kolmapäev, 20. märts 2019

Pontsakad sõrnikud, mis alati õnnestuvad


Olen sellest varemgi blogis kirjutanud, aga ei saa ikkagi alustuseks jätta mainimata, et mulle sõrnikud tohutult meeldivad! Nii ongi mul see juba kolmas sõrnikuteemaline blogipostitus, kuigi retsept on kahe varasemaga  (see ja see) võrreldes teistsugune, kuna olen kuulnud (ja ka blogipostituste alt kommentaaridest lugenud), et sõrnikud lagunevad küpsetamisel ega püsi koos. Olen muidugi näinud ka fotodel internetis, sh blogides, päris kahtlase ebaühtlase kujuga pätsikesi. Kuigi mul endal seda sõrnikute praadimisel probleeme pole ette tulnud, siis tegin ikkagi tainast oluliselt ümber, et saada täitsa nö kuulikindel retsept. See kohupiimatainas on oluliselt paksem, kui mu varasemas retseptis, ja selles on nii palju jahu, et sõrnikud tuleksid korralikud tihked pätsid. Oluline on ju, et neid mugav ja lihtne praadida oleks ning sõrnikud igaühel alati õnnestuksid! :)

Aga et suurepärases tulemuses kindel olla, panin kirja ka mõned lihtsad reeglid:
* kasuta želatiinita kohupiima
* hoia tainast enne sõrnikute vormimist ja praadimist u 30 minutit külmkapis, et see muutuks tihkemaks
* vormi sõrnikud pigem väikesed ja õhukesed (max 1 cm paksused), sest siis küpsevad need korralikult pannil läbi
* praadimisel peab olema kuumus keskmisest pisut madalam ja praadida tuleb sõrnikuid aeglaselt, mitte kõrgel kuumusel pruunistades
* ära keera sõrnikuid mitu korda ümber, vaid prae ühelt poolt ja siis teiselt poolt
* sõrnikuid ei ole vaja pruunistada - piisab kergelt kuldsest jumest.

Tegin paar aastat tagasi Laupäevaleht LP-sse loo Tõnis Siiguriga, kes jagas nii Tuljakus pakutavate imeheade sõrnikute retsepti kui ka näpunäiteid nende küpsetamiseks. Muuhulgas soovitab andekas peakokk suuremate sõrnikute puhul pärast pannil praadimist neid veel ahjus küpsetada, et need korralikult läbi küpseksid.

Retseptis olevast kogusest saab suure koguse sõrnikuid (kokku 20-30 tk), niiet neist jätkub ilusti vähemalt kaheksale inimesele, kui neid just pearoana ei sööda:) Et sõrnikud on parimad just külmana, siis hommikusöögiks küpsetan need eelmisel õhtul valmis; õhtuseks maiustamiseks soovitan pätsikesed aga päeval juba ära praadida. Muidugi on sõrnikud maitsvad ka soojalt - mina nt teen küll sõrnikud alati ette valmis, kuid samas praadimise ajal söön neid ikkagi alati mitu tükki ära, sest need mulle lihtsalt hullult maitsevad! Minu jaoks pole ka lisandeid vaja, kuigi siiski enamasti ise tehtud moosid teevad neid veelgi paremaks. Seekord nautisime sõrnikuid suvise aprikoosimoosiga, mida õnneks veel paar purki keldris varuks on. Kusjuures lugesin just aprikoosimoosi postitust ja suur suveigatsus tuli peale, kuid õnneks ei ole sinnamaani palju jäänud  ...  Täna juba algas kevad ju, kaugel see suvigi enam on! ;-)

Siinsed sõrnikud on gluteenivabad. Kui soovid nisujahu kasutada, siis asenda jahud retseptis 170 g nisujahuga ja vähenda küpsetuspulbri kogust 0,5 tl.



Vaja läheb:
800 g (4 pakki) maitsestamata kohupiima
1 suur muna
50 g suhkrut
1 kuhjaga sl vanillisuhkrut
100 g toortatrajahu + vormimiseks
70 g riisi- või maisijahu
1 tl küpsetuspulbrit
õli ja võid praadimiseks
(ökoloogilist) heledat suhkrusiirupit serveerimiseks

Klopi muna suhkrutega kergelt lahti, lisa kaussi kohupiimale ning sega läbi. Sega sõelutud jahud küpsetuspulbriga, lisa kohupiimamassile ja sega ühtlaseks. Aseta tainas 30 minutiks kümkappi tahenema.

Aseta mõned supilusikatäied jahu taldrikule, tõsta supilusika abil tainas jahu sisse, mätsi käte vahel jahu abil pallikeseks ja vajuta u 1 cm läbimõõduga lapikuks kettaks. Eemalda üleliigne jahu.


Soojenda pannil õli, lisa pisut võid ja aseta pannile sõrnikud, jättes neile vähemalt 1 cm vahed.

Küpseta sõrnikuid keskmisest pisut madalamal kuumusel kummaltki poolt 3-4 minutit. Pannile võib paremaks küpsemiseks asetada kaane peale. Võta sõrnikud pannilt ja lase enne söömist jahtuda.

Serveerimisel puista peale marju ja nirista (ökoloogilist) heledat suhkrusiirupit, soovi korral naudi neid koos hapukoore, moosi, vanillijäätise vms ja sõelu peale tuhksuhkrut.


Retsept ilmus D-kokaraamatus.

reede, 15. märts 2019

Musta leiva, kodujuustu, kahe šokolaadi ja vaarikatega tort



Kuigi välismaal käia on hästi tore, siis kodus on ikka alati hea tagasi olla :) Samas on mul reiside puhul ikkagi reeglina tunne, et need saavad liiga kiirelt otsa - alles ju tulime ja juba vaja koju tagasi minna?!? Aga võib-olla see just ongi hea, et kunagi tüdimust ega koduigatsust peale ei tule, vaid saab nautida iga hetke ja pärast õhata, kui hullult lahe taaskord oli ... :) Igal juhul tagasi tulles ootas mind üks ülitore üritus ja teine tohutult halb uudis, millest mõlemast tahan täna kirjutada.

Alustan ikka positiivsest :) Eile oli mul taaskord võimalus külastada Merineitsi restos juba kümnendat hooaega toimuvat kabaree-etendust. Starlight Cabaret on alati suurepärast taset näidanud, kuid seekordne juubelihooaeg on kokku pandud parimatest numbritest läbi aastate ja eriliselt äge! Köitvaid etteasteid lummatult vaadates tabasin end pidevalt mõttelt, kui palju tõeliselt andekaid inimesi Eestis on ja seda nii lava peal kui ka selle taga. Aplaus kõigile asjaosalistele - suurepärastele tantsijatele, lauljatele, koreograafidele, kostüümikunstnikele ja kogu meeskonnale! Lisaks kolmeosalisele etendusele saab restoranis Merineitsi nautida peakokk Margus Tammpere menüüd, mis seekord on koostatud külastajate lemmikute põhjal ja sobitatud koostöös sommeljeedega kvaliteetsete veinidega. 

Kirjutasin ühest varasemast etendusest paar aastat tagasi blogis ning mitmekülgselt andeka Margus Tammperega ilmus LP-ski lugu. Eilsest show’st on pildid juba olemas siin; ürituse kohta aga saab rohkem infot siit.

Ja nüüd siis teine asi ... Lugesin Maalehest lugu õunapettusest ja olen ausalt öeldes tõeliselt pahane! Ostan pidevalt poest “kodumaiseid” õunu ja isegi ei koori neid tavaliselt (sest noh, ikkagi puhtad ja head Eesti õunad ju!). Nüüd siis tuleb aga välja, et tegelikult on need suvalised välismaalt toodud ubinad, mis sisaldavad Eestis ära keelatud taimekaitsevahendite jääke! Lihtsalt usukumatu, milliseid nahaalseid petiseid on olemas! Ma tõesti tahaks, et sellised pettused oleksid reaalselt kriminaalkorras karistatavad (st mitte ainult teoreetiliselt), sest see ei ole mitte ainult rahalise kahju tekitamine, vaid ka inimeste tervise rikkumine. Väga kurb, et selliseid firmasid ja “ärimehi” on Eestis olemas, kuid eriti kahju on veel sellest, et politsei ja riiklikud ametid on niivõrd jõuetud nende ohjamisel ja rikkumiste tuvastamisel. Ma olen ikka korraliku koguse praeguseks jõudnud neid õunu osta (ja muidugi ka ära süüa)! 

Et aga tegemist on paadunud ja alatute petturite, mitte mingi ühekordse eksitusega, näitab see, et ka eelmisel aastal jäädi ametivõimudele vahele, kuid siis oli skeem teine:

Mullu müüs osaühing Mulgi Õun kaubanduskettides suuri ja magusaid õunu esmalt ‘Kuldreneti’ ja seejärel ‘Reneti’ nime all, ent tegu polnud ei ‘Liivi kuldreneti’ ega ka muu renett­õunaga ning nende õige sort ja päritolu jäigi tuvastamata. Polli Aiandusuuringute Keskuse rohkem kui 400 õunasordi ja -aretise seas sellist ei leidunud.
Tollal väitis Paavo Otsus, et tegu on katsetuses oleva sordiga, millel veel nime polegi, kuid aedades, kuhu Mulgi Õun neid kontrollivad ametnikud juhatas, niisuguseid õunu kasvatavaid puid ei leidunud.
Ettevõte ei esitanud õunte kohta nõutavaid päritoludokumente piisavalt ning sai keelu õunte müük lõpetada. Keeld kehtis 2017. aasta saagi kohta.

Nonii, sain nüüd enda pettumuse välja elada ... :) Soovitan artiklis välja toodud nimed meelde jätta, et mitte edaspidi nende firmade ega kelmidest eraisikute osalusega firmade toodangut osta. Väga soovin ka seda, et poeketid selliste ettevõtjatega koostöö lõpetaks, sest mina kliendina tahan saada ausat kaupa, st pakend ja sisu peavad olema kooskõlas. Ma siiralt usun ja loodan, et enamik Eesti talupidajatest, kasvatajatest, tootjatest jt on ausad ning teevad oma tööd südamega. Juba nende pärast peaks kriminaale ohjama, et konkurents oleks aus! 


Aga kui nüüd tordist rääkida, siis see on üks mu enda uusi lemmikuid ja olen eriti rõõmus just selle tummise musta leiva ja tumeda šokolaadiga põhja üle, mis koos kreemja kohupiima-kodujuustutäidise ja hapuka vaarikakihiga saab kokku suus sulavaks maiuseks. Kuigi koogist saab kaheksa korralikku tükki ja teoreetiliselt peaks sellest jätkuma kaheksale inimesele, siis tegelikult on see kook nii hea, et saab kiirelt otsa ka vaid nelja sööja puhul.

Retsept ilmus vabariigi aastapäeva puhul Laupäevaleht LP-s.

Põhi:
u 150 g (5 viilu) musta leiba
30 g võid
60 g tumedat šokolaadi

Murra leivaviilud väiksemaks, aseta köögikombaini ja töötle ühtlaseks puruks. Tükelda või ja šokolaad, sulata vesivannil, sega leivamassiga ja suru ühtlase kihina 20 cm läbimõõduga ümmarguse lahtikäiva vormi põhja, mis on eelnevalt kaetud küpsetuspaberiga. Aseta vorm täidise valmistamise ajaks külmkappi. 

Täidis:
400 g (2 pakki) kodujuustu
300 g (1 toru) vanillimaitselist kohupiimapastat
40 g suhkrut 
200 g valget šokolaadi
3 želatiinilehte

Sega vispliga kodujuust kohupiimapasta ja suhkruga ühtlaseks. Tükelda valge šokolaad, sulata vesivannil ja sega vispliga kreemi hulka.

Aseta želatiinilehed koos 3 sl külma veega väiksesse kastrulisse ja lase 10 minutit seista. Soojenda kastrulit pliidil pidevalt segades, kuni želatiin on sulanud. Ära keema lase!

Vala lahustunud želatiin ühtlase nirena samal ajal segades kreemi hulka. Vala segu vormi leiva-šokolaadipõhjale ja aseta vähemalt kaheks tunniks külmkappi tahenema. Kui täidis on tahenenud, valmista koogile kate.

Kate:
400 g vaarikaid
50 g suhkrut
2 želatiinilehte 

Püreesta marjad kannmikseris, köögikombainis või saumikseriga ning suru saadud püree läbi sõela. Sega läbi suhkruga. Aseta želatiinilehed koos 2 sl külma veega väiksesse kastrulisse ja lase 10 minutit seista. Soojenda kastrulit pliidil pidevalt segades, kuni želatiin on sulanud. Vala lahustunud želatiin ühtlase nirena samal ajal vispliga segades vaarikapüree hulka, vala segu aeglaselt koogile ja aseta vorm veel vähemalt kaheks tunniks külmkappi.  

neljapäev, 7. märts 2019

Brownie maapähklivõiga (näiteks homseks naistepäevaks) :)



Homme ongi juba naistepäev ja kui keegi peaks soovima mõne lihtsa, aga väga hea koogiga mõnda naist üllatada, siis see on üks superhea variant :) Ma ise naudin küll homme teiste inimeste valmistatud hõrgutisi (eelkõige värskeid mereande), sooja merevett ja eredat päikest, aga kui ma kodus oleksin, siis see šokolaadiküllane kook oleks küll üks variant, mille küpsetamist ma tõsiselt kaaluksin ;-) Pealegi mulle tõeliselt meeldib maapähklivõi - ma võin seda vabalt pool purki korraga ära süüa (kahjuks olen seda ka korduvalt teinud) ... :)

Kui ma muidu tohutult naudin igasuguseid tähtpäevi ehk järjekordselt head “põhjust” kokata, sõpradega kokku saada, midagi toredat teha, šampanjat juua jms, siis reisidel ei oma pidupäevad ausalt öelda mingisugust tähtsust. Niikuinii on ju iga päev eriline ja põnev ning tavapärasest luksuslikum, sest keegi on ju valmistanud kogu selle rikkaliku valikuga hommikusöögi buffet (sh puhastanud ja viilutanud kõik need mesimagusad ananassid), koristab igapäevaselt su tuba, lisaks saad mere ääres lamamistoolis pikutada ja raamatut lugeda, meres või basseinis nõrkemiseni ujuda, igapäevaselt lõunaks ja õhtuks värskeid mereande süüa jne jne. Sellise elu juures ei ole ju vahet, kas on argi- või tähtpäev?!? :) Ja nii see elu siin Tais kulgeb. Olen siin küll juba viiendat korda, aga alati avastan midagi uut ja huvitavat, lisaks käin iga kord erinevates kohtades.

Õnneks aga ei pidanud pikalt pead vaevama, millist kooki naistepäeva puhul blogisse postitada, sest üks mahlane ja tummine maapähklivõiga šokolaadiküpsetis on juba ammu ootel. Retsept ilmus sõbrapäeva puhul laupäevaleht LP-s.

Eelmisel nädalavahetusel oli lehes lugu restoani Moon imelisest kondiitrist, pagarist, pelmeeni- ja pirukameistrist Ljudast, kes jagas ka suitsukala-kapsa pirukate ja vastlakuklite retsepte. Sel laupäeval on aga oodata Laupäevaleht LP toidukülgedel Eesti parimate ekleeride autori tutvustust koos tõeliselt ahvatleva vaarikakreemiga Chou au Craquelin retseptiga. See on keedutainast kreemitäidisega koogike, millel krõbe paelispind, ning mida ise veel ei olegi proovinud küpsetada. Selle vea aga parandan ma kindlasti Eestis olles ära, sest keedutainas mulle väga meeldib. Kohupiimatäidisega tuuletaskud, samuti klassikalised vanillikreemi ja tumeda šokolaadi kattega profikad on mul suured lemmikud! Aga ka ülimalt lihtsa karamellikreemi, kakao ja valge šokolaadiga tuuletaskud on vahelduse mõttes toredad, samuti suitsukalatäidise ja rukkijahuga soolased profikad ;-)

Praeguse koogi kohta aga nii palju, et ole taina segamisega ettevaatlik - lõpeta segamine kohe, kui asjad on segunenud. Samuti pea hoogu küpsetamisega, sest brownie-laadsed koogid on parimad just seest niisketena mitte keeksiks küpsetatuna.


Tainas:
230 g võid
120 g suhkrut
120 g pruuni suhkrut (kasutasin tumedat muscovado’t)
1 sl vanillisuhkrut
4 suurt muna
2 sl konjakit, brändit või külma kanget kohvi
100 g nisujahu või 40 g kaerajahu ja 60 g maisijahu
80 g naturaalset kakaopulbrit
100-200 g tükeldatud tumedat šokolaadi

Maapähklivõist täidis:
40 g võid 
250 g toasooja maapähklivõid
50 g tuhksuhkrut
65-100 g tükeldatud maa- või sarapuupähkleid (soovi korral)

Tükelda või, sulata ja vala kaussi. Sega või suhkrute, munade ja vanilliga läbi. Vahustada ei ole vaja - piisab sellest, kui asjad on segunenud. Lisa sõelutud jahu(d) ja kakaopulber ning sega läbi, viimasena sega hulka tükeldatud šokolaad. 

Täidise jaoks tükelda või, sulata, vala kaussi ja lase jahtuda. Lisa maapähklivõi ja suhkur ning sega ühtlaseks, soovi korral sega seejärel hulka tükeldatud pähklid. 

Võta 20X30 cm läbimõõduga küpsetuspaberiga kaetud neljakandiline vorm, laota sinna tainas, seejärel täidis ning tõsta noaga kihte läbi ja tõmba siiruviiruliseks.

Küpseta ahjus 170 kraadi juures 20-25 minutit kuni koogi ääred on tahenenud, kuid katsudes tundub vetruv. Ära üle küpseta, sest muidu saad keeksilaadse koogi, mitte niiske sisuga brownie. Lase küpsetisel vormis u 10 minutit taheneda ja tõsta seejärel ettevaatlikult vormist koos küpsetuspaberiga välja restile jahtuma. Jahtunud kooki hoia külmas õhukindlas anumas, säilib ilusti vähemalt viis päeva.

laupäev, 23. veebruar 2019

Krõbedad juustu-jõhvika ampsud


Kui eelmisel laupäeval oli Laupäevaleht LP-s toidulugu Eesti laulu superfinalisti Uku Suvistega, kes rääkis sellest, mida ta süüa armastab ja - mis eriti tore - on samuti suur magusa- ja kohupiimafänn, siis täna jagasin lehes kahe homseks pidupäevaks sobiva tordi retsepti. Otsustasin seekord teha mõlemad tordid - nii soolase kui ka magusa - kodujuustu ja rukkileivaga. Magusat kooki täiustasin kahe erineva šokolaadi, vanillise kohupiimapasta ja hapukate kodumaiste vaarikatega; soolase aga tegin piduliku(ma)ks kalamarja, värskelt suitsutatud lõhe, küüslaugumekiga toorjuustu ja keedetud munadega. Tuleb tunnistada, et mõlemad said sellised, mis ülikiirelt otsa saavad :) Mulle endale maistesid isegi nii väga, et esimene kord neid tehes oli kohe pärast pildistamist kummastki neljandik  läinud ... :D :D :D

Aga mulle väga maistevad ka need mõnusad krõbeda lehttaina, juustu ja jõhvikatega ampsud, mis olid sõbrapäeva puhul Laupäevaleht LP-s, kuid minu arvates sobivad need suurepäraselt EV aastapäeva puhulgi pakkumiseks. Igal muul ajal muidugi ka ;-) Tegin osad pirukad südamekujulise piparkoogivormiga, aga loomulikult tee endale meelepärased kujundid. Kusjuures, kuna neid pirukaid kindlasti maitsma “pidin”, siis ahjusoojana said kolm tükki nii otsa, et ei saanud arugi ... :)

Jõhvikad on üks eestlaste rahvusmarju ja oleksin need ilmselt ka täna lehes oleva musta leiva ja kodujuustuga tordi peale pannud, kui need eraldi küpsetamist ei vajaks. Vaarikatega on lihtne - püreestad ära, ajad läbi sõela, segad želatiiniga ja ongi kõik. See-eest aga jõhvikad oleks vajanud pisut pehmemaks keetmist. Nendes suupistetes aga küpsevad jõhvikad juba ahjus pehmeks ja kodus on pirukate tegemise päeval tõeliselt mõnus moosilõhn :)

Lisaks on need krõbedad suupisted ülilihtsad valmistada, kuid sobivad peaaegu kõigi jookide kõrvale alates kohvist ja teest lõpetades veini või hoopis mõne kokteiliga (nt džinn-toonik). Nagu lehttainast küpsetised ikka, on need eriliselt head just ahjusoojana, kuid ka jahtununa on need igati maitsvad.

Ja muidugi pole üldse põhjust kasutada välisriigist pärinevat juustu. Üha enam tehakse ka kodumal juba tõeliselt häid juustusid, mis sobivad ideaaselt välismaise Brie või Camemberti asemele. Ja meil on megahäid kitsejuustusid, mida samuti selles pirukas kasutada võib.

Kui kasutad sügavkülmutatud jõhvikaid, siis sulata ja nõruta need enne kasutamist.



Vaja läheb:
400 g (1 pakk) pärmi-lehttainast võiga
120 g Brie või Camembert juustu
u 100 g jõhvikaid
värskelt jahvatatud musta pipart
vedelat mett
peotäis tüümianilehti (soovi korral)

Sulata tainas külmkapis, aseta jahusele pinnale ja rulli pisut õhemaks. Lõika ruutudeks või tee südamekujulise vormiga kujundid. Südameid tehes võid ülejäänud taina tükid kokku koguda, uuesti lahti rullida ja sellest veel pirukaid teha.

Lõika terava noaga äärest u 1 cm kaugusel tainas noaga peaaegu läbi. Aseta tainaruudud vm -kujundid küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile.

Viiluta juust õhukeselt ja aseta iga ruudu või südame keskossa viil või paar, sellele omakorda aseta jõhvikad surudes neid pisut juustu sisse. Jahvata igale pirukale musta pipart ja nirista jõhvikatele u 0,5-1 tl mett. 

Küpseta 200 kraadi juures 15-20 minutit, kuni pirukate ääred on kuldpruunid ja juust keskelt sulanud. Lase pirukatel pannil u 10 minutit taheneda, puista peale tüümianilehti, soovi korral nirista veel mett ja naudi soojalt. 

neljapäev, 21. veebruar 2019

Minestroone - tummine aedviljasupp juustu ja makaronidega


Minestroone ehk toekas aedvilja-makaronisupp on tõeliselt toitev Itaaliast pärinev keedus. Algupärast ehk nö originaalretsepti ilmselt võib otsima jäädagi, sest igal kokal on oma valmistusviis nagu minulgi :) Itaalias on minestroonel pea igas maakonnas omad iseärasused, näiteks Genova kandis lisatakse supile ka pestot ja seeni, Milanos riisi, Napolis pancetta’t ja kartuleid. Kui vaatan enda riiulilt ühte eriti paksu ja põhjalikku Itaalia kokaraamatut “The Silver Spoon", siis erinevaid minestrone'sid on suisa üle kümne, nende seas ka borš. Lisaks on selles teoses mainitud, et see on "meeldiv talvine toit”, mis sobib ka külmalt süüa, kui see just otse külmkapist ei ole võetud. Pean ütlema, et minu elukaaslane on suur minestroonefänn ja tema sööb seda hea meelega isegi siis, kui supp on täiesti külm, kuigi ta ise on suur lihasõber ja tegemist on ikkagi aedviljasupiga ... :)

Iga päev tuleks süüa vähemalt viis erinevat köögi- või puuvilja ning see supp on üks hea võimalus päevanorm täis saada. Kui aga siiski ei jõua alati piisavalt värsket taimset kraami tarbida, võib mõne kvaliteetse multivitamiinide ja -mineraalide ning fütotoitainete toidulisandi abil organismile vajalikke toitaineid juurde hankida. Näiteks taimsetest komponentidest koosneva Nutrilite Double X’iga, mis ei sisalda kunstlikke magus-, värv-, maitse- ega säilitusaineid. See-eest on selles aga lisaks vajalikele vitamiinidele ja mineraalidele ka 23-lt taimelt pärinevaid fütotoitaineid sisaldavaid kontsentraate. Taimse päritoluga toidulisandiga Nutrilite Double X koostöös sündis ka praegune postitus.

Aga minestroone kohta veel nii palju, et armastan pakse suppe ja seetõttu ka eriti palju puljongit ega vett ei lisa, kuid loomulikult võid enda supi vedelamaks teha (st lisada rohkem puljongit, kui retseptis kirjas on), kui soovid. Parmesani kõva koorik, mille muidu ära viskad, tasub panna keetmise ajal supi sisse, et see head maitset veelgi juurde annaks. Hiljem saad selle koos loorberilehtedega välja võtta. Mina lisan seda sageli ja nt kõrvitsasuppides on see minu arvates suisa hädavajalik ;-)


1 suur sibul
4 küüslauguküünt
2 keskmist porgandit
2 varssellerit
1 suur punane paprika
1 keskmine suvikõrvits (soovi korral)
2-3 sl oliiviõli
2 loorberilehte
1 tl kuivatatud basiilikut või tüümiani
1 tl kuivatatud punet
800 g (2 purki) tükeldatud tomateid
1,5 l kana- või aedviljapuljongit
u 100 g Parmesani vm samalaadset kõvemat pikalt laagedrunud juustu + juustukonts
1 purk punaseid ube
100 g meelepäraseid makarone
vajadusel soola, pisut suhkrut ja värskelt jahvatatud musta pipart
värsket tüümianit või basiilikut

Haki sibul ja küüslauk peeneks, lõika porgandid, varssellerid ja paprika õhukesteks viiludeks ning tükelda suvikõrvits. Soojenda poti põhjas õli ja prae selles madalal kuumusel aeg ajalt segades sibulat, varssellerit, paprikat ja porgandit 8-10 minutit, kuni sibul on klaasjas. Lisa peeneks hakitud küüslauk ja prae veel paar minutit. Lisa ka suvikõrvits (kui seda kasutad), loorberilehed, pune ja basiilik või tüümian ning lase veel mõni minut küpseda. 

Vala potti tomatid ja puljong, lisa ka parmesani juustukonts. Lase vedelikul keema tõusta ning keeda keskmisel kuumusel u 15 minutit. Aseta makaronid potti ja keeda seni, kuni need on parajalt pehmed (vastavalt pakendi juhistele, soovitavalt al dente). Nõruta oad sõelal, loputa jooksva vee all ning aseta potti mõni minut enne makaronide valmimist.

