laupäev, 30. detsember 2017

Pähklipõhjal juustukook jõuluvürtside, martsipani ja konjakiploomidega


Pean ütlema, et kui kokku panna nii palju häid asju alates konjakist, martsipanist, kuivatatud ploomidest ja toorjuustust lõpetades tumeda šokolaadi ja Kreeka pähklitega, siis ei saa küll ju tulemuseks olla midagi halba, onju? Mina lisasin koogile martsipani (kasutan alati 63%-ilise mandlisisaldusega varianti) 200 g ja tulemus oli selline, et kohe ise neljandiku ära sõin. Ütleks, et nende jõulude lemmik! Lisaks kõigele muule heale on see rikkalik kook ka gluteenivaba;-)

Võtsin aluseks ühe oma vana hea retsepti, mida pisut ümber tegin, sest kodus ei olnud jõhvikaid vaid ploomid, lisaks tahtsin teha koogi jõululikumaks, pidulikumaks ja külluslimaks. Samas hakkasin pärast koogi esmakordset küpsetamist mõtlema, et kas kuivatatud ploome, mis on oluliselt pehmemad kui kuivatatud jõhvikad, ikka oleks vaja konjakis lausa keeta, niiet küpsetasin kook veel korra, kuid teisel korral juba lasin tükeldatud ploomidel lihtsalt konjaki sees seista. Nii sai palju-palju parem, sest kvaliteetne konjak andis koogile juurde veelgi enam lisamaitset.

Glasuuri võib teha nii valge kui ka tumeda šokolaadiga - tulemuseks on üsna erineva välimusega kook. Kasutada võib ka suuremat vormi, kui see, mis retseptis kirjas (20 cm läbimõõduga). Valge šokolaadi kattega kook valmiski tegelikult 24 cm suuruses vormis, kuid sel juhul olid ka küpsetusajad lühemad (põhjale kulus 10 min ja koogile 40-45 minutit). Väiksem vorm on minu arvates selle küpsetise jaoks parem - tekstuur jääb tihkem ja välimus ilusam, kuid samas võib-olla kellelegi jääb täpselt vastupidine mulje, niiet kasuta seda vormi, mis sul kodus on või rohkem meeldib :)



Tumeda šokolaadi kattega koogil olevad šokolaaditükid on bean-to-bar-šokolaadi valmistavast Chocokoo šokolaadikojast. Telliskivi tänaval (loomelinnaku ja mööblimaja vahel) asuv väike kommipood oli muideks esimene Eestis, kes hakkas nö päritolu šokolaadi valmistama. Põhiline erinevus nö tavalisest  šokolaadist on, et oad ei ole ostetud börsilt odava hinnaga, vaid hoolikalt valitud farmeritelt. Põhimõtteliselt on iga oa osas teada, kes selle on kasvatanud, milline on pinnas ja kliima jms olulised asjaolud nagu hea veini valmistamiseks kasutatud viinamarjade puhulgi. Igas riigis on erinevad piirkonnad, kus kasvatatud oad samuti üksteisest erinevad. Sama on ju näiteks ka kohviubade ja veiniga - parimatel on alati teada, millises kohas marjad on kasvanud ja need ei ole umbisikulised ebakvaliteetsed tooted anonüümsest allikast. Kõik Chocokoo kommid, mida olen söönud, on tõeliselt maitsvad olnud; välimuse poolest on nad muidugi imeilusad. Minu arvates parim kingitus inimesele, kellest tõeliselt hoolid! Ja mitte ainult jõulude ajal ;-)

Mina sattusin Chocokoo’sse esmakordselt alles koos soomlastest toidublogijatega, kes meil siin Tallinnas külas olid. Kõik kolm soomlast panid oma muljed ka kirja, Saara postitust juba jagasin blogi FB-lehel, kuid Taru ja Heli-Hannele lugusid saab lugeda siit ja siit. Kuigi ma soome keelest aru ei saa, siis vähemalt see on küll pärast postituste läbi vaatamist selge, et meie armsa kodumaa pealinn on ikka üks ütlemata tore ja huvitav koht, eriti toidu mõttes! :)

Soovin kõigile toredat ja lõbusat aastavahetust!!!



Põhi:
150 g Kreeka pähkleid
40 g pruuni suhkrut (nt hele või tume muscovado)
35 g võid

Tükelda või, aseta koos suhkru ja pähklitega köögikombaini ning töötle ühtlaseks. Suru 20-21 cm läbimõõduga lahtikäivasse koogivormi, mille põhi on kaetud küpsetuspaberiga, ja küpseta ahjus 180 kraadi juures 15 minutit. Võta vorm ahjust ja alanda ahju temperatuur 160 kraadi peale.

Täidis:
150 g kuivatatud ploome
0,7 dl brändit või konjakit
500 g toasooja toorjuustu 
100 g hapukoort
3 toasooja muna
80 g suhkrut
1 tl piparkoogimaitseainet
1 sl maisitärklist
100-200 g martsipani

Haki ploomid tükkideks, aseta koos alkoholiga kaussi ja lase aeg-ajalt segades mõned tunnid seista

Sega toorjuust hapukoore, munade, suhkru, maitseaine ja maisitärklisega ühtlaseks. Tükelda martsipan ning lisa koos ploomide ja kogu konjakiga täidisele, sega läbi ja vala koogipõhjale. Küpseta ahjus 160 kraadi juures 55-60 minutit kuni täidis on äärtest tahenenud, kuid keskelt veel kergelt võdisev. 

Praota ahjuuks ja lase koogil ahjus jahtuda. Jahtunud kook aseta külmkappi ja lase enne serveerimist vähemalt mõned tunnid seista, veel parem üleöö. Soovi korral tee peale šokolaadiglasuur.

Kate:
100 g valget või tumedat šokolaadi
30 g võid 
2 sl piima

Tükelda šokolaad ja või, aseta koos piimaga kastrulisse, sulata madalal kuumusel aeg-ajalt segades ning laota koogile. Puista soovi korral peale marju jm meelepärast.


Retsept ilmus eelmisel nädalal Laupäevaleht LP-s 

reede, 29. detsember 2017

Mahlane kalkunipraad krõbeda peekoni ja punase kapsaga


Paar päeva veel ja juba saabubki uus aasta koos kõigi uute lubaduste, ootuste ja plaanidega. Usun, et tuleb veelgi toredam ja rõõmurohkem aasta ning soovin seda sama ka kõigile Teile! Kes meist ei plaaniks järgmisel aastal olla parem inimene, käia rohkem trennis, süüa vähem magusat ja muidu tervislikult toituda?!? Üks hea viis oma toidulauda tervislikumaks muuta on süüa rohkem puu- ja aedvilju ning mõõdukalt lahjat liha, piimatooteid, kaun- ja täisteravilju. Selles mõttes on kalkuni rinnafilee üks igati tänuväärne tooraine - see on valgurikas ja väherasvane, samas aga saab sellest kiirelt ja vähese vaevaga ülimaitsva toidu. Pühade ajal (sobib loomulikult ka aastavahetuseks) soovitan teha roa, mida saab jagada terve perega või pakkuda sõpradele.

Krõbeda peekonikattega liha on pehme ja hõrk. Tänu küüslaugule ja ürtidele tuleb liha hästi maitsekas; singi tõttu aga eriliselt mahlane. Kalkuniprae suur võlu on, et ette valmistamiseks kulub u 10 minutit, niiet eriti kerge ja lihtne pühaderoog, samas maitse järgi võiks öelda, et vaeva on nähtud tunde. Tunni ajaga küpseb 900 grammine tükk ilusti pehmeks, aga kunagi ei tee paha termomeetriga üle kontrollida. 

Kapsaski on lihtne valmistada, sest pisut aega (u 15 minutit kulub aedviljade hakkimisele ja sibula praadimisele), ülejäänud töö teeb nagu kalkuni puhulgi ära ahi. Kes soovib kapsale pisut jõuluvürtsi lisada, võib küpsemise ajaks asetada vormi mõned kaneelipulgad või nelgid.

Retsept sündis koostöös Fitlap’iga - sealt leiate kindlasti palju põnevaid, tervislikke ja maitsvaid retsepte toidulaua rikastamiseks ja tervislikumaks muutmiseks! :)


Kalkunifilee peekoni ja ürtidega

1 kalkunirinnafilee tükk (800 g-1 kg)
1 sl palsamiäädikat
1 sl oliiviõli
2 rosmariinioksa
10 tüümianioksa
1 tl meelepärast maitseainet (nt paprikapulbrit, Santa Maria Scandinavian Forest maitseainesegu vms)
3 keskmist purustatud küüslauguküünt
5-7 peekoniviilu

Võta liha pool tundi enne küpsetamist külmkapist toatemperatuurile seisma. Sega omavahel palsamiäädikas ja õli, lisa hakitud rosmariin ja tüümianilehed, maitseaine ja purustatud küüslauguküüned. Määri segu liha peale, sellele omakorda aseta peekoniviilud.  

Küpseta ahjus 200 kraadi juures u 1 h (või kuni liha sisetemperatuur on 74 kraadi). Lase lihal enne lahti lõikamist vähemalt 15 minutit seista. Lõika viiludeks ning naudi koos punase kapsa ja keedetud või ahjukartuliga. 

Punane kapsas

1 keskmine punane sibul
1 keskmine hapukas õun
1 väiksem punane kapsas (max 1 kg)
4 sl õunaäädikat
2 sl vedelat mett
1 tl soola
võid
musta pipart

Koori ja tükelda sibul väikesteks tükkideks. Prae või sees madalal kuumusel pehmeks (ära pruunista). Lõika puhastatud õun tükkideks, kapsas riivi või haki peeneteks ribadeks. Sega kõik komponendid omavahel, lisa 1 dl vett, aseta ahjuvormi, kata vorm fooliumiga ning küpseta ahjus 150 kraadi juures 30-60 minutit kuni kapsas on pehme. Küpsemisaeg sõltub sellest, kui peeneks kapsas sai lõigatud - võib kuluda ka üle tunni. Maitsesta kapsast veel vajadusel soola ja värskelt jahvatatud pipraga; serveerimisel võid lisada pisut võid või kalkuni küpsemisvedeliku, samuti jõhvikaid või pohli. 

neljapäev, 28. detsember 2017

Metspähklitega šokolaadikommid


Olen aastate jooksul aru saanud, et ükskõik kui pikk puhkus või nädalavahetus on, ikka saab see ülikiirelt otsa ... Seekordsed pühad polnud mingi erand selles osas:) Päris seda õiget jõulutunnet ikka peale ei tulnudki, kuigi kõik oli nagu päris - kuusk, kaunistused, kingitused, tuled, toidud jne. Eriti naljakas tunne tuli peale porisel surnuaial jalutades - olgugi, et kõik oli imeilusas tuledesäras, tundus siiski kuidagi nagu poleks tegemist päris asjaga:) Aga noh, jõulutunne polegi oluline selleks, et lõbusalt aega veeta ja end hästi tunda, seda enam, et varsti tuleb hakata juba bikiine, päevituskreeme, plätusid jms kohvritesse pakkima ...

Praegu aga soovitan teha šokolaadi-fudge’i, sest jõulude ajal sattus koju kindlasti erinevaid šokolaade, mida on hea ära tarvitada. Loomulikult ei pea kasutama neid šokolaade, mis ma retsepti kirja panin, vaid sobivad ka kõik muud variandid. Jälgi lihtsalt seda, et kokku oleks 400 g. Mina nt teen täna seda maiust nii, et panen sisse 200 g hakitud mandlitega piimašokolaadi ja 200 g tumedat šokolaadi, maitseks aga lisan veel hakitud mandelid ja amaretto’s seisnud kirsse :)

Šokolaadi-fudge sobib suurepäraselt nii magustoiduks (nt õhtusöögi lõpetamisel desserdiks kohvi kõrvale) kui ka kingituseks. Sellised isetehtud kommid rõõmustavad alati kõiki (nii lapsi kui ka täiskasvanuid) - see on aastate jooksul korduvalt järele proovitud fakt;-) Kui soovid rikkalikumat šokolaadimaiust, siis haki sisse veel pähkleid või kuivatatud puuvilju või marju (jõhvikaid, kirsse, ploome, aprikoose). Kuivatatud puuvilju võid enne ka kohvis või alkoholis (nt konjak, glögi) hoida, et need pehmemaks ja aromaatsemaks muutuksid. Samuti võid maitsestamiseks lisada Tonka oa vm kirjas oleva asemel hoopis piparkoogimaitseainet, et väikest vürtsi ka lisada :)

Retsept ilmus koos kahe pühadeks sobiva koogiga viimases Laupäevaleht LP-s.


Vaja läheb:
300 g tervete metspähklitega piimašokolaadi
100 g tumedat mõrudamat šokolaadi
30 g võid
400 g (1 purk) magusat kondenspiima
1 peenelt riivitud Tonka uba, 1 tl vanilliekstrakti või 2 sl kohvi või kanget alkoholi, nt konjakit (soovi korral)

Tükelda mõlemad šokolaadid ja või ning aseta koos kondenspiimaga paksupõhjalisse potti ja lisa soovi korral meelepärane maitseaine. Kuumuta segu madalal kuumusel kergelt segades, kuni šokolaad on sulanud ja tekkinud on ühtlane mass. Vala segu fooliumi või küpsetuspaberiga kaetud neljakandilisse ahjuvormi (u 20X20 cm) ja aseta paariks tunniks külmkappi tahenema. Lõika meelepärasteks ruutudeks ja hoia külmkapis.

neljapäev, 21. detsember 2017

Šokolaadi-pähklikreemi kook


Nonii, jõululaupäevani on jäänud veel vaid loetud päevad! Naljakas, et kuigi mul on kodu juba nädalaid kaunistatud, jõulutuled aga suisa novembri algusest maja alumist korrust valgustamas, olen saanud juba mitmeid jõulukinke ja -kaarte, siis päris jõulutunnet ei olegi sel aastal veel peale tulnud ... Äkki saabub see pühade ajal?!? Ei tea, kas siin on oma osa ka lumel, sest mõned nädalad tagasi Otepääl esimest jõulupidu pidades oli tänu paksule lumevaibale, imeilusale loodusele, ehitud kuusele ja jõuluvanale ikkagi oluliselt rohkem pühademeeleolu, kui hetkel vihmasajuses hallis ja porises pealinnas :) Või on asi selles, et hoolimata õhtustest üritustest ja pidudest, olen veel täitsa töölainel ega suuda end veel ette kujutada lihtsalt niisama ... puhkamas :D Enne on vaja ju veel niiii palju asju ära teha! Sõna “puhkus” kõlab juba iseenesest ebareaalselt :)

Kui on vaja ideid, mida jõululauale valmistada, siis siin on neid terve hulk alates erinevatest liharoogadest lõpetades küpsetiste ja pipakoogitainaga. Samuti tasub kiigata Borjomi leheküljele, kuhu on aastate jooksul erinevate rahvusköökide (jõulu)retsepte kokku kogutud. Sel aastal lisandusid maitsvad toidud Indiast, Rootsist ja Hispaaniast, niiet kui on soov tavapäraset teistsugust, eksootilisemat või lihtsalt huvitavat jõululauda katta, siis ei peaks ideedest puudus olema. Lisaks jagas Tarvo Kullamaa eelmise nädala Laupäevaleht LP-s kahe sealihast roa retsepti, mis samuti on alternatiiviks tavapärasele seapraele, kartulile, hapukapsale ja verivorstile. 

Mina ise aga tahan just traditsioonilisi jõulutoite! Naljakas, et ma üle 15 aasta ei söönud ühtegi verivorsti, ei armastanud sealiha ega hapukapsast ning kartulgi polnud mu meelistoit, kuid nüüd viimasel paaril aastal on nende isu tagasi tulnud :) Pühade ajal soovin süüa just pühadetoite - eelkõige klassikalist hõrku seapraadi ja krõbedat ahjukartulit - ning kõik põnevad, huvitavad, erilised jmt road jäävad aasta ülejäänud päevadeks :) :) :) 

See juustukook on küll teistsugune ehk ma usun, et keegi pole sellist varem teinud, aga sobib ideaalselt pühadelauale. Mis magusasse puutub, siis selles osas ma traditsioone ei armasta ega suuda eriti oma vanade heade retseptide järgi küpsetada, vaid tahan alati uusi asju katsetada ja peas keerlevaid ideid teostada! Seetõttu ei suudaks ma vist ka kondiitrina töötada ja iga päev hommikust õhtuni päevast päeva ja nädalast nädalasse samu asju teha. Sel viisil saavutaks küll teatud asjades filigraansuse, kuid samas jääksid kõik mu mõtted ellu viimata ... :)


Šokolaadise koogipõhja tegin seekord valge šokolaadiga ja sai üllatavalt hea :) Täidis on eriliselt rikkalik - šokolaadi, pähklikreemi ja koorelikööri kombo kreemja toorjuustuga. Kuna kõik täidise komponendid peavad olema toasoojad, siis ei hakanud seda eraldi iga asja juures mainima, aga palun sellega arvestada ja koostisained paar tundi enne kokku segamist külmkapist välja võtta! :)

Põhi:
100 g võid
100 g valget šokolaadi
50 g peensuhkrut
1 suur toasoe muna
1 tl vanilliekstrakti või 1 sl brändit
50 g riisi- või nisujahu
näpuotsatäis soola 

Põhja valmistamiseks tükelda või ja šokolaad ning sulata kas paksupõhjalises nõus pidevalt segades, või vesivannil. Sega hulka suhkur, seejärel muna. Lisa ka ekstrakt või brändi, sõelutud jahu ja sool ning sega läbi. Vala täidis  24 cm läbimõõduga lahtikäivasse ümmargusse vormi, mille põhi on küpsetuspaberiga kaetud, aja ühtlaselt laiali ja küpseta ahjus 160 kraadi juures 15 minutit.

Täidis:
100 g (piima)šokolaadi
200 g šokolaadi-pähklikreemi
400 g toorjuustu
3 suurt muna
0,5 dl koorelikööri

Tükelda šokolaad ja sulata; kui šokolaadikreem on kõva, siis lisa ka see šokolaadi juurde. Sega  toasoe toorjuust munade ja koorelikööriga läbi, seejärel lisa šokolaadisegu ning sega ühtlaseks. Vala täidis eelküpsetatud põhjale ja küpseta ahjus 160 kraadi juures 1 h. Lase jahtuda ja serveeri koos marjade või neist tehtud kastme või toormoosiga. 


Soovi korral tee peale kate, milleks läheb vaja:
1 väike purk (neto 120 g) kirsse rummis

Vala marjad sõelale ja jäta sõel kausi kohale nõrguma, et saaks hiljem kompotivedelikku kasutada. Laota nõrutatud kirsid koogile.

Aseta 2 dl vedelikku (vesi ja kompotivedelik) kastrulisse, lase keema tõusta ja vala vähehaaval samal ajal pidevalt segades sisse tarretisesuhkur. Lase vedelikul pisut keeda, kuni see selgineb. Lase pisut jahtuda ja tõsta segu supilusikatäite kaupa või vala aeglaselt marjadele (alguses õhuke, seejärel paksem kiht). Hoia kooki serveerimiseni külmas.


Retsept valmis koostöös D-kokaraamatuga. 

esmaspäev, 18. detsember 2017

Safranirisoto kammkarpide ja šampanjaga


Seekordseks toiduga sobitatud joogiks on Veuve Clicquot Vintage 2008, mille kohta on väga põhjalikult kirjutatud Prike veebilehel. Prike e-poest saab seda šampanjat ka koju tellida. Mina kasutan tellimisvarianti väga tihti, sest on tõeliselt mugav, kui ei pea ise raskeid pudeleid vedama, vaid kaup koju kätte tuuakse. Kui aga on soov poest ise osta, siis tsaub minna Järve Selverisse või Stockmanni. Muideks, eelmisel aastal valiti Veuve Clicquot Vintage 2008 ka saja parima šampanja hulka ;-)

2008. a peetakse pärast 2002. a kõige paremaks aastaks - šampanjad on värsked, tasakaalus happega ja mahlakad. Need šampanjad sobivad hästi säilitamiseks, mistõttu soovitatakse neid osta vähemalt terve kast:) Ekspertide sõnul on Veuve 2008 tõeline pärl, mis kõlbab juua kuni 2028. a, kuid samas on see ka juba kohe väga hea! Veuve Clicquot Vintage 2008 on värske, kuid ikkagi rikkalik ja aromaatne, kergelt puuviljane ja tsitruseline, õrnalt röstine. Selle šampanja juurde toidu sobitamisega ei pidanud pikalt pead vaevama - kammkarbid tundusid kohe ideaalne variant :) Samas sobivad juurde hästi ka krevetid ja tuunikala (proovisin seda kooslust retsoranis Tai Boh, järgmisel fotol), pühade ajal aga kombineerin seda aastakäigu vahuveini kindlasti seasisefileega.


Ja kuigi olen korduvalt kirjutanud, et nn flööt ehk piklik klaas ei ole sobilik šampanja joomiseks, siis kordan selle igaks juhuks veel üle;-) Selline elegantne ja maitseküllane aastakäigu šampanja lihtsalt tuleb serveerida valge veini pokaalist nautimaks kõige paremini joogi maitse- ja aroominüansse.  Veuve Clicquot Vintage 2008-s on kõige rohkem just Pinot Noir sordi marju (61%), mistõttu minu arvates sobib see ka Pinot Noir’i ehk Burgundia tüüpi klaasi. Kuigi sellises veiniklaasis  serveeritakse peamiselt roosat värvi vahuveine, siis nii suure Pinot Noir' sisalduse ja rikkaliku aroomiga šampanja oli minu arvates sellest klaasist ideaalne.

Kusjuures, veiniklaasi suurus on üldse ajas kõvasti muutunud (viimase 300 aasta jooksul u seitse korda!) - siin on selle kohta huvitav artikkel, niiet mõnes asjas ikkagi on suurus oluline ;-) Ühtlasi avaldan siinkohal kohustusliku hoiatuse alkoholi osas - tarbige mõõdukalt ja kvaliteetset jooki, sest muidu see võib kahjustada tervist!

Kui aga kammkarpe nautida sellise kvaliteetse šampanjaga, siis tegelikult eriti midagi lisandiks enam vaja ei olegi. Kammkarpe võib süüa niisama suupistena, aga piisab ka krõbeda koorikuga saiast ja kergest salatist, kuigi kreemjas risoto või mõni aedviljatamp või -püree (nt lillkapsas, juurseller, maapirn, muskaatkõrvits) on samuti alati hea valik! Mina tegin seekord lihtsa risoto safraniga, mis ideaalselt harmoneerus nii kammkarpide kui ka šampanjaga:)

Kammkarpide valmistamine on üks lihtsamaid asju köögis! Mõned asjad, mida peab alati arvestama, et need õnnestuks, siiski on:

* Kui kasutada sügavkülmutatud kammkarpe, tuleb need enne kindlasti aeglaselt külmkapis sulatada ja võimalikult kuivaks teha, lastes neil vajadusel majapidamispaberil seista paar tundi pärast sulamist. Vesiseid kammkarpe ei saa korralikult praadida, samuti ei paku need maitseelamust.

* Ära korraga liiga palju kammkarpe pannile pane, sest muidu need ei pruunistu, vaid hakkavad hauduma. Jäta pannil neile väiksed vahed ja prae kas mitmes osas või kahel pannil.

* Praadimiseks on eriliselt hea selitatud või, sest see ei lähe  erinevalt tavalisest võist kõrbema. Kui aga “puhast” võid kodus ei ole, kasuta õli ja lisa võid praadimise lõpu osas maitse andmiseks. Õlidest on parimad just hästi kuumust taluvad nagu maapähkli-, rapsiõli vms.

* Maitsestamiseks piisab minu arvates ka ainult soolast ja piprast, kuid praadimisel võid soovi korral lisada nt tüümianivarsi, küüslauku vms. Soovi korral nirista peale sidrunimahla ja haki meelepärast maitserohelist (muruluaku, peterselli, koriandrit).

* Prae kammkarpe pigem kõrgel kuumusel, et need liiga ära ei kuivaks. Nö tavalise kammkarbi ühe külje praadimiseks kulub 2-3 minutit, ära seda torgi enne ümberpööramist, vaid kasta soovi korral pannil oleva võiga. Kammkarbi pannil keeramiseks ja selle eemaldamiseks on parimad köögitangid. Kammkarp peaks olema mõlemalt poolt ilusti kuldpruuniks praetud ja kergelt karamelliseerunud.



Risoto põhinipid said siia kirja, aga blogis on veel mitu risotoretsepti (nt kukeseente ja trühvligapeedi ja kitsejuustuga). Kasutasin seekord kalapuljongit, et kooslus kammkarpidega veelgi parem oleks, kuid loomulikult sobib hästi ka kana- ja aedviljapuljong.

