esmaspäev, 13. veebruar 2012

Varblased

Kõigepealt tahtsin mainida, et kuigi mul blogist on otselink Flickr'isse millegipärast ära kadunud, siis sellegipoolest saate seal pilte vaadata. Panen sinna ikka aeg-ajalt fotosid Vietnamist ja Kambodžast. Ja eks Eestis mõni inimene, kes on arvuti (ja tehnikaga üldse) rohkem sõber kui mina, ehk aitab asjad korda teha ;-)

Aga varblastest ... Kui Ralf ja Raul mulle rääkisid, kuidas nad sõpradega õlut juues varblast kõrvale krõbistavad, tekkis mul vastupandamatu soov seda oma silmaga näha. Just nimelt näha, sest ega ma ju ometi ise varblast sööma hakka, onju!? Poisid muidugi ütlesid, et ma pean ikka ise ka sööma (mis see väike varblane sulle ikka teeb?!) ja et ühel päeval teemegi varblase dieedi. OK - ma võin kulinaarsete elamuste nimel igasuguseid asju kokku lubada (aga ise varblase söömise jätaks ikka vahele)!:):):)

Aga no mida enam kuskilt ei leidnud, oli varblane, sest isegi nendes kohtades, kus nad seda muidu söövad, varblast enam ei olnud. Sai küsitud mõnedelt tuttavatelt infot ja otsisime ka muudest söögikohtadest, aga mida kuskil polnud, oli varblane ... Viimasel päeval Saigonis, kui pidin õhtul Hanoisse lendama, leidis Ralf netist siiski ühe varblase-koha üles, kuhu hakkasime lõunat sööma minema, aga mootorrattaga sinna kihutades lendas väljaprinditud kaart resto nime ja aadressiga tee peal minema .... Käisime sellel päeval lõunal küll ühes ülilahedas ja ehedalt kohalikus söögikohas, aga varblast neil paraku menüüs ei olnud! Hakkas juba tunduma, et seekord jääbki varblane söömata, kuigi suurest elevusest oli vaim juba peaaegu valmis varblast ka ise proovima, mitte ainult pilti tegema, kuidas teised seda krõmpsutavad:) 

Siis aga mainis Ralf, et selleks, et Kambodžasse minna, peame ikkagi Saigonist läbi tulema. Toredad uudised muidugi - mis mul saab selle vastu olla, et veel korraks Saigoni tulla. Mul oli Saigonis ikka hullult tore ja kui kuuled sõna Saigon, mõtled pidu, pidu, pidu:):):) Niiet Hoi An-ist lendasimegi Saigoni ja õhtul oli kindel plaan varblasega maiustada. Ralf uuris sõprade hulgas, kus varblast saab ja õnneks leiduski üks koht, kus seda teati kindlalt olevat. Kusjuurs, Ralf oli isegi nii kena, et sõitis hommikul kell 9 (!!!) sealt läbi, et uurida, kas neil ikka on varblane olemas või mitte:) Ja lõpuks siis tuligi see õnnelik kauaoodatud hetk:) 

Meiega ühel ajal tulid Singapurist Saigoni ka kolm Põhjaka kokka Madis, Ann ja Ott (et siis taaskord pisike maailm - Ott on Rauli ja Ralfi kooliaegne sõber). Kaksikud tulid meile lennujaama vastu ja kõigepealt sõime pho bo'd poiste lemmikkohas, millest ka blogis kirjutasin, ja õhtul läksimegi 7.-ndas district'is asuvasse restorani 404 (aadress 436 Nguyen Thi Thap). See on jälle üks selline ehe Vietnami söögikoht, millistes me Saigonis kogu aeg käisime (no ma tegelt üritan alati käia mitte-turistikates, aga lihtsalt Saigonis oli ju ligi 10-aastane eeltöö parimate kohtade osas juba ära tehtud;-) ). Sellistesse restodesse turiste ei eksi ilmselt kunagi, küll aga käivad seal vahest mõned expatid. Laudu on tavaliselt hästi palju (selles nt üle saja), lauad ja toolid on miniatuursed (Eesti-mõistes lastemööbel) ja reeglina plastmassist (vähemalt toolid). Menüü aga meenutab kataloogi ja tavaliselt on ohtralt pilte ka (selles kohas siiski ei olnud):)

Suupisteteks õlle kõrvale ja menüü sirvimise ajal näksimiseks toodi lauale muuhulgas ka vutimunad, mille sees on juba linnukeseks arenema hakanud embrüo. Analoogseid pardimune on siin paljudes kohtades saada, aga üks pisike sulgedaga pardipoeg on küll asi, mida mina vist süüa ei suuda, kuigi see ei pidanud üldsegi ebameeldiva maitsega olema. Õnneks vutimunad on pisikesed ja neid kannatab täitsa näksida, kusjuures maitsest pole midagi erilist aru saada - pigem meenutab tavalist keedumuna:)



Esimesena tulid meile frititud kevadrullid, seekord on krevetid rulli sees koos sabadega:)


Ja siis jõudsidki lauda varblased!!! Kuna varblased on ikkagi pigem eelroa moodi roog ja head õlle kõrvale näksida, siis need saabusid lauda esimeste toitude seas hunnikus kahel suurel taldrikul koos rohelise kraamiga. Suled on eemaldatud, aga muidu süüakse neid tervelt koos kontidega. Mõned arvasid, et meenutab ehk veits kanatiibade söömist:)


Peale Rauli ja Ralfi oli see kõigile teiste jaoks siiski esimene kord:):):)


Mina oleks küll hea meelega pildistamisega piirdunud, aga paraku ei lastud, niiet tuligi endal ka üks linnukene ära krõbistada... :) Siin siis mu elu esimene varblane

Ei olnudki nii hull :)

Grillitud varblaseid sõime ära kaks taldrikutäit, aga ühed kastmega varblased tulid veel lauda ja need olid veelgi maistvamad (teiste arvates):)



No ja elu teine ja seni viimane varblane:):):)


Ajaloolised hetked on nüüd dokumenteeritud ja jäädvustatud:):):) Aga peale varblaste sõime ikka muid asju ka:) Mina ei saanud muidugi vastu panna kiusatusele ka krevette tellida:)

Siin üks maitsev pada konnaga, lisandiks küüslauk ja mornig glory (vesispinat)




Angerjas

Lehma udar - veits nätske, aga maitsel polnud (väga) viga:)

Mis see roog oli, seda enam ei mäletagi, sest see oli midagi "tavalisemat" ... :)

Hot pot "sea kõhuga" (menüüs nii oligi - sea kõht) keemas. Rohelist kraami ja riisinuudleid paned ise sisse. Tavaliselt muidugi tuleb lihad ka ise sisse panna, aga seekord olid need meie eest juba potti laotud. Kulp on alati sotsiaalselt kõige kõrgemal seisva mehe käes (naise käes loomulikult mitte kunagi) :)



Ja meie vana sõber konn:) Konnasid pakutakse Vietnamis erinevaid, aga see on sama konnake, mis eelmine kord :)

Konn toodi meile lauda nii nagu seda siin sageli tehakse ehk toit peab veel pliidil kastmes küpsema, st see pliidike on ikka küpsetamiseks/keetmiseks, mitte toidu soojas hoidmiseks

väiksed käpad olid ka siin-seal kastmes näha :)

Tore oli aga see, et ma ei olnud seekord ainus, kes igast toidust pilti teeb :D

Nüüdseks olen sellega juba harjunud, aga alguses tundus veits kummaline, et kui vietnamlased söövad, on laua ümber on alati tõsine läbu, sest kõik visatakse maha. Laud muidugi ise näeb ka päris jube välja. Siin üks tüüpiline kahelapseline pere:)

Ja iga laua juures on kast, kuhu lähvad sisse tühjaks joodud pudelid, et pärast oleks lihtsam kokku lugeda. Kast on tavaliselt sama marki, mis lauas joodav õlu



Seda pilti meie laua kastiga mul tegelt ei lubatud blogisse panna, sest jube piinlik pidi olema, et nii vähe pudeleid - olime ju seitsmekesi (kuigi mina ei lähe arvesse, sest ma õlut ei joo) :D


Pärast sööki tuli käia ära ka Chill baaris, et uustulnukatele ka öist linna näidata. Selle pildi panen siia, sest Priit oli üllatunud, et Chill'is on baarilett avatud terrassil. Ma ei tea, kuidas mul see endal blogis mainimata jäi:) Aga see on tõesti lahe, kuidas see baarilett on vabas õhus, terrassi aga ümbritsevad klaasseinad, niiet miski ei riku imeilusat vaadet

Ja üks pildike vanaema juures ka:)

Blogist võib küll jääda ekslik mulje nagu Saigonis oleks ainult 2 lahedat kohta või et me igal õhtul ainult Chillis ja vanaema õllekas käisime, aga need kaks on lihtsalt kõige erilisemad kohad, millest kohe ekstra rääkida tasub:) Palju teisi toredaid kohti on veel ;-)

Nüüd aga olen Kambodžas ja pärast Vietnami oli siia saabumine esialgu ikka paras kultuurišokk. Kambo kõrval tundub Vietnam jõuka ja arenenud riigina. Aga esimene ehmatus on möödas ja tegelikult on siin muidugi väga tore!:) Ja ma saan täitsa aru, miks mind hoiatati, et see riik tekitab sõltuvust:) Kui ma aga hommikusöögi ajal meie hotelli katuseterrassil asuvas restos ringi hüplevaid varblasi vaatan, siis küll ei kujuta ette, et vabatahtlikult mõne neist ära sööks, isegi kui see on ilma sulgedeta ja ära küpsetatud ...:):):)

9 kommentaari:

Juc ütles ...

