Siidine õuna-pihlakamoos

Nädalavahetusel mere ääres matkates avastasin, et pihlakamarjad on juba valmis - need kaks allolevat pilti pihlapuudest on tehtud üleeile (möödunud pühapäeval). Õnne toov pihlakas on muide suurepärane ka toidus kasutamisel ja väga vitamiinirikas vili. Kirjutasin aasta tagasi LP-s sellest marjast lähemalt. 

Pihlakat on peetud meie esivanemate poolt pühaks. Selle maagilist jõudu omava puu abil astuti vastu kurjadele jõudude, paluti appi soovide täitumisel ja tugevdati tervist. Kui pihelgas kodu juurde istutada, olevat maja välgu eest kaitstud, lisaks aitab see tõrjuda nõidust ja pahasoovlikkust.

Harilik pihlakas (lad k sorbus aucuparia) oli hinnatud juba vanaroomlaste poolt, kes seda muuhulgas ka lindude võrku püüdmiseks kasutasid. Nimetus “aucuparia” tähendab otseselt “lindude püüdmiseks kasutatav", tulenedes sõnadest avis ehk lind ja capere ehk meelitama. Eestikeelne nimetus kuulub soome-ugri algkeelde ning balti-saksa keelne nimetus pihlbeere on sellest tuletatud.

Hetkel on pihl levinud ilupuuna nii kevadise õitsemise kui ka ilusate viljade pärast, kuid tegelikult on selle viljad igati kasulikud ja neist saab mitmeid häid asju valmistada. Pihelga õunviljad (pihlakamari on tegelikult seemnetega õun) on mõrkja ja kibeda maitsega, mis muutub oluliselt meeldivamaks ja magusamaks pärast esimesi öökülmasid. 

Pihlakamarjad sisaldavad sahharoosi, glükoosi, fruktoosi, sorboosi (suhkur), sorbiiti (alkohol), pektiinaineid, orgaanilisi happeid (sidrun-, õun- ja merivaikhapet),  D-, K-, C-, P, B1 ja E-vitamiini, karotiini (30%), parkaineid, flavonoide, fosfolipiide. Mikroelementidest leidub neis mangaani, vaske ja rauda. Seemnetes on rasvõlisid ja glükosiid amügdaliini, mida peetakse kiiritus- ja röntgenkahjustuste vastu toimivaks.

Kuna pihlakamarjad sisaldavad kibedamaitselist parasorbiinhapet, siis suures koguses tooreste marjade söömine võib esile kutsuda mürgistusnähte. 

Raviomadused

Ravimtaimena tunti pihlakat juba Antiik-Kreekas ja -Roomas ning Lääne-Euroopas. Rahvameditsiinis on kasutusel õied ja marjad nii värskelt kui ka kuivatatult ja külmutatult. Neid kasutati hingamiselundite haiguste puhul, samuti soovitatakse neid pidevalt tarvitada reumahaigetel. Värskete marjade mahlast keedetud siirupit tarbiti aga diureetilise ja veritsemist vähendava vahendina. Pihlakõisi soovitati kasutada pidevalt reumahaigel, samuti luuvalude raviks.

Pihlakais olev pektiin ja parkained pidurdavat süsivesikute käärimist, mistõttu marjade mõjul väheneb sooltes gaaside kuhjumine. Marjad on samuti head normaalse mikrofloora taastamiseks sooltes. 

Pihlakamarjadel on mikroobi- ja seenhaigustevastane, verejooksu peatav, haavu parandav toime; need vähendavad kolesterooli kogust veres ja rasvade hulka maksas, suurendavad veresoonte vastupanuvõimet ebasoodsatele teguritele ja maomahla happesust, normaliseerivad ainevahetust, aitavad kehvveresuse ja organismi kurnatuse korral. 

Kasutusvõimalused

Pihlakamarju võib kasutada moosis, marmelaadis, tšatnis ja kissellis, samuti võib neid marineerida. Neist saab nii veini kui ka viina valmistada, viimane on eriti lihtne. Täida pudel pihlakatega, vala peale valget viina ja lase kolm kuud seista. Vala valmis viin puhtasse pudelisse - see on kauni värvi, lõhna ja maitsega ning säilib umbes aasta.

Levinud on pihlakate kuivatamine. Marjad tuleks korjata pärast esimesi öökülmasid ja lasta neil seista külma õhu käes. Seejärel kuivatada ahjus või kuivatis (40-60 c) õhukese kihina. Kuivatatud marjad säilitavad raviomadused kaks aastat. Teelusikatäis kuivatatud marju lastakse öö läbi umbes pooles liitris vees seista ja juuakse järgmisel päeval vähehaaval tervise turgutamiseks. Tervise edendamiseks soovitatakse ka süüa üks supilusikatäis värskeid marju koos meega paar korda päevas enne sööki. 

Välispidiseks kasutamiseks tuleks purustatud marju segada hapukoorega, et saada karotinoididerikas toitemask.

Kuivatatud marjadest ja õitest saab teha teed. Võta üks supilusikatäis peenestatud marju tassitäie vee kohta, keeda madalal kuumusel u 5 minutit ja lase seista neli tundi. Õisi võta üks teelusikatäis, lisa tass keeva vett ja lase soojas 10 minutit seista. Pihlakaõie tee on tuntud kõhavastase teena.

Pihlaka-õunakeedis

Pihlakamarju tuleks korjata pärast esimesi öökülmi septembris ja oktoobris, mil need omandavad oluliselt parema maitse. Varem korjatud pihlakaid soovitatakse enne kasutamist üleöö sügavkülmas hoida, et marjade looduslikku mõrudust vähendada. Külmutamise asemel võib neile ka kuuma vee peale kallata ja lasta tund aega seista. See meetod kahjuks nii head tulemust ei taga - vähene mõrkjas järelmaitse siiski jääb. Lisaks olen näinud soovitust hoida pihlakaid pärast korjamist terve öö külmas vees, et väheneks mõru maitse ja marjad kiiremini pehmeks keeksid. 

Kuna nii õuntes kui ka pihlakates on ohtralt pektiini, samuti moosisuhkrus, tuleb moos mõnusalt paks ka suhteliselt rohke veega, aga kohanda retsepti oma maitsele lisades kas rohkem või vähem vett nii, et oleks just sulle meelepärane konsistents. Kergelt mõrkjas moos on piisavalt magus ning sobib nii hommikuste pannkookide ja röstsaia peale kui ka juustude lisandiks.

Vaja läheb:

100 g pihlakaid

700 g hapukaid õunu (nt antoonovkad)

300 g moosisuhkrut

Puhasta pihlakad, aseta potti, kalla peale keev vesi ja lase tunnike seista. Kurna läbi sõela ja loputa vee all. Aseta koos 4-5 dl veega tagasi potti, lisa puhastatud ja tükeldatud õunad ning lase keema tõusta. Keeda tasasel tulel aeg-ajalt segades ja vahtu eemaldades, kuni marjad on peaaegu pehmed (u 45 minutit). Vajadusel lisa keetmise ajal veel pisut vett.

Püreesta poti sisu kas saumikseriga, kannmikseris või köögikombainis, aseta pott tulele tagasi, lisa suhkur ja 1-2 dl vett, lase keema tõusta ning keeda tasasel tulel 10-15 minutit. Moos võib tunduda vedelavõitu, kuid see pakseneb jahtudes. Keera kuumus kinni ja lase moosil u 10 minutit seista. Tõsta seeejärel steriliseeritud purkidesse ja kaaneta.