Vietnami kohvist ja mõnest muust asjast veel ;-)

Mul on alati reisides tunne, et see on mu elu parim reis:) Seekord muidugi ka, aga praegusel juhul on tegemist objektiivselt kõige lahedama reisiga, sest eile sõitsin juba ISE mootorrattaga:) See oli küll kell 2 öösel, kui liiklus oli olematu, aga ikkagi:) Kes oleks võinud arvata, et kõigist maailma kohtadest ma just Saigonis mootorrattaga sõitma õpin, aga seekord läks siis nii (enam paremini minna muidugi ei oleks saanud ka) ;-) Aga kuigi mulle tehti siin eile kompliment, et lõpuks ometi kirjutan ma ka millestki, mis INIMESTELE huvi pakub ja mu viimane blogipostitus olevat isegi "enam-vähem loetav olnud", siis pean siiski mootorratta-huvilisi kurvastama, sest täna ma rohkem neist ei räägi :):):)

Mis aga toidusse puutub, siis kirjutan sellest kunagi hiljem põhjalikumalt (ma olen siin ju kokku ligi kuu aega), aga mõni asi on kohe selline, mis pikemalt ei kannata oodata. Nt maailma parim kohv!!! Vietnam on maailmas suuruselt teine kohvieksportöör ja sellest eriliselt heast kohvist, mis on ilma liialdusteta šokolaadise maitsega, olin enne tulekut palju kuulnud. Kusjuures, siinset õiget(!) Vietnami kohvi juues on tõesti tunne, nagu jooks kakaod v kuuma šokolaadi kohviga. Igal juhul lauale tuuakse see sellise "aparaadiga", mida saab ka igalt poolt osta ja mis loomulikult mul vist nädal aega juba kohvris olemas. Kõigepealt tuleb natukene kaane all seista lasta, kuni kohv läbi sõela vajub

ning siis see kohvipuru sisaldav osa tõsta kaane peale ja  võtta ära sõel

ja siin siis ongi see kohv:) Kusjuures, kohv on sellise kergelt veniva tekstuuriga ja kondenspiim on juba alati tassi põhjas ja tuleb ise ära segada

Vietnamlased ise joovad ka tohutult palju jääkohvi. See on pmst samasugune kakao v kerge šokolaadi maitsega kohv, mis on aga klaasitäie jääga ja soovi korral saad lisada ka kondenspiima.

Jääkohvi pidid jooma vietnamlased päevas ikka suures kogus, nt taksojuhtidel on kõigil pidevalt jääkohvi tops käepärast. Ükskõik, kus päevasel ajal näed vietnamlasi istumas, alati on neil jääkohvid ees. Ja alati tuuakse kohvi kõrvale ka klaas jääga rohelise teega.

Peab muidugi mainima, et kesklinna turistikates kohtades seda õiget kohvi reeglina ei saa, st saab küll head kohvi, aga mitte koos selle aparaadiga ja mitte seda päris õiget, niiet need pildid (va viimane) on nt tehtud ühes  district kolmes asuvas coffee shop'is (nii nimetavad vietnamlased ise neid kohvikuid), kuhu ükski turist reeglina ei satu. Selline näeb see kohvik eest välja koos kollastest lilledest uus-aasta kaunistustega

ja seest selline

See oli nüüd üks peenem koht, kus asub ka Saigoni kõige kallim (150 000 eurot maksev) audiosüsteem. Samas enamik kohvikutest on lihtsad pigem putkamoodi eest lahtised ruumid nagu nt see siin

Kui klikkad pildi suuremaks, siis peaks näha olema, et kõigil on ees jääkohviklaasid (ühel naisel, kes seljaga meie poole, oli tegelt ka tavaline kohv) ja klaasid rohelise teega, milles on hunnik jääd. Ja vietnamlased armastavad käia nendes coffee shop'ides istumas nii üksi kui ka mitmekesi. Pole vist vaja mainida, et selliseid kohvikuid on linnas hästi-hästi palju:)

Kui aga inimesed istuvad (plastmass) toolide ja laudadega tänaval, mida nad siis joovad? Jääkohvi ikka (sõltumata vanusest)

Mul on ainult üks probleem selle kohviga - seda on tegelikult jube vähe. Tass on pisike ja sellest on pool kohvi täis, kui aga jääkohvi juua, siis on klaas jääd ääreni täis

niiet kohvi jood pmst mõne suure sõõmuga ära:)

Aga kuigi seda kohvi on vähe, siis on see ikkagi kange, niiet mina oma kofeiinivajaduse saan täitsa ühe kohviga päevas rahuldatud. Mis siiski ei tähenda, et ma ühe kohviga piirduda suudaks, sest palaval päeval on ju värskendavat jooki vaja ja õlut ma paraku ikka veel ei joo. Ja muidugi, mis põhiline, see kohv lihtsalt on über hea!!! Kuigi Saigon läheb minu jaoks ajalukku ka sellega, et ma siin oma elu esimese õlle ära jõin. See sai aga juhtuda ainult tänu sellele, et tegemist oli elusa vaadiõllega, mis ei olnud just eriti õlle maitsega - selline lahja ja mahe:):):)

Kui Vietnamisse tulla, siis üks asi, mis tuleb kindlasti ära proovida on Phở (phở bò liha, phở gà kana) supp. Üks väga hea koht, mis asub küll district ühes, aga kus käivad ka kohalikud ise nii söömas kui seda suppi kaasa ostmas, on see siin

Supi juurde tuuakse taldrikutäis idusid, laimi, mida saad ise peale pigistada, viiludeks lõigatud tšillit (ettevaatust, Vietnami tšilli on nii palju tervavam kui tavaline, et juba üks õhuke viil võib olla mõnele põhjamaalasele too much) ja taldrikutäis rohelist kraami (kõige peal on tai basiilik, aga kahte sorti omapärase maitsega rohelisi lehti oli veel)

Rohelist kraami paneb taldrikule üks poiss "resto" nurgas

Ja siis on siin Saigonis veel kaks erakordset kohta, millest ma lihtsalt pean kirjutama. Üks neist on üks pidevalt rahvast paksult täis olev õllekas (no pigem küll "auk"), mida me kutsume "vanaema juures", sest seal korraldab elu üks vanadaam. Vanaema hoiab kõigel silma peal, valab õlut, koristab laudu, kutsub inimesi sisse ja kui vaja, siis viskab mõne tüübi välja ka, kes käituda ei oska. Tal on küll üks noor tüdruk abis, aga tema on ikka see, kes vägesid juhatab

Vot selline koht siis, kus me oleme mõned korrad käinud ja kus ma oma elu esimese õlle (pigem küll kergelt õlle moodi joogi) ära jõin. Viimasel pildil on vasakul üks kuivatatud kalmaaride müüja. Kile all ripuvad kuivatatud kalmaarid, mis enne õlle kõrvale snäkiks võtmist kiirelt ära grillitakse ja nahk maha tõmmatakse. Kalmaarimüüjaid on siin muidugi hästi palju ja mõned paremad pildid on neist Flickr'is üleval. 

Aga teine koht, mis on diamteraalselt erinev vanaema õllekast, on Chill baar, mis asub 26. ja 27.-ndal korrusel. DJ-ks on seal Kenzo, kes on kolm viimast aastat valitud Vietnami parimaks "party rocker'iks", peabaarmän on aga see mees.

Ja siin on artiklid, mida erinevad välismaa ajakirjad (sh The Time) selle koha kohta kirjutavad. Ja muusika on seal ikka jube hea, eriti võrreldes teiste siinsete ööklubide ja baaridega. Niiet kui Saigoni juhtute, siis ikka must koht :) Baar asub terrassil ja sealt on super vaade üle terve linna. 

ja siin üks väike pildike Kenzo ja Ralfiga (Raul oli kahjuks eile kodus) enne mootorrattarallit :D:D:D

Praeguseks Saigonist kõik, sest juba paari tunni pärast lendan Hanoisse, kus mul on lennujaamas date ühe Eestist saabuva Priidu-nimelise noormehega ;-)