kolmapäev, 29. märts 2017

Suitsulõhekreemiga rukkileivakesed ja muljed Brüsselist


Tervitan kõiki soojast, ligi 20 kraadise temperatuuriga Brüsselist, kus õitsevad nartsissid ja tulbid, kirsid aedades ja tänavate ääres ning nüüd juba kolmandat päeva lõpuks ka imelised magnooliad! Igapäevaselt ei väsi ikka imestamast, kui ilus ümberringi on, kuigi olen juba nädalakese saanud siin olla. Aga lisaks õiterohkusele ja varasele kevadele on Brüssel muidu ka hästi armas ja tore koht, kus ilus vanalinn ja palju muid ägedaid mitte-turistikaid piirkondi, palju häid söögikohti ja nunnusid (väli)kohvikuid, väikeseid ja suuremaid toidupoode, suur valik veini ja šampanjat, mõnusad väliterrassid, imehead värsked merekarbid jne jne. Igav siin juba ei hakka ;-) Ja peab mainima, et nälga ega janusse ka ei jää :D

Olen ise Brüsselis oma töö tõttu hästi palju käinud ja isegi korra suisa kuu aega siin elanud, niiet ma ei saa kunagi aru kriitikast selle linna suhtes, justkui oleks see ainult üks eurokvartal. Selline kohake Brüsselis tõesti on ja seal on ka tõesti koledad suured majad, aga Belgia pealinnas on uskumatult palju ägedaid piirkondi, ilusaid parke ja korralikke muuseume. Lisaks on siit tore teha väljasõite lähedal asuvatesse lahedatesse linnadesse (Gent, Antwerpen, Brügge - nendest kolmest on minu lemmik Gent), samuti väiksematesse kohtadesse nagu Dinant (tuntud eelkõige saksofoni looja sünnipaigana) ja Namur, minna Ardennidesse matkama ning sõita naaberriikidesse. Seekord veetsime ühe päeva Hollandis, aga Lõuna-Saksamaa üliarmsad linnakesed (nt minu lemmikud Aachen, Monchau jt) on ka vaid lühikese autosõidu kaugusel.

Oma eelmisest Brüsselis-käigust kirjutasin ka blogis, mis oli ühtlasi esimene tööväline siin viibimine. Lisaks õitemerre sattumisele läks mul aga seekord ajastusega ka muidu eriti hästi - kohe esimesel õhtul sain juba tänu siinsetele sõpradele osa Brüsseli restoraninädalast, mis võimaldab soodsate hindadega heades (sh Michelini tärnidega) restodes õhtusööki nautimas käia (nt einestasime Le Mucha's).


See on üks ülimalt lihtne, aga jube hea kreem, mis sobib lisaks röstleivale või -saiale ka täidetud munade sisse, omleti vm toidu lisandiks. Kuigi suhteliselt rasvane, liigitub see minu jaoks siiski pigem tervislike asjade hulka :)

Selle suupiste jaoks kasutasin nõrutatud hapukoort, et kreem ei oleks liiga vesine. Hapukoorest võib üleliigse vee eemaldada ka sellel marliga kaetud sõelal seista lastes, kuid siis kulub aega mitu tundi (vahel lastakse parima tulemuse saamiseks ka üleöö seista); majapidamispaberit kasutades aga saab hakkama vähem kui poole tunniga. Ei ole vaja karta, et hapukoor majapidamispaberile kinni jääb - need paberid on nii läbi vettinud, et kuiv hapukoor tuleb sealt ilusti ilma kadudeta lahti.

Majapidamispaberiga hapukoore "kuivatamine" tundub inimestele sageli võõras ja tekitab nt koolitustel, kus olen seda õpetanud, alati elevust, aga see on tõesti äärmiselt praktiline, mugav ja kiire viis saada selliste suupistete jaoks sobivalt paks hapukoor. Soovitan proovida ;-) All retseptis on ka juhised, kuidas hapukoore nõrutamine täpselt käib.



Vaja läheb:
200 g hapukoort
150 g toasooja murulaugu, ürtide, küüslaugu vm meelepärase maitsega toorjuustu
100-150 g kuumsuitsulõhet
hakitud murulauku, tilli, rohelist sibulat
pipart, vajadusel soola
röstitud rukkileiba või meelepärast näkileiba või rukkileivakesi

Kõigepealt aseta lamedale taldrikule kahekordselt majapidamispaber, laota sellele hapukoor ja kata samuti kahekordse majapidamispaberiga. Lase u pool tundi seista, eemalda pealmine paberikiht, tõsta hapukoor kaussi ja viska ära ka alumine läbi ligunenud paber.

Kausis sega visplit kasutades hapukoor toorjuustuga ühtlaseks kreemiks, lisa hakitud lõhe ja murulauk vm maitseroheline, maitseained ning sega läbi. Tõsta segu kas lusika abil või pritskotti kasutades rukkileivakestele. Haki peale veel maitserohelist ja puista soovi korral kalamarja. Serveeri kohe.

reede, 24. märts 2017

Lemmik-trühvlid erilise konjakiga


Klassikalised trühvlid, milles tumeda šokolaadi kerge mõrkjus kohtub piimašokolaadi magususega, et sulada kokku üheks kreemjaks hõrguks maiuseks. Šokolaadi maitset võib soovi korral võimendada natukese vanilliekstrakti või Tonka oaga, aga ilma nendetagi on kommid suus sulavad. 

Allolev klassikaline trühvliretsept, mille mina enamasti kommide tegemisel aluseks võtan, on heaks baasiks erinevatele maitsetele ja täidistele alates pähklitest ja kuivatatud puuviljadest lõpetades mitmesuguste alkoholide (eriti head maitset annavad lisatud konjak või kooreliköör), kohvi, mee, martsipani ning maitseainetega (nt kaneel, kardemon, tšilli, ingver). Olen kõikvõimalikke variatsioone aastate jooksul teinud, eriline lemmik on aga tumeda šokolaadi (400 g) ja üle 60 %ilise mandlisisaldusega martsipani (200 g) kombinatsioon, mis on olemas ka mu selles raamatus. Enamik inimesi armastab siiski pisut magusmaid komme, seetõttu teen trühvleid enamasti tumeda ja piimašokolaadi segust, kui just lisandid ise juba väga magusad ei ole. 

Lisaks varieerimisvõimalusele erinevate maitsetega võimaldab mu trühvli baasretsept saada maiuse valmis ka ilma käte vahel vormimisega vaeva nägemata ehk kasutades silikonist kommivorme. Sel juhul lihtsalt tõsta sulanud šokolaadisegu kohe meelepärastesse silikonvormidesse ja aseta külmkappi tahenema. Trühvlid tulevad piisavalt kõvad ja katet ei olegi vaja teha. 


Seekord ma aga alkoholi kommide sisse ei pannudki, sest mõeldud olid need maiused nautimiseks suurepärase konjakiga Hennessy XO. Selle joogi erilisuse tõttu jätsingi trühvlitele lisamata kõikvõimalikud eelmainitud lisandid, vaid tegin maiused "igavalt" klassikalised, et šokolaadikommid oleksid nüansirikkale joogile pigem taustaks ja täienduseks, mitte ei hakkaks ise soleerima ega kvaliteetse konjaki puhast maitset rikkuma või üle trumpama.

Veeretasin trühvleid seekord hakitud pistaatsiapähklites ja "šokolaadimullas". Seda mõnusat mandlitega šokolaadipuru oli mul kodus nimelt mitu purgitäit, sest retsepti paika timmimine võttis pisut aega ;-) Lisaks trühvlitele võib "mulda" kasutada ka kookide kaunistamiseks, samuti erinevates (kihilistes) magustoitudes. 


Vaja läheb:
2 dl (1 pakk) vahukoort
pool Tonka uba või 1 tl vanilliekstrakti või - pastat (soovi korral)
200 g tumedat šokolaadi
200 g piimašokolaadi
katteks: naturaalset kakaopulbrit, hakitud pähkleid, kookoshelbeid või sulatatud šokolaadi 

Aseta vahukoor kastrulisse, lisa soovi korral peenelt riivitud Tonka uba või vanill ja kuumuta peaaegu keemiseni (ära keema lase). Haki šokolaad peeneks ja aseta kaussi. Vala kuumutatud vahukoor šokolaadile ning sega ühtlaseks tükkideta massiks. Lase segul jahtuda, kata toidukilega ja aseta külmkappi tahenema. 

Kui šokolaadisegu on piisavalt kõva, võta teelusika abil väikesed pallid ja vormi märgade sõrmede vahel (kasuta võimalusel õhukesi kummikindaid) ümmarguseks. Veereta palle kas naturaalses kakaopulbris, kookoshelvestes, šokolaadipurus või peeneks hakitud pähklites. Soovi korral sulata 300 g šokolaadi natukese õliga (u 1 sl), kasta trühvleid kahvlit kasutades selle sisse ja jäta majapidamispaberile tahenema. 

Kattega trühvlid aseta õhukindlalt suletavasse anumasse ja hoia külmas. Sellest kogusest saab u 40 trühvlit, sõltuvalt sellest, kui suured pallid teed.

Kui ei soovi vormimisega vaeva näha, võib vedela šokolaadisegu tõsta kohe silikonvormidesse ja asetada külmkappi tahenema. Sel juhul ei ole vaja katet peale teha.


Retsept valmis koostöös Hennessy'ga. 

esmaspäev, 20. märts 2017

Karamellikreem šokolaadi"mulla" ja väikese konjakiga


Lihtsad kihilised magustoidud on alati nö päeva päästjad, kui vaja teha kiirel ajal midagi magusat ise maiustamiseks või külalistele pakkumiseks. Selles maiuses täiendavad kergelt mõrkjas ja krõbe tummine šokolaadi"muld" ning karamelline magus kreem üksteist nii maitse kui ka tekstuuri osas, hapuka nüansi saab lisada erinevate marjadega. Šokolaadipuru sees olevad mandlid ja kreemi sisse lisatud konjak (kasutasin Hennessy V.S.O.P.-d) teevad magustoidu veelgi hõrgumaks. Kuigi juba üks ports on parajalt toitev ja rammus, võib kindel olla, et ikka küsitakse desserti juurde ;-) Ilmselt on asi ka selles, et kokkuvõttes ei ole see liiga magus, vaid kõik on tasakaalus.

Kogu šokolaadimulda ei pruugi magustoidule lisada, kui ei soovi, vaid ülejäägi saab panna õhukindlalt suletud purki ja kasutada nt kookide kaunistamisel, trühvlite veeretamiseks või muude dessertide lisandiks. Kui aga on nii kiire, et ei ole aega šokolaadipuru teha, siis võib võtta ka pool pakki šokolaadiküpsiseid, segada need läbi u 30 g sulatatud või ja u 30 g riivitud tumeda šokolaadiga ning saab veelgi lihtsamalt ja kiiremalt maiusele mõnusa lisandi.

Minul kuulub kange alkohol (konjak on eriti hea!) peaaegu alati küpsetiste ja magustoitude juurde - kui kasvõi blogis olevaid retsepte vaadata, siis on näha, et ega ilma selleta naljalt kooki ei saa :D Kui on aga huvi selle vastu, mida profikokad teevad, siis siin on väike spikker söögikohtade kohta, kus sööjaid kvaliteetse konjakiga sobitatud või sellega valmistatud hõrkude roogadega kostitatakse.


Šokolaadipuru/muld:
60 g võid 
80 g ekstrapeent suhkrut 
100 g peeneks jahvatatud mandleid 
60 g nisu- või toortatrajahu 
40 g kakaopulbrit 

Sulata või. Sega kuivained omavahel, lisa sulatatud või ning sega saiapuru meenutavaks massiks. Laota puru küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja küpseta 150 kraadi juures 15 minutit. Lase jahtuda.


Juustukreem:
600 g (3 pakki)  toasooja toorjuustu
3 X 190 g (3 pakki või 1,5 purgitäit) toasooja 3 h keedetud kondenspiima (pehmet kondenspiima karamelli)
3 sl head konjakit (nt Hennessy V.S.O.P.)
paar peotäit värskeid või külmutatud marju või nõrutatud kompotikirsse

Sega toorjuust visplit kasutades karamellise kondenspiima ja alkoholiga ühtlaseks kreemiks. 