Maitsesta vajadusel soola, natukese suhkru ja pipraga. Võta välja juustukonts ja loorberilehed. Serveerimisel puista peale riivitud juustu või õhukesi juustulaaste ja värske tüümiani või basiiliku lehti, kõrvale sobib eriti hästi krõbeda koorikuga sai.

teisipäev, 19. veebruar 2019

Suus sulav mandli-martsipanikook


Mascarpone ja granaatõunakattega koogi retsept ilmus sõbrapäeva puhul Laupäevaleht LP-s, kuid see sobib igati hästi ka Eesti Vabariigi aastapäeval pakkumiseks. Pildi peal see martsipaniküpsetis just ülemäära ahvatlev välja ei näe (või tundub ainult mulle, et võrreldes maitsega on koogi väljanägemine pehmelt öeldes kesine?!?:D), kuid maitseb see tõeliselt hästi! See kook on päris suur, niiet sobib ideaalselt  suuremale seltskonnale pakkumiseks või peolauale, kui aga tahad vaid oma perega kodus maiustada, siis soovitan teha poole väiksema koguse ja kasutada 24-26 cm läbimõõduga ümmargust vormi. Samas ei ole ma pidanud mitte kunagi martsipanikoogist ühte ainsat tükikestki ära viskama, kuigi olen seda vaid terve koguse valmistanud ... Vahel ikka jääb mõnel inimesel paar ampsu söömata, kui aeg on hiline ja kõht niigi täis, pealegi kuulen pidevalt seda, et ma tõstvat liiga suure tüki, aga sellest koogist on küll taldrikutele alati vaid puru alles jäänud. Ja ma  lõikan vist tõesti alati päris suure tüki kooki, aga nagu enamik inimesi ikka, lähtun ma ju vaid enda maitsest - kui on hea kook, siis söön ju reeglina vähemalt kaks korralikku tükki ja milleks siis veel pisikeste tükkide kaupa seda serveerida?!? :) :) :)

Koogis domineerib mandlimaitse, sest seda on nii martsipani kui ka mandlijahu näol. Mina kasutan vähemalt 60%-ilise mandlisisaldusega martsipani, kuid sobivad ka teised, kuid siis on soovitav suhkru kogust pisut vähendada, sest nendes martsipanides, kus on vähem mandleid on rohkem suhkrut. Enne tükeldamist tasuks martsipani külmkapis hoida, et see vähem kleepuks ja seda lihtsam käsistseda oleks. Kõige kurvem on aga see, et see üle 60%-ilise mandlisisaldusega martsipan, mida olen siiani alati kasutanud, olevat mitte ainult müügist, vaid suisa tootmisest maha võetud, niiet edaspidi pean hakkama samuti teisi martsipane kasutama ... :(

Talvel ei ole värskeid marju eriti saada ja need on kallid, samas sügavkülmutatud marjad teevad sulades koogi liiga vesiseks ega näe sulanult enam kuigivõrd ilusad välja, eriti just maasikad ja vaarikad. See-eest aga saab kasuliku granaatõunaga kõik koogid särama panna ning puuviljadega (nt apelsinid, kiivid) veel värvi ja vitamiine lisada. Füüsalidki on talvisel ajal koogi kaunistamisel igati omal kohal. 

Kui ei soovi gluteenivaba kooki, siis asenda toortatra- ja maisijahu 90 g nisujahuga ning lisa küpsetuspulbrit 1,5 tl (mitte 2 tl nagu retseptis kirjas). Mandlijahu saab osta poest, samuti jahvatada blanšeeritud (kooreta) mandlitest või mandlilaastudest köögikombainis.

Immutamiseks kasutan sellle koogi puhul apelsinist pressitud mahla. Selle vilja peenelt riivitud koore võid aga soovi korral lisada kas tainale või hoopis kreemi sisse - mõlemad variandid on väga head ja lisavad koogile veelgi aromaatsust.


Kook:
250 g toasooja võid
150 g peensuhkrut
1 sl vanillisuhkrut
4 suurt toasooja muna
50 g toortatra- ja 40 g maisijahu 
150 g peeneks jahvatatud mandleid (mandlijahu)
2 tl küpsetuspulbrit
näpuotsatäis soola
200 g martsipani
2 sl Cointreau’d, Grand Marnier'i vm meelepärast tsitrus- või marjalikööri

Immutamiseks: 
1 suure apelsini mahl
2 sl Cointreau’d, Grand Marnier'i vm meelepärast tsitrus- või marjalikööri (soovi korral)

Aseta või koos suhkrutega kaussi ja vahusta ühtlaseks massiks, lisa edasi vahustades ükshaaval munad. Sega omavahel sõelutud jahud, jahvatatud mandlid, küpsetuspulber ja sool ning sega spaatliga õrnalt vahu hulka. Haki martsipan 1 cm tükkideks, lisa koos alkoholiga tainale ja sega õrnalt spaatliga alt üles tõstes läbi. 

Laota tainas võiga määritud ja jahuga üle puistatud või küpsetuspaberiga kaetud neljakandilisse u 20X30 cm vormi, silu pind ja küpseta ahjus 180 kraadi juures u 30 minutit kuni kook on kerkinud ja pealt kuldne ning sisse torgatud tikk tuleb puhtalt välja.

Vala ahjust võetud koogile koheselt peale soovi korral alkoholiga segatud apelsinimahl ja lase koogil vormis täielikult jahtuda. 

Kate:
250 g (1 karp) toasooja mascarpone’t
150-200 g (1 karp) toasooja toorjuustu või 200 g (üks pakk) kohupiima
120 g tuhksuhkrut
1-2 granaatõuna seemned
füüsaleid, apelsini või kiivi viile (soovi korral)
vedelat mett või heledat siirupit ja mündi- või melissilehti (soovi korral)

Aseta mascarpone, toorjuust või kohupiim ja suhkur kaussi ning vahusta mikseri või vispliga ühtlaseks kreemiks. Laota ühtlaselt jahtunud koogile, sellele omakorda granaatõunaseemned ning soovi korral nirista peale mett või siirupit ja puista mündi- või melissilehti. Serveerimisel lõika kook ruutudeks. Hoia kooki külmkapis õhukindlas anumas. 


kolmapäev, 13. veebruar 2019

Šokolaadipõhjal vaarika-juustukook homseks sõbrapäevaks


Kook on hästi mahlane ja kreemjas ning võin kätt südamele pannes öelda, et meeldib kõigile :) Olen seda tummise šokolaadipõhja ja kergelt hapuka marjakreemiga maiust aastate jooksul korduvalt küpsetanud (suvel ka värskete maasikate või mustikatega) ja ei ole veel näinud inimest, kes oma tükki lõpuni ei sööks. Kusjuures alati on nii, et kui ma selle koogi tükist ise juba ühe ampsu võtan, siis on terve tükk kiirelt otsas, sest seda suus sulavat kooki lihtsalt ei ole võimalik pooleli jätta ... :)

