reede, 24. jaanuar 2020

Suurepärane Portugal



NB! Ütlen kohe selle ära, et fotokat mul reisil kaasas ei olnud - kõik fotod on paraku töötlemata telefonipildid. Aga nagu ikka blogis - kui neil klikkad, siis näeb vähemalt suuremana. Blogis on kõik fotod liiga kokku pressitud, niiet soovitan alati kõigil fotodel klikkida ;-)







Olen teisipäevast saadik Kalifornias ja saan nüüd lõpuks tänu varasele ärkamisele, sest kell on siin ju 10 h tagapool, Portugali-postituse blogisse üles panna :) Alustasin seda juba Lissabonis, kus (ja mille lähistesl) ma jõulude ajal kokku 10 päeva olin, jätkasin võimaluste piires kodus ning saan nüüd selle siis lõpuks ära viimistleda:) Kuigi ka USA-s on ülilahe, hästi palju näha ja teha, imeline loodus, sõbralikud ja lahked inimesed jne, siis SEE TOIT, mis Portugalis on, lisaks veel stiilsed söögikohad ja suurepärane vein, on asi, mida siin tuleb tikutulega taga otsida. Muidugi suurtes linnades on hea toiduga stiilsete restode leidmine kergem, aga keskmine tase on ikka päris halb. Näiteks eile Las Vegases Gordon Ramsay burgeri-restos, mis tegelikult nägi välja nagu suvaline kiirsöögikoht ainult et hämara valgusega, kuid mille taga lookles tohutu pikk järjekord, mõtlesin pärast selle täiesti suvalise söögi söömist, kui hea, maitsev ja imeline ikka Portugal selles osas oli ... Õnneks muidugi olen siin riigis juba piisavalt palju olnud, et ei tulnudki kõrgete ootustega, aga ikkagi. Ja muidugi saab USA-s ka väga hästi süüa, kui tead õigeid kohti. Eelmisel korral, kui olin Kalifornias poolteist kuud, sain ma tänu siinsetele sõpradele ja tuttavatele superheades restodes käia nii San Diegos, San Franciscos, Santa Barbaras ja Napa Valley’s, aga ise siin selliste üles leidmine (alustasin reisi LA-st, nüüd olen Las Vegases ja sõidan täna edasi Flagstaffi) on ikka suur töö ja päris keeruline. Siiani pole veel ühtegi sellist toiduelamust, mis vau-efekti tekitaks, samas kui Portugalis algas päev sellise emotsiooniga juba hommikusöögilauas ning lõuna-ja õhtusöögid olid veelgi nauditavamad.

Mulle hakkas Portugal nii meeldima, et tahaks esimesel võimalusel kohe tagasi minna! :) Olen seal küll enne paaril korral põgusalt viibinud (mõlemad korrad u 3 päeva), kuid seekord sai kohe pikemalt kohal oldud ja kõik oli niiii tore :) :) :) Kuu aega enne sõitu tekkinud uitmõtte ajel tehtud otsus minna detsembri lõpus Portugali osutus suurepäraseks (olime tõesti hullult rahul). Kuigi algseks sooviks oli minna Portosse, siis see (kuuldavasti veel palju lahedam koht) jääb ikkagi järgmiseks korraks, sest normaalhinnaga piletid olid selleks ajaks, kui mina neid novembris lõpus ostma hakkasin, juba otsas.

Hullult hea toit (superhead värsked mereannid), suurepärased kohalikud veinid, väga palju vaatamisväärsusi alates imelise loodusega rahvusparkidest lõpetades kõigi muuseumite, ilusate ajalooliste ehitiste ja lihtsalt imeilusate tänavatega, ookeanist rääkimata! Ja inimesed on tõeliselt sõbralikud ja lahked, oskavad nii teenindada kui ka on muidu sümpaatsed, abivalmid ja hea huumorimeelega. Ja - last but not least - hinnad on väga head, eriti kui Eestist tuled. Eriti harjumatu on veini hind, sest sealsetes söögikohtades on see enamasti odavam kui meil poes. Ja klaasi valatakse veini nii palju, et see on umbes võrdne meie söögikoha 2-3 klaasiga :)

Sooja oli Portugalis jõulude ajal igapäevaselt 17-18 kraadi, aga kui päike väljas, siis oli täitsa paras T-särgi väel olla. Esimsel päeval saime ka korraliku tormi ja vihma, kuid kuna seal on nii huvitavad muuseumid ja nii head restod, siis möödus see päev meil tubaselt ilma, et oleks õues jalutamisest puudust tundnud. 

Aga et järgmisel korral oleks kogu info ühes kohas ja teistelgi oleks lihtsam, kui sinnakanti minna, siis panen mõned paremad söögikohad kirja, mida julgen soovitada. Igasugused vaatamisväärsused on kõikvõimalikel veebisaitidel ja reisiraamatutes niikuinii kirjas, seega neid ei hakka eraldi välja tooma, muidu oleks see postitus siin mitu korda pikem ja ilmselt jääkski tegemata ... Kuna häid söögikohti on aga võõras linnas keeruline leida, siis neist kirjutan hea meelega, sest enamik jõudis minuni just sõprade ja tuttavate soovituste kaudu. Väga ägedaid restosid leiab igasugustes nurgatagustes ja kõrvaltänavates, kus kõik lauad on kohalikke täis. Sattusime sellistessegi ja jäime alati väga rahule, aga kohti eraldi meelde ei jätnud. Allolevatest restodest esimesed kolm on parimad, kuhu ma igal juhul tagasi läheksin :)

Üks mu lemmikuid oli tõeliselt ehe Eduardo das Conquilhas, mis asub Lissaboni lähedal ja kuhu saab sõita nii rongiga pealinnast kui ka autoga. Meie kasutasime viimast varianti ja tegime seal oma jõululaupäeva (24. detsembri) lõuna, mis küll algas alles kolme ajal ja lõppes u kell 5, niiet me sel päeval jätsime õhtusöögi üldse ära, sest portsud on suured ja me tellisime ka päris palju asju. Seisime peaaegu pool tundi järjekorras, et kohta saada, kuigi saale on seal kaks. Soovitan seda söögikohta soojalt - mõnusalt lihtne ja väga maitsev, superheade hindadega aus koht, kus nii leti taga kui ka kõik teenindajad on vanemad mehed. Pildil on nende üks sigantuurroogadest ehk krabi, mis oli tõeliselt suur - pole ammu korraga nii palju krabiliha söönud, lisaks oli seda haamri ja alasi abil hästi mugav kätte saada :)




Prado oli üks paremaid elamusi - supermaitsev ja loominguline toit, hästi soe teenindus ja väga õdus atmosfäär. Koht on paksult rahvast täis ja kindlasti tuleb kohad enne kinni panna. Meie saime laua alles 21:30ks (Eestis oli kell sel ajal 23:30), aga olime ülimalt õnnelikud, et üldse õnnestus seda restot külastada. Sõime seal ka palju erinevaid roogasid, aga panen vaid mõned fotod, et vähemalt aimu anda kohast.




Midori - tõeliselt maitsev Jaapani köök. See asus Lisaabonist väljas oleva hotelli, kus me mõned päevad elasime, territooriumil. Michelini tärn on sel kohal küll igati välja teenitud. Sommeljee oli tõeliselt pädev ja suurepärase veinilisti kokku pannud. Lissabonis jt restodes oli üldiselt veinivalik kas hea või väga hea, kuid selles restos on palju pärleid, mida mujal ei ole ning tasub kindlasti kuulata sommeljee soovitusi. Kuigi siiski päris kallis koht, siis tegelikult tahaksime sinna veel tagasi minna.

Enne seda õhtusööki tuli muidugi toas enne ka väike jäädvustus teha :) Fotod on aga vaid vähem kui pooltest roogadest, sest käike oli tegelikult päris palju.







Lissabonis asuv mereannikoht Marques de Palma oli ka väga tore. Kuigi laudu katavad valged linad, on tegemist in the middle of nowhere asuva restoga (seda ümbritsevad paneelmajad), kus värsked merannid ja parimad meeskelnerid teenindamas. Selles restos on samuti kaks söögisaali, aga need on suured (mitukümmend lauda kokku) ja hinnatase on pisut kõrgem kui Eduardo juures, kuid kõik on sama heas mõttes ehe vanakooli värk. Kui ei oleks selle kohta kohalikelt soovitusi kuulnud ja enne ka netis pisut lugenud, siis oleks ilmselt ära ehmatanud, sest mööbel on vanamoodne ja pruuni värvi ning kogu sisekujundus sai ilmselt uuenduse viimati u 80.-ndatel. Eriti nunnud on muidugi need karrad, mis ripuvad jõulude puhul seintel nii lampide kui ka piltide küljes, aga kuna mind huvitab hea toit ja vein ning kõige vähem söögikoha interjöör, siis ei lasknud end väga sellest häirida, vaid pigem muhelesime omaette, sest ammu pole nii retro sisustusega kohta sattunud.



Taberna Moderna on väga laheda interjööriga koht, kuhu tasub aga pigem õhtul minna, sest seal on üle 110 erineva džinniga baar, atmosfäär on hästi tore ja teenindus ka. Toit on samas pisut ülehinnatud - jagamiseks mõeldud portsud olid küll igati maitsvad, aga võrreldes kõigi teiste kohtadega, kus sõime, oli see toidu osas konkurentsitult nõrgim, samas aga hinnalt mitte eriti soodne. Õhtul tiksumiseks aga suurepärane, kuid kõhu soovitan enne täis süüa :)



Mini Bar on üks Portugali staarkokale Jose Avillez'ile kuuluvatest kohtadest. Kuigi toit oli maitsev ja huvitav, siis teenindus oli nii ülbe ja asjatundmatu, et kokkuvõttes jäi pigem halb mulje. Olin kuulnud, et selle koka kohtades on küll hea toit, aga teenindus on suvaline (jätab mulje, et need inimesed ei hooli oma tööst ega klientidest) ja täpselt nii see oli ka, kuigi lootsin ikka paremat. Valisime õhtusöögiks just Mini Bar’i, sest see pidi staarkoka erinevatest söögikohtadest kõige meeldivam olema, aga ikkagi oli see ainus koht, kuhu mitte mingil juhul tagasi ei läheks ja ei soovitaks ka kellelegi. Kusjuures, Portugalis kohtasime muidu ainult väga head või suisa suurpärast teenindust, inimesed paistsid päriselt seda tööd armastavat ja klientidest hoolivat, niiet Mini Bari teenindus oli suur kontrast ülejäänud restodega. Kuna seal oli hästi pime, siis ei viitsinud ka pilte eriti teha. Aga mitmed toidud ja kogu kontseptsioon üldse (sh pintsettidega söömine, papagoipildid seintel jms) meenutas väga Tallinnas asuvat Parrot Minibar’i - deja vu tunnet oli ikka (liiga) palju. Aga see - julgen arvata - muidugi ei ole Lissaboni Mini Bar’i “süü” ...

Kui aga Avillez'i enda restosoovitused kedagi huvitavad, siis siin jagab ta enda lemmikute Lissaboni söögikohta nimesid igaks elujuhtumiks (lõuna, mereannid, parim vaade, kohalik toit jne).

Mercado do Ribeira ehk Time out Market on turg, kuhu soovitatakse minna. Oli tõesti täitsa tore ja  sealne mereannikoht Sea Me, kuhu soovituse peale läksime, oli toidu poolest ok, aga võrreldes nii mõnegi teise kohaga (arvestades kvaliteeti) pisut kallivõitu. Seda ütlesid ka kohalikud, et sellel turul on küll täitsa head, aga üsna kallid kohad, sest see on pigem turistikas.


Sud Lisboa on hästi tuntud suur restoran otse mere ääres, mida kõik teavad, kuid kuhu meie sattusime täitsa juhuslikult, kui MAAT muuseumist (seda soovitan küll!) hakkasime edasi minema. Aknast näeb 25. aprilli silda ja interjöör on tore, aga toit ei ole midagi erilist. Lisaks on koht jube kallis ja näiteks tiigerkrevett (pildil) oli nii üle küpsetatud, et polegi varem nii kuiva saanud. Suvel võib-olla on mereäärsel terrassil muidu tore istuda, aga söömiseks soovitan mõne parema koha valida.


LX Factory’sse läksime samuti soovituse peale ja see piirkond oli ägedalt boheemlaslik. Väga mõnusa vaibi ja nunnude kohvikute, baaride ja disainipoodidega ala soovitan kindlasti külastada.




Lisaks leidsime seal täiesti juhuslikult maitsvate toitude ja ülilaheda interjööriga söögikoha Taberna 1300, kus suisa kaks korda käisime:) Kõik proovitud toidud olid väga maitsvad, sommeljee tasemel, teenindus väga hea ja interjöör ülilahe. Sinna tasuks isegi bron teha, sest mõlemal korral oli see üsna suur koht paksult rahvast täis. Lisaks olid seal ka ülihead loomingulised magustoidud - proovisin neist enamiku ära ja kõik olid ideaalselt tasakaalus (magusat ja haput, pehmet ja krõbedat). Ma harva kiidan söögikoha desserte, aga need olid tõesti suus sulavad :) Samas on see ainus koht, kus arve osas eksiti meie kahjuks, st arvele olid ilmunud asjad, mida me polnud tellinud. Aga vaadates ettekandja näoilmet, kui seda mainisin, siis tundus, et see ei olnud kogemata. Ta küsis üsna ükskõikselt, et kas te siis ei võtnudki teist klaasi veini? Samas aga need asjad ei olnud mitte veinid, mis ta oli lisanud, ega ka mitte meie veinidega samas hinnas. Aga soovitan seda kohta siiski ja läheks ikka tagasi, lihtsalt arve tasub alati igaks juhuks üle vaadata:)






Autoriteetseks allikaks restode otsimisel on ka Eater, mille restode nimistu on igati muljet avaldav. See on koostatud kohalike toiduekspertide abiga, kellest ühte (Miguel Pires) hakkasin kohe ka instas jälgima. Selle nimekirja alusel soovisime minna Coelho da Rocha'sse, aga see oli kahjuks 23. detsembril kinni. Seega vaatasime ringi ümbruskonnas, kus oli väike turg erinevate söögikohtadega ja palju restosid. Valisime ühe, kus oli järjekord ukse taga ja jäime igati rahule :) Seal piirkonnas oli muide palju erinevaid puupüsti täis söögikohti, mis kõik olid ka väga taskukohased


Kuigi on palju erinevaid toredaid linnaosasid, siis kohalikud soovitasid kindlasti Alfama's käia, sest see pidi kõige ehedam ja autentsem olema.



Üks lemmikhotell tekkis meil ka:) Nimelt Autograph Collection Fontecruz Lisboa jättis tõeliselt hea mulje - mõnus suur ja stiilne tuba, superhea asukoht (linna peaallee Avenida de Liberdade ääres), väga hea hommikusöök ja suurepärane teenindus. Kusjuures, rikkalikus hommiku-buffet’s oli alati ka imehäid saiakesi ümber nurga asuvast Laduree kohvikust. Kohvikus me ise küll ei käinud (keskendusime ikka kohalikule toidule ja küpsetistele - küll Pariisis olles saab sinna ka taaskord minna), kuid sealt pärinevaid värskeid suus sulavaid küpsetisi (eriti hea oli pistaatsia-croissant) sõin küll igal hommikul mitu tükki.

Kuigi jõudsime õnneks päris mitmesse muuseumi, siis käimata jäi seekord kahjuks maailma suurimas keraamiliste plaatide muuseumis. Mitmest kohast lugesin hommikusöögisoovitust Comoba Lisboa osas, kuid kahjuks ise sinna ei jõudnudki. Lisaks soovitati veel sellist terrassibaari, kus pidid küll suht suvalised kokteilid olema, aga supervaated linnale:
Topo Chiado
Terraços do Carmo, 1200-288 Lisboa, Portugal
+351 21 342 0626

teisipäev, 21. jaanuar 2020

Toitainerikas jäine maius mango ja pohladega



Kõigepealt tahaksin soovitada kõigile minna kinno! Kuigi hetkel on kinos palju häid ja väga häid ning juba igasuguseid auhindu võitnud filme (soovitan kindlasti nt “Jojo Rabbit” ja “Bombshell” ära vaadata), siis Fred Jüssist rääkiv film “Olemise ilu” lihtsalt on selline, mida iga eestlane võiks näha ja just suurelt ekraanilt. Siin on sellest ka kirjutatud ja kes tahab, saab treilerile pilgu peale visata. Ühest küljest näeb selles filmis imeilusat Eestimaa looduse aastaringi, teisest küljest aga juhib see taaskord tähelepanu meie kõigi murele metsade pärast. Minu jaoks on täiesti uskumatu ja erakordselt kurb, milline metsade rüüstamine (no sõna otseses mõttes rüüstamine!) hetkel toimub. Lageraiega hävitatakse ju kogu ökosüsteem, mitte ainult kõiki puid ei võeta maha. 

Kõikvõimalikud erinevad teadlased, ornitoloogid, zooloogid jne jne on selle hävitustöö vastu sõna võtnud, rääkimata loodusfotograafidest ja -huvilistest, kultuuritegelastest, kirjanikest jt, aga tundub, et käputäis ametnikke, RMK ja metsaärikad saavad teha meie kunagise imeilusa loodusega lihtsalt 1:0 ning kõik, mida meie saame selle peale teha, on lihtsalt ahastada ... 

Aga et tänane postitus liialt minoorseks ei läheks, siis lisan ka paar tragikoomilist lugu kõige tõsiselt võetamast uudistekanalist;-) Nimelt RMK vahetab vanad inimesi segadusse ajavad sildid välja, sest metsa saab nendes kohtades alles 50 a pärast näha, ja sellest, kuidas viimane puu maha võeti, sest Eestil on ju puitu vaja! Naljakas, kuidas viimane “uudis” omast ajast ees on - nüüd räägib täpselt sama juttu RMK juht, mis selles “tõsises” artiklis metsaärikas:D Ja ometi võiks olla RMK see, kes metsa majandab heaperemehelikult ja jätkusuutlikult lähtuvalt sellest, et looduslik mitmekesisus ja ökosüsteem säiliksid võimalikult suures ulatuses, mitte ei hävita meie kaunist loodust hullemas tempos, kui mõned ahned ajude ja südametunnistuseta eraomanikud. 

Muide, nägin mullu esimest korda elus karu väljaspool loomaaeda. Karupoeg kihutas risti üle Narva maantee mõnikümmned meetrit meie autost eespool nii, et ei jõudnud isegi pilti teha. Iseenesest võiks ju selle üle rõõmustada, kui ei teaks, et vaesed loomad satuvad autoteedele jm just selle tõttu, et neilt elupaigad ära võetakse, nagu räägib teiste hulgas ka Aleksei Turovski

Olen maal vanaema juures olles käinud väiksena kaasas metsas, kui "puid tehti", aga seda leidis aset esiteks varakevadel (enne lindude saabumist) ja teiseks jäi mets ikka pärast vajaliku koguse puude langetamist alati alles. Ei kujuta ette, et keegi, kes oma metsa armastab ja tahab seda tervikuna säilitada, käituks kuidagi teistviisi ehk vastuolus kõigi heade tavade ja terve mõistusega. C.R. Jakobson kindlasti pööraks hauas teist külge, kui seda hävitustööd näeks. Või on see kõik selleks, et kellelgi on veel põrand puudu??? Ilmselt see absurdne Jakobsoni ja põranda nali läheb ajalukku, aga selle üle on juba nii trüki- kui ka mujal meedias nii palju naerdud, et las ta jääda ... Aga see “intelligentne” Jakobsoni-nali (mõeldud oli see vist tõsiselt) on ka muidugi äärmiselt kõnekas, eelkõige suhtumise koha pealt. 

Lõpetuseks võiks aga tsiteerida Fred Jüssit, kes mainis filmis ka seda, et looduse hoidmine ja hindamine näitab maa arengu- ja kultuuritaset (täpset sõnastust kahjuks ei mäleta). Meie paistame olevat paraku selles osas tõelised metslased (ehk kultuuritud, toored ja harimatud barbarid) ... Nägin oma lemmiksaatest OP, et ka Valdur Mikital tekkis Eesti metsades toimuvat nähes samuti küsimus, kas oleme kultuurrahvas või mitte. Kes looduses armastab käia, teab sellele küsimusele kahjuks isegi vastust :(


Selle postituse maius sai seekord tehtud nendest asjadest, mis mul sügavkülmas on. Muuhulgas on seal alati ohtralt pohli, sest pohlal käimine on üks mu meelistegevusi. Erinevalt mustikatest ei määri need käsi ja nende puhastamine on ka päris mugav :)

Pole vist vaja mainida, et metsad, kus pohlal käime, ei ole sugugi (riiklikust) hävitustööst puutumata jäänud ja vaatepilt on kohati õõvastav. Kuid koledaid pilte kunagisest imelisest põlismetsast, millest nüüd vaid köndid järel, ma loomulikult tegema ei hakanud, kuid see-eest superkasulikest, maitsvatest ja megafotogeenilistest pohladest sai küll mitmeid klõpse :)


Muide, sellel pildil on üle 20 liitri pohli, mis 3 eriti kiiret naist (mina nende hulgas) tunnikesega metsas korjasid :)


Jäätis on üks mu lemmikmaiuseid, mida võin päris suures koguses süüa :) See siin pole küll nö päris jäätis, kuid vahelduseks, kui soovin tervislikumalt maiustada, teen seda maiust külmutatud banaanidest. Mul on blogis päris mitu erinevat varianti, kuidas banaanijäätist teha, kuid see on täitsa esmakordne katsetus. Kuna tuli väga hea, siis tegin pildi ära ja panen ka tegemisõpetuse kirja - loodetavasti annab ideid teistele ja endalgi hea vaadata teinekord, kuidas on võimalik tervislikku desserti teha:)

Mett või meelepärast siirupit võid panna nii jäätise sisse kui ka niristada peale. Mina eelistan teist varianti, sest enamasti ma tahan seda üldse ilma lisatud magusata (puuviljad on niigi magusad) ja eelistan igal juhul neil juhtudel, kui magusama järele isu on, pigem ise pisut juurde lisada. 


Vaja läheb:
2 suurt külmutatud banaani
200 g külmutatud pohli
200 g külmutatud mangot
2 dl maitsestamata jogurtit
2-3 sl vedelat mett (soovi korral)

Banaanid peaksid olema u 1-2 cm tükkideks lõigatud ja läbi külmunud (pane need sügavkülma vähemalt päev enne). Aseta kõik komponendid köögikombaini ja töötle ühtlaseks kreemjaks massiks. Pool kogust söö kohe ära, ülejäänud pool aseta karpi ja pane sügavkülma järgmist korda ootama, kui magusa isu peale tuleb ;-)

reede, 17. jaanuar 2020

Mahlased šokolaadi-banaanimuffinid




Kuigi täna jagan muffinite retsepti (need siin on tõesti mõnusalt mahlased ja šokolaadiküllased), siis tegelikult tahtsin hoopis suppidest rääkida :) Teen viimasel ajal vähemalt korra nädalas suppi ja ehkki enamik neist on kiired variatsioonid läätse-, tomati- ja kõrvitsasuppidest, siis tegelikult on üllatavalt palju suppe siiski ka blogisse saatunud. Siin on retseptid kõik olemas, aga neid tuleb kindlasti juurde;-)

Tänases Nädalalõpuleht LP-s (kus mul igal reedel toidulugu on) kiidab suppe ka armastatud treener, saate- ja õhtujuht Liina Randpere. Tema keedab suppe kohe eriti palju ja lehes on tema poolt hästi maitsva, kui kiirelt valmiva ramen’i-laadse supi tegemisõpetus. Supp on Liina arvates igas mõttes ka hea kaalus allavõtmise nipp, sest söödava toidu kogus ei ole suur ja kuna leem on kuum, siis ei ole ka võimalik seda liiga kiirelt alla kugistada. Aeglaselt süües annab aju märku, et kõht on täis, seega on suppi nautides väiksem võimalus üle süüa. Niiet igal juhul tasub toitainerikkad supid menüüsse võtta, sest need on tervislikud, kuid samas lihtsad teha. Ja nagu suurepärases vormis Liinast näha, aitavad hästi ideaalkaalus püsida :)

Kuid mis muffiniretsepti puutub, siis need on samuti ülimalt lihtsad küpsetada. Kindlasti on nende tegemine jõukohane lastelegi - seetõttu ilmus retsept isadepäevaks mõeldud küpsetiste juures Nädalalõpuleht LP-s. Kuna muffinid valmivad kiirelt (pmst vaja banaanid kahvliga püreeks vajutada, šokolaad hakkida ja kõik asjad omavahel kokku segada), siis tegelikult võib neid vabalt ka nädalavahetuse hommikul küpsetada.

Mida küpsemad ja mustema koorega banaanid, seda parem, kuna küpsedes lähevad banaanid magusamaks ja nende maitse intensiivistub.

Riisi- ja maisijahu asemel saad kasutada 260 g nisujahu, kuid sel juhul jäta küpsetuspulber ära.

Vaja läheb:
2 keskmist banaani
200 g maitsestamata jogurtit
1 suur muna
0,5 dl õli või 50 g sulatatud võid
0,5 dl piima
1-2 sl brändit, rummi või külma kohvi
170 g (pruuni) suhkrut
170 g riisijahu
90 g maisijahu
1 tl küpsetuspulbrit
20 g naturaalset kakaopulbrit
näpuotsatäis soola
1 tl soodat
100 g väikesteks tükkideks hakitud (tumedat) šokolaadi 
tuhksuhkrut (soovi korral)

Suru kooritud banaanid kahvliga püreeks ning klopi kergelt läbi jogurti ja munaga (seda saab samuti kahvliga teha). Lisa õli, piim ja alkohol või kohv, sega läbi, seejärel sega hulka suhkur.

Sega teises kausis sõelutud jahu ülejäänud kuivainetega ning sega koos tükeldatud šokolaadiga ülejäänud taina hulka. Jaota tainas võrdselt 12 muffinivormi vahel. 

Küpseta ahjus 190 kraadi juures u 20 minutit, kuni sisse torgatud tikk tuleb puhtalt välja. Võta muffinid ahjust ja lase neil vormis u 10 minutit taheneda, seejärel võta vormist välja ja aseta restile jahtuma. Sulavad suus nii soojalt kui ka jahtunult. Soovi korral sõelu peale tuhksuhkrut.

teisipäev, 14. jaanuar 2020

Soojendav kõrvitsa-läätsesupp


Uus aasta on alanud minu jaoks rohkema trenni ja vähema magusa söömisega, millest viimane on eriti suur asi:) Armastan ju nii palju küpsetada ja ka ise maiustada, et minu jaoks on üsna harjumatu, et kohe korraga peaegu poolt kooki ära ei söö ja pärast iga söögikorda külmkapist vähemalt ühte kohukest ei haara, kuid samas on tore näha, et tegelikult nii magusavajadust kui ka -isu otseselt ei olegi. On lihtsalt halvad harjumused, mida on ülikerge muuta - loomulikult siis, kui endal soovi on:) Kõik sõltub ikkagi inimese enda tahtest nagu ka näiteks sõltuvuste puhul. Kui ikka ISE otsustad millestki loobuda, siis on see ka tehtav. Lihtsalt meditsiiniliste sõltuvuste (nt narko ja alko) puhul võib olla kõrvalist abi vaja, kuid õnneks halvad harjumused, nt (liigne) maiustamine on omal käel muudetavad. Just lõpetasin Elton Johni elulooraamatu “Me” lugemise, kus oli loomulikult ka sõltuvusest vabanemisest juttu. Kes juba filmi on näinud, need teavad üht-teist, aga raamatus on igast teemast muidugi hoopis sügavam ja põhjalikum käsitlus. Igal juhul mulle meeldisid (kohe väga meeldisid!) mõlemad - nii film “Rocketman” kui ka raamat “Me” - ja julgen neid loomulikult soovitada. Kusjuures, kuulsin just ema käest, et juba on olemas ka eestikeelne variant ja see teos on isegi odavam kui originaalkeene raamat USA-st ostetuna ja olevat täpselt samal ajal Eestiski ilmunud. Tavaliselt kipub Eestis müüdav alati kallim olema, sest tõlke- jm kulud, väike turg jms, kuid seekord on huvitaval kombel asi teistmoodi. 

Aga ilmselt pole ma ainus, kes aasta alguses tervislikumat elu soovib elada;-) Mulle on mulje jäänud, et ikka päris suur osa inimesi soovib sarnaselt minuga pisut kergemalt süüa ja supp on selleks suurepärane võimalus. Esimesse selle aasta lehte sai kirja kaks maitse- ja toitainerikast suppi, millest ühe retsept on ka all kirjas. Kui aga kellelgi on veel jõuludest hapukapsast üle, siis reedeses lehes oli kaks pirukat, kus seda väärt kraami saab ilusti ära kasutada. Mõlemad on head ja - nii üllatav kui see ka ei ole - kõik sööjad kiidavad! Üks on quiche’i-laadne ohtra juustuga küpsetis, mida saab ka gluteenivabalt teha, ja teine on krõbeda pärmi-lehttainaga, mis teeb pirukad lihtsalt täiesti vastupandamatuks. Niiet soovitan proovida neid pirukaid proovida ka juhul, kui selleks peaks ekstra poodi hapukapsa järele minema ;-)


Seda suppi on hea teha, kui sügavkülmas on kõrvitsapüreed. Reeglina on tavalised koduaia kõrvitsad suured ja kui viljalihast püree valmistada, saab seda kohe mitu liitrit (ma sain viimati ligi 10 liitrit püreeed ühest suurest isendist). Ülejääk tasub alati sügavkülma panna, sest seda on hea igasuguste toitude jaoks sealt võtta. Kui püreed supile lisada, ei ole vaja seda eelnevalt sulatada ja nõrutada nagu näiteks magustoitude puhul. 

Kui aga sügavkülmikus kõrvitsapüreed ei ole, siis soovitan kõrvitsa puhastada ja väikesteks tükkideks  (u 1 cm) hakkida ning koos läätsedega potti küpsema panna. 

Vaja läheb:
2 sellerivart
1 sibul
1 suur porgand
2 küüsluaguküünt 
õli või selitatud võid praadimiseks
1 (kuivatatud) tšilli
200 g punaseid läätsesid
1-2 l kana- või vasikapuljongit
u 500 g kõrvitsapüreed
200 g fetajuustu
värsket koriandrit

Lõika seller ja porgand õhukesteks viiludeks ning haki sibul peeneks. Prae aedvilju madalal kuumusel potis õli või selitatud või sees u 10 minutit kuni sibul ja seller muutuvad peaaegu läbipaistvaks. Haki küüslauk ja tšilli peeneks, lisa potti ning kuumuta paaril korral segades paar minutit. Lisa läätsed ja  1 l puljongit ning lase poti sisul madalal tulel podisedes keeda, kuni läätsed ja aedviljad on pehmed. Kulub 15-30 minutit.

Püreesta poti sisu kas kannmikseris või köögikombainis või saumikseri abil. Lisa kõrvitsapüree ja vajadusel või soovi korral kuni 1 l puljongit ning lase veel korra keema tõusta, et supp oleks ühtlaselt kuum.

Jahvata serveerimisel peale veel musta pipart, puista murendatud fetat ja (hakitud) koriandrit. Naudi koos krõbeda koorikuga saia või röstitud leivaga.


kolmapäev, 8. jaanuar 2020

Kreemjas smuutikauss ohtra mangoga


Mulle värske ja küps tumeda oranži viljalihaga mango tohutult maitseb. Võiks isegi öelda, et see on üks mu lemmikpuuvilju. Maailma parimaid mangosid saab Filipiinidel ja Tais ning sealkandis reisides maiustan nendega igapäevaselt olgu siis hommikusöögi ajal või päeva jooksul. Kahjuks aga Eestisse selliseid suus sulavaid vilju ei tooda. Ilmselt küpsed mangod ei taluks nii pikka transporti, samas kui toorelt ära korjatud viljad ei saavuta pärast korjamist enam õiget küpsusastet nagu päikese käes valminud mangod. Kuna ma aga mangot armastan, siis kasutan seda kodus kas sügavkülmast võetuna või ostan konserveeritud püreena. Reeglina kasutan ühte neist, kuid seekord said smuutis kokku mõlemad, et maius oleks veelgi intensiivsema mangomaitsega ja erksama värvusega. Kusjuures, mangopüreega on tehtud üks mu lemmikkookidest ja üks hästi mõnus kohupiima-magustoit. Mõlemad on sellised desserdid, mida võib enam vähem igal ajal ja igale inimesele pakkuda, sest need on lihtsalt niiiii head! :)

Ohtra mangoga paks kausismuuti sobib nii maiustamiseks kui ka hommikusöögiks. Hapud vaarikad aitavad magusat smuutit suurepäraselt tasakaalustada ja on minu arvates mangoga ideaalne kombo, samas võid need marjad soovi korral ka maasikate või mustikatega asendada.

* Vaarikad võiksid olla värsked, aga sobivad ka sügavkülmast võetud, kuid viimased soovitan paar tundi enne söömist toatemperatuurile tõsta. Samuti tasuks mango ja banaan 10-15 minutit enne smuuti valmistamist juba köögikombaini asetada ja lasta pisut sulada, et need täiesti jääkülmad ei oleks.

* Siirupi võid vabalt hoopis marjadele niristada, mitte üldse smuuti sisse lisada.

* Kui soovid vedelamat smuutit, mida klaasist juua, siis lisa sellesse kogu mangopüree ja veel 1-2 dl jogurit või keefiri, valmistamiseks sobib siis ka kannmikser. Sellisel juhul saad smuutit nii palju, et seda jätkub vähemalt neljale inimesele; retseptis olev kogus on paras kahele. Kuigi tuleb kaks päris suurt kausitäit, siis pole muret, et kogus liiga suur oleks - see mangoküllane smuuti on lihtsalt nii hea, et raske on söömist enne lõpetada, kui kogu kausitäis on otsas ;-)

Vaja läheb:
1 pakk (400 g) külmutatud mangotükke
2 sügavkülmutatud keskmise suurusega banaani (tükeldatud enne külmutamist)
3 dl maitsestamata jogurtit või keefiri
2 sl heledat siirupit
2 sl kaerahelbeid või -kliisid
pool purki (u 200 g) konserveeritud mangopüreed
200-300 g vaarikaid
peotäis hakitud pistaatsiapähkleid ja kookoslaaste, mõned mündilehed (soovi korral)

Aseta mangotükid ja banaaniviilud köögikombaini ning töötle ühtlaseks massiks. Lisa jogurt või keefir, siirup, helbed või kliid ja mangopüree ning töötle ühtlaseks massiks.

Vala saadud smuuti kas kahte suurde või nelja väiksemasse kaussi või pokaali. Jaga vaarikad anumate vahel võrdselt ära. Kaunista soovi korral pistaatsiapähklite, kookoslaastude ja mündiga. Naudi kohe!



Minu retsept ilmus ka D-kokaraamatus

neljapäev, 2. jaanuar 2020

Maitseküllane heeringa-kartulisalat

Soovin kõigile imeilusat uut aastat!

Loodan, et uus aasta tuleb huvitav, tore ja õnnelik :) Kindlasti on paljud andnud endale erinevaid uusaastalubadusi ja üritavad aasta alguses tervisliku(ma)lt süüa. Mina olen muidugi üks neist, sest vahelduseks on tore veelgi rohkem aed- ja puuvilju ning marju menüüsse lisada samal ajal kui magusa (koogid, kommid, šokolaad, kohukesed, jäätis jms) osas tagasi tõmmata. Jaanuar on õnneks selline kuu, et kuidagi eriti lihtne on olla nö “korralik”, sest enamik inimesi soovib sel ajal toidu ja alkoholiga pigem piiri pidada ning pidutsemise asemel rohkem sporti teha. Vähemalt ma ise küll näen seda oma tutvusringkonnas ja tunnen, et jaanuar on ainus kuu, kus reaalselt õnnestub üsna tervislikult elada ja kogu ümbritsev keskkond (eelkõige muidugi sõbrad ja tuttavad) seda toetab:) Loodetavasti muidugi blogilugejad on palju tublimad kui mina ja on ka muul ajal aastas igati mõõdukad söömises jms asjades, aga mina täitsa naudin vahelduseks seda, et teatud piirid on :D 

Kui aga on plaanis oma toitumsies korrektuure teha, siis soovitan ikkagi mõõdukalt ja tervsilikult süüa, aga kindlasti mitte hakata mingit puhastus- ehk detox-kuuri tegema, sest see on lihtsalt ... otse öeldes: jabur! Olen sellest blogiski (nt siin, siin ja siin) ja Nädalalõpuleht LP-s paar aastat tagasi kirjutanud ning soovitan neid lugusid lugeda, kui peaks tekkima tunne, et keha vajab meeletult “puhastamist” :)


See salat siin on aga minu arvates aasta alguseks igati sobiv, sest (minu kriteeriumite) järgi on see vägagi tervislik:) Heeringas on igati tänuväärne tooraine, kuna on hinna poolest suhteliselt soodne (eriti võrreldes  nii mitme teise kala kui ka muude merandidega), samas aga suurepärane omega-3 rasvhapete allikas. Muide, heeringas on üks neist toitudest, mida soovitatakse aasta alguses süüa, sest see toob õnne. Nimelt meenutab heeringa hõbedane helk hõbemünte ja selle söömine toob uuel aastal rikkust. Keda aga õnnetoovad toidud lähemalt huvitavad, siis siin on neist juttu. 

Kasutasin Vici heeringat, mis on unikaalne selle poolest, et on pakendatud õlita. Heeringale omane maitse tuleb seega paremini esile, lisaks on toode vähem rasvarikas. Eelmises postituses olevas Kasukasalatis oli mul kasutusel heeringas õlis ja ausalt öeldes teeb see nö tavalises pakis olev meeletult suur õlikogus niigi rasvase kala minu jaoks liialt rammusaks, samas kogu õli ära nõrutada oleks liigne vaev. Õlivabalt pakendatud heeringa puhul on ka pakendit mugavam avada, sest õli ei pritsi välja ja pole vaja isegi põlle tingimata ette panna ;-)

Uut õlivaba Vici heeringafileed on kolme sorti - klassikaline, punase sibula ja ürtidega ning selle roa jaoks sobivad kõik need variandid. Kui kasutad ühte kahest pildil olevast, siis võid salatisse vabalt ka pakendis olevad maitselisandid (ürdid, sibulad) panna.


Kasutasin konserveeritud rohelisi herneid, kuid väga hästi sobivad ka sügavkülmast võetud viljad. Lihtsalt viimased tuleks enne sulatada ja korralikult nõrutada. Kasutasin väikse purgi Globuse herneid, mille netokaal nõrutatult on 140 g. Minu jaoks oli see täpselt paras kogus, aga lisa neid vastavalt sellele, kui suur hernesõber oled :)

Lisaks tillile võid lisada väikese peotäie hakitud värsket murulauku või rohelist sibulat, kui sul juhtub neid kodus olema. Kui ei, siis hakitud tillist täitsa piisab. Soovi korral võib lisada salatile peotäie kappareid.

Kartulid soovitan lõigata pigem väiksemateks tükkideks ja ära koorida, et need rohkem maitseid endasse nö imeksid ja salat veelgi paem oleks :)

Vaja läheb:
600-700 g keedetud või aurutatud kartulit
100-200 g rohelisi herneid
1 pakk (200 g) heeringafileed
1 väiksem punane sibul
suur peotäis värsket tilli

Kaste:
1 sl mahedamat sinepit
3 sl paksu majoneesi
3 sl sidrunimahla
150 g hapukoort
värskelt jahvatatud musta pipart 
soola ja suhkrut (soovi korral)

Lõika jahtunud kartulid 1-2 cm tükkideks. Nõruta herned korralikult. Lõika heeringafileed u 0,5 cm ribadeks, sibulast tee õhukesed viilud. Haki till peeneks. Aseta kõik kaussi komponendid kaussi ja sega läbi. 

Kastme jaoks aseta sinep, majonees, sidrunimahl ja hapukoor väiksesse kaussi ning sega läbi. Jahvata sisse musta pipart. Lisa kaste salatile ja sega läbi. Maitse ning lisa vajadusel soola ja pisut suhkrut. 

Võid enne serveerimist lasta salatil mõned tunnid külmkapis maitsestuda, veelgi maitsekam on salat, kui on saanud üleöö külmkapis seista. Serveerimisel puista peale hakitud tilli ja jahvata veel musta pipart.


Postitus sündis koostöös Viciga.