuta küpsetise retsept. Blogis on olemas juba kaks jõulukeeksi - üks traditsiooniline, kuid gluteenivaba, ning teine tõeliselt lihtne ja kiire rikkalikult kuivatatud puuvilju sisaldav hõrgutis.

Kirjutasin Laupäevaleht LP-sse paar nädalat tagasi loo kolmest Tallinna kohvikust, kus on suurepärased koogid, saiakesed jm pagari- ja kondiitritooted. Et lehes oli jutt lühendatud kujul ja et see Maiasmoka kohvikus pakutav Lia kook on ikka hullult hea, siis jagan nüüd siingi retsepti. Tordis on ideaalselt tasakaalus magus ja hapu ning sefiir teeb koogi mitte ainult maitsvamaks, vaid ka pidulikumaks, niiet julgen seda kooki jõululaualegi soovitada! :)

Foto autor on Jaan Heinmaa

Maiasmokk on Tallinna vanim järjepidevalt tegutsenud kohvik. Kuigi esimesed märkmed suhkrupagari poe kohta selles Pikal tänaval asuvas majas on pärit juba 1789. aastast, siis Maiasmoka sünniaastaks loetakse ikkagi 1864, mil baltisakslane Georg Johann Stude ostis ära samas hoones tegutsenud kondiirtiäri ja avas selle juurde kohviku. Just Stude hakkas valmistama kuulsaid martsipanikujukesi, millega varustati isegi Vene tsaari peret Peterburis. Studel oli kuni esimese maailmasõjani firmakauplus ka Moskvas. Õnneks jäi martsipanikujukeste tegemise tradistioon au sisse ka pärast kohviku riigistamist 1940.a. ja on siiani säilinud, mil kohvik töötab kommikvabrik Kalevi tütarettevõttena.


1980.-ndatel laienes kohvik teisele korrusele, sai endale nimeks Maiasmokk ja muutus nii populaarseks, et sinna pääses tihti vaid tutvusi kasutades. Vahepeal suletud olnud teisel korrusel  taasavati sel sügisel stiilipuhas ja hubane söögikoht, kus saab lisaks maiustamisele ka sooja toitu nautida.


Et koogivalikut veelgi laiendada, alustati mõni aeg tagasi koostööd tuntud kokaraamatute autori Lia Virkusega, kelle retseptide järgi on valminud mitmed kohvikus müügil olevad koogid. Lia loodud on ka siinne hõrk sidrunikreemi-juustutort, mille retsepti leiab tema raamatust “Lia tordid kaunil Kärdik keraamikal”.


Sidrunikreemi-juustutort
Sidrunikreem:
2 muna
1 suur munakollane
1 dl sidrunist pressitud mahla (u 2 sidrunit)
1 dl suhkrut
60 g võid
Põhi:
200 g kaeraküpsiseid (nt Digestive)
100 g võid
2 sl pruuni suhkrut
Täidis:
600 g maitsestamata toorjuustu
2 dl suhkrut
2 tl vanillsuhkrut
2,5 sl kartulijahu
1,5 dl hapukoort
2 muna
1 munakollane
sidrunikreemi
Itaalia besee:
4 munavalget (130 g)
0,75 dl vett
1,5 dl suhkrut
Valmista esmalt sidrunikreem. Vispelda munad ja munakollane kastrulis ühtlaseks. Lisa sidrunimahl ja suhkur, vispelda taas ühtlaseks. Kuumuta tasasel tulel pidevalt vispeldades, kuni kreem pakseneb. Tõsta kastrul tulelt ja lisa tükkidena või. Sulata või segades ja lase kreemil jahtuda. Pane sidrunikreem vähemalt neljaks tunniks külmikusse.

Põhja valmistamiseks purusta küpsised, sega suhkru ja sulatatud võiga. Suru segu küpsetuspaberiga vooderdatud 24 cm läbimõõduga lahtikäiva vormi põhja ja äärtele. Pane 15 minutiks külma. Siis küpseta 180kraadises ahjus 10 minutit ning lase ahjust väljas jahtuda. Ahju kuumus tõsta samal ajal 200 kraadini.

Täidise tarvis vahusta toorjuust suhkrutega. Lisa kartulijahu ja vahusta 3–4 minutit. Siis lisa mikserdades hapukoor ning ükshaaval munad ja munakollane. Mikserda korralikult läbi. Kalla vaht vormi põhja peale ja küpseta 200kraadises ahjus 10 minutit. Alanda kuumus 110 kraadile ja küpseta veel 45 minutit. Lülita kuumus välja ja lase maiusel ahju järelkuumuses küpseda 20 minutit. Siis lase jahtuda. Tõsta küpsetis 6–12 tunniks külma, et täidis tahkuks täielikult.

Vahetult enne serveerimist vahusta besee jaoks munavalged kõvaks vahuks. Kuumuta vesi ja suhkur 121 kraadini. Kalla suhkrulahus peene nirena munavahu hulka, samal ajal mikserdades. Vahusta madalal kiirusel, kuni munavalgevaht on leige. Määri külmast võetud tordile külm sidrunikreem. Siis pritsi või määri peale munavalgevaht. Kuumuta gaasipõletiga, kuni vahu tipud kaunilt värvuvad (või küpseta ahjus 225 kraadi juures 2–3 minutit).

neljapäev, 17. detsember 2015

Ingveriga tšillimoos - vürtsikas hoidis jõuluajaks!



Juba väiksest peale on jõulud mulle tõeliselt meeldinud :) Väiksemana oli asi ilmselt peamiselt ikka kingitustes, nüüd aga kõik see kokku - perega koos olemine, kaunistatud suur kuusk, jõulutuled ja -küünlad, head söögid ja veinid. Kinkide puhul on täiskasvanuna ikkagi tegemisrõõm oluliselt suurem saamisrõõmust, kuid ei saa salata, et südamest tulnud kingitused lähevad ikkagi alati südamesse! Kuigi küünlaid põletan suurtes kogustes enam-vähem aastaringselt, siis jõulude ajal on just valgustatud kaunistused (lambid, (elektri)küünlad jms) need, mis mulle eriliselt meeldivad. Piisab kasvõi sellest, et mõnel puul on "tuled" küljes, et mul põlvist nõrgaks läheks ja soe tunne südamesse tuleks - kottpimedal ajal (no minu arust on meil siin hetkel praktiliselt polaaröö) ikka eriti tore! :) 

Küünalde viimine surnuaiale on ka üks asi, millest jõululaupäeval üle ega ümber ei saa. Meie pere käib juba aastakümneid Raadi kalmistul, kus on ka Kuperjanovi haud, kuhu oleme alati küünla viinud. Ma mäletan, et kui ajaloo tunnis lõpuks temani jõudsime, siis oli suur äratundmisrõõm :)


Eelmises postituses rääkisin isetehtud kingitustest ja see vürtsikas tšillimoos on samuti suurepärane nii lähedastele kinkimiseks kui ka nautimiseks koos (jõulu)roogadega. Soojendav ja mõnus, iseloomuga ja magus, seistes läheb järjest paremaks :)

Tomatiseemnetes olev pektiin aitab moosil taheneda, seega kasutasin seekord tavalist suhkrut. Tšillid ja tomatid on kodumaised, ostsin need Kopra Karjamõisast (moosi valmistasin juba augustis, retsept ilmus oktoobris LP-s).

1,2 kg küpseid tomateid
4-8 tšillipipart (pooled koos sisuga, pooled ilma)
6 küüslauguküünt
2 dl punase veini äädikat
2 pöidlasuurust ingveritükki (kooritud)
500 g suhkrut
4 tähtaniisi

Lõika pooled tomatid sektoriteks ja aseta blenderisse. Haki jämedalt tšillid, küüslauguküüned ja ingver ning lisa kannmikserisse. Vala juurde 60 ml äädikat ja töötle ühtlaseks. Vala potti ja lisa ülejäänud äädikas, suhkur ja tähtaniis. Küpseta keskmisel kuumusel segades kuni suhkur lahustub. 

Tõsta kuumust ja lase segul keema tõusta. Tükelda ülejäänud tomatid, lisa potti ja alanda seejärel kuumus. Lase tund aega nõrgal kuumusel podiseda kuni moos on paksenenud ja kokku keenud. Sega moosi aeg-ajalt ning vajadusel küpseta kuni 30 minutit veel, et saavutada soovitud konsistents.

Sellest kogusest saab liitri moosi. Kui moos panna steriliseeritud purkidesse, siis säilib see jahedas kohas u aasta; avatuna külmkapis mitu kuud. 



esmaspäev, 14. detsember 2015

Vürtsikad mandlid, pühademeeleolu ja isetehtud kingitused :)




Üleval olevad fotod tegin oma telefoniga mõned nädalad tagasi Seoulis, kuigi seda ilu on kahjuks raske edasi anda ...  Mu lemmik-aeg aastas on suvi ning kevadine looduse ärkamine teeb alati südame soojaks, siis ikkagi ka advendiaeg on superlahe periood! Kõik need jõulutuled ja -kaunistused ning küünlad, mis aasta pimedaima aja nii hubaseks teevad, jõulumuusika, vürtsikad ja tummised road ja joogid, lõbusad peod ja muud toredad kokkusaamised sõprade, heade tuttavate ja perekonnaga on need, mille pärast alati detsembrit ootan. Ja täpselt nagu üritan kõik kolm suvekuud kodumaal olla, nii proovin ka detsembri alati Eestis veeta. Lihtsalt liiga tore aeg selleks, et raatsiks reisile minna ;-) 

Pean tunnistama, et sõna "jõulustress" jääb mulle arusaamatuks, sest need kaks sõna ei sobi kohe kuidagi ühte lausesse - minu arvates on pühadeperiood kuidagi eriliselt chill :) Inimesed on reeglina palju sõbralikumad, hoolivamad ja rõõmsamad kui muul ajal, pühademeeleolu teeb lõbusaks ja kuidagi ... helgemaks:) Minu jaoks on muidugi eriti tore, et saab veel rohkem kokata ja küpsetada kui muul ajal, rohkem häid asju süüa ja veel paremaid veine nautida:) Juba ainuüksi eilne piparkoogitegu õelastega, kellest 5-aastane (poiss muideks) ise kogu taina ära rullis, oli väga lahe ettevõtmine. Samuti ei ole ma kunagi aru saanud, miks peaks kinkide ostmise jätma viimasele minutile või üldse detsembrisse, et siis kümnete inimestega koos poodides trügida?!? Oma armsaid ja lähedasi ju tunned ja tead - neile meeldivaid/sobivaid/vajalikke asju saab ju aastaringselt poest koju tuua? Sellisel juhul muidugi tuleb pisut tahtejõudu kasutada, sest alati on kiusatus ägedad asjad, mille puhul tead, et need kindlasti saajale meeldivad, kohe üle anda, aga ootamine tasub ennast kuhjaga ära:) Nii toredat asja nagu seda on kingituste valimine, ostmine ja pakkimine, oleks ikka ülimalt kahju jätta viimasele hetkele ja eriti kurb oleks sellisest lahedast tegevusest veel stressi minna ... Ma hästi ei saa aru ka sellest, kui pühadeaja kohta kasutatakse sõna "kommerts", sest ise käin poes (nagu enamasti muul ajalgi) vaid süüa ostmas. Jõulukaunistusi, -tulesid, -küünlaid jms (noh, kui midagi on veel vaja) saab ju osta ka jaanuaris, kui hinnad vähemalt poole odavamad on, et siis järgmisel aastal esimesel advendil oleks hea kapist võtta ja muretult kodu kaunistada. Eriti armas on aga FB-st lugeda, et on veel teisi inimesi, kellele "ükski jõululaul ei käi närvidele, kingitused on ostetud umbes oktoobri lõpuks" ja kes rõõmsalt filmist "Love Actually" mõnda lugu oma sõpradele tervituseks jagavad :) :) :) Kõigile selle filmi fännidele aga väike tervitus nende "oluliste" faktide näol ;-) 

Ja pean tunnistama, et minu jaoks on tegelikult jõululaulude põud, sest toidupoodides neid millegipärast ei kuule (ei tea, kas asi on selles, et neid ei mängita, või selles, et ma keskendunult oma pikkade nimekirjadega riiulite vahel ringi kihutan), niiet pean ise suisa Spotifyst neid otsima :) 

Soovitan nii palju kui võimalik kingitusi ise meisterdada, sest enda valmistatud asjad on alati armsamad, südamlikumad ja soojemad, sest kinkija (kellele jääb isetegemisrõõm, mida ei saa sugugi alahinnata) on saajale mõelnud ja temale heameele valmistamiseks vaeva näinud. Näiteks nende vürtsikate mandlite (see minu retsept ilmus aasta tagasi ka ajakirjas Naerata) valmistamiseks kulub u 5 minutit (ülejäänud töö teeb ära ahi), kuid mõnusat vürtside lõhna on kodu täis veel mitu tundi pärast küpsetamist :) 

Blogis on olemas kategooriad "jõulud" ja "kingitused", mille alt leiab nii igasuguseid jõululauale  kui ka kingikotti sobivaid roogi, hoidiseid ja küpsetisi. Samuti on siin olemas juba mitmeid krõbedaid ja vürtsikaid pähkleid, nt need krõbedad mandlid kaneeliga, need magusad pähklid, kergelt kleepuvad pähklid meega ja vürtsikad Kreeka pähklid. Lisaks leiab blogist ohtralt igasuguseid (šokolaadi)trühvleid, nt kuivatatud ploomide ja mandlivõiga tervislikud kommid, valge šokolaadiga trühvlid, kahte sorti šokolaadi ja kamaga kommid, šokolaadi ja kuivatatud puuviljade ning pähklitega maiused, fudge kuivatatud jõhvikate ja pähklitega, fudge pistaatsiapähklitega, tervislikud trühvlid datlitega, šokolaadi ja avokaadoga, teistmoodi trühvlid astelpajuga, greibimekiga, granadilliga ja erinevate likööridega

Küpsiste alt leiab aga nii kahte sorti piparkoogitaina tegemisõpetused kui ka igasuguseid muid mõnusaid maiustusi, nagu nt vürtsikad gluteenivabad mandlijahuküpsised.

Soovin Teile kõigile rahulikku ja rõõmsat pühadeaega oma lemmiku jõlulauluga:) Uskumatu, aga igal aastal detsembris meeldib mulle seda lugu ikka ja jälle kuulata, kuigi see oli popp juba minu keskkooli ajal, mil me oma kooli segakooriga seda laulsime (koori esituses kuuehäälsena on see veel eriti äge) :) :) :) Aga ilmselt mul on siiski ka vähemalt mõni mõttekaaslane, sest seda Youtube'i lugu on vaadatud üle 113 mio korra :D



Vürtsikad mandlid


1 munavalge
3 sl suhkrut
2 tl piparkoogimaitseainet
1,5 sl vett
0,5 tl soola
300 g mandleid


Vahusta munavalge suhkru, maitseaine, vee ja soolaga pehmeks vahuks. Lisa mandlid ja sega läbi nii, et need oleks ühtlaselt kaetud. Laota mandlid ühe kihina küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja küpseta ahjus 150 kraadi juures u 30 min, kuni need on pealt krõbedad ja kergelt pruunistunud. Sega mandleid paar korda küpsemise ajal, et need ühtlaselt küpseks. Lase jahtuda, murra lahti ja hoia õhukindlalt suletud anumas.


Soovitused: 
* Kui soovid veelgi ühtlasema ja vähem kleepuva pealispinnaga mandleid, siis lisa koos mandlitega munavalgevahule ka 1 sl maisitärklist.
*Piparkoogimaitseaine asemel võid kasutada 1 tl jahvatatud kaneeli ja 0,5 tl ingveripulbrit.

kolmapäev, 9. detsember 2015

Vana hea lõhe-brokkoli pirukas - alati kindlapeale minek


Küsimus, mida on mulle viimaste aastate jooksul kõige enam esitatud, kõlab nii: "Millal Sa oma kohviku avad?" Seda on ilmselt minult sadu kordi küsitud - vähemalt korra nädalas tuleb mul sellele vastata, enamasti sagedamini :) Teine tihe küsimus on: "kes kõik Su koogid ära sööb?" Ja muidugi, siinkohal suur aitäh kõigile, kes mu vastuse peale, et "ise põhiliselt", on vastanud, et "näha küll ei ole!":) Ma ei tea, kui siiras see vastus alati on, ilmselt nende puhul, kes mind mõned aastad tagasi juba tundsid, mitte eriti, aga tore on seda ikkagi kuulda :) Ja no kes see ikka ütleks, et "seda ma arvasingi" vmt - enamik inimesi on ju ikkagi viisakad, kuigi korra olen ka kuulnud repliiki "Silja, Sinust on ju ikka näha, et Sa ise kooki sööd!" :D Mu enda arvates muidugi on mind vaadates täiesti ilmselge, et neid kooke ma ainult teiste rõõmustamiseks ja retseptide väljatöötamiseks ei küpseta, aga no las ta jääda ... :) Sest tegelikult tahtsin ma hoopis sellest rääkida, et kõigile neile, kes seda esimest küsimust on esitanud, samuti neile, kes on kurtnud, et minu tehtud toitu/kooki pole saanud/kunagi ei saa jms, ja kõigile teistele küpsetistefännidele on mõeldud laupäevane POP-UP kohvik Veinisõbras. Olete kõik oodatud ja selleks, et oleks lihtsam koguseid arvestada, pange ennast palun ürituse FB-lehel kirja!

Lisaks šokolaadikookidele küpsetan seekord ka soolaseid asju nagu praegune lõhe-brokkoli pirukas ja krõbeda juustuse põhjaga suitsukala quiche'i, mille retsept on üks enim vaadatud postitusi mu blogis.  Lõhepirukas on endiselt mu püsirepertuaaris ja kui ma selles postituses kirjutasin, et olen pirukat teinud "hästi palju kordi", siis nüüdseks on kordade arv juba vähemalt kahekordistunud (ehk siis kaks korda rohkem kui hästi palju) ;-)

Küpsetiste juurde saab nautida tassi kohvi või klaasikest veini - Veinisõbra eksperdid oskavad igaühe juurde sobivaima joogi välja pakkuda, mida saab ka kaasa osta (nagu kõiki küpsetisigi). Selle piruka juurde on välja valitud üks suurepärane valge Karl May vein, mis sobivat väga hästi ka ahjukanaga. Läheb kindlasti proovimisele ;-)



Täidisesse tuleks pisut soola panna ka juhul, kui kasutada suitsukala, kuid toore kala puhul tuleks lisada vähemalt 0,5 tl. Arvestama peab ka sellega, et juust on soolane. Hakitud tilli ja murulaugu asemel lisasin täidisesse seekord Santa Maria küüslauguga ürdisegu (u 1 tl). Seda ürdisegu võib panna u 0,5 tl ka põhja sisse.

Põhi:
3 dl jahu (1 dl võib olla täisteranisu- või rukkijahu)
150 g külma võid
1 tl soola
2 sl külma vett

Näpi või haki noaga jahu, sool ja või purutaoliseks massiks. Lisa vesi ja sega ühtlaseks tainaks. Kõige mugavam ja kiirem on tainas köögikombainis valmis teha. Keera tainas kilesse ja pane pooleks tunniks külmkappi. Kuumuta ahi 250 kraadini. Rulli taigen jahusel pinnal lahti ja tõsta 24-26 cm läbimõõduga vormi põhja ja servadele u 2 cm kõrguselt, vooderda ääred fooliumiga, torka põhi kahvliga tihedalt läbi ning küpseta u 8 minutit. Vorm peaks olema eelnevalt ettevalmistatud ehk põhjas küpsetuspaber, ääred määritud võiga ja jahuga ülepuistatud. 

Täidis:
250-300 g lõhe- või forellifileed (võib olla ka külmsuitsu lõhe v -forell)
1 väiksem brokkoli (200-250 g)
3 muna
3 dl (vahu)koort (1 dl võib olla ka täispiim)
50-100 g juustu (mina kasutan enamasti parmesani vmt juustu)
hakitud tilli v murulauku, ürdisegu, soola, (valget) pipart

Lõika kala kuubikuteks. Puhasta ja lõika brokkoli õisikuteks, hauta seda mõned minutid ja nõruta korralikult. Sega omavahel kergelt lahti klopitud munad, koor, riivitud juust ja meelepärased maitseained. 

Aseta eelküpsetatud pirukapõhjale lõhe- ja brokkolitükid. Vala üle muna-koore seguga ja küpseta 200 kraadi juures 25-40 minutit kuni pirukas on pealt kuldne. Parim samal päeval.

pühapäev, 6. detsember 2015

Kohviporteriga šokolaadikook


Eile õhtul sõpradel külas olles tuli meelde üks asi, mida oleksin võinud eelmise postituse koogi juures mainida :) Nimelt viimasel korral, kui seda mustikaga juustukooki tegin ja need samad sõbrad külas olid, sai hoolimata rikkalikust eelroavalikust (sh suur taldrikutäis jamon iberico't) ja veelgi toekamast mereannihautisest, mille suure potitäie me praktiliselt kõik neljakesi ära sõime, see juustukook otsa! Sööjaid oli kolm(!) ja neljandale jäi väike tükk hommikukohvi kõrvale:) Vot selline juustukook siis ;-)

Selle šokolaadikoogi sees aga kasutasin A. Le Coq'i 6%-lise alkosisaldusega aromaatset kohviporterit, mis on valmistatud kohvilinnastest, mustadest röstlinnastest ja kahte tüüpi karamell-linnastest. Hiljuti toimunud Tallinna toidumessil valiti see pimetesti käigus muideks parimaks jõuluõlleks! Tummine kohviporter sobib väga hästi erinevatesse jõulutoitudesse, samuti magusatele (eriti šokolaadistele) roogadele lisanüansi andmiseks. Eelmise aasta parim õllesommeljee Urmas Linnamägi soovitab kohviporterit nautida koduste puuviljakookidega, milles on tunda kaneeli (ma usun, et nii see kui ka see jõulukeeks peaksid suurepäraselt sobima), samuti kakaosisaldusega magustoitudega nagu nt rammus šokolaadikook.

Kohviporterit tuleks serveerida 10-13 kraadi juures, et selle maitseomadused kõige paremini välja tuleks. Kindlasti tasub kasutada spetsiaalset pokaalisarnast õlleklaasi, sest ühe ja sama alkohoolse joogi maitse ja aroom võivad olla üllatavalt erinevad sõltuvalt klaasist, millest neid naudid. Hiljuti korraldas restorani Ö sommeljee ühel sealsel õhtusöögil väikese võrdleva degustatsiooni erinevatest klaasidest ja kuigi neis oli sama vein, oli siiski tunne nagu prooviks erinevaid veine ... :D Soovitan kasvõi kodus järele proovida, kuidas maitseb üks ja sama jook erinevates klaasides - tulemused on tõesti üllatavad! :)

Mulle meeldis, et kohviporteriga šokolaadikoogi valmistamise ajal oli kodus mõnus leivalõhn - umbes selline nagu saab saunas õllega leili visates :) Kook ise oli mahlane, tummine ning pehme, väikese õllenüansiga glasuur tegi seda veelgi maitsvamaks ja pidulikumaks. Samas ei soovita ma  selle kohviporteri ega ka jõuluporteriga teha vana head eriti lihtsat krõbeda koorikuga õllesaia ega õllesaia juustuga, sest nendele annab tume õlu pisut mõrkja nüansi, samas mõni hele ja mahe õlu sobib saia sisse suurepäraselt! Mõlemad õllesaiad on kindlapeale minek, kui külalised tulevad, ja võib kindel olla, et alati küsitakse ka retsepti:) Ühed mu sõbrad ostsid isegi õllesaia retsepti saamiseks ekstra mu eelmise raamatu! :)

NB! Kes soovib täiesti gluteenivaba küpsetist, peab asendama kohviporteri mõne gluteenivaba õllega, nisujahu asemel aga kasutama tatra- ja maisijahu (kogused retseptis kirjas). Kuna õlut läheb koogi sisse suhteliselt vähe ja see ei ole selline kogus, mis minu lähedasel gluteeniallergikul organismi ärritaks, siis mina tegin selle "gluteenivaba" koogi kohviporteriga :)


Kook: 
2 dl tumedat õlut (eriti hea on siin kohviporter)
50 g naturaalset magustamata kakaopulbrit
110 g toasooja võid
250 g pruuni suhkrut
2 suurt toasooja muna
175 g jahu (kasutasin 120 g toortatrajahu ja 55 g maisijahu)
1/2 tl küpsetuspulbrit (kui kasutad gluteenivabu jahusid, siis lisa 1 tl)
1 tl soodat

Glasuur:
200 g tumedat šokolaadi
180 g tuhksuhkrut
90 g toasooja võid
4 sl tumedat õlut

Sega õllest ja kakaopulbrist pasta. Tükelda või, aseta koos suhkruga teise kaussi ja vahusta heledaks kohevaks vahuks. Lisa edasi vahustades ükshaaval munad, lisades järgmise kui eelmine on segunenud. Lisa õllesegu. Sega sõelutud jahu(d) küpsetuspulbri ja soodaga ning lisa osade kaupa võivahule. Vala tainas 25 cm läbimõõduga lahtikäivasse ümmargusse vormi, mille põhjas on küpsetuspaber, ääred aga määritud võiga ja jahuga ülepuistatud. Küpseta ahjus 180 kraadi juures 30-35 minutit kuni kook on katsudes vetruv ja sissetorgatud tikk tuleb puhtalt välja. Lase koogil vormis jahtuda. 

Katte jaoks tükelda šokolaad, aseta kaussi ja sulata vesivannil. Tükelda või ja vahusta tuhksuhkruga pehmeks pastaks. Lisa 4 sl tumedat õlut, seejärel sega hulka sulatatud šokolaad. Laota glasuur jahtunud koogile. Kõrvale võid pakkuda vahustatud vahukoort, vanillijäätist või -kastet. 


kolmapäev, 2. detsember 2015

Siidine juustukook mustikaga

Telliskivi söögikohtadest rääkivas postituses jäi mul Shvipsi puhul mainimata, et see on ka džinni-austajate paradiis, sest saadaval on ligi 10 erinevat sorti seda jooki, samuti on seal häid ja erilisi rumme. Paraku juhtub viimasel ajal sageli, et seal pole õhtul ühtegi vaba lauda, aga see-eest on eriti tore, et kui juba istuma saad, siis ei pea kohe ära koju minema, sest ametlikust sulgemisajast ennast õnneks häirida ei lasta - ka kella 4-5ni võib seal istuda ;-)

Enamasti on mu Kalamajas elavad tuttavad ja sõbrad pärit väljaspoolt Tallinna, eriti suur on siin muidugi minusuguste tartlaste kontsentratsioon, sest Kalamaja on ju selline äge "väike puust linn", ainult et jõge pole:) Just paar nädalat tagasi tuletasime siin elavate sõpradega meelde seda õndsat aega, kus tänavad olid autodest tühjad ja mitte mingit muret ei olnud kunagi, et ei mahuks sõitma v et poleks enda autot võimalik tänavale parkida ... Olid ajad!:D Samas positiivse poole peal tuleb jällegi ära märkida korda tehtud Kalamaja park - varem oli seal iga paari meetri tagant mõni Lauaviina pudel v süstal vedelamas, nüüd on aga isegi alkot tarbivate kõvahäälsete pingil istuvate ja möödujaid kommenteerivate tüüpide hulk üsna väikseks jäänud. 

Tallinnas üles kasvanud sõber rääkis just hiljuti, kuidas ta siin algusaastatel kartis ringi käia ... Praegu on eriti naljakas sellele mõelda, et minu käest ikka pidevalt uuriti, kuidas on lood turvalisusega ja kuidas ma ikka julgen öösiti väljas käia/koju tulla. Veel paar aastat tagasi küsis üks trennikaaslane, et kas ma tõesti ei karda üksi siin piirkonnas ringi liikuda :) Naljakas, aga olen end siin alati väga turvaliselt tundnud - nii päeval kui ka öösel - ega pole kunagi arvanud, et öösel ei peaks üksinda kuskilt koju jalutamada, vaid peaks turvalisuse kaalutlustel takso võtma. Minu arvates (ma ei tea seda, vaid lihtsalt tundub nii) on Kalamajas pigem elanud sellised elu hammasrataste vahele jäänud inimesed, kellel on alkoholi- vmt probleem, mitte tõsised kriminaalid. Samas varastati meil rattad keldrist juba siis, kui olime saanud siin napilt kuu aega elada, ja seda tehti väga professionaalselt - kruviti akende eest sepistatud trellid, mis olin just tellinud, ja aknaklaasid tõsteti raamidest välja ilma neist ühtegi purustamata, niiet ilmselt elas(elab?) siin tegelikult ikka igasuguseid kaake :)


Seda juustukooki olen küpsetanud erinevates variatsioonides vähemalt 10 a ehk u nii kaua, kui see kodumaine mustikaga valge šokolaad müügil on olnud :) Sama šokolaadiga saab muideks ka superhead blondie't teha;-) Ma arvan, et põhjus, miks seda juustukooki alati kiidetakse ongi just väikeses mustikas, sest see annab muidu magusale koogile tõeliselt mõnusa hapu nüansi.

Põhja võib valmistada küpsistest või mandlijahust, kui soovid gluteenivaba kooki. Suvel valmistasin seda mitmele üritusele (nt siin on sellest juttu) ja alati teen seda pisut erinevalt. Siin on olemas üks variant, praegu sai kirja teine (kuigi samuti variatsioonidega sõltuvalt sellest, kui palju toorjuustu hetkel kodus oli). Kuigi ma suvel lisasin vähem suhkrut ja kasutan poole koguse toorjuustu asemel karamelli toorjuustukreemi, siis viimasel ja eelviimasel korral tegin seda nii, nagu allpool kirjas on. Kuna aga viimasel korral oli mul ainult üks 400-grammine Farmi toorjuustu tops kodus, siis lisasin pisut rohkem hapukoort, kõik muu aga jätsin samaks. Kaunistuseks panin peale veel erinevaid nonparnelle; neist enamik on Dr Oetker'i valikust, ainult kõige pisemad tõi mulle üks mu õdedest kuskilt välismaalt :)



Mina teen seda kooki viimasel ajal gluteenivabana ehk mandlijahust põhjaga, kuid igati hea on see loomulikult ka küpsistest põhjaga :)

Põhi:
200 g täisteraküpsiseid
2 sl pruuni suhkrut
60 g võid

Purusta küpsised, sega suhkru ja sulatatud võiga ning suru ühtlase kihina 24 v 25 cm läbimõõduga lahtikäiva vormi põhja. Aseta vorm täidise valmistamise ajaks külma.

