pühapäev, 30. august 2020

Suitsulõhe-suvikõrvitsapirukas krõbedal juustusel põhjal


Üks suvikõrvitsa ja suitsulõhega pirukas mul blogis juba on, aga seekord tegin selle küpsetise juusturikka krõbeda põhjaga, et oleks veelgi maitsvam. Ja tulemuseks oli tõesti selline pirukas, mida sööks veel ja veel - mõnusalt mahlane, juustuküllane ja maitsekas:)

Sobitasin küpsetise ühe väga hea ja väärika klassikalisel ehk nö šampanjameetodil valmistatud vahuveiniga Simonsig veinimajast, kus olen ka ise käinud ja millest isegi pika postituse kirjutanud. Simonsig oli esimene Lõuna-Aafrika Vabariigi veinimaja, kes hakkas sellist tüüpi kvaliteetset vahuveini valmistama (see oli juba aastal 1971) ja nende Kaapse Vonkel jt vahukad on suisa legendaaarsed, kuigi nüüdseks on taolise mulli valmistajaid seal riigis juba rohkem. Kusjuures, LAV-s on šampanja- ehk traditsioonilisel meetodil vahuveini valmistamise nimetus Cap Classique ja 1. septembril tähistatakse ka selle kvaliteetse vahuveini päeva (see on Cap Classique Day):) See tähtpäev on mõeldud kõigile, kes šampanjat ja teisi sarnaselt valmistatud suurepäraseid vahuveine armastavad (mina kuulun kindlalt nende hulka), nii et naudi mulli ja kui soovid, kasuta sotsiaalmeedias hashtag'i #CapClassiqueDay;-)

Konkreetne pildil olev vein ongi pärit Simonsigi majast ja kannab nime Kaapse Vonkel. See on kolmest peamisest šampanjaviinamarjast (Chardonnay, Pinot Noir ja Meunier) valminud kuiv vahuvein, mis sobib suurepäraselt niisama nautimiseks, kuid samuti väga paljude erinevate toitude juurde sobitamiseks. 


Nisujahu asemel võid kasutada piruka tainas toortatra- ja maisijahu segu, kuid lisa ka 1 tl küpsetuspulbrit ja 1 sl maisitärklist, et põhi vähem pudisev oleks. 

Põhi:
225 g jahu
0,5 tl soola
0,5 tl kuivatatud ürdisegu või tüümiani või punet
0,5 tl jahvatatud cayenne'i pipart
100 g külma võid
80 g kõvemat laagerdunud juustu

Aseta sõelutud jahu koos maitseainetega köögikombaini, sega läbi (vajuta korraks pulse nuppu). Lisa tükeldatud või ja töötle riivisaia meenutavaks puruks. Lisa riivitud juust ja 2-4 sl jääkülma vett ning töötle ühtlaseks tainaks. Võta tainas välja, sõtku ühtlaseks ja rulli jahusel pinnal laiali.

Tõsta tainas 24-26 cm läbimõõduga ümmarguse lahtikäivas vormi põhja ja äärtele (u 2 cm kõrgusele). Vormi põhjas võiks olla küpsetuspaber; ääred määritud võiga ja jahuga üle puistatud. Torka tainas tihedalt kahvliga läbi ja aseta 20 minutiks külmkappi. 

Kata tainas küpsetuspaberiga, aseta sellele raskuseks keetmata riis, oad v herned ning küpseta ahjus 200 kraadi juures 20 minutit. Eemalda küpsetuspaber koos raskusega ja küpseta veel 5 minutit kuni tainas on kuldne. Võta vorm ahjust ja aseta peale täidis. 

Täidis:
u 300 g suvikõrvitsat
soola, pipart
võid
200 g suitsulõhet või -forelli
3 muna
200 g hapukoort
50-100 g kõvemat laagerdunud juustu
1 sidruni riivitud koor (soovi korral)
peotäis hakitud tilli või murulauku

Tükelda suvikõrvits u 1 cm tükkideks. Maitsesta soola ja pipraga. Sulata potis või pannil või, aseta sinna tsukiini ja hauta madalal tulel (võib ka kaane all) u 10 minutit. Tükelda kala. Sega kergelt lahti klopitud munad hapukoorega, lisa riivitud juust ja soovi korral ka sidrunikoor ning maitsesta soola ja pipraga. 

Laota suvikõrvits ja kala eelküpsetatud põhjale vormi. Vala peale hapukoore-segu ja küpseta ahjus 180 kraadi juures u 25 minutit kuni täidis on enam-vähem tahenenud (keskelt võiks veel pisut võdiseda). 

Lase pirukal vormis u 10 minutit taheneda, võta seejärel vormist ja jäta restile jahtuma. Enne serveerimist (pirukas on hea nii soojana kui ka jahtunult) aseta küpsetis serveerimisalusele ja puista peale hakitud maitseroheline. 


Postitus valmis koostöös Simonsigi vahuveini maaletoojaga.

esmaspäev, 24. august 2020

Imehea musta sõstra-kohupiimakook


Ilmselt on kõik toiduhuvilised kuulnud ühest olulisimast kokkade jõukatsumisest Bocuse d'Or. Olen ka ise nii sellest võistlusest kui ka meiepoolsetest osavõtjatest korduvalt kirjutanud, nt siin, siin, siin ja siin, kui mõni artiklitest välja tuua. 

Suurvõistluse Euroopa eelvoor toimub sel aastal Eestis, mis on meie riigi jaoks väga suur asi. Sellest olulisest otsusest kirjutasin siin. Et üritus paremini sujuks, palutakse inimestel õlg alla panna. Nimelt saab meie meeskonnale hoogu anda: https://www.hooandja.ee/projekt/eesti-toiduolumpial

Lisan ka tutvustuse, mis organiseerijad koos abipalvega saatsid:

15. ja 16. oktoobril on Saku Suurhallis toimumas maailma kõige tunnustatuma kokakunstivõistluse Bocuse d’Or Euroopa finaal ning Eestit pääses sel aastal esindama Sillamäelt pärit Artur Kazaritski.


Tegemist on maailmas kõige prestiižsema kokakunstivõistlusega ning Eesti jaoks tähendab see väga suurt tähelepanu kogu kokanduse ja toidukultuuri jaoks, aga üha rohkem on seetõttu hakatud hindama ka Eesti toorainet kui midagi väga kvaliteetset ja maitsvat. Lisaks sellele tähendab antud suursündmus kiiret tõusu ka Eesti turismisektorile.


Hooandjas on käimas kuni 15.septembrini projekt, mille raames kogutakse raha Eesti tiimile ehk eelkõige selleks, et kokku panna võimalikult tugev ja võidukas meeskond, kes meid võistlustel tippu viiks. Kuna projekti tähtaeg on juba vähem kui kuu aja pärast, siis oleks just õige aeg teavitada kvaliteetse toidu huvilisi ja kokakunsti hindajaid sellisest suursündmusest ning anda neile võimalus toetada Eesti jõudmist kokakunsti tippu. 




See musta sõstra-kohupiima küpsetis üks kook, mis mulle hullult maitseb!:) Armastan kohupiima ja sellest tehtud maiuseid (neid on blogiski juba päris palju - vaata erinevaid retsepte siit) ning eriti head on need minu arvates veel kombineeritunda mandlimekiga (antud juhul on mandel koogis laastudena). Retsept ilmus Nädalalõpuleht LP-s, kus räägin lähemalt musta sõstra kasulikkusest ja omadustest

Kuigi koogis on päris palju kohupiima, ei ole see tekstuurilt nagu kohupiimavorm, vaid pigem keeksliaaadne, kuid mitte kuiv, vaid mahlane ja marjarikas. Lisaks sõstardele teevad seda niiskemaks veel kohupiim, või ja kaerajahu, millest viimane teeb minu arvates kooki ka tervislikumaks. On ju kaerajahu tõeliselt toitainerikas ;-)

Mõned näpunäited veel:

* Sõstraid peaks veel ilusti saada olema (nägin marju just nii koduaias kui ka turul), kuid kui sul neid enam hankida ei õnnestu, siis kasuta hoopis vaarikaid või pohli, mis juba enamikes kohtades ilusti punaseks on läinud. 

* Gluteenivabaks variandiks võta 110 g gluteenivaba kaerajahu ja 110 g riisijahu ning 3 tl küpsetuspulbrit.

* Kui kasutad tavalist maitsestamata, mitte vanillimaitselist magusat kohupiima, siis lisa 50 g suhkrut.

Vaja läheb: 
140 g võid
220 g jahu
2 tl küpsetuspulbrit
näpuotsatäis soola
3 suurt toatemperatuuril muna
120 g suhkrut
400 g (2 pakki) toasooja vanillimaitselist kohupiima
1 sl vanilliekstrakti, konjakit, brändit või rummi 
200 g musti sõstraid
40 g mandlilaaste
tuhksuhkrut

Sulata või ja lase u 10 minutit jahtuda. Sega sõelutud jahu küpsetuspulbri ja soolaga. Teises kausis klopi  munad suhkru, kohupiima ja võiga ühtlaseks tainaks. Lisa ka vanill või alkohol. 

Lisa kuivainesegu kohupiimamassile ja sega õrnalt ühtlaseks. Lisa marjad, sega kergelt läbi ja tõsta tainas ümmargusse lahtikäivasse 24 cm läbimõõduga ettevalmistatud (st põhjas küpsetuspaber, ääred määritud võiga ja jahuga üle puistatud) vormi. Silu pind ja puista peale mandlilaastud. 

Küpseta ahjus 180 kraadi juures u 50 minutit kuni keskossa sisse torgatud tikk tuleb puhtalt välja ja kook on pealt kuldpruun. Lase küpsetisel vormis vähemlt 15 minutit taheneda. Naudi soojalt või jahtununa.  Jahtunud kooki hoia toatemperatuuril õhukindlas anumas, toidukilesse või küpsetuspaberisse mässituna, serveerimisel sõelu peale tuhksuhkrut.

    teisipäev, 18. august 2020

    Siidine õuna-pihlakamoos


    Nädalavahetusel mere ääres matkates avastasin, et pihlakamarjad on juba valmis - need kaks allolevat pilti pihlapuudest on tehtud üleeile (möödunud pühapäeval). Õnne toov pihlakas on muide suurepärane ka toidus kasutamisel ja väga vitamiinirikas vili. Kirjutasin aasta tagasi LP-s sellest marjast lähemalt. 

    Pihlakat on peetud meie esivanemate poolt pühaks. Selle maagilist jõudu omava puu abil astuti vastu kurjadele jõudude, paluti appi soovide täitumisel ja tugevdati tervist. Kui pihelgas kodu juurde istutada, olevat maja välgu eest kaitstud, lisaks aitab see tõrjuda nõidust ja pahasoovlikkust.

    Harilik pihlakas (lad k sorbus aucuparia) oli hinnatud juba vanaroomlaste poolt, kes seda muuhulgas ka lindude võrku püüdmiseks kasutasid. Nimetus “aucuparia” tähendab otseselt “lindude püüdmiseks kasutatav", tulenedes sõnadest avis ehk lind ja capere ehk meelitama. Eestikeelne nimetus kuulub soome-ugri algkeelde ning balti-saksa keelne nimetus pihlbeere on sellest tuletatud.

    Hetkel on pihl levinud ilupuuna nii kevadise õitsemise kui ka ilusate viljade pärast, kuid tegelikult on selle viljad igati kasulikud ja neist saab mitmeid häid asju valmistada. Pihelga õunviljad (pihlakamari on tegelikult seemnetega õun) on mõrkja ja kibeda maitsega, mis muutub oluliselt meeldivamaks ja magusamaks pärast esimesi öökülmasid. 

    Pihlakamarjad sisaldavad sahharoosi, glükoosi, fruktoosi, sorboosi (suhkur), sorbiiti (alkohol), pektiinaineid, orgaanilisi happeid (sidrun-, õun- ja merivaikhapet),  D-, K-, C-, P, B1 ja E-vitamiini, karotiini (30%), parkaineid, flavonoide, fosfolipiide. Mikroelementidest leidub neis mangaani, vaske ja rauda. Seemnetes on rasvõlisid ja glükosiid amügdaliini, mida peetakse kiiritus- ja röntgenkahjustuste vastu toimivaks.

    Kuna pihlakamarjad sisaldavad kibedamaitselist parasorbiinhapet, siis suures koguses tooreste marjade söömine võib esile kutsuda mürgistusnähte. 


    Raviomadused

    Ravimtaimena tunti pihlakat juba Antiik-Kreekas ja -Roomas ning Lääne-Euroopas. Rahvameditsiinis on kasutusel õied ja marjad nii värskelt kui ka kuivatatult ja külmutatult. Neid kasutati hingamiselundite haiguste puhul, samuti soovitatakse neid pidevalt tarvitada reumahaigetel. Värskete marjade mahlast keedetud siirupit tarbiti aga diureetilise ja veritsemist vähendava vahendina. Pihlakõisi soovitati kasutada pidevalt reumahaigel, samuti luuvalude raviks.

    Pihlakais olev pektiin ja parkained pidurdavat süsivesikute käärimist, mistõttu marjade mõjul väheneb sooltes gaaside kuhjumine. Marjad on samuti head normaalse mikrofloora taastamiseks sooltes. 

