Naadipesto ja kõige lihtsam pasta

Olen teinud küll pestot igasugustest asjadest, nt ruccolast, noortest võilillelehtedest, klassikaliselt basiilikust, eestimaiselt peedist jne, aga naat on küll esmakordselt mu käe all pestoks saanud:) Pestot võibki teha kõikvõimalikest asjadest ja just eelmisel nädalal sõin Sitsiiliast toodud pistaatsiapestot, milles sildil oleva info kohaselt oli 80% pistaatsiapähkleid. Kusjuures see on kardinaalselt erinev pistaatsiapähklivõist, mis samuti Astridiga Sitsiiliast kaasa tuli. Kui pistaatsiapähklikreem/või on siidine, kergelt magus ja helerohelise värvusega, siis pistaatsiapesto on tumeroheline, teralise konsistentsiga ja väliselt meenutab täitsa tavalist pestot. Maitse oli aga ... huvitav:) Määrisime Astridiga seda pestot rukkijahust näkileibadele oma hommikukohvi kõrvale ja kõlbas süüa küll, aga seda ise tegema ma tõenäoliselt ei hakka (vähemalt mitte omatarbeks):)

Kui aga naadist rääkida, siis see on jube tüütu umbrohi, mille peened juured kulgevad pikalt ja suhteliselt sügaval mulla sees ning millest on peaaegu võimatu oma aias v põllul lahti saada. Kui ma väiksena koduaias v maal vanaema juures rohisin, siis oli see ikka kohutav piin, kui naati pidi koos juurtega maa seest kätte saama. Kui aga vaadata sellele taimele kui toiduainele, siis on see jällegi igati tore roheline kraam, mis sobib hästi nii pirukasse kui ka omleti sisse, ning väga tervislik, kuna sisaldab eeterlikke õlisid, antioksüdante, mineraal- ja kiudaineid ning vitamiine (E ja C). Niiet pole halba ilma heata (as always) ;-)

Vaatasin ka, mida tarkades raamatutes naadist ja selle tervislikest omadustest räägitakse ning Aili Paju kirjutab raamatus "Aed ja mets kui apteek" nii: Naat on erakordselt elujõuline taim, legendi järgi on inimene ise toonud ta metsast aeda. Nüüd temast aias lahti saada on peaaegu võimatu. See hargnevate risoomivõsunditega kiiresti paljunev taim on kevadel koos kõrvenõgesega esimene, kes aias nina mullast välja pistab. Just siis on ta nõrga verega, soolade ainevahetushäiretega, kevadväsimuse all kannatavatele inimestele kõige kasulikum. Noore naadi lehtedest valmistatud supp, salat, täidis soodustab liigse vee eemaldamist organismist, parandab seedeelundite tegevust ja kõrvaldab valu krooniliste põletike korral. Vot siis - kes seda kõike ühest kohutavalt vastikust umbrohust oleks arvata osanud!?:):):)

Üldiselt ma röstin piinia- v seedermänniseemneid pesto jaoks kergelt pannil, aga juhtusin hiljuti ühel pühapäeval nägema telekast, kuidas Jamie soovitas panna need pestosse röstimata kujul, et piiniaseemned annaks kreemisust, mitte aga pähklist maitset. Proovisin järgi ja pean mainima, et ka nii on igati hea:) Muidu tegin noortest naadilehtedest pestot enam-vähem nii, nagu ikka:)

Naadipesto:

1 küüslauguküüs

2 spl sidrunimahla

2 suurt tassitäit naadilehti

suur peotäis piinia- v seedermänniseemneid

u 50 g parmesani v pecorino juustu (riivi v tükelda)

u 0,5 dl extra virgin oliiviõli

värskelt jahvatatud musta pipart ja soola

Pane naadilehed kaussi, kalla peale keev vesi, lase mõni minut seista, nõruta lehed sõelal ja pigista kuivaks. Töötle naat koos kõigi koostisosadega (va oliiviõli) köögikombainis, blenderis v uhmris ühtlaseks, lisa natukene oliiviõli, et pesto oleks ilusa ühtlase konsistentsiga, sega läbi, pane purki ja vala peale kiht oliiviõli. Hoia suletult külmkapis.

Pestoga saab jube häid võileibu, aga väga hea on pesto ka pastaga:

Ülaltoodud pesto kogus on paras u 200-250 g pasta jaoks (keetmata makaronide kaal). Pestopasta jaoks keeda (keeduvette pane kindlasti soola ja veits õli) ja nõruta pasta ning pane potti tagasi. Sega hulka pesto ja tõsta taldrikutesse. Peale puista riivitud juustu (parmesan vm kõvem juust on ikka parim, aga kitsejuust sobib ka igati hästi) ja soovi korral kergelt röstitud piiniaseemneid, võid tilgutada pastale ka oliiviõli, pigistada natukene sidrunimahla ning jahvatada musta pipart ja soola. See on üks mu enda lemmikpastasid ja ilmselt teen ma seda pastat vist kõige rohkem üldse (vähemalt suveperioodil, kui värsket basiilikut ohtralt saada on):)