Nädalavahetusel soovitan valmistada lihtsat köögivilja-hakkliha hautist, mis on tõeliselt maitsev ja toitev, samas aga on komponendid odavad ja igas poes olemas. Loomulikult on selles koduses roas ka kaalikat :) Mind on juba pikalt häirinud, et kaalikas, kuigi väga kasulik ja soodne köögivili, nii vähe kasutust ja tunnustust leiab. Seetõttu kirjutasin sügisel kaalikast lähemalt siin.
Eriti tasub kaalikat süüa just praegu, sest see ei ole mitte ainult juurviljadest kõige C-vitamiinirikkam (30 m%), vaid C-vitamiin selles ka säilib ja ületalve seismine selle sisaldust suurt ei mõjuta (erinevalt näiteks kartulist). Kaalikas on ka omajagu suhkrut (6%) ja ohtralt mineraalaineid (1,2%), samuti karotiine ja B-grupi vitamiine.
Kaalikat (Brassica napus ssp. napobrassica) aetakse sageli segamini naerisega või peetakse neid kahte isegi üheks ja samaks viljaks. Naeris (Brassica rapa rapa) kuulub küll samuti ristõieliste sugukonda, kuid selle juurikas on enamasti lapiku kuju ja valge viljalihaga. Naeri lehed kinnituvad otse juure ülaossa, on helerohelised, mõlemalt poolt lühikarvalised ja vahakirmeta ning kõlbavad süüa. Kaalika lehed on see-eest aga hallikasrohelised, kaetud vahakirmega ja pikarootsulised, mis tähendab, et süüa kõlbavad vaid selle taime noored lehed. Arvatatvasti on kapsasrohu perekonda kuuluv kaalikas üldsegi saadud söögikapsa (isastaim) ja naeri (emastaim) ristamisel. Kaalika ehk söögikaalika ehk kaali lähim sugulane on aga õlikaalikas ehk raps (Brassica napus oleifera).
Kuna aga varasematel aegadel ei tehtud kaalika ja naeri vahel tõesti selget vahet, siis on raskendatud ka selle taime jälgede ajamine ajaloos, kuid arvatakse, et kaalikat tunti juba Vanas kreekas ja Roomas. Kultiveerima hakati seda Madalmaades juba 1696. aastal, pisut hiljem juba ka Kesk-Euroopas, kuid Briti saartele jõudis see alles 17. sajandil. Šotimaal on kaalikatamp üks lambarupskitest rahvusroa haggis'e olulisi lisandeid.
Kaalikas on igati maitsev ka toorelt, kuid sobib hästi erinevatesse köögiviljatoitudesse. Mulle meeldib seda kasutada eelkõige püreesupis ja ühepajatoidus, samuti ahjus koos teiste aedviljadega röstida.
Sellele kodusele ühepajatoidule sobib peale hakitud maitseroheline, näiteks nii nö klassikalised (lehtpetersell, till, murulauk, roheline sibul jt) kui ka basiilik, tüümian, rosmariin ja salvei. Talvisel ajal võid kasutada maitsestamiseks kuivatatud ürte, eriti hästi sobib pune.
Suvikõrvitsa asemel või lisaks sellele võid lisada juurde näiteks tomatit. Samuti sobivad hautisesse erinevad kapsad, nt pea-, lill- ja spargelkapsas.
NB! Küpsemisajad on kõik umbkaudsed, sest palju sõltub sellest, kui värsked on viljad, kui suured tükid, mis kuumus jne
Vaja läheb:
2 sl õli või selitatud võid
1 keskmine sibul
2 varssellerit
2 porgandit
1 väike kaalikas
2-3 küüslauguküünt
1-2 loorberilehte
300 g hakkliha
3 keskmist kartulit
1 sl kvaliteetset (lisaaineteta) puljongipulbrit või -fondi
1 keskmine suvikõrvits (300-400 g)
soola (vajadusel)
maitserohelist
värskelt jahvatatud musta pipart
Haki sibul peeneks ja lõika varsseller viiludeks. Kuumuta poti põhjas madalal kuumusel õli või selitatud või kuumuta selles sibulat ja sellerit u 10 minutit kuni sibul on klaasjas. Lisa u 1 cm tükkideks hakitud porgand ja kaalikas, peeneks hakitud küüslauk ja loorberilehd ning kuumuta aeg ajalt seagdes veel 10 minutit.
Keera kuumust kõvemaks, lisa hakkliha ja prae aeg-ajalt segades poti sisu u 10 minutit kuni hakkliha on pruunistunud. Lisi puljongipulber või -fond, u 3 dl vett ja tükeldatud kartulid. Sega kõik korralikult läbi ja lase poti sisul aeg-ajalt segades u 20 minutit küpseda kuni aedviljad on parajalt pehmed. Vajadusel lisa vett.
Lisa tükeldatud suvikõrvits, sega läbi, kuumuta mõni minutit, aseta potile kaas ja lase pajaroal u 10 minutit kaane all potis seista. Vajadusel lisa soola.
Serveerimisel haki peale maitserohelist ja jahvata musta pipart.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar