esmaspäev, 15. jaanuar 2018

Šokolaadikreemi ja vaarikakattega lihtne kook



Jaanuaris peaks küll iga “korralik" inimene sööma ainult “puhastavaid ja taastavaid” toitusid, et kehast “toksiine” välja viia, aga siinkirjutaja ei ole selles osas ega muidu suurem asi trendijärgija. Lisaks terve mõistuse kasutamisele meeldib mulle söömise osas just teaduspõhine lähenemine ja õnneks arstide arvates on meie kehal kõik vajalikud organid selle “puhastamiseks ja taastamiseks” olemas ja lisaabi talle pakkuda ei ole võimalik:) Sellel teemal on väga palju artikleid, aga see on üks eriti hea piltidega kirjatükk, kus kõik on nö puust ja punaseks tehtud. Mulle meeldib, kuidas tõsiseid asju suurepärase huumoriga edasi antakse, niiet lugedes saab pidevalt muiata ja isegi naerda, eriti seal tänupühade kalkuni osas ;-)

Ja kuigi on jaanuar, siis miks mitte maiustada ühe mõnusa ja lihtsa koogitükiga, kui selleks on isu? Üks tükk ei tee kindlasti kedagi paksuks ega mõju meie tervisele halvasti täpselt nagu pehme ja värske kardemonisaiake või suus sulav šokolaadibatoon. Kui süüa tervislikult ehk tasakaalustatult ja mitmekülgselt, ei ole põhjust ei magusat, nisujahu ega muud head menüüst täielikult välja jätta. Tuleb jälgida toidu päevast üldist kaloraaži ja toitainesisaldust, aga mitte igast ampsust endale probleemi teha. Ma olen siiani arvamusel, et me ei söö ainult selleks, et elada, vaid muuhulgas elame ka selleks, et head toitu nautida ;-) Mul oleks ka jube raske oma tööd teha, kui toit oleks mulle vaid kõhutäide ja kütus ning ma seda ei armastaks, sest igapäevaselt selle valmistamine, sellest kirjutamine, suhtlemine kokkade jt toiduvaldkonna inimestega jms poleks siis ilmselt üldse see, mida tegelikult teha tahaks, vaid tavaline töökohustus. Olen igapäevaselt väga tänulik selle eest, et saan teha tööd, mida armastan, ja et see on ühtlasi ka üks mu hobidest. Ja olen tänulik kõigile lugejatele, sest tänu Teile ja kogu sellele postitiivsele tagasisidele, mida saan nii blogile kui ka muudele asjadele (retseptid, artiklid, raamatud), on motivatsioon jätkata samas suunas ja edasi areneda veelgi suurem! :)


Kuigi tundub, et selle koogi valmistamine on ajamahukas, siis tegelikult on toimetamist vaid u 20 minutit, ülejäänud aeg kulub kas ahjus küpsemisele või külmkapis seismisele. Vaarikate asemel sobivad ka jõhvikad ja pohlad - kõik kolm marja on minu arvates valge šokolaadiga superkombo :)

Retsept ilmus pühade ajal Laupäevaleht LP-s.

Põhi: 
200 g nisujahu või 100 g toortatra- ja 100 g maisijahu
70 g peen- või tuhksuhkrut
1 sl vanillisuhkrut
50 g kooritud mandleid või sarapuupähkleid
0,5 tl soola
180 g võid

Aseta jahu, suhkrud, mandlid või pähklid ja sool köögikombaini ning töötle kuni tekib ühtlane tükkideta jahu. Lisa tükeldatud või ja töötle ühtlaseks tainaks. Mässi tainas toidukilesse ja aseta tunniks külmkappi.

Külmas seisnud tainas suru 26 cm läbimõõduga lahtikäiva vormi põhja. Vormi põhi võiks olla eelnevalt kaetud küpsetuspaberiga, ääred aga määritud võiga ja jahuga üle puistatud. Aseta vorm koos tainaga pooleks tunniks külmkappi seisma.

Seejärel torka tainapõhi tihedalt kahvliga läbi ja küpseta 180 kraadi juures 20-25 minutit kuni põhi on kuldpruun. Enne täidise peale valamist lase sel täielikult jahtuda. 

Vaarikakate:
1 sl maisitärklist
120 g suhkrut
400 g värskeid või külmutatud vaarikaid

Sega maisitärklis kokku 0,6 dl veega ning aseta koos suhkru ja marjadega potti. Lase keema tõusta ja keeda õrnalt u 5 minutit kuni marjad on pehmed, aga veel terved. Lase vähemalt tund aega jahtuda.

Šokolaadikreem:
150 g valget šokolaadi
120 g hapukoort

Tükelda šokolaad ja sulata vesivannil. Sega sulanud šokolaadi hulka hapukoor ja lase segul jahtuda. Laota kreem koogipõhjale ja aseta 10-15 minutiks sügavkülma. 

Seejärel laota koogile vaarikakate, kata vorm fooliumiga ja lase üleöö külmkapis seista. Serveerimisel puista soovi korral peale šokolaadilaaste. 

laupäev, 13. jaanuar 2018

Hõrk meriahven spinati ja krõbedate ahjukartulitega


Meriahvenale (sebastes marinus) maitse andmiseks piisab vaid elementaarsetest asjadest nagu või, sool, pipar, lehtpetersell ja sidrunimahl, soovi korral ka pisut kappareid. Kala valmistamine võtab aega u 10 minutit ja sõltuvalt lisanditest on see üks kiiremaid roogasid. Juurde sobib eriti hästi aurutatud aedvili, värske salat ja kartul erinevates vormides. Mina tegin seekord krõbeda ahjukartuli ja praetud spinati, et rooga toekamaks teha - külm talv ju ikkagi ja keha vajab sooja! :) Ahjukartulitega läheb küll aega, aga kuna ma kartulid eile õhtul valmis aurutasin, siis oli täna ajakulu väiksem. Kui on kiire võib piiruda keedukartulite või kartulipudruga.


Õrna lihaga meriahvena valmistamisel tuleb lähtuda sellest, et seda võimalikult vähe küpsetada, sest üleküpsenud kala on kuiv ja maitsetu. Mina praen seda pannil vaid naha poolt, sest samal ajal kala võiga kastes küpseb see juba praadimisel ka teiselt poolt. Kuna filee on ühest otsast paksem kui teisest, siis on kõigil kalatükkidel erinev küpsemisaeg.

Spinatit praadides maitsesta see alles pärast praadimist, sest spinat kaotab hästi palju vett, mistõttu on alguses maitsestamise puhul oht see üle soolata. Sama kehtib nt ka praetud sibula ja seente kohta. Krõbedad ahjukartulid on muidugi iga prae kõrvale ülimalt mõnusad. Kui sul värskeid ürte parajasti kodus ei ole, siis kasuta kuivatatud varianti.

Vaja läheb:
1 kg kartuleid
soola
võid
extra virgin oliiviõli
1 sl veiniäädikat
2-4 küüslauguküünt
meelepäraseid ürte (tüümiani, punet, rosmariini)
500 g spinatit
värskelt jahvatatud musta pipart
näpuotsatäis muskaatpähklit
800 g meriahvena fileed
peotäis lehtpeterselli
peotäis kappareid (soovi korral)
1 sidrun

Koori kartulid või hõõru koor harjaga korralikult puhtaks. Lõika suuremad kartulid pooleks ja keeda või auruta  need peaaegu pehmeks. Aseta kartulid ühe kihina ahjuvormi, sega läbi 1-2 sl õliga, maitsesta soolaga. Küpseta ahjus 190 kraadi juures 30 minutit kuni kartulid on kuldsed ja peaaegu küpsed. Aseta 1 sl oliiviõli kaussi, sega läbi äädikaga. Lisa puhastatud ja pooleks lõigatud küüslauguküüned. Nirista segu kartulitele, lisa meelepärased ürdid ja raputa vorm korralikult läbi. Küpseta kartuleid ahjus veel 40-50 minutit, kuni need on piisavalt pehmed ja krõbedad.

Spinat pese ja kuivata. Soojenda pannil u 1 sl võid ja prae spinatit segades, kuni see on närbunud.  Spinatit võib ka mitmes osas praadida. Maitsesta soola, värskelt jahvatatud musta pipra ja muskaatpähkliga.

Lõika kalafilee neljaks võimalikult võrdse suurusega tükiks. Kuumuta pannil oliiviõli ja või (kumbagi 1-2 sl) ning prae selles keskmisel kuumusel kala naha pool all, kuni nahk on krõbe. Kasta supilusika abil pannil oleva rasvainega kala praadimise ajal pidevalt. Aseta pannile kaas peale ja hoia kala selle all u 5minutit, kuni see on läbi küpsenud. Teine variant on asetada kala ahju ja 220 kraadi juures 5 minutit küpsetada.

Haki lehtpetersell peeneks ja puista koos nõrutatud kapparitega kala peale. Lõika sidrun sektoriteks.

Serveeri kala koos krõbedate kartulite, kuumutatud spinati ja sidrunisektoritega, et kogu roog sidrunimahlaga viimistleda. Jahvata soovi korral peale veel musta pipart ja naudi soojana kohe.


Postitus sündis koostöös Tallinna Kaubamaja Toidumaailmaga.

reede, 12. jaanuar 2018

Veinikastmes sinimerekarbid


Kaubamajast pärinevate sinimerekarpide hulgas oli vaid kolm katkise koorega karpi, mis süüa ei kõlba, ülejäänud olid kõik korrektsed! See oli mu just paar päeva tagasi Brüsselist saabunud õe jaoks suurim üllatus, sest nemad sõid seal pidevalt karpe ja sageli õnnestus saada suisa selliseid, mis olid alles eelmisel päeval korjatud, kuid seda, et vaid kolm oleks katkise koorega ja mitte ükski (!) ei ole lahti, pole ta varem kordagi näinud :)


Mina hakkasingi armastama sinimerekarpe alles õe juures Belgias, kuigi neid on mitmetel õhtusöökidel (Brüsselis ja Pariisis, aga vahel ka Eestis) pakutud, kuid ma piirdusin tavaliselt mõne karbiga ja ülejäänud jätsin vaikselt alles. Alles viimasel korral Brüsselis sõin mitu kausitäit neid ära. Kusjuures, vahukoore-veinikaste on ülimaistev ja see on täitsa normaalne, et see pärast ära juua või saiaga koos ära süüa. Juurde sobibki värske kõrbeda koorikuga sai, ideaalis baquette. Soola pole vaja lisada, sest karbid on ise piisavalt soolased ja kaste on pärast ideaalse soolasusega.

Mulle väga meeldis, kuidas Kaubamaja Toidumaailma kauaaegne müüja Rutt, kes on tõeline proff mereandide alal, pakkis karbid kaasa nii, et pani kotti jääd nii alla kui ka peale. Nii säilivad need tõeliselt värskena ka järgmise päevani, aga külmkapis hoides pane need omakorda koos kotiga kaussi või potti, sest jää ju sulab. Kui karbi peal on sellised moodustised, siis see on ok - nendest ei tasu end häirida lasta ;-)



Paljud ei tea seda, et lahtine karp võib tegelikult veel elus olla, aga selleks on üks proffide nipp ;-) Seepärast panengi siia kirja mõned põhitõed, mida tuleb arvestada:

* Karpe tuleb pesta võimalikult külma voolava vee all hästi korralikult! Chefid Pariisi kokakoolis ütlesid, et kui karbi puhul liiv mõnes söögikohas hamba all peaks krigisema, siis on tegemist erakordselt kehva restoga, kes oma kliente ei austa.
* Katkise koorega karbid viska kohe ära.
* Lahtised karbid tõsta kõrvale ja torka terava noaga sisse. Kui karp end selle aja jooksul, kui ülejäänud karpe pesed, kinni tõmbab, siis ta kõlbab süüa, kui ei, siis viska ära.
* Kui potis kuumutamise ajal mõni karp kinniseks jääb, siis viska see ära.
* Vein, mida kasutad, peab olema kvaliteetne ja hea - ideaalis selline, mida toidu kõrvalegi jood. Kehva veini ei tohi kindlasti toidu valmistamisel kasutada, kui ei taha oma toitu ära rikkuda. Alkohol küll aurustub, aga veini maitse jääb ju toidu sisse! Väga hästi sobib karpidega kuiv pinot grigio/gris marjast tehtud vein.
* Kui karpe jääb üle, siis aseta need külmkappi ja kasuta järmisel päeval mõnes toidus, nt paellas.

Vaja läheb:
1 kg värkseid sinimerekarpe
2 dl valget veini
peotäis tüümianivarsi
1 šalottsibul
1 küüslauguküüs
1 tšillipipar
supilusikatäis võid
2 dl vahukoort

Pese karbid külma veega. Vala vein potti, lisa tüümianivarred ja lase keema tõusta. Lisa karbid, aseta potile kaas ja kuumuta mõned minutid.

Haki šalottsibul peeneks ja kuumuta pannil või sees madalal kuumusel kuni see on klaasjas, lisa peeneks hakitud küüslauk ja tšilli ning kuumuta veel 1-2 minutit. Lisa vahukoor, kuumuta peaaegu keemiseni, seejärel vala potti sinimerekarbid koos veiniga(tüümianivarred võta välja). Sega läbi ja kuumuta mõni minut. Serveeri  kohe koos potis oleva kastme, krõbeda koorikuga saiaga ja naudi kõrvale kas valget veini või šampanjat. 


Postitus sündis koostöös Kaubamaja Toidumaailmaga.

neljapäev, 11. jaanuar 2018

Tiigerkrevetiroog kinoa ja röstitud küüslaugu kastmega

 
Toitev kinoasalat krevettidega on maitsekas ja aromaatne, tervislik ja kasulikest toitainetest pungil, samas ülikiire ja lihtne! Aega kulub 20-30 minutit, sest sel ajal, kui kinoa keeb, saab krevetid puhastada (aega kulub max 10 minutit) ja need ka ära praadida (u 5 minutit) ning röstida ahjus küüslaugu. Kastme tegemiseks aga läheb samuti vaid 5 minutit, kui sedagi. Röstitud küüslauk teeb kastme minu arvates eriti mõnusaks - tavaline toores küüslauk jääb kuidagi terav ja mitte üldse nii kreemjas ja maitsev.





Kasutan seekord koorimata jahutatud tiigerkrevette, mis pärinevad Kaubamaja toidumaailmast. Seal on hetkel käimas mereanninädal, valik on suur ja hinnad ülihead. Tasub minna vaatama! See postitus siin valmis koostöös Kaubamajaga ning täna ja homme täiendan ka nende instagrami kontot nii piltide kui ka videotega (sh storey’dega - mõned said juba päeval laivi).



Krevettide puhul on hästi oluline värskus - nad peavad olema pringid, läbipaistvad ja kergelt läikivad ilma iseloomuliku lõhnata. Soovitan need alati loputada läbi külma veega, see soe vesi võib õrnad mereannid kummiseks muuta. Õnneks on tiigerkevette ülilihtne puhastada. Seleks tuleb eemaldada (st murra ära) kõigepealt pea, seejärel tõmmata ära jalad ja koorik ning soovi korral ka saba. Mulle meeldib nii süüa, et saba ei ole, niiet mina võtan selle peaagu alati ära juba enne praadimist. Kindlasti aga eemalda keskosast must soolikas, mis küll pole otseselt kahjulik, aga lihtsalt ebameeldiva välimuse ja maistega. Selleks tõmba ülaosas terava noaga selgroo keskele sälk ehk tee sisselõige, haara soolika otsast kinni ja tõmba välja. Puhastatud krevetid aseta majapidamispaberile ja tupsuta pealt samuti kuivaks.

Seekord tegin krevettidega kinoasalati, aga need sobivad väga hästi ka mõne rohelise salati juurde, samuti niisama snäkina nautimiseks.


Salat:
2 küpset avokaadot
200 g kinoad
400 g kirsstomateid
peotäis värske koriandri lehti
soola

Krevetid:
u 1 kg kooorimata (tiiger)krevette
soola, värskelt jahvatatud musta pipart
extra virgin oliiviõli või selitatud võid

Kaste:
1 väike küüslauk
peotäis värsket hakitud koriandrit
1 laimi mahl
3 sl extra virgin oliiviõli
2 sl magusat tšillikastet

Lõika küüslaugul pealmine kiht maha, aseta ahjunõusse, nirista peale oliiviõli ja küpseta ahjus 200 kraadi juures 20-25 minutit kuni see on pehme ja aromaatne. Lase pisut jahtuda, seejärel koori ja haki peeneks. Sega hakitud küüslauk ülejäänud kastme ainetega ühtlaseks. 

Koori krevetid (tõmba ära pea, seejärel jalad, siis koorik, soovi korral ka saba ja kindlasti must soolikas selja pealt), tee majapidamispaberiga kuivaks, maitsesta soola ja pipraga.

Kuumuta pannil keskmisel kuumusel oliiviõli või selitatud või ja prae krevette kummaltki poolt 2-3 minutit kuni need on roosad. Ära üle küpseta! Eemalda krevetid kohe pannilt (soovitan kasutada tange). Pannilt võetud krevetid sega kastmega läbi, aga soovi korral võid kastme ka salati kõrvale serveerida.

Keeda kinoa soolaga maitsestatud vees, puhasta ja viiluta avokaado, lõika kirsstomatid pooleks. Serveeri salat koos praetud krevettide ja värske hakitud koriandriga.

teisipäev, 9. jaanuar 2018

Apelsini-spinatismuuti


Jaanaur on minu jaoks alati smuutikuu:) Teen tavaliselt aasta esimesel kuul paksu konsistentsiga smuutisid (selliseid, mida saab lusikaga süüa) praktiliselt iga päev, sest see on ka hea võimalus pisut rohelist kraami tarbida. Kui vaadata seda päris suurt smuutide hulka mu blogis, siis muidugi on näha, et ka muul ajal ei ütle ma sellest mõnusast söögist ära ning üritan igasuguseid huvitavaid kooslusi välja mõelda alates mitmesuguste puuviljade (nt virsik, arbuus, ploom, õun, kiivi, greip) lõpetades avokaado, peedi, kõrvitsa ja spinati lisamisest, erinevad marjad, seemned, kama ja kaerahelbed lähevad smuutisse niikuinii. Viimasel ajal on aga varsseller mul peaagu igapäevaselt mõnes smuutis sees, eks lisan retsepti peagi ka blogisse ;-)

Värsked salatid mind talvel kohe üldse ei isuta, seevastu saab aga kasulikke spinatilehti jmt ilusti smuutisse “ära peita”. Reeglina tuleb peitmismängu laste jaoks teha, et nad rohkem rohelist sööksid, mina pean aga ennast niimoodi ära petma, et talvisel ajal ka värsket rohelist tarbida :D Külmade ilmadega lihtsalt tahaks pigem ahjus küpsetatud aedvilju ja liha, soojendavaid püreesuppe ja aasiapäraseid karrisid mitte aga salatit. Küll kevadel, kui ilmad soojadmad ja päikselisemad ning esimesed umbrohud, karulauk ja kuusevõrsed tulevad, saab jälle värskele salatile üle minna ... :)

See värskusest pakatav smuuti on paks, nagu mu smuutid tavaliselt on, ja seda saab nii juua kui ka lusikaga süüa. Kui soovid vedelamat, siis lisa kohe alguses koos apelsinidega ka ühest või kahest mahlaapelsinist pressitud mahl. Kuigi olen korduvalt juba kirjutanud, et tegelikult on paksud smuutid ka toitvamad ja kasulikumad, siis väärib see siiski kindlasti veel üle kordamist, nt siit ja siit saab selle kohta lugeda :)

Vaja läheb:
2 mahlaapelsini
4 sl öko suhkrusiirupit
1 küps banaan
200 g külmutatud vaarikaid või pohli või mõlemaid
2 suurt peotäit (u 50 g) spinatit
0,5 tl jahvatatud ingverit või riivitud värsket ingverit (soovi korral)

Koori apelsin ja murra sektoriteks lahti või lõika noaga tükkideks. Aseta kannmikserisse koos suhkrusiirupiga ja töötle püreeks. Lisa tükeldatud banaan, marjad ja spinatilehed, soovi korral ka ingver ning püreesta ühtlaseks. 



Retsept sündis koostöös D-kokaraamatuga.

pühapäev, 7. jaanuar 2018

Röstitud maguskartul vürtsika jogurtikastmega ja krõbeda seemneseguga



Kui ma aastal 2010 “päris” töölt ära tulin ja aasta vabaks võtsin (ehk siis ingl k sabbatical’i) plaaniga millalgi juristina tööd jätkata, siis selle poole aasta jooksul, mis ma enne Pariisi kokakooli minekut puhkasin ja reisisin, sattusin ka 1,5 kuuks Kaliforniasse. Seal olid tol hetkel esindatud juba kõik need toidutrendid, nt lehtkapsas, kinoa ja haputaina sai (ingl k sourdough), mis nüüd lõpuks pika ringiga ka Eestisse on jõudnud. Üks tõeliseid nö hitte, mille fännid olid kõik mu erinevad sõbrad ja tuttavad, kelle juures San Franciscos, San Diegos ja Santa Barbaras elasin, olid bataadist friikartulid. Need mõnusalt krõbedad ja kergelt magusad suupisted olid igas popimas söögikohas olemas ja loomulikult sattusin ka ise neist kohe vaimustusse. Lisaks pidid maguskartulist tšipsid olema oluliselt tervislikumad kui tavalisest kartulist, mis on aga jälle üks sellistest laialtlevinud väikestest müüdikestest. Kui kirjutasin paar kuud tagasi bataadist Laupäevaleht LP-sse artiklit, siis lugesin selle toitainesisalduse jm kohta kodus olevatest raamatutest. Tegelikult on maguskartul ehk tervislik alternatiiv “paksuks tegevale” kartulile hoopis kalori- ja tärkliserikkam, lisaks on selles ka suhkrut. Kiudainete suhtes on kartul ja bataat praktiliselt võrdsed, kuid karoteeni osas on viimane siiski esirinnas. C-vitamiini on bataadis aga poole vähem kui värskes suvises kartulis. 

Kusjuures tegelikult ei ole maguskartul tavalise valge kartuliga üldse omavahel suguluses, vaid hoopis kassitapuliste sugukonnast. Samasse kuulub ka eesti keeles sugukonnale nime andnud tavaline meil levinud umbrohi kassitapp. Päris ühte perekonda kuulub aga Eestis ilutaimena tuntud verev lehtertapp. Sõna “tapp” ei ole seotud tegusõnaga “tapma”, vaid oli vanasti humala teine nimi. Sealt on tapp saanud kõigi ronitaimede nimetuseks.

Maguskartulist friikad meeldivad minu teada kõigile ja neid on ka väga lihtne teha. Erinevalt tavalisest kartulist ei ole bataati vaja enne ahjus röstimist pehmeks keeta või aurutada, mistõttu sellest maitsva snäki või praekõrvase saamine võtab oluliselt vähem aega. Maguskartulist friikartulid on jube head niisama süüa, aga soovi korral võib teha juurde jogurtikastme. Kastmeks piisab ka lihtsalt maitsestamata jogurtist, mis on segatud nt harissa, hakitud küüslugu ja/või hakitud ürtide vms, kuid lisaks võib teha ka krõbeda seemne-pähklisegu.



Vaja läheb:
u 1 kg maguskartulit
u 3 sl oliiviõli
soola

Soovi korral koori maguskartul ja lõika õhukesteks sektoriteks. Aseta ühe kihina küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Nirista peale oliiviõli, sega läbi nii, et kartulid oleksid enam-vähem õliga kaetud ja puista peale soola. Küpseta ahjus 220 kraadi juures 25-35 minutit kuni kartulid on pealt kuldsed ja krõbedad. Vähemalt korra küpsetamise ajal sega kartuleid, et need ühtlaselt mõlemalt poolt krõbedaks läheksid. Serveeri koheselt. Soovi korral tee juurde vürtsikas jogurtikaste krõbeda seemneseguga.

100 g paksu maitsestamata jogurtit
2 sl harissat
2 sl heledaid või musti seesamiseemneid
2 sl kõrvitsaseemneid
2 sl röstitud ja kooritud metspähkleid
värske koriandri või tüümiani lehti

Sega jogurt harissaga läbi. Rösti seemneid ja pähkleid kuival pannil kuni need on kergelt pruunistunud, lisa näpuotsatäis soola ja lase jahtuda. Serveerimisel puista jogurtikastmele või aseta eraldi kaussi.

Harissat müüakse ka enamikes poodides, aga seda saab lihtsalt ise kodus teha:
5 tšillipipart
5 küüslauguküünt
2 sl röstitud köömneid
2 sl röstitud koriandriseemneid
1 sl šerriäädikat
oliiviõli

Torka tšillipiprad kahvliga läbi ja prae õli sees 2-3 minutit kuni need on pruunistunud (peaaegu kõrbenud). Aseta õhukindlalt sulatavasse kilekotti ja lase jahtuda. Jahtunud tšillidelt koori nahk, lõika pooleks ja eemalda seemned. Tambi uhmris tšilli pudruks, lisa kooritud küüslauguküüned, röstitud köömned ja koriandriseemned ning töötle ühtlaseks massiks. Lisa äädikas ja õli ning sega pastaks. Hoia pastat külmkapis õhukindlalt suletud anumas.


kolmapäev, 3. jaanuar 2018

Ahjus küpsetatud lõhe aedviljadega



Soovin oma kallitele lugejatele ja kõigile teistele muidugi ka eriliselt toredat, edukat ja õnnelikku uut aastat! Ilmselt on üsna vähe inimesi, kes ei plaani uuel aastal rohkem sporti teha ja tervislikumalt süüa :) Mina loomulikult olen sel aastal palju-palju tublim, vähemalt esimesed kolm päeva võin küll enda üle uhke olla :D Kui nüüd samamoodi jätkaks, siis mahuks ilmselt juba veebruaris jälle oma lemmik-teksadesse ja jookseks 10 km alla 45 minuti :) :) :)  

Kindlasti on inimesi (ma isegi tunnen mõnda sellist muide), kes elavad pühad nii üle, et grammigi juurde ei võta, aga minu jaoks on detsember selline kuu (tegelikult oli sel aastal ka november juba selline), et ei pea ennast tagasi hoidma, vaid võib vabalt kooki, kommi, šokolaadi ja kõike muud süüa, mida hing ihkab. Pole hullu, et detsembri lõpus on suhteliselt vähe selga mahtuvaid riideid - küll jaanuaris esimese nädal lõpuks juba kõik kontrolli alla saab :) Tervislikult söömisel ongi see suur pluss, et isegi magusaisu kaob ära. Ja nagu korduvalt olen kirjutanud, siis minu jaoks tähendab tervislik toitumine seda, et söön täisteravilju, piimatooteid, liha, kala, puu-, aed- ja kaunivilju ning marju ehk pmst seda, mida minust selles osas targemad ja vastavat eriala õppinud inimesed on kirja pannud ka Eesti Tervise Arengu Instituudi lehel toitumine.ee. Seetõttu ei tähenda jaanuarikuu minu jaoks enda näljutamist, mingit paastu või detoksit, millest viimane on veel eriti uskumatult jabur müüt. Isegi eesti keeles on sellest juba päris palju kirjutatud (nt see on väga hea lugu ja see ka), kuid ikka on inimesi, kes kujutavad ette, et meil kehas on mingeid mürke, mida peaks kuidagi väljutama hakkama ... Iseenesest muidugi kurb, aga kõigist toitumisalastest naljaktest väljamõeldistest, mida levitatakse, ei ole see muidugi ka kõige hullem. On ju veel igasugused müüdid gluteeni ja laktoosi kahjulikkusest, kombucha’st kui imeravimist jne jne, niiet vaesed arstid, kes peavad pidevalt lisaks inimeste ravimisele veel sellise jamaga tegelema. 

Mina omalt poolt luban, et aastal 2018 jätkan samamoodi kui seni ainult teaduspõhise meditsiini ja mõistuspärase söömise propageerimist ning edaspidigi pole minu blogis ega artiklites umbluule ega isehakanud ekspertide tõendamata väidetele mingit kohta! :) Püsige lainel ;-)



Aga alustame siis uuel aastal kohe toitainerikka ja täisväärtusliku toiduga!:) Retsept ilmus novembrikuises ajakirjas Pere&Kodu, aga praegu tundub eriti õige aeg see blogisse üles panna. Lihtne ja vähese vaevaga valmiv aedvilja-kalavorm on tervislik, kuid samas toitev. Krõbeda nahaga kala ja maitsestatud aedviljad meeldivad reeglina ka meestele ja lastele ning see roog sobib pakkuda külalistelegi. Kui värskeid ube poes ei ole, võid kasutada ka külmutatud ube. 

Aega kulub 1 h, jätkub neljale

500-600 g väikeseid kartuleid
150 g rohelisi või valgeid (Türgi) ube
1 paprika 
väike punt basiilikut või tüümiani või mõlemat
200 g kirss- või kokteiltomateid
4 X 150 g lõhefileed

Kaste:
1 suur või 2 väikest küüslauguküünt
1 sidruni mahl
4 sl (oliivi)õli
2 sl mett
1 tl soola
värskelt jahvatatud musta pipart või 0,5-1 tl purustatud rose pipra teri

Koori kartulid või nühi harjaga puhtaks ning keeda või auruta pehmeks; auruta või keeda 2 minutit ka rohelisi ube. Laota nõrutatud aedviljad ahjuvormi, kartulid lõika eelnevalt pooleks või neljaks ning rohelised oad kaheks või kolmeks osaks. Lisa viiludeks lõigatud paprika, puista vahele basiiliku- ja/või tüümianilehed ning pooleks lõigatud kirsstomatid või neljaks lõigatud kokteiltomatid. 

Haki küüslauguküüned peeneks, sega kõik kastmeained omavahel ühtlaseks, vala kaste vormi ja sega korralikult aedviljadega läbi. Aseta köögiviljadele lõhefileed naha pool üleval ning küpseta ahjus 200 kraadi juures u 15 minutit kuni lõhe on küpsenud. 

Kui soovid kalale krõbedat nahka ja kergelt kuldseid aedvilju, siis lülita seejärel sisse ahju grillelement (ahju temp 220-230 kraadi) ja küpseta veel 5-10 minutit kuni aedviljad hakkavad kuldseks muutuma. Serveeri kohe ja puista peale veel värskeid basiiliku- või tüümianilehti.