Risoto jaoks on vaja:
1 väiksem sibul
2 keskmist küüslauguküünt
180 g risotoriisi
1,2 dl kuiva valget veini
näpuotsatäis (u 15-20 tk) safraniniidikesi
5 dl kalapuljongit
50-100 g parmesani
värskelt jahvatatud musta pipart, vajadusel soola

Haki sibul ja küüsluak peeneks. Prae sibulat potis või sees madalal kuumusel u 8 minutit kuni see on pehme, kuid ei pruunistu. Lisa küüslauk ja prae veel u minut.

Lisa riis ja sega läbi nii, et riis oleks võiga kaetud ning prae veel umbes minut-paar kuni riisiterad on soojenenud ja läbipaistvaks muutunud. Lisa vein ja lase sellel täielikult aurustuda (riis ja sibulad peaksid peaaegu kuivad olema), seejärel lisa safran.

Kuumuta puljong ja hakka seda kulbi kaupa lisama segades samal ajal riisi. Lisa järgmine kulbitäis, kui eelmine on aurustunud. Jätka 15-17 minutit; risoto on valmis, kui terad on al dente (tera on seest veel kergelt kõva, väljastpoolt juba pehme), mitte pehmeks keenud.

Keera kuumus maha, lisa parmesan, sega läbi ja lase risotol u minutike nö puhata. Jahvata peale musta pipart, vajadusel lisa soola. Kui risoto tundub liiga vedel, võid kuumuse uuesti peale keerata ja üleliigse vedeliku äta keeta; kui liialt kuiv, lisa veel pisut puljongit. Serveerimisel puista soovi korral peale ka maitserohelist.



Postitus sündis koostöös AS-iga Prike; foto tuunikalast (ülevalt teine) on teinud Martin Dremljuga.

pühapäev, 17. detsember 2017

Krõbeda nahaga pardikoivad



Jõulutuled ja küünlad põlevad, kodu on kaunistatud, jõululaulud mängivad, just sõime lõunaks safranirisotot kammkarpidega ... Minu arvates on jõuluaeg peale suve kõige ägedam aeg aastas! Ilma kogu selle pühadeaegse mölluta oleks ikka suhteliselt raske aasta kõige pimedamat aega üle elada, aga praegu on tõesti nii tore koguaeg:) Mulle meeldivad kingitused, peod, hea toit, jõulukaunistused, küünlad ja kõik muu, mis pühadega kaasneb. Inimesed on ka sel ajal kuidagi veel lahkemad ja armsamad ja üldse on kõik hästi tore olgu siis lumi maas või mitte! Järgmisel nädalal panen blogisse üles ka tänase risoto retsepti koos joogisoovitusega;-), aga täna jagan ühte lihtsat pardikoibade retsepti. Mulle meeldib see variant just eelkõige seetõttu, et erinevalt populaarsest confit’st ei ole siin niigi rasvastele pardikoibadele vaja tohutut hulka rasva lisada küpsemiseks ja komponente ei ole liiga palju, kuid samas tulemus on vähemalt sama maitsev.

Pardikoibade retsept ilmus aasta tagasi Laupäevaleht LP-s, kuid blogisse jäi see lisamata. Õnneks nüüd saab selle vea ära parandada, sest tegemist on ideaalse pühaderoaga:) Kokku kulub pardikoibade  ettevalmistamiseks u 10 minutit, ülejäänud aja on need kas külmkapis marineerumas või ahjus küpsemas. Samas on aga tulemuseks hõrgud krõbeda naha ja ülimalt pehme lihaga omas rasvas küpsenud pardikoivad. Sel ajal, kui part ahjus, saab valmistada pardi juurde kõrvalroad, pakkida kingitusi ja teha muid ettevalmistusi.

Kuigi pardikoivad on suurepärased klassikaliste lisandite (hapukapsas, vürtsikas punane kapsas, ahjukartulid), võib neid kokku sobitada ka igasuguste muude kõrvalroogadega, näiteks röstitud või aurutatud aedviljade või lillkapsa-brokoli-läätse salatiga nagu ülemisel pildil.

Toredat kolmandat adventi kõigile!!!


Vaja läheb:
4 pardikoiba
u 100 g jämedat meresoola
värskelt jahvatatud musta pipart
1 purustatud küüslauguküüs
2 murendatud loorberilehte
paar rosmariinioksa 
u 4 sl brändit

Hõõru pardikoivad soola, pipra, purustatud küüslauguküüne ja loorberilehtede ning rosmariinilehtedega kokku. Aseta ahjuvormi naha pool all, nirista peale brändi, kata vorm toidukilega ja jäta külmkappi vähemalt 12 tunniks marineeruma (parem oleks 24 tunniks). Enne küpsetamist  kraabi külmkapist väljavõetud pardikoibadelt marinaad maha ja tee majapidamispaberit kasutades soolast täitsa puhtaks (aga ära vee all loputa).

Aseta pardikoivad vormi nahk üleval pool, lisa rosmariinioksad ja küpseta ahjus 150 kraadi juures 3 h. Pardikoivad peaksid olema selleks ajaks nii pehmeks küpsenud, et liha saab kahvliga rebida, ja kogu rasv koibade küljest ära sulanud, nahk on aga muutunud krõbedaks ja pruuniks.

Eemalda koivad vormist ja vala rasv mõnda purki, et seda hiljem kasutada. Lase jahtuda, pane kaas peale ja aseta siis purk külmkappi. Pardirasv on jube hea ahjukartulite ja hapukapsa valmistamiseks.


kolmapäev, 13. detsember 2017

Vürtsikad kaerahelbe-kõrvitsamuffinid (väga tervislikud!)


Kõrvitsamuffinid olid novembrikuise ajakirja Pere&Kodu retseptilisa esikaanestaariks :) Ma ise ei olnud fotoga üldse eriti rahul - minu arvates need maitsevad 10x paremini kui pildi järgi arvata võiks, aga ju siis toimetaja ei olnud nii kriitiline pildi suhtes nagu ma ise ...:) Jagasin juba siin ühte sealt ajakirjast pärinevat minu loodud retsepti - juustu-šokolaadikooki, kuid tegelikult oli seal ka kuus soolast toitu. Tänase jaheda lumise ilmaga aga tundusid ideaalsed just tervislikud kõrvitsamuffinid, sest imehead soojendavad “jõuluvürtsid” on neis ilusti olemas. Kaneel, ingver, kardemon ja muskaatpähkel on muidugi aastaringselt superhead - mina kasutan neid igasugustes toitudes ja küpsetistes, turgutavast Masala Chai'st rääkimata. Aga ju siis enamik inimesi seostab neid tõeliselt häid maitseaineid just pühadega, et neid “jõuluvürtsideks” nimetatakse nagu tänahommikusest Terevisioonist kõrva jäi:)

Igal juhul on muffinid vägagi toitainerikkad, sisaldades lisaks vürtsidele igasuguseid kasulikke asju, sh vitamiine ja mineraale. Kaerast saab lisaks ka kiudaineid; kõrvits ja jogurt aga teevad muffinid eriti mahlaseks ilma, et oleks rasvainet üldse vaja lisada. Kui sul ei ole kodus kõiki maitseaineid (muskaatpähklit, kaneeli, ingverit ja kardemoni), mida mina kasutasin, siis jäta mõni neist ära või lisa meelepärast pisut rohkem. Samuti võid muffinitele maitset anda hoopis vanillisuhkru, -ekstrakti või -pastaga.

Muffinitaina saab mugavalt ja kiirelt valmistada kannmikseris, mistõttu kogu protsess on hästi kerge ega tekita eriti musti nõusid. Argiõhtule sobivalt on maius lisaks kiire valmimisele igati tervislikud ja kalorivaesed - ühes muffinis on alla 150 kilokalori.

Kõrvitsapüree jaoks laota puhastatud (koore võib eemaldada ka pärast küpsetamist) ja sektoriteks lõigatud kõrvits ahjuplaadile ning küpseta ahjus 180 kraadi juures u 40 minutit kuni see on pehme. Lase jahtuda ja püreesta. Kõrvitsapüree, mida lähipäevadel ära ei kasuta, aseta karpidesse ja seejärel sügavkülma. Kui kasutad juba külmutatud ja sulatatud kõrvitsapüreed, siis nõruta see enne tainale lisamist tihedal sõelal ja mõõda seejärel välja retseptis ettenähtud kogus.

