kolmapäev, 17. juuli 2019

Krõbedad porgandipirukad



Ilusal juulikuu päeval (ja õhtul) on ilmselt parim soovitus: “Mine metsa!”:) Lisaks linnulaulu ja värske õhtu nautimisele saab korjata just valmis saanud metsmustikaid, millest saab igasuguseid erinevaid küpsetisi, magustoitusid, hoidiseid, smuutisid jm teha - siin on olemas mu blogis olevad retseptid, sh üks väga maitsev salat halloumiga ;-) Kuigi kultuurmustikadki on väga head (ja praktiliselt sama toitainerikkad), siis ise metsast korjatud mustikmarjad on ikkagi parimad! Ülehomses Nädalalõpuleht LP-s räägin lähemalt mustikate kasulikkusest ja jagan ka ühte täitsa uut koogiretsepti - mustikatega šokolaadi-juustukook krõbedal martsipanist ja metspähklitest põhjal.

Igal juhul metsa niisama jalutama või korilusega tegelema minnes tasub alati midagi näksimiseks kaasa võtta. Kui me väiksena suvel maal vanaema juures olime, praadis ta meile alati leiba kaasa, kui kodumetsast kaugemale marjule läksime. Nüüd aga meeldib mulle metsa või rabamatkale pirukaid, teatud kooke (selliseid, mida mugavalt käe vahelt süüa saab) või küpsiseid kaasa valmistada. Üks suurepärane variant on küpsetada pirukaid, näiteks porgandi või lõhega. Olen porgandipirukaid alati armastanud, olgu tainas pehme (nt pärmitainas) või krõbe nagu praegune nn kiirlehttainas. Ma ei tee neid kunagi vaid piknikule või matkale kaasa võtmiseks, vaid ka niisama söömiseks, nt hommikul kohvi kõrvale sobivad need ülihästi.

Retseptis oleva krõbeda taina eeliseks on, et see ei muutu liiga kuivaks, vaid on mahlane veel mitu päeva. Hoida tuleks pirukaid õhukindlalt suletud karbis toatemperatuuril. Mulle tohutult meeldib ka pärmitainaga porgandipirukas, aga siis on see “probleem”, et need tuleb loetud tundide jooksul pärast küpsetamist ära süüa, sest tainas ei ole pärast enam piisavalt mahlane, vaid muutub kuivaks ja tuimaks ning pole enam eriti maitsev. Kui on aga vaja pirukad kuskile kaasa võtta, nt laulupeole, siis on ikkagi hea, kui küpsetis on maitsev veel ka siis, kui seda sööma hakkad :)

Kasutada võib ka 1 paki (400 g) külmutatud võiga pärmilehttainast, kuid kui on aega, tee tainas ise. Täidist võib ka üle jääda - sõltub sellest, kui õhukeseks sa taina rullid ja kui palju täidist pirukasse paned. Mida aga teha ülejäänud täidisega, ei oskagi öelda (ühtegi superhead soovitust anda), sest mina söön juhul, kui pirukatäidist üle jääb, selle lihtsalt ära :)

Kui kasutad külmutatud tainast, siis selle võid ka üheks tükiks jätta, suuremaks rullida, poolele tainale täidise asetada ja siis teise poole peale keerata. Mina teen niimoodi mitte ainult porgandipirukat, vaid ka nt lõhepirukat (täidiseks veel ka riis, keedetud muna, till jm). 

Tainas:
300 g nisujahu
0,5 tl kuivatatud ürte
näpuotsatäis cayenne’i pipart
1 tl soola
200 g hästi külma võid
+
nisujahu taina rullimiseks
1 muna pirukate määrimiseks

Et või oleks piisavalt külm, aseta see enne riivimist 10ks minutiks sügavkülma; vee sisse võid panna jääkuubiku. 

Sõelu jahu, lisa maitseained ja sega õrnalt läbi. Riivi või, asetades seda aeg-ajalt jahu sisse, et see ei kleepuks. Haki ja sega nuga kasutades või jahuga läbi ja lisa 1,2 dl jääkülma vett. Sega ja mätsi tainapalliks, vajuta lapikuks, keera toidukilesse ja aseta tunniks külmkappi. 

Täidis:
300-400 g porgandeid
3 keskmist või väiksemat muna
3 sl paksu majoneesi
soola, suhkrut, pipart, muskaatpähklit

Keeda porgandid soolaga maitsestatud vees pehmeks ja nõruta. Keeda mune 10 minutit, aseta külma vette ja lase jahtuda. Vajuta porgandid ja kooritud munad kahvliga pudruks või riivi jämedalt, sega läbi majoneesiga ning maitsesta. Aseta täids külmkappi, sest taina sisse pannes peab see täiesti külm olema. 

Rulli jahusel pinnal tainas u 3 mm paksuseks ristkülikuks. Lõika see ühesuurusteks ristkülikuteks, mille ääred on u 10 cm. Jaota täidis tainaruutude vahel ära asetades see iga tainatüki ühele poolele jättes ääred 0,5-1 cm kauguselt vabaks. Tõsta teine pool tainast üle täidise, vajuta ääred kokku ja pressi need kahvliga üle. Aseta pirukad küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja hoia neid enne küpsetamist 20 minutit külmkapis. 

Klopi muna kergelt natukese vee või piimaga lahti ja määri sellega pirukad nii pealt kui ka äärtest. Küpseta ahjus 200 kraadi juures 35-40 minutit kuni pirukad on pealt kuldpuunid ja krõbedad. Naudi neid ahjusoojalt või jahtunult - kuidas endale rohkem meeldib :)

kolmapäev, 10. juuli 2019

Panna cotta marjade ja beseega


Ma ei tea, kuidas enamikel inimestel, aga minul on küll just suveperioodil toidujääke tunduvalt rohkem kui muidu. Õigemini - otseselt jääke ei teki (st toitu ära visata proovin nii vähe kui võimalik ehk praktiliselt üldse mitte), aga lihtsalt toidukraami, mida peab ära kasutama, et see halvaks ei läheks, on pidevalt kodus. Kui piisavalt palju suvel ringi sõita, tuleb ikka pidevalt nö jääkidest kokata, et toit raisku ei läheks. Niimoodi sündis ka praegune panna cotta, sest kui sul on külmkapis kolm pakki peagi aeguvat koort, siis see geniaalne itaallaste dessert on parim viis nende ära kasutamiseks :)

Vanillimekiga kooremagustoit marineeritud marjade ja krõbeda beseega on justkui Inglise klassik Eton Mess, kuid veelgi parem, sest kreem on siidjas ja pehme :) Suvine lemmikmagustoit on mul juba aastaid olnud Eton Mess, kuigi ma ise teen seda klassikalise vahukoore, maasikate ja poes müüdavate beseeküpsise segu asemel alati pisut teistmoodi - kohupiima ja marineeritud maasikatega, kama ja metspähklibeseega, maasikakreemi ja pistaatsiapähkli beseega ... variante on lõputult :) Nüüd aga valmistasin klassikalise panna cotta, mida täiendasin Eton Mess'i lisanditega, et see oleks veelgi parem. Beseeküpsised on seekord poest ostetud, aga ise tehtud on muidugi kõige paremad. Blogis on mul metspähklite, pistaatsiapähklitešokolaadi ja vanilliga beseeküpsiste retseptid olemas. Besee valmistamine on tõeliselt lihtne, aga kuna sõitsin mitmeks päevaks ära ja teadsin, et ei jõua niikuinii kolme munakollast ära kasutada, siis võtsin seekord poest ühe paki värvilisi väiketootja poolt tehtud marjabeseesid, mis olid üllatavalt head.

Želatiini asemel kasutan enamasti tarretisesuhkur Multit, mis on minu jaoks panna cotta valmistamisel kõige mugavam variant. Pärast selle suhkru enda jaoks avastamist ma enam reeglina želatiiniga kooremagustoidu puhul “mängida” ei viitsi, kui just mõne retsepti jaoks otsest vajadust ei ole. Nagu Eton Mess’ist, nii ka Itaalia päritolu panna cotta'st on mu blogis väga palju erinevaid variatsioone ja kindlasti tuleb juurdegi. Kui on aga soov teha koorelikööriga, mustikatega, maasikatega, rabarbriga, kohupiima ja mangoga, valge šokolaadi ja granadillikastmega, kohviga või Kreeka jogurtiga, siis oled õiges kohas, sest need retseptid on mul siin juba ilusti olemas ;-)


Panna cotta:
1 vanillikaun
6 dl (vahu)koort
1 dl täispiima
1,5 dl tarretisesuhkur Multi’t

Lõika vanillikaun pikuti pooleks ja tõmba terava noaga mõlemast poolest seemned välja. Aseta seemned, kaunad, koor ja piim koos tarretisesuhkruga paksupõhjalisse potti, kuumuta pidevalt segades keemiseni ja lase u 30 sekundit keeda. Eemalda kaun ja vala segu 4-6 magustoidukaussi või pokaali. Lase jahtuda ja aseta külmkappi kuni magustoit on täielikult tahenenud (kulub paar tundi).

Marineeritud marjad:
500 g maasikaid (osaliselt võid asendada vaarikate ja mustikatega)
1-2 sl meelepärast tsitrus- või marjalikööri 
1 sl heledat siirupit

Kaunistamiseks:
mündi- või melissilehti
peotäis beseeküpsiseid

Sega puhastatud marjad (suuremad maasikad lõika pooleks või neljaks) kausis alkoholi ja siirupiga ning kase u 10 minutit toatemperatuuril seista. Serveerimisel jaota marjad pokaalide vahel ning puista peale murendatud beseeküpsiseid ja mündi- või melissilehti.



Postitus sündis koostöös D-kokaraamatuga.

esmaspäev, 8. juuli 2019

Imemaitsev maasikatort


Maasikad hakkavad küll otsa saama, aga koogi jaoks jätkub neid ikka!:) Ohtra toorjuustu-kohupiimakreemi, erksa spinatibiskviidi ja kodumaiste maasikatega tort sobib igaks suviseks peoks. Seee on maius, mida söövad suurima heameelega ka lapsed (näiteks teismelised poisid, kes muidu suured magusasõbrad pole) ja mille puhul küsitakse teist tükki juurde. Mõnusalt mahlane, aga samas maheda kreemiga ja mitte liiga magus kook meeldib mulle endale ka väga, kuigi ma ei ole suur biskviitkookide fänn muidu ... Ilmselt on oma osa sellel, et kreemi sisse kohupiima lisasin ja et koogis on kokku u kilo maasikaid - minu jaoks ei ole vist asja, mida kohupiim ja maasikad heaks ei teeks :D

See kook ei vaja nii tugevat immutamist, kui nö tavaline biskviitkook, sest spinatist rohelise värvuse saav biskviit on hästi mahlane. Lisaks spinatile aitab kuivust vältida ka õli lisamine. Seega ei kasutanud ma üldsegi immutamiseks vedelikku, vaid tegin lihtsalt mõnusa toormoosi, mille koogile laotasin. Spinat annab biskviidile vaid ilusa erksa värvi, kuid mekki see ei muuda - kook maitseb ikka nagu oleks tavalise vanillise biskviidiga tehtud. Kui kinnisilmi süüa, siis ei teeks vahet :)

Lõikasin biskviidi horisontaalselt pooleks, aga tegelikult võiks selle ka kolmeks lõigata. Kuna küpsetis on niigi piisavalt mahlane, siis piisab selle poolitamisest. Lisaks on see ka nö kindlam variant, sest nt selle biskviidi puhul olen kuulnud, et on tekkinud probleeme lõikamisel, sest kõigil ei tule see piisavalt kohev. Kaheks lõikamisega saab igaüks hakkama ;-)

Samas kreemi on piisavalt, et seda järkuks ka juhul, kui biskviit kolmeks lõigata. Kreemi võib panna nii topeltkihina koogi peale (nagu mina seda teen) kui ka määrida äärtele - kuidas endale rohkem meeldib. Äärtele määrides on kook muidugi oluliselt ilusam, sest kuigi sisu on biskviidil erkroheline, siis ääred on ikka pruunikad (samuti pealispind), mis aga nii ilus ei ole. 

Gluteenivabaks variandiks asenda nisujahu riisijahuga ning lisa 1 tl küpsetuspulbrit. Ma muidu üritan ikka gluteenivabu jahusid omavahel segada, et biskviit paremini koos püsiks, aga see on täiesti ideaalne ka ainult riisijahuga tehes. Pildil muideks ongi riisijahuga variant, sest nisujahuga küpsetatud koogi olen külla kaasa võtnud. Kodus tarbimiseks (ja pildistamiseks) teen ikka gluteenivaba tordi, et seda üksi ära sööma ei peaks :)


Biskviit:
100 g värsket spinatit
3 sl laimi- või sidrunimahla
0,5 tl soola
120 g neutraalse maitsega õli
3 suurt toasooja muna
180 g suhkrut
1 kuhjaga sl vanillisuhkrut
240 g nisujahu
2 tl küpsetuspulbrit
0,5 tl soodat 

Aseta pestud ja korralikult kuivatatud spinatilehed tsitruse mahla, soola ja õliga kannmikserisse ning töötle ühtlaseks püreeks. Vahusta munad suhkrutega heledaks kohevaks vahuks. Edasi vahustades vala aeglaselt juurde spinatisegu. Sega sõelutud jahu küpsetuspulbri ja soodaga ning sega õrnalt spaatliga munavahu hulka.

Vala tainas 24 cm läbimõõduga ümmargusse lahtikäivasse vormi, mille põhi on kaetud küpsetuspaberiga, ääred võiga määritud ja jahuga üle puistatud. Küpseta ahjus 180 kraadi juures 40-45 minutit kuni sisse torgatud tikk tuleb puhtalt välja. Lase koogil u 10 minutit vormis taheneda, seejärel eemalda vormist ja jäta restile jahtuma. Jahtunud biskviit lõika keskelt horisontaalselt pooleks. 

Toorjuustu-kohupiimakreem:
400 g toasooja toorjuustu
200 g kohupiima
100 g tuhksuhkrut
1 tl vanilliekstrakti
2 dl (1 pakk) vahukoort

Sega visplit kasutades toorjuust kohupiima, suhkru ja vanilliga ühtlaseks. Vahusta vahukoor tugevaks vahuks ja sega spaatliga õrnalt ülejäänud kreemi hulka. Aseta kreem kuni tordile laotamiseni külmkappi tahenema. 

Immutuseks:
500 g maasikaid
1 sl suhkrut
2 sl sidruni- või laimimahla

Tee puhastatud maasikad pudrunuiaga katki ning sega läbi suhkru ja tsitrusemahlaga. 

Kaunistamiseks:
u 500 g maasikaid
mündi- või melissilehti või hakitud pistaatsiapähkleid

Aseta üks biskviidi pool serveerimisalusele ja laota 2/3 maasikasegust sellele ühtlaselt laiali. Sellele omakorda umbes pool toorjuustukreemist. Aseta peale teine biskviit, määri sellele ülejäänud toormoos ja teine pool kreemist. Soovi korral saad sellega ka ääred katta. Kaunista tükeldatud maasikate jm meelepärasega. Kooki võiks hoida enne serveerimist vähemalt 2 h külmkapis. Kook on väga hea ka järgmisel päeval ja ilmselt oleks ka ülejärgmisel, kui seda jätkuks :)

kolmapäev, 3. juuli 2019

Clafoutis maasikatega


Prantsuse köögist pärit ahjupannkook on täiesti eriline, sest kui muidu on selle riigi päritolu küpsetiste jaoks reeglina vaja spetsiifilisi teadmisi, ohtalt aega jne (nt makroonid, mille feuille, croissant'id jne jne), siis clafoutis valmib ülilihtsalt ja -kiirelt. Kõik komponendid on tavaliselt alati kodus olemas ja kui nt suvel jääb marju üle, on niisama magusaisu, sõbrad tulevad ootamatult külla vms, on kohe hea kiirelt valmistada. Üle 10 minuti aega ei kulu tavaliselt, ülejäänud töö teeb ära ahi :)

Nimi on koogil küll peen ja kuulub see Prantsuse köögi klassika hulka, mis isegi maailma vanimas kokakoolis õppeprogrammis on, aga tegelikult on sisuliselt tegemist ahjus küpsetatud pannkoogiga.  Maiust sobib teha igasuguste marjade ja puuviljadega, niiet seekord siis läksid käiku maasikad. Olen maasikate koogis kasutamise osas alati skeptiline olnud ja ei pea maasikaid tegelikult (erinevalt nt vaarikatest, sõstardest, mustikatest, põldmarjadest, tikritest ja pohladest) eriti heaks koogimaterjaliks, kuid clafoutis’ sees olid need küll väga mõnusad. Eks see maasikate lisamine oli tingitud asjaolust, et marjad vajasid kiirelt ära kasutamist ja polnud enam kaubandusliku välimusega, aga tulemus oli nii hea, et teeks teinekordki :)

Üks clafoutis mul blogis juba on, seekord otsustasin kasutada kokakoolist (Le Cordon Bleu) pärinevat retsepti. All on see kirjas algupärasel kujul (st nagu selle koolist saime ja seal valmistati),  küpsetamisel aga tegin ikkagi mõned väikesed muudatused: kasutasin 80 g suhkrut ja ühe suure kuhjaga sl vanillisuhkrut; 60 g mandlijahu ja 90 g riisijahu, et oleks gluteenivaba; koore asendasin täispiimaga ja lisasin pisut võid piimale, kui seda soojendasin.


Vaja läheb:
100 g suhkrut
150 g jahu
3 muna
150 ml sooja piima (ik lukewarm ehk teate küll, kui soe peab olema;-) )
50 ml koort
5 g küpsetuspulbrit
noaotsatäis soola
500 g maasikaid

Vispelda omavahel suhkur ja munad ning lisa koor ja soe piim. Sega sõelutud jahu ja küpsetuspulber omavahel ning lisa ülejäänud tainale. Sega vispliga ühtlaseks.

