pühapäev, 11. november 2018

Mandlikeeks jõhvikatega


Palju õnne kõigile isadele! :)

Kindlasti on isal hea meel ka lihtsalt meelespidamise, isetehtud kaardi või kallistuse üle rääkimata hommikustest pannkookidest ja teistest kodustest toitudest, mis lapsed ise heast südamest ja siira rõõmuga valmistavad. Kes aga veel otsib tänaseks isadepäevaks ideid, mida isale valmistada, siis on paar toredat toitu eilses Laupäevaleht LP-s. Jagan seal ühe väga mõnusa banaanikeeksi retsepti, soolase poole pealt on aga olemas vorstiketsega pirukas “Kärnkonn augus” ehk Toad in the Hole, millest ma natukene pikemalt pajatan, eelkõige muidugi selle kummalise nimetuse tõttu:) Igaks juhuks mainin, et kuigi leht on olemas ka online’is, saab seda paberkujul osta terve nädala, mitte ainult laupäeval ja pühapäeval. 

Tegin selle jõhvikate ja mandlijahuga keeksi ilma nisujahuta ja mul on tõeliselt hea meel, et see nö hoidis superhästi kokku, ei pudisenud ega olnud kuiv nagu sageli gluteenivabade küpsetistega olema kipub. Jõhvikaid ja muid marju saab hetkel paraku vaid sügavkülmast ja hea uudis on see, et sügavkülmast võetud marju ei ole vaja enne tainale lisamist eelnevalt sulatada. Seega jõuab veel ilusti õhtuks ühe maitsva mahlase keeksi küpsetada ;-)

Vaja läheb:
160 g toasooja võid
150 g peensuhkrut
1 sl vanillisuhkrut
3 suurt toasooja muna
1 sl konjakit, brändit vm kanget alkoholi
50 g maisijahu
50 g toortatrajahu
2 tl küpsetuspulbrit
näpuotsatäis soola
100 g mandlijahu
50 g hapukoort
3 peotäit värskeid või külmutatud jõhvikaid, pohli vm marju
3 sl mandlilaaste

Vahusta või suhkrutega heledaks kohevaks vahuks. Seejärel vahusta ükshaaval hulka munad, lisades järgmise kui eelmine on tainaga segunenud. Sega hulka ka alkohol.

Sega sõelutud maisi- ja tatrajahu küpsetuspulbri ja soolaga läbi. Lisa mandlijahu ning seejärel sega  kuivainesegu koos hapukoorega võivahuga ühtlaseks. Tõsta tainas võiga määritud ja jahuga ülepuistatud 23-24 cm läbimõõduga ümmargusse lahtikäivasse vormi, mille põhjas on küpsetuspaber.  Võid kasutada ka väiksemat vormi (nt 20 cm diameetriga) või piklikku keeksivormi. Silu taina pind ning puista ühtlaselt sellele marjad ja mandlilaastud vajutades neid kergelt tainasse.

Küpseta ahjus 180 kraadi juures u 30 minutit, kuni kook on pealt kuldpruun ja keskele sisse torgatud tikk tuleb puhtalt välja. Kui kasutad keskmise suurusega keeksivormi või 20 cm läbimõõduga ümmargust vormi, on küpsemisaeg u 45 minutit. Lase koogil 15 minutit vormis taheneda ja tõsta seejärel restile jahtuma. Serveerimisel sõelu peale tuhksuhkrut.



Retsept ilmus D-kokaraamatus

neljapäev, 8. november 2018

Päikesevitamiinirikas forelli-spinatipirukas

Foto Raul Mee

Teisipäeval toimus Anni Arro imearmsas köögistuudios Nutrilite D-vitamiini tutvustusüritus, mille jaoks minul oli suur au ja puhas rõõm valmistada päikesevitamiinirikkaid toitusid. Isegi magustoit oli seekord tervislik - mesise Kreeka jogurti, krõbeda pähkli-toortatra granola ja vaarika-coulis’ga kihiline dessert, mille retsept on peagi blogisse tulekul. Seniks aga jagan pildil oleva forelli-spinatipiruka tegemisõpetust, samuti viiteid ülejäänud toitudele, et neid kõiki kodus ise valmistada saaksid :)

D-vitamiini vajalikkuses ei kahtle ilmselt keegi :) Muuhulgas on see rasvlahustuv vitamiin oluline kaltsiumi ja fosfori imendumisel, aitab hoida luud ja hambad tugevad, samuti mõjutab see immuunsüsteemi tööd, närvikoe toimimist, lihaste ja südamekoe talitust. 20% päikesevitamiinist saab organism toidu kaudu ja isegi tervisetadlik inimene peab vaeva nägema, et mingilgi määral D-vitamiini toiduga saada. Seega toidulisand (eriti muidugi taimne Nutrilite) on pimedal ajal ilmselt enamikule meist hädavajalik.


Foto Raul Mee

Pikk laud, mille ümber (toidu)blogijad ja -ajakirjanikud istusid, oli kaetud minu valmistatud roogadega. Pakkusin suitsulõhekreemiga rukkikrõpse, mis laualt tavaliselt ülikiirelt kaovad. Seetõttu teen neid ka kodusteks üritusteks alati kahekordse koguse, kuid suurema seltskonna puhul (üle 15 inimese) tasub nende mõnusate ampsude arvu kolme- või neljakordistada.


Teiseks valmistasin suitsukalaga (seekord oli selleks hõbeheik, mida õnneks igas poes saada on) leivamäärde ning lisaks sarapuupähklitega käsitöörukkileivale küpsetasin ise vana hea õllesaia, millest jäi ainult puru järele. Sellest järeldan, et ilmselt oli see hea, sest leiba oli söödud vaid mõned viilud:) Ja soovitan ka kõigil teil seda krõbeda koorikuga saia kodus teha, sest ahjusoe värske küpsetis on supermõnus. Ja arvestades, et selle valmistamiseks kulub koos vormi võiga määrimisega max 10 minutit (ülejäänud töö teeb ära ahi), siis on raske paremat varianti värske saia nautimiseks välja mõelda :) Suitsukala-kodujuustumäärde ja saia retsept ilmus ka juba ajalehe Postimees uues toiduportaalis Maitsemeel.


Blogis on olemas veel teisigi sarnaseid lihtsaid suitsukalaga määrdeid - näiteks kreemjas suitsukalavõie koos karaskiga on samuti hästi maitsev ja samas lihtne valmistada. Sobib see ideaalselt nii külalistele pakkumiseks kui ka miks mitte hommikul kohvi kõrvale või õhtul väikese veini lisandiks;-) Täpselt nagu ka kohupiimakarask, millele samuti suitsukalast kreemi kõrvale tegin. Ja siis veel üks veidi teistmoodi lõhevaht gluteenivaba tatraleivaga. Niiet variantidest puudust ei ole;-) Siinkohal pean mainima ära veel tursamaksasalati, sest tursamaks on üks D-vitamiinirikkamaid toiduaineid! Poola köögist on mu blogisse aga sattunud sproti-kohupiimamääre, mis on pisut teistmoodi maitsekooslus, kuid siiski väga maitsev.


Ka spinati-kalapirukaid on siinses blogis erinevaid variante. Üks näiteks on samuti lehttainaga, kuid pealt tainakihiga. Ja on veel gluteenivaba mandiljahust põhjaga spinati-suitsulõhe küpsetis, mida ma armastan ise samamoodi nagu teisigi sarnaseid pirukaid :)


Foto Raul Mee

Teisipäevaks aga küpsetasin kala-spinatipirukat terve plaaditäie. Tainast võtsin kahekordse koguse, kuid täidist oli rohkem, eelkõige forelli ja suitsulõhet, sest minu jaoks on oluline paks mahlane täidis ja õhuke põhi mitte vastupidi. Suitsulõhet lisasin maitse ja särtsakuse andmiseks, aga selle võib vabalt ära jätta. Sel juhul tuleb täidisesse kindlasti soola lisada, aga väike maitsetest enne juustu-spinatisegu pirukapõhjale valamist tuleb ikka kasuks - soola võib ka suitsulõhe kasutamise korral juurde vaja olla.

Pirukas: 
400 g (1 pakk) võiga pärmi-lehttainast
400 g (1 pakk) külmutatud spinatit
200-300 g forelli või lõhet
soola, värskelt jahvatatud musta pipart
poole sidruni mahl
2 muna
200 g toasooja toorjuustu (nt murulaugu- või küüslaugumaitseline)
50 g hapukoort
1-2 küüslauguküünt
50-100 g suitsulõhet või -forelli (soovi korral)

Tõsta tainas vähemalt paar tundi enne küpsetamise sügavkülmast külmkappi ja lase sel sulada. Sulata spinat, nõruta sõelal ja pigista üleliigne vesi välja. Tükelda lõhe, maitsesta soola ja pipraga, pigista peale poole sidruni mahl, sega läbi ja lase seista, kuni täidist valmistad.

Klopi munad kausis toorjuustu ja hapukoorega lahti, maitsesta pipraga. Pressi või haki peenelt küüslauk ning lisa täidisele. Sega hulka spinat ja soovi korral tükeldatud suitsukala. 

Laota tainaplaadid küpsetuspaberiga kaetud neljakandilisse 20X20 cm läbimõõduga vormi ja vajuta jahuste kätega liitekohad kokku ning suru ääred u 1-2 cm kõrgusel vormi servale. Torka tainas tihedalt kahvliga läbi. Puista peale lõhetükid ja seejärel laota ühtlaselt juustu-spinatisegu.

Küpseta pirukat ahjus 200 kraadi juures 25-30 minutit kuni selle ääred on kuldpruunid ja täidis tahenenud. Lase enne lahtilõikamist pirukal u 10 minutit taheneda. 

Foto Raul Mee

Postitus valmis koostöös Nutrilite D-vitamiiniga.

pühapäev, 4. november 2018

Kõrvitsa-kaerahelbeküpsised pähklite ja šokolaadiga


Olen sel sügisel jõudnud jub päris palju erinevaid kõrvitsatoitusid teha ja mul on tõeliselt hea meel, et saan neid hakata vaikselt blogissegi lisama. Tegelikult on mul veel kolm erinevas suuruses kõrvitsat verandal ootel + mitu karbitäit püreed sügavkülmas, niiet endalegi kuluvad alati värsked ja uudsed ideed ära, et pidevalt ühtesid ja samu asju ei valmistaks:) Õnneks on praeguseks juba päris suur hulk kõrvitsaretsepte blogis olemas ja tegelikult saaks juba olemasolevate pinnalt hakkama, aga eelkõige on alati midagi põnevat mul endal vaja, et saaks oma küpsetamis- ja toidutegemiskirge piisavalt rahuldada :D :D :D

Krõmpsuvate pähklitükkide ja tumeda šokolaadiga küpsistele on raske vastu panna, kuid ega ei peagi ju üritama, sest need on magusa asja kohta ikka päris tervislikud;-) Kaerahelvestest saab ohtralt kiudaineid ning mitmed teisedki komponendid (pähklid, kõrvits, mesi, muna) on kasulikest ainetest pungil. Ja mis eriti tore - taina valmistamine läheb ülikiirelt juhul, kui püree enne valmis on tehtud! Need pätsikesed on igati sobivad hommikusöögiks kohvi kõrvale, samuti tervislikuks maiustamiseks kogu päeva jooksul. Ja miks mitte ka pärast õhtusööki nende küpsistega maiustada - seda ilmselt ei peaks isegi veendunud dieedipidajad sobimatuks:D Kuna kõrvitsa-kaerahelbeküpsised ei pudise, on neid ka mugav piknikule või tööle kaasa pakkida või hoopis anda lapsele kooli kosutavaks vahepalaks.

Need pätsikesed on sarnased kõrvitsaruutudele, mida samamoodi julgen alati soovitada - mõnusad, pehmed, kergelt vürtsikad, krõmpsuvate pähklite ja šokolaadiga. Retsept oli eelmisel laupäeval LP-s. Sel nädalal ilmus aga üks samuti pähklite ja kaerahelvestega, kuid kondenspiimaga kõrvitsakook Electroluxi portaalis. Kondenspiim on kõrvitsapüree, vürtside ja pähklitega superhea kombo, niiet soovitan seda lihtsat kooki kindlasti küpsetada. Blogiski on juba üks sarnaste komponentidega küpsetis olemas (vürtsikas kondenspiima-kõrvitsakook krõbedal pähklipõhjal), mis on praktiliselt sama lihtne, ning samuti kook, mida võib alati kindlapeale soovitada! :)

Kõrvitsapüreed saab teha lihtsalt. Selleks tükelda ja puhasta kõrvits, aseta ahjuplaadile, küpseta 180 kraadi juures 30-40 minutit kuni viljaliha on pehme, lase pisut jahtuda, koori ja töötle püreeks. Püreestamiseks sobivad saumikser ja köögikombain, kuid kannmiskerisse on vaja ka vedelikku lisada, et see tööle hakkaks, mistõttu ei ole see parim variant. Ülejäänud püree aseta karpidesse ja sügakülmuta. Kui kasutad sügavkülmast võetud püreed küpsetises, siis kindlasti sulata ja nõruta see sõelal enne tainale lisamist.

Mee võid soovi korral asendada suhkrusiirupiga; tumeda šokolaadi (mina kasutan 70%ilise kakaosisaldusega varianti) võid vahetada muu meelepärase vastu, sobivad nii valge kui ka piimašokolaad. Sellisel juhul aga soovitan vähendada mee kogust 70 grammini, et küpsised liialt magusad ei oleks, sest mõlemad šokolaadid on reeglina oluliselt magusamad kui tavaline tummine tume, mis reeglina on ka pisut mõrkjas.

Vürtsidest lisasin seekord pipakoogimaitseainet, kuid selle asemel võid kasutada ka jahvatatud kaneeli ja ingverit (kumbagi 0,5-1 tl), samuti lisada näpuotsatäie riivitud muskaatpähklit, pisut peenestatud kardemoni või nelki. Vürtsid on igal juhul olulised, eriti praegusel aastaajal - soojendavad seestpidiselt ja lisavad hädavajalikku särtsakust aina lühemaks ja pimedamaks muutuvasse (argi)päeva ...  :)


Vaja läheb:
200 g kõrvitsapüreed
100 g vedelat mett
60 g sulatatud võid
1 suur muna
2 tl pipakoogimaitseainet
1 sl vanillisuhkrut
200 g kaerahelbeid
50 g maisi- või nisujahu 
70-100 g hakitud Kreeka, sarapuu- või pekanipähkleid
70-100 g hakitud tumedat šokolaadi

Sega omavahel kõrvitsapüree, mesi, sulatatud või, muna, pipakoogimaitseaine ja vanillisuhkur. Lisa kõik kuivained, tükeldatud pähklid ja šokolaad ning sega ühtlaseks.

Tõsta supilusikaga küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile 12 ühe suurust kuhjakest ja suru õlise või märja käega need ühtlaseks 1-1,5 cm paksuseks ümara kujuga pätsiks. Küpseta ahjus 170 kraadi juures u 20 minutit. Lase küpsistel ahjuplaadil täielikult jahtuda. 

teisipäev, 30. oktoober 2018

Perfektse tempurasuupiste saladused ja pisut Jaapani köögist



Jaapan on imelise toiduga riik! Juba ammu enne kui läänes muutusid mantraks sõnad “hooajaline, kohalik ja värske”, on need olnud Jaapani köögi alustalad. Ja mitte lihtsalt sõnakõlksud nagu siinmail sageli kipub olema, vaid päriselt kõik ongi värskemast värskem ja kõike muud ka, lisaks ülimalt maitsev! Mitmed jaapanlastelt pärit road on üle maailma legendaarseks muutunud, eelkõige sushi, kuid tegelikult on selles rikkalikus köögis tohutult palju erinevaid tähelepanu väärivaid roogasid ja tehnikaid. Jaapanlastele jaoks on ülioluline ilus serveering ja parim tooraine, igale pisidetailile pööratakse tähelepanu. Järgmised kaks fotot on näited ühe söögikoha tavapärasest komplektlõunast kandikul - paremal üleval nurgas on ka tempuratainas suupisted lisaks alati ka misosupp.



Maailma suurimaks linnaks peetavas 12 miljoni elanikuga Tokyos on muideks rohkem Michelini tärniga restorane kui üheski teises linnas maailmas (kokku 314). Teisel kohal olevas kokandusmekas Pariisis on see arv “vaid” 141 ja kolmandal kohal on samuti Jaapanis asuv Kyoto 134 vastava tunnustuse saanud söögikohaga. Kindlasti tasub mõnda tärniga tunnustatud restodest külastada, sest kui muidu on igal pool (va turistikad) superhea toit, siis Michelinis saadud kogemus on lihtsalt erakordne! Laud tasub kindlasti enne kinni panna, mõne jaoks on vaja reserveering juba paar kuud ette ära teha. Kusjuures, parimatel söögikohtadel pole väljas ühtegi inglisekeelset silti ega mingeid pilte, vaid üksikud hieroglüüfid, tähelepandamatud uksed ja kardinad. Sageli on need ka suuremate majade kõrgetel korrustel, mitte üldsegi esimesel, nagu meil restode puhul harjunud ollakse. Siin aga kolme resto välisuksed tänavalt, üks neist on Michelini tärniga söögikoht, kus parimat õhtusööki nautisime:)




Enamik restosid Jaapanis on spetsialiseerunud vaid ühe asja valmistamisele on see siis tempura, sushiteppanyakiramen, yakitori vmt. Erandiks sellest reeglist on Jaapani stiilis pubi izakaya, kus saab tavaliselt nii sütel grillitud yakitori-vardaid ja sashimi’t kui ka läänelikumaid toitusid; jookidest on tavaliselt suur valik õlut ja sakesid. Lisaks on olemas ka meie mõistes lihtsad ja soodsad söögikohad shokudo, kus pakkumisel erinevaid jaapani toitusid (washoku), eelkõige nuudli- ja riisiroogasid, mida serveeritakse sageli kandikul olevate komplekteinetena.

Tempura saladused

Õlis küpsetamise ehk frittimine ei ole tegelikult üldse Jaapani köögile omane. Selle oskuse tõid endaga kaasa eurooplased 16. sajandi keskpaigas. Mõiste “tempura” tuleb ladinakeelsest sõnast “tempora”, mis tähendab aega. Seda sõna kasutasid Hispaania ja Portugali misjonärid kristlaste jaoks pühade päevade kohta, mil nad pidid vältima punase liha söömist ning tarbima selle asemel kala ja aedvilju. Tainas küpsetatud kala oli sel puhul üks levinumaid roogasid. Sellest perioodist pärineb ka teine laialt levinud Jaapani toit tonkatsu (paksus krõbedas tainas küpsetatud mahlane sealiha), mille puhul samuti vaid sellele roale spetsialiseerunud söögikohad olemas on.

Parimat tempurat saab spetsiaalses restos tenpura-ya, kuid seda leiab ka kandikutelt tavalise komplektroa osana shokudo’s või lõunakarbist (bento). Erinevates Jaapani piirkondades on tempura jaoks erinevad traditsioonid, kuid põhiline on - nagu jaapani köögis üleüldse - kasutada alati värskeid hooajalisi komponente.

Tavaliselt küpsetatakse tainas mereande (valge kala, angerjas, krevetid, kalmaar), seeni või aedvilju, näiteks maguskartul, baklažaan, mahedam roheline tšillipipar vms, aga ka täitsa tavalist porgandit, kartulit või suvikõrvitsat. Tainas nende ümber on kuldne ja krõbe ning jätab hoolimata õlis küpsemisest mulje, justkui ei oleks valmistamisel üldse õli kasutatud. Tainas olevad asjad aga ei ole kunagi üleküpsenud ja lödid, vaid kergelt krõmpsud ja hästi mahlased.

Laialt on levinud kuuldused sushi-kokkade pikast õppmisajast, kuid vähe teatakse, et ka tempurakokad peavad hulk aega spetsialistide käe all tudeerima ja spetsialiseeruma vaid ühele roale. Õiged tempurakokad muid toitusid üldse ei teegi, et oskused täiuslikkuseni lihvida. Hinnatud tempurakokaks saamiseks kulub aastaid ja näiteks ainuüksi selleks, et saada tenpura-ya köögis iseseisvalt tainast segada, peaks reeglina olema juba vähemalt aastaksese tempurarestos töötanud.

Suurepärase tempura valmistamiseks tuleb kokal tunda toorainet - täidist, õli, maitseained ja tainast. Kuigi õli temperatuur on ideaalis 180 kraadi, siis tainasse kastetud asjade suure vee sisalduse tõttu ei küpse need üle 100 kraadi, sest vesi seab lae temperatuurile, mida on võimalik saavutada. Seetõttu peavad praetavad asjad olema võimalikult kuivad enne, kui neid tainasse kasta. Tempurakoka olulisim oskus on aru saada, kui tainas olev tooraine on perfektselt valminud - ei jää tooreks ega küpse üle. See ei sõltu mitte ainult konkreetsest toorainest, vaid ka tainast ja sellest, kuidas tainas tooraine tainasse kasteti. Näiteks angerja puhul tuleks tainast nahapoolsest küljest pisut õhemaks võtta, et kuumus paremini ligi pääseks.

Serveeritakse tempurat tavaliselt riivitud valge redise ja spetsiaalse Ten-tsuyu dipikastmega, mis aitavad rasvarikkaid toitusid kergemini seedida. See on valmistatud jaapanlaste vetikate ja kuivatatud kalaga tehtud puljongist dashi, mirinist ja heledast sojakastmest. Kastme asemel on aga tempura lisandiks sageli sool, mida maitsestatakse erinevate pulbritega. Eriti levinud on matcha rohelise tee pulbriga maitsesool, aga samuti segatakse soola hulka jahvatatud musta pipart, paprikapulbrit ja põhimõtteliselt kõike, mida saab peeneks jahvatada alates ürtidest ja tšillist lõpetades seesamiseemnete ja sidrunikoorega.


Nipid

Gluteenivaba tainast on lihtsam valmistada, kuid õige tempuratainas sisaldab ka nisujahu. Selle segamisel tuleb olla ettevaatlik, et ei aktiveeriks gluteeni ning tükid võivad vabalt sisse jääda. Segamiseks soovitatakse sel juhul kasutada pulkasid, et liigset segamist vältida. 

Kui eelnev jutt tempura tegemise isu ära ei võtnud, siis siin on mõned nipid, kuidas seda võimalikult hästi kodus valmistada:

* Vesi peab olema taina jaoks jääkülm, siis ei ima see liialt õli sisse.

* Tainast ei tohiks varem valmis teha, vaid vahetult enne tempura frittimist.

* Tooraine tuleks kasta vaid korraks tainasse, et külge ei jääks paksu tainakihti, sest muidu jääb koorik  seest pehmeks, tegelikult aga peaks tainakiht olema pärast küpsetamist ühtlaselt krõbe ja sees olevad asjad läbi paistma.

* Õli temperatuur on oluline - kui see on liialt madal, siis ei küpse tainas korralikult krõbedaks ja imab liialt õli endasse, kuid liiga tulise õli sees läheb suupiste kõrbema. Parim ehk universaalne on 180 kraadi, kuid vastavalt tainas olevatele asjadele seda pisut muuta.

* Enne frittima hakkamist tuleks teha test. Kui õlisse valatud tainas tuleb koheselt õli pinnale tagasi, on vedelik liiga kuum. Kui aga tainatükk vajub õli sisse ja alles seejärel tuleb tagasi pinnale üles, siis on tegemist õige temperatuuriga.

* Oluline on mitte liiga palju asju korraga küpsema panna, sest see jahutab õli ja tainas ei tule piisavalt krõbe. 

* Küpsedes peavad tempurasuupistet ümbritsema mullid. kui need lähevad suuremaks, siis hakkab küpsemisaeg läbi saama. Enamasti kulub ühe suupiste küpsemiseks u 2-3 minutit.


Vaja läheb:
aedvilju, krevette, seeni, pepperoni pipraid jms
130 g riisijahu
60 g kartulitärklist
30 g maisitärklist
0,5 tl küpsetuspulbrit
0,5 tl soola
1,8 dl jääkülma vett
u 1 l õli
soola serveerimiseks

Lõika aedviljad 2-3 cm tükkideks. Puhastatud krevetid jäta terveks, kuid tõmba keskosast must soolikas välja ja tee diagonaalsed sisselõiked, et need sirged oleksid. Suuremad seened lõika soovi korral pooleks. 

Sega kuivained kausis, lisa jääkülm vesi ja sega vispliga ühtlaseks massiks. Kuumuta potis õli 180 kraadini, kasta aedvilju, krevette või seeni kastmesse ning küpseta õli sees, kuni tainas on kuldpruun. Võta potist ja jäta majapidamispaberile jahtuma. Paku koos soolaga.

neljapäev, 25. oktoober 2018

Suus sulavad metspähklitega trühvlid


Kätte on jõudnud kõrvitsahooaeg (november juba vanast ajast ju kõrvitsakuu!:D) ja tahaks teiega kõiki oma uusi kõrvitsamaiuste jm -toitude retsepte jagada, aga need on veel avaldamise ootel erinevates väljaannetes, niiet pean kahjuks ise ka ootama ... :)

Aastate jooksul on aga blogisse niigi päris omajagu erinevaid kõrvitsaretsepte kogunenud. Ja kuigi on vähemalt üks hautis ja pasta ning mitu suppi, siis põhirõhk on - üllatus, üllatus - ikka magusatel asjadel ;-) Leiab nii mahlaseid muffineid kui ka tummiseid šokolaadi- ja kreemijad juustukooke, eriti heast kondenspiima-pähklikoogist rääkimata;-)

Täna hommikul just sõin ära viimase kaerahelbe-kõrvistaküpsise, mis tänu Kreeka pähklitele ja tumedale šokolaadile on minu arvates eriti hea. Seni, kuni see retsept blogisse jõuab, soovitan aga teha tervislikke ja ülimõnusaid kõrvitsaruutusid. See kõrvitsaküpsetis on üks mu suuri lemmikuid ja kui ma tõesti arvaks, et maiustamine on “patustamine” (Jumal hoidku selle eest!), siis kasutaksin nende kohta sellist koledat sõna nagu “patuvaba”. Aga kuna minu jaoks on magus igapäevane elu osa  ja maiustamise pärast ma süümekaid ei tunne, siis ütlen selle kõrvitsamaiuse kohta lihtsalt tervislik, sest selles on kasulikke kiudaineid, vitamiine, mineraale ja antioksüdante. Ka maiustada saab nii, et varustad oma organismi eluks vajalike oluliste toitainetega :)

Et aga rammusad suus sulavad trühvlid kuluvad samuti alati marjaks ära (neid retsepte pole retseptivaramus kunagi liiga palju), siis jagan täna hoopis ühte hõrkude kommide tegemise õpetust. Retsept ilmus emadepäeva puhul mai kuus Laupäevaleht LP-s, sest nende lihtsate maiustega saavad hakkama lapsedki.


