teisipäev, 31. oktoober 2017

Pruunistatud või ja vanillikreemiga kõrvitsakook


Täna õhtul on Halloween! Meilgi juba tähistatakse seda päris laialdaselt, niiet kes peole tahab minna, see leiab kindlasti ohtralt variante :) Kirjutasin Halloweenist (tähendus, päritolu jms), mis muideks on kristlik püha, pikemalt laupäevaleht LP-s, kus ma jagasin ka kahte väga mõnusat kõrvitsamaiuse retsepti - tervislikud kaerahelveste, banaani, tumeda šokolaadi ja pähklitega batoonid ning toorjuustu ja kohupiimaga põhjata kook krõbedate mandlilaastudega. Mõlemad on lihtsad ja vähese vaevaga valmivad tõeliselt nauditavad magustoidud, millega on kerge sõpru võita ;-)

Sama võib öelda selle kihilise kõrvitsakoogi kohta, mille retsept ilmus ka D-kokaraamatus. Vürtsikas biskviit saab mahlasuse kõrvitsapüreest ja keefirist; karamelline maitse tuleb aga pruunistatud võist ja roosuhkrust. Kui Sa ei soovi võid pruunistada ehk valmistada nö pähklivõid, siis lihtsalt sulata või ja lisa see tainale. Ja loomulikult ei ole see ainult Halloween’i õhtuks mõeldud kook, vaid sellega võib end hellitada aastaringselt ;-)

Kook on mahlane veel mitu päeva pärast küpsetamist. Kui põhjad päev varem valmis teed, siis hoia neid toatemperatuuril õhukindlalt kilesse või küpsetuspaberisse mässituna; kui oled koogi kokku pannud, siis hoia seda külmkapis.

Kui kook ei pea olema gluteenivaba, siis kasuta maisi- ja toortatrajahu asemel 320 g nisujahu ning lisa küpsetuspulbrit ja soodat 1 tl asemel kumbagi 0,5 tl.


Põhi:
170 g võid
120 g toortatrajahu
200 g maisijahu
1 tl küpsetuspulbrit
1 tl soodat
1,5 tl jahvatatud kaneeli
1 tl jahvatatud ingverit
0,5 tl soola

400 g kõrvitsapüreed
220 g peensuhkrut
70 g pruuni suhkrut (hele või tume muscovado)
2 sl vanillisuhkrut
3 toasooja muna
1,7 dl keefiri

Aseta tükeldatud või kastrulisse, lase sulada ja seejärel “küpseda” aeg-ajalt kastrulit keerutades u 4 minutit kuni või on kuldpruuniks muutunud ja kergelt pähklise lõhnaga. Kurna läbi tiheda sõela kaussi ja lase 15 minutit jahtuda. 

Sega sõelutud jahu kuivainetega; teises kausis sega kõrvitsapüree suhkrute, lahtiklopitud munade ja keefiriga läbi. Lisa kuivained kõrvitsasegule, sega läbi ja seejärel lisa õrnalt vispeldades hulka pruunistatud või. 

Jaota tainas võiga määritud ja jahuga üle puistatud kahe u 22 cm läbimõõduga lahtikäiva vormi vahel. Et kooki oleks lihtsam kätte saada, võid vormi põhja asetada küpsetuspaberi. Küpseta ahjus 175 kraadi juures 25-30 minutit (sõltuvalt vormi suurusest) kuni sissetorgatud tikk tuleb puhtalt välja. Kui kasutad pöördõhu režiimi ja küpsetad mõlemat põhja korraga, siis peaks ahju temperatuur olema 150 kraadi ja aega kulub umbes sama palju. Lase kookidel vormis u 10 minutit tahendeda, seejärel eemalda vormist ja jäta restile jahtuma.  

Kreem:
60 g toasooja võid
400 g toasooja toorjuustu
1 sl vanillisuhkrut
200 g tuhksuhkrut

Aseta kõik kreemi koostisosad kaussi ja vahusta ühtlaseks kreemiks. Kui soovid kreemi koogile pritskotiga panna, siis tasuks sellel enne u pool tundi külmkapis taheneda lasta. Kui ei, siis aseta üks jahtunud kook alusele, määri sellele ühtlaselt pool kreemist, aseta peale teine pool ja laota sellele spaatli abil ülejäänud toorjuustuvaht.


pühapäev, 29. oktoober 2017

Soojendav ja toitev salat röstitud maguskartuli ja lillkapsaga


Magusa mekiga bataat ja soolakas feta on väga mõnus kombinatsioon! Koos röstitud lillkapsa, metsiku riisi ja avokaadokreemiga moodustavad maguskartul ja juust maitsva salati, mis on samas ka tervislik ja toitainerikas. Mulle sellised lihtsad, aga toekad salatid väga meeldivad, eriti praeguste ilmadega, mil mulle lihtsalt rohelisest kraamist enam ei piisa, vaid tahaks juba midagi soojendavat süüa :)

Maguskartul on siiani Eestis olnud üsna vähe kasutatud ja hinnatud, kuid tegemist on väga kasuliku ja maitsva viljaga, mis sobib suurepäraselt nii soolastesse kui ka magusatesse toitudesse. Röstimine aitab välja tuua bataadi ja lillkapsa looduslikku magusust ning teeb salati minu arvates veelgi hõrgumaks. Mina ostan enamast mahedalt kasvatatud maguskartulit. Need on enamasti väikesed, niiet 500 g on reeglina kolm või isegi neli bataati. See-eest mitte-öko maguskartulid on suured ja üks väike vili kaalub sageli isegi rohkem kui pool kilo.

Lillkapsal ära kasuta ainult õisikuid, vaid lisa pannile ka tükeldatud lehed ning kooritud ja tükkideks lõigatud juure osa. Pehmeks küpsenud lehed ja juured lisa samuti salatisse. Lillkapsa juur ja varred on sarnaselt brokkoliga väga head, kui neilt kõva koor eemaldada.

Kasutan punast riisi, mis viimasel ajal mul isegi sagedamini kui pruun riis köögis kasutusel on, kuid sobivad ka teised toitainerikkad ja tervislikud alternatiivid nagu kinoa, toortatar ja kruubid. Teraviljad ja kinoa teevad salati toitainerikkamaks, sest sisaldavad kasulikke vitamiine ja mineraale, samuti on neis organismi jaoks hädavajalikke kiudaineid.

Salatile võib lisada ka rohelist. Eriti hästi sobib spinat, mida võib panna salatisse kas värskelt või  eelnevalt natukese küüslauguga või sees kergelt läbi praetult. Lehtkapsas on samuti sobiv täiendus, kuid see prae pannil eelnevalt kas või ja küüslauguga pehmeks või aseta viis minutit enne aedviljade küpsemisaja lõppu ahjuplaadile.

Avokaadokastme sees soovitan kasutada erinevat sorti jahvatatud tšillipipardest just jalapeno pipart, sest see on rohelise värvusega ja sobib ka maitselt avokaadoga väga hästi. Aga ka ilma avokaadokreemita on salat juba väga hea, samuti võid avokaadot ka lihtsalt kõrvale süüa, et roale veelgi tervislikke rasvu lisada.

Head nautimist! :)

Retsept valmis koostöös Electorlux’iga, portaalis Lisa elule maitset on see retsept koos piltidega igast etapist.



Vaja läheb:
500 g maguskartulit 
1-2 sl oliiviõli
1 väike või pool suurt lillkapsast 
soola, värskelt jahvatatud musta pipart
200 g metsikut, punast või pruuni riisi, kinoad, kruupe või toortatart
150-200 g meelepärast kitse- või fetajuustu
värsket koriandrit, tüümianit või peterselli

Lõika kooritud maguskartulid väikesteks kuubikuteks, aseta küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, nirista peale õli ja sega läbi. Küpseta ahjus 200 kraadi juures 10 minutit, seejärel lisa puhastatud ja tükeldatud lillkapsas. Tõsta ahju temperatuur 220 kraadini ja küpseta aedvilju veel 15-20 minutit. Võta plaat ahjust, puista peale soola ja jahvata pipart. 

Keeda riis, kinoa vm lisand soolaga maitsestatud vees või puljongis pehmeks ja aseta suurde kaussi. Sega hulka röstitud aedviljad, tükeldatud või murendatud juust ja kas peeneks hakitud petersell või koriander või tüümianilehed. Salati peale võib niristada oliiviõli või pakkuda kõrvale avokaadokreemi.


Avokaadokreem:
1 küps avokaado
poole sidruni mahl
1 väike peeneks hakitud või purustatud küüslauguküüs (soovi korral)
0,5 sl oliiviõli
pisut soola
0,5 tl jahvatatud tšillipipart (nt jalapeno)
väike sorts (mitte üle 0,25 tl) valge veini äädikat
tšillihelbeid (peale raputamiseks soovi korral)

Avokaadokreem valmista vahetult enne söömist, sest see muudab kiiresti värvi. Selleks tõmba lusikaga pooleks lõigatud avokaadodest viljaliha välja ja püreesta (nt kahvli või saumikseri abil) koos ülejäänud ainetega ühtlaseks massiks. Puista soovi korral peale tšillihelbeid. 

neljapäev, 26. oktoober 2017

Ploomi-martsipanikook ja S.Pellegrino noore koka võistlus



Enne, kui suus sulavast martsipani-ploomikoogist räägin, tahtsin ära mainida, et teisipäeval ehk üleeile toimus Stockholmis S.Pellegrino noore koka 2018.a võistluse üks eelvoorudest. Kokku on eelvoorusid maailma erinevates piirkondades 21 ja igast ühest pääseb finaali edasi vaid üks kokk (osalejaid on igaühes 10). Stockholmis toimus Skandinaavia ja Balti riikide noorte kokkade eelvoor, mille võitis vaid 23-aastane andekas Rootsi kokk Anton Husa. Tegemist on kõige olulisema ainult noortele kokkadele mõeldud võistlusega terves maailmas ja Eestis osales seal suisa kaks kokka, kes ühtlasi olid ka ainsad Baltikumi kokad, kes üldse poolfinaali pääsesid. Esimene neist oli GO SPA peakokk Alar Aksalu, teine aga Lätist neli aastat tagasi Eestisse elama ja tööle kolinud Jegors Porulevs, kes seni on leiba teeninud restoranis DOM, nüüd aga tegeleb catering-teenuseid pakkuva ettevõtte käima lükkamisega. Kuna ta on siin tartlasest naise võtnud ja pere loonud (praegu on neil juba kaks väikest last) ning plaanib päriselt Eestisse elama jääda (sest siin on elu hoopis parem ja palk kõrgem), siis ilmselt saame temast varsti juba kui eestlasest mitte enam kui lätlasest rääkida :)

Eelvooru võitnud Anton Husa on äärmiselt sümpaatne inimene, kelle isa on samuti kokk, aga ta ise ütles mulle, kui pärast tulemuste selgumist koos pilti tegime, et ta on juba ammu parem kokk kui ta isa!:D Väga lahe enesekindlus, mis on kindlasti ka üks nii noore ja konkurentidega võrreldes väiksema töökogemusega koka edu pante. Suurem osa võistlejatest on ikka pigem 30-aastased või vaid pisut nooremad ja mitmed neist juba teist või kolmandat korda konkursil. Arvestades, kui palju uksi see võistlus (juba oma piirkonna finaali pääsemine) noorele kokale avab, on arusaadav, miks kokad (eriti veel, kui nad juba korra osalenud on) tahavad end ikka ja jälle sellisel prestiižel võistlusel proovile panna. Siin on näha, kes olid Skandinaavia ja Balti riikide ühises eelvoorus osalenud kokad ja millised olid nende road, päris elus nägid mõned neist veelgi ahvatlevamad välja. 

Finaal toimub kevadel (juunis 2018. a) Milanos, kus kuulutatakse välja maailma parim noor kokk, kuid tegelikult on väga palju võitnud juba nii kõik 21 finaali pääsejat kui ka 210 poolfinaalis ehk piirkonna konkursil osalenud kokka. Selleks, et jõuda poolfinaali ehk oma piirkonna (meil siis Skandinaavia ja Balti riigid) 10 parema sekka, kelle seast finalist välja valitakse, on vaja saata retsept ja foto oma roast. Itaalia üks olulisemaid kokanduskeskusi/kulinaariakoole ALMA otsustab tööde põhjal, kes on need 10 parimat, kes oma piirkonnas edasi pääsevad. Eelvoorus aga teevad otsuse vastava piirkonna vanemad ja kogenud (pea)kokad, kes ei ole ühegi noore kokaga seotud. Eestist oli seekord toitusid maitsmas ja hindamas Andrus Laaniste, kellest olen nii blogis kui ka LP-s kirjutanud. Žüriiliikmed ja palju muud huvitavat (sh fotod osalejatest ja võistlustöödest) on nähtavad siinSiin on aga pidevalt täienev info ja kõik uudised võistluse kohta, millega saab iga huviline end ise kursis hoida.


Olen aastate jooksul aru saanud, et üks magustoitude kuldreeglitest on martsipani kasutamine - ei ole vist kooki ega muud maiust, mida see veelgi hõrgumaks ja maitsvamaks ei teeks! Martsipanidessertidele on raske vastu panna ja üks ilmselt populaarsemaid kooke, mida vähemalt minu tutvusringkonnas mu blogist väga palju tehakse, on martsipani-moonikook. Kes veel seda küpsetanud ei ole, sellel soovitan katsetada - ovatsioonid on garanteeritud! :)

Kasutan alati 63%ilise mandlisisaldusega martsipani, lõikan selle õhukesteks viiludeks ja laon põhjale. Kui kasutad madalama mandlisisaldusega martsipani, siis hoia seda enne vähemalt 1 h külmkapis või 10 minutit sügavkülmas, et martsipani lihtsam töödelda oleks. Eriti oluline on see just riivimise puhul, sest siis muutub väheste mandlitega variant eriti kleepuvaks ja raskesti käsitsetavaks.

Teen seda kooki maisijahuga (nii, nagu retseptis kirjas on), aga kuna seekord, kui pildistasin, oli maisijahu otsa saanud, siis kasutasin maisijahu asemel riisi- ja õlivaba sarapupähklijahu segu, seega sai pildil oleva koogi põhi hallikama värvusega.

Ploome soovitan pigem rohkem panna kui vähem - need võivad ka pisut üksteise otsas olla, sest ploomid annavad koogile imelist mahlakust ja hapukust.

Retsept ilmus Laupäevaleht LP-s paar nädalat tagasi; postituse fotodel aga soovitan alati klikkida, et neid normaalsuuruses näha ;-)



Põhi:
80 g toortatrajahu
70 g maisijahu
40 g suhkrut
1 sl vanillisuhkrut
näpuotsatäis soola
100 g külma võid
1 munakollane

Sega sõelutud jahud suhkrute ja soolaga läbi. Haki noaga, näpi sõrmedega või töötle köögikombainis juurde tükeldatud või. Kui tekib purutaoline mass, lisa muna, sega ühtlaseks tainaks ja suru 23-24 cm läbimõõduga lahtikäiva koogivormi põhja ja äärtele. Aseta 10 minutiks sügavkülma, seejärel torka põhi tihedalt kahvliga läbi ja küpseta ahjus 200 kraadi juures 10 minutit kuni tainas on pealt kuiv ja kuldne.

Täidis:
200 g martsipani
8-10 ploomi
50 g võid
40 g pruuni suhkrut
60 g mandlilaaste

Võta martsipan ja kas haki väikesteks tükkideks, riivi või lõika õhukesteks viiludeks ning laota ühtlase kihina eelküpsetatud koogipõhjale. Martsipanile aseta pooleks lõigatud kivideta ploomid lõikepool all. Sulata või, sega läbi suhkru ja mandlilaastudega ning puista ühtlaselt ploomidele.

Küpseta ahjus 200 raadi juures veel 20 minutit kuni koogi ääred hakkavad pruunistuma. Lase koogil u 15 minutit taheneda, eemalda vormist ja naudi koos vanillijäätise, -kreemi või -kastmega. 

neljapäev, 19. oktoober 2017

Taipärane tervislik nuudlisalat pehme kookospiimamarinaadis kanaga



Pildil olevad värske ja maitsev salat ning vürtsikas ja mahlane kana valmisid juba juunis ühe koostööprojekti raames, kuid nüüdseks olen neid juba korduvalt valmistanud. Hea kiire ja lihtne, tervislik ja kerge - ideaalne söök nii õhtuks kui ka lõunaks. Ja mis eriti tore - mehed armastavad seda samuti (jaaaa, salatit ka!):) Mina küpsetan kana enamasti ahjus, sest grilli kuumaks ajada argipäevadel ei viitsi ja retsepti panin kirja juhised, kuidas kana mitut moodi valmistada.

Sellised vürtsikad toidud on fenomenaalsed, sest on väga mõnusad nii suvel sooja ja päikesega kui ka praeguste külmade, sombuste ja tuuliste ilmadega. Üldiselt söön suvel hästi palju värsket kraami, salateid, aedvilju ja marju, kuid praegusel pimedal ja jahedal perioodil isutavad juba soojendavad ja toekamad toidud. Kuigi samas jäätist (eriti gelato’t) söön muidugi iga ilmaga ja igal aastaajal, aga see on ka üks väheseid erandeid, mis reeglit kinnitab;-) Aasiapärased vürtsikad toidud aga on minu jaoks aastaaegade ülesed toidud (huvitav, kas ma mõtlesin just uue väljendi välja?!?):D, mis sobituvad ühtemoodi palava päikese kätte kui ka karmi põhjamaisesse polaaröösse nagu meil siin hetkel on. Vürtsid ja värvid lisaks heale maistele on just need, mida hetkel vaja on - vähemalt minul! Toredat nädalavahetust meile kõigile ja head kokkamist! :)


Hõrk kookospiimamarinaadis kana


Marinaad:
400 ml (1 purk) kookospiima
4 peenelt hakitud küüslauguküünt
2 sl peenelt riivitud värsket ingverit
4 sl magusat tšillikastet
1,5 tl soola
1,5 tl jahvatatud kurkumit
1,5 tl jahvatatud koriandrit

1 kg kana kintsu- või rinnafileed 

Serveerimiseks: laimisektoreid, värsket (hakitud) koriandrit ja Thai Choice magusat tšillikastet või mango-tšillikastet 

Sega kõik marinaadi ained omavahel läbi. Aseta sisse kanatükid (suured rinnafileed lõika vähemalt pooleks), sega läbi ja aseta kas õhukindlasse anumasse või suletud kilekotti vähemalt kaheks tunniks maitsestuma. Veelgi parem, kui kana saaks marineeruda üleöö. 

Eemalda kana marinaadist ja grilli keskmisest kõrgemal kuumusel mõlemalt poolt pruuniks. Et kana ilusti läbi küpseks, oleks rinnafileed vaja kummaltki poolt 5-6 minutit, kintsufileed aga 1-3 minutit küpsetada. Kui ilm grillimiste ei soosi, küpseta kana valmis kas ahjus või prae pannil. Ahjus küpseta 200 kraadi juures u 30 minutit kuni kana on küps ja kuldpruun ning pööra poole küpsetamise ajal kanatükke ümber.

Enne serveerimist lase kanal mõned minutid nö puhata. Haki kana peale värsket koriandrit ning paku juurde laimisektoreid ja vürtsikat kastet, kuhu kana sisse torgata. Kookosmarinaadis grillitud kana sobib ideaalselt ka nuudlisalati lisandiks. 



