esmaspäev, 21. mai 2018

Täistera-croissant’id pesto, juustu ja tomatiga


Siin on jälle üks retseptike, mis juba paar aastakümmet ehk umbes ülikooliajast saadik mu repertuaaris on :) Tegime neid ükskord emadepäeval ja sealt peale satuvad rustikaalsed croissant'id erinevate lisanditega (suitsulõhe, jamon serrano, hummus, brie juust, ahjutomatid jmt) ikka lauale.

Täistera- või seemne-croissant’id on igas poes olemas ja meie peres meeldivad need kõigile, eriti suur fänn on ema. Seetõttu on sellised lisanditega saiakesed meil alatasa menüüs, sest need on väga mõnusad nii hommikusöögiks kui ka õhtusel ajal veini kõrvale. Loomulikult võib sarvesaiad asendada meelepärase seemne- või juurikaleivaga, mida võiks eelnevalt kergelt röstida. Croissant'id võiks enne (mikrolaine)ahjus soojendada, siis on tulemus eriti maitsev. 

Pesto saab nii ise teha kui ka poest osta, samuti võib selle asendada mõne meelepärase toorjuustuga.  Minu pesto valmis seekord koduaias vohanud murulaugust ja naadist, millele lisasin basiilikulehti. Kasuta endale meelepärast rohelist kraami, mida parajasti koduaiast, metsast või turult saad, kuid karulaugu puhul jäta tavaline küüslauk lisamata. Varesejala ehk naadi puhul kasutan mina just noori veel krussis lehti, sest need pidavat olema toitainerikkamad.

Retsept ilmus emadepäeval Laupäevaleht LP-s, sel laupäeval aga jagasin lehes kahe kevadise küpsetise (rabarberikreemiga juustukook ning krõbedad suitsulõhe ja karulauguga lehetainakeerud) retsepti. 

Pesto:
100 g rohelist kraami (murulauku, karulauku, naadi-, võilille-, nõgese- või basiilikulehti, põldvõõrkapsast, lehtkapsast, spinatit)
1 küüslauguküüs
40 g tugevamaitselist juustu
20 g seedermänniseemneid või piiniapähkleid
50 g extra virgin oliiviõli (või rohkem)
värskelt jahvatatud musta pipart, soola

Haki või rebi rohelist väiksemaks, haki küüslauguküüned, riivi juust. Aseta kõik komponendid köögikombaini, töötle ühtlaseks massiks ja maitsesta. Vajadusel lisa õli. Hoia õhukindlalt suletud purgis külmkapis. 

Croissant'id:
4 (täistera) või seemnetega croissant’i 
50-100 g pestot
2 tomatit
125 g (1 pakk) mozzarella’t
värskelt jahvatatud musta pipart
peotäis basiilikulehti

Lõika saiad horisontaalselt pooleks nii, et üks külg jääb kinni. Määri iga saia alumisele poolele pestot. Tomat ja juust lõika õhukesteks viiludeks ning jaga nelja saia vahel. Jahvata peale pipart, puista basiilikulehti ja naudi kohe.

reede, 18. mai 2018

Kohupiimakreem martsipani ja marjadega



Et saaks juba vähem kui kuu aja pärast jälle hakata sügavkülma uute värskete marjadega täitma nagu korralikele eestlastele kohane, tuleb enne vanad marjad jm asjad eest ära süüa ju ;-) Kui veel leidub seal marju, siis soovitan neil, kes eriti üldse kokata ei viitsi, teha seda ülilihtsat magustoitu. Kuna valmistamine on nii lihtne, et ei käi üle jõu ka pere pisematelgi liikmetel ja aega kulub u 10 minutit, siis jagasin retsepti emadepäeva puhul ka eelmise nädala Laupäevaleht LP-s koos teiste sama lihtsate roogadega. Minu ema veel ekstra ütles mulle, et talle mu lugu väga meeldis :) Kuigi kahtlustan, et see oli nende pesto, juustu ja tomatiga croissant’ide pärast :D Igal juhul loodan, et nii mõneski kodus saadi artiklist ja retseptidest inspiratsiooni! 

Ühtviisi nii mahedalt magus kui ka kergelt hapukas, mõnusa mandlimekiga magustoit viib keele alla. Soovitan kasutada võimalikult suure mandlisisaldusega martsipani (poodides müüakse ka üle 60%ilise mandlisisaldusega variante. Seda on lihtsam käsitseda, kuna ei ole nii kleepuv, ning see on ka vähem magus ja tugevama mandlimaitsega. Riivimiseks tasub martsipani enne külmkapis hoida või asetada kümneks minutiks sügavkülma.

Olen teinud seda desserti erinevate marjadega ja panin kaks versiooni kirja. Vabalt võib kasutada näiteks mustikaid ja mustikajogurtit, mulle eriti meeldib Alma Kreeka jogurt mustikatega. Kusjuures, see on väga vähese lisatud suhkruga ja kalorivaene - järjekordne hea näide sellest, kui häid ja tervislikke piimatooteid Eestis on, eriti võrreldes teiste riikidega.

Soovin kõigile imetoredat ja päikselist nädalavahetust!!!


Vaarikatega kreem

600 g (2 pakki) vanillimaitselist kohupiimapastat
100-200 g martsipani
400 g vaarikaid
vedelat mett (soovi korral)
mündilehti

Pane kohupiimapasta kaussi ja tükelda või riivi sisse martsipan. Sega läbi, seejärel sega õrnalt hulka marjad. Kui vaarikad on sügavkülmast, siis kindlasti sulata need enne ja lisa kreemile koos vedelikuga.

Jaga magustoit nelja pokaali või kausi vahel, puista peale mündilehti ja nirista pisut mett, kui soovid magusamat desserti.

Maasikatega kreem

300 g (1 pakk) vanillimaitselist kohupiimapastat
370-400 g (1 tops) maasikamaitselist jogurtit
100-200 g martsipani
400 g maasikaid
vedelat mett (soovi korral)
mündilehti

Pane kohupiimapasta koos jogurtiga kaussi ja tükelda või riivi sisse martsipan. Sega läbi, seejärel sega õrnalt hulka marjad. Kui maasikad on sügavkülmast, siis kindlasti sulata need enne ja lisa kreemile koos vedelikuga, kui seda liiga palju ei ole. Suuremad maasikad lõika tükkideks.

Jaga magustoit nelja pokaali või kausi vahel, puista peale mündilehti ja nirista pisut mett, kui soovid magusamat desserti.

teisipäev, 15. mai 2018

Kohupiima-panna cotta rabarbrikastmega



Panna cotta on selline magustoit, mida tasub kindlasti ise teha! Just nii saavutad siidise, pehme ja kreemja tulemuse, lisaks saad ise meelepäraseid maitseid valida. Väljas süües ma panna cotta’t kunagi ei telli, sest see on kahjuks enamasti suur pettumus. Pole ka ime siis, et panna cotta on paljude arvates kõva tarretis, kuna just selline see kipub reeglina olema - vähese maistega ja “kummine". Täpselt nagu inimestele on alatihti vale ettekujutus pavlovast ja arvatakse, et see on lihtsalt krõbe besee. Tegelikult on kodune Pavlova kook küll pealt krõbe, kuid seest mõnusalt pehme vahukommilaadne tekstuuriga, mis sulab suus! Seega, küpsetage ise pavlovat (blogis on kuus erinevat retsepti!) ja tehke ise panna cotta’t, kui tahate parimat tulemust! :) Ainult et hoiatan ette - kui Pavlova kooki ja panna cotta't ise teha, siis väljaspool kodu on edaspidi need desserdid suure tõenäosusega veelgi rohkem pettumust valmistavad :D

Panna cotta’t valmistan viimasel ajal enamasti just tarretisesuhkur Multi’ga, sest see on lihtsam, kiirem ja mugavam, kui želatiinilehtedega mässamine. Selle suhkruga on mul blogis juba olemas  panna cotta kohvi ja koorelikööriga, teised retseptid on aga tavalise želatiiniga.

Proovi näiteks:
klassikalist vanillikaunaga panna cotta’t maasikakastmega,
valge šokolaadi ja granadillikastmega,
kohupiima ja mustikatega,
kohviga,
Kreeka jogurti ja maasikaga või
hoopis kohupiima ja mangoga varianti.

Kõik need on ühtviisi head! :)



Kreemjas vanilli ja kohupiimaga panna cotta on hapu rabarbrikastmega ülimõnus kooslus, mis üksteist ideaalselt täiendab. Hästi kiirelt valmiv ja samas ka kerge dessert sobib ilmselt kaalujälgijatelegi juhul, kui seda vahukoore asemel täispiimaga valmistada ;-)

Sellest rabarbrikastme kogusest jätkub täpselt nelja panna cotta jaoks ja midagi üle ei jää, kuid kui soovid, saad seda valmistada ka igasuguste muude magustoitude ja kookide lisandiks (nt juustukook, kohupiimakreem, pavlova, jäätis jne). Rohkelt erinevaid rabarbriretsepte on aga siin.

See panna cotta on siidjalt pehme; kui soovid tugevamat tarretist, mida saaks ka pokaalist või kausist välja taldrikule kummutada, siis lisa veel 1 dl tarretisesuhkrut ja kasuta vanillimaitselise kohupiimapasta asemel maitsestamata kohupiimapastat. 

Panna cotta:
3 dl (vahu)koort või täispiima (vähemalt 3,5%)
1 dl tarretisesuhkur Multi’t
1 sl vanillisuhkrut 
300 g vanillimaitsega kohupiimapastat

Aseta (vahu)koor või piim koos suhkruga paksupõhjalisse potti ja kuumuta segades keemiseni. Lase u 30 sekundit õrnalt keeda, võta kastrul pliidilt, sega hulka vanillisuhkur ja vala segu kaussi kohupiimapasta juurde. Sega vispliga ühtlaseks ja jaga nelja pokaali vm magustoiduanuma vahel. Lase toatemperatuuril jahtuda ja tõsta siis külmkappi tahenema. 

Rabarbrikaste:
300 g rabarberit
60 g peensuhkrut
1 sl vanillisuhkrut
1 tl maisitärklist

Aseta tükeldatud rabarber koos suhkru ja 0,5 dl veega potti ning keeda kuni rabarber on pehme ja pisut lagunenud (kulub max 10 min). Lisa vanillisuhkur ja maisitärklis, sega läbi ja lase veel u minut või paar keeda. Vala rabarbrikaste kaussi jahtuma. Jahtunud rabarbrisegu jaota nelja panna cotta peale, soovi korral lisa värsket münti.


Retsept ilmus ka D-kokaraamatus.

esmaspäev, 14. mai 2018

Täiuslik Caesari salat


Caesari salat kuulub mu kööki juba aastaid, isegi blogis on üks retseptike juba ammusest ajast olemas. Caesari salati, millel ei ole mitte midagi ühist tuntud rooma keisri Julius Caesariga, saladuseks on Rooma salat, mis säilitab krõmpsuva tekstuuri ka kastmega läbi segatuna, samuti kreemjas maitserikas kaste, mille teevad eriti nauditavaks loodusliku umami’ga parmesan ja soolased anšoovised. Parmesani asenduseks sobivad ka teised pikalt laagerdunud kõvemad tugevamaitselised juustud. Välismaist Rooma salatit on õnneks suuremates poodides aastaringselt saada, suvel aga leiab kodumaist turulettidel.

Kahjuks pakutakse üllatavalt sageli Caesari salati nime all salateid, kus ainus algupärane komponent on krõbe saiakuubik, kuid kõik ülejäänud on aga valesti - suvalised roheline salatilehed, kirsstomatid, pehme mahe juust ja majoneesikaste. Miks iga suvalist saiakuubikuga salatit peab Caesariks nimetama, sellest pole ma aastate jooksul veel aru saanud ... :) Äkki müüb paremini?!?

Legendaarse salati loojaks on Põhja-Itaaliast pärit Caesar Cardini, kes valmistas salati esmakordselt 1924. a. Mehhikos, USA piiri lähedal asuvas Tijuana nimelises linnakeses talle kuuluvas restos. 4. juulil tähistas jõukas seltskond seal Ühendriikide aasta olulisimat püha ehk iseseisuvuspäeva ja pidustuste ajal segas Cardini selle lihtsalt improvisatsiooni korras viimastest köögis alles jäänud asjadest kokku. Nooblid peokülalised viisid koheselt menukaks osutunud salati retsepti endaga Los Angelesse kaasa ning järgmisel kümnendil seadis see end söögikohtades sisse. 1940-ndatel jõudis salat New Yorki restode menüüdesse ja sealt alates on selle tähelend kulgenud tõusvas joones.

Tänapäeval on Tijuana linnaks, millest argipäeviti sõidab tuhendeid mehhiklasi üle piiri jõukamasse naaberriiki tööle. 1920-ndate kuiva seaduse ajal käis aga piirilähedases San Diegos elav Caesar Cardini iga päev oma Mehhikos asuvates restodes, sest seal sai ta pakkuda külalistele alkoholi ka keeluajal. Pärast keeluseaduse tühistamist müüs ta oma Tijuanas olevad söögikohad maha ja avas uued restod Kalifornias, samuti poe Los Angeles'es, kus hakkas osava ärimehena oma kuulsat kastet müüma. 1948. a. asutas ta juba koos tütre Rosaga ettevõtte Cardini Foods, mis siiani enam-vähem algse retsepti järgi tehtud kastet valmistab, kuid on juba omanikku vahetanud.

Originaalretseptis ei kasutanud Caesar Cardini kastme valmistamisel anšooviseid, vaid piirdus Worcestershire kastmega, mis annab sarnast maitset ja aroomi. Anšoovised on lisatud kastmele teiste kokkade poolt, sest küüslauguga koos purustatuna tagavad need kastmele eriliselt hea soolaka meki. Sidruni asemel oli salatis Ladina-Ameerikas levinud limon’id, väikesed laimid, mis on olulised ka Peruu rahvustoidu ceviche valmistamisel. Algselt segati kaste kelneri poolt laua ääres kokku ja seda tehakse siiani veel paljudes söögikohtades. Salatis aga olevat olnud terved Rooma salati lehed, mida sai käte vahelt süüa. Lehtede terveks jätmine aitab tagada krõmpsu tekstuuri, näeb taldrikul hea välja ja annab sööjale võimaluse endale meelepärased tükid lõigata.



Ühtegi “õiget" retsepti ei ole, kuigi on palju kokkasid, kes väidavad, et just nemad teevad perfektset Caesari salatit. Üks variant selle salati valmistamiseks on siin, kuid seegi ei kandideeri autentseima ega ideaalseima tiitlile, kuid on siiski väga maitsev! Ja samas ka täiuslik, vähemalt minu jaoks ;-)

Küüslauguküüned tuleb pooleks lõigata ja kindlasti eraldada südamik. Mina eemaldan küüslaugult rohelise kõva südamiku alati iga toidu korral, sest see pidavat seedimisele halb olema, nagu meile kokakoolis räägiti. Terava maitse tõttu on südamiku eemaldamine on kastmesse lisatava toore küüslaugu puhul aga eriti oluline.

Krutoonid, mida reeglina valmistatakse valgest saiast, nt ciabatta’st või baquette’ist, teen kodumaise seemnetega või juurikatega täisterasaiaga. Et need veelgi maitsekamad oleksid, siis lisan ka küüslauku ja juustu. Aga loomulikult võid võtta täitsa tavalise valge saia ja sellest tehtud kuubikud lihtsalt ära röstida - saad veelgi kiiremini salati valmis ;-)

Retsept ja lugu ilmusid ka Laupäevaleht LP-s.

Kaste:
5 anšoovisefileed
1 keskmine küüslauguküüs
2 suurt munakollast
2 sl sidrunimahla 
1 tl mahedat (nt Dijoni) sinepit
1 tl vedelat mett
1,2 dl extra virgin oliiviõli
3 sl peenelt riivitud parmesani vmt juustu
soola, värskelt jahvatatud musta pipart

Salat:
2 kana rinnafileed
soola, värskelt jahvatatud musta pipart
2-3 Rooma salati pead
peotäis õhukesi parmesani vmt juustu laaste

Krutoonid:
2 viilu (seemnetega) saia
2 sl extra virginoliiviõli
1 küüslauguküüs
3 sl peenelt riivitud parmesani vmt juustu 

Aseta nõrutatud anšoovisefileed ja poolitatud küüslauguküün kas uhmrisse või lõikelauale ning töötle või haki noaga ühtlaseks pastaks. Aseta segu kaussi ja vispelda hulka munakollased, sidrunimahl, sinep ja mesi. Edasi vispeldadaes vala ühtlase nirena aeglaselt sisse oliiviõli kuni tekib ühtlane paks ja läikiv kaste. Sega hulka parmesan vmt juust, soovi korral lisa veel sidrunimahla. Maitsesta soola ja pipraga. Kastme valmistamiseks sobib ka kannmikser või köögikombain.

Maitsesta kanafileed soola ja pipraga ning küpseta need ahjus või grilli pehmeks. Võid kanafilee ka tükkideks lõigata ja pannil õli sees küpseks praadida.

Lõika või rebi saiast 1-2 cm tükid, sega need kausis läbi õli ja peeneks hakitud küüslauguküünega. Laota küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja küpseta ahjus 200 kraadi juures 10-15 minutit kuni need on kergelt pruunistunud. Vala soojad saiakuubikud kaussi ja sega läbi juustuga.

Rebi või lõika pestud ja kuivatatud Rooma salat u 2-3 cm tükkideks ning sega läbi kastmega. Jaga taldrikutesse, aseta peale tükeldatud kanafilee, õhukesed juustulaastud (kasuta nt köögivilja koorimisnuga) ja krutoonid. Naudi kohe!

teisipäev, 8. mai 2018

Mustikakattega šokolaadi-juustukook



Juba peaaegu ainult kuu aja pärast on suvi ja valmivad esimesed kodumaised maasikadki, niiet viimane aeg oleks oma sügavkülmik marjadest puhtaks süüa, et uuele värskele kraamile ruumi teha. Mul endal oleks juba ammu mullused marjad otsas kui ma neid igal nädalal poest juurde ei ostaks, aga kuna ma marju igapäevaselt vähemalt ühe kausitäie (300-600 g) söön, siis toon neid poest pidevalt juurde ja hetkel on mul külmikutes neid endiselt omajagu ootel.

Kirjutasin sügavkülmutatud marjadest paar nädalat tagasi ka Laupäevaleht LP-s, muuhulgas nende kasulikkusest võrreldes talvisel ajal poes müüdavate “värskete” marjadega, mis kaugelt meile siia toodud ja väga kõrge hinnaga. Kuna viljad sügavkülmutatakse vahetult pärast korjamist, siis säilivad neis kasulikud toitained ja riknemisprotsess ei jõua veel alata. See-eest aga imporditud välismaised marjad on palju väärtuslikest vitamiinidest jm ainetest juba kaotanud, samas säilitamaks isuäratavat välimust on neid aga pritsitud erinevate ainetega. Ühe USA-s läbi viidud uuringu kohaselt oli poes müügil olevates mustikates 52 pestitsiidijääki, samas kui sügavkülmutatud marjades “vaid” 21.

Muidugi suvel koduaias otse peenralt või põõsast või hoopis metsast korjatud marjadele toitainete sisalduse ega puhtuse osas vastast ei ole, niiet aasta parimal ajal, kui värsked marjad valmivad, tasub neid igal juhul kõvasti süüa. Vähemalt ma ise teen seda alati! :) Muul ajal aastas aga üritan läbi ajada kodustesse sügavkülmikutesse suvel või sügisel varutud või aastaringselt poest ostetavate külmutatud marjadega. Sobivad need väga hästi nii erinevatesse kookidesse kui ka muudesse dessertidesse, niisama kohupiima, jogurti vm piimatootega söömisest või pudru sisse segamisest rääkimata.



See mustikaga kreemjas kook on mõnusalt mahe ja teist tükki ka need, kes end "mitte suure magusasõbra" kategooriasse liigitavad. Marjad tuleks enne koogile asetamist sulatada; mustikate asemel sobivad siia väga hästi ka vaarikad.

Eriti lihtne ja kiire ning tegelikult ka maitsvam variant on teha põhi küpsistest. Selleks tuleks üks pakk ehk 180 g vanilliküpsiseid purustada, segada läbi 1 sl pruuni suhkru ja 60 g sulatatud võiga ning suruda koogi vormi põhjale. Eelküpsetada seda ei ole vaja. Gluteenivaba ja pisut tervislikuma põhja (sisaldab täistera kaerahelbeid) saab allpool toodud tegemisõpetust kasutades. 

Võib kasutada nii mustikaga valget šokolaadi kui ka tavalist, aga mustikaga on eriti hea, sest hapukad tükid teevad magusa kreemja koogi veelgi maitsvamaks.



Põhi:
100 g võid
50 g (pruuni) suhkrut (kasutasin heledat muscovado't)
1 muna
150 g täistera kaerahelbeid (võivad olla kiirkaerahelbed)
50 g nisu- või toortatrajahu

Tükelda või, sulata, lisa suhkur ja sega läbi. Klopi hulka muna, seejärel sega kaerahelbed ja jahu. Laota tainas ühtlase kihina 24 cm läbimõõduga ümmarguse lähtikäiva vormi põhja, mis on eelnevalt kaetud küpsetuspaberiga. Küpseta ahjus 200 kraadi juures 10-15 minutit kuni põhi on muutunud kuivemaks ja hakkab kergelt kuldseks muutuma. Võta põhi ahjust ja alanda temperatuur 160 kraadini. 

Täidis:
200 g (mustikaga) valget šokolaadi
400 g toasooja toorjuustu
200 g toasooja hapukoort
60 g suhkrut
2 suurt toasooja muna

Tükelda šokolaad, aseta kaussi ja sulata vesivannil. Sega visplit kasutades toorjuust ja hapukoor suhkruga läbi, vispelda ükshaaval munad sisse. Viimasena sega sulatatud valge šokolaad. Vala täidis eelküpsetatud põhjale ja küpseta ahjus 160 kraadi juures 50 minutit kuni täidis on äärtest tahenenud, aga keskelt veel pisut võdisev.

Tee ahjuuks praokile ja jäta kook ahju jahtuma. Jahtunud kook aseta külmkappi - hea, kui see saaks enne söömist vähemalt paar tundi külmas taheneda, veel parem, kui üleöö seista.

Kaunista kas mustikate, šokolaadilaastude vm meelepärasega, soovi korral tee peale mustikakate. 

Kate: 
200 g mustikaid
1 dl tarretisesuhkrut

Kui kasutad külmutatud mustikaid, siis sulata ja nõruta need enne koogile asetamist. Väljavalgunud vedelik aseta kastrulisse koos veega nii, et kokku oleks 2 dl vedelikku. Lase keema tõusta ja lisa vähehaaval ise samal ajal pidevalt segades tarretisesuhkrur.

Keeda vedelikku pisut keeda kuni suhkur on lahustunud ja vedelik selginenud, lase pisut jahtuda ning tõsta supilusikaga koogil olevatele marjadele. Hoia kooki söömiseni külmas. 

reede, 4. mai 2018

Kevadiselt täidetud kanafilee


Kui on tunne, et karulaugust on juba küllalt pestot tehtud ja tahaks seda kevadekuulutajat ka mõne muu toidu sisse sobitada, siis mahlane juustuga kanatasku on üks hea variant. Täidetud kanafilee on üldse üks tõeliselt tänuväärne asi! See on väga maitsev, aga valmib vähese ajaga. Sobib nii kiirel argiõhtul valmistamiseks kui ka külalistele õhtusöögil pakkumiseks. Lisaks ka kerge, st ei ole õhtusöögiks liialt rammus ega nö raske :)

Täidiseks sobivad nii peened sparglivarred kui ka karulauk, lisaks võib tükeldada kuivatatud tomateid. Kui on jämedamad sparglid, siis tasuks neid enne kanarullide täidises kasutamist kergelt keeta või aurutada, et need piisavalt pehmed oleksid. Juustudest on väga head nii feta- ja kitsejuust kui ka mozzrella ja sini- või valgehallitusjuust, samuti võib asetada ka lihtsalt mõne nö tavalise (nt Eesti) juustu viilu.

Kanarulle saab serveerida igasuguste lisanditega alates keedetud riisist, (toor)tatrast, makaronidest ja erineval viisil valmistatud kartulitest lõpetades värske salati ja küpsetatud aedviljadega.

Retsept ilmus aasta tagasi Laupäevaleht LP-s koos prosciutto ja munaga salati valmistamisõpetusega.


Vaja läheb: 
3 kana rinnafileed
soola, pipart, paprikapulbrit
9 peent sparglivart või väike punt karulauku
3 viilu juustu
u 1 sl õli praadimiseks

Lõika rinnafileed ühelt poolt noaga pooleks tekitades nö tasku ja jättes teiselt poolt liha läbi lõikamata. Paksemad kohad võid mõne tömbi esemega (nt tainarulliga) läbi toidukile või küpsetuspaberi kergelt õhemaks taguda. Maitsesta liha seestpoolt soola, pipra ja paprikapulbriga ning aseta sisse juust, pooleks lõigatud sparglivarred või tükeldatud karulauk. Vajuta lahtine osa kokku, vajadusel torka kokku kokteilitikuga ning maitsesta liha ka väljaspoolt samade maitseainetega. 

Kuumuta pannil õli ja prae selles kanafileed mõlemalt poolt kuldpruuniks (kumbagi külge 3-5 minutit). Kata pann fooliumiga ja küpseta kana ahjus 200 kraadi juures u 20 minutit kuni kana on läbi küpsenud. Kui sul on selline pann, mida ei saa ahju panna, tõsta kanataskud ahjuvormi ja kata samuti foolimiga. 

Lase ahjust välja võetud lihal fooliumi all u 10 minutit seista, tõsta seejärel lõikelauale, lõika pooleks ja serveeri koos meelepäraste lisanditega.

neljapäev, 26. aprill 2018

Küüslaugumekiga rukkileivakrutoonide ja räimerullidega salat



Nüüd, kui armastatud karulauk ja noored umbrohud jälle saadaval, on eriti mõnus kokku segada tervislikke salateid, kuhu värsket rohelist peotäite kaupa lisada saab. Siia salatisse sobib kevadine kasulik kraam suurepäraselt! Salat ise on muidugi iga ilmaga ja igal tähtpäeval hea - passib ideaalselt kodumaa sünnipäeva puhul lauale (ikkagi räimerullid ja rukkileivakrutoonid!), samuti annab võimaluse ära kasutada lihavõtetest alles jäänud mune. 

Muna on üks asi, mille puhul levib tohutult palju valeinfot, ja seetõttu otsustasin selle kasulikkusest lähemalt rääkida. Lugu munast ilmus Laupäevaleht LP-s, selle juures oli ka siinne retsept. Mina ise söön muna igapäevaselt ja mul oli väga hea meel ka ise lugu kirjutades teada saada, kui tohutult väärtuslik toiduaine see on. Lausa kahju, et mu lapsepõlves nõukaajal levis müüt, et muna ei tohiks rohkem süüa kui korra nädalas, kuna see on tohutult kolesteroolirikas. Tõsi, kolesterooli on munas tõesti omajagu, aga sellest imendub tegelikult vähe ja paar muna ei kata isegi mitte meie päevast kolesterioolivajadust. Jah, lugesite õigesti, kirjutasin tõesti “kolesteroolivajadus”, aga kolesterool on juba hoopis teise artikli jaoks sobiv teema ...

Salati jaoks on vaja: 
4 suurt keedetud muna
200 g Rooma salatit
1 suurem küüslauguküüs
2 viilu musta leiba
1 väike või keskmine punane sibul
300 g (1 karp) räimerulle (nt rosepipra marinaadis)
õli ja võid praadimiseks
värskelt jahvatatud musta pipart
peotäis tilli, murulauku või rohelist sibulat

Mee-sinepikaste: 
3 sl oliiviõli
1 sl vedelat mett
1 tl mahedat sinepit
0,5 tl soola

Keeda mune 7-10 minutit, jahuta külmas vees, koori ja lõika sektoriteks.

Rebi pestud ja kuivatatud salatilehed tükkideks. Haki küüslauguküüs peeneks ja lõika leib kuubikuteks. Soojenda pannil pisut õli ja võid ning prae selles keskmisel kuumusel pool hakitud küüslaugust ja leib krõbedaks. Poolita puhastatud sibul ja lõika peenteks viiludeks.

Sega kastmeained ja pool hakitud küüslaugust. Sega salatilehed ja sibul kausis kastmega läbi. Jaga salat neljale taldrikule, aseta igale ühele nõrutatud räimerullid, üks sektoriteks lõigatud muna, puista peale leivakuubikuid ja hakitud maitserohelist ning jahvata musta pipart.



esmaspäev, 23. aprill 2018

Kõigi lemmik kohupiima-virsikukook


23. aprill on mu lemmikpäev aastas ehk mu sünnipäev ja pakun Teile kõigile seekord selle puhul kooki! :) Kahjuks küll virtuaalset, kuid kuna selle valmistamine on hästi lihtne, siis loodetavasti on retseptist ja ideest kasu ning see valmib kodudes reaalselt - kui mitte tänasel ilusal päeval, siis mõnel teisel :)

Mahlane virsikutega kohupiimakook on tõeline vanakooli klassika, mida võib küpsetada ka gluteenivabalt (retseptis kirjas). Mahe viriskukook meeldib tavaliselt lastelegi ja sobib valmistamiseks aastaringselt, kuid munapühade ehk lihavõtete ajal on see eriti tore lauale sättida. Lisaks sellele, et mahlane kohupiimatort reeglina kõigile meeldib, on küpsetist ka kerge valmistada.

Virsiku-kohupiimakoogi retsept, mille algset retsepti ma muutnud olen, on olnud meie peres kasutusel juba üle 10 aasta. Mu õed küpsetavad seda päris sageli ja algselt jõudiski retsept minuni just tänu mu “väiksele” õele Karinale, kes nüüdseks on muidugi juba ülikooligi lõpetanud ja arstiks saanud. Just tema sünnipäeval üle kuue (!) aasta tagasi (15. detsembril 2011) sai tehtud ka selle postituse kolmas ehk eelviimane foto, niiet retsept on draft’ina blogis olnud sellest ajast peale :D Ikka päris kaua! Aga mul on muidugi veel vanemaid mustandeid ja kokku on poolikuid postitusi nüüdseks juba sadu ... :)

Mul on aga tõsiselt hea meel, et see vana hea koogiklassik lõpuks ka postituseks sai. Lisaks ilmus see  u kuu aega tagasi ehk kevadpühade ajal Laupäevaleht LP-s. Loomulikult olen retsepti oma käe järgi kohandanud ja selle gluteenivabaks teinud. Kui mu õed kaunistavad kooki tavaliselt puuviljadega (sh füüsalid), siis ma ise teen sellele alati eraldi katte peale, milleks on vaja teist virsikukonservi lisaks. 


Põhi:
130 g toasooja võid
80 g suhkrut
1 sl vanillisuhkrut
1 toasoe muna
180 g nisujahu ja 1 tl küpsetuspulbrit või
130 g toortatrajahu, 40 g kaerajahu ja 1,5 tl küpsetuspulbrit
näpuotsatäis soola

Täidis:
1 suur purk virsikukompotti (netokaal 400-500 g)
2 suurt toasooja muna
80 g suhkrut
1 sl vanillisuhkrut
200 g (1 pakk) vanillimaitselist kohupiima
300 g hapukoort
2 sl kartuli- või maisitärklist
hapukoort peale määrimiseks

Vahusta või suhkrutega, lisa vahustades muna. Sega omavahel jahu(d) ja küpsetuspulber, lisa koos soolaga võisegule ja sega ühtlaseks. Suru tainas 24-26 cm läbimõõduga ettevalmistatud (võiga määritud ja jahuga ülepuistatud) koogivormi põhja. Küpseta ahjus 200 kraadi juures 10 minutit.

Lao nõrutatud virsikupoolikud koogipõhjale. Täidise jaoks vahusta munad suhkrutega, lisa kohupiim, hapukoor ja viimasena sega sisse tärklis. Vala segu virsikute peale ja küpseta veel 30 minutit. Ahjust võetud koogile laota peale õhuke hapukoorekiht, et selles niiskust hoida. Lase koogil vormis jahtuda ja hoia külmas.



Soovi korral tee koogile peale kate:
1 purk virsiku-, aprikoosi-, mandariini- vm meelepärast kompotti
2 dl vedelikku (võib oll nt kompotivedelik segatud veega)
1 dl tarretisesuhkrut

Nõruta virsikud, lõika viiludeks ja kata nendega kook. Aseta vedelik kastrulisse, lase keema tõusta ja vala vähehaaval sisse tarretisesuhkur, samal ajal ise pidevalt segades. Lase vedelikul u minut keeda, seejärel paar minutit jahtuda ja tõsta supilusikatäite kaupa või vala aeglaselt virsikutele alguses õhuke, seejärel paksem kiht. Aseta kook vähemalt tunniks külma enne serveerimist, et kate saaks taheneda.


esmaspäev, 16. aprill 2018

Kevadine spinatipirukas


Piruka küpsetasin lihavõtete ajal (retsept ilmus Laupäevaleht LP-s), sest Liguuria maakonnast pärinevat Torta Pasqualina’t valmistatakse Itaalias traditsiooniliselt just kevadpühadeks. Aluseks võtsin taaskord vana hea retsepti, mis töötab alati ja on piisavalt lihtne, aga ülimaitsev!

