Vahel on vaja ära käia, et aru saada, kui hästi endal kõik on!:) Kui oled olnud mõnda aega ilma sooja vee ja elektrita, tigedate moskiitode poolt džunglis nii ära söödud, et kohati oli raske leida kehal kohta, kus ei oleks suurt punast sääsepunni või mõnda muud kriimu, matkanud tiheda vihma käes peaaegu põlvini poris 800 m järsust mäest üles inka-eelse tsivilisatsiooni chachapoya'de iidsete matmiskohtadeni, elanud läbi autoõnnetuse ja hoidnud pöidlaid pihus, kui sinu buss kuristiku veerel ainsast läbitavast kitsukesest teest, mis järsust mäenõlvast alla valguva vee ja muda tõttu on läbimatuks porimülkaks muutunud, üritab juba tund aega tulutult läbi saada, näinud lähedalt kohalike inimeste päris elu ja askeetlikke kodusid ning elanud läbi esmakordsed tõsised kõhuprobleemid - siiani pidasin ennast nende suhtes immuunseks, sest alati on õnnestunud õnnelikult pääseda ka juhul, kui kõik teised ümberrringi nende käes vaevlevad, siis on täitsa hea ka kodus olla, kuuma duši all käia, oma voodis magada ja head kohvi juua:) Ühest küljest oli tegemist mu elu ühe ekstreemseima reisiga, mille tegelik väärtus ja eksootika hakkab alles nüüd kõigist seiklustest teistele rääkides vaikselt kohale jõudma.
Ei saa just öelda, et reisil kõigis neis situatsioonides oleksin igal ajahetkel alati õnnelik ja rahul olnud, kuid õnneks olen sellest juba mõni aeg tagasi aru saanud, et mida rohkem enda mugavustsoonist välja astuda ja oma tavalist rahulikku, turvalist ja suht muretut elu "rikkuda", seda parem on lõpuks ikkagi enesetunne! Ilmselt istuksin siiani igapäevaselt kontoris arvuti taga ja tegeleksin "tähtsate" asjadega ega kirjutaks näiteks seda postitust siin blogis, kui ei teeks vahete-vahel ebapopulaarseid otsuseid (ka iseenda jaoks) :) Kui ka mingi hetk võid kahelda, et milleks see kõik (wtf am I doing here?!?) või olla isegi õnnetu, siis suures plaanis on lõpuks alati auhind seda magusam, mida rohkem nägid vaeva selleni jõudmiseks!
Kui oleksin selle asemel olnud mõnel oluliselt mugavamal reisil või hoopis kodus kooke küpsetanud, siis oleksin mitme kogemuse võrra vaesem:) Ma ei oleks ujunud Amazonase džungli imelises metsajärves mõnekümne meetri kaugusel delfiinidest kohas, kus käiakse piraajasid õngitsemas, veetnud öö vihmametsas võrkkiiges lageda taeva all, vaadanud ranger'it käes hoidvat kinnipüütud väikest kaimani pojakest ning igasuguseid erinevaid linde, madusid ja loomi, käinud külas šamaanil, söönud kilpkonna maksa, eelajaloolist kala ja seni parimat ceviche't, joonud Peruu punast veini ja troopiliselt soojal ööl Iquitose promenaadil pisco sour'eid, kohanud uusi huvitavaid inimesi, matkanud nii Andide pilvemetsades kui ka Amazonase džunglis ning teinud lugematu arvu muid ägedaid asju, millele mõeldes suunurgad üles kerkivad:)
Reisipiltide ja -juttudega läheb mul veel aega, kuid Kaupo on juba jõudnud oma blogis jagada imelisi fotosid ühest reisi highlight'idest ehk maailma suurima maismaaühenduseta linna Iquitose põnevamast osast Belen'ist.
