teisipäev, 30. august 2022

Banoffee kook karamellise banaaniga


Ma küll hindan enamasti magustoitudes ja kookides magusa ja hapu tasakaalu, aga brittide Banoffee (tuleb sõnadest banana & toffee (iiris)) kook on üks selliseid, mille puhul võin selles osas vabalt silma kinni pigistada :) See maius on muidugi tõeline süsivesiku- ja kaloripomm ning ikka päris rasvarikas, aga samas pole see kindlasti üks neist magustoitudest, mida nö tervislikumaks tuunida, vaid see on hea just sellisena nagu see on - hullult rammusa ja magusana! :) Väiksematele magusasõpradele piisab reeglina juba ühest Banoffee-tordi tükist; suuremad magusaarmastajad aga küsivad reeglina vähemalt teise tüki juurde ega lase end häirida ka suurest kaloraažist  :D

Soovitan seda kooki just kooli alguse puhul valmistada. Esiteks on banoffee kook lihtne ja sellega saavad hakkama lapsedki. Teiseks, lastele see magus kook reeglina väga meeldib :) Ja tänapäeval vajab mainimist veel kolmaski aspekt - selle koogi valmistamiseks ei ole vaja ahju sisse lülitada ;-)

Ja neljanda asjana tooksin enda retsepti puhul välja, et nagu peaaegu alati, siis ka siin kasutan mina ära terved topsid ja purgid, et poleks vaja mõelda, mida ülejäänud poole paki toorjuustu või vahukoore või pooliku kondenspiima purgiga peale hakata. Viimasega on minu puhul muidugi lihtne, sest karamellise kondenspima söön lihtsalt korraga ära isegi juhul, kui koogi sisse on purgist läinud vaid neljandik ehk 100 g ja "üle jääb" 300 g, aga vahukoore ja toorjuustu puhul pean alati ekstra mõtlema, mida nendega teha, sest toidu ära viskamine on mulle juba lapsest saadik vastumeelne. Samas pole kumbki neist asjadest selline, millele igapäevases menüüs koha leian, eriti kui tegemist on suviste toitudega, va (kuke)seenekaste ja -pirukas, kuhu saab küll alati sellised jäägid ilusti sisse panna. 

Igaks juhuks mainin, et toorjuust peaks segamiseks olema alati toasoe, see-eest vahukoor läheb paremini vahtu, kui see on otse külmkapist võetud. Keedetud kondenspiim, mida hetkel müüakse 400-grammistes purkides, on küll kõva, aga selle saab siiski noa abil põhjale määrida (tõsi, võib kuluda veidi aega), samuti saab seda vispliga probleemideta toorjuustu hulka segada. 


Põhi:
200 g vanilli-, karamelli- või kondenspiimamaitselisi või digestiivküpsiseid
90 g sulatatud võid

Puusta küpsised (nt pudrunuiaga või köögikombainis) ja pane 1-2 sl küpsisepuru kõrvale. Ülejäänud küpsised sega sulatatud võiga ja suru ümmarguse lahtikäiva 20 cm läbimõõduga vormi põhja ning kui soovid, siis ka u 2 cm kõrguselt äärtele. Vormi põhjas võiks olla küpsetuspaber, sest siis on lihtsam kooki hiljem vormist välja võtta. Lase koogipõhjal külmkapis u pool tundi taheneda. 

Täidis:
u 400 g (1 purk) toasooja keedetud kondenspiima
2 keskmist banaani
400 g toasooja toorjuustu
2 dl (1 pakk) vahukoort

Laota pool kondenspiimast koogi põhjale ja kata see õhukeste banaaniviiludega. Sega ülejäänud kondenspiim vispli abil toorjuustuga ühtlaseks. Vahusta vahukoor ja sega õrnalt toorjuustu hulka. Vahukoor ei pea ühtlaselt segunema - see on ok, kui see jääb siiruviiruliselt ehk nö marmorjas muster. 

Laota kreem vormi ja aseta kook u kaheks tunniks külmkappi tahenema. Seejärel eemalda koogi ümbert vormi lahtikäiv osa ja libista maius õrnalt serveerimisalusele. 

Kate:
20 g võid
2 sl heledat muscovado't
2 keskmist banaani

Lase võil ja suhkrul panni peal keskmisest kõrgemal kuumusel sulada ja prae selles 0,3-0,4 cm jämeduseks lõigatud banaaniviile. Kulub mõni minut kuni banaanitükkide mõlemad pooled on kergelt karameliseerunud. Lase banaanil täielikult jahtuda ja laota seejärel koogile. Enne serveerimist puista peale küpsisepuru. 


