teisipäev, 24. mai 2016

Lihtsamast lihtsam juustuküpsetis ja Chamapagne


Olin terve eelmise nädala Champagne's, niiet sellest tulenevalt ka tavapärasest pikem vaikus blogis. Kui ma enne Prantsusmaale sõitmist arvasin, et ikka tekib aega mõnel õhtul arvuti kätte võtta, siis tegelikkuses läks nii, et tegin selle korraks lahti vaid paaril hommikul, kui oli vaja mõnele olulisele e-kirjale vastata ... Sama kasutult oli paraku kaasas ka jooksuvarustus :) See-eest aga veetsin erakordselt ägeda nädala ühes oma lemmikumatest viinamarjakasvatuspiirkondadest, kuhu olen enne juba kahel korral sattunud. Kui esimesel korral olin vaid Reimsis ja teisel peamiselt Epernays, siis seekord sai tiir praktiliselt tervele maakonnale peale tehtud, ohtralt erinevaid šampanjamaju külastatud ja ülimaitsva toiduga ägedates kohtades söödud. Kusjuures minu suur champagne-armastus, millest ka siin hiljuti kirjutasin, ainult süvenes, kuigi enne minekut arvas nii mõnigi, et pärast nii intensiivset šampanjaperioodi ei taha ma seda jooki enam tükk aega näha ... :) :) Ühtlasi sain aru sellest, kui erinev on champagne nii erinevate majade lõikes kui ka sama maja siseselt (erinevad põllud, viinamarjasordid, aastakäigud, stiilid), rääkimata kõigist erilistest nüanssidest, mida iga veinitootja teisest teistmoodi teeb. Kes kasutab ainult grand cru marju, kes ainult chardonnay'd ja pinot noir'i, kes ainult esimese pressi mahla, kes teeb roosat šampanjat segades sinna sisse punast veini, kes aga mahla kestadega hoides nagu roosa veini puhul,  kes keerab pudeleid käsitsi, kes kasutab tammevaati jne jne jne. Iga majal on oma ajalugu, erinevat tüüpi keldrid, oma filosoofia ... pmst iga külastatud šampanjamaja kohta võiks teha eraldi pika postituse :) Ja ma ei kujuta ette, kas Champagne's oleva umbkaudu 5000 maja seas on kahte tootjat, kes teevad kõike täpselt sama moodi ... :)

Millalgi ehk tasuks võtta mõned eriti ägedad tootjad (ehk need, kes mulle endale eriti meeldisid) ja neist pikemalt rääkida, aga hetkel jagan vaid paari fotot imelisest maakonnast ja Joseph Perrier'i šampanjavalikut, sest nende jookidest meeldisid mulle absoluutselt kõik, eriliselt hea oli aga (lisaks  lipulaev Josephine'ile) Brut Nature Blanc de Noirs 2008, mis on mu kõige lemmikum brut nature üldse - eks sellel ole ilmselt oma osa ka asjaoludel, et tegemist on ühe istanduse (single vineyard) ja ühe aastakäigu 100 % pinot noir premier cru marjadega, sest reeglina brut nature mind nii väga ei eruta (kuigi see mulle maitseb ja eelistan seda iga kell magusamatele jookidele). 




Mis aga juustupirukasse puutub, siis seda sain juba rohkem kui aasta tagasi ühe sõbra sünnipäeval ja kuna see oli nii hea, et "pidin" seda mitu tükki sööma:), siis muidugi küsisin retsepti. Retsept ei ole küll siia kirja saanud algsel kujul, sest olen küpsetist oma käe järgi muutnud, nt või kogust vähendasin kolmandiku võrra, sest juustu on nii palju, et pirukas tuleb  ka vähema võiga rikkalik ja rammus.

See küpsetis on tõeliselt mõnus veini- või õllekõrvane, eriti hea kas leigena või jahtununa; sobib suurepäraselt tarbimiseks ka järgmisel päeval. Lihtne ja kiire, niiet hea valmistada juhul, kui pole pikalt aega kokata, kuid samas on soov sõpadele midagi isetehtut pakkuda või külla kaasa viia. 

Kasutasin piruka valmistamisel rootslaste populaarset 14 kuud laagerdunud Västerbotten juustu, mis on kõva ja tugevamaitseline. Võid kasutada aga tegelikult pmst iga meelepärast juustu, nii mahdemaitselist kui ka nt kodumaist Forte't vmt. Kodujuust oli tilli ja hapukoorega 160-grammistes karpides (sellest ka kokku 320 g). Jahudest lisasin toortatrajahu, et oleks gluteenivaba, aga nisujahu sobib loomulikult ka. 

Vaja läheb:
250 g juustu
50 g võid
3 muna
100 g hapukoort
300-320 g kodujuustu
1 dl nisu- või toortatrajahu
värskelt jahvatatud musta pipart
värskeid v kuivatatud ürte (nt punet, basiilikut, peterselli, tilli, murulauku, tüümiani)

Riivi juust ja sulata või. Klopi munad kergelt kahvliga kahti, sega sulatatud või, hapukoore, 3/4 riivitud juustu ja kodujuustuga ühtlaseks. Viimasena lisa jahu, jahvata sisse musta pipart ja haki värskeid või lisa kuivatatud ürte. Vala segu küpsetuspaberiga kaetud 20x30 cm ahjuvormi, silu pind, puista peale riivitud juust ja küpseta ahjus 200 kraadi juures 35-40 minutit kuni pirukas on pealt kuldne ja krõbe. Enne lahtilõikamist võid lasta u 10 minutit vormis taheneda.


pühapäev, 15. mai 2016

Brownie-juustukook topeltšokolaadiga



Kook sai inspiratsiooni ühest mu ammusest šokolaadipõhjaga marmorkoogist. Kuigi tavaliselt olen sarnaseid brownie-tüüpi toorjuustuga küpsetisi teinud marmorkoogina (nt see, see ja see), siis seekord otsustasin teha põhja eraldi ning ka juustukreemi sisse šokolaadi sulatada. Võiks ju öelda, et kook on eriti hea (hommikuse) kohvi kõrvale (loomulikult on ju ka!), aga reaalsuses sai ikkkagi enamik küpsetisest just õhtusel ajal niisama (kusjuures - süümekateta) ära söödud ... :) See kook lihtsalt on oma pehme tummise põhja, kreemja sisu ja hapuka marjanüansiga šokolaadisõbrale tõeline maiuspala. 

Kasutasin tumedat šokolaadi vaarikaga, milles olevad hapukad tükid on väga mõnusad magusas koogis. Maiasmoka valikus on olemas aga eriti head tumedad šokolaadid kirsside, mustsõstarde ja tikritega, mis kõik sellesse kooki ideaalselt passivad. Võid kasutada sellist marjalisandiga šokolaadi ka ainult juustukihis, samuti võid soovi korral lisada hoopis pähklitükkidega või niisama tumedat šokolaadi. Lisandiks sobivad vaarikad, mustikad, maasikad, sõstrad v kirsid, niiet see on hea võimalus ära kasutada viimased sügavkülma jäänud marjad.

Pildil olev kook on valminud 24X24 cm neljakandilises lahtikäivas vormis (põhja katsin eelnevalt küpsetuspaberiga), aga võib kasutada ka 20X20 cm vormi vm kodus olevat umbes samasuguses suurusjärgus vormi.


Põhi:
100 g võid
100 g (vaarikaga) tumedat šokolaadi
70 g (pruuni) suhkrut
2 väiksemat toasooja muna
1 tl vanilliekstrakti või 1 sl brändit
40 g riisi- või nisujahu
näpuotsatäis soola

Täidis:
100 g (vaarikaga) tumedat šokolaadi
400 g toasooja toorjuustu
100 g (pruuni) suhkrut
2 väiksemat toasooja muna
1 sl naturaalset kakaopulbrit

Põhja valmistamiseks tükelda või ja šokolaad ning sulata kas paksupõhjalises nõus, pidevalt segades, või vesivannil. Sega hulka suhkur, seejärel ükshaaval munad. Lisa ka ekstrakt või brändi, sõelutud jahu ja sool ning sega läbi. Vala täidis u 24X24 cm läbimõõduga küpsetuspaberiga kaetud vormi, aja ühtlaselt laiali ja küpseta ahjus 160 kraadi juures 8-10 minutit. 

Täidise jaoks tükelda ja sulata šokolaad. Vahusta toorjuust suhkruga ühtlaseks kreemiks, sega hulka ükshaaval munad, seejärel sulatatud šokolaad ja kakaopulber. Vala täidis eelküpsetatud põhjale, silu pind ja küpseta ahjus veel 20-25 minutit kuni kook on äärtest tahenenud, kuid keskelt veel õige pisut võdiseb. Enne söömist lase koogil vormis jahtuda, hoia seda külmkapis ja naudi koos värskete marjadega või hapuka kastmega, nt see on hea variant.



kolmapäev, 11. mai 2016

Täiusliku ceviche saladused ;-)




Kuidas Teile meeldiks, kui keegi helistab ja ütleb, et tõi Sulle Peruust "õigeid" laime ja küsib, et kas oled kodus, et need sulle ära tuua? :D Kuna eelmisel aastal sama kõne saades olin just kuuks ajaks Hispaaniasse sõitnud ja pidin suure kurvastusega saabuvast õnnest loobuma, siis sel korral oli ikka eriliselt tore, kui koju jõudes ootas kodus maja välisukse külge riputatud kott laimidega, millest sai ceviche't suisa mitu korda teha :) :) :) Suur aitäh, armas Ivo!

Miks inimesed veavad koju teiselt poolt maakera kotitäie mingeid tsitruseid?!? :D Aga ikka selleks, et teha võimalikult originaalilähedast ceviche't! Ceviche on  nimelt sõltuvust tekitav roog ja kui oled korra selle õige meki suhu saanud, siis enam niisama naljalt muud ei taha:) Peruus kasutatakse selle kalaroa tegemiseks aga laime, mis on teistsugused kui meil, pigem sellise laimi ja sidruni vahepealse maitsega. Loomulikult saab teha ceviche't ka siin müüdavate tsitruselistega, aga selleks tasub vaadata Kaupo retsepti, kus on viljad ja nende kogused ilusti paika timmitud. Kaupo, kes on ka palju kordi Peruus viibinud (enamasti koos sama Iffiga, kes kohvrisse tagasitulles alati mõne laimi ära mahutab), kirjutab ceviche'st ka muidu huvitavalt, niiet seda artiklit tasub kindlasti lugeda. Ja sellel Limas asuvas Barranco turul, kus Kaupo sai enda arvates parimat ceviche't, käisime rohkem kui korra nii Peruu mitteametlkikku rahvusrooga kui ka muid mereande söömas. Siin sellest üks pildike ka :)


Hiljuti saabus mulle tore korvike erinevate eksootiliste viljadega FruitXpress'ilt, milles leidusid ka mõned laimilaadsed puuviljad. Ausalt öeldes tundus see sama limequat olevat meil müüdavatest tsitrustest kõige sarnasem laimile, mida Peruus saab. Alates käesolevast kevadest pakub FruitXpress oma e-poe kaudu kaupa ka eraisikutele, niiet kes tahab järele proovida, saab seda teha. Ja muidugi on  seal müügil muudki toidusõbra silma särama panevat head ja paremat kraami, mida varem Eestis oli võimatu saada, ilma et oleks pidanud kaugelt ise kohvriga kohale vedama :)

Kirjutasin põhjalikuma loo Peruu toidust paar aastat tagasi ajakirja "Köök", sel kevadel aga lühema artikli LP-sse, millest pidin ruumi puudusel välja jätma üsna palju olulisi asju, mh selle, et Peruus süüakse ka merisiga, mida me isegi proovisime, kuigi ei saa öelda, et see oleks just liiga suurt maitseelamust pakkunud. Pilti igaks juhuks ei lisa :)

Peruus on toidukraam (eriti aga kõik puu- ja juurviljad) värskemast värskem! Kohalikud ise ütlevad, et külmkappi on neil vaja vaid piima ja õlle jaoks :) Järgmine pildike on turult peruu põhjaosas Andides asuvast linnakesest nimega Chachapoyas.



Peruust on saanud viimastel aastatel toidusõprade meka - selle riigi köögis on maitsed, mida ei leia kuskilt mujalt Ladina-Ameerikast, rääkimata muudest kontinentidest. Peruu köögiga restorane avatakse igal pool üle maailma ja sealt pärit roogasid, eriti aga nende lipulaev ceviche, on olemas juba päris paljude Eesti restoranide menüüs.

500 aastat erinevate immigrantide - hispaanlased, hiinlased, jaapanlased - sisserännet on mitmekesistanud Peruu toitu, kuid selle juured ulatuvad ikkagi Inkade aega. Mõiste “inka” tähendas algselt ketšua keeles, milles põlisrahvad siiani suhtlevad, valitsejat või isandat, mida kasutati rääkides impeeriumi valitsevast klassist ja perekonnast. Hispaanlased tarvitasid aga sõna “inca” tähistamaks kõiki impeeriumi alamaid. Peruu köök keskendus koloniaalajastu algusest kuni teise maailmasõjani rohkem Hispaania mudelitele ja püüdis mööda vaadata kõigest, mis oli pärismaine või indiaani päritolu. Traditsioonilisi taimi, mille söömist kohalikud jätkasid, peeti “talupojatoiduks”, mida tuleks vältida. Alles 1970.-ndatel hakati põlisrahvaste toitusid varjust välja tooma.

Peruus on üle 3800 erineva kartulisordi, palju erinevaid maisi- ja tšilliliike, sealt on pärit tomat, kõrvits, kinoa. Hispaanlastest vallutajad tõid kaasa hautised, kastmed ja küpsetatud pajaroad. Hiljem, 19. sajandil tulid koos Hiinast emigreerunud töölistega kaasa wok- ja stir fry road; siiani on ülipopulaarsed chifa-nimelised toidud, mis on kohalikest toorainetest hiinlaste retsepti ja tehnikaga valmistatud. 