Taipärane tervislik nuudlisalat 

Salat:
200 g riisi niitnuudleid
2 keskmist porgandit
2 väikest kurki
150 g suhkruherneid
peotäis (hakitud) värsket koriandrit
peotäis hakitud kergelt röstitud maapähkleid või India pähkleid
1-2 sl (musti) seesamiseemneid

Kaste:
2 laimi 
2 sl kalakastet
5 sl magusat tšillikastet
soola (soovi korral)

Kastme jaoks pigista laimidest mahl välja ja sega ülejäänud kastmeainetega läbi. Vajadusel maitsesta soolaga

Aseta riisinuudlid keeva vette ja hoia u 3 minutit või kuni need on pehmed. Loputa üle külma veega, et vältida nuudlite üleküpsemist ja liialt pehmeks muutumist ning nõruta sõelal. 

Puhasta ja riivi või haki peeneteks ribadeks porgandid ja kurgid. Lõika suhkruhernekaunad diagonaalis peeneteks ribadeks. Aseta aedviljad ja nuudlid kaussi ning sega kastmega läbi. Puista peale (hakitud) koriandrit, hakitud röstitud pähkleid ja seesamiseemneid ning naudi koos grillitud kanaga või niisama. 

teisipäev, 17. oktoober 2017

Tervslik ja mõnus ploomismuuti



Kirjutasin sel laupäeval lehes ploomidest, mis on ühed tõeliselt tänuväärsed puuviljad - toitainetest pungil ja suurepärased kokkamiseks, kusjuures sobivad nii soolastesse kui ka magusatesse toitudesse. Olen varemgi neist kirjutanud ja kasulikest omadustest rääkinud, aga materjali on tarkades raamatutes nii palju, et võiks ilmselt ka kolmanda artikli teha, kui sooviks;-) Kuigi kodumaiste ploomide aeg on selleks korraks läbi, siis õnneks on neid vilju meil aastaringselt saada, niiet tasub lisaks smuutile valmistada nt siidist marmelaadi, vürtsikat tšatnitrustikaalset pirukat, maailma parimat sidrunikreemiga ploomikooki või ploome hoopis mee ja kaneeliga ahjus küpsetada.

Kindlasti on püsilugejad kursis minu kirjutamisega Laupäevaleht LP-sse, sest päris sageli jõuab seal avaldatud retsepte ja jutte ka blogisse, kuigi arvan, et umbes pooled lood jäävad siiski vaid leheveergudele. Uskumatu, aga reedel sai EPL laupäevaleht juba viie aastaseks (!) - aeg möödub ikka ülikiirelt! On olnud suur rõõm selle toidulehekülgedesse juba algusest peale panustada ja viimased poolteist aastat suisa igal laupäeval. Iganädalane kirjutamine on ühelt poolt kohustus, teiselt poolt aga puhas rõõm, sest ma ju kirjutan asjadest, mida armastan ehk toidust, veinist ja kõigest nende juurde kuuluvast, jagan oma retsepte ning reisi- ja restoranimuljeid.

Laupäevases lehes olnud ploomismuuti ja imehea martsipaniga kook aga valmisid mul juba septembris, kui ka Eestis veel ploomipuud viljadest lookas olid. Meelepärast piimatoodet võid vabalt ka rohkem lisada (kuni 400 g), kui sulle meeldib vedelam smuuti. Minu jaoks on 300 g täiesti piisav, sest eelistan paksema konsistentsiga mahedikke. Külmkapis seistes pakseneb smuuti tänu banaani ja ploomide suurele pektiinisisaldusele veelgi, niiet saab suisa lusikaga süüa.

Vaja läheb:
10 ploomi
1 suur küps banaan
1 sl lina- v kanepiseemneid (soovi korral)
300 g maitsestamata AB Skyr jooki, keefiri või rjaženkat
200 g (külmutatud) musti sõstraid

Lõika ploomid pooleks, eemalda kivi ja haki veel väiksemaks. Tükelda ka banaan ja aseta kõik asjad kannmikserisse ning töötle ühtlaseks.

laupäev, 14. oktoober 2017

Jõhvikamoosi, kohupiimakreemi ja tatramüsliga magustoit ning tervissegu


Jõhvikamoos on eriti lihtne valmistada, vähemalt juhul, kui seda teha nii nagu mina teen ;-) Koos kohupiima-toorjuustukreemi ning krõbeda toortatrast ja pähklitest valmistatud granola'ga on see aga üks eriliselt mõnus magustoit (paigas on nii magusus kui ka hape, kreemisus ja krõbedus). Soovitan proovida ;-)

Kirjutasin eelmisel nädalal Laupäevaleht LP-s jõhvikatest ja nende kasulikkusest, sest kuremari on üks väärtuslikumaid marju. "Jõhvikas - väärtuslikeim metsamari” - just sellist pealkirja kandis 1989. a ilmunud ajalehe artikkel, mille väljalõike ühe marjadest rääkiva “targa” raamatu vahelt leidsin. Hakates kirjutama toiduteemalisi lugusid, on mul tavaks sirvida erinevaid teemat käsitlevaid teoseid, millest suur osa pärineb mu kadunud vanaisa, metsateadlase Harald Rebase kogust. Kuna tal oli kombeks välja lõigata või paljundada ka asjalikke teaduspõhiseid artikleid, siis on raamatute vahel alati igasugust põnevat lugemist veel lisaks.

Peamiselt rabas, aga ka rabastuvais metsades, siirdesoodes ja kinnikasvavate järvede kallastel kõikjal Eestis leiduvale jõhvikale annavad punase värvi värvained - antotsüaanid. Jõhvikas, igihaljaste roomavate kääbuspõõsaste perekond kanarbikuliste sugukonnast, on tuntud rahva seas ka kui kure-, raba- ja soomari. Harilik jõhvikas, ladina keeles Oxycoccus palustris (tuleneb sõnadest oxys - hapu, kokkos- mari ja palustris - koos kasvav) kasvab “kõhuli” - tema roomavad varred kinnituvad kasvupinnasesse pikkade juurte abil.

Jõhvikamarjad sisaldavad 3-5% suhkruid, 3-4% orgaanilisi happeid (sidrun-, bensoe- ja ursoolhapet), askorbiinhapet, viite flavonoidi, glükosiide, pektiin- ja värvaineid, 14 aminohapet ning mikroelemente (eriti joodi, kuid ka rauda, mangaani ja tsinki). Eriti märkimisväärne on kuremarjade puhul bensoehape, millel ja mille sooladel on nii mikroobe hävitav kui ka nende elutegevust pärssiv toime. Seetõttu säilivad jõhvikad ja nendest tehtud hoidised väga hästi.

Muuhulgas jagasin LP-s ka oma tervisesegu retsepti, mida ma ise igapäevaselt vähemalt ühe lusikatäie võtan. Selleks läheb vaja:

400-500 g jõhvikaid
2 keskmist sibulat (200-250 g)
2 küüslauku (150-200 g)
1 sidruni mahl
350-500 g mett

Koori sibul ja küüslauk ning lõika väikesteks tükkideks. Aseta koos kõigi asjadega kannmikserisse ja töötle ühtlaseks.  õhukindlalt suletavasse anumasse (purki) ja hoia külmkapis.

Jõhvikamoosi, toorjuustu-kohupiimakreemi ja tatra-granola'ga magustoit


Jõhvikamoos

Kui kasutad moosisuhkrut, siis ära kauem keeda, kui retseptis kirjas, sest muidu pektiini mõju väheneb. Arvesta sellega, et moos pakseneb jahtudes. Kui soovid moosisuhkru asemel keedises aga tavalist suhkrut kasutada, siis võta seda 600 g asemel 1 kg, aseta kohe koos marjadega potti ja keeda nii kaua, kuni moos pakseneb.

1,2 kg jõhvikaid
600 g moosisuhkrut

Aseta marjad koos 5 dl veega potti ja lase keema tõusta. Alanda kuumust ja keeda pisut, kuni jõhvikad hakkavad katki praksuma. Lisa suhkur ja sega kuni see lahustub. Lase moosil madalal kuumusel 10-15 minutit keeda aeg-ajalt segades ja vahtu eemaldades. Keera kuumus maha, lase moosil u 10 minutit potis seista, eemalda vaht ja tõsta seejärel steriliseeritud purkidesse.

Krõbe tatra-granola

100 g toortatratangu
5 sl (gluteenivabu) kaerahelbeid
50 g röstitud ja kooritud sarapuupähkleid
3 sl naturaalset kakaopulbrit
näpuotsatäis soola
3 sl vedelat mett või vahtra-, muscovado või suhkruroosiirupit
3 sl kookosõli

Sega tatar kaerahelveste, jämedalt hakitud pähklite, kakao ja soolaga läbi. Teises kausis sega mesi või siirup sulatatud kookosõliga, vala vedelik kuivainete hulka ja sega ühtlaseks. Laota puru ühtlase kihina küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja küpseta 160 kraadi juures 15 minutit. Sega läbi ja küpseta veel 10 minutit. Isegi kui granola ei tundu olevat veel piisavalt pruunistunud ja aromaatne, siis ära kauem küpseta, sest muidu on oht see ära kõrvetada. Jahtudes muutub segu piisavalt krõbedaks, niiet muretseda ei ole vaja. Lase granola'l jahtuda enne serveerimist.  

Toorjuustu-kohupiimakreem:
400 g toasooja toorjuustu või 
300 g toorjuustu ja 100 g maitsestamata jogurtit või hapukoort
200 g vanillikohupiima
2 sl suhkrut
1 sl vanillisuhkrut

Sega kõik komponendid visplit kasutades ühtlaseks kreemiks, kata kauss kilega ja aseta kuni serveerimiseni külma.

Võta neli kaussi, pokaali vm anumat ja aseta igasse ühte neist kreem, puista peale granola't ja tõsta jõhvikamoosi. Jaga ülejäänud kreem võrdselt sinna peale, seejärel granola ja nirista veel moosi.

Ülejäänud tatra-granola't säilita õhukindlas anumas toatemperatuuril (säilib u 2 nädalat) ja kasuta magustoitude või hommikusöögi lisandina. Eriti hea on see koos maitsestamata jogurti või kohupiimakreemiga, millele on lisatud värskeid marju.

kolmapäev, 11. oktoober 2017

Mõned toredad kohad Londonis



London mulle ikka hullult meeldib!!! Seal on lihtsalt nii kirev elu, ohtralt ägedaid vaatamisväärsusi, superhäid muuseume, tohutu palju igale maitsele söögikohti ja üliäge vaib. Londonist on saanud viimastel aastatel üks toidusõprade mekasid, niiet see iganenud arusaam, et Inglismaal on halb toit või et nn pubitoit ei kõlba süüa, tasuks ära unustada;-) Tuleb lihtsalt õigetes kohtades käia, õigete inimestega suhelda ja neilt nõu küsida, mitte kesklinna turistilõksudesse lasta ennast eksitada ... Üks adekvaatne soovituste nimekiri on näiteks siin. Järgmiseks korraks külastamiseks jäid aga Angela Hartnett’i kohad, kellega ma just Londonis olles BBC kanalil intervjuud nägin. Ja tundub, et nt see pubi tasub ka kindlasti kavasse võtta eriti neil, kes pole veel aru saanud et nn pubi- ja tänavatoit ei tähenda alati junk food’i, vaid võivad olla korralikust toorainest ja väga maitsvad. Isegi Michelini tärne antakse üha rohkem tõsiselt hea toidu alusel ja “sellistele” kohtadele, mitte ainult valgete linadega peenetele restodele;-)

Kuigi olen Londonis juba korduvalt olnud ja alati vähemalt nädala (üks kord suisa kaks nädalat korraga), siis kahel viimasel korral (eelmisel nädalal ja kevadel) tahtsin teha hoopis teisi asju. Kaheksast päevast jäi aga väheks, et igale poole jõuda, kuhu plaanisime minna. Ja seegi kord jäid osad asjad kripeldama, niiet ongi jälle põhjust tagasi minna:) Oleksin ühe postituse juba kevadel ära teinud, aga just siis, kui olin lõpuks saanud lisaks pikale jutule ka praktiliselt kõik fotod blogisse laadida, kustus postitus ära. Ma olin tõeliselt õnnetu, sest see oli päris pikk aeg, mis ma selle kirjutamisele olin kulutanud, ja kõike seda taastada enam ei õnnestugi. Loodame, et seekord läheb paremini:)

must-muuseumide nagu seda British Museum, National Gallery, Tate Modern, Tate Gallery jt asemel, kus ma niikuinii olen juba korduvalt käinud, tahtsin viimastel kordadel avastada midagi uut. Londoni kunagisel linnamüüril olev Museum of London annab väga huvitava ülevaate Londoni linna ajaloost ja on tõeliselt põnev; muuseumi juures on ka hea toiduga pubi, kuhu pintsaklipslased pärast tööd tulevad õlut jooma, niiet õhtupoole on suur ruum päris tihedalt rahvast täis. Seal saab ka muideks klaasiga šampanjat, millega end eksponaatide uudistamise vahel turgutada;-)


