neljapäev, 20. september 2018

Beseekateega pohla-martsipani juustukook


Pohlad ja martsipan on ka veendunud magusapõlgurit põlvist nõrgaks võttev kooslus! Tänu kreemisele toorjuustutäidisele ja pehmele beseekihile saab neist kahest suus sulava koogi, mis sobib lauale panekuks ka pidulikumal puhul. Seda kooki olen mitu korda küpsetanud ning näinud teist ja isegi kolmandat tükki võtvat ka isikuid (NB! mehi), kes enne söömist ütlesid, et nad ei taha magusat ja kellest ühel oli väidetavalt kõht täis ...:D

Kuigi beseekiht võib jätta petliku mulje, et koogiga tuleb kõvasti vaeva näha, siis tegelikult käib koogi valmistamine kiirelt juhul, kui on olemas köögikombain küpsiste purustamiseks ning minu jaoks asendamatu abimees lauamikser (Electrolux Assistent) koheva munavalgevahu saamiseks, kuigi asja ajab siin loomulikult ära ka käsimikser. Juustutäidise puhul aga on lisaks natukesele tükeldamisele (martsipan ja õunad) vaid asjade kokkusegamise vaev :)

Kui on soov teha kook gluteenivaba, siis mina olen selleks kasutanud seda mandlijahust põhja, mis minu arvates koogi veelgi hõrgumaks teeb - vähemalt mulle maitseb mandlipõhi oluliselt rohkem, kui küpistest valmistatud ka selle koogi puhul :) Millist martsipani ma ise kasutan, sellest kirjutasin just mõni päev tagasi siin, aga loomulikult sobib siia igasugune muu martsipan, mida parajasti poest saab.

Retsept valmis koostöös Electroluxi portaaliga Lisa elule maitset. Seal on kirjas mõned nipid, pildid tegevuskäigust ja lisaks räägin sellest, kuidas beseekattele pisarad tekivad ;-)



Põhi:
180 g (1 pakk) vanilli- või kondenspiimamaitselisi küpsiseid
1 sl pruuni suhkrut, näiteks demerara, hele või tume muscovado, fariinsuhkur (soovi korral)
60 g võid

Aseta tükkideks murtud küpsised koos suhkru ja tükeldatud võiga köögikombaini ning töötle ühtlaseks puruks. Suru küpsisemass 24 cm läbimõõduga ümmarguse koogivormi põhja, mis on eelnevalt kaetud küpsetuspaberiga. Aseta vorm täidise valmistamise ajaks külmkappi tahenema. 

Täidis:
400-450 g (2-3 pakki) toasooja toorjuustu
80 g suhkrut
2 sl vanillisuhkrut
3 munakollast
1 sl maisitärklist
100 g martsipani
2 keskmist (puhastatud kaal u 200 g) haput õuna (näiteks Antonovka)
100 g pohli või jõhvikaid

Aseta toorjuust suhkrutega kaussi ja vahusta vispli abil ühtlaseks kreemiks, lisa munakollased ja sega vispliga läbi. Seejärel sega visplit kasutades hulka maisitärklis.

Tükelda martsipan ja õunad u 1 cm suurusteks tükkideks ning lisa koos marjadega toorjuustuvahule. Sega õrnalt spaatli abil läbi, vala täidis vormi ja silu pind. Küpseta ahjus 160 kraadi juures 40-50 minutit kuni täidis on  tahenenud.

Beseekate: 
3 munavalget
100 g tuhksuhkrut
1 sl vanillisuhkrut

Vahusta munavalged pehmeks vahuks ja hakka supilusikatäie kaupa suhkrut lisama kuni tekib tugevate tippudega vaht. Laota besee koogile ja küpseta ahjus 160 kraadi juures 10 minutit kuni see on pealt kuiv ja ja hakkab kergelt kuldseks muutuma.

Lase koogil vormis jahtuda ja aseta siis külmkappi. Enne serveerimist võiks kook vähemalt tunni külmkapis seista; hoida tasub seda samuti külmkapis.

esmaspäev, 17. september 2018

Klassikaline pohla-õunamoos


Nädalavahetus oli jälle mõnusalt soe ja päikseline:) Loodetavasti oli kõigil aega nii õunu korjata kui ka metsa pohlale minna; eks nädala sees jõuab neist moosi keeta ja muid toitusid, sh küpsetisi valmistada :) Ja need pohlad, millele kohe kasutust ei leia, tasub sügavkülma panna, sest aastaringselt on hea neid kookides jm kasutada.

Minul oli pohla-õunamoos lapsepõlves üks suuri lemmikuid, kuid siiani teen seda igal sügisel vähemalt korra. Erinevalt muudest nõukogudeaegsetest ülimagustest keedistest, kus suhkrut oli reeglina sama palju kui vilju, oli see moos tänu pohladele ikkagi pisut hapukam. Keedan seda nostalgilist moosi endiselt igal aastal, kuid oluliselt vähema suhkruga kui toona tehti. See keedis on ideaalne pannkookide ja pudruga nautimiseks, kuid sobib samas ka jõulude ajal verivorsti juurde.

Üks versioon pohla-õunamoosist on mul juba blogis olemas. Tookord tegin moosi pisut magusama kui seekord, kuigi kasutasin ka siis suviseid valgeid klaare. Nüüdseks on juba ka mõnusalt hapud Antonovkad valmis ja nendega on moos veelgi parem ning vähem magus. Antonovka on üldse ideaalne nö “köögiõun”, mis sobib vist küll iga toidu ja koogi sisse ning kui need valmis saavad, siis ma muidugi kokkamsieks enam muid sorti ubinaid üldse ei kasuta :) Kui aga soovid ilma õunteta pohlamarmelaadi, siis on ka see retsept ilusti olemas :)


Kui soovid ühtlast paksu tükkideta moosi, siis keeda seda enne moosisuhkru lisamist 15-20 minutit. Pärast suhkru moosi sisse panemist ei tasu seda enam üle 15 minuti keeta, sest siis võib moosisuhkrus sisalduva pektiini mõju väheneda ja moos ei tule nii paks. Kui kasutad tavalist suhkrut, siis muidugi võid vabalt moosi kauem keeta ehk seni, kuni konistents on Sinu jaoks paras. 

Steriliseerimiseks soovitan asetada purgi ahju ja kuumutada neid u 20 minutit 120 kraadi juures, kaasi aga 5 minutit keevas vees hoida.

Retsept oli ka Laupäevaleht LP-s

Vaja läheb:
1 kg pohli
0,5 kg meelepäraseid õunu
500 g moosisuhkrut

Aseta tükeldatud, puhastatud ja soovi korral kooritud õunad ja pohlad koos 1 dl veega potti ning lase keema tõusta. Keeda u 10 minutit aeg-ajalt segades kuni pohlad hakkavad katki minema ja õunatükid lagunema. 

Lisa suhkur ja lase moosil madalal tulel õrnalt nö podisedes ise aeg-ajalt segades 10-15 minutit keeda. Eemalda vaht, lase moosil 10 minutit seista ja aseta seejärel steriliseeritud purkidesse. Moos pakseneb seistes.

reede, 14. september 2018

Parimad pohla-martsipani muffinid


Need superhead muffinid olid mu esimeses raamatus “Magus kiusatus” ja on internetis päris popiks saanud. Olen üllatavalt paljudes blogides seda retsepti aastate jooksul näinud, enamasti on juures ka korrektne viide retsepti autorile. Aitäh kõigile viisakatele jagajatele - mul on alati tõeliselt hea meel, kui mõni mu retsept inspireerib teisi!

Seekord tegin juurde toorjuustukreemi, muffinid aga ise valmistasin gluteenivabad (retsept ilmus ka Laupäevaleht LP-s). Kõik sööjad kiitsid nagu alati :) Eks see pohl ja martsipan ole juba selline ajatu kombinatsioon, mis iga küpsetise alates kringlist lõpetades juustukoogiga imemaitsvaks teeb! Nende lihtsate muffinite valmistamisega saavad õnneks hakkama lapsedki, kuid sööb ja kiidab terve pere, sõpradest rääkimata ;-)

Pohl on juba lapsest saadik üks mu lemmikmarju ja kui ma kasvõi blogi otsingusse kirjutasin sõna "pohlad" tuli välja päris palju retsepte - erinevaid küpsetisi, moosi, marmelaadi, smuutit, magustoitusid jne jne. Pohli on mulle meeldinud alati ka ise korjata, sest erinevalt mustikatest on see nö puhas tegevus, st käed ei määrdu ja pohli ennast on pärast hea lihtne puhastada. Need pohlad, mida ma mõne päeva jooksul pärast korjamist küpsetistes ja hoidistes ära ei kasuta, panen karpidesse ja asetan sügavkülma, et alati hea võtta oleks. Ilus punane hapukas mari on alati suurepärane lisand!

Üks hästi maistev kook siin blogis on martsipaniga juustukook, mis sattus ka raamatusse “Tänapäevane Eesti köök”. Ühtegi parandust retsepti selle läbi tegemise käigus Toiduakadeemias ei tehtud, mille üle mul eriti hea meel on, sest suur osa retsepte said rohkemal või vähemal määral paremaks “lihvitud”, mõni suisa ümber tehtud.

Aga ka see küpsetamata kodujuustukook pohlakatte ja mandlipõhjaga on proovimist väärt, samuti nostalgiline biskviitkattega õunakook on peotäie pohladega veelgi parem! Lisaks on pohl ülimalt tervislik mari, millest olen korduvalt kirjutanud LP-ski (nt siin ja siin) ning millega selgi aastal laupäevalehe jaoks erinevaid retsepte koostasin. Ja üks imelihtne ja -hea pohladega retsept (loomulikult martsipaniga, seltsiks mu teine lemmik tume šokolaad) ilmus ka Eesti Ekspressis ühe mu raamatu tuvustuse juures

Soovitan võimalusel küpsetamisel kasutada võimalikult suure mandlisisaldusega martsipani (mul on alati 63%iline). See on vähem magus, kuid hästi tugeva, kergelt mõrkja mandlimekiga ning oluliselt lihtsamini käsitsetav (st vähem kleepuv) kui väiksema mandli-, kuid suurema suhkrusisaldusega martsipanid. Martsipani (eriti viimast varianti) tasub hoida enne kasutamist külmkapis, et lihtsam töödelda oleks ja vähem kleepuks. Kui on kiire, siis aseta martsipan enne tükeldamist või riivimist kümneks minutiks sügavkülma.

Taina segamisel soovitan olla ettevaatlik ja segada tainast nii vähe, kui võimalik, sest hoogsal segamisel gluteen aktiveerub liiga vara ning tulemuseks ei ole kohevad muffinid. Kui aga valmistad gluteenivabad muffinid, siis ei ole liigse segamise pärast vaja muretseda. Gluteenivabade muffinite jaoks võta nisujahu asemel 100 g maisi- ja 50 g riisijahu ning lisa 1 tl küpsetuspulbrit. 



Muffinid:
150 g jahu
1 tl küpsetuspulbrit
1 sl vanillisuhkrut
2 suurt toasooja muna
120 g suhkrut
150 g hapukoort
50 g sulatatud võid
100 g martsipani 
200-250 g pohli või jõhvikaid

Sega sõelutud jahu(d) küpsetuspulbri ja vanillisuhkruga. Teises kausis klopi munad suhkruga lahti, sega hulka hapukoor ja sulatatud või. Lisa kuivained ja sega ühtlaseks, seejärel sega õrnalt hulka tükeldatud või riivitud martsipan ja pohlad v jõhvikad.

Jaota tainas 12 muffinivormi vahel ja küpseta ahjus 220 kraadi juures 20 minutit kuni muffinid on pealt kuldpruunid ja sissetorgatud tikk tuleb puhtalt välja. Lase muffinitel vormis u 10 minutit tahenede, eemalda seejärel vormist ja tõsta restile jahtuma. Naudi muffineid ka kohe soojalt või jahtunult. Soovi korral sõelu muffinitele peale tuhksuhkrut või valmista kreem.

Kreem:
50 g toasooja võid
200 g toasooja toorjuustu
50 g tuhksuhkrut

Vahusta tükeldatud või toorjuustuga ühtlaseks kreemiks, lisa tuhksuhkur ja vahusta ühtlaseks. Aseta kate kas lusika, spaatli või pritskoti abil jahtunud muffinitele.


teisipäev, 11. september 2018

Kinoa röstitud aedviljade ja krevettidega


Et blogi liiga magusaks kätte ära ei läheks, siis jagan vahepeal ka soolase toidu retsepti, mis sellest, et ise valmistasin eile ploomi-clafoutis’ ja sinihallitusjuustu-pirni piruka:) Viimane on küll pigem  muidugi soolane toit, mis sobib imehästi klaasikese veini või šampanja kõrvale. Mõlemad retseptid on juba sel laupäeval lehes, kuid seni võib valmistada nt neid veelgi lihtsamaid pirni ja juustuga pirukaid, mis samuti alati sööjatelt kiita saavad (ja mille retsepti küsitakse). Eile õhtul tulid piruka kohta traditsioonilised küsimused: “Kas see retsept on Sul blogis? Millal paned selle sinna?”, niiet sedagi tasub küpsetada;-) Need küsimused on alati minu jaoks nö kvaliteedimärk, sest üks asi on, kui inimene sööb ja kiidab (seda võib teha ka viisakusest), teine asi aga on see, kui inimene tahab seda ise kodus teha. Mul on selle üle alati muidugi tohutult hea meel, sest minu jaoks on mu töö siis eriti hästi korda läinud! :) Mu retseptid ju selleks ongi, et need inspireeriks inimesi ise süüa tegema, ja nende järgi valminud toidud pakuksid maistenaudinguid.

See kinoa ja krevettidega roog on piisavalt lihtne, et seda ka argiõhtul valmistada. Aedviljade ahjus röstimine võtab küll pisut aega, kuid selle saab eelmisel õhtul valmis teha või asendada teiste aedviljadega. Näiteks võib lillkapsa ja maguskartuli asemel lisada hoopis kodumaiseid imehäid värkseid tomateid ja suvikõrvitsat, mida tasuks enne pannil või ja küüslauguga praadida. Samuti sobivad siia aedoad, mida saav näiteks niimoodi valmistada. Mina röstin või aurutan alati suurema portsu aedvilju (suvel mh ka kartuleid), mida on siis hea erinevates toitudes kasutada. Neid saab lisada salatile ja liharoale, samuti saab küpsetatud aedviljadest eriti kiirelt valmistada maitsva püreesupi. Variante on palju :)

Krevette tasub käsitseda nii, nagu siin kirjutan, ja soovitan arvestada neid iga sööja kohta vähemalt viis tükki.

Vaja läheb:
200 g kinoad
1 keskmine bataat (u 500 g)
1 väiksem lillkapsas
u 500 g (tiiger)krevette

(oliivi)õli 
soola
värskelt jahvatatud musta pipart
peotäis maitserohelist (rohelist sibulat, murulauku, koriandrit vms)

Keed kinoa pehmeks. Puhasta bataat ja lillkapsas, lõika tükkideks. Laota küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, nirista peale 2-3 sl õli ja sega läbi, maitsesta soola ja pipraga. Küpseta ahjus 200 kraadi juures 30-40 minutit kuni aedviljad on pehmed. Sega küpsemise ajal vähemalt korra, et need ühtlasemalt küpseksid. 

Puhasta krevetid nii nagu siin kirjas ja prae pannil selitatud või või õli sees kummaltki pool paar minutit. Maitsesta soola ja pipraga. 

Jaota kinoa taldrikutele (jätkub neljale), lisa röstitud aedviljad, krevetid ja puista peale hakitud maitserohelist, jahvata värsket pipart, soovi korral nirista oliiviõli ja/või balsamico’t.

neljapäev, 6. september 2018

Kaneeline õunakeeks röstitud metspähklite ja banaaniga


See siin on üks mahlane ja pehme õunakook, milles vürtsi annab kaneel ja magusust lisaks karamellisele pruunile suhkrule ka küpsed banaanid. Tänu banaanidele on keeks tervislikum, sest suhkrut on selles vähem, kui klassikaliselt taolises küpsetises. Igaks juhuks mainin, et suhkrus ei ole midagi halba, kui seda mõõdukalt tarbida. “Mõõdukas" on suhkru puhul “vähe", sest toitaineid sellest ei saa, paraku aga palju kaloreid. See-eest banaan ei ole liialt energiarikas, kuid erinevalt suhkrust on selles ka kasulikke aineid, näiteks kaaliumi.

Kuna suhkur on üks neid asju, mille kohta tohutult liigub väärinfot (nt et see on sõltuvust tekitav), siis soovitan tutvuda teaduspõhise infoga veebilehel toitumine.ee. Kindlasti ei ole suhkur mürk, millest tuleb enda jaoks tont luua ja põdeda, kui tüki kooki sööd, küll aga peab arvestama, et enamik meist tarbib suhkrut igapäevaselt liiga palju. Sellelt lehelt saab lisaks muule adekvaatsele teabele ka soovitusi, kuidas suhkru söömist vähendada. Ma ise käin alati, kui tekib toidualane küsimus, kõigepealt toitumine.ee lehel. Umbluud, väärinfot ja lausvalet on lihtsalt nii palju internetis ringlemas, et selline päris septsialistide ja ekspertide poolt kokku pandud tõenduspõhine info on suureks abiks. Eriti muidugi mu igapäevases töös :) Sellel laupäeval aga räägime Laupäevaleht LP toiduosas suhkrust ja erinevatest toiduga seotud müütidest, mida lükkab ümber ja selgitab üks teemaga tegelev teadlane.

Soovitan lisada tainasse just röstitud ja kooritud sarapuupähkleid. Neid saab nii poest osta kui ka ise lihtsalt teha. Selleks laota pähklid küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, rösti ahjus 150 kraadi juures u 10 minutit kuni koor hakkab lahti tulema ja hõõru kas köögiräti abil või näppude vahel koor lahti. Ülejäänud jahtunud pähklid aseta õhukindlalt suletud anumasse ja kasuta küpsetistes, koogipõhjades, kommides, müslides või naudi niisama.

Retsept ilmus ka D-kokaraamatus.

Vaja läheb:
100 g võid
2 keskmist küpset banaani (kooritult kaal kokku 200-250 g)
120 g (pruuni) suhkrut (nt hele muscovado)
2 keskmist haput õuna (nt Antonovkat)
1 tl jahvatatud kaneeli
1 suur toasoe muna
150 g nisujahu ja 0,5 tl soodat või
60 g toortatrajahu, 80 g maisijahu, 0,5 tl soodat ja 1 tl küpsetuspulbrit
50 g väikesteks tükkideks hakitud sarapuupähkleid
1-2 tl kaneelisuhkrut peale raputamiseks (soovi korral)

Tükelda või ja sulata. Purusta banaanid kahvliga, lisa või ja suhkur ning sega läbi. Puhasta ja soovi korral koori õunad ning lõika u 1 cm tükkideks. Sega need koos kaneeliga banaanisegu hulka, seejärel klopi sisse muna.

Sega sõelutud jahu(d) sooda ja küpsetuspulbriga ning sega koos hakitud pähklitega õrnalt taina hulka. Vala tainas võiga määritud ja jahuga ülepuistatud piklikusse keeksivormi, mille põhjas on küpsetuspabeririba, ja küpseta ahjus 180 kraadi juures 45 minutit kuni sisse torgatud tikk tuleb puhtalt välja.

Lase keeksil 10 minutit vormis taheneda ja tõsta seejärel vormist välja restile jahtuma. Serveerimisel võid peale sõeluda tuhksuhkrut või niristada meelepärast siirupit (nt muscovado siirupit). Hoia keeksi küpsetuspaberisse mähituna toatemperatuuril või aseta sügavkülma - seal säilib see ilusti u kolm kuud. 


teisipäev, 4. september 2018

Tummine šokolaadikook kikerhernestega


See imelihtne šokolaadikook valmis koostöös Globusega, kellel on käimas vahva kampaania #globusretseptid. Igaüks saab osaleda ja selleks on vaja ainult:

1. valmistada maitsev toit meelepärase Globus tootega;
2. teha roast isuäratav pilt;
3. postitada foto enda FB- või instakontole koos viitega #globusretseptid ning
4. registreerida retsept siin.

Lihtne! See ei ole konkurss ei parima retsepti ega ilusaima foto leidmiseks, vaid 250 kiirema välja selgitamiseks :) Kui oled esimese 250 postitaja hulgas, saad endale Globuse toodetega kinkekarbi, kus on igasugusid häid asju sees;-) Ma tean, millest räägin:), sest olen ise juba mõnda asja jõudnud katsetada. Globus nimelt korjab viljad küpsena, nende töötlemiseks aga kasutab uudset vaakumtehnoloogiat. Tänu sellele õnnestub säilitada viljades väärtuslikke toitaineid (sh vitamiine) ja erksamat värvust.

Koogi valmistasin seekord Globuse kikerhernestest. Tummine šokolaadikook on gluteenivaba ja üsna tervislik, kuigi pigem jätab rammusa trühvlikoogi mulje, st süües arvaks, et on kasutatud ohtralt võid ja vahukoort.

Tavalise valge suhkru võib asendada mõne meelepärase pruuni suhkruga (nt hele v tume muscovado), mis annab koogile veelgi mõnusat mekki juurde. Suhkrukogust võib ka pisut vähendada, kuid ei soovita seda teha juhul, kui kasutad 70%ilise kakaosisaldusega mõrudat šokolaadi.


Vaja läheb:
200 g tumedat šokolaadi
1 purk (330 g) Globuse kikerherneid
2 suurt muna
120 suhkrut
1 tl küpsetuspulbrit
1-2 sl konjakit, brändit või külma kohvi (soovi korral)
võid ja kakopulbrit vormi jaoks
tuhksuhkrut koogile raputamiseks

Tükelda šokolaad ja sulata vesivannil. Vala kikerherned purgist sõelale, loputa vee all ja nõruta. Aseta  kikerherned koos munadega köögikombaini ja töötle ühtlaseks. Lisa suhkur, küpsetuspulber ja alko või kohv. Töötle massi veel pisut. Vala sisse sulatatud šokolaad ja töötle ühtlaseks tainaks.

Vala tainas 20-22 cm läbimõõduga ümmargusse lahtikäivasse koogivormi, mille põhjas on küpsetuspaber, ääred aga määritud võiga ja kakaopulbriga üle puistatud. Küpseta 170 kraadi juures 30-35 minutit kuni koogi keskossa sisse torgatud tikk tuleb puhtalt välja (niisket puru võib veits külge jääda).

Lase koogil u 10 minutit vormis taheneda, eemalda vormist ja jäta restile jahtuma. Jahtunud koogile sõelu tuhksuhkrut, paku juurde vanillikastet või -kreemi või tee soovi korral peale šokolaadi- vm meelepärane glasuur (nt see või see). Soovi korral puista peale meelepäraseid marju.

laupäev, 1. september 2018

Pohlade, pähklite ja kahe šokolaadiga brownie


Nädalavehtustel on aega rohkem, et süüa teha ja küpsetada, seega tasub kindlasti üks hõrk kook ahju lükata, mida on hea nii külalistele pakkuda kui ka ise mõne söögikorra lõpetuseks kohvi kõrvale nautida. Pakun välja ühe ülimalt lihtsa tummise šokolaadikoogi, mis sobib idealselt esimesel septembrilgi lauale panekuks, samuti on brownie’t lihtne külla kaasa võtta. Hakkama saavad selle valmistamisega kindlasti kooliealised lapsedki:) Kui aga on huvi lihtsate retseptide vastu, mida koolist tulnud näljased lapsed saavad ise valmistada või üles soojendada, siis tasub vaadata tänast Laupäevaleht LP-d, kus populaarse retseptikogu Nami-Nami perenaine Pille Petersoo jagab maitsvaid retsepte ja nõuandeid.

Selle maiuse puhul piisab tegelikult magusaisu rahuldamiseks ka väikesest tükist, sest kahe šokolaadi, pähklite ja marjadega brownie sulab suus! Kiirelt ja vähese vaevaga valmiv kook on eriti hea koos vanillijäätise, -kreemi või -kastmega, mis harmoneerub tumeda šokolaadi ja naturaalse kakaopulbri tummisusega. Pohlade asemel sobivad koogile haput nüanssi andma jõhvikad, samuti kirsid (nt nõrutatud kompotikirsid), vaarikad ja sõstrad. Kui marjad on sügavkülmast, soovitan need enne koogile lisamist sulatada ja nõrutada.

Oluline on silmas pidada, et kooki üle ei küpseta! Parim on selline šokolaadikook just seest niiskena ja arvestama peab, et ahjust võetud kook küpseb veel ka vormis edasi, niiet ära sellel kindlasti kauem küpseda lase kui retseptis kirjas. Pigem vähem ;-) Hoida tasub kooki külmkapis kas õhukindlalt suletud anumas või toidukilesse mässituna, et see liialt kuivaks ei muutuks.

Retsept ilmus koos teiste pohlamaiustega Laupäevaleht LP-s.

200 g tumedat šokolaadi
100 g toasooja võid 
100 g suhkrut
4 suurt toasooja muna
1 sl brändit, konjakit või külma kohvi
50 g nisu- või riisijahu 
60 g kakaopulbrit
150 g pähklite või mandlitega valget šokolaadi või 100 g valget šokolaadi ja 50 g mandleid või pähkleid 
150 g pohli 

Tükleda šokolaad ja sulata vesivannil. Vahusta või suhkruga heledaks kohevaks vahuks,  lisa edasi vahustades ükshaaval munad. Sega spaatli abil sisse alkohol või kohv ja sulatatud šokolaad, seejärel sõelutud jahu ja kakaopulber. Viimasena sega taina hulka hakitud valge šokolaad ja pähklid või mandlid. 

