kolmapäev, 18. juuli 2018

Kihiline vaarikakook toorjuustukreemi ja mandlibiskviidiga


Sel aastal on meil ikka tõeliselt vedanud - niiiiiiii mõnus ja soe suvi! Pärast mullust “ikaldust" ilma vallas (pidev vihm ja jahedus) tundub päris uskumatu, kuidas meid enam-vähem katkematult juba maikuust saadik nii soojade ilmadega on õnnistatud ...:) Pole midagi mõnusamat soojadest ja valgetest suveõhtutest, mida koos sõprade ja muude toredate inimestega sisustada. Kirjutasin just eelmises postituses, kuidas sellise palavaga tahaks pigem päeval midagi kerget (nt mõnda head külmsuppi) mitte aga toekmat rooga süüa, aga mul oli vaja eile ära kasutada üks pakk Talleggi kanafileed ja otsustasin teha ... vürtsika karri! :D Lisasin sinna tomateid ja oma aia suvikõrvitsat, samuti ohtralt värsket küüslauku, ning väga nauditav oli seda palaval päeval koos pruuni riisiga süüa. Salatiisu aga hetkel üldse ei ole - ilmselt on kõike värsket igapäevaselt toidulaual koguaeg nii palju (marjad, herned, tomatid, erinevad kapsad, oad jne jne) ja niikuinii on salat alati ka õhtustel grillimistel liha juurde, niiet eile oli kohe suur isu aromaatse karri järele. Sobis muideks 30-kraadisesse palavusse suurepäraselt ja kuigi õhk pole niiske, tekkis ikkagi tunne nagu oleks mõnes troopilises Aasia riigis ;-)

Turul on nüüd juba ohtralt kodumaiseid vaarikaid, seega valisin just need välja D-kokaraamatule tehtud koogi jaoks. Kaunistamiseks võtsin juurde viimaseid Eestimaiseid maasikaid ja koduaia sõstraid. Eelmisel nädalavahetusel, kui veel isegi küpseid kirsse õnnestus saada, olid tikrid ja sõstradki juba peaaegu valmis, kuigi korjates pidi ikka jälgima, et saaks küpsed marjad välja valitud ja tooremad veel küpsema jätta. Sel nädalavahetusel on ilmselt sõstrad ja tikrid juba ilusti valmis, vähemalt Lõuna-Eestis, niiet korjamine läheb kiiremalt :)



Hiljuti lisasin blogisse vana hea kihilise biskviittordi retsepti, kus klassikalist biskviiti täiendab mahe kohupiimakreem. Hästi tore oli näha seda, et nii paljud inimesed selle küpsetamise ette võtsid! Samas aga mitu mu head tuttavat küsisid nii kirja kui ka telefoni teel, miks neil biskviit ei kerkinud nii kohevaks, et seda saaks mugavalt kaheks lõigata. Paraku on asi sellisel juhul mikseris, mitte küpsetajas. See küll kõlab uskumatult, aga nn lauamikseriga (mina kasutan Electroluxi Assistenti) tuleb vaht lihtsalt nii kohev ja tugev, et tulemuseks on rohkem kerkinud biskviit. Tavalist nn käsimikserit kasutades soovitan aga vahustada munakollased ja -valged eraldi, et saada sama õhuline tulemus. Lisasin retsepti juurde ka vastavad täiendused ja selgitused, sest oluline on, et igaüks saaks ikka ideaalse tulemuse! :)

Mandlijahust biskviit on selles mõttes eriti tore, et tuleb hästi kohev ja õhuline, kuid samas niisutamist praktiliselt ei vajagi. Selle puhul ei ole ka vahet, millise mikseriga mune vahustada, sest biskviit kerkib nii kõrgeks, et igal juhul õnnestub see ilusti pooleks lõigata. Mina muidugi kasutan siingi munade vahustamiseks alati oma Electroluxi abimeest, sest käsimikser läks mul juba u 5 aastat tagasi katki ja siiani pole näinud vajadust uut osta. Lisaks eelpool mainitud masinale on mul juba aastaid olemas ka üks Kitchen Aid'i lauamikser, niiet kahe korraliku apraadiga saab kõik vajalikud asjad tehtud alates pärmitainast lõpetades pavlovaga, Electroluxi Asssitendiga teen ka hakkliha.


Põhi:
4 suurt toasooja muna 
3 sl peensuhkrut
1 sl vanillisuhkrut
3 väikese kuhjaga sl mandlijahu
1 väikese kuhjaga sl kartulitärklist
1 tl küpsetuspulbrit

Vahusta munad peensuhkruga heledaks ja hästi kohevaks vahuks. Sega kuivained omavahel (jälgi, et tükke ei jääks) ning lisa õrnalt spaatliga alt üles segades munavahu hulka. Vala tainas 20 cm läbimõõduga lahtikäivasse vormi, mille põhjas on küpsetuspaber ning ääred on võiga määritud ja suhkruga üle puistatud. Kuna tainas ei ole rasvainet, võid ka küpsetuspaberi võiga kokku määrida, et biskviit veelgi paremini lahti tuleks. Biskviit kerkib küpsemise ajal kõvasti, seega soovitan määrida võiga kokku vormi äär täies ulatuses. 