Kuna sõbrapäevaga käib klassikaliselt kokku šokolaad ja samas ka roosa või punane värv, siis tundus see juba visuaalselt homseks ideaalselt sobivat. Algne idee on pärit kuulsast Hummingbird Bakery’st, kelle originaalretsepti ma ei ole kunagi näinud, sest minu teada nad oma retsepte online’is ei avalda (või ma pole lihtsalt juhtunud nägema). Võtsin koogi jaoks aluseks ühest välismaa blogist leitud nö derivaadi. Too kook oli muidugi ohtra tavalise valge suhkru, nisujahu ja vahukoorega ning tehtud hoopis neljakandilisse vormi, aga jäi kohe silma sellisena, mida tahaks kindlalt katsetada. Ja see kook on tõesti sõltuvust tekitavalt hõrk - korra teed ja jäädki tegema. Kes ei usu, võib proovida ;-)

Kuna siin blogis kirjutab inimene, kes on igasuguste tähtpäevade ja pühade fänn ning kelle arvates neid Eestis on võrreldes teiste riikidega liiga vähe, siis loomulikult ei ütle ma kunagi ära ka Valentinipäeva tähistamisest :) Miks peakski endale mingeid tobedaid piire seadma ja snoobitsema? Oma lähedaste (kasvõi ainult koos kallimaga) ja sõpradega tähistamiseks on iga põhjus tore ning minu arvates ei ole kunagi mõtet jätta ühtegi juhust enda hästi tundmiseks kasutamata;-) Sõbrapäevast (nt selle päritolust) olen kirjutanud mõned aastad tagasi Laupäevaleht LP-s (nt siin) ja blogis (nt siin) ning nii sel kui ka eelmisel aastal olid lehes sõbrapäevaks sobivad küpsetised. Seekord maapähklivõiga brownie, suus sulav martsipanikook ja krõbedad juustu-jõhvika pirukadeelmisel korral böff ja hõrk šokolaadikook.

Kui kasutad värskeid vaarikaid või maasikaid, siis võid neid lisada kattele ka 200 g, aga külmutatud ja üles sulanud marjad on reeglina üsna lödid ja vedelad, niiet nende puhul soovitan 100 grammiga piirduda. Olen küll proovinud kattele ka sulatatud valget šokolaadi lisada, et teha seda paksemaks ja nö püsivamaks, et pritskotiga sellest ilusad mustrid teha, aga see ei ole eriti aidanud. Nt selline, nagu järgmisel fotol, tuli üle-eelmisel korral kook välja, kui kasutasin kattes 200 g sulatatud vaarikaid ja lisasin ka 100 g valget šokolaadi. Kusjuures ma “paigaldasin” kreemi kattele pritskotiga ja üritasin veel ilusaid roose teha :) :) :)


Samas jäi see kook ideaalselt kihiline nagu tavaliselt, erinevalt teistel fotodel olevast, kui ma täidist  ilmselt liialt keskosasse valasin. Tegelikult tasub alustada pigem äärtest ja valada juustukreem šokolaadikihile hästi aeglaselt, sest siis tuleb alati ühtlaselt kihiline, mitte kõrgemate äärtega nagu teistel piltidel näha. Samas see nö viimase korra kook, mis kõigil piltidel ja mille retsept ka all kirjas, on minu arvates parim. Selles retseptis ma enam mitte kui midagi ei muudaks, vaid edaspidi teen seda küpsetist täpselt nii, nagu all kirjas on :)

Retsept ilmus ka D-kokaraamatus.


Põhi:
200 g tumedat šokolaadi
200 g võid
150 g pruuni suhkrut (tume muscovado)
3 suurt toasooja muna
40 g nisu- või riisijahu
0,5 tl küpsetuspulbrit
näpuotsatäis soola
50 g mandlijahu
0,5 -1 peenelt riivitud Tonka uba või 1-2 sl brändit, konjakit või külma kohvi

Tükelda šokolaad ja või, aseta koos suhkruga kaussi ning sulata vesivannil. Sega ühtlaseks, lase pisut jahtuda ning klopi ükshaaval hulka munad lisades järgmise siis, kui eelmine on segunenud ülejäänud tainaga.

Sega sõelutud jahu küpsetuspulbri, soolaga ja mandlijahuga läbi ning sega taina hulka. Lisa ka meelepärane maitseaine (Tonka uba, alkohol või kohv).

Vala tainas ühtlaselt küpsetuspaberiga kaetud neljakandlisse (20X30 cm) või ümmargusse lahtikäivasse (läbimõõduga 24 cm) vormi ja aseta täidise valmistamise ajaks külmkappi. 

Täidis:
300 g toasooja toorjuustu
200 g hapukoort
100 g suhkrut
2 sl vanillisuhkrut
3 suurt toasooja muna

Sega visplit kasutades toorjuust hapukoore ja suhkrutega läbi ning lisa ükshaaval munad. Laota segu vormi šokolaadipõhjale ning küpseta ahjus 170 kraadi juures kuni ääred on tahenenud ja kuldpruunid, kuid keskelt on kook veel pisut võdisev. Neljakandilise vormi puhul kulub 30-40 minutit; ümmargusega u 50 minutit. Ära üle küpseta!

Lase koogil vormis jahtuda, aseta taldrikule ja hoia kooki enne serveerimist vähemalt paar tundi külmkapis. Jahtunud koogile laota vaarikakreem. 

Vaarikakreem:
300 g toasooja toorjuustu
100 g tuhksuhkrut
100 g värskeid või külmutatud ja üles sulatatud vaarikaid

Aseta kõik toorjuust suhkruga kaussi ja vahusta miksriga ühtlaseks kreemiks. Lisa vaarikad ja vahusta kergelt läbi. Laota kate koogile. Serveerimisel puista peale vaarikaid ja šokolaadilaaste.



teisipäev, 5. veebruar 2019

Kinoasalat feta ja aedviljadega



Üha enam räägitakse sellest, et praegusel tasemel lihasöömine ei ole jätkusuutlik, samuti sellest, kui kasulik on taimne toit. Väga huvitav artikkel lihasöömisest jm seonduvast (keskkond, loomakaitse jne), mida kõigil lugeda soovitan, ilmus aga reedeses Sirbis.

Ega asjatult ei ole taimne kraam (aed-, puu-, tera- ja kaunviljad ning marjad) toidupüramiidi kõige madalamal astmel - see on tervisliku söömise vundament! Need on toiduained, millele peaks meie igapäevane söömine rajanema ning piimatooted, seemned/pähklid ja liha/kala võiksid teadlaste arvates kuuluda igapäevasesse menüüsse väiksemas koguses.