Võta 6 suuremat või 8 keskmist magustoiduanumat või -pokaali. Aseta põhja paar supilusikatäit puru, kata kahe supilusikatäie kreemiga. Võid ka kreemi vahele puru panna. Puista vähemalt supilusikatäis puru kreemi peale ja serveeri marjadega.



Postitus sündis koostöös Hennessy konjakiga. 

pühapäev, 19. märts 2017

Cocoa Bliss Balls ehk tervislikud kommid otse Malaisiast


Tervislike kommide ja trühvlite retsepte on siin blogis juba omajagu, aga nagu juba vanarahvaski teadis, siis küll küllale liiga ei tee, niiet lisan veel ühe maitsvate pallikeste tegemisõpetuse. Sain selle retsepti teisipäeval Kuala Lumpuris toredas ökopoes toimunud koolituselt, kuhu mind viis sõbranna, kelle juures seekord peatusin (aitäh, Maret!). Tegime kokku neli kasulikest toitainetest pakatavat imemaitsvat maiust ja meid juhendas armas brasiiliast pärit naine, kellelt pärinesid ka kõik retseptid, sealhulgas nende kommide oma. Ilmselt lähevad aga teisedki maiused kodus kordamisele, niiet ka blogisse lisan peale selle retsepti kindlasti mõne veel. 

Tais ja Malaisias on praegu isegi veel kuumem kui jaanuaris Balil (päevane temperatuur on 40 kraadi ringis), mille vastu minul midagi ei ole. Mulle soe ilm meeldib (isegi selline väga palav on minu jaoks tore), samuti armastan päikest ning selles piirkonnas olevat head vürtsikat toitu ja värskeid puuvilju, niiet minu jaoks on nende kahe riigi puhul tegemist ideaalsete reisisihtkohtadega. Kuigi olen nii Tais kui ka Malaisias mitu korda juba käinud, siis ikka igaks juhuks küsisin ühelt KL-s elaval tuttavalt üle, et ega ometi viisat vaja pole ja kas raha saan lennujaamas automaadist:) Ja ta vastas, et "täpselt nii iisi kõik ongi - pass, hambahari, kredikas. Tuld!" Hambaharja ja -pasta jätsin küll koju, sest teadsin, et nii lennukis kui ka hotellides saan need niikuinii, aga passi ja pangakaardid pakkisin koos päikeseprillidega kotti :) Malaisias kulub muidugi marjaks ära ka adapter, sest elektripistikud on teistmoodi, aga nii hotellis kui ka sõprade pool pole selle pärast vaja muretseda ja alati saab kohapeal osta. Ja raha tasub igal juhul võtta automaadist ja igal võimalusel kaardiga maksta, sest pankade kurss on ülimalt soodne. Kuigi mul on ühe Eesti rahavahetuse kliendikaart, millega saan soodustust, siis on ikkagi selline vahetamine tunduvalt ebaotstarbekam, kui teises riigis oma pangakaardi kasutamine (st kurss on esimesel juhul palju halvem). Vähemalt on see nii Tai, Malaisia ja Indoneesiaga, teiste Aasia riikide kohta ei julge hetkel midagi öelda, sest pole sel aastal neis käinud :) 

Aga need olid niisama väikesed pisidetailid neile, kes ise plaanivad lähiajal Aasiasse reisida, teistel aga tasub esimesel võimalusel alloleva retsepti järgi endale mõnusaid maiuseid valmistada, millega magusaisu tervislikult rahuldada saab ;-)


100 g India pähkleid
100 g röstitud mandleid
2 sl naturaalset kakaopulbrit
200 g kivideta pehmeid Medjooli datleid
3 sl kuivatatud jõhvikaid või 1 väike (30 ml) kange kohv/espresso
1 tl jahvatatud kaneeli (soovi korral)
peeneks hakitud mandleid

Aseta pähklid ja mandlid köögikombaini ning töötle ühtlaseks puruks. Ole ettevaatlik - kui liiga kaua töötled, on tulemuseks pasta. Lisa kakao, datlid, kaneel, jõhvikad või kohv ning töötle ühtlaseks. Kui segu tundub kuivavõitu, lisa pisut kookosõli. Mass peaks enne kommideks rullimist välja nägema nagu eelmisel fotol.

Rulli segu pallideks ja veereta neid jahvatatud mandlites. Külmkapis peaks need säilima u 2 nädalat, aga tegelikult saavad kiiresti otsa :)

teisipäev, 14. märts 2017

Satay-kanavardad maapähklikastmega



Java saarelt pärit sate või satay on saanud rahvusroaks terves Indoneesias, samuti mitmetes teistes Kagu-Aasia riikides nagu Malaisia, Singapur ja Tai. Enamasti maapähklikastmega serveeritavaid satay-vardaid saab nii Balil kui ka mujal Indoneesia igast pisikesest teeäärsest warung'ist olgu see siis mootorratta peal olev klaasustega kapike, väike vitriiniga putka või laudade ja toolidega söögikoht, samuti baaridest snäkina ning iga taseme ja hinnaskaalaga restodest eel- või pearoana. Samamoodi on seda ka siin Malaisias erinevates kohalikku toitu pakkuvates söögikohtades, kuid mitte niimoodi igas kohas. Samas väidavad aga siinsed elanikud, et satay on hoopis Malaisiast pärit :)

Sellessse postitusse lisasin fotosid mõndadest söödud satay-varrastest Balil, et oleks näha serveeringuid, tekstuuri ja seda kui erinev on üks ja sama asi erinevates söögikohtades. 

Kuigi balilased valmistavad endale söögiks satay'd enamasti hakitud lihast või kalast (järgmisel pildil tuunikala hakklihast tehtud), siis turistidele pakutakse peenemates restodes ikka marineeritud kana rinna- või kintsufileega grillitud vardaid.  Vahel kasutakse kana asemel ka lamba- või sealiha, samuti tofut. Kuna lehmad on sarnaselt Indiaga nö pühad ka Balil, siis veiseliha kohtab pigem harva ja ikkagi ainult turistidele mõeldud söögikohtades. Samas Malaisias jälle on satay tehtud lisaks kanale ja mereandidele peamiselt lamba- ja veiselihaga, sest sealiha ei ole islamiusku malaid nõus kastuma ka siis, kui nad töötavad poes kassapidajana ja see on mitmekordselt pakendatud ... Hiinlased aga, keda siin riigis elab u 30 %, söövad muidugi kõike :)


Vardad, mille otsa lihatükid torgatakse, on enamasti kas sidrunheina varrest, tugevast kookospalmi lehest või pambusest, süteks kookospähklikoored. Eestis võib kasutada tavalisi puidust grilltikke, mida tasuks aga umbes tunnike enne kasutamist vees leotada, et need põlema ega kõrbema ei läheks. Järgmisel pildil on siin koos minuga kokakooli omanik ja aastaid kokana leiba teeninud Wayan, kellest eelmises Bali-postituses rääkisin.


Kui mõnusat hapusust andvad ja Balil laialt levinud tamarind ja sidrunhein välja arvata, on kõik roa komponendid igas vähegi suuremas poes olemas. Ka tamarindi ja sidrunheina leiab juba suuremate poodide aedviljaletis värskena, kuid need võib asendada ka mõne supilusikatäie laimimahlaga - tulemus on ikka hõrk, kuigi mitte nii algupärane. Maitseainetest on eriti oluline kurkum, sest see annab roale iseloomuliku värvuse. Kohalikud panevad maapähklikastme sisse ja raputavad vahel ka roale peale frititud küüslauguviile ja šalottsibularõngaid. 


Retsept ilmus mõned nädalad tagasi Laupäevaleht LP-s.

Maapähklikaste

2-3 tšillipipart
3 küüslauguküünt
3 šalottsibulat
2 sidrunheinavarte heledam osa
1 sl jahvatatud koriandrit
u 2-3 cm tükk ingverit

200 g röstitud ja kooritud soolata maapähkleid
2,4 dl vett
1 sl sojakastet
2 sl palmi- vm pruuni suhkrut
näpuotsatäis soola
0,6 dl õli
2 sl vees leotatud tamarindi või laimimahla

Aseta puhastatud ja tükkideks hakitud tšillipiprad, küüslauguküüned ja šalottsibulad köögikombaini või uhmrisse, lisa tükeldatud sidrunhein, riivitud ingver ja koriandripulber ning töötle ühtlaseks pastaks. Prae pastat pannil keskmisel kuumusel õli sees mõned minutid kuni see muutub aromaatseks. Lisa peeneks jahvatatud pähklid ja ülejäänud ained, sega läbi ja lase madalal kuumusel u 3 minutit küpseda kuni maapähklikaste pakseneb ja muutub kreemjaks. Lase jahtuda ja serveeri koos satay-varrastega.


Marineeritud kanavardad

600 g naha ja kondita kana kintsu- või rinnafileed
3 sl õli
2 sidrunheinavarre heledam osa
2 küüslauguküünt
6 šalottsibulat
1 tl jahvatatud koriandrit
2 tl jahvatatud kurkumi
1 tl jahvatatud tšillit
0,5 tl soola
2 sl palmi- vm pruuni suhkrut

Lõika kana tükkideks. Puhasta küüslauguküüned ja sibulad ning lõika väiksemateks tükkideks. Haki ka sidrunheianavarred. Aseta kõik ained köögikombaini või uhmrisse ning töötle ühtlaseks pastaks. Vajadusel lisa veel pisut õli. Vala marinaad kaussi, aseta sellesse tükeldatud kana ja sega läbi nii, et kõik tükid oleksid marinaadiga koos. Kata kauss kilega ja hoia mõned tunnid, veel parem üleöö külmkapis. 

Hoia puutikke u tund enne grillimist vee sees. Torka kanatükid varraste otsa ja grilli sütel või ahjus igalt küljelt u 2-3 minutit kuni need on pealt krõbedad. Grillimise ajal võid kas pintseldada või pihustada õliga. Naudi soojalt, kõrvale lõika tomatit, sibulat ja kurki ning paku maapähklikastet. Peale puista värskeid koriandrilehti.

laupäev, 11. märts 2017

Bali eluolust, toidust ja kommetest





Võtsin ennast kokku, et kirjutada ära teine postitus Balist, mida lubasin. Ikka raske on pärast reisi seda teha - parimad kirjutised saavad ikka kohapeal valmis -, aga õnneks oli nii palju märkmeid Balil tehtud juba, et väga kaua see "viimistlemine" aega ei võtnudki :) Seekord räägin natukene Bali toidust ja kommetest, aga parimatest söögikohtadest, mis muideks on kõik Ubudis, kirjutan järgmisel korral!

NB! Ja klikka pildil, kui soovid seda pisut suuremalt näha :)

Riisipõlde on Balil tohutult - hotellide ja majade taga, nö linna sees, kus üldse ei oskaks seda oodata jne. Riis kuulub Balil iga toidukorra juurde - kui riisi toidu juures ei ole, olevat tegemist snäkiga (jaja). Paljud pered omavad ise riisipõlde, millest saab nii enda vajadused rahuldatud ehk pere söönuks ja jumalatele ohverdatud kui jätkub ka müügiks. Aastast 2012 UNESCO maailmapärandi hulka arvatud balilaste poolt juba 9. sajandil loodud riisipõldude niisutussüsteem subak.  Läbi erinevate kanalite, tunnelite, pambustorude, tammide ja veetemplite korrapärase plaani jõuab mägedest tulev allikavesi terasspõldude kõigi osadeni, niiet ükski põld ei jää kuivaks. Ligi 20 000 hektaril asuvate riisipõldude kastmist reguleerib umbkaudu 1200 külaühendust (subak) ja iga riisikasvataja peab kuuluma oma kohalikku subak'i.



Ohverdamisest juba rääkisin eelmises postituses, aga tegelikult võiks kirjutada kõigist asjadest, mis Balil erilised on, terve raamatu, niiet piirdun siin vaid paari asjaga :)

Kui hindud põletavad oma surnud esimesel võimalusel, kui on soodne ilm, siis balilased matavad kõigepealt lahkunud maha ja viie aasta pärast kaevavad jälle välja. Nii saab kondid ära põletada ja tuha ookeani visata. Nii olevat teinud ka indialased ise vanasti, nüüd on neil "modernne lähenemine". Kokakooli omanik ja kokk Wayan (tema kokakoolist räägin allpool) on enda jutu järgi seda ise palju kordi teinud, sest teisi aidates ja head tehes kogub ju head karmat! Balil on endiselt tugev kogukond ja aktiivne külaelu, hoitakse kokku ja üksteist aidatakse nii palju kui saab, nt toidu valmistamisel tseremooniate jaoks.