160 g kaerahelbeid
2 muna
1 dl (u 100 g) vahtra- või suhkrusiirupit või vedelat mett
2,4 dl (u 200 g) kõrvitsapüreed
2,4 dl Kreeka vm paksemat maitsestamata jogurtit
1,5 tl küpsetuspulbrit
0,5 tl soodat
näpuotsatäis soola
näpuotsatäis riivitud muskaatpähklit
1 tl jahvatatud kaneeli
0,5 tl jahvatatud ingverit
0,5 tl peenestatud kardemoni

Aseta kaerahelbed kannmikserisse või köögikombaini ja töötle jahuks (kulub u 1 minut), lisa ülejäänud ained ning töötle 1-2 minutit kuni tekib ühtlane ja kreemjas tainas. Vala tainas võrdselt 12 muffinivormi, mis on kas õliga määritud või kaetud küpsetuspaberi tükiga.

Küpseta ahjus 200 kraadi juures 15 minutit või vajadusel kauem kuni sissetorgatud tikk tuleb puhtalt välja. Lase muffinitel u 10 minutit vormis taheneda ja tõsta seejärel restile jahtuma.


esmaspäev, 11. detsember 2017

Spagetid kanafilee ja tomatikastmega


Kuna ma ikka päris sageli kuulen seda, et mu blogis on liiga vähe “päris” toitu, kuid liiga palju kooke ja muud magusat kraami, siis proovin rohkem jagada ka soolaste roogade retsepte :D Kerge see ei ole, sest just eile küpsetasin ühe konjakis seisnud ploomide, martsipani, šokolaadikatte, piparkoogivürtside ja kreeka pähklitest gluteenivaba põhjaga juustukoogi, mille retsepti tahaks kohe(!!!) jagada. Kook ise sai hea ja pilt tuli ka välja, mistõttu on eriti kahju seda ootele panna, kuni see on avaldatud ühes väljaandes. Tore oleks ju kohe esimese emotsiooni pealt kuulutada, et sündis uus lemmik-jõulukook!!!:) Aga no mis teha - kasvatan iseloomu ja jagan hoopis üle kuu aega tagasi valminud tomatikastme ja kanafileega makaroniroa retsepti, mis on juba erinevates väljaannetes ilmunud (nt Eesti Ekspressis). Õnneks on kõht hetkel kooki täis söödud, niiet piltide vaatamine isu ei tekita, aga tühja kõhuga tuleks pasta isu peale küll, sest tomatikaste, kana ja parmesan on minu jaoks üks igati mõnus kooslus olgu seal juures siis ka makaronid või mitte! :) 

Et detsembris on päevakorral jõulutoidud, siis tuletan meelde, et terve hulk igasuguseid pühadeks sobivaid toite on olemas siin. Nende hulgas on nii magusaid küpsetisi, kingituseks sobilikke komme jm asju kui ka liha- ja kalaroogasid. Täna õhtul aga küpsetan ühes sügavkülmas seisnud heast mustast seemneist pakatavast leivast krõbedaid õhikuid, mida hea külalistele pakkuda või ise külla kaasa võtta. Retsept on mul blogis juba peaaegu kuus aastat(!) - avaldasin selle 30. dets 2011.a. - kuid kasutusel veel siiani nagu näiteks mu kaks väga head piparkoogitaina retsepti ;-) Lihtsama variandiga saavad ilmselt hakkama lapsedki; keerulisem aga on jõukohane täiskasvanutele ja on kindlasti natukest lisavaeva väärt! Kes aga soovib gluteenivabu piparkooke, siis ka need on täitsa head;-) 

Soovin kõigile head kokkamist ja mõnusat pühadeaega!!!


Kanafileed tasuks erinevalt veiselihast praadida keskmisest pisut madalamal kuumusel, et need ka seest ilusti ära küpseks; kõrge temperatuuri puhul kanafilee küll pruunistub väljast poolt, kuid jääb seest tooreks.

Aega kulub u 50 minutit; jätkub neljale

400 g spagette
2-4 (500-600 g kokku) kanafileed
2 sl võid
2 sl õli
1 keskmine sibul
4 küüslauguküünt
1 tl paprikapulbrit
200 g kirsstomateid
3 sl  passata’t (soovi korral)
2 purki (480 g kokku) terveid tomateid omas mahlas
1 tl kuivatatud ürdisegu (nt Vahemere, Provence’i)
soola, suhkrut, värskelt jahvatatud musta pipart
basiilikulehti ja parmesanilaaste või riivitud parmesani (parmesani asemel sobib ka muu kõvem ja tugevamaitselisem juust)

Aseta kanafilee küpsetuspaberi või toidukile vahele ja tambi tömbi esemega jämedamat osa pisut õhemaks, et filee oleks ühtlase paksusega. Suuremad fileed võid soovi korral pooleks lõigata. Maitsesta soola ja pipraga.

Haki sibul ja küüslauk peeneks. Poolita kirsstomatid, suuremad lõika neljaks. Haki ka konservtomateid väiksemaks. Keeda spagetid vastavalt pakendi juhistele ja nõruta.

Kuumuta pannil 1 sl õli ja 1 sl või ning prae selles kanafileed keskmisest pisut madalamal kuumusel mõlemalt poolt kuni need on läbi küpsenud ja kuldpruuniks muutunud. Tõsta liha pannilt.

Aseta pannile ülejäänud õli ja või ning prae selles sibulat u 8 minutit kuni see on pehme ja klaasjas, lisa küüslauk ja prae veel u minut. Seejärel lisa paprikapulber ja kuumuta veel segades minut. Nüüd astea pannile värsked ja konservtomatid koos purgis olnud vedelikuga, samuti ürdisegu ja soovi korral ka passata ning ning lase õrnalt podisedes kastmel u 30 minutit keeda kuni see on ühtlaselt paks. Maistesta soola, suhkru ja pipraga ning aseta kanafileed kastme sisse. Serveeri koos spagettidega, puista peale juustu ja basiilikulehti.

reede, 8. detsember 2017

Krõbedad pirukad juustu, singi ja vutimunadega


Lapsed ja mehed söövad neid pirukaid eriti hea isuga, aga üllatuslikult sain ka mitmelt inimeselt nende eest kiita (mh saatkonna naistöötajatelt) kui mõned nädalad tagasi Eesti toitu tutvustaval üritusel Eesti esinduses Helsingis süüa tegime. Mõningaid pilte ja menüüd jagasin oma blogi FB-lehel, niiet siia ei hakka praegu pikemat ülevaadet tegema. Blogi Facebook’is on olemas ka ühe Soome toidublogija postitus üritusest, niiet arvestades kogu tagasisidet meie poolt pakutud hommiku- ja õhtusöögile, võib lugeda seda kordaläinuks :)

Juustu, singi ja munaga pirukad on nii kiired ja lihtsad valmistada, et neid saab teha hommikusöögikski, kuid loomulikult eriti hea variant kiireks suupisteks või ootamatutele külalistele pakkumiseks. Pirukate jaoks on väga head nii lehttainas kui ka pärmilehttainas. Soovitan kasutada 100% võiga tainast, mitte margariiniga tehtut. Lisan küpsetisele kodumaist kõvemat tugevamaitselist parmesanilaadset juustu, kuid sobivad tegelikult kõik juustud, mis endale  meeldivad.

Toredat nädalavahetust ja head küpsetamist!

Vaja läheb:
400 g (pärmi) lehttainast
50-100 g meelepärast juustu
50 g hapukoort
1 tl mahedat sinepit (soovi korral)
1 tl kuivatatud punet vm ürte
50-100 g (tükeldatud) suitsusinki, peekonit või suitsuvorsti
8 vutimuna
värskeid ürte või hakitud maitserohelist (nt tüümiani, punet, basiilikut, lehtpeterselli, murulauku) soovi korral peale puistamiseks

Sulata tainas külmkapis ja aseta küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Lõika kaheksaks ühesuuruseks ruuduks. Lõika terava noaga iga tainaruudu äärest u 0,5 cm kauguselt sellele nö raam ümber, kuid ära tainast lõpuni läbi lõika. Torka tainas raami sees kahvliga tihedalt läbi.

Riivi juust ja sega see läbi hapukoore, pune ja soovi korral ka sinepiga. Määri segu lusikaga tainaruutude sisse, aseta peale suitsuvorsti- või peekoniviilud või tükeldatud sink ning küpseta ahjus 200 kraadi juures 15 minutit. 

Võta plaat ahjust ja aseta iga ruudu keskele üks vutimuna (võid keskosa enne pisut alla vajutada, kui see on liigselt kerkinud). Tõsta ahjuplaat ahju tagasi ja küpseta veel u 5 minutit kuni munavalge on tahenenud ning taina ääred kuldpruunid ja krõbedad. Puista peale tüümiani- või basiilikulehti vm ürte või maisterohelist ning naudi kohe. Pirukas on parim soojalt. 

kolmapäev, 6. detsember 2017

Mandlijahu ja kõrvitsaga šokolaadikook, üsna tervislik ;-)


Kõrvits on minu arvates ideaalne köögivili talviseks kokkamiseks! Ajal, mil kodumaiseid marju saab vaid sügavkülmast ja värsket kohalikku aed- ja puuviljagi harva, on eriti hea, et kodus on alati mõni ilus kuldkollane ja oranž kõrvitsaline oma aega ootamas. Kõrvitsad sobivad küll ideaalselt ka kodu kaunistama, kuid millal veel teha üks mõnus tummine ja mahlane, aga samas üsna tervislik šokolaadi-kõrvitsakook, kui mitte nüüd?!? Võtad ühel sombusel, külmal ja hallil päeval tüki (veel parem kaks või kolm) seda kooki ja päike tuleb kohe välja! Kes ei usu, sel tuleb järele proovida ;-)

Koogis on üsna vähe võid ja suhkrutki võib vähendada, samas sisaldab küpsetis kasulikku kõrvitsapüreed, mandlijahu ja tumedat šokolaadi. Kahjuks ei ole see nii taljesõbralik, kui see kõrvitsa-brownie, kuid samas siiski üsna tervislik, vähemalt minu kriteeriumite järgi ;-)

Kõrvitsapüree võib valmistada kõrvitsat ahjus 180 kraadi juures pehmeks röstides (lõika enne viiludeks ja puhasta). Mina aga teen enamasti suurema koguse valmis ja võtan siis sügavkülmast, kui vajadus tekib. Kui kasutada küpsetamisel sügavkülmutatud kõrvitsapüreed, siis tuleb see reeglina enne taina hulka segamist sulatada ja tihedal sõelal üleliigsest vedelikust nõrutada.

Suhkrutest olen kasutanud selles küpsetises nii tumedat muscovado’t kui ka demerara’t, kuid sobivad ka fariinsuhkur ja hele muscovado, samuti täiesti tavaline valge suhkur. Metspähkli- või mandlijahu võid jahvatada kas kohviveskis või kasutada (veebi)poes müüdavaid jahusid; sobivad ka vähendatud rasvasisaldusega või õlivabad pähklijahud. Kui soovid gluteenivaba kooki, siis kasuta maisijahu; kui ei, siis on nisujahu hea valik.

Küpsetamisega ole ettevaatlik - selline šokolaadikook peaks jääma seest niiske. Kui liiga kaua küpsetada, on tulemuseks kuivapoolne keeks või saialaadne tekstuur. Külmkapis säilib kook mitu päeva ja läheb iga päevaga järjest paremaks. Problemaatiline on ainult, kuidas maius sinna külmkappi üldse saada, sest enamasti on see ülikiirelt laualt kadunud :)

Retsept sündis koostöös Electroluxiga ning ilmub varsti koos fotodega igast valmistamisetapist portaalis Lisa elule maitset.


Kook: 
60 g võid
120-150 g pruuni suhkrut
1 sl vanillisuhkrut
2 muna
1 sl brändit, konjakit, rummi või külma kanget kohvi
200 g kõrvitsapüreed
50 g naturaalset magustamata kakaopulbrit
70 g maisi- või nisujahu
50 g pähkli- või mandlijahu
näpuotsatäis soola
1 tl küpsetuspulbrit
100 g tumedat šokolaadi
 0,5 tl jahvatatud ingverit või peenestatud kardemoni või 1 tl vanilliekstrakti (soovi korral)

Sulata või madala kuumusel ning klopi suhkrute ja munadega ühtlaseks. Sega hulka kõrvitsapüree ja alkohol või kohv, seejärel kakaopulber. Sega jahud läbi küpsetuspulbri ja soolaga ning lisa tainale. Tükelda šokolaad ning sega samuti tainasse, soovi korral lisa ka meelepärane maitseaine. 

Tõsta tainas küpsetuspaberiga kaetud väiksemasse neljakandilisse või suuremasse (26-28 cm läbimõõduga) ümmargusse vormi, mille põhjas on küpsetuspaber, aga ääred määritud võiga ja puistatud üle jahuga. Silu pind ja küpseta ahjus 170 kraadi juures 20-25 minutit kuni kook on äärtest tahenenud ja läbi küpsenud, keskelt veel pisut võdisev. Lase koogil vormis jahtuda ja valmista glasuur.

Glasuur:
30 g võid
100 g tumedat šokolaadi
2-3 sl piima

Tükelda või ja šokolaad ning sulata vesivannil või paksupõhjalises nõus madalal tulel. Lisa piim, sega ühtlaseks ja laota koogile. Lase enne koogi lahti lõikamist ja serveerimist glasuuril taheneda. 

esmaspäev, 4. detsember 2017

Taimne pasta lihavabaks esmaspäevaks



Kui reedel juba tundus, et talv on kätte jõudnud, siis paraku täna on vähemalt Tallinnas jälle tavaline vihmane sompus sügisilm. Nädalavahetusel Otepääl lume sees heas seltskonnas trenni tehes, ümberrringi imeilus valge mets ja hanged, ei oleks osanud küll ette kujutada, et seekord tali nii üürikeseks jääb. Vähemalt esimene jõulupidu ja advent said muinasjutuliselt kauni loodusega kohas peetud, nüüd jääb vaid loota, et jõulud tulevad valged nagu nii mõnedki ilmaennustused on öelnud. Õnneks jõulutulede, küünalde ja muude kaunistustega ning piparkooke ja muid vürtsikaid maiusi tehes saab õige jõulumeeleolu tekkimisele pisut kaasa aidata;-) Täna lõunaks praadisin juba koore ja sibulga verikäkki, mida mulle meeldib süüa kodujuustu ja lemmik tšillimoosiga; homme läheb aga järjekordne ports verivorsti ahju, mida koduse pohlamarmelaadiga nautida. Nii tänane verikäkk kui ka röstitud kaerahelvestega verivorst kuuluvad muideks ka selle aasta parimate jõulutoodete hulka.

See kiirelt valmiv lihata pasta, mille retsept ka mitmes väljaandes (nt Eesti Ekspress, Laupäevaleht LP jt) ilmus, ei ole aga muidugi mingi jõulutoit, vaid sobib valmistamiseks töisel argipäevaõhtulgi. Vegetaarne makaroniroog on ideaalne nii lihavabaks esmaspäevaks või kergeks õhtusöögiks kui ka sobib neile, kes üldse loomseid tooteid ei söö. Kui aga soovid toekamat makaronirooga, siis lisa soovi korral kastmele ka üks või kaks tuunikalakonservi, samuti sobivad siia praetud hakkliha, singikuubikud või suistukana. Samas võin omast kogemusest öelda, et ka lihasööjad kiidavad selle pasta heaks;-)

Aega kulub 20 minutit; jätkub neljale

400 g tavalisi või gluteenivabasid penne makarone
2 sl oliiviõli
1 väiksem sibul
1 varsseller
3 küüslauguküünt
1 purk (350 g) pastakastet tomati ja basiiilikuga (nt Reggia “i Regionali”)
200-300 g kirsstomateid
1 purk (400 g) kikerherneid või läätsesid
soola, suhkrut, kuivatatud punet ja pipart (maistestamiseks)
50 g kõvemat vegan juustu või parmesani
basiilikulehti

Keeda makaronid vastavalt pakendi juhistele soolaga maitsestatud vees al dente ja nõruta. Nõruta ka kikerherned või läätsed. Soovi korral lõika tomatid pooleks või neljaks.

