kolmapäev, 18. juuli 2018

Kihiline vaarikakook toorjuustukreemi ja mandlibiskviidiga


Sel aastal on meil ikka tõeliselt vedanud - niiiiiiii mõnus ja soe suvi! Pärast mullust “ikaldust" ilma vallas (pidev vihm ja jahedus) tundub päris uskumatu, kuidas meid enam-vähem katkematult juba maikuust saadik nii soojade ilmadega on õnnistatud ...:) Pole midagi mõnusamat soojadest ja valgetest suveõhtutest, mida koos sõprade ja muude toredate inimestega sisustada. Kirjutasin just eelmises postituses, kuidas sellise palavaga tahaks pigem päeval midagi kerget (nt mõnda head külmsuppi) mitte aga toekmat rooga süüa, aga mul oli vaja eile ära kasutada üks pakk Talleggi kanafileed ja otsustasin teha ... vürtsika karri! :D Lisasin sinna tomateid ja oma aia suvikõrvitsat, samuti ohtralt värsket küüslauku, ning väga nauditav oli seda palaval päeval koos pruuni riisiga süüa. Salatiisu aga hetkel üldse ei ole - ilmselt on kõike värsket igapäevaselt toidulaual koguaeg nii palju (marjad, herned, tomatid, erinevad kapsad, oad jne jne) ja niikuinii on salat alati ka õhtustel grillimistel liha juurde, niiet eile oli kohe suur isu aromaatse karri järele. Sobis muideks 30-kraadisesse palavusse suurepäraselt ja kuigi õhk pole niiske, tekkis ikkagi tunne nagu oleks mõnes troopilises Aasia riigis ;-)

Turul on nüüd juba ohtralt kodumaiseid vaarikaid, seega valisin just need välja D-kokaraamatule tehtud koogi jaoks. Kaunistamiseks võtsin juurde viimaseid Eestimaiseid maasikaid ja koduaia sõstraid. Eelmisel nädalavahetusel, kui veel isegi küpseid kirsse õnnestus saada, olid tikrid ja sõstradki juba peaaegu valmis, kuigi korjates pidi ikka jälgima, et saaks küpsed marjad välja valitud ja tooremad veel küpsema jätta. Sel nädalavahetusel on ilmselt sõstrad ja tikrid juba ilusti valmis, vähemalt Lõuna-Eestis, niiet korjamine läheb kiiremalt :)



Hiljuti lisasin blogisse vana hea kihilise biskviittordi retsepti, kus klassikalist biskviiti täiendab mahe kohupiimakreem. Hästi tore oli näha seda, et nii paljud inimesed selle küpsetamise ette võtsid! Samas aga mitu mu head tuttavat küsisid nii kirja kui ka telefoni teel, miks neil biskviit ei kerkinud nii kohevaks, et seda saaks mugavalt kaheks lõigata. Paraku on asi sellisel juhul mikseris, mitte küpsetajas. See küll kõlab uskumatult, aga nn lauamikseriga (mina kasutan Electroluxi Assistenti) tuleb vaht lihtsalt nii kohev ja tugev, et tulemuseks on rohkem kerkinud biskviit. Tavalist nn käsimikserit kasutades soovitan aga vahustada munakollased ja -valged eraldi, et saada sama õhuline tulemus. Lisasin retsepti juurde ka vastavad täiendused ja selgitused, sest oluline on, et igaüks saaks ikka ideaalse tulemuse! :)

Mandlijahust biskviit on selles mõttes eriti tore, et tuleb hästi kohev ja õhuline, kuid samas niisutamist praktiliselt ei vajagi. Selle puhul ei ole ka vahet, millise mikseriga mune vahustada, sest biskviit kerkib nii kõrgeks, et igal juhul õnnestub see ilusti pooleks lõigata. Mina muidugi kasutan siingi munade vahustamiseks alati oma Electroluxi abimeest, sest käsimikser läks mul juba u 5 aastat tagasi katki ja siiani pole näinud vajadust uut osta. Lisaks eelpool mainitud masinale on mul juba aastaid olemas ka üks Kitchen Aid'i lauamikser, niiet kahe korraliku apraadiga saab kõik vajalikud asjad tehtud alates pärmitainast lõpetades pavlovaga, Electroluxi Asssitendiga teen ka hakkliha.


Põhi:
4 suurt toasooja muna 
3 sl peensuhkrut
1 sl vanillisuhkrut
3 väikese kuhjaga sl mandlijahu
1 väikese kuhjaga sl kartulitärklist
1 tl küpsetuspulbrit

Vahusta munad peensuhkruga heledaks ja hästi kohevaks vahuks. Sega kuivained omavahel (jälgi, et tükke ei jääks) ning lisa õrnalt spaatliga alt üles segades munavahu hulka. Vala tainas 20 cm läbimõõduga lahtikäivasse vormi, mille põhjas on küpsetuspaber ning ääred on võiga määritud ja suhkruga üle puistatud. Kuna tainas ei ole rasvainet, võid ka küpsetuspaberi võiga kokku määrida, et biskviit veelgi paremini lahti tuleks. Biskviit kerkib küpsemise ajal kõvasti, seega soovitan määrida võiga kokku vormi äär täies ulatuses. 

Küpseta ahjus 200 kraadi juures u 20 minutit kuni sissetorgatud tikk tuleb puhtalt välja. Kui biskviit hakkab pealt liialt pruunistuma, siis kata see fooliumiga. Lase biskviidil vormis u 10 minutit taheneda ja tõsta seejärel restile jahtuma. Jahtunud biskviit lõika keskelt horisontaalselt pooleks. 

Täidis:
300 g vaarikaid
400 g toasooja toorjuustu
3 sl peensuhkrut
1 sl vanillisuhkrut

Purusta 200 g vaarikaid kahvliga. Vahusta toorjuust suhkrutega vispliga ühtlaseks kreemiks. Aseta üks biskviidi pool tordialusele või -taldrikule, laota ühtlaselt peale pool vaarikapüreed ja kata poole kreemiga. Aseta sellele teine biskviit, laota peale ülejäänud pool purustatud vaarikatest ja seejärel  alles olev kreem. 

Koogi peale puista ülejäänud vaarikad, samuti võid lisada muid marju, mündilehti, šokolaadilaaste jm meelepärast. Enne söömist ei ole tordil külmkapis vaja seista lasta, sest see on koheselt mahlane. 

esmaspäev, 16. juuli 2018

Külm keefirisupp suitsukalaga


Praeguste palavate ilmadega pole päeval ikka kohe üldse soovi toekaid roogi nautida, kuigi õhtune grill on endiselt mõnus. Ma ise küll grillimisega ei tegele, sest õnneks on mul omajagu andekaid sõpru, kes liha küpsetamisel lihtsalt üliosavad on. Isetehtud marinaadid, parimad lihatükid ja oskuslik süte käsitsemine võimaldavad igal õhtul taaskord superhea tulemuse saada. Ja viimasel ajal ongi just õhtul, kui ilm pisut jahedam, isu liha järele, päeval aga tahaks marju ja kergemaid asju nautida. Näiteks külma ja kerget suppi ;-)

Külm keefirisupp on sel suvel, mis seekord algas juba mais, mul ikka väga sageli laual olnud, sest avastasin enda jaoks Farmi peedi- ja hapukurgiga keefiri, millega supi valmistamine eriti lihtne on. Vaja vaid turult värsket suistukala ja kartulit tuua, viimased pehmeks aurutada, keeta paar muna, hakkida maitserohelist ja pmst ongi supp valmis :) Kusjuures, pildistatudki sai see toit just maikuus palavate ilmadega, kui koduaiast sain murulauku ja turult värskeid rediseid. Hetkel saab maitserohelisena juba rohelist sibulat ja tilli kasutada; rediste asemel aga noori väikeseid porgandeid (need tuleks enne kergelt keeta või aurutada).

Kui soovid suppi teha tavalise keefiriga, siis lisa retseptis olevatele komponentidele kaks keskmise suurusega keedetud peeti ja kaks-kolm värsket soolakurki natukese vedelikuga. Maitse andmiseks sega hulka veel ka 1 tl sinepit. Keefirit võiks olla retseptis toodud koguste jaoks u sama palju ehk 750 g kuni üks liiter. Õnneks ei ole selle supi puhul vaja retseptis näpuga järge ajada, vaid kõigi koostisosade koguseid võib enda maitse järgi kohandada, samuti lisada muid meelepäraseid köögivilju, suitsusinki või -kana. Väga maitsvaks täienduseks on ka heeringas.

Sageli nimetatakse külma keefirisuppi okroškaks, aga Vene kokaraamatutes, blogides jm allikates olen selle nime all vaid kalja baasil suppe näinud. Sama pole muidugi vahet, kuidas keegi oma supikest kutsub - maitseomadusi see ei muuda ;-) Mina ise aga eelistan võõrsõnadele alati eesikeelset vastet, kui see vähegi võimalik on, eriti veel juhul, kui võõrkeelne sisu on pisut teine.

Retsept ilmus ka Laupäevaleht LP-s


Vaja läheb:
750 g (1 pakk) peedi- ja hapukurgiga keefiri
400-500 g keedetud varajast väikest kartulit
9 väikest redist
200 g suitsukala
2 keedetud muna
peotäis maitserohelist (nt murulauku, rohelist sibulat, tilli)
extra virgin oliiviõli
värskelt jahvatatud musta pipart

Lõika kartulid (soovi korral koori enne) ja reised õhukesteks viiludeks. Puhasta kala luudest ja haki  noaga või murenda sõrmedega väikesteks tükkideks. Sega kausis aedviljad suitsukala ja keefiriga kergelt läbi. Võid supil enne söömist tunnikese külmkapis maitsestuda lasta. 

Lõika keedetud muna viiludeks või haki peeneks ja aseta enne serveerimist supile. Puista peale ka hakitud maitseroheline, nirista oliiviõli ja jahvata musta pipart.

teisipäev, 10. juuli 2018

Külm tomatisupp maasikatega


Blogis on nüüd tükk aega vaikus olnud, sest nautisin suviselt sooja imeilusat Champagne’t. Maailma põhjapoolseim veinikasvatuspiirkond on sel aastal ideaalne reisimiseks, sest erinevalt tavapärasest enamasti vihmasest ja udusest ilmast (sajab vähemalt 200 päeval aastas), on see aasta erakordselt ilus, soe ja päikseline, niiet kõik kolm söögikorda veetsime õues restode terrassidel ja ka champagne maitsmiseid sai vabas õhus läbi viidud, jalgpalli vaatamsisest rääkimata. Kirjutan kindlasti oma viimasest külastusest vähemalt ühe artikli ja jagan linki loomulikult blogiski ;-) Lihtsalt nii tore koht, kuhu ma kindlasti varsti jälle tagasi lähen! :)

Hispaania lõunaosast Andaluusiast pärit külm supp gazpacho (retsept ilmus ka Laupäevaleht LP-s) on aja jooksul muutunud. Algselt sisaldas araablastest vallutajate poolt kaasa toodud leem saia, küüslauku, oliiviõli, äädikat, soola ja vett. Ajaloolaste arvates oli kuuma päikese käes töötavatel talupoegadel vaja just selliseid veerikkaid soolaseid suppe, et mitte vedelikupuuduse käes vaevelda. 

Koostisained töödeldi uhmris ühtlaseks massiks sarnaselt siiani hispaanlaste seas populaarse küüslaugusupiga (sopa de ajo). Uuest maailmast pärinevad köögiviljad (tomat, paprika, tšillipipar) on lisandunud supi koostisainete hulka alles 19. sajandil. Vähem pannake gazpacho’sse tükeldatud sinki või kala, kõvaks keedetud muna, rohelisi viinamarju, avokaadot, arbuusi, puljongit, rosinaid vms. Piirkonniti on supp väga erinev, näiteks Antequera’s pakutavas tomatileemes on sees ka blanšeeritud mandlid, Granada gazpacho aga sisaldab paprikat ja köömneid. 

Algusest peale on põhiliseks maitseandjaks küüslauk, saia kasutatakse supile paksuse ja toekuse andmiseks. Äädikas on aga oluline värskuse lisamiseks just soojema ilma korral ning pärineb juba Vana-Rooma ajast, mil roomlased üle impeeriumi äädika kasutamist värskendajana propageerisid. 

Konsistentsilt varieeruvad gazpacho’d väga vedelast kuni peaaegu tahkeni. Palavate ilmadega ideaalselt jahutavat ja värskendavat külma toorestest viljadest suppi serveeritakse Hispaanias talvisel ajal aga vahel ka soojana. 

Eriti siidise tulemuse saamiseks võib supi enne söömist ka sõelast läbi suruda. Lisada võib ka (šalott)sibulat ja värsket kurki, samuti tšillipipart. Minule meeldib, kui gazpacho sisaldab maasikaid, maitseks kasutan lisaks soolale, küüslaugule, basiilikule, Tabasco kastmele ja piprale ka suhkrut ja paprikapulbrit. Retseptis sialduvaid koguseid ei pea täpselt järgima, vaid võib enda maitse-eelistuste järgi kohendada. 


800 g- 1 kg tomateid
300 g maasikaid
1 suur või 2 keskmist küüslauguküünt
1 punane paprika
1 sl soola
0,5 sl suhkrut
2 sl punase veini äädikat
5 basiilikuvart koos lehtedega
5 sl extra virgin oliiviõli
0,5-1 tl (suitsu)paprikapulbrit
värskelt jahvatatud musta pipart
Tabasco kastet
soola (vajadusel)

Serveerimiseks: basiilikulehti ja oliiviõli
krõbeda koorikuga või röstitud saia, ciabatta’t vms

Puhasta ja tükelda tomatid, maasikad, küüslauk ja paprika. Aseta kaussi, sega läbi soola, suhkru ja äädikaga ning lase 30 minutit seista. Vala köögiviljasegu koos välja valgunud vedelikuga kannmikserisse või köögikombaini, lisa basiilik (varred lõika väiksemaks), oliiviõli ja paprikapulber ning töötle ühtlaseks. 

Maitsesta supp musta pipra ja Tabasco kastmega ning lisa vajadusel veel soola. Hoia suppi külmkapis. Serveerimisel puista peale basiilikulehti, nirista oliiviõli ja paku juurde meelepärast saia.

reede, 29. juuni 2018

Sidruni ja võiga röstitud kana Bourdaini moodi


Et ilm ei grillimist ega muidu aja veetmist õues kohe kuidagi hetkel ei soosi, siis võib vabalt täna õhtul (või igal muul ajal) ühe kana ahju lükata ;-) Ahjus küpsenud kana on krõbeda naha ja tõeliselt mahlase maitsva lihaga, eriti kui seda nii valmistada, nagu Bourdain seda teeb. Kirjutasin liiga vara lahkunud Bourdainist nii Laupäevalehes kui ka blogis juba korra ja ei hakka siin enam parem pikka juttu heietama, sest paremaks see midagi ei tee ega teda tagasi too ...

See-eest aga annab järgmine tsitaat röstitud kana kohta suurepäraselt edasi tema ehedat olemust:
“Igaüks peaks teadma, kuida röstida kana. See on eluks vajalik oskus, mida peaks õpetama väikestele lastele juba koolis. Oskus valmistada mahlast läbi küpsenud krõbeda nahaga kana peaks olema hea kodaniku tunnus - kohustus kaaslaste vastu. Iga tänaval jalutav inimene peaks mõistikult saama olla kindel, et iga suvaline isik tema kõrval on vajadusel valmis kana röstima.”

Selle lõigu tõlkisin artikli jaoks ja pean ütlema, et Bourdaini sõnad on muidugi alati eesti keeles kuidagi ... naljakad. Proovisin ükskord ühte tema raamatut eestikeelsena lugeda ja kohe tuli error sisse, sest tema mahlakas ja värvikas sõnakasutus ei ole tõlkes üldse mitte see mis originaalis. Ma ise loen vist üldse rohkem raamatuid inglise keeles kui oma emakeeles, kuid see on pigem tingitud sellest, mida mu pere ja sõbrad loevad, kes on peamised, kelle soovitusi kuulan või kellelt raamatuid laenan. Bourdaini puhul aga on orginaalkeel alati täiesti teadlik valik, sest ükskõik kui hea on tõlge, siis teda ennast silme ette manada seda sama juttu rääkimas suudan vaid inglise keeles, milles teda harjunud kuulama olen ... :)

Retsept on Anthony Bourdaini raamatust “Appetites” ja on imelihtne! Kuigi komponente tundub võib-olla esmapilgul olevat ahjukana kohta üsna palju, siis igaks juhuks mainin, et umbes pooled neist on kastme jaoks. Niiet lisaks üliheale kanale saab ka ühe lihtsa ja imehea kastme retsepti võrra targemaks, aga kui kastet juurde ei soovi, siis on eriti vähe asju vaja osta ;-)

Vaja läheb:
1-1,3 kg kana
soola
purustatud musta pipart
60 g võid 
10 värske tüümiani vart
1 loorberileht
pool sidrunit (neljaks lõigatud)
2,4 dl kuiva valget veini
2 sl sidrunimahla 
3,6 dl kanapuljongit
0,6 dl hakitud peterselli
värskelt jahvatatud pipart

Hõõru kana seest ja väljast kokku soola ja purustatud pipraga. Lõika 30 g võid neljaks ning aseta tükid kummagi rinnaku ja kintsu peale naha alla. Aseta tüümian, loorber ja sidrunitükid kana sisse. Tee noaga kummagi koiva alla auk ja torka kana jala ots ettevaatlikult augu sisse. Kana võib ka nööriga kinni siduda, kui seda teha oskad.

Aseta kana kuumakindlale pannile ja küpseta ahjus 230 kraadi juures 30-40 minutit liigutades liigutades panni ahjus aeg-ajalt erinevatesse kohtadesse, et kana ühtlaselt küpseks, ning kastes kana eraldunud vedelikuga. Alanda ahju temepratuur 200 kraadini ja jätka küpsetamist veel 30-40 minutit kastes kana võimalikult sageli vedelikuga kuni kana on valmis. Küpsust saab kontrollida torgates noaga kanakoiva kõige lihalisemasse ossa. Kui eralduv mahl on selge, on kana läbi küpsenud.

Võta pann ahjust, tõsta kana välja ja lase sel enne lahtilõikamist 15 minutit puhata. Proovi pannilt kulbiga eemaldada nii palju rasva kui võimalik. Aseta pann pliidile kõrgele kuumusele, sega sisse vein ja sidrunimahl ning kuumuta samal ajal puulusikaga pannilt pruunistunud osasid lahti kraapides. Lase segul keema tõusta ja lase keeda, kuni see on poole võrra vähenenud. Lisa puljong, keeda veel, kuni kaste on uuesti poole võrra redutseerunud. Kurna pannil olev vadelik kastrulisse, kuumuta seda keskmisel kuumusel ja lisa ülejäänud 30 g võid osade kaupa samal ajal vispliga segades, kuni kaste on paks ja läikiv. Lisa hakitud petersell, vajadusel maitsesta kastet soola ja pipraga.

Serveeri igale sööjale (jätkub neljale) pool rinnafileed ja kas kints või koib, vala kaste lihale peale ja ülejäänu aseta kastmekannus lauale. Mina valmistasin seekord (nagu tavaliselt) juurde krõbedad ahjukartulid, mida saab teha ka niimoodi.

teisipäev, 26. juuni 2018

Suviselt kerge burrata-maasika salat



Kodumaised maasikad on hullult head ja neid iga päev vähemalt kilo ära süüa ei ole mingi probleem;-) Kindlasti mitte minu jaoks, sest sellel ilusal perioodil, mil turuletid imeheadest marjadest Eesti lookas on, ei kavatse ma end tagasi hoida :):):) Õnneks on maasikates ohtralt kasulikke toitaineid (sellest kirjutan siin ja siin) ning pole vaja muretseda, et need tervisele või kaalule kuidagi halvasti mõjuksid. 