Tõsta pool tainast küpsetuspaberiga kaetud 20X20 cm suurusesse neljakandilisse ahjuvormi ja aja laiali. Puista peale marjad, kata ülejäänud tainaga ja silu selle pind. Küpseta kooki ahjus 180 kraadi juures u 30 minutit kuni kook on pealt kuiv ja tihke, seest võib olla veel niiske. Lase jahtuda ja lõika ruutudeks. Soovi korral sõelu peale tuhksuhkrut.

neljapäev, 30. august 2018

Suvikõrvitsa-šokolaadi keeks


Enne kui sellest mahlasest ja šokolaadiküllasest keeksit räägin, mõtlesin küsida, kas Teie teate, kuidas on kõige parem viis leiba, saia, keeksi jmt taolisi küpsetisi säilitada?:) Õige vastus on: toatemperatuuril ja sügavkülmikus; vale vastus on: külmkapis. Minuni jõudis see info juba Pariisis maailma vanimas kokakoolis õppimise ajal, ja sai kinnitust hiljem Eesti tolleaegses parimas restos töötades, kus õhtusöögist ülejäänud mustika-rukkileivad ja speltasaiad tuli toidukilesse mässida ja sügavkülma panna. Kui mõnel õhtul polnud restos täismaja (just sügisperioodil olid vahel vaid mõned üksikud külastajad), siis sai sügavkülmast ise tehtud leivad ja saiad võetud, ahjus üles soojendatud ja lauale pandud. Mingit vahet keegi loomulikult ei märka, sh kokad ise. Muideks, suur osa söögikohtades pakutavast leivast ja saiast tulebki sügavkülmast, vähesed küpsetavad tänapäeval ise restos leiba-saia või ostavad seda värskel kujul. 

Olen leiva hoiustamise teemast varemgi kirjutanud Harold McGee erakordselt vajalikust kokandusalasest raamatust saadud info põhjal, aga siin on üks inglisekeelne põhjalik artikkel koos testiga ja siin üks eestikeelne lühikokkuvõte ühes teisest artiklistNiiet kui soovid leiba, saia, keeksi  vmt taolist küpsetist hoida võimalikult värskena, siis mässi see paberisse (või toidukilesse või fooliumisse) ja hoia kas toatemperatuuril (sel juhul tarbi mõne päeva jooksul) või aseta sügavkülma. Aga kindlasti ära pane pagaritoodet külmkappi, sest seal läheb see kiirelt vanaks!

Kevadel olin ühel pressiüritusel, kus pakuti muuhulgas ka croissant’e. Tundusid sellised, nagu oleksid sügavkülmast, sest Röst pagari, kus ma nendega muidu aeg-ajalt maiustamas käin, saiadega võrreldes olid need ikka hoopis teistsugused. Rääkisin sellest ühe kohal olnud toiduinimesega, kes arvas, et croissant'id on ilmselt ikka kohapeal tehtud - miks muidu neid restos pakkuda. Küsisin siis peakokalt, kes on ka koha üks omanikke, kes ei hakanud eitama, et sarvesaiad tulid sügavkülmast Saksamaalt, sest “ega me mingi pagarikoda pole”, et ise nii keerulist asja teeks ... :) Teatavasti võtab ju õige croissant’i taina tegemine aega u 24 h ja seepärast ongi Röst minu teada ainus kohvik Eestis, kus need päris õiged ja parimad võised sarvesaiad saada on. Kes see viitsib nendega tavalises restos jännata? Ja nagu näha, ei saa ka kõik spetsialistid vahest aru, kas tegu on värskete või sügavkülmast tulnud saiadega, mis näitab, et sügavkülma pole vaja karta.  

Ja ega poodides lahtiselt müügil olevad pirukad ja saiad tule enamasti kuskilt mujalt kui sügavkülmast. Need küpsetatakse ahjus valmis või soojendatakse üles, et poes hõljuksid ahvatlevad aroomid, mis meid ostma meelitaksid. See on üks neist “väikestest” trikkidest alates muusikavalikust lõpetades lettide asetusega, mida poed kasutavad, et me võimalikult palju tarbiksime. Miks on kohe poodi minnes esimese asjana aed- ja puuviljaletid? Sest kui oleme juba korvi ladunud värsket kraami, siis lubame suure tõenäosusega endale rohkem maiustusi jms naudinguid. Jne jne jne. Nendel teemadel on kirjutatud palju raamatuid, olen mõnda neist lugema juhtunud, üks näiteks on “Social Animal”, mille kunagi ühest lennujaamast ostsin ja kus muuhulgas ka meie (alateadlikke) otsustamisprotsesse lahti seletatakse. 

Kuna suvel küpsetasin palju (ohhh, nii kahju on suvest juba minevikuvormis rääkida!), aga samas reisisin ka ohtralt ringi, st olin suurema osa ajast kuskil linnast väljas, siis panin pooliku keeksi enne ärasõitu sügavkülma. Mõned nädalad hiljem võtsin välja, lasin üles sulada ja see oli isegi ilma soojendamata väga hea! :) Reeglina mul enda tehtud küpsetisi sügavkülmutamiseks ei jätku, näiteks see kaneelihõnguline õunakeeks, millest eelmises blogipostituses rääkisin, oli juba üleeile õhtuks otsas;-)

Leiba ja saia on mul see-eest aga pidevalt mitut sorti sügavkülmas, sest kõik, mida me ära ei tarbi paari päeva jooksul, läheb sinna. Terved rukkileivapätsid ma muidugi panen meelega, et teha superhäid krõpse, mis meeldivad reeglina kõigile, aga muud leivad-saiad on lihtsalt tavalised ülejäägid. Kui küll enamasti söön värsket leiba või saia, kuid sügavkülmik on alati abiks reisidelt tulles või juhul, kui lihtsalt värske leib otsas, kuid kohe on süüa vaja. Või muudeks juhtudeks, mis kohe meeldegi ei tule:) Rösteritel on muideks (ka odavamatel) vastav sulatus- ja küpsetusrežiim olemas, mis garanteerib väga hea tulemuse ehk röstitul kujul pole erilist vahet.


Mis keeksi puutub, siis see on mahlane ja suvikõrvitsat selles ei oska keegi kahtlustada. Valmistasin  maiuse rohkem kui kuu aega tagasi, mil veel ohtralt suvikõrvitsat aiast võtta oli, ja retsept ilmus Laupäevaleht LP-s. Õnneks on värsket kodumaist suvikõrvitsat veel ikka saada, kuigi kasv pole enam nii hoogne, ja mis eriti tore - tänapäeval on seda vilja juba aastaringselt poodides, niiet küpsetada võib seda keeksi vabalt ka näiteks veebruaris :D

Gluteenivaba keeksi jaoks asenda nisujahu 100 g maisijahu ja 60 g toortatrajahuga ning lisa 1 tl küpsetuspulbrit.

Vaja läheb:
80 g võid
250 g suvikõrvitsat
150 g tumedat šokolaadi
160 g nisujahu
50 g maitsestamata kakaopulbrit
1 tl soodat
näpuotsatäis soola
2 suurt toasooja muna
0,6 dl neutraalse maitsega õli (nt viinamarjaseemne-, rapsi- vms õli)
100 g pruuni suhkrut
2 sl brändit, konjakit või külma kohvi

Sulata või ja lase sel pisut jahtuda. Riivi suvikõrvits ja tükelda šokolaad.

Sega sõelutud jahu kakaopulbri, sooda ja soolaga. Teises kausis klopi munad kergelt lahti ning sega sulatatud või, õli, suhkru ja alkoholi või kohviga läbi. Lisa jahusegu ning sega ühtlaseks. Seejärel vala sisse riivitud suvikõrvits ja u 3/4 tükeldatud šokolaadist ning sega läbi. 

Tõsta tainas ettevalmistatud (st võiga määritud ja jahuga üle puistatud) piklikkusse keeksivormi, mille põhjas on küpsetuspaber. Puista ühtlaselt peale ülejäänud šokolaaditükid ja küpseta ahjus 170 kraadi juures 50-60 minutit kuni keeksi keskossa sissetorgatud tikk tuleb puhtalt välja. 

Lase keeksil vormis 15 minutit taheneda, eemalda seejärel vormist ja jäta restile jahtuma. Eriti hea on see kook soojalt koos vanillijäätise või -kastmega. Hoida tasub keeksi toidukilesse mässituna toatemperatuuril, kuid mitte üle nelja päeva. Pikemaks säilitamiseks tasub keeks sügavkülma panna. 

esmaspäev, 27. august 2018

Kaerahelbepõhjal marja-juustukook



Seda kooki tegin juba umbes kuu aega tagasi koduaiast korjatud marjadega, va vaarikad, sest turult ostetud on tavaliselt fotogeenilisemad, ja retsept ilmus Laupäevaleht LP-s. Nüüd muidugi on aias marjad juba otsa saanud (mõned üleküpsenud viljad veel ainult ripuvad kurvalt okste küljes), kuid see-eest saab metsast juba pohli, mis samuti selles hõrgus koogis ülihead on. Pohladega retsepte on mul terve hunnik ka blogis, kuid sel laupäeval ilmus LP-s kolm uut - suus sulav kahe šokolaadiga brownie, toorjuustukreemiga martsipanimuffinid ja üks eriliselt paks pohla-õunamoos.