    Pihlakamarjadel on mikroobi- ja seenhaigustevastane, verejooksu peatav, haavu parandav toime; need vähendavad kolesterooli kogust veres ja rasvade hulka maksas, suurendavad veresoonte vastupanuvõimet ebasoodsatele teguritele ja maomahla happesust, normaliseerivad ainevahetust, aitavad kehvveresuse ja organismi kurnatuse korral. 


    Kasutusvõimalused

    Pihlakamarju võib kasutada moosis, marmelaadis, tšatnis ja kissellis, samuti võib neid marineerida. Neist saab nii veini kui ka viina valmistada, viimane on eriti lihtne. Täida pudel pihlakatega, vala peale valget viina ja lase kolm kuud seista. Vala valmis viin puhtasse pudelisse - see on kauni värvi, lõhna ja maitsega ning säilib umbes aasta.

    Levinud on pihlakate kuivatamine. Marjad tuleks korjata pärast esimesi öökülmasid ja lasta neil seista külma õhu käes. Seejärel kuivatada ahjus või kuivatis (40-60 c) õhukese kihina. Kuivatatud marjad säilitavad raviomadused kaks aastat. Teelusikatäis kuivatatud marju lastakse öö läbi umbes pooles liitris vees seista ja juuakse järgmisel päeval vähehaaval tervise turgutamiseks. Tervise edendamiseks soovitatakse ka süüa üks supilusikatäis värskeid marju koos meega paar korda päevas enne sööki. 

    Välispidiseks kasutamiseks tuleks purustatud marju segada hapukoorega, et saada karotinoididerikas toitemask.

    Kuivatatud marjadest ja õitest saab teha teed. Võta üks supilusikatäis peenestatud marju tassitäie vee kohta, keeda madalal kuumusel u 5 minutit ja lase seista neli tundi. Õisi võta üks teelusikatäis, lisa tass keeva vett ja lase soojas 10 minutit seista. Pihlakaõie tee on tuntud kõhavastase teena.



    Pihlaka-õunakeedis

    Pihlakamarju tuleks korjata pärast esimesi öökülmi septembris ja oktoobris, mil need omandavad oluliselt parema maitse. Varem korjatud pihlakaid soovitatakse enne kasutamist üleöö sügavkülmas hoida, et marjade looduslikku mõrudust vähendada. Külmutamise asemel võib neile ka kuuma vee peale kallata ja lasta tund aega seista. See meetod kahjuks nii head tulemust ei taga - vähene mõrkjas järelmaitse siiski jääb. Lisaks olen näinud soovitust hoida pihlakaid pärast korjamist terve öö külmas vees, et väheneks mõru maitse ja marjad kiiremini pehmeks keeksid. 

    Kuna nii õuntes kui ka pihlakates on ohtralt pektiini, samuti moosisuhkrus, tuleb moos mõnusalt paks ka suhteliselt rohke veega, aga kohanda retsepti oma maitsele lisades kas rohkem või vähem vett nii, et oleks just sulle meelepärane konsistents. Kergelt mõrkjas moos on piisavalt magus ning sobib nii hommikuste pannkookide ja röstsaia peale kui ka juustude lisandiks.

    Vaja läheb:
    100 g pihlakaid
    700 g hapukaid õunu (nt antoonovkad)
    300 g moosisuhkrut

    Puhasta pihlakad, aseta potti, kalla peale keev vesi ja lase tunnike seista. Kurna läbi sõela ja loputa vee all. Aseta koos 4-5 dl veega tagasi potti, lisa puhastatud ja tükeldatud õunad ning lase keema tõusta. Keeda tasasel tulel aeg-ajalt segades ja vahtu eemaldades, kuni marjad on peaaegu pehmed (u 45 minutit). Vajadusel lisa keetmise ajal veel pisut vett.

    Püreesta poti sisu kas saumikseriga, kannmikseris või köögikombainis, aseta pott tulele tagasi, lisa suhkur ja 1-2 dl vett, lase keema tõusta ning keeda tasasel tulel 10-15 minutit. Moos võib tunduda vedelavõitu, kuid see pakseneb jahtudes. Keera kuumus kinni ja lase moosil u 10 minutit seista. Tõsta seeejärel steriliseeritud purkidesse ja kaaneta. 

    esmaspäev, 17. august 2020

    Tomati-sibula salat


    Kodumaised tomatid on magusad ja imemaitsevad - söön neid igapäevaselt - ning esimesed aromaatsed siinmail kasvanud sibulatki on juba nädalaid turul müügil. Lisaks niisama söömisele ja toidu sisse panemisele soovitan neist kahest ka hoidiseid valmistada. Neid mõlemaid saab kasutada vürtsika supipõhja sees, tomatist aga on võimalik valmistada koos vanilliga mõnus juustumoos

    See tomati-sibulasalat on hoidis, mida meie peres igal aastal tehakse. Nõuka-ajal oli tomati-sibulasalat meil kodus talv läbi praktiliselt igal söögikorral soolase toidu lisandiks ja ka sugulastele külla minnes võis olla kindel, et kausike selle hoidisega on alati laual. Kusjuures lapsena meeldis see mulle nii väga, et sõin seda vahel lusikaga niisama otse purgist. Tegelikult on salat mõeldud lihatoitude juurde, aga minu arvates sobib ka kala ja kanaga. Millegipärast kutsuti seda meie suguvõsas tomati-sibula möksiks, mis aga minu arvates kõlab halvasti. Nii hea ja maitsva asja kohta ei taha mina küll mitte kidagi kohe "möks" öelda :)

    Ideaalis võiksid tomatid olla kooritud. Kui seda teha ei viitsi, lõika tomatid lihtsalt väiksemateks tükkideks. Kui soovid tomatite koort korrekstelt eemaldada, siis lõika ära südamik ja tee sinna noaga rist. Hoia tomateid 40 sekundit sekundit keevas vees, seejärel tõsta vahukulbiga jääkülma vette (tõsta poti kõrvale veega täidetud kauss, milles on jääkuubikud) ja lase paar minutit seista. Külmast veest võttes tuleb noaga ülevalt risti kohast tõmmata ja koor tuleb pealt eriti lihtsalt ära. 

    Sibulad tükelda nii suurteks tükkideks nagu Sulle meeldib neid hoidises näha ja küpseta nii pehmeks nagu sulle meelidb. Olen kuulnud, et mõnele meeldivad suured kõvad tükid hoidises. Mulle mitte, mistõttu hakin sibulad suhteliselt väikesteks tükkideks ja keedan nii, et need jäävad kergelt krõmpsuks, sest nii on minu arvates kõige parem.



    Ühe kilo tomateid võib asendada paprikaga (mu ema teeb seda sageli), aga minule meeldib ainult tomatiga rohkem. 

    Vaja läheb:
    2 kg tomateid
    1 kg sibulaid
    200 g suhkrut
    3-4 sl soola
    1 tl jahvatatud pipart
    4 sl 30%ilist äädikat

    Tükelda tomatid, soovi korral ka koori. Haki sibulad peeneks või meelepärasteks tükkideks. Aseta kõik komponendid, va äädikas potti ja keeda, kuni sibulad on sinu jaoks piisavalt pehmed. Lisa äädikas ja aseta koheselt (st seni, kuni hoidis veel kuum on) steriliseeritud purkidesse. 

    kolmapäev, 12. august 2020

    Suvikõrvitsa-šokolaadi keeks


    Olen siin küll juba korduvalt seda öelnud, aga minu arvates tõesti ei ole suvikõrvitsa-retsepte kunagi liiga palju:) Vaheldust on ju vaja ja pealegi kulub alati mõni maitsev ja hästi töötav retsept marjaks ära;-) 

    Kui rääkida magusatest küpsetistest suvikõrvitsaga, siis blogis on šokolaadikattega tummine kook ning mahlane šokolaadikeeks, lisaks ka lihtne, aga suus sulav brownie. Tegelikult olen suvikõrvitsaga teinud šokolaadiseid muffineid, samuti lisanud seda vilja sõstrakeeksi sisse. 

    See siin on üks aromaatne, kergelt vürtsikas, šokolaadiküllane ja krõmpsuvate pähklitega keeks. Tume muscovado suhkur ja konjak lisavad sügavust; suvikõrvits annab aga ohtralt mõnusast mahlasust. Keeks muide on "niiske" (st ei muutu kuivaks ja pudisevaks) veel isegi kolmandal päeval pärast küpsetamist ;-) Aga hoia seda kindlasti toatemperatuuril, mitte ära aseta külmkappi, et küpsetis ikka värske oleks. Miks just toatemperatuuril, sellest räägin pikemalt siin. Loomulikult sobib see keeks väga hästi sügavkülmutamiseks. 

    Kui kasutad nisujahu, siis piisab 1,5 tl küpsetuspulbrist. Sel juhul ole taina segamisega ettevaatlik, et mitte gluteeni aktiveerida. Kui liiga hoogsalt tainast segada, siis hakkab gluteen juba enne koogi ahju panekut tööle ning tulemuseks on kuiv ja vähe kerkinud küpsetis. 


    Vaja läheb:
    100 g tumedat šokolaadi
    50-100 g sarapuu- või Kreeka pähkleid
    200-250 g suvikõrvitsat (1 keskmine vili) 
    100 g toortatra- või riisijahu
    90 g maisijahu
    3 tl küpsetuspulbrit
    0,25 tl soola
    1 tl jahvatatud kaneeli
    0,25 tl riivitud muskaatpähklit
    0,5-1 tl peenestatud kardemoni (soovi korral)
    1 muna
    1,2 dl neutraalse maitsega õli
    150 g heledat või tumedat muscovado't
    1 sl vanillisuhkrut
    2 sl konjakit, rummi, brändit või külma kanget kohvi
    tuhksuhkrut (soovi korral)

    Haki šokolaad ja pähklid, riivi suvikõrvits. Sega sõelutud jahud küpsetuspulbri, soola ja maitseainetega (kaneel, muskaatpähkel ja soovi korral ka kardemon). Teises kausi klopi muna kergelt lahti ning sega läbi õli, suhkrute ja alkoholi või kohviga. Sega hulka suvikõrvits, šokolaad ja pähklid, seejärel kuivained. 

    Tõsta tainas ettevalmistatud (põhjas küpsetuspaberi riba, ääred määritud võiga ja jahuga üle puistatud) piklikkusse leiva- või keeksivormi ning küpseta 170-kraadises ahjus 50-60 minutit, kuni keskossa sisse torgatud tikk tuleb puhtalt välja. 

    Lase keeksil pärast ahjust võtmist vormis u 15 minutit taheneda, seejärel eemalda vormist ja jäta restile jahtuma. Soovi korral sõelu jahtunud keeksile peale tuhksuhkrut. 


    Retsept ilmus ka D-kokaraamatus.

    teisipäev, 11. august 2020

    Suvine kukeseenepirukas


    Minu lemmikud on kukeseened olnud juba väiksest peale, kui neid imelisi kollaseid seeni ise metsas korjamas käisime. Erinevalt muidugi mitmesugustest riisikatest ja puravikest on kukeseeni tüütum puhastada, aga samas olid need pannil koos või ja maisterohelisega praetult kastme sees koos värske kartuli ja kurgisalatiga üks parimaid toitusid, mida maal vanaema juures suviti sõime. Siiani veel mäletan neid maitseid ja lõhnasid, samuti seda elevust, mis alati kollaseid seeni maas lehtede jm "prahi" varjus metsas nähes tundsin. Aga juba väikesest peale olen hrajunud sellega, et metsas käies on nuga alati kaasas, sest kunagi ei tea, kuna seeni võib näha. Kui nuga ei ole, siis seeni ei korja, sest seeneniidistikule ei tohi viga teha. Ma siiralt imestan, nähes inimesi, kes tulevad metsast seentega, mis ei ole mitte lõigatud, vaid mille puhul on näha mullane ots. See tähendab paraku vaid seda, et seened selles kohas enam järgmisel aastal ei kasva. Eriti üllatav on seda aga näha siis, kui inimesel on nuga tegelikult olemas. Miks siis peab ometi seene maast välja tõmbama, kui saaks ka ilusti lõigates seda teha?!?

    Aga see selleks, tegelikult tahan täna soovitada hoopis ühte mõnusat juustuküllast pirukat, mis sobib suurepäraselt suupisteks või eelroaks (vahu)veini juurde aia- või terrassipeole. Eriti mõnus on see loomulikult ahjusoojana:) Kuna suvel kasutan suviseid imemaitsvaid kodumaiseid aedvilju (tomat, suvikõrvits, lillkapsas, kartul jt) igapäevaselt, siis loomulikult lisasin tsukiinit ka kukeseenepirukale. 

    Kiiresti valmiva piruka jaoks võid kasutada nii toorjuustu kui ka riivitud juustu (eriti hea on just tugevamaisteline laagerdunud juust nagu parmesan või mõni selle eestimaine analoog). Kui soovid eriti rikkalikku küpsetist, siis võid mõlemat lisada, kuid sel juhul piisab piruka peale puistamiseks vaid 50-100 grammist juustust. 

    Tainas võta paar tundi enne küpsetamist sügavkülmast külmkappi sulama, et see oleks küpsetamise ajaks parajalt sulanud, kuid mitte veel liiga pehme. Tainast võib ka õhemaks rullida, aga seda ma ise ei tee, sest täidist on omajagu ja tainas ei ole rullimatagi liiga paks, pigem vastupidi. Aga valmista loomulikult selline pirukas, nagu just Sulle meeldib - see on selline lihtsamast lihtsam küpsetis, mille puhul minu "retsept" on lihtsalt üks võimalus, kuidas seda valmistada. Peaasi, et ise rahule jääd :)


    Vaja läheb:
    400 g (1 pakk) võiga pärmi-lehttainast
    200 g kukeseeni
    1 väike suvikõrvits
    1-2 küüslauguküünt
    võid
    soola, pipart
    150-200 g kõvemat laagerdunud juustu või 150 g toasooja küüslaugu- vm maitsega toorjuustu

    Puhasta kukeseened pintsliga, lõika suuremad väiksemateks tükkideks ja aseta pannile. Prae, kuni eraldunud vedelik on haihtunud, lisa u 1 sl võid ja maitsesta soolaga. Prae segades läbi ja võta pannilt ära.

    Kuumuta pannil õli, lisa viilutatud suvikõrvits ja peeneks hakitud küüslauk. Prae mõned korrad segades mõni minut, praadimise lõpu poole lisa võid ning maitsesta soola ja pipraga. 

    Laota tainaplaadid küpsetuspaberiga kaetud pannile. Aseta ääred üksteise peale ja vajuta kokku. Tee taina äärtest u 1 cm kaugusele terava noaga sisselõige tainast mitte päris läbi lõigates. Torka keskosa tihedalt kahvliga läbi. Laota u pool juustust või määri toorjuust tainale nö raami sisse, sellele omakorda puista praetud suvikõrvits ja kukeseened. Lõpuks puista peale ülejäänud juust.

    Küpseta ahjus 200 kraadi juures 20 minutit kuni ääred on kuldpruunid. Võta ahjust, lõika ruutudeks ja naudi. 

    neljapäev, 6. august 2020

    Toome salat

    Usun, et suurem osa inimestest on hetkel hoidistamislainel:) Pole ka ime, sest lisaks imelistele kodumaistele marjadele on valmis tervislikud aedviljadki. Ja peagi saame nautida juba puuvilju - õunu, pirne ja ploome :) Mul on küll juba omajagu keediseid tehtud ja sügavkülmaski päris palju erinevaid marju, kuid täna jagan taaskord kategooriasse "vana hea" kuuluvat köögiviljasalati retsepti. Kui on aga vaja rohkem ideid soolaste ja magusate hoidiste jaoks, siis siit saab. 

    Toome salatit kutsuti vahel ämbrisalatiks, kuna kogused on algses retseptis nii suured, et valmis segamiseks oli ämbrit vaja. Mina olen ise tehes kurgi kogust vähendanud ning porgandi ja sibula oma suurendanud, sest nii meeldib mulle rohkem, aga algses retseptis oli 6 kg kurki, 2 kg sibulat ja 1 kg porgandit. 

    Koostisainete puhul on kirjas koorimata ja puhastamata kaal, aga siin ei ole vaja juuksekarva lõhki ajada ega koguseid grammi pealt mõõta. Lisada võib ka muid aedvilju, nt suvikõrvitsat ja tomatit.

    Porgandi võib viilutamise asemel riivida. Ja eriti lihtsalt ja kiirelt saab kogu salati valmis kasutades köögikombaini.

    Siin hoidises sobib kasutada nii neutraalse maitsega rapsiõli kui ka iseloomukamat oliiviõli, samuti võid tavalise söögiäädika asendada mõne muuga (nt valge veini- või õunaäädikaga), kuid sel juhul lisa äädikat oluliselt rohkem, kuna nimetatud variandid on mahedamad.

    Vaja läheb: 
    2,5 kg kurki
    1-1,2 kg sibulat
    600 g porgandit 
    suur punt (50-100 g) tilli
    3 sl (mere)soola
    2 sl suhkrut
    3 sl söögiäädikat (30%)
    150 g õli

    Lõika puhastatud kurgid, sibulad ja porgandid õhukesteks viiludeks ning viilud omakorda pooleks. Kurki ja porgandit on kergem viilutada nii, et lõikad need enne pikuti pooleks ja siis viiludeks. Sibula soovitan pooleks lõigata, viilutada ja seejärel viilud omakorda pooleks lõigata.

    Haki till peeneks. Aseta aedviljad koos kõigi ülejäänud ainetega suurde anumasse, sega korralikult läbi ja lase kaane all jahedas kohas 24 h maitsestuda.