VÕI

Põhi:
50 g külma võid
150 g mandlijahu
2 sl siirupit

Tükelda või, lisa mandlijahule ja haki noaga või näpi sõrmedega ühtlaseks puruks, lisa siirup, sega ühtlaseks ja suru 24 cm läbimõõduga lahtikäiva koogivormi põhja. Põhi kata enne küpsetuspaberiga. Vajadusel lisa paar supilusikatäit mandlijahu, et tainas käte külge kinni ei jääks. Aseta vorm täidise valmistamise ajaks külma.

Täidis: 
600 g toasooja toorjuustu ja 250 g hapukoort VÕI 400 g toorjuustu ja 300 g hapukoort
80 g suhkrut
3 toasooja muna
300 g (1 pakk) iirise-rosina või vanillimaitselist kohupiimapastat (Alma)
200 g valget šokolaadi mustikaga
peotäis või paar mandlilaaste

Sega visplit kasutades toasoe toorjuust suhkruga ühtlaseks, lisa ükshaaval toasoojad munad. Seejärel sega hulka hapukoor ja kohupiimapasta. Tükelda šokolaad, sulata vesivannil ja sega juustusegu hulka. Vala täidis põhjale ning küpseta ahjus 160 kraadi juures 1 h. Kui kook on u 40 minutit küpsenud, siis laota sellele mandlilaastud ning küpseta edasi. Keera ahjul kuumus kinni, tee uks pisut praokile ja jäta kook ahju jahtuma. Keskelt võib kook veel võdiseda.



pühapäev, 29. november 2015

Jõuluküpsised


Uskumatu, juba ongi käes 1. advent! Hoolimata soojast ja sombusest ilmast soovin kõigile ilusat jõulukuud :) Mul käis juba nädalavahetusel esimest korda jõuluvana ja sain kätte esimese kingituse, niiet ilus algus ühele mu lemmik-kuudest on tehtud :) Et aga nädalavahetusel oli mõlemal õhtul hädasti vaja hommikuni tantsida ja und tuli kahe öö peale kokku heal juhul u 5 tundi, siis selle asemel, et oma kiireid tööasju teha, olen hoopis teises meeleolus. Umbes sellise muusika meeleolus :) 


Minu küpsiseretsept koos fotodega ilmus aasta tagasi ajakirjas Käsitöö ning nüüd esimese advendi puhul on seda igati kohane ka blogis jagada. Need jõuluküpsised on lihtsad valmistada, aga samas maitsvad ja efektse välimusega ning minu suureks rõõmuks eriline hitt laste hulgas :) retseptis toodud kogusest saab terve suure hunniku küpsiseid, aga õnneks söödi kõik ilusti ära - ma ise suur küpsisesõber just ei ole :)

Tainas:
220 g nisujahu
80 g külma võid
3 sl peensuhkrut
1 munavalge
2-3 sl apelsinimahla
200 g erinevat värvi klaaskomme

Sõelu jahu, haki noaga või näpi sõrmedega sisse tükeldatud külm või. Seejärel sega hulka suhkur, munavalge ja nii palju apelsinimahla, et moodustuks pehme tainas. Sõtku kergelt läbi. Rulli tainas  jahusel pinnal lahti ja vormi meelepärased kujundid. Tee samasuguse kujuga (nt täht, süda), kuid väiksema vormiga, kujundite keskele augud.

Tõsta seest tühjad kujundid küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja küpseta ahjus 175 kraadi juures 4 minutit. Aseta seejärel iga küpsise sisse üks lutsukomm ja küpseta veel 10 minutit kuni küpsised hakkavad kuldseks muutuma ja nende keskel olevad kommid on ühtlaseks sulanud. Lase küpsistel ahjuplaadil jahtuda.

Need küpsised on väga efektsed küünlavalgel, samuti üles riputatuna. Selleks torka tainasse enne küpsetamist auk sisse, et saaks hiljem peene nööri läbi panna.



Väljavõetud tainasisu (nt väikesed südamed või tähed) saad eraldi ära küpsetada ja kaunistada glasuuriga. Samuti võid sellest tainast küpsetada meelepärase kujuga küpsised, mille saad glasuuriga  kattes pidulikumaks muuta. Kasutasin seekord DanSukkeri maasikamaitselist tuhksuhkrut ja pärleid dr. Oetkeri valikust. 

Glasuur:
100 g tuhksuhkrut
4 sl sidruni- või alepsinimahla või vett
soovi korral meelepärast toiduvärvi ja kaunistusi

Sega tuhksuhkur mahla või veega läbi (soovi korral lisa ka meelepärast toiduvärvi) ja laota küpsistele. Puista niiskele glasuurile peale ka kaunistused, et need katte kuivades sinna kinni jääksid. 

neljapäev, 26. november 2015

Šokolaadi-pähkli purukook kõrvitsaga ja toidu-uudised

Esmaspäeval kuulutati välja Eesti parimad restoranid, mis on kirjas elektroonilises restoranijuhis "Eesti Maitsed 2016". Sel aastal kuulub edetabelisse 69 restorani ja see asendab varasemat 50 parima resto pingerida, sest Eestis on häid söögikohti rohkem, kui 50 hulka ära mahuks. Sellest aastast alates on söögikohad jaotatud nelja erinevasse kategooriasse: meistriklassi, kõrgklassi, väga head ja "lihtsalt" restod. 25 parimat pääsesid ka restoranigiidi White Guide Nordic, mis tutvustab Põhjamaade 300 juhtivat söögikohta ning tuleb meie kõigi rõõmuks peagi raamatupoodidesse müügile.



Teise põneva asjana valis Leibur taaskord välja parima koduleiva. Sedakorda leidis konkurss aset peenleibade kategoorias ja võistlusele esitati ligi 300 retsepti, millest finaali pääses 11. Võitjaks osutus esmakordselt mees, sümpaatne härra Allan Toodo Pärnumaalt, kes eelmisel aastal pidi teise kohaga leppima. Tema leiva eripäraks oli pomerantsi lisamine ja peenleiva retsepti käis ta isegi raamatukogus otsimas, sest erinevalt tavalise rukkileiva omast on selle tegemisõpetus oluliselt spetsiifilisem ja vähem levinud. Õnneks on meil kõigil peagi võimalus "Allani peenleiba" ka ise proovida, sest nagu neljal varasemal aastalgi, võtab Leibur selle leiva tootmisesse ja järgmise aasta esimses pooles on see juba poelettidel. 

Žürii töö oli kahtlemata väga raske, sest ise kohapeal kõiki finaali 11 võistlustööd maitstes, millest ülal asuvad pildid tegi Kristi Kamenik, oleks minul küll olnud niivõrd ühtlaselt hea tasemega konkurentsis just see parim peenleib välja selgitada :) Osa võttis ka eelmise aasta võiduleiva autor Eve-Kati Mägi, kelle müügil olev seemneleib on minu arvates tõeliselt maitsev!


Täna, novembri viimasel neljapäeval tähistatakse USA-s tänupüha, mille puhul valmistatakse tavaliselt kalkunit ja kõrvitsapirukat. See vürtsikas šokolaadi ja pähklitega kõrvitsakook on oluliselt lihtsam, kui klassikaline tänupühade pirukas, kuid sobib vähemalt sama hästi nii tänaseks õhtuks kui ka muul ajal nautimiseks. Võtsin selle laupäeval sünnipäevale kaasa ja arvestades tagasisidet nii kohapeal kui pärast meili teel (nt sünnipäevalapselt: "väga väga maitsev kook oli!"), julgen seda soovitada küll:) Ja kindlasti läheb see lähiajal ka mu enda köögis kordamisele, sest kõrvitsaid on keldris pärast nädalavahetuse kõrvitsatoitude "rallit" ikkagi veel alles rohkem kui üks :)

Kõrvits annab küpsetisele lisaks ilusale värvusele reeglina ka mõnusa mahlakuse, mis teeb sellest suurepärase köögivilja igasuguste kookide sisse olgu selleks siis brownie, juustukook, mahlased muffinid vm mõnus küpsetis. Seekord lisasin koogi tainasse ja peale tumedat šokolaadi, samuti kaneeli ja pähkleid ning karamellist maitset lisavat pruuni suhkrut.