200 g tervete või hakitud metspähklitega piimašokolaadi
100 g tumedat šokolaadi
250 g (1 karp) toasooja mascarpone’t
2-4 sl koorelikööri või külma kanget kohvi
naturaalset kakaopulbrit või hakitud pähkleid

Haki šokolaadid, aseta kaussi, sulata vesivannil ja sega ühtlaseks. Lase pisut jahtuda, seejärel sega hulka mascarpone ja kooreliköör või kohv. Jahuta segu toatemperatuurini, seejärel aseta vähemalt kolmeks tunniks külmkappi tahenema.

Vormi teelusika abil märgade käte vahel väikesed pallid ja veereta neid kas sõelutud kakaopulbris või hakitud pähklites. Kokku saab vähemalt 20 trühvlit. Hoia komme külmkapis õhukindlalt suletud nõus. 


esmaspäev, 22. oktoober 2018

Mahlane mandli-õunakook


Kuigi mul endal on hetkel juba teist tundi ahjus küpsemas üks toekas seapraad ning värske kraam juba pestud (vaja vaid salat kokku segada ja kaste teha), siis tegelikult tahaksin täna jagada hoopis ühe ülimalt lihtsa, aga väga mõnusa, pehme ja mahlase mandlijahuga õunakoogi retsepti. Sel hooajal sai ohtralt erinevaid õunakooke küpsetatud (nt imehea frangipane-täidisega kook ja beseekattega juustu-martsipani-pohlakook), kuid see on neist kõigist kõige lihtsam. Munad tuleb küll eraldi vahustada, kuid ülejäänud ained on vaja lihtsalt kokku segada ja õunad tükeldada. Ma arvan, et kokku läheb taina jaoks aega 10-15 minutit ja ülejäänud aeg kulub ahjus küpsemisele. Niiet tegelikult sobiks see kook igati hästi argiõhtukski ;-) Ja igaks juhuks mainin veel ära, et füüsalid on kodumaised ja mahedalt kasvatatud!

Jaapani imelistest toidukogemustest alustasin rääkimist sel laupäeval LP-s, mille toiduossa panin kirja tempura tegemise saladusi ja jagasin ka ühte gluteenivaba retsepti. Õige tempuratainas on muidugi nisujahuga, aga mina kohandasin retsepti, et ikka kõik süüa saaksid. Kahju oleks ju, kui allergiate tõttu jääks mõnel seltskonnast see imehea suupiste nautimata. Juurde pakkusin peent meresoola nagu Jaapanis kombeks, aga seekord jätsin selle maitsestamata, kuigi maistesoolad tempura juures on sealmail levinud.

Paar nädalat tagasi oli mul aga lehes lugu pitsa ajaloost, mille juurde andis retsepti minu teada ainus pitsaköök Eestis, kus tehakse päris õiges puuküttega ahjus pitsat naturaalselt kääritatud tainast, mitte  laialt levinud pärmitainast. Ilmselt ei ole nö haputainas (ingl k sourdough) enam ühelegi toiduhuvilisele võõras mõiste, aga äärmiselt tore on seda tainast, mille valmimiseks kulub u 24 h, näha ka pitsapõhjana. See on nii hea, et ma enam mujalt pole pitsat tahtnudki osta ... :) Küpsemine toimub muideks 470-480 kraadi juures ja õigete pitsaahjude temperatuur küündibki 500 kraadini. Seetõttu on ideaalset pitsat ka keeruline tavaköögis kodus valmistada, kuigi Kaja Pizza köögi looja Andrei Lesment andis artikli juurde kodustesse tingimustesse sobiva retsepti, sest panni ja ahju kombinatsioonis on midagi ligilähedast võimalik saavutada. Muideks, Kaja Pizza Köök sai Hõbelusika konkursil ka kolme parima tänavatoidu pakkuja hulka, võitja kuulutatakse välja 9. novembril.


Aga rääkidest koogist, siis panen kirja (nagu ikka) mõned soovitused, et küpsetamist hõlbustada :)

Mina lisan koogile pehmeid kollaseid koduaia antoonovkaid, kuid loomulikult võid asendada need mõnede muude (magusate) õuntega. Siiski - kui kasutad magusaid õunu, siis vähenda suhkru kogus 70 grammini.

Soovitan kasutada võimalikult neutraalse maitsega õli (nt rapsi- või viinamarjaseemne õli), kuid kookosõli fännid võivad ka hoopis seda tainasse panna. Mina olen teinud nii viinamarjaseemne- kui ka kookosõliga ja mulle meeldib esimene variant rohkem, samas mõni inimene ütles jällegi teise kohta, et see on nii mõnusa lisanüansiga ... :) 

Mandlijahu on võimalik poest osta, kuid kodus ise tehes saaab parima tulemuse mandlilaaste köögikombainis purustades. Kui kasutada tavalisi terveid koorimata mandleid, siis ei ole tulemus nii ühtlane ja peen, va juhul, kui kohviveskit jahvatamiseks kasutada. Selles koogis ei soovita kasutada vähendatud rasvasisaldusega või õlivabu mandlijahusid, vaid täiesti tavalist mandlijahu, sest muidu võib kook liialt kuiv jääda.


Vaja läheb:
5 suurt muna
100 g peensuhkrut
100 g neutraalse maitsega õli
150 g mandlijahu
300-400 g tükeldatud hapusid õunu
1 sl kaneelisuhkrut või jahvatatud kaneeliga segatud (pruuni) suhkrut
2 peotäit mandlilaaste
tuhksuhkrut (soovi korral peale raputamiseks)

Vahusta munakollased suhkruga heledaks vahuks, lisa õli ja mandlijahu ning sega ühtlaseks. Tükelda õunad u 1 cm tükkideks ja sega taina hulka. Vahusta munavalged tugevaks vahuks ja sega õrnalt ülejäänud tainaga.

Tõsta tainas 22-24 cm läbimõõduga lahtikäivasse vormi, mille põhi on eelnevalt kaetud küpsetuspaberiga, ääred aga määritud või või õliga. Puista ühtlaselt peale kaneelisuhkur ja mandlilaastud. Küpseta ahjus 170 kraadi juures 45-50 minutit kuni kook on pealt kuldpruun ja sisse torgatud tikk tuleb puhtalt välja. 

Lase koogil vormis u 10 minutit taheneda, seejärel eemalda vormist ja lase jahtuda. See kook on eriti hea koos vanillikastme või -kreemiga; kui see on aga veel soe, siis on parimaks kaaslaseks vanillijäätis.


Retsept ilmus D-kokaraamatus

neljapäev, 18. oktoober 2018

Sügisene argiõhtu sealiharoog õunte ja ürtidega


Mul on tõeliselt kahju, et blogis on juba päris pikk vaikus olnud ... :) Aga reisil olles lihtsalt on nii palju uusi ja põnevaid asju avastada, et kuidagi ei teki tunnet, et suudaks jätta mõne ägeda kogemuse saamata ja selle asemel hotellitoas arvuti taga olla. Kuigi blogida ju tahaks ja reisides on eriti palju kõike põnevat, mida jagada ... Kuid küll ma jõuan muljed ja soovitused kirja panna, sest pikad pimedad sombused õhtud ju peagi ootamas;-) Seda, et mind võtab saabudes vastu selline päikseline soe sügis imeilusates värvides, poleks aga osanud uneski näha! :)

Olin taaskord Jaapanis, mille toit on üks mu lemmikuid maailmas! Ka Jaapan ise oma imelise looduse, supertoredate inimeste, kõrgtehnoloogia ja kõige muu ägedaga on riik, mida on võimatu mitte armastada, aga nende toit ... Lihtsalt pole sõnu! Tooraine on kvaliteetne ja värskemast värskem ning kokkade oskused on täiuslikud. Tuleb muidugi hoiduda turistidele mõeldud söögikohtadest ja pisut vaeva näha kohalike elanike endi lemmikute otsimisega, kuid see on väike asi võrreldes saadava maitseelamusega.

Jaapani köök on muidugi tohutult rikkalik ja selleks oleks vaja mitu raamatut, et kõik nüansid üles tähendada (kindlasti kuskil on need raamatud juba olemas ka):D Seega otsustasin kirjutada vaid olulisematest teemadest ja nö osade kaupa. Juba sel laupäeval räägin Laupäevaleht LP-s ideaalsest tempurast, ajaloost ja jaapanlaste nippidest selle valmistamisel. Kas te muide teadsite, et tempura jaoks on olemas spetsiaalsed restod nagu enamike spetsiifilisi oskusi vajavate toitude (sushi, teppanyaki, tonkatsu, yakitori jne) puhul? Just nendes ühe-roa-restodes saab parimat, sest õige tempurakokk lihvib oma oskusi aastaid ja tavaliselt kulub kuid enne, kui tal lastakse isegi iseseisvalt tainast segada :)

Selle sügisese õuntega sealihast roa jaoks sobivad nii kondiga kui ka kondita sealiha lõigud. Kondiga variant on mahlasem ja maitsekam, kuid samas on poodides enamasti saada just kondita sealiha viilud, enamasti välisfileest lõigatud. Kui soovid rasvasemat toitu, siis kasuta kaelakarbonaadi.

Õunad teevad toidu särtsakamaks lisades nii magusust kui ka hapet. Mina kasutan nii soolastes kui ka magusates toitudes alati hapusid Antonovkaid, kuid siia sobivad ka magusad sügisõunad.

Retsept ilmus mõned nädalad tagasi Laupäevaleht LP-s artikli juures, milles räägin kasulikust sealihast :)

4 u 100-150 g kaaluvat sealihalõiku (nt välisfilee)
2-3 sl võid
soola, musta pipart
1 suur või 2 keskmist õuna
1 keskmine punane sibul
peotäis tüümianivarsi 
rosmariinioks
1,5 dl kanapuljongit
1 sl Dijoni vm mahedamat sinepit

Maitsesta sealiha soola ja pipraga ning prae pannil või sees keskmisest pisut kõrgemal kuumusel mõlemalt poolt kuldpruuniks. Sõltuvalt lihalõigu paksusest kulub ühe poole praadimiseks 2-5 minutit.  Pärast kastme sees küpseb liha veel pisut edasi. Jäta kindlasti pannil lihalõikude vahele paar sentimeetrit, et need paremini küpseks ja pruunistuks. Vajadusel prae liha mitmes osas. Praetud liha tõsta pannilt taldrikule.

Puhasta õunad ja lõika õhukesteks viiludeks; viiluta peenelt ka sibul. Kuumuta pannil u 1 sl võid ja  prae selles aedvilju koos tüümiani ja rosmariiniga aeg-ajalt segades (kulub u 5 minutit). Sega sinep kanapuljongiga, vala pannile ja kraabi spaatliga panni põhjalt pruunistunud osad lahti. Aseta sealihaviilud pannile tagasi ja lase mõned minutid küpseda kuni vedelik on poole võrra vähenenud. Serveeri kohe meelepärase lisandiga (kartulid, kruubid, tatar) ja soovi korral puista peale veel tüümianilehti. 

teisipäev, 9. oktoober 2018

Ploomi-clafoutis



Clafoutis on Prantsusmaalt pärit lihtne küpsetis, mille taina teevad minu arvates eriti maitsvaks rõõsk koor, mandlijahu ja väike alkohol. Koduselt võiks clafoutis' kohta öelda “ahjupannkook” ning just ahjus küpsedes muutub see kohevaks ja kleepuvaks.

Ma ei ole eriline pannkoogifänn, aga see ülikiirelt valmiv prantslaste leiutis on küll geniaalne. Kuna ma ise olen rohkem igasuguste šokolaadi- ja juustukookide austaja ning kasutan ohtralt martsipani, kondenspiima ja beseed (sellist pehmet nagu õige pavlova tekstuur), siis “tavaline ja igav” kook tundus mulle algselt suht mõttetu küpsetada. Ei paku erilist pinget ja vaevalt, et sellest maitseelamuse saaks. Kui aga täpselt kaheksa aastat Pariisis kokakoolis õppides clafoutis'ga lähemalt tutvust tegin, sain aru, et päris nii see ikka ei ole. Kook ei ole küll tõesti selline, mis vaimustusest kiljuma või teist tükki norima paneks, kuid samas on see ikkagi maitsev ja mõnus. Ja minu suureks üllatuseks läheb see ahjupannkook alati ka teistele inimestele nö “hästi peale” - siiani pole aastate jooksul veel kunagi midagi järele jäänud. Kuigi ma külalistele pakun ikka enamasti mõnda erilisemat kooki (mul just retseptide- ega ideedepuudust ei ole, nagu ilmselt blogiski näha ;-) :D), siis vahel on hea (just ajapuudusel) ka midagi eriti kiiret teha, mille puhul vaid asjade kokkusegamise vaev.

Mulle meeldib clafoutis' otse ahjust võetuna või õige pisut jahtunununa koos vanillijäätisega. Kuid ka külmalt on see igati maitsev, aga sel juhul soovitan juurde teha pigem vanillikastme või -kreemi. Ploomide asemel võib kasutada ka kirsse, samuti aprikoose ja virsikuid. Sügiseti olen mina ahjupannkooki paar korda ka õunte ja pohladega teinud.

Peale raputan alati tuhksuhkrut, aga kui soovid krõmpsu tekstuuri lisaks, siis puista koogile koheselt pärast ahjust võtmist hoopis 2 sl tavalist valget või mõnda pruuni (nt demerara) suhkrut.

Retsept ilmus u kuu aega tagasi ka Laupäevaleht LP-s.

Aega kulub 45 minutit; jätkub kuuele

30 g sulatatud võid
500-600 g ploome
50 g nisu- või toortatrajahu
4 sl suhkrut
1 sl vanillisuhkrut
näpuotsatäis soola
50 g peenelt jahvatatud mandleid või mandlijahu
2 suurt toasooja muna
2 dl toasooja rõõska koort
0,5 dl toasooja täispiima
1-3 sl rummi, brändit, konjakit või amarettot (soovi korral)
tuhksuhkrut peale raputamiseks

Sulata või ja jäta jahtuma. Lõika ploomid pooleks ja võta neist noa abil kivi välja. Sega sõelutud jahu suhkrute, soola ja jahvatatud mandlitega. Klopi teises kausis munad piima ja koorega ühtlaseks, lisa  segu kuivainetele ja vahusta kõik korralikult ühtlaseks tainaks. Viimasena sega hulka sulatatud või ja soovi korral alkohol.

Määri 23-24 cm läbimõõduga ümmargune vorm paksult võiga, laota ploomid vormi põhjale lõikepind all pool ja vala tainas peale. Küpseta ahjus 190 kraadi juures u 30 minutit kuni kook on kerkinud ja pealt kuldpruun, kuid kergelt võdisev, mitte täiesti tahenenud.

Sõelu peale tuhksuhkrut. Serveeri kas kohe kuumalt või soojalt, eriti hea on see küpsetis koos vanillijäätise või -kastmega.

teisipäev, 2. oktoober 2018

Lillkapsa-calzone



Avastasin alles õhtupoole, et eile oli üleilmne taimetoidu päev. Sel puhul mõtlesin jagada ühe liha- ja jahuvaba eriliselt tervisliku calzone retsepti, mis ilmus paar kuud tagasi Laupäevaleht LP-s. See toit on väike edasiarendus populaarsest lillkapsapitsast, kuid muud koostisained - tomatikaste, juust ja basiilik - on samad. Päris veganitele calzone paraku ilmselt ei sobi, kuna sisaldab lisaks juustule ka muna. Mulle endale need taimsed jahuta calzone’d hullult maistevad ja see toit on minu jaoks järjekordne tõestus sellest, et kõik sõltuvust tekitavalt maitsvad asjad ei ole tingimata paksuks tegevad, ebatervislikud vms :)

Naljakas on see, et kui ma kuni enam-vähem 30nda eluaastani eriti palju liha ei söönud, siis viimastel aastatel on mul pidevalt isu just selle jäerele, eriti tahan süüa just veiseliha ja võimalikult toorelt. Böff, mida 20ndates ei oleks suutunud suu sissegi võtta, on hetkel üks mu lemmiktoitusid. Aga lisaks veiselihale valmistan palju sööke ka sealihast, laupäevalgi oli lehes üks välisfilee, õunte ja ürtidega lihtne roog. Blogis on mul paraku liha sisaldavaid postitusi liiga vähe, aga plaanin oma lemmikretsepte, mida olen juba aastaid valmistanud, kindlasti sügise poole jagada.

Kusjuures “noorena” oli mul hemoglobiininäit pidevalt hästi kõrge ehk arstide sõnade kohaselt “nagu meestel”. See-eest aga nüüd on see langenud “tavalise naise” tasemeni ja rauavarudki on üsna napilt normis. See ilmselt seletab ka mu suurt isu liha järele - keha tunnetab ikka väga hästi ära, mida vaja on. Ilmselt annab see tunda, et mingil perioodil liiga vähe liha tarbisin. Kuigi ma endiselt liha igapäevaselt ei söö, siis ma vähemalt mõtlen liharoogadele küll iga päev! :) Suvel, mil nii palju on kõike head-paremat värsket saada, on eriti lihtne taimsetest asjadest toituda ja liha igapäevasest menüüst välja jätta, aga õnneks sügisel on liha jälle tihedamalt laual, sest iseenesest on isu juba tummisemate ja toekamate ampsude järele. Kui suvel võiks see lillkapsaroog olla ka eine eest, siis hetkel soovitan seda pigem suupistena nautida.



Oluline on lillkapsast välja pigistada nii palju vedelikku kui võimalik, sest muidu ei tulemuseks krõbe, vaid pehme ja vesine küpsetis. 

Vaja läheb:
1 keskmine lillkapsas
50 g mozzarella-juustu
1 suur muna
0,5 tl soola
0,5 tl hakitud (kuivatatud) punet või basiilikut
värskelt jahvatatud musta pipart

Täidis:
3 sl tomatikastet
50-100 g mozzarella-juustu
musta pipart
basiilikulehti

Murra lillkapsas õisikuteks ja töötle köögikombainis peeneks. Võta 400 g peenestatud kapsast ja küpseta seda pannil u 10 minutit aeg-ajalt segades, et see ei pruunistuks. Aseta lillkapsas köögiräti sisse ja pigista rätti abil kogu vedelik välja. Aseta lillkapsas kaussi ja sega läbi lahtiklopitud muna, tükeldatud juustu ja maitseainetega. 

