reede, 21. november 2014

Kuldkollane safranimekiga apelsini-mandlikook

Kuigi esmapilgul võib tunduda, et Indiasse mineku asemel aasta kõige pimedama ja sombusema kuu Eestis veetmine on suht suur pettumus, siis nii see siiski ei ole. Ma küll endiselt arvan, et novembris on mõttekas sõita siit nii kaugele kui võimalik, kuid ootamatult sülle langenud vabadel nädalatel on samuti omad plussid:) Kasvõi näiteks see, et üle väga pika aja on aega blogida ja panna vahelduse mõttes üles täitsa uus retsept, mitte mõni, mis mul juba mõnes väljaandes ilmunud on ... Või siis see, et on aega mõnest selle aasta reisist kirjutada. Peruust kirjutasin põgusalt siin ja põhjalik toidulugu on hetkel veel müügil olevas ajakirja Köök numbris, aga oma teistest reisidest pole jõudnud suurt midagi kirja panna, kuigi talvisest Piemontest ja Lombardiast on üks poolik blogipostitus koos fotodega ammu ootel. Aga ükskõik kui palju maailmas ringi käia, lõpuks jõuan ikka selleni, et kui olen oma kolmes lemmikriigis ehk Prantsusmaal, Itaalias ja Hispaanias aasta jooksul olnud (nagu tänavu), siis on aasta juba korda läinud :D Ja teengi siis hoopis kodus kooki safranist, mille mulle Indias elav sõber tõi - tükike Indiat ikkagi justkui siinsamas:) Kõigepealt aga tahaksin soovitada mõnda väga head ja armsat kokaraamatut.

Äsja tuli müügile Angeelika Kangi uus raamat "Ahjusoe", kus on tema aastate jooksul välja töötatud retseptide paremik. Angeelika on eelkõige tuntud kui paljude kokaraamatute autor ja varasemalt ka ajalehtede (Eesti Ekspress) ja ajakirjade (nt Stiil) köögitoimetaja, kuid nüüdseks on ta juba ka kahe eduka kohviku perenaine. (Söögikoha käima saamine, eriti veel, kui pole varem selles valdkonnas tegev olnud, käib ülejõu paljudele, niiet sügav respekt!!!) Uues raamatus on olemas ka paljude armastatud küpsetiste tegemisõpetused, mille järgi sõidetakse Angeelika kohvikutesse Cafe More ja Katarinenthal teisest linna otsast kohale, nagu makroonid, maailma parimad kardemonisaiad ja minu lemmik mustsõstra-šokolaadikook, mis on täiuslik. Jube head šokolaaditrühvlikooki, millega ma lisaks taevalikule mustsõstrakoogile samuti Katarinenthalis maiustamas käin, seekord ei ole, aga ongi tore, et midagi jääb ka teiseks korraks, sest Angeelika ammendamatust varasalvest saaks veel vabalt vähemalt Ahjusoe 2 teha, kui mitte rohkem ... Plaanisin raamatu kindlasti soetada, kuid sain selle hoopis kingituseks, mis muidugi mind eriti rõõmustab:) Soovitan soojalt!

Raamatupoes jäi mulle hiljuti aga silma Gwyneth Paltrow "Oma isa tütar", mis oli alla hinnatud u 7 euro peale, algne hind oli üle 20 euro. See on üks hästi ilusate ja ahvatlevate toidupiltidega nunnu raamat, kus on päris palju toredaid retsepte sees, mida kindlasti tahaks katsetada. Toidublogija Marju näiteks kirjutab sellest raamatust nii. Olen Gwynethi teost juba päris palju sirvinud, sest fotod selles on tõesti ilusad ja inspireerivad ning stilistika igati äge. Soovitan! Seitsme euro eest on siin raamatut küll ja veel ... :) Ja kolmas hästi hea raamat, mis mul endal samuti juba kodus olemas, on ”Šokolaadi meistriklass" - avastasin, et ka see on hetkel soodsama hinnaga saadaval. Minu arvates igale šokohoolikule kohustuslik kirjandus ;-)


Seda apelsinimekiga mandlikooki olen tegelikult juba suvest saadik, kui Viljar mulle safraniniidikeste purgi tõi, teha tahtnud, aga lihtsalt pole aega olnud ... See on üks mõnus keeks selle kõige paremas tähenduses, eriti hea ahjusoojalt samal päeval. Kuigi ma ise suur keeksisõber ei ole (isegi kui need on mahlased), siis seda sõin ikka päris mitu tükki ära :)

Vaja läheb:
2,5 dl värskelt pressitud apelsinimahla
poole apelsini peenelt riivitud koor
0,25 tl safraniniite
3 muna
150 g tuhksuhkrut
120 g riisijahu
120 g maisijahu
2 tl küpsetuspulbrit
0,25 tl soola
370 g mandlijahu
150 g sulatatud võid

Aseta apelsinimahl ja -koor ning safran potti, lase keema tõusta, vähenda kuumust ja lase 1 minut keeda. Jäta jahtuma. 

Vahusta munad suhkruga heledaks kreemiks. Sega sõelutud jahud küpsetuspulbri ja soolaga ning lisa koos kõigi ülejäänud komponentidega munavahule. Sega läbi ja tõsta tainas 24 cm läbimõõduga lahtikäivasse vormi, mille põhjas on küpsetuspaber, ääred aga määritud võiga ja puistatud üle riisi- v maisijahuga. 

Küpseta ahjus 180 kraadi juures u 45 minutit kuni koogi keskele sissetorgatud tikk tuleb puhtalt välja. Lase küpsetisel u 15 minutit vormis taheneda ja tõsta seejärel vormist välja restile jahtuma. Serveerimisel sõelu koogile tuhksuhkrut.

esmaspäev, 17. november 2014

Mahetoit ja ahvatlev astelpaju-kohupiima kook


Eesti on hea toidu maa! Suvel on muidugi lood eriti head, sest lisaks koduaiale saab head värsket kraami ka üha enamate sõprade, tuttavate ja sugulaste käest, samuti sai peaaegu igal hommikul turul käidud. Viimasel ajal avastan üha enam, et mu toit tuleb mõne tuttava taluniku, väiketootja või niisama asjaarmastaja käest, kes kasvatab nt kanu, lambaid või kitsi, juurikaid, marju, ürte jms. 

Üks selline koht on Kopra Karjamõis, kes peamiselt varustab oma (mahe)kaubaga restorane. Sattusin sinna tallu esmakordselt paar kuud tagasi (selle eest muidugi tänud asjaosalistele!) ja seal on tehtud (telefoniga) ka kõik selle postituse pildid, va kohupiimakoogi foto, mille autor on Lauri Laan. Esimese pildi aga lisasin ainult sellepärast, et kinnitada Maie ja Valduri sõnu, et Lõuna-Eesti on maailma kõige ilusam riik :D

Kirjutasin viimases LP-s artikli mahetoidust (lugu allpool olemas) eelkõige just seetõttu, et tegelikult saab väga palju kaupa nüüd juba kätte nö tavapoodidest. Selles Põllumajandusministeeriumi poolt koostatud materjalis Eesti mahepõllumajanduse kohta on kirjas, et lisaks u 40 väikesele poele saab mahetoitu üha enam ka supermarketitest, nt Tallinna ja Tartu Kaubamajast, Stockmannist, Selverist, Prismast, ETK (sh Maksimarket) ja Maxima keti poodidest. Ketipoodide suurim kodumaise mahekauba valik olevat aga Rimi poodide Talu Toidab müügialadel. Praeguseks on need alad juba Ülemiste, Haabersti, Mustakivi, Sõpruse, Põhja, Kaubahalli, Norde, Postimaja ja Telliskivi Rimis. 

Eriliselt tore on aga see, et üha enam saab ka mahedast toorainest valmistatud tooteid, nt üks hiljutine hea üllatus on Sirloin - Eesti esimene maheda vinnutatud veiseliha tootja, kelle snäkid on kordades paremad välismaistest analoogidest. Ja teine suurepärane avastus on ampstükk - väga mõnus naturaalselt magus suutäis! Btw, töödeldud mahetoidus peab vähemalt 95% koostisosi olema pärit mahepõllumajandusest ja kasutada võib vaid teatud piiratud hulka nö tavalisi koostisoasi ja lisaaineid, mis on ühes EL määruses kirjas. 

Paar kuud tagasi käisin õhtust söömas Ööbiku Gastronoomiatalus, mis oli mu viimase aja üks  paremaid (toidu)elamusi. Kuna selle talu peremees ja suurepärane kokk Ants Uustalu on ise samuti suur kodumaise (mahe)tooraine fänn, kasvatades seda ka ise, siis lisan siia ühe tema ahvatleva mahekaubast valmistatud koogi retsepti. Antsu arust on oluline, et tooraine oleks kasvatatud puhtalt ja südamega:) Võib-olla see tegigi õhtusöögi nii heaks, et lisaks kvaliteetsele toorainele oli toit valmistatud, veinid valitud ning kogu ümbrus renoveeritud/ehitatud/taastatud südamega - selline asi on selgelt ilmselt igaühele tajutav, kes sinna satub!

Astelpaju-kohupiimakook
Autor: Ants Uustalu
50 g võid
200 g küpsiseid
500 g kohupiima
100 g vahukoort
5 spl mett
3 muna
100 g astelpajumarju
Purusta küpsised ja sega sulavõiga. Suru küpsisemass väikeste koogivormide põhjadesse. Sega vahukoor ja kohupiim, lisa ükshaaval munad ja mesi ning astelpajumarjad. Vala vormidesse ja küpseta ahjus 160°C juures 20 minutit. Võid teha ka suures koogivormis, sel juhul on küpsetusaeg ca 1 h.
Foto autor on Lauri Laan

Eesti Nokia - mahe kodumaine toit

Viimasel ajal räägitakse ühe rohkem “mahedast” toidust, aga kas sellel on tegelikult üldse vahet muu nö tavalise kaubaga? Miks süüa mahedaid asju, kui need on kallimad, raskemini kättesaadavad ja ei pruugi olla nii veatu välimusega, kui nö tavaline supermarketi kraam?

Kõige parem on minu arvates aus ja puhas toit, mis on kasvanud hoole ja armastusega koduaiaas või maal vanaema juures. Mulle meeldib teadmine, et pole kasutatud sünteetilisi väetisi, vaid mulda on viljakamaks muudetud komposti ja sõnnikuga. Tahan olla kindel, et selle asemel, et teha mürgiste kemikaalidega kahjuri- või umbrohutõrjet, on peenart rohitud nagu vanasti. Ma tahan, et munadel oleks oranžikas rebu tänu vabalt ringi siblimisele, mitte poleks saanud oma erkkollast värvuse ainest, millega lindudele söödetakse. Mulle meeldib korjata õues muru seest õun ja süüa ilma, et peaks seda pesema ja koorima nagu tuhandete kilomeetrite kauguselt kohale veetud läikivate viljade puhul kindlasti toimida tuleb, eemaldades koos kahjulike kemikaalidega seeläbi ka suurema osa vitamiinidest ja muust kasulikust, mis koores ja selle all paikneb.

Kui ma ostan või tellin kaupa, mis on kasvatatud talus, siis ma loodan ja usun, et see on kõige rohkem selle päris toidu moodi, mida ma armastan. Enamasti on see juba maitsest tunda. Põllumajandusministeerium on kehtestanud reeglid, mis kehtivad mitte ainult taime- ja loomakasvatusel, vaid ka nende saaduste töötlemisel ja turustamisel, et toit säiliks võimalikult naturaalsena. Kasutada võib vaid väikest hulka enamasti looduses esinevaid lisaaineid. Taimede puhul tuleb mõnel aastal kasvatada põllul liblikõielisi taimi (näiteks ristik), mis parandavad mulla kvaliteeti. Loomad aga peavad olema erinevalt tavapärasest aastaringsest laudaskonutamisest vabapidamisel.  

Eriti meeldib mulle see, et mahepõllumajanduses ja -loomapidamises on keelatud kasvatada ja kasutada muundkultuure ehk geneetiliselt muundatud organisme (GMO), samuti ei tohi anda loomadele neid sisaldavat sööta. Ei tohi kasutada ka taimekaistevahendeid ehk pestitsiide ega antibiootikume, mis on organismile kahjulikud.  Teadlased on kindlaks teinud, et toiduga tarbitud pestitsiidijäägid võivad akumuleeruda organismis ja nende negatiivne mõju avalduda alles mõni aeg hiljem. Uuringud on näidanud sünteetiliste taimekaitsevahendite kahjulikku mõju inimese immuun-, hormonaal- ja kesknärvisüsteemile ning viljakusele. Teatud pestitsiidid võivad kahjustada loote arengut, samuti suurendada vähki haigestumise riski.

Mahepõllumajanduses kasutusel olevates orgaanilistes väetistes, on lämmastik seotud olekus ning taim saab seda kätte aeglasemalt kui sünteetiliste mineraalväetiste puhul. Tänu sellele ei satu taime liigseid nitraate, mis hiljem organismis muundudes võivad olla kantserogeensed.


Oktoobri alguses olin Eesti Toiduliidu poolt korraldatud täistera konverentsil, kus professor Mihkel Zilmer ütles, et söömisalaste rumaluste avaldumisaeg on 10 aastat. Ehk sellest, kui täna sööme ebatervislikult, annab keha meile märku alles kõvasti hiljem.

Mahetoidus ei ole kunstlikke maitse-, värv-, lõhna- ega magusaineid ehk suhkruasendajaid, mis võivad põhjustada mitmesuguseid tervisehäireid. Samuti on keelatud maitsetugevdajad ja paljud säilitusained. Kui saia- ja leivatoodete valmistamisel kasutatakse tavapäraselt mitmesuguseid jahuparendajaid,  emulgaatorit, karbamiidi, L-tsüsteiini, stearüültantraati, siis mahetoodete puhul on lubatud vaid askorbiinhape ehk C-vitamiin (E 300).

Uuringud näitavad, et mahetoidust võib leida rohkem vitamiine, antioksüdante ja mineraalaineid kui tavatoidust. On selgunud ka, et mahepiimas on võrreldes tavapiimaga parem rasvhappeline koostis ehk rohkem CLA-d (konjugeeritud linoolhape), oomega-3 rasvhappeid ja kasulikumat oomega-6 ja oomega-3 rasvhapete suhet. Samuti asjaolu, et mahepiimas on rohkem E-vitamiini ja karotenoide (A-vitamiini eelühendeid).


Mahetoit on ehk kallim, kuid samas on selle kasvatamine oluliselt töömahukam. Palju lihtsam ja odavam on näiteks kasta peenrad üle kemikaalidega selle asemel, et neid rohida. Mina loodan (võib-olla naiivselt), et mida rohkem Eestis ehedat talukaupa ostetakse, seda rohkem hakatakse ka seda kasvatama ja pakkuma, mis omakorda toob kaasa hinnalanguse ja selle kättesaadavuse veelgi rohkematele inimestele.


neljapäev, 13. november 2014

Krõbeda kooriku ja õllega pehme sai



Mu eelmises raamatus (nimega "Lihtsad ahvatlused") oli üks äärmiselt lihtne, pealt krõbe, seest pehme sai, mille kohta olen hästi palju positiivset tagasisidet kuulnud. Nii tore! Sarnane retsept, kuid natukene rohkemate koostisosadega ehk mõnus sai õlle, sibula ja juustuga, on olemas juba blogis ka, kuid see siin on veelgi lihtsam. Asjad vaja vaid kaaluda, kokku segada ja ahju panna - ajakulu max 5 minutit:)

Otsustasin õllesaia valmistada kokasaates Lemmikretseptid, kus koos Eveliniga mõned minu küpsetised valmistasime - video sellest on siin. Kusjuures Evelin tegi õllesaia kodus kohe järgmisel päeval uuesti,  mille üle mul muidugi eriti hea meel on:) Mis aga kokasaatesse puutub, siis mul on ikka tõeliselt vedanud, et kõik korrad, kui olen sinna (varem oli eetris Lusikas" nime all) süüa tegema juhtunud, on saatejuhtideks olnud hästi toredad inimesed, kellega ma ka muidu suhtlen, niiet telekas kokkamine on puhas rõõm olnud. Nii ka seekord! Aeg läks kiiresti ja oli hästi armas soe õhkkond nagu varemgi, kui ohjad on Tuuli ja Mari-Liisi käes olnud :)

Sai on aga tõesti lihtne ja maitsev (sööjad on alati rahul), niiet lisan selle retsepti nüüd blogisse ka, et saaksite ise veenduda selles, kui hea asi on:)

Saia jaoks aga on vaja: 
260 g nisujahu
100 g täistera nisujahu
1 sl küpsetuspulbrit
0,5 sl soola
3 sl (pruuni) suhkrut
330 ml heledat mahedamaitselist õlut
50 g võid

Sega kausis sõelutud jahud, küpsetuspulber, sool ja suhkur. Lisa õlu ja sega ühtlaseks tainaks, kuid hoidu ülesegamisest, muidu on tulemuseks kõva sai. Tõsta tainas ettevalmistatud (põhjas küpsetsupaberi riba, ääred määritud võiga ja puistatud üle jahuga) piklikkusse vormi. Sulata või ja vala ühtlaselt taina pinnale. Küpseta ahjus 180 kraadi juures u 40 minutit kuni sissetorgatud tikk tuleb puhtalt välja. Lase saial vormis u 15 min taheneda ja tõsta seejärel restile jahtuma, et alla kondensvedelikku ei tekiks. Väga mõnus nii soojalt kui ka jahtunult :)


Selle foto autor on Kristjan Lepp.

esmaspäev, 10. november 2014

Ahjupeedid fetaga


Kindlasti kõik toidusõbrad teavad, et Eestis on selline ülimalt tore toiduajakiri nagu seda on KÖÖK.  Selle kohta muidugi tundub pisut veider kasutada sõna "ajakiri", sest väljaanne on nii mahukas, et annab vabalt juba raamatu mõõdu välja. Seal on palju huvitavaid lugusid kokkadest, toidust, veinist ja igasugust ohtralt toidualast infot, mida kaunistavad ilusad fotod. Ühesõnaga - heas mõttes toiduhullude poolt südamega tehtud asi! Viimases Köögis leiab ka minu lood Antinori veiniperekonnast ja Peruu köögist ning kuna detsembri alguses ilmub juba uus number, siis tasub poodi kiirustada ;-)

Minu retsepte leiab veel ka viimases ajakirja Naerata numbris, mida saab Apotheka apteekidest veel novembri lõpuni endale soetada. Seekord on minu poolt kaks küpsetist raamatust "Lihtsad ahvatlused" - pohla-õunakeeks ja spinati-juustumuffinid.

Siin on aga spetsialistid pannud kokku nimekirja 10st toidualasest telefonirakendusest, mis tasuks endale telefoni tõmmata - päris huivtav :)

Mõnusad ahjus küpsetatud peedid, mis sobivad nii eraldi roaks kui ka liha kõrvaseks. Kuna mina armastan endiselt liha, siis minul on need reeglina just osa praest ja eriti hästi passib ahjupeet just veiseliha juurde. Tavaliselt kasutan ahjujuurikate valmistamisel extra virgin oliiviõli, kuid selle suve uus suurepärane avastus on Kaarli talu külmpress sinepiõli, mis annab toitudele veelgi mõnusama meki ja samas on boonusena veel kodumaine.

Alguses:
3 suuremat või kuni 10 väikest peeti
2 sl extra virgin oliivi- või sinepiõli
1 suur või 2 väikest küüslauguküünt
soola, värskelt jahvatatud pipart
tüümiani või oreganot

Koori toored peedid, lõika sektorioteks või tükkideks (u 1,5 cm kuubikud) ja aseta ahjuvormi. Kui kasutad pisikesi noori peete, siis neid ei ole koorida vaja - piisab tiheda harjaga puhtaks kraapimisest. Puhasta ja viiluta peenelt küüslauguküün(ed) ning lisa vormi. Sega aedviljad läbi õliga, maistesta soola ja pipraga ning aseta peetide juurde paar tüümianioksa või lisa kuivatatud tüümiani või punet.


Hiljem:
2-3 sl balsamico’t
200 g  (1 pakk) fetajuustu
peotäis seedermänni- või piiniaseemneid
tüümianilehti
extra virgin oliivi- või sinepiõli
vajadusel veel soola ja pipart

Küpseta ahjus 180 kraadi juures u 45 minutit kuni peedid on peaaegu pehmed. Sega peeditükke aeg-ajalt, et need ühtlaselt küpseks. Võta tüümianivarred pannilt ja lisa kuubikuteks lõigatud feta, balsamico ja seedermänni- või piiniaseemned ning küpseta veel 10-15 minutit kuni peet on parajalt pehme. Nirista soovi korral peale veel õli, jahvata pipart ja soola ning puista tüümianilehti. Serveeri kohe, sest see roog on parim ahjusoojana. Sobib nii iseseisvaks kergemaks eineks kui ka lisandiks mõne liharoa juurde.


pühapäev, 2. november 2014

Söögem peeti ja imeline peedipesto


Umbes kuu aega tagasi ilmus LP-s mu lugu peedist, mille juurde tegin peedipesto,  röstitud peetide ja peedi-šokolaadimuffinite retseptid. Nii toidud kui ka artiklid valmisin juba septembri alguses, kui sai veel igahommikuste turulkäikudega päeva alustada ning mil lettidel olid veel krõmpsud ja maitsvad väiksemat sorti viljad, mitte talvised pehmed isendid. Praeguseks muidugi on see aeg kahjuks juba möödas, aga poodidest õnneks saab veel üsna kobedaid peete. :)


Peedis on rohkem suhkruid kui näiteks porgandis ning see sobib oma loodusliku magususe tõttu suurepäraselt kookidesse, sellest saab valmistada komme ja krõpse. Keetmise asemel soovitan peeti hoopis ahjus küpsetada, sest nii säilib peedile iseloomulik maitse ja ilus värv kõige paremini. Blogis on mul olemas juba üks peedipesto retsept, kuid ka mitu peedikoogi retsepti (mandlijahuga, šokolaadiglasuuriga ja brownie), samuti erinevaid suppe, salateid ja ahjupeete ning ka üks peedirisoto ning pirukas rukkijahust põhja ja mozzarella'ga.

Peet on eriliselt suure biokeemilise väärtusega: mineraalainetest on selles rikkalikult väävli-, kaaliumi- ja magneesiumiühendeid; mikroelementidest rauda, joodi, tsinki, mangaani ja koobaltit. Vitamiinidest sisaldab peet rohkelt B-rühma vitamiine (eriti foolhapet) ja C-vitamiini (askorbiinhapet). Ilusas punases viljas leidub rohkelt beetakaroteeni, mis ainevahetuse käigus A-vitamiiniks muutub. Kusjuures, punane värvus on tingitud pigment antotsüaanist, mida leidub nii juurikas kui ka lehtedes. Eriti tekib antotsüaani sügiseste jahedate ilmadega; soojade vihmaste ilmadega kasvanud juurvili on seest heledam.
Peedil on tugevad antitoksilised ehk mürkaineid kõrvaldavad omadused, kuid vili on suurepärane organismi puhastaja ka selles leiduvate kiudainete tõttu, mis läbivad organismi muutumatuina, pannes soolestiku korralikult tööle. Samuti aitavad kiudained veresuhkru taset aeglaselt tõsta ja tasakaalustada energiataset, mis omakorda hoiab kauem täiskõhutunnet ja vähendab magusaisu. Punases aedviljas on olemas betaiin - biokeemiline ühend, mis mõjub temast moodustuva koliini kaudu hästi maksa- ja närvirakkude ainevahetusele. Betaiinil arvatakse olevat positiivne mõju põletikulistele protsessidele inimeste organismis, mis teeb peedist suurepärase loodusliku põletikuvastase vahendi ja immuunsüsteemi tugevdaja.
Selles viljas sisalduv looduslik suhkur ja raud parandavad koosmõjus mälu ja kontsentratsioonivõimet. Samuti ergutavad need vereringet, mistõttu peeti on eriti soovitatav süüa just südamehaiguste, veresoonte lupjumise ja kõrge vererõhu all kannatajatel.
Eriliselt tervistav toit on riivitud toores peet ja peedimahl, kuna soodustavad vereloomet ning virgutavad mao, soolestiku ja maksa tegevust. Selles on orgaanilisi happeid ja temas sisalduvad orgaanilised soolad neutraliseerivad seedimisel tekkivaid happeid.


Pole siis ime, et koos spinatiga maltsaliste sugukonda kuuluva hariliku peedi ühte teisendit - lehtpeeti - kasvatati algselt (u 4000 a tagasi) just ravimtaimena. Isegi Vana-Kreekas tunti lehtpeeti 5. sajandil enne Kristust veel ravimtaimena, alles hiljem köögiviljana. Ülejäänud kolm peediteisendit ehk söögi-, sööda- ja suhkrupeet on juba hilisema tekkega. Kui ristisõdade ajal väikese juurikaga peet ida poolt Euroopasse toodi, siis leidis taim algselt koha hoopis iluaias. Keskajal olevat peediga ravitud mitmeid erinevaid haigusi, eriti aga seedimise ja verega seotuid. Peeti soovitati süüa koos küüslauguga, et viimasest tekkivat ebameeldivat hingeõhku nullida.

Tavaliselt kasutan pesto valmistamisel extra virgin oliiviõli, kuid selle suve uus suurepärane avastus on Kaarli talu külmpress sinepiõli, mis annab toitudele veelgi mõnusama meki. Parmesani asemel võib aga kasutada oluliselt odavamat kodumaist Forte juustu, mis headuselt sugugi välismaisele juustule alla ei jää. Olen lisanud pestosse seedermänniseemneid, kuid võid need vabalt need asendada kõrvitsa- või piiniaseemnetega, samuti mandlite või röstitud sarapuupähklitega.
Peedipesto
200 g keedetud või ahjus küpsetatud peeti
1 suur küüslauguküüs
50 g parmesani vm tugevamaitselist juustu (nt Forte)
2 sl extra virgin oliivi- või sinepiõli
suur peotäis kergelt röstitud piinia- või seedermänni seemneid
soola, värskelt jahvatatud musta pipart
2 sl sidrunimahla
Tükelda peet, küüslauguküüs ja juust ning aseta koos õli ja piinia- või seedermänniseemnetega blenderissse või köögikombaini. Töötle ühtlaseks. Maitsesta soola, pipra ja sidrunimahlaga. Naudi suupistena või määrdena röstitud rukkileival või näkileibadega.

esmaspäev, 27. oktoober 2014

Ploomimarmelaad sõrnikutega



Sõrnikud mulle tohutult meeldivad! :) Ma armastan neid vist isegi rohkem kui tartapliine, mida ma viimasel ajal igal võimalikul hetkel valmistan või restos tellin. Mulle meeldib sõrnikuid ka niisama argiõhtutel magustoiduks teha, kuid need on tore ja tervislik alternatiiv pühapäevahommikustele pannkookidele. Kuna kohupiimakoogid ja -magustoidud on reeglina parimad just jahtunult või üldse külmalt, siis saab need juba eelmisel õhtul valmis küpsetada. Blogis on juba olemas üks sõrnikute retsept, kuid seekord tegin neid vanillimaitselisest kohupiimast ja kui varem oli kohupiim 250 grammistes pakkides, siis nüüd on tootjad kõik paraku 200-stele üle läinud, mistõttu tuli retseptis mõningaid muudatusi teha (ehk seda pisut kaasajastada) :) 

Eelmisel suvel lisasin blogisse vanillimekiga tomatimoosi retsepti, mida valmistasin toimetaja soovil septembri alguses Terevisioonis. Video tomati-vanillimoosi keetmisest on siin, kusjuures stuudiosse võtsin kaasa ka ploomimarmelaadi ja nagu näha, siis sedagi kiideti:) Lisaks räägin seal, miks mulle meeldib marmelaadisuhkur ning mis on selle eelised tavalise suhkru ja moosisuhkru ees.  

Kui nii mitmeidki suviseid hõrgutisi nagu näiteks maasikad ja vaarikaid ei pruugi hoidistamiseks ega küpsetamiseks alati jätkuda, sest kõigepealt tuleb ju neist niisama isu täis süüa, siis ploomidega õnneks seda muret ei ole - neid jätkub alati nii söömiseks kui ka kokkamiseks. Kahjuks on kodumaised ploomid praeguseks juba otsa saanud, kuid poodides on neid õnneks aastaringselt saada. Hiljuti lisasin blogisse ahjuploomide restepti ja selle juures räägin natukene ka ploomide kasulikkusest. Paari aasta tagusest ajast aga pärineb rustikaalse ploomipiruka retsept, mis on ühtlasi ka ainsaks blogis olevaks ploomikoogiks, kuigi mu kahes esimeses ja peagi ilmuvas kolmandas raamatus on igas ka üks ploomikook sees.
Ploomimarmelaad on lihtne ja kiire variant teha hoidis, mida saab nii kodus pannkookide ja röstsaiaga nautida kui ka külla minnes kingituseks kaasa viia. Kuna marmelaadisuhkrut kulub kilo kohta vaid üks pakk ehk 330 g, siis ei tule keedis liiga magus, samas aitab selles suhkrus leiduv looduslik tardaine pektiin (mida on ohtralt ka ploomides) moosil taheneda vaid 10-minutilise keemisajaga. Marmelaadisuhkur (veel aasta tagasi oli selle nimetus 1+3 moosisuhkur) on minu arust hea võimalus saada täiesti normaalse magususega pakse moose, mida on võimalik süüa korraga rohkem kui üks lusikatäis :)

Sõrnikute ja ploomimarmelaadi retsept ilmus ka mõni aeg tagasi LP-s.
Ploomimarmelaad:
1 kg ploome
330 g (1 pakk) marmelaadisuhkrut
Lõika ploomid neljaks, eemalda kivid, aseta potti koos suhkruga ning lase mõned tunnid seista, kuni suhkur on sulanud ja ploomidest vesi välja tulnud. Aseta pott pliidile, lase sisul keema tõusta ja keeda üsna tasasel tulel u 10 minutit. Marmelaad võib olla vedel, sest seistes see taheneb ja muutub paksuks. Vala marmelaad kas lihtsalt kaussi või mõnda purki ja hoia külmas või steriliseeritud purkidesse ja kaaneta. Steriliseerimiseks aseta pestud purgid tagurpidi 100 kraadisesse ahju resti peale ja lase u 20 minutit seal seista; kaasi aga keeda potis 5 minutit.
Sõrnikud:
400 g (2 pakki) vanillimaitselist kohupiima
2 munakollast
1 sl (vanilli)suhkrut
1 sl suhkrut
3 sl maisi- või nisujahu
näpuotsatäis soola
Sega kõik kokku ja kui vähegi aega on, siis aseta tainas enne küpsetamist pooleks tunniks külmkappi tahenema, et seda parem käsitseda oleks. Vormi käte vahel kas jahuga (võta kauss jahuga kõrvale, ja tee käed jahuseks, et oleks mugavam vormida) või märgade käte vahel u 1 cm paksused pätsikesed.
Soojenda pannil õli (kasutan praadimiseks maapähkliõli) ja prae sõrnikud suhteliselt madalal kuumusel mõlemalt poolt kuldpruuniks (u 4 minutit kummaltki poolt). Lisandiks sobib nii hapukoor kui ka vahtrasiirup, mesi ja erinevad moosid, eriliselt head on sõrnikud koos ploomi- või aprikoosimarmelaadiga.


teisipäev, 21. oktoober 2014

Mee ja pähklitega röstitud viigimarjad

 

Mee, mündi, musta pipra ja sarapuupähklitega ahjus röstitud viigimarjad on minu arvates jumalikud! Nende puhul on kõik oluline ehk nii maitsed (magus ja hapu) kui ka tekstuurid (pehme ja krõmps) täiuslikus tasakaalus. Viigimarjad on head lihtsalt lusikaga vormist söömiseks, aga sobivad suurepäraselt ka igasuguste (tugevamaitseliste) juustudega, nt kitse- ja sinihallitusjuust veinikõrvaseks, samuti nautimiseks koos vähemagusa või maitsestamata kohupiimakreemi või paksu jogurtiga. 

Retsept on aga selline,  mille puhul koguseid ei ole mõtet kirja panna, sest kõik sõltub sellest, kui palju sul parasjagu viigimarju juhtub olema ja kui suur on ahjuvorm. Kogused ei mängi niikuinii siin suurt rolli - tegemist ei ole koogi küpsetamise ehk täppisteadusega, vaid vaja on lihtsalt teatud komponente. Teen alljärgnevas tegevusõpetuses koostisained tumedaks, et oleks lihtsam näha, mida vaja läheb :)

Pese viigimarjad puhtaks, lõika ära kõva söödamatu varreots ja tee igale viljale noaga kaks ristipidi sisselõiget ehk nö ristilõige, kuid ära viigimarja lõpuni neljaks lõika. Aseta ahjuvormi, puista peale mõned peeneks hakitud pähklid (kasutan röstitud ja kooritud sarapuupähkleid), nirista vedelat mett või vahtrasiirupit ja küpseta ahjus 200 kraadi juures 15 minutit. 

Jahvata peale musta pipart, puista hakitud münti ning soovi korral nirista veel mett ja puista pähkleid, samuti kasta viigimarju vormi põhjas oleva suurepärase vedelikuga. Musta pipart ei ole magustoitude puhul vaja karta - see ei tee mitte rooga soolaseks, vaid aitab mõnusatel (magusatel) maistetel veelgi paremini esile tulla. Viigimarjad on parimad soojalt, aga ka külmalt igati head.

