esmaspäev, 14. veebruar 2011

(Tipp):):):)sportlase elu

Ei jõua kohe kuidagi arvuti taha... Internet on siin kahjuks kiviajast- toas ei üldse internetti ning selle kasutamine maksab siin päris palju, ühendus on aga aeglane ja katkendlik. Sellest ka ilmselt peaaegu poole mu eelmise postituse ära kadumine - asi, mida mul pole poole aasta blogimise  jooksul kordagi veel varem juhtunud... Skype'i videokõned pidid eriti palju kulutama, mis ilmselt seletab seda, kuidas mu 250 megabaidine kaart nii ruttu tühjaks sai. Nüüd ostsin aga tervelt ühe giga, niiet sellega jõuab ilmselt juba rohkem toimetada:) Laupäeva öösel oli äikesetorm, niiet terve pühapäeva olime üldsegi ilma internetita. Elektrikatkestused on hotellis aga täiesti igapäevased asjad. Äikesetormid on siin võimsad ja neid on peaaegu iga paari päeva tagant. Äike on nii kõva, et isegi minu äratab unest üles...

Elame siin sellist tippsportlaste spordilaagri elu:) Päevad näevad meil välja üldiselt sellised, et hommikusöök u 9 ajal, pärast mida me tavaliselt jääme juttu ajama, siis 11 ajal trenn, kella 2ks jõuame sööma, siis väike uinak v internet v niisama lobiseme. Oleme alati viimased, kes sööma jõuavad ja see kestab meil alati u tund aega, sest liiga palju saab nalja:) Kella 5-6 ajal lähme jõusaali, kus läheb ka alati vähemalt 8ni, kuid enamus ajast läheb ka igasuguste põnevate inimestega v omavahel jutustamisele. Enne 9t ehk nagu ikka- napilt enne resto kinnipanekut jõuame õhtust sööma ja siis räägime juttu, pärast lähme välja v joome niisama väheke veini, va Omar, kes pole juba üle kahe aasta tilkagi alkoholi võtnud.

Selleks, et inimesi tundma õppida, on ikka vaja nendega reisile minna:) Oleme siin neljakesi koos 24/7 ja tore on non-stop! Kui on koos huumorimeelega inimesed (Sassi ja Omari naljasoon on lihtsalt üle mõistuse), kes väikeste asjade peale ei solvu, tühjast-tähjast probleemi ei tee, ei tujutse jne jne, siis ei saagi lihtsalt muud moodi olla, kui ülilahe. Mulle sobib alati seltskond, kus ma saan olla rahulikult mina ise, samas aga tunned, et sind hoitakse väga :) See on täpselt nagu mu kallid-armsad ekskolleegid TCM-st - nii tore on iga päev tööle minna, kui tead, et sind ootab ees seltskond, kus sa ei pea muretsema mingite tühiste asjade pärast, vaid kõik on selline nagu paistab- lihtne, sõbralik ja tore. Ja soooooooooo much fun!!!!!:) Kohati mul tekib siin selline printsessitunne, sest hotelli omanik, kes tegelikult veel kahte hotelli Potchis omab, küsib igal kord, kui ta siin ollesmind näeb, kuidas mul läheb, kas on midagi vaja ("Mademoiselle, do you need anything? Is everything ok?), laseb mulle vastavalt mu treeningutele eritoitu teha (enne pikemaid jookse nt pean õhtuti pastat sööma), puuvilju saata, kohvi keeta vms. Väga armas!:)

Nädalas on kokku 12 trenni ehk iga päev hommikul ja õhtul + 2 treeningplaanivälist tantsutrenni kolmap ja laup ööklubides:)  Pühapäeval sportlased puhkavad:) Ma ise neid +2 ei jäta kunagi vahele, aga päris igal õhtul ei viitsi spordiklubisse ka minna. Kuna eelmisel kolmap oli Omari sünnipäev, siis ma otsustasin päevased 2 trenni üldse ära jätta ja õhtusele keskenduda. Temal tegelt oli poolvaba päev esmasp ehk ma käisin üksi hommikul jooksmas ja õhtul olime kolmekesi Sassiga spordiklubis rohkem niisama chillimas.

Kuna hapnikku on siin vähem kui minu tavapärastes elutingimustes, siis hakkab keha alles praegu sellega ära harjuma. Esimesed päevad joostes oli pulss ikka pidevalt kolmadas tsoonis ehk u 150-170 ja kokku treenisin sellise pulsiga eelmisel nädalal 458% oma nädala normist (kokku 6 h 54 minutit), mille Polari Star programm minu jaoks on seadnud. Tegelikult on päris väsitav sellise koormusega lauspäikese käes väheke hõreda õhuga kohas treenida, õhtul spordiklubis paar tundi üht-teist peale teha ja siis hommikuni ööklubis tantsida. Paar korda nädalas väga hilja magama minekud vist tegelt väsitavadki kõige rohkem, sest öö jääb ikka lühikeseks. Tegelikult on muidugi pikemaks väljaminekuks ehk mitte lihtsalt drink v õhtusöök, ette nähtud ikka ainult laupäev, aga kuna nendel kahel nädalal, kui mina siin olen, on mõlemal kolmap sünnipäevad olnud (Omar ja Sass), siis on need ka väheke pikemalt läinud. Ma ise tunnen ennast suurepäraselt ja loodan, et mu südamekirurgist onu seda juttu siin praegu lugema ei juhtu!:) Aga spordi kohta tahtsin veel seda mainida, et mu nädala kilometraaž on 60 km ringis juba:)

Mõnel õhtul on meil siin muud seltskonda ka, sest Omar ja Sass on LAV-i erinevates linnades aastaid juba treenimas käinud ja neil on siin igasuguseid tuttavaid. Nt eelmisel laup oli meiega koos väljas Sassi endine lapsehoidja oma sõpradega. Sportlasi on siin ikka päris palju, nt lisaks odaviskajatele, kriketi mängijatele jne on meie hotellis ka saksa naiskettaheitjate koondis (sh ka maailmameister), nädal enne minu tulekut oli siin Roman Šeberle ja kohe tuleb Iraani kettaheitja Hadadi. Eesti sportlasi on siin läbi aegade ka väga palju olnud, Sass ise on siin käinud juba 2001.a. peaaegu igal aastal. Üks päev juhtusin selle staadioni, kus me treenime, manageriga juttu ajama. Tema rääkis, kuidas ta Eesti sportlasi väga armastab ja tunneb kõiki isiklikult väga hästi, nt Virge Naerist, Rein Sokku jne.

Ringi sõidame renditud autoga, ilma ei kujutaks elu üldse ette, sest ühistranspordiga pidi igal pool LAV-is lood kehvasti olema. Meie auto ei ole küll eriti suur, aga Sassi sünnipäeval mahutas lisaks meile neljale, kellest kolm on suured mehed, lisaks veel 2 ligi kahemeetrist meest (kettaheitja Pjotr ja tema füsio, kelle nime ma ei mäleta). Tänu autole saame ka linnast välja sõita- eelmisel pühap käisime siin lähedal mägedes ringi vaatamas. Loodus on siin väga ilus, teede ääres jalutavad igal pool vabalt pärlkanad ja faasanid,  igal pool on loomakarjad, kes rahulikult rohtu söövad. Pole siis ime, et siin hea liha on. Ainuke asi, et ei saa öelda, et nad seda just alati kõige paremini teha oskaksid. Kui tükk loomaliha on alati ahvatlev, siis siin oli mul küll ühel korral tunne nagu näriksin surnud looma, sest sellest olid lihtsalt kõik mahlad välja küpsetatud. Selles osas tahaks kohe nendega natukene kurjustada...

Sellel pühapäeval käisime ööklubi Bourbons manageri juures barbecue'l. Barbecue on selline asi, mida inimesed teevad aastaringselt mittu korda nädalas ja milles kõik pidavat olema suurepärased spetsialistid (no vähemalt Tommy on küll!!!). Tooraine on ka muidugi superhea ja ma sain siin oma elu parimat grill-liha (rare T-bone steak). Eriti meeldin mulle siin muidugi see, et keegi ei viitsi salati peale kõhtu raisata (võib-olla ka sellest, et meesteseltskond), vaid grillitakse tohutu hunnik erinevat liha, mida siis igaüks võtab vastavalt oma soovile taldrikutäie. Päris lahe- taldrikul on rare steik, marinaadis lihavarras jm lihad ja sa saad selle kõik üksi ära süüa ning juurde ka võtta kui tahad:) Lihale lisaks pidi siin alati tehtama grillsaiu, mida LAV-i inimesed pidi armastama veel enne liha süüa. Tommy saiad olid ikka väga head. Kahe saiaviilu vahele oli ta pannud juustu, tomatit, chillikastet ja maitseaineid ning grillis need sütel ära nagu lihagi. Ahjaa, tomatid on siin ka tomatimaitse ja -lõhnaga:)

Tommy elab natuke linnast väljas kõige ilusamate majadega piirkonnas, mida ma seni näinud olen. Kuigi see elurajoon on kõrge paksu müüriga muust maailmast eraldatud ja sissepääsu valvab turvamees, kes ainult elanikke v eelnevalt registreeritud autosid sisse laseb, siis ikkagi nägin paaril majal alumise korruse akende ees trelle ... Tommy juures oli ka ta sõpru ja kaks odaviskajat Soomest (üks neist on tegelt lõuna-aafriklane, kes abielus soome kõrgushüppajaga), kellega me muidu ka vahel suhtleme. See on eriti lahe, kuidas siin kõik kohalikud viitsivad oma maa ajaloost, elust-olust ja riigist rääkida. Ma kindlasti teen selle kohta ühe postituse ka, kuidas elu kohalike silmade läbi paistab ja mis siin riigis sellist toimub, millest enne siia tulekut eriti ei teadnud.

Potchist endast pole suurt palju kirjutada, ka Rough Guide'is on sellele linnale vaid u kolmandik leheküljest pühendatud. Nagu Sass just kolmap Omari sünnipäeva puhul siia Pretoriast külla tulnud sõpradele ütles, on see iga treeneri unistuste linn, sest sportlane saab rahulikult keskenduda:) Tegelikult on siin muidugi ägedaid ööklubisid ka, sest tegemist on ju ikkagi ülikoolilinnaga. Bourbons on kõige parem, sellel on kaks korrust- all on dj ja üleval bänd, aga u 100 m kaugusel on veel teine suur klubi, niiet me siis nende kahe vahel õhtuti käime. Sissepääs on igale poole tasuta (Omari sõbrad ju) ja eriti tore on see, et kui esimesel korral, kui veel minu nägu oli võõras, pandi mulle sissepääsudel templid käte peale, siis õnneks ülejäänud kordadel pole keegi enam seda teha tahtnud ja sissepääsul enam midagi ei küsi. Mind igasugune templite panemine jm naha rikkumine tohutult häirib ka ja pigem ilmselt sureksin, kui endale tattoo laseks teha...:)

Kusjuures, muusika on siin klubides väga lahe ja palju mängitakse tuntuid hitte, millel siis refrääni ajal mõne lause peal dj plaadi peatab ning siis terve ööklubi täis rahvast seda rida ise laulda üürgab. Inimesed kõik tantsivad ja on lõbusad, kedagi kuskil seina ääres tigedalt v arvustavalt teisi vahtimas ei näe. Riietusele ei pööra siin keegi absoluutselt tähelepanu- enamik mehi on lühikestes pükstes ja plätudes, naised on ka suhteliselt suvalised. Esimesel korral panin ma isegi ühe lühikese kleidi, aga järgmistel kordadel olid mul ka juba teksad ja plätud jalas. Peakski hakkama edaspidi oma lahtiste madalate kingadega ööklubides käima (mitte ainult LAV-is), sest see on ainus võimalus terve öö hommikuni tantsida ilma et jalad ära väsiks:) Kõrgetel kontsadel on pärast esimest kahte tundi tantsupõrandal juba päris piinarikas, aga niimoodi saab rahulikult kella neljani tantsida, kusjuures ma olin enne päeval veel lauspäikese käes 21 km ära jooksnud:) Ainuke asi, mis mind siin ööklubides ja baarides tõsisest häirib, on see, et peaaegu kõik inimesed suitsetavad kogu aeg. Üle-eelmisel kolmap, kui esimest korda klubis käisime, siis hakkasid mul sellest silmad juba esimese poole tunni järel kipitama. Ja seda suitsuhaisu ei saagi riietelt välja- ainus võimalus on alati kõik asjad ära pesta, sh aluspesu ja kott...