Mul on blogis terve rida erinevaid maasikaretsepte ja - mis eriti tore - ei ole need marjad ideaalsed mitte ainult dessertidele, kookidele, smuutidele jm maiustele lisamiseks, vaid sobivad suurepäraselt ka soolastesse toitudesse. Näiteks grillitud kana ja virsikutega salat on imemaitsev! Maasikatest saab teha ka mõnusa vinegreti või kasutada nt selles kanaga salatis või hoopis grillitud halloumi ja mustikatega toidus. Üks teistmoodi variant on maasikad grillile panna - külma vanillijäätisega serveeritud soojad maasikad koos neist välja valgunud vedelikuga on minu jaoks vastupandamatud:)

Seekordne salat on taaskord lihtne, kiire ja kerge nagu suvised söögid olema peavad, sest kahju oleks ilusat sooja päikselist aega pikalt toas või köögis kulutada :) 


Eestiski saab lõpuks täiesti korralikku pehmet mozzarella’t ja burrata’t. Burrata on minu lemmik versioon mozzarella-juustust, mille kreemjas sisu koosneb koorest ja straciatella'st. Kui ma esimest korda sõna “straciatella” juustu puhul kuulsin, siis mõtlesin, et tegemist on mingi eksitusega, sest see tähendab ju väikeste šokolaaditükkidega jäätist, jogurtit vm desserti:) Tegelikult on aga heal lapsel mitu tähendust ehk lisaks neile kahele asjale kasutatakse seda sõna ka ühe supi tähistamiseks ;-)

Seekordsed burrata’d on pärit kahest kohast. Eelmisel pildil koos rukolaga oleva burrata-nime all müüdud kummipalli (isegi poodides müüdav tavaline mozzarella on pehmem) ostsin Balti Jaama turu lihasaali keskelt ühest Itaalia toidu letist. Järgmisel pildil olev üsna ideaalilähedane juust pärineb aga Rae Meiereist, kus see on küll krõbedama hinnaga (1 pall on 6,5 eurot), kuid see-eest ei ole veel konsistentsis siiani pettuma pidanud. Mõnus laialivalguv sisu annab salatile veelgi mahlasust juurde ja pole vist vaja mainida, et selle toidu puhul pole kunagi muret, et midagi alles või üle jääks. Pigem tehakse taldrik pärast veel saiatükkidega puhtaks :D

Kui sa ei soovi burrata’t kasutada, siis sobib salatisse väga hästi ka tavaline mozzarella-juust, samuti mõni meelepärane kitsejuust. Kui kasutad mõnda soolasemat juustu (nt fetat), siis lisa kastmesse vähem soola.


Retsept ilmus ka D-kokaraamatus.

Salat:
65-100 g (1 pakk) rukolat, põldsalatit, spinatit vm meelepärast rohelist
2 keskmist kodumaist tomatit
peotäis või kaks maasikaid
10 g piiniapähkleid
2 burrata't vm meelepärast juustu
värskelt jahvatatud musta pipart

Kaste:
2 sl palsamiäädikat
4 sl extra virgin oliiviõli
2 sl suhkruroosiirupit või muscovado siirupit
0,5 tl soola
värskelt jahvatatud musta pipart

Pese põld-võõrkapsas vm roheline, rebi lehti soovi korral väiksemaks, et oleks lihtsam süüa, ja aseta kaussi. Tükelda tomat ja maasikad suupärasteks tükkideks, rösti piiniapähklid kuival pannil kuldpruuniks. Sega kastmeained omavahel ja vala pool kastmest kaussi salatilehtedele. Sega läbi, lisa tomat ja maasikad ning sega kergelt uuesti läbi.

Jaota salat kahe taldriku vahel, aseta kummalegi portsule üks burrata-pall, jahvata peale musta pipart, puista piiniapähklid ja nirista ülejäänud kaste. Naudi kohe röstitud või krõbeda koorikuga saia ja külma valge või roosa veiniga.


reede, 22. juuni 2018

Õllesai päikesekuivatatud tomatite ja ürtidega


Ja ongi suvine pööripäev läbi, ees on võidupüha ja jaanipäev! :) Kuna eelolevate pühade ajal ootab meid päikesepaiste ja palavuse asemel ilmselt tavapärane kehv suusailm, siis bikiinidest ja päikesekreemist olulisem on tähistama minnes kaasa pakkida soe jope, vihmakeep, kampsun ja kummikud. Õues grillimise asemel tuleb suurem osa toitusid tõenäoliselt köögis valmis teha ja seetõttu on see lihtne õllesai (lisaks ahjus küpsemisele võtab aega max 10 minutit) ideaalne. Tänases Laupäevaleht LP-s aga on mul samuti terve rida retsepte (soolakurgid, odrajahukarask, suistukalamääre, kartulisalat ja keefirimarinaadis kana), mis jaanipäeval lauale passivad, ülemäära aega ei võta ja mille tegemiseks ei ole vaja õues külmetada :)

Lisaks söökidele tuleb muidugi läbi mõelda ka joogimenüü ja kuna me (no vähemasti plaanime) homme hommikul rannas väikese jooksutiiru teha, siis tuleb minuga kaasa ka alkovaba õlu, mis viimasel ajal sportlaste seas eriti popiks taastavaks joogiks on saanud. Kui veel mõni aasta tagasi oli seda turul vaid üks sort, siis nüüd on juba päris paljudel tootjatel valikus ka alkovaba õlu ja see trend on järjest kasvav ning toodetavad kogused järjest suurenevad.

Kui enamasti on alkovaba õlu lihtsalt asenduseks tavalisele õllele, siis kasutavad paljud trenniinimesed seda hoopis taastava spordijoogina. Sakslased, kelle seas nö tavalised spordijoogid suure suhkrusisalduse tõttu eriti popid ei ole, jõid näiteks aastal 2016 kolm korda (!) rohkem alkovaba õlut kui spordijooke. Viimasel olümpial tuli jutuks just kuldmedaleid saanud Saksa suusakoondise (alkovaba) õlle tarbimine - seda pidid nende arsti sõnade kohaselt jooma praktiliselt kõik sportlased ja olümpiakülla saadeti jooki suusatajate tarbeks 3500 liitrit! Muidugi ei elanud Saksa olümpiakoondis vaid alkovabast õllest, sest tavalist õlut tarniti neile sinna suisa 11 000 liitrit ;-) Olen oma elus olnud kolmel välismaratonil (Pariis, Hamburg ja Frankfurt) ja kui Prantsusmaal anti mõni kilomeeter enne finišit siidrit, siis Saksa maratonidel ootas kõiki finišeerijaid suur tops õlut. Pole vist vaja mainida, et mitte alkovaba, vaid ikka tavalist õlut ;-)

Samas alkohol ja sport siiski enamike teadlaste arvates väga hästi kokku ei käi, nt häirivat alkohol keha taastumisprotsesse jne, aga sellel teemal ei taha ma pikemalt peatuda, sest tean paljusid inimesi, kelle jaoks tavaline (tume) õlu on parim trennijärgne taastav spordijook:) Ja kuigi ma ka ise ei usu, et ühes õlles olev väike alkoprotsent oleks kuidagi kahjulik (me räägime siin ühest max 0,5 l suurusest õllest, mitte viiest või kümnest pudelist korraga), siis pigem tahaksin rõhutada ikkagi alkovaba õlut spordijoogina :)

Üks põhjuseid alkovaba õlle eelistamisel spordijookidele on kindlasti maitse - magusad joogid paljudele ei meeldi, see-eest aga mõrkjas külm humalamärjuke võtab ideaalselt janu ära, samas kui suhkrusisaldus on joogis väga väike. Lisaks on õlles ka üht-teist kasulikku, nt polüfenoole (taimsed ühendid, mis toimivad organismis antioksüdantidena ja vähendavad organismis vabade radikaalide toimet) ja B-grupi vitamiine, mis trennijärgsele taastumisele kaasa aitavad. Uuringutes on leitud, et õlu aitab paremini kui näiteks vesi taastada organismi vedelikuvarusid. 

Taastumine on teatavasti spordi tegemise puhul kõige olulisem - mida paremini treeningust taastud (sh taastad organismi vedelikuvarud), seda rohkem ja tugevamini saad ka trenni teha. "Puhkus on treeningu kõige olulisem osa" ja “puhata peab oskama” nagu paljud (jooksu)treenerid rõhutavad, sest just "puhates saab tugevaks”:) Oluline on pärast trenni piisavalt vedelikku tarbida, samuti ka sobivat toitu (eelkõige süsivesikuid ja valku) süüa, et organismi jõuvarud taastada. Ületreenitus on oluline probleem, mida ka ise pidevalt näen, ja sellest rääkis just hiljuti taaskord TÜ spordibioloogia professor Kristjan Port. Harrastussportlased teevad sageli peaaegu sama suure koormusega trenni kui profid, kuid selle asemel, et nende kombel ülejäänud aeg nö jalad seinal veeta ja puhata (ja regulaarselt füsio juures käia), tehakse hoopis täiskohaga tööd ... Pole siis ime, et kergesti tulevad vigastused, üleväsimus jms, millest ka professor Port räägib.



Vana hea pealt krõbe, seest pehme ja mahlane õllesai, sai seekord tehtud alkovaba õlle, päikesekuivatatud tomatite ja ürtidega. Blogis on mul saiast olemas juba kaks varianti - nö tavaline siin ning juustuga siin. Mõlemad on hästi palju tagasisidet ja tähelepanu saanud - üks ilmus mu selles raamatus, teine Eesti Ekspressis. Lisaks oli esimene koos ühe mõnusa suitsukalakreemiga ka selles raamatus ja seda üldse mitte mu enda initsiatiivil (minul oli loomulikult üks kook plaanis teha!), vaid Toiduakadeemia palvel, sest nende juures läbiviidud koolitusel tegin seda saia ja - nagu alati - sai see kiita:) Ja jäi inimestele meelde, mis on muidugi eriti rõõmustav fakt sealset igapäevast toiduküllust arvestades ;-)

Küpsetan õllesaia päris sageli, niiet igasugused uued lisandid on alati põnevad nii endal katsetada kui ka teistel süüa. Samas naturaalselt kääritatud alkovaba Premium (sisaldab lisaks veele vaid odralinnaseid, otra ja humalat) on piisavalt neutraalse maitsega lager-tüüpi õlu, mis saia sisse ideaalselt passib. Muideks, taina valmistamine võtab aega u 5 minutit - ma arvan, et see on samuti üks põhjus, miks see sai nii populaarne on ;-)

Vaja läheb:
260 g nisujahu
100 g täistera nisujahu või rukkijahu
1 sl küpsetuspulbrit
0,5 sl soola
2 sl (pruuni) suhkrut
1 tl Vahemere ürdisegu, tüümiani või punet
u 5 päiksekuivatatud tomatit
330 ml (1 pudel) A. Le Coq alkovaba Premiumi
50 g võid

Sega kausis sõelutud jahud, küpsetuspulber, sool, suhkur ja ürdid. Lisa tükeldatud tomatid ja õlu ning sega ühtlaseks tainaks, kuid hoidu üle segamisest (sega nii vähe, kui saad!), muidu on tulemuseks kõva sai. Tõsta tainas ettevalmistatud (põhjas küpsetsupaberi riba, ääred määritud võiga ja puistatud üle jahuga) piklikkusse vormi. Sulata või ja vala ühtlaselt taina pinnale. 

Küpseta ahjus 180 kraadi juures 40-45 minutit, kuni sissetorgatud tikk tuleb puhtalt välja. Lase saial vormis u 15 min taheneda ja tõsta seejärel restile jahtuma, et alla kondensvedelikku ei tekiks ja põhi läbi ei vettiks. Väga mõnus nii soojalt kui ka jahtunult :)


Postitus sündis koostöös A. Le Coq alkovaba Premiumiga.

esmaspäev, 18. juuni 2018

Kohupiima-jogurtitort maasikatega

Sel laupäeval kirjutasin lühidalt lehes hiljuti meie seast lahkunud Bourdainist, kelle surm on ilmselt kõige kurvem sündmus, mis toidumaailmas juhtunud on ... Ja ei mäletagi, et mõne teise toiduinimese puhul oleks nii palju “meediakära” olnud, seda eriti just välismaa pressis. Bocuse d’Or’i asutaja Paul Bocuse’i surmast ei ole ka ju veel eriti palju aega möödas, kuid tema oli vana inimene ja jõudnud kõrgesse ikka, erinevalt Bourdainist, kes vaid 61-aastane ehk kellel kolmandik elu oli veel ees. Kõige keerulisem oli artikli juures aga üritada seda kokkuvõtlikult 5000 tm sisse ära mahutada, niiet palju mõtteid on mul veel peas keerlemas ...

Mina avastasin Bourdaini enda jaoks Pariisis kokakoolis, kui mu kursakaaslane Paul tema uue raamatu mulle lugemiseks laenas. Kirjutasin sellest siis ka blogis, sest sel hetkel kaalusin oma 174 cm pikkuse juures veel 55-56 kg ja tohutult nõme väljend “ära usalda kõhna kokka” mind hullult häiris. Kas tõesti on minu toit halvem, sest ma olen kõhn?!? Masendav ahistamine ju (välimuse põhjal)! Õnneks muidugi mainis seda vanasõna mulle vaid mu sõbranna “taktitundeline” ema, kes arvas, et ma võiksin kaalus juurde võtta, aga ikkagi oli hea lugeda, et keegi peale minu arvab veel, et see lause on puhas lollus :) Igaks juhuks aga mainin, et kuna nüüd kaalun u 60 kg ringis, siis ma enam kõhn ei ole ja mind võib usaldada ;-)

Mulle tohutult meeldis Bourdaini ehedus ja otsekohesus, eriliselt mahlakas väljendusviis ja tohutult lai silmaring, aga ennekõike suur süda ja meeletu empaatiavõime. Ta võttis pidevalt sõna nõrgemate kaisteks ja oli muideks suur #metoo liikumise toetaja. Väga sümpaatne on, kui inimene ei häbene  oma vigu tunnistada. Näiteks on ta korduvalt kahetsenud oma bestselleri “Kitchen Confidential” toksilist maskuliinsust, eriti naisi mittesoosiva nn meathead-kultuuri toetamist. Selliseid empaatilisi inimesi oleks meil tõesti palju rohkem vaja, mitte ei tahaks neid nii noorelt kaotada. Sest väärtuste osas ei saa kompromisse teha! Kõige tugevamad ja targemad mehed on just need, kes ei pea selleks, et end hästi ja “päris” mehena tundma, teisi alandama, agressiiivselt käituma või mingit ägedat kutti mängima, vaid on lihtsad, loomulikud ja heatahtlikud. Nagu Bourdain ... Sama käib muidugi ka naiste kohta - mida enesekindlam ja arukam inimene, seda tolerantsem ja sõbralikum on ta ka teiste suhtes ;-) 



Ilmselt on paljudel juba mõtted eelolevatel pühadel, vähemalt toidu osas :) Mina küll juba mõtlen, mida magusat küpsetan (ilmselt teen Brita koogi maasikate ja kohupiimakreemiga), milliseid snäkke ja lihamarinaadi valmistan. Ja siis muidugi tuleb ju mõelda ka kaasapakitavale riietusele, sest viimase aja palavusega harjunud inimesele on jaanipäevaks lubatud napilt üle 10-kraadine soojus ikka päris külm, kuigi tavapäraste jaaniõhtutega võrreldes on see ju suisa soe ilm :D

Üks variant pühadeks, mõneks muuks tähtpäevaks või niisama maiustamiseks on siin. See hõrk kook kuulub vaieldamatult kategooriatesse “tervislik” ja “taljesõbralik", sest gluteenivabas põhjas on kasulikud mandlid ja datlid. Täidis on aga rammusa vahukoore ja toorjuustu asemel valmistatud kohupiimast, jogurtist ja maasikatest. Enam rohkem lahjemaks ei ole vist võimalik ühte maiust  tuunida ilma, et maitse ja tekstuur kannataks:D Igal juhul see sai küll üks mõnus kook, mida sõid väga hea meelega ka mehed. Niiet pole vaja karta, et see maius liialt tervislik on või et siin on “taljesõbralikkuse” saavutamiseks maitse osas kompromisse tehtud ;-)

Retsept ilmus ka Laupäevaleht LP-s.



Soovi korral võid põhja valmistada ka küpsistest. Selleks purusta 1 pakk (180 g) vanilliküpsiseid, sega u 70 g sulatatud võiga ja suru vormi põhja. 

Põhi:
30 g võid
150 g mandleid
150 g kuivatatud kivita datleid
1 sl kakaopulbrit

Sulata või, aeta see koos ülejäänud põhja komponentidega köögikombaini ja töötle ühtlaseks massiks. Suru segu ühtlase kihina 22-24 cm ümmarguse lahtikäiva koogivormi põhja, mis on eelnevalt kaetud küpsetuspaberiga, ja aseta vorm täidise valmistamise ajaks külmkappi.

Täidis: 
370-400 g (1 tops) maasikajogurtit
300 g (1 toru) vanilli- või maasikamaitselist kohupiimapastat
200 g (1 pakk) vanillimaitselist kohupiima
30 g suhkrut
8 želatiinilehte
300 g tükeldatud maasikaid

Aseta jogurt, kohupiimapasta, kohupiim ja suhkur kaussi, sega vispliga ühtlaseks. Aseta želatiinilehed u 1 dl külma veega kastrulisse, lase 10 minutit seista. Seejärel tõsta kastrul pliidile ja kuumuta madalal kuumusel samal ajal segades kuni želatiin on lahustunud ja tükke ei ole. Võta paar supilusikatäit kohupiima-jogurtikreemi, lisa kastrulisse želatiini hulka ja sega ühtlaseks. Vala želatiinisegu ühtlase nirena jogurtikreemi hulka ise samal ajal vispliga segades. Viimasena lisa tükeldatud maasikad, sega läbi, vala segu vormi ja aseta vähemalt kolmeks tunniks külmkappi tahenema. 

Enne serveerimist eemalda vorm ning puista peale maasikaid ja muid marju. Koogi juurde sobib ka purustatud maasikatest kaste.

reede, 15. juuni 2018

Maasikate ja vahukoorega biskviitort



See on naljakas, kuidas lapsepõlve maitsed ja toidud jõuavad ikkagi kõik lõpuks meie juurde ringiga tagasi. Juba ülikooli ajal, kui ma veel kodus elasin, ei tahtnud ma enam eriti kartulit, kapsast, hakkliha, verivorsti, ahjukana, kotlette, pannkooke jms sellist süüa, sest nõukaaegses defitsiidiajastus olid need põhilised asjad, mis igapäevaselt laual olid. Noh, verivorst küll mitte, aga sardelle ja viinereid ma ei arvesta, sest neid ma niikuinii juba lapsena ei söönud ega söö ka praegu. Maalt vanaema juurest saabunud kartul oli enam-vähem iga päev söögiks ja riis tundus pigem eksootilisena. Sellele on veidi kummaline praeguses toidukülluses mõelda, aga siis olid isegi frikadellid ja pelmeenid üliharva poes saada, rääkimata kotlettidest :)