Majad on compound-stiilis ehitatud järgides feng shui põhimõtteid, õigemini selle Bali analoogi põhjal. Inimese nimi sõltub aga sellest, mitmendana ta peresse sündis. Lisaks saab anda ka teise nime, mille puhul siis tihti fantaasial lastakse vabalt lennata, niiet kohata võib väga kummalisi inglise keelest pärinevaid sõnu. Täitsa tavalised elamute sissepääsud on sellised, elamukompleksi ümber on suur aed ja värava kõrval sinisel paberil on kirjas mitu inimest selles majapidamises elab (eraldi tulpades on naiste, laste ja meeste arv). Koos elab mitu põlvkonda. Viimati oli rahvaloendus mõned aastad tagasi, paari aasta päras tulevad ametnikud uuesti ja vaatavad uuesti üle ning korrigeerivad infot








Et natukene aimu anda, millised need majakompleksid seest poolt välja näevad, panen mõned pildid. Igal perel (nt Wayanil elab seal veel noorema venna pere ja vanemad, vanem vend töötab kruiisilaeval ja tema pere on pealinnas Denpasaris) on oma maja ja lisaks on ühised ruumid nii ohverdamiseks ja tseremooniateks kui ka niisama hängimiseks ja söögi tegemiseks. Aias kasvavad viljapuud ja lisaks on tal ka aedviljaaed, kus põhiliselt on erinevad tšilli- ja ingveritaimed. Ja kindlasti peab igas majas olema purskkaev - see olevat ka kuidagi heade vaimude, õnne jms seotud.












Nagu enamikes teistes selle maailmajao riikides, on kookospalmid oluline osa elust. Puidust saab mööblit ja erinevaid köögitarvikuid (nt spaatleid, lusikaid jms), kookospähklitest aga kookosvett, viljaliha (helbeid), tühje koori kasutatakse nii süte valmistamiseks kui ka anumateks. Lehtedest tehaks muuhulgas ka ohverdamiseks vajalikke "kausikesi". Toitude magustamiseks nii soolastes kui magusates toitudes kasutatakse pruuni värvuse ja karamellise maitsega kookospalmisuhkrut.



Kokakoolidest valmisime tuttavate soovituste põhjal välja selle, kuhu ise omakorda mitmeid inimesi saatsime ja kõik on siiani väga rahule jäänud. Meile ka meeldis :) Eelmisel pildil on Wayan, keda juba enne mainisin - suurepärane kokk ning muidu tark, lahke, abivalmis ja sõbralik mees.

Kõik need toidud tegime ise, samuti pandani lehtedest saadud klorofülliga roheliseks värvitud pannkoogid palmisuhkru ja kookoshelvestega



Balil on samuti palju lehmi. Mitte just niimoodi tänavatel suurtes karjades nagu Indias, aga neid näeb siin riisipõldude vahel omajagu. Siingi peetakse seda looma pühaks ja ei sööda, mistõttu veiseliha saab vaid turistidele mõeldud söögikohtades. Ja kanu (enamasti koos tibudega) näeb ka peaaegu iga nurga peal :) Ja mulle ka tundus, et ükskõik kus viibida, kui peenes hotellis või villas elada, igal pool on ümberringi kuke kiremist kuulda. Minule see isiklikult meeldib - hea kodune tunne tuleb peale, nagu oleks maal vanaema juures - ja ammugi ei häiri see mu und, küll aga märkasin, et mitmetele turistidele oli see millegipärast probleemiks ...


Ilmselt ei ole vaja mainida, et värskete puuviljadega saab ka Balil nagu mujal Aasiaski maiustada, kuid rohkem on banaane ja papaiat - need kasvavad seal kohapeal peaaegu igas aias - ja vähem nt ananassi, mida siin Bangkokis iga mõnekümne meetri tagant võib endale soetada. Mul oli see igapäevaselt üks osa hommikusöögist ning erinevates hotellides ja restode serveeritakse puuviljad alati laimi ja maitsestamata jogurtiga


Papaiapuu Wayani aias - uskumatu, kui mesimagus oli selle puu küpse vili võrreldes mujal sööduga!

Kuigi turististoit on üsna vähe vürtsikas, siis tegelikult balilastele tšilli hullult meeldib. Meile meeldib süües ikka higistada, naerab kokk Wayan. Pealegi kehtivat reegel - "no chilli, no sex!" Tšillisid on nagu ingveritki mitmeid erinevaid sorte; alilasteni jõudis see aga tänu portugaallastele.

Hästi palju kasutatakse moluki tungpuu ehk küünlapähklipuu (ingl k candlenut, lad k aleurites moluccanus), meenutab Austraaliast päris makadaamiapähklit. Selle pähkliga tuleb ettevaatlik olla, sest küpsetamata ehk toorena on see kergelt mürgine. Kui aga korraga mitu sada krammi toorest pähklit ära süüa, siis on mitu päeva kõht lahti - selle proovis üks inimene ka meie hulgas Balil järgi:)

Palju kasutatakse frititud küüslaugu- ja šalottsibulaviile - nii roogadesse ja oastadesse maitse andmiseks kui ka peale raputamiseks, samuti segatakse neid riisi sisse.

Bali kohalik jook, mida mina proovima ei hakanud, on arak - fermenteeritud jook riisist või palmist vms toorainest, seda ohverdatatakse ka jumalatele. Kuna liigub ka palju ebakvaliteetset kraami, siis kohalikud soovitavad selle kvaliteedi kontrollimiseks seda põlema panna - kui ei põle, siis ei tasu juua. 

Üks erilisemaid toitusid on babi guling - terve väike põrsas, täidetud tšilli, kurkumi, küüslaugu, ingveri, koriandriseemnete jms  aromaatsete taimedega, pintseldatud kookos- ja kurkumiõliga tervelt vardasse aetud ja elaval tulel ära küpsetatud, mis annab mõnusa suitsuse meki ja krõbeda naha. Serveeritakse koos hakitud jackfruit salatiga. Hullult hea! Meie saime sellega maiustada tänu Wayani emale, kes seda naabermajast tõi - seal valmistuti parajasti mingiks suuremaks tseremooniaks ja sellele eelneb alati suurem söögitegemine. 

Sambal annab roale vürtsikuse, neid on erinevaid sorte. Kui enamasti need praetakse läbi, siis toores pasta sambal matah, mis on tehtud pisikestest teravatest tšillidest, šalottsibulast, sidrunheinast ja krevetipastast on mu suur lemmik. Siin pildil on aga üks tüüpiline sambal'i segu koos tüüpilise laavakivist uhmriga, mille ma endale kojugi kaasa vedasin


Warung - teeäärne söögikoht, mis võib olla kas mõni vitriiniga putka, mootorrattal olev (klaasustega) kapike, laudade ja toolidga söögikoht vms.



Hommikusöögiks sõime muuhulgas ka bubur ayam'it - riisipuder kookospiimas hautatud kana, omletiribade, sellerilehtede ja krõbedate frititud kartulilaastusega.


Järgmisel pildil on aga meie igapäevane hommikusöök Ubudis - napilt mahtus kõik meie rõdu suurele lauale ära :)

Ubud pidi küll olema selline väike kultuurne vaikne vaimne linnake, aga tegelikult on keskuses tohutult rahvast, mis oluliselt vaiksemast Canggust sinna sõites alguses ära ehmatab. Mõned mu tuttavad ei harjunudki sellega, vaid põgenesid esimesel võimalusel kohe lõunaosa rahulikematesse piirkondadesse tagasi, meie jäime aga reisi teiseks pooleks sinna ja harjusime ära (üritades siiski kesklinnast eemale hoida):)  Õnneks leidub seal palju ka rahulikke ja toredaid tänavaid nagu järgmistel fotodel :)

Bali parimatest söögikohtadest kirjutan aga juba varsti :)