Peruus tasuks kindlasti proovida anticuchos de corazon (veisesüdamevardad), mis on hoopis afro-Peruu juurtega toit. Nimelt anti mõned sajad aastad tagasi Aafrikast toodud orjadele süüa peamiselt looma sisikonnast valmistatud toitusid ja et seda varjata, marineeriti subprodukte vürtside ja suitsumekiga tšillidega. Loomasüdame vardad on siiani popid, eriti aga tänavatoiduna.

Conchitas a la Parmesana (parmesaniga kammkarbid) on aga Itaalia päritolu ja selles on värsked küpsetatud kammkarbid piserdatud laimimahlaga ning seejärel parmesani juust peale sulatatud.

Lomo Saltado (vürtsikas veiseliha) on Peruu ligi 500 rahvusliku toidu hulgas konkurentitult populaarseim liharoog. See on ühtlasi nii kreooli kui ka hiina päritolu, sest loomalihatükid on küpsetatud koos Peruust pärit kollaste tšillide, tomatite ja punaste sibulatega elaval tulel kasutades 1850-ndatel hiinlastega kaaasatulnud wok-panni. Iseloomu annab lomo saltado'le suitsumaitse, kuid suussulavaks roaks teeb selle ikkagi erinevatest Peruu ja Hiina koostisainetest valmistatud kaste. Liha on enamasti enne küpsetamist marineeritud vürtside, sojakastme ja äädikaga.


Kuidas teha parimat ceviche't

Tänu Humboldti hoovusele, on Peruus võimalik nautida paljusid erinevaid kalaliike. Eriti hinda läksid mereandidest valmistatud road üle 100 aasta tagasi koos jaapanlaste saabumisega ja tänu nendele sai ceviche'st ka üks Peruu olulisemaid rahvusroogasid. 

Kala peab ceviche jaoks olema tõeliselt värske.  Peamiselt valmistatakse hõrku kalarooga sägaliste hulka kuuluvast dorado’st ja meriahvenast ehk corvina’st. Rannikul, näiteks Limas, kus kalade valik suurem, on võib saada ceviche’t ka cojinova’st ja lenguado’st, mille hinnavahe on kahekordne (vastavalt 20 ja 40 sol’i). Sisemaal ja mägedes on levinud forell, rannikul võib aga saada haikalast rooga. Lisaks kalale kasutatakse mereäärsetes piirkonades ceviche jaoks ka muid mereande, nt kammkarpe, krevette, kalmaari, kaheksajalgu ehk tehakse ceviche mixto't (järgmisel fotol). Eestis on eriti hea kasutada siiafileed, aga sobivad ka teised valged kalad (nt koha), samuti forell.

Ceviche’t söövad kohalikud lõunaks, mis on enamasti ka päeva tähtsaim toidukord. Kala on tükkideks hakitud ning segatud ära õhukeste punase sibula viilude ja marinaadiga, söömiseks kasutatakse ainult kahvlit. Marinaadis on tavaliselt laimi (hispaania keeles limon) ehk kohaliku aromaatse ja happelise rohelise väikese tsitruselise värske mahl, hakitud vürtsikat tšillit, koriandrit, soola ja suhkrut.

Lisandiks on Peruus ceviche juures - ükskõik kas nautida kalarooga pealinnas, Andides või vihmametsade piirkonnas - enamasti limon’i sektorid, et mahla soovi korral veel juurde pigistada, ohtralt punast sibulat (mis on oluliselt pehmem, kui Eestis müüdav), kahte sorti maisi (röstitud ehk canchita ja keedetud ehk choclo) ja tärkliserikas maguskartul kas pudruna või niisama küpsetatuna, et roa tekstuuri ja maitset tasakaalustada, džunglis täidab bataadi koha hautatud maniokk. Eelmisel fotol on samuti üks tüüpiline ceviche Peruus, sedakorda tegin foto ühes söögikohas maailma suurimas ilma ühegi maismaaühenduseta linnas Iquitos, kus elanike umbkaudu sama palju kui Tallinnas. Järgmisel aga ceviche mixto, kus ei puudu ka tavalised lisandid Peruu punane sibul, mais ja maguskartul



Marinaad valatakse kalatükkidele peale reeglina vahetult enne serveerimist, sest need marineeruvad kergelt klaasjaks vähem kui minuti jooksul. Maksimaalselt kulub kala maitsestumiseks mõni minut, edasi hakkab kala tsitruse marinaadis juba "küpsema" ja see rikub ära nii maitse kui ka tekstuuri. 

Mõnusalt vürtsikat ja happelist ceviche-marinaadi ei visata minema, vaid juuakse ära. Kuid sellel on teinegi kasutusviis. Nimelt lisatakse sellele natukene vahtu aetud piima ja tulemuseks on leche de tigre, mitteametliku nimega viagra natural, mida saab seda kalarooga pakkuvates restodes eraldi joogina tellida. Otsetõlkes tiigripiim, mis lisaks muudele tervistavatele omadustele (sellest ka seos viagra-nimelise rohuga) on tõeline C-vitamiini laks, mida peetakse ka suurepäraseks rohuks pohmaka vastu.

Vaatasin huvi pärast ka mõnda interneti avarustes olevat retsepti ja erinevalt nii mõnestki teisest tundus Jamie oma  täitsa adekvaatne, allpool aga nii originaalilähedane retsept kui vähegi võimalik - "õiged" lisandid ehk mais ja maguskartul on ainult puudu ;-)



Ceviche

4-5 laimi mahl
1 tšillipipar
1 punane sibul 
1 tl soola
1 tl suhkrut
suur peotäis koriandrit
400 g kala fileed

Pigista sidrunitest või laimidest mahl välja, lõika tšillipipar väikesteks tükkideks (võid soovi korral seemned ja muu sisu enne eemaldada), lõika sibul õhukesteks viiludeks. Sega tsitrusemahl tšilli, sibula, soola ja suhkruga läbi ning aseta külmkappi maitsestuma. 

Tõmba kalal luud välja, eemalda nahk ja lõika 1 cm läbimõõduga kuubikuteks ning aseta külmkappi. Vahetult enne söömist sega kala marinaadi ja hakitud koriandriga läbi ning naudi koos maisi ja küpsetatud maguskartuliga. Puista peale veel koriandrilehti.

reede, 6. mai 2016

Emadepäevaks parim - šokolaadikook martsipani ja pohladega (gluteenivaba)


Retsept on pärit minu teisest raamatust "Lihtsad ahvatlused" ja see ilmus ka paar aastat tagasi Eesti Ekspressis. Selleks pühapäevaks ehk emadepäevaks sobib vaid 2 sl jahu sisaldav kook suurepäraselt, sest seda on lihtne valmistada ja koostisained ei ole keerulised. Hapukad marjad (eriti head on siin pohlad ja vaarikad) on ideaalne kooslus tummise šokolaadi ja mõnusa mandlimartsipaniga ning tulemuseks on küpsetis, mis ei jäta kedagi külmaks. Pealt vaadates on kook selline nagu järgmisel fotol, mille autor on Kaupo Kikkas.

Homses Laupäevaleht LP-s jagan kolme oma armsa ema rõõmustamiseks sobivat retsepti, mis on lihtsad, kuid alati nö kindlapeale minek, sest pole karta, et keegi need ära põlgaks (erandid, mis reeglit kinnitavad, leidub muidugi alati) :) Kõigi nende kolme küpsetisega peaksid hakkama saama ka lapsed ja isad, vähemalt krõbeda juustupirukaga, mis on tõesti lihtsamast lihtsam ja lisaks veel ka superhea! :)

Soovin kõigile imeilusat päikselist nädalavahetust, head küpsetamist ja toredat emadepäeva!!!


Šokolaadikook marjade ja martsipaniga

120 g võid
240 g tumedat šokolaadi
5 muna
130 g peensuhkrut
2 sl riisijahu
näpuotsatäis soola
100-150 g martsipani
100-150 g pohli vm marju, nt vaarikaid, kirsse, mustisõstraid, jõhvikaid

Tükelda martsipan u 1 cm suurusteks tükkideks. Tükelda šokolaad ja või ning sulata kas paksupõhjalises potis pidevalt segades või vesivannil. Lisa suhkur, sega ühtlaseks, ja sega hulka munakollased, seejärel jahu. Vahusta munavalged näpuotsatäie soolaga pehmete tippude tekkimiseni. Lisa kolmandik munavalgevahust šokolaadisegu hulka, sega ühtlaseks ning seejärel lisa õrnalt spaatliga tainast alt üles tõstes ja kaussi samal ajal keerates ülejäänud munavalgevaht kahes osas.

Tõsta tainas võiga määritud 23-24 cm läbimõõduga lahtikäivasse koogivormi, mille põhjas on võiga määritud küpsetuspaber. Silu pind, puista ühtlaselt peale marjad ja tükeldatud martsipan, suru neid kergelt koogi sisse ning küpseta ahjus 190 kraadi juures 25-35 minutit kuni koogi keskele sissetorgatud tikk tuleb puhtalt välja. Lase koogil vormis enne lahti lõikamist u 10 minutit taheneda.

Kook on väga hea nii soojalt kui ka külmalt. Serveerimisel sõelu peale tuhksuhkrut või naturaalset kakaopulbrit ja puista veel marju, samuti sobib juurde vanillijäätis või - kaste või vahustatud vahukoor, millele on lisatud suhkrut ja vanillisuhkrut.

Nipid:
* Riisijahu võid asendada nisujahuga.
* Eriti hea on selle koogi juures kergelt hapukas pohlakaste. Selleks võta 400 g pohli ja 100 g suhkrut, sega ja püreesta saumikseriga. Suru läbi sõela ja imemaistev kaste ongi valmis.
* Kui kasutad sügavkülmutatud marju, siis sulata ja nõruta need korralikult ning sega läbi 1 tl tärklisega.

esmaspäev, 2. mai 2016

Karulaugupesto - niiiiii lihtne ja niiiiii hea!!! :)



Karulauk on ikka jube hea!!! Mõnel päeval olen selle söömisega nii üle pingutanud, et ei julge kodust väljagi minna, või noh, minna nagu julgen, aga kellegagi lähedalt suhelda pigem mitte ...:D Olen karulauku hakkinud omleti ja pasta sisse, samuti pannud pirukasse ja niisama võileivale ehk  määrinud rukkileivale kihi toorjuustu või võid, asetanud peale suitsulõhe või -singi viilu ja pannud sellele omakorda peotäie karulaugulehti. Tõeliselt hea!

Ja minu arvates saab sellest kõige parema pesto! Kui teistele pestodele tuleb lisada maitse saamiseks igasuguseid asju, sh küüslauku, siis karulaugule pole seda ilmselgelt vaja - tegemist on ju metsiku küüsluaguga, mis on ise nii maitserikas, et tõesti kõlbab ka niisama paljaste lehtedena närida ja hõrgu roa saamiseks ei ole vaja eriti pingutada, erinevalt nt naadist, mis on samuti kasulik ja toitainerikkas, kuid mis maitse poolest ei saa karulaugule ligilähedalegi ... :) 


Kasutan pestos alati tugevamaitselist juustu (reeglina kodumaist Forte't, võib olla ka juba tükkide või laastudena) ja neid seemneid v pähkleid, mida parajasti tuju on pestosse lisada. Seekord läksid pestosse päevalilleseemned ja India pähklid, aga sobivad suurepäraselt ka (kergelt röstitud) seedermänniseemned ja piiniapähklid. Loomulikult võib kasutada muid meelepäraseid seemneid ja pähkleid ;-)

Et juust, seemned ja pähklid on kõik küllalt rasvased, võid soovi korral õli vähem lisada, kui mina seda teen. Õli saab alati ka hiljem purgis olevale pestole juurde valada, samuti tasub seda niristada pesto peale iga kord, kui sealt pestot võtad.

Parima pesto jaoks on vaja: 
100 g karulauku
50 g riivitud parmesani, Forte't vm meelepärast juustu
30 g päevalilleseemneid
20 g röstitud India pähkleid
30 g + 30-40 g extra virgin oliiviõli
musta pipart, soola

Aseta karulauk koos juustu, seemnete, maitseainete ja 30 g õliga köögikombaini ning töötle ühtlaseks. Vala samal ajal edasi püreestades ülejäänud oliiviõli pesto hulka kuni konsistents on meelepärane ehk piisavalt kreemjas sinu jaoks. Naudi röstsaia või - leivaga, sega pasta hulka või söö lusikaga otse purgist ;-) head isu!



reede, 29. aprill 2016

Kiivi ja apelsin ning "101 smuutit"



Kõigi tervislikke ja toitainerikkaid jooke armastavate inimeste suureks rõõmuks ilmus Eestis sündinud ja kasvanud, kuid 18-aastaselt Eestist lahkunud smuutikuninganna Eliq Maraniku seni populaarseim raamat eestikeelsena. Teos "101 smuutit" on ilmunud nüüd kokku 12 keeles ja ainuüksi Rootsis on seda ostetud 70 000 eksemplari. Kusjuures, tegemist on ilmselt kõige edukama Eesti autoriga üldse, sest kokku on Eliq Maraniku raamatuid müüdud erinevates riikides üle 1,1 miljoni. Smuutispetsialisti sulest ilmunud u 20 teost, millest ainuüksi smuutidest on kaheksa!

Mina sain särava Eliquga tuttavaks tänu tema bestselleri "101 smuutit" eesti keelde tõlkinud kirjastusele Koolibri ning mul oli suur au olla koos temaga kahel Tallinnas toimunud raamatuesitlusel, kus ta valmistas mõlemal päeval kolm erinevat ülihead smuutit, jagas oma nippe ja soovitusi. Esimesest õhtust on siin olemas pildigalerii ja videolõik; Eliq andis samal õhtul intervjuu ka esitluskohast u 30 m eemal tehtavas saates "Ringvaade", mida saab näha siin. Lisaks on Britt Rosen kirjutanud Eliq'ust armsa artikli ja siingi on olemas mõned tema nõuanded. Kuigi Eliqu emakeele oskus on hoolimata pikast äraolekust säilinud suurepärasena, kirjutab ta oma raamatud siiski rootsi keeles ja eesti keelde tõlgiti raamat hoopis inglisekeelsest versioonist:)

Eliq on tõeliselt energiline ja särav - oma kahe ja poole aastase tütre kõrvalt jõuab ta töötada välja uusi retsepte, teha pilte ja käia mööda maailma oma raamatuid tutvustamas. Peagi on valmimas smuutipiibel, mis koondab nii vanu lemmikuid kui ka täiesti uusi retsepte, samuti raamat talvesmuutidest, mille hulgas paljud joogid on soojad.

