Nojah, ongi kolmas ehk viimane nädal siin peaaegu läbi. Selline tunne on, nagu oleks alles äsja saabunud:) Täna lähme juba laiali- Sass läheb tagasi Eestisse, Siim ja Omar Pretoriasse ning mina lendan Priiduga homme õhtuks Cape Towni. Õnneks jõuab Priit juba mõne tunni pärast siia - õlled on igal juhul külmas ootel;-)
Valentinipäev oli igati tore, kuigi pärast kahte trenni olin mina ainus, kellel oli energiat ööklubisse minekuks. Õhtul oli suur rugby matš Potchi ja Cape Towni võistkondade vahel, mida oli pealt vaatamas ligi 15 000 inimest, kellest paljud pärast edasi pidutsema läksid. Kui hotelli omanik tuli meiega õhtusöögilauas juttu ajama (ja mulle oma veinikeldrist ühe pudeli punast veini välja kirjutas - väga kena temast!), pakkus ta, et võib meid viia ööklubisse rugby team'i peole. Mina olin muidugi kohe käsi, sest mul polnud anyway plaani sõbrapäeva õhtul varakult voodisse minna. Pidu oli kolmandas suures Potchi ööklubis, kus mina veel käinudki polnud. Rugby võistkond oli muidugi täies koosseisus kohal, kusjuures kõigil olid täpselt ühesugused särgid, lipsud ja viigipüksid jalas. Aga nagu ma teada sain, siis Lõuna-Aafrika parim õlu olevat Carling Black Label. Kuna aga nee andmed pärinevad selle firma esindajatelt (Carling oli rugby matši suursponsor), siis päris kindel ei või muidugi nendes olla:) Ma ise õlut ei joo, aga vaatame, mis ekspert arvab, kui siia jõuab;-)
Üleeile oli jälle täiesti uskumatu äike! See on siin nii kõva, et täiesti halvab- selline tunne, et see tohutu kõva pauk käis kohe sinu kõrval ja sa ei julge liigutada. Justine (Omari sõbra naine, kes eelmisel nädalal siin sünnal käis) rääkis, et ükskord, kui äike läheduses ühe puu sisse lõi, siis olid nad parajasti aias veini joomas ja nende veinipokaalid läksid selle peale katki... Kõlab uskumatult, aga see äike on siin tõesti midagi nii erakordset, et ma ei suuda seda kuidagi adekvaatselt edasi anda. Äikese tõttu pidi siin päris palju inimesi hukkuma ka ... Äikesega käib kaasas paduvihm, mis õnneks pikalt ei kesta, kuid päris üle ka ei lähe- jääb kergelt sadama.
Hotellis läks muidugi elekter äikese tõttu ära ja meie õhtune trenn, mis pidi staadionil seekord olema toimus ... staadionil! Ma arvasin, et Sass teeb nalja, kui ta ütles, et ikkagi staadionile lähme, sest vihma tuli veel päris tugevalt. Terve trenni aja (u 1,5 h) sadaski kerget vihma, aga see oli ootamatult lahe! Õhk oli vihmajärgselt karge, temperatuur ikka kuskil 25 kraadi kanti ja vihm mõjus eriti värskendavalt - ma isegi lootsin, et see järgi ei jää:) Tavaliselt jõuame staadionile hommikust trenni tegema u poole 12 ajal, mistõttu ma pean jooksma päeva kõige kuumemal ja ägedama päikesega ajal, mis ei ole aga üldse eriti tore. Täiesti tappev oleks see sõnaühend, mida oleks siin kohane kasutada ja mis mu igapäevased kannatused õigesti edasi annab! Tavaliselt kestab üks jooks u 1,5 h, va laupäeviti, mil mul pikad jooksud on ja siis tuleb mul kõrvetava lauspäikese käes u 3 h joosta:( Päike on siin nii erakordselt kõrvetav ja tugev, et isegi 15-20 minutiga ilma kreemita võid ära põleda. Kuigi kasutan siin 25, 30 ja 50 faktoriga kreeme, pean pikema jooksu puhul kindlasti uuesti kreemitama, sest sellises palavuses ja sellise päikese käes lihtsalt ei saa muudmoodi. Ühesõnaga uskumatu küll, et mina seda ütlen, aga kui saaks, vahetaks päikese vihma vastu - kas keegi saab aidata?:)