    Aseta pott pliidile, kuumuta salat peaaegu keemiseni ja lase seejärel madalal kuumusel 15-20 minutit küpseda aeg ajalt segades ja jälgides, et see keema ei läheks. Aseta koheselt steriliseeritud purkidesse ja kaaneta.

    esmaspäev, 3. august 2020

    Krõbedad vahvlid nagu lapsepõlves


    Naljakas, et kui kätte jõuab august, hakkab suvi juba justkui vaikselt lõppema... Ööd tunduvad kohe kuidagi pimedamad ja õhtud tunduvalt vähem valged, ilm pisut jahedam ja vihmasem, õhk kergelt kargem, aias olevad aroomid muutuvad järsku justkui üleöö lillelisest ja kergest küpsemaks, muru sees vedelevad puudelt alla kukkunud õunad jne jne. Õnneks on meil veel tervelt kuu aega võimalus nautida imelist Eestimaa suve, nii et soovitan sellest viimast võtta. Ja aega just nimelt vabas õhus, metsas, rabas ja looduses veeta, sest see on igas mõttes tervislikum kui tubastel üritustel osalemine (mida saab niikuinii aastaringselt teha), eriti veel kui vastutustundetud (koroona)haiged mööda ööklubisid, SPA-sid, spordivõistlusi jne rallivad... Ja kusjuures see, et paar rumalat haiget inimest (kellest nt ühel oli arst tuvastanud angiini) ööklubides käib või haigusnähtudega inimene mööda Eestit ringi sõidab, on tegelikult jube suur pettumus, sest ma arvasin, et üks asi, mis nüüd viimaste kuude jooksul on muutunud, on see, et inimesed enam haigena kodust välja ega rahva sekka ei roni, aga taaskord tundub, et paar kuud kodus istumist ei ole kedagi targemaks ega paremaks inimeseks teinud. Saame ainult loota, et me ise ja meie lähedased sellest haigusest puutumata jääme ning parim ongi just igasuguste (tubaste) ürituste asemel aega hoopis looduskaunites kohtades veeta:) Eesti loodus on imeline ja suvi on parim aeg siin ringi käimiseks! :)

    Rääkides aga vahvlitest, siis nende retsept ilmus juba aastakese tagasi koos teiste nostalgiliste maiustega (rummikoogid ja kohupiimapontšikutega) siin, aga vahvlirestept on teenimatult avaldamata jäänud. Õnneks saab see suur  viga lõpuks ometi parandatud :)

    Tegin sel nädalavahetusel vahvleid esmakordselt gluteenivabana, asendades nisujahu maisijahuga. Tainas jäi pisut paksem, nii et kahe supilusikatäie asemel panin mina seda raudade vahele anult 1 sl ja lasin ka pisut enne tainal seista. Tekstuur ei ole gluteenivabadel nii hea kui nisujahu kasutamsie korral, samuti on need rohkem pudisevad, kuid maitseomadustelt on vahvlid ikka suurepärased ja hoolimata kahekordsest taina kogusest said väga kiirelt otsa :) 

    Kõik fotod, va järgmine, on tehtud maisijahuga ehk gluteenivabadest vahvlitest. 

    Nisujahuga vahvlid

    Maisijahuga vahvlid

    See retsept on mõeldud õhukeste vahvlite jaoks ehk nn vanakooli vahvliraudadega küpsetamiseks. Poest kahjuks neid aparaate enam osta ei saa, küll aga võib kuuldavasti leida antikvariaatidest ja vanakraami turgudelt. Igal juhul, kui kuskil selline vahvlimasin müügil on, siis võib mulle vabalt teada anda :)

    Vaja läheb:
    100 g võid + masina määrimiseks
    2 muna
    80 g suhkrut
    1 sl vanillisuhkrut
    100 g jahu
    50 g tärklist
    1,5 dl piima 
    tuhksuhkrut (soovi korral)

    Tükelda või, sulata ja lase jahtuda. Vahusta munad suhkruga heledaks kohevaks vahuks. Lisa tärklise ja vanillisuhkruga segatud sõelutud jahu, vahusta vispli või mikseriga ühtlaseks. Lisa jahtunud või ja toasoe piim ning vahusta kõik ühtlaseks tükkideta tainaks.

    Lase vahvliraud kuumaks minna, määri kergelt võiga, aseta 2 sl tainast, vajuta rauad kokku ja küpseta kuldpruuniks. Võid ei ole vaja iga kord lisada. 

    Kui soovid vahvlid toruks või koonuseks keerata, siis seda saad teha kahvli abil vahetult pärast küpsetamist, kui need veel kuumad on. Soovi korral sõelu jahtunud vahvlitele peale tuhksuhkrut.