Salat ahjupeedi ja fetaga

See salat, mis tegelikult on põhiroa mõõtu, on talviselt toekas ja tõeliselt toitainerikas. Koostisosi ei ole küll palju - kinoa, ahjupeet, feta ja roheline kraam - kuid see-eest on selles toidus meile vajalikke vitamiine ja mineraalaineid omajagu :)

Õlidest on minu köögis kasutusel extra virgin oliiviõli ja (kodumaine) rapsiõli, vahel harva ostan küpsetiste jaoks ka neutraalse maitsega viinamarjaseemne õli, kuigi rapsiõli täidab ka selle kriteeriumi ilusti ära. Siin toidus kasutasin samuti rapsiõli, mis on aga hoopis pihustiga pudelis. Kui muidu peab õli hoidma päikesevalguse eest, et see paremini säiliks, siis see pudel on läbipaistmatu kattega, mistõttu saab seda ka suvisel ajal õues istudes rahulikult lauale panna ega pea muretsema kasulike ainete kao pärast. Samuti ei pääse tänu pihustile õhk õlile ligi. Nende kahe omaduse tõttu säilib õli kauem värskena. 

Rapsiõli on igati populaarne ka (tipp)kokkade seas, näiteks Jamie Oliver on selle suur fänn. Miks aga rapsiõli hea on, seda tasub lugeda siit.

Peetidele võid lisada enne nende ahju panekut ka paar peenelt viilutatud küüslauguküünt, et need veelgi maitsekamad oleksid, samuti saab niimoodi veidi kasulikke toitaineid juurde. Ahjupeete saab päris suure koguse, nii et jätkub lisaks sellele salatile ka muude roogade kõrvale. Hoida tasuks küpsetatud peeti külmkapis ja tarbida mõne päeva jooksul. 

Ahjupeedid:

4 keskmist või veidi suuremat peeti

rapsiõli 

soola

värskelt jahtataud pipart

kuivatatud tüümiani või punet või mõned tüümianioksad

Koori peedid ja lõika 1,5-2 cm tükkideks. Pihusta peetide peaele õli, raputa maisteianed ja sega kõik segamini.

Küpseta 180-kraadises ahjus 50 minutit, kuni peedid on peaaegu pehmed. Võid peete ka küpsemise ajal segada, et need ühtlaselt läbi küpseks. 

Lisa nüüd:

1 sl palsamiäädikat 

veel veidi õli

1-2 sl piiniaseemneid

Sega kõik korralikult läbi ja aseta veel 15 minutiks ahju. Soovi korral võid nüüd lisada ka murendatud fetajuustu, kui eelistad, et juust on küpsenud.

Salat:

150-200 g fetajuustu

100-150 g kinoad, täistera riisi või kruupe

paar peotäit rukolat või spinatilehti

veidi õli ja pipart (soovi korral)

Keeda kinoa, riis või kruubid pehmeks. Aseta suurde kaussi või jaga nelja taldriku või kausi vahel. Murenda peale feta, lisa ahjupeeti, puista rohelist ja jahvata soovi korral veidi pipart. Kõige peale võid soovi korral veel veidi õli pihustada. 

Postitus sündis koostöös Dava Foods'iga.

Klassikaline piparkoogitainas

Poes on küll tänapäeval suur valik erinevaid tainaid, kuid sageli on neis või asemel sees margariin või on vürtse vähe või on liiga palju suhkrut. Kõige aromaatsem ja maitserikkam on alati enda tehtud tainas, millest valmistatud piparkoogid sulavad suus. Nii tainast tehes kui ka piparkooke küpsetades on kodus mõnusad karamellised ja vürtsikad aroomid, maiuseid nautides aga tunned eheda või maitset. Tainas on ka suurepärane kingitus, sest nii maitsvat tainast poest ei saa. Kusjuures, seda tainast (toorena) söövad väisked lapsed väga hea meelega ;-)

Algne taina retsept on olnud mu blogis juba aastast 2011. See on aga veidi tuunitud retsept, eelkõige olen suurendanud maitseianete kogust, kuid võid seda oma äranägemise järgi kohandada. Ma näiteks lisan aeg-ajalt lisaks retseptis kirjas olevatele ka mõnda piparkoogimaitseainet. Need maitseainesegud on väga erineva koostisega, aga ma ise eelistan rikkalikuma maitsenüansiga piparkoogimaitseaineid, kus sees ka koriandrit, fenkolit ja pomerantsi. Praegusel ajal on poes neist korralik valik ja saad just enda jaoks meelepärase segu osta, mida pühade ajal ka muudele toitudele lisada. 

Aplesinikoore soovitan riivida võimalikult peenelt. Kui aga kasutad jämedamat riivi, siis soovitan koort enne paar päeva kuivatada ja kohviveskis peeneks jahvatada. Kohviveskis saab ilusti peeneks ka nelgid, kuid alati saad maitseainete purustamiseks ka uhmrit kasutada. Mina asendasin seekord nelgi ühe piparkoogimaitseainega. 

Ole ettevaatlik sooda lisamisega. Üks triiki täis teelusikatäis tundub küll selle koguse jahu kohta väga väike kogus, kuid rohkem soodat kergitab tainast liigselt ja annab ka maitses tunda. Seega pane vastu kiusatusele lisada kuhjaga teelusikatäis soodat ja piirdu retseptis kirjas olevaga. Sama soovitus on ka jahu osas. Isegi kui tainas tundub algselt kleepuv, liialt pehme ja isegi vedelapoolne, siis kindlasti ära jahu lisa rohkem, kui retseptis kirjas on. Tainas taheneb külmkapis seistes ja jahu saad vajadusel veidi lisada, kui seda lahti rullid. Kui aga paned tainasse rohkem jahu, kui ette nähtud, tulevad nii tainas kui ka piparkoogid liiga kõvad. 

Piparkoogitainas vajab enne küpsetamist vähemalt ühe ööpäeva seismist, kuid võid seda ka kauem nö laagerduda lasta, sest maitse muutub sellest ainult rikkalikumaks. Võid juba esimese advendi ajal taina valmis teha ja seda siis pühade perioodil igal ajal, kui isu tuleb, küpsetada. Tainas säilib külmkapis vähemalt kaks nädalat ja sobib ka sügavkülmutamiseks. 

Suhkrusiirupi valmistamise ajal soovitan ise pidevalt pliidi juures olla ja potil silm peal hoida, et siirup ideaalselt õnnestuks. See ei tohi liiga pruuniks ega kõrbema minna, samas peab vaatama, et kogu suhkur oleks sulanud enne, kui muid asju lisad. Vesi peaks lisamiseks olema võimalikult kuum, peaaegu keev ja suhkur tõuseb samuti korraks keema, kui vett lisad. Mõned soovitavad vett sulanud suhkru hulka niristada, aga ma ise olen alati kõik korraga ära valanud ja seejärel ülejäänud asjad lisanud. 

Ülejäänud pool suhkrust, mille lisad niisama, võid asendada ka mõne pruuni suhkruga, et tainas veelgi tumedam ja tummisem tuleks. 

Tainast saab kasutada ka juustu-, kohupiima- ja šokolaadikookide põhjana tavalise muretaina asemel. See annab küpsetisele mõnusalt vürtsikust ja jõulust aroomi.

Kogusest saab üle 3 kg tainast (u 3,3 kg).

Vaja läheb:

1 apelsini peenelt riivitud koor

1,5 tl värskelt jahvatatud musta pipart

1 tl peenestatud nelki

2-3 tl jahvatatud kaneeli

0,5 tl peenelt riivitud muskaatähklit

1,5 tl peenestatud kardemoni

1,5-2 tl jahvatatud ingverit

2 sl neutraalse maitsega õli

800 g suhkrut

500 g võid

5 muna

1,5 kg jahu

0,5 tl soola

1 tl soodat

Sega kõik maitseained kausis õliga läbi. 

Vala pool suhkrust paksupõhjalisse potti ja kuumuta keskmisest pisut madalamal kuumusel, et suhkur sulaks. Liiguta potti aeg-ajalt, et suhkur ühtlaselt pruunistuks ja karamelliseeruks, kuid ära sega. Suhkur peaks muutuma punakspruuniks nagu 1-sendine ja lõhnama meeldivalt karamelliselt. Kogu poti sisu peaks olema ühtlaseks siirupiks sulanud enne, kui muid asju lisad. 

Sega suhkrusiirupi hulka u 50 g võid ja seejärel 2,5 dl keeva vett. Korraks läheb poti sisu keema, aga see vaibub kohe. Nüüd lisa ülejäänud või ja suhkur ning maitseained. Kuumuta poti sisu pidevalt segades, kuni või ja suhkur on lahustunud, vala siirup kaussi ja jäta jahtuma. 

Jahtunud siirupi hulka sega lahti klopitud munad. Sega jahu läbi sooda ja soolaga ning lisa samuti siirupile. Sõtku tainas kas käte või nn lauamikseri tainalaba abil ühtlaseks massiks. Jaga tainas portsjonidesse, keera kilesse ja hoia enne küpsetamist vähemalt üks ööpäev külmkapis.  

Kui soovid aga klassikalisi piparkooke, siis rulli tainas mõne millimeetri paksuseks, tee meelepärased kujundid ja küpseta neid küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile 200-kraadises ahjus 7-10 minutit. Küpsemisaeg sõltub sellest, kui paksuks on tainas rullitud ja kui krõbedaid piparkooke soovid. Pigem aga küpseta vähem, kui kauem, sest piparkoogid muutuvad jahtudes kõvemaks, aga üle küpsenud või suisa kõrbema läinud piparkoogid eriti maitsvad ei ole. Jäta piparkookidele pannil kindlasti u 1 cm vahed sisse, et need saaksid korralikult küpseda. 

Kui piparkoogid on jahtunud, siis võid peale teha ka glasuuri. Selleks on vaja:

1 munavalge

180 g suhkrut

1 sl sidruni- või laimimahla

Vahusta munavalge ja lisa suhkur supilusikatäie kaupa. Kui vaht on tihke ja kogu suhkur lisatud, sega hulka ka tsitruse mahl. Tõsta glasuur pritskotti, tee sellega piparkookidele meelepärane muster ja lase veidi kuivada.

Retsept ilmus aasta tagasi siin

Burgundia pada

Jahedal sombusel ajal on ideaalne nautida tummist pajarooga, millega tegelikult on väga vähe mässamist, sest peaaegu kogu töö teeb ära ahi. Vaja on lõikelauda, teravat nuga aedviljade ja liha lõikamiseks ning korralikku kaanega haudepotti, mida saab kasutada nii pliidil kui ka ahjus.

 

Burgundia pada (Estouffade de Boeuf Bourguignonne) tegin esmakordselt maailma vanimas ja ühes parimas kokakoolis Le Cordon Bleu, kus õppis ka legendaarne kokaraamatute autor ja telekokk Julia Child, kelle "Mastering the Art of French Cooking" on endiselt üks maailma oluliseimaid kokaraamatuid. Loomulikult leiab ka sealt raamatust Burgundia paja retsepti, sest see on ikkagi üks tuntumaid Prantsuse köögi klassikuid. Muide, koolis kasutusel olnud retseptis on valmistusviis keerulisem, kui praegune lihtsustatud variant, kuid ilmselt lisan kunagi ka tolle retsepti blogisse. Seal näiteks läks pudel veini koos mõndade aedviljadega liha marinaadiks, et selle tanniinid lihale võimalikult palju maitset annaksid, kuid selles versioonis siin lisan veini ainult pajaroa sisse. 

Traditsiooniliselt kasutati hautistes alati odavamaid veiselõikeid, mille pehmeks saamiseks kulub pikemalt aega. Kvaliteetsed pehmed veised osad nagu veise sise- ja välisfilee, samuti antrekoot ning veel mõned õrnema lihaga kallima hinnaga tükid vajavad väga vähe töötlemist ja on niigi pehmed, nii et nende hautisesse panek on mõttetu raiskamine. Mina kasutasin seekord veise praetükki ja juba 2,5 h küpsemise järel oli liha kahvliga murtav. Soovitan valida pigem taine tükk, mitte rasvane, sest kaane all veinis haududes pole ohtu, et liha kuivaks muutuks, samas pekise tüki kasutamisel muutub niigi rammus hautis  liialt rasvaseks. Kokakoolis kasutasime veise õlga, millelt aga tuli rasv eemadalda. 

Vein peab olema kindlasti selline, mis on maitsev ja mida sa ka muidu jooksid. Väide, et toidu sees võiks ära kasutada mõne kehva veini, mis juua ei kõlba, ei ole tõene. Veini maitseomadused jäävad ju toidu sisse ja intensiivistuvad, samas kui  alkohol suurs osas aurustub. Ja veini valik on selle roa puhul eriti oluline, kuna erinevalt enamikest toitudest ei lähe siia sisse mitte klaasike, vaid terve pudel. 

Kuigi ideaalne oleks siia mõni punane Burgundia vein, siis hinnaklassi poolest ei ole üle 10 euro maksvat veini lihtsalt mõtet kasutada. Tasub valida parem mõni hea hinna ja kvaliteedi suhtega Hispaaniast, Itaaliast või Portugalist pärit vein. Näiteks Riojast pärit Tempranillo viinamarjast Crianza stiilis vein (see tähendab, et vähemalt kaks aastat laagerdunud, millest üks on kindlasti tammevaadis) või hoopis Põhja-Itaalia Valpolicella piirkonnast pärinev Superiore või Ripasso, mis on parajalt täidlane ja aromaatne. Tõeliselt tummised ja moosised veinid (näiteks primitivo viinamarjast tehtud) või hoopis liialt kerged (mõni noorem Pinot Noir) jätaksin selle roa valmistamisel pigem kõrvale. 

NB! kui kasutad šalottsibulad, siis need tuleks lisada hautisele kohe koos liha ja teiste aedviljadega. Meil kahjuks saab Prantsusmaal laialt kasutatavaid pärlsibulaid vaid üksikutest poodidest. 

Vaja läheb:

u 1 kg kondita veiseliha (sobib näiteks praetükk, aba, esiselg jt odavad tükid)

2 sl jahu

1 suur sibul

5 küüslauguküünt

2 suuremat porgandit

200 g peekonit

õli 

4 sl kanget alkoholi (nt brändit)

1 pudel punast veini

2 loorberilehte

mõni tüümianivõi petersellivars või 1 rosmariinioks

250 g väikeseid šampinjone

2 sl võid

200 g pärl- või väikeseid šalottsibulaid

soola, musta pipart

serveerimisel haki peale lehtpeterselli või lisa tüümianilehti

Haki sibul ja küüslauk peeneks, lõika porgand pikuti pooleks ja siis u 1 cm tükkideks. Lõika peekon tükkideks. Lõika veiseliha 2-3 cm tükkideks. Veereta lihatükke jahus. 

Kuumuta poti põhjas õli umbes keskmisel kuumusel ja prae selles sibulat, küüslauku ja porgandit aegajalt segades u 10 minutit. Vala pannilt suuremasse kaussi. Lisa vajadusel õli ja pruunista poti põhjas peekon. Lisa see aedviljade juurde.

Kui vaja, vala potti veel õli ja prae selles liha kahes või kolmes osasnii, et kõigi lihatükkide küljed oleksid korralikult pruunistunud ja need ei hakkaks potis hauduma. Lisa liha aedviljade juurde. 

Vala poti põhja kange alkohol, kuumuta ja lükka spaatli abil põhjas olevad praadimisjäägid lahti. Vala potti vein ja lase keema tõusta. Seejärel lisa potti praetud liha, peekon, aedviljad, loorberileht ja ürdid. Lase veinil uuesti keema tõusta. Aseta potile kaas ja tõsta pott ahju. 

Küpseta pajarooga 170-kraadises ahjus 2,5-3 h, kuni liha on pehme. 

Koori pärlsibulad ja jäta terveks. Jäta ka seened terveks. Kuumuta pannil või ja prae selles selles sibulaid aeg ajalt segades u 10 minutit. Vala seened kaussi ja prae seened pannil kuldpruuniks. Lisa sibula juurde.

Kui liha on pehme, võta pott ahjust ning maitsesta soola ja pipraga. Lisa potti seened ja pärlsibulad ning tõsta pott ahju tagasi, kuid ära seekord kaant peale pane. Lase pajaroal veel kuni pool tundi küpseda. Vedelik on nüüdseks muutunud paksuks ja läikivaks moosise konsistentsiga kastmeks. 

Võta välja loorberilehed ja maitsetaimed ning serveeri koos keedetud kartulite või kartulipudruga. Haki peale lehtpeterselli või puista tüümianilehti. 

Retsept ilmus aasta tagasi siin

Granaatõuna salat

Kirjutasin kevadel pikemalt granaatõunast ja selle puhastamisest ning täna (vaadates loomulikult saadet Ringvaade) tuli mõte veidi seda teemat ka blogis kajastada :)  

Kõigepealt aga mainiksin seda, et granaatõuna nimetatakse ka granaadiks ja ühtlasi tähendab see sõna ka kõva silikaatmineraali. Kevadel seda lugu kirjutades, mil inimesed parajasti vaidlesid kirglikult sõnade "liiderlik" ja osavõtlik" tähenduse üle, oli kuidagi eriti üllatav lugeda, et sõnal "granaat", mida tänapäeval teame peamiselt lõhkekeha tähenduses, on tegelikult muidki tähendusi :) 

Poes granaate valides tasub eelistada läikiva ja ühtlase koorega raskemat vilja, sest mahlane ja küps granaatõun tundub oma suuruse kohta pigem raske. Vilja kiireks ja efektiivseks koorimiseks on mitmeid viise ning igaüks peab endale sobiva meetodi leidma. Tuntud telekokad ja kokaraamatute autorid Nigella Lawson ja Jamie Oliver näiteks soovitavad mõlemad "kolkimist" ehk lõigata granaatõun pooleks, hoida seda lõikepool allpool peos kausi kohal ja siis puulusikaga lihtsalt taguda kõik seemned välja. Olen seda proovinud, kuid minu jaoks pritsis selle meetodiga liiga palju mahla välja. Ja noh, vaadates tänast Ringvaatest nägin, et ega ma pole ainus, kellele see meetod eriti ei meeldi :D

See-eest olen aga leidnud endale sobivama meetodi, millele olen aastate jooksul truuks jäänud. See viis pole küll nii kiire, aga samas mulle sobib paremini. Nimelt tuleks granaatõuna pealt ära lõigata "müts" või "kuppel" ehk pealmine osa nagu vastlakukli puhulgi. Seejärel teha valgete nahkade ehk membraanide kohale noaga vertikaalsed sisselõiked ja murda vili sektoriteks. Edasi on puhastamine juba lihtne.

On veel ka kolmas efektiive moodus, mida olen samuti järele proovinud. Selleks täida kauss veega ja  tee graantõuna nahale terava noaga neli vertikaalset sisselõiget. Aseta graantõun vette, tõmba vili sõrmede abil sektoriteks ja pudista seemned välja. Seemned vajuvad põhja, valge membraan jääb pinnale hõljuma. Eemalda valged tükid ja kurna seemned veest välja.

Mina soovitan tegelikult kõiki variante ise kodus järele proovida (usun, et internetist leiab ka õppevideosid) ja endale sobiv meetod võimalikult efektiivseks granaatõuna puhastamiseks välja valida. 

Seda toitainerikast ja taimetoitlastelegi sobivat salatit võib nautida nii soojalt kui ka jahtunult; kas eraldi einena või liha- või kalaroa lisandiks. Võid selle enne serveerimist kas läbi segada või jätta nö kihiliseks.

Salatatile võid vabalt lisada ka mõnda eelmisest päevast alles jäänud lihatoodet, näiteks ahjukana või lihapalle, samuti võid seda täiendada erinevate köögiviljadega nagu kirsstomatid, aurutatud brokoli, ahjus küpsetatud paprika või baklažaan, praetud suvikõrvitsaviilud, värske kurk vm meelepärane. 

 

Vaja läheb:

200 g kinoad, pruuni või punast riisi või kruupe

2 suurt või 4 väiksemat küpset avokaadot

poole sidruni mahl

150-200 g (1 pakk) kitse- või fetajuustu 

suurem peotäis seedermänniseemneid või piiniapähkleid

poole granaatõuna seemned

peotäis või paar koriandrit, rohelist sibulat vm meelepärast maitserohelist

Kaste:

poole sidruni mahl

1 sl vedelat mett vm siirupit

4 sl oliiviõli

veidi soola, värskelt jahvatatud musta pipart

Loputa kinoa, riis või kruubid sõelal jooksva külma vee alla ja keeda vastavalt pakendi juhistele. Lase soovi korral jahtuda.

Puhasta avokaadod, lõika viiludeks ja nirista peale sidrunimahl. Murenda või tükelda juust. Rösti kuival pannil seemned või pähklid, kuni need on kuldpruunid. 

Laota kinoa, riis või kruubid serveerimisalusele. Aseta peale avokaado, juust, röstitud pähklid või seemned ja granaatõunaseemned. Kõige peale nirista kaste. Kastme jaoks sega lihtsalt kõik ained vispliga läbi. 

Retsept ilmus kevadel siin

Suus sulavad kõrvitsa-kaneelirullid

Pehmed ja vürtsikad kaneeliküllased saiakesed viivad keele alla :) Kodu on neid küpsetades täis imelisi särtsakaid aroome ja kui aurava küpsetise ahjust võtad, siis reaalselt ei suuda ilmselt keegi end tagasi hoida ja mitte vähemalt ühte saia endale rebida ... Võin kinnitada, et hirm näppe kõrvetada on siinjuures tunduvalt väiksem soovist endale üks pehme ja mahlane ahjusoe saiake haarata ;-) 

Kõrvitsapüreed pole nendes saiades küll palju, kuid see annab nii tainasse kui ka täidisesse suurepärast mahlakust ning saiakesed on väga head ka järgmisel päeval, mis pärmitainast küpsetise puhul ei ole tavaline. Kuigi tainas on kõrvitsa tõttu ilmselt veidi kollakama värvusega, siis sisu on selline maitsev ühtlane pasta, et ilmselt ei aima keegi, et seda vilja on lisatud. Kas see on hea või halb, sõltub muidugi sellest, kas inimene armastab kõrvitsat või mõjub see tema jaoks pigem võõristust tekitava asjana. Seega, tasub mõelda, kas on üldse vaja mainida asjaolu, et saiakesed ka kõrvitsat sisaldavad või mitte, sest ega seda muidu eriti aru saada pole (kui just kerge värv taina puhul välja arvata) :)

Minu arvates pole katet aromaatsetele kaneelirullidele vaja peale teha, sest need on niigi suurepärased, kuid glasuuriga on muidugi veidi pidulikum, seega lisasin alla igaks juhuks ka retsepti. Need vürtsikad kõrvitsasaiad võid küpsetada kas kõik koos nagu pildil (ehk nagu see martsipani ja pohladega pidusai) või hoopis eraldi, nagu need marjadega martsipani-rullid. Viimasel juhul tuleks saiakesed nii pealt kui ka külgedelt ka lahtiklopitud munaga määrida ja nende vahele ahjuplaadil vähemalt 4 cm vahed jätta.

NB! tegin ka väikese video saiakeste valmimisest ja see on saadaval nii mu insta kui ka blogi fb-kontol :)

Tainas:

550-600 g nisujahu

4 sl suhkrut

2 sl vanillisuhkrut

16 g (u 1,5 pakki) kuivpärmi

0,5-1 tl peenestatud kardemoni või 1-2 tl piparkoogimaitseainet

0,5 tl soola 

2,4 dl täispiima

60 g võid

120 g toasooja nõrutatud kõrvitsapüreed

1 suur toasoe muna

Sega 250 g jahu suhkrute, pärmi, maitseaine ja soolaga läbi. Vala piim kastrulisse, lisa tükeldatud või ja kuumuta, kuni või on peaaegu sulanud ning piim on veidi kuumem kui käesoe. Vala piim jahu hulka ja sega läbi. Sega hulka sõelal liigsest vedelikult nõrutatud kõrvitsapüree ja muna, sega läbi. Seejärel lisa 300 g jahu ning sõtku ühtlaseks. 

Sõtku tainast, kuni see on pehme ja ei kleepu enam kausi seinte külge, vaid nö lööb kausi külgedelt lahti. Vajadusel lisa kuni 50 g jahu. 

Vormi tainas palliks, raputa peale jahu, kata  kauss köögirätiga ja aseta tuulevaiksesse sooja kohta pooleks tunniks seisma. Selle ajaga on tainas kahekordistunud, seega ära kauem kindlasti tainal kerkida lase.

Täidis: 

100 g toasooja nõrutatud kõrvitsapüreed

60 g toasooja võid

80 g pruuni suhkrut

1 kuhjaga sl jahvatatud kaneeli

Nõruta kõrvitsapüree sõelal liigsest vedelikust, aseta seeejärel koos võiga kaussi ja sega ühtlaseks pastaks. Lisa suhkur ja kaneel ning sega korralikult läbi.

Rulli tainas jahusel pinnal 35-40 cm X 45 cm suuruseks ristkülikuks. Määri sellele kõrvitsa-või segu jättes ääred ja ülemise otsa 1-2 cm ulatuses vabaks, et täidis pärast rulli keeramist välja ei pressiks. Seejärel keera tainas rulli ja lõika saadud "vorst" 12ks ühesuuruseks viiluks. 

Aseta rullid õrnalt, et täidist võimalikult vähe välja tuleks, kas võiga määritud ja jahuga kergelt üle puistatud või küpsetuspaberiga kaetud ahjuvormi. Kata vorm köögirätiga, aseta tuulevaiksesse kohta ja lase veel 15-30 minutit kerkida, kuni saiad on kerkinud nii, et täidavad vormi ära.

Küpseta 180-kraadises ahjus u 25 minutit, kuni saiad on läbi küpsenud ja pealt kuldpruunid. Soovi korral tee peale ka juustukreem. Kui ei soovi, siis puista lihtsalt peale tuhksuhkrut ja naudi kohe. Mina eelistan neid imelisi kaneelirulle ahjusoojalt ilma katteta nautida.

Kate:

50 ga toasooja võid

100 g toasooja toorjuustu

130 g tuhksuhkrut

Sega kõik komponendid kas mikseri või vispliga ühtlaseks. Lase rullidel pärast ahjust võtmist 15 minutit taheneda ja laota seejärel kate peale. 

Retsept ilmus ka D-kokaraamatus

Vana hea hapukapsasupp ja kasulikud kruubid

Ilmad on külmad, nii et toekad ja soojendavad toidud kuluvad igati hästi ära :) Traditsiooniline hapukapsasupp on praegusel ajal igati sobiv ja hästi toitev, samas aga tervislik ja muidugi maitsev ka ;-)

Supis on odrakruubid, mis on mulle juba väiksest peale väga meeldinud, kuigi ma kasutan neid pigem harva, et kõik pereliikmed ikka tehtud toitu süüa saaksid (neis nimelt on gluteen, mis kõigile ei sobi). Kui aga armastad samuti kruupe, siis soovitan seda orsotot proovida ;-) Ja hapukapsasuppi muidugi ka :)

Vanad head odrakruubid olid küll nõukogudeaegse toidunappuse ajal meie kodusel toidulaual sagedased külalised, kuid paraku vahepealsetel aastakümnetel vajus see täisväärtuslik tooraine suhteliselt unustuste hõlma. Nüüd on aga toitainerikkad kruubid õnneks taas au sees, kuigi vahel võib veidi segadusse ajada, et mõned inimesed neid tänapäeval "pärlodraks" nimetavad, mis on lihtsalt otsetõlge inglisekeelsest sõnast "pearl parley" ja tegelikult ei ole tegemist millegi muuga, kui ikka samade kruupidega, mida meie esiisad juba sõid. 

Oder on muide üks vanemaid teravilju, mida on kultiveeritud üle 9000 aasta, Läänemere ümbrusesse jõudis see vili 2500-3300 aastat e. Kr. Põhjamaade pikkade valgete päevadega küpses oder nisust kiiremini ja selle saagikadu oli väiksem, mistõttu oli see siinsete rahvaste põhitoidus suisa ajandeid, kui mitte aastatuhandeid. Veel ligikaudu 500 aastat tagasi oli oder peamine leivavili Euroopas, kuid tänapäeval on see kasutusel peamiselt õlle ja viski algaine maltoosa valmistamiseks. 

Meie esivanemate toidulaual oli odral väga oluline koht. Odrajahust valmistati eelkõige karaskit ja körti, kuid kruubid olid hinnaline tooraine, kuna nende saamiseks tuli kõvasti vaeva näha. Kruupide saamiseks tuli viljatera kesta seest käsitsi välja võtta ehk terad sõkaldest eemaldada nii, et tera terveks jäi. Veskite tulekuga muutus protsess muidugi lihtsamaks ja praegu toimub viljatera kroovimine ehk kesta ja idu eemaldamine loomulikult masinatega. Hetkel on odrakruubid üks soodsamaid tooraineid - 800 grammine pakk maksab veidi üle euro ja sellest pakist jätkub mitmeks eineks, näiteks selle maitserikka potitäie supi jaoks kulub vaid 100 g. 

Oder on rikas täisväärtuslike valkude ja kiudainete poolest ning sisaldab palju asendamatuid aminohappeid. Selles on ohtralt vitamiine (eriti B-grupi vitamiine) ja mineraalaineid. Näiteks nisuga võrreldes on odras kaks korda rohkem kaltsiumi ja poolteist korda enam magneesiumi, samuti leidub fosforit, rauda ja tsinki.

Odrakruupe saab lisada suppidele, pajaroogadele, hautistele ja salatitele, et neid toekamaks muuta. Kruubid keevad pehmeks umbes tunniga, kuid seda protsessi saab veidi kiirendada neid enne vees leotades, seega soovitan kruubid juba eelmisel õhtul külma vette likku panna. Eriti hea on, kui sul on aega kruupe üleöö leotada, kuid ka paar tundi on juba päris hea. Kui aga leotamiseks aega ei ole, siis kindlasti loputa kruubid sõelal külma vee all korralikult läbi. Korralikult loputa sõelal loomulikult ka leotatud kruubid. 

 

Vaja läheb:

1-1,2 kg seakonte

700-800 g toorest hapukapsast

2 loorberilehte

10 musta pipra tera

1 tl soola

2 tl suhkrut

1 suurem porgand

1 keskmine sibul

100 g odrakruupe

värskelt jahvatatud musta pipart 

hakitud maitserohelist

hapukoort

Aseta kondid külma veega suurde potti ja lase veel keema tõusta. Keeda umbes minut, seejärel eemalda kondid, aseta sõelale ja loputa külma veega. Pott pese korralikult puhtaks. 

Pane kondid poti tagasi, lisa hapukapsas, loorberilehed, pipraterad, sool, suhkur ja 2,5-3 l vett ning lase keema tõusta. Keera kuumus väiksemaks ja jäta õrnalt podisedes keema. 

Lõika puhastatud porgand õhukesteks viiludeks. Lõika sibul pooleks ja seejärel samuti õhukesteks viiludeks. Loputa (leotatud) kruubid sõelal külma vee all korralikult. Kui supp on 45 minutit keenud, lisa kruubid, sibul ja porgand supile ning lase veel tund aega keeda. Tunniga keevad kruubid ja kõik muud komponendid pehmeks ning liha tuleb kontidelt enam-vähem ise lahti. Keera kuumus kinni, võta kondid välja ja eemalda nendelt liha. Pane liha supi sisse tagasi. Võta loorberilehed ja pipraterad supi seest välja. 

Maitse ning lisa vajadusel veel soola või suhkrut. Serveerimisel jahvata peale musta pipart, puista hakitud maitserohelist ja paku hapukoort. 

Retsept ilmus aasta alguses siin

Kohevad kõrvitsasaiad

Mina olen nüüd kõrvitsalainel ja sel nädalal on ilmselt see vili mul suurema osa toitude sees. Täna näiteks tegin kõrvitsa ja meega juustukoogi ning täidetud minikõrvitsad, homme aga plaanin keeta suppi ja blogist mõne vürtsika kõrvitsakoogi retsepti välja valida. Valiku tegemine on loomulikult keeruline, sest hakkasin oma kõrvitsaretsepte skrollima ja ahvatlusi oli liiga palju. Ma ju tean, kuidas kõik need küpsetised maitsevad ja pilti vaadates tuleb kohe iga koogi mekk meelde, nii et keeruline saab olema see otsustusprotsess, sest kõiki retsepte ei saa ju ometi läbi teha - peab ka kehakaalule mõtlema :)

Aga selliseid kohevad kõrvitsasaiakesi mul blogis veel ei ole. Olen aastate jooksul päris palju erinevaid kõrvitsakukleid küpsetanud ja katsetanud erinevaid retsepte, sh Ida Savi legendaarse raamatu "Saiad, pirukad, koogid" varianti, kuid alles nii, nagu siia alla kirja sai, tulid lõpuks ideaalsed kuklid. Enam ma selles retseptis mitte kui midagi ei muudaks :)

Need pehmed saiad on imehead ka niisama süüa, kuid sobivad hästi sügiseste toekate roogade, eriti aga püreesuppide lisandiks. Väga head on need ka hommikukohvi kõrvale graavilõhe viiluga :)

Saiakeste jaoks tuleb sügavkülmast võetud kõrvitsapüree sõelal üleliigsest veest nõrutada või veidi rohkem jahu lisada, et tainas liiga vedel ei jääks. 

Mis aga pärmitainasse puutub, siis millegipärast sageli kardetakse, et see ei kerki, kuigi tegelikult näitab minu kogemus, et suurem probleem on hoopis see, et kerkib liiga palju. Tainas peaks kerkima kahekordseks, kuid mitte rohkem, sest siis kerkib see pärast küpsemise ajal vähem ja võib jääda mõrkja maitsega. Aga kõik pärmitaina valmistamise nipid said kunagi ammu kirja siia, nii et kui end veidi ebakindlalt selle tainaga tunned, siis tasub nõuanded enne küpsetamist läbi vaadata ;-)

Vaja läheb:

200 g kõrvitsapüreed

60 g piima

3 sl suhkrut

11-12 g (1 pakk) kuivpärmi

1 toasoe muna

0,5 tl soola

50 g sulatatud ja veidi jahtunud võid

500-550 g nisujahu

Soovi korral:

1 muna 

veidi võid 

soolahelbeid

Kuumuta kõrvitsapüree ja piim nö käesoojaks. Vala segu suurde kaussi, sega hulka 1 sl suhkrut ja pärm ning lase u 5 minutit seista, kuni segu kergelt mullitab. 

Lisa kõik ülejäänud ained pärmi-kõrvitsa segu juurde. Hakka tainast kas käe või lauamiskeri tainakonksu abil sõtkuma, kuni tekib pehme tainas, mis hakkab kausi äärtest lahti lööma. Vormi tainas palliks, kata kauss köögirätiga ja aseta sooja kohta umbes tunniks kerkima, kuni tainas on kahekordistunud. 

Tõsta tainas jahusele pinnale, jaga 10-12 ühesuuruseks tükiks ja vormi need käte vahel pallideks. Aseta pallid vähemalt 4 cm vahega ettevalmistatud (kas küpsetuspaberiga kaetud või võiga määritud ja jahuga üle puistatud ) ahjuplaadile, kata köögirätiga ja lase soojas kohas veel veerand kuni pool tundi seista. Kui soovid, siis määri saiad enne ahju panekut lahtiklopitud munaga, mis on segatud natukese vee või piimaga.

Küpseta saiu 180-kraadises ahjus 20-25 minutit, kuni need on pealt kuldpruunid. Soovi korral aseta igale ahjust välja võetud saiale tükike võid ja puista soolahelbeid. Eriti head on pärmitainast saiad soojalt. 

Retsept ilmus aasta tagasi siin

Kerge vürtsiga kõrvitsa-kohupiimakook

Kõrvits on minu jaoks sügisekuulutaja. Just sellise päris sügise, mil ilmad on juba külmad, vihmased ja sombused ning mõnus soe ja päikseline vananaiste suvi on läbi saanud. Kui õues on pime ja kõle, siis ju tahaks, et toidud oleksid vürtsikad ja soojendavad. Ja eriti tore veel, kui need ka ilusa erksa värviga on :) Nii et praegu tundub olevat õige aeg end kõrvitsalainele häälestada, seda enam, et juba peagi on Halloween ;-)

Kõrvits alati olnud mulle üks neid tooraineid, mida igal sügisel kasutan. Loomulikult võib kõrvits kapi otsas või mujal ka kauem seista, kuid kindlam on alati sellest midagi head teha, sest mul on rohkem kui korra juhtunud, et see ikkagi mädanema läheb (ilmselt on saanud transpordi ajal liigset raputamist). Ja meeldiv see just ei ole, nii et aastate pikkune kogemus näitab, et parem on kõik koju toodud kõrvitsad alati esimesel võimalusel ära kasutada, kui pärast koristada :)

Igal juhul on mu blogise kogunenud suur hulk erinevaid soolaseid ja magusaid kõrvitsaretsepte, mida ikka ja jälle kasutan. Siin on kõike - pannkooke, küpsiseid, kotlette, keekse, erinevaid kooke, pastat, smuutit, risotot, suppi jne jne. Aga no kõige rohkem leiab ikka magusaid asju, sest kõrvits annab küpsetistele mõnusat mahlasust ja ilusat värvi, lisaks sobib suurepäraselt kokku erinevate vürtsidega :)

See on üks eriliselt lihtne kook, sest vaja on vaid täidise komponendid kokku segada ja isegi põhja ei ole vaja valmistada. Selline kõrvitsa-kohupiima kook on suurepärane lõuend, millele saad meelepäraste maitseainetega värvi lisada. Lisaks retseptis kirjas olevatele vürtsidele sobib täidisesse hästi ka kardemon, samuti nelk. 

Hea oleks, kui kõik komponendid oleksid toatemperatuuril, sest siis segunevad need paremini. Võid maisijahu asemel kasutada ka tavalist nisujahu. Sel juhul ei ole küpsetuspulbrit vaja lisada. 

Kõrvitsapüree valmistan mina puhastatud ja tükeldatud kõrvitsat ahjus röstides. Ahjus 180 kraadi juures kulub 30-40 minutit sõltuvalt kõrvitsa viljaliha paksusest, et see pehmeks saaks. Koore eemaldan pärast küpsetamist, seejärel püreestan saumikseriga ja asetan saadud massi kas sügavkülma või tavalisse külmikusse ootele. See sobib nii magusate küpsetiste (koogid, keeksid, muffinid, küpsised, pannkoogid) kui ka soolaste toitude (nt supid) sisse.

Kui võtad püree sügavkülmast, siis võiksid seda pärast sulatamist sõelal nõrutada, et üleliigsest vedelikust lahti saada. 

Vaja läheb:

400 g kõrvitsapüreed

400 g kohupiima

200 g hapukoort

150 g suhkrut

1 sl vanillisuhkrut (soovi korral)

4 suurt muna

60 g maisijahu

1 tl küpsetuspulbrit

1 tl jahvatatud kaneeli

0,5 tl jahvatatud ingverit (soovi korral)

näpuotsatäis muskaatpähklit

kaunistamiseks metspähkleid ja pohli vm meelepärast (nt riivitud šokolaadi)

Vahusta kõrvitsapüree kohupiima, hapukoore ja suhkruga ühtlaseks. Võid kasutada kas mikserit või visplit. Edasi vahustades lisa ükshaaval munad, seejärel omavahel segatud kuivained. 

Vala tainas 21-22 cm läbimõõduga lahtikäivasse ümmargusse koogivormi, mis on eelnevalt vooderdatud küpsetuspaberiga nii, et paber ulatub u 5 cm üle vormi ääre. Paber võiks olla õli või võiga määritud. 

Küpseta 180-kraadises ahjus u 1 h, kuni kook on pealt kergelt pruunistunud, kuid keskelt veel võdisev. Lase koogil vormis jahtuda ja hoia enne söömist üleöö külmkapis. 

Retsept ilmus aasta tagasi siin

Lihtne kana-maguskartuli roog

Tänahommikune Terevisioon tuletas meelde, et mul on siin üks retsept juba ammu ootel :) Nimelt räägiti selles saates bataadist ja asjaolust, et praeguseks on kliima meil siin nii palju muutunud, et bataati saab hakata kasvatama isegi Eestis. Muide tavalise kartuliga maguskartulil sugulus puudub, kuigi kaloreid, süsivesikuid ja kiudaineid on nendes üsna ühe palju. Botaaniliselt kuulub bataat hoopis kassitapuliste sugukonda. Kirjutasin maguskartulist pikemalt siin, aga lühidalt võib mainida, et selles oranžis viljas on 60-85% vett, kuni 2% valku ja kuni 9% pektiini. Vitamiinidest leidub bataadis peamiselt C- ja A-vitamiini, samuti B-grupi vitamiine.

Blogis on juba omajagu bataadiretsepte, nt vürtsikas läätsesupp; kinoa, röstitud köögiviljade ja krevettidega roog; lilkapsa ja fetaga riisitoit; paksud pannkoogid ja suus sulav pähklitega maguskartulikook, aga sügis ju alles algas, nii et juurikaretsepte tuleb kindlasti juurde :)

See kana-aedviljaroog siin vajab küll ahjus küpsemiseks veidi aega, kuid ettevalmistused, peamiselt aedviljade puhastamine ja tükeldamine, jõuab tehtud u 20 minutiga. Midagi keerulist ega aeganõudvat selle roa puhul pole, vaid pigem on tegemist hästi kerge roaga ja seda ka mitte ainult valmistamise lihtsuse vaid ka kaloraaži osas. 

Kui kasutad lillkapsast, siis selle puhul võid pannile lisada ka lehed, kuid tee seda u 10 minutit enne küpsemisaja lõppu, sest need on õhukesed ja pruunistuvad kiirelt. 

Maitseained võid vabalt endale meelepäraste vastu välja vahetada, kui sul retseptis kirjas olevaid ei juhtu kodus olema. Eriti hõrgu roa saad, kui küpsenud bataadi pannil kahvli või pudrunuiaga purustad, sest siis saab hästi kogu maitsva küpsetusvedeliku pannilt kätte. 

Vaja läheb:

3 keskmist maguskartulit (800 g-1 kg)

õli

2 keskmist punast sibulat

4-6 nahaga kanakintsu (u 1 kg)

1 keskmine brokoli või lillkapsas (u 400 g) 

soola

1 tl küüslaugupulbrit

1 tl kuivatatud punet

värskelt jahvatatud musta pipart

Koori maguskartulid ja lõika u 3 cm suurusteks tükkideks. Aseta need suurde u 20X30 cm ahjuvormi,  nirista peale õli ja sega läbi nii, et need oleks enam-vähem õliga kaetud. 

Lõika kooritud sibulad sektoriteks ja lisa pannile bataadi juurde koos kanakintsudega. Nirista neilegi õli ja puista punet, soola ja soovi korral ka küüslaugupulbrit. 

Küpseta kana koos aedviljadega ahjus 180 kraadi juures sõltuvalt kintsude suurusest 40-50 minutit. 

Lõika brokoli või lillkapsas õisikuteks. Koori kapsa jalg ja lõika viiludeks. Lisa need pannile, nirista peale veidi õli ja lisa maitseaineid ning küpseta veel 15-20 minutit kuni kapsas on parjajalt pehme. Jahvata peale musta pipart. Soovi korral paku juurde (täistera) riisi. 

Retsept ilmus peaaegu aasta tagasi siin

Purukattega õuna-juustukook

Varem küpsetasin tohutult palju juustukooke, sest need olid mu suured lemmikud ja lahe oli pidevalt midagi uut välja mõelda ja katsetada. Kui palju erinevaid juustukooke mu blogis on, näed siit. Muidugi meeldivad juustukoogid mulle siiani, kuid nüüdseks on vist isu veidi täis saanud, sest viimasel ajal lükkan juustukoogi ahju pigem harva, kuigi siiski tihedamalt, kui ilmselt enamik inimesi seda teeb. Aga nüüd sügisel tuli isu teha üks kaneeliküllane hõrk juustukook, mis on kreemja maheda juustukihi, hapuka õunatäidise ning krõbeda ja karamellise põhja ja purukattega. Mina valmistasin koogi gluteenivabana ehk asendasin tavalised küpsised gv küpsistega ning nisujahu asemel lisasin purukattesse riisijahu ja gv kaerahelbeid. 

Kasutasin loomulikult antoonovkaid, mis on küpsetistesse suurepärased oma ideaalse hapususe ja mõnusa tekstuuri tõttu. Mis (koduaia) õuntesse puutub, siis tasub meeles pidada, et isegi väikese mädaplekiga õunu ei tasuks süüa ega toidus kasutada, sest mädaplekis on mükotoksiin patuliin. See mürk võib olla juba levinud ka mujale õuna sisse, mistõttu ei piisa kahjuks sellest, et mädaplekk lihtsalt välja lõigata. Sama kehtib ka selliste õunte puhul, mille keskosa on mädanenud - neidki ei tohiks enam süüa, kuigi ümbert võib olla õun veel ilus. Paraku võib kahjulikku mürki patuliini leiduda õunamahlaski, sest see ei lagune pastöriseerimisel. Kodune õunamahl on küll hästi maitsev, aga nagu koogi, küpsiste ja teiste suhkrurikaste asjade söömise ja joomisega, tasub seda tarbida mõõdukalt. Kirjutasin õunamahlast ja selle "tervislikkusest" pikemalt siin. Viimasel ajal pole küll enam ühestki blogist lugenud, kui super tervislik see õunamahl on, kuid tasub siiski meelde tuletada (ka endale), et õunamahla joomisega tasub piiri pidada, kuigi see on hästi maitsev ja tehtud oma aia õuntest :)

Põhi:

200 g karamelli- või vanillimaitselisi küpsiseid

70 g sulatatud võid

Sega purustatud küpsised sulatatud võiga läbi ning pressi ühtlase kihina 20-22 cm läbimõõduga lahtikäiva vormi põhjale, mis on eelnevalt kaetud küpsetuspaberiga. Pressi ühtlaseks ja aseta täidiste valmistamise ajaks külmkappi tahenema.

Õunatäidis:

1,5 suurt (puhastatud õunte kaal 300 g) hapukat õuna (nt antoonovkat)

1 sl võid

2 sl pruuni suhkrut

0,5 tl jahvatatud kaneeli

Puhasta ja soovi korral ka koori õunad ning lõika seejärel õhukesteks viiludeks. Aseta õunad koos või, suhkru ja kaneeliga pannile ning kuumuta keskmisel kuumusel u 5 minutit, kuni õunad on pehmed. Kummuta panni sisu kaussi ja jäta jahtuma.

Purukate:

60 g jahu

60 g pruuni suhkrut

1 tl jahvatatud kaneeli

50 g kaerahelbeid

50 g sulatatud võid

Sega kuivained omavahel. Lisa sulatatud või ja sega läbi.

Juustutäidis:

300 g toasooja toorjuustu

300 g toasooja maitsestamata kohupiimapastat

80 g suhkrut

1 sl vanilisuhkrut

3 suurt toasooja muna

1,5 sl maisitärklist

Sega visplit kasutades toorjuust ja kohupiimapasta suhkrutega. Lisa edasi segades ükshaaval munad, seejärel maisitärklis. 

Vala pool juustusegust vormi küpsisepõhjale ja laota sellele pool õunatäidisest. Aseta vormi ülejäänud juustutäidis, sellele laota õunad ja kõige lõpuks puista ühtlaselt peale purukate. 

Küpseta kooki 160-kraadises ahjus 1 h ja 10-20 minutit, kuni ääred on tahenenud, kuid keskelt täidis veel võdiseb. Keera ahjul kuumus kinni, tee ahjuuks praokile ja lase koogil ahjus u tunnike jahtuda. Võta kook ahjust ja lase sel täielikult jahtuda. Jahtunud kooki hoia enne söömist vähemalt viis tundi külmkapis.

Retsept ilmus ka D-kokaraamatus