Kuigi mul on siin koguaeg lihtsalt erakordselt tore, on päevas üks hetk, mil ma alati tunnen, et tahaks öelda: "ilus hetk, oh viibi veel":) Millegipärast tekib mul see tunne alati õhtul, kui me u 8 ajal jäise konditsioneeritud õhuga spordiklubist välja mõnusasse sooja õhku astume. Spordiklubi asub ühel väikesel väljakul, millel on mitu head restorani, mis on alati rahvast täis. Lauad on kohe väljakul restoranide ees, laudade peal on küünlad ja ühes neist mängib peaaegu alati jazzband. Väljas on sellel ajal juba kottpime, kuu on taevas ja rohutirtsud siristavad ümber ringi nii kõvasti, et see isegi ületab restoranide melu ja muusika. Jalutame siis paarsada meetrit autoni ja see on kuidagi eriti tore hetk:) Eestis on tavaliselt siis juba jahe, kui väljas pimedaks läheb. Mulle soojades maades alati nii meeldibki see, et väljas on täiesti kottpime, aga samas on õhk soojem, kui enamikel suvepäevadel Eestis. Õhtul välja minnes ei pea kunagi muretsema, et midagi oleks oma kleidile vaja peale panna- vahest lihtsalt panen salli kotti, et kui pikemalt kuskil väljas istume, siis on hea ümber võtta:)
Eile oligi meil viimane õhtusöök, mis toimus samale omanikule kuuluva golfiväljakute ääres asuval 4-tärni hotelli terrassil. Kui siin on meil buffet, siis seal oli kolmekäiguline õhtusöök koos teeninduse jm sinna juurde kuuluvaga. Toit oli ka tõeliselt hea, pearoaks olid vastavalt igaühe soovile küpsetatud steik koos superheade värske puuvilja- aedvilja ja juutuga salatitega. Ainuke asi, et meeleolu oli nukravõitu:( Kui tavaliselt saan peaaegu igal söögikorral saan peaaegu pisarateni naerda, siis seekord sai natuke nalja ka, aga osa ajast oli (esmakordselt!) vahepeal isegi vaikus v siis rääkisime sellist viimase päeva juttu (kui tore oli, kuidas igatsema hakkame, mis edasi jne), mis meeleolu tõstmisele kuidagi kaasa ei aita. Mul (esmakordselt!) polnud isegi erilist tuju edasi välja minna ja esimest korda läksin veits nukralt magama...:( Täna on lõpuks ometi üks kaua oodatud pilves ilmaga päev, niiet peale toreda paaritunnise hommikusöögi, ei ole ma ikka veel oma tavapärasesse meeleollu tagasi saanud, sest sellised sompus päevad on ideaalsed nukra meeleolu tekitajad... Aga eks vahest on selliseid emotsioone ka vaja;-) Loodan, et sadama ei hakka, sest õhtupoolikul on mul jälle üks üle kolmetunnine jooks vaja ära teha ...
Üleeile oli jälle täiesti uskumatu äike! See on siin nii kõva, et täiesti halvab- selline tunne, et see tohutu kõva pauk käis kohe sinu kõrval ja sa ei julge liigutada. Justine (Omari sõbra naine, kes eelmisel nädalal siin sünnal käis) rääkis, et ükskord, kui äike läheduses ühe puu sisse lõi, siis olid nad parajasti aias veini joomas ja nende veinipokaalid läksid selle peale katki... Kõlab uskumatult, aga see äike on siin tõesti midagi nii erakordset, et ma ei suuda seda kuidagi adekvaatselt edasi anda. Äikese tõttu pidi siin päris palju inimesi hukkuma ka ... Äikesega käib kaasas paduvihm, mis õnneks pikalt ei kesta, kuid päris üle ka ei lähe- jääb kergelt sadama.
Hotellis läks muidugi elekter äikese tõttu ära ja meie õhtune trenn, mis pidi staadionil seekord olema toimus ... staadionil! Ma arvasin, et Sass teeb nalja, kui ta ütles, et ikkagi staadionile lähme, sest vihma tuli veel päris tugevalt. Terve trenni aja (u 1,5 h) sadaski kerget vihma, aga see oli ootamatult lahe! Õhk oli vihmajärgselt karge, temperatuur ikka kuskil 25 kraadi kanti ja vihm mõjus eriti värskendavalt - ma isegi lootsin, et see järgi ei jää:) Tavaliselt jõuame staadionile hommikust trenni tegema u poole 12 ajal, mistõttu ma pean jooksma päeva kõige kuumemal ja ägedama päikesega ajal, mis ei ole aga üldse eriti tore. Täiesti tappev oleks see sõnaühend, mida oleks siin kohane kasutada ja mis mu igapäevased kannatused õigesti edasi annab! Tavaliselt kestab üks jooks u 1,5 h, va laupäeviti, mil mul pikad jooksud on ja siis tuleb mul kõrvetava lauspäikese käes u 3 h joosta:( Päike on siin nii erakordselt kõrvetav ja tugev, et isegi 15-20 minutiga ilma kreemita võid ära põleda. Kuigi kasutan siin 25, 30 ja 50 faktoriga kreeme, pean pikema jooksu puhul kindlasti uuesti kreemitama, sest sellises palavuses ja sellise päikese käes lihtsalt ei saa muudmoodi. Ühesõnaga uskumatu küll, et mina seda ütlen, aga kui saaks, vahetaks päikese vihma vastu - kas keegi saab aidata?:)
Kuigi mul on siin koguaeg lihtsalt erakordselt tore, on päevas üks hetk, mil ma alati tunnen, et tahaks öelda: "ilus hetk, oh viibi veel":) Millegipärast tekib mul see tunne alati õhtul, kui me u 8 ajal jäise konditsioneeritud õhuga spordiklubist välja mõnusasse sooja õhku astume. Spordiklubi asub ühel väikesel väljakul, millel on mitu head restorani, mis on alati rahvast täis. Lauad on kohe väljakul restoranide ees, laudade peal on küünlad ja ühes neist mängib peaaegu alati jazzband. Väljas on sellel ajal juba kottpime, kuu on taevas ja rohutirtsud siristavad ümber ringi nii kõvasti, et see isegi ületab restoranide melu ja muusika. Jalutame siis paarsada meetrit autoni ja see on kuidagi eriti tore hetk:) Eestis on tavaliselt siis juba jahe, kui väljas pimedaks läheb. Mulle soojades maades alati nii meeldibki see, et väljas on täiesti kottpime, aga samas on õhk soojem, kui enamikel suvepäevadel Eestis. Õhtul välja minnes ei pea kunagi muretsema, et midagi oleks oma kleidile vaja peale panna- vahest lihtsalt panen salli kotti, et kui pikemalt kuskil väljas istume, siis on hea ümber võtta:)
Eile oligi meil viimane õhtusöök, mis toimus samale omanikule kuuluva golfiväljakute ääres asuval 4-tärni hotelli terrassil. Kui siin on meil buffet, siis seal oli kolmekäiguline õhtusöök koos teeninduse jm sinna juurde kuuluvaga. Toit oli ka tõeliselt hea, pearoaks olid vastavalt igaühe soovile küpsetatud steik koos superheade värske puuvilja- aedvilja ja juutuga salatitega. Ainuke asi, et meeleolu oli nukravõitu:( Kui tavaliselt saan peaaegu igal söögikorral saan peaaegu pisarateni naerda, siis seekord sai natuke nalja ka, aga osa ajast oli (esmakordselt!) vahepeal isegi vaikus v siis rääkisime sellist viimase päeva juttu (kui tore oli, kuidas igatsema hakkame, mis edasi jne), mis meeleolu tõstmisele kuidagi kaasa ei aita. Mul (esmakordselt!) polnud isegi erilist tuju edasi välja minna ja esimest korda läksin veits nukralt magama...:( Täna on lõpuks ometi üks kaua oodatud pilves ilmaga päev, niiet peale toreda paaritunnise hommikusöögi, ei ole ma ikka veel oma tavapärasesse meeleollu tagasi saanud, sest sellised sompus päevad on ideaalsed nukra meeleolu tekitajad... Aga eks vahest on selliseid emotsioone ka vaja;-) Loodan, et sadama ei hakka, sest õhtupoolikul on mul jälle üks üle kolmetunnine jooks vaja ära teha ...
Tõlkisin Omarile ise ära, mis ma temast eelmisel korral kirjutasin ja tal tuli kohe liigutusest pisar silma:) Omar on selles mõttes täiesti ainulaadne, et ta on ainus inimene, keda ma tunnen, kes on peaaegu sama emotsionaalne nagu mina ja kellel sama kergelt pisar silma tuleb. Eks me siis siin vahetevahel poetame mõne pisara...:) Tema on ju lõunamaa mees, aga ma ise tunnen ka seda (no mulle on seda aastate jooksul päris palju öeldud ka), et ma olen suhteliselt ebatüüpiline eestlane. Omari arvates on neid asju muidugi palju, mis minust üldse mitte-eestlasliku inimese teevad, aga tegelikult sõltub enamik asju ikkagi taustsüsteemist ehk milliste inimestega mingis riigis suhtled ja kuidas sa ise asjadesse suhtud. Kui ma lugesin Pariisis oma koolikaaslase ja hea sõbra Pauli blogi, siis oli mul kohati küll tunne, et elame erinevas Pariisis:) Omariga on mul tunne, et me tunneme lihtsalt absoluutselt erinevaid eestlaseid... :)
Igal juhul kirjutamine mõjus hästi- suurnurgad on jälle õiges "asendis" ja nüüd viimasele ühisele lõunasöögile!:):):)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar