neljapäev, 27. aprill 2017

Kõigi lemmik kohupiima-marja kook kiirkaerahelvestega



Sünnipäev on ikka üks imetore päev, eriti veel, kui otsustad seda pidada väljaspool kodu :) Sel juhul pole muud muret, kui ise koogid küpsetada (juhul, kui sõbrad seda nõuavad, aga võib ka sellest "kohustusest" pääseda) ja päev otsa telefonile vastata :D Kui muidu on mu sünnipäev alatio ülikiire ja tegus päev, mil vaevalt jõuan hinge tõmmata, rääkimata telefoniga lobisemisest või sõnumitele vastamisest, siis seekord nautisin oma vabadust suhelda kõigi virtuaalselt (telefon, sms, whatsapp, FB messenger, email) õnne soovijatega ja isegi lugeda õigel päeval läbi kõik FB seinale kirjutatud soovid. Polnud vaja ei kokata, jooki koju tassida jms, rääkimata koristamisest ja nõude pesemisest. Uskumatult tore! Niiet kodust väljas sünnipäeva tegemine on kindlalt üks parimaid kingitusi, mida endale teha saab :)

Ja kuigi ma küpsetada armastan endiselt, siis oma sünnipäevaks otsustasin teha mõned lihtsad purukoogid, sest reedel oli vaja pikalt väljas olla erinevatel superlahdeatel üritustel (sh Jazzkaare avamine), laupäeva hommikul aga kohe Noarootsisse toiduüritusele sõita, niiet kui ma pühapäeva lõuna ajal koju jõudsin, siis oli selge, et juustukoogid jms ei tule kõne allagi.

Lihtsaid ja kiireid purukooke, millest mitmed on kookoshelvestega, on mul blogis juba päris palju, kuid vahel kasutan ka kaerahelbeid. Selle koogi retsepti tegin algselt Tartu Mill'ile neljaviljahelvestega. Jõulude ajal valmistasin seda küpsetist mitmele üritusele just pohla, martsipani ja neljaviljahelvestega, nüüdseks olen seda aga pisut teistmoodi juba päris palju küpsetanud. Ja iga kord on keegi, kes küsib retsepti (pärast sünnipäeva ka!) :) Ja mina siis saadan alati lingi Tartu Mill'i lehel olevale retseptile ja lisan juurde, millised muudatused ma seda kooki kiirkaerahelvestega tehes olen teinud (nt et rohkem helbeid ning vähem jahu ja võid, kohupiima asemel on kohupiimapasta ja vähem hapukoort jne). Kuna see kohupiimaküpsetis on lihtne, mahlane ja mõnus, ei ole liiga magus ja saab alati kiita, siis on lõpuks aeg ka see variant blogisse üles kirjutada, et oleks täpselt kirjas, kuidas ikkagi seda teha. Pildid aga jätsin samaks, sest visuaalselt suurt vahet ei ole, kuigi tähelepanelik lugeja leiab retseptis kümmekond muutust kindlasti :)

NB! Kui soovid gluteenivaba küpsetist, siis kasuta gluteenivabu kaerahelbeid, nisujahu asenda toortatrajahuga (eriti hea on veel toortatra ja maisi- või riisijahu segu) ja lisa 0,5 tl küpsetuspulbrit.



Põhi:
150 g kiirkaerahelbeid
100 g jahu
0,5 tl küpsetuspulbrit
näpuotsatäis soola
70 g suhkrut
1 sl vanillisuhkrut
150 g külma võid

Sega helbed sõelutud jahu, küpsetuspulbri, soola ja suhkrutega läbi, lisa hakitud või ja haki see koos jahuga nuga kasutades või pudista sõrmedega ühtlaseks puruks. Laota kaks kolmandikku purutainast võiga määritud ja jahuga ülepuistatud 24-26 cm läbimõõduga (lahtikäivasse) vormi, mille põhjas on küpsetuspaber. 

Täidis:
300 g vanillimaitselist kohupiimapastat
200 g hapukoort
3 muna
4 sl suhkrut
1 sl vanillisuhkrut
200 g kirsse või muid marju (võivad olla sügavkülmutatud)

Sega kohupiimapasta ja hapukoor kergelt lahti klopitud munade ja suhkrutega ühtlaseks. Laota kohupiimasegu ühtlaselt vormi purutainale, kata marjadega ja puista peale ülejäänud kolmanik purutainast. Küpseta ahjus 180 kraadi juures 40 minutit kuni kook on äärtest ja pealt kergelt pruunistunud ja läbi küpsenud. Lase vormis jahtuda.

teisipäev, 25. aprill 2017

Kukeseente ja tühvlitega risoto



Itaaliast pärit riisiroog on ka Eestis väga populaarne, kuid kahjuks näeb siin sagedamini kui tahaks korraliku kreemise risoto asemel suvalist keedetud riisi või hoopis pudrulaadset toodet. Risoto valmistamine ei ole kindlasti raketiteadus, kuid selleks, et saada autentset risotot, on vaja arvestada siiski teatud põhitõdedega. Õige risoto on küll rikkalik ja kreemjas, kuid mitte liiga raske; riis ei tohiks olla keenud pehmeks pudruks, kuid samas ei ole riis sõmer. Kirjutasin sellest, kuidas saada täiuslik risoto, sel laupäeval Laupäevaleht LP-s - koondasin sinna kõik aastate jooksul kogunenud teadmised.

Minu jaoaks on risoto eriti hea just ise tehtuna (ei ole isegi Itaalias nii head saanud, kui enda valmistatud), sest siis saab kokku panna endale meelepärased maisted ning valmistada seda hoole, armastuse ja täieliku pühendumusega, mida restoköögis alati ei pruugi roale jätkuda. Vaja on pidevat juuresolekut ja tähelepanu, et saada riisi pidevalt segades just see õige kreemine tekstuur ilma, et pärast peaks koort, (toor)juustu vms lisama. Risoto valmistamine on selline mõnus ajaviide, millega saab tegeleda ise samal ajal sõpradega jutustades ja klaasi veini nautides. Kusjuures, korralik vein on risoto juures väga oluline - kehv vein annab roale viletsa äädikase maitse. Mina soovitan kulutada risotole klaasikese veini, mida pärast plaanid kõrvale juua, mul on see tavaliselt mõni hea Gavi di Gavi.

Nautima peaks risotot kindlasti kohe pärast valmistamist, sest potti jäädes küpseb riis edasi ja muutub peagi pudruks (liiga pehmeks ja kaotab õige tekstuuri) - parim on al dente küpsusaste ehk pisut on tera seestpoolt veel kõva.

Artikli juurde lisasin ühe lihtsama ja kiirema suitsulõhega riisiroa tegemisõpetuse, siin aga jagan ühe suvel valminud mõnusa risoto restepti, kuhu lisasin maitseks hakitud trühvlit, samuti kukeseeni ja parmesani (õigemini küll selle kodumaist analoogi Valiolt ehk Fortet).



500 g kukeseeni
võid, soola, musta pipart
maitserohelist (till, lehtpetersell, murulauk)
1 keskmine sibul
1 suur küüslauguküüs
2,5 dl valget veini
400 g risotoriisi
vähemalt 1,5 l kuuma (kana)puljongit
50-100 g riivitud parmesani + soovi korral laastud peale
vähemalt 10 g hakitud trühvlit
värskelt jahvatatud musta pipart
extra virgin oliiviõli

Puhasta seened ja prae pannil või sees läbi. Maistesta soola ja musta pipraga, haki peale murulauku või lehtpeterselli, sega läbi ja jäta ootele.

Tükelda sibul ja küüslauk peeneks. Prae sibulat või sees poti põhjas madalal kuumusel vajadusel segades u 8 minutit, kuni see muutub klaasjaks, kuid ei pruunistu. Lisa küüslauk ja prae veel u minut. Tõsta kuumus keskmiseks, lisa riis ja vein ning lase sellel mullitada vajadusel segades, kuni alkohol on haihtunud. Lisa u 1 dl puljongit ja sega korralikult. Hakka lisama puljongit kulbi täie kaupa ise risotot segades pannes järgmise kulbitäie vedelikku kui eelmine on riisi sisse imendunud. Jätka, kuni riis on peaaegu pehme (al dente).

Võta pott tulelt, sega hulka praetud kukeseened, hakitud trühvlid ja riivitud juust, aseta potile kaas ning lase risotol kaane all minut või paar seista. Sereveerimisel jahvata peale musta pipart, puista juustulaaste ja nirista oliiviõli. Soovi korral haki peale ka lehtpeterselli, tilli või murulauku.

teisipäev, 18. aprill 2017

Tervislik banaani-kaerahelbe küpsetis marjadega



Kirjutasin hommikusöögist ja ühest hiljutisest põnevast uuringust laupäevases LP-s, paar aastat tagasi aga rääkisin hommikueinest natukene teise nurga alt. Kuigi liikvel on teooriaid, nagu oleks hommikusöögi puhul tegemist korporatiivse vandenõuga, et inimesi ühte lisaeinet ostma ja sööma meelitada, on siiski suurem osa teadlasi arvamusel, et hommikusöök on päeva olulisim eine, mis annab energiat vastu pidada ning paneb ainevahetuse tööle. Eriti oluline on see neile, kes soovivad kaalu alandada, sest korralikult hommikul söömata jätmine võib kaasa tuua vastupandamatud isud ülejäänud päeva jooksul, mis sageli viivad ülesöömiseni. Uuringud on näidanud, et hommikueine aitab kaalus alla võtta ja saavutatud kaalu hoida, samuti alandada teatud südamehaiguste riski.

Nii selles marjade ja banaanidega tervislikus kaerahelbeküpsetises kui ka pudru keetmisel soovitan kindlasti kasutada PÄRIS piima (eriti hea on vähemalt 3,5 % rasvasisaldusega), mitte mingit mandli- vmt "piima", mis ei ole kindlasti mitte tervislikum, vaid hoopis valgu- ja kaltsiumivaene (mis on tegelikult kaks peamist asja, miks piima tarbida). Siin on näha ka nende kahe võrdlus numbrites. Jah, kaloreid on tõesti tavalises piimas rohkem, aga hommikune piimaga keedetud puder pole veel kedagi paksuks teinud;-) Iga toidu puhul on oluline selle toitainesisaldus, et saaksime päeva jooksul meile tähtsad vitamiinid, mineraalid, kiudained jm vajaliku ilusti kätte! Ainult energiasisalduse järgi toitu valides on inimene ikka väga valel teel. Hea näide on korralikku seemnetega täisterarukkileiva viilu võrdlus viilu saiaga. Esimese kaloraaž on sõltuvalt tootest kaks kuni kolm korda kõrgem teisest, kuid sellisest leivast saame väga palju kasulikku samal ajal kui saiast vaid praktiliselt olematu koguse toitaineid, see-eest aga ohtralt nn kiireid süsivesikuid, mis veresuhkru  koheselt tõstavad, kõhtu ei täida ja lõppkokkuvõttes panevad meid palju rohkem sööma, kui vaja oleks.



Puder (eriti kaerahelvestest) on hommikusöögiks hea valik (saame palju kasulikke aineid ja nn aeglaseid süsivesikuid), kuid alternatiivina võib valmistada väärtuslikke toitaineid sisaldava maiuse, mille peale kulub küll pisut rohkem aega (15 minutit, millele lisandub 35 minutit ahjus küpsemist), kuid mida söövad pirtsutamata ka need, kes putru ei armasta. Küpsetis sobib ka magustoiduks, eriti veel serveerituna soojalt kas vanillikastme või -jäätisega, samuti mõne meelepärase jogurti või kohupiimakreemiga. Juurde passib hästi nii klaas piima kui ka tassike teed või kohvi. Mett doseeri vastavalt banaanide küpsusastmele ehk magususele.

Kui on soovi veel hommikusöögi ideid saada, siis ajalehes Postimees ilmus mõni aeg tagasi minult mitu retsepti, mõned teised retseptid olid aga siinBlogissegi on minu lemmikeinest juba kogunenud terve rida retsepte, mida soovitan katsetada, et päeva algus veelgi ilusam oleks:)

220 g kaerahelbeid
1 tl küpsetuspulbrit
0,5 tl jahvatatud kaneeli
0,25 tl peenestatud kardemoni (soovi korral)
0,25 tl soola
3 keskmist küpset banaani (püreestatud)
1,8 dl piima
80-100 g mett
1 suur muna
1 tl vanilliekstrakti
150 g värskeid või külmutatud vaarikaid (võid kasutada ka mustikaid või musti sõstraid)

Aseta kaerahelbed suurde kaussi ning sega läbi küpsetuspulbri, kaneeli ja soolaga, lisa soovi korral ka kardemon. Teises kausis sega kahvli või saumiskeriga püreestatud banaanid läbi piima, mee, lahti klopitud muna ja vanilliga. Vala vedel segu kaerahelveste hulka ja sega läbi. Seejärel sega õrnalt hulka vaarikad. 

Vala tainas küpsetuspaberiga kaetud või võiga määritud ja jahuga ülepuistatud neljakandilisse u 20X20 cm vormi, silu pind ning küpseta ahjus 170 kraadi juures 30-40 minutit kuni kaerahelbevorm on tahenenud ja pealt kuldseks muutunud. Lase küpsetisel u 10 minutit vormis taheneda, lõika ruutudeks ja naudi kohe. Ülejäänud küpsetis aseta õhukindlalt suletud anumas külmkappi. 

    laupäev, 15. aprill 2017

    Rikkalik martsipaniga kohupiimavorm kevadpühadeks



    Kohupiimavorm ei ole küll küpsetis, mida päris pidulikul puhul külalistele serveerida, kuid koduseks maiustamiseks, hommikusöögiks ja niisama külla tulnud sõbrannale kohvi või tee kõrvale pakkumiseks sobib suurepäraselt! Lihavõttepühade kooke-torte on siin juba küll (sh kaks erinevat pasha retsepti), niiet täna mõtlesingi lisada ühe lihtsma kohupiimamaiuse retsepti, mis erinevates variatsioonides mul kodus päris sageli ahjust välja tuleb. Kvaliteetne mandlimass ja hapukad marjad on kohupiimaga perfect match ning minu jaoks on martsipaniga kohupiimavorm asi, millest ma isu kunagi täis ei saa! Kohupiimavormi on ka ülimalt kerge valmistada - segad kõik komponenid ühes kausis kokku, milleks kulub max 10 minutit (sh martsipani ja või tükeldamine), lükkad vormi ahju ja kolmveerand tunni pärast võtad juba ülihea küpsetise välja. Sellised lihtsad ja kiired asjad mulle meeldivad! ;-)

    Armastan suure mandlisisaldusega martsipani (vähemalt 63% mandleid), mis ei ole nii magus, vaid on kergelt mõrkjas ja tugeva mandlimekiga. Pohlad võivad olla otse sügavkülmast, aga lisa sel juhul 20 g jahu. Pohlade asemel võid kasutada ka vaarikaid või kirsse (sobivad ka nõrutatud kompotikirsid). 

    Nautida saab küpsetist hapukoore, maitsestamata jogurti, vanillikastme, marjade või kisselliga. Või üldse niisama - minu arvates on see kohupiima, martispani ja pohlade kooslus nii hea, et midagi enam juurde ei ole vaja :)

    Vaja läheb:
    3 suurt muna
    50 g suhkrut
    400 g (2 pakki) vanilli- või rosinatega kohupiima
    300 g (1 toru) vanilli- või rosinatega kohupiimapastat
    100 g hapukoort
    50 g nisu-, õlivaba mandli- või toortatrajahu (+ 20 g juhul, kui marjad on sulatamata)
    1 tl vanillipastat
    200 g martsipani
    100 g pohli
    50 g võid

    Klopi munad suhkruga lahti, sega läbi kohupiima ja  -pasta, hapukoore, jahu ja vanilliga. Lisa  tükeldatud või riivitud martsipan ja pohlad. Lõika või väikesteks tükkideks. Vala tainas küpsetuspaberiga kaetud või võiga määritud ja jahuga ülepuistatud 20X20 cm läbimõõduga vormi,  silu pind ja puista peale võitükid. 

    Küpseta ahjus 200 kraadi juures u 45 minutit kuni vorm on tahenenud ja pealt hakkab kuldpruuniks muutuma. Lase vormil enne söömist jahtuda ja hoia seda külmkapis. Seveerimiseks lõiks ruutudeks.  

    teisipäev, 11. aprill 2017

    Kaerahelbepõhjal kevadine mango-juustukook


    Ilmad on nii mõnusalt päikseliseks ja soojaks läinud, õhtud on juba pikad ja valged, esimesed kevadised lilled aias õitsevad  - mis nii elul viga?!? :) Eriti veel, kui kevadpühad ukse ees on :) Kahju, et Eestis pole paljude Euroopa riikide eeskujul vabad ka neljapäev ja esmaspäev, aga no üks lisa nädalavahetuse päev on ikkagi juba päris hästi :D Nende "pikkade" pühade ajal soovitan sõprade ja perega aja veetmisele, kokkamisele ning loomulikult meie kodumaa imeilusasse metsa või rabasse matkama minekule lisaks ka raamatuid lugeda! :) 

    Viimasel ajal on mul alati korraga mitu raamatut pooleli, hetkel olen just lõpetamas eelmiseks sünnipäevaks saadud Murakami toest "The Wind-Up Bird Chronicle", poole peal on samas Alexander  McCall Smith'i järjekorras viies raamat 44 Scotland Street/Espresso Tales sarjast ning vahepeal olen lugenud veel läbi terve virna põnevaid teoseid (nt Brüsselis olles ülihea "Mees nimega Ove"). Olen väiksest peale lugemist armastanud ja alati palju lugenud, aga eriti hea on teada, et see pole lihtsalt tore ja 100 x parem ajaviide kui nt teleka ees või sotsiaalmeedias istumine, vaid see on ka väga kasulik! Teeb targemaks, tõstab aju võimekust ja üldse: “The more that you read, the more things you will know. The more that you learn, the more places you'll go.” Siin on üles loetletud 10 põhjust lugemiseks, aga siin suisa kaheksa teaduslikult tõestatud kasutegurit :) 

    Kusjuures, mina loen ikka veel ainult paberil raamatuid, kasvõi juba sellepärast, et mul on kodus neid tohutu palju. Ma ei räägi oma vanemate kodust, kus on ka väga palju raamatuid, vaid enda koju olen aastate jooksul ostnud, kingituseks ja päranduseks (nt vanaisalt) saanud ohtralt igasuguseid teoseid alates kirjandusklassikast lõpetades reisi- ja kokaraamatutega. Kokaraamtuid on isegi nii palju kogunenud, et ostsin neile aasta tagasi eraldi suure maast laeni klaasustega kapi elutuppa ja tundub, et varsti oleks juba riiulipinda juurde vaja ... :)

    Kui on retsepte kevadpühadeks vaja, siis siit saab; koogiks aga soovitan allolevat juustutorti! ;-) Lihavõteteks sobivaimad soolased pirukad on aga need kaks (see ja see) imehead Itaaliast pärit spinati-feta pirukat ning see spargliküpsetis


    Selle juustukoogi rikkalik täidis tuli kuidagi eriliselt pehme ja kreemjas. Ilmselt on asi selles, et kui ma muidu üritan lisaks toorjuustule täidisesse alati ka kohupiima vms lisada, siis seekord tegin koogi vaid toorjuustust, sest vaatasin, et külmas olevad pakid hakkavad lähiajal aeguma. Kaerahelvestega põhi on pehme, kuid ei pudise, ning kui kasutada vastavaid kaerahelbeid ja toortatrajahu, on see kook ka gluteenivaba.

    Kui poest mangokonservi ei leia, kasuta visriku- või aprikoosi oma. Kaunistamiseks sobivad hakitud pähklid, kookoshelbed, mango-, virsiku- või aprikoosiviilud kas konservist või värsked. Mina kasutasin pistaatsiapähkleid ja värskeid küpseid mangosid.

    Mangosid saab osta ka kahekaupa pakendatuna nagu avokaadosidki, mida võib kohe sööma hakata. Tooremaid aga hoia banaanide ja õuntega ühes kausis, et need kiiremini küpseksid. Mina "küpsetan" nii ka avokaadosid, sest eralduv etüleen tagab neile viljadele kiire valmimise.



    See retsept ilmus ka D-kokaraamatus.

    Põhi:
    100 g võid
    50 g (pruuni) suhkrut (kasutasin heledat muscovado't)
    1 muna
    150 g täistera kaerahelbeid (võivad olla kiirkaerahelbed)
    50 g nisu- või toortatrajahu

    Tükelda või, sulata, lisa suhkur ja sega läbi. Klopi hulka muna, seejärel sega kaerahelbed ja jahu. Laota tainas ühtlase kihina 24 cm läbimõõduga ümmarguse lähtikäiva vormi põhja, mis on eelnevalt kaetud küpsetuspaberiga. Küpseta ahjus 200 kraadi juures 10-15 minutit kuni põhi on muutunud kuivemaks ja hakkab kergelt kuldseks muutuma. Võta põhi ahjust ja alanda temperatuur 160 kraadini.  

    Täidis:
    1 purk mangoviile (nõrutatud kaal 250 g)
    u 200 g mangokonservi vedelikku
    800 g toasooja toorjuustu
    4 toasooja muna
    70 g ekstrapeent suhkrut
    1 väikese kuhjaga sl vanillisuhkrut
    1 väikese kuhjaga sl maisitärklist

    Kõigepealt nõruta mangoviilud sõelal, mis on asetatud kausile. Nõrgunud vedelik sega visplit kasutades toorjuustu, suhkrute ja munadega ühtlaseks kreemiks, viimasena lisa maisitärklis. Lõika mangoviilud väiksemateks tükkideks ja sega õrnalt spaatliga toorjuustukreemi hulka.

    Vala täidis vormi eelküpsetatud põhjale. Küpseta kooki ahjus 160 kraadi juures 1 h kuni täidis on äärtest tahenenud ja keskelt vaid pisut võdiseb. Tee ahjuuks praokile ja lase koogil ahjus jahtuda. Jahtunud kook aseta külmkappi.


    pühapäev, 9. aprill 2017

    Kodujuustu-suistulõhe salat



    Laupäevases ehk eilses Laupäevaleht LP-s jagasin seekord juba eelseisvateks kevadpühadeks sobivaid retsepte. Kui traditsiooniliselt lõppes 46 päeva (va pühapäevad ehk siis tegelikult 40 päeva) kestev paast ületõusmispühapäeval, mil taas oli lubatud süüa mune, piima- ja lihatooteid, siis tänapäeval paastuvad vaid vähesed, mistõttu pole ka põhjust ega vajadust rammusamate toitudega maiustama hakata. Muidugi võib seda teha (pasha on igal juhul superhea!), aga lehte panin seekord just tervislikumad ja lahjemad variandid neile, kes mõtlevad juba suvisele bikiinivormile ;-)

    Traditsioonilise rasvase munavõi asemel tegin taljesõbralikuma määrde; juustu-vahukoore tordi asemel aga kohupiimaga koogi gluteenivabal kasulikust ainetest (pähklid, kakao, kookosõli) pakataval põhjal. Muidugi on klassikalised lihavõtteroad alati suurepärased, aga ma ise tunnen, et kuna ma ei paastu (kaugel sellest!), siis pole ka nende pikkade pühade ajal mul soovi ega vajadust hakata rammusaid roogi vitsutama, vaid pigem teen ise seekord hoopis tervislikuma kohupiimavormi; ülejäänud munad aga lisan mõnda heasse salatisse, nt sellesse avokaado ja lõhega salatisse. Kindlasti läheb tegemisele ka kohupiimakreem beseega, milles marjad saab asendada lihavõtete puhul nõrutatud kompotivirsikute, -aprikooside või -mangodega:) Igasuguseid toredaid ja maitsvaid variante kevadpühade ajal laua katmiseks leiab siit.

    Kodujuustu-suitsulõhe salat, mida saab ka leivapealsena tarvitada, on üks variant kasutada ära pühadest ülejäävaid mune. Retsepti jaoks olid mul seekord vutimunad, kuid vabalt võid asendada need kanamunadega. Hapukoort saab nõrutada nii nagu siin kirjas; leivakrõpse saad aga niimoodi valmistada.



    100 g nõrutatud hapukoort
    1 kuhjaga tl mahedamat sinepit
    200 g kodujuustu (võib olla ka maitsestatud, nt tilliga)
    200 g kuumsuitsulõhet
    hakitud murulauku
    6 keedetud vutimuna või 1-2 keedetud kanamuna
    rukkileiba või rukkikrõpse

    Nõruta hapukoor nii, keeda vutimune 3 minutit ja lase neil pisut aega külmas vees seista, et koor lihtsalt lahti tuleks. Koori munad ja haki kahvliga peeneks, samuti haki lõhe ja murulauk. Sega kõik asjad kokku, maitsesta ja serveeri kas eraldi kausis või rukkileivakestel, samuti võid määrida röstitud rukkileivale.

    neljapäev, 6. aprill 2017

    Metspähklibesee ja kohupiima-jogurtikreemiga magustoit


    Analoogne magustoit on mul juba blogis kahel korral olnud (siin ja siin), aga kuna seekord muutsin seda endale veelgi meelepäraseks ja ka ühtlasi tervislikumaks, lisades kohupiimale vahukoore asemel maitsestamata jogurtit, samuti valmis sellest kama-desserdist meie kodumaa sünnipäevaks videoretsept, siis tasub  tegemisõpetust uuesti jagada;-) Seda enam, et kohe (juba järgmisel nädalal) on kevadpühad, millest kirjutan lähemalt sel laupäeval Laupäevaleht LP-s. See mõnus kohupiimaga magustoit sobib tegemiseks lihavõtete ajal nii pasha asemel kui ka lisaks pashale, samuti on see ideaalne viis suvel kodumaiste marjade nautimiseks. Kui aga on soovi maitsvat pashat teha, siis blogis mul selleks suisa kaks retsepti

    Fotod on seekord telefonist ja ma üldse ei tea, miks ma esimesel fotol nii tõsine olen (väga ebaminulik), aga see-eest viimasel pildil on jälle mina ise :D

    Head nautimist ja ilusat kevadet! :)


    Kamakreem metspähklibesee ja marineeritud marjadega

    Soovitan alustada magustoidu valmistamist beseede küpsetamisega, need võid juba ka eelmisel õhtul valmis teha.

    Metspähklibeseed:
    3 munavalget
    näpuotsatäis soola
    1 tl vanillikaunapastat või - ekstrakti
    150 g peen- või tuhksuhkrut
    50 g kooritud ja röstitud sarapuupähkleid

    Haki pähklid peeneks. Mikserda munavalgeid koos soolaga kuni pehmete tippude tekkimiseni. Lisa pidevalt mikserdades vähehaaval (nt supilusikatäie kaupa) suhkur ja vahusta, kuni munavalgevahul tekivad jäigad tipud. Lisa vanill ja hästi peeneks hakitud pähklid õrnalt spaatliga alt üles segades munavalgevahule.

    Tõsta munavalgevaht supilusikaga või pritskotti kasutades küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja küpseta 140 kraadi juures u 40-50 minutit. Võta küpsenud beseed ahjust ja tõsta need pannilt restile jahtuma. Beseed on pealt krõbedad ja seest pehmed, aga kui soovid veel krõbedamat beseed, siis küpseta kauem, kui retseptis on kirjas. Magustoidu jaoks peaksid beseed olema jahtunud.

    Marineeritud maasikad:
    500 g maasikaid
    2 sl marja- või tsitruslikööri
    2 sl vedelat mett (vajadusel)

    Puhasta ja tükelda maasikad, sega kausis mee ja alkoholiga ning lase vähemalt 15 minutit marineeruda.

    Kamavaht:
    370-400 g (1 tops) paksu maitsestamata (Kreeka) jogurtit
    380-400 g (1 tops) vanillimaitselist kohupiimapastat
    4 sl kama
    2 sl vedelat mett
    kaunistamiseks mündi või melissi lehti

    Sega jogurt, kohupiimapasta kama ja mesi, lisa mõned tükkideks pudistatud beseed ja kolmandik maasikatest. Sega läbi. Serveerimisel tõsta vahu peale ülejäänud maasikad koos vedelikuga ja pudista peale veel paar beseed. Marineeritud maasikad võid asetada magustoidupokaali vm anumasse ka kihiliselt kreemiga, samuti tõsta need kreemi peale, mitte vahuga läbi segada. Alati võib nii kreemi, beseed kui ka marjad eraldi kausikestes pakkuda, et igaüks saaks ise doseerida. Võid marineeritud maasikate asemel kasutada ka muid marju, nt mustikaid või vaarikaid.

    teisipäev, 4. aprill 2017

    Röstitud lillkapsas juustuga


    Õitsevate kirssidega alleed, suured nartsissi- ja tulbipeenrad, kevadlilled alates meelespeadest lõpetades ülastega ning lisaks veel 20 kraadi sooja - just selline on praegu Brüssel. Väga mõnus! Oleks Eestis ka juba mai ehk peaaegu suvi käes, siis oleks eriti tore, aga meie peame kõige selle ilu jaoks kahjuks veel peaaegu kaks kuud kannatust varuma.

    Kirjutasin juba umbes aasta tagasi LP-s lillkapsa kasulikkusest ja siin on veel huvitavat lisalugemist selle universaalse vilja kohta. Vahemeremaade idaosast pärineva lill- ehk õisikkapsas on Eestis olnud armastatuim kapsateisend juba aastakümneid. Tegemist on suhteliselt noore kultuurtaimega - esmakordselt mainisid lillkapsast 12. sajandil Hispaanias tegutsenud araabia botaanikud, nimetades teda süüria kapsaks.

    Toiduks kasutatakse lillkapsa valmimata õisikut. Õisiku toiteväärtus on suhteliselt suur, kuid kestaine- ja sinepiõlisisaldus väike, mistõttu sobib ta eriti hästi mao- ja soolehaigetele. Lillkapsas on kergesti seeduv ja oma madala kalorsusega ideaalne dieettoit. Ta sisaldab 100 g kohta 70 mg C-vitamiini ehk üle poole rohkem kui tavaline peakapsas. Lisaks on õisikus ohtralt mineraalaineid (kaaliumi, kaltsiumi, magneesiumi, fosforit, rauda), samuti foolhapet, B-grupi vitamiine ja karotenoide, taimseid valke ja omega-3 rasvhappeid.


    Lillkapsas ja brokkoli on mõnusad lisandid igale roale, aga samas ka täitsa eraldi einena söödavad, lisaks ka tervislikud ja lihtsad valmistada, et satuvad mu toidulauale väga tihti. Ma viimasel ajal peamiselt aurutan neid auruahjus, varem aga enamasti keetsin puljongis, nõrutasin ja praadisin seejärel pannil või ja küüslauguga kergelt läbi või röstin hoopis ahjus. Üks variant on neid nautida krõbeda pankoga - lihtne ja väga hea roogLillkapsas on ka tervena röstituna äärmiselt maitsev, samuti siis, kui kapsale lehed külge jätta. Samuti saab sellest valmistada erinevaid tervislikke salateid - nt tuunikalaga või läätsedega.

    Lillkapsa juurikat ega varreosa ära viska minema, vaid koori ja lõika õhukesteks viiludeks. Sama toimi alati brokkoliga - milleks head kraami niisama minema visata ;-) Kusjuures, minu arvates on röstitud ja kergelt krõbe lillkapsas superhea ka ilma juustuta, niiet alati ma seda üldse ei lisagi. Pildil siiski juustuga variant.

    Vaja läheb:
    1 suurem lillkapsas (minu lillkapsa puhastamata kaal oli seekord 1,4 kg)
    1 keskmine puhastatud ja viilutatud sibul (soovi korral)
    5 sl extra virgin oliiviõli
    soola, musta vm pipart (nt cayenne'i)
    50-70 g parmesani vm sarnast juustu (Valio Forte sobib suurepäraselt)

    Pese ja nõruta lillkapsas korralikult kuivaks, sest kui lillkapsas on veel märg, siis ei saa seda korralikult röstida. Lõika õisikuteks ja laota ühtlaselt küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Koori sibul, lõika peeneteks viiludeks ja puista lillkapsa vahele. Maitsesta soola ja pipraga ning sega läbi oliiviõliga. Rösti ahjus 200 kraadi juures aeg-ajalt segades 35-40 minutit. Puista peale riivitud juust, sega läbi ja küpseta veel u 10 minutit kuni lillkapsas on pehme. 


    kolmapäev, 29. märts 2017

    Suitsulõhekreemiga rukkileivakesed ja muljed Brüsselist


    Tervitan kõiki soojast, ligi 20 kraadise temperatuuriga Brüsselist, kus õitsevad nartsissid ja tulbid, kirsid aedades ja tänavate ääres ning nüüd juba kolmandat päeva lõpuks ka imelised magnooliad! Igapäevaselt ei väsi ikka imestamast, kui ilus ümberringi on, kuigi olen juba nädalakese saanud siin olla. Aga lisaks õiterohkusele ja varasele kevadele on Brüssel muidu ka hästi armas ja tore koht, kus ilus vanalinn ja palju muid ägedaid mitte-turistikaid piirkondi, palju häid söögikohti ja nunnusid (väli)kohvikuid, väikeseid ja suuremaid toidupoode, suur valik veini ja šampanjat, mõnusad väliterrassid, imehead värsked merekarbid jne jne. Igav siin juba ei hakka ;-) Ja peab mainima, et nälga ega janusse ka ei jää :D

    Olen ise Brüsselis oma töö tõttu hästi palju käinud ja isegi korra suisa kuu aega siin elanud, niiet ma ei saa kunagi aru kriitikast selle linna suhtes, justkui oleks see ainult üks eurokvartal. Selline kohake Brüsselis tõesti on ja seal on ka tõesti koledad suured majad, aga Belgia pealinnas on uskumatult palju ägedaid piirkondi, ilusaid parke ja korralikke muuseume. Lisaks on siit tore teha väljasõite lähedal asuvatesse lahedatesse linnadesse (Gent, Antwerpen, Brügge - nendest kolmest on minu lemmik Gent), samuti väiksematesse kohtadesse nagu Dinant (tuntud eelkõige saksofoni looja sünnipaigana) ja Namur, minna Ardennidesse matkama ning sõita naaberriikidesse. Seekord veetsime ühe päeva Hollandis, aga Lõuna-Saksamaa üliarmsad linnakesed (nt minu lemmikud Aachen, Monchau jt) on ka vaid lühikese autosõidu kaugusel.

    Oma eelmisest Brüsselis-käigust kirjutasin ka blogis, mis oli ühtlasi esimene tööväline siin viibimine. Lisaks õitemerre sattumisele läks mul aga seekord ajastusega ka muidu eriti hästi - kohe esimesel õhtul sain juba tänu siinsetele sõpradele osa Brüsseli restoraninädalast, mis võimaldab soodsate hindadega heades (sh Michelini tärnidega) restodes õhtusööki nautimas käia (nt einestasime Le Mucha's).


    See on üks ülimalt lihtne, aga jube hea kreem, mis sobib lisaks röstleivale või -saiale ka täidetud munade sisse, omleti vm toidu lisandiks. Kuigi suhteliselt rasvane, liigitub see minu jaoks siiski pigem tervislike asjade hulka :)

    Selle suupiste jaoks kasutasin nõrutatud hapukoort, et kreem ei oleks liiga vesine. Hapukoorest võib üleliigse vee eemaldada ka sellel marliga kaetud sõelal seista lastes, kuid siis kulub aega mitu tundi (vahel lastakse parima tulemuse saamiseks ka üleöö seista); majapidamispaberit kasutades aga saab hakkama vähem kui poole tunniga. Ei ole vaja karta, et hapukoor majapidamispaberile kinni jääb - need paberid on nii läbi vettinud, et kuiv hapukoor tuleb sealt ilusti ilma kadudeta lahti.

    Majapidamispaberiga hapukoore "kuivatamine" tundub inimestele sageli võõras ja tekitab nt koolitustel, kus olen seda õpetanud, alati elevust, aga see on tõesti äärmiselt praktiline, mugav ja kiire viis saada selliste suupistete jaoks sobivalt paks hapukoor. Soovitan proovida ;-) All retseptis on ka juhised, kuidas hapukoore nõrutamine täpselt käib.



    Vaja läheb:
    200 g hapukoort
    150 g toasooja murulaugu, ürtide, küüslaugu vm meelepärase maitsega toorjuustu
    100-150 g kuumsuitsulõhet
    hakitud murulauku, tilli, rohelist sibulat
    pipart, vajadusel soola
    röstitud rukkileiba või meelepärast näkileiba või rukkileivakesi

    Kõigepealt aseta lamedale taldrikule kahekordselt majapidamispaber, laota sellele hapukoor ja kata samuti kahekordse majapidamispaberiga. Lase u pool tundi seista, eemalda pealmine paberikiht, tõsta hapukoor kaussi ja viska ära ka alumine läbi ligunenud paber.

    Kausis sega visplit kasutades hapukoor toorjuustuga ühtlaseks kreemiks, lisa hakitud lõhe ja murulauk vm maitseroheline, maitseained ning sega läbi. Tõsta segu kas lusika abil või pritskotti kasutades rukkileivakestele. Haki peale veel maitserohelist ja puista soovi korral kalamarja. Serveeri kohe.

    reede, 24. märts 2017

    Lemmik-trühvlid erilise konjakiga


    Klassikalised trühvlid, milles tumeda šokolaadi kerge mõrkjus kohtub piimašokolaadi magususega, et sulada kokku üheks kreemjaks hõrguks maiuseks. Šokolaadi maitset võib soovi korral võimendada natukese vanilliekstrakti või Tonka oaga, aga ilma nendetagi on kommid suus sulavad. 

    Allolev klassikaline trühvliretsept, mille mina enamasti kommide tegemisel aluseks võtan, on heaks baasiks erinevatele maitsetele ja täidistele alates pähklitest ja kuivatatud puuviljadest lõpetades mitmesuguste alkoholide (eriti head maitset annavad lisatud konjak või kooreliköör), kohvi, mee, martsipani ning maitseainetega (nt kaneel, kardemon, tšilli, ingver). Olen kõikvõimalikke variatsioone aastate jooksul teinud, eriline lemmik on aga tumeda šokolaadi (400 g) ja üle 60 %ilise mandlisisaldusega martsipani (200 g) kombinatsioon, mis on olemas ka mu selles raamatus. Enamik inimesi armastab siiski pisut magusmaid komme, seetõttu teen trühvleid enamasti tumeda ja piimašokolaadi segust, kui just lisandid ise juba väga magusad ei ole. 

    Lisaks varieerimisvõimalusele erinevate maitsetega võimaldab mu trühvli baasretsept saada maiuse valmis ka ilma käte vahel vormimisega vaeva nägemata ehk kasutades silikonist kommivorme. Sel juhul lihtsalt tõsta sulanud šokolaadisegu kohe meelepärastesse silikonvormidesse ja aseta külmkappi tahenema. Trühvlid tulevad piisavalt kõvad ja katet ei olegi vaja teha. 


    Seekord ma aga alkoholi kommide sisse ei pannudki, sest mõeldud olid need maiused nautimiseks suurepärase konjakiga Hennessy XO. Selle joogi erilisuse tõttu jätsingi trühvlitele lisamata kõikvõimalikud eelmainitud lisandid, vaid tegin maiused "igavalt" klassikalised, et šokolaadikommid oleksid nüansirikkale joogile pigem taustaks ja täienduseks, mitte ei hakkaks ise soleerima ega kvaliteetse konjaki puhast maitset rikkuma või üle trumpama.

    Veeretasin trühvleid seekord hakitud pistaatsiapähklites ja "šokolaadimullas". Seda mõnusat mandlitega šokolaadipuru oli mul kodus nimelt mitu purgitäit, sest retsepti paika timmimine võttis pisut aega ;-) Lisaks trühvlitele võib "mulda" kasutada ka kookide kaunistamiseks, samuti erinevates (kihilistes) magustoitudes. 


    Vaja läheb:
    2 dl (1 pakk) vahukoort
    pool Tonka uba või 1 tl vanilliekstrakti või - pastat (soovi korral)
    200 g tumedat šokolaadi
    200 g piimašokolaadi
    katteks: naturaalset kakaopulbrit, hakitud pähkleid, kookoshelbeid või sulatatud šokolaadi 

    Aseta vahukoor kastrulisse, lisa soovi korral peenelt riivitud Tonka uba või vanill ja kuumuta peaaegu keemiseni (ära keema lase). Haki šokolaad peeneks ja aseta kaussi. Vala kuumutatud vahukoor šokolaadile ning sega ühtlaseks tükkideta massiks. Lase segul jahtuda, kata toidukilega ja aseta külmkappi tahenema. 