Biskviitidega kooki hakkasin tegema juba kooli ajal. Küpsetasin alati terve ahjuplaadi suuruse biskviidi kaheksast munast, millele lisasin sama arvu supilusikatäisi suhkrut ja jahu. Kui Eesti vabaks sai ja poodidesse jõudis müügile head-paremat, siis muidugi ei tulnud biskviittort enam kõne allagi, sest kõik juustu-, šokolaadi- jm koogid tundusid 100 korda paremad ja põnevamad :)

Aga nii, nagu olen hakanud jälle jõulude ajal hapukapsast ja verivorsti sööma, samuti suurima hea meelega kartulit, hakklihatoite jms valmistama - viimase nädala jooksul olen suisa kaks korda (!) küpsetanud ahjus kana ja aurutanud sinna juurde värskeid kodumaiseid pisikesi kartuleid - nii ka on klassikaline vanakooli biskviittort jälle tee mu küpsetusrepertuaari leidnud. See on nii lihtne, aga samas nii hea! Kõik vajalikud koostisosad on igas poes alati olemas ja samas ei ole inimest (ega last!!!), kes sellele maiusele “ei” ütleks :) Kes ei usu, see võib nädalavahetusel järele proovida ;-)



Kook, mis valmis tegelikult juba mitu nädalat tagasi, kui veel piibelehed õitsesid, sobib nii koolilõpetamiseks, aiapidudeks, jaanipäevaks, suvisteks sünnipäevadeks kui ka kõiksugusteks muudeks üritusteks ja tähtpäevadeks. Kui maasikaaeg saab läbi, siis võib teha superhea tordi kodumaiste vaarikate ja (metsa)mustikatega ;-)

Maheda kohupiimakreemiga klassikalist biskviittorti söövad õnneks need laspedki väga hea meelega, kes muidu suured magusasõbrad ei ole:) Mu õepoeg Fred, kellel erinevalt oma vennast magusasoolikas puudub, sõi kaks suurt tükki ära ja leidis, et tort on parim just nö värskena (pmst siis, kui on kokku pandud), samas kui näiteks tema isa meelest oli see kõige maitsvam just järgmisel päeval, kui biskviit oli saanud korralikult läbi imbuda. Kuna biskviidid on õhulised ja täidist palju, siis eriti palju aega maitsva tulemuse saavutamiseks ei kulu - piisab ka tunnist seismisest enne serveerimist. Samas kehtib ikkagi minu arvates selliste kookide puhul reegel, et mida pikemalt nö maitsestuda saab, seda mahlasem on tulemus. Samas üritan alati nii paksu kreemi vahele teha ja biskviiti korralikult immutada, et saaks ka koheselt süüa, mis õnneks selle tordi puhul õnnestus 100%:)

Kui soovid kõrgemat ehk neljakihilist torti nagu pildil, siis küpseta kindlasti teine biskviit veel või kahekordista kogused. Retseptis on kogused ühe biskviidi küpsetamiseks. Kuna biskviidid puhul saab parima tulemuse, kui tainas koheselt pärast valmimist vormi valada ja ära küpsetada, siis soovitan ühe variandina taina kahes osas valmistada. Juhul, kui su ahi võimaldab kahte biskviiti korraga küpsetada ilma, et tulemus kannatakas, siis tee kohe kahekordne kogus tainast ja jaota võrdselt kahe vormi vahel. Teine variant on korrutada biskviidi retseptis olevad kogused kahega ja küpsetada see valmis 24 cm suuruses vormis (aega kulub 30-40 minutit). Retseptis olevad kreemi ja maasikate kogused on mõeldud kahe biskviidi jaoks.

NB! Mina kasutan munade vahustamiseks nn lauamikserit Electrolux Assistent, millega munad saab tõeliselt kohevaks ja tugevaks vahuks. Kui sul on tavaline käsimikser, siis soovitan  munakollased ja -valged eraldi vahustada, sest muidu ei tule vaht piisavalt õhuline ja biskviit ei kerki nii hästi ning seda on keeruline pooleks lõigata.

Retsept ilmus paar nädalat tagasi Laupäevaleht LP-s. 


Biskviit:
2 suurt muna
50 g peensuhkrut
1 sl vanillisuhkrut
50 g nisujahu
0,5 tl küpsetuspulbrit

Aseta munad suhkrutega kaussi ja vahusta mikseriga tugevaks heledaks vahuks. Alusta vahustamist aeglaselt ja lisa kiirust. Sega sõelutud jahu vanillisuhkru ja küpsetuspulbriga ning sega õrnalt vahu hulka püüdes vahus võimalikult palju õhku säilitada, kuid samal ajal vaadates, et jahutükke ei jääks. 

Vala tainas 22 cm läbimõõduga lahtikäivasse koogivormi, mille põhjas on küpsetuspaber, ääred määritud võiga ja puistatud üle jahuga. Küpseta ahjus 180 kraadi juures 25 minutit kuni see on pealt kuldpruun, äärtest kuiv (ääred on vormi servast lahku löönud) ja sissetorgatud tikk tuleb puhtalt välja. Lase biskviidil 10 minut taheneda, eemalda vormist ja jäta restile jahtuma.

Kohupiimakreem ja kate:
400 ml vahukoort
80 g suhkrut
1 kuhjaga sl vanillisuhkrut
200 g (1 pakk) vanillimaitselist kohupiima
piima
u 1 kg maasikaid
1 sl suhkrut
mündilehti

Vahusta vahukoor suhkrutega tugevaks vahuks. Sega kohupiim kausis natukese piimaga lusikat või visplit kasutades kreemiks ja lisa u 2/3 vahukoorest. Sega õrnalt ühtlaseks massiks.

Puhasta ja tükelda 500 g maasikaid, sega 1 sl suhkruga ja purusta (nt pudrunuia või kahvli abil). 