18. sajandist pärinevad majas asuv Geffrye muuseum oli ka äge ja selle avastasin ausalt öeldes lihtsalt kaardi pealt, kui vaatasin, kas meil mõni vaatamisväärsus ka koduümbrusesse jääb. Lisaks huvitavale kollektsioonile oli muuseumil ka suur imearmas õitemeres aed


Ja viimane tore “avastus” oli meie seekordse elamise (Kensingtoni aedade) juures, Hollandi pargis asuv disainimuuseum, kus tasub kindlasti vaadata lisaks püsikollektsioonile ka ajutisi näituseid. Meil vedas, sest parajasti sai nautida ülevaadet Kalifornia disainist, mis on tänapäeval ilmselt üks meid enim mõjutanud piirkond sest sealt on ju Apple, Google’i jt meie igapäevaste (eluks vajalike) asjade kodu. Muuhulgas näeb ära ka isesõitva auto, mis on humoorikalt kokku pandud legendaarse chopper’iga, kuna mõlemad sümboliseerivad vabadust - üks 60-ndatel, teine praegu ... :)


Lisaks saab pildi ette ka Silicon Valley kohalikust ökosüsteemist, mille hoomamine teatavasti kõigile (ka seal tegutsevatele isikutele) suurt peavalu valmistab ...:D



Kahjuks meie lemmik muusikali, Queeni loomingul põhinevat "We Will Rock You", mida oleks tahtnud uuesti vaadata, enam ei mängita, kuid see-eest leidsime kaks teist lahedat etendust, mida julgen ka soovitada. Michael Jacksoni talendi asutajatel tasub vaadata tema loomingul baseeruvat   muusikali "Thriller", mis oli nagu Jacksoni kontsert (mis ka mulle väga meeldis) suurepäraste solistide ja üliägeda koreograafiaga. Samanimelise Hollywoodi filmi järgi tehtud "School of Rock" on aga Webberi loodud helikeelega muusikal ja minu arust veelgi ägedam. Soovitan muidugi ka algset filmi vaadata, mille Jack Black peaosas mängib. Mitmetele etendustele saab samal päeval ka soodushinnaga pileteid, kuid kahjuks mitte Londoni uues teatris mängitavale muusikalile "School of Rock"'. Kuid samas on see igati ka oma kõrget hinda väärt ja loomulikult võib istuda ka tahapoole - siis tegelikult võib pileti väga odavalt saada, kuid muusikat kuuleb ju ikka sama hästi. Kuna olime  filmi näinud, siis teadsime, et tahame ka muusikali näha ja ausalt öeldes võiksin seda vabalt teistki korda vaadata - eriti ägedad olid superandekad lapsed, kes mitte ainult ei laulnud hästi, vaid ka kõiki instrumente ise live's mängisid. Ja pisarad sai ka voolama ... Muuseas, teatripuhvetis on erinevas suuruses šampanjapudeleid, mida saab koos klaasidega etendusele kaasa võtta, kui privaatses loožis istuda (mida me ka Thrilleri ajal tegime) või vaheajaks ette tellida - seda võimalust kasutasime rokikooli etendusel, sest seal me istusime kohe keskel 5. reas lava ees.


Nagu ikka, üritan käia söögikohtades, mis on eemal kesklinna turistilõksudest, kus on kohalik vaib ja  väga hea toit. Eelmisel korral mai kuus, kus usaldasin oma nina ning tuttavate ja ekspertide soovitusi, läks meil selles osas eriti hästi, kuigi kahjuks kõigist ei jõua kirjutada. Aga mõned vihjed ikka annaks - ehk on kellelegi abiks :)

Londoni söögikohtade skeenel on aga toimunud kaks olulist muudatust. Esiteks saab peaaegu igas restos nüüd ka pokaaliga šampanjat nautida ja teiseks on paljudes paremates söögikohtades sourdough ehk haputaina sai, mis oma krõbeda kooriku ja hapuka sisuga on minu jaoks vastupandamatu. Kui ma kevadel nädal enne Londonit Pariisis olin, siis arvasin, et tegin seal saiasöömise rekordi, aga võta näpust - nii palju saia nagu viimasel kahel korral Londonis, pole ma vist kunagi elus ühe nädala jooksul söönud, isegi ühelgi Itaalia ja Prantsusmaa reisil vist mitte:D Kuigi ma väga armastan ka värsket krõbeda koorikuga baquette'i, siis korralik ja värske sourdough sai on aga lihtsalt eriti hea!



Tartus asuva armsa ja väga hea kohviga (kusjuures ube röstitakse kohapeal) kohakese Karlova Kohv perenaiseks olev tore Laura saatis mulle samuti mõned väga head lingid (nt see ja see) ja lisan need ka siia - toidusõbrale kindlasti abiks selles suure linnas;-) Laura saadetud nimekirjas soovitatutest sai kevadel ära proovitud St John, mis niikuinii plaanis oli - kuna see oli kodu juures, siis käisime seal suisa rohkem kui korra. Seekord aga nautisime Portobello Garden Italian Cafe lihtsaid Itaalia toite, lahedat itaallaslikult sõbralikku teenindust ja ägedat eklektilist interjööri, enamik klientegi olid itaalia keelt kõnelevad. Sinna kohvikusse muideks saab sõna otseses mõttes pugeda riidevirnade vahelt läbi ja kui poleks teadnud, et selles kohas kohvik asub, siis poleks osanud otsida :)


Nagu ühel eelmistest kordadest, kui olin Londonis koolitusel, otsustasin eelviimasel korral hotelli City idaossa võtta (viimasel koolituse ajal elasin juba Notting Hill'is). Ümbruses oli nii palju ägedaid kohvikuid, baare, restosid ja klubisid ning elu kees sõna otses mõttes. Seekordses Hyde Park’i lähedal asuvas Hiltonis on muidugi tunne nagu oleks hoopis teises linnas ja kohas, sest siin ümbruskonnas on ikka juba üsna turistikas õhkkond. Samas aga on palju toredaid kohti (viimasel õhtul kutsusid sõbrad meid nt sellesse Dim Sum’i kohta, mis oli täitsa hea) ja muuseume vaid jalutuskäigu kaugusel ning seekord siis veetsime rohkem aega Notting Hill’is ja laupäeval jalutasin ringi Portobello turul. 

Üks eelmise korra avastusi oli Tramshed - vanasse trammi elektrivõrgu generaatorjaama ehitatud laheda atmosfääriga resto on hoolimata oma ruumikusest pidevalt puupüsti rahvast täis. Väga head liha- ja kanaroad, korralik veinivalik ning lisaks sain seal mõnusat tammevaadis laagerdunud siidrit.


