Argentiina toidust

Nii, lõpuks jõuan Argentiina toidu teemal paar sõna kirja panna ja mõne telefonipildikese üles riputada - parem hilja, kui üldse mitte, onju?! :) Lisan alla ka mõne osa oma loost samal teemal, mis ilmus mõni aeg tagasi LP-s. Artikli juurde tegin ühe hästi lihtsa magustoidu (tiramisu dulce de leche'ga) retsepti, mis on juba blogiski olemas.

Argentiina köök on segu põliselanike traditsioonilistest toitudest ja Euroopast sisserännanute roogadest, eriti tuntavad on Hispaania ja Itaalia mõjutused. Suurepäraseid käsitsi valmistatud jäätiseid ja sorbette pakkuvaid kohvikuid ehk gelateria'sid, värskeid saiu ja koogikesi küpsetavaid pagariärisid ning pizzeria'id leiab Buenos Aireses peaaegu iga nurga peal.

Üks asi, mis küll toiduga otseselt ei seondu, on kokapõõsa lehed, millest tehakse nii teed kui ka keeratakse palliks ja pistetakse põske. Kuna lehed aitavad hästi nn kõrgusehaiguse vastu, mille käes meie seltskonnastki mõned kannatasid (3000-4000 m kõrgusele hõredasse õhku minna on ikkagi juba üsna suur väljakutse). Aga kohalike hulgas muidugi on lehed popid ilmselt ikkagi pisut teisel eesmärgil, sest isegi ühe meie teejuhi 3-aastane poeg käis punnis põsega ringi. Lehti ei närita, vaid neist tehakse pall ja hoitakse põses, lastes süljel seda niisutada v siis niisutades joogiga, milleks mägedes on enamjaolt odav pakivein v õlu.

Riikide piirid Ladina-Ameerika maades on tõmmatud inimeste etnilist kuuluvust arvestamata ja üsna paljud põlisrahvaste kombed ei ole mitte niivõrd seotud Argentiinaga, vaid on levinud erinevates riikides (ja eriti Andides), kus indiaani hõimud elavad, nt Peruus, Boliivias, Ecuadoris. Kui ma 5 a tagasi esimest korda Peruus käisin, siis oli pisut naljakas, et kuivatatud kokalehed olid 3400 m merepinnast asuvas Cuzco linnakseses hotelli fuajees kausikestes, et saaks nii teed keeta kui ka niisama närida. Alkoholi tarbides valatakse aga Andides esimene lonks asustusavaldusena emakesele maale ehk Pachamama'le:)

Andides kasvatatakse palju köögivilju, eriti levinud on erinevad kõrvitsad ja (magus)kartulid, mitõttu levinud on igasugused hautised ja pajaroad (hispaania keeles cazuela). Liha need reeglina ei sisalda, sest lisaks kallile hinnale on seda mägedes vaid teatud aastaaegadel saada. Aga sageli pannakse nendesse roogadesse kuivatatud liha.

Esimese asjana tahaks Argentiina puhul muidugi mainida nende suurepärast liha - kui me just Andides matkal ei olenud, siis sõime seda igal öösel. Just nimelt - öösel, sest õhtusöögile sätitakse ennast minema u 10 paiku, niiet reaalselt sõime alati u 11-12 ajal. Selleks ajaks olid ka restoranid juba rahvaga täitunud - kell 9 on söögikohtades veel täielik tühjus ja pärast 10-t hakkavad esimesed inimesed tasapisi saabuma.

Liha küpsetamist, samuti ka grillipidu nimetatakse asado’ks. Liha grillib vaid üks inimene ehk asador, kellel on au valmis liha ise laiali jagada - ei ole nii, et igaüks ise võtab! Grillile ei lähe mitte ainult veiseliha, vaid ka kõik muud söödavad loomad ja linnud. Näiteks Andides matkates veetsime ühe öö San Francisco nimelises väikeses mägikülakeses, kus saime lihunikult värsked sealihavorstid ehk chorizo’d ja kõrvamajast kaks äsja tapetud kana, mis ühes tükis grillile jõudsid.

Esimesel õhtul, õigemini küll juba südaööl Buenos Airesesse jõudes läksime kõigepealt liharestorani Don Ernesto. Ja lisaks muudele üllatustele oli minu jaoks eriti kummaline see, et hiigelsuure rare-küpsusastmes lihatüki, mida reisikaaslasega jagasin, poolitas ettekandja meie jaoks lusikaga - lihtsalt nii pehme oli see hõrk filee. Kusjuures, kui esimestel õhtutel võtsin liha mõne tüdrukuga kahepeale, siis hiljem vaatasin, et tahan tervet tükki ikkagi üksi ära süüa ja ei mingit poolitamist enam :D



Mõned asjad aga tundusid kohapeal olles nii elementaarsed ja harjusin nendega nii ära, et mul poleks  ilmselt tulnud pähegi mainida ega siia esimesel õhtul tehtud pilti panna, et Argentiinas olid ainult liitrised õllepudelid, kui poleks Ivo artiklit lugenud. Aga Ivo räägib üldse sellest põnevast Lõuna-Ameerika riigist hoopis teise nurga alt, kui mina oma blogipostitustes, kuigi olime ühel ja samal reisil :)

ja mõnes söögikohas oli ka selline asi pudeli ümber, mis pidi õlut jahedana hoidma

Buenos Airese ilmselt kuulsaim liharestoran on legendaarne Desnivel, mis alguses suurtest akendest sisse piiludes ei tundu kuigi suur, kuid edasi minnes selgub, et tegelikult on selle esimese söögisaali taga veel kaks suurt saali. Kusjuures, peaaegu kõik vakstutega kaetud lauad on rahuolevaid ja lõbusalt sumisevaid sööjaid täis. Koht ise on lihtne ja meenutab pigem bistrood või sööklat, kui peent restorani ja hinnatase on pigem odav, aga milline liha!!! Ilmselt parim, mida Argentiinas saime, kui liha ei söönud me seal sugugi vähe:) Liha grillimiseks on nurgas nagu paljudes teisteski grillrestodes sellised grillahjud

Üks lehekülg pikast menüüst - päris huvitav loetelu erinevatest grill-lihadest ja veise tükkidest:)

Ja minu bife de lomo ehk klassikaline sisefilee, mida oli tohutu suur ports nagu alati. Ja liha tuuakse alati ilma lisanditeta - kõik asjad ehk nii salati kui ka kartuli vms, peab eraldi tellima.

Meie tellisime lihakõrvaseks enamasti värsket salatit, mille üks levinud koostisosa oli palmito ehk palmi süda. Seda valkjast peamsielt Acai palmi sisust ja õienupust saadud köögivilja lisatakse salatitesse nii värskena kui ka marineeritult. 

Liha juurde serveeritakse chimichurri-nimelist ürdikastet, milles on peeneks hakitud petersell või koriander, küüslauk, oliiviõli, pune ja valge või punase veini äädikas. Lisamaitsetena võib selles leiduda ka paprikat, köömneid, tüümiani, basiilikut, sidrunit vmt, kuid argentiinlased ei lisa kastmele reeglina tšillipipart. Chimichurri’t kasutatakse ka liha marineerimiseks.

