reede, 26. veebruar 2016

Tai kookospiimaga kanasupp


Lisaks igapäevasele ananassi(kuhja)le ja mereandidele olen hakanud Tais igapäevaselt sööma maailma kõige magusamaid mangosid ja jooma kookosvett, mida siin serveeritakse ainult värskelt kookopähkli seest. Ilusa õhtu puhul oli armas õieke lisatud, niiet tegin isegi pilti :) Mõnes kohas on kookospähkli juures ka lusikas, et saad soovi korral pähkli seest ka viljaliha kraapida - see on mõnus pehme ja rammus :)  


Jääd siin mõned väldivad, aga ma ise olen igapäevaselt jääd sisaldavaid jooke joonud ja ei kurda millegi üle. Ka LP-s öeldakse, et tegelikult tulenevad nende arvates kõiki turiste kimbutavad kõhuprobleemid hoopis võõrastest bakteritest ja tavapärasest erinevast toidust, mitte (ainult) jääst. Meil on siiani kõik superhästi olnud ja ilmselt on oma osa selles ka igahommikusel jogurtisöömisel. Kunagi Egiptuses üks sukeldumisinstruktor soovitas süüa hommikul sealset jogurtit, et kõhtu kohalike bakteritega harjutada, et see korras püsiks, ja olen reisidel (Euroopast välja) seda soovitust alati järginud. See on nüüd jälle kolm korda üle vasaku õla sülitamise koht :D, aga õnneks pole probleeme olnud. Teine tema soovitus, mida siiani järgin, on pärast meres ujumas käimist endalt soola mitte maha pesta, vaid lasta sellel olla nii kaua nahal, kui saab. See sool mõjuvat nahale väga hästi :) Eks oma osa on ka siinsel niiskel kliimal, aga igapäevane kreemitamisvajadus kaob enamikes Aasia riikides küll ära (vähemalt minul). 

Puuviljaletid on Tais mõnusalt lookas, kuigi mina enamasti piirdun küpsete mangode ostmisega :) Saab muidugi iga nurga pealt ka juba puhastatud ja tükeldatud papaiat, ananassi, arbuusi ja draakonivilja, mille juurde antakse nii siin kui ka teistes Kagu-Aasia maades väike pakike soola, suhkru ja jahvatatud tšilli seguga, kuhu puuvilju süües sisse torgata. Arvestades siinsest kuumust ja pideva higistamise tõttu paratamatult suurt mineraalide kadu organismist, on see väga nutikas lisand :)


Mangosid on tosin erinevat sorti ja neid süüakse erinevas küpsusastmes. Niisama söömiseks on parimad need vasakul pool taga olevad mangod (60 bahti/kg) - magusamad kui mesi ja sulavad suus!


Hommikusöök :) 


Tailased söövad lusika ja kahvliga (viimane neist on vasakus käes), mitte pulkadega, niiet restos Tai toidu söömiseks pulki küsides ajab vaid personali segadusse. Siinsetes "hiinakates" on aga pulgad muidugi ilusti olemas.

Riis on Tai toidukultuuris endiselt kesksel kohal ja tavapäraseim väljend söömise kohta on tõlkes "sööma riisi", samuti nagu levinuim "tere" tähendab tõlgituna "kas oled juba riisi söönud?". Tai on maailma suurim riisi eksportöör, nt 2012. aastal viidi seda teravilja riigist välja 6,9 miljonit tonni. Riisi tuuakse siin lauda isegi suppide juurde. Pildil väike valik riisi - saab osta erinevaid sorte kaaluga ja pakendatult.


Turul on siin müügil hästi palju erinevaid seeni, aga need pikkade valgete vartega (esimesel fotol all keskel, teisel kohe ees keskel) on just Tom Kha K/Gai supi seened, kuigi loomulikult võib kasutada kõiki endale meelepäraseid seeni :)



Kuigi mulle väga meeldib (eriti just Eestis olles) see toitev kanasupp kookospiimaga, mille kodune retsept mul juba päris ammu ka blogis olemas on, siis siin eelistan ikkagi hõrku hapukat vürtsikat Tom Yum'i, mis on lihtsalt ülimalt hea. Seda võib tellida nii suvalises "putkas" kui ka kallis restoranis ja alati saab imemaitsva supi! Mulle meeldib tiigerkrevettidega variant kõige rohkem, aga tavaliste väiksemate krevettidega on ka superhea! Paaril korral on hapukuse lisamiseks olnud supi sees ka tamarindi, aga enamasti saab siin Tom Yam Kung'i ehk lisaks krevettidele on sees veel kookose viljaliha "viilud". Need teevad selle supi nii toitvaks, et kui süüa ära 3-4 suure tiigerkrevtiga supp, siis riisi, mida siin alati supi kõrvale pakutakse, enam kõhtu ei mahugi.



Enamik kookospiimaga kanasupi jaoks vajalikke asju on olemas siin:


Vaja läheb:
5 dl kookospiima
2,5 dl kanapuljongit
1 sl peenelt viilutatud galangali
2 sidrunheinavart
1 tšillipipar
3 kaffirlaimilehte
300-400 g õhukesteks viiludeks lõigatud kanafileed
2-3 tomatit + mõned kirsstomatid
suur peotäis seeni
pool sibulat
peotäis koriandrilehti
2 sl kalakastet
1 sl sojakastet
1 tl suhkrut
soola

Aseta kanapuljong ja galangal potti ning keeda madalal kuumusel u 8 minutit. Lisa kanafilee ja diagonaalselt peeneteks viiludeks lõigatud tšillipipar. Keeda veel natukene, seejärel lisa diagonaalselt peenelt viilutatud sidrunheinavarred, laimilehed, sektoriteks lõigatud tomatid (väiksed tomatid jäta terveks), terved seened, sibul (lõika sektoriteks ja sektorid pooleks) ning lase veel u 6 minutit tasasel tulel podiseda. Maitsesta soja- ja kalastme, suhkru ja vajadusel soolaga ning lisa hakitud koriandrilehed. Keeda veel paar minutit ning naudi kohe koos riisi ja värskete koriandrilehtedega.

Sellel pildil on aga P tehtud supp :)

teisipäev, 23. veebruar 2016

Kuidas kodus teha karripastat ja punane karri kanaga



Tervitused Taimaalt koos telefoniga tehtud pildikestega :) Ei võtnud kaamerat kaasa ja kahju oleks siin aega fotode töötlemisele raisata ... Kõik on päikesepaistes niigi nii ilus, et saab puhkuse ajal natukene lihtsamalt läbi ajada ;-) Selle tõestuseks ka see esimene pildike - merevesi on nii ilus sinistes toonides ja soe, et ma käin iga päev mitu korda ujumas, sh hommikul enne söömist, mis on eriti mõnus, sest siis saab seda teha uhkes üksinduses :) Ülemine pilt pole aga tehtud siin rannas, vaid hoopis Ang Thong rahvuspargis, kui me (muuhulgas) snorgeldamas käisime. Meie elame ikka sellises klassikalises valge liiva, palmide ja piiramatu helesinise silmapiiriga kohas :)

Ko Pha Nganil on täna õhtul kuulus täiskuu pidu, mis LP andmetel toob siia paariks päevaks juurde kuni 40 000 inimest. Lihtsalt pidutsema! Keegi täpselt ei tea, kuidas see traditsioon kaheksakümnendatel alguse sai, aga nüüd on sellest saanud omamoodi palverännak peolembestele noortele. Kuna meie oleme niikuinii siin, siis ilmselt lähme ka :) Kusjuures, Tais valitsev riigipöördega võimule saanud sõjaväeline valitsus on ära keelanud kõik suuremad peod selles riigis, ainus erand ongi veel Full Moon Party. Aga ära võidakse peagi keelata seegi pidu, sest saare juhid tahtvat siia rohkem jõukamaid turiste meelitada kui noori (ohtralt alkot ja narkot tarbivad) backpacker'id. Tegelikult oli imeline täiskuu juba täna öösel, kuna aga see langes kokku ühe olulise budistliku pühaga, mil alkoholi müük ja tarbimine on riigis keelatud, siis lükati pidu ühe päeva võrra edasi ehk täna õhtuks. Eile olid aga poodides sellised sildid, mis muidugi ei takistanud restosid alkot müümast :)


Meie saabusime eelmisel nädalal Koh Samuilt ega teadnud, kauaks jääme, aga kuna leidsime eest tõelise paradiisisaare imeilusate randade, lopsaka puutumatu džungli, kohaliku elu (st söögikohad, turud jms) ja mõnusa äraolemisega, et ostsustasime kohe pikemaks siia jääda. Võrreldes Koh Samuiga on siin ikka väga vähe turiste (tänane öö +/- paar päeva välja arvatud), superhäid "kohalikke" söögikohti ja imearmsaid kalurikülasid. Kohalike söögikohtade all mõtlen seda, kus ei ole suuri inglisekeelseid silte ega piltidega menüüsid turistidele, vaid on väikesed enamasti plastmasstoolide ja vakstuga varjualaused, kus söömas vaid kohalikud inimesed, toidud on aga imemaitsvad ega maksa pmst mitte midagi. Nt eilne lõuna ühes üliägedas Hiina perekonna söögikohas, kus kõik stiilsed puidust lauad olid siinseid elanikke täis ja inimesi sõitis kohale, et kana koju kaasa osta, maksis meile kokku täpselt 100 bahti ehk u 2,7 eurot. Sealiha (tõeliselt hõrk ja lusikaga murtav liha kondi küljest) supp aedviljadega, sama maitsev kana aedviljade ja riisiga ning suur kausitäis rohelist, lisaks tšillid ja jääga vesi - kõhu sai ikka kõvasti täis :) Ja millised puljongid -siiamaani veel isutavad, kui fotot vaatan! 


Tai köök on suurepärane - siinsetele värskemast värskematele mereandidele, magusatele puuviljadele ja vürtsistele toitudele on raske vastu panna. Mul on alati pisut kurb vaadata kõiki neid turiste, kes kogu selle headuse nautimise asemel kinnitavad keha mõnes siinses Euroopa toitu pakkuvas restos või võtavad hommikusöögilauas kohaliku toidu ja värskete puuviljade asemel endale ette röstsaia hunniku. Aga noh, eks inimesed olegi väga erinevad ... :) 

Meie lemmikuks mereannikohaks on saanud Fisherman's, mida peab juba kaheksa aastat üks kohalik kalur koos oma iirlasest abikaasaga, kes ise õhtuti alati kohal on ja kõigel silma peal hoiab. Asub see täpselt kalasadamas (jrgm pilt). Kui ma sageli olen paljukiidetud söögikohtadede suhtes skeptiline, siis see resto ületas kõik ootused, niiet sinna homme juba kolmandat korda tagasi lähme - vaja ju väärikalt meie kalli kodumaa sünnipäeva tähistada ;-)


Aasia reiside juurde käib minul alati ka vähemalt kord, aga tavaliselt rohkem, kokakooli külastamist, seekord olen kahes erinevas kokakoolis - üks Koh Samuil ja teine Ko Pha Nganil - õppinud tegema lisaks muudele asjadele ka rohelist ja punast karrit. Peamine erinevus on muidugi see, et ühes on kasutatud rohelist, teises aga punast karripastat, aga muidu on retseptid suhteliselt sarnased, kuigi õpetatud erinevate chef'ide poolt erinevatel saartel. 

Nii punasesse karripastasse, mille retsept on all, kui ka rohelisse, mille retsepti sain esimeses kokaklassis Koh Samuil, läheb sisse koriandrijuur. See on tavalise koriandri juur, mis on aroomilt ja maitselt mahedam kui lehed ning annavad karripastadele niiske tekstuuri ja kerge ürdise maitsenüansi. Kui koriandri juuri ei ole, siis saab seda asendada hakitud vartega, mille hulka on mõned lehed hakitud. Juurte kasutamisel pese need eelnevalt korralikult puhtaks ja lõika hulka ka paar cm varsi kohe juurte juurest. Ülejäänud juured võid panna sügavkülma, sest vähemalt paar kuud püsivad need seal aromaatsena. 

Toidudes kasutatakse siin palmisuhkrut, mis on mõnusalt pehme ja suussulav ning imehea karamellise maitsega - mina olen seda ka niisama lusikaga söönud :) Müüakse seda turul kilekottides:


Kookospiim on siin värske ja hea. Kõigepealt riivitakse kookose sisu


ja siis pressitakse sellest mahl välja


Kookospiima valmistasime ise turult ostetud värskelt riivitud kookosest ehk pressisime käsitsi enda toitude jaoks vajaliku koguse. Selleks tuli soe vesi värskelt riivitud kookospähkli sisule peale valada ja pigistada kookost käega tugevalt ligi 5 minutit. Vala segu sõelale, pigista veel riivitud kookost ja alla nõrgunud vedelik ongi suurepärane värske kookospiim. Pildil karri jaoks vajaminevad koostisained (paremal nurgas nunnud pisikesed baklažaanid) ja minu enda tehtud kookospiim. 


Punane karri kanaga



1-2 sl punase karri pastat
300 g kanafileed
2-2,5 dl kookospiima
u 50 g ehk 2 pisikest ümmargust baklažaani
100 g peeneid rohelisi ube 
peotäis Tai basiiliku lehti
1 tšillipipar
1 sl austrikastet
1 sl sojakastet
1 sl kalakastet
1 sl palmisuhkrut vm pruuni suhkrut
2-3 kaffirlaimi lehte
soola

Kuumuta potis keskmisel kuumusel (u 1-2 sl) õli ja prae selles karripastat paar minutit. Lisa paar sl kookospiima ja seejärel õhukesteks viiludeks lõigatud kana ja tükkideks rebitud kaffirlaimi lehed. Küpseta edasi, ise samal ajal segades. Lisa õhukesteks diagonaalseteks viiludeks lõigatud tšillipipar ja sektoriteks lõigatud baklažaan. Küpseta edasi ja lisa 2 cm juppideks lõigatud oad, seejärel ülejäänud kookospiim. Maitsesta soja-, kala- ja austrikastme ning pruuni suhkruga, vajadusel lisa soola. Lase korraks keema tõusta, võta seejärel tulelt, lisa basiiliku lehed ja naudi kohe koos riisiga.

Minu tehtud karri vasakul, paremal P oma. Mina - suur vürtsise toidu fänn - lisasin oma karrisse 2 kuhjaga sl pastat, P tegi enda oma 1 sl-ga nagu õpetaja soovitas. Superhead olid muidugi mõlemad, kuigi parempoolne oli minu maitse jaoks pisut mahe :)


Punane karripasta:
5 kuivatatud tšillipipart, mis on vees leotatud ja nõrutatud
3 peenelt viilutatud šalottsibulat
10 küüslauguküünt
1 sl peenelt viilutatud galangali
1 sl sidrunheinaviile
1 sl kaffirlaimi koort
2 sl hakitud koriandrijuurt
5 pipratera
1 tl röstitud koriandriseemneid
1 tl röstitud vürtsköömneid
1 tl soola
1 tl krevetipastat


Purusta koriandriseemned, vürtsköömned ja pipraterad ühtlaseks seguks. Töötle tšillid soolaga ühtlaseks, lisa galangal, sidrunhein, peenelt riivitud kaffirlaimi koored, koriandrijuured, küüslauk, šalottsibul ning töötle uhmris ühtlasseks seguks (kulub u 10 minutit). Võid kasutada ka köögikombaini või kannmikserit. Lisa köömnesegu ja krevetipasta ning sega ühtlaseks. Hoia suletud purgiga külmkapis. 

Sellel pildil on punane karripasta kohe esiplaanil :) Ise pidavatki seda kodus vähesed tegema, sest turult osta on mugavam. Ja siin on see üliodav ka.

kolmapäev, 17. veebruar 2016

Imemaitsev banaanikeeks (gluteenivaba)


Uue aasta saabudes on paljud endale lubanud hakata tervislikumalt sööma, rohkem trenni tegema ja kaotama (üleliigseid) kilosid :) Seetõttu on aasta alguses treeningsaalid rahvast paksult täis, poodide puu- ja juurviljaletid saavad kiiremini tühjaks ja toidulisandite käive suureneb. Paljud loobuvad aasta esimesel kuul alkoholi joomisest (seda tegin taaskord ka ma ise), kuid on ka liha, magusat ja muid toite välistavaid inimesi. See on väga tore, kui otsustatakse oma eluviise tervislikumaks muuta ja toidulauda korrastada, kuid kindlasti ei tasu laskuda äärmustesse, sest karmidel dieetidel ei ole reeglina pikaajalist mõju.