Blogis on nüüd kahjuks paar nädalat vaikust olnud, sest olin enamiku ajast kohtades, kus üldse internetti polnud ning kui wifi't paaril korral ka trehvas, siis oli see nii aeglane, et iga e-kirja lugemine oli kannatlikkuse proovile panek. Ja pean ausalt ütlema, et mulle see tegelikult meeldib, kui ei ole vaja vaadata kella, ei pea midagi teadma kuu- ja nädalapäevadest ning telefon on kasutusel vaid pildistamiseks ja hommikuseks äratuseks. Uskumatult mõnus!!!
Loodan aga eetrivaikuse lähiajal heaks teha ja alustan kohe ühe ülimõnusa mahlase keeksiga, millele on raske vastu panna. Reeglina ma sõna "hõrk" ei tahaks keeksi kohta kasutada, kuid selle küpsetise puhul tundub see päris asjakohane:) Küpsetis oli mõeldud algselt mu eelmisel nädalal LP-s ilmunud banaani-loo juurde, kuhu aga mahtusid ära hoopis mõned lihtsad retseptid, näiteks banaaniga brownie ja porgandiga muffinid, mis mulle endale samuti väga meeldivad.
Maapähklivõiga banaanikeeks on hoopis teistsugune, kui teised seda puuvilja sisaldavad küpsetised, mida olen valmistanud. Mul on nii blogis kui ka mõlemas raamatus olemas banaanikeekside retseptid ja kõik kolm on erinevad (raamatus "Lihtsad ahvatlused" on olemas ka gluteenivaba alternatiiv), kuid see maius on hoopis teistsuguse maitsega. Kui tavaliselt domineerib banaanimaiste, siis seekord annab tooni hoopiski maapähkel ning keeks on veelgi niiskem ja mahlasem, kui muidu.
Kui soovid gluteenivaba keeksi, siis kasuta nisujahu asemel riisi- ja maisijahu, nagu mina seda tegin. Olen aru saanud, et paljud kardavad gluteenivabade küpsetiste puhul, et need on kuivad ja rabedad. Ilmselt see nii ongi tihti, kui kasutada gluteenivaba jahu. Olen isegi seda jahu katsetanud, kuid pole sellist tulemust saanud, millega rahule jääks või mida teistega jagada. Samas nt see banaanikeeks on maisi- ja riisijahuga tehes (mis samuti on gluteenivabad) niiske ja ei pudise praktiliselt üldse ehk täpselt sama nagu nisujahu kasutades.
Vaja läheb:
4 väikest purustatud banaani
100 g maitsestamata jogurtit või hapukoort
80 g toasooja kreemjat maapähklivõid
50 g sulatatud võid
2 toasooja muna
180 g (pruuni)suhkrut (kasutasin heledat muscovado't)
190 g nisujahu või 100 g maisi- ja 90 g riisijahu
30 g mandlijahu
3/4 tl soodat
0,5 tl soola
1-1,5 tl kaneeli
paar peotäit hakitud röstitud maapähkleid
Purusta banaanid kahvliga ja mikserda koos maitsestamata jogurti või hapukoore, maapähklivõi, sulatatud või ja munadega keskmisel kiirusel läbi, lisa suhkur ja mikserda ühtlaseks. Sega sõelutud jahu, mandlijahu, sooda, soola ja kaneeliga. Lisa jahusegu koos hakitud pähklitega banaanimassile ja sega õrnalt läbi.
Vala tainas korralikult võiga määritud ja jahuga ülepuistatud piklikkusse vormi (minu oma on 28 cm pikk). Eriti hea on keeksi kätte saada, kui selle põhjas on küpsetuspabeririba.Küpseta ahjus 180 kraadi juures 55-60 minutit kuni sissetorgatud tikk tuleb puhtalt välja. Kui su vorm on lühem, tuleb keeks paksem ja küpsemisaeg on tõenäoluselt pikem (võib kuluda üle tunni aja).
Lase u 10 minutit vormis taheneda ja kummuta siis restile jahtuma. Serveerides sõelu soovi korral peale tuhksuhkrut.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar