neljapäev, 21. märts 2013

Kinoa suitsulõhe ja avokaadoga


Olles hetkel ühe toreda seltskonnaga Hispaania lõunarannikul, leian end ikka ja jälle kellelegi kinoast rääkimas:) Meie hulgas on vist üks inimene peale minu, kes ka enne teadis, mis asi see kahtlase nimega seeme on. Mitte muidugi, et ma veel vähe oleks kinoad oma tutvusringkonnas ülistanud v sellest oma blogis kirjutanud:) Lisaks rääkisin jaanuaris ka LP-s kinoast ja jagasin paari retsepti. Aga kui ma täna taaskord ühele inimele selle LP  artikli lingi saatsin, siis mõtlesin, et tuleks ikka blogisse ka lisada, sest kordamine on ju tarkuse ema;-)

Niiet siin siis on nii jutukene ise (algsel kujul) kui ka üks väga mõnus ja kevadine ning igati tervislik variant kinoa nautimiseks. Soovin ilusat kevadet!:)

Üleilmse toidukultuuri edendamisega tegelev ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon (The Food and Agricultural Organiszation of the United Nations, lühendatult FAO) on kuulutanud 2013. a rahvusvaheliseks kinoa aastaks. Algatuse eesmärgiks on ühelt poolt tunnustada Andide põlisrahvaid selle taime säilitamise eest, teiselt poolt aga juhtida maailma tähelepanu kinoa bioloogilisele mitmekesisusele ja kõrgele toitainesisaldusele.
Kinoa (ik quinoa, ld k Chenopodium quinoa) ehk Tšiili hanemalts, mida nimetatakse ka „taimetoitlaste kaaviariks“ ja „inkade kullaks“, pärineb Ecuadori, Boliivia, Kolumbia ja Peruu Andide piirkonnast. Inkad ja asteegid kasvatasid „kõigi seemnete ema”, nagu nad seda taime ise nimetasid, toiduks juba ligikaudu 4000 aastat e.Kr. Kuna kinoal oli roll ka mittekristlike riituste juures, siis koloniaalajastul keelasid konkistadoorid kinoa tarvitamise, sundides inkasid hoopis nisu kasvatama. Andide kõrvalisemates piirkondades aga õnnestus indiaanlastel selle kasvatus siiski säilitada. Ilmselt aitas sellele kaasa ka kinoa erakordne vastupidavus ilmastikutingimuste suhtes, sest taim talub nii kõrgmäestiku tingimusi ja jääkülma õhku kui ka palavat päikest ja liivast või soolast pinnast, samuti vähest vihma.
Nüüdseks on kinoa populaarsus kogu maailmas juba tohutult kasvanud, mida tõestab kõnekalt fakt, et enam ei pea selle tervisliku toiduaine ostmiseks välismaale sõitma või ökopoode külastama, vaid Tšiili hanemaltsa leiab ka juba enamike suuremate toidupoodide lettidelt. Suurimaks kinoa tootjaks maailmas on hetkel Peruu, talle järgneb Boliivia.
Võrreldes teraviljadega on kinoaseemnetel suurepärane toitaine sisaldus. Asendades roas näiteks kus-kussi või bulgurnisu Tšiili hanemaltsaga, suureneb valgu, raua, kaaliumi, vitamiinide ja mineraalide hulk toidus. Samuti sisaldavad kinoaseemned, erinevalt nisust, organismile kasulikke südamesõbralikke monoküllastumata rasvhappeid ja vähesel määral isegi Omega 3 rasvhappeid.
Peedi ja spinatiga ühte perekonda kuuluvat kinoad on erinevat sorte ja seemned võivad lähtuvalt sellest olla kas heledad või tumedad, seemnekesta värvuselt kas roosad, oranžid, punased, pruunid, tumelillad või mustad. Lisaks seemnetele, millest jahvatatakse ka jahu, kõlbavad süüa taime varred ja lehed. Kinoaseemnetest jahvatatakse ka jahu, kuid kuna see ei sisalda gluteeni, siis on küpsetistesse reeglina vaja siiski lisada nisujahu või muud jahu, et tagada taina kerkimine ja õhulisus.
Mineraalainetest sisaldab kinoa arvestatavas koguses fosfori-, kaaliumi-, magneesiumi ja väävliühendeid, samuti leidub selles nii rasvlahustuvat E-vitamiini kui ka B-rühma vitamiine ning rauda, tsinki ja teisi mikroelemente. Valku on Tšiili hanemaltsas rohkem kui piimas. Lisaks on kinoa seemnetes olemas peaaegu ideaalses vahekorras kõik kaheksa asendamatut aminohapet, sh rohkelt lüsiini, tsüsteiini ja metioniini, mida muude toiduainete valkudes napib.
Teadlased on alles hiljuti teinud kindlaks, et kinoas leidub flavonoide ja seda kohati isegi rohkem kui selle poolest tuntud pohlades ja jõhvikates. Flavonoidid on teatavasti antioksüdatiivete omadustega, mis kaitsevad rakke hapnikumolekulide kahjustava toime eest.
Kinoaseemned on kaetud kibeda saponiinikihiga, mis kaitseb neid lindude ja putukate eest. Kuigi poes müüdavad kinoaseemned on juba eeltöödeldud, tuleks neid siiski enne toiduks tarvitamist külma vee all loputada, et võimalik mõru maitse eemaldada.
Iga tassitäie kinoaseemnete kohta tuleks arvestada kaks tassitäit vett. Keeta tuleb neid tavaliselt umbes veerand tundi.
Kuna toitainerikas kinoa sisaldab arvestataval hulgal süsivesikuid ja valke, on see suurepärane hommikusöök. Proovi keedetud kinoad näiteks mandlite, pähklite, rosinate vm kuivatatud marjade või puuviljadega, samuti värskete marjade ja puuviljadega (nt banaanid), segades juurde mett või (vahtra)siirupit ja raputades peale natukene kaneeli. Siin on üks variant väga!!! maitsvaks hommikusöögiks.


Kinoasalat avokaado ja suitsulõhega
150 g kinoad
puljongit (soovi korral)
loorberileht, soola
väike punt värsket tilli
peotäis peenelt hakitud peterselli ja rohelist sibulat (soovi korral)
2 küpset avokaadot
150-200 g suitsulõhet
poole sidruni mahl ja peenelt riivitud koor
extra virgin oliiviõli (soovi korral)
soola, värskelt jahvatatud musta pipart
Keeda kinoa vastavalt pakendi juhistele kas puljongis või vees pehmeks (kulub umbes 15 minutit). Pane keeduvette ka üks loorberileht. Pärast keetmist võid jätta kinoa veel natukeseks (ligikaudu 10 minutiks) kaane alla seisma. Seejärel kurna vajadusel, eemalda loorberileht, maitsesta soolaga ja sega sisse hakitud till, soovi korral ka petersell ja roheline sibul.
Lõika suitsulõhe ribadeks ja avokaado meelepärasteks tükkideks või viiludeks. Pigista avokaadole sidrunimahla. Sega kõik komponendid koos peenelt riivitud sidrunikoorega kinoa hulka ja piserda soovi korral peale oliiviõli. Jahvata peale musta pipart.

Kommentaare ei ole: