neljapäev, 30. juuni 2016

Pähklise besee ja kohupiimakreemiga maasikakook

Ma usun, et kõik siinsed lugejad on juba Islandi jalka-koondise fännid, aga kes veel ei ole, siis siin on  7 põhjust, miks nende toetajaks hakata :D Kui aga tõsiselt rääkida, siis loomulikult on ennekuulmatu edu taga ikkagi teadlikkus ja kõva töö, mitte õnnelik juhus, ning sellest kirjutas väga hästi Erki Nool juba rohkem kui aasta tagasi Islandit meile eeskujuks tuues. Muidugi on vaja andekaid inimesi, aga ega andekus teki diivanil istudes, nagu Erki ise ütleb. Ehk pmst (nagu eilses EE-s kirjas): "Tuleb jäine inimtühi kivikamakas nimega Island ja tõestab meile, et talent ei puutugi üldse asjasse. Asju tuleb lihtsalt õigesti teha. " Niiet meil on, mida õppida! Eriti kui me tahame edasi olla kõige ägedam väikeriik ;-)


Pean ausalt ütlema, et röstitud pähklitega krõbe besee maasikate ja vanillise kohupiimakreemiga on üks ülimalt hea kombo! Kohe selline, et minusugune magusasõber võtab kolm tükki :) Paigas on nii magusus kui ka hape, nii krõbedus kui ka kreemjas tekstuur - mida veel ühe magustoidu puhul tahta oskaks!?! Lisaks veel pruunist suhkrust saadav kerge karamellisus ja röstitud metspähklite iseloomukas maitsenüanss ... ohhh! :)

Praegu, aasta parimal ehk kodumaiste maasikate valmimise ajal, tasub seda beseekooki valmistada loomulikult nendega või miks mitte ka koduaia värskete kirsside v murelitega, mõne nädala pärast aga juba Eesti mustikate või vaarikatega. Talvel tegin beseekooki ükskord kompotikirssidega, millest keetsin juurde kastme. Kui kastet teha ei viitsi, siis võib kasutada lihtsalt nõrutatud kompotikirsse.

Soovitan kooki valmistada suurema seltskonna puhul kohe kaks tükki. Teoreetiliselt jätkub ühest koogist 6-8 inimesele, praktikas aga neljale ja seda ka juhul, kui kõht on enne täis söödud ...

Kui soovid krõbedate beseedega maiust, siis "lao" see kokku vahetult enne serveerimist. Koogi võib teha lõplikult valmis ka mõned tunnid enne söömist, kuid siis on alumine kiht pisut ehk nätskem, kuid väga hea on see muidugi ikka ja samas ongi kooki kergem lõigata ;-)

Beseed võid valmis küpsetada eelmisel päeval, hoia neid siis õhukindlalt suletud karbis nii, et küpsetuspaber on vahel. Kreemigi võid varem valmis teha, et õhtul enne söömist oleks vaid koogi kokkupaneku "vaev", mis koos maasikate tükeldamisega võtab aega u 5 minutit.

Minu retsept ilmus ka D-kokaraamatus.


Beseepõhjad:
80 g röstitud metspähkleid
4 suurt munavalget
100 g peen- või tuhksuhkrut
70 g heledat muscovado't
0,5 tl (valge veini) äädikat
1 tl maisitärklist

Kreem:
150 g toasooja toorjuustu
3 sl peen- või tuhksuhkrut
1 sl vanillisuhkrut
200 g vanillikohupiima

u 500 g maasikaid vm marju (nt vaarikaid, mustikaid)

Kui kasutad tavalisi ehk koorega sarapuupähkleid, siis laota need küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja rösti ahjus 180 kraadi juures 10-15 minutit kuni koor hakkab lahti tulema ja pähklid kergelt pruunistuma. Hõõru pähkleid köögiräti või sõrmede vahel, et koored eemaldada, ning haki peeneks. 

Vahusta munavalged pehmete tippudega vahuks, sega suhkrud omavahel ja hakka seejärel munavalgevahtu edasi vahustades suhkrusegu vähehaaval (supilusikatäis korraga) lisama kuni tekib läikiv tugevate tippudega vaht. Lisa maisitärklis, äädikas ja 60 g hakitud pähklitest ning vahusta kergelt läbi. 

Laota küpsetuspaber ahjuplaadile ja tee sellele kaks 20 cm läbimõõduga ringi. Jäta ringidele vahe sisse (vähemalt 2-3 cm), sest besee vajub küpsedes laiemaks. Laota munavalgevaht võrdselt kahe ringi vahel ja silu pind. Ühele neist puista peale ülejäänud pähklitükid ja tee soovi korral spaatli v noaga peale mustreid.

Küpseta koogipõhju ahjus 140 kraadi juures 45-50 minutit, keera ahjul kuumus kinni, tee ahjuuks praokile ja lase beseedel ahjus täielikult jahtuda. Besee on piisavalt küpsenud siis, kui tuleb küpsetuspaberi pealt hõlpsasti lahti. 

Kreemi jaoks sega visplit kasutades toorjuust suhkrutega, lisa kohupiim ja sega ühtlaseks. Lõika maasikad pooleks, suuremad neljaks. 

Aseta siledama pealispinnaga besee serveerimisalusele, laota ühtlaselt peale toorjuustu-kohupiimakreem, kata tihedalt maasikatega, aseta peale pähklitega beseekiht, sõelu soovi korral peale tuhksuhkrut ja puista veel maasikaid. Lõika kooki sakilise noaga, et besee võimalikult vähe praguneks.

teisipäev, 28. juuni 2016

Eriti karamelline rabarbrikook kohupiimaga


Kõigepealt tahaksin kõiki kutsuda juba sel kolmapäeval Tartusse, kus toimub Tartu linna päevÄgedaid sündmusi, lahedaid etteasteid, kontserte ja muud huvitavat on sel päeval kõvasti, eriti tore on aga tõotab tulla õhtune laevasõit Emajõel, kus tasub kindlalt kohal olla - iga päev ju sellises seltskonnas ei seila ringi ;-) 

Tundub, et aeg on hakata vaikselt rabarberihooaega lõpetama, sest kodumaistel maasikatel on käes kõrghetk ning peagi saame maiustada juba ka muude värskete marjadega, samas kui rabarber pole enam nii hea, kui esimesed kevadised peened roosa koorega varred. Rabarberikooke tuli see-eest eelnevatel nädalatel ahjust peaaegu igapäevaselt, aga õnneks need kadusid päris kiiresti - vähemalt ei pidanud kordagi muret tundma, et midagi üle jääks :)

Keedetud kondenspiimaga kooki tegin mitu korda ja sain lõpuks paika ka sellise retsepti, milles enam midagi muuta ei plaani :) Kuid ei saa jätta mainimata, et juba pärast esimest katsetust küsiti retsepti ja see ilmus nädalavahetusel Laupäevaleht LP-s koos teiste lihtsate, mõnusateks suveõhtuteks suurepäraselt sobivate retseptidega.

Keedetud kondenspiima saad osta poest (need 190 grammised pakid sobivad hästi) või keeta ise kodus nii nagu selle jube hea juustukoogi juures õpetan. Kes mu blogi pikemalt on lugenud, on ilmselt ammu aru saanud, et kondenspiim, eriti aga keedetult, on mulle üks väga meelepärane tooraine:D, mida ma sageli erinevates küpsetistes ja maiustes kasutan. Otsustasin suisa ära märkida kõik seda sisaldavad retseptid ja tuli päris kenake hulk kokku :) Paremal pool "pilvekeses" on see nüüd teiste märksõnade juures ilusti olemas.

Põhja võid valmistada ka küpsistest, nt 200 g digestiivküpsiseid segatud 60 g sulatatud võiga. Kui ei soovi gluteenivaba kooki, siis kasuta jahude asemel 160 g nisujahu ja küpsetuspulbri võid sel juhul välja jätta.



Põhi:
100 g riisijahu
60 g maisijahu
30 g (pruuni) suhkrut
näpuotsatäis soola
0,5 tl küpsetuspulbrit
100 g külma võid

Täidis:
190-200 g toasooja keedetud kondenspiima
200 g vanillimaitselist kohupiima
250 g hapukoort
3 suurt toasooja muna
60 g (pruuni) suhkrut
300-350 g rabarbrit (puhastatud kaal)
25 g maisitärklist

Kate:
190-200 g toasooja keedetud kondenspiima
100 g hapukoort 

Põhja valmistamiseks sega sõelutud jahud suhkru, soola ja küpsetuspulbriga. Tükelda või ja haki noaga, töötle sõrmedega või köögikombainis purutainaks. Laota see küpsetuspaberiga kaetud 24 cm läbimõõduga lahtikäiva vormi põhja ja vajuta ühtlaseks. Aseta vorm külmkappi.

Sega visplit kasutades kondenspiim kohupiima, hapukoore ja suhkruga ühtlaseks, sega hulka munad. Haki rabarber, sega läbi maisitärklisega ning laota vormi koogipõhjale ühtlaselt laiali. Vala peale kohupiimasegu ja küpseta ahjus 180 kraadi juures u 40 minutit kuni kook on tahenenud (keskosast võib veel pisu võdiseda). 

Katte jaoks sega omavahel hapukoor ja kondenspiim ning laota koogile. Aseta kook tagasi ahju ja küpseta veel 5 minutit. Keera ahjul kuumus kinni, tee uks praokile ja lase koogil ahjus jahtuda. Jahtunud kook aseta külmkappi - kook on parim, kui on enne lahtilõikamist vähemalt paar tundi, veel parem üleöö, saanud külmas seista.


laupäev, 25. juuni 2016

Kalakoogid Taist - kerged ja maitsvad ;-)


Kui talvel kolmenädalaselt Tai reisilt koju tulin, siis tegin kohe mitu nädalat ehk kuni Itaaliasse sõitmiseni peaaegu iga päev mõnda selle riigi toitu. Kahjuks eriti palju retsepte kirja ega pildistada ei saanud enne, kui tuhin üle läks ja uued muljed järgmiselt reisilt peale tulid, aga see-eest üks mu suuri lemmikuid ehk kalakoogid said nii korralikult paika timmitud retsepti kui ka pildi, mida kõlbab avaldada :)

Ma ei ole suur kotletifänn - filee on reeglina minu jaoks alati tunduvalt ahvatlevam, kui hakitud lihast v kalast valmistatud ja õli sees küpsenud v praetud "kook", aga kui esimest korda Tais sealseid vürtsikaid kalakooke proovisin, siis olin küll kohe ... võiks isegi öelda, et lummatud :) Mulle meeldib just see, et ei ole peale filee suurt kogust ballasti (jahu, kartulit, riivsaia jms), vaid ainult kala ja maitseained ning õige pisut sidusainet, milleks enamasti on maisitärklis.

Koh Phangani saarel vanas kalurikülas oli üks ülimalt maitsva toiduga mereanniresto, kus mitmel õhtul söömas käisime ja kus olid eriti head kalakoogid. Söögikoht oli otse mere ääres ja terrassilt avanes vahetult pärast päikeseloojangut selline vaade


Kuna kalakoogid on lihtsad ja kiired valmistada, on üsna tervislikud ning samas meeldivad nii meestele kui ka lastele. Ja no miks mitte pakkuda neid ka mõnel suvisel grillõhtul esimest nälga leevendama, kui liha alles sütel küpsemas on?!?

Punane karripasta annab küll kalakookidele meeldivat vürtsikust, kuid selle kogust võib oluliselt vähendada, kui sööjate hulgas on ka väikseid lapsi, sest nemad armastavad reeglina mahedamaid maitseid. Juurde võid keeta riisi ja pakkuda mõnd (magusat) tšillikastet, mul on nt Santa Maria valikust.

Retsept koos jutuga Tai köögist ilmus ka Laupäevaleht LP-s

400 g hakitud lõhe vm meelepärase kala nahata fileed 
1 muna
1-2 sl punast karripastat
1,5 sl kalakastet
1,5 sl maisitärklist
2 sl hakitud koriandrit + serveerimiseks 
õli praadimiseks

Aseta kala, karripasta, muna, kalakaste ja maisitärklis köögikombaini ja töötle ühtlaseks seguks. Lisa koriander, töötle ülejäänud taina hulka ning vormi märgade käte ja supilusika abil 12 väikest koogikest. Aseta pooleks tunniks külmkappi, et need taheneksid. 

Prae pannil keskmisest pisut kõrgemal kuumusel kummaltki poolt 2-3 minutit ja serveeri kohe koriandrilehtede ja tšillikastmega.


esmaspäev, 20. juuni 2016

Koos lehtedega röstitud vürtsikas lillkapsas



Üks suviseid lemmiktoite, mis lapsepõlvest saadik meeles, on koduaias või maal vanaema juures põllul kasvanud lillkapsas, mis pärast keetmist või aurutamist oli koos võiga süües imemaitsev! Naljakas, kuidas lihtsast ja isegi nõuka-ajal kättesaadavast aedviljast on saanud eelkõige tänu hetkel populaarsetele madala süsiveiskusisaldusega, koopainimese, gluteenivabadele jmt dieetidele ootamatult suur "hitt", millest tehakse tervislikku pitsapõhja, "riisi", pirukatainast, küpsiseid, snäkke, püreesid, suppe, krõpse ... :)

Kui selle aedvilja hind oli kordades kallimaks läinud ja saadavus vähenenud välismaal juba tükk aega tagasi, siis nüüd on "defitsiit" jõudnud ka Eesti poodidesse. Isegi mõnes suures supermarketiketis ei ole seda alati saada, rääkimata väiksematest poodidest. Nendes kauplustes aga, kus seda "delikatessi" müüakse, on kilohind tõsnud juba kõrgemaks mitmetest lihatoodetest, teistest köögiviljadest rääkimata. Õnneks on varsti kodumaist lillkapsast turgudel müüa, kus ma ise seda suviti alati ostan, ja loodetavasti on hind ka sel aastal mõistlik nagu alati.

Enim toitaineid saame lillkapsast seda toorelt süües, kuid ta sobib ka konserveerimiseks ja sügavkülmas säilitamiseks. Nagu spargelkapsa ehk brokkoli puhul, nii ei tasu ka lillkapsal ära visata selle jämedat vart, vaid eemaldada paks koor, lõigata viiludeks ja valmistada toiduks sarnaselt õisikutegagi kas keetes, aurutades, röstides vm moel.

Lillkapsa ahjus röstimine aitab välja tuua vilja pähklise ja magusa maitse, mida toorelt süües ei tunne.
Jalapeno võib ära jätta, aga kui seda kasutad, siis eemalda pipralt seemned, lõika pooleks ja seejärel õhukesteks viiludeks. Eriti meeldivad mulle selle lillkapsa puhul lehed - need on hästi krõbedad ja maitsvad.

Kiire telefonipildike lillkapsast enne vormi ahju panekut :)


1 suur lillkapsas (vähemalt kilo kaaluv)
1 dl oliiviõli
2 tl soola
1 tl jahvatatud kurkumit
4 küüslauguküünt
1 tl (magusat) paprikapulbrit
1 jalapeno pipar (soovi korral)
1 sidrun

Lõika terve lillkapsas neljaks, jäta lehed alles. Kui on suurem lillkapsas, siis lõika neljandikud veel omakorda pooleks. Puhasta küüslauguküüned, lõika pooleks, eemalda südamik ja viiluta peenelt. Sega kausis oliiviõli, sool, kurkum, paprika, küüslauk ja jalapeno, aseta segusse ükshaaval lillkapsatükid ja hõõru need seguga kokku.

Tõsta lillkapsas küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile või - vormi ning küpseta ahjus 200 kraadi juures 45 minutit. Seejärel grilli ülagrilliga veel mõned minutit kuni lillkapsas on pealt pruunistunud ja krõbe. Tõsta aedvili serveerimisalusele ning pigista soovi korral peale sidrunimahla ja puista koriandrilehti. Parim ahjusoojana! Röstitud lillkapsas sobib nii lisandiks mõne liha- vm roa juurde, aga täitsa ka eraldi kergeks (taimseks) eineks.

reede, 17. juuni 2016

Kreeka jogurti ja mandlimekiga panna cotta



Olen tohutu suur maasikasõber - võin neid marju süüa kilode kaupa - ja nagu ma igal aastal sel perioodil, kui värsked maasikad müügile tulevad, blogis hõiskan, on see mu lemmik-aeg aastas! Tõesti tore! :) Ja kuigi kodumaiste maasikate saamiseks tuleb ikka veel vaeva näha (kõrghetk on veel ees ja turul neid pidevalt veel müügil ei ole), siis saab neil päevadel, mil ei õnnestu eestimaist marja hankida, ka välisriigi omadega läbi ajada. Sellisel juhul eelistan neid muidugi pigem mõnes magustoidus või koogis kasutada, nagu nt panna cotta, halvaadessert või mõni besee ja kohupiimaga magustoit, mille tegemiseks ma maasikaid enne alati marineerin. Suvel ajal (ja eriti koos maasikatega) on muidugi ülimõnus ka kamakreem ;-)

Mul on blogis juba ammusest ajast olemas üks klassikaline panna cotta maasikakastmega, aga seekord lisasin piima asemel kodumaise Kreeka jogurti, kastme asendasin tarretatud maasikakihiga. Mandlilikööri asemel võib aga kasutada vanilli - kas suhkru, pasta, ekstrakti või kaunana.

Sain Valio uut Kreeka jogurtit esimest korda proovida juba mitu kuud tagasi, aga poelettidelt seda ei leidnud. Paar nädalat tagasi aga avastasin jogurti teiste maitsestamata jogurtite vahel ja see on saanud üheks neist asjadest, mida nüüd poes käies iga kord kärusse tõstan, sest oma sametise paksu tekstuuriga on see piimatoode tõeliselt mõnus hommikusöögiks koos värskete marjadega ja sobib suurepäraselt ka magustoitudesse, nt sellesse samasse klassikalisesse itaallaste kooremagustoitu asendama osaliselt koort.

Valio Kreeka jogurt on unikaalne, kuna see on ainus Eestis algupärasel nö kreeka jogurti ehk separeerimismeetodil naturaalse juuretisega valmistatud Kreeka jogurt, mistõttu sisaldab elus jogurtibaktereid. Kuna selle tegemiseks kulub 2-3 korda rohkem piima, siis sisaldab toode ka kaks korda rohkem valku kui tavaline jogurt. Samuti pole kasutatud paksendajaid ega teisi lisaaineid; koostises on vaid kolm ainet ehk rõõsk koor, juuretis ja piim. Rasva on samas aga minu jaoks täpselt parajalt ehk 4 %, sest rasvavaba piimatoodet ma ei tahaks, samas enamik teisi sarnaseid tooteid on rammusamad. Ühesõnaga, kuigi see jutt tuli pisut reklaamina välja, siis mainin igaks juhuks, et keegi mulle selle eest ei maksa, küll aga hakkas see Kreeka jogurt mulle kohe meeldima ja seda ma ise ostan!


Panna cotta:
4 dl (vahu)koort
100 g suhkrut
3 želatiinilehte
2 sl amarettot või 0,5 tl mandliekstrakti
370-400 g (1 tops) meelepärast maitsestamata Kreeka jogurtit

Aseta koor suhkruga potti ja kuumuta keemiseni segades, kuni suhkur lahustub. Leota želatiinilehti külmas vees 5 minutit, pigista kuivaks, aseta ükshaaval kuuma koore sisse ja sega, kuni need lahustuvad. Kurna koor läbi sõela kaussi ja lase jahtuda. Kui segu hakkab juba pisut paksenema, siis lisa jogurt ja amaretto või mandliekstrakt ning sega vispliga ühtlaseks. Vala 4-6 meelepärasesse vormi ja aseta külmkappi. Lase desserdil külmas u 3 h tarretuda ja valmista seejärel maasikatarretis.

Maasikakiht:
300 g maasikaid
2-3 sl suhkrut
1 sl amarettot
2 želatiinilehte

Puhasta ja tükelda maasikad, aseta potti ja püreesta. Kui sulle meeldib suuremate tükkidega püree, kasuta kahvlit või pudrunuia; kui ühtlane, siis sobib püreestamiseks eriti hästi saumikser. Aseta maasikapüree koos suhkru, amaretto ja 0,5 dl veega potti ning kuumuta peaaegu keemiseni.

Lase želatiinilehtedel külmas vees 5 minut seista, pigista kuivaks, lisa ükshaaval maasikapüreele ja sega läbi kuni želatiin on lahustunud. Vala segu potist kaussi, lase u 5 minutit jahtuda ja tõsta seejärel supilusikat kasutades panna cotta peale. Lase magustoidul vähemalt 2 h külmkapis taheneda ja naudi. Juurde sobivad värsked maasikad ja hakitud münt.


esmaspäev, 13. juuni 2016

Peekonisse mässitud kanafilee - pealt krõbe, seest pehme ja mahlane


See on naljakas, kuidas reisil olles ja võõras riigis ringi käies oled kõigist muljetest, uutest ja ägedatest asjadest nii üleküllastunud, et kuidagi ei suuda leida seda kohta, kust otsast kirjutama hakata ... Tagasitulles aga juba tulevad igasugused toredad üritused ja põnevad sündmused ning - mis seal salata - ka omajagu kohustusi peale, niiet kirjutama hakata on jällegi keeruline. Kui ma talvel Tais olin, siis jõudsin juba reisilgi olles üht-teist kirja panna (kokku isegi kolm postitust!) ja valmistasin erinevaid Tai roogasid kodus veel mitu nädalat, aga Tai köögist Laupäevaleht LP-s kirjutamiseni (koos retseptidega) jõudsin alles sel nädalavahetusel ... Tahaks loota, et artikkel Jaapani toidust saab enne valmis, kui järgmisele reisile jõuan minna :)

Jaapan oli aga tõesti imeline nagu juba eelmises postituses kirjutasin, sealne köök on üks maailma tervislikumaid ja värskemaid, inimesed aga erakordselt toredad, viisakad, lahked, sõbralikud ja abivalmid. Enne reisi lugesin sõprade soovitusel ka paari raamatut, mis aitasid oluliselt paremini nendest aru saada. Sarnaselt Koreaga on jaapanlased ülimalt ausad - kui midagi maha unustad, saad selle kindlasti tagasi, tagasisaadavat raha ei ole vaja kunagi üle kontrollida, oma käekoti ega muu maise vara pärast muretseda jne jne. Igasugune valvsus uinub nii totaalselt, et tagasi tulles saad Eestis kohe korraliku külma duši ... :)

Jaapanis teatakse Eestit väga hästi ja kui mainida Baruto nime, kes on üks sealseid suuri kuulsusi, siis muidugi on kõigi kohalike näos lai naeratus ja äratundmisrõõm:) Eks iga reis on harjumuspärasest mõnusast igapäevaelust välja astumine (oma kodus on ju niiii hea olla!), aga Jaapanisse reisimine on mugavustsoonist välja tulemine ilma tegelikult sellest välja tulemata :D Kõlab ilmselt veidi segaselt, aga mis ma öelda tahan, on see, et seal reisimine on tõesti nii lihtne, mugav ja turvaline, et ei nõua tavapärast "pingutust", mida ikka selline enamasti omal käel reisiv inimene nagu mina peab läbi tegema ... :) Aga räägin kindlasti sellest riigist veel pikemalt - kui ka eraldi ei jõua, siis vähemalt toidust ikka! :)



Peekonisse keeratud juustu ja kuivatatud tomatite täidisega kanafilee on klassika! Ühest küljest tõeliselt lihtne valmistada ja nö mugavustoit igas mõttes, samas aga tervislik ja hästi hea! Minul on see roog püsirepertuaaris juba vähemalt 15 aastat ja u 5 a tagasi kirjutasin blogis ka pikemalt lahti, kuidas neid valmistada. Täna aga piirdun lühema õpetuse ja pisut teistmoodi retseptiga, aga väga maitsev seegi :)

Kasutasin seekord kondita seljaküljetükist valmistatud ameerikapärast peekonit, mida on esmalt kuivatatud ja seejärel külmsuitsuga suitsutatud. Viilud on üliõhukesed, maitsestatud paprika ja tšilliga ning sobivad kanafileele ideaalselt maitset andma. 

Vaja läheb:
2 suurt kanafileed
2 sl oliiviõli
mõned karulaugulehed või 1 küüslauguküüs ja kuivatatud või hakitud värsket punet, basiilikut vms
2 viilu Brie vm meelepärast juustu
2 kuivatatud tomatit
1 pk Ameerikapärast BBQ peekoniviilu (Rakvere)

Lõika kanafileele horisontaalne sisselõige, et tekitada nö tasku. Purusta küüslauguküüs ning sega oliiviõli ja ürtidega; karulauk haki peeneks ja sega oliiviõliga. Määri segu fileedele "taskutesse", lisa sinna juustuviil ja väiksemaks hakitud kuivatatud tomat. Jahvata fileele musta pipart, keera peekoniribadesse ja küpseta ahjus 200 kraadi juures 30-40 minutit kuni kana on läbi küpsenud, peekon aga pealt krõbe. Tõsta kana vormist ja lase sellel vähemalt 10 minutit seista enne kui lahti lõikad. Sellest kogusest jätkub neljale. Juurde on eriti hea värske salat, koos ahjus küpsenud tomatitega. Lihtsalt aseta üks või kaks tomatikobarat koos lihaga ahju ja ongi üks mõnus komponent salatil juures ;-)

pühapäev, 5. juuni 2016

Imeline Jaapan

















Jaapan on ideaalne koht reisimiseks! Ma ütleks isegi, et maailma parim :) Kõik on lihtne ja loogiline, puhas ja korras, u iga 100 m tagant on rikkaliku valikuga soodsad joogiautomaadid ja avalikud puhtad tualetid, kus alati! on paber; iga nurga peal on orienteerumist hõlbustavad kirjad, skeemid,  kaardid, viidad (ja need on kõik ka inglise keeles), olulisemates sõlmpunktides (nt raudteejaamades) on igal pool politseinikud jm ametnikud, kes räägivad inglise keelt ja aitavad küsimuste korral, mugav ja suurepäraselt toimiv ühistransport. Saksa täpsus kahvatub (st jääb ikka väga kaugele maha) Jaapani korrektsuse ja punktuaalsuse kõrval!

Enne Jaapanisse sõitmist rääkis üks sõber, kuidas siin tuleb templitesse sisse minnes kingad ära võtta ja sokkide väel käia, aga kõige hirmutavam selle juures olevat asjaolu, et su valged sokid on ka päeva lõpus täiesti valged. Ja nii see tõesti on! Ka pärast mitut päeva erinevates pühakodades ringi käies on sokid lumivalged ja pole aru saada, kas neid üldse kantud on (see muidugi eeldab ka spetsiifilisi sokke, nt hõbeniitidega, et neid saaks üldse rohkem kui päeva jalas hoida). Täiesti uskumatu, et ka tänavad on hästi puhtad - kohati tundub mõnedel kividega kaetud teejuppidel, et suisa läigivad puhtusest. Kui Eestis paned lahtised kingad jalga, siis pärast need ära võttes on jalad mustad, siin aga on sama puhtad nagu oleks just duši alt tulnud :) Sama on tennistega - ostsin esimesel päeval Tokyost endale veel ühed tennised ja olen põhiliselt siin nendega ringi käinud. Tenniste valge äär on aga ikka veel sama valge nagu oleks just need esimest korda jalga pannud. Muidugi, Eestis see "probleem" laheneb, sest pärast juba mõnda tundi tolmuses linnas on jalanõude valge äär hall ja tumesinine osa pealt paksu tolmuga kaetud. Tean maailmas vaid kahte riiki, kes siinkohal puhtuse osas konkurentsi suudavad pakkuda ning need on Singapur ja Korea; Skandinaaviamaad ja Saksamaa, rääkimata muudest Euroopa riikidest, ei ole üldse konkurentsis ...

Hetkel oleme Kyotos, mida ei ole asjata nimetatud kui Pariisi, Londoni ja Roomaga võrdse kultuuripärandiga kohta, mida iga inimene peaks elu jooksul külastama. Linnas on juba ainuüksi budistlikke templeid üle 1600 ja 17 UNESCO saiti ning siin käivad ka jaapanlased ise oma juurte ja esivanemate pärandiga tutvumas. Oleme siin kahjuks vaid viis päeva, mida on ilmselgelt liiga vähe. Soovitan Kyotosse vähemalt nädalaks tulla, aga muidugi parem oleks, kui veelgi kauemaks - igav ei hakka siin ilmselt ka sel juhul, kui kuu aega kohapeal olla, rääkimata sellest, et jõuaks kasvõi pooled olulised ja huvitavad kohad selle ajaga ära vaadata :)

Aga et templid on kõik nii erinevad, siis panen templitest ja nende sissekäikudest siia mõned fotod. See on lihtsalt pisike valik, sest tegelikult on iga pühakoda erinev, samuti nende imelised (Jaapani) aiad, väravad ja kõik muu. Üks pilt rääkivat rohkem kui tuhat sõna, niiet ma pikemalt täna ei kirjuta, vaid lisan siia veel fotosid Kyotost koos palavate tervitustega :)












PS nagu ikka, on mul reisilt vaid töötlemata telefoniklõpsud :)

kolmapäev, 1. juuni 2016

Beseekattega rabarberikook pähklisel põhjal (täitsa gluteenivaba)



Jaapan on olnud juba ammu üks neid kohti, kuhu reisimisest olen unistanud ja täitsa uskumatu - olengi lõpuks siin ... Vahepeal on tunne, et peaks ennast näpistama, kas see on ikka unes või ilmsi :D Olen sellest erilisest riigist, üliheast toidust, eriti muidugi maailma värskeimast ja parimast sashimi'st ning kõigest muust nii vaimustuses, et isegi instagrammimise olen "ära unustanud", aga proovin seda viga lähiajal parandada :) Ka arvuti kätte võtmine käib pisut üle jõu, aga õnneks sai eelmisel nädalal, kui kooki tegin, ka postitus valmis kirjutatud, niiet jagan seda siis nüüd teiega - millal siis veel, kui mitte praegu, kus rabarber kasvab nii, mis mühiseb?! :D

Rabarberikook kondenspiima ja beseekattega on saanud juba klassikuks, mida valmistan igal kevadel  vähemalt korra. Seekord otustasin asendada aga kondenspiimatäidise kaneelise toorjuustukreemi ning klassikalise (rukkijahuga) muretainast põhja kergelt pähklise ja karamellise variandiga, siidjalt pehme munavalgevahu aga jätsin peale, sest see on üks mu enda suuri lemmikuid. Kombo sai selline, et läheb kordamisele kohe, kui Eestis tagasi olen :)

Beseekattega kooki olen teinud lisaks veel ka suviste marjade ja amarettoga gluteenivabal põhjal ja punaste sõstarde ja kamaga ning blogis on üks hullult hea jahuta šokolaadikook (geniaalse retsepti autor on Martha Stewart). Niiet kui tegemist samasuguse koheva ja pehme, kuid pealt krõbeda besee-sõltlasega nagu siinkirjutaja, siis soovitan proovida ;-)

Paljudele meeldib, kui beseekattele ilmuvad nn pisarad. Kui suhkur korralikult munavalgevahus ära lahustada ehk seda vähehaaval vahustamise ajal lisada nagu retseptis kirjas, siis besee "nutma" ei hakka. Niiet kui on soov kindlasti beseekattel suhkrutilkasid ehk ahjus sulama hakkavaid suhkrukristalle näha, siis soovitan lisada suhkru ühe korraga vahustamise lõpu osas, sest nii ei jõua see korralikult lahustuda. Teine variant aga, mida olen näinud ühes Eesti paremate restode hulka kuuluvas söögikohas tehtavat, on tilgutada peale suhkrusiirupit - iseenesest teeb ju pmst sama välja :) Kusjuures resto kondiiter tegi seda just nimelt selleks, et inimestel on mingi arusaamatu armastus nende "pisarate" vastu ja kui neid beseekattel ei ole, siis justkui on midagi viga ... :D

Kasutasin nii põhja kui ka täidise valmistamisel pruuni suhkrut (seekord demerara't, aga nt hele muscovado sobib samuti), aga võid selle asendada ka tavalise valge suhkruga. Põhja jaoks lisasin tainasse õlivaba Kreeka pähkli jahu, mis tuleks samuti enne kasutamist sõeluda, sest seal on üllatavalt palju kõvasid kooretükke sees, mis võivad hamba alla sattudes koogisöömise elamuse ära rikkuda. Siia sobib ka see mandlijahu (seda ei ole läbi sõela vaja ajada). Kui sinu jaoks ei pea kook gluteenivaba olema, siis kasuta põhja valmistamisel 190 g nisujahu.


Põhi:
90 g toasooja võid
40 g pruuni suhkrut
1 toasoe muna
140 g riisijahu
50 g rasvavaba pähklijahu või 40 g maisijahu

Haki või kuubikuteks ja vahusta suhkruga kohevaks vahuks, seejärel vahusta hulka muna. Sega sõelutud jahud vahu sisse. Suru tainas ühtlase kihina 24 cm läbimõõduga lahtikäiva koogivormi põhja, mis on eelnevalt kaetud küpsetuspaberiga või võiga määritud ja jahuga ülepuistatud. Aseta vorm täidise valmistamise ajaks külmkappi.

Täidis:
400 g toasooja toorjuustu
100 g hapukoort
60 g (pruuni) suhkrut
40 g kaneelisuhkrut
4 munakollast
300-350 g tükeldatud rabarbrit

Sega toasoe toorjuust suhkrute ja hapukoorega ühtlaseks, lisa munakollased. Seejärel sega hulka tükeldatud rabarber. Vala täidis külmkapist võetud vormi ja küpseta ahjus 200 kraadi juures u 30 minutit kuni kook on äärtest tahenenud, keskelt veel kergelt võdisev. Võta vorm ahjust ja alanda temperatuur 180 kraadini. 

Kate:
4 munavalget
160 g peen- või tuhksuhkrut

Vahusta munavalged pehmeks vahuks ja lisa edasi vahustades suhkur 1 sl korraga. Vaht peaks tulema tugevate tippudega ja läikiv. Laota koogi pinnale (soovi korral tee sisse mustreid) ja küpseta ahjus u 10 minutit. Enne söömist lase koogil vormis täielikult jahtuda ja hoia külmkapis. 

reede, 27. mai 2016

Kohupiima panna cotta marjade ja maheda mustikalikööriga


Kui mulle kunagi (nii umbes ülikooli ajal ehk siis väga ammu :D) magusad koore- jm liköörid täitsa maitsesid, siis nüüd kasutan ma sedasorti jooke reeglina ainult toiduvalmistamisel. Blogistki leiab päris mitmete koorelikööriga kookide jm magustoitude (nt tiramisu ja trühvlid) retsepte. Seetõttu olin pisut skeptiline ka Rooftop Garden Organic mahedatest mustikatest ja ingverist likööri osas, kuid jook suutis mind positiivselt üllatada - selle asemel, et degusteerides osa alles jätta, jõin klaasikese tühjaks ja kallasin endale teise veel juurde ... :) Eelkõige on asi ilmselt selles, et see liköör on hästi mõnusa tugeva mustikamekiga ja ei ole tapvalt magus nagu enamik sarnaseid marja- ja puuviljajooke. Tunda ei olnud ka sarnastele (eriti kodustele) napsudele omast tugevat alkoholimaitset. Domineeris tummine mõnus mustikas, mis oli tugevalt ka järelmaitses. Ingverit ma eriti tuvastada ei suutnud, aga eks ilmselt on selle vürtsikusel oma osa likööri magususe tasakaalustamisel. 

Kindlasti sobib mahedalt toodetud piirituse ja metsamustikatega liköör lisaks niisama nautimisele sobitamiseks magustoitudega, mina kasutasin seda aga ühe vana hea kohupiimaga panna cotta juures, millele tegin peale likööriga marjatarretise. See kooredessert meenutab mulle natukene kohupiima-mustikakooki, seda enam, et tummine mustikajook marjade maitset veelgi võimendab. Panna cotta't sööma hakates aga meenus lapspõlve üks lemmikmagustoite mustikakissell kohupiimakreemi või - vormiga, mille retsepti olen juba ammu plaaninud ka blogisse lisada. Seniks aga siis selle pisut ehk peenem aseaine ;-)


Magustoit on jällegi üks hea variant, et ära kasutada sügavkülmas veel tallel olevad marjad, samas aga saab seda umbes kuu aja pärast juba värsketest vaarikatest ja mustikatest valmistada. Sügavkülmast võetud marjad võiksid olla eelnevalt sulatatud, st aseta need potti paar tundi enne kokkamist, lase sulada ning jäta potti alles ka tekkinud vedelik. Kui kasutad värskeid marju, siis lisa vett lisaks 0,5 dl. Mustika ja vaarika segu asemel võid kasutada ka ainult mustikaid või vaarikaid, esimestest kindlasti metsas kasvanuid, mitte kultuurmustikaid. Samuti sobivad sellesse desserti suurepäraselt mustsõstrad.

Kohupiimapasta võid aga asendada ka paksu maitsestamata (Kreeka) jogurti, samuti tavalise kohupiimaga, kui oled selle eelnevalt läbi sõela pressinud, et teralisest tekstuurist lahti saada. Želatiinilehti soovitan lisada kuuma vedeliku sisse ükshaaval, sest nii sulavad need eriti ilusti ühtlaselt. 


Panna cotta
4 dl (vahu)koort
100 g suhkrut
1 tl vanillikaunapastat või - ekstrakti
4 želatiinilehte
300-400 g toasooja maitsestamata kohupiimapastat

Aseta (vahu)koor suhkru ja vanilliga potti ning kuumuta madalal tulel keemiseni, segades kuni suhkur lahustub. Lisa külmas vees viis minutit leotatud ja kuivaks pigistatud želatiinilehed. Sega, kuni želatiin lahustub, ning kurna vedelik läbi tiheda sõela potist kaussi. Lase pisut jahtuda ning sega visplit kasutades hulka kohupiimapasta. Vala koore-kohupiimamass 4-5 vähemalt 2 dl suuruse kausi, pokaali vm meelepärase anuma sisse ning hoia vorme vähemalt 2 h külmkapis kuni panna cotta on tahenenud. Seejärel valmista marjadest kate.