Soovitan proovida - hetkel veel on soodsa hinnaga viigimarju lisaks turule ka suuremates toidupoodides, kuid karta on, et kaua see pidu enam ei kesta ;-) 

pühapäev, 19. oktoober 2014

Bavette - suurepärane lõige veisest


Kui on nii hea liha, ei pea kokk eriti hea olemagi :) -  nii ütles üks mu lähedane, kes minu valmistatud bavette'i maitses :D  Ja nii enam-vähem ongi - kui on ikkagi kavliteetne korralikult laagerdatud liha, siis pole kokal suurt midagi teha. Minu lihatükk pärineb Liivimaa Lihaveiselt, kelle loomad on rohumaal vabalt kasvanud. Et viinakuu on sel aastal veiselihakuu, siis Eesti 44 resto kokad teevad erinevatest veisetükkidest süüa. Kirjutasin veiselihakuust ka LP-s ja blogis, rohkem infot koos fotodega roogadest ja kokkadest aga on siin

Erinevalt profikokkadest, kelle vahel loositi välja pmst terve loom ninast sabani, tehti toidukirjutajate elu lihtsaks ja meile anti hõlpsasti valmistatav, aga suurepärane tükk, mille nimeks on bavette. Bavette on omaduste poolest suhteliselt sarnane flank-steigile, kuid minu arvates veelgi parem - see on tõeliselt maitserikas (nii tugevamaitseline, et võiks isegi öelda, et pisut "tummine") ja marmorjas, aga samas pehme. Mulle meenutab bavette natukene antrekooti, sest see on samamoodi mõnusalt läbi kasvanud ja tugevamapoolse struktuuriga, kuid ikkagi sulab suus. Bavette on muidugi tugevamate kiududega ja pole nii pehme, kuid maiste poolest ei jää minu arvates mu lemmik-tükile antrekoodile küll kuidagi alla!

Ma ei suutnud pikalt otsustada, kas valmistada mulle eraldatud lihatükist tartar või seda ikkagi kuumtöödelda, aga valisin seekord ikkagi teise variandi, kuid jätsin liha siiski võimalikult "punaseks" ehk küpsetasin rare-küpsusastmega. Ausalt öeldes medium rare on ka kõige rohkem, mida korraliku veiseliha puhul süüa tahan - medium on minu jaoks ikkagi juba natukene üleküpsenud ... Prantslaste seas poppi "bleu" (eesti keeles sinine) ehk meie mõistes praktiliselt toorest liha, mis on vaid korra kummaltki poolt üle praetud, ma veel ikka ei söö (ma alati küll maitsen, kui keegi mu kõrval seda naudib), aga mine sa tea - maitse ju nii palju areneb ja muutub ajas, et ei imestaks, kui ma paari aasta pärast hoopis bleu-küpsusastet tahtma hakkan ;-) Enne Pariisi kokakooli minekut ja sellele järgnenud 1,5 kuud LAV-is, mis on üks lihasööjate paradiise maailmas (täitsa võrreldav Argentiinaga), tundus näiteks medium minu jaoks täiuslik küpsusaste:D Nüüd enam aga nii küpset liha ei taha juba ammu...:)

Kusjuures, veel u 5-6 aastat tagasi, ei söönud ma tihti nädalate kaupa liha - lihtsalt polnud isu. Aga viimastel aastatel (eriti just viimasel aastal), on mul selline tohutu lihahimu tekkinud, et ma nii ise kodus kui ka enamasti väljas süües just veiselihast roogasid söön. Ma ise oskan seda seletada ainult sellega, et erinevalt varasemast ajast, tegelen viimastel aastatel spordi mõttes peamiselt jooksmisega ja enamasti just (nais)jooksjaid kipub rauapuudus kimbutama. Seda võib lugeda igasugustest artiklitest, aga olen seda ka paljudel oma trennikaaslastele näinud ... niiet ehk siis on mu viimase ajal tohutu lihaarmastus kuidagi jooksmisega (ja organismi rauavajadusega) seotud?! :)

Kui ma vaatasin aga seda pildil olevat lihakuhja (fotol on vähem kui pool ligi 600 grammisest tükist), siis on mul täitsa deja vu tunne ja meelde tuleb üks õhtusöök jaanuaris, kui Itaalias olime - siin on  sellest roast foto ka. 

Mina hoidsin liha enne praadimist ligi 20 h marinaadis, mis andis sellele juba nii palju head maitset, et soola me üldse ei lisanudki, vaid lihtsalt jahvatasime musta pipart ja nautisime koos punase veiniga - oli tõeliselt maitsev!

Aga nüüd retsepti juurde:) Vaja läheb laagerdunud Liivimaa Lihaveise bavette-tükki, mis kaalub  500-600 g. 

Marinaad:
2 sl sojakastet
2 sl oliiviõli
2 suurt küüslaugiküünt
poole sidruni mahl
1 sl palsamiäädikat
1 sl mett
1 sl kuivatatud tüümiani või rosmariinioks

Lõika küüslauguküüned peeneteks viiludeks ja sega ülejäänud marinaadiainetega läbi. Aseta liha madalasse vormi, vala marinaad peale, keera liha selles, et see oleks mõlemalt poolt marinaadiga kaetud, kata anum toidukile või fooliumiga ning aseta külmkappi. Lase lihal vähemalt 12 h marinaadis olla. 

Tõsta liha umbes pool tundi enne praadimist või grillimist toatemperatuurile. Eemalda liha marinaadist ja proovi sellest võimalikult puhtaks teha, kuumuta pannil õli (eriti hea praadimiseks on maapähkliõli, sest see talub kõrget temperatuuri) ja prae kõrgel kuumusel liha kummaltki poolt 3-4 minutit, kui soovid medium rare küpsusastet. Kui soovid küpsemat, siis kummaltki poolt u 1 minut rohkem. Mina praadisin vähem - kella ei vaadanud, aga umbkaudu 2-3 minutit kummaltki poolt. Õhemast otsast sai lihatükk üsna läbiküpsenud selle aja peale (ikka tugev medium), aga jämedam ots jäi selline rare nagu pildilt näha ehk meie jaoks täiuslik! :)

Tõsta liha vormist lõikelauale. Jahvata peale pipart ja puista soovi korral soolahelbeid. Enne lahtilõikamist lase lihal u 10 minutit "puhata", et mahlad välja ei valguks. Lõika õhukesteks viiludeks ja naudi soojalt või külmalt. Imeline!!!

kolmapäev, 15. oktoober 2014

Mee ja kaneeliga röstitud ploomid


Söögem ploome! :) Ploomid soodustavad seedimist ja aitavad tänu suurele pektiinisisaldusele organismist liigset vett välja viia, samuti seovad selles sisalduvad kiudained soolestikus ebasoovitavaid ühendeid ega lase neil imenduda. Neis puuviljades olev kaalium aitab reguleerida meie kehas liigset naatriumisisaldust. Lisaks märkimisväärsele kaaliumisisaldusele on ploomis ka teised mineraalained nagu magneesiumi-, kaltsiumi- ja fosforiühendid. Mikroelementidest on esindatud rauaühendid, boor, tsink, kroom ja mangaan. Vähesel määral on viljades B-rühma vitamiine, kuid see-eest on ohtralt orgaanilisi happeid (peamiselt õun- ja sidrunhape).
Kõige maitsvamad ja kasulikumad on muidugi just värsked ploomid, sest neis on ohtralt C-vitamiini. Seega tasub alati sügisel juhust kasutada ja neid kasulikke vilju süüa nii palju kui koduaias on või turult jaksab koju tuua :)

Ahjus saab aga ploome küpsetada aastaringselt, sest see on suurepärane võimalus valmistada mõnus magustoit minimaalse ajakulu ja vaevaga - aseta vaid koostisained vormi ja ülejäänud töö teeb ära juba ahi. Küpsetatud ploomid sobivad söömiseks nii sooojalt kui ka külmalt, kusjuures külmkapis säilivad need mitu päeva. Eriti head on need kaneelimekiga puuviljad kohupiima- või toorjuustukreemi, Kreeka jogurti või vanillijäätisega. 

Mina olen ahjus röstitud ploome kasutanud ka juustukoogi kattena, sest muidu seda ülesannet täitvad kodumaised vaarikad, mustikad ja maasikad on kahjuks juba selleks korraks otsa saanud, kuid ploomid oma hapuka maistega on ideaalseks lisandiks magusale ja kreemisele koogile. Selleks lõika ahjus röstitud ploomid pooleks, eemaldanud kivid ja aseta juustutordile. Seejärel vala ahjuvormi jäänud vedelik kastrulisse, keeda kokku paksuks mõnusaks siirupilaadseks kastmeks, jahuta ja nirista koogile.

Vaja läheb:
700 g ploome
1 suure apelsini mahl
3 kaneelikangi
3 sl vedelat mett
Aseta ploomid vähemalt 1 l mahutavusega ahjupannile ühe kihina. Vala peale apelsinimahl, aseta ploomide vahele kaneelikangid, nirista peale mesi ja sega kergelt läbi. Küpseta 180 kraadises ahjus sõltuvalt ploomide suurusest 30-45 minutit, kuni ploomid on pehmed, kuid ei ole lagunenud, vaid hoiavad ilusti oma kuju.

laupäev, 11. oktoober 2014

Mahlased kohupiimamuffinid marjade või õuntega


Vanillimeki, kohupiimapasta ja sõstardega muffinid on mõnusad! Kiirelt ja kergelt valmivad ka, niiet nende küpsetamise võib vabalt ka lastele usaldada;-) Et praegu on marju peamiselt võimalik saada vaid sügavkülmast, siis soovitan nende asemel hoopis ühe hapuka õuna ära tükeldada ja soovi korral lisada tainasse veel kas 1 tl jahvatatud kaneeli või 0,5 tl peenestatud kardemoni.

Kui soovid gluteenivabu muffineid, siis kasuta kas riisi-, maisi- või gluteenivaba kaerajahu. Mina olen neid teinud kasutades gluteenivaba kaerajahu pooleks nii riisi- kui ka maisijahuga. Viimane neist annab muffinitele ka ahvatleva kollase värvuse.

Kohupiimamuffinite retsept ilmus juba mais laupäevaleht LP-s, kus sel nädalavahetusel kirjutan oma suurest sõbrast peedist. Lisasin loo juurde ka kolm eriliselt lihtsat retsepti: peedipesto, ahjupeedid fetaga ja ühed tummised šokolaadi-peedimuffinid. Praegu on peet superhea, eriti kui saad turult või aiamaalt pisikesi ja krõmpse vilju. Talvised suured pehmed isendid ei saa ei oma tekstuuri ega ka maisteomaduste poolest kuidagi praeguste värskete peetide vastu :)

Head kokkamist ja toredat nädalavahetust!

Vaja läheb:
120 g võid
300 g vanillimaitselist kohupiimapastat
100 g hapukoort
2 muna
3 dl jahu
1 kuhjaga tl küpsetuspulbrit 
näpuotsatäis soola
3 sl (pruuni) suhkrut
2 sl vanillisuhkrut
2 dl kookoshelbeid
100-200 g meelepäraseid marju (kivideta kirsse, musti või punaseid sõstraid, vaarikaid, pohli, mustikaid) või rabarberi- või õunatükke

Sulata või ja laase sellel natukene jahtuda, seejärel sega kohupiimapasta, hapukoore ja munadega. Teises kausis sega sõelutud jahu, küpsetuspulbri ja soolaga, seejärel sega hulka suhkrud ja kookoshelbed. Vala kuivainesegu kohupiimasegu hulka, sega ühtlaseks ja sega õrnalt hulka ka marjad. Kui kasutad sügavkülmutatud marju, siis võid need lisada tainale sulatamata. NB! Muffinitainast tuleb segada võimalikult vähe, et küpsetised oleks mahlased, mitte kuivad ja puised.

Tõsta tainas 12 ettevalmistatud (st võiga määritud ja jahuga ülepuistatud või küpsetuspaberitüki, silikon- või pabervormiga kaetud) muffinivormi ning küpseta ahjus 200 kraadi juures u 25 minutit kuni muffinid on pealt kuldpruunid ja sissetorgatud tikk tuleb puhtalt välja. Lase u 10 min vormis taheneda, seejärel tõsta restile jahtuma. Serveerimisel puista soovi korral peale tuhksuhkrut.