teisipäev, 29. mai 2018

Krõbedad lehetainakeerud suitsulõhe ja karulauguga


Praegu on ikka erakordselt lahe aeg! Ilmad on suviselt soojad, aga samas sirelid ja kastanid ning isegi kirsi- ja õunapuud on mõnel pool veel kevadiselt õites. Kaks parimat aastaaega oleks justkui kokku pandud ja kummasti parim osa võetud :) Tõeliselt mõnus on, kui teed rõduukse lahti ja pahvak sielilõhna lööb vastu, samas on välja minnes juba varahommikul soojem kui eelmisel suvel. Suur kimp piibelehti täidab aroomiga terve maja ja Kalamaja päikselistel tänaval kõndides hõljuvad vaid lillelõhnad. Ja nagu päikesest ja õitemerest veel vähe oleks, saab turult juba isegi kodumaiseid maasikaid, muust heast ja paremast värskest kraamist (olgugi et suures osas veel välismaine) rääkimata. Lust ja lillepidu! :)

Eriti pikalt keegi ilmselt ilusate ilmadega köögis passida ei viitsi, niiet pakun taaskord välja ühe eriti lihtsa retsepti, mis ilmus paar nädalat tagasi Laupäevaleht LP-s. Krõbedad ahjusoojad pirukad kaovad laualt väga kiiresti ja tegelikult teen ise enamasti neid kohe kahekordse koguse, et keegi ilma ei jääks. Lehetainakeerud on head lihtsad valmistada, õnnestuvad alati ja sobivad näksimiseks nii õlle kui ka veini kõrvale. Lisaks on pirukaid ka mugav külakostiks kaasa võtta. Mul on pidevalt sügavkülmas mitu pakki võiga pärmi-lehttainast ootel, et alati, kui kiiret ampsu külalistele pakkumiseks või kaasa võtmiseks vaja, oleks võimalik midagi maitsvat küpsetada. Blogiski on mul juba terve hulk igasuguseid lihtsaid retsepte selle tainaga ja neid tuleb kindlasti juurde ;-)

Täidises oli mul seekord Gourmet Club’i kõrvitsa ja Dijoni sinepiga kreemjuust. See on üks äsja müügile tulnud kolmest uuest laktoosivabast toorjuustust (lisaks veel maitsestamata ning peedi ja mädarõikaga tooted), mille on välja töötanud Imre Kose koostöös Saaremaa Delifoodiga. Neile kreemjuustudele ei ole lisatud paksendajaid, mistõttu on tekstuur kreemjam, kuigi valmistatud samuti koorest nagu tavalised toorjuustud.

Nendes pirukates võid kasutada ka muud suitsukala, kuid võid kala asendada suitsusingiga, toorjuustudest aga kasuta endale meelepärast. Kui karulauku ei õnnestu saada, siis sobib küüslaugumaitseline toorjuust väga hästi. Mai alguse poole hakkisin pirukatele täidiseks ka noori krussis naadilehti, kuid maitse ja vürvi andmiseks sobivad ka spinati-, basiiliku- ja tüümianilehed.


Vaja läheb:
400 g võiga pärmi-lehttainast
100 g toasooja toorjuustu (nt kõrvitsa-sinepiseemne)
100 g tükeldatud suitsulõhet
1-2 peotäit hakitud karulauku 
värskelt jahvatatud musta pipart 
1 muna (määrimiseks)
u 50 g riivitud juustu (soovi korral)

Laota tainaplaadid jahusele pinnale, aseta ääred üksteise peale ja rulli need kokku, et tekiks üks suur tainaplaat. Rulli tainast ka natukene õhemaks. Määri toorjuust ühtlaselt tainale, puista peale hakitud kala ja karulauk. Maitsesta pipraga ja keera tainas tihedaks rulliks. Lõika rullist 1,5 cm paksused viilud ja aseta need vähemalt 1 cm vahedega küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile lõikepind üleval pool. 

Klopi muna 2 sl vee või piimaga lahti ja määri sellega rullid nii pealt kui ka äärtest. Raputa soovi korral peale riivitud juust. Küpseta 200-kraadises ahjus u 20 minutit kuni lõherullid on pealt ja külgedelt kuldpruunid. Lase pirukatel 5-10 minutit plaadil jahtuda ja serveeri seejärel kohe. Parimad ahjusoojana.

neljapäev, 24. mai 2018

Kuidas teha hakkliha ja superhead burgerit



Üks põhjuseid, miks tasub ise hakkliha teha on selle kvaliteet - tead täpselt, milline lihatükk Su toidus on. Samuti saad kindel olla, et hakklihas on ikka ainult (kvaliteetne) liha sees ;-) Lisaks on isetehtud hakkliha värskemast värskem. Olen lugenud, et vaakumpakendis poe riiulil seistes hakkmassiks töödeldud liha pehmeneb, mistõttu küpsetamisel muutub seetõttu jällegi vintskemaks ja kõvemaks.

Hakkliha valmistamiseks kasutan mina Electroluxi köögimasinat Assistent ehk nö lauamikserit (ingl keeles stand mixer), millest on saanud minu truu abiline köögis. Lisaks hakkliha tegemisele saab sellega juurvilju viilutada ja riivida, samuti igasuguseid vahtusid teha ja tainast sõtkuda. Isegi pasta valmistamiseks on eraldi seade olemas. Selline näeb välja assistent koos hakklihamasinaga


Ilmselt on siililegi selge, et hakkliha jaoks ei tasu võtta mõnda hinnalist tükki nagu sisefilee. See on reeglina niigi pehme ja pole mõtet seda enam hakklihamasinast läbilaskmisega pehmendada, samas kui odavatest tükkidest saab hakkimisega pehme kergelt ja kiirelt töödeldava massi. Lisaks ei ole sisefilees praktiliselt üldse rasva ja ainult tailihast jääb hakkliha mass liialt kuiv. Üldlevinud soovitus on, et vähemalt 10 % (ideaalis 20%) võiks ikka ka pekki hakkmassis sees olla, eriti kui sooviks on burgerikotletti valmistada. Rasvane liha tagab sulades küpsemise ajal eriti mahlase tulemuse.



Sealiha puhul on hakkliha valmistamiseks minu arvates parim abatükk - rasva on piisavalt, aga mitte liiga palju. Minu kogemus näitab, et kaelakarbonaad on liiga rasvane, pärast selle töötlemist on masinast raske kogu rasva eemaldada. Ka tulemus (nt kotletid või lihapallid) on kaelakarbonaadist tehtud hakklihaga pisut liiga rasvane. See-eest aga praetükk kipub olema kuivavõitu ja liiga väherasvane. Üldiselt soovitatakse lisaks eelpoolmainitud tükkidele kasutada sealihast hakkliha valmistamisel esi- või tagakintsu, küljeliha ja karbonaadi. Loomaliha hulgast rinnatükki, aba, esiselga, sise- ja välispraadi.





Põhireeglid:

* Tuleb vaadata, et lihatükis ei oleks konte ega kamarat peal, samuti tasuks eemaldada kõõlused.

* Eriti hea on hakklihamasinast läbi laskmiseks sügavkülmast võetud peaaegu sulanud tükk. Et aga tavaliselt külmkapist liha liialt üles ei soojeneks hakklihaks tegemise ajal, tasuks liha lõigata u 2 cm läbimõõduga kuubikuteks. Kui tükk on suurem kui kilo, võib selle pärast tükeldamist asetada 10ks minutiks sügavkülma, et see läheks kõvemaks, sest suure lihatüki tükeldamine võtab enamasti piisavalt aega, et liha liiga soojaks läheks. 

* Hakkliha, mida samal või hiljemalt järgmisel päeval ära ei kasuta, tuleks koheselt sügavkülmutada.


Mahlane burger marineeritud sibulaga

Hummus (nt peediga), majonees, toorjuust, marineeritud sibula- ja kurgiviilud, salatilehed, tomat, mozzarella, halloumi vm juust, praetud muna jne jne - koduse burgeri vahele võid sobitada neid asju, mis Sulle meeldivad ja mida tahad koos süüa! Minul olid seekord seemnekuklid, mahe sinep (määrisin õhukese kihi kuklile kõige alla), salatileht, kotlett, marineeritud sibul, tomat, mozzarella ja basiilikulehed. Igakord lisan vahele midagi erinevat, kuid alati kasutan kotleti juurde sinepit :) Ja peale (ehk teise saia alla) jahvatan Tellicherry pipart.

Burgerikukliteks sobivad erinevad saiad, mulle meeldivad just seemnetega variandid. Lõika kukkel pooleks, määri mõlemale poolele pisut oliiviõli ja prae või grilli mõlemalt poole kergelt pruuniks. Kukleid võib ka rösteris või ahjus kergelt röstida. Lõika küüslauk pooleks ja hõõru kuklite sisemist poolt küüslauguga, sest nii on need eriti maitsvad. Pärast seda võid soojale saiale kohe ka juustuviilu asetada, et see pisut sulaks.


Kotletid:
u 1 kg sea abatükk
2 küüslauguküünt
2 šalottsibulat
1 värske või kuivatatud tšillipiprakaun
1,5 tl soola
1 tl või rohkem Santa Maria Scandinavian Forest maitseainesegu (jahvata veskist)
(selitatud) võid

Eemalda lihalt kelmed, lõika u 2 cm läbimõõduga tükkideks ja tee hakkliha. Haki küüslauk, tšilli ja sibul peeneks. Prae pannil (selitatud) või sees madalal kuumusel sibul klaasjaks, lisa küüslauk ja tšilli (eemalda soovi korral seemned) ning prae veel mõni minut. Lisa panni sisu hakklihale, maitsesta soola ja maitseaineseguga ning klopi lusikaga ühtlaseks massiks.

Mätsi hakklihast käte vahel u 2 cm paksused lapikud kettad. Kuna liha küpsemisel pisut kokku tõmbub, siis vormi need algselt suuremad sellest, mida lõpptulemuseks soovid sada. Aseta kotletid küpsetuspaberile ja vajuta pöidlaga lohk keskele, et need keskosast liigselt ei kerkiks. 

Küpseta pihve ahjus 220 kraadi juures 10 minutit, seejärel 190 kraadi juures 10 minutit. Kui soovid, võid küpsetamise lõpus panna tööle grillrežiimi ja kotletid mõlemalt poolt kergelt pruunistada. Burgeri pihvid võib ka grillida või praadida. Sel juhul lase neil ühest küljest läbi küpseda ja keera alles siis ümber, st ära neid mitu korda edasi tagasi keeruta. 

Marineeritud punased sibulad:
1 suurem punane sibul
1 dl punase või valge veini äädikat
1 sl suhkrut
näpuotsatäis soola 
1 loorberileht

Lõika sibul õhukesteks viiludeks. Aseta kaussi äädikas, sool, suhkur ja loorberileht, sega läbi, lisa sibul ja vajadusel pisut vett, et sibulaviilud oleks üleni marinaadiga kaetud. Jäta vähemalt paariks tunniks seisma. Eriti hea, kui sibul saab üleöö marineeruda. 

esmaspäev, 21. mai 2018

Täistera-croissant’id pesto, juustu ja tomatiga


Siin on jälle üks retseptike, mis juba paar aastakümmet ehk umbes ülikooliajast saadik mu repertuaaris on :) Tegime neid ükskord emadepäeval ja sealt peale satuvad rustikaalsed croissant'id erinevate lisanditega (suitsulõhe, jamon serrano, hummus, brie juust, ahjutomatid jmt) ikka lauale.

Täistera- või seemne-croissant’id on igas poes olemas ja meie peres meeldivad need kõigile, eriti suur fänn on ema. Seetõttu on sellised lisanditega saiakesed meil alatasa menüüs, sest need on väga mõnusad nii hommikusöögiks kui ka õhtusel ajal veini kõrvale. Loomulikult võib sarvesaiad asendada meelepärase seemne- või juurikaleivaga, mida võiks eelnevalt kergelt röstida. Croissant'id võiks enne (mikrolaine)ahjus soojendada, siis on tulemus eriti maitsev. 

Pesto saab nii ise teha kui ka poest osta, samuti võib selle asendada mõne meelepärase toorjuustuga.  Minu pesto valmis seekord koduaias vohanud murulaugust ja naadist, millele lisasin basiilikulehti. Kasuta endale meelepärast rohelist kraami, mida parajasti koduaiast, metsast või turult saad, kuid karulaugu puhul jäta tavaline küüslauk lisamata. Varesejala ehk naadi puhul kasutan mina just noori veel krussis lehti, sest need pidavat olema toitainerikkamad.

Retsept ilmus emadepäeval Laupäevaleht LP-s, sel laupäeval aga jagasin lehes kahe kevadise küpsetise (rabarberikreemiga juustukook ning krõbedad suitsulõhe ja karulauguga lehetainakeerud) retsepti. 

Pesto:
100 g rohelist kraami (murulauku, karulauku, naadi-, võilille-, nõgese- või basiilikulehti, põldvõõrkapsast, lehtkapsast, spinatit)
1 küüslauguküüs
40 g tugevamaitselist juustu
20 g seedermänniseemneid või piiniapähkleid
50 g extra virgin oliiviõli (või rohkem)
värskelt jahvatatud musta pipart, soola

Haki või rebi rohelist väiksemaks, haki küüslauguküüned, riivi juust. Aseta kõik komponendid köögikombaini, töötle ühtlaseks massiks ja maitsesta. Vajadusel lisa õli. Hoia õhukindlalt suletud purgis külmkapis. 