Aseta ahjuplaadile küpsetuspaber ja määri see õliga kokku. Tee lillkpsasegust kolm ringikujulist u 12 cm läbimõõduga ketast. Küpseta ahjus 220 kraadi juures 10 minutit. 

Määri kõigile lillkapsaketastele poole peale tomatikastet ja kata juustutükkidega. Jahvata peale musta pipart ja aseta paar basiilikulehte. Murra spaatli abil teine pool lillkapsaküpsetisest täidise peale, vajuta sõrmedega ääred kokku, et täidi välja ei tuleks, ja küpseta ahjus veel 12 minutit. Väga head nii soojalt kui ka jahtunult. 


laupäev, 29. september 2018

Hõrgu mandlitäidisega õunakook ja kodusest õunamahlast



Ilmselt kõik "õiged eestlased" on vähemalt lapsepõlves ise õunamahla teinud!:) Meil oli see kodus igasügisene tegevus, mida ma absoluustelt ei armastanud. Tüütu õunte korjamine ja pesemine, õues külmetamine jms on põhilised asjad, mis mul selle suure “lõbuga” seonduvad. Nüüd õnneks olen sellest kohustusest vaba, kuid nii vanemad kui ka mitmed sõbrad tegelevad sellega ikkagi igal aastal ja mul endalgi ei ole kodusest õunamahlast kunagi puudus. Mida näitab ka aastast 2014 pärinev 3-liitrises purgis olev õunamahl mu keldrinurgas, mida eile hommikul telekas demonstreerisime.  Saatejuht Reimo küsis enne eetrisse minekut, kas esimesed kaks numbrit on ikka 20, mitte 19? :D Mine sa tea ... ;-) :D

Kodune õunamahl on küll nunnu, aga selle tohutu “tervislikkus” ja kasulike ainete sisaldus on vägagi küsitav, sest esiteks ei säili õunas leiduvatest kasulikest ainetest (vitamiinid, mineraalid, kiudained) pärast pressimist ja kuumutamist enam kuigi palju. Meile oluline C-vitamiin laguneb juba õunamahla pressimisel peaaegu täielikult! Teiseks on niivõrd happeline ja magus mahl tõsine vaenlane meie hammastele. Hambaarstid on aastaid püüdnud ümber lükata õunamahla tervislikkuse müüti (nt siin ja siin), aga ikka ilmub aeg-ajalt inimesi, kes kuulutavad kõigile, et õunamahl on justkui elueliksiir lihtsalt seetõttu, et on valmistatud koduaiast korjatud vm mahedalt kasvatatud õuntest. See on paraku meie hammastele täpselt sama “kasulik” nagu igapäevane sidrunivee joomine, mis on aga alati üks “spetsialistide” põhisoovitusi “tervisliku” elu ja toitumise puhul. Ja kõige parem nali selle juures on veel, et need eriti suure happe sisaldusega sidruni- ja õunamahlad tegevat inimese keha justkui aluseliseks :D :D :D

Muideks, väheoluline ei ole fakt, et õunamahlas võivad esineda tervisele kahjulikud ühendid nagu mükotoksiin patuliin, mis on hallitusseente poolt toodetav ainevahetusprodukt, mis ei lagune ka pastöriseerimisel. Teadlased on avastanud õunamahlast erinevaid allergeene, samuti toonud välja, et selles on enamasti rohkem suhkrut kui näiteks coca-cola's. Seega pole tegelikult ühtegi mitte-emotsionaalset põhjust kodust õunamahla poes müüdavale mahlale eelistada. Mahla nimetuse all saab ju teatavasti müüa ainult 100% marjadest, köögi- ja puuviljadest tehtud jooki. Kõigist nõuetest, samuti mahla, nektari jt eristamisest kirjutasin juba kolm aastat tagasi siin.

Eelnev jutt muidugi ei tähenda, et peaks õunamahla joomisest loobuma:) Lihtsalt peab arvestama sellega, et see ei ole mingi tervisepomm, ning tarbima seda mõõdukalt nagu kõiki muid (suhkrurikkaid) asju. Meie oma kodumaine, enamasti koduaia õuntest tehtud mahl on ju lapsest saadik alati laual olnud, meile armas ja sellele “ei” ütelda pole kindlasti põhjust. Eriti veel sellisel õunarohkel aastal nagu praegune. Kui on aga muid ideid vaja, mida õuntega peale hakata, siis siin on terve hunnik õuntega retsepte. Ja tänases lehes on üks ülimalt lihtne õunte ja ürtidega sealiharoog.


Käisin eile hommikul Terevisoonis õunamahla tegemisest ja säilitamisest rääkimas ning hakkasin mõtlema, et tegelikult ei olegi vist üheksi toidublogis ega muus väljaandes koduse õunamahla tegemisest räägitud või on see mul lihtsalt kahe-silma vahele jäänud. Ilmselt tundub see nii elementaarne asi, mida niikuinii kõik oma esivanemate õpetuste järgi teevad, et keegi ei näe vajadust midagi täpsemalt kirja panna. Kuna aga küsimusi oli eile palju, siis mõtlesin ikkagi, et toon välja ABC, mida on oluline mahlateol silmas pidada, ja lisaks ka mõned näpunäited. Keda huvitab täpsem info plastikpakendite ja nende käsitsemise kohta, siis siit saab palju abi ja ka vastavaid tooteid endale soetada. Meie teeme aga kodus mahla ikkagi vanadesse headesse purkidesse, mille üks suur eelis on see, et need on taaskasutatavad.

Aga siin siis meie pere tarkused:)

* Maitse üle ei vaielda :D Kuid meie arvates saab parima mahla just erinevaid sügisõunu segades, mitte ainult ühte sorti kasutades. Näiteks kuldrenetist mahl on meie jaoks liiga magus, samas ainult antoonovkatest valminud liiga hapu. Nendest kahest kokku (ja mõnda muud parajasti saada olevat sügisõuna veel juurde pannes) saab aga väga mõnusa mahla, milles magus ja hapu on ilusti tasakaalus ja mis ei ole igava ühetaolise maitsega. Suveõunad, eriti sordi “Valge klaar” ehk klaarõuna, soovitan niisama ära süüa, kuigi eks igaüks peab ikkagi oma maitsemeelt usaldama ja tegema endale meelpärase mahla. Ise ju pead seda jooma ;-)

* Õunad tuleb enne pressimist korralikult pesta; riknenud ja mädased kohad tuleks kindlasti ära lõigata.

* Mahla võib keema lasta, aga ei pruugi, sest tegelikult piisab ka 70-80 kraadist, et käärimist põhjustavad bakterid hävitada. Meie kuumutame mahla alati suures potis puupliidil.

* Kuumutamise ajal ja enne purkidesse valamist tuleb hoolikalt eemaldada kogu pinnale tekkinud vaht!

* Nii purgid kui ka kaaned peavad olema steriliseeritud ning kindlasti soojad, sest muidu on oht, et klaasist anum läheb katki, kui sellesse kuum mahl sisse valada. Seega tasub steriliseerida kaaned ja purgid vahetult enne mahla valmimist, et need maha ei jahtuks.

* Lahti tehtud kaanega purgis olevat mahla tuleb hoida külmas ja tarbida mõne päeva jooksul. Kilepakendis olevat mahla võib hoida toatemperatuuril ja tarbida mitu nädalat (mõni väidab, et ka isegi mitu kuud), sest kraani kaudu ei pääse õhk mahlale ligi.

* Toormahl ehk kuumutamata mahl säilib külmkapis mõne päeva, pikemaks talletamiseks tuleks see asetada sügavkülma. Sellisel juhul on mõttekam kasutada kilepakendeid, mitte purke, et rohkem mahutada ja ruumi mitte raisata.


Mis aga sellesse õunakooki puutub, siis seda tasub kindlasti nädalavahetusel küpsetada, sest pähklikreem on tõeliselt hõrk ja koos hapude antoonovkatega väga mõnus kombinatsioon. Retsept ilmus ka Laupäevaleht LP-s paar nädalat tagasi.

Kui mesi on tahenenud, siis sulata see madalal kuumusel. Kook saab eriti hea, kui kasutada tavaliste mandlite asemel kooritud ehk blanšeeritud mandleid, millel iseloomulik pruun kiht on pealt eemaldatud. Gluteenivaba põhja tegin taaskord riisi- ja maisijahu segust; täidises oli samuti riisijahu. Õunad võib siin koogis vabalt pirnidega asendada.

Põhi:
150 g toasooja võid
70 g (tuhk)suhkrut
2 suurt munakollast
250 g jahu

Lõika või tükkideks ja vahusta suhkruga heledaks kohevaks kreemiks. Lisa ühe kaupa munakollased ja vahusta ühtlaseks. Sega juurde sõelutud jahu ja piisavalt jääkülma vett (3-4 tl), et tainas kokku jääks. Suru tainas käte vahel palliks, mässi kilesse ja aseta tunniks külmkappi.

Rulli tainas jahuga üle puistatud pinnal u 0,5 cm paksuseks. Vooderda lahtikäiv 25-26 cm läbimõõduga ettevalmistatud (st põhjas küpsetuspaber, ääred määritud võiga ja jahuga üle puistatud) koogivorm tainaga ja lõika servad tasaseks. Kata küpsetuspaberiga ja aseta 30 minutiks külmkappi. 

