kolmapäev, 23. oktoober 2019

Šokolaadiküllane kõrvitsakeeks


Tummine kook on mõnusalt mahlane ning maitse- ja šokolaadiküllane! Mulle tohutult meeldib, kui keeks on hästi niiske (võib isegi öelda, et kleepuv) ja seetõttu on minu jaoks selle maiuse tekstuur ideaalne:) Kuivad ja pudised küpsetised mulle kohe üldse ei istu, kuid see keeks on isegi ülejärgmisel päeval veel piisavalt mahlane. Eelkõige on see tänu kõrvitsapüreele, kuid ka tumedal siirupil, natukesel rasvainel, kookoshelvestel ja šokolaadil on oma osa, et see nii suus sulavaks muuta ;-)

Kirjutasin mõned nädalad tagasi uue eesti keeles ilmunud raamatu “Gastronoomia. Praktilised küsimused. Teaduslikud vastused.” kohta arvustuse, mis ilmus eelmisel nädalal ajalehes Postimees ja on nüüd siin saadaval. Mul on hullult hea meel, et sellist väärtkirjandust eesti keelde tõlgitakse, sest päris palju on kokandusmaailmas müüte ja uskumusi, mis tegelikult tõele ei vasta. Mul oli seda lugedes ikka päris palju üllatusmomente:) Ja kuna nii mu töö kui ka üks hobidest on toiduvaldkonnas toimetamine alates kirjutamisest ja kokkamisest lõpetades pildistamise ja arvustamisega, siis on hästi tore saada usaldusväärset teaduspõhist infot. Minu arvates on “Gastronoomia” raamat, mis võiks igal toiduhuvilisel silmaringi avaramiseks kodus riiulil olla! Ja muideks - tänavusel Tallinna toidumessil valiti see 2019 aasta parimaks tõlke-kokaraamatuks.

Kasutasin keeksi tegemisel 70%ilise kakaosisaldusega tumedat üsna mõrudat šokolaadi. Kui kasutad magusamat või vähem mõrkjat, siis vähenda pisut siirupi kogust. Olen seda küpsetist teinud ka 2 dl siirupiga, aga siis ei olnud selles magusust ollagi, niiet tegelikult vähemalt 2,5 dl siirupit võiks igal juhul tainale lisada.

Olen suur kardemonifänn ja selle mekk on siin küpsetises kergelt tunda. Kui Sulle aga kardemon ei meeldi (tean, et on selliseid inimesi), siis jäta see välja või asenda jahvatatud ingveri või kaneeliga, kuid ära sellepärast keeksi tegemata jäta :)

Keeks:
400 g nõrutatud kõrvitsapüreed
3 dl tumedat või muscovado siirupit
3 sl neutraalse maitsega õli või sulatatud võid
1 keskmine või suur muna
1 sl brändit või rummi või külma kanget kohvi
110 g riisijahu
50 g kaerajahu
50 g naturaalset magustamata kakaopulbrit
2 tl küpsetuspulbrit
0,5 tl jahvatatud kaneeli
0,5 tl peenestatud kardemoni
näpuotsatäis riivitud muskaatpähklit
näpuotsatäis soola
50 kookoshelbeid
70 g tükeldatud tumedat šokolaadi

Peale: 
30 g  tükeldatud tumedat šokolaadi
peotäis kookoshelbeid või mandlilaaste 

Sega suures kausis kõrvitsapüree, siirup, õli, kergelt lahti klopitud muna ja akohol või kohv. Teises kausis sega sõelutud jahuga kõik kuivained, lisa kõrvitsasegule ja sega ühtlaseks. Viimasena sega hulka kookoshelbed ja šokolaaditükid.

Vala tainas piklikkusse keeksivormi, mille põhjas on küpsetuspaber, ääred määritud võiga ja puistatud üle jahuga. Puista peale kõigepealt tükeldatud šokolaad, seejärel kookoshelbed või mandlilaastud. 

Küpseta ahjus 170 kraadi juures 55-65 minutit, kuni sisse torgatud tikk tuleb puhtalt välja. Lase keeksil vormis 10 minutit taheneda, eemalda vormist ja jäta restile jahtuma. Väga hea nii soojalt kui ka jahtunult. Hoida tasub keeksi toatamperatuuril õhukindlas anumas või paberisse mässituna. 



Retsept ilmus ka D-kokaraamatus 

teisipäev, 22. oktoober 2019

Vürtsikad ja hästi kiired burritod


Paar kuud tagasi tegin ühe argiõhtuks sobiva kiire ja lihtsa Mehhiko-pärase toidu; seekord kasutasin sama tootja (Bla Band) Tex-Mex pajarooga, millest valmisid mõnusad vürtsikad ja maitseküllased burrito’d. Kui tavaliselt läheb burrito’de jaoks omajagu aega (kõik koostisained vaja ju hakkida ja pehmeks hautada), siis selle Bla Band'i pajaroa puhul kulub umbes veerand tundi, et saada lauale hästi maitsev roog, mida kõik hea meelega söövad.

Ülipopulaarse tortiljasse pakitud vürtsika ja rikkaliku täidisega burrito puhul on tore, et seda võib serveerida juba kokku voldituna, aga samas ka nii, et kõik koostisosad on laual eraldi. Sellisel juhul saab seltskonnas igaüks meelepärase sisu oma burrito jaoks valida ja selle ise kokku voltida. Tortiljade täitmine ja rulli keeramine on väga lahe seltskondlik tegevus, muide:) Samas on juba kokku keeratud burrito'sid mugav näiteks töö juurde, piknikule, rabamatkale vm kaasa pakkida. Burrito ajaloo kohta saab lähemalt lugeda siitBurrito'd on populaarsed nii Tex-Mex ehk Mehhiko ja USA segaköögis (Mexican American fusion cuisine) kui ka Mehhikos, kus neid ka tacos de harina’ks (nisujahust takodeks) kutsutakse. Algselt olid nisujahust tortiljad täidetud peamiselt riisi ja ubadega.

Tortilla'd võiksid olla serveerides soojad ja pehmed, et neid oleks lihtsam kokku voltida. Selleks soovitan need pannil kiirelt läbi praadida. Tortiljasid (eriti kui tegemist suurema kogusega) võib ka küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile asetada ja mõned minutid ahjus 200 kraadi juures soojendada. Mehhikos neid tavaliselt kas grillitakse või aurutatakse enne täidise lisamist.

Burrito peaks tihedalt kokku rullitud olema, et selle sisu välja ei kukuks ja mugavam käte vahelt süüa oleks. Burrito’de voltimise kohta on olemas ilmselt sadu kui mitte tuhandeid videosid, aga põhimõte on selline, et keerad täidise peale ühe külje, siis teise, seejärel ülemise otsa ja viimasena allosa. Mässi burrito tihedalt fooliumisse või küpsetuspaberisse ja söömiseks lõika see ilma fooliumit või paberit eemaldamata pooleks. Loomulikult võib seda rooga nautida ka noa ja kahvliga, samuti salatina ehk populaarse burrito bowl’ina, milles tortiljat üldse ei ole.



Panen kirja retsepti nii, nagu mina Tex-Mex pajarooga seekord tegin, aga siia juurde sobivad veel ideaalselt konserveeritud punased oad ja mais, punase mugulsibula viilud jm meelepärane taimne kraam. Lisada võib ka riivitud juustu, hapukoort või mõnda meelepärast kastet, nt Guacamole on nii pajaroale kui ka burrito’dele ideaalne täiendus.

Blogis on olemas juba kolm erinevat varianti sellest imeheast klassikalisest kreemist (siin, siin ja siin), kuid avokaado viljaliha võib ka niisama burrito’de täidiseks lisada. Panin retsepti kirja 2 avokaadot ja vaata ise, kas viitsid/soovid/tahad neist kastme teha või kasutad lihtsalt viljaliha. Ka teine variant on igati hea, kuna pajaroog ise on juba piisavalt maitseküllane.

Retseptis olevast kogusest jätkub neljale ja aega ei tohiks üle 15 minuti kuluda :)



Vaja läheb:
300 g veise- või delikatesshakkliha
1-2 küüslauguküünt (soovi korral)
1 purk (bruto kaal 400 g) purustatud tomati konservi
1 pakk Tex-Mex pajarooga
nõrutatud jalapeno viile
paar peotäit värskeid koriandri lehti
1 pakk (8 tk) meelepäraseid tortiljasid
salatilehti (soovi korral)
2 avokaadot

Pruunista hakkliha suurel pannil. Kui lisad küüslauku, siis haki see peeneks ja prae koos hakklihaga. Lisa purustatud tomatid, täida purk veega, loputa ja kalla ka vesi pannile. Lase vedelikul keema tõusta ja vala pidevalt segades Tex-Mex pajaroa paki sisu pannile. Sega korralikult läbi, alanda kuumust ja lase kergelt podisedes keeda u 12 minutit kuni riis on pehme. Küpsemise ajal sega aeg-ajal panni sisu, vajadusel lisa vett. Lase pajaroal enne söömist mõned minutid pannil seista. 

Soojenda tortiljad puhtal pannil mõlemalt poolt, kuni need on kergelt pruunistunud ja mullitavad ning aseta serveerimisalusele. Pane iga tortilja keskossa soovi korral salatileht, tõsta sellele Tex-Mex pajarooga, puista peale jalapeno viile ja koriandrilehti. Lisa lusikaga avokaado seest võetud viljaliha või guacamole’t ning voldi kokku. Naudi kohe või keera fooliumisse või paberisse ja aseta külmkappi.


reede, 18. oktoober 2019

Suus sulav kreem koorelikööri, krõbeda besee ja pohlamoosiga


Täna on rahvusvaheline champagne päev, niiet soovin kõigile imelist mullirohket reedet! Kusjuures avastasin, et aasta tagasi ajalehe Eesti Ekspress vahelehte Gurmaan kirjutatud lugu sellest imelisest joogist on jõudnud ka veebi. Kui kedagi maailma parima joogi nüansid lähemalt huvitavad, siis võib pilgu peale visata, sest lugu on tasuta saadaval ;-)

Ja lõpuks jõuan ühe mõnusa magustoidu, mis paar kuud tagasi LP-s ilmus, retsepti ka blogisse lisada. Siin sekundeerib koorelikööriga juustukreem krõbedatele beseedele ja hapukale pohla-õunamoosile. Mulle meeldivad moosid, mis ei ole liiga magusad. Näiteks selle pohla-õunamoosi kohta, mis siin magustoidus on, ütleb mu isa, et see on pigem nagu pohlasalat, mida tema hea meelega verivorsti juurde sööks:) Minu jaoks on see aga ideaalne nii hommikuse pudru juurde kui ka niisama kohupiimakreemi vm dessertidega nautimiseks. Mu blogi üks magusamaid keediseid - mustika-banaanimoos - , mis oli minu jaoks lääge, on samas kordades vähem magus, kui sarnased moosid, mida olen mujal näinud. Maitse üle ju ei vaielda :) Ja see info mooside magususe kohta on rohkem taustaks, millega arvestada, kui minu blogis olevate retseptide järgi neid keeta. Teen ju ise selliseid hoidiseid, mis mu enda jaoks on ideaalsed, aga kui Sina armastad hästi magusaid keediseid, siis lisa oma maitse järgi neile suhkrut:)

Beseeküpsised võib osta ka poest, kuid nende ise tegemine on hea võimalus ära kasutada kreemist alles jäänud munavalged. Retsepti järgi saab nii palju beseed, et see kulub täpselt ära magustoidu jaoks, niiet kui soovid neid ka niisama söömiseks küpsetada, siis valmista kahekordne kogus. Ühtlasi saad siis ära kasutada ka kõik neli kreemist alles jäävat munavalget. Kui aga kaks munavalget siiski üle jääb, siis vahusta need 2 sl tuhksuhkruga kõvaks läikivaks vahuks ning sega õrnalt kreemi hulka koos vahustatud vahukoorega. 

Pohla-õunamoosi asemel võib kasutada ka muud meelepärast hapukat moosi, samuti võid teha pohladest toormoosi. Selleks purusta pohlad suhkruga kannmikseris ja aja läbi sõela. Sel juhul pane kastet ainult magustoidu peale. 

Saad valmistada kihilise maiuse kas ühte (klaas)kaussi või -vormi või magustoidupokaalidesse vm anumatesse. Retseptis olev kreemi ja beseeküpsiste kogus on mõeldud ühe magustoidu jaoks, moosi kulub üks väiksem (u 3-4 dl suurune) purgitäis.


Pohla-õunamoos

600 g hapusid õunu (nt Antonovka)
1,5 kg pohli
600 g moosisuhkrut

Lõika õunad u 1 cm tükkideks. Aseta pohlad koos 3-4 dl veega potti ja lase keema tõusta. Lase paar minutit keeda aeg-ajalt segades ja lisa õunatükid. Keeda veel u 5 minutit ja lisa suhkur. Keeda madalal kuumusel aeg-ajalt segades ja vajadusel vahtu eemaldades 10 minutit kuni õunad ja pohlad on täitsa pehmed. Lase u 10 minutit seista ja aseta siis steriliseeritud purkidesse. Sellest kogusest saab u 2 l moosi. 

Beseeküpsised

2 munavalget
80 g tuhksuhkrut
1 sl vanillisuhkrut

Vahusta munavalged pehmeks vahuks ja hakka edasi vahustades supilusikatäie kaupa suhkrut lisama kuni tekib tugevate tippudega läikiv vaht. Tõsta supilusikaga või tee pritskotiga küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile väikesed kuhjakesed. 

Küpseta ahjus 140 kraadi juures 40-50 minutit kuni beseeküpsised on kuivad ja krõbedad ning pealt kergelt kuldsed. Lase ahjust võetud beseedel u 10 minutit taheneda ja tõsta seejärel restile jahtuma. 

Kreem

2 dl (1 pakk) vahukoort
120 g suhkrut
4 toasooja munakollast
400-450 g toasooja toorjuustu 
0,5 dl koorelikööri või 2-3 sl külma kohvi

Vahusta vahukoor tugevaks vahuks. Teises kausis vahusta munakollased suhkruga heledaks kohevaks vahuks, lisa edasi vahustades vähehaaval toorjuust, seejärel kooreliköör. Sega õrnalt spaatliga hulka vahustatud vahukoor. 

Magustoidu serveerimiseks pudista kõigepealt beseed väikesteks tükkideks. Võta kuus klaaspokaali või -kaussi ning puista pool beseetükkidest nende põhjale. Sellele omakorda tõsta supilusikatäis moosi, seejärel jaga kreem kuue pokaali vahel. Aseta igale peale veel 2-3 sl pohlamoosi ning puista peale ülejäänud beseepuru. Naudi kas kihilisena või sega enne söömist segamini. 

neljapäev, 17. oktoober 2019

Täistera on kasulik!

2016. a oktoobris saabus tore uudis. Nimelt on esimest korda Eestis reguleeritud, millisele tootele võib peale kirjutada "täistera". Seda küll kahjuks mitte veel seaduse tasandil, aga vähemalt on turuosalised vormistanud kokkuleppe vabatahtlikult, et teha inimestele tervislike toodete väljavalimine lihtsamaks.

Kirjutasin sellest kokkuleppest ja täistera kasulikkusest siis pikemalt Laupäevaleht LP-s, aga see tekst väärib tegelikult kirja panemist ka blogisse :) 

Terviseteadlikul toitujal tasub kindlasti lugeda pakendil olevat infot, sest tihti kasutatakse terveid viljateri või seemneid tootes vaid dekoratiivsel eesmärgil. Ka sõnad "tera", "seemne", "klii" ei taga alati seda, et tegemist oleks heale tavale vastava täisteratootega. Kuigi nö ametlikult võib siiani kirjutada nt leiva pakendile peale sõna "täistera" ka juhul, kui täistera sisaldus küpsetises on vaid 5%, siis kokkuleppe kohaselt peab pagaritootes olema täisterajahu vähemalt 50%, et seda täisteratootena tähistada. Seega vaata poes, et pakendil oleks täistera märk! Pastatootedes on selliseks tähistuseks vajalik, et teraviljast koostisosadest oleks suisa 100% täistera, sama number kehtib ka hommikusöögihelveste jm ekstrudeeritud toodete puhul. Teraviljast koostisosad on rukis, nisu, kaer, oder, mais, tatar, riis, hirss ja nendest saadud terad, kruubid, tangud, eri jämedusega helbed ja jahud ning linnased. Täistera mõiste alla lähevad jahvatatud, purustatud või helvestatud terad, milles tera peamised koostisosad - endosperm (säilituskude seemnes areneva idu jaoks), idud ja kliid - esinevad samas suhtes nagu need esinevad terves teras. 

Mis on täistera ja miks eelistada täisteratoodet?

Täisterajahu saamiseks jahvatatakse viljateri nii, et kestad ja idud jäävad eraldamata. Suur hulk vitamiine ja mineraalaineid on aga kogunenud just viljatera kesta ja kestaalustesse kihtidesse ning viimase eraldamine vähendab oluliselt jahu väärtust. Seetõttu ongi kõige tervislikumad just võimalikult vähe töödeldud, tumedamast jahust küpsetised. Tumedaks teebki jahu just mineraalainete jääk ehk tuhasus - mida väiksem on mineraalainete jääk, seda heledam ja töödeldum jahu on.

Täisteraküpsetised peaksid meil kõigil igapäevases menüüs olema, sest nendest saame süsivesikuid, mis on organismi põhiliseks energiaallikaks. Teravilja süsivesikud on 60-80% komplekssüsivesikud ja sisaldavad peamiselt tärklist, mida keha omastab aeglaselt ja lihtsalt. Parim on rukki täisterajahust valmistatud leib, mis sisaldab inimesele asendamatuid linool- ja linoleenhapet, B-rühma vitamiine, vesilahustuvaid ja lahustumatuid kiudaineid, samuti on rukis tuntud magneesiumi, fosfori, kaaliumi ja teiste mineraalainete sisalduse poolest.

Lisaks on täisterajahu inimese peamine kiudainete allikas. Eriti suur abi on kiudainerikkast toidust kaalu langetamisel ja hoidmisel, sest kiudainerikka toidu suutäis sisaldab vähem energiat kui kontsentreeritud rasvane ja magus toit; sellist toitu tarbitakse vähem, kuna see seob hulgaliselt vett ja annab kiiresti küllastustunde. Paljud kaalulangetamiseks kasutavad preparaadid sisaldavadki seetõttu valdavalt just kiudaineid, nt metüültselluloosi ja tsitruste pektiine. Ülekaalulisusega aitab kiudainete tarbimine võidelda ka tänu asjaolule, et kiudainerikas toit vajab rohkem närimist ja pikendab söömise aega, mis omakorda aitab kiiremale täiskõhutunde tekkimisele ja seeläbi kokkuvõttes vähem söömisele kaasa.

Kiudained on ka otseseks toite- ja energiaallikaks paljudele soolestiku mikroorganismidele ja nende mikrobioloogilise lagunemise vaheühendid mõjutavad soolestiku pH väärtust. Samuti aitavad kiudained reguleerida nii kõhukinnisust (kuna seovad ohtralt vett, hoiavad seda sooles ja muudavad soole veerikkaks) kui ka lahtisust (paisuvad kiudained seovad seda põhjustava liigse vee); neist on abi pimesoolepõletiku- ja käärsoole vähi riski vähendamisel, hemorroidide tekke profülaktikas ja vere lipiididesisalduse reguleerimisel. 

Toitumissoovitused

Mihkel Zilmer jt teadlased on igale tervislikust toitumisest huvitatud inimesele kohustuslikus teoses "Normaalse söömise kursuse käsiraamat" öelnud, et ainevahetust hästi turgutav normaalne hommikusöök peaks sisaldama tüki leiba, sest see varustab sööjat liitsüsivesikute ja kiudainetega. Just kiudainete vaeguse all kannatavad nüüdisajal päris paljud inimesed, kuna nad söövad peamiselt rafineeritud toiduaineid.