Vala tainas võiga määritud ja suhkruga üle puistatud koogivormi ning peale puista maasikad. Küpsetada ahjus 170 kraadi juures 40 minutit. Ahjust välja võetud koogile sõelu peale tuhksuhkrut.  Naudi niisama või koos vanillijäätisega.

reede, 28. juuni 2019

Brita kook rabarbri ja kohupiimaga


Hakkabki rabarbriaeg selleks korraks otsa saama. Viimaseid peenemaid punase koorega varsi ilmselt leiab, aga samas kui juba turuletid on kodumaistest maasikatest lookas, siis keda see rabarber ikka väga isutab?!? :) Minu jaoks on rabarberi võlu just see, et pärast pikka talve on lõpuks koduaiast midagi saada, mis samas oma hapu maitse tõttu on ideaalne igasugustesse magusatesse küpsetistesse. Keedan sellest igal rabarbrihooajal alati kas moosi või marmelaadi, vähemalt korra kisselli ja seekord ka maasikatega moosi (selle retsept on tänases LP-s). Lisaks võib teha rabarbrinapsu, sest ilusa roosa värvi ja mõnusa maitse tõttu on see suurepärane nii kingituseks kui ka niisama desserdi kõrvale kodus pakkumiseks.

Brita kook on minu arvates täiesti geniaaalne leiutis! Seda on hästi lihtne teha, samas jätab see tänu erinevatele kihtidele ja hõrgule maitsele mulje, nagu oleks tohutult vaeva nähtud. Kui on vaja suuremale seltskonnale küpsetada (minu jaoks on seltskond “suurem”, kui on vähemalt 7-8 inimest), siis Brita kook on üks neist, mida sageli teen, sest seda on kerge valmistada kahekordne kogus ehk küpsetada ühe asemel kaks plaaditäit.

Klassikaline Brita on seekord mandlijahu, kohupiimakreemi ja rabarbritäidisega ehk pisut kergem variant, kui ohtra vahukoorega kook. Võimalik teha ka gluteenivabana - erisused said ilusti retsepti juba kirja. Põhjas (nii nisujahuga kui ka alternatiivsel variandil) on lisaks tavalistele jahudele ka mandlijahu, mis teeb koogi eriti hõrguks ja annab kerge martispanimeki.

Kui rabarber on otsas, kasuta täidisena suviseid marju, nt maasikaid, musti sõstraid, põldmarju, mustikaid või vaarikaid. Sobivad ka kirsid, kui neilt kivid enne eemaldada.

Kreemi tegin seekord päris suure koguse. Kuna olen suur kohupiimafänn, siis mulle hullult meeldib, kui seda on koogi vahel hästi palju. Aga piisab ka, kui kahe paki kohupiima asemel kasutada vaid üks pakk - siis jätkub kreemist ilusti põhja katmiseks, aga see ei vaju üle ääre nagu suurema koguse puhul.

Ilusat nädalavahetust kõigile! :)



Biskviit: 
160 g võid
3 munakollast
80 g peensuhkrut
40 g maisijahu, 90 g riisijahu ja 3 tl küpsetuspulbrit või
130 g nisujahu ja 2 tl küpsetuspulbrit
40 g mandlijahu
1 dl piima

Beseekiht:
3 munavalget
100 g peen- või tuhksuhkrut
1 sl vanillisuhkrut
50 g mandlilaaste

Sulata või, lase jahtuda ning vahusta munakollaste ja suhkruga. Soojenda piim käeoojaks. Sega sõelutud jahu(d) küpsetuspulbri ja mandlijahuga. Lisa vaheldumisi munavahule sooja piima ja jahusegu, sega ühtlaseks tainaks ja laota küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile.

Vahusta munavalged tugevaks vahuks ja lisa edasi vahustades vähehaaval suhkrud. Laota vaht tainale ja puista sellele ühtlaselt mandlilaastud.

Küpseta kooki ahjus 200 kraadi juures 20 minutit kuni see on pealt kuldpruun. Võta ahjust ja lase täielikult jahtuda.

Kohupiimakreem:
400 g (2 pakki) maitsestamata kohupiima
300 g (1 toru) vanillimaitselist kohupiimapastat
0,6 dl piima
50 g peensuhkrut

Sega kõik neli koostisosa omavahel ühtlaseks kreemiks. Vajadusel lisa piima, kui kreem tundub liiga paks (sõltub kasutavast kohupiimast). Hoia kohupiimatäidist kuni koogile laotamiseni külmkapis.

Rabarbritäidis:
300 g rabarberit (3-4 vart)
80 g moosisuhkrut

Lõika koorimata rabarberi jämedamad varred pikuti pooleks ja seejärel haki väikesteks tükkideks. Aseta koos suhkru ja 4-5 sl veega potti ning kuumuta madalal kuumusel aeg-ajalt segades kuni rabarber on pehme ja nö lagunenud (kulub max 10 minutit). Vala potist kaussi ja lase täielikult jahtuda. Hoia rabarbritäidist kuni koogile laotamiseni külmkapis.

Serveerimine:
maasikaid
tuhksuhkrut
mündi- või melissilehti

Lõika kook keskelt pooleks ja aseta üks kiht serveerimisalusele. Laota sellele kohupiimakreem, seejärel rabarbitäidis. Tõsta õrnalt peale teine pool koogist (ära vajuta). Soovi korral kaunista maasikate ja mündilehtedega ning puista peale tuhksuhkrut. Soovitatav on, et kook saab vähemalt mõned tunnid enne serveerimist seista, veel parem üleöö.

esmaspäev, 17. juuni 2019

Klassikaline rabarberikeeks



Kuigi turul on juba olemas kodumaised maasikad ja kartul, saab siiski aiast veel ka söödavat rabarberit :) Kuigi rabarber ei ole enam nii mahlane kui esimene kevadine vili, siis hetkel ei ole see veel õnneks liigselt puitunud, niiet seda on ilusti võimalik koorimata kujul toitudesse lisada. Jämedamatelt vartelt tuleks muidugi koor eemaldada, aga mina jätan sellised üldse kasvama ja korjan vaid peeneid rabarbreid, mis lisaks mahlasusele on ka ilusa punase värvusega ja toidule seega roosat värvi lisavad.

Olen teinud sel hooajal taaskord rabarberist marmelaadi ja täna keetsin veel ka  potitäie moosi koos maasikatega, mille retsepti järgmisel reedel Nädalalõpuleht LP-st leiate. Sel nädalal on aga lehe toiduosas ilmumas ühed ülimalt lahedad retseptid Itaalia kokalt, kes vähemalt paariks aastaks Eestisse kolis. Lisaks vestlen temaga nii uuest restost kui ka siinsest restomaastikust - päris huvitav on vahelduseks mõne välismaallasest proffessionaali hinnangut kuulda ... :) Eelmises LP-s oli aga minu lugu ülimalt armsa ja andeka Kristel Aaslaiuga, kes jagab munapudru retsepti ning räägib sellest, mida ta süüa armastab, milliseid restosid hindab ja mis hõrgutised tema köögis valmivad.

See on üks vana hea retsept, mida seekord tegin gluteenivabana. Kui soovid nisujahuga keeksi küpsetada, siis võta seda 170 g. Küpsetuspulbrit võid aga vähendada - 3 tl asemel on paras kogus 2 tl. Mina armastan mahlases rabarberikeeksis üle kõige kardemoni, kuid selle võib asendada jahvatatud kaneeliga (0,5-1 tl) või ingveriga (0,5 tl).


Vaja läheb:
250-300 g rabarberit (puhastatud kaal)
130 g toasooja võid
130 g suhkrut
3 suurt toasooja muna
100 g maisijahu
60 g toortatrajahu
1 kuhjaga sl vanillisuhkrut
3 tl küpsetuspulbrit
näpuotsatäis soola
0,5 tl peenestatud kardemoni (soovi korral)
2 sl brändit vm kanget alkoholi või roosivett
30 g mandlilaaste
tuhksuhkrut 

Lõika rabarber õhukesteks viiludeks. Vahusta või suhkruga heledaks vahuks ja lisa edasi vahustades ükshaaval munad. Sega omavahel sõelutud jahud, vanillisuhkur, küpsetuspulber, sool ja soovi korral ka kardemon, lisa vahule ning sega ühtlaseks. Seejärel sega hulka alkohol, mandlilaastud ja rabarbriviilud.

Tõsta segu rõngasvormi, mis on määritud võiga ja jahuga üle puistatud (võid põhja puistata ka mandlilaaste) ning küpseta ahjus 180 kraadi juures 35-40 minutit kuni keeks on pealt kuldpruun ja sisse torgatud tikk jääb kuivaks.

Lase keeksil u 10 minutit taheneda, eemalda seejärel vormist ja jäta restile jahtuma. Jahtunud keeksile sõelu peale tuhksuhkrut ning serveeri soovi korral koos vanillijäätise või - kastmega. 


teisipäev, 11. juuni 2019

Rabarbri-maasikaruudud


Sel aastal õitsesid kirsi- ja õunapuud, kastanid ja sirelid peaaegu ühel ajal ning oli ikka eriliselt tore ringi jalutada koduümbruse õitemeres ja lillelõhnas. Praegugi veel aknaid ja rõduust lahti tehes imbub imeline aroom tuppa, sest mõned põõsad, mille nime ma isegi ei tea, kannavad veel õisi. Mulle meeldib, kui kodus vaasis on värsked õied, niiet peaaegu iga nädal ostan mõne suure ilusa kimbu, millega elutuba kaunistada. Nüüd aga ei ole mul juba ligi kuu aega lillepoodi asja olnud, sest kõike saab juba metsast ja (kodu)aiast korjata. Nartsissid, tulbid, piibelehed, sirelid on läbi, kuid nüüd on aeg valgete pojengide käes. Eelmisel nädalal olid laual veel punased pojengid, kuid kahjuks on need kõik praeguseks juba ära õitsenud, isegi aias polnud enam ühtegi õit võtta.

Turgudel on samuti elu käima läinud ja minagi sean oma sammud peaaegu iga päev sinna, sest värsked aedviljad, marjad ja ürdid on ülimalt head. Kahju ainult on vaadata neid suuri marjade plastikpakendeid ... Minu arvates võiks nende eest hakata raha küsima, sest siis oleks vast rohkematel inimestel soovi neid taaskasutada. Ma küll ei näe ühtegi põhjust, miks ma ei võiks seda plastikanumat, millega marjad turult koju tõin, pärast läbi loputamist jälle kasutusele võtta!?! Mulle hullult meeldiks, kui inimesed sellele mõtleksid ja üritaksid võimalikult vähe prügi meie niigi risustatud loodusesse juurde toota. Plastikust karp on ju nii kerge turule minnes kotti panna ja samas saab jälle ühe sammu, olgugi et väikese, keskkonnasõbralikkuse suunas teha. Minu arvates igati seda väikest “vaeva” väärt! :) Täpselt nagu ka järjekordsest kilekotist või ühekordsest plastiktopsist loobumine. Ei ole ju suur vaev riidest kotti või termotopsi autost või kodust poodi minnes kaasa võtta, samas saab aga enda panuse anda, et prügi tekiks vähem ... :)



See mahlane maasikate ja rabarbriga küpsetis on üllatavalt hea :) Ma küll arvasin, et jätan selle gluteenivaba koogi pigem elukaaslasele, aga pean tunnistama, et ikkagi panustasin päris kõvasti maiuse söömisesse ... Kook sai üllatavalt kiiresti otsa ja mingeid lisandeid me ei kasutanudki - niisama oli ka väga hea! Sõin maasika-rabarbriruutusid nii külmalt kui ka kuumalt ning pean tunnistama, et kuigi soojana pudisesid need rohkem (ikkagi pole ju tainas olulist nisuvalku, mis tainast siduda aitaks), siis vist isegi meeldis mulle nii veelgi rohkem kui jahtunult. Aga proovi ise ja anna palun teada, kuidas on maius parem - jahtunult või ahjusoojana:)

Täidis: 
200 g rabarbrit
2 sl suhkrut
100 g maasikaid (võivad olla ka külmutatud)
1-2 sl Cointreau’d vm tsitruslikööri (soovi korral)

Tükelda rabarber ning aseta koos 1 sl vee ja suhkruga kastrulisse. Kuumuta keskmisel kuumusel aeg-ajalt segades kuni see on pehme ja lagunenud (kulub max 10 minutit). Lisa tükeldatud maasikad ja soovi korral ka alkohol ning kuumuta veel u 5 minutit. Jäta jahtuma.

Tainas:
80 g maisijahu
100 g toortatrajahu
40 g kaerajahu
0,5 tl küpsetuspulbrit
80 g kaerahelbeid 
20 g mandlilaaste
180 g pruuni suhkrut
1 tl jahvatatud kaneeli
220 g külma võid

Sega sõelutud jahud küpsetuspulbri, kaerahelveste, madlilaastude, suhkru ja kaneeliga. Lisa tükeldatud või ja töötle sõrmedega või haki noaga kõik ühtlaseks purutainaks. 

Laota u 2/3 purutainast 22X22 cm neljakandilisse küpsetuspaberiga kaetud vormi, sellele omakorda rabarbri-maasikasegu ning siis puista peale ülejäänud purutainas. Küpseta ahjus 170 kraadi juures u 50 minutit kuni pealispind on kergelt pruunistunud ja kook on tahenenud (sisu on kergelt mullitav). Soovitav on lasta enne lahtilõikamist täielikult jahtuda, kui võib nautida ka soojana.

Hoia õhukindlas anumas toatemperatuuril. Serveerimisel puista peale tuhksuhkrut ja paku soovi korral kõrvale vanillikastet või - jäätist või magusat vahustatud vahukoort.


Retsept ilmus ka D-kokaraamatus.

laupäev, 8. juuni 2019

Lihtsad (aga väga head!) rabarbri-kohupiimaruudud


Rabarberikoogid on ikka hullult head! See ideaalne magusa ja hapu tasakaal, mida rabarber aitab igas maiuses saavutada, on lihtsalt vastupandamatu! Eriti hea on see hapu köögivili minu arvates koos maheda kohupiimaga. Sel nädalal (ehk juba eile!) ongi mul lehes Brita kook, mis seekord tuli tänu hapule rabarbrile, kohupiimakreemile ja mandlijahust saadavale martsipanimekile kohe nii hea, et ma lihtsalt ei suutnud pidurdada selle söömist ... :) Kuna olen küpsetanud sel nädalal juba mitu kooki, siis plaanisin Brita tordist enamiku laiali jagada, aga tegelikult õnnestus vaid väike tükike ühele toredale trennikaaslasele viia ja kogu ülejäänud küpsetis sai kahe päevaga meil kodus otsa ... :) Ütleks, et "uskumatu!”, kui see pisut imelikult ei kõlaks, sest kahjuks kookidel on siin majas eluiga tegelikult ka muidu väga lühikene, kuigi inimesi elab siin vaid kaks ... Kaks kassi on ka, aga neile pole kooki veel pakkunud. Kehakaalu huvides muidugi tasuks kiisud samuti magusat sööma õpetada, aga karta on, et nad eriti vedu ei võta :)

Rabarbri kõrghetk on just praegu, niiet ära maga maha, vaid kasuta see võimalikult hästi ära! Üritan ise ka kõik koduaiast ja maalt vanaema juurest toodud varred ilusti ära tarbida. Kolmapäeval keetsin just potitäie rabarberimarmelaadi, eile õhtul tegin kisselli ja täna hakkan järjekordset kooki küpsetama :) Et suurem osa varsi enam ilusad punased pole, vaid pigem juba jämedamad ja rohelised, siis olen lisanud viimasel nädalal ka maasikaid rabarbri hulka, et värvus ilusam oleks. Värsked välismaised maasikad on hetkel turul nii hea hinnaga, et neid on mõttekam osta, kui sügavkülma omi;-)

Hea uudis kõigile magusasõpradele nagu mina on aga see, et vähemalt üks toitumisega tegelev teadlane leiab, et kaalu langetamiseks tasub iga söögikorda magustoiduga alustada :) Põhjus on lihtne - kui inimene alustab toidukorda magusaga, jõuab rohkem serotoniini ajju, tal on hea tuju ja ta ei söö liiga palju! Õnnehormoon serotoniin pärsib söögiisu, tekitab hea tuju, aitab vastu seista stressist põhjustatud ülesöömisele ja aitab inimesel end energilisemana tunda. 88-aastasel teadlasel Selma Teesalul ilmus äsja järjekordne toitumisalane raamat, mida ma pole veel jõudnud endale poest soetada ega isegi sirvida mitte, kuid esimesel raamatupoe külastusel saab see viga parandatud. Kui inimene on nii kõrges eas sellises vormis, et kirjutada raamatuid, nõustada inimesi apteegis, pidada loenguid jne, siis ilmselt tasub tema nõu kuulda võtta;-) Tegemist on kahekordse Eesti meistriga mäesuusatamises, kes on enda sõnul kogu elu mõõdukalt sporti teinud, võimleb hommikuti, ei liialda söögiga ja jälgib hea tuju dieeti, sest inimesed kipuvad paha tujuga liiga palju sööma. See hea tuju dieet tundub olevat lõpuks ometi üks selline dieet, mida vist isegi mina võiksin pidada ;-) :D


See konkreetne retsept ilmus mul esmakordselt mõned nädalad tagasi LP-s, aga on mu köögis juba ammu kasutusel olnud. Kui Sul kaneelisuhkrut kodus ei ole, siis sega 0,5-1 sl peensuhkrut sama koguse jahvatatud kaneeliga ja raputa koogile. Mina teen seda kooki alati gluteenivabana, kuid nisujahuga õnnestub see vähemalt sama hästi ;-)

Põhi:
80 g maisijahu ja 70 g kaerajahu või 160 g nisujahu
0,5 tl soola 
2 sl suhkrut
1 sl vanillisuhkrut
100 g külma võid
1 suur külm muna

Aseta kuivained köögikombaini, sega kiirelt läbi, lisa tükeldatud või ning töötle purutainaks. Võid  valmistada taina ka noaga hakkides. Lisa muna ning sega või töötle köögikombainis kiirelt ühtlaseks tainaks. Kui hakid tainast noaga, siis võid muna enne tainale lisamist kergelt lahti kloppida. Vormi tainas palliks, vajuta lapikuks, keera toidukilesse ja aseta vähemalt pooleks tunniks külmkappi. 

Täidis:
u 300 g rabarbrit (puhastatud kaal)
200 g (1 pakk) toasooja toorjuustu
300 g (1 toru) vanillimaitselist kohupiimapastat
5 sl suhkrut
1 sl vanillisuhkrut
3 suurt toasooja muna
1-2 sl kaneelisuhkrut
paar peotäit mandlilaaste (soovi korral)

Lõika rabarberi jämedamad varred pikuti pooleks ja seejärel viiludeks. Sega toorjuust kohupiima, suhkrute ja munadega visplit kasutades ühtlaseks, lisa rabarber ja sega läbi.

Suru tainas u 20X20 cm läbimõõduga võiga määritud ja jahuga üle puistatud või küpsetuspaberiga kaetud neljakandilise vormi põhja, laota peale kohupiimasegu ning puista sellele kaneelisuhkur ja mandlilaastud.

Küpseta kooki ahjus 170 kraadi juures u 45 minutit kuni täidis on tahenenud. Lase koogil jahtuda ja lõika ruutudeks. Hoia kooki külmkapis õhukindlas anumas. 

teisipäev, 4. juuni 2019

Spargli ja varajase kartuliga kanasalat


Spargel on minu jaoks kevadeti suisa kohustuslik :) Söön seda küll aastaringselt, kuid ajal,  mil see on värske, krõmps ja eriliselt hõrk, oleks lihtsalt patt seda mitte nautida ... Tasub näha vaeva, et leida turult või tuttvate seast üles kodumaise spargli kasvatajad, sest see on lihtsalt parim!, kuid loomulikult ei tasu meel heita, kui otsingud vilja ei kanna, sest Eesti spargel ongi üks suurimaid defitsiite üldse. Tänapäeval ehk toidu ülekülluse ajastul on seda raske muidugi ette kujutada, et on mõni asi, mida pead tikutulega taga otsima, kuid nii see sinse spargliga kahjuks on. Kuna pool maikuust olin reisil, siis pidin ise seekord vaid välismaise spargliga piirduma, kuid pole hullu - järgmisel kevadel läheb kindlasti jälle paremini selles osas ;-) :)

Salatis on lisaks aedviljadele krõbeda nahaga mahlane kana. Just möödunud laupäevaks kirjutasin lehte artikli kanalihast. Olin ise samuti üllatunud, kui professorite poolt kirjutatud raamatust linnuliha osa lahti lüües nägin, et kanaliha kiidetakse ja soovitatakse, kuna see on kõrge bioväärtusega, inimorganismile sobiv, kergesti seeduv, lihtsalt töödeldav ja võrdlemisi soodne. Kana on (minu jaoks uskumatult) vitamiini- ja mineraalainerikas ning loomulikult antibiootikumide ja hormoonide vaba. See on naljakas, et väga paljud inimesed arvavad, justkui oleks kanaliha viimati nimetatud aineid täis, kuigi tegelikult on hormoonide kasutamine juba aastakümneid keelatud ja antibiootikumegi tohib anda vaid siis, kui linnud on haiged ja kooskõlas rangete reeglitega. Samas nt kodumaine kanalihatootja Tallegg pole kanu antibiootikumidega juba üle aasta ravinud. Artiklis räägin kõigist neist asjadest lähemalt. Lihtsalt tahaks veel kord südamele panna, et usaldage ikkagi teaduspõhiseid allikaid, mitte igasuguseid udujutte (lame maa, reptiilid jm muinasjutud) rääkivaid väljaandeid. Kahjuks on selliste veebilehtede toitumisalased nõuanded täpselt sama “usaldusväärsed” kui nende ülejäänud sisu!

Kuid salat, mille retsept ilmus mõni nädal tagasi Nädalalõpuleht LP-s, on tänu pehmele kana kintsufileele, krõmpsule sparglile ja umami-mekki lisavale parmesanijuustule mitte ainult maitsev, vaid ka toekas ja toitev salat. Värskust võib juurde anda aiast korjatud umbrohtu (noori naadi- või võilillehti), samuti karulauku salatile lisades. Sidrunit saad kasutada nii kana maistestamiseks kui ka salatikastme valmistamiseks. 

Poes on juba mõnda aega saada välismaiseid varajasi kartuleid ja need võiks pigem koorimata jätta, et keha saaks võimalikult palju kasulikke toitaineid omastada. Kodumaine spargel on paraku selleks aastaks juba otsas, niiet olid õnnega koos, kui sul seda turult või (kodu)aiast saada õnnestus. Mida värskem ja krõmpsuvam on spargel, seda parem see on! Salatile sobib lisandiks ka keedetud või pošeeritud muna.


Salat:
4 kondi ja nahaga kanakintsu
soola, pipart ja soovi korral ka tšillihelbeid
4 sidruniviilu
oliiviõli
600-800 g väikseid varajasi kartuleid
1 punt (puhastamata kaal u 500 g) sparglit
100 g parmesanilaaste
peotäis värsket murulauku või rohelist sibulat ja peotäis tilli

Kaste:
3 sl extra virgin oliiviõli
2 sl sidrunimahla
1 tl vedelat mett
1 tl mahedamaitselist sinepit
soola, pipart

Maitsesta kanatükid soola, pipra ja tšillihelvestega, aseta ahjuvormi nahk üleval pool ja torka igale naha alla sidruniviil. Nirista peale oliiviõli. Küpseta kana ahjus 200 kraadi juures 45-60 minutit kuni nahk on krõbe ja liha läbi küpsenud. Lase jahtuda.

Puhasta kartulid, soovi korral ka koori ning lõika tükkideks. Auruta või keeda soolaga maitsestatud vees pehmeks. Murra sparglitel otsad ära ja lõika varred 2-3 cm tükkideks. Auruta või keeda  (2-3 minutit) soolaga maitsestatud vees. Nõruta ja lase pisut jahtuda. Kui eelistad keedetud kartulitele krõbedaid, siis võid kartuleid ka pannil kergelt pruunistada.

Rebi kahe kahvli abil kanaliha kontidelt ning aseta koos tükeldatud naha ja soovi korral koos küpsetusvedelikuga suurde kaussi. Lisa (praetud) kartul, spargel, parmesan ja hakitud maitseroheline ning sega läbi. 