Tervislik toitumine tähendab ennekõike mitmekülgset tasakaalustatud söömist ja kindlasti ei ole põhjust välja jätta ühtegi toitainegruppi, sh rauarikast punast liha, kiudainerikkaid teravilju ega maitsvaid ja kasulikke piimatooteid nagu kodujuust, maitsestamata jogurt, keefir jm. Nii palju kirutud gluteen kui ka "rahvavaenlane" laktoos ei kujuta endast vastavat haigust ega talumatust omava inimese tervisele mittemingisugust ohtu, kuigi liialdada ei tasu muidugi ühegi asjaga. "Patuste" toitude hulka on viimasel ajal liigitatud ka makaronid võrreldes neid "valge ja rafineeritud" saiaga, kuid kindlasti ei tasu loobuda pasta söömisest, vaid pöörata tähelepanu sellele, et makaronid ei oleks päris pehmeks keedetud. Al dente pasta seedub aeglaselt ja on oma glükeemilise indeksi poolest võrreldav paljukiidetud tatra ja pruuni riisiga, millest energia vabaneb stabiilselt ja aitab seetõttu kõhul pikemalt täis püsida. Ja loomulikult pole põhjust päriselt välistada menüüst ka ahjusooja krõbeda koorikuga kuklit, võist croissant'i või muud ahvatlevat saiakest, sest see ei ole meile otseselt kahjulik, vaid lihtsalt toitaineliselt väga ühekülgne, mistõttu söödav kogus ja söömise sagedus võiks olla väike nagu seda ütleb professor Mihkel Zilmer. 

Samuti ei ole vaja end ilma jätta magusatest ampsudest, sest maiustadagi saab tervislikult ehk saades lisaks maitsenaudingule desserdist ka kasulikke antioksüdante, vitamiine, mineraal- ja kiudaineid. Banaanides on lisaks kõigele muule heale ohtralt kaaliumit, avokaados on seda veelgi rohkem ja sealt saame veel magneesiumi, rauda, vitamiine, kasulikke rasvu, antioksüdante ja kiudaineid. Mandlid on samuti head kiudaineallikad, kuid rikkad ka E-vitamiini ja kaltsiumi poolest. Linaseemnetes on ohtralt tervislikke küllastumata rasvhappeid ja kiudaineid ning neid tasub tarbida just jahvatatud kujul, et kõik neis sisalduvad toitained paremini imenduksid. Ka kookoshelbed ja -õli, munad ja naturaalne kakaopulber on meile igati kasulikud ning aitavad tervisliku lõpptulemuse saamisele kaasa. See keeks siin on kasulikest asjadest pakatav, samuti see paleo-šokolaadiküpsetis, selle valmistamine lihtne, söömine aga tõeline nauding ;-) Unustage süümekad ja nautige elu! :)


Keeks on pealt krõbe, seest aga mõnusalt pehme ja mahlane ning väga tervislik. Banaan annab küpsetistele magusust ja niiskust. Suhkru võib ära jätta ja lisada ainult 2-4 sl kookosõiesiirupit ning nautida keeksi kas sellele šokolaadikreemi või mõnda moosi peale määrides, vedelat mett niristades vms. Siirupit või mett ja suhkrut doseeri tainasse vastavalt banaanide küpsusastmele - kui on väga mesised ja juba pruuni koorega banaanid, siis piisab täitsa sellest, kui lisada kumbagi kaks-kolm supilusikatäit. 


Vaja läheb:
300 g ehk u 2 suurt purustatud küpset banaani
3 suurt muna
2-4 sl kookosõiesiirupit või vedelat mett
2-4 sl pruuni suhkrut (nt palmisuhkur, hele v tume muscovado)
1 tl vanilliekstrakti
1 tl jahvatatud kaneeli
60 g (0,6 dl) kookosõli
200 g mandlijahu
70 g kookoshelbeid
30 g jahvatatud linaseemneid või linajahu
0,5 tl soodat + 1 sl sidrunimahla või 0,5 sl õunaäädikat
peotäis hakitud mandleid v pähkleid (soovi korral)

Sega omavahel banaanipüree, kergelt lahti klopitud munad, siirup või mesi, suhkur, vanilliekstrakt, kaneel ja õli. Lisa mandlijahu, kookoshelbed ja jahvatatud linaseemned ning sega ühtlaseks. Viimasena lisa sooda ja sidrunimahl või õunaäädikas. Määri 26 cm pikkune keeksivorm õliga ja puista üle mandlijahu või kookoshelvestega. Tõsta tainas vormi, silu pind ja puista soovi korral ühtlaselt peale hakitud mandlid v pähklid.

Küpseta ahjus 160 kraadi juures 50-60 minutit kuni sissetorgatud tikk tuleb puhtalt välja. Kui keeks hakkab pealt liialt pruunistuma, kata see fooliumiga. Lase keeksil vormis u 15 minutit taheneda ja tõsta seejärel restile jahtuma. Kilesse mässituna v õhukindlas anumas säilib külmkapis u nädala. 

pühapäev, 14. veebruar 2016

Šokolaadimuffinid ohtra šokolaadiga (ülilihtsad) :)


Paljudes riikides on Valentinipäev eelkõige paaride tähtpäev, mitte sõbrapäev nagu meil. Kingitakse lilli (eelkõige punaseid roose) ja šokolaadi ning saadetakse kaarte - Ameerika Ühendriikides ületab kõigi (sh enda meisterdatud) Valentinipäevaks lähetetavate kaardikeste miljardi piiri, jäädes siiski napilt alla jõulukaartide arvule! Sarnaselt siiani populaarse Nõukogudeajast pärineva naitsepäevaga, on Eestis sel päeval kohad parimates restoranides aegsasti broneeritud ja lillemüük mitmekordistunud. Ei saa öelda, et sõbrapäev mu enda jaoks eriliselt suure tähtsusega oleks (veedan selle seekord lennukites ja lennujaamades), kuid sõpradega kokku saamiseks või pidutsemiseks sobibvad ju kõik ettekäänded :) Minu arvates on iga tähtpäev hästi tore, mis annab inimestele võimaluse oma lähedasi meeles pidada, end hästi tunda, lõbusalt aega veeta, kingitusi teha, küpsetada, väljas söömas käia või kasvõi niisama šokolaadi süüa ... :) Pühasid ega muid tähtpäevi ei ole kunagi liiga palju!!! Peaasi on mitte päris hulluks minna nagu nt jaapanlased ;-)

Kõige parem on muidugi sõpradele enda tehtud asju pakkuda või külla minnes kaasa võtta. Eilses LP-s on kolm sõbrapäevaks sobivat retsepti, sh spinati-suitsulõhe pirukas mandlijahust põhjaga (gluteenivaba) ja tervislikud pähkli-ploomi trühvlid kerge vürtsiga. Need muffinid siin on tummised ja šokolaadiküllased, glasuur teeb need aga pisut pidulikumaks. Šokolaad ei pea olema 70%-lise kakaosisaldusega, 50-60%-line (nt Kalevi Bitter) sobib suurepäraselt. Kui aga siiski kasutad tumedamat, siis võid lisada tainasse 20 g suhkrut. 


Muffinid:
100 g tumedat šokolaadi
190 g jahu
1 tl küpsetuspulbrit
näpuotsatäis soola
180 g pruuni suhkrut (nt heledat v tumedat muscovado't, fariinsuhkrut)
6 sl naturaalset kakaopulbrit
1,5 dl neutraalse maitsega õli (nt viinamarjaseemne)
1 dl hapukoort
2 muna
1 tl vanilliekstrakti

Glasuur:
180 g tumedat šokolaadi
150 g hapukoort
2 sl pruuni suhkrut või (šokolaadimaitselist) tuhksuhkrut 

Tükelda kõik 280 g šokolaadi, aseta köögikombaini ja töötle puruks. Sega suures kausis omavahel kõigepealt sõelutud jahu küpsetuspulbri ja soolaga, seejärel lisa suhkur, kakaopulber, õli, hapukoor, munad, vanilliekstrakt ja 1 dl vett. Sega kõik ühtlaseks läikivaks tainaks (või kasutada ka mikserit) ja sega kiirelt sisse ka 100 g purustatud šokolaadi. Jaota tainas 12 vormi vahel ja küpseta ahjus 180 kraadi juures 20 minutit kuni sisse torgatud tikk tuleb puhtalt välja. Lase muffinitel vormis u 10 minutit taheneda ja tõsta seejärel vormist välja restile jahtuma. 

Glasuuri jaoks aseta šokolaad, hapukoor ja suhkur kastrulisse ning kuumuta madalal kuumusel pidevalt segades kuni tekib ilus ühtlane segu. Aseta külmkappi jahtuma seniks, kuni see on paraja konsitentsiga ehk piisavalt tahenenud, et sellega pritskotti kasutades või spaatliga muffinid katta. 

neljapäev, 11. veebruar 2016

Tervisesmuuti - nauding nii kehale kui ka meeltele :)



Viimasel ajal on mulle päris mitu inimest öelnud, et on vaadanud, et mu blogis polegi enam ainult koogid. Ei ole tõesti, vaid olen üritanud tubli olla ning ka "korralikku" tervislikku toitu pildi peale saada :) Kui keegi sellest inspiratsiooni või uusi ideid saab, siis on ju mu pingutused igati korda läinud ;-) Seegi kord jagan ühe mõnusa smuuti retsepti, millesse olen lisanud kas värsket või keedetud peeti. Kui ma seda smuutit esimest korda u kuu aega tagasi jaanuaris katsetasin, pidin just nädalavahetuse Otepääl veetma ja oli vaja külmik enne minekut võimalikult tühjaks süüa, niiet ostsin päev enne ärasõitu poes käies smuuti jaoks vaid ühe toore peedi, täpselt selle suuruse, nagu soovisin kasutada, ja selle hind oli 5 senti (nagu päriselt - viis senti!!!) :D Kas midagi veel saab kuskilt nii odavalt?!? Ma mäletan, et nõukaajal oli kõige odavam asi - ehk hinnaga 1 kopikas - toos tikke, aga nüüd on tikud vist isegi kallimad kui värske peet ... :) Eriti mugav on aga kasutada juba keedetud ja kooritud peeti, sest nii saab hommikul, kui iga minut on arvel, hästi kiirelt oma smuuti valmis. Tavaliselt on kooritud peedid poolekilostes pakkides, millest saab ilusti täpselt neli korda seda smuutit teha:)

Ja ma armastan keefiri! Mul on alati kurb kuulda, kui keegi hakkab toituma laktoosivabalt ilma, et tal selleks meditsiinilist näidustust oleks (täpselt nagu gluteeni vältimise puhulgi), sest nii jääb ta ilma paljudest kasulikest ainetest, sh meie laiuskraadil hädavajalikust D-vitamiinist. Piimatoodete puhul pole muidugi vähetähtsad ka meile vajalikud superhead bakterid, mistõttu üritan järgida ühe naistearsti kunagi antud soovitust, et iga naine peaks jooma päevas vähemalt ühe klaasi keefiri. Töötab tõesti hästi! :) Ei taha küll ära sõnuda, aga tõesti olen täitsa terve olnud, peale vahel mõne väikese viiruse ja nohu ja köha ei ole mind miski kimbutanud, rääkimata mingitest põiepõletikest, seentest jms sellistest asjadest ... (ptui, ptui, ptui ehk sülitan nüüd kolm koda üle vasaku õla) :D :D :D

Aga jah, kui ma saaksin süüa ainult ühte piimatoodet, siis ilmselt valiksin keefiri asemel ikkagi kohupiima, sest ma ei kujuta elu ette, kui peaks loobuma mõnusatest kohupiimakookidest (mangokattega on mu ammune lemmik!), kohupiimatäidisega tuuletaskutest, odrajahukaraskist või marjade söömisest selle kreemiga. Nii suvel värskena kui ka talvel sügavkülmast võetuna on just nii kõige parem marju (vaarikaid, mustikaid, musti sõstraid ja maasikaid) nautida! 

Kohupiimaga on mul eriline suhe juba lapsest saadik olnud - kohupiimavormsõrnikud ja kissell kohupiimakreemiga olid minu jaoks juba lasteaias, ja on siiani, maailma parimad magustoidud! Kui ma koolisööklas piirdusin sageli vaid ühe leivaviiluga, siis neil päevadel, kui oli magustoiduks kohupiim kisselliga, sõin vahel ära ka viis magustoitu ehk nii palju kui parajasti neid üle jäi - õnneks juba kooliajal oli palju inimesi, kes magusat ei armasta :) Või pärast ülikooli tööl käies, kui ühe ministeeriumi sööklas tegi tädi Lehte reedeti alati magustoiduks mh ka sõrnikuid, siis võtsin mina neid alati "korraliku" lõuna asemel vähemalt kaks portsu ... :) Tädi Lehte läks kahjuks pensionile ja keldrisse tekkis tavaline ministeeriumisöökla, aga õnneks on sõrnikute ja muude kohupiimaga magustoitude valmistamine ülilihtne, kusjuures ka brüleekreemi ja panna cotta't saab teha kohupiimaga ;-) Ja kaugel need kevadpühad (ehk pasha-aeg) enam on!!! :) 


Smuuti tuleb piisavalt vedel, et seda saaks juua (st ei pea lusikaga sööma), kuid kui soovid veel vedelamat, siis saad lisada mahla või keefiri. Suhkrusiirupit doseeri vastavalt sellele, kui magusat soovid - mina lisan ise enamasti vaid 2 sl, sest see tuleb minu jaoks piisavalt magus.

Vaja läheb:
1 dl maitsestamata jogurtit või keefiri
1 dl (värskelt pressitud) õuna- või apelsinimahla või Aura uut õuna-astelpaju mehu
2-4 sl heledat või tumedat suhkrusiirupit
150 g külmutatud või värskeid mustikaid v mustsõstraid
50-100 g külmutatud või värskeid vaarikaid
1 väike kooritud peet (100-150 g) - kui toores, siis riivitud; kui keedetud, siis õhukesteks viiludeks lõigatud

Aseta kõik asjad blenderisse (vedelikud enne) ja töötle ühtlaseks (u 1 minut).



NB! Retsept ilmus ka D-kokaraamatus!

pühapäev, 7. veebruar 2016

Puuviljamiksi ja pohladega smuuti koos kultuuriuudistega :)


Eelmine nädal oli oluliselt kultuursem kui muidu, sest kinos käisin suisa kolm korda ja korra ka teatris :) Kuigi sel nädalal nähtud film "The Big Short", milles osatäitmise eest üks mu lemmiknäitlejaid Christian Bale loodetavasti taaskord Oscari saab, jättis tunduvalt sügavama mulje, kui kõik need eelmise nädala kolm filmi kokku, kuigi üks neist oli Leonardo Di Caprio'ga (kes lõpuks ometi peaks juba ammu väljateenitud kuldmehikese omandama) ja teine Cate Blanchett'iga, kes ka mu lemmikute hulka kuulub (ja kes samuti kandideerib selgi aastal parima naisnäitleja auhinnale) :) Oma rolliks vajaliku trummimängu õppis Bale ära kahe nädalaga! Päriselul põhinev "The Big Short" oli tõesti üks paremaid filme, mida olen viimasel ajal näinud - huvitavalt ja laheda pildikeelega jutustatud lugu on suurepäraste näitlejate ja põnevate nüanssidega, aga mis lõpuks ikkagi kõige sügavama mulje jätab, on asjaolu, et see kõik on PÄRIS reaalsus, mitte kellegi fantaasia vili! Kuigi film on meeleolukas ja lõbus, on siiski suhteliselt nukker tegelikult, et sellised asjad ei ole mitte väljamõeldud, ja seetõttu ongi film soovitatav ka neile, kes seda meelelahutuslikust aspektist ei vaataks (kuigi minu käest saab ta mõlema ehk nii vaatemängulisuse kui ka reaalsuse edasi andmise eest maksimumpunktid!) :) Ja tihti on ju tegelikult nii, et elu on veel jaburam, kui ükskõik milline väljamõeldis ... Toiduhuviliste rõõmuks teeb filmis kaasa Anthony Bourdain, kes mängib iseennast :) Ja muidugi ei üllata, et teose "The Big Short" leiab Oscari kandidaatide parimate filmide kategooriast, kus loomulikult ka Mad Max, millest siin kirjutasin, on esindatud.