Küpseta ahjus 200 kraadi juures u 20 minutit kuni sissetorgatud tikk tuleb puhtalt välja. Kui biskviit hakkab pealt liialt pruunistuma, siis kata see fooliumiga. Lase biskviidil vormis u 10 minutit taheneda ja tõsta seejärel restile jahtuma. Jahtunud biskviit lõika keskelt horisontaalselt pooleks. 

Täidis:
300 g vaarikaid
400 g toasooja toorjuustu
3 sl peensuhkrut
1 sl vanillisuhkrut

Purusta 200 g vaarikaid kahvliga. Vahusta toorjuust suhkrutega vispliga ühtlaseks kreemiks. Aseta üks biskviidi pool tordialusele või -taldrikule, laota ühtlaselt peale pool vaarikapüreed ja kata poole kreemiga. Aseta sellele teine biskviit, laota peale ülejäänud pool purustatud vaarikatest ja seejärel  alles olev kreem. 

Koogi peale puista ülejäänud vaarikad, samuti võid lisada muid marju, mündilehti, šokolaadilaaste jm meelepärast. Enne söömist ei ole tordil külmkapis vaja seista lasta, sest see on koheselt mahlane. 

esmaspäev, 16. juuli 2018

Külm keefirisupp suitsukalaga


Praeguste palavate ilmadega pole päeval ikka kohe üldse soovi toekaid roogi nautida, kuigi õhtune grill on endiselt mõnus. Ma ise küll grillimisega ei tegele, sest õnneks on mul omajagu andekaid sõpru, kes liha küpsetamisel lihtsalt üliosavad on. Isetehtud marinaadid, parimad lihatükid ja oskuslik süte käsitsemine võimaldavad igal õhtul taaskord superhea tulemuse saada. Ja viimasel ajal ongi just õhtul, kui ilm pisut jahedam, isu liha järele, päeval aga tahaks marju ja kergemaid asju nautida. Näiteks külma ja kerget suppi ;-)

Külm keefirisupp on sel suvel, mis seekord algas juba mais, mul ikka väga sageli laual olnud, sest avastasin enda jaoks Farmi peedi- ja hapukurgiga keefiri, millega supi valmistamine eriti lihtne on. Vaja vaid turult värsket suistukala ja kartulit tuua, viimased pehmeks aurutada, keeta paar muna, hakkida maitserohelist ja pmst ongi supp valmis :) Kusjuures, pildistatudki sai see toit just maikuus palavate ilmadega, kui koduaiast sain murulauku ja turult värskeid rediseid. Hetkel saab maitserohelisena juba rohelist sibulat ja tilli kasutada; rediste asemel aga noori väikeseid porgandeid (need tuleks enne kergelt keeta või aurutada).

Kui soovid suppi teha tavalise keefiriga, siis lisa retseptis olevatele komponentidele kaks keskmise suurusega keedetud peeti ja kaks-kolm värsket soolakurki natukese vedelikuga. Maitse andmiseks sega hulka veel ka 1 tl sinepit. Keefirit võiks olla retseptis toodud koguste jaoks u sama palju ehk 750 g kuni üks liiter. Õnneks ei ole selle supi puhul vaja retseptis näpuga järge ajada, vaid kõigi koostisosade koguseid võib enda maitse järgi kohandada, samuti lisada muid meelepäraseid köögivilju, suitsusinki või -kana. Väga maitsvaks täienduseks on ka heeringas.

Sageli nimetatakse külma keefirisuppi okroškaks, aga Vene kokaraamatutes, blogides jm allikates olen selle nime all vaid kalja baasil suppe näinud. Sama pole muidugi vahet, kuidas keegi oma supikest kutsub - maitseomadusi see ei muuda ;-) Mina ise aga eelistan võõrsõnadele alati eesikeelset vastet, kui see vähegi võimalik on, eriti veel juhul, kui võõrkeelne sisu on pisut teine.

Retsept ilmus ka Laupäevaleht LP-s


Vaja läheb:
750 g (1 pakk) peedi- ja hapukurgiga keefiri
400-500 g keedetud varajast väikest kartulit
9 väikest redist
200 g suitsukala
2 keedetud muna
peotäis maitserohelist (nt murulauku, rohelist sibulat, tilli)
extra virgin oliiviõli
värskelt jahvatatud musta pipart

Lõika kartulid (soovi korral koori enne) ja reised õhukesteks viiludeks. Puhasta kala luudest ja haki  noaga või murenda sõrmedega väikesteks tükkideks. Sega kausis aedviljad suitsukala ja keefiriga kergelt läbi. Võid supil enne söömist tunnikese külmkapis maitsestuda lasta. 

Lõika keedetud muna viiludeks või haki peeneks ja aseta enne serveerimist supile. Puista peale ka hakitud maitseroheline, nirista oliiviõli ja jahvata musta pipart.

teisipäev, 10. juuli 2018

Külm tomatisupp maasikatega


Blogis on nüüd tükk aega vaikus olnud, sest nautisin suviselt sooja imeilusat Champagne’t. Maailma põhjapoolseim veinikasvatuspiirkond on sel aastal ideaalne reisimiseks, sest erinevalt tavapärasest enamasti vihmasest ja udusest ilmast (sajab vähemalt 200 päeval aastas), on see aasta erakordselt ilus, soe ja päikseline, niiet kõik kolm söögikorda veetsime õues restode terrassidel ja ka champagne maitsmiseid sai vabas õhus läbi viidud, jalgpalli vaatamsisest rääkimata. Kirjutan kindlasti oma viimasest külastusest vähemalt ühe artikli ja jagan linki loomulikult blogiski ;-) Lihtsalt nii tore koht, kuhu ma kindlasti varsti jälle tagasi lähen! :)

Hispaania lõunaosast Andaluusiast pärit külm supp gazpacho (retsept ilmus ka Laupäevaleht LP-s) on aja jooksul muutunud. Algselt sisaldas araablastest vallutajate poolt kaasa toodud leem saia, küüslauku, oliiviõli, äädikat, soola ja vett. Ajaloolaste arvates oli kuuma päikese käes töötavatel talupoegadel vaja just selliseid veerikkaid soolaseid suppe, et mitte vedelikupuuduse käes vaevelda. 

Koostisained töödeldi uhmris ühtlaseks massiks sarnaselt siiani hispaanlaste seas populaarse küüslaugusupiga (sopa de ajo). Uuest maailmast pärinevad köögiviljad (tomat, paprika, tšillipipar) on lisandunud supi koostisainete hulka alles 19. sajandil. Vähem pannake gazpacho’sse tükeldatud sinki või kala, kõvaks keedetud muna, rohelisi viinamarju, avokaadot, arbuusi, puljongit, rosinaid vms. Piirkonniti on supp väga erinev, näiteks Antequera’s pakutavas tomatileemes on sees ka blanšeeritud mandlid, Granada gazpacho aga sisaldab paprikat ja köömneid. 

Algusest peale on põhiliseks maitseandjaks küüslauk, saia kasutatakse supile paksuse ja toekuse andmiseks. Äädikas on aga oluline värskuse lisamiseks just soojema ilma korral ning pärineb juba Vana-Rooma ajast, mil roomlased üle impeeriumi äädika kasutamist värskendajana propageerisid. 

Konsistentsilt varieeruvad gazpacho’d väga vedelast kuni peaaegu tahkeni. Palavate ilmadega ideaalselt jahutavat ja värskendavat külma toorestest viljadest suppi serveeritakse Hispaanias talvisel ajal aga vahel ka soojana. 

Eriti siidise tulemuse saamiseks võib supi enne söömist ka sõelast läbi suruda. Lisada võib ka (šalott)sibulat ja värsket kurki, samuti tšillipipart. Minule meeldib, kui gazpacho sisaldab maasikaid, maitseks kasutan lisaks soolale, küüslaugule, basiilikule, Tabasco kastmele ja piprale ka suhkrut ja paprikapulbrit. Retseptis sialduvaid koguseid ei pea täpselt järgima, vaid võib enda maitse-eelistuste järgi kohendada. 


800 g- 1 kg tomateid
300 g maasikaid
1 suur või 2 keskmist küüslauguküünt
1 punane paprika
1 sl soola
0,5 sl suhkrut
2 sl punase veini äädikat
5 basiilikuvart koos lehtedega
5 sl extra virgin oliiviõli
0,5-1 tl (suitsu)paprikapulbrit
värskelt jahvatatud musta pipart
Tabasco kastet
soola (vajadusel)

Serveerimiseks: basiilikulehti ja oliiviõli
krõbeda koorikuga või röstitud saia, ciabatta’t vms

Puhasta ja tükelda tomatid, maasikad, küüslauk ja paprika. Aseta kaussi, sega läbi soola, suhkru ja äädikaga ning lase 30 minutit seista. Vala köögiviljasegu koos välja valgunud vedelikuga kannmikserisse või köögikombaini, lisa basiilik (varred lõika väiksemaks), oliiviõli ja paprikapulber ning töötle ühtlaseks. 

Maitsesta supp musta pipra ja Tabasco kastmega ning lisa vajadusel veel soola. Hoia suppi külmkapis. Serveerimisel puista peale basiilikulehti, nirista oliiviõli ja paku juurde meelepärast saia.