esmaspäev, 27. oktoober 2014

Ploomimarmelaad sõrnikutega



Sõrnikud mulle tohutult meeldivad! :) Ma armastan neid vist isegi rohkem kui tartapliine, mida ma viimasel ajal igal võimalikul hetkel valmistan või restos tellin. Mulle meeldib sõrnikuid ka niisama argiõhtutel magustoiduks teha, kuid need on tore ja tervislik alternatiiv pühapäevahommikustele pannkookidele. Kuna kohupiimakoogid ja -magustoidud on reeglina parimad just jahtunult või üldse külmalt, siis saab need juba eelmisel õhtul valmis küpsetada. Blogis on juba olemas üks sõrnikute retsept, kuid seekord tegin neid vanillimaitselisest kohupiimast ja kui varem oli kohupiim 250 grammistes pakkides, siis nüüd on tootjad kõik paraku 200-stele üle läinud, mistõttu tuli retseptis mõningaid muudatusi teha (ehk seda pisut kaasajastada) :) 

Eelmisel suvel lisasin blogisse vanillimekiga tomatimoosi retsepti, mida valmistasin toimetaja soovil septembri alguses Terevisioonis. Video tomati-vanillimoosi keetmisest on siin, kusjuures stuudiosse võtsin kaasa ka ploomimarmelaadi ja nagu näha, siis sedagi kiideti:) Lisaks räägin seal, miks mulle meeldib marmelaadisuhkur ning mis on selle eelised tavalise suhkru ja moosisuhkru ees.  

Kui nii mitmeidki suviseid hõrgutisi nagu näiteks maasikad ja vaarikaid ei pruugi hoidistamiseks ega küpsetamiseks alati jätkuda, sest kõigepealt tuleb ju neist niisama isu täis süüa, siis ploomidega õnneks seda muret ei ole - neid jätkub alati nii söömiseks kui ka kokkamiseks. Kahjuks on kodumaised ploomid praeguseks juba otsa saanud, kuid poodides on neid õnneks aastaringselt saada. Hiljuti lisasin blogisse ahjuploomide restepti ja selle juures räägin natukene ka ploomide kasulikkusest. Paari aasta tagusest ajast aga pärineb rustikaalse ploomipiruka retsept, mis on ühtlasi ka ainsaks blogis olevaks ploomikoogiks, kuigi mu kahes esimeses ja peagi ilmuvas kolmandas raamatus on igas ka üks ploomikook sees.
Ploomimarmelaad on lihtne ja kiire variant teha hoidis, mida saab nii kodus pannkookide ja röstsaiaga nautida kui ka külla minnes kingituseks kaasa viia. Kuna marmelaadisuhkrut kulub kilo kohta vaid üks pakk ehk 330 g, siis ei tule keedis liiga magus, samas aitab selles suhkrus leiduv looduslik tardaine pektiin (mida on ohtralt ka ploomides) moosil taheneda vaid 10-minutilise keemisajaga. Marmelaadisuhkur (veel aasta tagasi oli selle nimetus 1+3 moosisuhkur) on minu arust hea võimalus saada täiesti normaalse magususega pakse moose, mida on võimalik süüa korraga rohkem kui üks lusikatäis :)

Sõrnikute ja ploomimarmelaadi retsept ilmus ka mõni aeg tagasi LP-s.
Ploomimarmelaad:
1 kg ploome
330 g (1 pakk) marmelaadisuhkrut
Lõika ploomid neljaks, eemalda kivid, aseta potti koos suhkruga ning lase mõned tunnid seista, kuni suhkur on sulanud ja ploomidest vesi välja tulnud. Aseta pott pliidile, lase sisul keema tõusta ja keeda üsna tasasel tulel u 10 minutit. Marmelaad võib olla vedel, sest seistes see taheneb ja muutub paksuks. Vala marmelaad kas lihtsalt kaussi või mõnda purki ja hoia külmas või steriliseeritud purkidesse ja kaaneta. Steriliseerimiseks aseta pestud purgid tagurpidi 100 kraadisesse ahju resti peale ja lase u 20 minutit seal seista; kaasi aga keeda potis 5 minutit.
Sõrnikud:
400 g (2 pakki) vanillimaitselist kohupiima
2 munakollast
1 sl (vanilli)suhkrut
1 sl suhkrut
3 sl maisi- või nisujahu
näpuotsatäis soola
Sega kõik kokku ja kui vähegi aega on, siis aseta tainas enne küpsetamist pooleks tunniks külmkappi tahenema, et seda parem käsitseda oleks. Vormi käte vahel kas jahu (kui vaja, võta kauss jahuga kõrvale, ja tee käed jahuseks, et oleks mugavam vormida) u 1 cm paksused pätsikesed. Võid vormida ka märgade kätega - kuidas endale rohkem meeldib.
Soojenda pannil õli (kasutan praadimiseks maapähkliõli) ja prae sõrnikud suhteliselt madalal kuumusel mõlemalt poolt kuldpruuniks (u 4 minutit kummaltki poolt). Lisandiks sobib nii hapukoor kui ka vahtrasiirup, mesi ja erinevad moosid, eriliselt head on sõrnikud koos ploomi- või aprikoosimarmelaadiga.


teisipäev, 21. oktoober 2014

Mee ja pähklitega röstitud viigimarjad

 

Mee, mündi, musta pipra ja sarapuupähklitega ahjus röstitud viigimarjad on minu arvates jumalikud! Nende puhul on kõik oluline ehk nii maitsed (magus ja hapu) kui ka tekstuurid (pehme ja krõmps) täiuslikus tasakaalus. Viigimarjad on head lihtsalt lusikaga vormist söömiseks, aga sobivad suurepäraselt ka igasuguste (tugevamaitseliste) juustudega, nt kitse- ja sinihallitusjuust veinikõrvaseks, samuti nautimiseks koos vähemagusa või maitsestamata kohupiimakreemi või paksu jogurtiga. 

Retsept on aga selline,  mille puhul koguseid ei ole mõtet kirja panna, sest kõik sõltub sellest, kui palju sul parasjagu viigimarju juhtub olema ja kui suur on ahjuvorm. Kogused ei mängi niikuinii siin suurt rolli - tegemist ei ole koogi küpsetamise ehk täppisteadusega, vaid vaja on lihtsalt teatud komponente. Teen alljärgnevas tegevusõpetuses koostisained tumedaks, et oleks lihtsam näha, mida vaja läheb :)

Pese viigimarjad puhtaks, lõika ära kõva söödamatu varreots ja tee igale viljale noaga kaks ristipidi sisselõiget ehk nö ristilõige, kuid ära viigimarja lõpuni neljaks lõika. Aseta ahjuvormi, puista peale mõned peeneks hakitud pähklid (kasutan röstitud ja kooritud sarapuupähkleid), nirista vedelat mett või vahtrasiirupit ja küpseta ahjus 200 kraadi juures 15 minutit. 

Jahvata peale musta pipart, puista hakitud münti ning soovi korral nirista veel mett ja puista pähkleid, samuti kasta viigimarju vormi põhjas oleva suurepärase vedelikuga. Musta pipart ei ole magustoitude puhul vaja karta - see ei tee mitte rooga soolaseks, vaid aitab mõnusatel (magusatel) maistetel veelgi paremini esile tulla. Viigimarjad on parimad soojalt, aga ka külmalt igati head.

Soovitan proovida - hetkel veel on soodsa hinnaga viigimarju lisaks turule ka suuremates toidupoodides, kuid karta on, et kaua see pidu enam ei kesta ;-) 

pühapäev, 19. oktoober 2014

Bavette - suurepärane lõige veisest


Kui on nii hea liha, ei pea kokk eriti hea olemagi :) -  nii ütles üks mu lähedane, kes minu valmistatud bavette'i maitses :D  Ja nii enam-vähem ongi - kui on ikkagi kavliteetne korralikult laagerdatud liha, siis pole kokal suurt midagi teha. Minu lihatükk pärineb Liivimaa Lihaveiselt, kelle loomad on rohumaal vabalt kasvanud. Et viinakuu on sel aastal veiselihakuu, siis Eesti 44 resto kokad teevad erinevatest veisetükkidest süüa. Kirjutasin veiselihakuust ka LP-s ja blogis, rohkem infot koos fotodega roogadest ja kokkadest aga on siin

Erinevalt profikokkadest, kelle vahel loositi välja pmst terve loom ninast sabani, tehti toidukirjutajate elu lihtsaks ja meile anti hõlpsasti valmistatav, aga suurepärane tükk, mille nimeks on bavette. Bavette on omaduste poolest suhteliselt sarnane flank-steigile, kuid minu arvates veelgi parem - see on tõeliselt maitserikas (nii tugevamaitseline, et võiks isegi öelda, et pisut "tummine") ja marmorjas, aga samas pehme. Mulle meenutab bavette natukene antrekooti, sest see on samamoodi mõnusalt läbi kasvanud ja tugevamapoolse struktuuriga, kuid ikkagi sulab suus. Bavette on muidugi tugevamate kiududega ja pole nii pehme, kuid maiste poolest ei jää minu arvates mu lemmik-tükile antrekoodile küll kuidagi alla!

Ma ei suutnud pikalt otsustada, kas valmistada mulle eraldatud lihatükist tartar või seda ikkagi kuumtöödelda, aga valisin seekord ikkagi teise variandi, kuid jätsin liha siiski võimalikult "punaseks" ehk küpsetasin rare-küpsusastmega. Ausalt öeldes medium rare on ka kõige rohkem, mida korraliku veiseliha puhul süüa tahan - medium on minu jaoks ikkagi juba natukene üleküpsenud ... Prantslaste seas poppi "bleu" (eesti keeles sinine) ehk meie mõistes praktiliselt toorest liha, mis on vaid korra kummaltki poolt üle praetud, ma veel ikka ei söö (ma alati küll maitsen, kui keegi mu kõrval seda naudib), aga mine sa tea - maitse ju nii palju areneb ja muutub ajas, et ei imestaks, kui ma paari aasta pärast hoopis bleu-küpsusastet tahtma hakkan ;-) Enne Pariisi kokakooli minekut ja sellele järgnenud 1,5 kuud LAV-is, mis on üks lihasööjate paradiise maailmas (täitsa võrreldav Argentiinaga), tundus näiteks medium minu jaoks täiuslik küpsusaste:D Nüüd enam aga nii küpset liha ei taha juba ammu...:)

Kusjuures, veel u 5-6 aastat tagasi, ei söönud ma tihti nädalate kaupa liha - lihtsalt polnud isu. Aga viimastel aastatel (eriti just viimasel aastal), on mul selline tohutu lihahimu tekkinud, et ma nii ise kodus kui ka enamasti väljas süües just veiselihast roogasid söön. Ma ise oskan seda seletada ainult sellega, et erinevalt varasemast ajast, tegelen viimastel aastatel spordi mõttes peamiselt jooksmisega ja enamasti just (nais)jooksjaid kipub rauapuudus kimbutama. Seda võib lugeda igasugustest artiklitest, aga olen seda ka paljudel oma trennikaaslastele näinud ... niiet ehk siis on mu viimase ajal tohutu lihaarmastus kuidagi jooksmisega (ja organismi rauavajadusega) seotud?! :)

Kui ma vaatasin aga seda pildil olevat lihakuhja (fotol on vähem kui pool ligi 600 grammisest tükist), siis on mul täitsa deja vu tunne ja meelde tuleb üks õhtusöök jaanuaris, kui Itaalias olime - siin on  sellest roast foto ka. 

Mina hoidsin liha enne praadimist ligi 20 h marinaadis, mis andis sellele juba nii palju head maitset, et soola me üldse ei lisanudki, vaid lihtsalt jahvatasime musta pipart ja nautisime koos punase veiniga - oli tõeliselt maitsev!

Aga nüüd retsepti juurde:) Vaja läheb laagerdunud Liivimaa Lihaveise bavette-tükki, mis kaalub  500-600 g. 

Marinaad:
2 sl sojakastet
2 sl oliiviõli
2 suurt küüslaugiküünt
poole sidruni mahl
1 sl palsamiäädikat
1 sl mett
1 sl kuivatatud tüümiani või rosmariinioks

Lõika küüslauguküüned peeneteks viiludeks ja sega ülejäänud marinaadiainetega läbi. Aseta liha madalasse vormi, vala marinaad peale, keera liha selles, et see oleks mõlemalt poolt marinaadiga kaetud, kata anum toidukile või fooliumiga ning aseta külmkappi. Lase lihal vähemalt 12 h marinaadis olla. 

Tõsta liha umbes pool tundi enne praadimist või grillimist toatemperatuurile. Eemalda liha marinaadist ja proovi sellest võimalikult puhtaks teha, kuumuta pannil õli (eriti hea praadimiseks on maapähkliõli, sest see talub kõrget temperatuuri) ja prae kõrgel kuumusel liha kummaltki poolt 3-4 minutit, kui soovid medium rare küpsusastet. Kui soovid küpsemat, siis kummaltki poolt u 1 minut rohkem. Mina praadisin vähem - kella ei vaadanud, aga umbkaudu 2-3 minutit kummaltki poolt. Õhemast otsast sai lihatükk üsna läbiküpsenud selle aja peale (ikka tugev medium), aga jämedam ots jäi selline rare nagu pildilt näha ehk meie jaoks täiuslik! :)

Tõsta liha vormist lõikelauale. Jahvata peale pipart ja puista soovi korral soolahelbeid. Enne lahtilõikamist lase lihal u 10 minutit "puhata", et mahlad välja ei valguks. Lõika õhukesteks viiludeks ja naudi soojalt või külmalt. Imeline!!!

kolmapäev, 15. oktoober 2014

Mee ja kaneeliga röstitud ploomid


Söögem ploome! :) Ploomid soodustavad seedimist ja aitavad tänu suurele pektiinisisaldusele organismist liigset vett välja viia, samuti seovad selles sisalduvad kiudained soolestikus ebasoovitavaid ühendeid ega lase neil imenduda. Neis puuviljades olev kaalium aitab reguleerida meie kehas liigset naatriumisisaldust. Lisaks märkimisväärsele kaaliumisisaldusele on ploomis ka teised mineraalained nagu magneesiumi-, kaltsiumi- ja fosforiühendid. Mikroelementidest on esindatud rauaühendid, boor, tsink, kroom ja mangaan. Vähesel määral on viljades B-rühma vitamiine, kuid see-eest on ohtralt orgaanilisi happeid (peamiselt õun- ja sidrunhape).
Kõige maitsvamad ja kasulikumad on muidugi just värsked ploomid, sest neis on ohtralt C-vitamiini. Seega tasub alati sügisel juhust kasutada ja neid kasulikke vilju süüa nii palju kui koduaias on või turult jaksab koju tuua :)

Ahjus saab aga ploome küpsetada aastaringselt, sest see on suurepärane võimalus valmistada mõnus magustoit minimaalse ajakulu ja vaevaga - aseta vaid koostisained vormi ja ülejäänud töö teeb ära juba ahi. Küpsetatud ploomid sobivad söömiseks nii sooojalt kui ka külmalt, kusjuures külmkapis säilivad need mitu päeva. Eriti head on need kaneelimekiga puuviljad kohupiima- või toorjuustukreemi, Kreeka jogurti või vanillijäätisega. 

Mina olen ahjus röstitud ploome kasutanud ka juustukoogi kattena, sest muidu seda ülesannet täitvad kodumaised vaarikad, mustikad ja maasikad on kahjuks juba selleks korraks otsa saanud, kuid ploomid oma hapuka maistega on ideaalseks lisandiks magusale ja kreemisele koogile. Selleks lõika ahjus röstitud ploomid pooleks, eemaldanud kivid ja aseta juustutordile. Seejärel vala ahjuvormi jäänud vedelik kastrulisse, keeda kokku paksuks mõnusaks siirupilaadseks kastmeks, jahuta ja nirista koogile.

Vaja läheb:
700 g ploome
1 suure apelsini mahl
3 kaneelikangi
3 sl vedelat mett
Aseta ploomid vähemalt 1 l mahutavusega ahjupannile ühe kihina. Vala peale apelsinimahl, aseta ploomide vahele kaneelikangid, nirista peale mesi ja sega kergelt läbi. Küpseta 180 kraadises ahjus sõltuvalt ploomide suurusest 30-45 minutit, kuni ploomid on pehmed, kuid ei ole lagunenud, vaid hoiavad ilusti oma kuju.

laupäev, 11. oktoober 2014

Mahlased kohupiimamuffinid marjade või õuntega


Vanillimeki, kohupiimapasta ja sõstardega muffinid on mõnusad! Kiirelt ja kergelt valmivad ka, niiet nende küpsetamise võib vabalt ka lastele usaldada;-) Et praegu on marju peamiselt võimalik saada vaid sügavkülmast, siis soovitan nende asemel hoopis ühe hapuka õuna ära tükeldada ja soovi korral lisada tainasse veel kas 1 tl jahvatatud kaneeli või 0,5 tl peenestatud kardemoni.

Kui soovid gluteenivabu muffineid, siis kasuta kas riisi-, maisi- või gluteenivaba kaerajahu. Mina olen neid teinud kasutades gluteenivaba kaerajahu pooleks nii riisi- kui ka maisijahuga. Viimane neist annab muffinitele ka ahvatleva kollase värvuse.

Kohupiimamuffinite retsept ilmus juba mais laupäevaleht LP-s, kus sel nädalavahetusel kirjutan oma suurest sõbrast peedist. Lisasin loo juurde ka kolm eriliselt lihtsat retsepti: peedipesto, ahjupeedid fetaga ja ühed tummised šokolaadi-peedimuffinid. Praegu on peet superhea, eriti kui saad turult või aiamaalt pisikesi ja krõmpse vilju. Talvised suured pehmed isendid ei saa ei oma tekstuuri ega ka maisteomaduste poolest kuidagi praeguste värskete peetide vastu :)

Head kokkamist ja toredat nädalavahetust!

Vaja läheb:
120 g võid
300 g vanillimaitselist kohupiimapastat
100 g hapukoort
2 muna
3 dl jahu
1 kuhjaga tl küpsetuspulbrit 
näpuotsatäis soola
3 sl (pruuni) suhkrut
2 sl vanillisuhkrut
2 dl kookoshelbeid
100-200 g meelepäraseid marju (kivideta kirsse, musti või punaseid sõstraid, vaarikaid, pohli, mustikaid) või rabarberi- või õunatükke

Sulata või ja laase sellel natukene jahtuda, seejärel sega kohupiimapasta, hapukoore ja munadega. Teises kausis sega sõelutud jahu, küpsetuspulbri ja soolaga, seejärel sega hulka suhkrud ja kookoshelbed. Vala kuivainesegu kohupiimasegu hulka, sega ühtlaseks ja sega õrnalt hulka ka marjad. Kui kasutad sügavkülmutatud marju, siis võid need lisada tainale sulatamata. NB! Muffinitainast tuleb segada võimalikult vähe, et küpsetised oleks mahlased, mitte kuivad ja puised.

Tõsta tainas 12 ettevalmistatud (st võiga määritud ja jahuga ülepuistatud või küpsetuspaberitüki, silikon- või pabervormiga kaetud) muffinivormi ning küpseta ahjus 200 kraadi juures u 25 minutit kuni muffinid on pealt kuldpruunid ja sissetorgatud tikk tuleb puhtalt välja. Lase u 10 min vormis taheneda, seejärel tõsta restile jahtuma. Serveerimisel puista soovi korral peale tuhksuhkrut.

reede, 3. oktoober 2014

Vana hea biskviitkattega õunakook ja natukene viinakuust, millest sai veiselihakuu


Sombune ja järjest lühemaks muutuvate päevadega oktoober tuleb sel aastal teistsugune. Nimelt on oktoober veiselihakuu! 44 söögikohta üle Eesti osaleb põnevas projektis, mille eesmärgiks on tutvustada inimestele maitserikast ja kasulikke aineid sisaldavat kodumaise rohumaaveise liha. Osalevate restode nimekiri koos roogade fotode ja tutvustusetga on saadav siin. Kuna enamasti on veiseliha restoranide menüüs vaid sise- ja välisfileena, siis soovitakse teadvustada tarbijatele, et tegelikult on veiserümbal ligi 30 erinevat lõiget ning põhimõtteliselt on võimalik toiduks ära kasutada terve loom ninast sabani. Iga restoran sai loosiga kolm erinevat lihatükki Liivimaa lihaveise lihast, mis on eriline selle poolest, et loomad on kasvanud vabas looduses ja neid ei ole kinnistes lautades teraviljaga nuumatud. Vabalt rohumaal elanud loomade liha on isegi kuni 50% Omega-3 rasvhapete rikkam; kui veist on söödetud ka teraviljaga, siis on liha kasulikud omadused tunduvalt vähenenud.

Kindlasti tasub viinakuul ette võtta reis Lõuna-Eestisse, sest veiselihamenüüd pakuvad sealkandis lausa 10 söögikohta, teiste seas ka sellised palju kiidetud söögikohad nagu Viljandi Fellin, Pühajärve restoran, samuti Tartus asuvad Polpo, Meat Market, Antonius ja Truffe. Tasub kiigata Põlvamaal asuvasse hästi säilinud Mooste mõisakompleksi, kus on Eestimaa uhkeim renoveeritud viinavabrik. Lisaks sealses söögikohas pakutavatele veiselihast valmistatud roogadele on võimalik end kurssi viia kunagise viinatootmise peensuste ja masinatega. 

Oma retsepte ja nippe, kuidas tavapärasest erinevaid tükke parimal viisil toiduks ära kasutada, jagavad homses laupäevaleht LP-s kaks noort ja andekat Lõuna-Eesti kokka - Rait Kits Pühajärve restost ja Margo Paluoja Viljandis asuvast kohvikust Fellin. Mõlemad road on olemas ka nende söögikohtade oktoobrikuises lihamenüüs. Artikkel on olemas siin.


Biskviitkattega õunakoogi retsepti sain aga oma ema käest. Nii kaua kui mäletan, on seda hõrku kooki meie kodus alati valmistatud. Sügisel küpsetasime seda maiust koduaia Antonovka õuntega, mis oma hapu maitse ja pehme tekstuuri tõttu on toiduvalmistamiseks parimad, kevadel aga rabarberiga. Biskviitkattega õunakoogi näol on tegemist ajatu klassikaga, mida sööjad alati kiidavad. Samas on seda suhteliselt lihtne valmistada ning koostisosad on reeglina juba kodus olemas ja igas poes saada. Ilmselt seetõttu oligi see kook nõukogude ajal nii populaarne ja enamike perenaiste repertuaaris. 

Kui soovid küpsetise veelgi kiiremini valmis saada, siis kasuta põhjaks 500-grammine pakk poes müüdavat magusat muretainast (mina kasutan Eesti Pagari oma), nagu mina seekord tegin. Kaneeli asemel võid täidises kasutada 0,5-1 tl peenestatud kardemoni; eriti hea maitsenüansi annab õuntele juurde aga pruuni suhkru lisamine. Pohladega aga saab koogile juurde nii mõnusa meki kui ka ilusa värvi. Kui kodumaiseid Antonovkaid ei ole võimalik saada, siis soovitan koogi jaoks osta poest Granny Smithi sordi õunu, sest need on samuti hapuka maitsega, mis magusat kooki suurepäraselt tasakaalustab. Suvisel ajal saab küpsetise täidises hoopiski marju kasutada, kuid sel juhul tasuks need enne kartulitärklisega läbi segada, et tulemus liiga vesine ei jääks ning kaneeli kogust vähendada või selle üldse välja jätta.

Põhi:
250 g toasooja võid
1 toasoe muna
1 dl suhkrut
6 dl nisujahu

Täidis:
7-8 keskmist õuna
2-3 sl (pruuni) suhkrut
2 tl jahvatatud kaneeli
paar peotäit pohli (soovi korral)

Kate:
5 muna
5 sl suhkrut
3 sl nisujahu
2 sl kartulitärklist
näpuotsatäis soola

Põhja jaoks tükelda või ja vahusta suhkruga heledaks kreemiks, lisa edasi vahustades muna. Lisa sõelutud jahu ja sega ühtlaseks. Rulli tainas jahusel pinnal u 0,5 cm paksuseks ning tõsta küpsetuspaberiga kaetud või võiga määritud ja jahuga ülepuistatud ahjuplaadile. 

Täidise jaoks puhasta õunad. Koduaia õunu ei ole vaja koorida, kuid välismaiste ubinate puhul soovitan seda kindlasti teha, kui just mahedalt kasvatatud vilju ei kasuta. Lõika õunad õhukesteks viiludeks, laota tainale ning raputa peale omavahel segatud suhkur ja kaneel. Soovi korral puista vahele pohlad. Küpseta ahjus 200 kraadi juures 20-25 minutit kuni piruka ääred hakkavad pruunistuma. 

Katte jaoks vahusta munakollased poole suhkrukogusega heledaks vahuks, lisa omavahel segatud sõelutud jahu ja kartulitärklis ning sega õrnalt läbi. Vahusta munavalged ülejäänud suhkru ja soolaga tugevate tippudega läikivaks vahuks ning sega samuti ettevaatlikult munakollasevahu hulka. Laota ühtlase kihina koogile ja küpseta veel u 10 minutit kuni kook on pealt kuldne. Serveerimisel võid koogile tuhksuhkrut sõeluda.

reede, 26. september 2014

Sinihallitusjuustu-pirni ruudud


Sügis on imeliste puu- ja aedviljade aeg! Loomulikult tasub kodumaiseid vilju niipalju värskelt süüa kui vähegi jõuab, aga soovitan neid igal võimalusel ka toitude valmistamisel kasutada. Olen viimasel ajal mõned köögiviljatoitude ideed blogisse lisanud, aga tegelikult on mul siia aastate jooksul päris palju erinevaid toredaid retsepte kogunenud, alates ühest mu lemmikvormiroast parmigiana di melanzane'st, lõpetades prantslaste köögiviljahautise ratatouille'ga, mitut sorti aedvilja- ja peedisuppide, pirukate ja kookidega, sh kolm erinevat maitsvat ja mahlast peedi-šokolaadikooki :)

Üks hea variant on vahelduse mõttes teha dipikastmeid baklažaanist ja paprikast - kerged ja tervislikud. Sama võib öelda ilmselt ka peedipesto ja avokaadodipi kohta ;-)

Homses laupäevaleht LP-s on aga tõeliselt kohupiimased sõrnikud mõnusa ploomimarmelaadiga, samuti räägin paari sõnaga, miks ploome süüa tasub :)

Nädalavahetusel aga soovitan küpsetada lisaks sõrnikutele ja pannkookidele pirni- sinihallitusjuustu pirukaid! Need on äärmiselt lihtsad ja maitsvad küpsetised, mida saab külalistele kiirelt valmistada ja veini kõrvale krõbistada. Sombustesse sügisõhtutesse sobivad suurepäraselt, aga väga mõnusad ka metsa seenele minnes kaasa pakkida ;-)

Toredat nädalavahetust!

Vaja läheb: 
400 g võiga pärmi-lehttanast
3 pirni
100 g sinihallitusjuustu
peotäis Kreeka pähkleid
u 4 sl vahtrasiirupit v vedelat mett (soovi korral)

Sulata tainas ja rulli plaate laiemaks. Lõika kõik neli plaati pooleks nii, et tekib kokku kaheksa ruutu. Aseta tainatükid küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja lõika terava noaga neile 1 cm kaugusel äärtest nö raam ümber tainast mitte päris läbi lõigates. Torka keskosa tihedalt kahvliga läbi. 

Lõika pirnid õhukesteks viiludeks, murenda või viiluta juust ja haki pähkleid väiksemaks. Puista tainaruutudele "raami" sisse kõigepealt juustu ja aseta peale pirniviilid või vastupidi - kõigepealt lao pirnilõigud ja seejärel puista peale juustutükid. Puista peale hakitud Kreeka pähklid ja nirista (vahtra)siirupit või mett.  Küpseta ahjus 200 kraadi juures 20 minutit kuni pirukate ääred on kuldpruunid. Parimad ahjusoojalt!


Mõlemal fotol on paremal pool sellised pirukad, millele juust sai pärast pirne lisatud, vasemal aga pirukad, kus toimisin vastupidi. Kuigi mulle endale meeldib teine variant rohkem, sest juust sulab sel juhul pirnide all ilusti laiali, siis pealt pruunistatud juustuga pirukad kaovad laualt kiiremini, sest see näeb välja kuidagi isuäratavam ... :) 

kolmapäev, 24. september 2014

Imemaitsev karamelline juustukook


Vahel sünnivad koogid seetõttu, et midagi on üle või vaja ära kasutada. Seda kooki tegin esimest korda siis, kui hakkas saabuma aegumistähtaeg vanillimaitselisel kohupiimapastal. Viisin kooki õe juurde ja see meeldis nii neile endile kui ka külalistele, niiet õde palus oma mehe sünnipäevaks just seda kooki teha (tegin ja külalised kiitsid) ning küsis retsepti ja tegi kahekordse koguse ka oma poja sünnipäeval - sai palju kiita ja uuriti, kust retsepti saab jne jne. Nüüdseks olen seda torti suve jooksul juba mitmeid kordi erinevateks pidudeks ja sünnipäevadeks teinud ning kiitus ja komplimendid on alati garanteeritud. Sama on ka mu õel Ulvil - just esmaspäeval, kui talle helistasin, rääkis ta, et tegi seda nädalavahetusel äia sünnipäevaks ja sai hästi palju kiitust kuulda :) Ühel sõbranna sünnipäeval, kuhu tegin neljakordse koguse kooki, sest külalisi oli 50-60 ringis, tulid mitmed mulle ekstra ütlema, kui hea kook see ikka on! Niiet, kui tahad sõpru võita või niisma tähelepanu saada, siis soovitan seda torti küpsetada :D :D :D Nali naljaks, aga kes kunagi midagi küpsetanud või mõne retsepti koostanud, see saab ilmselt aru, mis tunne on, kui inimesed Su loomingut kiidavad, sh ka mitmed sellised, kelle puhul sa ise tead, et nad ei ole magusasõbrad ja reeglina kooki ei söö ...

Keedetud kondenspiim ehk dulce de leche on üks suurepärane karamelline kreem, millega on mul blogis täitsa mitu koogiretsepti, nt karamellikastmega juustukook ja banoffee-juustukook. Kui ma detsembris Argentiinast, kus see kreem absoluutselt igal hommikul laual oli, tulin, siis tegin dulce de leche'ga üldsegi ühe mõnusa eriliselt mahlase tiramisu (gluteenivaba) :) Praegune koogiretsept ilmus tegelikult juba maikuus Laupäevaleht LP-s, kuid paraku jõuab see alles nüüd blogisse - aga parem hilja, kui üldse mitte :) Pildid on ka kõik kevadel tehtud, sest kuna ma selle koogi alati kuskile kaasa võtma pean, siis pole siiani jõudnud uusi (korralikke) fotosid teha.

Mõned näpunäited ka ... Põhja sees võiks olla kindlasti pruun suhkur, et sellele karamellisust anda; täidises võib olla ka tavaline valge, kuigi ma ise kasutasin selle koogi puhul ka täidises alati pruuni suhkrut.

Põhja jaoks on minu arvates suurepärased kondenspiimamaitselised küpsised (keskmisel fotol) või šokolaadimaitselised (esimesel ja viimasel pildil). Šokolaadikate on mõnus, aga ilma selleta on tort ikkagi väga hea. Glasuuri kogus on selline, et sellest jätkub ka tegelikult äärte katmiseks, aga mina kuhjasin fotol olevale koogile kõik peale, et oleks äärt fotol näha. Maisteomadusi see ei halvendanud ;-)

Poes müüakse juba keedetud kondenspiima (1 pakk 190 g), aga kui soovid selle ise teha, siis keeda 400 g kondenspiimapurki tasasel tulel u 3 tundi, aeg-ajalt lisa vett. Vesi ei tohiks mitte hoogsalt keeda, vaid peaks pigem tasaselt nö podisema/mullitama. 



Põhi:
180-200 g küpsiseid (nt šokolaadi- või kondenspiimamaitselised)
70 g võid 
2 sl pruuni suhkrut (hele v tume muscovado, fariinsuhkur)

Täidis:
400 g toasooja toorjuustu
300 g vanillimaitselist kohupiimapastat
3 sl (pruuni) suhkrut (hele v tume muscovado, fariinsuhkur)
4 muna
2 sl maisitärklist
300 g dulce de leche't või 3 h keedetud kondenspiima 

Kate:
100 g dulce de leche't või 3 h keedetud kondenspiima
100 g hapukoort

Glasuur:
150 g tumedat šokolaadi (70 %-ilise kakaosisaldusega on eriti hea)
80 g tuhksuhkrut
100 g hapukoort

Purusta küpsised, sega pruuni suhkru ja sulatatud võiga ühtlaseks ning suru 24-25 cm läbimõõduga lahtikäiva koogivormi põhja, mis on kaetud küpsetuspaberiga. Aseta vorm täidise valmimise ajaks külmkappi. 

Vispelda toasoe toorjuust kohupiimapasta ja suhkruga ühtlaseks kreemiks, lisa munad ja maisitärklis. Tõsta juustusegu hulka karameliseerunud (keedetud) kondenspiim ja sega vispliga ühtlaseks. Vala täidis küpsisepõhjale ja küpseta ahjus 160 kraadi juures 60-70 minutit kuni täidis on tahenenud (keskelt võib veel võdiseda). 

Sega hapukoor keedetud kondenspiimaga läbi ning laota ühtlaselt koogile. Lülita ahi välja ja jäta kook praokil uksega ahju seisma kuni see on täielikult jahtunud. Seejärel hoia kooki üleöö külmas. 

Serveerida võid koos värskete marjadega (nt vaarikad) või teha peale šokolaadiglasuuri. Selleks sulata šokolaad vesivannil, lisa suhkur ja hapukoor ning sega vispliga kuni glasuur on kreemja konsistentsiga. Laota see koogi peale ja äärtele ning lase enne lahti lõikamist taheneda.

esmaspäev, 22. september 2014

Kanaroog valge veini ja sinepiga



Kui sõbrad käivad külas ja veini jääb järgi, siis tuleb väärt jook loomulikult ju toidu sees ära kasutada, onju?! See kastmega kana sündis tänu ühele mõnusale Chablis'le, millest eelmisel õhtul sai vaid klaasike ära joodud. Tavaliselt on risoto (nt peedirisotos saab ka punase veini ära kasutada) selleks roaks, kuhu eelmisel õhtul või veelgi varem avatud vein sisse kallata, kuid kuumal suvel polnud eriti selle järgi isu, niiet tuli kergemaid lahendusi leida. Üks variant, mis mulle endale väga meeldib, on kanaroog, kuhu sai ka sinepit seltsiks sokutatud. Valmistasin seda toitu suisa rohkem kui korra, sest see paks sinepine sibula ja tüümianiga kaste oli üllatavalt mõnus:)

Siin aga suurepärane artikkel kõigile toidusõpardele ehk mõned teada-tuntud vanad tõed ning head nipid, kuidas süüa teha ;-)

Head kokkamist ja toredat nädalat!

Vaja läheb:
u 800-900 g nahata ja kondita kana rinna- v kintsufileed
soola ja värskelt jahvatatud musta pipart
1 suur sibul
4 küüslauguküünt
5 dl kanapuljongit
2-3 dl valget veini
6 sl sinepit
peotäis hakitud tüümianit
1-2 sl võid

Haki sibul ja küüslauk peenelt. Lõika kana suurteks tükkideks, nt kintsufileed pooleks, rinnafileed kolmeks. Kuumuta pannil õli ja pruunista kanafileed selles mõlemalt poolt, võta pannilt, lisa natukene võid ja prae sibulat madalal kuumusel u 8 minutit aeg-ajalt segades kuni see on pehme ja klaasjas. Lisa küüslauk ja prae veel paar minutit. Lisa pannile vein, puljong, sinep ja hakitud tüümian ning lase kergelt keema tõusta. Aseta kana pannile tagasi ja kuumuta veel keskmisel kuumusel 10-15 minutit (sõltuvalt tükkide suurusest) kuni kana on läbi küpsenud. 

Võta kana pannilt ära, lase pannile jäänud vedelikul keema tõusta ja keeda u 15 minutit kuni kaste on paksenenud ja läikiv. Sega vispliga sisse või ja jahvata veel musta pipart. Tõsta kaste kanale ja puista peale tüümianilehti. Serveeri koos kinoa, riisi või värske kartuliga; kõrvale naudi valget veini ;-)

esmaspäev, 15. september 2014

Krõbeda pankoga brokoli ja lillkapsas


Jälle üks roog brokoli ja lillkapsaga, aga kuna need aedviljad mu peaaegu igahommikustel turukäikudel alati silma jäävad ja loomulikult ka koju kaasa tulevad, siis on need päris tihedalt kodus söögilaual. Kuigi lillkapsas minus aastaringselt eriliselt sooje tundeid ei tekita, siis suvel olen ma küll selle suur fänn. Lapsena sai seda suvel nii maal vanaema juures kui ka koduaias peenralt toodud, pehmeks hautatud ning või ja soolaga söödud ja see oli lihtsalt hullult hea! Ja praegugi - suvisel ajal (ka vananaiste suvel nagu praegu), on see minu arvates suurepärane ;-)

Seekord tegin spargel- ja lillkapsast krõbeda pankoga. Panko on kokkade seas ja restoköökides üsna laialdaselt kasutusel, kuid Eestis ei ole kodudes veel eriti tavaliseks saanud. Yves Le Lay, kellest kirjutasin LP-s kevadel (igaks juhuks mainin, et online-versiooni pealkiri ei ole kahjuks minu pandud ega ka mitte minu heakskiitu saanud!), jagas lugejatega ühte oma lapsepõlvekodust pärinevat retsepti - kammeljat kartulite ja grenobloise' kastmega -, mis tuli viimistleda võis krõbedaks praetud pankoga.    

Panko on Jaapani riivsai, mille peamine erinevus tavalisest riivsaiast on see, et see on tehtud vaid saia sisust ja koorikud on välja jäetud. Ja mis eriti lahe - panko on mõnusate helvestena, mitte puruna. Õhulised helbed ei vetti nii kiiresti ära ega ima nii palju rasva kui tavaline riivsai ning on seetõttu pikemat aega krõbedad. See on hästi hea nii paneerimiseks kui ka tekstuuri andmiseks näiteks pastatoitudes, gratäänides, täidetud aedviljades. Nüüd saab pankot Umami.ee-st tellida - just sealt minu panko-pakike pärinebki, aitäh! :) 


Vaja läheb:
1 väiksem lillkapsas
1 väiksem brokoli
(oliivi)õli ja võid
30 g (u 1 dl) pankot
1-2 küüslauguküünt
peotäis hakitud värsket peterselli
soola(helbeid), värskelt jahvatatud musta pipart

Keeda v auruta lillkapsast ja brokolit mõned minutid kuni õisikud on veel kergelt krõmpsud ja nõruta. Kuumuta pannil 1 sl õli ning prae pankot pidevalt segades u 3 minutit kuni see on pruunistunud. Võta pannilt ja kuumuta pannil veel u 1 sl õli ja umbes samapalju võid, aseta peeneteks viiludeks hakitud küüslauk, hautatud spargel- ja lillkapsas pannile ning kuumuta pidevalt segades u 5 minutit kuni lillkapsas on kuldne. Võta pannilt, lisa panko, hakitud petersell, soovi korral ka paar pisikest võitükki, maitsesta soola(helveste) ja pipraga, sega kõik läbi ning serveeri kohe.