kolmapäev, 23. aprill 2014

Kohupiimakreemi ja mustikatega šokolaaditort


Aeg on kevadiselt ülikiire ja nagu ilusate päikseliste ilmade põhjustatud igasugustest kiusatustest veel vähe oleks, algas reedel Jazzkaar, kus peaaegu iga päev vähemalt üks väga hea kontsert on, mida kindlasti(!):) kuulata on vaja, ning toimub igasuguseid põnevaid toidusündmusi, millest üks olulisemaid on ilmselt selle aasta 50 parima söögikoha välja kuulutamine. Nimekiri on kättesaadav siin ja selles on suisa 12 uut restorani!

Mustikate, kohupiimakreemi ja šokolaadibiskviidiga tort valmis mul sel korral vabariigi aastapäevaks, kuid tegelikult sobib see söömiseks ka kõigil muudel tähtpäevadel. Või miks mitte ka argipäeval, sest ülemäära ajakulukas ega töömahukas kook ei ole - pigem vastupidi:) Kuna aga minu jaoks on ka Jüripäev ehk 23. aprill olnud alati tähtpäev, siis on see koogiretsept tänasesse päeva lausa suurepärane!

Kasutasin ühte oma ammust biskviidiretseptidest, mida teen tavaliselt valge šokolaadiga. Seekord aga proovisin teha tumedat koogipõhja ehk asendasin valge šokolaadi tumedaga ja lisasin kakaopulbri, et tort oleks kontrastsem. Ka nii oli hea, niiet üks retsept, aga kaks erinevat varianti ;-)

Kuigi biskviit sisaldab võid ja šokolaadi, on seda ikkagi vaja väheke niisutada, sest muidu jääb tulemus pisut kuivavõitu. Seekord kasutasin immutamiseks kohvi, aga heleda biskviidi puhul on eriti hea kasutada piima või ohtra piimaga kohvi, mõnda mahla vm meelepärast vedelikku.

Mustikate asemel sobivad koogile suurepäraselt vaarikad, eriti siis, kui teed koogipõhja hoopis valge šokolaadiga, samuti maasikad ja kirsid, aga ka põldmarjad ja sõstrad.

Head küpsetamist ja toredat Jüripäeva!


Biskviit:
150 g tumedat šokolaadi
170 g toasooja võid
250 g suhkrut
3 suurt toasooja muna
250 g jahu
1 tl soodat
¾ tl soola
1 sl kakaopulbrit
2,4 dl keefiri

Võta 23-24 cm läbimõõduga lahtikäiv vorm, kata selle põhi küpsetuspaberiga, määri ääred võiga kokku ja puista üle jahuga. Üleliigne jahu (mis ei ole külgedele kinni jäänud) raputa välja. Aseta ettevalmistatud vorm külma.

Tükelda šokolaad, sulata ja jäta jahtuma. Vahusta või suhkruga keskmisel kiirusel heledaks vahuks, lisa edasi vahustades ükshaaval munad. Vahusta üks muna enne teise muna lisamist korralikult võivahuga ühtlaseks.

Sega kokku sooda, sool, kakaopulber ja sõelutud jahu. Lisa jahusegu vaheldumisi keefiriga mitmes osas samal ajal aeglaselt edasi vahustades tainale. Lisa vahustades sulatatud ja jahutatud šokolaad. Vala tainas ettevalmistatud vormi ja silu pind. Küpseta ahjus 175 kraadi juures u 50 minutit kuni sissetorgatud tikk tuleb puhtalt välja.

Lase biskviidil vormis u pool tundi taheneda, seejärel eemalda vormist ja jäta restile jahtuma. Mähi kilesse ja aseta vähemalt tunniks külma, et oleks lihtsam kihtideks lõigata. Veelgi parem oleks hoida seda üleöö külmkapis. Lõika biskviit sakilise noaga horisontaalselt kolmeks.

Kreem:
6 sl (tuhk)suhkrut
2 sl vanillisuhkrut
400 g toasooja toorjuustu
400 g kohupiima

Sega toasoe toorjuust visplit kasutades suhkrutega kreemiks, lisa kohupiim ja sega ühtlaseks.  

Immuta kõiki biskviidikihte kohviga, määri igale kihile kolmandik kreemi ja puista peale peotäis mustikaid. Kaunista pealt mustikate, kuivatatud rukkililillede või riivitud tumeda šokolaadiga.

pühapäev, 20. aprill 2014

Müslipõhjaga kohupiimakook


Et ilm oli nädalavahetusel tubaseid tegevusi mittesoosiv ehk imeliselt soe ja päikseline, siis ilmselt ei ole mina ainus, kes kolme päeva jooksul ühtegi kooki ei valmistanud:) Minu jaoks üsna ebatavaline olukord, sest reeglina ei möödu päevagi, mil mu ahjust ühtegi küpsetist ei väljunuks. Õnneks aga olin vähemalt neljapäeval tubli ja koogivarud täitsa olemas, pashat oli ka veel külmas, niiet pidasime kuidagi vastu :D

Kuigi kevadpühad on selleks korraks läbi, siis sooviks ikkagi ühe temaatilise koogi retsepti jagada, sest tegelikult sobib see ju küpsetamiseks aastaringselt. Kreemja kohupiimatäidise, moosikihi ja teistmoodi põhjaga kooki on väga kerge valmistada. Katteks oli seeekord aprikoosimoos ja pole vaja vist mainida, et ikka kõige parem on enda tehtud keedis, kuid sama hästi sobivad koogile määrimiseks kõik muud meelepärased moosid.

Kui soovid gluteenivaba kooki, siis kasuta nisujahu asemel riisi- ja maisijahu või gluteenivaba kaerajahu, ka kaerahelbed tasub sellisel juhul poes gluteenivabad valida.

Head küpsetamist ja toredat uut nädalat kõigile! 



Põhi:
160 g jahu (mina kasutasin 80 g riisi- ja 80 g maisijahu)
70 g (pruuni) suhkrut
30 g purustatud mandlilaaste
30 g kaerahelbeid
näpuotsatäis soola
50 g võid
0,5 dl õli (nt greibiseemne)

Täidis:
200 g kohupiima
200 g hapukoort
3 muna
70 g suhkrut
3 sl sidrunimahla
1 tl vanilliekstrakti v 0,5 tl mandliekstrakti

Peale:
100 g (u1 dl) aprikoosimoosi
0,5-1 sl konjakit, brändit v Cointreau'd (soovi korral)

Sega omavahel sõelutud jahu(d), suhkur, mandlipuru (ehk purustatud mandlilaastud), kaerahelbed ja sool. Aseta tükeldatud või ja õli suuremasse potti, lase võil sulada. Lisa kuivainesegu ja küpseta keskmisel kuumusel pidevalt segades kuni segu on kuldne (kulub u 5 minutit). Tõsta potist taldrikule v kaussi ja lase u 10 min jahtuda. Määri 23-24 cm läbimõõduga koogivormi põhi ja ääred võiga, puista üle jahuga ning suru tainas põhja ja äärtele. Aseta vorm 10 minutiks sügavkülma. 

Sega kõik täidise ained vispliga ühtlaseks. Kreemjama täidise saamiseks oleks hea segu ka läbi sõela ajada. Vala täidis vormi ja küpseta ahjus 180 kraadi juures u 30 minutit kuni täidis on tahenenud, keskelt võib veidi võdiseda. Lase u 15 minutit jahtuda.

Soojenda aprikoosimoos (soovi korral koos alkoholiga) ja määri õrnalt ühtlase kihina täidisele. Lase koogil täielikult jahtuda ja aseta enne serveerimist vähemalt kaheks tunniks külma.

neljapäev, 17. aprill 2014

Imemaitsev pasha kahel moel

Kõigepealt tahtsin soovitada minna kinno vaatama väga head dokumentaali ühest ülimalt andekast koreograafist Mai Murdmaast (treiler siin). Huvitav ja positiivne film suurepärasest inimesest! Kahjuks on neid eestlasi, kes rahvusvahelisel tasemel niivõrd hinnatud oleksid, üsna vähe, mistõttu seda enam tuleks neid tähele panna ja tunnustada. Kusjuures eile esilinastunud "Balletmeister" jookseb Artises vaid nädala, niiet tasub kiirustada!

Aga et tulemas on lihavõtted, siis avaldan lõpuks ometi blogis ka oma pasha-retseptid - ei teagi, mille taha asi on siiani jäänud ... Olen suur kohupiimafänn ja pasha mulle hullult meeldib! Kui pasha isu ei ole, siis kevadpühadeks on minu arvates ideaalsed ka mangokattega kohupiimakook ja kreemjas jõhvika-sõir või veel parem - mõlemad!:)

Paljud (eriti mõned mehed) suhtuvad pashasse eelarvamusega. Mu enda elukaaslanegi oli kunagi üsna umbusklik, sest "pasha on ju üks kuiv asi". Nomaitea, milliseid pashasid on inimesed söönud, aga nende kahe kohta, mille retseptid siin on, võin küll käsi südamel öelda, et mõlemad on kreemjad ja mahlased - mulle endale väga meeldivad, teised on kiitnud ja mu oma mees on fänn, kuigi erinevalt minust kohupiim tema lemmik-asjade hulka ei kuulu ja kookide osas on ta samuti üsna valiv (milles ma muidugi saan ainult iseennast süüdistada) :)

Kuigi pasha on üks igati lihtne maius, on kuumutamata pashat natuke ehk kergem valmistada ja selles ei ole vaja mune kasutada. Kuigi olen näinud retsepte, kus muna on lisatud ka nö keetmata pashasse, siis mina ei näe sellel mingit mõtet. Kuumutatud pasha sees on munadel loomulikult oma otstarve - kohupiimakooki tuleb ju samuti munadega valmistada ;-)

Suhteliselt lihtsam valmistusviis on peamine põhjus, miks ma lihavõtte dessertide (aprikoosidega kohupiima-juustukook ja mango-kohupiima panna cotta) juurde selle nädalavahetuse LP-sse just kuumutamata variandi lisasin. Kui oma blogisse panen kõigi endale meelepäraste asjade tegemisõpetused, siis LP-sse retseptide valimisel ja koostamisel lähtun ikkagi sellest, et toidud oleks nii lihtsad ja väheste komponentidega kui vähegi võimalik, et ka näiteks tädi Maali teises Eesti otsas saaks neist rõõmu tunda:)

Pashale võib lisada meelepäraseid pähkleid (sarapuu, pistaatsia, India, Kreeka jt), mandleid, röstitud mandlilaaste, kuivatatud puuvilju ja marju (aprikoose, ploome, rosinaid, jõhvikaid, kirsse, mustikaid, goji marju vmt), marmelaadi või  tükeldatud martsipani. Fotodel olevad pashad valmistasin seekord kuivatatud jõhvikate ja pistaatsiapähklitega, aga tavaliselt lisan ma kuivatatud aprikoose ja mandleid ka.


Kuumutamata pasha

200 ml vahukoort
100 g võid
100 g meelepäraseid pähkleid, mandleid, kuivatatud puuvilju ja marju
400 g kohupiima
200 g hapukoort
5 sl suhkrut
4 sl vanillisuhkrut
ühe sidruni, laimi või apelsini peenelt riivitud koor

Vahusta vahukoor. Sulata või ja lase sellel jahtuda. Haki pähkleid, mandleid ja/või kuivatatud puuvilju/marju väiksemateks tükkideks.

Sega kohupiim ja hapukoor koos suhkrutega ühtlaseks. Jälgi, et kohupiimatükke ei jääks - kreemja tulemuse jaoks on soovitav kasutada segamiseks visplit või ajada kohupiimasegu läbi sõela (mulle meeldib alati läbi sõela ajada, et tulemus perfektne oleks). Lisa peenelt riivitud sidruni, laimi või apelsini koor, hakitud pähklid vm lisandid ja sulatatud või, seejärel sega õrnalt hulka vahustatud vahukoor. Tõsta segu marliga vooderdatud pashavormi või sõelale, aseta sõel kausi kohale, voldi marli ääred pashale peale, kata raskusega, aseta külmkappi ja lase vähemalt üks ööpäev (pikemalt võib alati, lühemalt ei soovita) nõrguda.

Serveerimisel kummuta pasha taldrikule, eemalda marli ja kaunista riivitud šokolaadi, hakitud pähklite, kuivatatud marjade või puuviljade, marmelaaditükkide, röstitud mandlilaastude või kookoshelveste vm meelepärasega. 



Ja kuumutatud pasha :)


Vaja läheb:
3 muna
4 sl suhkrut
näpuotsatäis soola
400 g vanillimaitselist kohupiimapastat
200 g kohupiima
200 ml vahukoort
100 g võid
2 sl vanillisuhkrut
100 g kuivatatud puuvilju v marju ja hakitud mandleid v pähkleid 


Eralda munakollased valgetest, vahusta kollased suhkruga ja valged soolaga. Haki pähkleid, mandleid ja/või kuivatatud puuvilju/marju väiksemateks tükkideks.

Aseta potti kohupiimapasta, kohupiim, vahukoor, tükeldatud või, suhkruga vahustatud munakollased, vanillisuhkur ja sega korralikult vispliga läbi. Lisa väiksemaks hakitud kuivatatud puuviljad/marjad ja pähklid. Kuumuta keskmisel tulel pidavelt segades kuni segu pakseneb natukene, kulub u 10 minutit (ära keema lase!), võta pott tulelt, lase u 5 minutit jahtuda ja sega ettevaatlikult sisse soolaga vahustatud munavalged. 

Vala kohupiimasegu marliga vooderdatud sõelale või pashavormi, aseta sõel kausi kohale, voldi marli ääred pashale peale, kata raskusega, aseta külmkappi ja  lase vähemalt üks ööpäev (pikemalt võib alati, lühemalt ei soovita) nõrguda.

Serveerimisel kummuta pasha taldrikule, eemalda marli ja kaunista riivitud šokolaadi, hakitud pähklite, kuivatatud marjade või puuviljade, röstitud mandlilaastude vm meelepärasega. 



teisipäev, 15. aprill 2014

Spinati-feta galette


Mulle hullult maitsevad spinati ja fetaga pirukad - isegi blogis on mul neid juba 3 erinevat. Kusjuures kõik on väga head! ;-) Üks on itaallaste klassik torta pasqualina, teine quiche'i-laadne ohtra juustuga, mida mu õed ja ma ise olen ilmselt kümneid kordi küpsetanud, ja kolmas on Anni Arro retsepti järgi tehtud küpsetis, kus on sees ka suvikõrvitsat ja kuivatatud tomateid. Mu teises raamatus on aga üks ilma põhjata spinati-feta pirukas, mida on kohe eriliselt lihtne valmistada.

Praegune on selline vabas vormis ja rustikaalne pirukas, mis mulle endale jällegi väga maisteb! Kui see ahjust välja tuleb, siis pool pirukat korraga ära süüa ei ole absoluutselt mingi küsimus;-) Sobib ideaalselt lihavõteteks, aga loomulikult on seda igal aastaajal tore nautida:)

Kui taina valmistamisel kasutada rukkijahu, siis  tasuks valida pigem peenema tekstuuriga variant, sest see "töötab" taina sees paremini. Ma ise kasutasin Kaarli talu täistera rukkijahu, mida Saaremaalt ükskord mitu pakki ostsin ja mis hiljuti Tuuli rukkijahude testi võitis. Ilmselt lihtsa juuretisega rukkileiva jaoks on see jahu parim valik, aga natukene ehk "peenemates" küpsetistes nagu nt pain d'epices või kasvõi seesama pirukas, kus tainast on rullida vaja, see nii hea valik ei ole. Iseenesest mulle see jahu tohutult meeldib - mõnusalt teraline ja suurepärase maitsega tõeliselt ehe toode, aga seda tainasse lisades ei ole tainast nii hea rullida ja tulemus ei jää nii ilus ühtlane, kui muidu. Ka pipraleib jäi selle jahuga kuivavõitu, kuigi muidu selle mõnusa vürtsise küpsetise puhul seda probleemi ei ole täheldanud ... Kõige hõlpsamini on käsitsetav muidugi ainult klassikalise nisujahuga tainas, aga minu jaoks on jällegi selle maitse kuidagi ... igav! Tahaks ikka rukki- või vähemalt täisteranisujahu ka lisada, et mõnusam oleks:) Niiet eks igal ühel tuleb siin enda jaoks kompromiss leida ...:)

Kui soovid pirukat veelgi lihtsamalt ja kiiremini teha, siis võid ju sibula ja küüslaugu välja jätta. Mulle lihtsalt endale need kaks asja hullult meeldivad ja lisan neid söögile igal võimalusel, aga kui kiire on, siis saab pmst ka ilma hakkama. 

Taina paremaks õnnestumiseks peavad või ja rasv olema külmad, jääkülma vee saamiseks aseta klaasi külma vee sisse paar jääkuubikut. Töötle tainast võimalikult vähe, et see puiseks ei muutuks. Rasv annab tainale mõnusat krõbedust, aga saad selle ka võiga asendada, kui soovid. Õunaäädikas parandab samuti taina tekstuuri - maitses seda tunda ei jää, kuigi lahtirullimisel võid natukene äädika lõhna tunda küll. Täidisesse soola lisamisega tasub pigem ettevaatlik olla, sest feta on niigi soolane. Juurde saab alati panna;-) 

Mina kasutan pirukas 250 g värsket spinatit, sest nii palju on ühes suures pakis (Prismas nt saadaval), kuid vabalt võib seda ka rohkem olla. Kui sul on aga külmutatud spinat, siis eelnevalt sulata, nõruta ja pigista sellest vesi välja. Mina asetan piruka peale 2 muna, kuid neid võid samuti rohkem - nt 3 v 4 tükki - lisada, kui mahub. Samuti võid kasutada nö peale löömiseks ainult munakollaseid.


Põhi:
3 dl jahu (kolmandik võib olla kas täistera-, kaera- v - rukkijahu)
0,5 tl soola
2 sl sea- või hanerasva
60 g võid
1 sl õunaäädikat
3 sl jääkülma vett

Töötle köögikombainis pulse-režiimil omavahel kiirelt jahu ja sool, lisa külm rasv ja töötle, kuni segu meenutab märga liiva. Lisa tükkideks hakitud või ja töötle veel, kuni tainas meenutab pisikesi herneid. Nirista peale äädikas ja jääkülm vesi ning töötle veel mõned sekundid, kuni segu on ühtlane. Võta tainas köögikombainist välja jahusele pinnale ja vormi kettaks. Mässi toidukilesse ja aseta  kaheks tunniks kuni üleöö külma tahenema. 

Täidis:
1 keskmine sibul
1 suurem küüslauguküüs
250-350 g värsket spinatit
200 g fetajuustu
4 muna
peenelt riivitud muskaatpähklit, värskelt jahvatatud musta pipart, soola

Haki sibul ja küüslauk peeneks. Prae sibulat pannil või sees u 5 minutit kuni see hakkab klaasjaks muutuma, lisa küüslauk ja prae veel mõned minutid. Eraldi pannil prae või sees pestud ja kuivatatud spinatilehed (võid seda teha osade kaupa), kuni spinat on närbunud olekuga. Vala praetud sibul ja spinat kaussi, maitsesta muskaadi, soola ja pipraga ning jäta natukesks jahtuma. Sega hulka 2 muna ja murendatud v tükeldatud fetajuust.

Rulli tainas jahusel pinnal u 25 cm läbimõõduga kettaks, aseta küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Laota tainale spinatisegu, jättes ääred u 2-3 cm ulatuses vabaks. Tee täidisesse 2 süvendit ja libista kumbagi ettevaatlikult üks muna. Jahvata peale pipart ning keera ääred täidise peale. Aseta ahju 200 kraadi juurde 30-40 minutiks küpsema kuni piruka ääred on kuldpruunid. Lase enne lahtilõikamist u 15 minutit taheneda.

esmaspäev, 14. aprill 2014

Pähklimüsli

Mõne kirjaniku teosed on kõik äratuntavalt sarnased - keskkooli lõpus said kõik eesti keeles ilmunud Hemingway ja Remarque'i teosed läbi loetud ja ma ausalt öeldes ei suuda neil absoluutselt enam vahet teha, sest kõik olid ikka üsna ühtemoodi! Ok, "Vanamees ja meri" muidugi eristub selgelt, aga see on ka erand (mis kinnitab reeglit) :) Või näiteks on mõne fotograafi tööd nii isikupärased, et võib aru saada, kes on autor  ilma, et kõrval nimi kirjas oleks. Mitmetel "päris" kokkadel on samuti oma stiil ja omamoodi serveeringud. Huvitav, kas toiduajakirjanikel ja -blogijatel on ka oma käekiri, mille järgi nende valmistatud road alati ära tunneb? Fotode osas on küll tihti aru saada, kes täpselt pildistas, aga retseptid ... Päris huvitav!:)

Selle kahe nädala jooksul, mis ma Peruust tagasi olen, olen juhtunud kinno juba umbes viiel-kuuel korral. Kuna ma sõna otseses mõttes "satun" pidevalt kinno (aitäh muidugi kõigile, kellel selles oma osa on!) :) ilma, et ma ise suurt midagi nendest filmidest teaksin, siis muidugi tuleb tavaliselt mulle kõik nö üllatusena. Aga ongi põnevam!:) Üks ägedamaid filme, mida eelmisel nädalal vaatama juhtusin, oli "The Grand Budapest Hotel" (treiler on siin), kus teeb kaasa palju lahedaid näitlejaid alates Tilda Swinton'ist ja Ralph Fiennes'ist lõpetades Harvey Keitel'i ja Jude Law'ga. Ja loomulikult supertore Edward Norton! Film meenutas mulle hullult ühte teist tõeliselt lõbusat linateost "Moonrise Kingdom" ja kui ma Edward Nortonit nägin, siis olin üsna kindel, et tegemist võib olla sama režissööriga. Hiljem guugeldasin ja nii oligi - filmi stsenarist ja lavastaja on Wes Anderson, kes ka "Kuutõusu kuningiigi" looja on. Täiesti omapärane käekiri ja stiil, mõlemad filmid on hullult lahedad (soovitan!) ja ma ise ilmselt lähen tema viimast filmi kinno uuesti vaatama, kuni selleks võimalus on (suur ekraan on ikkagi suur ekraan!), kuigi "Moonrise Kingdom" oli minu arvates veelgi ägedam. Ma isegi soovitasin seda filmi oma blogis tookord ja seda ei juhtu just sageli, et ma inimesi blogi kaudu kinno saadan - tavaliselt lobiseme nendel teemadel sõpradega. Aga oli lihtsalt nii hea!!!;-) Ja muidugi soovitan küpsetada filmisoovituse juures olnud rustikaalset ploomipirukat ja kuulata Muse'i olümpialaulu ka ;-)


Erinevalt tavalisest müslist on pähklitega granola gluteenivaba juba iseenesest ehk ei ole vaja osta gluteenivabu kaerahelbeid, et nisujahu vältida püüdvad inimesed seda süüa saaksid. Mulle see pähklitega variant meeldibki vist endale kõige rohkem, kuigi nii see mõnus krõbe müsli kui ka natukene vürtsikam granola on samuti igati head ;-) Ja minu arvates on see kohe eriti tervislik! Kusjuures sobib suurepäraselt ka kommi või koogi asemel magusaisu rahuldama:)

Vaja läheb:
100 g pekaani või Kreeka pähkleid
150 g pistaatsiapähkleid või mandleid
näpuotsatäis soola
4 sl mett
50 g võid
1 tl vanilliekstrakti
40 g kookoshelbeid
paar-kolm peotäit kuivatatud puuvilju v marju (soovi korral)

Leota pähkleid eelnevalt, et neid oleks kergem seedida. Aseta pähklid koos soolaga kaussi, kata veega ja lase u 8 h seista. Nõruta pähklid ja jäta need 8-12 tunniks küpsetuspaberile kuivama. 

Vala pähklid köögikombaini ja töötle peeneks. Aseta tükeldatud või koos meega kastrulisse ning soojenda kuni või on sulanud. Sega hulka vanilliektrakt. Lisa segu koos kookoshelvestega köögikombaini pähklite juurde ja töötle veel hetke kuni pähklipurust on umbes kaerahelveste  suurused tükid. 

Vala segu küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, aja ühtlaselt laiali ja küpseta ahjus 110 kraadi juures u 50-60 minutit paaril korral segades kuni müsli on kuiv ja kergelt kuldpruun. Lase täielikult jahtuda ning lisa soovi korral kuivatatud puuvilju (suuremad, nt ploomid või aprikoosid, haki väiksemateks tükkideks) ja marju. Hoia müslit õhukindlalt suletud purgis jahedas kohas. 

Naudi seda hõrku granola't koos piima, maitsestamata jogurti, vahustatud vahukoore, keefiri või kohupiimakreemiga. Sobib nii hommikusöögiks, magustoiduks kui ka kingituseks külla kaasa viia.

neljapäev, 10. aprill 2014

Kaerahelbeküpsised kolmest komponendist


Kui neid kaerahelbeküpsiseid umbes aasta tagasi Kätrini blogis nägin, oli selge, et pean neid kindlasti küpsetama!:) Kahjuks aga olin tol hetkel lennujaamas, teel Hispaaniasse, kus ma pidin 2,5 nädalat ilma ahjuta hakkama saama, niiet küpsetamisest sain vaid unistada (seda viimast ma muidugi tegin ka :D). Kui aprillis tagasi jõudsin, olid need küpsised esimene küpsetis, mis mu ahjust väljus. Olen neid nüüdseks juba mitu korda valmistanud ja valmistan kindlasti veel, sest see on minu arvates sama geniaalne retsept nagu banaanijäätis. Nagu jäätis on ka banaaniküpsised ideaalsed tervislikult toituda üritavatele inimestele magusaisu rahuldamiseks, samuti sportlastele - saab palju trenniks vajalikke süsivesikuid, aga kõik on nö "head" :) Kui kasutad gluteenivabu kaerahelbeid, siis on küpsised ka gluteenivabad. Need präänikud sobivad suurepäraselt hommikusöögiks, sest valmivad ju vähem kui 20 minutiga ja eriti head on need just soojalt hommikukohvi kõrvale!

Lisandite osas saab olla loominguline - keskmisel (eelmisel kevadel tehtud pildil) olevate küpsistele lisasin 2 tl kookoshelbeid ja peotäie kuivatatud jõhvikaid; teisel kahel fotol olevates pätsikestes on peotäis pistaatsiapähkleid ja peotäis kuivatatud jõhvikaid, maitseks ingver.

Algse idee leidmise eest oleme aga kõik tänu võlgu Pillele, kes selle ühes välismaa blogis avastas:) Retsept ilmus ka LP-s banaaniloo juures


Vaja läheb vaid:
3 väiksemat v 2 suurt banaani
3 dl kaerahelbeid
2-3 peotäit meelepäraseid lisandeid, nt rosinaid, kuivatatud jõhvikaid või kirsse, kookoshelbeid, šokolaaditükke, hakitud pähkleid või mandleid, mandlilaaste, kõrvitsa- või päevalilleseemneid jne 
0,5-1 tl kaneeli või ingverit (soovi korral).

Haki pähkleid, kuivatatud puuvilju vm lisandeid väiksemaks. Purusta banaanid kahvliga, sega hulka kaerahelbed ja lisandid, tõsta teelusikaga küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile pätsid ja küpseta ahjus 170 kraadi juures 15-20 minutit kuni küpsised on pealt kergelt pruunikad. Eriti head on need soojalt samal päeval.

teisipäev, 8. aprill 2014

Mõnus sai õlle, sibula ja juustuga


Krõbeda koorikuga pehme juustust pakatava saia puhul on sööjate rahulolu garanteeritud:) Märtsi alguses ühe sõbra sünnipäeval, kuhu seda kaasa viisin, küsisid näiteks kokku kolm meest (!!!) selle retsepti. See, et mõni naissoost isik kaasa viidud küpsetise tegemisõpetust soovib saada, juhtub sageli, aga seda, et mehed kiidavad ja tahavad ise kodus järele teha, ei esine just väga tihti ... :) Niiet soovitan küpsetada - mehed on raudselt rahul ;-)

Mõnus õllesai on ühtviisi maitsev nii soojalt kui ka jahtununa. Sobib pakkuda kas mõne toidu juude (nt püreesupid) või suupistena peolauale lihtsalt koos (ürdi)võiga õlle või veini juurde söömiseks.

Kõige paremini sobib taina valmistamisel kasutamiseks mahedam hele õlu, sest tumeda õllega võib jääda saiale kergelt mõrkjas maitse. Osa jahust võid asendada täistera nisujahuga, et anda saiale põnevamat rustikaalset maitsenüanssi. Praetud sibula asemel võid lisada tainale peeneks hakituna mõned (päikese)kuivatatud tomatid või peotäie oliive. Samuti sobivad saia sisse suurepäraselt hakitud värsked või kuivatatud ürdid (tüümian, rosmariin vm).

Mulle toodi katsetamiseks uued parmesanilaadsed kõvad juustud Džiugas Delicate (24 kuud), Džiugas Piquant (18 kuud) ja Džiugas Mild (12 kuud laagerdunud). Küpsetamiseks kasutasin viimast ja see sobis saia sisse suurepäraselt. Retsept ilmus 22. märtsi Eesti Ekspressi Gurmees.


Vaja läheb:
1 sl (oliivi)õli
2-3 väiksemat sibulat
1/2 tl värskelt jahvatatud musta pipart
1-2 hakitud küüslauguküünt
380 g nisujahu (u 100 g sellest võib olla täisteranisujahu)
2 sl (pruuni) suhkrut
2 tl küpsetuspulbrit
1 tl soola
100 g riivitud juustu
330 ml heledat mahedat õlut
40 g sulatatud võid

Haki sibulad peeneks ja prae pannil keskmisel kuumusel aeg-ajalt segades oliivõlis kergelt pruuniks (kulub 8-10 minutit). Lisa pipar ja hakitud küüslauguküüned ning küpseta veel u 1-2 minutit. 

Sõelu jahu ja sega suhkru, küpsetuspulbri ja soolaga. Tee keskele lohk ja lisa praetud sibul, riivitud juust ja õlu ning sega ettevaatlikult läbi. Tõsta tainas võiga määritud ja jahuga ülepuistatud leivavormi (28 cm pikkune), silu pind, vala ühtlaselt peale sulatatud või ning küpseta ahjus 190 kraadi juures 45-50 minutit kuni sai on pruun ja keskele sisse torgatud tikk tuleb puhtalt välja. NB! Kui kasutad väiksemat vormi, siis on küpsemisaeg tõenäoliselt pikem - võib kuluda kuni tund aega. 

Lase u 10 minutit vormis taheneda ja tõsta seejärel restile jahtuma, sest vormis tekib sooja saia alla kondensvedelik, mistõttu põhi jääb vettinud. 

laupäev, 5. aprill 2014

Banaani-karamelli ehk banoffee juustukook

Andekas Eestist pärit Iirimaal elav fotograaf Berit Alits (tema loomingut saab imetleda siin), kes oli üks mu ülitoredatest reisikaaslastest Peruus, on jõudnud samuti Beleni pildid valmis teha ja natukene ka sellest kohast rääkida. Soovitan vaadata, sest see on üks väga eriline koht! Kuidagi kummaliselt lummav nagu ka u 400 000 elanikuga ilma ainsagi maismaaühenduseta linn Iquitos, kus see linnaosa asub.

Kuna ma ise olen suur kohvisõber, siis lugesin jälle oma suureks rõõmuks ühte artiklit, kus selle joogi kasulikkusest räägib. Nimelt on 2-3 tassi kohvi päevas maksale hea! Just hiljuti kirjutasin kohvist ja väga tore on näha, et infot tuleb järjest juurde:) Mitte, et ma oma igapäevasele 2-3 väiksele kohvitassile (reeglina espresso) kuidagi õigustust vajaksin, aga lihtsalt hea teada, et midagi mu menüüst võib ka kasulike asjade hulka liigitada :D

Siin on aga järjekordselt üks banaani sisaldav restept, mis samuti nagu maapähklivõiga banaanikeeks, oli mõeldud LP-s ilmunud banaaniloo juurde. Mul on blogis juba üks šokolaadikattega lihtne ja tõeliselt hea banoffee-kook, kuid seekord katsetasin selle komboga (ehk banaan ja karamell) juustukoogi küpsetamist. Võin julgelt öelda, et banoffee (banana+toffee) koogid on alati kindlad hitid  vaatamata oma magususele. Ma ise armastan neid ka, kuigi reeglina tahan, et magustoidus oleks midagi hapukat, mis aitaks suhkrut tasakaalustada. 



Karamellikreemi all pean silmas dulce de leche't, poest ostetud keedetud kondenspiima või kodus 3h  (kindlasti mitte 4h!!!) keedetud magusat kondenspiima. Keedetud kondenspiima pakid on 190 g, samuti on kondenspiima purk 400 g, niiet kui oled 300 g koogi sisse lisanud, siis võid ülejäänud kreemi kergelt kastrulis soojaks ja vedelaks lasta ning hoopis seda šokolaadikastme asemel koogile niristada.

Põhi:
180 g šokolaadiküpsiseid
70 g võid

Täidis:
2 küpset banaani
400 g toasooja toorjuustu
300 g toasooja karamellikreemi
2 toasooja muna

Šokolaadikaste:
50 g võid
200 ml vahukoort
200 g meelepärast šokolaadi (mina kasutasin seekord tervete metspähklitega valget šokolaadi, aga tume sobib kõige paremini)

Põhja jaoks purusta küpsised, sega sulatatud võiga ja suru 23-24 cm läbimõõduga vormi põhja. Aseta vorm täidise valmistamise ajaks külma.

Täidise jaoks tee banaanid kahvliga pudruks. Aseta toorjuust ja karamellikreem kaussi, sega vispliga ühtlaseks. Lisa purustatud banaanid, sega läbi, seejärel ükshaaval munad ning sega tainas vispliga ühtlaseks. Vala vormi küpsisepõhjale ja küpseta ahjus 180 kraadi juures u 40 minutit kuni kook on tahenenud, keskelt võib veel võdiseda. Lase vormis jahtuda ja hoia üleöö külmas. Serveeri soovi korral šokolaadikastmega.

Šokolaadikastme jaoks tükelda või ja aseta koos vahukoorega potti. Kuumuta keemiseni, lisa hakitud šokolaad, keera kuumus madalamaks ja kuumuta segades kuni šokolaad on sulanud ning kaste on siidjas ja läikiv. Serveeri soojalt koos külma koogiga.

kolmapäev, 2. aprill 2014

Maapähklivõiga banaanikeeks


Vahel on vaja ära käia, et aru saada, kui hästi endal kõik on!:) Kui oled olnud mõnda aega ilma sooja vee ja elektrita, tigedate moskiitode poolt džunglis nii ära söödud, et kohati oli raske leida kehal kohta, kus ei oleks suurt punast sääsepunni või mõnda muud kriimu, matkanud tiheda vihma käes peaaegu põlvini poris 800 m järsust mäest üles inka-eelse tsivilisatsiooni chachapoya'de iidsete matmiskohtadeni, elanud läbi autoõnnetuse ja hoidnud pöidlaid pihus, kui sinu buss kuristiku veerel ainsast läbitavast kitsukesest teest, mis järsust mäenõlvast alla valguva vee ja muda tõttu on läbimatuks porimülkaks muutunud, üritab juba tund aega tulutult läbi saada, näinud lähedalt kohalike inimeste päris elu ja askeetlikke kodusid ning elanud läbi esmakordsed tõsised kõhuprobleemid - siiani pidasin ennast nende suhtes immuunseks, sest alati on õnnestunud õnnelikult pääseda ka juhul, kui kõik teised ümberrringi nende käes vaevlevad, siis on täitsa hea ka kodus olla, kuuma duši all käia, oma voodis magada ja head kohvi juua:) Ühest küljest oli tegemist mu elu ühe ekstreemseima reisiga, mille tegelik väärtus ja eksootika hakkab alles nüüd kõigist seiklustest teistele rääkides vaikselt kohale jõudma.

Ei saa just öelda, et reisil kõigis neis situatsioonides oleksin igal ajahetkel alati õnnelik ja rahul olnud, kuid õnneks olen sellest juba mõni aeg tagasi aru saanud, et mida rohkem enda mugavustsoonist välja astuda ja oma tavalist rahulikku, turvalist ja suht muretut elu "rikkuda", seda parem on lõpuks ikkagi enesetunne! Ilmselt istuksin siiani igapäevaselt kontoris arvuti taga ja tegeleksin "tähtsate" asjadega ega kirjutaks näiteks seda postitust siin blogis, kui ei teeks vahete-vahel ebapopulaarseid otsuseid (ka iseenda jaoks) :) Kui ka mingi hetk võid kahelda, et milleks see kõik (wtf am I doing here?!?) või olla isegi õnnetu, siis suures plaanis on lõpuks alati auhind seda magusam, mida rohkem nägid vaeva selleni jõudmiseks!

Kui oleksin selle asemel olnud mõnel oluliselt mugavamal reisil või hoopis kodus kooke küpsetanud, siis oleksin mitme kogemuse võrra vaesem:) Ma ei oleks ujunud Amazonase džungli imelises metsajärves mõnekümne meetri kaugusel delfiinidest kohas, kus käiakse piraajasid õngitsemas, veetnud öö vihmametsas võrkkiiges lageda taeva all, vaadanud ranger'it käes hoidvat kinnipüütud väikest kaimani pojakest ning igasuguseid erinevaid linde, madusid ja loomi, käinud külas šamaanil, söönud kilpkonna maksa, eelajaloolist kala ja seni parimat ceviche't, joonud Peruu punast veini ja troopiliselt soojal ööl Iquitose promenaadil pisco sour'eid, kohanud uusi huvitavaid inimesi, matkanud nii Andide pilvemetsades kui ka Amazonase džunglis ning teinud lugematu arvu muid ägedaid asju, millele mõeldes suunurgad üles kerkivad:)

Reisipiltide ja -juttudega läheb mul veel aega, kuid Kaupo on juba jõudnud oma blogis jagada imelisi fotosid ühest reisi highlight'idest ehk maailma suurima maismaaühenduseta linna Iquitose põnevamast osast Belen'ist.

Blogis on nüüd kahjuks paar nädalat vaikust olnud, sest olin enamiku ajast kohtades, kus üldse internetti polnud ning kui wifi't paaril korral ka trehvas, siis oli see nii aeglane, et iga e-kirja lugemine oli kannatlikkuse proovile panek. Ja pean ausalt ütlema, et mulle see tegelikult meeldib, kui ei ole vaja vaadata kella, ei pea midagi teadma kuu- ja nädalapäevadest ning telefon on kasutusel vaid pildistamiseks ja hommikuseks äratuseks. Uskumatult mõnus!!!



Loodan aga eetrivaikuse lähiajal heaks teha ja alustan kohe ühe ülimõnusa mahlase keeksiga, millele on raske vastu panna. Reeglina ma sõna "hõrk" ei tahaks keeksi kohta kasutada, kuid selle küpsetise puhul tundub see päris asjakohane:) Küpsetis oli mõeldud algselt mu eelmisel nädalal LP-s ilmunud banaani-loo juurde, kuhu aga mahtusid ära hoopis mõned lihtsad retseptid, näiteks banaaniga brownie ja porgandiga muffinid, mis mulle endale samuti väga meeldivad.

Maapähklivõiga banaanikeeks on hoopis teistsugune, kui teised seda puuvilja sisaldavad küpsetised, mida olen valmistanud. Mul on nii blogis kui ka mõlemas raamatus olemas banaanikeekside retseptid ja kõik kolm on erinevad (raamatus "Lihtsad ahvatlused" on olemas ka gluteenivaba alternatiiv), kuid see maius on hoopis teistsuguse maitsega. Kui tavaliselt domineerib banaanimaiste, siis seekord annab tooni hoopiski maapähkel ning keeks on veelgi niiskem ja mahlasem, kui muidu.

Kui soovid gluteenivaba keeksi, siis kasuta nisujahu asemel riisi- ja maisijahu, nagu mina seda tegin. Olen aru saanud, et paljud kardavad gluteenivabade küpsetiste puhul, et need on kuivad ja rabedad. Ilmselt see nii ongi tihti, kui kasutada gluteenivaba jahu. Olen isegi seda jahu katsetanud, kuid pole sellist tulemust saanud, millega rahule jääks või mida teistega jagada. Samas nt see banaanikeeks on maisi- ja riisijahuga tehes (mis samuti on gluteenivabad) niiske ja ei pudise praktiliselt üldse ehk täpselt sama nagu nisujahu kasutades. 

Vaja läheb:
4 väikest purustatud banaani
100 g maitsestamata jogurtit või hapukoort
80 g toasooja kreemjat maapähklivõid
50 g sulatatud võid
2 toasooja muna
180 g (pruuni)suhkrut (kasutasin heledat muscovado't)
190 g nisujahu või 100 g maisi- ja 90 g riisijahu
30 g mandlijahu
3/4 tl soodat
0,5 tl soola
1-1,5 tl kaneeli
paar peotäit hakitud röstitud maapähkleid

Purusta banaanid kahvliga ja mikserda koos maitsestamata jogurti või hapukoore, maapähklivõi, sulatatud või ja munadega keskmisel kiirusel läbi, lisa suhkur ja mikserda ühtlaseks. Sega sõelutud jahu, mandlijahu, sooda, soola ja kaneeliga. Lisa jahusegu koos hakitud pähklitega banaanimassile ja sega õrnalt läbi.

Vala tainas korralikult võiga määritud ja jahuga ülepuistatud piklikkusse vormi (minu oma on 28 cm pikk). Eriti hea on keeksi kätte saada, kui selle põhjas on küpsetuspabeririba.Küpseta ahjus 180 kraadi juures 55-60 minutit kuni sissetorgatud tikk tuleb puhtalt välja. Kui su vorm on lühem, tuleb keeks paksem ja küpsemisaeg on tõenäoluselt pikem (võib kuluda üle tunni aja).

Lase u 10 minutit vormis taheneda ja kummuta siis restile jahtuma. Serveerides sõelu soovi korral peale tuhksuhkrut.

laupäev, 15. märts 2014

Argentiina toidust

Nii, lõpuks jõuan Argentiina toidu teemal paar sõna kirja panna ja mõne telefonipildikese üles riputada - parem hilja, kui üldse mitte, onju?! :) Lisan alla ka mõne osa oma loost samal teemal, mis ilmus mõni aeg tagasi LP-s. Artikli juurde tegin ühe hästi lihtsa magustoidu (tiramisu dulce de leche'ga) retsepti, mis on juba blogiski olemas.

Argentiina köök on segu põliselanike traditsioonilistest toitudest ja Euroopast sisserännanute roogadest, eriti tuntavad on Hispaania ja Itaalia mõjutused. Suurepäraseid käsitsi valmistatud jäätiseid ja sorbette pakkuvaid kohvikuid ehk gelateria'sid, värskeid saiu ja koogikesi küpsetavaid pagariärisid ning pizzeria'id leiab Buenos Aireses peaaegu iga nurga peal.

Üks asi, mis küll toiduga otseselt ei seondu, on kokapõõsa lehed, millest tehakse nii teed kui ka keeratakse palliks ja pistetakse põske. Kuna lehed aitavad hästi nn kõrgusehaiguse vastu, mille käes meie seltskonnastki mõned kannatasid (3000-4000 m kõrgusele hõredasse õhku minna on ikkagi juba üsna suur väljakutse). Aga kohalike hulgas muidugi on lehed popid ilmselt ikkagi pisut teisel eesmärgil, sest isegi ühe meie teejuhi 3-aastane poeg käis punnis põsega ringi. Lehti ei närita, vaid neist tehakse pall ja hoitakse põses, lastes süljel seda niisutada v siis niisutades joogiga, milleks mägedes on enamjaolt odav pakivein v õlu.

Riikide piirid Ladina-Ameerika maades on tõmmatud inimeste etnilist kuuluvust arvestamata ja üsna paljud põlisrahvaste kombed ei ole mitte niivõrd seotud Argentiinaga, vaid on levinud erinevates riikides (ja eriti Andides), kus indiaani hõimud elavad, nt Peruus, Boliivias, Ecuadoris. Kui ma 5 a tagasi esimest korda Peruus käisin, siis oli pisut naljakas, et kuivatatud kokalehed olid 3400 m merepinnast asuvas Cuzco linnakseses hotelli fuajees kausikestes, et saaks nii teed keeta kui ka niisama närida. Alkoholi tarbides valatakse aga Andides esimene lonks asustusavaldusena emakesele maale ehk Pachamama'le:)

Andides kasvatatakse palju köögivilju, eriti levinud on erinevad kõrvitsad ja (magus)kartulid, mitõttu levinud on igasugused hautised ja pajaroad (hispaania keeles cazuela). Liha need reeglina ei sisalda, sest lisaks kallile hinnale on seda mägedes vaid teatud aastaaegadel saada. Aga sageli pannakse nendesse roogadesse kuivatatud liha.

Esimese asjana tahaks Argentiina puhul muidugi mainida nende suurepärast liha - kui me just Andides matkal ei olenud, siis sõime seda igal öösel. Just nimelt - öösel, sest õhtusöögile sätitakse ennast minema u 10 paiku, niiet reaalselt sõime alati u 11-12 ajal. Selleks ajaks olid ka restoranid juba rahvaga täitunud - kell 9 on söögikohtades veel täielik tühjus ja pärast 10-t hakkavad esimesed inimesed tasapisi saabuma.

Liha küpsetamist, samuti ka grillipidu nimetatakse asado’ks. Liha grillib vaid üks inimene ehk asador, kellel on au valmis liha ise laiali jagada - ei ole nii, et igaüks ise võtab! Grillile ei lähe mitte ainult veiseliha, vaid ka kõik muud söödavad loomad ja linnud. Näiteks Andides matkates veetsime ühe öö San Francisco nimelises väikeses mägikülakeses, kus saime lihunikult värsked sealihavorstid ehk chorizo’d ja kõrvamajast kaks äsja tapetud kana, mis ühes tükis grillile jõudsid.

Esimesel õhtul, õigemini küll juba südaööl Buenos Airesesse jõudes läksime kõigepealt liharestorani Don Ernesto. Ja lisaks muudele üllatustele oli minu jaoks eriti kummaline see, et hiigelsuure rare-küpsusastmes lihatüki, mida reisikaaslasega jagasin, poolitas ettekandja meie jaoks lusikaga - lihtsalt nii pehme oli see hõrk filee. Kusjuures, kui esimestel õhtutel võtsin liha mõne tüdrukuga kahepeale, siis hiljem vaatasin, et tahan tervet tükki ikkagi üksi ära süüa ja ei mingit poolitamist enam :D



Mõned asjad aga tundusid kohapeal olles nii elementaarsed ja harjusin nendega nii ära, et mul poleks  ilmselt tulnud pähegi mainida ega siia esimesel õhtul tehtud pilti panna, et Argentiinas olid ainult liitrised õllepudelid, kui poleks Ivo artiklit lugenud. Aga Ivo räägib üldse sellest põnevast Lõuna-Ameerika riigist hoopis teise nurga alt, kui mina oma blogipostitustes, kuigi olime ühel ja samal reisil :)

ja mõnes söögikohas oli ka selline asi pudeli ümber, mis pidi õlut jahedana hoidma


Buenos Airese ilmselt kuulsaim liharestoran on legendaarne Desnivel, mis alguses suurtest akendest sisse piiludes ei tundu kuigi suur, kuid edasi minnes selgub, et tegelikult on selle esimese söögisaali taga veel kaks suurt saali. Kusjuures, peaaegu kõik vakstutega kaetud lauad on rahuolevaid ja lõbusalt sumisevaid sööjaid täis. Koht ise on lihtne ja meenutab pigem bistrood või sööklat, kui peent restorani ja hinnatase on pigem odav, aga milline liha!!! Ilmselt parim, mida Argentiinas saime, kui liha ei söönud me seal sugugi vähe:) Liha grillimiseks on nurgas nagu paljudes teisteski grillrestodes sellised grillahjud


Üks lehekülg pikast menüüst - päris huvitav loetelu erinevatest grill-lihadest ja veise tükkidest:)

Ja minu bife de lomo ehk klassikaline sisefilee, mida oli tohutu suur ports nagu alati. Ja liha tuuakse alati ilma lisanditeta - kõik asjad ehk nii salati kui ka kartuli vms, peab eraldi tellima.


Meie tellisime lihakõrvaseks enamasti värsket salatit, mille üks levinud koostisosa oli palmito ehk palmi süda. Seda valkjast peamsielt Acai palmi sisust ja õienupust saadud köögivilja lisatakse salatitesse nii värskena kui ka marineeritult. 


Liha juurde serveeritakse chimichurri-nimelist ürdikastet, milles on peeneks hakitud petersell või koriander, küüslauk, oliiviõli, pune ja valge või punase veini äädikas. Lisamaitsetena võib selles leiduda ka paprikat, köömneid, tüümiani, basiilikut, sidrunit vmt, kuid argentiinlased ei lisa kastmele reeglina tšillipipart. Chimichurri’t kasutatakse ka liha marineerimiseks.

Järgmised fotod on aga tehtud Valle Colorados, kus me Andides matkates ühe öö veetsime (siin ka mõned fotod sellest). Sellel pildil on pererahva köök



Peremees

ja perenaine

ja ühed sööjaid ootavad suured pirukad riiulis (nende kohta ütlesid nad tartas)


Paraku on liha ikkagi kallis (turistide jaoks muidugi odav, eriti võrreldes meie hindadega) ja mägedes elavad põlisrahvaste järeltulijad ei saa sellega just sageli maiustada. Küll aga  igasuguste väikeste õhukese taina ja ohtra mahlase täidisega pirukatega (hisp keeles empanadas) - neid söövad inimesed nii suurlinnades kui ka mägedes. Igal tänavanurgal saab neid kaasa haarata, igas söögikohas ja  majapidamsies vorbitakse neid pidevalt. Täidiseks on liha, juust, köögiviljad, kinoa jne jne. Ja siin on mõned pildid pirukateost - ühes kausis tainas, teises täidis ning igal pirukal ilus "pats" ääres


Järgmised pildid on ühes teises kohas, kus pirukaid söömas käisime. Maja ühes nurgas oli tavaline poekene, teises (avatud "köögiga") pooles aga vormiti ja küpsetati empanadas'id :)








superhead vürtsikad lisandid pirukate juurde

Käisime igasugustes restoranides ja söögikohtades, aga selles grillrestoranis (hisp k parilla) Saltas, nimeks El Charrua, kus oma igaöist liha sõime, tegin ka köögis mõne pildi, sest ma kuidagi juhtusin sinna :)

Sellel fotol on aga gratineeritud spinat, mida me päris mitmes kohas tellisime - kes liha kõrvale, kes aga terveks eineks

ja siin siis mõned köögipildid ka







ja tavaline öine vaade söögisaali heas grillrestos

Meie jaoks on harjumatu, et supp serveeritakse Argentiinas alati pärast pearooga. Praed on aga nii suured portsud, et kui suudad kogu oma roa üksi ära süüa, siis pole ühe keskmise eestlase kõhus supile enam ruumi. Ühes ööbimiskohas väikeses Santa Ana külas, mis asub merepinnast 3500 m kõrgusel Andides, küsisime võõrustajatelt, kas oleks võimalik süüa suppi hoopis hommikul. Midagi nii naljakat polnud need indiaanlased ilmselt varem kuulnud, sest naerupahvakud ei tahtnud ega tahtnud lõppeda. Kui meil õnnestus neid pikapeale siiski veenda, et meil on täitsa tõsi taga ja nad soojen dasidki meile hommikul suppi, siis naersid nad ise samal ajal peaaegu pisarateni. Tundub, et lugu, kuidas ühest pisikesest tundmatust Põhja-Euroopa riigist pärit noored hommikuks suppi soovisid, on nii naljakas, mida lastelastelegi rääkida ...
Argentiinlased ise söövad hommikuti suhteliselt tagasihoidlikult ehk piirduvad vaid saia (croissant’id, röstsaiad, kuivad koogikesed jmt) ja karamellise dulce de leche kreemiga. Nende kahe asjata ei möödunud meil ligi kolme nädala jooksul ühtegi hommikult. Toidupoes tegin suisa pilti dulce de leche’t täis riiulitest ja erinevat sorti purgikesi oli ikka üle kümne. Sellist sõna nagu “puder” ei pidavat argentiinlaste jaoks üldse olemaski olema.
Saia loputavad kohalikud ise alla lahja kohviga, aga hommikuti juuakse sageli ka paraguai iileksipuu lehtedest valmistatud mate tee, mis lisaks kofeiinile sisaldab veel teisigi ergutavaid aineid. Mate on popp jook tarbimiseks ka muul ajal sõprade ringis. Tavapäraselt juuakse matet pudelkõrvitsast valmistatud kalebassist metallist kõrre ehk bombillaga. Seltskonnas käib kalebas käest kätte ja igaüks peab jooginõu põhjani tühjaks jooma lõppu kõrrega luristades ning selle siis peremehele tagasi ulatama, kes kalebassi uue vee lisab ja järgmisele inimesele ulatab. Kui annad jooginõu tagasi, lausudes “aitäh!”, siis tähendab, et sa enam ei soovi ja järgmise ringi jääd juba vahele.
Siin aga veel paar suvalist pildikest Andidest. Eeslid on seal endiselt levinud tööloomad



liinibuss

ja politseijaoskond