Omar küsis minult ükspäev, kas ma oma blogi ka kirjutan, mille peale ma vastasin, et ei ole nagu eriti millesti kirjutada- meil siin selline rutiinne elu, midagi erilist ei toimu ja raske on edasi anda kõiki neid naljakaid situatsioone ning omavahelisi nalju. Ta siis arvas, et ma võiksin temast kirjutada:):):) Kuigi ta seda eriti tõsiselt ei mõelnud, siis tegelikult on see päris hea mõte, sest oleks küll, millest kirjutada:) Sportlane ja kuulduste järgi playboy, niiet arvasin, et tore poiss küll koos trenni teha, aga vaevalt meil millestki eriti omavahel rääkida on. Ei viitsinud teda isegi google'dada. Nojah, välja tuli nagu alati selliste asjade puhul. Omar on ülilahe ja intelligentne  (ülikoolidiplom taskus, of course), tõelisel hooliv ja tähelepanelik inimene, kellega mitte kunagi ilmselt igav ei hakka. Nagu me omavahel juttu ajades oleme aru saanud, on ta tegelikult my twinbrother from another mother!!! Vähemalt üks lause, millest ta ilma google transaltor'ita aru saab:) Ta ise ütles, et on juba peaaaegu eestlane, sest tal on eestlasest treener (Sass), füsio (Siim) ja girlfriend (Helis):) niiet eelarvamused, eelarvamused, eelarvamused ... Mõtled küll ise, et oled tolerantne ja aktsepteerid inimesi sellistena nagu nad on, aga ikkagi juhtub pidevalt, et enne inimest kohtamata juba eeldad midagi, mis alati ei pruugi ülsegi positiivne olla... eks ma üritan ennast muidugi parandada!:) Aga see on tõesti nii, et kui ma parajasti oma toas magamas ei ole, siis oleme kuskil koos. Ainsad hetked, mida ma veel üksi veedan, on nende ööklubijärgsete päevad hommikusöögid, kus koju u 5 ajal jõuame ja järgmisel hommikul trenni pole, sest teised magavad siis järjest kuni lõunasöögini, aga mina käin söön vahepeal kõhu täis ja lähen siis magan edasi:) Mul läheb ka alati tantsides kõht tühjaks ja erinevalt teistest ei söö mina igakord seda hotdog'i, mida mustad poisid ööklubide ees kärudest müüvad:)
Kuna seltskond mu ümber koosneb enamiku ajast valdavalt meestest, siis eks see mõjutab mind ka juba natukene... Sain sellest siis just aru, kui Alariga skype'ides ühe ülikohatu (seksistliku) nalja tegin (väga piinlik!). Pühapäeva õhtul Tommy juures, kui spordiklubis olevad ilusad chikid jutuks tulid ja keegi mainis, et neid musklis mehi küll vahtida ei viitsi, mille peale ma ütlesin, et mul küll selle vastu midagi ei ole, siis leidsid teised, et Silja on pisut imelik, sest "Silja, you are also a guy now, not a girl" nagu ütles Gerbrand (ma loodan, et nimi on ikka õigesti kirjutatud ehk see lav-ist pärit Soomes elav odaviskaja):):):) Õnneks tähendab see ikkagi ainult seda, et minu seltskonnas võib ka kohatut nalja teha, sest komplimente, iste pakkumist, uste lahti tegemist, jookide muretsemist jms ei unusta keegi ära, kuigi ma ka ju just nagu "guy" juba olen. Kui meil autos veel keegi on v me ise kellegi teise autoga sõidame, siis mind saadetakse alati viisakalt esiistmele, niiet vahest on kohe päris piinlik, kui vaatad, kuidas kolm suurt meest kokkupressituna suhteliselt väikese auto tagaistmel istub...

Pilte saab ka varsti!:) Tegin endale isegi Flickr'isse juba konto ära, aga piltide üles laadimine võtab nii palju aega, et ma ei kujuta ette, mida teha... võib-olla pean paari-kolme kaupa proovima neid sinna panna...

Ilusat valentinipäeva kõigile ja kallistan kõvasti!!!

1 kommentaar:

Reet ütles ...

Kõlab nagu tõeline puhkus! Kallistame sind ka, Silja! :)