Eesti juurtega smuutikuninganna teeb ise ka kõigi oma raamatute fotod. Eliqu esimene teos "kokteilid" sai 2012. a Rootsis esimesena auhinna kui parim alkoholivabade kokteilide raamat ja 2013. a hõbemedali rahvusvahelisel kokaraamatute võistlusel Gourmand Cookbook Award.

Rõõmsameelne Eliq armastab supertoitusid, eriti chia- ja kanepiseemneid, marjadest on suurimad lemmikud mustikad. Kultuurmustikaid kasvatab ta ka ise oma Malaga maja aias koos teiste erinevate marjade ja köögiviljadega. Eliq kiidab väga nisuvõrseid, millest ta armastab mahla pressida. Neid on lihtne ise kasvatada, kuid meilgi on need vähemalt looduspoodides juba ilusti saadaval (nt Kopra Karjamõisas kasvatatult).

Smuutispetsialist paneb südamele kookospiima ja -vee puhul eriti hoolikalt pakendit lugeda, sest sageli sisaldavad need liialt palju lisaaineid. Pähklid ja mandlid soovitab Eliq alati enne kasutamist üleöö leotada ja leotamisvedeliku ära visata. Leotamise ajaks tasub need aga asetada külmkappi, siis ei hakka bakterid vohama. Koorida pähkleid ja mandleid ei tasu, sest koores on kasulikke aineid.

Sarnaseid näpunäiteid ja nippe on raamatus lehekülgede kaupa nii eraldi kui ka retseptide juures, niiet kui on soov end põhjalikumalt smuuti"teadusega" kurssi viia, siis tasub "101 smuutit" endale muretseda. Nagu Eliq ise ütleb: "Sinu keha on Su kodu - kui sa ei hoolitse selle eest, ei ole Sul kuskil elada!"

Smuutikuninganna tegemistel saab silma peal hoida tema kontol instagrammis ja lehel FB-s, kus ta jagab ka uusi põnevaid retsepte.


Kiivi ja apelsinismuuti retsept on raamatus lk 95 ja valisin selle välja, sest pole varem kiivit, greipi ega apelsini smuutisse pannud, rääkimata siis veel kõigist neist koos. Apelsini olen küll koos ingveri ja porgandiga mahlaks pressinud, kuid kiivit söön kahjuks üldse liiga harva ja greipigi paraku mitte kuigi sageli.

Mulle meeldib, kui raamatus on retseptide juures nõuanded ja vajalikku teavet, nt selle smuuti juures on kirjas, et ära miskerda kiivit liiga kaua, muidu selle seemned purunevad. Samuti saab siit teada, et ohtralt B- ja E-vitamiini sisaldavaid kiivisid tasub süüa koos tervisele kasuliku koorega, samuti et piimatoodetega koos ei ole seda soovitav smuutiks püreestada. Küll aga on kiivile suurepärasteks seltsilisteks marjad ja troopilised puuviljad. Lisaks on iga retsepti juures ka ruum selle hindamiseks ja märkusteks, mis võimaldab eriti mugavalt nende hulgas edaspidi orienteeruda.

Sellest kogusest saab u neli keskmist või viis väiksemat klaasitäit smuutit:
pool banaani (kuna mul oli suhteliselt väike banaan, siis panin terve)
5 kiivit
2 apelsini
1 greip
1 dl vett (kasutasin looduslikku mineraalvett Borjomi)

Pese kõik puuviljad, koori banaan ja kiivid ning tükelda need. Pressi tsitrustest mahl välja ja eemalda kindlasti ka seemned, sest need annavad mõrudat maitset. Mikserda kõik koostisained blenderis ühtlaseks ja naudi - tõeliselt hea! :)

esmaspäev, 25. aprill 2016

Põhja-Itaalia - maailma kõige ilusam riik



Parafraseerides Maiet ja Valdurit, kes leidsid, et maailma kõige ilusam riik on Lõuna-Eesti, pean ma ütlema, et kuigi loomulikult armastan ma ka Lõuna-Eestit (olen ju sealt pärit), siis tegelikult on maailma kõige ilusam riik ikkagi Põhja-Itaalia! Mulle muidugi väga meelidvad ka Toskaana ja Umbria, kuid Lombardia, Piemonte, Veneto jt siinsed maakonnad on veel ägedamad:) Pealegi valmivad peaaegu kõik mu itaallastest lemmikveinid (franciacorta, amarone, barolo jt) selles piirkonnas:) Kuid ka siin on erinevate maakondade vahel tohutu konkurents ... Üle-eelmisel korral ehk kaks aastat tagasi siinkandis olles öeldi mulle Lombardias, et nad ei saa üldse aru, miks ma ka Piemontesse tahan minna, samas kui Piemontes pahandati, et miks ma küll ometi tahan Lombardias aega raisata ja kahte nädalat Piemontes mööda ei saada ... :)

Ma pean muidugi objektiivsuse huvides ütlema, et reeglina meeldivad mulle peaaegu kõik kohad, kus ma parajasti olen ja peaaegu alati tundub just SEE praegune reis maailma parim:) Virisemisele ei kaldu ma üldiselt ka tavaelus, aga reisidel on eriti raske end positiivselt lainelt kõrvale kallutada eriti sellises imelises kohas nagu Itaalia, kus on superhea toit, suurepärased veinid, imeilus loodus, nunnud linnakesed, ülimalt lahked ja toredad inimesed jne jne. Pole siis ime, et seal igal aastal vähemalt korra käin ja iga korraga hakkab mulle seal "saapas" üha rohkem meeldima ... :D Samas on uskumatu, et ma alles esimest korda Itaaliast blogin, aga kuna seekord sai antud lubadus oma kogemused ja soovitused kirja panna, siis pole pääsu :) Mille üle mul on tegelikult ülimalt hea meel, sest muidu poleks seda muude asjatoimetuste kõrval teha jõudnud ega viitsinud, samas aga on endalgi teinekord hea vaadata. Ja tore ju, kui saab kasulik olla - loodan südamest, et Teil, Murel ja Jaanika, on ülitore reis! :)


Ilmselt neile, kes Põhja-Itaalias rohkem reisinud, kohalike ja Itaalias elavate tuttavatega suhelnud jne, ei tule üllatusena, et põhjaitaallased on ülimalt vaenulikud Roomast allpool elavate rahvuskaaslaste vastu, sest siinsed jõukad provintsid ja töökad inimesed peavad neid "laisku halvasti riides käivaid ebaviisakaid korrumpeerunud ja lärmakaid" lõunamaalasi seal Aafrikas (jah, Rooma ja sealt allapoole on kõik "Aafrika") ülal pidama ning tõsiselt soovitakse eralduda. Eesti ajakirjanduses sellest loomulikult juttu ei ole, küll aga leiab artikleid välismaa meedias. Ma muidugi ise selles osas seisukohta ei võta, küll aga on kõnekas fakt, et Lõuna-Itaalia majandusega võrreldes on isegi Kreeka paremal järjel ...



Aprilli alguses oli seal juba üle 20 kraadi sooja, ka ööd on mõnusad soojad, õitsevad õuna- ja kirsipuud, võililled, tulbid, nartsissid ja moonid, linnud laulavad ja rohi on roheline :) Kusjuures, õhus oli selline mõnus suvine hõng, mida tunneb Eestis tavaliselt alles mai lõpus. Eriti tugev on aga värskelt niidetud muru lõhn - see on nii intensiivne, et isegi autos on tunda, kui mõnest suuremast äsja niidetud muruga platsist mööda sõidad :)


Kindlasti tasub Milanosse lennates minna San Pellegrino termidesse, millest Aet on põhjalikult oma blogis kirjutanud (aitäh!) :) Tänu temale me sinna ka ise sattusime, sest oleme juba varem plaaninud seda imelist kohta külastada, aga kuidagi ei tundunud see piisavalt äge koht olevat ja ma ei ole ka suurem asi SPA-s käija. Eestis satun SPA-sse vaid tänu üritustele sõprade v trennikaaslastega ja niisama vabatahtlikult kuskile basseini sulistama ei kipu - saunas saab õnneks (sõpradega) ka mujal käia ilma, et peaks kuskile eraldi sõitma ja siis suure hulga võõraste inimestega koos laval istuma, seda enam, et järjest enam tekib tuttavaid, kellel kodus lisaks tavalisele leilisaunale ka aurusaun olemas on. San Pellegrino termid on aga Eesti SPA-dest absoluutselt erinev, sest paari nigela ülerahvastatud basseini ja sauna asemel on terve rida erinevaid (ja erinevate mõjudega) basseine, (mulli)vanne, (auru)saunasid - kokku ilmselt kümneid. Samuti on tohutult palju erinevaid terrasse, nii väiksemaid ja eraldatumaid kui ka suuremaid ja koos välibasseinidega, mõnusaid nurgakesi ja pisut suuremaid ruume, kus niisama vesivoodil vm pikutada, linnuaulu kuulata vms. Veetsime seal terve päeva ja igav ei hakanud, muidugi oli ka seltskond suurepärane:D (meil mõlemal on ikka hullult vedanud! :D) Kell 6 õhtul oli aperitivo tasuta vahuveini ja suupistetega, mis oli samuti väga lahe, sest erinevaid snäkke oli palju suurem valik kui tavaliselt aperitivo ajal ja raha ei küsitud isegi joogi eest. Lisaks nautisime ka lõunat, mille eest tuleb eraldi maksta, kuid see on väike summa (alla 20 euro) ja suurepärane buffet on seda kindlasti väärt. Meie öömaja perenaine, kes kuulis, et me sinna lähme, printis meile täiesti ootamatult mingid itaaliakeelsed paberid välja, niiet saime oma piletid 10% odavamalt, niiet tasub hotellis vm ööbimiskohas mainida, et termidesse minek :)


Puuviljad, maitsevesi, tee - need on kõik koridoris tasuta saadaval




Ööbida meeldib mulle Itaalias hotellide asemel kodustes agriturismo'des jm kodumajutustes, sest see on hoopis teistsugune kogemus, kuigi hinna poolest võib olla isegi kallim. Aga see, kuidas perenaised hoolitsevad su eest, kui maitsvaid asju hommikusöögiks pakuvad - värske kohv, kohalikud juustud, singid, vorstid, pagariärist toodud soojad saiad, ise tehtud koogid, värskelt pressitud mahl jms - igal asjal on oma lugu. Nendelt saab ka alati parimaid soovitusi söögikohtade ja veinimajade osas :) Nt olime Valpolicella viinamarjaistanduste vahel imeilusate vaadete ja  terrassiga villas, mille hästi tore ja armas perenaine Paola on külalistele ööbimiseks loovutanud juba viis tuba. Või Garda järve ääres armsa Salo linnakese juures oliivipuid täis mäenõlvadel üle 500 aastat vanuses majas Agriturismo Villa Bissinga, mis oli imeilusti ja stiilselt renoveeritud, niiet kõik lae, seina jm maalingud olid taastatud.  Nii need kaks kui ka kõik eelmised kohad (Põhja-Itaalias, Toskaanas, Umbrias) on alati olnud hästi positiivsed kogemused - üliarmas pererahvas, hea söök, ilus koht, nunnud ja puhtad toad jne. Palju soojem ja huvitavam ja kuidagi nagu "kohalikum" ... :)

Kui restot valida, siis Itaalias on ikka väga suur vahe, kas minna mõnda turistikasse või süüa kohas, kus itaallased ise käivad. Turistidele mõeldud restosid mina ei hinda ega külasta, sest toiduelamust neist ei saa (vähemalt mitte positiivset), küll aga naudin kohti (olgu see siis osteria, trattoria, ristorante vm), mille suured saalid on vaid kohalikke täis, menüü on itaaliakeelne (vahel võib juhtuda ka ingliskeelne olemas olla) ja toit supermaistev. Veinidest rääkimata, sest veinipiirkondade söögikohtade veinilistid on tohutu pikad, pmst nagu kataloogid :) Need kolm kohta, mis ma kirja panen, et ma isegi saaksin neid järgmisel korral külastada, on küll suured (mitu erinevat saali), aga laud tasuks ikkagi eelnevalt kinni panna, sest muidu võib ilma jääda.


Tänu meie ülilaheda perenaise (Villa Archi) soovitustelele saime nautida õhtusööki Castrum'is, kes teevad ise sinki, oliiviõli ja veini (kõik on superhead!!!) - käisime seal suisa kaks korda ja proovisime lühikesest menüüst peaaegu kõik asjad ära, mis aga oli tõsine challenge, sest portsud on ülisuured ja võtsime mõlemal korral vähemalt kaks käiku. Eelmisel pildil singi-juustu valik, järgmisel  imemaitsev spargliroog suure kuhja kohapeal valminud hõrgu singi ja mõnusa Poola kastmega - viis keele alla! Kusjuures mõlemad on eelroad, pearoaks söödud erinevad lihad- seakoot ja lammas, teine päev kilo veiseliha (sellest ka instas foto) olid veel palju, palju suuremad. Aga kõik oli ülimalt hea! :)


Albergo Ca Dei Maghi's valmistatakse samuti oma suurepärased veinid ise, lisaks veel oliiviõli. Ka selle koha omanik ja perenaine oli ülilahe. Mõnusalt volüümikas naine, kes meie küsimuse peale, et millist magustoitu ta tohutu pikast nimekirjast soovitab, näitas enda suure kõhu peale ja ütles, et kõik need on head :) :) :)  See oli ka meie agriturismo omaniku enda lemmik-koht ja siin foto meie pearoogadest, eelroad jäid pildistamata ja magustoidud said instasse, samuti nende desserdimenüü


Teine meie perenaise Paola lemmik oli superhea koht, kus oli parim värske pasta. Groce d'Oro on avatud ka lõuna ajal (ja ka siis on kõik lauad täis), aga õhtuti tasub endale laud kinni panna, kuigi ruumi tundub kõvasti olevat. Siin minu superhea pasta värske kreemise buffalo mozzarella'ga


Ja panen kiirelt kirja ka paar meie väga meeldinud viinamarjaistandust/veinitootjat, sest kuigi käisime mitmetes erinevates, siis need mõlemad olid väikesed ühele perele kuuluvad ettevõtted, kes kasvatasid ka ise kõik viinamarjad, ning kelle veinid olid superhead!

Le Marognole - veinitootjate perest pärit veinimeister töötas suures tuntud veinimajas 19 aastat enne, kui hakkas ise veini valmistama. Tema perfektsionism paistab silma (hellitab maitsemeeli - oleks täpsem öelda) igas asjas (veinis). Kasutavad veinivalmistamisel vaid oma 6 ha maalapilt käsitsi korjatud viinamarju, kusjuures Amarone valmib vaid ühe istanduse marjadest, mis aub 350 m kõrgusel merepinnast ja on avatud nii jahedatele tuultele kui ka kuumale päikesepaistele. Veinidele on tekkinud juba täiesti oma fännid ja hiljuti pidid nad müüki panema juba 2012.a Amarone, sest eelmised aastakäigud olid kõik läbi müüdud ja nõuti uut. Ja nende Amarone on tõesti imehea, ka see "nooruke", väga maitsev oli aga veel see oma looga vein.


10 ha istandusi omav ja ühele lahedale perekonnale kuuluv Villa Crine sai hiljuti auhinna oma superhea Recioto eest, aga põhjusi nende veine juua on küllaga, sest nad teevad suure entusiasmi ja armastusega erinevaid põnevaid veine veel, nt valget veini 100% corvina'st, mis on üks tüüpilisi Valpolicella punastest viinamarjadest, samuti 100% molinarast punast veini, mis on heledam ja mida üha vähem sealkandis kasvatatakse ja veinidesse lisatakse.


Sellel fotol on näha, millised näevad välja neli piirkonna viiest põhilisest viinamarjasordist ehk corvina, corvinone, rondinella, molinara ja croatina (kui pildil klikata, saab selle suuremaks ja on paremini näha)

Valpolicella on üliarmas maakond ja seal olles tasub kindlasti päevakene Veronas veeta

Soovitusi, mida teha, kuhu minna, on olemas nt siin - kõik need tunduvad samuti ägedad kohad, niiet jäi veel järgmiseks korraks kuhjaga avastamist. Samuti on väga äge (ja imeilus) Franciacorta piirkond. Seal olin juba mitmendat korda ja kuna ilmselt sügisel jälle lähen, siis ehk kirjutan ka sealsetest istandustest - praegu jätan selle osa vahele (aga soovitan ikka soojalt) :)


Milanos aga tasub minna turiste täis kesklinnast nt Via Palermo tänavale, kus palju disainerite butiike ja mitte-turistikaid (loe: häid) söögikohti. Meie sattusime sinna tänu ülikonnaproovile ning üliägeda ja kvaliteetse kingadisaineri külastamisele, kelle käest kokku kolm paari kingi koju kaasa tuli, mh minu lemmikud Lermontovid ja stiilsed Gatsbyd. Kõigile naistele on aga hea uudis see, et peagi tuleb välja ka naistekingade kollektsioon :)

Söögikohtadest oli meie lemmik Grand'Italia (Via Palermo 5), kus lauad on ülitihedalt ja resto on lõunasel ajal nii rahvast täis, et oled õnnelik, kui ka teistega lauda jagama saad. Toit on imemaitsev, teenindus armas :) Pildil klassikaline tagliata di scottona ai ferri ehk grillitud veiselihalõigud


Lihtsama toidu ja väliterrassiga, samuti rahvast paksult täis koht on aga Trame, kus me oma viimase päeva pikale veninud hilise lõuna tegime. Väga mõnus! :) 

neljapäev, 21. aprill 2016

Porgandikook kohupiimakreemi ja pekanipähklitega (gluteenivaba)




Pehme porgandikook saab magususe karamellisest suhkrust ja kasulikest rosinatest, tervislikkust lisavad mahlane porgand ja krõmpsuvad pähklid, vürtsikuse eest hoolitsevad apelsinikoor ja kaneel. Kattes on lisaks tavapärasele võile ja toorjuustule terve pakk kohupiima, mis teeb kreemi mahedamaitselisemaks ja vähem rammusaks.

Võid maisi- ja tatrajahu asemel kasutada nisujahu - sel juhul lisa 1,5 tl (mitte 2 tl) küpsetuspulbrit. Pruun suhkur annab küpsetisele mõnusa karamellise lisanüansi, kui see ei ole oluline, siis võid pruuni asendada tavalise valge suhkruga. Mina kasutasin nii koogis kui ka kattes heledat muscovado't, aga sobib ka tume muscovado, samuti fariinsuhkur.


Kook:
180 g maisijahu
100 g toortatrajahu 
2 tl küpsetuspulbrit
näpuotsatäis soola
2 tl jahvatatud kaneeli
180 g pruuni suhkrut 
4 suurt muna
2,6 dl neutraalse maitsega õli (nt viinamarjaseemne-või rapsiõli)
1 apelsini peenelt riivitud koor
200 g peenelt riivitud porgandit
150 g poolitatud pekanipähkleid
150 g kollaseid rosinaid

Sega sõelutud jahud küpsetuspulbri, soola ja kaneeliga läbi, sega hulka suhkur. Aseta munad koos õli ja apelsinikoorega kaussi ning vahusta. Lisa porgandid, pähklid ja rosinad ning seejärel sega munasegu kuivainete hulka.

Tõsta tainas 24-25 cm läbimõõduga lahtikäivasse koogivormi, mille põhi on kaetud küpsetuspaberiga ning ääred võiga määritud ja jahuga üle puistatud. Küpseta ahjus 150 kraadi juures 1 h või kuni sissetorgatud tikk tuleb puhtalt välja. Lase koogil vormis täielikult jahtuda, seejärel aseta serveerimisalusele ja laota peale kate. 

Kate:
50 g toasooja võid
150 g toasooja toorjuustu
2 sl pruuni suhkrut
200 g vanilliga kohupiima
2 sl heledat siirupit

Katte jaoks vahusta või, toorjuust ja suhkur omavahel kreemiks. Lisa kohupiim ja siirup ning vahusta ühtlaseks. Aseta kreem u pooleks tunniks külmkappi, et see taheneks ja seda saaks paremini koogile laotada kas spaatlit või pritskotti kasutades. Nirista peale veel suhkrusiirupit, kui soovid.


Retsept ilmus ka D-kokaraamatus

esmaspäev, 18. aprill 2016

Nipid, kuidas saada parimaid keedetud mune, ja kaks retsepti


Kirjutasin munade keetmisest artikli LP-sse kevadpühade ehk lihavõtete ajaks, mis on munade värvimise ja kinkimise aeg. See sajandeid kestnud komme on saanud alguse just tänu ületõusmispühadele eelnenud paastuajale, mil ka mune ei tohtinud süüa ning neid kõvasti sahvrisse kogunenud. Nüüd on küll paastujaid meie seas vähe, kuid mune värvitakse ilmselt igas peres. Selleks, et saada täiuslikud keedetud munad nii pühade kui ka muul ajal, on vaja silmas pidada mõningaid lihtsaid reegleid.

1. Alusta sellest, et ei pane liiga palju mune ühte potti - munad peaks olema ühes kihis nii, et nende ümber on piisavalt ruumi liikumiseks, näiteks tavalises väikses kastrulis on paras keeta kuus muna korraga. 

2. Oluline on asetada munad jahedasse vette, lasta veel koos munadega keema minna ja seejärel alandada pisut kuumust, et vesi jääks õrnalt podisedes mitte hoogsalt keema. Kui soovid kõvaks keedetud mune, siis keeda 10 minutit, kui vedelamapoolse munakollasega, siis 6 minutit. Teine variant on kuumus kastruli all kinni keerata koheselt, kui vesi keema läheb, katta pott kaanega ja lasta munadel 10 minutit kuumas vees seista. See tagavat munavalge, mis on püsiv, kuid siiski õrn ja munakollase, mis tahenenud, aga kreemjas.

3. Pärast keemist aseta munad 15 minutiks jääkülma vette, et koor kergemalt lahti tuleks. Koorida soovitatakse jaheda jooksva vee all, et koored veel paremini ära tuleks ja muna külge kinni ei jääks. 

4. Väike erinevus on värskete ja aegumistähtajale lähenevate munade puhul - mida värskem, seda halvemini tuleb koor munade küljest lahti. Kui soovid valmistada täidetud mune, siis parimad selleks on vanemad munad, sest seistes kaotavad munad läbi koores olevate pooride pidevalt niiskust ja muna tipus olev õhuruum suureneb. Ka munavalge pH tase muutub madalast üsna kõrgeks, mistõttu need ei jää enam nii kõvasti koore külge kinni. Täidetud munade ja muude taoliste keedetud munadest toitude jaoks tasuks munad osta valmis vähemalt nädal, veel parem aga paar nädalat enne kokkamist. Vanemad munad on paremad ka munavalgest magustoitude (näiteks beseeküpsised, pavlova) valmistamiseks, sest nende munavalgeid ja -kollaseid on kergem üksteisest eraldada.

5. Kui soovid kindlaks teha, kui vana muna täpselt on, siis aseta see veega täidetud klaasi. Värske muna vajub põhja, kuid mida vanem muna on, seda kõrgemal see klaasis vee sees hulbib.

6. Keedetud munad tuleks paari tunni jooksul pärast keetmist külmkappi panna - külmas säilivad koorimata munad ligi nädala.

Kevadepühade ajal on eriliselt populaarsed just täidetud munad, mis on hea võimalus ära kasutada üleliigseid mune, kuid minu arvates on täidetud munad alati head nii pidulikel puhkudel kui ka niisama nautimiseks:)

NB! Igaks juhuks mainin, et retsepte on küll kaks, siis fotodel on ainult suitsulõhega munad. Mulle endale meeldivadki need rohkem, kuid kuivatatud tomatitega munad saavad sama kiiresti otsa ... :)



Täidetud munad tomatitega

6-8 kõvaks keedetud kollasega muna
100-150 g paksu maitsestamata Kreeka jogurtit või hapukoort
6 kuivatatud tomatit
0,5 tl (suitsu)paprikapulbrit
pipart, soola

Lõika kooritud munad pooleks, võta munakollane lusika abil välja ja aseta kaussi. Munavalged aseta alusele, millel neid serveerida soovid. Kui kasutad tomateid õlis, siis nõruta need enne ja haki seejärel peeneks. Tee munakollased kahvliga puruks, lisa jogurt või hapukoor ja sega ühtlaseks. Lisa maitseained ja peeneks hakitud tomatid ning sega läbi.

Vajadusel lisa veel hapukoort, jogurtit või maitseaineid. Tõsta täidis kas teelusika või pritskoti abil munavalgetesse. Soovi korral haki peale veel paar kuivatatud tomatit. Hoia serveerimiseni toidukilega kaetult külmas.

Suitsulõhega täidetud munad

6 suurt kõvaks keedetud muna
4 sl hapukoort
2 tl (teralist) Dijoni sinepit
pipart
hakitud tilli, murulauku vms
u 60 g suitsulõhet või -forelli

Lõika kooritud munad pooleks, võta munakollane lusika abil välja ja aseta kaussi. Munavalged aseta alusele, millel neid serveerida soovid. Tee munakollased kahvliga puruks ja sega hulka hapukoor, sinep, pipart,  1-2 sl hakitud tilli ja peeneks lõigatud kala. Sega kõik ühtlaseks kreemiks, vajadusel lisa veel maitseaineid või hapukoort.

Tõsta täidis kas teelusika või pritskoti abil munavalgetesse. Soovi korral haki peale veel värsket tilli, murulauku, rohelist sibulat vms. Hoia serveerimiseni toidukilega kaetult külmas.

neljapäev, 14. aprill 2016

Kõigi lemmik Kass Artur


See on klassikalise Kass Arturi kook, mitte magustoit, millest kunagi ammu blogisin, ning seda saab ilusti viiludeks lõigata, mitte ei ole vaja lusika v kahvliga kausist süüa. Maisipulga-iirise kook on pärit lapsepõlvest ja see oli olemas nõukaaegses populaarses lastekokaraamatus, kuid hetkel vajas retsept kohandamist, kuna pakendid ja neis olevad kogused on aja jooksul omajagu muutunud. Mulle ei meeldi, kui kokkamisel jääb järgi jääke, millega pole midagi peale hakata, niiet jagan retsepti, kuidas mina hetkel Kass Arturi kooki valmistan :) 

Retsept ilmus LP-s isadepäeva puhul - hea lihtne maius, mille valmistamisega saavad ilusti hakkama ka lapsed. Juba mõne nädala pärast ehk mai teisel pühapäeval (emadepäeval) on võimalik lastel (koos isadega) selle tegemine jälle ette võtta rõõmustamaks emasid :)

Kass Arturi jaoks on vaja:
250 g (1 pakk) võid
360 g (2 pakki) plaadi-iirist (nt maapähkliga)
130 g (1 pakk) maisipulkasid (nt Lotte omad)

Tükelda või ja iiris, aseta paksuõhjalisse vähemalt 3 l suurusesse potti ja sulata madalal kuumusel pidevalt segades ühtlaseks massiks. Kalla sisse maisipulgad, sega läbi ja tõsta küpsetuspaberile. Keera küpsetuspaber tihedalt rulli ja hoia vähemalt 2 h külmas. Lõika viiludeks ja naudi.