Vanemuises aga vaatasin lõpuks ära muusikali "Ooperifantoom", millest juba siin kirjutasin, ja mis oli tõeliselt hea! Ilus muusika, väga head osatäitmised ja meisterlik lavastajatöö. Kuigi Tartus on kõik selle hooaja etendused juba mitu kuud tagasi välja müüdud, siis Tallinna omadele veel üksikuid vabu kohti pidi olema, niiet tasub kiirustada. Kusjuures, ka filmis "The Big Short" oli mõningaid "Ooperifantoomi" viise :) Eriti meeldis mulle Tartu teatri lavastuses Hanna Liina Võsa, kellele ilmselt võiks anda Eesti kõige parema diktsiooniga laulja tiitli - andekas ja ilus on ta niikuinii, mulle nt väga meeldivad tema see ja see esitus:) Hetkel mängib peaosa superandekas norrakas Stephen Hansen, kes mingis Rootsi talendisaates isegi kohtunikud nutma ja püsti seistes aplodeerima pani :) Peagi aga võtab selle rolli enda kanda Koit Toome, kelle praegust osa täidab edaspidi Kalle Sepp, kes mängib hetkel koos Lauri Liiviga lavastuses ühte teatridirektoritest. Kalle Sepp on muideks üks õhtujuhtidest Eesti varietee ja estraadi grand old man Kalju Saarekese elu ainetel loodud tantsuetenduses "Life is a Cabaret", mida käisin vaatamas mõned kuud tagasi.

Varieteelavastuse vaheaegadel saab nautida õhtusööki koos Eesti parima sommeljee (mitteametlikult, aga ilmselgelt mitte ainult siinkirjutaja arvates seda tiitlit kandva sommeljee ;-) ) Urvo Ugandi kaasabil sobitatud veinidega. Maitseelamuste taga seisab restorani peakokk Margus Tammpere, kellel täitus 13. jaanuaril selles ametis juba 13 aastat. Minu väike lugu temast koos kahe ahvatleva retseptiga ilmus eilses LP-s. Kui enamikes söögikohtades piirdub peakokk vaid kokkade armee juhtimise ja roogade väljatöötamisega, siis Margus Tammpere vastutusel on ka joogikaardi koostamine, hotelli hommikusöögid, valuutabaaris pakutav toit ja ettekandjate koolitamine. Mina, kes ma ikka päris palju väljas söömas käin, olin tõesti imestunud, kui hästi Merineitsi teenindajad tunnevad nii söögi enda kui ka selle juurde sobitatud veinide nüansse, oskavad neid soovitada ja külaliste küsimustele vastata. Kuigi mitte nii popp nagu "Ooperifantoom", ei ole ka vaid mõnel päeval nädalas toimuvatele varietee-etendustele kohti alati saada, niiet soovitan asap pileteid bronnida! Mul on paljud tuttavad seda lahedat tantsulavastust juba vaatamas käinud ja ei ole veel kelleltki ühtegi halba sõna selle kohta kuulnud - pigem on kõik Eesti Tanstuagentuuri andekatest artistidest ja Kristjan Kurmi loodust vaimustuses! :) Üleval fotol (autor Lauri Laan) on aga etenduse ajal pakutava imemaitsva ja  -ilusa magustoidu foto, mille retsept on samuti eilses LP-s.

PS pean remargi korras ütlema, et nii seda filmi kui ka muusikali ja varietee-etendust, millest siin postituses kirjutasin, plaanin kõik uuesti vaatama minna, sest need on lihtsalt nii head! :) :) :)


Selle smuuti puhul kasutasin lisaks oma tavapärastele smuuti komponentidele (banaan, marjad ja keefir) püreestatud puuviljasegu. Fännasin selliseid puuviljapüreesid juba enne kokakooli ajal Pariisis elamist ja alati Prantsusmaal käies olen neid poest ostnud, kuid nüüd õnneks saab neid juba ka Eestist. Tuleb vaadata, et sees oleksid tõesti püreestatud puuviljad, millele ei ole lisatud suhkrut, värv- ega säilitusaineid. Leiab sellised püreed puu- ja juurviljaletist. Ega ma ausalt öeldes neid tavaliselt smuuti sisse ei raatsigi panna, vaid söön niisama (magustoiduna) nagu lapsepõlves ja nüüdki aeg-ajalt Salvesti porgandimehu :) :) :)

Vaja läheb: 
200 g (2 pakki) Pom'bel'i õuna-banaani-maasika puuviljamiksi
100 g keefiri
2 keskmist banaani
100 g (külmutatud) pohli

Vala kannmikserisse puuviljamiks ja keefir, lisa tükeldatud banaan ja marjad. Töötle ühtlaseks ja naudi kohe!