Järgmised fotod on aga tehtud Valle Colorados, kus me Andides matkates ühe öö veetsime (siin ka mõned fotod sellest). Sellel pildil on pererahva köök

Peremees

ja perenaine

ja ühed sööjaid ootavad suured pirukad riiulis (nende kohta ütlesid nad tartas)


Paraku on liha ikkagi kallis (turistide jaoks muidugi odav, eriti võrreldes meie hindadega) ja mägedes elavad põlisrahvaste järeltulijad ei saa sellega just sageli maiustada. Küll aga  igasuguste väikeste õhukese taina ja ohtra mahlase täidisega pirukatega (hisp keeles empanadas) - neid söövad inimesed nii suurlinnades kui ka mägedes. Igal tänavanurgal saab neid kaasa haarata, igas söögikohas ja  majapidamsies vorbitakse neid pidevalt. Täidiseks on liha, juust, köögiviljad, kinoa jne jne. Ja siin on mõned pildid pirukateost - ühes kausis tainas, teises täidis ning igal pirukal ilus "pats" ääres

Järgmised pildid on ühes teises kohas, kus pirukaid söömas käisime. Maja ühes nurgas oli tavaline poekene, teises (avatud "köögiga") pooles aga vormiti ja küpsetati empanadas'id :)

superhead vürtsikad lisandid pirukate juurde

Käisime igasugustes restoranides ja söögikohtades, aga selles grillrestoranis (hisp k parilla) Saltas, nimeks El Charrua, kus oma igaöist liha sõime, tegin ka köögis mõne pildi, sest ma kuidagi juhtusin sinna :)

Sellel fotol on aga gratineeritud spinat, mida me päris mitmes kohas tellisime - kes liha kõrvale, kes aga terveks eineks

ja siin siis mõned köögipildid ka

ja tavaline öine vaade söögisaali heas grillrestos

Meie jaoks on harjumatu, et supp serveeritakse Argentiinas alati pärast pearooga. Praed on aga nii suured portsud, et kui suudad kogu oma roa üksi ära süüa, siis pole ühe keskmise eestlase kõhus supile enam ruumi. Ühes ööbimiskohas väikeses Santa Ana külas, mis asub merepinnast 3500 m kõrgusel Andides, küsisime võõrustajatelt, kas oleks võimalik süüa suppi hoopis hommikul. Midagi nii naljakat polnud need indiaanlased ilmselt varem kuulnud, sest naerupahvakud ei tahtnud ega tahtnud lõppeda. Kui meil õnnestus neid pikapeale siiski veenda, et meil on täitsa tõsi taga ja nad soojen dasidki meile hommikul suppi, siis naersid nad ise samal ajal peaaegu pisarateni. Tundub, et lugu, kuidas ühest pisikesest tundmatust Põhja-Euroopa riigist pärit noored hommikuks suppi soovisid, on nii naljakas, mida lastelastelegi rääkida ...

Argentiinlased ise söövad hommikuti suhteliselt tagasihoidlikult ehk piirduvad vaid saia (croissant’id, röstsaiad, kuivad koogikesed jmt) ja karamellise dulce de leche kreemiga. Nende kahe asjata ei möödunud meil ligi kolme nädala jooksul ühtegi hommikult. Toidupoes tegin suisa pilti dulce de leche’t täis riiulitest ja erinevat sorti purgikesi oli ikka üle kümne. Sellist sõna nagu “puder” ei pidavat argentiinlaste jaoks üldse olemaski olema.

Saia loputavad kohalikud ise alla lahja kohviga, aga hommikuti juuakse sageli ka paraguai iileksipuu lehtedest valmistatud mate tee, mis lisaks kofeiinile sisaldab veel teisigi ergutavaid aineid. Mate on popp jook tarbimiseks ka muul ajal sõprade ringis. Tavapäraselt juuakse matet pudelkõrvitsast valmistatud kalebassist metallist kõrre ehk bombillaga. Seltskonnas käib kalebas käest kätte ja igaüks peab jooginõu põhjani tühjaks jooma lõppu kõrrega luristades ning selle siis peremehele tagasi ulatama, kes kalebassi uue vee lisab ja järgmisele inimesele ulatab. Kui annad jooginõu tagasi, lausudes “aitäh!”, siis tähendab, et sa enam ei soovi ja järgmise ringi jääd juba vahele.

Siin aga veel paar suvalist pildikest Andidest. Eeslid on seal endiselt levinud tööloomad

liinibuss

ja politseijaoskond