    Kui šokolaadisegu on piisavalt kõva, võta teelusika abil väikesed pallid ja vormi märgade sõrmede vahel (kasuta võimalusel õhukesi kummikindaid) ümmarguseks. Veereta palle kas naturaalses kakaopulbris, kookoshelvestes, šokolaadipurus või peeneks hakitud pähklites. Soovi korral sulata 300 g šokolaadi natukese õliga (u 1 sl), kasta trühvleid kahvlit kasutades selle sisse ja jäta majapidamispaberile tahenema. 

    Kattega trühvlid aseta õhukindlalt suletavasse anumasse ja hoia külmas. Sellest kogusest saab u 40 trühvlit, sõltuvalt sellest, kui suured pallid teed.

    Kui ei soovi vormimisega vaeva näha, võib vedela šokolaadisegu tõsta kohe silikonvormidesse ja asetada külmkappi tahenema. Sel juhul ei ole vaja katet peale teha.


    Retsept valmis koostöös Hennessy'ga. 

    esmaspäev, 20. märts 2017

    Karamellikreem šokolaadi"mulla" ja väikese konjakiga


    Lihtsad kihilised magustoidud on alati nö päeva päästjad, kui vaja teha kiirel ajal midagi magusat ise maiustamiseks või külalistele pakkumiseks. Selles maiuses täiendavad kergelt mõrkjas ja krõbe tummine šokolaadi"muld" ning karamelline magus kreem üksteist nii maitse kui ka tekstuuri osas, hapuka nüansi saab lisada erinevate marjadega. Šokolaadipuru sees olevad mandlid ja kreemi sisse lisatud konjak (kasutasin Hennessy V.S.O.P.-d) teevad magustoidu veelgi hõrgumaks. Kuigi juba üks ports on parajalt toitev ja rammus, võib kindel olla, et ikka küsitakse desserti juurde ;-) Ilmselt on asi ka selles, et kokkuvõttes ei ole see liiga magus, vaid kõik on tasakaalus.

    Kogu šokolaadimulda ei pruugi magustoidule lisada, kui ei soovi, vaid ülejäägi saab panna õhukindlalt suletud purki ja kasutada nt kookide kaunistamisel, trühvlite veeretamiseks või muude dessertide lisandiks. Kui aga on nii kiire, et ei ole aega šokolaadipuru teha, siis võib võtta ka pool pakki šokolaadiküpsiseid, segada need läbi u 30 g sulatatud või ja u 30 g riivitud tumeda šokolaadiga ning saab veelgi lihtsamalt ja kiiremalt maiusele mõnusa lisandi.

    Minul kuulub kange alkohol (konjak on eriti hea!) peaaegu alati küpsetiste ja magustoitude juurde - kui kasvõi blogis olevaid retsepte vaadata, siis on näha, et ega ilma selleta naljalt kooki ei saa :D Kui on aga huvi selle vastu, mida profikokad teevad, siis siin on väike spikker söögikohtade kohta, kus sööjaid kvaliteetse konjakiga sobitatud või sellega valmistatud hõrkude roogadega kostitatakse.


    Šokolaadipuru/muld:
    60 g võid 
    80 g ekstrapeent suhkrut 
    100 g peeneks jahvatatud mandleid 
    60 g nisu- või toortatrajahu 
    40 g kakaopulbrit 

    Sulata või. Sega kuivained omavahel, lisa sulatatud või ning sega saiapuru meenutavaks massiks. Laota puru küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja küpseta 150 kraadi juures 15 minutit. Lase jahtuda.


    Juustukreem:
    600 g (3 pakki)  toasooja toorjuustu
    3 X 190 g (3 pakki või 1,5 purgitäit) toasooja 3 h keedetud kondenspiima (pehmet kondenspiima karamelli)
    3 sl head konjakit (nt Hennessy V.S.O.P.)
    paar peotäit värskeid või külmutatud marju või nõrutatud kompotikirsse

    Sega toorjuust visplit kasutades karamellise kondenspiima ja alkoholiga ühtlaseks kreemiks. 

    Võta 6 suuremat või 8 keskmist magustoiduanumat või -pokaali. Aseta põhja paar supilusikatäit puru, kata kahe supilusikatäie kreemiga. Võid ka kreemi vahele puru panna. Puista vähemalt supilusikatäis puru kreemi peale ja serveeri marjadega.



    Postitus sündis koostöös Hennessy konjakiga. 

    pühapäev, 19. märts 2017

    Cocoa Bliss Balls ehk tervislikud kommid otse Malaisiast


    Tervislike kommide ja trühvlite retsepte on siin blogis juba omajagu, aga nagu juba vanarahvaski teadis, siis küll küllale liiga ei tee, niiet lisan veel ühe maitsvate pallikeste tegemisõpetuse. Sain selle retsepti teisipäeval Kuala Lumpuris toredas ökopoes toimunud koolituselt, kuhu mind viis sõbranna, kelle juures seekord peatusin (aitäh, Maret!). Tegime kokku neli kasulikest toitainetest pakatavat imemaitsvat maiust ja meid juhendas armas brasiiliast pärit naine, kellelt pärinesid ka kõik retseptid, sealhulgas nende kommide oma. Ilmselt lähevad aga teisedki maiused kodus kordamisele, niiet ka blogisse lisan peale selle retsepti kindlasti mõne veel. 

    Tais ja Malaisias on praegu isegi veel kuumem kui jaanuaris Balil (päevane temperatuur on 40 kraadi ringis), mille vastu minul midagi ei ole. Mulle soe ilm meeldib (isegi selline väga palav on minu jaoks tore), samuti armastan päikest ning selles piirkonnas olevat head vürtsikat toitu ja värskeid puuvilju, niiet minu jaoks on nende kahe riigi puhul tegemist ideaalsete reisisihtkohtadega. Kuigi olen nii Tais kui ka Malaisias mitu korda juba käinud, siis ikka igaks juhuks küsisin ühelt KL-s elaval tuttavalt üle, et ega ometi viisat vaja pole ja kas raha saan lennujaamas automaadist:) Ja ta vastas, et "täpselt nii iisi kõik ongi - pass, hambahari, kredikas. Tuld!" Hambaharja ja -pasta jätsin küll koju, sest teadsin, et nii lennukis kui ka hotellides saan need niikuinii, aga passi ja pangakaardid pakkisin koos päikeseprillidega kotti :) Malaisias kulub muidugi marjaks ära ka adapter, sest elektripistikud on teistmoodi, aga nii hotellis kui ka sõprade pool pole selle pärast vaja muretseda ja alati saab kohapeal osta. Ja raha tasub igal juhul võtta automaadist ja igal võimalusel kaardiga maksta, sest pankade kurss on ülimalt soodne. Kuigi mul on ühe Eesti rahavahetuse kliendikaart, millega saan soodustust, siis on ikkagi selline vahetamine tunduvalt ebaotstarbekam, kui teises riigis oma pangakaardi kasutamine (st kurss on esimesel juhul palju halvem). Vähemalt on see nii Tai, Malaisia ja Indoneesiaga, teiste Aasia riikide kohta ei julge hetkel midagi öelda, sest pole sel aastal neis käinud :) 

    Aga need olid niisama väikesed pisidetailid neile, kes ise plaanivad lähiajal Aasiasse reisida, teistel aga tasub esimesel võimalusel alloleva retsepti järgi endale mõnusaid maiuseid valmistada, millega magusaisu tervislikult rahuldada saab ;-)


    100 g India pähkleid
    100 g röstitud mandleid
    2 sl naturaalset kakaopulbrit
    200 g kivideta pehmeid Medjooli datleid
    3 sl kuivatatud jõhvikaid või 1 väike (30 ml) kange kohv/espresso
    1 tl jahvatatud kaneeli (soovi korral)
    peeneks hakitud mandleid

    Aseta pähklid ja mandlid köögikombaini ning töötle ühtlaseks puruks. Ole ettevaatlik - kui liiga kaua töötled, on tulemuseks pasta. Lisa kakao, datlid, kaneel, jõhvikad või kohv ning töötle ühtlaseks. Kui segu tundub kuivavõitu, lisa pisut kookosõli. Mass peaks enne kommideks rullimist välja nägema nagu eelmisel fotol.

