neljapäev, 18. oktoober 2018

Sügisene argiõhtu sealiharoog õunte ja ürtidega


Mul on tõeliselt kahju, et blogis on juba päris pikk vaikus olnud ... :) Aga reisil olles lihtsalt on nii palju uusi ja põnevaid asju avastada, et kuidagi ei teki tunnet, et suudaks jätta mõne ägeda kogemuse saamata ja selle asemel hotellitoas arvuti taga olla. Kuigi blogida ju tahaks ja reisides on eriti palju kõike põnevat, mida jagada ... Kuid küll ma jõuan muljed ja soovitused kirja panna, sest pikad pimedad sombused õhtud ju peagi ootamas;-) Seda, et mind võtab saabudes vastu selline päikseline soe sügis imeilusates värvides, poleks aga osanud uneski näha! :)

Olin taaskord Jaapanis, mille toit on üks mu lemmikuid maailmas! Ka Jaapan ise oma imelise looduse, supertoredate inimeste, kõrgtehnoloogia ja kõige muu ägedaga on riik, mida on võimatu mitte armastada, aga nende toit ... Lihtsalt pole sõnu! Tooraine on kvaliteetne ja värskemast värskem ning kokkade oskused on täiuslikud. Tuleb muidugi hoiduda turistidele mõeldud söögikohtadest ja pisut vaeva näha kohalike elanike endi lemmikute otsimisega, kuid see on väike asi võrreldes saadava maitseelamusega.

Jaapani köök on muidugi tohutult rikkalik ja selleks oleks vaja mitu raamatut, et kõik nüansid üles tähendada (kindlasti kuskil on need raamatud juba olemas ka):D Seega otsustasin kirjutada vaid olulisematest teemadest ja nö osade kaupa. Juba sel laupäeval räägin Laupäevaleht LP-s ideaalsest tempurast, ajaloost ja jaapanlaste nippidest selle valmistamisel. Kas te muide teadsite, et tempura jaoks on olemas spetsiaalsed restod nagu enamike spetsiifilisi oskusi vajavate toitude (sushi, teppanyaki, tonkatsu, yakitori jne) puhul? Just nendes ühe-roa-restodes saab parimat, sest õige tempurakokk lihvib oma oskusi aastaid ja tavaliselt kulub kuid enne, kui tal lastakse isegi iseseisvalt tainast segada :)

Selle sügisese õuntega sealihast roa jaoks sobivad nii kondiga kui ka kondita sealiha lõigud. Kondiga variant on mahlasem ja maitsekam, kuid samas on poodides enamasti saada just kondita sealiha viilud, enamasti välisfileest lõigatud. Kui soovid rasvasemat toitu, siis kasuta kaelakarbonaadi.

Õunad teevad toidu särtsakamaks lisades nii magusust kui ka hapet. Mina kasutan nii soolastes kui ka magusates toitudes alati hapusid Antonovkaid, kuid siia sobivad ka magusad sügisõunad.

Retsept ilmus mõned nädalad tagasi Laupäevaleht LP-s artikli juures, milles räägin kasulikust sealihast :)

4 u 100-150 g kaaluvat sealihalõiku (nt välisfilee)
2-3 sl võid
soola, musta pipart
1 suur või 2 keskmist õuna
1 keskmine punane sibul
peotäis tüümianivarsi 
rosmariinioks
1,5 dl kanapuljongit
1 sl Dijoni vm mahedamat sinepit

Maitsesta sealiha soola ja pipraga ning prae pannil või sees keskmisest pisut kõrgemal kuumusel mõlemalt poolt kuldpruuniks. Sõltuvalt lihalõigu paksusest kulub ühe poole praadimiseks 2-5 minutit.  Pärast kastme sees küpseb liha veel pisut edasi. Jäta kindlasti pannil lihalõikude vahele paar sentimeetrit, et need paremini küpseks ja pruunistuks. Vajadusel prae liha mitmes osas. Praetud liha tõsta pannilt taldrikule.

Puhasta õunad ja lõika õhukesteks viiludeks; viiluta peenelt ka sibul. Kuumuta pannil u 1 sl võid ja  prae selles aedvilju koos tüümiani ja rosmariiniga aeg-ajalt segades (kulub u 5 minutit). Sega sinep kanapuljongiga, vala pannile ja kraabi spaatliga panni põhjalt pruunistunud osad lahti. Aseta sealihaviilud pannile tagasi ja lase mõned minutid küpseda kuni vedelik on poole võrra vähenenud. Serveeri kohe meelepärase lisandiga (kartulid, kruubid, tatar) ja soovi korral puista peale veel tüümianilehti. 

teisipäev, 9. oktoober 2018

Ploomi-clafoutis



Clafoutis on Prantsusmaalt pärit lihtne küpsetis, mille taina teevad minu arvates eriti maitsvaks rõõsk koor, mandlijahu ja väike alkohol. Koduselt võiks clafoutis' kohta öelda “ahjupannkook” ning just ahjus küpsedes muutub see kohevaks ja kleepuvaks.

Ma ei ole eriline pannkoogifänn, aga see ülikiirelt valmiv prantslaste leiutis on küll geniaalne. Kuna ma ise olen rohkem igasuguste šokolaadi- ja juustukookide austaja ning kasutan ohtralt martsipani, kondenspiima ja beseed (sellist pehmet nagu õige pavlova tekstuur), siis “tavaline ja igav” kook tundus mulle algselt suht mõttetu küpsetada. Ei paku erilist pinget ja vaevalt, et sellest maitseelamuse saaks. Kui aga täpselt kaheksa aastat Pariisis kokakoolis õppides clafoutis'ga lähemalt tutvust tegin, sain aru, et päris nii see ikka ei ole. Kook ei ole küll tõesti selline, mis vaimustusest kiljuma või teist tükki norima paneks, kuid samas on see ikkagi maitsev ja mõnus. Ja minu suureks üllatuseks läheb see ahjupannkook alati ka teistele inimestele nö “hästi peale” - siiani pole aastate jooksul veel kunagi midagi järele jäänud. Kuigi ma külalistele pakun ikka enamasti mõnda erilisemat kooki (mul just retseptide- ega ideedepuudust ei ole, nagu ilmselt blogiski näha ;-) :D), siis vahel on hea (just ajapuudusel) ka midagi eriti kiiret teha, mille puhul vaid asjade kokkusegamise vaev.

Mulle meeldib clafoutis' otse ahjust võetuna või õige pisut jahtunununa koos vanillijäätisega. Kuid ka külmalt on see igati maitsev, aga sel juhul soovitan juurde teha pigem vanillikastme või -kreemi. Ploomide asemel võib kasutada ka kirsse, samuti aprikoose ja virsikuid. Sügiseti olen mina ahjupannkooki paar korda ka õunte ja pohladega teinud.

Peale raputan alati tuhksuhkrut, aga kui soovid krõmpsu tekstuuri lisaks, siis puista koogile koheselt pärast ahjust võtmist hoopis 2 sl tavalist valget või mõnda pruuni (nt demerara) suhkrut.

Retsept ilmus u kuu aega tagasi ka Laupäevaleht LP-s.

Aega kulub 45 minutit; jätkub kuuele

30 g sulatatud võid
500-600 g ploome
50 g nisu- või toortatrajahu
4 sl suhkrut
1 sl vanillisuhkrut
näpuotsatäis soola
50 g peenelt jahvatatud mandleid või mandlijahu
2 suurt toasooja muna
2 dl toasooja rõõska koort
0,5 dl toasooja täispiima
1-3 sl rummi, brändit, konjakit või amarettot (soovi korral)
tuhksuhkrut peale raputamiseks

Sulata või ja jäta jahtuma. Lõika ploomid pooleks ja võta neist noa abil kivi välja. Sega sõelutud jahu suhkrute, soola ja jahvatatud mandlitega. Klopi teises kausis munad piima ja koorega ühtlaseks, lisa  segu kuivainetele ja vahusta kõik korralikult ühtlaseks tainaks. Viimasena sega hulka sulatatud või ja soovi korral alkohol.

Määri 23-24 cm läbimõõduga ümmargune vorm paksult võiga, laota ploomid vormi põhjale lõikepind all pool ja vala tainas peale. Küpseta ahjus 190 kraadi juures u 30 minutit kuni kook on kerkinud ja pealt kuldpruun, kuid kergelt võdisev, mitte täiesti tahenenud.

Sõelu peale tuhksuhkrut. Serveeri kas kohe kuumalt või soojalt, eriti hea on see küpsetis koos vanillijäätise või -kastmega.

teisipäev, 2. oktoober 2018

Lillkapsa-calzone



Avastasin alles õhtupoole, et eile oli üleilmne taimetoidu päev. Sel puhul mõtlesin jagada ühe liha- ja jahuvaba eriliselt tervisliku calzone retsepti, mis ilmus paar kuud tagasi Laupäevaleht LP-s. See toit on väike edasiarendus populaarsest lillkapsapitsast, kuid muud koostisained - tomatikaste, juust ja basiilik - on samad. Päris veganitele calzone paraku ilmselt ei sobi, kuna sisaldab lisaks juustule ka muna. Mulle endale need taimsed jahuta calzone’d hullult maistevad ja see toit on minu jaoks järjekordne tõestus sellest, et kõik sõltuvust tekitavalt maitsvad asjad ei ole tingimata paksuks tegevad, ebatervislikud vms :)

Naljakas on see, et kui ma kuni enam-vähem 30nda eluaastani eriti palju liha ei söönud, siis viimastel aastatel on mul pidevalt isu just selle jäerele, eriti tahan süüa just veiseliha ja võimalikult toorelt. Böff, mida 20ndates ei oleks suutunud suu sissegi võtta, on hetkel üks mu lemmiktoitusid. Aga lisaks veiselihale valmistan palju sööke ka sealihast, laupäevalgi oli lehes üks välisfilee, õunte ja ürtidega lihtne roog. Blogis on mul paraku liha sisaldavaid postitusi liiga vähe, aga plaanin oma lemmikretsepte, mida olen juba aastaid valmistanud, kindlasti sügise poole jagada.

Kusjuures “noorena” oli mul hemoglobiininäit pidevalt hästi kõrge ehk arstide sõnade kohaselt “nagu meestel”. See-eest aga nüüd on see langenud “tavalise naise” tasemeni ja rauavarudki on üsna napilt normis. See ilmselt seletab ka mu suurt isu liha järele - keha tunnetab ikka väga hästi ära, mida vaja on. Ilmselt annab see tunda, et mingil perioodil liiga vähe liha tarbisin. Kuigi ma endiselt liha igapäevaselt ei söö, siis ma vähemalt mõtlen liharoogadele küll iga päev! :) Suvel, mil nii palju on kõike head-paremat värsket saada, on eriti lihtne taimsetest asjadest toituda ja liha igapäevasest menüüst välja jätta, aga õnneks sügisel on liha jälle tihedamalt laual, sest iseenesest on isu juba tummisemate ja toekamate ampsude järele. Kui suvel võiks see lillkapsaroog olla ka eine eest, siis hetkel soovitan seda pigem suupistena nautida.



Oluline on lillkapsast välja pigistada nii palju vedelikku kui võimalik, sest muidu ei tulemuseks krõbe, vaid pehme ja vesine küpsetis. 

Vaja läheb:
1 keskmine lillkapsas
50 g mozzarella-juustu
1 suur muna
0,5 tl soola
0,5 tl hakitud (kuivatatud) punet või basiilikut
värskelt jahvatatud musta pipart

Täidis:
3 sl tomatikastet
50-100 g mozzarella-juustu
musta pipart
basiilikulehti

Murra lillkapsas õisikuteks ja töötle köögikombainis peeneks. Võta 400 g peenestatud kapsast ja küpseta seda pannil u 10 minutit aeg-ajalt segades, et see ei pruunistuks. Aseta lillkapsas köögiräti sisse ja pigista rätti abil kogu vedelik välja. Aseta lillkapsas kaussi ja sega läbi lahtiklopitud muna, tükeldatud juustu ja maitseainetega. 

Aseta ahjuplaadile küpsetuspaber ja määri see õliga kokku. Tee lillkpsasegust kolm ringikujulist u 12 cm läbimõõduga ketast. Küpseta ahjus 220 kraadi juures 10 minutit. 

Määri kõigile lillkapsaketastele poole peale tomatikastet ja kata juustutükkidega. Jahvata peale musta pipart ja aseta paar basiilikulehte. Murra spaatli abil teine pool lillkapsaküpsetisest täidise peale, vajuta sõrmedega ääred kokku, et täidi välja ei tuleks, ja küpseta ahjus veel 12 minutit. Väga head nii soojalt kui ka jahtunult.