kolmapäev, 3. veebruar 2016

Värske salat krõbeda kana ja jalapenoga



Ma ei saa küll öelda, et külmal talvel mul igapäevaselt värske salat laual oleks, aga vahel ma ikkagi tellin Kopra Karjamõisast koos muude asjadega kotitäie erinevaid salatilehti. Kui vaadata kasvõi nende mõnusalt krõpsuvate lehtede säilivusaega võrreldes poes müüdavate välismaiste salatitega, siis usun küll, et tegemist on oluliselt toitainerikkama ja puhtama kraamiga kui tuhandete kilomeetrite kauguselt kohale veetud ja sealjuures ideaalse välimuse säilitanud roheline kraam. Aga see on lihtsalt minu isiklik eelistus - mulle meeldib osta võimalusel kodumaist ja mahedat köögivilja ning kui keegi veel selle koju kätte toob, on see eriti tore :)

Päris sageli küsitakse minult, kuhu tasub sööma minna, kustkohast üht või teist asja osta saab või lihtsalt, milliseid asju ma ise kasutan. Üks enim levinud küsimusi puudutab vabalt elavate kanade mune (neid ostan samuti Kopra talust), aga sageli on huvi tuntud ka jalapenode vastu. Sellepärast saigi tšillipiparde purk pildile sätitud, et näidata, millist varianti ma ise ostan. Värskeid jalapenosid, mida kasutan lillkapsa röstimisel, sain Eesti parimate restode väljakuulutamisel oma tooteid tuvustanud Fruit Xpress'ilt, aga poes pole neid silma hakanud. Pole veel ekstra otsinud ka, aga usun, et kui poest ei leia, siis saab Fruit Xpress'ilt tellida. Mul õnneks on veel üks kaun külmkapis alles :)

Jalapeno, mida on vähemalt kuute erinevat sorti, pärineb Mehhikost ja on oma nime saanud Xalapa linna järgi. 1982. aastal oli see muideks esimene Capsicum (ehk paprikate perekonda kuuluv vili) kosmoses:), sest tšillifännist astronaut Bill Lenoirs võttis just need viljad oma reisile kaasa:D Capsicum'ide lähemad sugulased on muideks kartul ja tomat! Kõik see info pärineb toredast raamatust tšillide kohta, millest umbes aasta tagasi ka LP-s kirjutasin, kuid mida ikka aeg-ajalt info saamiseks sirvin. 


Salati juurde sobib nii mõnusalt kreemjas salatikaste avokaadoga ehk avokaadokaste kui ka guacamole, millest blogis on olemas kaks varianti (vanem ja uuem). Kindlasti tasub kaste ikka ise teha, sest see on tõeliselt kiire, aga samas ülimaitsev ja võib kindel olla, et sees on ikka avokaadod, mitte mingid muud asjad.

Kana on võimalik valmistada salati juurde ka nii (ehk sidruni-rosmariini marinaadis) või sel moel (ehk balsamico'ga) või hoopis niiviisi (ehk brasiiliapärasest õllega). Võib teha ka ise maisihelvestest paneeringu, kuid mina lähen viimasel ajal päris tihti kergema vastupanu teed ja kasutanud Santa Maria paneeringut, mis on kerge ja krõbe, säilitusaine- ja gluteenivaba. Ja õnneks on seda saada peaaegu igas poes - ka nt nendes pisikestes Rimides, mis siin Kalamajas on. Kunagi saatis mulle Santa Maria seda ühe paki proovimiseks (vähemalt 2-3 aastat tagasi, aga ilmselt isegi rohkem), aga nüüd on see juba ammu mul päris tihedalt ostunimekirjas ja mitte ainult siis, kui külalised tulemas on, sest endalgi on mõnus krõbedat mahlast kanafileed süüa, mida saab eriti kerge vaevaga valmistada. Tänu sellele segule kulub selle salati valmistamiseks kokku vast 15-20 minutit, mitte rohkem. Kiirel ajal päris oluline aja kokkuhoid ;-) Aga sellised "kananagitsad" on muidugi suur hitt laste ja meeste hulgas, niiet enamasti teen ikka mitmekordse koguse, kuid ka sel juhul on see alati esimene asi, mis laualt otsa saab ... :)


Krõbedad kanatükid:
500 g kana kintsu- või rinnafileed
2-4 sl Olivia rapsiõli
1 pakk Santa Maria krõbedat paneeringut kanale 

Lõika kanafileed tükkideks, aseta kaussi, lisa õli ja paneering ning sega läbi. Laota kanatükid küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja küpseta 220-230 kraadi juures u 20 minutit kuni need on pealt pruunid ja krõbedad. Naudi kas soojalt või külmalt salati juures või mõne dipikastmega.

Salat:
150-200 g meelepäraseid salatilehti
2 suurt küpset avokaadot
500 g kirsstomateid
1 väiksem punane sibul
pool purki Santa Maria jalapeno viile (nõrutatult)

Kaste:
1 tl (kuhjaga) teralist mahedat sinepit
1 sl vedelat mett või suhkrusiirupit
3 sl extra virgin oliiviõli
1 tl soola
soovi korral pisut värskelt jahvatatud musta pipart

Salati jaoks pese ja kuivata lehed ning aseta suurde kaussi. Puhasta sibul, lõika pooleks ja seejärel õhukesteks viiludeks. Nõruta jalapeno viilud, lõika kirsstomatid pooleks või neljaks. Lõika avokaadod pooleks ja võta lusikaga sisu välja. Lisa kõik asjad salati juurde kaussi, sega kokku kastmeained  ja vala samuti kaussi. Sega kõik korralikult läbi. Serveeri koos krõbedate kanatükkidega või muul viisil küpsetatud kanaga.