Kõrvitsapüreed saad valmistada nii, kui aga kasutad juba valmis püreed sügavkülmast, siis kindlasti sulata ja nõruta see tihedal sõelal üleliigsest veest. 

Purukate:
50 g pruuni suhkrut (nt demerara, fariinsuhkur, hele muscovado)
1 tl jahvatatud kaneeli
2 sl jahu
40 g külma võid
50 g hakitud šokolaadi
100 g hakitud Kreeka v sarapuupähkleid v mandleid

Kook:
260 g jahu
1 tl küpsetuspulbrit
1 tl soodat
0,5 tl soola
2 tl jahvatatud kaneeli
120 g toasooja võid
80 g pruuni suhkrut (fariinsuhkur v hele muscovado)
100 g peensuhkrut
3 toasooja muna
1,5-2 tl vanilliekstrakti
1 dl maitsestamata jogurtit või keefiri
1,5 dl kõrvitsapüreed
100 g hakitud tumedat šokolaadi

Katte jaoks sega suhkur, kaneel ja jahu läbi, lisa tükeldatud külm või ja töötle noaga hakkides või näppudega purutainaks. Sega hulka tükeldatud šokolaad ja hakitud pähklid ning aseta segu külmkappi. 

Sega sõelutud jahu küpsetuspulbri, soola, sooda ja kaneeliga. Vahusta või ja suhkur heledaks vahuks (u 5 minutit), lisa ükshaaval munad, seejärel vanilliekstrakt. Lisa kõrvitsapüree ja jogurt v keefir, seejärel jahusegu ning sega õrnalt ühtlaseks tainaks. Proovi vältida ülesegamist - sega täpselt nii vähe kui saad. Sega hulka ka tükeldatud šokolaad. 

Aseta tainas küpsetuspaberiga kaetud 20X30 cm läbimõõduga vormi, puista peale külmas olnud purukate ja küpseta ahjus 175 kraadi juures u 40 minutit kuni koogi keskossa sissetorgatud tikk tuleb puhtalt välja. Jahtunud koogile võid soovi korral sõeluda peale tuhksuhkrut. Parim on see küpsetis soojana, kuid ka jahtunult ei jäta kedagi külmaks ;-) 


neljapäev, 19. november 2015

Kuhu Telliskivi kandis sööma ja jooma minna?


Kirjutasin septembris Eesti Ekspressi lisas Gurmee artikli Telliskivi Loomelinnaku ja selle lähiümbruse söögi- ja joogikohtadest, mis on veebis koos interaktiivse kaardiga tasuta kättesaadav. Loo maht oli põhjalikuma käsitluse jaoks väike, mistõttu piirdusin enamike kohtade puhul vaid lühikirjeldusega, aga saan nüüd õnneks blogis mahti natukene pikemalt mõnest asjast rääkida :)

Kuigi oleks võinud muidugi juba 13 aastat tagasi Kalamajja kolides ette näha, et selline magus vanalinna külje all olev piirkond üles haibitakse, pean siiski tunnistama, et mulle tuli see ootamatu populaarsus suure üllatusena. Isegi veel u 5-6 a tagasi pööritasid mõned põlistallinlased Kalamaja nime kuuldes silmi, kuid algusepoole oli sageli ka küsimusi stiilis, kuidas sellised "korralikud inimesed" või "ise veel mõlemad advokaadid" või "endal mees advokaat" jms ikka sellisesse "kahtlasesse/koledasse/kriminaalsesse" jms piirkonda/agulisse kolivad:) Kuna minu jaoks on Kalamaja alati oma roheluse, rahulikkuse, nunnude puumajade ja ägeda, kuidagi eriliselt chill'i õhkkonnaga äärmiselt kütkestav olnud, siis pole mind sellised kommentaarid kunagi häirinud :) Pigem häirib mind just see, mis hetkel toimub ehk sellise (minu jaoks ootamatu) populaarsusega kaasnev, et kõik vabad nurgakesed mingeid jubedaid betoonmaju täis ehitatakse, varasemaga võrreldes oluliselt rohkem autosid ja suurem rahvastatus (ütleks isegi "ülerahvastatus"), sest Kalamaja kitsad tänavad ei soosi sellist tohutut autodetulva, mis nüüd on tekkinud. Aga no ma võin küll kiruda neid muutusi siin, kuid samas pole ikkagi Tallinnas kohta, kus ma parema meelega elaksin ...:) Nõmme on ka muidugi armas ja erinevalt esimese vabariigi ajal töölisklassile ehitatud Kalamaja puitmajadest on seal imeilusaid eestiaegseid villasid, kuid minu jaoks jääb see liiga kaugele ... Mulle ikka tohutult meeldib, et saan kesklinna piires igale poole jalgsi minna (Raekoja platsile on mu kodust u 10 minutit jalutamist) ja autot pean kasutama vaid peamiselt poes ja trennis käimiseks. Edgari tasuta ühistranspordi (rohelist) kaarti pole endale siiani võtnud ja taksotki vajan enamasti vaid lennujaama minekuks, sest õhtuti väljas käies saab ju igalt poolt 5-20 minutiga koju jalutada:) Isegi Tartus ei ela enamik mu sõpradest ega tuttavatest nii lähedal, et saaksin ilma autota neile külla minna, siin aga on tavaline, et võtad veini ühte kätte, koogi teise ja jalutad mõne (super)toreda inimese poole! Selles mõttes on elu siin Kalamajas ikka lill:)

Eks Kalamaja ja Telliskivi piirkond ole ilmselt endiselt korralike väikekodanlaste õudusunenägu, aga mulle siinne lahe vibe meeldib. See on endiselt koht (nii elamiseks kui ka väljas käimiseks) vabameelsetele, eelarvamustevabadele ja lahedatele noortele ning neid tuleb siia aina juurde. Kui vaatan oma tutvusringkonnast siin elavaid inimesi, siis ega ikka 40+ vanuseklassi inimesi ei leia - pigem on nemad siiani veel selle "urka"/"aguli" osas skeptiliselt või isegi kriitiliselt meelestatud ... :)

Kuna enamik mu lemmikrestodest jäävad kodust 5-20 minutilise jalutuskäigu kaugusele, siis Telliskivi piirkonna söögikohtadesse ma enamasti toidunaudinguid otsima ei lähe, küll on aga siinsed kohad suurepärased õhtuseks väljaskäimiseks, kuigi mõnes neist saab ka täitsa hästi süüa, korralikku hommikusööki ja maitsvaid lõunapakkumisi. 

Et seda lugu kirjutades kõik kohad (uuesti) üle vaadata, leppisin ma mõne nädala jooksul kõik õhtu- ja lõunasöögid ning õhtused väljaskäimised siia piirkonda kokku, et saaks adekvaatse ülevaate. Pudelisse, kus ma olen niikuinii kümneid kordi olnud, samuti F-hoonesse, kuhu ma olen igasugustele üritustele juhtunud ja kus mitmed mu sõbrad ja tuttavad on oma sünnasid pidanud, ma ei hakanud ka minema, küll aga said teised kohad läbi käidud, mõnda (nagu nt Shvips, Kivi Paber Käärid) sattusin aga loo kirjutamise ajal mitu korda ja neis olen korduvalt ka hiljem käinud :) Tunnistan ausalt, et Foody Allenis ja Revalis ei ole ma midagi söönud, küll aga olen nautinud Reval Cafe suurepäraseid käsitöökomme, mille pakend sai minu teada ka mingi disainiauhinna (või isegi mitu).