    Rulli segu pallideks ja veereta neid jahvatatud mandlites. Külmkapis peaks need säilima u 2 nädalat, aga tegelikult saavad kiiresti otsa :)

    teisipäev, 14. märts 2017

    Satay-kanavardad maapähklikastmega



    Java saarelt pärit sate või satay on saanud rahvusroaks terves Indoneesias, samuti mitmetes teistes Kagu-Aasia riikides nagu Malaisia, Singapur ja Tai. Enamasti maapähklikastmega serveeritavaid satay-vardaid saab nii Balil kui ka mujal Indoneesia igast pisikesest teeäärsest warung'ist olgu see siis mootorratta peal olev klaasustega kapike, väike vitriiniga putka või laudade ja toolidega söögikoht, samuti baaridest snäkina ning iga taseme ja hinnaskaalaga restodest eel- või pearoana. Samamoodi on seda ka siin Malaisias erinevates kohalikku toitu pakkuvates söögikohtades, kuid mitte niimoodi igas kohas. Samas väidavad aga siinsed elanikud, et satay on hoopis Malaisiast pärit :)

    Sellessse postitusse lisasin fotosid mõndadest söödud satay-varrastest Balil, et oleks näha serveeringuid, tekstuuri ja seda kui erinev on üks ja sama asi erinevates söögikohtades. 

    Kuigi balilased valmistavad endale söögiks satay'd enamasti hakitud lihast või kalast (järgmisel pildil tuunikala hakklihast tehtud), siis turistidele pakutakse peenemates restodes ikka marineeritud kana rinna- või kintsufileega grillitud vardaid.  Vahel kasutakse kana asemel ka lamba- või sealiha, samuti tofut. Kuna lehmad on sarnaselt Indiaga nö pühad ka Balil, siis veiseliha kohtab pigem harva ja ikkagi ainult turistidele mõeldud söögikohtades. Samas Malaisias jälle on satay tehtud lisaks kanale ja mereandidele peamiselt lamba- ja veiselihaga, sest sealiha ei ole islamiusku malaid nõus kastuma ka siis, kui nad töötavad poes kassapidajana ja see on mitmekordselt pakendatud ... Hiinlased aga, keda siin riigis elab u 30 %, söövad muidugi kõike :)


    Vardad, mille otsa lihatükid torgatakse, on enamasti kas sidrunheina varrest, tugevast kookospalmi lehest või pambusest, süteks kookospähklikoored. Eestis võib kasutada tavalisi puidust grilltikke, mida tasuks aga umbes tunnike enne kasutamist vees leotada, et need põlema ega kõrbema ei läheks. Järgmisel pildil on siin koos minuga kokakooli omanik ja aastaid kokana leiba teeninud Wayan, kellest eelmises Bali-postituses rääkisin.


    Kui mõnusat hapusust andvad ja Balil laialt levinud tamarind ja sidrunhein välja arvata, on kõik roa komponendid igas vähegi suuremas poes olemas. Ka tamarindi ja sidrunheina leiab juba suuremate poodide aedviljaletis värskena, kuid need võib asendada ka mõne supilusikatäie laimimahlaga - tulemus on ikka hõrk, kuigi mitte nii algupärane. Maitseainetest on eriti oluline kurkum, sest see annab roale iseloomuliku värvuse. Kohalikud panevad maapähklikastme sisse ja raputavad vahel ka roale peale frititud küüslauguviile ja šalottsibularõngaid. 


    Retsept ilmus mõned nädalad tagasi Laupäevaleht LP-s.

    Maapähklikaste

    2-3 tšillipipart
    3 küüslauguküünt
    3 šalottsibulat
    2 sidrunheinavarte heledam osa
    1 sl jahvatatud koriandrit
    u 2-3 cm tükk ingverit

    200 g röstitud ja kooritud soolata maapähkleid
    2,4 dl vett
    1 sl sojakastet
    2 sl palmi- vm pruuni suhkrut
    näpuotsatäis soola
    0,6 dl õli
    2 sl vees leotatud tamarindi või laimimahla

    Aseta puhastatud ja tükkideks hakitud tšillipiprad, küüslauguküüned ja šalottsibulad köögikombaini või uhmrisse, lisa tükeldatud sidrunhein, riivitud ingver ja koriandripulber ning töötle ühtlaseks pastaks. Prae pastat pannil keskmisel kuumusel õli sees mõned minutid kuni see muutub aromaatseks. Lisa peeneks jahvatatud pähklid ja ülejäänud ained, sega läbi ja lase madalal kuumusel u 3 minutit küpseda kuni maapähklikaste pakseneb ja muutub kreemjaks. Lase jahtuda ja serveeri koos satay-varrastega.


    Marineeritud kanavardad

    600 g naha ja kondita kana kintsu- või rinnafileed
    3 sl õli
    2 sidrunheinavarre heledam osa
    2 küüslauguküünt
    6 šalottsibulat
    1 tl jahvatatud koriandrit
    2 tl jahvatatud kurkumi
    1 tl jahvatatud tšillit
    0,5 tl soola
    2 sl palmi- vm pruuni suhkrut

    Lõika kana tükkideks. Puhasta küüslauguküüned ja sibulad ning lõika väiksemateks tükkideks. Haki ka sidrunheianavarred. Aseta kõik ained köögikombaini või uhmrisse ning töötle ühtlaseks pastaks. Vajadusel lisa veel pisut õli. Vala marinaad kaussi, aseta sellesse tükeldatud kana ja sega läbi nii, et kõik tükid oleksid marinaadiga koos. Kata kauss kilega ja hoia mõned tunnid, veel parem üleöö külmkapis. 

    Hoia puutikke u tund enne grillimist vee sees. Torka kanatükid varraste otsa ja grilli sütel või ahjus igalt küljelt u 2-3 minutit kuni need on pealt krõbedad. Grillimise ajal võid kas pintseldada või pihustada õliga. Naudi soojalt, kõrvale lõika tomatit, sibulat ja kurki ning paku maapähklikastet. Peale puista värskeid koriandrilehti.

    laupäev, 11. märts 2017

    Bali eluolust, toidust ja kommetest





    Võtsin ennast kokku, et kirjutada ära teine postitus Balist, mida lubasin. Ikka raske on pärast reisi seda teha - parimad kirjutised saavad ikka kohapeal valmis -, aga õnneks oli nii palju märkmeid Balil tehtud juba, et väga kaua see "viimistlemine" aega ei võtnudki :) Seekord räägin natukene Bali toidust ja kommetest, aga parimatest söögikohtadest, mis muideks on kõik Ubudis, kirjutan järgmisel korral!

    NB! Ja klikka pildil, kui soovid seda pisut suuremalt näha :)

    Riisipõlde on Balil tohutult - hotellide ja majade taga, nö linna sees, kus üldse ei oskaks seda oodata jne. Riis kuulub Balil iga toidukorra juurde - kui riisi toidu juures ei ole, olevat tegemist snäkiga (jaja). Paljud pered omavad ise riisipõlde, millest saab nii enda vajadused rahuldatud ehk pere söönuks ja jumalatele ohverdatud kui jätkub ka müügiks. Aastast 2012 UNESCO maailmapärandi hulka arvatud balilaste poolt juba 9. sajandil loodud riisipõldude niisutussüsteem subak.  Läbi erinevate kanalite, tunnelite, pambustorude, tammide ja veetemplite korrapärase plaani jõuab mägedest tulev allikavesi terasspõldude kõigi osadeni, niiet ükski põld ei jää kuivaks. Ligi 20 000 hektaril asuvate riisipõldude kastmist reguleerib umbkaudu 1200 külaühendust (subak) ja iga riisikasvataja peab kuuluma oma kohalikku subak'i.



    Ohverdamisest juba rääkisin eelmises postituses, aga tegelikult võiks kirjutada kõigist asjadest, mis Balil erilised on, terve raamatu, niiet piirdun siin vaid paari asjaga :)

    Kui hindud põletavad oma surnud esimesel võimalusel, kui on soodne ilm, siis balilased matavad kõigepealt lahkunud maha ja viie aasta pärast kaevavad jälle välja. Nii saab kondid ära põletada ja tuha ookeani visata. Nii olevat teinud ka indialased ise vanasti, nüüd on neil "modernne lähenemine". Kokakooli omanik ja kokk Wayan (tema kokakoolist räägin allpool) on enda jutu järgi seda ise palju kordi teinud, sest teisi aidates ja head tehes kogub ju head karmat! Balil on endiselt tugev kogukond ja aktiivne külaelu, hoitakse kokku ja üksteist aidatakse nii palju kui saab, nt toidu valmistamisel tseremooniate jaoks.

    Majad on compound-stiilis ehitatud järgides feng shui põhimõtteid, õigemini selle Bali analoogi põhjal. Inimese nimi sõltub aga sellest, mitmendana ta peresse sündis. Lisaks saab anda ka teise nime, mille puhul siis tihti fantaasial lastakse vabalt lennata, niiet kohata võib väga kummalisi inglise keelest pärinevaid sõnu. Täitsa tavalised elamute sissepääsud on sellised, elamukompleksi ümber on suur aed ja värava kõrval sinisel paberil on kirjas mitu inimest selles majapidamises elab (eraldi tulpades on naiste, laste ja meeste arv). Koos elab mitu põlvkonda. Viimati oli rahvaloendus mõned aastad tagasi, paari aasta päras tulevad ametnikud uuesti ja vaatavad uuesti üle ning korrigeerivad infot








    Et natukene aimu anda, millised need majakompleksid seest poolt välja näevad, panen mõned pildid. Igal perel (nt Wayanil elab seal veel noorema venna pere ja vanemad, vanem vend töötab kruiisilaeval ja tema pere on pealinnas Denpasaris) on oma maja ja lisaks on ühised ruumid nii ohverdamiseks ja tseremooniateks kui ka niisama hängimiseks ja söögi tegemiseks. Aias kasvavad viljapuud ja lisaks on tal ka aedviljaaed, kus põhiliselt on erinevad tšilli- ja ingveritaimed. Ja kindlasti peab igas majas olema purskkaev - see olevat ka kuidagi heade vaimude, õnne jms seotud.












    Nagu enamikes teistes selle maailmajao riikides, on kookospalmid oluline osa elust. Puidust saab mööblit ja erinevaid köögitarvikuid (nt spaatleid, lusikaid jms), kookospähklitest aga kookosvett, viljaliha (helbeid), tühje koori kasutatakse nii süte valmistamiseks kui ka anumateks. Lehtedest tehaks muuhulgas ka ohverdamiseks vajalikke "kausikesi". Toitude magustamiseks nii soolastes kui magusates toitudes kasutatakse pruuni värvuse ja karamellise maitsega kookospalmisuhkrut.



    Kokakoolidest valmisime tuttavate soovituste põhjal välja selle, kuhu ise omakorda mitmeid inimesi saatsime ja kõik on siiani väga rahule jäänud. Meile ka meeldis :) Eelmisel pildil on Wayan, keda juba enne mainisin - suurepärane kokk ning muidu tark, lahke, abivalmis ja sõbralik mees.

    Kõik need toidud tegime ise, samuti pandani lehtedest saadud klorofülliga roheliseks värvitud pannkoogid palmisuhkru ja kookoshelvestega



    Balil on samuti palju lehmi. Mitte just niimoodi tänavatel suurtes karjades nagu Indias, aga neid näeb siin riisipõldude vahel omajagu. Siingi peetakse seda looma pühaks ja ei sööda, mistõttu veiseliha saab vaid turistidele mõeldud söögikohtades. Ja kanu (enamasti koos tibudega) näeb ka peaaegu iga nurga peal :) Ja mulle ka tundus, et ükskõik kus viibida, kui peenes hotellis või villas elada, igal pool on ümberringi kuke kiremist kuulda. Minule see isiklikult meeldib - hea kodune tunne tuleb peale, nagu oleks maal vanaema juures - ja ammugi ei häiri see mu und, küll aga märkasin, et mitmetele turistidele oli see millegipärast probleemiks ...


    Ilmselt ei ole vaja mainida, et värskete puuviljadega saab ka Balil nagu mujal Aasiaski maiustada, kuid rohkem on banaane ja papaiat - need kasvavad seal kohapeal peaaegu igas aias - ja vähem nt ananassi, mida siin Bangkokis iga mõnekümne meetri tagant võib endale soetada. Mul oli see igapäevaselt üks osa hommikusöögist ning erinevates hotellides ja restode serveeritakse puuviljad alati laimi ja maitsestamata jogurtiga


    Papaiapuu Wayani aias - uskumatu, kui mesimagus oli selle puu küpse vili võrreldes mujal sööduga!

    Kuigi turististoit on üsna vähe vürtsikas, siis tegelikult balilastele tšilli hullult meeldib. Meile meeldib süües ikka higistada, naerab kokk Wayan. Pealegi kehtivat reegel - "no chilli, no sex!" Tšillisid on nagu ingveritki mitmeid erinevaid sorte; alilasteni jõudis see aga tänu portugaallastele.

    Hästi palju kasutatakse moluki tungpuu ehk küünlapähklipuu (ingl k candlenut, lad k aleurites moluccanus), meenutab Austraaliast päris makadaamiapähklit. Selle pähkliga tuleb ettevaatlik olla, sest küpsetamata ehk toorena on see kergelt mürgine. Kui aga korraga mitu sada krammi toorest pähklit ära süüa, siis on mitu päeva kõht lahti - selle proovis üks inimene ka meie hulgas Balil järgi:)

    Palju kasutatakse frititud küüslaugu- ja šalottsibulaviile - nii roogadesse ja oastadesse maitse andmiseks kui ka peale raputamiseks, samuti segatakse neid riisi sisse.

    Bali kohalik jook, mida mina proovima ei hakanud, on arak - fermenteeritud jook riisist või palmist vms toorainest, seda ohverdatatakse ka jumalatele. Kuna liigub ka palju ebakvaliteetset kraami, siis kohalikud soovitavad selle kvaliteedi kontrollimiseks seda põlema panna - kui ei põle, siis ei tasu juua. 

    Üks erilisemaid toitusid on babi guling - terve väike põrsas, täidetud tšilli, kurkumi, küüslaugu, ingveri, koriandriseemnete jms  aromaatsete taimedega, pintseldatud kookos- ja kurkumiõliga tervelt vardasse aetud ja elaval tulel ära küpsetatud, mis annab mõnusa suitsuse meki ja krõbeda naha. Serveeritakse koos hakitud jackfruit salatiga. Hullult hea! Meie saime sellega maiustada tänu Wayani emale, kes seda naabermajast tõi - seal valmistuti parajasti mingiks suuremaks tseremooniaks ja sellele eelneb alati suurem söögitegemine. 

    Sambal annab roale vürtsikuse, neid on erinevaid sorte. Kui enamasti need praetakse läbi, siis toores pasta sambal matah, mis on tehtud pisikestest teravatest tšillidest, šalottsibulast, sidrunheinast ja krevetipastast on mu suur lemmik. Siin pildil on aga üks tüüpiline sambal'i segu koos tüüpilise laavakivist uhmriga, mille ma endale kojugi kaasa vedasin


    Warung - teeäärne söögikoht, mis võib olla kas mõni vitriiniga putka, mootorrattal olev (klaasustega) kapike, laudade ja toolidga söögikoht vms.



    Hommikusöögiks sõime muuhulgas ka bubur ayam'it - riisipuder kookospiimas hautatud kana, omletiribade, sellerilehtede ja krõbedate frititud kartulilaastusega.


    Järgmisel pildil on aga meie igapäevane hommikusöök Ubudis - napilt mahtus kõik meie rõdu suurele lauale ära :)

    Ubud pidi küll olema selline väike kultuurne vaikne vaimne linnake, aga tegelikult on keskuses tohutult rahvast, mis oluliselt vaiksemast Canggust sinna sõites alguses ära ehmatab. Mõned mu tuttavad ei harjunudki sellega, vaid põgenesid esimesel võimalusel kohe lõunaosa rahulikematesse piirkondadesse tagasi, meie jäime aga reisi teiseks pooleks sinna ja harjusime ära (üritades siiski kesklinnast eemale hoida):)  Õnneks leidub seal palju ka rahulikke ja toredaid tänavaid nagu järgmistel fotodel :)

    Bali parimatest söögikohtadest kirjutan aga juba varsti :)