Seejärel aseta vormis olevale küpsetuspaberile kuivatatud oad või herned või keetmata riis ja küpseta ahjus 180 kraadi juures 15 minutit kuni põhi on kuldpruun. Eemalda küpsetuspaber koos raskusega ja jäta põhi jahtuma.

Täidis:
300 g mandleid
150 g suhkrut
2 sl vanillisuhkrut
180 g toasooja võid
1 sl brändit või konjakit 
3 suurt toasooja muna
2 sl jahu
2 keskmist õuna (“Antonovka” sort)
suur peotäis mandlilaaste
u 4 sl vedelat mett või meelepärast heledat siirupit

Töötle mandlid köögikombainis peeneks puruks. Tükelda või ja vahusta suhkrutega heledaks kohevaks vahuks. Lisa alkohol, seejärel ükshaaval munad. Sega täidisesse purustatud mandlid ja jahu. Kata kauss kilega ja aseta 20-30 minutiks külmkappi tahenema. 

Tõsta täidis pirukapõhjale. Eemalda õuntelt südamik ja koor, lõika õhukesteks viiludeks ning laota pirukale. Puista peale mandlilaastud ja küpseta ahjus 180 kraadi juures u 45 minutit kuni täidis on tahenenud ja pealt kuldpruun. Pintselda või nirista pirukale mesi või siirup ning serveeri soojalt või toasoojana. Jahtunud kooki hoia külmkapis.

kolmapäev, 26. september 2018

Pirni-sinihallitusjuustu pirukas



Praegu saab veel kodumaiseid parimaid pirne ja vahelduseks magusatele asjadele soovitan neist teha hoopis ühe krõbedapõhjalise küpsetise sinihallitusjuustuga. Pirnide, sinihallitusjuustu ja Kreeka pähklite kombos iseenesest ei ole midagi uudset - olen seda varem korduvalt kasutanud. Need krõbedad pirukad kaovad alati laualt üsna kiiresti, võiks isegi öelda, et esimese asjana :) Seetõttu on need ka üks suupistetest, mida peaaegu aastaringselt ehk sügisest kevadeni päris sageli külalistele muude asjade hulgas pakun, kuigi enamasti olen sunnitud neid poes müüdavate pirnidega valmistama. Pole vist vaja öelda, et maitse vahe kodu- ja välismaistel pirnidel on ikka väga suur. Seega tasub just praegu pirne võimalikult palju toidus kasutada, sest need on hullult head! Ka magusates küpsetistes, nt mandlitäidisega koogis ja krõbedas struudlis :)

See küpsetis sobib suurepäraselt suupistena nautimiseks näiteks veini kõrvale. Ja pean ka ära mainima selle, et kui ma paar nädalat tagasi seda küpsetist viimati tegin, andsin õhtusele külalisele viimased kolm lõiku kaasa. Järgmisel päeval oli ta väga pahane, sest oli lootnud vähemalt ühte tükki hommikul kohvi kõrvale nautida, aga abikaasa oli kogu piruka juba õhtul üksi ära söönud ... Vot siis!:) Mul muidugi oli seda kuuldes eriti hea meel, sest jälle on üks küpsetis juures, mida ka mehed söövad :D Välja ma oma rõõmu tol hetkel välja näidata ei saanud, küll aga on võimalus vähemalt siin ära mainida, et võib seda pirukat meestelegi pakkuda ;-)

Kui soovid gluteenivaba küpsetist, siis asenda nisujahu maisi- ja riisijahu seguga.

Retsept ilmus Laupäevaleht LP-s.


Põhi: 
230 g jahu
110 g külma võid
0,5 tl soola
1 tl Vahemere või Provence’i vmt kuivatatud ürdisegu
1 muna

Aseta sõelutud jahu köögikombaini või kaussi, lisa tükeldatud külm või, sool ja maitseained ning töötle saiapuru meenutavaks seguks (kausi korral kasuta nuga või sõrmi). Lisa munakollane ja kuni 3 sl jääkülma vett ning sega ühtlaseks tainaks. 

Rulli tainas jahusel pinnal õhukeseks kettaks ja vooderda sellega 23-24 cm läbimõõduga lahtikäiv koogivorm. Vormi põhjas võiks olla küpsetuspaber, selle ääred aga määritud võiga ja jahuga üle puistatud. Torka põhi kahvliga tihedalt läbi, aseta sellele küpsetuspaber ja peale raskuseks keetmata riis, kuivatatud herned või oad. Aseta vorm 30ks minutiks külmkappi.

Aseta vorm ahju ja küpseta põhja 200 kraadi juures 20 minutit, eemalda paber koos raskusega ja seejärel lase veel 10 minutit küpseda kuni põhi hakkab kuldseks muutuma. Võta vorm ahjust, pintselda lahtiklopitud munavalgega ja aseta veel 5ks minutiks ahju.

Täidis:
2 suurt või 3 väiksemat küpset pirni
150 g toasooja toorjuustu
2 suurt toasooja muna
0,5 dl täispiima
tüümianilehed mõnelt varrelt
soola, musta pipart
100 g sinihallitusjuustu
50 g Kreeka pähkleid

Lõika puhastatud pirnid neljaks, neljandikud omakorda pikuti pooleks ja kata nendega piruka põhi. Lase u 10 minutit küpseda kuni pirnid hakkavad pehmenema. Võta vorm ahjust ja alanda kuumus 180 kraadini.

Sega kausis toorjuust visplit kasutades lahtiklopitud munade ja piimaga ühtlaseks. Maitsesta soola ja musta pipraga ning sega sisse tüümianilehed. Tükelda sinihallitusjuust ja haki kreeka pähklid peeneks ning laota mõlemad vormi pirnide peale. Vala peale juustusegu ja küpseta ahjus 180 kraadi juures u 30 minutit kuni täidis on tahenenud ja kuldpruun. Lase pirukal vormis jahtuda, serveerimisel puista peale veel tüümianilehti ja soovi korral ka hakitud Kreeka pähkleid.

neljapäev, 20. september 2018

Beseekateega pohla-martsipani juustukook


Pohlad ja martsipan on ka veendunud magusapõlgurit põlvist nõrgaks võttev kooslus! Tänu kreemisele toorjuustutäidisele ja pehmele beseekihile saab neist kahest suus sulava koogi, mis sobib lauale panekuks ka pidulikumal puhul. Seda kooki olen mitu korda küpsetanud ning näinud teist ja isegi kolmandat tükki võtvat ka isikuid (NB! mehi), kes enne söömist ütlesid, et nad ei taha magusat ja kellest ühel oli väidetavalt kõht täis ...:D

Kuigi beseekiht võib jätta petliku mulje, et koogiga tuleb kõvasti vaeva näha, siis tegelikult käib koogi valmistamine kiirelt juhul, kui on olemas köögikombain küpsiste purustamiseks ning minu jaoks asendamatu abimees lauamikser (Electrolux Assistent) koheva munavalgevahu saamiseks, kuigi asja ajab siin loomulikult ära ka käsimikser. Juustutäidise puhul aga on lisaks natukesele tükeldamisele (martsipan ja õunad) vaid asjade kokkusegamise vaev :)

Kui on soov teha kook gluteenivaba, siis mina olen selleks kasutanud seda mandlijahust põhja, mis minu arvates koogi veelgi hõrgumaks teeb - vähemalt mulle maitseb mandlipõhi oluliselt rohkem, kui küpistest valmistatud ka selle koogi puhul :) Millist martsipani ma ise kasutan, sellest kirjutasin just mõni päev tagasi siin, aga loomulikult sobib siia igasugune muu martsipan, mida parajasti poest saab.

Retsept valmis koostöös Electroluxi portaaliga Lisa elule maitset. Seal on kirjas mõned nipid, pildid tegevuskäigust ja lisaks räägin sellest, kuidas beseekattele pisarad tekivad ;-)



Põhi:
180 g (1 pakk) vanilli- või kondenspiimamaitselisi küpsiseid
1 sl pruuni suhkrut, näiteks demerara, hele või tume muscovado, fariinsuhkur (soovi korral)
60 g võid

Aseta tükkideks murtud küpsised koos suhkru ja tükeldatud võiga köögikombaini ning töötle ühtlaseks puruks. Suru küpsisemass 24 cm läbimõõduga ümmarguse koogivormi põhja, mis on eelnevalt kaetud küpsetuspaberiga. Aseta vorm täidise valmistamise ajaks külmkappi tahenema. 

Täidis:
400-450 g (2-3 pakki) toasooja toorjuustu
80 g suhkrut
2 sl vanillisuhkrut
3 munakollast
1 sl maisitärklist
100 g martsipani
2 keskmist (puhastatud kaal u 200 g) haput õuna (näiteks Antonovka)
100 g pohli või jõhvikaid

Aseta toorjuust suhkrutega kaussi ja vahusta vispli abil ühtlaseks kreemiks, lisa munakollased ja sega vispliga läbi. Seejärel sega visplit kasutades hulka maisitärklis.

Tükelda martsipan ja õunad u 1 cm suurusteks tükkideks ning lisa koos marjadega toorjuustuvahule. Sega õrnalt spaatli abil läbi, vala täidis vormi ja silu pind. Küpseta ahjus 160 kraadi juures 40-50 minutit kuni täidis on  tahenenud.

