reede, 18. jaanuar 2019

Beseekihiga Key Lime Pie


See kook on ikka hullult hea!!!, aga enne, kui sellest räägin, ei saa jätta mainimata tänase päeva suurt uudist :) Nimelt korraldab meie väike Eesti aastal 2020 kokandusmaailma kõige olulisema võistluse - Bocuse d’Or’i - Euroopa eelvooru. Finaal on ikka Lyonis Prantsusmaal, kuid igal kontinendil on enne seda eelvõistlus, mille paremid saavad edasi. Et saada Euroopa võistlust siia Eestisse on Bocuse d’Or Eesti president Dimitri Demjanov aastaid vaeva näinud ja ausalt öeldes, kui sellest plaanist esmakordselt kuulsin, tundus see olevat ulmeline soov. Kuidas me suudame võisteleda suurte pikaajaliste traditsioonidega kulinaariamaadega nagu nt Prantsusmaa ja Itaalia või hetke edukaima kokandusmeka Skandinaaviaga?!? Aga suudame, nagu näha! See on muidugi suures osas tänu ühe mehe pühendumisele ja visale tööle ning Dimitri ise arvab:

"See on fantastiline uudis! Me oleme juba aastaid püüdnud seda üritust Eestisse tuua ja nüüd saab see lõpuks teoks. See on tunnustus meie kokkadele, toidutootjatele, põllumeestele, väiketalunikele, turismiedendajatele - aga mitte ainult. Meie visioon on ühendada selle ürituse raames kogu Eesti toiduvaldkond ühise katuse alla, näidata üheskoos parimat, mis meil on. Esile tõsta meie parimad tooted, maitsed ja tehnoloogiad. Sobiks igati öelda, et järgmine aasta on Eesti toidu aasta ja Tallinn Põhjamaade külalislahkuse etaloniks!"

Vot nii! :) Mul on ikka väga hea meel, et meie seast eelmisel aastal lahkunud tippkoka Paul Bocuse’i poolt ellu kutsutud tähtsaim kulinaariaalane võistlus toimub Eestis. See on ju nagu olümpia, kuhu tulevad olulisemad ja tunnustatumad kokandusmaailma tegijad kokku, lisaks palju ajakirjanikke ja muid toiduhuvilisi inimesi. Niiet hakkame sättima :)


Selle koogi puhul aga võiksin öelda, et taasavastasin ideaalse koogi saladuse :) - krõbe põhi, tugevamaitseline kreemjas sisu, milles magus ja hapu on ideaalselt tasakaalus, ning pehme suus sulav beseekiht. Rohkem polegi üheks täiuslikuks magusaks ampsuks vaja :)

Kuigi USA-s (just Floridas ja Key West’is, kust see pirukas pärit on) serveeritakse kooki reeglina vahustatud vahukoorega, otsustasin ikkagi seekord peale teha beseekihi, et kook oleks veelgi maitsvam ja ära kasutada saaks ka täidisest üle jäävad munavalged. Seda enam, et koheva beseekihiga koogid on mu suured lemmikud, nt seda kondenspiima ja marjadega kooki tegin sel suvel päris palju ja see pohla-martsipani kook on samuti überhea! Olen küpsetanud klassikalist Key Lime Pie’d ja ka juustuga versiooni, aga seekordne õhulise beseekattega kook on kindlalt kõige parem! :)

Kui sa ei soovi gluteenivaba põhja, siis tee see nisujahust. Selleks asenda jahvatatud mandlid ning maisi- ja toortatrajahu 250 g nisujahuga ning ära lisa küpsetuspulbrit. Kui tahad eriti kiirelt kooki valmis saada, siis valmista põhi küpsistest. Selleks purusta 1 pakk (180 g) vanilli- või kondenspiimamaitselisi küpsiseid, sega läbi 70 g sulatatud võiga ja suru ettevalmistatud koogivormi põhja ja äärtele.



Põhi:
20 g jahvatatud mandleid, 130 g maisijahu, 90 g toortatrajahu ja 0,5 tl küpsetuspulbrit
või
250 g nisujahu
2 sl suhkrut
0,25 tl soola
130 g külma võid

Sega mandlijahu sõelutud jahude, küpsetuspulbri, soola ja suhkruga (kui kasutad nisujahu, siis sega see pärast sõelumist soola ja suhkruga), lisa väikesteks tükkideks lõigatud või ja töötle köögikombainis, haki noaga või pudista sõrmedega purutaoliseks tainaks (meenutab riivsaia). Lisa 2-3 supilusikatäit (vajadusel rohkem) jääkülma vett, sega läbi, kuni tainas kokku hakkab, vormi palliks, keera kilesse ja aseta u 30 minutiks külmkappi.

Rulli tainas lahti või suru sõrmede abil 24 vm läbimõõduga lahtikäiva vormi põhja ja u 2 cm kõrguselt äärtele ning aseta veel 15 minutiks külmkappi. Vorm võiks olla eelnevalt ette valmistatud ehk põhjas on küpsetuspaber, ääred määritud võiga ja jahuga üle puistatud.

Küpseta põhja kõigepealt 180 kraadi juures raskuse all (küpsetuspaber+keetmata riis, kuivatatud oad või herned) 10 minutit. Eemalda küpsetuspaber koos raskusega ja küpseta veel u 5 minutit kuni põhi on kuiv. Lase põhjal täielikult jahtuda. 

Täidis:
4 munakollast
u 400 g (1 purk) magusat kondenspiima
1,1-1,2 dl laimimahla (u 4-5 laimi)

Täidise jaoks vahusta munakollaseid paar minutit, seejärel vala vahustamise ajal sisse kondenspiim. Edasi vahustades nirista sisse ka laimimahl. Vala täidis põhjale ja küpseta 180 kraadi juures 15 minutit.

Kate:
4 munavalget
100 g peensuhkrut
1 sl vanillisuhkrut

Vahusta munavalged pehmete tippudega vahuks ja hakka supilusikatäie kaupa suhkrut lisama. Kui vaht on tihke, läikiv ja tugevate tippudega, siis tõsta see koogile (laota laiali või tee keskele kuhi) ja küpseta veel 10 minutit. Lase koogil vormis täielikult jahtuda ja aseta siis külma.


Retsept ilmus D-kokaraamatus

kolmapäev, 16. jaanuar 2019

Vürtsikas kõrvistakeeks šokolaadiga (gluteenivaba)


Kuigi jaanuar on ilmselt paljudel uue alguse ja tervisliku toitumise aeg, siis üks väike keeksike kulub ikkagi alati marjaks ära ;-) Selles saab ära kasutada kodus alles olevad kõrvitsad, kusjuures isegi poodides on seda vilja veel ilusti saada. Mina, kes ma küll pole suur keeksisõber, küpsetan neid maiusi ikka päris sageli (siin on kõik blogis olevad keeksid) ja pean ausalt ütlema, et soojale ja mahlasele keeksile, eriti kui selles on veel mõnusaid vürtse ja tumedat šokolaadi, ei suuda ma küll mitte kunagi vastu panna! Selle kõrvitsaküpsetise puhul on veel see suur eelis, et taina kokkusegamiseks piisab vaid ühest kausist ja kui kasutada šokolaadinööpe, siis ei ole vaja isegi šokolaadi hakkimisega vaeva näha:) Ainus asi, mis aega võtab, on kõrvitsapüree valmistamine, aga minul on sügavkülmas seda alati mitu karpi ootel, niiet mul on vaja see vaid üles sulatada ja nõrutada.

Seekord valmis keeks Electroluxi auruahjus ja kasutasin funktsiooni “niiskus keskmine”, mis on auru ja kuuma õhu kombinatsioon, mis annab keeksile erilise pehmuse ja mahlakuse. Loomulikult saab seda teha ka tavalises ahjus (all on kirjas). Panin kirja ka mõned nipid, kuidas alati parima keeksi saab:

* Et šokolaaditükid eriti ühtlaselt keeksi sees jaotuks, võib need enne tainale lisamist 1 sl jahuga läbi segada.

* Magusates küpsetistes tuleks parima maitse saavutamiseks kasutada neutraalse maistega õli, nt rapsi-, viinamarjaseemne- vmt õli. Oliivi- ja kanepiõli soovitan soolaste toitude jaoks jätta.

* Piparkoogimaitseaine asemel võid kasutada meelepäraseid vürtse, nt lisada tainale jahvatatud kaneeli, ingverit, nelki, kardemoni, muskaatpähklit. Vanilliekstrakti asemel võid maitsestada tainast nt 1 sl brändi või külma kange kohviga.

* Mandlijahu saab osta poest või valmistada ise mandlilaastudest köögikombainis. 

* Tume šokolaad on selles keeksis eriti hea, aga sobib ka valge või piimašokolaad. Kuna need on magusamad, siis võid suhkru kogust vähendada 150 grammini, et keeks liialt magus ei oleks. 

* Vormi põhjas võiks olla küpsetuspabeririba, et küpsetist eriti lihtne vormist välja võtta oleks. 

* Keeks tuleb kindlasti vormist eemaldada (tõsta vormist välja restile) pärast küpsetamist, sest muidu tekib põhja kondentsvedelik ja keeks jääb alt lödi. 

* Ära pane keeksi ega muid taolisi küpsetisi (nt leiba ja saia) külmkappi, sest siis läheb see kiirelt vanaks. Hoia seda toatemperatuuril toidukilesse või küpsetuspaberisse mässituna, kui aga soovid keeksi pikemalt säilitada, siis aseta see sügavkülma.


Kõrvistapüree valmistamiseks tükelda ja puhasta kõrvits, aseta ahjuplaadile ja küpseta kas 180 kraadi juures u 40 minutit või auruta ahjus pehmeks. Seejärel koori ja püreesta kõrvits; ülejäänud püree kasuta mõnes teises toidus või aseta sügavkülma. Kui kasutad juba sügavkülmutatud püreed, siis sulata ja nõruta see enne tainale lisamist.

Kui kook ei pea olema gluteenivaba, siis kasuta maisi- ja riisi- või toortatrajahu asemel 190 g nisujahu ja jäta küpsetuspulber ära. Sel juhul ole taina segamisel väga ettevaatlik (sega nii vähe, kui saad), sest muidu aktiveerid gluteeni ja küpsetis tuleb nätske.

Vaja läheb: 
120 g maisijahu
60 g riisi- või toortatrajahu
40 g mandlijahu
1-2 tl piparkoogimaitseainet
näpuotsatäis soola
1 tl küpsetuspulbrit
0,5 tl soodat
180 g suhkrut
250 g kõrvitsapüreed
1,8 dl neutraalse maitsega õli
2 suurt muna
1 tl vanilliekstrakti
150 g tumedat šokolaadi

Sega sõelutud jahud mandlijahu, vürtside, soola, küpsetuspulbriga ja soodaga. Lisa suhkur, kõrvitsapüree, õli, kergelt lahti klopitud munad ja vanilliekstrakt ning sega läbi. 

Tükelda šokolaad ja sega enamik sellest taina hulka (jäta alles u peotäis). Vala tainas vormi, mis on võiga määritud, jahuga üle puistatud ja mille põhjas on küpsetuspabeririba ning puista ühtlaselt peale ülejäänud šokolaad. 

Küpseta auruahjus funktisooniga “niiskus keskmine” 170 kraadi juures u 40 minutit või tavaahjus 170 kraadi juures vähemalt 1 h, kuni keskossa sisse torgatud tikk tuleb puhtalt välja. Lase ahjust võetud keeksil u 10 minutit vormis taheneda, tõmba noa või spaatliga ääred lahti (st keeksi ja vormi vahelt läbi) ja tõsta keeks restile jahtuma. Hoia keeksi toatemperatuuril õhukindlas anumas või kilesse või küpsetuspaberisse mässituna. 



Retsept valmis koostöös Electroluxiga.

esmaspäev, 14. jaanuar 2019

Vitamiinirikas apelsinisalat granaatõunaga


Aasta alguses on ikka hea tervislikust normaalsest söömisest rääkida - kasvõi juba iseendale  algtõdede meelde tuletamiseks ja üle kordamiseks:) Seekord jagaksin ühte artiklit, kus PÄRIS spetsialist purustab toitumisalaseid müüte ja lükkab ümber valed nõuanded. Sarnase loo tegin septembris ühe teadlasega, kes samuti kommenteeris levinud tervise- ja söömisealaseid väiteid, mida üllatavalt paljud usuvad. Nimelt palusin teadus- ja arendusasutuse BioCC vanemteaduril ja tootearendusjuhil, doktorandil ja toidutehnoloogias magistrikraadi omaval Andre Veskiojal rääkida lähemalt kas laktoos, gluteen ja suhkur on nö pahad asjad, mida iga hinna eest peaks vältima, ning igaks juhuks kommenteerida ka detox-dieedi vajalikkust, mille kohta ta ütles nii:

Meie kehas toimuvad erinevad biokeemilised protsessid ja kui inimene on terve, siis toksiinide eemaldamise eest vastutavad maks ja neerud. Miks me kujutame ette, et kümned tuhanded aastad dieeti tingimustes, kus oldi sunnitud sööma igasugust jama (tundmatud juurikad, roiskunud liha jne), on tänapäevast tervislikumad? Detox-dieedid võiks ära unustada! Enne kui detox-dieeti alustada võiks endalt gümnaasiumi bioloogia tunde meeles pidades küsida „kuidas see töötama peaks???“. Inimese organism ei ole päris nagu must auto, mille saad lihtsalt suurema koguse vedelikuga (millel väga paljud detox-dieedid põhinevad) või puuviljadega puhtaks uhada. Detox-dieetide puhul ei mainita kunagi, mis toksiinidest see siis täpselt vabastab ja kuidas see töötab. See võiks juba ettevaatlikuks teha. Reeglina ollakse selliste dieetide soovitamisel väga üldsõnalised.

Kui aga salatist rääkida, siis see  on minu arvates ülimalt hea õhtuseks maiustamiseks :) Ilmselt ei ole ma ainus, kel vahete - vahel just õhtul vastupandamatu isu šokolaadikoogi, jäätise vm magusa järele tekib, kuid see on tõeliselt hea, tervislik ja toitainerikas alternatiiv. Erksa värviga aromaatsed tsitrused ja granaatõun pakuvad muidugi naudingut mitte ainult maitse-, vaid ka lõhna- ja ilumeelele :) Vaatad peale, näed neid erksaid värve, tunned imehead lõhna ja süües kohe tead, kuidas tervis tuleb! :) Muidugi sobib see salat ka igal muul ajal söömiseks, sh hommikueineks, kuid kuna granaatõuna koorimine võtab pisut aega, siis mina tavaliselt hommikul ei viitsi sellega jändama hakata.

Granaatõunade koorimiseks on muidugi youtube’is erinevaid õpetlikke videosid, olen proovinud nii veega varianti kui ka Jamie nippi, aga tegelikult enamasti lõikan lihtsalt lahti umbes nii, nagu siin tehakse. Eks kindlasti on võimalusi imehead seemned võimalikult vähese vaevaga viljast kätte saada veelgi ja igaüks peab katsetades endale sobiva leidma.

Kusjuures ma vahel söön ühest granaatõunast saadava kausitäie seemneid kohe korraga ära, sest need on lihtsalt nii head:) Kui salatit teha, siis muidugi tasub end tagasi hoida, aga mõne lusikatäie võib ikka vaeva tasuks pärast koorimist võtta, sest siin retseptis ei ole vahet, kui palju seemneid täpselt on. Selle salati koostisainete kogused ongi rohkem niisama soovituslikud või õigemini - panin lihtsalt kirja, et mingid nö raamid anda, kuid kindlasti pole need rangelt kohustuslikud nagu nt küpsetamise puhul, kus retsepti täpne järgimine on ikkagi väga oluline.



Vaja läheb:
2 tavalist apelsini
2 veriapelsini või 1 suur punane greip
1 granaatõun
1 sl vedelat mett (soovi korral)
peotäis (hakitud) mündilehti

Kaste:
200 g paksu maitsestamata (nt Kreeka) jogurtit
2 sl vedelat mett
0,5-1 tl jahvatatud kaneeli

Lõika terava noaga apelsinidel nö põhi alt ära, aseta lõikelauale ja lõika koor pikuti ära järgides vilja kuju. Kooritud apelsinid lõika õhukesteks viiludeks. Eemalda seemned ja aseta puuviljad kihiti kahele kuni neljale taldrikule. Nirista soovi korral peale mett. Puhasta granaatõun ja puista seemned tsitrustele. Kastme jaoks sega kõik kolm komponenti omavahel ja serveeri salati kõrvale. 


laupäev, 12. jaanuar 2019

Shakshouka - soojedav ja vürtsikas pannitäis kõike head :)



Uue aasta algus on alati tore - saab teha justkui jälle kokkuvõtte mingi eluetapi osas ja uue positiivse energiaga edasi minna. Mulle meeldib selline värkse algus (või nagu popp on öelda: restart) :) Kui detsember on suurepärane aeg pidudeks, siis jaanuar on minu arvates ideaalne oma toitumisharjumuste ülevaatamiseks ja vajadusel muutmiseks, et uuel aastal veelgi tervem ja ilusam olla ;-) Kirjutasin sellest pikemalt eelmisel nädalal Laupäevaleht LP-s, kus ilmus ka shakshouka retsept, mis täna blogisse saab.

Tegelikult tahaksin jagada lisaks retseptile ühte ülihead The New York Times’i artiklit, mis räägib sellest, kuidas ja miks inimesed kergesti nn “tervisetooteid” müüvate inimeste õnge lähevad. Kogu wellness industry on tohutult kasumlik, kuid tegelikult inimest reaalselt ei aita, vaid kasutab ära meditsiinisüsteemi kitsaskohti. Kuigi tänapäeva arstiteadus räägib sellest, et sööma peaks nii, et toidust kõik vajalikud toitained kätte saada, tekitatakse siiski inimestes hirm, justkui peaksid nad end koguaeg millestki halvast puhastama ja toidulisandeid võtma. Tegelikult saab enamike lisandite puhul vaid kalli uriini (on muidugi erandeid); keha “puhastuse” (ja oma maksa “aitamise” või “toetamise”) asemel aga lihtsalt koormame oma organismi piiratud kalorivaese detox-dieediga, mis niikuinii ei ole jätkusuutlik.

Kuna ma ei kuulu nende küüniliste inimeste hulka, kelle arvates "lollidelt peabki raha ära võtma" ja "loll saab kirikus ka peksa", siis proovin ma muidugi oma kirjutistega selgitada, jagada linke usaldusväärsetele allikatele ja kutsuda inimesi üles normaalselt sööma. Paljud söömisalased otsused on ikkagi seotud teadmatusega, mitte inimese rumalusega, seega mida rohkem teaduspõhist infot jagada, seda rohkem see ju ringleb ja seda lihtsam on inimestel teha adekvaatseid otsuseid :)

Kui ikka toituda tervislikult, jälgides teaduspõhiseid toitumisjuhiseid (saadaval nt siin: https://toitumine.eehttps://toitumine.ee), siis tegelikult kaob magusaisu iseenesest, energiat on palju ja muidu on hea olla :) Ja mis eriti tore - ebavajalike “tervisetoodete” (nt toidulisandid jms) peale kulutama jäänud raha eest saab osta rohkelt head, toitainerikast ja kvaliteeset toitu! :) Minu arvates ei ole tervislikult söömine kallis, sest aed- ja puuviljad, täistera- ja piimatooted ega liha, kana, kala ja muna pole tegelikult kuigivõrd kulukad, kui ise kodus süüa teha. Pigem on kallis valmistoit, maiustused, alkohol jms, mida organism ju tegelikult otseselt ei vaja. Mitte et neist asjadest loobuma peaks, aga pigem tasub olla ikkagi mõõdukas, sest nii on jällegi pärast vähem vajadust end “puhastada” ;-) :D



Shakshouka on Vahemere ääres, Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas levinud toekas pannitäis tomatit ja teisi aedvilju, mida suurema koguse pitaleiva või saiaga nauditakse. Kuigi sealkandis on Shakshouka pigem hommikueine, sobib see vürtsikas roog ideaalselt ka lõuna- ja õhtusöögiks, kuigi ka brantšiks on see suurepärane. Ühel pannil küpsenud aedviljad, vürtsid ja munad täidavad kõhtu ning soojendavad sisemust külmal ajal. 

Roale on minu arvates väga toredaks täienduseks soolakas fetajuust, aga kes soovib veelgi toitvamat shakshouka’t, peaks lisama ka mõnda lihatoodet (nt küpsetatud kana, praetud hakkliha vms). Kui soovid vürtsikamat rooga, lisa ka jahvatatud tšillipipart. Samuti on maitsvaks täienduseks purustatud koriandriseemned ja köömned. Kui sa kuulud nende hulka, kellele värske aromaatne koriander vastumeelne on, kasuta lehtpeterselli.

Mul on selles roas kooritud ploomtomatid (konservina), kuid võid kasutada ka purustatud tomateid. Suvisel ajal muidugi tasub võtta kasutusele värsked kodumaised tomatid, sest need on parimad! Ja küpsed tomatid kasvuhoonest on ka mõnusalt magusad, niiet suhkru võib siis lisamata jätta. 

Vaja läheb:
1 suur sibul
1 punane paprika
3 küüslauguküünt
2-3 sl (oliivi)õli
1 tl jahvatatud vürtsköömned
1 tl jahvatatud paprikat
näpuotsatäis cayenne’i pipart
2 sl tomatipastat  (soovi korral)
800 g (2 purki) tomatikonservi
1 tl soola
1 tl suhkrut
150 g (1 pakk) feta-juustu (soovi korral)
4-6 suurt muna
mõned pipraveski keerud musta pipart
paar peotäit värsket koriandrit
saia või pitaleiba

Lõika kooritud sibul pooleks ja seejärel õhukesteks viiludeks, samuti viiluta õhukeselt puhastatud paprika ja küüslauguküüned. Kuumuta pannil madalal kuumusel õli, lisa sibul ja paprika ning küpseta neid aeg-ajalt segades u 20 minutit, kuni need on täiesti pehmed ja sibul klaasjas. Lisa küüslauk ja kuumuta veel mõni minut, kuni ka see on pehme. Lisa vürtsköömned, paprika ja cayenne’i pipar, soovi korral ka tomatipasta ning küpseta segades umbes minut, kuni need aromaatseks muutuvad.

Vala pannile tomatid, maitsesta soola ja suhkruga ning lase madalal kuumusel õrnalt mullitades keeda, kuni kaste on paksenenud (u 10 minutit). Võta pann tulelt ja sega hulka murendatud või tükkideks lõigatud fetajuust, seejärel tee 4-6 väikest lohku ja aseta nendesse õrnalt munad. Jahvata peale pipart ja küpseta rooga ahjus 190 kraadi juures u 10 minutit, kuni munad on kergelt tahenenud. Puista ahjust võetud toidule hakitud värsket koriandrit ja serveeri koos krõbeda koorikuga saia või pitaleivaga. 

    neljapäev, 10. jaanuar 2019

    Toad in the hole ehk vorstipirukas sibulakastmega


    Miks mitte valmistada vahelduseks üks vanalt healt Inglismaalt pärinev pirukas Toad in the hole ehk Kärnkonn Augus?!? Brittide puhul ei ole kummaline roa nimetus midagi erilist - neid on teisigi, näiteks jam roly-poly, mida kutsutakse ka surnud mehe jalaks:)

    Toad in the hole on kuulus pubides pakutav kodune roog, mis ei ole mitte kuidagi kärnkonnaga seotud nagu nime järgi võiks arvata. Et aga vorstikesed taina vahelt välja piiluvad, siis pidavat see meenutama kivide vahel oma toitu ootavaid kärnkonnasid. Nagu nimi ei riku meest, ei riku nimetus ka toitu, sest tegemist on tõeliselt mõnusa ja toeka ampsuga:) Soovitan proovida ja võin kohe ära öelda, et meestele (õlle kõrvale) see pirukas kohe eriti meeldib ;-) Just seetõttu ilmus piruka retsept ka Laupäevaleht LP-s isadepäeva puhul, mil kirja said isadele meelepärased toidud, mis samas aga on nii lihtsad, et ka lapsed nendega ideaalselt hakkama saavad.

    Seda lihtsat pirukalaadset küpsetist valmistatakse vorstikestega, mida ümbritseb teise klassikalise inglisepärase roa -Yorkshire pudingu - laadne tainas. Mul olid seekord Maks & Mooritsa poolt toodetavad Chipolata pannivorstikesed (toorvorstid lambasooles), aga sobivad ka muud meelepärased grill- või verivorstid. See roog on hea viis kasutada ära eelmisest õhtust alles jäänud vorstid, mis saad siis kergelt pannil kuumutada ja sinepiga kokku määrida.

    Kuigi tegemist on vähemalt paar sajandit vana toiduga, siis tegelikult leidsid vorstid tee küpsetise sisse alles 20. sajandi alguses. Enne seda oli see heaks võimaluseks ära kasutada eelmisest einest alles jäänud lihatükke olgu selleks siis küpsetatud või keedetud veis, vasikas, lammas või hoopis mõni metsloom. Vahel sobitati pudingutainasse ka rupskeid või odavaid lihalõike, kuid kahepaikseid siiski mitte, vähemalt ei ole selle kohta ajaloolistes kokaraamatutes märkmeid ;-) Traditsiooniliselt on vorstipiruka lisandiks sibulakaste ja küpsetatud või aurutatud aedviljad või värske salat. Karamelliseeritud sibulatega tummine kaste on muideks väga hea igasuguste liharoogade juurde :)

    Küpsetis on lihtne valmistada ja see jõukohane suurematele lastelegi. Päris väikseid lapsi üksi “kärnkonnapiruka” juurde toimetama ei tasu jätta, kuid moraalseks abiks saavad nad vanematele ikka olla. Tegemist ei ole keeruka ega erilist keskendumist nõudva toiduga, küll aega heaks võimaluseks koos lastega lõbusalt aega veeta. Kõigile täiskavasnutele, kes just päris kauge kaarega köögist mööda ei kõnni, peaks see roog samuti igati jõukohane olema ;-)


    Gluteenivabaks pirukaks asenda nisujahu maisi- ja toortatrajahu seguga ning lisa 0,5 tl küpsetuspulbrit.

    Vaja läheb: 
    110 g jahu
    näpuotsatäis soola
    värskelt jahvatatud musta pipart
    4 suurt muna
    3 dl piima
    peotäis värskeid tüümianilehti
    12 Chipolata vm peenet pannivorstikest
    2-4 sl Dijoni sinepit
    30-50 g võid

    Sega sõelutud jahu soola ja pipraga, tee keskele auk ja aseta sinna munad. Klopi munad puulusikaga jahu sisse, seejärel klopi vähehaaval hulka piim kuni tainas on vahukoorelaadse konsistentsiga.

    Aja tainas läbi sõela, lisa hulka tüümianilehed, kata kauss toidukilega ja jäta vähemalt pooleks tunniks seisma. Eriti hea oleks, kui tainas saab 3-4 h seista. 

    Kuumuta vorstikesi pannil keskmisel kuumusel, kuni need on üleni pruunistunud, vajadusel lisa pannile pisut võid. Küpsed vorstid määri kokku sinepiga.

    Määri ahjuvorm paksult võiga kokku. Aseta vormi vorstikesed ja vala tainas peale. Küpseta rooga ahjus 200 kraadi juures  u 40 minutit, kuni see on kerkinud ja pealt kuldpruun. Serveerimisel jahvata peale musta pipart, puista tüümianilehti ja aseta pinnale võitükid. Serveeri soojalt koos sibulakastme ja värske salatiga. 

    Sibulakaste:
    2 keskmist sibulat
    1 sl võid
    näpuotsatäis soola
    1 tl Dijoni sinepit
    pipart
    5 dl vasika- vm meelepärast puljongit

    Lõika sibulad õhukesteks viiludeks. Kuumuta pann madalal muumusel, lisa või, sibulad ja näpuotsatäis soola. Lase 15-20 minutit küpseda kuni sibulad on pruunistunud ja täiesti pehmed. Kui sibulad liialt kiirelt küpsevad, siis kata pann kaanega. 

    Sega hulka sinep ja jahvata pisut pipart, vala peale puljong ja kase keema tõusta. Alanda kuumust ja keeda u 15 minutit kuni vedelik on vähemalt poole võrra maha keenud. Vajadusel maitsesta veel soola ja pipraga. Vala segu kastmekannu vm meelepärasesse anumasse ja paku vorstipiruka kõrvale. 

    Salat:
    100-150 g (1 pakk) meelepäraseid salatilehti
    300-500 g (1 pakk) kirsstomateid
    4 sl oliiviõli
    1 sl palsamiäädikat
    0,5 sl mett
    soola, pipart

    Pese ja kuivata salatilehed ning aseta koos sektoriteks lõigatud kirsstomatitega kaussi. Sega õli,  balsamico, mesi, sool ja pipar ühtlaseks kastmeks ning vala salati peale. Sega läbi ja serveeri koheselt.

    esmaspäev, 7. jaanuar 2019

    Tatrahelbepuder päikesekuivatatud tomatitega


    Täna enam head uut aastat soovida ei sobivat, aga imelist ja õnnelikku alanud aastat soovin ikkagi kõigile kallitele siin lehel viibijatele!!! :)

    Tõesti kahju, aga see on paraku alles esimene postitus sel aastal. Kuigi ma kokkan ja küpsetan igapäevaselt eriliselt suure hooga (palju rohkem kui detsembrikuisel pidudeperioodil), siis ei saa ikkagi kahjuks kõiki asju kohe blogisse panna, kuigi väga tahaks jagada uusi häid maitseid ka Teiega ... :) See-eest aga oli laupäeval lehes kaks superhead tervislikku retsepti - shakshouka ja tsitrussalat granaatõunaseemnetega-, mida ma ka täna õhtuseks magustoiduks tegin. Niiiii hea! Juba salatist tulev  tuba täitev aroom ja värviteraapia on mõnusad, aga iga värskusest pakatava ampsuga tunned, kuidas tervis tuleb ja keha saab tohutu portsu vitamiine :)

    Seni, kuni uusi retsepte ka blogisse saan lisada, jätkan vanade heade toitudega nagu seda on tatrahelbepuder, mida päris sageli valmistan. Selle retsepti panin kirja paar aastat tagasi koostöös Tartu Mill’iga ja pean ütlema, et alles siis ka need suurepärased helbed enda jaoks avastasin. Seni olin alati kasutanud nii röstitud kui ka toortatart, kuid juba paar aastat on piimaga keedetud tatrahelbepuder sagedasti menüüs. Seda küll teiste kogustega kui retseptis, sest viimasel paaril aastal teen ma ühele inimesele 80 grammist ja kahele 150-160 grammist helvestest, et tuleks parajalt suur kausitäis imehead auravat putru ja kõht niipea tühjaks ei läheks:) Enamasti söön putrusid magusate lisanditega (mõned variandid on mul ka retseptiks vormistatud, nt see, see, see, see, see ja see), kuid tatrahelbepuder on laual alati vaid soolaste asjadega alates erinevatest juustudest lõpetades suitsukala või -singiga. 

    Pean ütlema, et pudru suhtes olen tõeline snoob! Mulle meeldib kui see on enda tehtud, värske ja soe:) Seetõttu ei tellli ma putru kunagi üheski söögikohas ega võta hotelli hommikusöögil, sest see ei kunagi nii maistev kui ise tehtud ega ole värske, vaid on juba seisnud ... Puder on superhea kõhtu täitev toekas hommikusöök, kuid vahel teen seda ka lõunaks. Eriti hea just sellistel päevadel, kui on mõni raskem trenn, sest siis on suurem ports süsivesikuid igati omal kohal. See-eest aga ei söö ma ise kunagi putru õhtusöögiks, sest päeva lõpus tahaks ikkagi midagi kergemat, mida vahel ka klaasikese või paari veini või šampanjaga nautida. Ja õhtusel ajal (isegi juhul, kui päeval sai kõvasti trenni tehtud) kausitäis süsivesikuid minu jaoks reeglina end ei õigusta, see-eest aga on väike kogus teravilju (nt kruupe), toortatart, kinoad, punast riisi, (täistera)makarone, kartulit vms lisandina mõne salati või aedviljade ja liha- või kalaroa kõrvale igati ideaalne. Pealegi tahaks õhtusööki pikemalt nautida ja aeglasemalt süüa, aga puder paraku ei ole slow food, vaid ikka superhea toitaineterikas kiirtoit, mis valmib kiirelt ja eeldab ka kiiresti söömist, sest parim on just soe ja aurav, mitte jahtunud või seisnud puder. 

    Tegin juunis Laupäevaleht LP-sse loo sümpaatse kulturisti Ott Kiivikasega, kellelt muuhulgas küsisin ka seda, kuidas pudru puhul makrotoitained paika saada, st et süsivesikuid, rasvad ja valgud oleksid tasakaalus. Tema soovitas järgmist: 

    Ma ei tee kunagi lihtsalt veega putru. Kui teen magusat putru, siis söön juurde kohupiima või segan pudru hulka supilusikatäie vadakupulbrit, samuti lisan lusikatäie maapähklivõid ja vahel ka puuvilju. Soolasele pudrule lisan keetmise ajal munavalget, riivin peale juustu ja lisan kodujuustu. Nii tuleb palju maitsvam ja kreemjam puder, samuti on paigas valgud, süsivesikud ja rasvad.

    Vot nii - sellised suurepärased ideed pudru täiustamiseks! Lisaks oli loos üldse ohtralt häid nõuandeid inimesele, kes tahab tervislikult ja tasakaalustatult süüa :) Ja igaks juhuks mainin juurde, et ikka teaduspõhiseid, sest Ott on oma tavatult pika karjääri jooksul oma nahal ära proovinud igasuguseid asju ja jõudnud lõpuks ikka välja selleni, et umbluu ei tööta, ükskõik kui veenvalt seda esitatakse :)

    Head isu!



    100 g tatrahelbeid
    2 dl piima
    0,5 tl soola
    peotäis toortatart, piiniapähkleid, seedermänni- või muid meelepäraseid seemneid
    4 suuremat päikesekuivatatud tomatit
    peotäis rukolat vm meelepärast rohelist
    u 30 g kõvemat laagerdunud juustu (nt parmesani)
    värskelt jahvatatud musta pipart
    extra virgin oliiviõli

    Aseta helbed piima, 2 dl vee ja soolaga potti ning keeda 2 minutit. Aseta potile kaas ja lase 3 minutit seista. 

    Rösti keskmisel kuumusel kuival pannil toortatart, piiniapähkleid või seemneid aeg-ajalt segades, kuni need kergelt pruunistuvad ja omandavad kuldse jume. 

    Haki tomatid tükkideks ja sega pudru hulka. Jaota puder kahe kausi vahel. Puista peale röstitud tatart või seemneid ja rukolat, tõmba noaga mõned juustulaastud, jahvata peale musta pipart, nirista oliiviõli ja naudi kohe. 

    esmaspäev, 24. detsember 2018

    Tummine šokolaadi-juustukook jõululauale


    Jõululaupäev on lõpuks kätte jõudnud ja pean ütlema, et ega väga enam traditsiooniliste toitude järele isu ei olegi ... :) Alates esimesest jõulupeost, mis mul on igal aastal laupäeval enne esimest adventi, on juba nii palju hapukapsast, verivorsti, seapraadi ja ahjukartuleid söödud, et pigem isegi tahaks juba midagi muud (aga ei teagi täpselt, mida ... :D). Piparkookidest on samuti isu täis, aga õnneks maiustamisega siiski probleemi ei ole, sest kooke, mida teha, on juba mu blogiski kümneid, kui mitte sadu ... :) Eriti aga soovitan seda suus sulavat “jõulukuuske” - klassikalise vanillikreemi ja tumeda šokolaadikattega pisikesed tuuletaskud on minu arvates lihtsalt überhead! :)

    Praeguses postituses olev paksu šokolaadiglasuuriga kook on eriliselt tummine, niiet magusaisu rahuldamiseks piisab ka väikesest tükikesest, mis koos tassikese espressoga on ideaalne õhtusöögi lõpetuseks. Maius meeldib ka väiksema magusaisuga inimestele, kuna ei ole liialt magus ega lääge. Pärast suuremat söömingut (nagu jõuluõhtusöögid paraku olema kipuvad) on sageli soov just nö “suu magusaks teha” ja piisab ka väikesest magusast ampsust, sest kõht on niigi juba (liiga) täis :) 

    Seega on šokolaadikoogi asemel on tegelikult õhtusöögi lõpetuseks ideaalsed ka mitmesugused (šokolaadi)trühvlid, mille erinevaid retsepte mul blogis ikka päris palju on (viimane neist on toorjuustu ja kergelt vürtsika krõbeda riivleivaga). Ja miks mitte ka fudge - eriti veel kui sellele pisut piparkoogimaitseainet või mõnda vürtsi (jahvatatud kaneeli, ingverit või kardemoni) lisada?!? Fudge’i retsepte on blogis suisa kolm:



    piimašokolaadi ja metspähklitega


    Kui aga on soov teha seda kreemjat, ent samas šokolaadiküllast (kõik kolm kihti on ju šokolaadiga!) kooki, siis õhtuks jõuab see ilusti ära taheneda. Igaks juhuks mainin, et:

    * selle juustukoogi täidises jaoks võiksid (aga ei pea) ka vahu- ja hapukoor olla toasoojad, et koostisained paremini seguneksid;
    * et vanillisuhkur ja kakaopulber tükki ei jääks, tasuks need lisada läbi sõela;
    * kui šokolaad on mõrudapoolsem ja mitte eriti magus, siis soovitan lisada glasuurile ka siirupi või suhkru.

    Põhi:
    180 g (1 pakk) šokolaadiküpsiseid
    60 g võid
    1 kuhjaga sl pruuni suhkrut (tume muscovado)

    Aseta tükkideks murtud küpsised, tükeldatud või ja suhkur köögikombaini ning töötle ühtlaseks massiks. Suru segu 24 cm läbimõõduga lahtikäiva vormi põhja, mis on eelnevalt kaetud küpsetuspaberiga. Aseta vorm täidise valmistamise ajaks külmkappi. 

    Täidis:
    100 g tumedat šokolaadi
    300 g toasooja toorjuustu
    1 dl vahukoort
    200 g hapukoort
    100 g (pruuni) suhkrut (tume muscovado)
    20 g vanillisuhkrut
    20 g naturaalset kakaopulbrit
    4 suurt toasooja muna

    Tükelda šokolaad ja sulata vesivannil. Sega toorjuust visplit kasutades vahu- ja hapukoore, suhkrute ja kakaopulbriga läbi, lisa ükshaaval munad ja seejärel sulatatud šokolaad. Sega täidis ühtlaseks ja vala vormi. 

    Küpseta ahjus 160 kraadi juures vähemalt 50 minutit, kuni ääred on tahenenud, kuid keskelt on kook veel kergelt võdisev. Tee ahjuuks praokile ja lase koogil ahjus jahtuda. Jahtunud kooki hoia külmkapis. Soovi korral tee peale kate.

    Kate:
    1 dl vahukoort
    200 g tumedat šokolaadi
    2 sl tumedat suhkrusiirupit või tuhksuhkrut (soovi korral)

    Aseta vahukoor koos tükeldatud šokolaadiga paksupõhjalisse potti ja sulata madalal kuumusel aeg ajalt segades. Või need panna ka kaussi vesivannile sulama. Sega ühtlaseks ning laota koogile ja äärtele. Lase enne söömist pisut taheneda. 


    Retsept sündis koostöös D-kokaraamatuga

    kolmapäev, 19. detsember 2018

    Vürtsikas pikkpoiss õunamahlas haudunud hapukapsaga



    Viimasel ajal räägitakse üha rohkem sellest, kui palju toitu me tegelikult ära viskame ... Mul on neid numbreid kuuldes alati tohutult kurb, eriti kui tegemist on mõne lihatoiduga, sest keegi on selle liharoa jaoks oma elu kaotanud. See küll kõlab väga paatoslikult, aga asjatu tapmine, isegi kui tegemist on “ainult” loomaga, teeb mind kurvaks ja häirib mind tunduvalt rohkem, kui muu toidu ära viskamine. Ja kui siinkohal veel mõelda, kui palju inimesi maailmas nälgib ... Kui oskuslikult majandada ja mitte raha üleliigsele toidule kulutada, millel laseme kodus rikneda ja siis ära viskame, vaid see summa hoopis heategevuseks annetada, oleksime igas mõttes võitnud! Ja mitte ainult meie ise, vaid ka teised :)

    Siin toidus sain ära kasutada nii seisma jäänud saia kui ka toidust ülejäänud ja sügavkülma pandud toore sealiha. Sealihast tegin hakkliha, mille valmistamise kohta andsin juhtnööre siin. Seekord kasutasin abaliha ja välisfileed, millest viimane küll ei ole ideaalne hakkliha materjal, aga kuna ma alati liha, mida ei jõua õigeaegselt tarbida, sügavkülma panen, siis seekord oli mul seal ka pool kilo välisfileed. Abaliha on piisavalt rasvane ja ka välisfilee õnneks päris taine ei ole, mistõttu kokku tuli väga hea hakkliha. Hakkliha teen alati vähemalt kahest kilost lihast, et osa sellest sügavkülma panna ja alati hea võtta oleks, kui kiirelt vaja süüa teha.

    Kui saia või leiba on kodus rohkem, kui jõuad ära süüa, siis soovitan selle asetada sügavkülma (räägin sellest, miks pagaritooteid sügavkülmutada, lähemalt siin) või teha nt riivsaia. Selleks on vaja lihtsalt saia või leiba köögikombainis purustada või riivida. Õhukindlas anumas säilib kodune riivsai vähemalt paar nädalat.

    Pikkpoissi on lihtne valmistada ja see meeldib reeglina kõigile (st ka lastele) nagu lihapallidki. Lisandiks sobivad praegusel jõulukuul ideaalselt õunamahlas haudunud hapukapsad ja krõbedad ahjukartulid, mida saab vamistada kas nii, nii või nii. Eelmise päeva pikkpoisi võid aga viilutada ja võileivakattena kasutada. Kui soovid pisut tummisemat hapukapsast, siis õunamahla asemel sobib ka jõuluporter

    Sepik on seekord Fazerilt (kasutasin Finest sarja 5-vilja täistera röstsepikut); ketšup Hellmanns'ilt, õunamahl Auralt.  



    Pikkpoiss

    1 keskmine sibul
    2 küüslauguküünt
    1 sl (oliivi)õli
    1 sl võid
    2 viilu vanemat seisma jäänud saia või sepikut
    u 100 g peekonit
    800 g veise- või seahakkliha
    1,5 tl soola
    1 tl jahvatatud tšillipipart
    1 tl paprikapulbrit
    4 sl paksu tomatikastet või ketšupit
    2 muna 
    jõhvikaid, tüümiani- või petersellilehti (soovi korral kaunistamiseks)

    Haki sibul ja küüslauk peeneks. Soojenda pannil või ja õli ning prae selles sibulat madalal kuumusel 7-8 minutit, kuni see on läbipaistev, lisa küüslauk ja prae veel u minut. Rösti vajadusel sai (juhul, kui see on värske ja pehme), murra tükkideks ja purusta köögikombainis. Purusta seal ka tükeldatud peekon.

    Aseta hakkliha kaussi, lisa praetud aedviljad, saiapuru, purustatud peekon, sool, pipar, paprikapulber, tomatikaste ja kergelt lahti klopitud munad. Sega kõik ühtlaseks massiks. 

    Määri u 15 cm pikkune vorm õliga kokku, suru segu vormi, silu pind ja küpseta ahjus 200 kraadi juures 40 minutit (või kuni termomeeter, mille ots on torgatud keskossa, näitab 165 kraadi). Lase  pikkpoisil vormis taheneda, tõmba spaatliga vajadusel ääred lahti ja kummuta serveerimisalusele. Välja valgunud vedeliku võid valada kapsastele. Peale sobivad pikkpoisile ideaalselt hapud jõhvikad ja tüümianilehed või hakitud petersell. 

    Õunamahlas hapukapsas

    1 pakk (900 g -1 kg) hapukapsast
    3-4 dl õunamahla
    3 sl (pruuni) suhkrut
    3 sl võid
    1 tl soola
    peotäis või paar (külmutatud) jõhvikaid (soovi korral)

    Aseta kõik komponendid, va marjad potti ja hauta pliidil madalal kuumusel kaane all aeg ajalt segades 1-2 h sõltuvalt sellest, kas soovid pehmeid või krõmpsuvaid kapsaid. Kui kapsas on valmis, sega õrnalt hulka jõhvikad ja serveeri.


    Postitus sündis koostöös Fazeriga.

    reede, 14. detsember 2018

    Prantsuse sibulasupp


    Klassikaline sibulasupp on kosutav ja soojendav. Rustikaalne supp on siiani Prantsuse bistroodes ja kodudes nõutud roog, mida valmistatakse reeglina seisma jäänud ehk mitte enam värske baguette’iga. Mina valisin tervislikuma variandi, milleks on Fazeri Finest sarja viievilja täistera sepik, kuid loomulikult sobivad ka muud meelepärased saiad või sepikud. Peaasi, et toitu mitte ära visata, vaid võimalikult otstarbekalt kõik alati ära kasutada;-)

    Pean ütlema, et prantslaste bistrootoit mulle tohutult meeldib! Kui Michelini tärniga pärjatud söögikoht ei pruugi seal riigis alati oodatud (erilist) maitseelamust või vau-efekti tagada, siis bistrood on reeglina alati kindlapeale minek. Loomulikult tuleb valida ikka hea bistroo ehk selline, kus kohalikud ise käivad, mitte mõni tursitidele mõeldud söögikoht! Sellistes klassikalistes bistroodes on toit alati lihtne, kuid väga maitsev!

    Viimane kordki, kui sel suvel Champagnes olime (eilses Eesti Ekspressi vahelehes Gurmaan kirjutan nii sellest reisist kui ka maakonnast ja joogist laiemalt), nautisime nii lõuna- kui ka õhtusööke peamiselt just Reimsi erinevates superheades bistroodes ja kordagi ei tulnud pettuda. Üks mu lemmikuid bristootoidu seas on hakitud veiselihast böff, mida ma seegi kord ikka väga palju sõin. See on aga Prantsusmaal hoopis pearoog, mis koosneb suurest portsust maitsestatud veiselihast, salatist ja friikartulitest, mitte ei ole koos hunniku saiaga serveeritud pisike eelroog, kus liha vaid paari ampsu jagu. Kõigile böffifännidele (nagu ma isegi) on Prantsusmaa tõeline paradiis! Eriti aga Champagne maakond, sest seal saab ka igas lihtsamas söögikohas endale meelepärase šampanja kas klaasiga või pudeliga juurde tellida, sest valik on ikka väga lai ...  Kusjuures boeuf a la tartar on enamike champagne’dega perfect match! :) Täpselt nagu ka hõrk ohtra juustuga sibulsupp - meie igal juhul naudime seda kodus alati šampanjaga ja paremat jooki selle supi  kõrvale oleks ka raske ette kujutada;-) 

    Sibulaid supi jaoks võib küpsetada nii ahjus kui ka panni peal või potis, kuid oluline on lasta neil aeglaselt küpsetada ja mitte kiirustada, sest nii tuleb välja nende eriliselt hea, pehme ja magus maitse. Kui sibulad poti põhja kinni jäävad, siis lisa pisut vett või puljongit, et saaksid põhjast pannilabidaga karamelliseerunud osa lahti lükata. See tegevus, mida prantsuse keeles nimetatakse deglacer’imiseks (ingk k deglaze), on oluline osa nii selle supi kui ka paljude teiste prantsuse toitude valmistusprotsessist. Panni või poti põhjast kergelt pruunistunud “osade” lahti kraapimine annab toidule maitset juurde ja aitab samas vältida toidu põhja kõrbemist. Siin on sellest üliolulisest tehnikast natukene pikemalt räägitud.

    Soovin kõigile imelist nädalavahetust! :)


    Vaja läheb:
    5 küüslauguküünt
    1 kg sibulaid
    2 dl valget veini
    2 sl võid
    1 tl suhkrut
    soola, värskelt jahvatatud musta pipart
    6 petersellivart
    10 tüümianioksa
    2 loorberilehte
    1,5 l veise- või vasikapuljongit

    6 saiaviilu (Fazer Finest 5-vilja täistera röstsepik)
    2 küüslauguküünt
    200-400 g tugevamaitselist kõvemat juustu
    tüümianilehti

    Koori ja purusta küüslauguküüned noaga lapiti peale vajutades. Viiluta kooritud sibulad õhukesteks viiludeks. Aseta aedviljad koos veini ja võiga paksema põhjaga potti või suuremale pannile, maitsesta suhkru, soola ja pipraga. 

    Aseta kaas potile peale nii, et see on ühest äärest pisut lahti ja küpseta madalal kuumusel u 1 h. Eemalda kaas, lase aeg-ajalt segades veel u 20 minutit küpseda, kuni sibulad on pehmed ja kuldsed. Lisa puljong ja maitsetaimed (petersell, tüümian ja loorber), mille võid omavahel pundiks kokku siduda. Lase supil keema tõusta, alanda kuumust ja keeda õrnalt podisedes u 20 minutit. Eemalda maitsetaimed ja maistesta supp veel värskelt jahvatatud pipraga, vajadusel lisa ka soola. 

    Saiade ja juustuga saab toimida kahel viisil. Kui sul ei ole kuumakindlaid supikausse, siis rösti saiaviilud ahjuplaadil ära, hõõru poolitatud küüslauguga ühelt poolt, puista sama pool üle riivitud juustuga ja grilli ahjus seni, kuni juust on kergelt kuldne ja pisut mullitab. Seejärel tõsta supp kaussidesse (jätkub kuuele), aseta iga kausi peale üks krõbe juustuga saiaviil, suru pisut supi sisse, puista peale tüümianilehti ja naudi kohe.

    Teine, algupärane ja prantslaste seas siiani levinud viis, on asetada krõbe juustusai supi sisse. Selleks rösti sai ja määri poolitatud küüslauguga. Jaota supp kuue kuumakindla kausi vahel, aseta igale saiaviil, puista igale kausile ühtlaselt peale paar peotäit juustu nii, et see katab (paksult) nii saia kui ka supi. Aseta kausid ahju ja grilli ülemise grillelemendiga, kuni juust on kuldne ja mullitab. Serveeri kuumakindlal alusel ja puista enne söömist peale tüümianilehti. 



    Retsept sündis koostöös Fazeriga

    neljapäev, 13. detsember 2018

    Sinepine lõhe läätsede ja peediga


    Enne, kui sellest ülimalt maitsvast (minu arust tuli tõesti väga hästi välja!:):):) ) läätsetoidust räägin, tahan öelda, et:

    Hetkel on käimas Globus Eesti tarbijamäng, kus võib võita nii 1000 euro väärtuses reisitšeki kui ka ligi 1500 auhinda! Mängus osalemiseks vaadake kodulehte: http://globuseesti.ee ja toimige nii, nagu seal kirjas on - pole mõtet jätta juhust kasutamata ;-) 

    Mina olen kasutanud ühte aromaatset Globuse punaste ubade, sibula jmt aedviljadega hoidist (Tšilli segu) koos hakklihaga taco’de täidises ning oma lapsepõlve lemmikut - valgeid ube tomatikastmes - inglisepärase peekoni ja praemunaga hommikusöögi juures. Kikerhernestest aga tegin hõrku šokolaadikooki, mis on üllatavalt palju tagasisidet saanud ja mitme toreda inimese (sh mu õemees) alalisse küpsetusrepertuaari jõudnud :)

    Seekord lisasin toidule Globuse peeti. Krõmpsuvad peedikuubikud on hea lihtne lahendus igasuguste salatite jaoks. Säästab aega, mis kuluks peedi küpsetamise või keetmise ja koorimise peale. Samas vaakummeetod tagab, et säilinud on võimalikult palju kasulikke toitaineid. 

    Panin peedi kokku läätsede ning ahjus sinepi- ja meekatte all küpsenud lõhega. Lõhet on võrreldes ülejäänud salatiga üsna palju - kui seda üle jääb, siis aseta õhukindlas anumas külmkappi ja lisa järgmisel päeval nt pasta'le või salatile või naudi võileival.

    Kui aga soovid veelgi rikkalikumat rooga, siis võid hulka segada ka u 100 g rohelisi salatilehti (spinat, rukola vm meelepärane) ning valmistada oliiviõlist, balsamico’st, sinepist ja meest kastme, kuid ka ilma nende kahe lisandita on see läätseroog mahlane ja maitsekas. 


    Vaja läheb:
    200 g tumedaid väikseid kõvemaid läätsesid (nt Puy läätsesid)
    1 loorberileht
    5 tüümianivart
    5 dl aedviljapuljongit (soovi korral)
    1 väiksem porru
    2 küüslauguküünt
    võid ja õli
    soola, pipart
    300 g (1 purk) Globuse peedikuubikuid
    tüümianilehti
    peotäis röstitud seemnesegu
    sidrunisektoreid (soovi korral)

    Loputa läätsed, aseta koos tüümianivarte ja loorberilehega potti ning vala peale vesi või puljong. Lase keeda 20-30 minutit, kuni läätsed on parajalt pehmed, kuid mitte pudrused. Võta loorber ja tüümian potist, vajadusel maitsesta läätsesid soolaga. 

    Lõika porru viiludeks ja haki küüslauguküüned peeneks. Prae porru või ja õli sees pannil pehmeks, lisa küüslauk ja kuumuta veel umbes minut. 

    Nõruta läätsed vajadusel üleliigsest vedelikust ning sega läbi praetud porru ja nõrutatud peediga, jahvata peale musta pipart, puista tüümianilehti ja röstitud seemneid. Paku koos ahjus küpsetatud lõhega. Soovi korral pigista sidrunimahla peale.

    800 g lõhefileed
    soola, pipart
    1 sl mett
    2 sl (teralist) mahedamat sinepit
    2 sl oliiviõli

    Aseta lõhe vormi või ahjuplaadile ning maistesta kergelt soola ja pipraga. Sega kokku sinep, õli ja mesi ning laota segu kalale. Küpseta ahjus 200 kraadi juures u 15 minutit, lase u 10 minutit taheneda ja serveeri läätsesalatiga. 


    Postitus sündis koostöös Globusegah lahendus salati valmistamiseks! Enam pole peeti vaja kee ega koorida – GLOBUS säästab aega ja muudab kokkamise mõnusamaks! Täiusliku kõva

    Pdusega, krõmpsuvad  maitad. delikku on vja peeti sellevõrra rohkem.