Sega väikses kausis visplit kasutades salati koostisained ühtlaseks kastmeks ning vala salatile. Sega läbi ja naudi kohe, ülejäänud salatit hoia suletud anumaga külmkapis.

kolmapäev, 29. mai 2019

Tursaga tomatihautis kalapäevaks


Kaladest võib rääkida üldiselt, sest nagu on kirjas professorite poolt kirjutatud normaalse söömise kursuse käsiraamatus, ei ole kalade eraldi käsitlemisesks vajadust, vaid korraliku kalaliha söömine toetab tervist igal juhul sõltumata sellest, millist liiki kala söödi! Kuigi hetkel on kala pigem kallis ja hinnatud tooraine, siis varasemal ajal olid lood pigem vastupidi. Kuna kristlike paastude ajal asendati liha kalaga, siis seostus kala söömine eelkõige enda allasurumise ja patukahetsusega. Veekogud olid varasemalt kergesti kättesaadavaid mereande täis, mistõttu austreid ja lõhet peeti vaeste toiduks. Olen isegi seda lugenud, et keskajal keeldusid õpipoisid üle kolme korra nädalas austreid söömast :)

Kalas on rohkelt vett, aga samas ka külluslikult meile kasulikke toitaineid. Toore kala veesisaldus on suisa 50-85% - mida lahjem kala, seda rohkem on selles vett. Tursas on rasva alla 1%, kuid vett üle 80%; rasvases angerjas (33% rasva) samas aga on veesisaldus “vaid” 50%. Lisaks liigile sõltub kala rasvasus ka tema toitumusest, vanusest, suurusest jms. Mida suurema kalaga on tegu (ühe liigi piires), seda rasvasem ta on.

Liikide järgi aga lahjade kalade lihas nagu tursk, luts, koha, haug jt on rasva alla 2%. Keskmiselt ehk alla 5% on rasva kogres, karpkalas, latikas, tindis jt. Rasvastes kalades on aga lipiide üle 5% ja nende hulka kuuluvad kilu, siig, rääbis. Eriti rasvased on aga üle 15%ilise rasvasisaldusega kalad nagu lõhe ja angerjas. Kalarasvas, eriti merekalade omas, on ohtralt polüküllastumata rasvhappeid, sh oomega-3 rasvhappeid.

Kalad kuuluvad loomariiki ja nende valkude aminohappeline koostis on inimesele väga soodne ja kalavalgud seeduvad hästi. Valke on sõltuvalt liigist kalades 14-22% ja kalavalgud inimesele suhteliselt kergesti seeduvad.

Ohtralt on kalas E-, B5- ja H-vitamiini; omajagu ka D-, B3-, B6- ja B12-vitamiini. Lisaks on kala suurepärane seleeni-, fosfori-, joodi- ja kaaliumiallikas, samuti leidub selles kaltsiumi, magneesiumi ja tsinki. Meres elavad sardiinid ja makrellid on hea Q-vitamiini sisaldusega.

Valimine ja valmistamine

Kala söömisel on eriti oluline, et see oleks värske. Kui kala lõpused on hallid, silmad sisse vajunud, liha ei ole elastne (sõrmega vajutades jääb muljumisjälg pikemalt püsima) ja soomuskiht tuhm, siis on tegemist juba riknenud kalaga. Mitte enam värskele kalale on iseloomulik tugev kalalõhn. Värske kala soomused aga läigivad metalselt, silmad on selged ning liha on tihke ja vetruv.

Kuna reostunud veekogudest püütud kalad võivad olla saastunud, siis tasub osta vaid sellist kala, mille päriolu on teada ning vastavus terviseõuetele tõestatud. Eriti ettevaatlik tasub aga olla mageveekalaga, sest see võib sisaldada laiussi eluvõimelisi vastseid. Kui aga kala kuumuta vähemalt 70 kraadini või hoida ööpäeva sügavkülmas, peaksid vastsed hävima. Värske kala tuleks toiduks tarvitada kohe pärast ostmist, kuigi enamasti võib see üleöö külmas seista.

Kalatoidud on samuti parimad just värsketena, sest varem valmis tehtud road kaotavad kiirelt nii maitset kui ka aroomi. Seetõttu tasub suurema kala puhul, mida korraga ära ei sööda, osa lihast sügavkülmutada vm viisil töödelda, nt suitsutada. Sügavkülmutatud kala sulata aeglaselt seda külmkapis hoides.



Kui soovid vähem vürtsikat pajarooga, eemalda tšillil seemned. 

1 suurem sibul
4 küüslauguküünt
u 2 sl õli praadimiseks
1 värske või kuivatatud tšillipipar
2 sl tomatipastat
2 tomatit
2 purki (800 g) konservtomateid
1 sl aedvilja- vm meelepärast puljongipulbrit
1 tl suhkrut
1 nahata tursafilee (u 700 g)
peotäis tüümianilehti
soola, pipart
peotäis kapparid ja sidrunimahla (soovi korral)

Haki sibul ja küüslauk peenelt. Prae suurel pannil madalal kuumusel õli sees sibulat 7-8 minutit kuni see on klaasjas, lisa küüslauk ja prae veel 2-3 minutit. Lisa hakitud tšilli ja tomatipasta ning prae segades veel paar minutit. Lisa tükeldatud tomatid ja prae veel umbes minut. Vala sisse tomatid,  loputa 1-2 dl veega purgid puhtaks ja lisa ka vesi pannile. Lisa puljongipulber ja suhkur ning lase madalal kuumusel õrnalt podisedes 20-30 minutit keeda, kuni kaste pakseneb.

Tükelda tursk 1,5-2 cm tükkideks, lisa pannile ja lase veel 10-15 minutit podiseda, kuni kala on läbi küpsenud. Puista peale tüümianilehed ning vajadusel maitsesta veel vajadusel soola, suhkru ja pipraga. 

Serveeri keedetud kinoa, tatra, (punase) riisi, kartulite või makaronidega. Soovi korral puista  toidule kappareid ja pigista peale sidrunimahla.


Retsept ilmus paar kuud tagasi Laupäevaleht LP-s.