Croissant'id:
4 (täistera) või seemnetega croissant’i 
50-100 g pestot
2 tomatit
125 g (1 pakk) mozzarella’t
värskelt jahvatatud musta pipart
peotäis basiilikulehti

Lõika saiad horisontaalselt pooleks nii, et üks külg jääb kinni. Määri iga saia alumisele poolele pestot. Tomat ja juust lõika õhukesteks viiludeks ning jaga nelja saia vahel. Jahvata peale pipart, puista basiilikulehti ja naudi kohe.

reede, 18. mai 2018

Kohupiimakreem martsipani ja marjadega



Et saaks juba vähem kui kuu aja pärast jälle hakata sügavkülma uute värskete marjadega täitma nagu korralikele eestlastele kohane, tuleb enne vanad marjad jm asjad eest ära süüa ju ;-) Kui veel leidub seal marju, siis soovitan neil, kes eriti üldse kokata ei viitsi, teha seda ülilihtsat magustoitu. Kuna valmistamine on nii lihtne, et ei käi üle jõu ka pere pisematelgi liikmetel ja aega kulub u 10 minutit, siis jagasin retsepti emadepäeva puhul ka eelmise nädala Laupäevaleht LP-s koos teiste sama lihtsate roogadega. Minu ema veel ekstra ütles mulle, et talle mu lugu väga meeldis :) Kuigi kahtlustan, et see oli nende pesto, juustu ja tomatiga croissant’ide pärast :D Igal juhul loodan, et nii mõneski kodus saadi artiklist ja retseptidest inspiratsiooni! 

Ühtviisi nii mahedalt magus kui ka kergelt hapukas, mõnusa mandlimekiga magustoit viib keele alla. Soovitan kasutada võimalikult suure mandlisisaldusega martsipani (poodides müüakse ka üle 60%ilise mandlisisaldusega variante. Seda on lihtsam käsitseda, kuna ei ole nii kleepuv, ning see on ka vähem magus ja tugevama mandlimaitsega. Riivimiseks tasub martsipani enne külmkapis hoida või asetada kümneks minutiks sügavkülma.

Olen teinud seda desserti erinevate marjadega ja panin kaks versiooni kirja. Vabalt võib kasutada näiteks mustikaid ja mustikajogurtit, mulle eriti meeldib Alma Kreeka jogurt mustikatega. Kusjuures, see on väga vähese lisatud suhkruga ja kalorivaene - järjekordne hea näide sellest, kui häid ja tervislikke piimatooteid Eestis on, eriti võrreldes teiste riikidega.

Soovin kõigile imetoredat ja päikselist nädalavahetust!!!


Vaarikatega kreem

600 g (2 pakki) vanillimaitselist kohupiimapastat
100-200 g martsipani
400 g vaarikaid
vedelat mett (soovi korral)
mündilehti

Pane kohupiimapasta kaussi ja tükelda või riivi sisse martsipan. Sega läbi, seejärel sega õrnalt hulka marjad. Kui vaarikad on sügavkülmast, siis kindlasti sulata need enne ja lisa kreemile koos vedelikuga.

Jaga magustoit nelja pokaali või kausi vahel, puista peale mündilehti ja nirista pisut mett, kui soovid magusamat desserti.

Maasikatega kreem

300 g (1 pakk) vanillimaitselist kohupiimapastat
370-400 g (1 tops) maasikamaitselist jogurtit
100-200 g martsipani
400 g maasikaid
vedelat mett (soovi korral)
mündilehti

Pane kohupiimapasta koos jogurtiga kaussi ja tükelda või riivi sisse martsipan. Sega läbi, seejärel sega õrnalt hulka marjad. Kui maasikad on sügavkülmast, siis kindlasti sulata need enne ja lisa kreemile koos vedelikuga, kui seda liiga palju ei ole. Suuremad maasikad lõika tükkideks.

Jaga magustoit nelja pokaali või kausi vahel, puista peale mündilehti ja nirista pisut mett, kui soovid magusamat desserti.

teisipäev, 15. mai 2018

Kohupiima-panna cotta rabarbrikastmega



Panna cotta on selline magustoit, mida tasub kindlasti ise teha! Just nii saavutad siidise, pehme ja kreemja tulemuse, lisaks saad ise meelepäraseid maitseid valida. Väljas süües ma panna cotta’t kunagi ei telli, sest see on kahjuks enamasti suur pettumus. Pole ka ime siis, et panna cotta on paljude arvates kõva tarretis, kuna just selline see kipub reeglina olema - vähese maistega ja “kummine". Täpselt nagu inimestele on alatihti vale ettekujutus pavlovast ja arvatakse, et see on lihtsalt krõbe besee. Tegelikult on kodune Pavlova kook küll pealt krõbe, kuid seest mõnusalt pehme vahukommilaadne tekstuuriga, mis sulab suus! Seega, küpsetage ise pavlovat (blogis on kuus erinevat retsepti!) ja tehke ise panna cotta’t, kui tahate parimat tulemust! :) Ainult et hoiatan ette - kui Pavlova kooki ja panna cotta't ise teha, siis väljaspool kodu on edaspidi need desserdid suure tõenäosusega veelgi rohkem pettumust valmistavad :D

Panna cotta’t valmistan viimasel ajal enamasti just tarretisesuhkur Multi’ga, sest see on lihtsam, kiirem ja mugavam, kui želatiinilehtedega mässamine. Selle suhkruga on mul blogis juba olemas  panna cotta kohvi ja koorelikööriga, teised retseptid on aga tavalise želatiiniga.

Proovi näiteks:
klassikalist vanillikaunaga panna cotta’t maasikakastmega,
valge šokolaadi ja granadillikastmega,
kohupiima ja mustikatega,
kohviga,
Kreeka jogurti ja maasikaga või
hoopis kohupiima ja mangoga varianti.

Kõik need on ühtviisi head! :)



Kreemjas vanilli ja kohupiimaga panna cotta on hapu rabarbrikastmega ülimõnus kooslus, mis üksteist ideaalselt täiendab. Hästi kiirelt valmiv ja samas ka kerge dessert sobib ilmselt kaalujälgijatelegi juhul, kui seda vahukoore asemel täispiimaga valmistada ;-)

Sellest rabarbrikastme kogusest jätkub täpselt nelja panna cotta jaoks ja midagi üle ei jää, kuid kui soovid, saad seda valmistada ka igasuguste muude magustoitude ja kookide lisandiks (nt juustukook, kohupiimakreem, pavlova, jäätis jne). Rohkelt erinevaid rabarbriretsepte on aga siin.

See panna cotta on siidjalt pehme; kui soovid tugevamat tarretist, mida saaks ka pokaalist või kausist välja taldrikule kummutada, siis lisa veel 1 dl tarretisesuhkrut ja kasuta vanillimaitselise kohupiimapasta asemel maitsestamata kohupiimapastat. 

Panna cotta:
3 dl (vahu)koort või täispiima (vähemalt 3,5%)
1 dl tarretisesuhkur Multi’t
1 sl vanillisuhkrut 
300 g vanillimaitsega kohupiimapastat

Aseta (vahu)koor või piim koos suhkruga paksupõhjalisse potti ja kuumuta segades keemiseni. Lase u 30 sekundit õrnalt keeda, võta kastrul pliidilt, sega hulka vanillisuhkur ja vala segu kaussi kohupiimapasta juurde. Sega vispliga ühtlaseks ja jaga nelja pokaali vm magustoiduanuma vahel. Lase toatemperatuuril jahtuda ja tõsta siis külmkappi tahenema. 

Rabarbrikaste:
300 g rabarberit
60 g peensuhkrut
1 sl vanillisuhkrut
1 tl maisitärklist

Aseta tükeldatud rabarber koos suhkru ja 0,5 dl veega potti ning keeda kuni rabarber on pehme ja pisut lagunenud (kulub max 10 min). Lisa vanillisuhkur ja maisitärklis, sega läbi ja lase veel u minut või paar keeda. Vala rabarbrikaste kaussi jahtuma. Jahtunud rabarbrisegu jaota nelja panna cotta peale, soovi korral lisa värsket münti.


Retsept ilmus ka D-kokaraamatus.

esmaspäev, 14. mai 2018

Täiuslik Caesari salat


Caesari salat kuulub mu kööki juba aastaid, isegi blogis on üks retseptike juba ammusest ajast olemas. Caesari salati, millel ei ole mitte midagi ühist tuntud rooma keisri Julius Caesariga, saladuseks on Rooma salat, mis säilitab krõmpsuva tekstuuri ka kastmega läbi segatuna, samuti kreemjas maitserikas kaste, mille teevad eriti nauditavaks loodusliku umami’ga parmesan ja soolased anšoovised. Parmesani asenduseks sobivad ka teised pikalt laagerdunud kõvemad tugevamaitselised juustud. Välismaist Rooma salatit on õnneks suuremates poodides aastaringselt saada, suvel aga leiab kodumaist turulettidel.

Kahjuks pakutakse üllatavalt sageli Caesari salati nime all salateid, kus ainus algupärane komponent on krõbe saiakuubik, kuid kõik ülejäänud on aga valesti - suvalised roheline salatilehed, kirsstomatid, pehme mahe juust ja majoneesikaste. Miks iga suvalist saiakuubikuga salatit peab Caesariks nimetama, sellest pole ma aastate jooksul veel aru saanud ... :) Äkki müüb paremini?!?

Legendaarse salati loojaks on Põhja-Itaaliast pärit Caesar Cardini, kes valmistas salati esmakordselt 1924. a. Mehhikos, USA piiri lähedal asuvas Tijuana nimelises linnakeses talle kuuluvas restos. 4. juulil tähistas jõukas seltskond seal Ühendriikide aasta olulisimat püha ehk iseseisuvuspäeva ja pidustuste ajal segas Cardini selle lihtsalt improvisatsiooni korras viimastest köögis alles jäänud asjadest kokku. Nooblid peokülalised viisid koheselt menukaks osutunud salati retsepti endaga Los Angelesse kaasa ning järgmisel kümnendil seadis see end söögikohtades sisse. 1940-ndatel jõudis salat New Yorki restode menüüdesse ja sealt alates on selle tähelend kulgenud tõusvas joones.

Tänapäeval on Tijuana linnaks, millest argipäeviti sõidab tuhendeid mehhiklasi üle piiri jõukamasse naaberriiki tööle. 1920-ndate kuiva seaduse ajal käis aga piirilähedases San Diegos elav Caesar Cardini iga päev oma Mehhikos asuvates restodes, sest seal sai ta pakkuda külalistele alkoholi ka keeluajal. Pärast keeluseaduse tühistamist müüs ta oma Tijuanas olevad söögikohad maha ja avas uued restod Kalifornias, samuti poe Los Angeles'es, kus hakkas osava ärimehena oma kuulsat kastet müüma. 1948. a. asutas ta juba koos tütre Rosaga ettevõtte Cardini Foods, mis siiani enam-vähem algse retsepti järgi tehtud kastet valmistab, kuid on juba omanikku vahetanud.

Originaalretseptis ei kasutanud Caesar Cardini kastme valmistamisel anšooviseid, vaid piirdus Worcestershire kastmega, mis annab sarnast maitset ja aroomi. Anšoovised on lisatud kastmele teiste kokkade poolt, sest küüslauguga koos purustatuna tagavad need kastmele eriliselt hea soolaka meki. Sidruni asemel oli salatis Ladina-Ameerikas levinud limon’id, väikesed laimid, mis on olulised ka Peruu rahvustoidu ceviche valmistamisel. Algselt segati kaste kelneri poolt laua ääres kokku ja seda tehakse siiani veel paljudes söögikohtades. Salatis aga olevat olnud terved Rooma salati lehed, mida sai käte vahelt süüa. Lehtede terveks jätmine aitab tagada krõmpsu tekstuuri, näeb taldrikul hea välja ja annab sööjale võimaluse endale meelepärased tükid lõigata.



Ühtegi “õiget" retsepti ei ole, kuigi on palju kokkasid, kes väidavad, et just nemad teevad perfektset Caesari salatit. Üks variant selle salati valmistamiseks on siin, kuid seegi ei kandideeri autentseima ega ideaalseima tiitlile, kuid on siiski väga maitsev! Ja samas ka täiuslik, vähemalt minu jaoks ;-)

Küüslauguküüned tuleb pooleks lõigata ja kindlasti eraldada südamik. Mina eemaldan küüslaugult rohelise kõva südamiku alati iga toidu korral, sest see pidavat seedimisele halb olema, nagu meile kokakoolis räägiti. Terava maitse tõttu on südamiku eemaldamine on kastmesse lisatava toore küüslaugu puhul aga eriti oluline.

Krutoonid, mida reeglina valmistatakse valgest saiast, nt ciabatta’st või baquette’ist, teen kodumaise seemnetega või juurikatega täisterasaiaga. Et need veelgi maitsekamad oleksid, siis lisan ka küüslauku ja juustu. Aga loomulikult võid võtta täitsa tavalise valge saia ja sellest tehtud kuubikud lihtsalt ära röstida - saad veelgi kiiremini salati valmis ;-)

Retsept ja lugu ilmusid ka Laupäevaleht LP-s.

Kaste:
5 anšoovisefileed
1 keskmine küüslauguküüs
2 suurt munakollast
2 sl sidrunimahla 
1 tl mahedat (nt Dijoni) sinepit
1 tl vedelat mett
1,2 dl extra virgin oliiviõli
3 sl peenelt riivitud parmesani vmt juustu
soola, värskelt jahvatatud musta pipart

Salat:
2 kana rinnafileed
soola, värskelt jahvatatud musta pipart
2-3 Rooma salati pead
peotäis õhukesi parmesani vmt juustu laaste

Krutoonid:
2 viilu (seemnetega) saia
2 sl extra virginoliiviõli
1 küüslauguküüs
3 sl peenelt riivitud parmesani vmt juustu 

Aseta nõrutatud anšoovisefileed ja poolitatud küüslauguküün kas uhmrisse või lõikelauale ning töötle või haki noaga ühtlaseks pastaks. Aseta segu kaussi ja vispelda hulka munakollased, sidrunimahl, sinep ja mesi. Edasi vispeldadaes vala ühtlase nirena aeglaselt sisse oliiviõli kuni tekib ühtlane paks ja läikiv kaste. Sega hulka parmesan vmt juust, soovi korral lisa veel sidrunimahla. Maitsesta soola ja pipraga. Kastme valmistamiseks sobib ka kannmikser või köögikombain.

Maitsesta kanafileed soola ja pipraga ning küpseta need ahjus või grilli pehmeks. Võid kanafilee ka tükkideks lõigata ja pannil õli sees küpseks praadida.

Lõika või rebi saiast 1-2 cm tükid, sega need kausis läbi õli ja peeneks hakitud küüslauguküünega. Laota küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja küpseta ahjus 200 kraadi juures 10-15 minutit kuni need on kergelt pruunistunud. Vala soojad saiakuubikud kaussi ja sega läbi juustuga.

Rebi või lõika pestud ja kuivatatud Rooma salat u 2-3 cm tükkideks ning sega läbi kastmega. Jaga taldrikutesse, aseta peale tükeldatud kanafilee, õhukesed juustulaastud (kasuta nt köögivilja koorimisnuga) ja krutoonid. Naudi kohe!

teisipäev, 8. mai 2018

Mustikakattega šokolaadi-juustukook



Juba peaaegu ainult kuu aja pärast on suvi ja valmivad esimesed kodumaised maasikadki, niiet viimane aeg oleks oma sügavkülmik marjadest puhtaks süüa, et uuele värskele kraamile ruumi teha. Mul endal oleks juba ammu mullused marjad otsas kui ma neid igal nädalal poest juurde ei ostaks, aga kuna ma marju igapäevaselt vähemalt ühe kausitäie (300-600 g) söön, siis toon neid poest pidevalt juurde ja hetkel on mul külmikutes neid endiselt omajagu ootel.

Kirjutasin sügavkülmutatud marjadest paar nädalat tagasi ka Laupäevaleht LP-s, muuhulgas nende kasulikkusest võrreldes talvisel ajal poes müüdavate “värskete” marjadega, mis kaugelt meile siia toodud ja väga kõrge hinnaga. Kuna viljad sügavkülmutatakse vahetult pärast korjamist, siis säilivad neis kasulikud toitained ja riknemisprotsess ei jõua veel alata. See-eest aga imporditud välismaised marjad on palju väärtuslikest vitamiinidest jm ainetest juba kaotanud, samas säilitamaks isuäratavat välimust on neid aga pritsitud erinevate ainetega. Ühe USA-s läbi viidud uuringu kohaselt oli poes müügil olevates mustikates 52 pestitsiidijääki, samas kui sügavkülmutatud marjades “vaid” 21.

Muidugi suvel koduaias otse peenralt või põõsast või hoopis metsast korjatud marjadele toitainete sisalduse ega puhtuse osas vastast ei ole, niiet aasta parimal ajal, kui värsked marjad valmivad, tasub neid igal juhul kõvasti süüa. Vähemalt ma ise teen seda alati! :) Muul ajal aastas aga üritan läbi ajada kodustesse sügavkülmikutesse suvel või sügisel varutud või aastaringselt poest ostetavate külmutatud marjadega. Sobivad need väga hästi nii erinevatesse kookidesse kui ka muudesse dessertidesse, niisama kohupiima, jogurti vm piimatootega söömisest või pudru sisse segamisest rääkimata.



See mustikaga kreemjas kook on mõnusalt mahe ja teist tükki ka need, kes end "mitte suure magusasõbra" kategooriasse liigitavad. Marjad tuleks enne koogile asetamist sulatada; mustikate asemel sobivad siia väga hästi ka vaarikad.

Eriti lihtne ja kiire ning tegelikult ka maitsvam variant on teha põhi küpsistest. Selleks tuleks üks pakk ehk 180 g vanilliküpsiseid purustada, segada läbi 1 sl pruuni suhkru ja 60 g sulatatud võiga ning suruda koogi vormi põhjale. Eelküpsetada seda ei ole vaja. Gluteenivaba ja pisut tervislikuma põhja (sisaldab täistera kaerahelbeid) saab allpool toodud tegemisõpetust kasutades. 

Võib kasutada nii mustikaga valget šokolaadi kui ka tavalist, aga mustikaga on eriti hea, sest hapukad tükid teevad magusa kreemja koogi veelgi maitsvamaks.



Põhi:
100 g võid
50 g (pruuni) suhkrut (kasutasin heledat muscovado't)
1 muna
150 g täistera kaerahelbeid (võivad olla kiirkaerahelbed)
50 g nisu- või toortatrajahu

Tükelda või, sulata, lisa suhkur ja sega läbi. Klopi hulka muna, seejärel sega kaerahelbed ja jahu. Laota tainas ühtlase kihina 24 cm läbimõõduga ümmarguse lähtikäiva vormi põhja, mis on eelnevalt kaetud küpsetuspaberiga. Küpseta ahjus 200 kraadi juures 10-15 minutit kuni põhi on muutunud kuivemaks ja hakkab kergelt kuldseks muutuma. Võta põhi ahjust ja alanda temperatuur 160 kraadini. 

Täidis:
200 g (mustikaga) valget šokolaadi
400 g toasooja toorjuustu
200 g toasooja hapukoort
60 g suhkrut
2 suurt toasooja muna

Tükelda šokolaad, aseta kaussi ja sulata vesivannil. Sega visplit kasutades toorjuust ja hapukoor suhkruga läbi, vispelda ükshaaval munad sisse. Viimasena sega sulatatud valge šokolaad. Vala täidis eelküpsetatud põhjale ja küpseta ahjus 160 kraadi juures 50 minutit kuni täidis on äärtest tahenenud, aga keskelt veel pisut võdisev.

Tee ahjuuks praokile ja jäta kook ahju jahtuma. Jahtunud kook aseta külmkappi - hea, kui see saaks enne söömist vähemalt paar tundi külmas taheneda, veel parem, kui üleöö seista.

Kaunista kas mustikate, šokolaadilaastude vm meelepärasega, soovi korral tee peale mustikakate. 

Kate: 
200 g mustikaid
1 dl tarretisesuhkrut

Kui kasutad külmutatud mustikaid, siis sulata ja nõruta need enne koogile asetamist. Väljavalgunud vedelik aseta kastrulisse koos veega nii, et kokku oleks 2 dl vedelikku. Lase keema tõusta ja lisa vähehaaval ise samal ajal pidevalt segades tarretisesuhkrur.

Keeda vedelikku pisut keeda kuni suhkur on lahustunud ja vedelik selginenud, lase pisut jahtuda ning tõsta supilusikaga koogil olevatele marjadele. Hoia kooki söömiseni külmas. 

reede, 4. mai 2018

Kevadiselt täidetud kanafilee


Kui on tunne, et karulaugust on juba küllalt pestot tehtud ja tahaks seda kevadekuulutajat ka mõne muu toidu sisse sobitada, siis mahlane juustuga kanatasku on üks hea variant. Täidetud kanafilee on üldse üks tõeliselt tänuväärne asi! See on väga maitsev, aga valmib vähese ajaga. Sobib nii kiirel argiõhtul valmistamiseks kui ka külalistele õhtusöögil pakkumiseks. Lisaks ka kerge, st ei ole õhtusöögiks liialt rammus ega nö raske :)

Täidiseks sobivad nii peened sparglivarred kui ka karulauk, lisaks võib tükeldada kuivatatud tomateid. Kui on jämedamad sparglid, siis tasuks neid enne kanarullide täidises kasutamist kergelt keeta või aurutada, et need piisavalt pehmed oleksid. Juustudest on väga head nii feta- ja kitsejuust kui ka mozzrella ja sini- või valgehallitusjuust, samuti võib asetada ka lihtsalt mõne nö tavalise (nt Eesti) juustu viilu.

Kanarulle saab serveerida igasuguste lisanditega alates keedetud riisist, (toor)tatrast, makaronidest ja erineval viisil valmistatud kartulitest lõpetades värske salati ja küpsetatud aedviljadega.

Retsept ilmus aasta tagasi Laupäevaleht LP-s koos prosciutto ja munaga salati valmistamisõpetusega.


Vaja läheb: 
3 kana rinnafileed
soola, pipart, paprikapulbrit
9 peent sparglivart või väike punt karulauku
3 viilu juustu
u 1 sl õli praadimiseks

Lõika rinnafileed ühelt poolt noaga pooleks tekitades nö tasku ja jättes teiselt poolt liha läbi lõikamata. Paksemad kohad võid mõne tömbi esemega (nt tainarulliga) läbi toidukile või küpsetuspaberi kergelt õhemaks taguda. Maitsesta liha seestpoolt soola, pipra ja paprikapulbriga ning aseta sisse juust, pooleks lõigatud sparglivarred või tükeldatud karulauk. Vajuta lahtine osa kokku, vajadusel torka kokku kokteilitikuga ning maitsesta liha ka väljaspoolt samade maitseainetega. 

Kuumuta pannil õli ja prae selles kanafileed mõlemalt poolt kuldpruuniks (kumbagi külge 3-5 minutit). Kata pann fooliumiga ja küpseta kana ahjus 200 kraadi juures u 20 minutit kuni kana on läbi küpsenud. Kui sul on selline pann, mida ei saa ahju panna, tõsta kanataskud ahjuvormi ja kata samuti foolimiga. 

Lase ahjust välja võetud lihal fooliumi all u 10 minutit seista, tõsta seejärel lõikelauale, lõika pooleks ja serveeri koos meelepäraste lisanditega.