Kivi Paber Käärid on viimastel kordadel jätnud positiivse mulje, kuigi esimesel korral (kevadel) sain seal oma lemmik Boheemi salati (suitsulõhe ja munaga salat) koopia, ainult et salat oli vesine (korralikult kuivatamata) ja kaste oli ära unustatud (või polnud seda üldse ette nähtud), niiet päris suur kontrast on nende kahe salati vahel. Pärast seda fännan ma Boheemi oma muidugi veelgi enam :) Järgmistel kordadel käies pole seal enam seda salatit võtnud, küll aga on enamik muudest söödud roogadest päris hea mulje jätnud ja igati maitsvad olnud. Kiitust väärib kohapeal valminud krõbe tatraleib ja enamasti väga head bataadifriikad. Kuigi viimasel korral olid need seest toored ja väljast ei olnud krõbedad, siis enamasti on need alati ikka seest pehmed ja pealt krõbedad ehk täpselt sellised, nagu peab:) Maguskartulitest friikad on seal vist üldse üks hittroogasid, niiet soovitan proovida! 

Kui aastatetagused esimesed kolm korda baar bistroos Kukeke, mida tuntakse Anni Arro söögikohana, olid väga negatiivsed, eriti viimane neist, sest rataouille nime all sain soojaks tehtud purustatud tomatid kikerherneste ning poolkõvade üsna suurte kaalika- ja porganditükkidega, kuigi menüüs oli kirjas kõik tavaliselt selle roa hulka kuuluvad komponendid. Säästmaks oma närve ja rahakotti ma sinna mitu aastat oma jalga ei tõstnud, kuid nüüd käisin uuesti ja vähemalt veiseliha oskavad nad hetkel küpsetada. Praad oli tõesti väga maitsev, aga see ei tähenda, et ma veel seda kohta kellelegi soovitada julgeks. Eks ma ise pean ka jälle tükk aega julgust koguma enne, kui ise sinna uuesti söendan minna :D

La Tabla on aga minu jaoks täiesti arusaamatu kontseptsiooniga koht. Kui arvestada, et ainuüksi Brasiilia on suurem kui Lääne-Euroopa, siis pmst võiks tuua nende "Ladina-Ameerika köögi" analoogiks Euraasia köögi, kus ühes menüüs on koos borš, pitsa ja bratwurst. Enamasti on seal aga ühe riigi piires juba tohutult erinev köök - Andide piirkondades saad hoopis midagi muud kui džunglis, suurlinnas või mõnes muus kohas. Juba Peruu köögist (see on ainus selle kontinendi riik, kus olen kaks korda käinud) jätkuks erinevaid roogasid mitme söögikoha pika menüü täitmiseks ... Ja eriti läheb mulle muidugi hinge, et veinikaardile on Lõuna-Ameerikast vaid paar veini jõudnud! Ja kus on Zacapa, Mount Gay jt maailma parimad rummid??? Järgmisel nädalal lähen sinna ühele sünnale, niiet siis saab  näha, kas olukord on ehk väheke paranenud, sest viimati öeldi, et vähemalt veinikaart on ümber tegemisel ...

Kui Boheemi kohvik oma lihtsate toitudega kõrvale jätta, siis kõige paremat toitu saab minu arust restos Apelsini Raudtee, eriti meeldib mulle sealne uus sügismenüü! Pildil veisepõsk, tagaplaanil chorizo-pasta

Aga rohkem ei hakka praegu kirjutama, vaid kopeerin siia väikeste lisanduste ja fotodega artikli, mille EE-sse kirjutasin. Et siis tulge kõik Kalamajja - siin saab süüa ja juua!!! Ja muidu on ka väga tore;-)


Caesar Trühvlis

Boheem kohvik
Boheem võitis kiiresti kalamajalaste südamed ja tegutseb meie kõigi suureks rõõmuks siiani edukalt - rahvast paistab seal olevat sama palju kui algusaastatel, mil see oli ümbruskonnas ainus kaasaegsem söögikoht. Hubases kohvikus on lihtsad, võib isegi öelda, et kodused toidud (soolased ja magusad pannkoogid, supid, omletid, tatraroad, wrap’id, salatid), mis kõik on igati maitsvad ja külluslikud. Mina söön seal enamasti külma lõhesalatit, mille puhul õnneks ainus muutus aastate jooksul on see, et äädikased purgioliivid on asendatud kapparitega. Caesari nime kandev kanasalat on menüüs olnud samuti algusest peale, kuigi selle ainus seos autentse salatiga on saiakuubikud :)




Olen Boheemis aastate jooksul käinud kümneid ja kümneid kordi, kuid ühtegi halba kogemust küll ei meenu. Ma muidugi unustan negatiivsed asjad kiiresti ära, aga sellegipoolest on see fenomenaalne. Ja kõik sõbrad-tuttavad, keda sinna viinud olen, on alati rahule jäänud!

Kuigi teenindus on Boheemis aastatega aina paremaks läinud, siis üldiselt on see nimele vastav ehk üsna boheemlaslik - ikka juhtub, et unustatakse asju ära, ei panda sind tükk aega tähele, ei viida laualt musti nõusid ega vastata Su viisakusavaldustele nagu “palun“, “tänan” vms. Mõnes teises kohas see ilmselt häiriks, aga Boheemis olen sellega ammu ära harjunud ega pane enam tähelegi. 

Kohviku kõrval on avatud Boheem Pizzeria, kus pakutakse lisaks ahjusoojadele pitsadele muid Itaalia köögi klassikuidki.

Kolm lõvi
Boheemist paar maja linna pool asuvasse baari astudes satud tagasi 90-ndate diskokerade ja seinamaalingute kirevasse maailma. Kolm Lõvi aitab meelde tuletada, et Kalamajas ei ela ainult vintage ratastega ringi kihutavad, habemeid kasvatavad ja käsitööõlut pruulivad hipsterid, vaid ka värvikas seltskond muust rahvusest inimesi. Selles kohas saab nii süüa kui ka juua, aga ka karaoket ja (posti)tantsu harrastada.

Apelsini raudtee
Apelsini raudtee nimi pärineb ajast, mil mööda restorani kõrval asuvat raudteed veeti tsitruselisi Paldiskist Venemaale. Alles paar kuud tegutsenud söögikoht asub 1920-ndate lõpus ehitatud raudteeametnike majas ning on nii popiks saanud, et sinna sööma minnes tasub laud ette broneerida. Pakutakse ka hommikusööki ja päevapraade. 

Peakokaks on noor ja andekas Katarinenthalist tuntud Marwin Lindeberg. Kui eelmises töökohas sai Marwin oma potentsiaali ehk pisut loomingulisemalt realiseerida, siis Apelsini raudtees on ta menüüsse sättinud kõik rahva lemmikud alates Caesari salatist ja Tom Kha Gai supist lõpetades juustukoogi ja brüleekreemiga. Kuid osav kokk realiseerib neidki klassikuid veatult - toidud on igati maitsvad ja korralikust toorainest. 

Sip
Ilmselt parima õllevalikuga pood Eestis, kus esindatud ka sellised väiketootjad, keda mujalt ei leia. Olemas on kvaliteetsed siidrid, samuti leiab sealt tavapärasest erinevaid veine ja šampanjasid. Kui on soov kohapeal ehk poe ühes osas asuvas kohvikus ostetut tarbida, siis veinipudeli eest tuleb viis ja õllepudeli pealt üks euro juurde maksta, niiet ka korgitasu suuruse (õigemini küll - väiksuse) osas Sip'ile tõenäoliselt konkurente ei ole.