Jahtunud biskviidid lõika horisontaalselt pooleks. Aseta üks pool taldrikule, laota peale kolmandik maasikasegust, kata kolmandiku kohupiimakreemiga, aseta teine pool biskviiti. Jätka samamoodi, viimane kiht kata vahukoorega, kaunista ülejäänud maasikate ja mündilehtedega. Oleks hea, kui kook saaks enne serveerimist tunnikese maitsestuda ja paremini läbi imbuda.

teisipäev, 12. juuni 2018

Maasika-rabarberikissell kohupiimakreemiga


See on igakevadine kissel, mida viimastest sügavkülmikus olevatest maasikatest ja esimestest noortest peenetest punase koorega rabarbrivartest valmistan. Ülilihtne ja ülimõnus!:) Hetkel on turul maasikad juba odavamad kui sügavkülmaletis, niiet kui sügvkülmik tühi, siis kasuta värskeid marju. Samas on kodumaised maasikmarjad nii kalli hinnaga (ja samas nii magusad), et kisselli ma neist küll keeta ei raatsi, vaid naudin neid niisama. Seega soovitan selle desserdi jaoks kasutada pigem sügavkülmas olevaid marju, kui välismaised värsked marjad ei sobi :)

Blogisse sai aastaid tagasi kirja üks mu maasika-rabarbrikisselli katsetus ingveriga, kuid enamasti lisan maitseainena kissellile vanillikauna või kaneelipulga, vahel aga üldse mitte midagi (nagu seekord), sest kohupiimakreem on niigi juba vanillimekiga. Kes ei soovi klassikalist kohupiimakreemi võib kisselli nautida hoopis vahustatud vahukoore või vanillijäätisega, mulle meeldib aga vahel seda ka lihtsalt niisama süüa.

Et anda desserdile krõbedust ja lisada kasulikke kiudaineid, sobib lisandiks suurepäraselt mõni tervislik müsli või granola. Kui kasutad poest ostetud segu, siis jälgi, et selles ei oleks lisatud suhkruid, sest hommikusöögihelbed, müslid ja granola'd sisaldavad lisaks puuviljades ja marjades looduslikult esinevale suhkrule sageli suures koguses lisatud suhkrut. Näiteks pildil on lisandiks Paulunsi kookose, sarapuupähkli ja maasikatega müsli, milles on 100 g kohta 13 g kiudaineid, 7,9 g suhkruid ja 74 % sellest on täistera. Nii ei lähe magustoit liiga magusaks ja on oluliselt tervislikum.

Kisselli puhul on üldreegliks, et ühe liitri vedeliku kohta tuleb lisada vedelama kisselli saamiseks 1-2 sl tärklist, paksema jaoks 3-4 sl. Kartulitärklise puhul ei tohi pärast selle lisamist kisselli enam keeta, sest muidu tärklise mõju kaob ja kissell tuleb ikka vedel. Kui aga kasutada kartulijahu asemel maisitärklist, siis tuleb kisselli mõni minut keeta, et see pakseneks.

Retsept ilmus ka Laupäevaleht LP-s koos suviste maasikaretseptidega.


Kissell

400 g (külmutatud) maasikaid
400-500 g rabarbrit
150-200 g suhkrut
3 sl kartulitärklist

Viiluta rabarberid ja aseta koos maasikate, suhkru ja 1 l veega potti. Keeda u 15 minutit kuni rabarber on pehme. 

Sega tärklis u 1 dl külma veega ühtlaseks. Võta pott pliidilt ja vala tärklisesegu ühtlase nirena kisselli hulka ise samal ajal hoolikalt segades. Kuumuta kisselli pisut, et see pakseneks, kuid ära keema lase. Lase kissellil jahtuda ja naudi koos kohupiimakreemi või -vormiga. 

Kohupiimakreem

400 g (2 pakki) vanillimaitselist kohupiima
200 g hapukoort või paksu maitsestamata jogurtit
50 g suhkrut
1 sl vanillisuhkrut

Aseta kõik neli komponenti kaussi ja sega vispliga ühtlaseks massiks. Võid kohupiimasegu valmis teha ka köögikombainis, et saada veelgi kreemjam tulemus.

pühapäev, 10. juuni 2018

Värskendav Fassbrause


Kas teate, mida kujutab endast Fassbrause nimeline jook? Mina ei teadnud veel paar kuud tagasi, aga nüüdseks on sellest saanud asi, mida pärast raskemat trenni tarbin. Alkovabast õllest tehtud jook on eriti hea just pärast pikemat jooksu, sest Fassbrause aitab anda treeningujärgseks võimalikult kiireks taastumiseks hädavajaliku süsivesikudoosi. Üle saja aasta tagasi Berliinis leiutatud Fassbrause oli algselt õunte, ürtide ja linnastega vaadijook, mida serveeriti õlle alkovaba alternatiivina. Kusjuures, seda nimetatakse ka “Sportmolle’ks”, kuna sõna “molle” tähistas Berliini dialektis õlut, ning soovitatakse tarvitada pärast kehalist koormust.

Fassbrause on eelkõige maitsvaks ja kalorivaeseks alternatiiviks minu jaoks enamasti liialt magusatele spordijookidele, mida ma ainult erandkorras joon (vahel harva, kui võistlustel käin). See-eest alkoholivaba õlu ja selle baasil valminud Fassbrause on mulle vägagi meeltmööda ilmselt tänu sellele, et nendes on olemas mõnus janu kustutav mõrkjas maitse, millele Fassbrause puhul lisandub veel ka sidruni hapukus. A. Le Coq Fassbrause on naturaalselt kääritatud jook alkovabast õllest. Boonusena jooksjatele jt sportlastele on selles erinevaid B-grupi vitamiine (7,5% päevasest vajadusest). Tegelikult kuluvad need vitamiinid muidugi teistelegi marjaks ära, mitte ainult neile, kes end liigutavad;-) Otse külmkapist võetud külm jook on eriliselt värskendav ja janu kustutav just palaval päeval, aidates kaasa võimalikult kiirele (trennijärgsele) vedelikuvarude taastamisele.


A. Le Coq Fassbrause, millega koostöös see postitus ka sündis, on igati mõnus jook, mis sisaldab alkovaba õlut ja sidrunimahla ning mille kaloraaž on väike (37 kcal 100 g kohta). Kui on aga soovi seda kodus ise teha, siis jagan selleks oma retsepti. Katsetasin, milline oleks Fassbrause ise tehtuna, ja jäime tulemusega igati rahule. Võrreldes A. Le Coq Fassbrausega on ise tehtud jook natukene vähem magus ja tugevama õllemaitsega. Lisasin koos mahlaga ka pisut sidruni viljaliha, mis oli joogi sees eriti hea, aga eks see ole maitseasi - kellele meeldib viljalihaga mahl ja kellele ilma.

Vaja läheb:
1 sidrunist pressitud mahl (0,6-0,7 dl)
0,4 dl heledat siirupit
1 dl mullivett
3,3 dl ehk 1 pudel A. Le Coq Premium alkoholivaba õlut
jääkuubikuid ja mündilehti

Sega sidrunimahl (võib olla koos viljalihaga) siirupi ja veega läbi ning jaga kahe klaasi vahel. Vala õlu peale (jaota samuti kahe klaasi vahel), sega läbi, lisa mõni jääkuubik ja mündileht. Naudi kohe!