Tervise Arengu Iinstituudi (TAI) eestvedamisel koostatud Eesti riiklikud toitumissoovitused rõhutavad täisteratoodete olulisust igapäevases söömises, sest need on kiudainerikkad, sisaldavad mitmeid B-grupi vitamiine ja mineraalaineid. Naiste päevane leibade grupi kogusoovitus on 3-4, meestel 4-6 portsjonit, arvestades, et üks portsjon on umbes 30 g. Umbes poole sellest kogusest võiks moodustada täisteratooted ning kindlasti süüa lisaks ka rukki- ja seemneleiba. Soovitav on süüa erinevaid leivatooteid ning samas ka erinevate tootjate leibasid, sest nende koostised on erinevad.

Kui võrrelda kiudainete sisaldust ühe leivatööstuse suvaliselt valitud toodetes, siis näeme, et täisteraleivas on 7,6 g, peenleivas aga 5 g kiudaineid; see-eest aga täisterasaias on neid tavalise saiaga võrreldes oluliselt rohkem - vastavalt 4,4 g ja 0,5 g. Kiudaineid peaks iga täiskasvanud naine vastavalt riiklikele toitumissoovitusele päevas saama vähemalt 25 g ja mehed minimaalselt 35 g. Noorematel, alla 18-aastastel tuleb päevase soovitusliku koguse arvestamisel kasutada valemit: vanus aastates + 7 g. 

teisipäev, 15. oktoober 2019

Mahlased peediburgerid


Hetkel on veel kodumaist head ja värsket toidukraami omajagu saada ning mis peamine - köögiviljad on veel väga toitainerikkad. Seistes kaovad neist vähehaaval kasulikud ained, eelkõige vitamiinid, mistõttu tasub sügisel kõiki meie oma kodumaal kasvanud vilju võimalikult palju süüa. Küll talvel ja varakevadel jõuab sügavkülma poole piiluda ;-) Mina ei kujuta näiteks elu ilma koduaia õunteta ettegi - iga päev söön neid ikka 5-6 tükki vähemalt ära. Kahjuks mu lemmikubinad - kuldrenetid - on selleks aastaks otsas, aga õnneks saab veel igasuguseid muid sorte nautida. Muidu hapud antoonovkad on praeguseks juba nii magusaks läinud, et ei raatsigi neid enam eriti kookide sisse panna, vaid tahaks niisama ära süüa:) Tegin just täna nende õuntega pannkooke ja ikka hullult head said. Tahaks muidugi kohe retsepti jagada, aga sellega peab kahjuks veel ootama. Kui aga on isu kohevate keefiri, õunte ja kaerajahuga pannkookide järele, siis reedesest Nädalalõpuleht LP-st saab teada, kuidas neid teha ;-)

Eelmisel reedel aga kirjutasin ühest suhteliselt uuest ja väga toredast kohast nagu seda on Jahu resto. Lugu ei mahtunud kahjuks tervenisti ära ja välja jäi näiteks see, et lisaks viimasel ajal aina populaarsemaks muutuvale nullkulu kontseptsioonile antakse seal restos esmaspäeviti tasuta kohv kõigile külastajatele, kes oma tassiga tulevad. Ja seda isegi juhul, kui midagi muud sealt söögikohast ei osta. Resto poolt on vaid palve, et klient teeks oma sotsiaalmeediasse postituse koos hashtag’iga #wastefreemonday, et jätkusuutlikku elustiili propageerida. Kusjuures restot selle juures ära mainida ei ole kohustuslik. Mulle tõeliselt meeldib, kui söögikohad mitte ainult ise ei proovi keskkonnasõbralikult majandada, vaid ka kliente üritavad selles suunas mõtlema panna! Ja jahu resto puhul väärib ära märkimist ka veinikaart, sest sellel on suisa neli (!) klaasiga šampanjat, nende seas üks mu lemmik rose’sid (Ruinart), ja erinevaid naturaalseid veine, mis on uus üha enam populaarseks muutuv suund.

Olgu lihavaba esmaspäev või taimne teisipäev, need peedikotletid (idee sain ajakirjast Delicious) sobivad igal juhul:) Need on mõnusalt mahlased ja nagu juba mitmete teiste taimsete burgerite juures olen maininud, meeldivad ka nendele inimestele, kelle jaoks on muidu liha iga roa juures “kohustuslik”. Ma olen alati tõeliselt üllatunud (ikka veel), kui mu lihasõbrast elukaaslane taimseid pihve sööb ja kiidab, niiet tegelikult peaksin ka ise neid hoopis sagedamini valmistama:)

Vaja läheb:
400 g toorest peeti (puhastatud ja kooritud kaal)
2 küüslauguküünt
5 sl nisu- või toortatrajahu
2 muna
150 g fetajuustu
peotäis meelepärast maitserohelist (basiilikut, murulauku, rohelist sibulat vms)
1 sl sidrunimahla
soola ja värskelt jahvatatud musta pipart
jahu paneerimiseks
õli (praadimiseks)

Riivi kooritud ja puhastatud peet, aseta kahekordse marli sisse ja pigista nii palju vedelikku välja kui võimalik. Aseta kaussi ning sega korralikult läbi peeneks hakitud küüslauguküünte, jahu ja kergelt lahti klopitud munadega. Maitsesta soola ja pipraga. Lisa murendatud fetajuust, hakitud maitseroheline ja sidrunimahl, mätsi segust neli suurt või kuus väiksemat paksu burgeripihvi. 

Veereta pihve kergelt jahu sees. Kuumuta keskmisel kuumusel pannil õli ja prae selles burgereid kummaltki poolt 4-5 minutit kuni need on krõbedad ja seest läbi küpsenud. 

Serveeri burgerikuklite ja rohelise salatiga, nirista peale sidrunimahla. Sobivad suurepäraselt ka erinevate roogade lisandiks liha või tavaliste kotlettide asemel. Kui soovid suupistena süüa, siis soovitan pihvid teha poole väiksemad.

neljapäev, 10. oktoober 2019

Ahjus röstitud köögiviljad lõhega


Neljapäev on ikka kalapäev olnud ja pole mõtet sellist suurepärast traditsiooni katkestada isegi praeguses olukorras:) Selles, et kala on kasulik, on vist kõik ühel meelel, st nii teadlased kui ka isehakanud “eksperdid", mis on igati tore. Toitumisvaldkonnas ei ole just palju asju, mille puhul nende kahe grupi vahel erimeelsused puuduksid;-) Mina ise veendusin kala toitainerikkuses, kui sellest Nädalalõpuleht LP-sse artiklit tegin, ja mitmeid teaduspõhiseid teoseid lugesin. Mõned nendest tarkuseteradest jõudsid blogissegi, niiet kui kedagi lähemalt huvitab kala tervislikkus, siis siin on täpsemalt kirjas. Samuti räägin sellest, kuidas kala valida. 

Eile õhtul postituse kirjutamise ajal mängis taustaks Ringvaade ja nägin ka Marko Reikopi intervjuud kalafirma omanikuga. Asi on ikka väga segane ja suisa seebiooperi mõõtmed minu jaoks võtnud. Tarbijana tahan olla kindel, et kogu toit, mis ma poest ostan, on puhas ja saastamata ega kujuta tervisele ohtu. Muidugi, kui soetan toidu mõne koduse valmistaja või väiketaluniku käest või turul suvalisest letist, võtan endale riski, et kõik ei pruugi kõigile reeglitele (eelkõige toiduohutusnõuetele) vastata, aga poes müüdav toidukraam peab ikkagi olema ohutu ega tohiks põhjustada inimeste surmasid! Toidu ohutuse peab vastavalt õigusaktidele tagama Veterinaar- ja Toiduamet (VTA) ja VTA nõuetekohase tegevuse eest vastutab maaeluminister. Kui aga minister ise kuulutab, et VTA teeb oma tööd kehvasti (ja tuleks selle eest kohtusse kaevata!!!), siis peavad tal selliste süüdistuste (eriti veel ajakirjanduses) esitamiseks olema kindlad ümberlükkamatud tõendid. Sellisel juhul on just temal kohustus koheselt tegutseda ja see asi nö korda teha - tuvastada rikkumised ja vastavad ametnikud vastutusele võtta. Kui juba nii mitme inimese surmaga lõppenud bakterit puudutav ei ole maaeluminsitri prioriteet nr 1, siis mis veel on?!? 

Kui aga minister eksib, siis jällegi tekib mul küsimus, et kui on tehases eluohtlik bakter, miks seda siis kinni ei panda ja kaupa tagasi ei kutsuta? Kas siis ikkagi seda ei ole seal tehases? Või on? Kes valetab antud juhul? Ja kes vastutab? Kui VTA on antud juhul see patune pool, siis tekib mul küsimus, et kas ka Taani vastav amet on lihtsalt kiuslik ja valetab, et bakteri tuvastas, nagu siit loost lugeda saab? Või ajakirjanikud on jälle need pahad ja tekitavad hüsteeriat (kas see siis tähendab, et seda baketerit üleüldse ei ole või???) nagu ühel tuntud fake-news saidil lugeda võib? See muidugi on minu jaoks samuti üks häirekell, sest kui nemad nii kirjutavad, siis ilmselt on olukord täpselt vastupidine nagu tavaliselt nende “uudiste” puhul olema kipub ... Igal juhul väga kurb lugu ja seda nii ameti usaldusväärsuse kui ka Eesti kalafirma seisukohast - tahaks ju uskuda kodumaise toidu parimasse kvaliteeti ja ohutusse ning seda igal võimalusel tarbida. 

Listeeria bakter võib muideks olla ka mujal, nt kanalihas nagu just eile lugesin. Ja kuigi ei ole veel ühtegi haigestumisjuhtumit, rääkimata kellegi surmast, kutsuti kõik selle ettevõtte kanaliha sisaldavad tooted (sh võileivad) tagasi ...

