Hapukapsaga tervisesalat

Vahelduseks pühadeaja rammusatele roogadele ja magusatele küpsetistele lisan blogisse ühe hästi tervisliku salati. Tõesti, kõik salati koostisosad on kasulikest ainetest pungil ja seda süües juba tunned, kuidas tervis tuleb :) See tervisesalat sobib väga hästi nii liha- kui ka kalatoitudega, aga ka niisama süüa on minu arvates igati maitsev.

Vaja läheb:

300 g toorest hapukapsast

700 g keedetud ja riivitud peeti

1-2 küüslauguküünt (soovi korral)

peotäis hakitud murualuku või rohelist sibulat

Kaste:

2 sl oliiviõli

1 sl vedelat mett

soola

värskelt jahvatatud pipart

Sega hapukapsas kausis peediga läbi, soovi korral lisa peenelt hakitud või purustatud küüslauguküüned. Sega kastmeained omavahel ja lisa salatile. Sega läbi, puista peale hakitud maitserohelist ja jäta kas külmkappi maitsestuma või naudi kohe. 

Salat ahjupeedi ja fetaga

See salat, mis tegelikult on põhiroa mõõtu, on talviselt toekas ja tõeliselt toitainerikas. Koostisosi ei ole küll palju - kinoa, ahjupeet, feta ja roheline kraam - kuid see-eest on selles toidus meile vajalikke vitamiine ja mineraalaineid omajagu :)

Õlidest on minu köögis kasutusel extra virgin oliiviõli ja (kodumaine) rapsiõli, vahel harva ostan küpsetiste jaoks ka neutraalse maitsega viinamarjaseemne õli, kuigi rapsiõli täidab ka selle kriteeriumi ilusti ära. Siin toidus kasutasin samuti rapsiõli, mis on aga hoopis pihustiga pudelis. Kui muidu peab õli hoidma päikesevalguse eest, et see paremini säiliks, siis see pudel on läbipaistmatu kattega, mistõttu saab seda ka suvisel ajal õues istudes rahulikult lauale panna ega pea muretsema kasulike ainete kao pärast. Samuti ei pääse tänu pihustile õhk õlile ligi. Nende kahe omaduse tõttu säilib õli kauem värskena. 

Rapsiõli on igati populaarne ka (tipp)kokkade seas, näiteks Jamie Oliver on selle suur fänn. Miks aga rapsiõli hea on, seda tasub lugeda siit.

Peetidele võid lisada enne nende ahju panekut ka paar peenelt viilutatud küüslauguküünt, et need veelgi maitsekamad oleksid, samuti saab niimoodi veidi kasulikke toitaineid juurde. Ahjupeete saab päris suure koguse, nii et jätkub lisaks sellele salatile ka muude roogade kõrvale. Hoida tasuks küpsetatud peeti külmkapis ja tarbida mõne päeva jooksul. 

Ahjupeedid:

4 keskmist või veidi suuremat peeti

rapsiõli 

soola

värskelt jahvataud pipart

kuivatatud tüümiani või punet või mõned tüümianioksad

Koori peedid ja lõika 1,5-2 cm tükkideks. Pihusta peetide peale õli, raputa maitseianed ja sega kõik segamini.

Küpseta 180-kraadises ahjus 50 minutit, kuni peedid on peaaegu pehmed. Võid peete ka küpsemise ajal segada, et need ühtlaselt läbi küpseks. 

Lisa nüüd:

1 sl palsamiäädikat 

veel veidi õli

1-2 sl piiniaseemneid

Sega kõik korralikult läbi ja aseta veel 15 minutiks ahju. Soovi korral võid nüüd lisada ka murendatud fetajuustu, kui eelistad, et juust on küpsenud.

Salat:

150-200 g fetajuustu

100-150 g kinoad, täistera riisi või kruupe

paar peotäit rukolat või spinatilehti

veidi õli ja pipart (soovi korral)

Keeda kinoa, riis või kruubid pehmeks. Aseta suurde kaussi või jaga nelja taldriku või kausi vahel. Murenda peale feta, lisa ahjupeeti, puista rohelist ja jahvata soovi korral veidi pipart. Kõige peale võid soovi korral veel veidi õli pihustada. 

Postitus sündis koostöös Dava Foods'iga.

Boršisupi “põhi” talveks purki

Hetkel, kui küpsed ja maitserikkad köögiviljad turulettidel kuhjuvad, saab igasuguseid imemaitsvaid toitusid teha. Aga muidugi tasub mõelda ka hoidistamise peale, sest suvel on ju kõik "rohelne kraam" värskem ja soodsam kui muidu. Üks asi, mida ma ise suviti teen, on supipõhi, mida on talvisel kiirel ajal võimalik vähese vaevaga supiks keeta. Ma muidu poes müüdavaid purgisuppe ei valmista kodus kunagi (mitte et ma tahaks nende kohta midagi halvasti öelda, aga ma lihtsalt eelistan ise teisi asju süüa), aga enda tehtud purgisupid on midagi muud - need on tõesti hea koduse maitsega. Üks selline supipõhja retsept mul juba blogis on - vürtsikas tomatisupp-, mida peaaegu igal aastal teen. Aga nüüd jõuab siia ka mu teine ammune lemmik ehk borš :)

Panen alla kirja variandi, kuidas ise puljong keeta ja supp valmis teha. Kuid soovi korral saad võtta puljongikuubiku, -fondi või -pulbri, et maitsev supp eriti kiirelt valmis teha. Sel juhul võid lisada supi sisse kontidelt eemaldatud liha asemel näiteks hakkliha või frikadelle.

Supipõhi on selline asi, kus erinevalt küpsetamisest, kus tuleb enamasti grammi-täpsusega koostisained kirja panna, ei ole vaja ülemäära koguste pärast muretseda. Need siin on kogused nö ideaalis, aga minu arvates vahet pole, kas kaalud köögiviljad ära enne puhastamist või mitte. Mina kaalun lihtsuse huvides enne puhastamist, aga samas on mõnda asja on alati pisut rohkem, mõnda vähem - loodus ju ei tee kõiki asju nagu tehas täpselt ühe suuruse ja kujuga. Küll aga võiksid jälgida enam-vähem koostisosade proportsioone. 

Purgid peaksid olema korralikult puhtaks pestud ja steriliseeritud. Selleks kuumuta purke 120-kraadises ahjus u 20 minutit. Aseta purgid ahju restile tagurpidi. Purgikaasi keeda 5 minutit. Supipõhja jaoks soovitan kasutada suuremaid, umbes liitriseid purke; moosi jaoks sobivad igasugused purgid, kuid tasub võtta pigem pooleliitrised või veel väiksemad, sest korraga reeglina palju moosi ei sööda. 

Vaja läheb:

1 kg sibulat

1 kg porgandit

1 kg peeti

2 kg kapsast

1 kg tomatit

2-3 dl (oliivi)õli

30 musta pipra tera 

6 loorberilehte

3 sl soola

120 g suhkrut

3 sl äädikat

Haki sibul peeneks, riivi porgand ja peet, lõika kapsas peeneteks viiludeks ja haki tomatid. 

Võta suur pott, kuumuta selle põhjas õli ja prae madalal kuumusel hakitud sibulat u 10 minutit, kuni see on klaasjas . 

Lisa riivitud peet ja porgand ning kuumuta segades veel u 5 minutit. Lisa kapsas, tomatid, pipraterad, loorberilehed, sool ja suhkur. Lase aedviljadel potis küpseda aeg-ajalt segades kuni need on pehmed (kulub u 20-30 minutit sõltuvalt sellest, kui suured olid viljad). 

Lisa äädikas ja lase segul potis veel mõned minutid podiseda (ehk seni, kuni kõik köögiviljad pehmed on).    Eemalda loorberilehed ja pipraterad ning tõsta steriliseeritud purkidesse. 

Puljong:

0,5 kg searibisid või 1 kg sealihakonte

1 väiksem sibul

4 küüslauguküünt

1 varsseller

2 loorberilehte

5 musta pipra tera

0,5 tl soola

Aseta kondid või ribid külma veega potti. Kui ribid on ühe pika ribana, siis lõika neid väiksemaks. Lase veel keema tõusta ja keeda paar minutit. Kurna kondid sõelal ja loputa veega korralikult läbi. Pese pott puhtaks. 

Aseta puhtasse potti tagasi kondid, lisa kooritud ja sektoriteks lõigatud sibul, 2-3 cm juppideks lõigatud varsseller, kooritud ja pooleks lõigatud küüslauguküüned, loorberilehed ja pipraterad. Lisa potti 1,5-2 l külma vett ja lase sel keema tõusta. 

Keera kuumust vähemaks ja jäta puljong madalale kuumusele keema nii, et vesi õrnalt podiseks. Puljong on valmis siis, kui liha kontidel on nii pehme, et seda on kerge eemaldada. Kulub vähemalt 1 h. Kondid keevad kiiremini pehmeks, kuid ribide puhul kulub ligi 2 h. Keemise ajal eemalda vahukulbiga tekkinud vahtu. 

Kurna puljong ja eemalda liha kontide küljest.

Supi jaoks:

3-4 keskmist kartulit

u 1,5 liitrit puljongit

kontide või ribide küljest liha

vajadusel (õuna)äädikat, soola ja suhkrut

Lõika kooritud kartulid u 1 cm kuubikuteks ja keeda puljongis peaaegu pehmeks. Lisa liitrine purgitäis boršipõhja ja kontidelt eemaldatud liha ning keeda veel paar minutit. Lisa vajdusel veidi (õuna)äädikat, soola ja suhkrut. 

Serveerimiseks:

hapukoort

hakitud maitserohelist (tilli, rohelist sibulat, murulauku, lehtpeterselli)

värskelt jahvatatud musta pipart

Retsept ilmus aasta tagasi siin

Kurgisalat peedi, avokaado ja hummusega

Hetkel on see kõige parem aeg aastas, mil värsket kraami tuleb ohtralt, sh ka värsket kurki, mis kuulub muide koos suureviljaliste köögiviljadega nagu arbuus, melon ja kõrvits kõrvitsaliste sugukonda, milles on umbkaudu 850 liiki. 

Arvatavasti Põhja- või Ida-Indiast pärit kurki kultiveeritakse seal riigis juba ligikaudu 6000 aastat, kuid metsikult kasvanult on see vili juba vähemalt 10 000 aastat inimeste toidulauda rikastanud. Ka muistsed kreeklased ja roomlased kasvatasid kurki. Näiteks on teada, et 1. sajandil Roomat valitsenud keiser Tiberius soovis lõunasöögiks värsket kurki. Teistesse Euroopa riikidesse, sh Eestisse jõudis aga kurk alles 17. sajandil. 

Varasemalt oli kurk mõru. Mõrkjas maitse oli tingitud mõruaine kukurbitatsiini sisaldusest. Mõnedel sortidel kippus veel mõned aastakümned tagasi osa vilju mõruks minema, kuid hetkel on mõru maitse tänu sordiaretusele võimalik veel vaid kasvutingimuste tõttu. Nimelt võib põhjuseks olla kas vähene niiskus vilja kasvatamise ajal mullas või kõikus temperatuur, mis mõlmad põhjustavad glükosiiditaoliste ühendite taseme tõusu. Kurgid aga vajavad korraliku saagi kasvatamiseks lisaks korralikule kastmisele ja võimalikult ühtlasele temperatuurile ka toitainerikast mulda. Muld peaks olema soojenenud, kohev, hea niiskusrežiimiga liivsavimuld, mis on ideaalis kõdusõnnikuga rikastatud. Samas kasvamise alguses (juunikuus) vajab kurk vett suhteliselt vähe, kuna maa on veel jahe, mistõttu liigne kastmine võib kasvu hoopis vähendada. Et tegemist on soojanõudliku taimega, mille jaoks on parim kasvutemperatuur 25-28 kraadi, soovitatakse kurki kasvatada kas kasvuhoones või kile all. Vilju soovitatakse koristada üle kahe päeva, et need ei kasvaks üle. Lisaks aitab kurgi varakult korjamine suurendada selle saaki. 

Kurk on sarnaselt aedsalatiga kõige vesisem köögivili - selles on keskmiselt 95% vett ja 100 grammis on vaid 20 kcal. Kurgile omane lõhn on aga tingitud eeterlikest õlidest, mida kurgis on 1m%. Vitamiine leidub kurgis võrreldes teiste köögiviljadega väga vähe (vaid K-vitamiini võiks esile tuua), eriti vitamiinivaene on aga kurgi viljaliha, kuna vitamiinid on peamiselt koores ja vahetult selle all. Kurgi kuivaines on aga see-eest ligi 10% mineraalaineid, eriti hea on aga kurk kaaliumi- ja magneesiumiallikana. Kurgis olev suhkur soodustab kurkide hapendamist. Hapendmisel, marneerimisel ja soolamisel muide säilivad vitamiinid väga hästi. Kurgis olevad pektiinained (kiudained) aitavad organismil toitaineid paremini omastada ja toimivad ka kerge lahtistina. 

See salat on toitev ja sobib hästi nii lihakõrvaseks kui ka eraldi nautimiseks näiteks suvisele aia- või terrassipeole. Kõrvale sobib suurepäraselt värske (haputaina) sai või hoopis röstitud leivaviil. Serveerimiseks kasuta ühte suurt või kahte väiksemat vaagnat. Salat on mõeldud neljale, seega võid ka selle juba kohe neljale taldrikule serveerida.

Maitserikas salat sobib ka veganitele, kui feta asendada mõne taimse juustuga. 

Vaja läheb:

u 100 g salatilehti, nt beebispinatit

u 200 g hummust

poole sidruni mahl

oliiviõli

2 keskmist küpset avokaadot

100-200 g riivitud peeti või porgandit või mõlemat

pool keskmist pikka kurki

150 g fetat

peotäis piiniapähkleid, seedermänni-, päevalille- või kõrvitsaseemneid

(värskelt jahvatatud) musta pipart

Võta serveerimisalus ning laota kõige alla pestud ja kuivatatud salatilehed. Ühte vaagna ossa aseta hummus. Nirista nii salatilehtedele kui ka hummusele veidi oliiviõli ja pigista peale osa sidrunimahlast.

Laota avokaadoviilud või tükid, riivitud porgand või peet, viilutatud kurk ja murendatud või tükeldatud feta salati lehtedele. Avokaadole pigista peale ülejäänud sidrunimahl.

Rösti piiniapähklid või seemned soovi korral enne salatile lisamist kuival pannil kuldpruuniks. Puista need salatile ja jahvata kõige peale musta pipart. Naudi kohe!

Retsept ilmus mullu juunis siin

Boršisupp on alati hea mõte!

Sel korral ei ole taasiseseisvumispäev kindlasti meist kellelegi sama, mis varasematel aastatel, mil meie armsa Eesti vabadus paistis hoolimata verejanulisest idanaabrist siiski loomulik ja normaalne nähtus. Ilmselt on kõik eestlased nüüdseks aru saanud, kui õhkõrn iseseisvus siiski on ja kui palju peaks tegelikult meist igaüks panustama, et seda hoida. 

Kui ma mõtlesin selleks nädalavahetuseks sobivate uute retseptide peale, siis tundus boršisupp eriti hästi sobivat. Esiteks on hetkel valmis kõik värske kraam, mis selleks supiks vajalik on. Minu jaoks seostubki borš just suvega, sest maal vanaema juures sai seda põllult kasvavatest aedviljadest tehtud ja see viis keele alla. Lapsepõlves oli borš mu lemmiksupp, ja on siiani üks neist toitudest, mida palavalt armastan. Teiseks on aga borši retsepti avaldamine just Eesti taasisesevumispäeval seotud austusavaldusega Ukrainale, kust see imeline supp pärit on. 

Ukrainas keedetakse muidugi tuhandeid erinevaid borši variante, sest igal piirkonnal ja majapidamisel on oma retsept. Riigi idaosas valmistatakse erinevaid borše kalaga, Poltava piirkonnas kanaga, Karpaatidest pärinevas sakarpazky boršis on aga kartulid asendatud hapukapsa ja aedubadega. Lisaks piirkonnale varieerub borši sisu ka vastavalt aastaajale ja hooajalistele köögiviljadele. Kevadel saab kasutada noori peedilehti ja hapuoblikat, suvel porgandit, rohelisi ube ja tomatit, sügisel aga seeni, kapsast ja juurvilju. 

Borši valmistati Ukrainas algselt üldsegi metsikute taimede ja kaeraga ning peet on saanud borši lahutamatukse osaks alles hiljem. Peeti ei ole sees vaid üksikutes borši variantides, näiteks rohelises boršis, mida valmistatakse hapuoblikatega. Peet on juba sajandeid vaieldamtult Ukraina köögiviljakuniganna. Ukrainas ei ole vist kodu- ega suvilaaeda, kus seda juurvilja ei kasvatataks. Peete täidetakse, püreestatakse, riivitakse salatite jaoks ja küpsetatakse ning kasutatakse väga paljudes erinevates roogades, eriti sageli koos mädarõika, juustu ja Kreeka pähklitega. Ilmselt ei leidu Ukrainas ka zakuska valikut ilma, et selles leiduks mõnda peediga rooga, näiteks marineeritud kurgi, ubade või õuntega või mõne liharoa lisandina. Ja ilmselt iga ukrainlase kapis ja keldris leidub purgike marineeritud peete.

Kuldreegel on, et peeti tuleb küpsetada teistest aedviljadest eraldi. Peeti küpsetatakse ja keedetakse alati koos koorega. 

Peedilehti kasutatakse samuti laialdaselt, näiteks suppides, pirukates või hoopis liha ja riisiga rullides. Sarnaselt Kreeka köögis tuntud viinamarjalehtedesse keeratud dolmadega, valmistatakse Ukrainas peedilehtedega erinevate täidistega maitsvaid rulle. Peedilehed tuleks enne söömist puljongis blanšeerida. 

See borši retsept ei kandideeri kuidagi autentsusele, vaid on pigem kodune eestindatud variant. Õige borši sisse käib alati ka laagerdunud pekk ning parim viis riivitud peet supile lisada on see enne peki ja äädikaga pannil õlis läbi küpsetada. Lisaks kuuluvad borši supi juurde kohevad pärmitainast saiakesed pampuškad (pampushky) ning hakitud küüslaugu, peterselli, soola ja õliga tehtud kaste. 

Tegelikult sobib kontide asemel suurepäraselt ka kondita liha (nt veise kintsu- või rinnakuliha), kuid viimase puhul (näiteks poole kilone tükk) võib puljongi keemise aeg olla isegi u 8 tundi. Ukraina retseptides olen näinud, et erimevaid lihasid ka kombineeritakse. Lisaks sea- ja veiselihale võivad olla (ühes supis) kasutusel ka lamba- ja kanatükid. 

Borši puhul on oluline just kerge magusus ja hape ning nende tasakaal. Eelistan mahedamaid äädikaid lisada, aga tegelikult loomulikult on originaalis tavaline lauaäädikas ja seda võib loomulikult kasutada, kuid sel juhul piisab ühest supilusikatäiest.

Puljong:

u 1 kg veise- või searaguud (konte) või ribisid

1 keskmine sibul

1 varsseller

3 loorberilehte

10-15 musta pipra tera

1 tl soola

Aseta kondid külma veega potti. Lase veel keema tõusta ja keeda paar minutit. Kurna kondid sõelal ja loputa veega korralikult läbi. Pese pott puhtaks. Kui kasutad veisekonte, siis need tasuks blanšeerimsie asemel enne ahjus röstida (200 kraadi juures 30-60 minutit).

Aseta puhtasse potti tagasi kondid, lisa kooritud ja sektoriteks lõigatud sibul, 2-3 cm juppideks lõigatud varsseller, loorberilehed ja pipraterad. Lisa potti u 3 l külma vett ja lase sel keema tõusta. 

Keera kuumust vähemaks ja jäta puljong madalale kuumusele keema nii, et vesi õrnalt podiseks. Puljong on valmis siis, kui liha kontidel on nii pehme, et seda on kerge eemaldada. Kulub u 2-3 h. Keemise ajal eemalda kulbiga tekkinud vahtu. Kurna puljong ja eemalda liha kontide küljest.

Supp:

1 keskmine sibul

2 keskmist porgandit

2-3 küüslauguküünt

õli praadimiseks

2 sl tomatipastat

1 väike varajane kapsas (max 500 g)

3-4 keskmist kartulit

400 g riivitud keedetud peeti

1-2 sl õuna või valge veini äädikat

1 sl suhkrut

1 tl soola

1 purk (400 g) punaseid ube (soovi korral)

Serveerimiseks:

värskelt jahvatatud musta pipart

paksu hapukoort

hakitud lehtpeterselli, rohelist sibulat või tilli

Haki sibul ja küüslauk peeneks ning lõika porgand õhukesteks viiludeks. Kuumuta suurema poti põhjas õli ja prae selles madalal kuumusel aedvilju u 8 minutit, kuni sibul hakkab klaasjaks muutuma. Lisa tomatipasta ja prae segades veel mõni minut. 

Vala potti aedviljade juurde puljong, lisa kontidelt eemaldatud liha ja lase keema tõusta. Lõika kapsas peeneteks ribadeks ja kooritud kartulid u 1 cm kuubikuteks. Lisa mõlemad supile ja lase madalal tulel õrnalt podisedes keeda, kuni kartul on pehme (kulub u 20 minutit). Lisa potti peet, suhkur, sool ja äädikas ning lase veel u 5 minutit keeda. 

Lisa vajadusel supile veel soola. Soovi korral lisa ka nõrutatud ja jooksva vee all külma veega läbi loputatud punased oad. 

Serveerimisel jahvata peale musta pipart, paku kõrvale hapukoort ja puista peale meelepärast hakitud maitserohelist. 

Retsept ilmus mõned kuud tagasi siin

Mahlane šokolaadikeeks

See mõnusalt mahlane ja tummine kook sulab suus! Peedi osalust ei oska siin reeglina keegi kahtlustada ja suurematele köögiviljapõlguritele ei ole seda vaja isegi mitte mainida;-) Kusjuures, mõned inimesed ei armasta peeti, sest see on nende jaoks enamasti nn mullamaitsega, kuid isegi nemad ei tunne selles keeksis peedi septsiifilist maitset. Minule muidugi meeldivad peediga koogid alati, sest see aedvili lisab mahlasust ja tummisust ning sealjuures teeb küpsetist tervislikumaks ja toitainerikkamaks. 

Blogis on mul juba kolm erinevat kooki šokolaadi ja peediga: mandlijahuga, šokolaadiglasuuriga ja brownie. Ja tegelikult on veel terve hulk erinevaid soolaseid toitusid peediga alates suppidest ja kotlettidest lõpetades risoto ja pestoga. Praegusel ajal, kui vitamiine ja mineraale on meie kehal kohe eriti vaja, soovitan soojalt ka peeti oma menüüsse lisada. Mina nt teen päris sageli vinegretti, kuid pühade ajal on kasukasalat suurpärane nautimiseks. Täna aga valmistasin ahjukartulite ja köögiviljadega seaprae kõrvale peedi-küüslaugusalati, mis on mu suur lemmik juba lapsepõlvest saadik :)

Kui soovid aega kokku hoida, võid osta poest juba keedetud ja kooritud peedi. Sel juhul piisab 300 grammist, sest retseptis on kirjas puhastamata ja koorimata peedi kaal. Ülejäänud peeti saab kasutada nt salati valmistamisel (kasukas, rosolje, vinegrett, peedi-küüslaugusalat vms). 

Kui soovid gluteenivaba kooki, siis asenda nisujahu riisi- ja maisijahu seguga ning lisa 1 tl küpsetuspulbrit (kokku 3 tl). Ideaalne oleks selle koogi puhul 70%ilise kakaosisaldusega mõru šokolaad. Kui kasutad magusamat šokolaadi, siis soovitan retseptis suhkru kogust pisut vähendada. 

Kasutada tasuks suuremat sorti rõngasvormi, mis tuleb enne korralikult võiga määrida ning suhkru, jahu või kakaopulbriga üle puistata. Hoia vormi pärast ettevalmistamist külmkapis ja võta see välja alles vahetult enne taina sisse panekut, sest siis saab valminud küpsetise eriti lihtsalt kätte. 

Retsept ilmus mõni kuu tagasi siin ja selle juures rääkisin ka lähemalt peedist (omadused, kuidas valmistada jms). 

Keeks: 

400-500 g väikeseid tooreid puhastamata peete 

230 g võid

100 g tumedat šokolaadi 

270 g jahu

2 tl küpsetuspulbrit

60 g naturaalset kakaopulbrit

näpuotsatäis soola

230 g pruuni suhkrut

4 suurt muna

250 g maitsestamata jogurtit

Koori peet ja lõika u 2 cm tükkideks, keera fooliumisse ja küpseta ahjus 200 kraadi juures pehmeks. Kulub u 30 minutit (sõltub peeditükkide suurusest, niiet kontrolli kindlasti enne ahjust välja võtmist, kas on pehmed). Lase peetidel jahtuda. Aseta 300 g puhastatud peeti köögikombaini, lisa u 5 sl vett ja töötle püreeks. 

Tükelda või ja šokolaad ning sulata kas paksupõhjalises kastrulis või vesivannil ühtlaseks. Lisa segu koos munade ja jogurtiga köögikombaini peedipüree juurde ning töötle kiirelt ühtlaseks massiks. 

Sega sõelutud jahu küpsetus- ja kakaopulbri, soola ja suhkruga. Tee kuivainete keskossa auk ja vala sinna peedi-šokolaadisegu. Sega õrnalt ühtlaseks tainaks. 

Vala tainas ettevalmistatud (võiga määritud ja suhkru või jahuga üle puistatud) keeksivormi ja küpseta 180-kraadises ahjus 30 minutit. Alanda ahju kuumus 160 kraadini ja küpseta veel u 30 minutit kuni sisse torgatud tikk tuleb puhtalt välja. 

Lase keeksil vormis u 30 minutit taheneda, seejärel võta vormist välja ja jäta restile jahtuma. Enne serveemist tee peale šokolaadikate. 

Gasuur:

100 g tumedat šokolaadi

50 g võid

50 g maitsestamata jogurtit või hapukoort

30 g (u 2 sl) tuhksuhkrut

marju või šokolaadilaaste kaunistuseks (soovi korral)

Tükelda šokolaad ja või, aseta kaussi ning kauss omakorda vesivannile. Lase sulada, lisa suhkur ja jogurt ning sega ühtlaseks. Lase kattel pisut jahtuda ja laota siis koogile. 

Krõbedad kanasnäkid peedi-fetadipiga

Maisihelvestes paneeritud kanasnäkid, mis meeldivad nii lastele kui ka täiskasvanutele, on minu arvates täiesti universaalne toit. Neid võib pakkuda kodus eelroana või nt salatiga, samas on kanaampsud väga mõnusad ja mugavad aiapeol, piknikul või isegi (raba)matkal näksimiseks. Lisaka aitavad valgurikkad snäkid teekonnal kõhtu kauem täis hoida. Kui aga peate metsas või rabas pikniku, sobib juurde mõni toitev dipikaste. Seekord tegin kanasnäkkide lisandiks maitserikka peedi-fetadipi, aga loomulikult sobivad ka muud kastmed, nt guacamole, samuti jogurti-mündikastme, paprika- ja baklažaanidippiga on need ampsud väga head. 

Maisihelbed võiksid olla kas vähemagusad või magustamata, samuti sobivad nt maisi-tatrahelbed. Praadimisel peaks temperatuur olema mõõdukas, et ka liha sees ära küpseks ja paneering liialt samas ei pruunistuks ega kõrbema läheks. 

Dipikastme jaoks võib peet olla ahjus röstitud, keedetud või aurutatud, samas võid ka poest osta juba keedetud (ja riivitud) peedi, et peaks suvisel ajal veelgi vähem köögis aega veetma. Peedi-feta dipp sobib suurepäraselt ka viimasel ajal poppide tortilla- ja leivakrõpsudega, samuti saab seda kasutada röstleiva või -saia määrdena. 

Nii dipikastete kui ka kanasuupisteid hoia kuni söömiseni (või matkale minekuni) külmkapis. 

Retsept ilmus koos teiste matkaks sobivate toitudega (Caesari vrapp kanaga ja halvaa-rabarberikoogiga) mõni nädal tagasi Nädalalõpuleht LP-s. 

Peedi-feta dipp

400 g riivitud küpsetatud peeti

150 g fetajuustu

1-2 keskmist küüslauguküünt

1 tl jahvatatud vürtsköömneid (soovi korral)

soola

Aseta riivitud ja üleliigsest vedelikust nõrutatud peet koos tükeldatud juustu ja küüslaugu ning maitseainetega köögikombaini. Töötle ühtlaseks massiks, vajadusel lisa soola, aseta õhukindlalt suletavasse anumasse (nt purki või karpi) ja hoia külmkapis. 

Kanasnäkid

2 suurt kanafileed (kaal u 500 g)

100 g maitsestamata jogurtit või keefiri

1 sl meelepärast kanamaitseainet

150 g magustamata maisihelbeid

1 tl soola

õli praadimiseks

Lõika kanafilee u 2 cm tükkideks (lõika fileest u 1 cm jämedused viilud ja need omakorda ristipidi kolmeks). Aseta kanatükid kaussi, sega läbi maitseainega, seejärel jogurti või keefiriga ning lase vähemalt paar tundi (veel parem üleöö) külmkapis seista. 

Võta kana vähemalt pool tundi enne praadimist toatemperatuurile. Purusta maisihelbed koos soolaga köögikombainis. Aseta maisihelebepuru taldrikule ja veereta selles kanatükke nii, et need oleksid korralikult maisihelvestega kaetud. 

Prae kananagitsaid pannil õli sees keskmisel kuumusel, kuni need on kuldpruunid. Kui kanasnäkid on jahtunud, aseta õhukindlasse anumasse ja hoia külmkapis. 

Mahlased kotletid peedi ja tuunikalakastmega

Lõpuks ometi hakkavad selguma Eesti Parim toiduaine 2020 erinevate kategooriate võitjad:) Nendega on ilmselt kõige mugavam kursis olla FB lehe kaudu, kuhu kõige kiiremini värske info tuleb. Täna ja homme valitakse ära parimad kõigis peamistes kategooriates (pagari-, piima-, lihatooted, valmistoidud jne) ning järgmisel nädalal selgub omakorda nende hulgast parimatest parim. Olen juba põnevil :)

Kuigi täna on taimne teisipäev, jagan siiski ühe lihaga toidu retsepti, kuigi antud juhul on klassikaline liharoog kõvasti taimsemaks tuunitud:) Nimelt armastan kotlettidele alati peeti lisada, et neid igat pidi paremaks ja tervislikumaks teha. Kuigi kotletid on igati head ka siis, kui lisada 2 väikest peeti ehk u 300 g, siis mulle meeldib, kui taina sees on suisa 500 g peenelt riivitud peeti. Minu arvates teeb see kotletid eriti maitsvaks ja mahlaseks.

Tuunikalaga kaste on inspiratsiooni saanud itaallaste Vitello Tonnatost - aromaatne pehme vasikaliha tuunikalakastmega, mis on üks minu lemmikuid Itaalia köögist. Mina serveerine peedi-kotlette pruuni või punase riisiga, aga loomulikult kinoa, toortatar, makaronid, (ahju)kartul sobivad samuti lisandiks.

Ahjus küpsetamine on mugav ja lihtne alternatiiv pannil kotlettide praadimisele, sest ei pea ise juures olema ega pärast pliiti pesema - elu on tänu sellele kohe palju lihtsam :)

Igaks juhuks kordan üle, et kasutan nii nendes kui ka lihavabades peediburgerites (fetaga ja tatraga peedipihvid) ainult toorest peeti, mille köögikombainis peenelt riivin. Ei ole vaja karta, et peet ei küpse läbi ega seda eelnevalt küpsetada. Toores peet jätab kotletid mahlasemad, samas on oluliselt vähem vaja vaeva näha (pole vaja enne ju peeti küpsetada) ning - mis eriti oluline - selles säilib rohkem kasulikke toitaineid, mistõttu on koteltid ka tervislikumad.

Vaja läheb:

4 küüslauguküünt või peotäis karulaugulehti

1 keskmine sibul

2 muna

900 g hakkliha (mina kasutan veisehakkliha)

2 tl soola

1 tl tšilli- vm jahvatatud pipart

1 tl Cajun vm meelepärast lihale sobivat maisteainet
2 sl nisu- vm meelepärast jahu

2-3 väiksemat toorest peenelt riivitud peeti (kaal puhastatult 300-500 g)

Haki puhastatud küüslauguküüned või karulaugulehed peeneks. Tükelda sibul peenelt või riivi köögikombainis koos peediga

Klopi munad kergelt lahti, sega läbi hakkliha ja maitseainetega. Lisa aedviljad, klopi ühtlaseks massiks ja vormi sellest kotletid. Prae pannil kuldpruuniks või küpseta ahjus kõigepealt 10 minutit 220 kraadi juures ja siis veel 10 minutit 180 kraadi juures. 



Tuunikalakaste

1 küüslauguküüs
4 anšoovisefileed (soovi korral)
1 sl kappareid
4 sl paksu majoneesi
1 sidruni mahl
1,5 dl oliiviõli
200-250 g tuunikala

Aseta väikemaks hakitud küüslauguküüs koos anšooviste ja kapparitega kannmikserisse või köögikombaini ja töötle ühtlaseks. Võid kasutada ka saumikserit. Lisa majonees, sidrunimahl, oliiviõli ja tuunikala ning töötle ühtlaseks kastmeks. Lisa vajadusel oliiviõli, soovi korral ka soola ja maitsesta värskelt jahvatatud pipraga. Hoia kastet õhukindlalt suletud anumas külmkapis.