Samal tänaval asuv Itaalia resto Bottega Prelibato jättis ka väga hea mulje ja sinna tuleb kindlasti koht ette bronnida. Pastat tehakse ise ja selle kohta on olemas ammendav nimekiri ka trükitud kujul. Tahvlile kirjutatud menüü on igapäevases muutumises vastavalt hooajale. Ülitore itaallastest personal ja hea toit, veeresin restoranist õhtul koju nagu tavaliselt Itaaliaski, sest kõike oli vaja ju proovida ja portsud on suured :) Esimesel pildil eel-, teisel juba pearoad



Soovitan ka Korea tänavatoidu kohta On the Bab, mille juhuslikult avastasin. Enamiku ajast oli selle ukse taga järjekord. Hiljem guugeldades avastasin, et see on ka Londoni parimate Korea kohtade hulka valitud ja et sellel on veel kolm söögikohta teistes piirkonades. Soovitan! Pildil grillitud veiseliha bulgogi ja vürtsikas kana, lisaks ekstraportsjon kimchi't ja Koreast pärit toiduga hästi sobiv õlu

Kohvik ümber nurga oli eriliselt hubane ja armas ning üllatsulikult kohtasime seal ka lähedal asuvas muusikakõrgkoolis õppivaid Eesti tüdrukuid, kes meiega rääkima tulid, kui eesti keelt kuulsid. Ütlesid, et seal linnaosas eestlasi ei kohta, niiet veel üks põhjus City idaosa ägedate kohvikute, söögikohtade, baaride ja ööklubidega piirkonda külastada;-)


Legendaarse koka Fergus Hendersoni restodest St John käisime meie samanimelisel tänaval (Smithfieldi turu juures) asuvas esimeses kohas. Restosse minekuks bronnisime laua, aga resto ees olevasse lihtsasse baari saab pmst igal ajal istuma minna, et süüa kergemaid asju ja nautida suurepäraseid jooke. Kui laudades pole kohti, saab olla baarileti ääres. Mulle eriti meelis nende maja šampanja Premier Cru Blanc de Blancs (spetsiaalselt tehtud etiketiga nagu pildilt näha), niiet ma muid asju üldse ei proovinudki, aga P kiitis vaadiõllede valikut ja kvaliteeti


Nii baar kui ka resto on lihtsad peenutsemiseta ja liigsete atribuutideta kohad, kus on väga hea toit ja mõnus olemine. Toidud on suures osas igasugustest subproduktidest, sh kuulus luuüdi roog, millega peakokk “abielus” on :D



Suus sulavat terriini sai võetud nii enne magustoite kui ka järgmisel päeval baaris



Juustuvalik baaris on selline; magustoitudest soovitan kindlasti proovida jäätiseid (minu lemmik on kohvijäätis) isegi siis, kui tundub, et enam ei mahu ja kõht on niigi juba väga täis :)


NAC oli lahe koht peenes linnaosas Mayfair, kuhu meid kevadel reisi viimasel päeval sööma viidi. Jättis hea mulje ja julgen soovitada. Minu tuunikala poke oli väga hea, teise kõik kiitsid ka oma toitusid ja desserte tasub samuti proovida :)




Thomas Burberry kohvik on mõnus koht aja maha võtmiseks Regent street'il jalutades ja poodides käies. Kuigi hinnad on asukohale kohased, käisime sal suisa kaks korda, nautides ühel korral lisaks šampanjale ka eelroogi.



Legendaarsele kokale Ottolenghile kuuluv NOPI on väga lahe resto SOHO piirkonnas, kuid erinevaid  söögikohti on tal mujalgi linnaosades. Käisime seal lõuna ajal, mil oli võimalik laud saada ka bronnita, kuigi söögikoha mõlemad korrused olid puupüsti täis ja pärast meid tulnud mitmed inimesed ukselt tagasi saadeti. Alustuseks toodi lauda aedviljad, õli ja krõbeda koorikuga sourdough sai, mida sai juba šampanja kõrvale näksida; järgmise pokaali jõime juba pardi ja kammkarpide kaaslaseks. NOPIst sain kaasa autogrammiga kokaraamatu ja plaanin kindlasti teinekordki külastada - Ottolenghi on üks neist kokkadest, kelle käekiri mulle tohutult meedlivad. Tema retseptid on ülihead ja kõik proovitud toidud olid tõeliselt maitsvad. Koos St Johniga kindel lemmik :)



teisipäev, 3. oktoober 2017

Tatrapliinid õrnsoolalõhega (graavilõhega)


Nagu sõrnikudki meeldivad ka pliinid mulle tohutult - sellest olen isegi blogis juba korduvalt kirjutanud:) Tatrajahust soolased kohevad pannkoogid on ideaalne brunch’i toit, aga samas sobivad pmst igaks elujuhtumiks, kuid eriti hästi siiski minu arvates koos kalamarja ja šampanjaga;-) Üks mu pliiniretseptidest (eriti lihtne) on olemas mu viimases raamatus, kuid nüüd saan lõpuks blogisse ka õlletainaga variandi lisada, mille retseptiga olen päris palju vaeva näinud. Kusjuures, allolev lugu koos retseptidega ilmus juba paar kuud tagasi Laupäevaleht LP-s, sest suvel avastasin, et lisaks kõigele muule on pliinid koos lõhega ka ideaalne piknikute ja aiapidude roog:)

On ajatuid klassikuid, mis on alati populaarsed ja sobivad serveerimiseks igal ajal ja igas olukorras olgu see siis pidulik sündmus või lihtne sõprade, kolleegide või perega koosviibimine, suvine brantš, aia- või terrassipidu. Üks sellistest roogadest on õrnsoola lõhe pehmete tatrapliinidega, mille puhul ei ole ilmselt kunagi vaja muretseda, et midagi üle jääb, sest külmalualt on need suupisted esimese asjana kadunud. Roog sobib nii pitsi viina kui ka klaasi šampanja kõrvaseks, kergetest valgetest ja roosadest veinidest rääkimata.
Kuigi skandinaaviapärasest kirjapildist (gravlax, gravad lax) tulenevalt on rahvasuus sageli kasutusel sõna “graavilõhe”, on õige eestikeelne mõiste siiski “õrnsoola lõhe”. Tegusõna “gräva/grave” tähendab üldsegi matmist ja kaevamist ning on kasutusel ajast, mil lõhe (lax) säilitati maa sisse kaevatud aukudes soolaga kaetult, et seda külmumise ja riknemise eest kaitsta. Nüüd keegi enam seda meetodit ei kasuta, küll aga “maetakse” kala soola ja teiste maitseainete alla. Niiet sellist asja nagu lõhe “graavimine” ei ole eesti keeles, lõhe ikka soolatakse ;-)
Meie idanaabrite toidualault pärinevad tatrajahu pannkoogid on muutunud viimasel ajal eriti populaarseks - pisikesi suupisteid pliinide ja kalamarjaga võib leida nii New Yorki peenetelt koktelipidudelt kui ka uhkete restoranide menüüdest. Erinevalt sõrnikutest, mis sarnaselt teiste kohupiimamaiustega on jahtununa paremad kui soojana, on pliinid parimad just otse pannilt tulnuna, mil need on veel eriti aromaatsed, pehmed ja kohevad. Lisaks kalamarjale ja õrnsoolalõhele sobib tatrajahust pannkookide juurde väga hästi suitsukalasalat. Hästi sobib pliinide lisandiks hapukoor, peenelt hakitud punane sibul, värske till ja murulauk.

Kui soovid gluteenivabu pliine, siis kasuta gluteenivaba õlut ja toortatrajahu. Kui aga nisujahu tervislikel põhjustel (tsöliaakia või allergia) vastunäidustatud ei ole, siis asenda pool tatrajahust nisujahuga. Sellisel juhul on tulemuseks eriti kohevad ja õhulised tatra-pannkoogid.

Soovitan kindlasti kasutada heledat õlut - tume õlu sobib küll šokolaadikookidesse, aga küpsetiste (nt krõbeda koorikuga õllesai või suus sulav juustuga õllesai) sees on hele õlu parem. Sellest kogusest saab u 35-40 keskmise suurusega pliini.


Kohevad tatrapliinid õllega


1,5 dl piima
350 g toortatrajahu
11 g (1 pakk) kuivpärmi
3,3 dl (1 pudel) toasooja heledat õlut
3 muna
2 sl (pruuni) suhkrut
1 tl soola

Soojenda piim nö käesoojaks. Sega 100 g sõelutud jahu ja pärmiga, seejärel sega läbi sooja piimaga. Vala juurde õlu, sega läbi ja jäta tunniks ajaks toatemperatuurile seisma.

Sega munakollased, seejärel ülejäänud 250 g sõelutud ning soola ja suhkruga segatud jahu taina hulka. Vahusta munavalged ja sega need õrnalt kolmes osas tainasse. Kuumuta pannil õli, tõsta supilusikaga pannile meelepärase suurusega koogid ja prae keskmisel kuumusel mõlemalt poolt kuldpruuniks.

Sinepikaste
Õrnsoola lõhe juurde traditsiooniliselt serveeritavat sinepikastet, millest on tohutu hulk erinevaid versioone, nimetataksegi rootsi keeles gravlax-kastmeks, Taanis kannab see aga otsetõlkes nimetust “rebasekaste". Äkiline magusapoolne kaste on ideaalseks kaaslaseks teistelegi kalaroogadele, kuid väga hea ka grillitud toitude ja värske kartuliga.

4 sl mahedat sinepit
4 sl pehmet pruuni suhkrut
3 sl õuna- või valge veini äädikat
0,5 tl soola
4 sl rapsiõli
Suur punt (u 100 g) peenelt hakitud tilli
Sega visplit kasutades ja kergelt vahustades kokku sinep, suhkur, äädikas ja sool, seejärel vahusta vispliga sisse õli. Eemalda tilli jämedad varred, haki till peenelt ja sega kastme hulka.




Lihtne soolalõhe viinaga

Eestlased lisavad kalale enamasti rohkelt soola ja vähe või üldse mitte suhkrut, kuid klassikaline Skandinaavia soolalõhe on tegelikult pisut isegi magusam kui soolasem. Minule meeldib kõige enam, kui soola ja suhkrut on täpselt ühepalju. Kindlasti kasuta jämedat meresoola vältimaks kala liigset soolasust. Lõhe võiks aga olla võimalikult ühtlase paksusega, et tulemus oleks parim. Õrnsoola lõhe puhul on eelistatud valge pipar, aga sobib ka must või roosa.

Üldjuhul soovitatakse lõhet soolamarinaadis hoida 48 h, mõned isegi kolm päeva, aga tegelikult saab ka 12-24 tunniga juba väga maitsva tulemuse. Kui kasutada viina nagu mina seda teen, siis tegelikult ei tasugi pikemalt kui 24 h lõhet marinaadis hoida, sest muidu teeb alkohol pealispinna pisut kõvaks. Samasugune efekt on ka tsitruste mahlal, sest nendes olev hape hakkab kala koheselt “küpsetama” nagu näiteks ceviche puhul. Ööpäev seismist aga tagab pehme tekstuuri ja õrnema meki nii, et ka kala enda maitset on tunda. Intensiivsema ja soolasema maitse austajatel aga tasub lõhet kauem marinaadis hoida.

Kuna õrnsoolatud kala süüakse ära toorelt, saab kasutada vaid väga värsket kala. Soolatud kala tuleks tarbida viie päeva jooksul, kuid reeglina saab see alati olenemata kogusest enne otsa. Külmkapis hoia õrnsoola lõhet õhukindlalt suletud anumas.

Serveeri õrnsoola lõhet röstitud rukkileiva või saiaga, sidrunisektorite, hakitud tilli ja muruluagu ning värskelt jahvatatud musta pipraga. Sobib suurepäraselt ka värsketesse salatitesse või (tatra)pliinidega nautimiseks.


u 1 kg kaaluv lõhefilee
punt tilli
ühe sidruni riivitud koor
1 dl viina
2 sl jämedalt purustatud valge või musta pipra teri
2 sl meresoola
2 sl (pruuni) suhkrut

Eemalda kalal pinsettidega keskosast luud. Haki till jämedalt ning sega sidrunikoore ja viinaga. Vala pool segust alusele, aseta sellele kala nahapool all ja seejärel laota ühtlaselt fileele kõik ülejäänud ained ehk ülejäänud pool viinasegu ning purustatud pipraterad, sool ja suhkur. Piprateri saad purustada kas uhmris või lõikelaual noaga lapiti peale vajutades.

Kata kala toidukile või küpsetuspaberiga ja aseta sellele peale taldrik, millele omakorda pane raskuseks mõni purk vms. Aseta 6-12 tunniks külmkappi. Võta kala välja, keera ümber nii, et nahapool on üleval ja aseta uuesti 6-12 tunniks külma. Tee kala pealispind majapidamispaberiga puhtaks, eemalda nahk ja lõika filee terava noaga nurga all õhukesteks viiludeks.