Retsept ilmus ka D-kokaraamatus

reede, 26. august 2022

Põldmarja-kodujuustu kook mandlilaastudega



Kirjutasin sel suvel põldmarjast pikemalt siin. Peab ütlema, et see on üks väga palju segadust tekitav mari:) Näiteks pildil ei ole koogi peal kaunistuseks üldsegi mitte põldmarjad, kuigi nii on karbi peal poes kirjas, vaid põõsasmurka kultuursort pampel ehk aedmurakas. Ja tegelikult ei ole põldmari ka üldsegi mitte mari, vaid selle vili on koguluuvili. Iga koguvilja terakese ehk osaluuvilja sees on luu nagu näiteks kirsil ja ploomil. 

Põldmarja ehk põldmuraka kohta võib öelda ka marivars, põldvääne ja karumari. Selles on palju vitamiine ja mineraalaineid ning see on igati maitsev nii värskelt süüa kui ka toitudele ja hoidistele lisada, küpsetistest rääkimata. Minu lemmik on see mahlane mandlimekiga kodujuustu kook, mis meeldib enamasti nii suurtele kui ka väikestele, seega sobib hästi ka kooli alguse tähistamiseks. Ja kuna selle valmistamises ei ole mitte midagi keerulist, siis saavad sellega lapsedki hakkama. 

Kui sul parasajagu põldmurakaid ei ole, siis kasuta nende asemel sõstraid, vaarikaid, tikreid või mustikad, sügisel aga sobivad eriti hästi koogi sisse hapukad õunad, millele võid lisada mitseks ja värviks peotäie pohli või jõhvikaid. Kevadel aga kasuta marjade asemel tükeldatud rabarbrit. 


Põldmarjad võivad olla ka sügavkülmast võetud. Enne koogile lisamist neid sulatada ei ole vaja, kuid võiksid lisada täidisele sel juhul 2 sl jahu (kokku siis 3 sl).

Purutainas:
200 g nisujahu ja 0,5 1 tl küpsetuspulbrit VÕI 
200 g riisijahu ja 1 tl küpsetuspulbrit
1 sl vanillisuhkrut
3 sl suhkrut
50 g mandlilaaste
100 g külma võid 

Sega omavahel kõik kuivained, sh mandlilaastud. Tükelda või ja haki noaga või näpi sõrmedega kiirelt purutainaks. Aseta tainas täidise valmistamise ajaks külmkappi.

Täidis:
4 muna
3 sl suhkrut
380-400 g (1 tops) klassikalist või hapukoorega kodujuustu
200 g (1 pakk) vanillimaitselist kohupiima
1 sl nisu- või riisijahu
200-300 g põldmarju
peotäis mandlilaaste
peotäis põldmarju ja mündi- või melissilehti (soovi korral)

Klopi munad suhkruga kergelt lahti ning sega läbi kodujuustu, kohupiima ja jahuga. 

Määri 24-26 cm läbimõõduga ümmargune vorm võiga ja puista üle jahuga. Laota 2/3 tainast vormi põhja, vala peale täidis, puista sellele marjad ja seejärel kata ülejäänud tainaga. Kõige peale puista peotäis mandlilaaste. 

Küpseta 200-kraadises ahjus 30 minutit. Lase koogil vormis jahtuda ja aseta see siis kuni söömiseni külmkappi. Kook on parim jahtununa või külmana. Serveerimisel puista soovi korral peale veel värskeid põldmarju ja mündi- või melissilehti.


Retsept ilmus u kuu aega tagasi siin

teisipäev, 23. august 2022

Kukeseenepirukas tsukiini ja sinihallitusjuustuga

 


See on mul blogis juba mitmes kukeseenepirukas :) Kuigi seda pirukat võib teha ka muude seenetega, on minu jaoks see kõige parem kukeseentega. Kukeseen on juba lapsest saadik olnud mu lemmikseen ja on seda siiani, kuigi armastan ka erinevaid riisikaid ja puravikke. 

Selle suve esimeses suvikõrvitsat sisaldavas postituses u kuu aega tagasi kirjutasin, et tavapärast tsukiini-uputust veel pole. Nüüdseks on see muidugi juba ammu käes ja pisikesi maitsvaid rullkõrvitsaid tuleb juurde kiiremini, kui jõuab ära süüa, kuigi mul on see vili peaaegu igapäevaselt menüüs:) Suvikõrvitsast "lasanjetki" olen nüüdseks juba kaks korda teinud ja valmistan peagi jälle, sest lihtsalt nii hea on! :) 

Mul on blogis väga palju soolaseid ja magusaid suvikõrvitsaretsepte, aga laupäeval kirjutas Kersti Eero ajalehes "Õhtuleht" samuti sellest suvisest viljast ning sealt leiab päris mitu head ideed ja retsepti, mida head ja paremat valmistada. Minagi andsin oma 5 senti mõne nõuande näol ;-)

Mina lisasin suvikõrvitsat seekord ka kukeseenepirukasse, kus kaaslaseks ka noor kartul. Ekstra vunki annab juurde sinihallitusjuust, kuid kui sa seda ei armasta, siis asenda see mõne muu meelepärase juustuga. Eriti hästi sobivad siia pirukasse feta- ja kitsejuust, kui ka mõni kõvem pikalt laagerdunud juust on riivitult täidisesse ideaalne. 

Igaks juhuks mainin, et blogis on mul juba ees suisa kaks kukeseenepirukat - üsna klassikaline quiche ja üks juusturikas lehttainaga küpsetis

Nisujahu asemel kasutasin mina riisi- ja maisijahu segu ning lisasin 1 tl küpsetuspulbrit. Põhi tuleb küll pudisev, aga vähemalt saavad seda nautida ka need inimesed, kellele nisuajhu vastunäidustatud. 

Põhi:
100 g külma võid
100 g keedetud kartulit
150 g jahu
0,5 tl soola
0,5 tl kuivatatud punet, tüümiani vms

Tükelda või ja kartulid. Aseta kõik komponendid köögikombaini ja töötle ühtlaseks. Vajadusel lisa 1-2 sl külma vett. Taina saad teha ka käsitsi. Selleks sega kuivained, lisa kahvliga purustatud kartulid ja tükeldatud või ning haki kas noaga või näpi sõrmedega kiirelt ühtlaseks. 

Mätsi tainas palliks, keera toidukilesse, vajuta lapikuks ja aseta pooleks tunniks külmkappi. Seejärel rulli tainas lahti või suru kohe 24 cm läbimõõduga ümmarguse lahtikäiva vormi põhja ja u 2 cm kõrguselt äärtele. Vorm peaks olema eelnevalt võiga määritud ja jahuga üle puistatud, põhja võid asetada küpsetuspaberi. 

Torka põhi kahvliga tihedalt läbi ja küpseta 200-kradises ahjus 5 minutit.

Täidis:
300 g kukeseeni
u 1 sl (oliivi)õli
1 väike suvikõrvits (kaal 150-200 g)
1 sl võid
soola, pipart
3 muna
2 dl (1 pakk) vahukoort 
2 sl nisu- või riisijahu
100 g sinihallitusjuustu

Kuumuta pannil õli ja pra selles seeni kuni neist välja tulnud vedelik on peaaegu aurustunud. Lõika suvikõrvits u 1 cm tükkideks, lisa pannile ja prae veel u 5 minutit. Lisa või, maitsesta soola ja pipraga ning kuumuta paar minutit.

Klopi munad kausis lahti ning sega need läbi vahukoore ja jahuga, lisa murendatud juust. 

Laota seened koos suvikõrvitsaga pirukapõhjale, vala peale muna-juustusegu ja küpseta 180-kraadises ahjus 35-40 minutit kuni täidis on peaaegu tahenenud ja hakkab kergelt kuldseks muutuma. 

Lase pirukal enne lahti lõikamist 20 minutit vormis taheneda. 


Retsept ilmus mõni nädal tagasi siin

neljapäev, 18. august 2022

Boršisupp on alati hea mõte!



Sel korral ei ole taasiseseisvumispäev kindlasti meist kellelegi sama, mis varasematel aastatel, mil meie armsa Eesti vabadus paistis hoolimata verejanulisest idanaabrist siiski loomulik ja normaalne nähtus. Ilmselt on kõik eestlased nüüdseks aru saanud, kui õhkõrn iseseisvus siiski on ja kui palju peaks tegelikult meist igaüks panustama, et seda hoida. 

Kui ma mõtlesin selleks nädalavahetuseks sobivate uute retseptide peale, siis tundus boršisupp eriti hästi sobivat. Esiteks on hetkel valmis kõik värske kraam, mis selleks supiks vajalik on. Minu jaoks seostubki borš just suvega, sest maal vanaema juures sai seda põllult kasvavatest aedviljadest tehtud ja see viis keele alla. Lapsepõlves oli borš mu lemmiksupp, ja on siiani üks neist toitudest, mida palavalt armastan. Teiseks on aga borši retsepti avaldamine just Eesti taasisesevumispäeval seotud austusavaldusega Ukrainale, kust see imeline supp pärit on. 

Ukrainas keedetakse muidugi tuhandeid erinevaid borši variante, sest igal piirkonnal ja majapidamisel on oma retsept. Riigi idaosas valmistatakse erinevaid borše kalaga, Poltava piirkonnas kanaga, Karpaatidest pärinevas sakarpazky boršis on aga kartulid asendatud hapukapsa ja aedubadega. Lisaks piirkonnale varieerub borši sisu ka vastavalt aastaajale ja hooajalistele köögiviljadele. Kevadel saab kasutada noori peedilehti ja hapuoblikat, suvel porgandit, rohelisi ube ja tomatit, sügisel aga seeni, kapsast ja juurvilju. 

Borši valmistati Ukrainas algselt üldsegi metsikute taimede ja kaeraga ning peet on saanud borši lahutamatukse osaks alles hiljem. Peeti ei ole sees vaid üksikutes borši variantides, näiteks rohelises boršis, mida valmistatakse hapuoblikatega. Peet on juba sajandeid vaieldamtult Ukraina köögiviljakuniganna. Ukrainas ei ole vist kodu- ega suvilaaeda, kus seda juurvilja ei kasvatataks. Peete täidetakse, püreestatakse, riivitakse salatite jaoks ja küpsetatakse ning kasutatakse väga paljudes erinevates roogades, eriti sageli koos mädarõika, juustu ja Kreeka pähklitega. Ilmselt ei leidu Ukrainas ka zakuska valikut ilma, et selles leiduks mõnda peediga rooga, näiteks marineeritud kurgi, ubade või õuntega või mõne liharoa lisandina. Ja ilmselt iga ukrainlase kapis ja keldris leidub purgike marineeritud peete.

Kuldreegel on, et peeti tuleb küpsetada teistest aedviljadest eraldi. Peeti küpsetatakse ja keedetakse alati koos koorega. 

Peedilehti kasutatakse samuti laialdaselt, näiteks suppides, pirukates või hoopis liha ja riisiga rullides. Sarnaselt Kreeka köögis tuntud viinamarjalehtedesse keeratud dolmadega, valmistatakse Ukrainas peedilehtedega erinevate täidistega maitsvaid rulle. Peedilehed tuleks enne söömist puljongis blanšeerida. 

See borši retsept ei kandideeri kuidagi autentsusele, vaid on pigem kodune eestindatud variant. Õige borši sisse käib alati ka laagerdunud pekk ning parim viis riivitud peet supile lisada on see enne peki ja äädikaga pannil õlis läbi küpsetada. Lisaks kuuluvad borši supi juurde kohevad pärmitainast saiakesed pampuškad (pampushky) ning hakitud küüslaugu, peterselli, soola ja õliga tehtud kaste. 

Tegelikult sobib kontide asemel suurepäraselt ka kondita liha (nt veise kintsu- või rinnakuliha), kuid viimase puhul (näiteks poole kilone tükk) võib puljongi keemise aeg olla isegi u 8 tundi. Ukraina retseptides olen näinud, et erimevaid lihasid ka kombineeritakse. Lisaks sea- ja veiselihale võivad olla (ühes supis) kasutusel ka lamba- ja kanatükid. 

Borši puhul on oluline just kerge magusus ja hape ning nende tasakaal. Eelistan mahedamaid äädikaid lisada, aga tegelikult loomulikult on originaalis tavaline lauaäädikas ja seda võib loomulikult kasutada, kuid sel juhul piisab ühest supilusikatäiest.

Puljong:
u 1 kg veise- või searaguud (konte) või ribisid
1 keskmine sibul
1 varsseller
3 loorberilehte
10-15 musta pipra tera
1 tl soola

Aseta kondid külma veega potti. Lase veel keema tõusta ja keeda paar minutit. Kurna kondid sõelal ja loputa veega korralikult läbi. Pese pott puhtaks. Kui kasutad veisekonte, siis need tasuks blanšeerimsie asemel enne ahjus röstida (200 kraadi juures 30-60 minutit).

Aseta puhtasse potti tagasi kondid, lisa kooritud ja sektoriteks lõigatud sibul, 2-3 cm juppideks lõigatud varsseller, loorberilehed ja pipraterad. Lisa potti u 3 l külma vett ja lase sel keema tõusta. 

Keera kuumust vähemaks ja jäta puljong madalale kuumusele keema nii, et vesi õrnalt podiseks. Puljong on valmis siis, kui liha kontidel on nii pehme, et seda on kerge eemaldada. Kulub u 2-3 h. Keemise ajal eemalda kulbiga tekkinud vahtu. Kurna puljong ja eemalda liha kontide küljest.

Supp:
1 keskmine sibul
2 keskmist porgandit
2-3 küüslauguküünt
õli praadimiseks
2 sl tomatipastat
1 väike varajane kapsas (max 500 g)
3-4 keskmist kartulit
400 g riivitud keedetud peeti
1-2 sl õuna või valge veini äädikat
1 sl suhkrut
1 tl soola
1 purk (400 g) punaseid ube (soovi korral)

Serveerimiseks:
värskelt jahvatatud musta pipart
paksu hapukoort
hakitud lehtpeterselli, rohelist sibulat või tilli

Haki sibul ja küüslauk peeneks ning lõika porgand õhukesteks viiludeks. Kuumuta pannil õli ja prae selles madalal kuumusel aedvilju u 8 minutit kuni sibul hakkab klaasjaks muutuma. Lisa tomatipasta ja prae segades veel mõni minut. 

Vala potti puljong, lisa kontidelt eemaldatud liha ja lase keema tõusta. Lõika kapsas peeneteks ribadeks ja kooritud kartulid u 1 cm kuubikuteks. Lisa mõlemad supile ja lase madalal tulel õrnalt podisedes keeda kuni kartul on pehme (kulub u 20 minutit). Lisa potti peet, suhkur, sool ja äädikas ning lase veel u 5 minutit keeda. 

Lisa vajadusel supile veel soola. Soovi korral lisa ka nõrutatud ja jooksva vee all külma veega läbi loputatud punased oad. 

Serveerimisel jahvata peale musta pipart, paku kõrvale hapukoort ja puista peale meelepärast hakitud maitserohelist. 


Retsept ilmus mõned kuud tagasi siin

    teisipäev, 16. august 2022

    Virsiku-mandli galett


    Vabakujulisi muretaina pirukaid ehk galette'e on kerge valmistada, sest pole vaja vaeva näha taina vormi sobitamisega ega eelküpsetamisega. Rulli tainas lihtsalt lahti, laota sellele täidis ja tõsta taina ääred kõige peale. Seejärel lükka pirukas ahju ja mõne aja pärast saad juba ahjusooja maiust nautida :) Seepärast mulle ka väga meeldib selliseid mõnusalt rustikaalseid galette küpsetada, et ajakulu ja vaev on väike, samas tulemus on reeglina imemaitsev. Mu kokaraamatutes on küll mitmeid vabakujulisi kooke, kuid blogis on neid millegipärast ainult kolm: ploomide ja mandlitega, tomati ja fetaga (mu ema lemmik!) ning spinati, feta ja munadega rukkijahust küpsetis. Nüüd siis jõuab siia mu kõige uuem virsikute või nektariinidega (kumba parajasti saada on) ja pehme mandlitäidisega pirukas, mida võid valmistada loomulikult ka ploomide, aprikooside või õuntega. 

    See küpsetis on väga maitsev nii ahjusoojalt kui ka jahtunult. Sooja piruka peale on ideaalne vanillijäätis, muidu aga soovitan juurde sobitada vanillikreemi või -kastet. Kuid samas pole neid lisandeid otseselt vaja - see on tõesti ka niisama hea! :)

    Kui aga on soov teiste inimeste valmistatud küpsetisi nautida, siis soovitan seada sammud (no pigem küll muidugi liiklusvahend, arvestades selle asukohta Türil) eriti armsa pererahvaga stiilsesse kohvikusse Ajatu, millest kirjutasin reedel siin. Keda aga huvitavad nn nostalgilised küpsetised, siis soovitan lugeda sel neljapäeval ajalehe Postimees Maa-Elu, kus ma kirjutan Napoleoni tordist ja jagan oma napooleoni retsepti. Reedel on aga Nädalalõpuleht LP toiduosas trühvlitordi tegemise õpetus :)


    Tainas:
    200 g jahu
    30 g suhkrut
    0,5 tl soola
    125 g külma võid
    1 sl õunaäädikat

    Aseta jahu koos suhkru ja soolaga kaussi ja sega ühtlaseks. Lõika või kuubikuteks, lisa jahule ja haki noaga ühtlaseks tainaks. Võid taina kokku segada ka köögikombainis. Ära tainast üle sega, sest mõned suuremad võitükid taina sees on ok. Lisa äädikas ja 2 sl jääkülma vett ning mätsi tainas ühtlaseks palliks, kuid ole siingi ettevaatlik - pigem töötle tainast vähem kui rohkem. Keera tainapall kilesse, pressi lapikuks ja aseta pooleks tunniks külmkappi. 

    Täidis:
    80 g mandlilaastusid
    50 g suhkrut
    50 g külma võid
    1 munakollane
    1 sl hapukoort
    5-6 küpset virsikut või nektariini
    1 sl jahu

    Kate:
    1 muna
    sorts piima 
    paar peotäit mandlilaaste
    tuhksuhkrut (soovi korral)

    Aseta mandlilaastud köögikombaini ja töötle ühtlaseks puruks. Lisa suhkur ja või ning töötle ühtlaseks, seejärel lisa munakollane ja hapukoor ning sega läbi. Lõika virsikud või nektariinid pooleks, eemalda kivi ja lõika need viiludeks. Aseta puuviljad kaussi ja sega jahuga läbi. 

    Rulli tainas jahusel pinnal u 30 cm läbimõõduga ringiks ja tõsta seejärel küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Laota mandlitäidis ühtlaselt tainale jättes äärtest 4 cm vabaks. Aseta nekatriinid või virsikud täidisele ja voldi taina äär kõige peale. 

    Klopi muna kergelt lahti, sega piimaga läbi ja määri sellega taina ääred. Puista äärtele peotäis mandlilaaste. Aseta pirukas võimalusel veel 15 minutiks külmkappi. 

    Küpseta pirukat 180-kraadises ahjus u 45 minutit kuni piruka ääred on krõbedad ja kuldsed. Puista peale peotäis mandlilaaste. 

    Lase pirukal u 10 minutit plaadil taheneda ja libista seejärel restile jahtuma, et põhja alla kondensvedelikku ei tekiks. Serveerimisel sõelu soovi korral tuhksuhkrut peale. 


    Retsept ilmus mõned nädalad tagasi siin



    esmaspäev, 15. august 2022

    Vaarika-tikrismuuti


    Mina tegin seda smuutit eelmisel suvel korduvalt koduaias leiduvatest värsketest tikritest, mida eelmisel aastal oli nii palju, et sain mitu karpi ka sügavkülma panna. Sel aastal on aga karusmarju paraku nii vähe, et ei jätku õieti söömisekski :( Kusjuures, alles eelmisel aastal taipasin esmakordselt tikreid sügavkülma varuda ja minu arvates saab neist ka talvel imehea smuuti. 

    Kirjutasin tkritest eelmisel suvel lähemalt siin. Tikker ehk aed-karusmari (Ribes uva-crispa L.), mida maailmas on üle 1000 suureviljalise kultuursordi, on suhteliselt noor kultuurtaim, mida antiikajal ei tuntud. Alles 12. sajandi alguses Prantsuse kirikuraamatutes esmakordselt mainitud marjapõõsaid kasvatati algselt kloostri- ja aadlike aedades. Ladina keelest on tulnud nimetus uva crispa - karune mari - kuigi tegelikult ei ole kõik tikrisordid üldse karvased, vaid hoopis paljad. Karusmarju võib olla värvuselt kollaseid, rohelisi või lillakaspunaseid; kuju poolest aga võivad need olla kerajad, munajad või piklikud. Toiduks soovitatakse kasutada eelkõige punaseid marju, kuna need on õhukese kestaga ja neil on viinamarjadega sarnane mahemagus maitse. Kollased tikrid on samuti üsna magusad, kuid rohelised hapud. Huvitav on see, et ühe põõsa küljes olevad marjad ei ole ühesuguse magususe ega hapususega.

    17. sajandil mainiti karusmarja juba kui ravimtaime, kusjuures tervendamiseks kasutati lisaks viljadele ja lehti. Rahvameditsiinis on karusmarju soovitatud tarvitada värskelt või mahlana kõhukinnisuse, sooltetegevuse loiduse, ainevahetushäirete ja rasvumise korral. Tikrite pikaajalisel söömisel aga suurenevat vere hemoglobiinisisaldus. Vähese fruktoosisisalduse ja veresuhkru taset alandavate ühendite tõttu soovitatakse neid marju tänapäeval aga diabeeti põdevatele inimestele, samuti kiidetakse tikrites olevate bioflavonoidide põletikuvastast toimet. 

    Smuuti jaoks läheb vaja:
    3,5 dl maitsestamata jogurtit või keefiri
    2 suurt küpset banaani
    200 g tikreid
    100 g vaarikaid
    1-2 sl linaseemneid, kamajahu või kaerakliisid (soovi korral)

    Vala keefir või jogurt kannmikserisse. Lisa kooritud ja tükeldatud banaanid ja marjad, soovi korral ka linaseemned ning töötle ühtlaseks massiks. Vala klaasidesse ja naudi!


    Retsept ilmus eelmisel suvel siin

    neljapäev, 4. august 2022

    Suviste marjadega sidrunikook



    See on üks mõnusalt hapu-magus (just nimelt "hapu" mitte tavapäraselt "hapukas") kook kreemja sidrunitäidise ja muretainast põhjaga, millele marjad särtsu lisavad. Et ma küpsetasin just napooleonikooki (vahele tegin selle keedukreemi) ja pavlovat sidrunikreemiga, siis võin kätt südamele pannes kinnitada, et see kook siin on absoluutselt 🤣  kindlasti lihtne! Põhja saad vaid mõne minutiga köögikombainis valmis teha, täidis aga valmib mikserit kasutades peaaegu sama kiirelt. Muu aeg kulub juba ahjus küpsemisele, kuid samal ajal on ju võimalik muid asju teha. Sidrunitest mahla kätte saamine võib olla ka muidugi challenge, aga kui sul on normaalne sidrunipress (ma ise kasutan Fiskarsi oma), siis tegelikult käib see päris kiirelt (sidrunite pressimiseks ja koore riivimiseks mul kindlasti üle 10 minuti ei kulunud, pigem läks vähem aega). 

    Gluteenivaba koogi jaoks kasutasin riisi- ja maisijahu segu nii põhjas kui ka täidises. Küpsetuspulbrit ma jahu hulka ei seganud, kuid soovi korral võid seda teha, et asendada puuduvat gluteeni ja parandada siduvust. Põhjale lisa 1 tl; täidisele 0,5 tl.

    Põhi:
    160 g jahu
    100 g külma võid
    50 g suhkrut
    näpuotsatäis soola
    1 sl piima

    Aseta sõelutud jahu, suhkur, sool ja tükeldatud või köögikombaini ning töötle riivsaia meenutavaks puruks. Lisa piim ning töötle kiirelt ühtlaseks tainaks (kulub vaid mõni sekund). Tõsta tainas u 20X20 cm neljakandilisse vormi, mis on kaetud eelnevalt küpsetuspaberiga, ning vajuta supilusika tagumise küljega ühtlaseks. 

    Küpseta ahjus 190 kraadi juures 20 minutit kuni põhi on kuldpruun. Võta vorm ahjust ja alanda kuumus 180 kraadini. 

    Täidis:
    4 toasooja muna
    280 g suhkrut
    4 sidruni peenelt riivitud koor ja mahl
    120 g jahu
    150 g vaarikaid, mustikaid, musti sõstraid vm meelepäraseid marju

    Vahusta munad suhkru, sidrunimahla ja -koorega heledaks kohevaks vahuks, seejärel lisa edasi vahustades jahu. Laota segu eelküpsetatud põhjale ja puista peale u 100 g marju. 

    Küpseta ahjus 20-25 minutit kuni täidis on tahenenud. Lase koogil vormis jahtuda ja lõika ruutudeks. Kaunista ülejäänud marjadega. Hoia kooki külmkapis.


    Retsept ilmus ka D-kokaraamatus

    teisipäev, 2. august 2022

    Tikritest saab imehea moosi!

    Põhjamaade viinamarjaks ristitud tikrites on ohtralt pektiini ja teisi kiudaineid (3,4 g 100 g kohta),  mis teeb sellest suurepärase hoidisematerjali. Karusmarjadest moosi keetsin esmakordselt alles eelmisel aastal, sest põõsad olid viljade alla lookas. Kui aga sel suvel poleks nii vähe neid marju, teeksin tikrikeedist kindlasti uuesti, sest minu arvates on see tõeliselt hea!

    Vitamiinidest on tikrites rohkelt karotiini (174 mg) ja C-vitamiini (32 g), kuid leidub ka P-vitamiini ja B-rühma vitamiine. Mineraalainetest on enim magneesiumi, kaaliumi, fosforit ja kaltsiumi, samuti defitsiitseid raua- ja vaseühendeid. Kalorivaesed karusmarjad (100 g kohta vaid 40 kcal) sisaldavad suhkruid vaid 8-13% ja orgaanilisi happeid 2%. Merivaikhappel on väidetavalt ainevahetust kiirendav toime, seega sobib tikker ideaalselt kehakaalu vähendamisekski. 

    Kuigi väidetakse, et karusmarja toitaine sisaldus ei vähene oluliselt kuumutamisel, on siiski parim viis nende säilitamiseks sügavkülmutamine. Tikrid säilitavad ka külmunult nii maitse kui ka aroomi üllatavalt hästi. 

    Tikreid võib kasutada nii erinevates küpsetistes (keeksid, koogid, muffinid), hoidistes (moos, tšatni, kompott) ja magustoitudes (tarretis, kissell) kui ka soolastes toitudes (salatis, prae lisandina, võileiva- või foccaccia kattes). Lisaks sobib tikker suurepäraselt smuuti sisse. See mandlitäidisega karusmarjakook on aga suisa üks mu suviseid lemmikuid, mida soovitan proovida!


    Moosile lisa suhkrut vastavalt oma maitse-eelistustele ja tikri sordile. Minu keedis valmis küll rohelistest koduaia karusmarjadest, mis on üsna hapud, kuid kuna ma armastan pigem mitte liiga magusaid moose, siis lisasin suhkrut suhteliselt mõõdukalt (moosi kohta on see pigem vähe). Seda on siiski päris palju (võrreldes näiteks muude moosidega, mida keedan), kui kuna lisaks hapudele marjadele on sees ka terve sidruni mahl, siis ei tasu suhkruga siiski ülemäära koonerdada, sest moos peaks ikkagi olema magus. Sidruni lisamine ei ole küll otseselt vajalik, kuid samas aitab pektiini aktiveerida, mis aitab omakorda moosi paksendada, mistõttu mina lisan seda päris sageli erinevatele keedistele.

    Kui soovid moosile maitsenüansse lisada, siis soovitan eelkõige kaneeli, kardemoni, vanilli või ingverit. Samuti võib valada sisse sortsu konjakit või brändit. 

    Kui kasutad moosisuhkrut, siis toimi täpselt retseptis ette nähtud juhiste kohaselt. Moosisuhkur sisaldab pektiini, mistõttu ei tohi teda liigselt kuumutada. 10-15 minutit õrnalt podisedes keemist on täpselt paras aeg. Moosisuhkruga valmistatud moos on küll alguses üsna vedel, kuid juba järgmiseks hommikuks on tegemist paksu keedisega, mis püsib ilusti lusika peal. 

    Kui soovid aga tavalist suhkrut kasutada, siis lisa see kohe koos tikritega potti. Samuti soovitan siis suhkru kogust suurendada, et moos ikka piisavalt pakseneks. 

    Vaja läheb:
    1 kg tikreid
    1 suure sidruni mahl
    400 g moosisuhkrut

    Puhasta tikrid ning aseta need koos sidrunimahla ja 1 dl veega potti. Lase keema tõusta, keera kuumust pisut vähemaks ja lase madalal tulel õrnalt mullitades 15-20 minutit keeda kuni marjad on lagunenud ja pehmed. Sega poti sisu aeg-ajalt keetmise ajal. Kui tekib vaht, siis eemalda see vahukulbiga.

    Püreesta marjad köögikombainis või saumikseriga. Soovi korral võid saadud massi läbi sõela ajada. Lisa tikripüreele suhkur, aseta pott pliidile ja lase uuesti keema tõusta. Keeda madalal kuumusel nii, et poti sisu keeb õrnalt mullitades ehk nö podisedes 10-15 minutit. 

    Lase moosil u 10 minutit pärast keetmist kaane all seista ja tõsta või vala seejärel steriliseeritud purkidesse. Kaaneta purgid koheselt puhaste kaantega (soovitav on neid vähemalt 5 minutit keevas vees hoida).