Frikadellidega aedviljasupp

Eriolukorra ajal, kui üritasin poes võimalikult harva käia, tegin sageli toitusid lihtsalt sellest, mis kodus olemas oli, mitte alati seda rooga, mida ma ideaalis oleksin valmistada tahtnud. Kui seda suppi esimest korda keetsin, oli mul külmkappi jäänud 2 pakki hakkliha, samuti oli verandal erinevaid aedvilju (peeti, porgandit, sellerit, kartulit); kodumaist sibulat ja küüslauku on kodus niikuinii alati. Kuna igasuguseid aedviljaroogasid, kotlette, lihapalle ja pastakastmeid olin juba viimaste nädalate jooksul hakklihaga teinud, siis otsustasin külmas olevast hakklihast valmistada hoopis frikadellid, aedviljadest aga supi keeta. Panin retsepti kirja ja nüüd olen seda juba mitu korda keetnud, sest ... niii hea sai :)

Retseptis kirjas olevast kogusest saab suure potitäie suppi, mida säilib mitu päeva külmkapis, aga selle võib ka sügavkülma pana. Peediga supp on maitserikas ning kerge magus-hapu nüansiga, kuid boršiks ma seda siiski ei nimetaks, sest selleks peaks ikka olema ka puljong ise keedetud ja supi sees "päris" liha. Vähemalt minu joks, sest nii olen ma lapsest saadik harjunud :)

Kui soovid veganisuppi, siis kasuta aedviljapiljongit ja jäta kas frikadellid ära või lisa supi sisse taimsed frikadellid.

Frikadellid:

2 muna 

600 g (2 pakki) veise- või delikatesshakkliha (ehk veise- ja sealiha segu)

1 tl soola

pipart

Klopi munad kergelt lahti, sega läbi hakklihaga ja maitsesta. Vormi segust meelepärase suurusega pallikesed ja aseta kas külmkappi või prae soovi korral pannil õli sees kergelt läbi.

Supp:

1 keskmine sibul

3 keskmist või suurt porgandit

3-4 varssellerit
õli või selitatud võid praadimiseks

3-4 keskmist peeti 

5-6 keskmist kartulit

u 2 l meelepärast puljongit

1 sl suhkrut

2 sl õunaäädikat või 3 sl sidrunimahla

soola (vajadusel)

värskelt jahvatatud musta pipart

peotäis maitserohelist (tilli, murulauku, rohelist sibulat, lehtpeterselli, koriandrit, tüümianilehti vms)

Haki sibul peenelt ning lõika porgand ja seller õhukesteks viiludeks. Kui soovid, võid porgandi ka riivida, kuid sel juhul lisa see supile hiljem koos peediga. Küpseta neid kolme aedvilja poti põhjas õli  või selitatud või sees madalal kuumusel aeg-ajalt segades vähemalt 10 minutit kuni sibul on klaasjas. 

Riivi peedid (võid muidugi ka peedid hoopis väikesteks u 1 cm kuubikuteks lõigata) ja tükelda kartulid kuubikuteks (1-1,5 cm). Lisa peet ja puljong potti ning lase supil u 10 minutit õrnalt mullitades keeda. Lisa kartul, frikadellid, äädikas või sidrunimahl ja suhkur, vajadusel ka vett, ning keeda suppi veel u 10 minutit kuni kõik aedviljad on piisavalt pehmed. Vajadusel lisa soola.

Serveerimisel jahvata supile musta pipart ja puista lahkelt maitserohelist; paku juurde kindlasti paksu hapukoort. 

Maitsev feta-peedi panniroog

Tundub, et elu hakkab jälle vaikselt tagasi “normaalseks” minema :) Kuigi oma kodus oma kõige lähema(te) inimes(t)ega olla on supermõnus, siis tegelikult on esimesed koosolemised sõpradega näidanud, et oli siiski asju, mida elektroonilised kanalid ei saa asendada. Olen ise olnud viimasel nädalal päris üllatunud, kui ääretult tore on ikka koos istuda, veini juua, grillida, saunas käia ja niisama lihtsalt lobiseda. Et see kõik nii nauditav on, selleks pidi ilmselt ligi kaks kuud eraldatult kodus istuma, sest muidu on sellised sõpradega kokkusaamised ja igasugused üritused (nt sünnipäevad) nii igapäevaelu osa, et isegi ei mõtle sellele eraldi :) Nüüd aga üle pika aja sõpradel külas käies (suisa mitmel õhtul kohe) hindad seda ikka hoopis teistmoodi ja ausalt öeldes ei tahaks sellest ikka kuidagi enam nii pikaks ajaks loobuda ... Täna just hommikul telekas rääkis üks inimene, kuidas inimene on sotsiaalne olend ja vajab suhtlemist, kokku saamist jms ning ma mõtlesin terve aja, et täpselt nii see on. Võib-olla ei oskakski hinnata ühist ajaveetmist nii palju, kui poleks olnud seda erakordset aega vahepeal, mis siiani tundub täiesti sürreaalne ... 

Igal juhul tatar ja hakkliha olid ühed popimad “karantiinitoidud”, minul on ka peet pidevalt kambas olnud ja seda nii suus sulavates lihata burgerites, hakklihaga kotlettides ja frikadellidega aedviljasupis kui ka vinegrett salatit tehes. Viimast sai ikka päris sageli valmistatud, sest see on lihtsalt niiiii hea (just ise tehtuna) ja sobib eriti hästi kokku meie lemmikkiirtoiduga ehk roaga, mida teen, kui pole aega kokata. Selleks on nimelt laagerdunud antrekoot, mida tuleb lihtsalt mõlemalt poolt kõrgel kuumusel mõned minutid pruunistada, maitsestada värskelt jahvatatud musta pipra ja soolahelvestega ning lasta u 10 minutit fooliumis seista. Meie sööme antrekooti alati rare või medium rare küpsusastmes, sest nii on see eriti hea, aga küpsetusaega saab vastavalt oma maitse-eelistustele ja liha paksusele varieerida - oluline on, et saad enda jaoks parima roa :)

Pildil on 200-grammine antrekoot (täpselt paras ühele inimesele) ja juures lisaks vinegretile veel ka nostalgiline (minu lemmiksalat lapsepõlves) tomati-sibula salat, mida ema õpetuse järgi suviti valmistan. Erinevalt vinegretist seda retsepti veel blogis ei ole (hetkel on saada vaid siin), kuid eks hoidistamishooajal saab selle “vea” ära parandada :)

Hoolimata sellest, et retseptis on alati kirjas, kas mõnda asja tuleb enne keeta või mitte, ikka keegi alati küsib, niiet kordan üle, et nii toortatar kui ka peet lähevad pannile toorelt (keetmata) ja küpsevad kõik koos üheks maitsvaks roaks. See tähendab, et selle kasulikest ainetest pungil roa saab valmistada vaid ühel pannil. Mulle sellised “ühepannitoiud” meeldivad, sest pesemist on järelikult vähem:)

Peedi asemel sobib suurepäraselt ka porgand ja pastinaak, samuti võib lisada pannile küpsemise lõpufaasis spinatilehti või riivitud suvikõrvitsat. Hakkliha asemel võid kasutada peekonit või sinki; kui aga soovid veganitoitu, siis jäta liha ära,  kasuta taimset juustu ja aedviljapujongit. Minul valmis see roog veisehakkliha ja -puljongiga, kuid ka ilma lihata on see väga toitev ja maitsev. Tatra asemel sobib suurepäraselt kinoa. 

See roog on ideaalne ka sügavkülmutamiseks. 

Vaja läheb

1 keskmine porru või 1-2 varsellerit

1 suurem või 2 väiksemat peeti (kaal puhastatult u 300 g)

300 g (1 pakk) meelepärast hakkliha (soovi korral)

200 g toortatart

u 5 dl meelepärast puljongit

100-200 g fetajuustu

paar peotäit värskeid tüümianilehti

peotäis röstitud piiniapähkleid või seedermänniseemneid (soovi korral)

soola, musta pipart

õli praadimiseks

Lõika porru või varsseller õhukesteks viiludeks; riivi peet peenelt. Prae porrut või sellerit õlis suurel pannil madalal kuumusel kuni need on peaaegu pehmed. Lisa hakkliha, maitsesta musta pipraga ning prae segades paar minutit, kuni liha kergelt pruunistub. Lisa pannile toortatar ja prae samuti läbi. 

Lisa pannile peet, sega läbi ning vala peale puljong. Jäta madalale kuumusele kaane alla podisedes keema, kuni tatar on läbi küpsenud. Vajadusel lisa vett või puljongit. Aega kulub u 15 minutit.

Tükelda fetajuust kuubikuteks ja sega panni sisuga läbi. Serveerides jahvata peale veel musta pipart, vajadusel lisa soola ja puista heldelt tüümianilehti. Soovi korral rösti piiniapähkleid või seedrmänniseemneid kuival pannil ja puista samuti toidule.