Baar Bistroo Kukeke
Stiilse ja hubase atmosfääriga vanas veduridepoo hoones asuvas söögikohas on mitmekülgne menüü, ahvatlev koogilett ja võimalus nautida hommikusööki. Päevapakkumistega saab kursis olla Kukekese FB-lehe vahendusel. 

Reval Cafe
Ka Reval Cafe's saab hommikusööki ja päevapraade, muudest roogadest rääkimata. Boonusena rikkalik valik Revali jäätiseid, isuäratavaid kooke ja muid kondiitritooteid, mille hulgast eraldi äramärkimist väärivad Reval Chocolate’i käsitöökommid. Prantsuse päritolu Valrhona kvaliteetsest toorainest valmistatud šokolaaditrühvlid on tõeliselt maitsvad ja andekalt pakendatud ning rikkalikus valikus on tänu erinevaid sorte eristavatele värvidele mugav orienteeruda. 

Trühvel

Teistest eristuva laheda interjööriga tore koht, kus on väga korralik joogikaart, suurepärane kohapeal röstitud kohv ja barista ning ahjusoe krõbeda koorikuga pekileib. Trühvli kreemine peedirisoto kitsejuustuga (pildil) on paljude taimetoitlaste lemmik-roog, millel juba oma fänniklubi välja kujunenud. Lõunapakkumisedki on väga maitsvad, olemas ka hommikusöögimenüü.

La Tabla



Ägeda värvikireva sisekujunduse ja laudadel olevate nunnude kaktustega valgusküllane resto pakub valikut Ladina-Ameerika roogadest. Lühikeses menüüs, mis kuuldavasti varsti siiski täiendust saab, on olemas Telliskivi "kohustuslik" Caesari salat (pildil), milles juustu asemel on mõned maasikaviilud, samuti Peruu "rahvustoit" ceviche (pildil). "Lihasööjate mekat" ehk Argentiinat, Urugaid jt Lõuna-Ameerika riike esindab kahjuks vaid üks churrasco, mis õnneks ei ole vähemalt tavapärane veise sisefilee, vaid hoopis mahlane ja maitsev flank steik, kuid tore oleks näha kasvõi murdosagi sealsete grillrestode rikkalikust menüüst. Samuti on kurb, et lakoonilisest veinivalikus on vaid paar selle kontinendi esindajat ja et joogikaardilt on välja jäänud sealsete riikide kvaliteetsed rummid. 


Coffice
Trühvli ja La Tablaga samas majas, 4. korrusel avas hiljuti uksed Eesti esimene söögikoha ja kontori sümbioos Coffice, milles inspireeriv kohviku õhkkond kohtub asjaliku töökeskkonnaga. Olemas on kontorivarustus alates kirjaklambrist lõpetades koopiamasinaga ja sekretär, kes hoolitseb nõupidamiste korraldamise, kulleri tellimise jms eest. Kohvikus saab nautida salateid, küpsetisi ja suupisteid ning tellimusi on võimalik esitada suisa e-posti teel. 

F-hoone
Esimene päris Telliskivi tehasekompleksis asuvatest söögikohtadest, mis aastatel 2011-2013 kuulus Eesti 50 parima restorani hulka. Väga hea õllevalikuga koht on igati tore sünnipäevade ja muude suuremate pidude pidamiseks, kuid pakutakse ka hommikusööki. Infot lõunapakkumiste ja ürituste kohta saab FB-lehelt.

Foody Allen
Foody Allen on Eesti esimene tänavatoidurestoran, kus tehakse lisaks burgerile ka salateid, suppe jm taolist. Ka selles kohas on korralik õllevalik, samuti on olemas päevapakkumised, millega saab Facebook'i vahendusel kursis olla.

Bueno Gourmet
Tänavatoitu on võimalik osta aga ka otse “tänavalt” ja tänavatoidu hinnaga, sest loomelinnaku keskel seisvas bussis Bueno Gourmet pakutakse "Lõuna- ja Põhja-Ameerika menüü" nime all hamburgeri, churrasco't ehk veiseliha võileiba, fajitas de pollo't ehk tortilla sisse keeratud kanafileed ning lomito't ehk sooja sealiha võileiba. Toitu võib minna nautima ka Pudelisse.

Pudel Baar
Eesti esimene ja avamishetkest siiani väga populaarne gurmeeõllebaar, kus suurepärane valik välis- ja kodumaiseid käsitööõllesid. Nädalavahetustel on Pudel enamasti puupüsti rahvast täis, kuid see on väga mõnus chillimis-koht tööpäevade õhtutekski, mil enamasti õnnestub isegi mõni vaba laud leida. Kindlasti tasub jälgida nende FB-lehte, kuna korraldatakse degusteerimisi ja igasuguseid muid põnevaid üritusi.

Kivi Paber Käärid
Stiilne industriaalne 100% gluteenivaba söögikoht, kuigi õllekaart (NB! sisaldab gluteeni) on igati külluslik, samuti on hea valik erinevaid siidreid. Lihasõprade rõõmuks saab böffi nii eel- kui ka pearoana, samuti on menüüs Tallinna kõige parema hinna-kvaliteedi suhtega suussulav antrekoot (pildil esiplaanil, tagapool lillkapsast valmistatud kukliga burger). 



Sõbraliku teenindusega koht on nii popp, et ka nädala sees tasub õhtuti endale laud broneerida. Olemas ka maitsvad hommikusöögid (üks on fotol) ja päevapraed. 


Frenchy
Lihtsat prantsuse bistrootoitu pakkuv kiire ja sõbraliku teenindusega resto. Joogikaardil olevad veinid, naturaalsed siidrid ja õlled, samuti mitmed toiduained on prantslasest omaniku poolt maale toodud. Tööpäeviti on 17-19.00 happy hour, kuid ebaprantslaslikult saab klaasiga tellida vaid ühte sorti valget ja kerge punast Pays d’Oc kvaliteediklassi veini. Pakutakse ka päevapraadi, kohti jätkub igal ajal. 

Kahjuks oli see koht kõige suurem pettumus, sest seal polnud prantslaste jaoks nii olulist korralikku baguette'i ega korralikke friikaid, päevaprae kanakoibade nahk oli krõbedaks küpsetamata hallikas ja kleepuv ning veisefilee oli rare'i asemel well-done!

Lendav taldrik
Söögikoha kaks suur saali ja eri tasapinda, samuti terrass on pidevalt rahvast täis. Pole ka ime, sest toit on hea, joogikaart (sh õllevalik) igati korralik, teenindus sõbralik ja hinna-kvaliteedisuhe igati paigas. Olemas on kõik lemmikud India köögist alates frititud pirukalaadsetest samosa’dest ja pakora’test lõpetades karride ja riisiroogade bryani’dega. Nautida saab ka tandoori ahju hõrgutisi nagu erinevad lameleivad naanid ja tikka-tüüpi asjad ning kiidan sealset India juustu paneer. Road on pigem mahedad, vürtsikama toidu soovijad saavad köögist tasuta tšillikastet lisaks küsida.

Shvips
Lihtne, hubane, laheda vaibiga koht, kus sumedatel suveõhtutel oli isegi tööpäevadel pärast südaööd omajagu rahvast. Kui mulle suvel tundus, et elu lähebki Shvpsis käima enamasti alles südaöö paiku, siis viimastel nädalavahetustel on juba kella 9 ajal raske vaba lauda leida. Shvipsis on väga hea veinivalik ja seda nii rikkalikkuse kui ka hinna-kvaliteedi suhte poolest, eriti tahaks kiita kvaliteetsete klaasiveinide pakkumist. Joogi kõrvale saab tellida suupisteid (singid, juustud, oliivid jm), teenindus on sama tore nagu koht isegi :) Soovitan!