Igal juhul see kalaroog on ülimalt mugav valmistada, sest vaja läheb vaid ühte vormi ja peale aedviljade tükeldamise suurt vaeva rohkem ei olegi. Võib kasutada ka muid köögivilju, mida mul siin kirjas ei ole, st vabalt valida, mille järgi isu või mida parasjagu poes saada on. Lihtsalt arvesta köögiviljade küpsemisaega, näiteks kartulid nii lühikese ajaga ära ei küpse.

Kirsstomatid võid asendada tavaliste tomatitega (lõika need pooleks ja aseta pannile kohe alguses koos paprikate jt viljadega).

Vaja läheb:
1-2 keskmist punast sibulat
1-2 paprikat
1 keskmine suvikõrvits (u 300 g)
1 küüslauk
1 sidrun
400 g kirsstomateid (koos varreosaga)
4 X 150 g lõhefileed
u 5 sl oliiviõli
soola, värskelt jahvatatud musta pipart
basiilikulehti

Lõika kooritud sibulad õhukesteks sektoriteks, puhastatud paprikad ribadeks, suvikõrvits pikuti pooleks ja siis u 1 cm paksusteks tükkideks. Poolita (lõika keskelt pooleks) küüslauk ja sidrun.

Aseta sibulad, paprikad ja suvikõrvits ahjuvormi. Maitsesta soola ja pipraga, nirista peale oliiviõli (u 3 sl) ja sega kõik korralikult läbi. Lisa küüslauk ja sidrun lõikepool üleval ning nirista küüslaugule pisut õli. Küpseta ahjus 200 kraadi juures 20-30 minutit kuni aedviljad on peaaegu pehmed.

Lisa pannile kirsstomatid ja lõhefileed. Maitsesta soola ja pipraga ning nirista peale pisut oliiviõli. Küpseta ahjus veel u 10 minutit kuni kala on läbi küpsenud.

Serveerimisel puista peale värskeid basiilikulehti, pigista küpsenud küüslauk “pesadest” ja sidrunipoolikutest sisu välja. Eemalda tomatitelt varreosa. Soovi korral nirista peale veel oliiviõli ja jahvata musta pipart.   

teisipäev, 8. oktoober 2019

Nostalgilised kohupiimapontšikud


Kes ei armastaks frititud kohupiimapallikesi? Päriselt ka - kas keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kes teab kedagi, kes neid süüa ei taha?:D See oleks väga huvitav info, sest mulle on pontšikuid tehes alati mulje jäänud, et keegi naljalt neile “ei” ei ütle:) Tervislikud ega nö taljesõbralikud need just ei ole, aga samas ei ole vaja iga päev ja alati kaloreid lugeda - vahel võib ju endale ka maiustamist lubada;-)

Pontšikute retsept ilmus augustis Nädalalõpuleht LP-s koos teiste vanakooli maiustega Balti keti aastapäevale pühendatud numbris. Olen ka varasemalt taolisi Nõuka-aegsed lemmikretsepte jaganud, nt mõned aastad tagasi olid taasiseseisvumispäeva lehes suus sulav Kräsupea kook, tursamaksasalat, singirullid ja hapukoorekreem. Blogist leaib loomulikult nii vana hea Kass Arturi kui ka Kirju Koera maiused, rummikookidest ja biskviitkattega õunakoogist rääkimata:)

Need kõik on minu lapsepõlvest pärinevad (magus)toidud, mida olen ka praegusel ajal niisama söömiseks või külalistele pakkumiseks valmistanud. Minu arvates on tegemist geniaalsete roogadega, st need on suurepärane näide sellest, kuidas väheste ja igas poes alati saada olevate koostisosadega saab suurepärase maitseelamuse. Isegi ENSV tühjade lettidega kauplustes oli nende maiuste valmistamiseks vajalik tooraine alati olemas, vähemalt minu lapsepõlves:) Ja mulle on kõigi selliste klassikaliste ja pisut nostalgiliste toitude puhul jäänud mulje, et need meeldivad vist küll kõigile ja ma ei ole kunagi märganud, et suurt midagi alles jääks, kui mõnda neist valmistada. Ka kohupiimapalle teen enamasti korraga kahekordse koguse, et kõik päris kohe otsa ei saaks ... :)

Algne kohupiimapontšikute retsept on pärit ühest 1984. a välja antud paksust kokaraamatust (pildil), kuid olen seda kohendanud, sest praegusel ajal kaaluvad kohupiimapakid 200 g mitte enam 250 g. Kasutan tainas toitainerikast kaerajahu, kuid vabalt võid selle asendada algses retseptis olnud nisujahuga. Õli soovitan valida selline, mis kuumust kannatab - poes on õnneks tänapäeval ka ekstra frittimiseks mõeldud õlisid. 