Haki sibul, varsseller ja küüslauk peeneks. Kuumuta pannil õli ning prae selles sibulat ja sellerit keskmisel kuumusel kuni need on klaasjad ja pehmed (u 8 minutit). Lisa hakitud küüslauk ja kuumuta veel paar minutit. Vala pannile pastakaste koos u 1,5 dl veega ja tõsta tomatid ning lase küpseda u 5 minutit kuni tomatid on pehmed. Lisa ka läätsed või kikerherned, maitsesta ja lase veel umbes minut küpseda. Sega kaste ja nõrutatud makaronid läbi. Serveeri kohe koos riivitud juustu ja basiilikulehtedega.


teisipäev, 28. november 2017

Topelt šokolaadi, röstitud metspähklite ja banaaniga blondie


Inimene, kellest kirjutasin eelmises postituses, oli Raimond Kaljulaid ja intervjuud temaga saate lugeda siit. Pealkiri pole loomulikult minu pandud, aga ju siis võis linnaosavanema jutust välja lugeda, et tal sellised sõltuvused on :) Tegelikult rääkisime paljust huvitavast, sh poliitikast, narkoprobleemide lahendamisest (mis meil siin Põhja-Tallinnas eriti terav teema on) jms, aga lõpuks  ilmus ikkagi toidulugu ja kõik muu pidi paraku välja jääma ... :( Mis kanepisse puutub, siis see on üks neid väheseid asju, mille osas mul enda seisukoht puudub. Ise ma seda ei kasuta, ei ole kunagi elus isegi mitte ühte ainsat mahvigi tõmmanud ega plaani ka kunagi seda tegema hakata. Samas Raimond arvas selle kohta nii, mis on muidugi päris huvitav:
"Üks teoreetilistest põhjendustest, mida kunagi lugesin, on see, et alkohol ja tubakatooted on sellised asjad, mida enamik inimesi niisama lihtsalt kodus endale valmistada ei saa, mistõttu on tegemist ajalooliste tööstusharudega, kes suudavad palgata endale lobiste ja luua oma liitusid, kes teevad kõik selleks, et jätta muljet, et see on midagi muud kui see tegelikult on. Kanep on aga midagi väga demokraatlikku - igaüks võib selle endale akna peale kasvama panna ja oma rõõmuks suitsetada, kuid ükski suurettevõte ega riik ei saa sellest sentigi. Ja millegipärast oleme kanepi ära keelanud ja öelnud, et kanepitarvitajad tuleb vangi panna, aga kui sa veini jood ohjeldamatutes kogustes seitse päeva nädalas, siis oled justkui intellektuaal ja kultuurne inimene ning riik patsutab Sulle õlale, sest rahastad Eesti kultuuri läbi selle."


See suus sulav blondie on aga üks mu viimase aja lemmikuid! Niiskele ja kergelt kleepuvale koogile annavad krõmpsu tekstuuri pähklid; tume (mõru)šokolaad aga tasakaalustab valge šokolaadi magusust. Oma osa ideaalse maiuse saavutamisel on ka mandlijahul, heledal muscovado’l ja banaanil. Olen kasutanud selle koogi sees just heledat muscovado’t, aga sobib ka fariinsuhkur, samuti demerara. Osa suhkrust võib asendada ka valgega, nt kasutada 50 g valget peensuhkrut ja 100 g pruuni suhkrut taina valmistamisel. Minul on koogis toortatrajahu; kui küpsetis ei pea olema gluteenivaba, siis võta nisujahu ja vähenda soovi korral ka küpsetuspulbri kogust (0,5 tl on täitsa piisav).

Retsept ilmus D-kokaraamatus.


100 g võid
200 g valget šokolaadi
150 g (pruuni)suhkrut (nt hele muscovado)
1 suur muna
2 keskmist või suuremat küpset banaani
2 sl konjakit, brändit või kanget kohvi
100 g toortatra- või nisujahu
100 g mandlijahu
1 tl küpsetuspulbrit
100 g pähkleid (mandlid, Kreeka pähklid ja/või röstitud ja kooritud sarapuupähklid)
100 g tumedat šokolaadi
soovi korral tuhksuhkrut koogi peale

Haki või ja valge šokolaad tükkideks, aseta koos suhkruga kaussi, sulata vesivannil ja sega ühtlaseks. Lase pisut jahtuda, seejärel sega hulka kergelt lahtiklopitud muna, kahvliga püreestatud banaanid ja alkohol või kohv. Sega sõelutud jahu küpsetuspulbriga läbi ja sega taina hulka, viimasena lisa hakitud pähklid ja tume šokolaad.

Tõsta tainas 20 cm läbimõõduga neljakandilisse küpsetuspaberiga kaetud vormi, silu pind ja küpseta ahjus 180 kraadi juures u 30 minutit kuni kook on pealt kergelt pruunistunud. Ära kauem küpseta, sest kook küpseb vormis veel edasi ja muutub muidu seest kuivaks ega ole niiske. Lase vormis jahtuda; külmale koogile sõelu soovi korral tuhksuhkrut.

neljapäev, 23. november 2017

Kiire avokaadopasta ja suur uudis :)


Mul on suur uudis! Mitte et see nüüd maailma mastaabis midagi olulist oleks;-), aga minu enda jaoks küll:) Nimelt on mu blogil nüüd oma FB-leht! Toidublogi Jagatud rõõm on alates pühapäeva õhtust lõpuks ka Facebook’is ja olen selle üle tõeliselt rõõmus, sest nüüd lõpuks saan hakata teavitama uutest postitustest ning jagama igapäevaselt huvitavat toidualast lugemist! Ma väga loodan, et leiate sealt endale põnevaid uudiseid ja häid retsepte ning hea lihtsa võimaluse kõigi uute retseptide jm postitustega kursis olla:)

Ja lubasin teada anda, kui veebis on olemas artikkel Alar Aksaluga, millest siin postituses kirjutasin. Nüüd on see saadaval portaalis Maitsed ja mainin igaks juhuks kohe ära, et täiesti tasuta :)

Täna aga jagan ühe tõeliselt lihtsa ja kiire (aega kulub 20-25 minutit) makaroniroa* retsepti. Minu retsept ja foto ilmusid mitmes Ekspress Meedia väljaandes, muuhulgas koos selle lõhe-pasta'ga näiteks Laupäevaleht LP-s armastatud Elo Mõttus-Leppikuga tehtud loo kõrval. Elost oli tõeliselt tore artiklit kirjutada ja ei saa jätta mainimata, et nii tema lambalihaga hartšo kui ka peedi-kitsejuustu suupisted olid imehead! Laupäevalehte saab osta muideks kuni reede õhtuni ;-)

Sel laupäeval on aga tänu Eesti mõjukamate isikute edetabelile toiduloo jaoks poole rohkem ruumi  kui muidu (hurraa!!!) ja tegin intervjuu eriti põneva persooniga, kes muidu oma eraelu kiivalt enda teada hoiab. Muuhulgas on ta ka kõrgel kohal mõjukate edetabelis ja teeb väga hästi süüa, kuid ei tarbi alkoholi, joo kohvi ega söö liha ning on enda sõnade kohaselt isegi kanepitõmbamise maha jätnud;-)

Avokaadoga pasta on kreemjas ja tervislik ning kui juust ära jätta, siis sobib ka veganitele. Kes aga soovib, saab makaronirooga toekamaks muuta lisades suitsukana või kergelt praetud (toor)singikuubikuid. Mina rebin sellsite taimsete pasta’de juurde sageli mõnda kvaliteetset sinki, nt Rakvere tootevalikus olev vinnutatud Serrano sobib suurepäraselt. Kui sa kitsejuustu ei armasta, siis asenda see parmesaniga või mõne sarnase kodumaise kõvema tugevamaitselise juustuga - see on makaroniroogade jaoks alati hea valik!

400 g (1 pakk)  fusilli vm meelepäraseid makarone
2 suurt küpset avokaadot
1 sidruni mahl ja soovi korral ka peenelt riivitud koor
20 g kooritud sarapuupähkleid või mandleid
1 suur või 2 väikest küüslauguküünt
väike punt basiilikut
värskelt jahvatud musta pipart, soola
50-100 g kitsejuustu
extra virgin oliiviõli (soovi korral)

Lõika avokaadod pooleks, eemalda kivi, võta viljaliha lusikaga välja ja aseta koos sidrunimahla (soovi korral lisa ka sidrunikoor), pähklite või mandlite, tükeldatud küüslauguküün(t)e ja peotäie basiilikulehtedega köögikombaini. Töötle ühtlaseks, maitsesta soola ja pipraga ning aseta külmkappi. 

Keeda makaronid vastavalt pakendi juhistele soolases vees al dente. Nõruta ja jäta u 0,5 dl keetmisvedelikku alles. Sega makaronid keeduvee ja avokaadokastmega läbi, puista peale ülejäänud basiilikulehed ja tükeldatud juust. Soovi korral nirista ka pisut õli ja jahvata musta pipart.

Miks ma kasutan sõna “makaroniroog" ja termin “pasta” on kursiivis, saab lugeda nt siit ;-)

pühapäev, 19. november 2017

Kinoasalat päikesekuivatatud tomatite ja maitseka kanafileega



Kindlasti olete märganud minu suurt poolehoidu teaduspõhisele lähenemisele toitumises, samuti vastumeelsust igasuguse umbluu suhtes :) Tänapäeval on paraku populaarne igasuguseid tonte välja mõelda olgu selleks siis rasv, suhkur, süsivesikud, gluteen, laktoos, liha vms asi, kuid tegelikult on ju tasakaalustatud mitmekülge toitumine edu võti! Mulle on sümpaatne ühelt toitumisnõustajalt kuuldud tervemõistuslik seisukoht, et "tasakaalustatud toitumist järgides võib süüa kõike. Oluline on, et pööraksid tähelepanu erinevate toitainete tasakaalule.”

Otseselt ei pea ju midagi endale keelama (maiustadagi saab tervislikult, nt tükike tumedat teeb head) ja usun, et kõik mitteteaduslikud toitumisalased moevoolud ja hetketrendid, samuti imedieedid lähevad mööda nagu alati, kuid (arsti)teadus jääb!:)  Tuleb lihtsalt loota, et kõik need "eksperdid" toitumisalal, kes inimestele "head" nõu annavad ei suuda eriti paljude inimeste ainevahetust poppide ja trendikate umbluu-toitumispiirangutega ära rikkuda!

Kui kevadel tuli koolivend Heikki Mägilt ettepanek hakata Fitlapiga koostööd tegema, ei pidanud ma kaua mõtlema, sest äsja oli just üks mu sõpradest selle abil poole aastaga 15 kg alla võtnud ja mulle ühe teise sõbra sünnipäeval põhimõtteid selgitanud. Ma ise küll Fitlapi programmi ei kasuta ega oma ka vastavaid teadmisi, et seda adekvaatselt teaduspõhiselt analüüsida, kuid mulle on sümpaatne lähenemine, et toit peab olema tasakaalustatud, st iga toidukorraga tuleb saada nii süsivesikuid, ja valkusid kui ka rasvu. Kui ma ise hakkaks oma toitumist jälgima, siis nö makrote arvutamine oleks esimene asi, mille endale selgeks teeksin - et selle tõhususes veenduda, piisab kasvõi sellest, et lahti teha nt instagram, kus erinevad kodu- ja välismaised fitness-inimesed oma voolujoonelisi kehasid näitavad ;-)

Selle kinoa-kanaroa retsept ilmus juba Fitlap’is. Nagu ikka, soovin ka Fitlapile koostatud retseptiga pakkuda inimestele tervislikku ja täisväärtuslikku “päris” sööki, mis samas ei nõuaks tundide pikkust köögis askeldamist, vaid oleks kiireks ja lihtsaks alternatiiviks valmis- ja kiirtoidule. Kanafilee saab marinaadi panna juba eelmisel õhtul või hommikul enne tööle minekut (aega võtab see u 5 minutit), niiet koju tulles pole muud, kui kinoa keeta ja samal ajal kana ära küpsetada. Vähem kui 5 minutit aedviljade tükeldamist veel lisaks ja ongi kogu perele maitsev ja toitainerikas roog valmis :)

Kana küpsetasin salati juurde nii:
u 500 g kana rinnafileed
1 tl musta pipart, soovi korral ka muid jahvatatud või purustatud pipraid (nt 0,5-1 tl jahvatatud tšillipipart või paprikapulbrit)
poole sidruni mahl
2-3 sl oliiviõli
1 sl vedelat mett

Aseta kanafileed toidukile või küpsetuspaberi vahele ja tambi kergelt paksem osa tainarulli vm tömbi esemega u 1 cm paksuseks (mitte õhemaks, sest muidu võib liha liiga kuivaks muutuda). Sega kõik marinaadiained omavahel kokku, aseta sisse kanafileed ja keera neid marinaadis kuni need on üleni kaetud. Aseta külmkappi 1-2 tunniks maitsestuma.

200 g kinoad
5 päikesekuivatatud tomatit
värsket basiilikut või tüümianilehti
peotäis kirsstomateid ja värsket kurki
soovi korral sidrunisektoreid, värskelt jahvatatud musta pipart, extra virgin oliiviõli

Loputa kinoa sõelal jooksva vee all ja aseta koos poole liitri veega potti, lase keema tõusta, alanda kuumus ja lase madalal kuumusel 15 minutit keeda. Vajadusel nõruta ja maitsesta soolaga. Tükelda kuivatatud tomatid ja sega läbi kinoaga.

Kinoa keemise ajal prae kanafilee keskmisest pisut madalamal kuumusel kummaltki poolt 3-5 minutit natukese õli sees kuni see on pruunistunud ja seest läbi küpsenud.

Serveeri kinoa koos kanaga, aseta kõrvale poolitatud kirsstomateid ja värske kurgi viile, puista peale tüümianilehti või hakitud basiilikut. Soovi korral jahvata peale musta pipart ning paku sidrunisektoreid ja oliiviõli, mida saab peale niristada.

kolmapäev, 15. november 2017

Juustune pasta suitsulõhega


Selle pasta retsept ilmus täna koos mu teise makaroniroaga (taimne pasta tomati ja kikerhernestega) ajaleht Eesti Ekspressi vahelisas Maitsed, kus on seees ka minu tehtud persoonilugu Alar Aksaluga. Hetkel on Allu GOSPA peakokk, kuid mina tunnen teda juba ajast, mil koos Pädaste mõisa restorani Alexander köögis töötasime. Mul pole ammu ühtegi nii huvitavat intervjuud olnud, niiet soovitan lugeda ;-) Kahjuks on artiklist ainult pool paberil, aga õnneks vähemalt online’i mahub ära terve artikkel - kui see ilmub, siis jagan kohe ka linki.

Pikemalt kirjutasin S.Pellegrino maailma kõige olulisemast noorkokkade võistlusest, kus Alar hiljuti osales, veel ka siin. Muideks, GOSPA söögikoht saavutas just Hõbelusika gastronoomiakonkursil teistkordselt parima pererestorani tiitli. Aga seda teavad tegelikult kõik isegi:) Mida vähem teatakse, on see, et Eesti jalgpallikoondise superhea väravavaht Mihkel Aksalu on Alari sugulane, samuti seda, et Alar ise on surfiinstruktor ja tema kolme-aastane poeg käib juba trummimängu õppimas! Aga see ei ole veel kõik - peagi jõuab poelettidele peakoka peedileib, mis on koos Alluga välja töötatud, sisadab ainult rukkijahu ja põnevaks lisandiks on külmkuivatatud peedigraanulid, milles on ka sibulat ja küüslauku.



See on hästi kiire ja lihtne argiõhtu makaroniroog, mis on tehtud Itaalias eriti populaarsete Mafalde makaronidega, aga loomulikult võid kasutada neid, mida ise soovid, sh gluteenivabu või täistera makarone. Sooja pasta ja võis praetud porruga segatud mozzarella juust sulab mõnusalt, suitsukala annab pastale head soolakat mekki.  Mozzarella't kasuta nii palju, kui juustust pastat sa soovid - võid alguses ühe paki lisada ja kui tundub, et juustu võiks rohkem olla, siis pane teine pakk veel juurde.

Aega kulub 20 minutit; jätkub neljale/viiele

500 g (1 pakk)  Mafalde vm meelepäraseid makarone
1 sl oliiviõli
2 sl võid
1 suur või 2 väiksemat porrut 
300 g kuumsuitsu lõhet (tükkideks rebitud)
120-240 g (1-2 pakki) mozzarella juustu
ürte või maisterohelist (tüümianilehti, hakitud murulauku või basiilikut vms)
soola, värskelt jahvatatud musta pipart

Keeda makaronid vastavalt pakendi juhistele (8 minutit) soolaga maitsestatud vees al dente, nõruta ja jäta 1 dl keemisvedelikku alles. Lõika porru õhukesteks viiludeks, rebi suistukala ja juust tükkideks.

Kuumuta suurel pannil õli ja või ning prae selles viilutatud porrut keskmisest pisut madalamal kuumusel 3-4 minutit kuni see on pehme. Lisa koheselt makaronid, keeduvedelik, tükkideks rebitud mozzarella ja sega läbi. Viimasena puista peale kala. Serveerimisel jahvata peale musta pipart ja puista meelepärast (hakitud) maitserohelist.