Kuigi õhtud on veel olnud üsna soojad, siis hakkab vaikselt juba jahedamaks ja pimedamaks minema, nii et terrassil istudes tuleb juba pleedid ümber võtta, gaasilamp sisse lülitada ning küünlad ja tuled põlema panna. Aga ikka on nii mõnus väljas istuda, et tuppa veel kolida küll isu ei ole! Õhus on aga kergelt sügishõngu ja minu koduses aias on isegi sügisõuntest enamik juba valmis, rääkimata ploomidest ja kreekidest. Õunauputuse tõttu võtsin just natukene aega tagasi ahjust välja ühe tõeliselt mahlase õuna-metspähkli keeksi, mis veel mitu tundi pärast küpsemist maja kaneelilõhnaga täidab. Hiljemalt järgmisel nädalal jõuab see retsept ka blogisse, seni aga soovitan vaadata õuntega küpsetisi jm toitusid siit. Nagu näha, siis inspiratsioonist ei peaks puudus tekkima ;-)


Sellesse kooki sobivad paljud erinevad marjad. Siin saab kasutada suviseid tikereid, vaarikaid, mustikaid, sõstraid ja põldmarju, sügisel aga hoopis pohli või jõhvikaid. Samuti sobivad nii kevadine tükeldatud rabarber kui ka  hapukas õun.

Kui kooki teha sügavkülmutatud marjadega, siis tuleks neile ühe supilusikatäie asemel lisada 2-3 sl kartulitärklist. Kui soovid gluteenivaba kooki, siis kasuta nisujahu asemel riisijahu ja kaerahelbed võta samuti gluteenivabad.

Põhi:
180 g toasooja võid
80 g suhkrut
1 suur toasoe muna
120 g täistera kaerahelbeid
80 nisu- või riisijahu
1 sl kartulitärklist
1 tl küpsetuspulbrit

Vahusta või suhkruga, lisa edasi vahustades muna. Sega kuivained sõelutud jahuga ning sega võivahu hulka. Laota ühtlase kihina 26 cm läbimõõduga lahtikäiva vormi põhja, mis on eelnevalt kaetud küpsetuspaberiga, ja küpseta ahjus 200 kraadi juures 15 minutit.

Täidis:
500 g marju (vaarikaid, mustikaid, sõstraid, tikreid)
80 g suhkrut
1 väikese kuhjaga sl kartulitärklist

Sega marjad suhkru ja tärklisega läbi, laota eelküpsetatud koogipõhjale ja küpseta 200 kraadi juures 15 minutit. Kui katet ei soovi, siis küpseta veel u 20 minutit. Sel juhul serveeri kooki vanillijäätise või -kastmega, toorjuustukreemi või vahustatud vahukoorega. 

Kate:
200 g toasooja toorjuustu
50 g suhkrut
2 sl vanillisuhkrut
2 suurt toasooja muna
200 g hapukoort

Sega visplit kasutades toorjuust suhkrutega läbi, sega hulka munad ja seejärel hapukoor. Vala segu koogile ja küpseta 170 kraadi juures 30 minutit. Lase koogil u 30 minutit jahtuda, eemalda seejärel vormist ja aseta serveerimisalusele. Kooki tasub hoida külmkapis.

neljapäev, 23. august 2018

Lillkapsa-juustu suupiste


Mind pidevalt paneb imestama see, kuidas inimesed kergeusklikult igasuguseid teadusliku aluseta müüte uskuma jäävad, lasevad šarlatanidel endale imeravimeid pähe määrida, otsivad enda ja oma laste haiguste diagnoosid internetist ning ravi määravad saadud “teadmiste” põhjal ise ... Viimasel ajal on eriti levinud arusaaam, et haiguste tekkepõhjused peituvad toidus, mistõttu on erinevatel “toitumisnõustajatel” väga lihtne inimestele puru silma ajada. Seda võib küll iga arst kinnitada, et loomulikult ei ravi ükski toit inimest nt vähist terveks, aga samas on palju neid “tarkasid”, kes leiavad, et kas suhkur, gluteen, laktoos vms tekitab haigusi, millle ravi on lihtsalt neid sisaldavate asjade menüüst välja jätmine. Olen korduvalt kirjutanud ja ei väsi kordamast, et kui pole vastavat haigust (nt diabeet, tsöliaakia, allergia), siis ei ole ükski toiduaine “patune” või “paha” vms, vaid asi on kogustes. Tuleb süüa mitmekülgselt ja tasakaalustatult (siit saab selles osas teaduspõhist abi) ning kui vahel tekib soov koogitükk, komm või kasvõi peotäis kartulikrõpse võtta, siis ei ole see mingi “patustamine”, mis sind justkui kohe haigeks teeks ja mingeid müstilisi toksiine kehas tekitaks! Kui igapäevaselt aga mitmekesine söömine magusate jms toitainevaeste ja kaloririkaste asjade vastu vahetada, siis on muidugi asi tõsine, kuid ei ole vaja endale ühestki normaalsest asjast (nt jäätisest või saiakesest) tonti luua! Soovin inimestele rohkem tervet mõistust, usaldust arstide ja teadlaste vastu ning vähem “oma peaga mõtlemist”, sest ilma vastavate teadmisteta ei tule sellest midagi head välja. Autot ju ei remondi, hambaid ravi või end kohtus esinda internetis või sõprade käest saadud tehniliste või õigusalaste “teadmiste” põhjal, miks siis enda ja oma laste tervist ehk kõige kallimat vara peaks niimoodi enda “tarkuse” abil rikkuma?!?



See siin on aga üks toitainerikas ja maitsekas suupiste lillkapsast, juustust ja küüslaugust, mida võtta kaasa piknikule või autoreisile, samuti sobib see suurepäraselt grilli- või saunaõhtuks. Kui sa suur küüslaugusõber ei ole, siis võib selle koos oliiviõliga katte hulgast välja jätta ning puistata peale vaid juustu. Sel juhul lihtsalt suurenda katte hulgas oleva juustu kogust kuni 100 grammini.

Retsept ilmus mõni nädal tagasi Laupäevaleht LP-s koos teiste suviselt kergete lillkapsaretseptidega.

Küpsetis:
1 keskmine lillkapsas
2 suurt muna
100 g parmesani
50 g nisu- või kaerajahu
0,5 tl küpsetuspulbrit
1 tl küüslaugupulbrit ja pisut musta pipart või 1 tl küüslaugupipart
0,5 tl soola

Kate:
3 küüslauguküünt
3 sl oliiviõli
50 g riivitud parmesani
peotäis hakitud lehtpeterselli

Murra lillkapsas õisikuteks, aseta köögikombaini ja töötle puruks. Aseta 500 g peenestatud lillkapsast kaussi ja sega läbi lahtiklopitud munade, riivitud juustu, jahu, küüslaugu- ja küpsetuspulbri ning soolaga. Laota segu küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, tee sellest lusika abil u 1 cm paksune ristkülik. Küpseta ahjus 200 kraadi juures 25 minutit kuni ääred on pruunistunud ja pealispind kuldne. Võta lillkapsaküpsetis ahjust ja lülita sisse grill.

Sega oliiviõli soola hakitud küüslauguga ning määri see ühtlaselt lillkapsaküpsetisele. Puista peale riivitud juust ja aseta küpsetis ahju tagasi. Lase grilli all mõned minutid küpseda kuni juust on pisut sulanud ja pruunistunud ning lillkapsaküpsetise ääred on krõbedad. Võta ahjust, lase u 10 minutit taheneda, lõika viiludeks ja puista peale hakitud peterselli. Juurde sobib aasiapäeane (tšilli)kaste.

pühapäev, 19. august 2018

Suus sulav mustikablondie



Jälle kook!!! Aga no mis teha - siinkirjutaja on suur koogi- ja küpsetamissõltlane :) Ja mulle meeldib uusi asju välja mõelda ja katsetada! Mustikaid olen muidugi juba ennegi blondie sisse pannud, samuti nagu igasuguseid erinevaid blondie’sid teinud, aga alati on põnev midagi uut ja pisut teistsugust proovida, kui sama vana sisse tallatud rada käia. Eks ma igasugusteks üritusteks, kui vaja kindla peale välja minna, ikka teen küpsetisi ja muid toitusid oma “vanade” retseptide järgi, aga üldjuhul ehk igapäevaselt ikkagi katsetan pidevalt uusi maitseid. Seda tegelikult eriti just soolaste toitudega, sest alati on tore mõni uus lisanüanss anda või mitmekülgseid maitseid nautida.