Kristuse surnust üles tõusmist tähistavad ülestõusmispühad on läbi aastasadade sümboliseerinud looduse ärkamist, ilmade soojenemist ja eredamat päikest. Iga päevaga üha valjenev linnulaul ja valgemad õhtud annavad märku peatsest kauaoodatud suve saabumist. Esimesel täiskuu pühapäeval pärast kevadist pööripäeva aset leidvatel pühadel on tegelikult veel mitmeid erinevaid nimesid nagu ikka heal lapsel - kevad-, lihavõtte-, paasa-, munadepühad. Heade asjadega harjub ikka eriti kiirelt,  näiteks praeguste pikkade valgete õhtute, päikesepaiste ja linnulauluga, niiet vaid mõni nädal tagasi olnud Kristuse ülestõusmise tähistamine tundub praegu juba väga kaugel olevat ... :)

Pearoona serveeritav hõrk pirukas on olnud Genova linna elanike toidulaual juba vähemalt 16. sajandit alates ning sellest on mitmeid erinevaid versioone. Et see aedviljade ja juustuga küpsetis on eriti hea just külmana järgmisel päeval, pakuti seda peamiselt lihavõtete järgsel esmaspäeval ehk 2. ülestõusmispühal. Mahlane pirukas on ka ideaalseks piknikuroaks.

Spinati, artišokkide ja ricotta’ga pirukas sobib taimetoitlastelegi. Sageli valmistakse küpsetist hoopis leht- või filotainaga, et tainas oleks kihiline - algselt pidi pirukatainas olema 33 kihti, millest iga kiht tähistab ühte Jeesus Kristuse elatud aastat.

Parmesani asemel saab kasutada kodumaist kõvemat laagerdunud juustu (nt Forte’t või Old Saare juustu). Värske spinati saab aga asendada külmutatuga, kuid viimane tuleks eelnevalt sulatada ja üleliigsest vedelikust kuivaks pigistada. Kui artišokikonservi poest ei leia, võib lisada täidisesse hoopis paar sellerivart, kuid need tuleks kindlasti koos sibulaga pehmeks hautada.


Tainas:
300 g nisujahu
2 sl oliiviõli
0,5 tl soola 

Sega sõelutud jahu ja sool, lisa õli ja 1,5 dl sooja vett ning sega ühtlaseks siledaks tainaks. Sõtku tainast u 5 minutit kätega jahusel pinnal või töötle lauamikseris mõni minut, kuni see on pehme ja veniv. Kata toidukilega ja lase u 15 minutit seista. 

Täidis:
1 keskmine sibul
õli või võid praadimiseks
150-200 g röstitud artišokki õlis (nõrutatud kaal)
400 g ricotta’t
400 g spinatit
50 g parmesani vm sarnast kõvemat laagerdunud juustu
6 suurt muna
peotäis peteresellilehti
soola, musta pipart
näpuotsatäis peenelt riivitud muskaatpähklit

Haki sibul peeneks ja prae pannil madalal kuumusel klaasjaks (kulub u 8 minutit). Lisa nõrutatud ja jämedalt hakitud artišokid ning kuumuta segades mõned minutid, seejärel lisa spinat ning lase sellel küpseda, kuni see on närbunud. Spinatit võib kuumutada pannil mitmes osas. Lase pisut jahtuda ning vala aedviljad köögikombaini koos riivitud parmesani, ricotta, kolme muna ja peterselliga. Maitsesta soola, pipra ja muskaatpähkliga ning töötle ühtlaseks massiks. 

Võta 2/3 tainast ja rulli jahusel pinnal u 38 cm suuruseks kettaks ehk nii suureks, et vormi tõstetud tainas ripub üle vormi ääre. Vooderda ettevalmistatud (st võiga määritud, jahuga üle puistatud) 23-24 cm läbimõõduga koogivorm tainaga ja tõsta peale täidis. Silu spinatimass ühtlaseks, tee sisse kaks suuremat lohku ja aseta kumbagi õrnalt üks muna (ilma kooreta). 

Rulli ülejäänud tainas 23-24 cm läbimõõduga kettaks ja kata sellega pirukas. Vajuta üle vormi ääre rippuvad taina ääred kokku. Klopi viimane muna lahti, sega natukese veega, määri sellega piruka pealispind ja puista pirukale soovi korral soolahelbeid. Küpseta ahjus 220 kraadi juures 30-35 minutit kuni pirukas on pealt kuldne. Lase ahjust võetud küpsetisel 15 minutit vormis taheneda ja tõsta seejärel restile jahtuma. 


reede, 13. aprill 2018

Kevadiselt kerge mangotort


Mango on üks mu lemmikpuuvilju! Mitte need mangod, mida meil siin poest saab, vaid need, mida saab nautida riigis, kus need kasvavad. Näiteks Filipiinidel, kus isegi Lonely Planeti andmetel on maailma parimad mangod, oli igapäevaselt üks osa mu hommikusöögist selline nagu järgmisel pildil, sest ka ananass on Aasias “pisut” teise maitsega kui meil siin. Oranži mahlase ja magusa viljalihaga mangod lihtsalt sulavad suus! Kui Eestis seda headust tahta, siis ainus variant on osta mangosid juba püreestatud kujul, sest kahjuks poes olevad värsked mangod kriitikat ei kannata ... Kui siinne mango parajasti toores ei ole, siis on see sageli juba pruuniks tõmbunud viljalihaga, ja isegi kui ülimalt hoolikalt valida ja nö õigel ajal õiges kohas olla, siis ikkagi saab vaid kahvatuma isendi võrreldes “päris” mangoga. Sellepärast ma just ostangi püreed, millest siin juba lähemalt kirjutasin, sest selles on just see “õige” päikese käes küpsenud mango sees, mida ma poeriiulil muidu ei leia. Seda on ka ülimugav kasutada, sest ära jääb puuvilja puhastamise vaev, ja selle koogi jaoks läheb mangopüreed suisa kaks purki vaja, kuigi hakkama saab ka ühega ... :)



Küpsetamist mittevajav mangokook on kevadiselt kerge ja päikseline! Kuna tort ei ole lääge ega rammus,  siis meeldib see ka neile, kes end magusasõbraks ei pea ja ausalt öeldes on jube raske selle söömist endalgi piirata - mõtled, et võtad ühe tüki, aga jälle oled kolm lõiku ära söönud. Story of my life, kui asi kookidesse puutub! Võiks küll arvata, et šokolaadi(koogi)sõbra jätab selline kreemjas mahe mangotort külmaks, aga võta näpust - seda sõin isegi veel isukamalt. Niiet kummastki eelmisel nädalal tehtud mangotordist ei saanud ühtegi tükki kellelegi ära anda, kuigi algselt selline plaan oli. Või mida Sa ise teeksid kahe päeva jooksul tehtud kahe tordiga?!? Ikka plaanid ju kellelegi viia või pakkuda, aga seda, et me kahekesi kaks torti kolme päeva jooksul ära sööme, poleks osanud ma kahtlustada, kuigi elu peaks praeguseks olema mind juba omajagu õpetanud selles osas ... :D

Kui on soov saada lahjemat kooki (mis kuuluks juba ka kategooriasse “tervislik maius”), siis võib asendada toorjuustu maitsestamata jogurtiga, kuid sel juhul tuleks kindlasti lisada kaks želatiinilehte! Maitsestamata variandi asemel võib olla ka vanillimaitseline kohupiimapasta, kuid sel juhul vähenda siirupi kogust. Soovitan kreemi tegemise ajal maitsta, et endale sobiv magusus paika timmida.

Põhi vali vastavalt sellele, kas on vaja gluteenivaba põhja või mitte - mõlemad variandid valmivad köögikombainis kiirelt ja vähese vaevaga. Pildil olev kook on küpsistest põhjaga, aga datlitest ja pähklitest variant meeldis mulle tegelikult palju rohkem.

Ilusat päikselist nädalavahetust!



Põhi: 
180 g šokolaadiküpsiseid
70 g võid

Purusta küpsised, sulata või, sega ühtlaseks massiks ja suru 22-24 cm läbimõõduga lahtikäiva vormi põhja, mis on eelnevalt kaetud küpsetuspaberiga. Aseta täidise valmistamise ajaks külmkappi.

Gluteenivaba põhi:
80 g Kreeka pähkleid
200 g pehmeid kivideta datleid
1 tl vanilliekstrakti (soovi korral)
60 g maapähklivõid
(ökoloogilist) heledat suhkrusiirupit (vajadusel)

Aseta kõik komponendid köögikombaini ja töötle ühtlaseks massiks. Vajadusel lisa pisut siirupit. Suru segu ümmarguse 22-24 cm läbimõõduga lahtikäiva vormi põhja, mis on eelnevalt kaetud küpsetuspaberiga. Aseta täidise valmistamise ajaks külmkappi. 