Vaja läheb:
4 muna
4 sl suhkrut
1 sl vanillisuhkrut
400 g (2 pakki) kohupiima
1 tl soodat
150 g kaerajahu
1 liiter õli
tuhksuhkrut (soovi korral)

Klopi munad suhkrutega lahti, lisa kohupiim ja soodaga segatud jahu. Lase u pool tundi tainal seista. 

Kuumuta laiemas potis õli - seda võiks olla nii palju, et pontšikud selles vabalt “ujuda" saavad. Kui õli on piisavalt kuum (suitseb kergelt ja sissetorgatud märg kahvel tekitab särinat), tõsta kohupiimapallid kahe lusika abil sisse ja küpseta kuldpruuniks. Vahepeal pööra neid, et need ühtlaselt pruunistuks. 

Küpsenud pallid tõsta vahukulbiga majapidamispaberile, et üleliigne rasv eemalduks. Pontšikud on suurepärased nii soojalt kui ka külmalt. Soovi korral sõelu jahtunud kohupiimapallidele peale tuhksuhkrut.

laupäev, 5. oktoober 2019

Metspähklikattega karamelline õunakook


Ilmad on juba nii külmaks läinud, et tuleb lõpuks alla anda ja sallid-kindad-mütsid välja otsida. Õnneks värskeid ubinaid veel jagub, niiet õunakooke saab veel ohtralt küpsetada. Seda tõeliselt mahlast pähklikattega küpsetist olen sel sügisel mitu korda valmistanud ja alati mitu tükki kohe korraga ära söönud, sest midagi selles koogis on sellist, et muudkui sööd ja tahad aina juurde ... :)

Kuna aga praegu on juba ohtralt viiruseid liikvel, siis soovitan valmistada jõhvikatest ja meest tervisesegu, mis aitab praegusel ajal igapäevaselt tarbides tervena püsida. Olen ise seda igal hommikul söönud ja esimene ports sai juba otsa, niiet üritan kuremarju juurde hankida, et uus segu kannmikseris valmis suristada.

Jõhvikad on üldse ühed mu lemmikmarjadest - tõeliselt kasulikud ja väga maitsvad. Magusatele küpsetistele annavad need imeliselt head hapusust, kuid sobivad ka igasugustesse soolastesse toitudesse. Näiteks need eriliselt lihtsad krõbeda võise lehttaina ja Brie juustuga suupisted on alati kindel hitt, mis külalistele pakkudes kiirelt laualt kaob. Praegu on sobiv hetk sibula-jõhvikamoosi valmistamiseks, mis sobib eriti hästi just pasteetite, juustude ja liharoogadega nautimiseks. Ja igal ajal saab valmistada jõhvikatest kerget kastet küpsetiste lisandiks, nt valge šokolaadiga juustutordi, koheva kohupiimakoogi või mõne tummise šokolaadimaiuse juurde. Ja loomulikult annavad jõhvikad igale keeksile jm koogile mahlasust ja hapusust, niiet soovitan proovida kas vürtsikat marmorkooki, martsipaniga juustukooki, mandlikeeksi või hoopis mandlikattega Tosca kooki. Ja praktiliselt igas küpsetises, kus on pohlad retseptis kirjas, võib need asendada jõhvikatega, niiet proovi kindlasti koheva beseekattega juustukooki või maailma parimaid martsipaniga muffineid.

Metspähklitega karamelline kook on mõnusalt mahlane; palukad või kuremarjad annavad särtsu juurde ja teevad niigi maitsva küpsetise veel hõrgumaks. Kaera- ja maisijahu asemel saad kasutada 200 g nisujahu, sel juhul piisab 1 tl küpsetuspulbrist. Sarapuupähklite asemel võib koogi katta mandlite või pähklite seguga.


Kook: 
400 g hapusid õunu (puhastatud kaal)
80 g toasooja võid
200 g (pruuni) suhkrut
1 suur toasoe muna
150 g kaerajahu
50 g maisijahu
0,5 tl soodat
2 tl küpsetuspulbrit
näpuotsatäis soola
250 g hapukoort
2-3 sl brändit või calvados’d või külma kohvi
suur peotäis pohli või jõhvikaid (soovi korral)

Kate:
100 g sarapuupähkleid
2 sl pruuni suhkrut
2 sl (u 30 g) sulatatud võid
2 tl jahvatatud kaneeli

Lõika õunad u 1 cm tükkideks. Vahusta või suhkruga kohevaks, lisa edasi vahustades muna. Sega jahu sooda, küpsetuspulbri ja soolaga ning lisa koos hapukoorega tainale. Sega läbi, lisa alkohol või kohv ning seejärel sega hulka õunad ja marjad. Laota tainas küpsetuspaberiga kaetud neljakandilisse (u 20X30 cm) ahjuvormi.

Katte jaoks haki pähklid jämedalt. Sega need läbi suhkru, sulatatud või ja kaneeliga ning puista ühtlaselt koogile. 

Küpseta kooki ahjus 180 kraadi juures 30-40 minutit kuni sisse torgatud tikk tuleb puhtalt välja. Lase koogil vormis enne söömist vähemalt 15 minutit taheneda. Kook on suurepärane nii soojalt kui ka jahtunult.