Marjatarretis:
200-250 g mustikaid ja vaarikaid
50 g suhkrut
1 dl mahedat mustikalikööri
2 želatiinilehte

Marjakatte jaoks aseta mustikad, suhkur ja liköör koos 0,5 dl veega väiksesse potti, sega läbi ja kuumuta, aeg-ajalt segades, keemiseni. Lase paar minutit õrnalt keeda ehk podiseda ja tõsta pott tulelt. Sega kuuma marjasegusse külmas vees 5 minutit leotatud ja kuivaks pigistatud želatiinilehed. Vala marjakaste potist kaussi, et see kiiremini maha jahtuks, lase u 10 minutit jahtuda ja tõsta supilusika abil õrnalt tarretunud kooremagustoidu peale. Hoia panna cotta't enne serveerimist veel paar tundi külmas, kuni ka pealmine kiht on täielikult tahenenud. Kõrvale sobib ideaalselt tummine mustikaliköör! :)


teisipäev, 24. mai 2016

Lihtsamast lihtsam juustuküpsetis ja Chamapagne


Olin terve eelmise nädala Champagne's, niiet sellest tulenevalt ka tavapärasest pikem vaikus blogis. Kui ma enne Prantsusmaale sõitmist arvasin, et ikka tekib aega mõnel õhtul arvuti kätte võtta, siis tegelikkuses läks nii, et tegin selle korraks lahti vaid paaril hommikul, kui oli vaja mõnele olulisele e-kirjale vastata ... Sama kasutult oli paraku kaasas ka jooksuvarustus :) See-eest aga veetsin erakordselt ägeda nädala ühes oma lemmikumatest viinamarjakasvatuspiirkondadest, kuhu olen enne juba kahel korral sattunud. Kui esimesel korral olin vaid Reimsis ja teisel peamiselt Epernays, siis seekord sai tiir praktiliselt tervele maakonnale peale tehtud, ohtralt erinevaid šampanjamaju külastatud ja ülimaitsva toiduga ägedates kohtades söödud. Kusjuures minu suur champagne-armastus, millest ka siin hiljuti kirjutasin, ainult süvenes, kuigi enne minekut arvas nii mõnigi, et pärast nii intensiivset šampanjaperioodi ei taha ma seda jooki enam tükk aega näha ... :) :) Ühtlasi sain aru sellest, kui erinev on champagne nii erinevate majade lõikes kui ka sama maja siseselt (erinevad põllud, viinamarjasordid, aastakäigud, stiilid), rääkimata kõigist erilistest nüanssidest, mida iga veinitootja teisest teistmoodi teeb. Kes kasutab ainult grand cru marju, kes ainult chardonnay'd ja pinot noir'i, kes ainult esimese pressi mahla, kes teeb roosat šampanjat segades sinna sisse punast veini, kes aga mahla kestadega hoides nagu roosa veini puhul,  kes keerab pudeleid käsitsi, kes kasutab tammevaati jne jne jne. Iga majal on oma ajalugu, erinevat tüüpi keldrid, oma filosoofia ... pmst iga külastatud šampanjamaja kohta võiks teha eraldi pika postituse :) Ja ma ei kujuta ette, kas Champagne's oleva umbkaudu 5000 maja seas on kahte tootjat, kes teevad kõike täpselt sama moodi ... :)

Millalgi ehk tasuks võtta mõned eriti ägedad tootjad (ehk need, kes mulle endale eriti meeldisid) ja neist pikemalt rääkida, aga hetkel jagan vaid paari fotot imelisest maakonnast ja Joseph Perrier'i šampanjavalikut, sest nende jookidest meeldisid mulle absoluutselt kõik, eriliselt hea oli aga (lisaks  lipulaev Josephine'ile) Brut Nature Blanc de Noirs 2008, mis on mu kõige lemmikum brut nature üldse - eks sellel ole ilmselt oma osa ka asjaoludel, et tegemist on ühe istanduse (single vineyard) ja ühe aastakäigu 100 % pinot noir premier cru marjadega, sest reeglina brut nature mind nii väga ei eruta (kuigi see mulle maitseb ja eelistan seda iga kell magusamatele jookidele). 




Mis aga juustupirukasse puutub, siis seda sain juba rohkem kui aasta tagasi ühe sõbra sünnipäeval ja kuna see oli nii hea, et "pidin" seda mitu tükki sööma:), siis muidugi küsisin retsepti. Retsept ei ole küll siia kirja saanud algsel kujul, sest olen küpsetist oma käe järgi muutnud, nt või kogust vähendasin kolmandiku võrra, sest juustu on nii palju, et pirukas tuleb  ka vähema võiga rikkalik ja rammus.

See küpsetis on tõeliselt mõnus veini- või õllekõrvane, eriti hea kas leigena või jahtununa; sobib suurepäraselt tarbimiseks ka järgmisel päeval. Lihtne ja kiire, niiet hea valmistada juhul, kui pole pikalt aega kokata, kuid samas on soov sõpadele midagi isetehtut pakkuda või külla kaasa viia. 

Kasutasin piruka valmistamisel rootslaste populaarset 14 kuud laagerdunud Västerbotten juustu, mis on kõva ja tugevamaitseline. Võid kasutada aga tegelikult pmst iga meelepärast juustu, nii mahdemaitselist kui ka nt kodumaist Forte't vmt. Kodujuust oli tilli ja hapukoorega 160-grammistes karpides (sellest ka kokku 320 g). Jahudest lisasin toortatrajahu, et oleks gluteenivaba, aga nisujahu sobib loomulikult ka. 

Vaja läheb:
250 g juustu
50 g võid
3 muna
100 g hapukoort
300-320 g kodujuustu
1 dl nisu- või toortatrajahu
värskelt jahvatatud musta pipart
värskeid v kuivatatud ürte (nt punet, basiilikut, peterselli, tilli, murulauku, tüümiani)

Riivi juust ja sulata või. Klopi munad kergelt kahvliga kahti, sega sulatatud või, hapukoore, 3/4 riivitud juustu ja kodujuustuga ühtlaseks. Viimasena lisa jahu, jahvata sisse musta pipart ja haki värskeid või lisa kuivatatud ürte. Vala segu küpsetuspaberiga kaetud 20x30 cm ahjuvormi, silu pind, puista peale riivitud juust ja küpseta ahjus 200 kraadi juures 35-40 minutit kuni pirukas on pealt kuldne ja krõbe. Enne lahtilõikamist võid lasta u 10 minutit vormis taheneda.