Milline äratundmisrõõm - varblased, plastmassist lastemööbel, räpased lauaümbrused... Väga lahe lugemine, selline tunne, et peaaegu tundin lausa Hanoi tänavate hõngu seda lugedes :). Toredat Kambodžat Sulle!

Tuuli ütles ...

Ai kui lahe! Need varblased ja konnad on ikka super.Kambodža muljeid tahaks ka väga kuulda. Igal juhul mõnusat reisi jätku sulle ja naudi seda maitsete virrvarri. Mina olen kogu aeg kergelt roheka jumega neid muljeid lugedes :)

Silja Luide ütles ...

Juc ja Tuuli, aitäh Teile!:) Südantsoojendavad sõnad:)

Ma hea meelega juba kirjutaks Kambodžast ka, sest olen juba kaks päeva täielikult Angkor Wati lummuses, aga millal ma seda teha jõuan, ei kujuta üldse ette, sest aega blogimiseks on ju reisides veel raskem leida, kui muidu:) Aga Teie, kõvad rännumehed, teate seda isegi ju;-)

Seda enam on tegelt kahju, sest jagda oleks hästi palju. Juba esimesel nädalal Saigonis tegin nii palju pilte, et Ralf arvas, et mul pole ilmselt vaja juunikuuni süüa teha, vaid saan reisimuljete pinnal blogis liugu lasta (eks see söögitegemine ja eriti sellest kirjutamine on ju tohutult tüütud kohustused ka, onju?!) :D

Mari-Liis ütles ...

No ikka superlahe lugemine, Silja! Olen kõik su viimased reisipostitused sisse ahminud ja polegi jõudnud öelda: suur aitäh, et oma muljeid ja pilte meiega jagad! Aga flickr link on mul ja paljudel teistel ka kadunud, nii et vist mingi üldine probleem.

Kätrin Maidla ütles ...

Silja, mina ka Mari-Liisiga samas paadis - ammuilma elan kaasa ja ahmin elamusi sisse ja olen Sulle igavesti tänulik, et minu töö-kool-töö ellu seiklusi süstid. Varblaste söömine sai muide ka meie suured kontoris väga hääleka vastukaja - pidi ikka üks imelik värk olema küll!
Mõnusat reisi jätku Sulle, tõeliselt kihvtid elamused Sul!

Karima ütles ...

vaga lahe lugemine jalle :) peale seda lugemist laksin korra kooki ja aknast paistis varblaste parv miskiparast kohe meenusid mulle su grillitud varblased :D ma vist neid ise syya ei saaks nagu alguses tuvidega oli Egiptuses(tegelt oli imeline lind) aga nyyd juba suht ykskoik :) proovida tahaks varblast ise ka

Silja Luide ütles ...

Mari-Liis ja Kätrin, suured tänud ilusate sõnade ja soovide eest!!! Blogi on ikka üks tore asi, kus saab oma muljeid jagada - kuidas ma varem ilma selleta hakkama/ elada sain, ei teagi ...:D
Jagatud rõõm on ju topelt rõõm;-)

Karimakene, aitäh! Ma ise ka vaatan siin igal hommikul varbaseid ja üldse ei suuda neid kokku viia nende linnukestega, mida me Saigonis krõmpsutasime:D
Aga kui Sa ütled, et tuvi on imeline, siis ehk järgmisel korral Egiptuses peaks ära proovima;-)

Piret ütles ...

Parem varblane pihus, kui......ja see värskusest pakatava rohelise helk taldrikutel peegeldub lugedes, näod on ikka juba jupp aega täitsa rohelised:)
Mõnusat reisi jätku!

Silja Luide ütles ...

Aitäh, Piret!:) Kindel see, et parem varblane pihus (õigemini küll kõhus), kui ....:D

Aga roheliseks pole mõtet minna, sest arvestades, millised toidu- ja reisihuvilised Teie Aivariga olete, siis ei ole küsimus mitte selles, kas Te Vietnamisse tulete, vaid selles, millal Te Vietnamisse tulete:) Eks siis pärast vaatame, kes kadedusest roheliseks läheb ...:)