Suus sulavad tatra-peedi burgerid

Tänase taimse teisipäeva puhul jagan ühte retsepti, millega olen tõeliselt rahul :) Ja võin öelda, et taaskord (kuigi enam mitte üllatusena) söövad suurima hea meelega neid lihavabu pihve ka lihasõbrad ja mitte ainult ei söö, vaid ka kiidavad ja küsivad juurde;-) Ühesõnaga, peedi-tatraburksid on suurepärane toitainerikas alternatiiv tavalisele kotletisaiale, sisaldades ohtralt kasulikke aineid (vitamiine, mineraal- ja kiudaineid) ja seda veel eriti siis, kui saiakuklite asemel (röstitud) rukkileiba või mõnda täisterasaia kasutad.

Ma ise olen aga tegelikult hetkel täitsa Itaalia-lainel hetkel. Lugesin just läbi raamatu “Toskaana päikese all”, mis seda maalilist maakonda, väikseid armsaid linnasid, suurepärast toitu ja imelisi veine niimoodi taga igatsema paneb, et kindel plaan on esimesel võimalusel Itaaliasse sõita. Seda enam, et haigusest räsitud riiki, mis nii palju turistidest sõltub, ja eelkõige selle armsaid inimesi tuleb igal juhul toetada nii palju kui vähegi saab.

Lisaks tuleb telekas (ETV2) suurepärane seriaal “Minu geniaalne sõbranna”, mille tegevus toimub Napolis. Muul ajal oleksin ilmselt selle maha maganud:) Eriti tore on, et seda saab korraga suisa kaks osa vaadata. Eelmise nädala saates “OP” peatuti põgusalt sel seriaalil, aga tegelikult oleks oodanud pisutki põhjalikumat käsitlust. Loomulikult saab raamatu, mille järgi film on tehtud, autori Elena Ferrante ja tema ülejäänud teoste osas ka dr Google’i abi kasutada, aga kui saatesse kutsutakse inimene (eriti veel praegusel ajal), kes on peaaegu kõiki ta raamatuid lugenud, siis võiks ju vaatajale pisut rohkem teadmisi pakkuda, kui seda, et päris hea seriaal on tõesti ja et autoril on palju austajaid.

Aga see selleks:) Igal juhul tegin juba eelmisel nädalavahetusel üle pika aja (no vähemalt paar kuud vist vahet) pastat ja sel nädalavahetusel tahaks taaskord ühe mõnusa risoto valmis saada. Karantiini neljas nädal läheb ja nüüd, kui juba üle kuu aja ainult kodust toitu söödud (mis on muidugi supertore!), mõtlesin, et äkki võiks varsti ka mõnda lemmikrestot oma tellimusega toetada. On asju, mida ma ise ei tee ja poest mitte kunagi ei osta, st söön neid asju ainult (teatud) restodes nagu nt pelmeenid ja pitsa. Kui on ikka käsitsi hästi tehtud, siis võivad isegi pelmeenid olla isuäratavad ja tõeliselt maitsvad, nt nagu restodes Moon, Tchaikovsky ja Ragu. Ja isegi pitsa, mis mind alati külmaks on jätnud, võib panna neelud käima, kui see valmib haputainast põhjal ja Kaja pizzas :) Nii et võimalik, et saab sel nädalavahetusel mõnda väljaspool kodu valminud rooga üle pika aja proovida:D

Olen neid taimsed pihve teinud ka eelmisest päevast üle jäänud keedetud kinoaga, kuid ka riis peaks hästi sobima. Küüslaugu asemel olen praegusel ajal karulauku kasutanud.

Neid krõbedaks praetud maitserikkaid pihve võib nautida nii lihast valmistatud kotleti asendusena prae juurde või valmista neist hoopis maitsvad taimsed burgereid. Veganid võivad asendada munad 40 g jahvatatud linaseemnetega. Sel juhul soovitan lasta kotletitainal enne küpsetamist umbes pool tundi seista. 

Kui aga burks ei pea olema taimne, siis sobib peedi-tatrapihvi tainasse lisada u 50 g riivitud juustu. Samuti võib burgeri vahele asetada viilu praetud halloumi-juustu või hoopis krõbedaks praetud peekonit.

Igaks juhuks mainin sedagi, et neid pihve saab nagu tavalisi kotlettegi küpsetada ahjus. Kuigi pealispind ei jää nii krõbe, on see oluliselt mugavam minu jaoks, mistõttu ma praadimist kasutan nii nende kui ka tavaliste lihast valmistatud pihvide ja lihapallide puhul harva. Seega kui soovid peediburgerid ahju küpsema panna, siis laota need küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja küpseta 220 kraadi juures 10 minutit ja seejärel 180 juures samuti 10 minutit. 

Tatra-peedi burgerid:

4 keskmist küüslauguküünt

1 tl tšillihelbeid või 1 väike tükeldatud tšilli (soovi korral)

1 väike punane sibul (soovi korral)

2 väikest peeti (kokku kaal puhastatult u 400 g)

200 g keedetud tatart

2 muna

6 sl nisu- või toortatrajahu

1 tl soola

musta pipart

õli praadimiseks

Serveerimiseks:

2 avokaadot

soola, pipart

u poole sidruni mahl

2 keskmist marineeritud kurki

paar peotäit idusid

4 kahepoolset saia, leiba või sepikut

Haki küüslauk peeneks ja prae pannil õli sees madalal kuumusel koos tšilliga segades paar minutit, kuni see on klaasjas. Lõika sibul väikesteks tükkideks. Koori ja puhasta peet ning riivi peeneks (seda on kõige kiirem ja mugavam köögikombainis teha). 

Aseta kõik komponendid köögikombaini ja töötle kiirelt ühtlaseks massiks, kuid ära püreesta, vaid lihtsalt vajuta “pulse-nuppu”, kuni kõik komponendid on segunenud ja moodustub mõnus tainamass. Mätsi kas käte vahel kotlettideks või aseta supilusikaga parajalt suured u 1 cm paksused koogikesed pannile ning prae õli sees keskmisel kuumusel kummaltki poolt mõni minut, kuni need on kuldpruunid. Kokku saab umbes kaheksa paraja suurusega kotletti.

Burgerite jaoks võta avokaadodest lusika abil sisu välja, purusta kergelt kahvliga, maitsesta soola ja pipraga ning nirista peale sidrunimahla. Lõika kurk viiludeks. 

Määri burgerisaia alumisele poolele avokaadomass, aseta sellele peedi-tatrapihv, sellele omakorda kurgiviilud ja kõige peale idud. Kata teise saia või leiva poolega ning naudi. 

Köögiviljasalat ehk vinegrett

Kirjutasin umbes nädal tagasi Oscarite galast ja mainisin ka rastapatsidega noorukit, kes on USA meedias tohutult furoori tekitanud. Õigemini, seda on tekitanud tema kool, millele üleüldine pahameel on diskrimineerimise pärast suunatud. Siin on seda teemat veel lahti seletatud ja mainitud ka otsesõnu sellist tegevust keelavat Crown’i seadust, mida nüüd üle 20 osariigi plaanib kehtestada. Loomulikult Kalifornias ja NYC-is on see juba kehtiv ning need on üldse kaks kõige progerssiivsemat ja minu jaoks inimlikumat piirkonda Ameerika Ühendriikides. Muide, Kalifornia on isegi nii eesrindlik (heas mõttes), et  seal kavatsetakse peagi vabandada ametlikult teise maailmasõja ajal väärkoheldud USA-s elavate jaapanlaste ees ning on juba esitanud ametliku vabanduse põliselanikele nende suhtes toime pandud genotsiidi pärast. Kusjuures, sõna “genotsiid” ei ole üldse mitte liialdus, sest lugesin just läbi raamatu “An Indigenous Peoples’ History of the US” ja võib öelda, et see on igati adekvaatne termin selle tegevuse kohta. Selles raamatus oli loomulikult mõiste “genotsiid" samuti kasutusel koos vägagi detailse kirjeldusega erinevatest tegevustest erinevatel perioodidel ...

Kuid peatudes veel korra Oscaritel ja kokku neli auhinda saanud filmil “Parasiit”, siis hiljuti lugesin ühte huvitavat artiklit Korea kino kohta, mis selle riigi filme suisa maailma parimateks nimetab :) Igal juhul, kel veel eelmise aasta ametlikult parim linateos vaatamata, siis ETV2-s on see veel järelevaadatav, samuti kindoes ilusti olemas. 

Aga rääkides tänase postituse põhitegijast ehk vinegrett-salatist, siis kõigepealt tasub mainida, et sõna “vinegrett" tähendab nii maitsestatud äädika- ja õlikastet (ehk Prantsuse kaste) kui ka selle kastmega valmistatud köögiviljasalatit. See aedviljasalat on lihtne vanakooli klassik, mis on tõeline vitamiinipomm. Eriti tänuväärne praegusel ajal, kui värsket taimset kraami napib. Sobib niisama söömiseks, aga loomulikult passib erinevate praadide juurde.

Kuigi minu jaoks on vinegrett-salat alati punase värvusega olnud, siis olen näinud konservhernestega salati retsepti, milles peeti üldse ei ole. Mina teen pigem traditsioonilist vinegretti ja lisan sellele vahel ka  heeringat. Kogused on kirja pandud lihtsustamiseks, kuid on loomulikult - nagu salati puhul ikka - pigem vabalt ümber käimiseks, kui näpuga järje ajamiseks. Ma ise teen ka üsna erinevalt alati, näiteks olen pannud salatisse ka õuna ja varssellerit ning suurendanud oluliselt peedi kogust ja lisanud veel peeneks hakitud või riivitud küüslaugu.

Kirjutasin jaanuari alguses jutukese aedviljade kasulikkusest ja sinna juurde sobis tervisliku salati retsept kohe eriti hästi :) Ja see toitainerikas salat passib loomulikult ka meie kodumaa sünnipäeval lauale panna, rääkimata kõgist muudest tähtpäevadest.

Vaja läheb:
3 keskmist keedetud kartulit
2 keskmist või suurt keedetud peeti
1 suur keedetud porgand
200 g värsket ehk toorest hapukapsast
2 marineeritud kurki
1 punane sibul
hakitud maitserohelist, nt murulauku, rohelist sibulat, lehtpeterselli (soovi korral)

Kaste:
6 sl õli
2 sl valge veni- või õunaäädikat
1 sl mahedat või 1 tl kanget sinepit
soola, suhkrut ja (värskelt jahvatatud) musta pipart

Riivi või lõika väikesteks kuubikuteks kartul, peet ja porgand. Kurk ja sibul haki peeneks. Aseta kõik komponendid kaussi.

Sega omavahel kastme ained ning lisa salatile. Lase enne söömist paar tundi külmkapis maitsestuda. Serveerimisel võid peale hakkida värsket maitserohelist.

Kasukasalat - vana hea klassik igaks elujuhtumiks :)

Kui keegi homsele aastavahetuse lauale midagi kerget ja head, aga samas kodust otsib, siis mul on siin kohe üks retsept pakkuda :) Kasuka salat on tõeliselt mõnus vana kooli klassik, mis sobib nii jõulu- kui ka aastavahetuse lauale ja üldse igaks pidu- ja argipäevaks;-) Minu arvates on see aedviljarikas salat tervislik ja toitev ning rammusate pühaderoogade vahele väga meeldiv vaheldus. 

Kasuka salat on loomulikult kõige parem ise tehtuna, aga see on üks neist vähestest salatitest, mida olen vahel nõus sööma ka nn valmistoiduna. Nimelt on see olemas Tallinna Lennujaama Lounge’is - varem oli maitsvam, kuid viimati (umbes paar nädalat tagasi, kui Portugali lendasin) oli suuremas topsis, millel nii palju hapukoorekastet peal, et see tappis salati täitsa ära. Kahju! See oli muidu selline mõnus amps, mida me alati enne lendu sõime viimase eestipärase roana ... Seda muidugi juhul, kui saada õnnestus, sest alati salatit letis polnud. Kuna aga P-l, kes ei saa gluteeni süüa, seal saiarohkes menüüs suurt midagi võtta pole, siis selle aasta 24. veebruaril (NB! Vabariigi aastapäeval) Taisse lendama hakates ta uuris, et ega juhuslikult seda kasukasalatit enam ei ole (ikka juhtub, et mõni asi on otsas ja seda juurde tuuakse). Kuri tädi käratas selle peale, et see on hommikust saadik olnud olemas, mis te veel loodate, et nii hilja seda saab! See oli päris suur ehmatus meile mõlemale, sest meie väikses hubases lennujaamas on reeglina hästi sõbralik teenindus. Ainus koht, kus see nii ei ole, on lounge, mis on parajalt paradoksaalne, sest tegelikult oleks loogiline ju vastupidine ... :) Olen juba mitu aastat reisides enamasti enne lendu lounge’is istunud ning kuigi riigiti toidu- ja joogivalik väga suurelt varieerub, siis üks asi, mis alati neid ühendab, on hästi sõbralik ja viisakas teenindus. Selles osas on Tallinna Lennujaam kahjuks erandiks:( Kusjuures, hiljuti laevafirmasse lahkunud naisjuht oli igati võimekas ja ma alati imestasin, et kuidas kõik muu on muidu nii hästi (võrreldes just varasemaga) ja teenindus läheb järjest sõbralikumaks, aga lounge on ikka püsivalt kehvake ... Nüüd aga vaatasin, et tegelikult oli aasta alguses veel hästi, sest viimasel korral oli ka salatilett eemaldatud ja toiduvalik veelgi nigelamaks jäänud. Kurb! Paljude jaoks on see just viimane koht enne meie riigist lahkumist ning kuigi muidu on lennujaamas palju toredaid kohvikuid, siis lounge’i külastades jääb küll väga niru mulje meie teenindus- ja toitlustuskultuurist ... :( 

Aga rääkides sellest imeheast Kasukast, siis retsept ilmus paar nädalat tagasi Nädalalõpuleht LP-s koos suus sulava kringli retseptidega. Salati retsepti kogused on suhteliselt paindlikud, seepärast ei ole neid ma seekord grammitäpsusega kirja pannud, vaid pigem olen seda teinud tõlgendusruumi jätvalt. Aedviljad võid pehmeks aurutada või keeta puljongi sees, et need eriti maitsekad oleksid.

Kuigi traditsiooniliselt on Kasukasalat kihiline, siis mina olen teinud ka nii, et kõik komponendid kokku seganud - see on puhtalt maitse asi ja rohkem nö esteetiline vahe, sest maitseomadusi see ei muuda, kas salat on serveeritud kihiti või kõik ühes suures kausis koos.

Salat:

300-400 g õrnsoola heeringat
1 keskmine või suurem sibul
5 marineeritud kurki
4 suurt keedetud kartulit
5 keskmist keedetud porgandit
3 keskmist või suuremat keedetud peeti
5 keedetud muna

Kaste:
200 g majoneesi
300 g hapukoort
1 sl sinepit
vajadusel soola
0,5 tl suhkrut
värskelt jahvatatud musta pipart

paar peotäit maitserohelist katteks

Lõika heeringas, sibul, kurk ja kartul väikesteks tükkideks. Porgand ja peet lõika samuti väikesteks tükkideks või riivi jämeda riiviga. Muna tee kahvli või munalõikuriga pudiks. Sega kastme komponendid kokku; haki maitseroheline.

Võta suur klaaskauss või vaagen või väikesed klaasist pokaalid vm anumad. Lao tükeldatud komponendid (kartul, kurk, porgand, peet, sibul ja heeringas) kihtidena anumasse.

Vala kaste salatile, puista peale hakitud muna ja maitseroheline ning aseta külma maitsestuma. Salatil soovitatakse enne serveerimist lasta maitsestuda vähemalt mõned tunnid, veel parem üle öö.

Mahlased peediburgerid

Hetkel on veel kodumaist head ja värsket toidukraami omajagu saada ning mis peamine - köögiviljad on veel väga toitainerikkad. Seistes kaovad neist vähehaaval kasulikud ained, eelkõige vitamiinid, mistõttu tasub sügisel kõiki meie oma kodumaal kasvanud vilju võimalikult palju süüa. Küll talvel ja varakevadel jõuab sügavkülma poole piiluda ;-) Mina ei kujuta näiteks elu ilma koduaia õunteta ettegi - iga päev söön neid ikka 5-6 tükki vähemalt ära. Kahjuks mu lemmikubinad - kuldrenetid - on selleks aastaks otsas, aga õnneks saab veel igasuguseid muid sorte nautida. Muidu hapud antoonovkad on praeguseks juba nii magusaks läinud, et ei raatsigi neid enam eriti kookide sisse panna, vaid tahaks niisama ära süüa:) Tegin just täna nende õuntega pannkooke ja ikka hullult head said. Tahaks muidugi kohe retsepti jagada, aga sellega peab kahjuks veel ootama. Kui aga on isu kohevate keefiri, õunte ja kaerajahuga pannkookide järele, siis reedesest Nädalalõpuleht LP-st saab teada, kuidas neid teha ;-)

Eelmisel reedel aga kirjutasin ühest suhteliselt uuest ja väga toredast kohast nagu seda on Jahu resto. Lugu ei mahtunud kahjuks tervenisti ära ja välja jäi näiteks see, et lisaks viimasel ajal aina populaarsemaks muutuvale nullkulu kontseptsioonile antakse seal restos esmaspäeviti tasuta kohv kõigile külastajatele, kes oma tassiga tulevad. Ja seda isegi juhul, kui midagi muud sealt söögikohast ei osta. Resto poolt on vaid palve, et klient teeks oma sotsiaalmeediasse postituse koos hashtag’iga #wastefreemonday, et jätkusuutlikku elustiili propageerida. Kusjuures restot selle juures ära mainida ei ole kohustuslik. Mulle tõeliselt meeldib, kui söögikohad mitte ainult ise ei proovi keskkonnasõbralikult majandada, vaid ka kliente üritavad selles suunas mõtlema panna! Ja Jahu resto puhul väärib ära märkimist ka veinikaart, sest sellel on suisa neli (!) klaasiga šampanjat, nende seas üks mu lemmik rose’sid (Ruinart), ja erinevaid naturaalseid veine, mis on uus üha enam populaarseks muutuv suund.

Olgu lihavaba esmaspäev või taimne teisipäev, need peedikotletid (idee sain ajakirjast Delicious) sobivad igal juhul:) Need on mõnusalt mahlased ja nagu juba mitmete teiste taimsete burgerite juures olen maininud, meeldivad ka nendele inimestele, kelle jaoks on muidu liha iga roa juures “kohustuslik”. Ma olen alati tõeliselt üllatunud (ikka veel), kui mu lihasõbrast elukaaslane taimseid pihve sööb ja kiidab, niiet tegelikult peaksin ka ise neid hoopis sagedamini valmistama:)

Vaja läheb:

400 g toorest peeti (puhastatud ja kooritud kaal)

2 küüslauguküünt

5 sl nisu- või toortatrajahu

2 muna

150 g fetajuustu

peotäis meelepärast maitserohelist (basiilikut, murulauku, rohelist sibulat vms)

1 sl sidrunimahla

soola ja värskelt jahvatatud musta pipart

jahu paneerimiseks

õli (praadimiseks)

Riivi kooritud ja puhastatud peet, aseta kahekordse marli sisse ja pigista nii palju vedelikku välja kui võimalik. Aseta kaussi ning sega korralikult läbi peeneks hakitud küüslauguküünte, jahu ja kergelt lahti klopitud munadega. Maitsesta soola ja pipraga. Lisa murendatud fetajuust, hakitud maitseroheline ja sidrunimahl, mätsi segust neli suurt või kuus väiksemat paksu burgeripihvi. 

Veereta pihve kergelt jahu sees. Kuumuta keskmisel kuumusel pannil õli ja prae selles burgereid kummaltki poolt 4-5 minutit kuni need on krõbedad ja seest läbi küpsenud. 

Serveeri burgerikuklite ja rohelise salatiga, nirista peale sidrunimahla. Sobivad suurepäraselt ka erinevate roogade lisandiks liha või tavaliste kotlettide asemel. Kui soovid suupistena süüa, siis soovitan pihvid teha poole väiksemad.

Tervisesmuuti - nauding nii kehale kui ka meeltele :)

Viimasel ajal on mulle päris mitu inimest öelnud, et on vaadanud, et mu blogis polegi enam ainult koogid. Ei ole tõesti, vaid olen üritanud tubli olla ning ka "korralikku" tervislikku toitu pildi peale saada :) Kui keegi sellest inspiratsiooni või uusi ideid saab, siis on ju mu pingutused igati korda läinud ;-) Seegi kord jagan ühe mõnusa smuuti retsepti, millesse olen lisanud kas värsket või keedetud peeti. Kui ma seda smuutit esimest korda u kuu aega tagasi jaanuaris katsetasin, pidin just nädalavahetuse Otepääl veetma ja oli vaja külmik enne minekut võimalikult tühjaks süüa, niiet ostsin päev enne ärasõitu poes käies smuuti jaoks vaid ühe toore peedi, täpselt selle suuruse, nagu soovisin kasutada, ja selle hind oli 5 senti (nagu päriselt - viis senti!!!) :D Kas midagi veel saab kuskilt nii odavalt?!? Ma mäletan, et nõukaajal oli kõige odavam asi - ehk hinnaga 1 kopikas - toos tikke, aga nüüd on tikud vist isegi kallimad kui värske peet ... :) Eriti mugav on aga kasutada juba keedetud ja kooritud peeti, sest nii saab hommikul, kui iga minut on arvel, hästi kiirelt oma smuuti valmis. Tavaliselt on kooritud peedid poolekilostes pakkides, millest saab ilusti täpselt neli korda seda smuutit teha:)

Ja ma armastan keefiri! Mul on alati kurb kuulda, kui keegi hakkab toituma laktoosivabalt ilma, et tal selleks meditsiinilist näidustust oleks (täpselt nagu gluteeni vältimise puhulgi), sest nii jääb ta ilma paljudest kasulikest ainetest, sh meie laiuskraadil hädavajalikust D-vitamiinist. Piimatoodete puhul pole muidugi vähetähtsad ka meile vajalikud superhead bakterid, mistõttu üritan järgida ühe naistearsti kunagi antud soovitust, et iga naine peaks jooma päevas vähemalt ühe klaasi keefiri. Töötab tõesti hästi! :) Ei taha küll ära sõnuda, aga tõesti olen täitsa terve olnud, peale vahel mõne väikese viiruse ja nohu ja köha ei ole mind miski kimbutanud, rääkimata mingitest põiepõletikest, seentest jms sellistest asjadest ... (ptui, ptui, ptui ehk sülitan nüüd kolm koda üle vasaku õla) :D :D :D

Aga jah, kui ma saaksin süüa ainult ühte piimatoodet, siis ilmselt valiksin keefiri asemel ikkagi kohupiima, sest ma ei kujuta elu ette, kui peaks loobuma mõnusatest kohupiimakookidest (mangokattega on mu ammune lemmik!), kohupiimatäidisega tuuletaskutest, odrajahukaraskist või marjade söömisest selle kreemiga. Nii suvel värskena kui ka talvel sügavkülmast võetuna on just nii kõige parem marju (vaarikaid, mustikaid, musti sõstraid ja maasikaid) nautida! 

Kohupiimaga on mul eriline suhe juba lapsest saadik olnud - kohupiimavorm, sõrnikud ja kissell kohupiimakreemiga olid minu jaoks juba lasteaias, ja on siiani, maailma parimad magustoidud! Kui ma koolisööklas piirdusin sageli vaid ühe leivaviiluga, siis neil päevadel, kui oli magustoiduks kohupiim kisselliga, sõin vahel ära ka viis magustoitu ehk nii palju kui parajasti neid üle jäi - õnneks juba kooliajal oli palju inimesi, kes magusat ei armasta :) Või pärast ülikooli tööl käies, kui ühe ministeeriumi sööklas tegi tädi Lehte reedeti alati magustoiduks mh ka sõrnikuid, siis võtsin mina neid alati "korraliku" lõuna asemel vähemalt kaks portsu ... :) Tädi Lehte läks kahjuks pensionile ja keldrisse tekkis tavaline ministeeriumisöökla, aga õnneks on sõrnikute ja muude kohupiimaga magustoitude valmistamine ülilihtne, kusjuures ka brüleekreemi ja panna cotta't saab teha kohupiimaga ;-) Ja kaugel need kevadpühad (ehk pasha-aeg) enam on!!! :) 

Smuuti tuleb piisavalt vedel, et seda saaks juua (st ei pea lusikaga sööma), kuid kui soovid veel vedelamat, siis saad lisada mahla või keefiri. Suhkrusiirupit doseeri vastavalt sellele, kui magusat soovid - mina lisan ise enamasti vaid 2 sl, sest see tuleb minu jaoks piisavalt magus.

Vaja läheb:
1 dl maitsestamata jogurtit või keefiri
1 dl (värskelt pressitud) õuna- või apelsinimahla või Aura uut õuna-astelpaju mehu
2-4 sl heledat või tumedat suhkrusiirupit

150 g külmutatud või värskeid mustikaid v mustsõstraid

50-100 g külmutatud või värskeid vaarikaid

1 väike kooritud peet (100-150 g) - kui toores, siis riivitud; kui keedetud, siis õhukesteks viiludeks lõigatud

Aseta kõik asjad blenderisse (vedelikud enne) ja töötle ühtlaseks (u 1 minut).



NB! Retsept ilmus ka D-kokaraamatus!