Täidis:
450 g (1 purk) mangopüreed
300 g (1 toru) maitsestamata kohupiimapastat
200 g (1 pakk) toasooja toorjuustu
100 g (ökoloogilist) heledat suhkrusiirupit
8 želatiinilehte

Aesta neli esimest täidise komponenti kaussi ja sega visplit kasutades ühtlaseks massiks.

Želatiinilehed pane koos külma veega (u 1 dl) kastrulisse ja jäta 10ks minutiks seisma. Aseta kastrul pliidile ja kuumuta madalal kuumusel samal ajal segades kuni želatiin on lahustunud. Ära keema lase!

Võta paar supilusikatäit mangokreemi, lisa kastrulisse želatiini hulka ja sega ühtlaseks. Seejärel vala sulatatud želatiin ühtlase nirena mangosegu hulka ise samal ajal vispliga segades. Vala mass vormi ja aseta vähemalt neljaks tunniks külmkappi tahenema.

Tahenenud koogile tee soovi korral peale kate. 

Kate:
450 g (1 purk) mangopüreed
4 želatiinilehte


Želatiinilehed pane koos külma veega (max 1 dl) kastrulisse ja jäta 10ks minutiks seisma. Aseta kastrul pliidile ja kuumuta madalal kuumusel samal ajal segades kuni želatiin on lahustunud. Ära keema lase! 

Võta paar supilusikatäit mangopüreed, lisa kastrulisse želatiini hulka ja sega ühtlaseks. Seejärel vala sulatatud želatiin ühtlase nirena mangosegu hulka ise samal ajal vispliga segades. Vala mangomass vormi koogi peale ja aseta paariks tunniks külmkappi tahenema. 

Enne serveerimist tõmba noaga koogi ääre ja vormi vahelt läbi ning libista kook ettevaatlikult serveerimisalusele. Soovi korral puista peale (hakitud) pisaatsiapähkleid ja mündilehti.



Retsept ilmus ka D-kokaraamatus.

kolmapäev, 11. aprill 2018

Võikana (butter chicken), pisut lihtsamalt



Üks vürtsikas kanaroog on alati hea, sõltumata ilmast ja aastaajast! Kuigi mul endal selliste toitude vastu suvel eriti isu ei ole, siis samas just rohkem kui 30-kraadise soojaga on saadud kõik mu elu parimad karrielamused Sri Lankal, Indias, Malaisias ja mujal Aasias. Eriliselt muutliku ilmaga aprillikuus, mil ühel päeval (esmasp) olin Tartus õues üle 20-kraadise soojaga ja järgmisel hommikul ärkasin Tallinas üles ning esimese asjana nägin aknast lumevaipa, on aga igasugused “soojendavad” road veel igati asjakohased. Vähemalt minu jaoks:)

Vürtside osas panin kirja vahemiku - ingverit, karripastat ja kurkumit lisa vastavalt sellele, kui vürtsikat soovid. Mina, pipratüdruk, olen ise teinud seda karrit, lisades iga asja maksimumkoguse (nt kurkumi 2 tl, ingverit 3 cm tükk jne), aga alustuseks võib alustada miinimukogustest. Kanapuljongit aga doseeri vastavalt sellele, kui vedelat kastet soovid. Juurde keetsin pruuni riisi, sest see on tervislikum kui tavaline valge, aga loomulikult valmista endale meelepärane riis :)

Indiapärane võikana (butter chicken) on paljude lemmik ja mina olen teinud sellest viimasel ajal just pisut lihtsustatud versiooni. Seekord valmis see aga inspireerituna meie kiisudele Musile & Sofile saadetud Purina Gourmet Perle kassitoidust, mille hulgas on ka kanaga roog. Meie sõime vürtsikat kanakarrit, millele lisasime ohtralt värsket koriandrit, kiisud aga kinnitasid keha Purina toiduga. Kuna kassidele Purina Gourmet Perle söök hullult maitseb, siis muidugi oleks õigem öelda, et nemad kugistasid seda, sest toit sai kiiremini otsa, kui pildistada jõudsin ... :)

Sofi muidugi otsustas, et kui ta nendele pakkidele peale ronib, siis saab kõik endale :D






Vaja läheb: 
500-600 g kana rinnafileed
1-2 tl kurkumi
soola
2-3 cm tükk ingverit 
2 suuremat küüslauguküünt
1 suur sibul
poole sidruni mahl
1 sl võid
2-3 sl karripastat
3 sl tomatipüreed
1-2 dl kanapuljongit
2 dl maitsestamata jogurtit
peotäis koriandrilehti

Lõika kanafilee tükkideks, riivi ingver, purusta küüslauguküüned, lõika sibul peeneteks viiludeks. Aseta kurkum, riivitud ingver, purustatud küüslauk, sidrunimahl ja 0,5 tl soola kaussi, sega ning lisa kanatükid. Sega kõik korralikult läbi nii, et kanatükid oleks ühtlaselt maitseaineseguga kaetud. 

Kuumuta pannil või ja prae selles sibulat madalal kuumusel u 10 minutit kuni see muutub klaasjaks ja pehmeneb, kuid ei pruunistu. Lisa karripasta ja tomatipüree ning küpseta segades veel u 3 minutit. Lisa kanatükid koos kõigi maitseainetega, tõsta kuumust ning prae kuni liha on kergelt pruunistunud ja enam-vähem läbi küpsenud. 

Lisa puljong ja lase roal u 10 minutit õrnalt podisedes keeda, sega hulka jogurt ja keera kuumus kinni. Serveeri koos riisiga ja puista peale koriandrilehti. 


Postitus valmis koostöös Purina Gourmet Perle kassitoiduga.

esmaspäev, 9. aprill 2018

Krõbe pirukas spinati ja forelliga



Selles pirukas on kõik paigas just täpselt nii, nagu mulle meeldib - tõeliselt õhuke krõbedaks küpsenud võiga tainas, palju mahlast kala ja juustune spinatisegu, millele sibul ja küüslauk eriti head mekki lisavad. Jätsin küpsetise vabaks ka üleliigsest ballastist, mis maitsele midagi ei lisa ehk see on tehtud ilma taolises pirukas tavapärase keedetud valge riisita. Tulemusega jäin nii ise kui ka teised igati rahule, niiet järgmine kord läheb retsept täpselt kordamisele mitte muutmisele :)

Nimetada võib hõrgutist forellikulebjaakaks või -wellington'iks või kutsuda mis iganes muu sobiva nimega, minu jaoks on see aga lihtsalt forelli-spinatipirukas ... :) Erinevalt toidu nimetusest (nagu artiklite puhul pealkirjast, mis on enamasti toimetaja pandud, või raamatute puhul kaanest) on mulle oluline hoopis selle sisu, aga igaüks võib enda jaoks pirukale meelepärase nime välja mõelda, kui see tema maitseelamust suurendab ;-)


Postitus sündis koostöös Purina Eestiga ja on inspireeritud Purina Gourmet Perle kassitoidust, mille erinevate maitsete hulgas on ka forelli ja spinatiga roog. Kuna mul on kaks maailma armsaimat kassi - Musi & Sofi (pildil) - siis sai seekord nii tehtud, et meie toidulaual on sama sisuga asi mis neil. Meie ehk inimesed naudime krõbedat forellipirukat, kiisud aga naudivad kugistavad (nagu ikka hea toidu puhul paraku) sarnast kalatoitu enda taldrikult põrandal.

Mõnus kasulikke toitaineid sisaldav pirukas sobib ühtviisi hästi nii õhtu-, lõuna- kui ka hommikusöögiks ning on tegelikult ideaalne ka külalistele pakkumiseks ja külla kaasa võtmiseks.  Kiisudki vaatavad sellise näoga, et hea meelega ampsaks tükikese:) Muide, forelliküpsetise juurde sobivad šampanja, valge ja roosa vein, kuid neid ei soovita oma kassidega jagada ;-)

NB! Kala ära kindlasti eelnevalt küpseta, sest ahjus veedetud poole tunniga küpseb pakseimgi filee piisavalt (isegi rohkem kui piisavalt) läbi!



Vaja läheb:
600-700 g forellifileed
soola, pipart
sidrunimahla
2 šalottsibulat või 1 väiksem või keskmine sibul
võid
1 suurem küüslauguküüs
150-200 g spinatit
riivitud muskaatpähklit
u 50 g parmesani vm kõvemat juustu (nt Forte, Saare Old)
100 g sulatatud juustu (nt Merevaik, Viola)
400 g (1 pakk) võiga pärmi-lehttainast
nisujahu rullimiseks
1 muna määrimiseks
meelepärast maitserohelist (nt murulauku, sibulat, lehtpeterselli, tilli)

Tõmba kalafilee keskosast pinsettidega luud välja, eemalda nahk, maitsesta soola, pipra ja sidrunimahlaga.

Haki sibulad ja küüslauk peeneks. Prae pannil või sees kõigepealt šalottsibulat mõned minutid kuni see klaasjaks muutub (tavalise sibula puhul kulub 7-8 minutit), seejärel lisa küüslauk ja prae veel mõned minutid. Lisa spinat (kui kasutad külmutatud spinatit, siis sulata ja nõruta see eelnevalt) ja  kuumuta veel segades mõned minutid kuni spinat on närbunud. Maitsesta soola, pipra ja riivitud muskaatpähkliga. Vala segu pannilt kaussi, sega  hulka riivitud juust ja sulatatud juust. 

Jaota tainas kaheks ja rulli mõlemad tükid jahusel pinnal lahti. Üks tükk võiks olla väiksem ehk paksem, igast äärest u 1-2 cm laiem kui kalafilee. Aseta väiksem tainaplaat küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, sellele forellifilee (maitsesta ka teiselt poolt), kalale laota omakorda ühtlaselt peale spinatisegu, tõsta peale teine tainaplaat ja vajuta ääred kinni. Kui äär jääb liiga paks, siis lõika tainast noaga kitsamaks.

Ülejäänud tainaäärest võid teha peale meelepäraseid kujundeid (nt mina keerasin ribad spiraaliks) ja need piruka peale asetada. Määri pirukas pealt lahtiklopitud munaga (muna sega läbi natukse veega), torka kahvliga mõned augud ja küpseta ahjus 190 kraadi juures 30 minutit kuni pirukas on pealt kuldpruun. Lase pirukal pärast ahjust võtmist u 10 minutit taheneda, lõika tükkideks ja haki peale meelepärast maitserohelist. Head nautimist!

reede, 6. aprill 2018

Kevadine kohupiimamagustoit karamelliste kaerahelvestega


Soovin kõigile ilusat nädalavahetust ja mõnusat kevade jätku! Olen küll hetkel hoopis rõõmsal “peo-ootuse” lainel, aga pean ikkagi ära mainima ka paar mõtet, mis mul selle nädala jooksul on erinevaid  toidualaseid kirjutisi ja raamatuid lugedes tekkinud ...

See, mida viimasel ajal mitmed end toitumisspetsialistideks, -nõustajateks jms tituleerivad “eksperdid” kokku räägivad, on ikka täitsa uskumatu! Nüüd siis on kartul paha ja ei ole “päris toit”! :D “Tule tavas appi!" ütleks ilmselt kadunud Lennart Meri selle peale :) Kartuli tervislikkusest kirjutasin mullu suvel siin, siin ja siin. Kuigi kevadine kartul ei ole enam toitainesisalduse osas võrreldav suvise vitamiinirikka mugulaga, on see siiski suhteliselt kalorivaene toitev aedvili, mida prae kõrvale või suupistena nautida.

Ma pidevalt mõtlen, et kuidas kõik need “targad”, kes inimestele toitumisalast nõu annavad, teavad juskui midagi rohkemat kui arstid ja teadlased. Näiteks toidu toimeid, mida teadlased ei ole “veel” kindlaks teinud või tänapäevane meditsiin ei suuda (veel?) teha. Või näevad nad kuidagi inimese sisse ja saavad seetõttu paremini aru, kuidas organism töötab? Või on mõned muud salastatud meetodid, mis on paremad kui need, mida kasutavad ülikoolide juures ja muudes teadusasutustes töötavad inimesed, kelle jaoks see on igapäevatöö ning kellel on vastav haridus? :D Ahjaa, haridust tahtsin ka mainida. Minu arvates on tähelepanuväärne, et lisaks tõsiasjale, et enamikel neist enda arvates arstidest ja teadlastest targematel “toitumisspetsialistidel” puudub erialane kõrgharidus, pole nad enamasti üldse ülikoolis käinud, mis on päris kõnekas fakt ...

Loomulikult on ka täiesti adekvaatseid toitumisnõustajaid, kes ei propageeri tervislikest piima- või teraviljatoodetest, kaunviljadest, kartulist vmt loobumist, teeseenejooki kui imeravimit, jaburat “keha mürkidest puhastamist” ehk detox’i ega muud sellist ning loodan südamest, et kui mõni blogilugeja vajab söömisalast abi, siis suudab terad sõkalde hulgast eraldada ning endale hea spetsialisti appi leida!

Eks loomulikult on igaühe enda asi, mida ta sööb ja keda usub, kuna aga olen valinud enda jaoks ainsa mõistusepärase viisi ehk teaduspõhise lähenemise, siis seda ma ka jagan oma kirjutistes. Mõnes mõttes on see ju nö vastuvoolu ujumine, samas ma ei kujutaks ette end jagamas mingit suvalist umbluud ja lihtsalt kellegi arvamust, kui asi on tegelikult teaduslikult tõestatud. Loomulikult võivad ka sellised teadmised muutuda seoses teaduse ja tehnika arengu jms, aga siis on sellel loogiline ja usaldusväärne seletus. Eks muidugi ole siingi mängus ka inimfaktor - oleks naiivne arvata, et absoluutselt kõik teadlased ja arstid ausad, korrektsed, eetilised jms oleksid, kuid reeglina tulevad kuritarvitused jms varem või hiljem välja. Samal ajal on aga erinevate huupi lahmivate internetis “teadmised" omandanud “ekspertide” arvamused alati lahknevad, vahel suisa vastandlikud ja ajas muutuvad, niiet mul läheks küll raskeks, keda sellistest usaldada ja kuidas siis ikkagi süüa ... :D Niiet mina olen enda jaoks oma leidnud ning loodan siiralt, et mu kirjutised ka kellelegi “globaalsel infoprügimäel” (kui prof Zilmerilt tähistust laenata) orienteerumisel abiks on. Kui aga siia satub keegi, kes on eriarvamusel, siis on see ka ok - söömine on nii isklik asi, et igaüks peabki tegema nii, nagu ise õigeks peab! :) Mina nende hulka ei kuulu, kes viitsiks teiste suutäisi lugeda, kommenteerida nende restoranieelistusi, söömisharjumusi, toidualast arvamust või maitset vms - mu enda elu on selleks piisavalt huvitav, et teiste söögieelistuste arvustamise peale aega raisata ;-) 


See on üks kerge magustoit, mis sobib ka hommikusöögiks (retsept ilmus eelmisel laupäeval LP-s). Siidine kohupiimakreem sekundeerib krõbedatele karamellistele kaerahelvestele ja desserdis on paigas nii magus kui ka hapu maitse.

Mangopüreed konserveeritult ei pruugi igas poes alati olla. Selle võib asendada näiteks virsiku- või mangokonserviga, samuti värskete hurmaadega. Konservpuuviljad nõruta, hurmaad koori ning seejärel töötle ühtlaseks püreeks.

Kuna mina avastasin jube hea mangopüree (East End’i toode) oma nö kodupoest, mis ei ole kusjuures üldse mingi suur hüpermarket, vaid ühe poeketi keskmise suurusega kauplus, siis viimasel ajal ostan seda pidevalt. Iga kord, kui poes käin, tuleb vähemalt üks purgike imelist purustatud mangot koju kaasa ja sarnaselt porgandipüreega võin selle sisu silmagi pilgutamata üksi korraga ära süüa :) Ja kuna mangopüree on ka eriti mõnus lisand dessertidele, siis olen seda nüüd päris mitmes retseptis kasutanud. Seega, mangofännid, püsige lainel! :)


Krõbedad karamellised kaerahelbed:
30 g võid
40 g (pruuni) suhkrut (nt hele muscovado)
60 täistera kaerahelbeid
0,5-1 tl jahvatatud kardemoni
peotäis hakitud pähkleid (soovi korral)

Sulata või pannil, lisa suhkur ja lase sellel sulada. Kui kasutad valget suhkrut, siis võid lasta sellel pisut karamelliseks küpseda ehk kergelt pruunistuda. Lisa kaerahelbed ja küpseta neid segades paar minutit kuni need on pruunistunud. Lisa kardemon, sega läbi ja vala segu pannilt kaussi jahtuma. Lisa soovi korral hakitud pähklid.

Kreem:
300 g (1 pakk) vanillikohupiimapastat
400 g (2 pakki) vanillikohupiima
piima (vajadusel)
1 purk (450 g) mangopüreed
mündilehti (soovi korral)

Sega kohupiimapasta ja kohupiim kausis vispli abil ühtlaseks kreemiks. Kui segu jääb paks, võid lisada pisut piima, et tekstuuri kreemjamaks saada.

Tõsta magustoit kokku vahetult enne serveerimist, et kaerahelbed oleksid krõbedad. Jaga pool karamellistest kaerahelvestest nelja magustoidukausi või -pokaali vahel. Seejärel jaota kohupiimasegu nelja anuma vahel, siis mangopüree (võid kohupiimakihti mangopüreega kergelt läbi segada, et tekiks marmorjas muster) ning lõpuks puista peale ülejäänud pool kaerahelvestest. Kõige lõpuks kaunista dessert soovi korral mündilehtedega.

teisipäev, 3. aprill 2018

Mõnus supp röstitud porgandi ja väikese vürtsiga



Ei tea, kas ma olin esmaspäeva hommikul ainus inimene, kes hommikul ärgates aknast välja vaatas ja mõtles, et nii armas? :) Tõeliselt ilus lumi, ilm on mõnusalt soe, päike särab  ja - mis selle asja juures veel kõige ägedam - kohe algab kevad päriselt! :) Veebruari alguses pärast kolme nädalat ülimõnusa kliimaga Filipiinidel veetmist Eestis tagasi olles oli küll tunne, et külmun ära. Nende jubedate külmakraadidega ei tahtnud ninagi toast välja pista, lisaks veel masendav teadmine, et kevadeni on veel nii palju aega. Aga praegune talve viimane musklinäitamine mind absoluutselt ei häiri, sest päike paistab nii eredalt, et õue minnes on juba päikeseprille vaja, ja kui tõesti juba sel nädalavahetusel ilmad kevadiselt soojaks ei lähe, siis järgmisel kindlasti ;-)

Keda aga lumehanged kurvastavad, sel soovitan mõne hea toiduga end turgutada, näiteks keeta röstitud porganditest suppi. Kreemjas supp (retsept ilmus Laupäevaleht LP-s) on parajalt vürtsikas, et külmade ilmadega sooja anda, kuid samas lähenevale rannahooajale mõeldes igati kerge ja tervisesõbralik. Valmistaminegi on lihtne ja väga vähe aega nõudev. Kes soovib vedelamat suppi, saab lisada enda maitse järgi vett või puljongit, kuid viimasel juhul maitse kindlasti suppi enne täiendava soola lisamist.

Vaja läheb:
800 g-1 kg porgandeid
1 keskmine sibul
4 suuremat küüslauguküünt
oliivi- vm meelepärast õli
1 tl soola
1 tl jahvatatud vürtsköömneid või paprikapulbrit
värskelt jahvatatud musta pipart
2 purki (neto kaal kokku 480 g) terveid tomateid
1 tl kuivatatud ürte (nt Prantsuse või Vahemere ürdisegu)
200-400 g maitsestamata Kreeka jogurtit
serveerimiseks hakitud maitserohelist (sibulat, murulauku, lehtpeterselli) või ürte (basiiliku-, tüümiani- või koriandrilehti)

Puhasta porgandid ja lõika need u 1 cm suurusteks tükkideks, jämedamad osad õhemaks. Puhasta sibul ja lõika see õhukesteks viiludeks. Aseta porgandid ja sibulad koos kooritud küüslauguküüntega kaussi, nirista peale 1-2 sl oliiviõli, lisa sool, vürtsköömned või paprika ja pipar. Sega kõik korralikult läbi ja laota küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Küpseta aedvilju ahjus 200 kraadi juures ahju ülaosas 30-40 minutit kuni porgandid on pehmed ja kergelt pruunistunud. Sega köögivilju küpsetamise ajal korra või paar. 

Aseta röstitud aedviljad koos tomatitega köögikombaini, kannmikserisse või potti ning töötle ühtlaseks püreeks, kasutades viimasel juhul saumikserit. Vajadusel tee seda kahes osas. Lisa kuivatatud ürdisegu ja vähemalt 200 g jogurtit ning lase supil u 10 minutit kergelt podisedes keeda. Maitsesta soola ja pipraga, kui soovid. Serveeri kohe koos ülejäänud maitsesetamata jogurti, hakitud maitserohelise ja krõbedaks röstitud saia või leivaga. Soovi korral nirista peale (oliivi)õli. 

laupäev, 31. märts 2018

Eriti head šokolaadimuffinid topelt šokolaadiga



Homseks kristliku maailma suurimaks rõõmupühaks ehk ülestõusmispühaks on põhjust küpsetada head ja paremat! :) Kui meil on kevadpühad ehk lihavõtted peamiselt pasha ja muude kohupiimatoitude söömisaeg, siis mujal maailmas on lisaks toitvatele lihatoitudele ja pirukatele pühapäeval laual ka rammusad ja tummised šokolaadiküpsetised. Need šokolaadiküllased pehmed kreemiga muffinid sobivad tarbimiseks loomulikult igal päeval aastas, aga samas on see üks lihtne variant maiustamiseks neile, kes suured kohupiimasõbrad ei ole. Küpsetasin paar aastat tagasi need šokolaadi-muffinid sõpradele külla minnes, nüüd aga tegin retsepti gluteenivabaks ja see ilmus naistepäeva puhul Laupäevaleht LP-s.

Jahudest kasutasin seekord värskelt jahvatatud toortatra- ja kaerajahu. Mul oli nimelt kodus katsetamiseks üks veski (müügil on taolised veskid siin), mille abil ülikiirelt ja lihtsa vaevaga (pmst terade sisse kallamine ja nupule vajutamine oli kogu vajalik tegevus) sai toortatratangust ja kaerateradest värsked aromaatsed jahud. Lisake neile muffinitele valmisid nende jahudega ka kohupiimakarask ja šokolaadikook. Kuna täisterast jahvatatud jahud on tänu iduosakestele ja kestale suurema õlisisaldusega, võrreldes nt tavalise nisujahuga, mis on tehtud puhastatud terast, siis kipuvad need kiiresti rääsuma ja mõrudaks muutuma. Kodus aga saab jahvatada veskiga täpselt sellise koguse nagu ära kasutad ning midagi seisma ei jää. Lisaks on võimalik valida ka meelepärane jahvatus ekstra peenest kuni täiesti jämedani. Võimalik, et ostan endalegi sellise veski, sest mulle väga meeldis jahu värskus ja tekstuur.

Soovin kõigile imeilusaid pühi ja tõeliselt toredaid kevadisi hetki! :)



Muffinid võid teha nii nisujahuga kui ka gluteenivabalt - mõlemal juhul jäävad need mahlased. Kree-mi valmistamine ei ole üldse kohustuslik, sest piisab ka sellest, kui muffinitele lihtsalt tuhksuhkrut või naturaalset kakaopulbrit läbi sõela peale raputada.

Muffinid:
100 g tumedat šokolaadi
190 g nisujahu ja 1 tl küpsetuspulbrit või
100 g toortatra-, 50 g maisi- ja 40 g kaerajahu ning 2 tl küpsetuspulbrit
näpuotsatäis soola
180 g (pruuni) suhkrut
1 kuhjaga sl vanillisuhkrut
6 sl naturaalset kakaopulbrit
1,5 dl neutraalse maitsega õli (nt viinamarjaseemne)
130 g hapukoort
2 suurt muna
2 sl brändit, konjakit, rummi või külma kanget kohvi

Kreem:
180 g tumedat šokolaadi
150 g hapukoort
2 sl pruuni suhkrut või (šokolaadimaitselist) tuhksuhkrut

Tükelda šokolaad peeneks. Sega suures kausis kõigepealt sõelutud jahu(d) küpsetuspulbri ja soolaga, seejärel lisa suhkrud, kakaopulber, õli, hapukoor, kergelt lahtiklopitud munad, alkohol või kohv ja 0,7 dl vett. Sega kõik ühtlaseks läikivaks tainaks (või kasutada ka mikserit), viimasena sega kiirelt sisse peeneks hakitud šokolaad.

Jaota tainas 12 suurema vormi vahel ja küpseta ahjus 180 kraadi juures 20-25 minutit kuni sisse torgatud tikk tuleb puhtalt välja. Lase muffinitel vormis u 10 minutit taheneda ja tõsta seejärel vormist välja restile jahtuma.

Glasuuri jaoks haki šokolaad peeneks ning aseta koos hapukoore ja suhkruga kastrulisse. Kuumuta madalal kuumusel pidevalt segades kuni tekib ilus ühtlane segu. Aseta külmkappi jahtuma seniks, kuni see on paraja konsitentsiga ehk piisavalt tahenenud, et sellega pritskotti või spaatlit kasutades muffinid katta. Kreemi peale võid soovi korral puistata marju või meelepäraseid nonparnelle.