Granadilliparfee ja veel kokasaatest

Nonii, saade läks nii nagu soovitud ehk VÄGA piinlik ei olnudki õnneks:) Võib-olla oleks ise erinevate asjade suhtes veelgi kriitilisem olnud, kui telefon poleks pärast saadet pidevalt helisenud ning sõbrad ja sugulased poleks kõiki neid ilusaid asju mulle öelnud - suured tänud veelkord kõigile!!! Ja ka neile, kes siin blogis juba sellel teemal sõna võtsid - tõeliselt südantsoojendav oli neid kommentaare lugeda!:)

Pean mainima, et kui saadet teha on väga lahe, sest kokata on ju alati suurim heameel ja seltskond oli ka igati tore, siis saadet vaadata on ikka paras piin:) Et kui käed peaks saate pärast värisema hakkama, siis pigem juhtuks see saate vaatamise peale, sest ennast telekast näha ei ole eriti tore, rääkimata veel oma hääle kuulamisest. Kui muidu rääkida, siis tundub mu hääl endale täitsa ok (vähemalt otseselt ei häiri), aga no telekast ... jube, jube, jube! No ja siis, kui ma juba u kümnendat korda 5 minuti jooksul sõna "just" ütlesin, tahtsin küll juba teleka kinni klõpsata ja magama tagasi minna:):):)

Ennast ilusa pisikese ja kõhna Tuuli kõrval näha on väga kummaline, niiet oma 172-173 cm pikkusega tundun päris Koljat mis Koljat:) Pealegi on ikka väga naljakas ennast niiiiiii aeglaselt rääkimas kuulda ja niiiiii aeglaselt köögis toimetamas näha - kokkama oled ikka harjunud väheke kiiremaid liigutusi tehes:) Ja ju siis minu pabistamine väljenduski selles, et kehastusin alateadlikult kilpkonnaks:):):) 

Igaks juhuks mainin, et enamik vaniljesuhkruid ei ole tehtud mitte vaniljekaunadest, vaid ma ikka pidasin silmas seda, et need mustad täpid poodides müüdavate vaniljesuhkrute sees on enamasti jahvatatud vaniljekaunad, mitte aga vaniljekaunast pärinevad seemned:) Samas, eks see jahvatatud vaniljekaunatükkidega suhkur on ka ju ikkagi parem ja looduslikum kui tööstuslik vanilliin, mis maitseb nagu puhas “keemia”/sünteetika.

Aga lõpuks ongi nii, et kogu filmitud materjali kokkulõikumise tulemusena avastad ennast samu asju mitu korda üle rääkimas nagu väikestele lastele (kaks korda järjest üksikasjalikult mustikakoogi kohupiima katte koostisosade üles lugemine või mainimine, et kui köögikombainis juustukoogile küpsisepõhja teha, ei ole vaja võid eraldi sulatada):) Samas jällegi jutt, mida teha tillivartega, mis üle jäävad (profikate täidisesse paneme ju ainult lehti), on välja jäänud. Varred soovitan panna sügavkülma ja neid siis puljongis v supi sees maitse andmiseks kasutada. Kui puljongist need varred niikuinii välja kurname, siis supi sisse panekuks soovitan need kinni siduda, et oleks lihtsam välja võtta. Ainult et mitte sinist nööri kasutades;-) Igal juhul respect!!! režissöörile, kes on suutnud neljatunnilisest köögis toimetamisest, kus mitut asja korraga ja segi-läbi teeme, igati loogilise saate kokku lõikuda:)

Võtetel juhtus ka muidugi päris naljakaid asju:) Kui mu asjad olid kokku pandud, mantel seljas ja  hakkasin ära minema, küsis helimees mu pluusile kinnitatud mikrofoni ja selja taga seeliku küljes oleva saatja tagasi - oleksin nendega äärepealt minema jalutanud, sest olin nii mikri kui ka saatja olemasolu täielikult unustanud. Tuuli ütles, et pole hullu - tema olevat alguses mikriga ka tualetis käinud:) ha ha haa, jube naljakas:) Ja siis autoga kodu poole sõites tuli mul järsku meelde, et ma käisin ka ju saate lindistuse ajal tualetis ... ja suisa kaks korda ... mikker oli loomulikult küljes:):):) ... ja siis veel kõik need pauside ajal olnud telefonikõned (mul oli võttepäeval sünnipäev) ... uskumatu lihtsalt!!! :) Helimehel oli kindlasti väga lõbus päev:D

Kui aga granadilliparfeest rääkida, siis selle muudatustega retsept on pärit Kuldsest magustoiduraamatust. See retsept paneb nüüd mõneks ajaks punkti mu granadilliteemalistele postitustele:) Liitrit granadillipüreed ikka andis tarbida ja seda pidi tegema u nädala jooksul, sest tõenäoliselt sügavkülmast võetud ülessulatatud kraam kauem ei säili. Tegin nädala jooksul lisaks parfeele ka granadillikastet valge-šokolaadi panna cotta juurde, curd'i pavlova peale ja jube häid trühvleid tumeda šokolaadiga, aga ikka jätkus mahla ka mitmel hommikul smuuti sisse:) Igal juhul tundsin ennast peaaegu nagu Fergus Henderson, kes on ametis looma ninast sabani tarbimisega - midagi ei tohi raisku minna (ja loomulikult ei läinud ka):)

Parfee jaoks on vaja:

8 munakollast
2,5 dl granadilli viljaliha (u 20 granadilli)
200 g suhkrut
60 ml värskelt pressitud sidrunimahla
4 dl vahukoort

Vooderda 8X23 cm keeksivorm toidukilega nii, et kile ulatub 5 cm üle servade. Mina panin kahte väiksesse 6X18 cm silikoonvormi, mis mõlemad said ääreni täis. Silikoonvormi kasutamisel ei ole vaja vormi tingimata kilega vooderdada - piisab, kui katad parfee toidukilega.

Mikserda munakollased suurel kiirusel kahvatuks ja kreemjaks vahuks. Suru 180 ml granadilli viljaliha läbi tiheda sõela. Sega see potis suhkru ja sidrunimahlaga ning kuumuta keskmisel kuumusel u 3-4 minutit kuni segu pakseneb siirupi konistentsini. 

Vala granadillisiirup vähehaaval munakollastele ja vahusta u 4-5 minutit kuni mass on paks ja jahtunud. Vahusta vahukoor suurel kiirusel pehmeks vahuks. Sega alguses pool vahukoorest granadillikreemiga läbi, seejärel ülejäänud vahukoor spaatliga ettevaatlikult alt üles tõstes. Vala segu ettevalmistatud vormi, kata kilega ja pane ööks sügavkülmikusse. 

Serveerimiseks kummuta parfee taldrikule, eemalda kile. Lõika kuuma noaga portsjonideks, kalla ülejäänud viljaliha peale ja serveeri kohe.