Retsept valmis seekord Eelectroluxi portaali Lisa elule maitset jaoks ja panin sinna kirja nippe, millega arvestada blondie küpsetamisel, samuti tegin mõned fotod tegemisprotsessist. Need on küll telefonipildikesed, aga algajale kokale annavad ehk aimduse, milline näiteks tainas ühes või teises etapis on :)

Blondie on suus sulav valge šokolaadi ja pruuni suhkruga kook; tumeda šokolaadiga tehtud brownie "noorem õde". See küpsetis sobib nii hommikusöögiks kui ka õhtu lõpetuseks magustoiduks kohvi kõrvale; nii pidulikumal sündmusel või üritusel pakkumiseks kui ka piknikule kaasa võtmiseks. Mõnusad mahlased hapukad mustikad ja magus valge šokolaad on ideaalseks üksteise tasakaalustajaks. Pole vist vaja öelda, et see mustikatega kook on suurepärane (ja samas ülimalt lihtne  ja kiire valmistada) homsel tähtpäevalgi ;-)

Mõnusat pidupäeva kõigile! :)


Mõned tähelepanekud, et kook ideaalselt õnnestuks:

* Võid kasutada ka nn metsamustikaid, kuid sel juhul sega need enne läbi 1 sl kartulitärklisega või lisa vähem (u 200 g).

* Et šokolaad palava päevaga liialt ei sulaks hakkimise ajal ega kleepuvaks muutuks, hoia seda enne külmkapis. Kuumaga tegutse šokolaadiga võimalikult kiiresti ning ka lõikelaud ja nuga võiksid olla külmad, ehk seisnud enne kas külmkapis või korra sügavkülmas.

* Kui sulatad võid ja suhkrut, siis proovi segu võimalikult vähe segada, et või ei eralduks ülejäänud tainast küpsemise ajal. Samuti sega nii vähe, kui saad ülejäänud tainast.

* Pruunist suhkrust võib jääda tainasse tükke - selles pole midagi halba, vaid need jäävad pärast küpsemist mõnusalt karamellised.

* Gluteenivabad jahud võid asendada nisujahuga. Sel juhul lisa seda 190 g ja vähenda küpsetuspulbrit (1 tl on paras kogus).

* Ära blondie’t üle küpseta! See on tavaline viga sellist tüüpi kookide, sh brownie’de puhul, et need küpsetatakse täitsa nö keeksiks. Tegelikult ei pea koogi sisemus olema ahjust välja võttes päris läbi küpsenud, sest vormis küpseb kook niikuinii edasi. Pigem võib jääda küpsetis seest niiskeks, sest siis on kook maitsvam ja mahlasem. Ideaalne blondie on pealt krõbe, seest mahlane suus sulav maius!



Vaja läheb:
200 g valget šokolaadi (võib olla ka mustikaga)
170 g võid
120 g (pruuni) suhkrut
2 suurt toasooja muna
100 g maisijahu
50 g riisjahu
40 g kaerajahu
2 tl küpsetuspulbrit
1 tl vanilliekstrakti või 1 sl konjakit 
250-300 g kultuurmustikaid

Tükelda šokolaad. Haki või ja sulata koos suhkruga kastrulis madalal kuumusel ning sega ühtlaseks massiks. Vala segu kaussi ja klopi ükshaaval hulka munad.

Sega sõelutud jahud küpsetuspulbriga ja sega ülejäänud taina hulka. Lisa vanilliekstrakt või konjak, seejärel sega õrnalt tainasse hakitud valge šokolaad ja marjad.

Vala tainas küpsetuspaberiga kaetud u 20X30 cm kandlilisse vormi ja küpseta 180 kraadi juures 25-30 minutit kuni kook on pealt kuiv ja kuldpruun. Lase koogil vormis u 10 minutit taheneda ja seejärel lõika ruutudeks. Jahtunud kooki hoia õhukindlas anumas või toidukilesse või küpsetuspaberisse mässituna toatemperatuuril.

reede, 17. august 2018

Beseekateega kondenspiima-marjakook


Hakkasin just eile mõtlema, et nii vähe nagu sel suvel, ei ole ma ühelgi teisel suvel väljas söömas käinud ... Kõik uued kohadki ootavad veel proovimist, rääkimata oma vanade lemmikute külastamisest. Aga kuidas sa lähed välja sööma, kui köök on head ja paremat värsket kraami täis, mis aiast, põllult, metsast või turult toodud ning vajab asap ära tarvitamist?!? Ja siis kõik need õhtused üritused, grillimised, terrassipeod, sünnipäevad jne jne ... Pluss küpsetamine - kui koguaeg on kodus enda tehtud kooki ja sügavkülmas ohtralt head jäätist, ega siis väga kõhus enam ruumi ei jätku, et uusi maitseelamusi linna peale hankima minna :D Aga eks pikad ja pimedad sügisõhtud on justkui loodud restodes käimiseks, niiet teen siis kõik tasa, mis suvel tegemata jäi ;-)

Beseekattega kondenspiimakooki tegin juulis päris mitu korda, sest oma aia marju oli veel kõvasti ja metsaski mustikad veel täitsa olemas. Praegu on küll marjapõõsad aias ja metsas enamasti juba tühjad, kuid see-eest on turul ikka kõiki neid ilusti saada. Mitte küll alati kodumaised, aga koogi sees ausalt öeldes ei ole ka väga vahet. Ja samas on valmis juba pohlad, mis samuti suurepäraselt sellesse küpsetisse passivad! Võib kasutada ka sügavkülmutatud marju, kuid neid ära lisa üle 300 g; värskeid marju aga võib tegelikult suisa 400 g täidisesse panna.


Inspiratsiooni sain selle küpsetise jaoks muuhulgas sellest mõnusast koogist, mida tegin aastaid tagasi vaarikatega, kuid ilma beseekatteta. Täiustatud koogi kohta võib öelda great success! :D, sest see maitseb tõesti vist kõigile! Põhi on krõbe, täidises on magus ja hapu ilusti tasakaalus ja kõige tipuks on veel peal suus sulav beseekiht - tõeliselt hea! Retsept ilmus paar nädalat tagasi Laupäevaleht LP-s koos teiste suviste küpsetistega.

Kui aga beseekattega koogid meeldivad, siis blogis on mul
toorjuustu ja sõstardega;
pähklise põhja, rabarberi ja toorjuustuga;
kama, toorjuustu ja marjadega ning
üks suus sulav jahuvaba metspähklitega šokolaadikook.
Loomulikult soovitan neid kõiki! ;-) :D

Põhja võib valmistada küpsistest ehk segades purustatud küpsised sulavõiga, samuti võib muretaina teha pisut lihtsamalt ja kiiremini. Seekord on taina tegemisõpetuses kirjas kaks varianti, sest on arusaadav, et suvel palavaga ei soovi keegi köögis liialt aega veeta, vaid eesmärgiks küpsetised jm toit võimalikult kiiresti valmis saada. Põhi jääb kiirema variandi puhul küll pisut enam murenev, kuid maitse osas ei ole üldse vahet.

Head küpsetamist!!! :)


Põhi:
180 g nisujahu või
60 g toortatrajahu, 90 g maisijahu, 30 g mandlijahu ja 1 tl küpsetuspulbrit
30 g peensuhkrut
1 kuhjaga sl (20 g) vanillisuhkrut
näpuotsatäis soola
120 g külma võid
2 sl jääkülma vett

Aseta sõelutud jahu(d) koos suhkru ja soolaga (ja küpsetuspulbriga, kui kasutad gluteenivabu jahusid) köögikombaini, lisa tükeldatud või ning töötle saiapuru meenutavaks massiks. Võid teha seda ka noaga hakkides või sõrmedega pudistades, kuigi kõige ühtlasema ja parima tulemuse saab just köögikombainiga. Lisa vesi ja sega ühtlaseks tainaks.

Mätsi tainast pall, keera see toidukilesse, vajuta lapikuks ja aseta pooleks tunniks külmkappi. Seejärel rulli see lahti või suru 24 cm läbimõõduga ettevalmistatud (st võiga määritud ja jahuga üle puistatud) vormi põhja ja servadele. Aseta tainale küpsetuspaber või foolium ja sellele omakorda raskuseks keetmata riis, kuivatatud herned või oad. Küpseta ahjus 200 kraadi jurues 10 minutit, seejärel eemalda paber või foolium koos raskusega ja küpseta veel 5 minutit.

Kiiremaks variandiks suru tainas 24 cm läbimõõduga võiga määritud ja jahuga üle puistatud lahtikäiva vormi põhja ja servadele (1,5-2 cm kõrguselt). Torka tainas kahvliga tihedalt läbi ja aseta kümneks minutiks sügavkülma. Seejärel küpseta 200 kraadi juures 10 minutit. 

Täidis:
400 g (1 purk) kondenspiima
3 munakollast
2 sl (u 20 g) maisitärklist
poole sidruni mahl (0,5-0,6 dl)
300-350 g marju (sõstraid, mustikaid, vaarikaid, pohli)

Klopi munakollased kergelt lahti ja sega läbi kondenspiimaga. Sega hulka maisitärklis, seejärel sidrunimahl ja viimasena marjad. Vala segu eelküpsetatud põhjale ja küpseta ahjus 170 kraadi juures 30 minutit kuni täidis on tahenenud.

Besee: 
3 munavalget
100 g tuhk- või peensuhkrut
2 sl vanillisuhkrut

Vahusta munavalged pehmeks vahuks ja hakka supilusikatäie kaupa suhkrut lisama kuni tekib tugevate tippudega vaht. Laota besee koogile ja küpseta ahjus 170 kraadi juures 10 minutit kuni see on pealt kuiv ja ja hakkab pealt kergelt kuldseks muutuma.

Lase koogil vormi vähemalt 15 minutit taheneda, seejärel eemalda vormist ja jäta restile jahtuma. Enne serveerimist võiks kook vähemalt tunni külmkapis seista; hoida tasub seda samuti külmkapis.

kolmapäev, 15. august 2018

Mõnus mustikamoos



Millegipärst olen alati arvanud, et kultuurmustikad moosi jaoks ei sobi, kuid tegelikult sai neist väga hea keedise! Olen muidu alati moosi jaoks enda korjatud metsmustikaid kasutanud, kuid seekord juhtus nii, et talunikult tellitud viiekilone kast kultuurmustikaid osutus kehvakeseks. Paljud marjad olid riknenud ja näha oli, et seekord pole mõtet midagi järgmiseks päevaks jätta, vaid kõik vähegi korralikumad mustikad tuleb kohe kiirelt ära kasutada. Omajagu mustikaid läks sügavkülma, natukene koogi sisse ja ülejäänutest otsustasin moosi teha. Kuna - nagu suvel ikka - oli parasjagu puuviljavaagnal vedelemas paar plekilise koorega hästi küpset banaani, siis otsustasin needki lisada. Ühest küljest hea selleks, et mustikate looduslikku pektiinivähesust kompenseerida, teisest küljest aga saab naturaalset magusust moosile. Peab ütlema, et see banaanimaitse on minu jaoks moosi sees üsna võõras, kuigi kaks banaani kaalusid kooritult u 300 g, mustikaid seevastu oli aga 1,2 kg ehk neli korda rohkem. See oli esmakordne katsetus banaani moosi sisse panna ja eelistan ikkagi vist pigem “tavalist” mustikamoosi, kuigi ka see variant on väga mõnus ja söömata kindlasti ei jää!!! :)

Ühtlasi sai tänu moosile banaani lisamisele ära kasutada üleküpsenud puuvilja, aga veelgi parem on neid seisma jäänud vilju igasugustesse keeksidesse (siia, siia, siia, siia või siia), smuutidesse ja kookidesse panna (nt sellesse tervislikku maiusesse, porgandiga muffinitesse, ülilihtsatesse küpsistessekaramellikoogi sisse). Täna tegin just ühe Kreeka pähklite, kaneeli ja suvikõrvitsaga aromaatse gluteenivaba banaanikeeksi, mida kindlasti blogiski peagi jagan. Üks võimalus, mida sageli üleküpsenud banaanide realiseerimiseks kasutan, on kooritud banaanid viilutatult sügavkülmutada, et neid siis mõnda smuutisse lisada või hoopis jäätist  (nt seda, seda, seda või seda) valmistada.

Niiet kõvasti on palju paremaid variante, kuidas seisma jäänud (üle)küpsenud vilju realiseerida, kuigi positiivse küljena tuleb ära mainida tänu banaanile vähema suhkru lisamise moosile. Banaanis on nii looduslikku magusust kui ka ohtralt pektiini, mis moosi paksendada aitavad, mistõttu suhkrut on keedisele oluliselt vähem lisada vaja, niiet kui banaanimekk moosi sees ei häiri, siis tasub seda katsetada, sest nii on moos oluliselt tervislikum kui ainult (rohke) suhkruga keedetud variant!

Lisaks kahele küpsele banaanile lisasin keedisesse ka sidrunimahla, mis mul peaaegu iga moosi sisse läheb. Happeline sidrunimahl aitab moosi paksendada samamoodi nagu marmelaadisuhkur, mis on mu lemmik hoidistamisel. Mulle meeldib, et selles suhkrus on nii palju pektiini, et suhkrut tuleb lisada väga vähe. Samuti on tore, et moosi ei ole vaja eriti palju keeta. Mida rohkem ja mida suuremad puuviljatükid või marjad moosis on, seda parem! Seda, et üritan mooside sisse hästi vähe suhkrut panna ja neid võimalikult vähe keeta, kirjutan vist blogis peaaegu iga moosi juures ja rääkisin ka Ragnele selle Naistelehe loo jaoks :)

Kui muidugi sooviks on saada ühtlane paks tükkideta moos, siis tasub seda lihtsalt kauem keeta ning suhkur alles lõpupoole lisada, sest pektiini sisaldavate suhkrute (moosi- ja marmelaadisuhkur) puhul peab arvestama, et pikalt keetmine vähendab pektiini mõju ja moos võib ikkagi vedel jääda. Olen moosi keetmisest siin pikemalt rääkinud ning kõik olulised nüansid ja nipid kirja pannud. 

Mustikaid kasuta vastavalt sellele, kui magusat ja paksu keedist soovid. Kui on rohkem mustikaid, ei ole moos nii magus, aga samas ka mitte nii tihke tekstuuriga nagu pildil näha, vaid vedelam.

Mustikamoos on superhea nii hommikuse pudru ja pannkookidega kui ka röstsaial, kohupiima või jogurtiga või muul viisil nautimiseks:) Mina näiteks segan seda maitsestamata jogurti või kohupiimaga ning naudin koos suure hunniku marjadega ;-)


Moosi jaoks on vaja:
1,2-1,5 kg (kultuur)mustikaid
2 keskmise suurusega küpset banaani
1 sidruni mahl
1 pk (330 g) marmelaadisuhkrut

Aseta mustikad sidrunimahla, kahvliga püreestatud banaanide ja 1 dl veega potti. Lase õrnalt podisedes 5-10 minuit keeda, ise aeg-ajalt segades. Seejärel lisa pidevalt segades suhkur. Keeda veel 5-10 minutit, aeg-ajalt segades, jäta 10-ks minutiks seisma, koori vaht ja aseta kuumadesse steriliseeritud purkidesse.


Retsept ilmus ka D-kokaraamatus.

neljapäev, 9. august 2018

Hapupiimakarask suistukalamäärdega



Suvi on minu jaoks värskete viljade ja lihtsate toitude aeg! Kogu see küps kodumaine kraam (aed- ja puuviljad, seened, marjad ja maitsetaimed) on lihtsalt nii hea, et erilist vaeva polegi vaja näha, et sellest kõigest maitsvat toitu saada :) Ja kui päevad on palavad ja päikselised ning õhtud soojad ja valged, ega siis ju taha ka pikalt aega pliidi ääres veeta, vaid pigem kiirelt hakkama saada. Vähemalt mul on küll kodus suvel alati aega napilt, sest tahaks ju pidevalt linnast väljas ja õues olla ... :)

Ahjusoe karask on alati hea pakkuda nii suupistena ja eelroana kui ka lihtsalt lisandina muude toitude (nt grill-liha) juurde. Enamasti läheb liha küpsetamisega aega, samas on tore, kui laual on juba salatid, soolased küpsetised, määrded ja dipikastmed ootamas, mida on mõnus veini või õlle kõrvale näksida. Muidugi on karask aastaringselt tore, aga suvel on see vanakooli küpsetis minu jaoks täiesti "omal kohal", eriti koos värskelt suitsutatud kalast tehtud kreemiga.

Hapupiimaga karaski algne retsept pärineb Ida Savi surematust teosest “Saiad. Pirukad. Koogid.” nagu kohupiimaga variandi omagi. Kohupiima-odrajahu karaski retsept aga õnnestus mul teha üsna kergelt gluteenivabaks erinevalt sellest siin, mis isegi pärast korduvaid katsetusi jäi ikka liialt kergesti murenev ja pudisev, kuid õnneks vähemalt mitte kuiv. Seetõttu ei julgenud gluteenivaba varianti ka lehte panna (ilmus see retsept jaanipäeva puhul Laupäevaleht LP-s), vaid lisasin sinna enam-vähem algupärase variandi nisu- ja odrajahuga. Et ma ise seda aga alati gluteenivabade jahudega küpsetan, siis blogisse panen ikkagi gluteenivaba retsepti.

Karaskile võib lisada seemneid, pähkleid, köömneid, kuivatatud tomateid, oliive või riivitud juustu. Juurde sobib nii kvaliteetne või (eriti hea ahjusoojale karaskile määrida) või mõni mõnus määre, nt suistukalast.

Suitsukalakreem

400 g suitsulõhet või - forelli
200 g (1 pakk) tosooja toorjuustu (nt küüslauguga)
1 sidruni mahl ja pisut peenelt riivitud koort
sorts kuiva valget veini (soovi korral)
peotäis peteresellilehti
värskelt jahvatatud musta pipart

Tööle kõik komponendid köögikombainis, kannmikseris või saumikseriga ühtlaseks kreemjaks massiks. Tõsta õhukindlalt suletavasse anumasse või kaussi, mille saad toidukilega katta, ja aseta külma.




Karask 

1 muna
1 tl soola 
1 sl vedelat mett või heledat suhkrusiirupit
2,5 dl hapupiima, keefiri, petipiima, Skyr AB jooki
4 sl õli või sulatatud võid
140 g toortatrajahu
60 g kaera- või maisijahu
0,5 tl soodat
1 tl küpsetuspulbrit
peotäis meelepäraseid seemneid (soovi korral)



Klopi muna soola ja mee või siirupiga lahti, lisa hapupiim ja rasvaine. Teises kausis sega sõelutud jahud sooda ja küpsetuspulbriga. Lisa kuivainesegu ülejäänud tainale, lisa soovi korral seemned ja sega ühtlaseks.

Vala tainas võiga määritud ja jahuga üle puistatud leiva- või keeksivormi ning küpseta ahjus 180 kraadi juures 30-40 minutit sõltuvalt vormi suurusest, kuni sisse torgatud tikk tuleb puhtalt välja. Lase karaskil vormis u 10 minutit taheneda, eemalda vormist ja jäta restile jahtuma. Suurepärane nii soojalt kui ka külmalt.

esmaspäev, 6. august 2018

Tomatipestoga kiire argiõhtu pasta



Tomatid on selles mõttes eriti head, et neid saab suvi otsa (erinevalt nt marjadest) ja neist ei saa isu täis!:) Mul on kodumaised mahlased ja magusad tomatid igapäevaselt toidulaual nii värskelt kui ka erinevates toitudes. See siin on üks lihtne ja kiire argiõhtuks või suviseks lõunaks sobiv pasta, millele võib lisada soovi korral ka nt suitsukala või -kana või mõnda praetud või küpsetatud liha või kala. Mina seda ei tee, sest vahel on ka taimne toit täitsa tore. Näiteks lihavabal esmaspäeval, sest nädalavahetuse õhtud on ju igal korralikul eestlasel möödunud grill-liha süües ;-) :D 

Kirjutasin tomatist mõned nädalad tagasi Laupäevaleht LP-s. Tomat on maavitsaliste sugukonnast, kuhu kuuluvad viljaköögiviljadest näiteks baklažaan, füüsal, kartul, tubakas, ilutaimedest teiste seas ka petuunia. Tomati nimetus pärineb inidiaanikeelsest nimetusest tomatl; itaallastelt on nimi pomodoro (pomo - õun; doro - kuldne). Ladinakeelse teadusliku nime Lycopersicon (hundimari ehk hundipersik) andis Karl Linne 1754. aastal


On aretatud arvukaid sorte, mis üksteisest nii väliste tunnuste kui ka toitainete sisalduse poolest erinevad. Viljad võivad olla punased, oranžid, kollased, roosad ja valged, kujult ümmargused, piklikud ja lapikud, sileda või ribilise pinnaga. Üks vili võib kaaluda alates 5 grammist (kirsstomat) kuni kilogrammini (näiteks sort “Härjasüda”). 

Kõik tomati metsikud liigid esinevad kitsal rannaribal Equadori ja Põhja- Tšiili vahel ning Galapagose saaretsikus. Ka tomati kultuurvormid on tekkinud selles piirkonnas, tõenäoliselt Peruu ja Equadori kokkupuutepaigas.

Muistsed peruulased kasutasid tomatit toiduks juba 5. sajandile enne Kristust. 16. sajandil Lõuna-Ameerikast Euroopasse toodud taime tunti algselt ilu- ja ravimtaimena ega  kasutatud kohe toiduks, sest teda peeti mürgiseks. Kuna tomati varred ja lehed sisaldavad alkaloide ja mitmesuguseid fütontsiide (nendega tehakse kahjuritõrjet), siis tuleks enne tomati söömist eemaldada vilja sisse kasvanud varre kinnituskoht. Roheline tomat sisaldab mürgist alkaloidi solaniini, kuid see laguneb keetmisel ja hapendamisel. 


3 keskmist tomatit (250-300 g)
1 küüslauguküüs
20 g piiniapähkleid või seedermänniseemneid
50 g parmesani vm tugevamaitselist kõvemat juustu
peotäis basiilikulehti
3 sl extra virgin oliiviõli
400 g makarone
soola
basiilikulehti, värskelt jahvtatud musta pipart ja juustu

Lõika tomatid neljaks, eemalda seemned ja haki pisut väiksemaks. Samuti haki küüslauguküüs väiksemateks tükkideks. Aseta tomatid, küüslauk, piiniapähklid, tükeldatud juust, basiilikulehed ja oliiviõli köögikombaini, lisa pisut soola ja pipart ning töötle ühtlaseks pastaks. 

Keeda meelepärased makaronid vastavalt pakendi juhistele soolaga maitsestatud vees, nõruta ja jäta u 1 dl keetmisvedeliku alles. Aseta makaronid koos vedelikuga tagasi potti või kaussi ning sega pestoga läbi. Serveerimisel jahvata makaronide peale musta pipart, puista juustulaaste ja basiilikulehti. 


kolmapäev, 1. august 2018

Tomati-halloumi vorm



Suvised tomatilõhnalised ja -maitselised tomatid on lihtsalt superhead! Kui suve alguses söön neid peamiselt värskelt, näiteks erinevas kombinatsioonis igasuguste juustudega alates fetast ja halloumi’st lõpetades burrata’ga, siis praegu juba eelistan tomatit pigem erinevatesse toitudesse lisada. Loomulikult on tomativiil “kohustuslik” lisand nii võileiva peal kui ka suurepärane kaaslane munatoitudele, kuid viimasel ajal on saanud üheks mu nö mugavustoiduks just see hautis, mille retsepti täna jagan. Halloumi-juustuga retsept ilmus Laupäevaleht LP-s, kuid see on lihtsalt üks variant sellest mõnusast suvisest toidust. Olen seda valmistanud fetajuustuga (selle võib samuti ahju korraks panna), aga ka kana, kala ja munadega. Neid kolme viimast võib lisada aedviljade juurde pannile küpsema või ka eraldi ära küpsetada (just kala puhul) ning pakkuda siis hautisele lisandiks. Või oleks vist õigem öelda, et see hautis on ikka lisand aurutatud, praetud või grillitud kalale?!? :D No igal juhul valmistan seda igal nädalal vähemalt paaril korral kasutades erinevaid maitseaineid ja värskeid ürte ning likvideerides ühtlasi ka igasuvist suvikõrvitsauputust. Tõeliselt mõnus ja lihtne toit!

Lisaks kahele lihtsale argiõhtuks, kuuma päeva lõunaks või grillõhtu lisandiks sobivale hautisele jagasin LP-s ka ühe kerge tomatipestoga makaroniroa retsepti ning rääkisin tomati kasulikkusest ja ajaloost. Tomatit peetakse väärtuslikuks köögiviljaks, kuna 100 g tomateid katab täiskasvanul päevase karotiinivajaduse, 200 g aga päevase c-vitamiini vajaduse. Suhkruid on tomatis 2,5-6,5%. Viljas on omajagu kasulikke mikroelemente (vask, tsink, jood, kaalium, raud, forsforisoolad) ja rohkesti vitamiine. Tomatis leidub orgaanilisi happeid, mis  soodustavaid seedimist ja pidurdavad kahjulike bakterite toimet seedeelundites. Orgaanilised happed ja õrn kiudaine soodustavad maomahla sekretsiooni ja sooleperistaltikat, mistõttu on tomatid soovitatavad alahappelise maopõletiku ja soolestiku probleemide korral. Tomatit kasutatakse peamiselt värskelt, kuid ka töödeldud kujul (mahl, püree, konserv) on see kõrge dieetilise väärtusega, sest C-vitamiin säilib viljas hästi.


Vaja läheb:
1 keskmine sibul
2 küüslauguküünt
2 väiksemat suvikõrvitsat
5 keskmist tomatit
1 sl õli
1 sl tomatipüreed
0,5 tl jahvatatud vürtsköömneid
1 tl jahvatatud (suitsu)paprikat
1 tl tšillihelbeid
soola ja pipart
200 g halloumi juustu
peotäis värskeid basiilikulehti

Haki sibul ja küüslauk peeneks, tükelda suvikõrvits ja tomatid. Prae sibulat pannil madalal kuumusel õli sees mõned minutid, lisa küüslauk ja prae veel u 2 minutit. Lisa tomatipüree ja prae segades veel u minut. Seejärel aseta pannile tükeldatud suvikõrvits ja tomat ning maitseained, sega läbi ja lase pannil  keskmisel kuumusel u 20 minutit küpseda kuni kõik aedvilajd on pehmed. Võta pann pliidilt.

Viiluta halloumi juust, aseta viilud pannile aedviljasegu peale, tõsta pann ahju ja lase grilli all mõned minutid olla kuni juust on pealt pruunistunud. Enne serveerimist puista peale basiilikulehti, soovi korral jahvata musta pipart ja nirista oliiviõli.