esmaspäev, 25. september 2017

Lehtkapsahummus, Biomarket ja Balti Jaama turg



Balti Jaama Turg on toidusõbra jaoks suurepärane koht, kuhu ise peaaegu igapäevaselt satun. Kahjuks on seal aga vähe nö päris talupidajaid ja enamik müüjaid müüb enam-vähem ühesuguse hinnaga samade hulgimüüjate suures osas välismaa päritolu aed- ja puuvilju ning marju, kuid vahel leiab ka ausat kodumaist talukaupa ja tühjade kätega turult lahkuma pole siiani kordagi veel pidanud:)

Väga tore on Balti Jaama turu kiirtoidutänav, samuti on palju mõnusaid toiduputkasid. Eks igaüks peab ise oma lemmikud välja selgitama ja ühtegi sellist eredat must-visit kohta otseselt minu arvates ei ole, kuid paljudes on lihtsalt häid või väga häid asju:) Söögikohad on mul endal tegelikult veel suurelt osalt proovimata, sest suvel, kui turuletid on heast ja paremast värskest kraamist lookas tundub kuidagi kohatu minna (kiirtoidu)restosse sööma. Pole lihtsalt isu, kui ise saab kodus erinevatest viljadest nii palju häid asju teha, uusi retsepte katsetada ja vanu lemmikuid valmistada - küll sügisel ja talvel jõuab kõik need söögikohad ära ka proovida ;-) Need kaks, mida aga olen juba proovinud ja võin ka soovitada, on Väikese Gruusia soojad suus sulavad kohapeal valmistatud kergelt vürtsise liha- või juustutäidisega hatšapurid ning Baojaama imemaitsva veiselihaga bao’d. Mõned küll nurisevad bao saia hammaste külge kleepuva tekstuuri üle, aga mind ei ole see küll häirinud ega söömisel probleemiks olnud :)



Turul on olemas kala- ja lihahall, samuti otse Itaaliast saabuvat toidukraami pakkuvaid kohti, Muhu Pagar jms. Eks ketipoed nagu nt Juustukuningad ja Kalevi kommipood on sellised nagu igal pool - lihtsalt minu jaoks on see tohutu suur eelis, et ma ei pea enam kuskile nende külastamiseks sõitma, vaid need on kohe mu kodu juures (5 min jalutada). Lisaks saan ma tavaliselt lilledki nii koju kui ka külla viimiseks enamasti turult; Kaberneeme kandis kasvatatud liiliad on minu arvates siin eriti kvaliteetsed ja kaua kestvad


Ka suure Biomarketi poe leiab, mille teeb eriliseks see, et seal on kõik mahe:) Alates kvaliteetsest Dr. Hauschka kosmeetikast, mille hulgast minulgi mõni asi vannitoas riiulil, lõpetades kohapeal valminud värskete lõhnavate pagaritoodete ja küpsetistega. Ja lisaks ka veinid, kusjuures seal proovitud valge Pinot Grigio üllatas väga meeldivalt oma maitsega, niiet ei tasu organic märgistusega/biodünaamilisi veine üldse alahinnata! Ka hinna poolest ei ole nüüd üldse kallimad, vaid pigem jäi mulje, et vägagi rahakotisõbralikud. 

Eriti meeldib mulle aga Biomarketi poliitika pakendite osas. Tõeliselt südantsoojendav on näha, et mitte iga pisikest asja ei panda kilekotti, vaid kasutusel on paberkotid, samuti korduvakasutatavad pakendid. Mulle üldse ei meeldi, kui palju kilekotte ja plastikpakendeid pidevalt suures koguses mõttetult võetakse ja kohe ka ära visatakse ... Kusjuures, isegi kohv on Biomarketis 50 senti soodsam, kui sinna oma topsiga minna;-) Mulle on selline asi ääretult sümpaatne ja võimalust pidavat kasutama paljud selle maja töötajad, kes alati oma kruusiga all poes käivad:) Tõeliselt armas! See on tegelikult üks neist väikestest asjadest, mida saad meie koduplaneedi heaks teha, aga kui me kõik kasvõi ühte asja oma käitumises muudaksime, siis oleks see kokkuvõttes juba suur samm edasi!

Ja kohvist rääkides - see on Biomarketis väga hea! Mahedad oad (eranditult kõik on sertifitseeritud organic) on röstitud Tartus Karlova Kohvis ja kohapeal on väljaõpetatud teenindajad, kes oskavad neid ka õigesti kasutada. Olen sealt mõned korrad kohvi ostnud ja see on mulle alati väga meeldinud, kuigi minu lemmik-koht, kus ma ikka väga sageli endale kohvi kaasa haaran, on hoopis allpool ja see on Surfcafe. Esiteks on neil kasutusel kvaliteetsed Coffee People’i oad ja teiseks saab filtrikohvi, mis on minu uus suur lemmik. Plaanin endalegi koju nii chemex’i kui ka korraliku filterkohvimasaina osta, et saaks ainult filtri abil valmistatud joogile üle minna. Kirjutasin filterkohvi eelistest ka Laupäevaleht LP-s kohviloo juures ja ei hakka hetkel sel teemal pikemalt peatuma, aga lihtsalt mainin lühidalt ära, et filtri abil valmistatud kohv on puhtaima maitsega ja samas ka kõige tervisesõbralikum. Kõik kohvi enda imelised nüansid tulevad läbi filtri tehtud kohvi puhul väga hästi välja ja ausalt öeldes viimasel ajal joon masina- jm kohvisid vaid siis, kui filterkohvi ei saa. Kuigi Balti jaama taga, aadressil Kopli 6 superveinivalikuga Time To Wine baari ja poe kõrval on lahe disanipood Nordic Design Home, kus samuti on väga hea kohv, mis on valmistatud Läti väikeses röstlas röstitud ubadest. Need kolm kohvimüüjat on mu lemmikud ja neis kõigis on tõesti väga hea kohv, kuid tegelikult saab kohvi veel paljudest teistest kohtadest, niiet kofeiinipuudus Balti jaama turul ega selle läheduses küll kedagi kimbutama ei peaks ;-) 

Biomarketist saab kaasa osta väga häid pagaritooteid, mis on valmistatud mahedast toorainest ning millest paljud on ka gluteenivabad, aga kindlasti soovitan proovida nende värsket võiroosi. See on lihtsalt jumalik - pealt krõbe, seest pehme ohtra võiga küpsetis! Samuti on neil suur valik väga maitsvaid hummuseid.

Kui mina keedan tavaliselt korraga ära alati terve paki (500 g) kikerherneid, siis Biomarketis on see võlu, et saad osta just täpselt endale vajaliku või meelepärase koguse ning poolikult pakki ei jää lihtsalt kappi seisma. Sama on muideks ka värskelt jahvatatud jahude ja õlidega, mida kõiki nii oma pakendi kui ka korduvkasutatava Biomarketis oleva nõuga saab mugavalt just täpselt paraja koguse koju viia. Nii täistera jahude, mis on võrreldes rafineeritud jahudega õlirikkad, samuti toiduõlidega on see mure, et need kipuvad kiirelt rääsuma eelkõige valguse ja õhu mõjul, niiet mida väiksema koguse korraga saab osta, seda parem.


Siiani olen alati teinud hummust oma vana hea retsepti järgi, sest see on juba klassikaliselt nii hea, et lisandid tunduvad liigsed. Seda enam olin Biomarketis üllatunud, kui mõnusad võivad olla erinevate maitsetega hummused alates spinatist ja brokolist lõpetades röstitud sibulaga. Ja Biomarketis on need ka väga mõistliku hinnaga ehk väidetavalt ligi poole odavamad kui mõnes teises kohas, kus neid kohapeal tehaks ja müüakse. Kuna ma pole kunagi elus ise poest hummust ostnud, siis ei saa seda väidet ei kinnitada ega ümber lükata, kuid juba maitse osas tasub kindlasti vahel kiirel õhtul ise iga pisiasja vaaritamise asemel sealt karbikene kaasa osta;-)

Mina tegin seekord hummuse lehtkapsaga, aga lisan siia ka Biomarketist saadud spinati ja brokoliga hummuse retsepti, mida ma kevadel seal pressiüritusel käies proovida sain, kuid ise ei olegi veel teha jõudnud.

Biomarketi brokoli-spinati hummus 

Esmalt kuumutada pannil väheses õlis läbi peotäis värsket spinatit ning aurutada 100-150 g brokolit ning need jahutada. Seejärel panna blenderisse 350g leotatud ja keedetud kikerherneid, maitse järgi tahhiinit, jahvatatud vürtsköömneid, meresoola, oliiviõli ja sidrunimahla, lisada brokoli, spinat ja vast poole sidruni riivitud koor ning suristada kõik kokku mõnusalt siidiseks hummuseks.

See hummus on kuue erineva hummuse seas fotol keskel, rohelist värvi :)



Kui valmistad hummuse kannmikseriga, siis aseta kõige alla vedelik, et see korralikult tööle hakkaks, ning veendu enne oma aparaadi võimsuses ja töökindluses. NB! Mul on Electrolux Masterpiece kollektsiooni kannmikser (ESB9300), mis saab ilusti hummuse valmistamisega hakkama. Masterpiece kannmikseri puhul aga väärib tähelepanu, et seda on ülimalt lihtne puhastada - pane lihtsalt vesi sisse, vajuta “Boost” nuppu ja pärast kalla vesi välja. Hiljem piisab lihtsalt kergelt pesemisest või nõudepesumasinasse panekust, aga ei ole vaja endal hakata nuustikuga terade vahelt midagi välja nühkima vms. Tõeliselt mugav!

Kannmikserit kasutades võid soovi korral tahiini asemel ainult seesamiseemneid lisada (u 3 sl), kuid lisa sel juhul kindlasti ka vähemalt 2 sl õli. 

250 g keedetud kikerherneid või 1 purk konservkikerherneid
4-5 röstitud küüslauguküünt või sama palju musta küüslaugu küüsi
40 g lehtkapsast
poole sidruni värskelt pressitud mahl
2 sl seesamiseemnepastat ehk tahiinit 
0,5-1 tl soola (maitse järgi)
0,5-1 tl jahvatatud vürtspipart 
0,5-1 tl jahvatatud paprikapulbrit 
oliiviõli 
soovi korral lisa värskelt jahvatatud musta pipart

Aseta 130 g kikerherned külma vette ja lase vähemalt 12 h seista. Kurna ja keeda pehmeks (aega kulub 35-45 minutit). Nõruta ja lase jahtuda. 

Eemalda lehtkapsalt varred ja haki peeneks. Kui kasutad värsket küüslauku, siis keera küüslauguküüned foolimisse ja küpseta ahjus 200 kraadi juures pehmeks (kulub u 20 minutit). Lase jahtuda ja eemalda koor. Musta küüslaugu saad võtta otse pakist. 

Aseta küüslauguküüned koos vähemalt 1 dl vee, kikerherne keeduvee või konservvedliku ja kõigi ülejäänud komponentidega köögikombaini või kannmikserisse ning töötle ühtlaseks püreeks. Vajadusel lisa vett või oliiviõli. Kui soovid, jäta lehtkapsast väikesed tükid hummuse sisse, aga võid ka täiesti ühtlaseks massiks püreestada. 

Tõsta hummus serveerimisnõusse, nirista peale oliiviõli. Puista soovi korral ka mõned keedetud kikerherned ja meelepärast maitseainet. Serveeri koos meelepäraste aedviljade, krõpsude, näki- või pitaleibadega, määri kas niisama võileivale või wrap’ile või paku mõne roa juurde. Hoia hummust külmkapis õhukindlalt suletud anumas või tõmba kausile toidukile tihedalt peale. 

neljapäev, 21. september 2017

Kartuli-kaerapõhjal kukeseenepirukas ja lehtkapsa krõpsud


Pildil olev pirukas valmis küll kuu aega tagasi, aga õnneks on metsades veel praegugi ohtralt seeni ja siia sobivad ka muud peale kukeseente. Suvel kasutasin päris sageli kartuleid pirukate põhjas, sest ahjus aurutatud värsketest varajastest kartulitest jätkus alati nii küpsetiste jaoks kui ka krõbedateks ahjukartuliteks. Õnneks lehtkapsas on aga eriti hea just sügisel - võiks vist isegi öelda, et selle õige hooaeg alles algab - , sest madala temperatuuriga muutub tärklis lehtedes suhkruks ja lehtkapsa maitse paraneb oluliselt.

Toitainerikast lehtkapsast on õnneks juba päris paljudes poodides müügil ja turulgi vahel saada, sageli teatakse seda taime aga inglisekeelse nimetusega “kale”. Kuigi keegi lehtkapsast inglise keeles (ja korrektselt hääldades) kutsub, pole hullu, aga kui öelda eesti keeles “kale”, siis see on ikka väga kole. Ilmselgelt ei oska inimene sel juhul korralikult ei eesti ega inglise keelt. “Kale” on eesti keeles vaste sellistele sõnadele nagu kalk, kalgesüdametutundetujäinekülm külm pilk • inimese kohtakivist (kivise) südamegakõva (kivikõva) südamegakalgi südamegakalk kui kivikivine ülekkivikalkkõvasüdamelinerüve kalk ja rüve meesvt ka julm

Kuidas nii head ja kasulikku asja nagu lehtkapsas saab nimetada kaleks, sellest ei saa ma kuidagi aru:)

Kui on soov kas piruka juurde või niisama valmistada lehtkapsast krõpse, siis see on ülilihtne! Kuna varred on puised ja vajavad pikemat küpsemisaega, siis rebi lehed varte küljest lahti ja haki või rebi neid väiksemateks tükkideks, laota ühe kihina küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, raputa peale soola ja pihusta või nirista meelepärast õli. Küpseta ahjus 180 kraadi juures 7-10 minutit kuni lehed hakkavad tumedamaks ja krõbedaks muutuma, kuid ei ole veel pruunistunud. Pruunistamine muudab lehtkapsa mõrudaks, seega ära kindlasti kauem küpseta, sest jahtudes muutuvad krõpsud niigi veelgi krõbedamaks. Lase jahtuda ja naudi meelepäraste lisanditega. Mina krõbistan neid reeglina niisama :)


Lehtkapsa varred on liialt kõvad, seetõttu need krõpsude jaoks ei sobi. Ülejäänud varsi aga ära siiski ära viska, vaid haki u 1 cm tükkideks ja prae madalal kuumusel või sees pehmeks, kuid ära pruunista.  Võis pehmeks praetud varred võid soovi korral pirukale lisada. Võid varsi ka pehmeks keeta, samuti kasutada püreesuppides ja hautistes. 

Põhi:
100 g sõelutud toortatra- või nisujahu
50 g kaerajahu
80 g külma võid
u 100 g keedetud kartulit (2 väikest kartulit)
0,5 tl soola
värskelt jahvatatud musta pipart
0,5 tl kuivatatud või 1 tl värsket hakitud tüümiani või punet
2 sl külma vett (vajadusel)

Tükelda või ja kartulid, aseta kõik asjad (va vesi) köögikombaini ja töötle ühtlaseks tainaks. Vajadusel lisa vett. Köögikombaini asemel saab taina teha ka käsitsi. Selleks sega kuivained omavahel, lisa kahvliga purustatud kartulid ja tükeldatud või ning töötle kas noaga hakkides või sõrmedega ühtlaseks tainaks.

Tee tainast pall, keera kilesse, vajuta lapikuks ning aseta pooleks tunniks külmkappi tahenema. Seejärel suru  tainas 24 cm läbimõõduga ümmarguse lahtikäiva vormi põhja ja u 1,5 cm kõrguselt ääretele. Vorm võiks olla eelnevalt võiga määritud ja jahuga ülepuistatud, põhja võid asetada ka küpsetuspaberi.


Täidis:
1 väiksem sibul 
1 küüslauguküüs
200-300 g kukeseeni
soola, värskelt jahvatatud musta pipart
peotäis lehtkapsa varsi (soovi korral)
3 muna
100 g (pool pakki) meelepärast sulatatud juustu (nt Merevaiku või Violat)
100 g kodujuustu
1 dl (vahu)koort või täispiima
serveerimiseks lehtkapsa krõpse 

Haki sibul ja küüslauk peeneks. Prae sibulat pannil madalal kuumusel klaasjaks (kulub u 8 minutit), lisa tükeldatud küüslauguküüs ja prae veel minut. Lisa puhastatud kukeseened (suuremad lõika väiksemateks tükkideks) ja prae, kuni vedelik on aurustunud. Lisa veel võid, maitsesta soola ja pipraga ning kuumuta veel mõni minut. Kui soovid, lisa ka tükeldatud ja võis pehmeks praetud lehtkapsavarred.

Klopi munad kergelt lahti ning sega läbi sulatatud juustu, kodujuustu ja piimaga. Maitsesta pipraga, vajadusel lisa pisut soola. 

Laota praetud kukeseened ja lehtkapsa varred pirukapõhjale, vala peale juustu-munasegu ning küpseta ahjus 190 kraadi juures u 30 minutit kuni täidis on tahenenud ja hakkab pealt kuldseks muutuma. Lase pirukal enne lahti lõikamist vormis u 20 minutit taheneda, seejärel puista peale ja paku kõrvale lehtkapsa krõpse ja naudi. 



Retsept ilmus laupäeval LP-s koos teiste lehtkapsaretseptidega.

reede, 15. september 2017

Krõbedad küpsekartulid



Suvest on saanud märkamatult sügis, aga õnneks on küpsetatud kartulid toit universaalsed ehk sobibvad igaks aastajaks ja igaks elujuhtumiks;-) Suvisel ajal, kui värsked kartulid on eriliselt maitseküllased ja vitamiinirikkad, tasub neid aga alati muudele süsivesikuallikatele (makaronid, riis) eelistada. Varajasi väikeseid mugulaid ei ole vaja isegi koorida - piisab vaid puhtaks harjamisest, kuid praeguseks hakkab koor juba tugevamaks muutuma. Mina siiski ei ole veel kartuleid koorima hakanud, vaid hõõrun kartulid enne aurutamist harjaga puhtaks.

Kui eelmisel õhtul suurem kogus valmis keeta või aurutada, siis saab ülejäägist järgmisel päeval lisaks praadimisele jm võimalustele (nt pirukasse või ahjurooga lisamine) teha ka nn kauboikartuleid. Koorida ei ole kartuleid sel juhul vaja, ürdid annavad maitsekust ja õli krõbedust. Mina kasutan kartulite küpsetamisel pihustiga oliiviõli pudelit, kuid väga hästi sobib ka näiteks kodumaine rapsiõli. 

Ahjus krõbedaks küpsetatud kartuleid saab süüa niisama snäkina koos dipikastmega, samuti pakkuda (grillitud) liha- ja muude toitude lisandiks. Minu arvates on need igati head nii soojalt kui ka jahtunult.


Jätkub kuuele; aega kulub 1 h

u kilo keedetud või aurutatud kartuleid
meelepärast õli
soola
värskeid või kuivatatud ürte - tüümianit, punet või rosmariini

Lõika kartulid sektoriteks või muul endale meelepärasel moel tükkideks ja laota ühe kihina küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Nirista kartulitele õli ja sega läbi nii, et need oleks ühtlaselt õliga kaetud; võid kasutada ka pihustiga õlipudelit. Maitsesta soolaga ja puista kartulite peale meelepäraseid kuivatatud ürte; kui kasutad värskeid ürte, siis laota nende oksad kartulite vahele.

Küpseta kartuleid ahjus 220 kraadi juures u 45 minutit kuni kartulid on pruunistunud. Sega kartuleid korra või kaks küpsetamise ajal, kui soovid, et need oleks ühtlaselt pruunistunud.

kolmapäev, 13. september 2017

Šokolaadi-marmorkook marjakattega (eriti lihtne!)


Väheste koostisosadega lihtne kook on jõukohane valmistada lastelgi, sest koostisosi on vähe ja tegevuskäik eeldab vaid pisut vahustamist, sulatamist ja segamist. Olen seda kooki teinud juba mitmeid kordi erinevate šokolaadidega alates tavalisest tumedast (ülemisel fotol) lõpetades erinevate maitsetega piimašokolaadidega (nt amaretto ja kirsi ning kohvi ja mandli - järgmisel pildil). Kõigiga neist on välja tulnud suus sulav maius, kuid väliselt on tumeda šokolaadiga kook minu arvates pisut efektsem tänu kontrastsele välimusele.

Marjadest vali need, mida parasjagu sügavkülmast võtta, turul või poes saada või mille järele lihtsalt isu on:) Külmutatud marjad sulata ja nõruta enne, välja valgunud vedelikku saad kasutada koogikatte tegemiseks (nagu siin tegin). Aga alati võid puistata peale ka lihtsalt šokoolaadilaaste või hakitud šokolaadi.

Kui kook ei pea olema gluteenivaba või on soov veelgi lihtsamalt läbi ajada, siis võid põhja valmistada ka küpsistest. Selleks purusta 1 pakk (180 g ) meelepäraseid (nt šokolaadi või vanilli) küpsiseid köögikombainis, sega 70 g sulatatud võiga ühtlaseks massiks ja pressi koogivormi põhja.


Kui aga kasutad pähkleid, siis soovitan võtta eelnevalt röstitud ja kooritud variandi. Selliseid sarapuupähkleid müüakse poes, aga saab ka väga lihtsalt ise teha. Koorimata pähklid ei hakka kokku,  vaid jäävad pigem puruks, mistõttu põhi jääb pudisev, kuid samas P nt leiab, et selline tükiline põhi on palju maitsvam ja mõnusam ...:) Seega soovitan proovida erinevaid variante ja valida just endale meelepärane välja nii põhja, täideses kasutatava šokolaadi kui ka marjade osas ;-) 

Kook ilmus 1. septembri puhul ka D-kokaraamatus.


Põhi:
100 g (röstitud ja kooritud) metspähkleid
20 g kookoshelbeid
1 sl kookosõli
1 sl muscovado siirupit (soovi korral)

Aseta kõik asjad köögikombaini ja töötle ühtlaseks kleepuvaks massiks. Pressi 20 cm läbimõõduga lahtikäiva vormi põhja, mis on eelnevalt kaetud küpsetuspaberiga ja mille ääred on kergelt õlitatud või samuti küpsetuspaberiga kaetud. Aseta 30 minutiks külmkappi tahenema. 

Täidis:
300 g tumedat või piimašokolaadi (võib olla nt amaretto-, kirsi-, vaarika- vm maitseline)
200 ml (1 pakk) vahukoort
300 g toasooja toorjuustu

Tükelda šokolaad ja sulata kas madalal kuumusel paksupõhjalises potis või vesivannil ühtlaseks massiks. Lase pisut jahtuda.

Vahusta vahukoor tugevaks vahuks, samuti vahusta toorjuust. Sega vahukoor spaatlit kasutades õrnalt juustu hulka. Lisa sulatatud šokolaad ja sega kergelt läbi nii, et täidis jääb siiru-viiruline.

Vala täidis koogipõhjale ja lase külmkapis vähemalt 6 h taheneda (veel parem üleöö). Kaunista kook kas šokolaadilaastude või marjadega, soovi korral tee peale tarretisekate nagu maasikatega koogil.


Kate:
200-300 g marju (vaarikaid, maasikaid, mustikaid vm)
1 dl tarretisesuhkrut

Laota marjad koogile. Vala kastrulisse 2 dl vett ja lisa pidevalt segades vähehaaval tarretisesuhkur. Keeda, kuni vedelik selgineb, lase pisut jahtuda ja tõsta supilusikaga või nirista otse potist kõigepealt marjadele õhuke kiht, seejärel paksem kiht. Aseta kook veel korraks külmkappi, et ka kate taheneks. 


esmaspäev, 11. september 2017

Lihtne kohupiimakook mustikatega



Mõnus klassikaline kohupiimakook õhukesel krõbedal muretaina põhjal, mille lisandiks sobivad erinevad marjad ja keedised alates pohladest, rosinatest ja maasikakastmest lõpetades karamelliste õunte või küpsetatud rabarberiga.

Küpsetasin seekord kaks kooki - ühe puhul tegin muretaina nö klassikaliselt eelküpsetades (kirjeldus allpool esimeses punktis nippide juures) ja teisel korral oma vana hea kiirversiooni, mis retseptiski kirjas ehk asetasin vormi tainaga sügavkülma. Ausalt öeldes ei olnud mitte mingisugust vahet, niiet elagu optimeerimine! :)

Retsept valmis koostöös Electroluxiga ja ilmus ka portaalis Lisa elule maitset. Seal on ilusti näha ka fotod igast etapist, niiet selle koogi valmistamine peaks veelgi kergem olema :)

Nagu alati, ei ole vaja koogi sisse tingimata mustikaid panna, vaid seda, mida parasjagu kodus on, poest või turult saada õnnestub. Kui kasutad sügavkülmutatud marju, siis soovitan need enne sulatada ja nõrutada. Kompotikirsid nõruta samuti. Marjade asemel võid koogi sisse lisada tükeldatud õuna või rabarberit. Kui kasutad hetkel hooajalisi pohli või jõhvikaid, siis lisa täidisesse vähemalt 1 sl suhkrut juurde, et kook liiga vähe magus ei jääks. Kook on ju ikkagi magustoit;-)

Lisan siia eraldi veel mõne nipi, millega võiks arvestada, et perfektset küpsetist saada:) Head küpsetamist!

NIPID:
*Kui muretaina valmistamiseks oleks vaja seda eelküpsetada raskusega ja enne ka külmas hoida, siis  retseptis on kirjas nö kiirversioon, mille puhul tainas vaid 10 minutit sügavkülmas taheneb. Kui soovid korralikult eelküpsetatud põhja, siis hoia vormi koos tainaga u 20 minutit külmkapis, torka tihedalt kahvliga läbi, aseta sellele foolium või küpsetuspaber, millele omakorda keetmata riis, herned või oad ning küpseta ahjus 220 kraadi juures. Eemalda raskus ja küpseta veel 5 minutit kuni põhi on kuldne, kuiv ja krõbe. Seejärel alles aseta peale marjad ja kohupiimakreem ning küpseta 180 kraadi juures kook valmis. 
* Vorm määri korralikult võiga, puista üle jahuga ja aseta külmkappi seniks, kuni tainast teed. Nii saab või vormi küljes taheneda ja kooki on hõlpsam eemaldada, sest see ei jää vormi külge kinni.


* Ahi peab olema alati eelsoojendatud, eriti oluline on see muretaina küpsetamise puhul, seetõttu aseta vorm ahju alles siis, kui ahi on saavutanud retseptis ettenähtud temperatuuri. Electroluxi auruahi (Electrolux CombiSteam Pro EOB9956XAX), mis mul kodus on, soojeneb hästi kiiresti ja annab alati piiksumisega märku, kui ahjus on õige temperatuur.
* Põhja sisse võid maitseks panna ka pisut jahvatatud kaneeli, kardemoni või ingverit.
* Valisin seekord koogi jaoks pikliku 12X38 cm vormi, aga hästi sobib ka 23-24 cm läbimõõduga lahtikäiv ümmargune koogivorm. Ümmarguse vormi puhul võib kohupiimatäidist rohkem olla - soovitan lisada 100 g hapukoort ja vajadusel ka suhkrut. Ka marju võid vabalt panna 100 asemel 200 g, kuid lisa siis kohupiimasegu hulka ka 1 tl maisitärklist.
* Soovitan koogile pärast ahjust väljavõtmist määrida peale õhukese kihi hapukoort, sest see aitab kohupiimakoogis niiskust hoida ja tagab, et täidis seistes kuivaks ei muutuks.
* Lase koogil vormis taheneda u 15 minutit, eemalda seejärel vormist ja jäta restile jahtuma. Nii saab õhk põhja alt läbi käia ja see jääb krõbedaks, mitte ei vetti vormis seistes tekkiva kondensvedeliku tõttu ära. 


Põhi:
150 g nisujahu
2 sl suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
näpuotsatäis soola
80 g külma võid
1 külm muna

Aseta sõelutud jahu koos soola ja suhkruga köögikombaini, sega läbi. Lisa tükeldatud külm või ja töötle purutainaks; seejärel lisa muna ja töötle ühtlaseks. Köögikombaini asemel võid taina teha ka noaga hakkides ja lusikaga segades või oma käsi kasutades. Tõsta tainas jahusele pinnale, vormi sellest pall, suru lapikuks, keera kilesse ja hoia u 30 minutit külmkapis. 

Seejärel suru tainas võiga määritud ja jahuga ülepuistatud vormi põhja ja äärtele ning aseta 10ks minutiks sügavkülma. Seejärel torka tainas kahvliga tihedalt läbi ja küpseta ahjus 200 kraadi juures 10 minutit kuni see on kuiv. Võta vorm ahjust ja alanda ahju kuumus 180 kraadini. 

Täidis:
2 suurt muna
2 sl suhkrut
1 sl vanillisuhkrut
300 g vanillimaitselist kohupiimapastat
100 g hapukoort
u 100 g marju, nt mustikaid, vaarikaid, sõstraid, kivideta kirsse, pohli
u 2 sl hapukoort koogile peale määrimiseks

Klopi munad suhkrutega kergelt lahti, lisa kohupiimapasta ja hapukoor ning sega ühtlaseks. 

Puista eelküpsetatud põhjale marjad, seejärel vala täidis vormi ja küpseta 180 kraadi juures 30-40 minutit kuni koogi ääred on hakanud pruunistuma ja kohupiimakreem peaaegu täielikult tahenenud. Võta kook ahjust, laota ühtlaselt peale õhukene kiht hapukoort, lase u 15 minutit taheneda, eemalda vormist ja jäta restile jahtuma.

Puista enne söömist koogile peale veel marju; soovi korral serveeri koos mustikakisselliga.


Mustikakissell:
200 g mustikaid
60 g suhkrut
1 sl mustika- vm marjalikööri (soovi korral)
1 sl maisitärklist

Aseta mustikad, suhkur ja alkohol koos 1 dl veega kastrulisse. Kuumuta madalal kuumusel segades, kuni suhkur lahustub, seejärel lase mõned minutid madalal kuumusel podiseda ehk õrnalt keeda. Lisa maisitärklis, sega läbi ja keeda veel paar minutit kuni segu pisut pakseneb. Vala segu kaussi, lase jahtuda ja serveeri koogi kõrvale. 

neljapäev, 7. september 2017

Time to Wine & Champagne ;-)


“Too much of anything is bad, but too much Champagne is just right,” 
F. Scott Fitzgerald.

Kõigepealt alustaksin sellest, et alkoholi puhul kehtib minu jaoks põhimõte, et juua pigem harvem ja vähem, aga alati ja ainult midagi väga head! Seda enam meeldib mulle, et lugesin just alkoinfo.ee lehelt, kus kirjas olev teave tasub absoluutselt igal alkoholi tarvitaval inimesel endale selgeks teha, et "Joo ainult kvaliteetset ja kallist alkoholi ning purjusolemise asemel naudi hoopis maitset!" Enam paremini ei saakski öelda! Ise neid soovitusi kirjutades oleksin küll sõna “kallis” lisamata jätnud, aga kui juba teadlaste ja arstidega koostöös välja töötatud lehel selline asi kirjas, siis tuleb seda järgida ;-) Ja peab ütlema, et kuigi alati ei pruugi hea asi olla väga kallis, siis šampanja puhul on hind reeglina selle kvaliteediga korrelatsioonis, sest eriliselt head asja ikka odavalt ei saa ;-)

Aga ükskõik kui maitsev ja kvaliteetne šampanja ei oleks, tuleb arvestada, et korraga suures koguses ega iga päev seda juua ei tasuks, kui Sa just inglise kuninganna ei ole;-) Sest alkohol võib sel juhul kahjustada Sinu tervist! Arstid ütlevad, et ka mõõduka joomise puhul võiks 3-4 päeva nädalas olla täiesti alkovabad.

Kirjutasin mõõdukast ja targast alkoholitarbimisest eelmise nädala Laupäevaleht LP-s (saadaval poodides kuni selle reede õhtuni), kus lisaks nõuannetele on neli alkoholita kokteili retsepti, mida koduski lihtne järele teha ning mis on heaks asenduseks kangemat kraami sisaldavatele kokteilidele. Kui mõõdukalt ja targalt tarbida ainult kvaliteetset jooki, siis ei pea september sugugi olema alkoholivaba ;-)

Ja sellepärast kirjutangi uuest eriliselt toredast kohast Time To Wine Bar & Shop, kus saab eriti häid asju ka pokaali kaupa!



Kuigi ma Time To Wine’ist peaaegu igapäevaselt olen mööda käinud, siis tegelikult sattusin sinna tänu Embassy of Champagne’le, kes mul seda kohta soovitas külastada. Ja olen ülirõõmus selle üle - aitäh! Kuigi ma head veini (viimastel aastatel eriti just šampanjat) armastan, siis ei ole ma juba aastaid poest veini ostnud ja väikestest veinipoodidest ka tavaliselt eriti välja ei tee, sest reeglina on hinnad kallid, valik kesine ja oma maitsele meelepäraste asjade ostmiseks on mul niikuinii omad kanalid, tutvused jne. Üks mu praeguse töö ehk foodwriter’iks olemise eeliseid ongi see, et aastate jooksul on välja kujunenud oma maitse (kõik need veinireisid, koolitused, degusteerimised ja õhtusöögid) ning õnneks ka nö võrgustik (tuttavad sommeljeed, maaletoojad jne), kelle kaudu endale meelepäraseid jooke hankida, niiet supermarketite veiniriiulitest saan rahulikult mööda jalutada. Seda enam, et enamik neist jookidest, mida koju ostan, on nn HoReCa tooted ehk pakutavad vaid hotellides, restodes jm toitlustusüritustel.

Time to Wine (TW) on aga selles mõttes eriline, et sealt ma reaalselt plaanin paljusid põnevaid veine ja šampanjasid osta, sest hinnad on ülimalt mõistlikud, valikus on asju, mida jaemüügist ehk poodidest muidu ei saa, ning lisaks saab sealt ka suurepärast nõu. Nimelt on kohapeal igapäevaselt olemas omanikust veiniekspert/sommeljee, kes armastab väga seda, mida teeb, mis tähendab, et ta teeb seda ülihästi. Mulle seal igal juhul väga meeldis, lähen kindlasti tagasi nii veini jooma kui ka sisseoste tegema ning soovitan ka teistele :)

Üks HoReCa veinidest, mis TW-s olemas, on Mascota veinimaja täidlane Bordeaux' blend Unanime, mille puhul alati, kui seda pakun või kellelegi viin, küsitakse, kust kohast seda osta saab. Olen juba mitmele andnud soovituse Time to Wine’i minna, sest seal on pmst maaletooja endaga sama hind ja transpordikulu ju ei lisandu;-) Kuigi hetkel ei tasu kohe poodi tormata, sest sain just teisipäeval ühelt tuttavalt, kellel soovitasin seda sinna poodi ostma minna, sõnumi, et ta ostis viimase pudeli ära:) Samas mainis ta, et järgmiseks nädalaks lubati uut partiid, niiet siis tasub juba kiirustada ;-)

Time to Wine  on nimelt pood ja veinibaar ühe katuse all, mis tähendab, et seal saab veini juua nii klaasi- kui ka pudelikaupa, samuti kaasa osta.


Aga tegelikult ei tahtnud ma mitte ainult teavitada uuest toredat kodukandi kohast, kuhu järjekordselt jõuan kodust viis minutit jalutades, vaid sellest, et Time To Wine Bar & Shop on esimene koht Eestis, kus saab klaasikaupa selliseid unikaalseid šampanjasid nagu Krug Grande Cuvee, Dom Perignon 2006 (P1) ja Dom Perignon 1998 (P2).



Kusjuures nagu menüüst näha, siis hinnad on nende eksklusiivsete jookide (ja ka teiste šampanjade, eriti muidugi Ruinart rose) kohta väga mõistlikud.


P2 pokaal (49.-) on ilmselt mu senise elu kalleim (vähemalt, mis ma ise olen ostnud), aga see on kindlasti seda väärt. Juba see, et sellist šampanjat üldse saab klaasiga, väärib tähistamist;-)

Dom Perignon’i P2 teeb unikaalseks selle intensiivne maitse ja kreemjas tekstuur, mis on saavutatud u 16-aastase tööga alates viinamarjade korjamisest kuni lõplikku pudelisse villimiseni. Kuna see šampanja sisaldab vaid Chardonnay ja Pinot Noir’i viinamarju, siis saab seda pikemalt säilitada, samas annavad need kaks eriliselt mõnusa ühtlasi nii värske kui ka küpse maitse. Mina eelistangi kas 100% Chardonnay’st ehk blanc de blancs või 100% Pinot Noir’ist ehk blanc de noirs valmistatud šampanjasid või neist kahest sordist segatuid. Kuigi mõni veinimaja kasutab vaid Meunier’i (NB! mitte enam Pinot Meunier, nagu seda mitu aastat tagasi veel nimetati) ja teeb täitsa toredaid jooke, siis minu lemmikute hulka kuuluvad siiski need šampanjad, kus seda viinamarja üldse sees ei ole. Lisaks on Meunier lühema säilivusajaga, niiet sellistes pikalt valminud aastakäigušampanjades seda kasutada väga hästi ei saakski.

Kui P1 antakse välja 7-8 aastat pärast sama aastakäigu nö tavalise vintage’i väljastamist, siis P2 lastakse küpseda kokku 12-15 aastat. Sellele lsiandub veel kaks aastat puhkamist keldris pärast sette eemaldamist (ingl k disgorgement’, pr k degorgement). Tegelikult on olemas ka kolmas väljalaske “aken” ehk pärast u 30 aastat, kui šampanja on saanud rohkem kui 20 aastat pudelis settel fermenteeruda, valmib P3. “P” on lühend sõnast “plenitude”, mis on Dom Perignon‘i šampanjamaja tähistus aastakäigu šampanja uuele väljalaskele. Nö “tavaline” (lihtsalt pean siis kasutama jutumärke, sest DP šampanja kohta seda sõna kasutada tundub pisut kohatu) DP vintage 1998 toodi turule 2005, P2 aga  saanud 12 aastat kauem settel küpseda ja maitselt veelgi rikkalikumaks muutuda ning seetõttu on see ka eraldi tähistatud ja loomulikult ka hinnastatud. Pudelis settel küpsemine ehk teine kääritamine ongi šampanja puhul ilmselt kõige olulisem protsess (ing keeles öeldakse sageli selle kohta “the essence of champagne”), sest siit saabki jook oma iseloomu ja erilise maitse.



Nii Dom Perignon’ist kui ka Krug'ist kirjutasin juba siin, samuti šampanja valmistamisest ja eripärast, ning seal olevat ei hakka üle kordama,  kuid ei saa jätta mainimata, et nagu ikka, on joogi kvaliteedis ja hinna kujunemises oluline osa paljudel väikestel pisiasjadel. 1843. a asutatud Krugi šampanjamajas tehakse paljusid asju ülejäänud Champagne üldisest praktikast teistmoodi. Kuna joogi valmistamiseks tulevad viinamarjad paljudest erinevatest istandustest, siis iga põllulapi omapära ja iseloomu austamiseks hoitakse seda eritellimusel valminud 205-liitristes tammevaatides (valmistatud 200-aasta vanustest puudest), mida töödeldakse ja niisutatakse suvi läbi veega, et neid sügiseseks saagikoristuse ajaks ette valmistada. Samuti “keeramis”-protsess (pr keeles remuage, ingl k riddling), mille eesmärgiks on tuua pärast teist kääritamist sete šampanjapudeli kaela enne selle külmutamist ja eemaldamist, võtab enamikes šampanjamajades aega 4-5 päeva, kuid Krugis neli pikka kuud, sest seda tehakse käsitsi. Krug on unikaalne ka selle poolest, et ta omab protsentuaalselt suuremat osa viinamarjaistandustest, kui enmaik teisi šampanjamaju, ning ülejäänud marjad tulevad usaldusväärsetelt kasvatajatelt pikaajaliste lepingute alusel.



Igal Krugi pudelil on oma identifitseerimisnumber, mille järgi saab mobiilirakenduse kaudu teada pudelis oleva joogi täpse kujunemise alates viinamarjade korjamisest, lõpetades viimaste ekspertidepoolsete reitingutega, samuti soovitused toiduga sobitamiseks.





Klaasiga veinide valiku kohta julgen öelda, et see on mitte ainult pealinna, vaid kogu Eesti parim! Tänu sellele järgmisel pildil olevale Wine Dispensing System kapile säilivad veini parimad maitseomadused. Igaüks saab ise valida meelepärase veini, sobiva koguse ja lihtsalt nuppu vajutada :)



Iga veini puhul saab valida kolme erineva koguse vahel ja nagu näha, on hinnad sellised, mille kohta mõned kasutavad sõna “demokraatlikud”, aga mina ütlen otse, et odavad:) Polegi ju nagu eriti mõtet sel juhul kodus juua?!? :)


Eriti viimasel ajal, kui on popp rääkida vastutustundlikust alkoholi tarbimisest, on mulle arusaamatu, miks nii paljud kohad alkohoolsete jookide kõrvale vett ei paku või siis küsivad selle eest palju raha. See on esimene koht, kus nii meile kui ka kõrvallaudadesse nägin omanikku ISE vett pakkumas ning karahvini koos klaasidega lauda toomas. See, et keegi ise (ja veel tasuta) vett pakub, mitte silmi ei pöörita, ei ole kahjuks veel Eesti söögi- j joogikohtades tavapärane praktika. 

Veinide kõrvale saab tellida suupistevaliku või endale meelepärast toitu ükskõik kust kohast. Kuna meie õhtu venis ootamatult pikaks, siis käisime vahepeal kõrval asuvas putkas  - mina võtsin endale friikad kimchi’ga, P aga ampsas burgerit. Pärast ostsime veel ka Time To Wine’is pakutava juustuvaliku (10 eurot), mis sisaldab teiste asjade hulgas ühte väga head, auhinna saanud pecorino juustu. 

esmaspäev, 4. september 2017

Kukeseene-juustukaste praetud suvikõrvitsaõitega


Pildil oleva toidu valmistasin tegelikult juba mitu nädalat tagasi, aga et retsept ilmus ka Laupäevaleht LP-s, siis on selle blogisse lisamine viibinud. Olen seda rooga erinevates variatsioonides teinud väga palju kordi ja pruun riis on viimasel ajal üha sagedamini lisandiks, sest väikestest maitseküllastest ja vitamiinirikastest kartulitest on isu juba juunis-juulis täis söödud. Kuigi ka augustis tulid kartulid ikka aeg-ajalt minuga turult kaasa või sain neid talunikelt, siis ikkagi pole augustikuine kartul enam see, mis esimesed varajased mugulad.

See lihtne suvine kukeseenekaste sobib ka keedetud makaronide hulka segamiseks, samuti nautimiseks röstsaial bruschetta-stiilisSeente puhul on oluline meeles pidada, et neid tuleb maitsestada alles pärast praadimist, sest kuna seened kaotavad palju vedelikku, siis võib varem soola peale pannes need üle soolata. 

Juhul, kui veel õnnestub hankida ka mõned suvikõrvitsaõied (mina korjasin enda omad koduaiast), siis puhasta need korralikult ka seestpoolt, keeruta kahvli abil lahtiklopitud munas (munale lisa eelnevalt soola ja pipart) ning prae õli ja või segus pannil mõlemalt poolt kuldpruuniks. Tõsta taldrikule ja naudi kasvõi niisama suupistena:)


Vaja läheb:
u 150 g pruuni riisi, toortatart või kinoad
1 väiksem sibul
1 küüslauguküüs
u 500 g kukeseeni
1 väiksem suvikõrvits
200 g (1 pakk) sulatatud juustu
soola, pipart
õli, võid
värsket tilli

Keeda riis, tatar või kinoa soolaga maistestatud vees vastavalt pakendi juhistele ning vajadusel nõruta.

Haki sibul ja küüslauk peeneks. Prae hakitud sibulat keskmisest pisut madalamal kuumusel õli ja või sees kuni see on klaasjas (kulub u 8 minutit), lisa küüslauk ja prae veel minut. Lisa puhastatud seened (suuremad võid väiksemaks hakkida) ja prae neid, kuni seentest eraldunud vedelik on ära keenud. 

Lõika suvikõrvits väiksemateks viiludeks või tükkideks ning lisa seentele. Lisa ka võid, maitsesta soola ja pipraga ning prae veel mõned miutid aeg-ajalt segades kuni suvikõrvits on läbi küpsenud (võib jääda krõmps). Lisa hulka pakk sulatatud juustu ja kuumuta segades pisut, et tekiks ühtlane kaste. 

Serveeri kohe koos riisi, tatra või kinoaga, haki peale värsket tilli ja paku kõrvale praetud suvikõrvitsaõisi, kui neid veel saada õnnestub.