Beseekate: 
3 munavalget
100 g tuhksuhkrut
1 sl vanillisuhkrut

Vahusta munavalged pehmeks vahuks ja hakka supilusikatäie kaupa suhkrut lisama kuni tekib tugevate tippudega vaht. Laota besee koogile ja küpseta ahjus 160 kraadi juures 10 minutit kuni see on pealt kuiv ja ja hakkab kergelt kuldseks muutuma.

Lase koogil vormis jahtuda ja aseta siis külmkappi. Enne serveerimist võiks kook vähemalt tunni külmkapis seista; hoida tasub seda samuti külmkapis.

esmaspäev, 17. september 2018

Klassikaline pohla-õunamoos


Nädalavahetus oli jälle mõnusalt soe ja päikseline:) Loodetavasti oli kõigil aega nii õunu korjata kui ka metsa pohlale minna; eks nädala sees jõuab neist moosi keeta ja muid toitusid, sh küpsetisi valmistada :) Ja need pohlad, millele kohe kasutust ei leia, tasub sügavkülma panna, sest aastaringselt on hea neid kookides jm kasutada.

Minul oli pohla-õunamoos lapsepõlves üks suuri lemmikuid, kuid siiani teen seda igal sügisel vähemalt korra. Erinevalt muudest nõukogudeaegsetest ülimagustest keedistest, kus suhkrut oli reeglina sama palju kui vilju, oli see moos tänu pohladele ikkagi pisut hapukam. Keedan seda nostalgilist moosi endiselt igal aastal, kuid oluliselt vähema suhkruga kui toona tehti. See keedis on ideaalne pannkookide ja pudruga nautimiseks, kuid sobib samas ka jõulude ajal verivorsti juurde.

Üks versioon pohla-õunamoosist on mul juba blogis olemas. Tookord tegin moosi pisut magusama kui seekord, kuigi kasutasin ka siis suviseid valgeid klaare. Nüüdseks on juba ka mõnusalt hapud Antonovkad valmis ja nendega on moos veelgi parem ning vähem magus. Antonovka on üldse ideaalne nö “köögiõun”, mis sobib vist küll iga toidu ja koogi sisse ning kui need valmis saavad, siis ma muidugi kokkamsieks enam muid sorti ubinaid üldse ei kasuta :) Kui aga soovid ilma õunteta pohlamarmelaadi, siis on ka see retsept ilusti olemas :)


Kui soovid ühtlast paksu tükkideta moosi, siis keeda seda enne moosisuhkru lisamist 15-20 minutit. Pärast suhkru moosi sisse panemist ei tasu seda enam üle 15 minuti keeta, sest siis võib moosisuhkrus sisalduva pektiini mõju väheneda ja moos ei tule nii paks. Kui kasutad tavalist suhkrut, siis muidugi võid vabalt moosi kauem keeta ehk seni, kuni konistents on Sinu jaoks paras. 

Steriliseerimiseks soovitan asetada purgi ahju ja kuumutada neid u 20 minutit 120 kraadi juures, kaasi aga 5 minutit keevas vees hoida.

Retsept oli ka Laupäevaleht LP-s

Vaja läheb:
1 kg pohli
0,5 kg meelepäraseid õunu
500 g moosisuhkrut

Aseta tükeldatud, puhastatud ja soovi korral kooritud õunad ja pohlad koos 1 dl veega potti ning lase keema tõusta. Keeda u 10 minutit aeg-ajalt segades kuni pohlad hakkavad katki minema ja õunatükid lagunema. 

Lisa suhkur ja lase moosil madalal tulel õrnalt nö podisedes ise aeg-ajalt segades 10-15 minutit keeda. Eemalda vaht, lase moosil 10 minutit seista ja aseta seejärel steriliseeritud purkidesse. Moos pakseneb seistes.

reede, 14. september 2018

Parimad pohla-martsipani muffinid


Need superhead muffinid olid mu esimeses raamatus “Magus kiusatus” ja on internetis päris popiks saanud. Olen üllatavalt paljudes blogides seda retsepti aastate jooksul näinud, enamasti on juures ka korrektne viide retsepti autorile. Aitäh kõigile viisakatele jagajatele - mul on alati tõeliselt hea meel, kui mõni mu retsept inspireerib teisi!

Seekord tegin juurde toorjuustukreemi, muffinid aga ise valmistasin gluteenivabad (retsept ilmus ka Laupäevaleht LP-s). Kõik sööjad kiitsid nagu alati :) Eks see pohl ja martsipan ole juba selline ajatu kombinatsioon, mis iga küpsetise alates kringlist lõpetades juustukoogiga imemaitsvaks teeb! Nende lihtsate muffinite valmistamisega saavad õnneks hakkama lapsedki, kuid sööb ja kiidab terve pere, sõpradest rääkimata ;-)

Pohl on juba lapsest saadik üks mu lemmikmarju ja kui ma kasvõi blogi otsingusse kirjutasin sõna "pohlad" tuli välja päris palju retsepte - erinevaid küpsetisi, moosi, marmelaadi, smuutit, magustoitusid jne jne. Pohli on mulle meeldinud alati ka ise korjata, sest erinevalt mustikatest on see nö puhas tegevus, st käed ei määrdu ja pohli ennast on pärast hea lihtne puhastada. Need pohlad, mida ma mõne päeva jooksul pärast korjamist küpsetistes ja hoidistes ära ei kasuta, panen karpidesse ja asetan sügavkülma, et alati hea võtta oleks. Ilus punane hapukas mari on alati suurepärane lisand!

Üks hästi maistev kook siin blogis on martsipaniga juustukook, mis sattus ka raamatusse “Tänapäevane Eesti köök”. Ühtegi parandust retsepti selle läbi tegemise käigus Toiduakadeemias ei tehtud, mille üle mul eriti hea meel on, sest suur osa retsepte said rohkemal või vähemal määral paremaks “lihvitud”, mõni suisa ümber tehtud.

Aga ka see küpsetamata kodujuustukook pohlakatte ja mandlipõhjaga on proovimist väärt, samuti nostalgiline biskviitkattega õunakook on peotäie pohladega veelgi parem! Lisaks on pohl ülimalt tervislik mari, millest olen korduvalt kirjutanud LP-ski (nt siin ja siin) ning millega selgi aastal laupäevalehe jaoks erinevaid retsepte koostasin. Ja üks imelihtne ja -hea pohladega retsept (loomulikult martsipaniga, seltsiks mu teine lemmik tume šokolaad) ilmus ka Eesti Ekspressis ühe mu raamatu tuvustuse juures

Soovitan võimalusel küpsetamisel kasutada võimalikult suure mandlisisaldusega martsipani (mul on alati 63%iline). See on vähem magus, kuid hästi tugeva, kergelt mõrkja mandlimekiga ning oluliselt lihtsamini käsitsetav (st vähem kleepuv) kui väiksema mandli-, kuid suurema suhkrusisaldusega martsipanid. Martsipani (eriti viimast varianti) tasub hoida enne kasutamist külmkapis, et lihtsam töödelda oleks ja vähem kleepuks. Kui on kiire, siis aseta martsipan enne tükeldamist või riivimist kümneks minutiks sügavkülma.

Taina segamisel soovitan olla ettevaatlik ja segada tainast nii vähe, kui võimalik, sest hoogsal segamisel gluteen aktiveerub liiga vara ning tulemuseks ei ole kohevad muffinid. Kui aga valmistad gluteenivabad muffinid, siis ei ole liigse segamise pärast vaja muretseda. Gluteenivabade muffinite jaoks võta nisujahu asemel 100 g maisi- ja 50 g riisijahu ning lisa 1 tl küpsetuspulbrit. 



Muffinid:
150 g jahu
1 tl küpsetuspulbrit
1 sl vanillisuhkrut
2 suurt toasooja muna
120 g suhkrut
150 g hapukoort
50 g sulatatud võid
100 g martsipani 
200-250 g pohli või jõhvikaid

Sega sõelutud jahu(d) küpsetuspulbri ja vanillisuhkruga. Teises kausis klopi munad suhkruga lahti, sega hulka hapukoor ja sulatatud või. Lisa kuivained ja sega ühtlaseks, seejärel sega õrnalt hulka tükeldatud või riivitud martsipan ja pohlad v jõhvikad.

Jaota tainas 12 muffinivormi vahel ja küpseta ahjus 220 kraadi juures 20 minutit kuni muffinid on pealt kuldpruunid ja sissetorgatud tikk tuleb puhtalt välja. Lase muffinitel vormis u 10 minutit tahenede, eemalda seejärel vormist ja tõsta restile jahtuma. Naudi muffineid ka kohe soojalt või jahtunult. Soovi korral sõelu muffinitele peale tuhksuhkrut või valmista kreem.

Kreem:
50 g toasooja võid
200 g toasooja toorjuustu
50 g tuhksuhkrut

Vahusta tükeldatud või toorjuustuga ühtlaseks kreemiks, lisa tuhksuhkur ja vahusta ühtlaseks. Aseta kate kas lusika, spaatli või pritskoti abil jahtunud muffinitele.