Paraku aga näitavad uuringud, et eestlased tarbivad soovitavast kogusest ligi poole rohkem liha. Söön ka ise liha (ja karta on, et samuti liiga palju), kuid tervise huvides tasub seda siiski vähendada. Möödunud laupäeval tegin LP-ssse loo toredast Eestimaisest algatusest Taimne Teisipäev, mis kutsub inimesi üles rohkem taimset kraami sööma ning vähemalt ühe päeva nädalas jätma täiesti lihavabaks.

Kuna täna on jälle teisipäev, siis on paslik jagada ühe maitsva ja toitva taimse toidu retsepti (vegan’id võivad juustu ära jätta). See tervislik ja toitainetikas roog sobib nii soojalt kui ka külmalt söömiseks, samuti on see piisavalt toekas nii eraldi einena kui ka liha, kana või kala lisandiks. Mina olen seda söönud just põhi- mitte kõrvalroana, sest see on valgu- ja kiudainerikas ning teeb tänu sellele kõhu pikaks ajaks täis ka ilma liha või kala lisamata.

Kuigi praegusel aastaajal tasub kasutada pigem ahjus röstitud tomateid, siis avastasin ühed tõeliselt mõnusad tumedad väiksed tomatid, mis olid üllatavalt maitserikkad talviste tomatite kohta ja nimeks oli kirjas "mini ploomtomatid”. Lisaks tomatitele või nende asemel sobivad siia salatisse suurepäraselt ka ahjus röstitud parikad ja marineeritud punane sibul.



Vaja läheb:
100-150 g kinoad
1 purk võiube (Globus)
250 g kirsstomateid või mini ploomtomateid
200 g (1 pakk) fetajuustu
paar peotäit meelepäraseid idusid
paar peotäit salatilehti (soovi korral)
musta pipart, soola
extra virgin oliiviõli
sidrunimahla

Keeda kinoa soolaga maitsestatud vees või meelepärases puljongis pehmeks. Nõruta võioad sõelal ja loputa kraani all korralikult läbi. Lõika tomatid neljaks või veel väiksemaks; haki või murenda juust tükkideks.

Sega kausis kinoa ubade, tomati ja juustuga, maitsesta musta pipraga, nirista peale oliiviõli ja sidrunimahla ning puista idusid. Serveerimisel aseta taldrikule soovi korral mõned tükkideks rebitud salatilehed, tõsta peale salat ning maitsesta soovi korral veel pipra, soola, õli ja sidrunimahlaga.

kolmapäev, 30. jaanuar 2019

Vürtsikas supp krevettide ja kookospiimaga


See on üks vürtsikas ja toitev supp, mida on väga lihtne valmistada (retsept ilmus Laupäevaleht LP-s). Krevetid võid asendada ka kala või kanaga - olen teinud mõlemaga ja igati hea on olnud alati:) Kala ja kana tuleks samuti eelnevalt praadida ja maitsestada ning lisada supi sisse koos kookospiima ja koriandriga, mitte alles kaussidesse nagu krevetid. Viimastega lihtsalt peab olema ülimalt ettevaatlik, et neid mitte liiga palju kuumutada, sest parimad on ikkagi kergelt kuuma saanud krevetid, mitte pikast küpsemisest tuimaks ja kummiseks muutunud mereannid.

Värskete krevettide valmisel on oluline, et nad oleksid veel kergelt nö mere- ehk soolveelõhnalised ning keha oleks mustade täppideta ja tihke. Kui ostad külmutatud krevette, siis selle roa jaoks vali keetmata variant. Sulatada tuleb külmunud krevette aeglaselt, hoides neid külmikus, mitte toatemperatuuril. Siin räägin pisut ka värskete tiigerkrevettide puhastamisest.

Valgurikkad krevetid sisaldavad seleeni, B-12 vitamiini, rauda, fosforit ja vaske. Samuti on need karotenoid astaksantiini allikaks. See antioksüdant toodetakse roheliste vetikate poolt päikesevalguse toimel. Need vetikad on krevettide toiduks. Krevetid on küll kolesteroolirikkad, kuid nende söömine tegelikult vähendab nn halba kolesterooli (LDL) ja tõstab hoopis nn hea kolesterooli (HDL) taset.

Puljongi valmistamiseks kasutan ma enamasti fond'i ehk kontsentraati, mis võimaldab täpselt endale meelepärane kogus puljongit valmistada. Vahel keedan seda ka ise (kanapuljongi tegemisõpetus on blogis olemas) ja ülejääva koguse, mida kohe ära ei kasuta, asetan alati sügavkülma. Annan oma retseptides vajaliku puljongi koguse reeglina vahemikuna, et igaüks saab ise valida, kui rohke leemega suppi ta soovib. Mulle endale meeldib pigem paksem ja tummisem supp, niiet lisan puljongit pigem vähem, aga olen märganud, et enamik inimesi teeb ikka oluliselt vedelama supi. Ökopoodidest saab ka puljongipulbrit, milles koostis on täiesti normaalne, st kõik koostises olevad asjad on arusaadavad (ei ole kahtlaseid lisaaineid) ja komponente on vähe (u 10 ringis), st ei ole pikka nimekirja ainetest, millest enamike kohta ei tea, mis need on, vaid on lihtsalt ja arusaadavalt tavalised toiduained, mida ma ise kasutan. Ja kui kasutada supis aedviljapuljongit ning krevetid ära jätta, siis sobib supp isegi veganitele ;-)




Vaja läheb:
300 g tooreid krevette
1 väike sibul
1 väike paprika
2 küüslauguküünt
1-2 tl peenelt riivitud ingverit
200-250 g (1 pakk) suhkruherneid
3-4 sl õli
soola
mõned pipraveski keeerud musta pipart
2 sl punast tšilli- või karripastat
4-6 dl aedvilja- või kalapuljongit
2 purki (2 x 400 ml) kookospiima
peotäis hakitud värsket koriandrit
värsket münti (soovi korral)
200 g keedetud riisinuudleid

Eemalda krevettidel kindlasti ka must nö soolikas selja pealt ning kuivata krevetid majapidamispaberiga. Kui kasutad külmutatud krevette, siis kindlasti sulata need eelnevalt, nõruta sõelal ja kuivata majapidamispaberiga.

Lõika sibul väikesteks tükkideks ja paprika peeneteks viiludeks. Haki küüslauguküüned peeneks ja riivi ingver peenelt. Lõika suhkruhernestel ära pruunid otsad ja lõika need diagonaalselt pooleks või kolmeks.

Soojenda pannil keskmisel kuumusel 1-2 sl õli ja prae selles krevette, kuni need muutuvad matiks ja on mõlemalt poolt roosad (kumbagi külge 1-2 minutit). Maitsesta soola ja pipraga.

Kuumuta keskmise suurusega poti põhjas 1-2 sl õli ja prae selles madalal kuumusel aeg-ajalt segades sibulat ja paprikat u 10 minutit, kuni need on peaaegu pehmed ja sibul on klaasjas. Lisa küüslauk, riivitud ingver ja karripasta ning sega läbi. Küpseta aeg-ajalt segades veel u 5 minutit. Lisa tükeldatud suhkruherned ja puljong, keera kuumust juurde ja lase keema tõusta, seejärel alanda kuumust ja lase u 10 minutit õrnalt keeda. Lisa kookospiim ja hakitud koriander ning lase veel õrnalt podisedes u 5 minutit keeda. Maitse suppi ja lisa vajadusel veel soola.

Keeda riisinuudlid vastavalt pakendi juhistele. Serveerides jaga nuudlid ja krevetid nelja kausi vahel ning seejärel tõsta peale supp. Puista peale veel (hakitud) koriandrit, soovi korral ka münti.

laupäev, 26. jaanuar 2019

Röstitud lillkapsa ja küüslaugu supp


Tänases lehes on lugu Dimitri Demjanoviga ja temaga rääkisin lähemalt sellest, kuidas õnnestus maailma suurim kokandusvõistlus Bocuse d’Or, mida kutsutakse isegi kokkade olümpiaks, Eestisse saada. Lisaks räägib Eesti kulinaariamaastiku suurkuju ka muust toidu ja restodega seonduvast ning jagab oma krõmpsuvate kurkide retsepti.

Eelmisel nädalal jagasin aga Laupäevaleht LP-s paari soojendavat suppi, millest ühe nüüd ka blogisse lisan. Blogis on suppe juba päris palju - soovitan vaadata, äkki hakkab mõni idee silma;-) Mulle endale meeldivad eriti aasiapärased vürtsikad supid ja tomatisupid, aga ka peedi- ja kõrvitsasuppe on siin päris mitmeid erinevaid. Üks selliseid, mida eriti sageli teen, on aga vürtsikas läätse-tomatisupp, mis on täiesti taimne, aga hästi toitev. Taimed ongi selles mõttes ülihead, et tänu suurele kiudaine sisaldusele hoiavad need kõhtu pikalt täis. Täpselt nagu see lillkapasa-küüslaugusupp, mille retsept all kirjas on :)

Hästi tihti otsitakse just varssellerit sisaldavaid retsepte, sest neid vilju ju müüakse suure pundina, samas aga enamikes toitudes on vaja reeglina ühte või kahte vart. Ma ise samamoodi üritan pidevalt leida moodusi, kuidas neid erinevates roogades ära kasutada. Et kõigi elu lihtsamaks muuta, tegin eraldi sildi “varsseller” ja selle all on olemas kõik pasta'd, salatid, supid, pajaroad ja isegi üks smuuti, puljongist rääkimata, mis seda aedvilja sisaldavad. Ühe varsselleri supi tegin koguni selleks, et ühe korraga terve punt varsi ära kasutada. Siiski õnnestub mul enamasti kogu seller ühe või kahe varre haaval toitudesse lisada, mistõttu seda suppi valmistan ise üsna harva. Aga samas olen vahel jätnud ka varsselleri toidu sisse lisamata, sest siis jääb see “mure” ära, mida ülejäänud pundiga teha. Peamiselt on see juhtunud enne reise, sest paar-kolme nädala pärast koju tulles võib kindel olla, et külmkapis olev seller kuulub ära viskamisele ...

Ma eriti sageli ei tee selliseid suppe, mis sobiks ka vegan’itele, kuid seda lillkapsa ja röstitud küüslauguga suppi võivad tõesti nemadki süüa. Lihtsalt vegan-versiooniks asenda toorjuust ühe purgi kookospiimaga. Supp on tegelikult piisavalt tummine ja kreemjas ilma toorjuustu või kookospiima lisamata, kuid need kaks teevad suppi toekamaks, lisaks aitavad rasvad kehal aedviljadest vitamiine omastada.

Tegelikult ei pea siin aedviljapuljongit kasutama - sobivad ka muud meelepärased puljongid, mida parajasti kodus on või mille maitse on kõige meelepärasem.

Kui parajasti värsket lillkapsast poes ei ole, siis kasutad sügavkülmast võetud õisikuid. Neid on vaja vähemalt 1 pakk (400 g), aga kaks pakki on eriti hea. Pealegi saab siis suppi rohkem, sest retseptis olevast kogusest tehtud supp võib muidu kahel inimesel ühe korraga otsa saada ... :)


Vaja läheb
1 lillkapsas
1 terve küüslauk
3-4 sl extra virgin oliviiõli
soola, pipart
2 keskmist porgandit
1 varsseller
1 väike sibul
0,5-1 tl jahvatatud paprikat
0,5-1 tl jahvatatud tšillipipart
1 l aedviljapuljongit
100-200 g sulatatud või toorjuustu (võib olla ka mõne maitsega, nt küüslaugu või ürtidega)
peotäis tüümianilehti või hakitud lehtpeterselli
extra virgin oliiviõli ja röstitud vm meelepärast saia või leiba

Murra lillkapsas õisikuteks. Lõika küüslaugul ära pealmine kiht nii, et iga küüne ots on näha. Aseta küüslauk küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, nirista peale oliiviõli ja mässi fooliumisse. Sega lillkapsas läbi 2 sl oliiviõli, soola ja pipraga ning laota ahjuplaadile. Küpseta aedvilju ahjus 200 kraadi juures 30 minutit. 

Senikaua lõika porgandid ja varsseller viiludeks; haki sibul väikesteks tükkideks. Prae sibulat poti põhjas õli sees madalal kuumusel vajadusel segades u 5 minutit, lisa porgand ja seller ning prae veel aeg-ajalt segades vähemalt 5 minutit. Aseta potti tšilli- ja paprikapulber, sega läbi ja prae segades umbes minut, seejärel vala hulka puljong. Lisa röstitud lillkapsas ja küüslauk (pigista pehmeks küpsenud küüslauguküüned koore seest välja). Soovi korral jäta mõned röstitud lillkapsaõisikud suoi kaunistamiseks.

Lase supil keema tõusta ja õrnalt podisedes u 15 minutit keeda, kuni kõik aedviljad (sh porgand) on pehmed. Võta pott tulelt ja püreesta aedviljad saumikseriga, köögikombainis või kannmikseris.

Aseta pott pliidile tagasi, lisa toorjuust, sega läbi ja lase veel õrnalt paar minutit keeda. Maitsesta vajadusel soola ja pipraga. Lisa tüümianilehed ja serveeri krõbeda koorikuga vm meelepärase saia või leivaga; soovi korral nirista peale oliiviõli.