esmaspäev, 22. juuli 2013

Pardifilee salat

Suvi on ikka üks imeline aeg ja kui minu teha oleks, siis kestaks see aastaaeg Eestis 12 kuud:) Kõik on ilus roheline, ilm on soe, värske kraam vohab ja seda on täis nii aiad, mets kui ka turuletid, sooje sumedaid suveõhtuid saab veeta lillelistel terrassidel, käia maal (suitsu)saunas, kust saab otse järve või tiiki hüpata, ujuda meres ja metsas/rabades ringi uidata. Lihtsalt imeline! Iganädalane paariks päevaks Tallinnasse tagasisõit ei ole ka eriti nukker, kui auto tagaruum on täis magusaid marju ja muud head-paremat, mis äsja peenrast välja tõmmatud või marjapõõsa küljest eraldatud sai :):):) 

Blogi on küll paraku vaiksemaks jäänud, aga õnneks on täna üle pika aja üks kodune ja vihmane õhtuke, mis ideaalselt blogimiseks sobib. Kodu on koogilõhna täis, sest ahjust tuli just välja kookoshelvestega kohupiima-kirsikook ühele homsetest sünnipäevalastest, vihm krabistab vaikselt akna taga ja minu armas kiisu põõnab diivanil mu külje all:) Ja sellisesse õhtusse sobiks tegelikult väga hästi selline mitte väga tummine punane vein ja pehme pardifilee. Kahjuks mul hetkel seda võtta ei ole, sest need fotod said tegelikult juba mai alguses tehtud. Kuna ma aga taaskord (mida juhtub paraku liigagi sageli) olin planeerinud ikkagi uued pildid teha, siis on see draft siin blogis juba pikalt seisnud ... Ja kuigi ma parti ikkagi aeg-ajalt küpsetan, siis ei ole kahjuks jõudnud uusi pilte teha ja seda aega ei paista ka lähitulevikus tekkivat, siis jagan pardisalati retsepti ikkagi ka siin - D-kokaraamatusse see juba sai.


Pardisalati kaaslaseks sai Joseph Drouhini veinimajast pärinev LaForet Bourgogne Pinor Noir 2010. Õigem oleks muidugi öelda, et vein sai endale pardifilee näol kaaslase, sest seekord käis asi nii, et vein oli enne kui toit. Et see pinot noir on aromaatne ja marjane, siis tundus pardike selle veiniga igati hästi passivat:)

Pardifilee valmistamine on imelihtne ja kuna see on piisavalt iseloomuliku maitsega, siis lisandiks ma ei näe erilist põhjust erinevaid koostisosi kokku kuhjata, vaid piirdusin vaid rohelise (seekord rukola), punase sibula ja granaatõunaseemnetega, aga loomulikult on salati komponentide valik oma äranägemisel - oluline on pardifileed mitte üle küpsetada, vaid jätta see mõnusaks pehmeks ja mahlaseks :)



Salat:
4 suurt pardi rinnafileed
jahvatatud musta, cayenne'i või tšillipipart, 5- vürtsi segu vms
4 tl suhkruroosiirupit
1 punane sibul
100 g rukolat
1 granaatõun

Kastmeks:
4 sl extra virgin oliiviõli
1 sl suhkruroosiirupit
1 sl palsamiäädikat
soola, musta pipart

Tõmba noaga pardifilee nahale tihedalt (max 0,5 cm vahedega) diagonaalsed lõiked ja tee sama ka ristipidi. Inglise keeles on selle tegevuse nimetus "to cut diamonds" ehk nende ristipidiste lõigete tulemusena jäävad nahale justkui teemantid. 

Hõõru pardifileed mõlemalt poolt jahvatatud tšillipipra vm meelepärase maitseainega kokku. Võta selline pann, mida saad ka ahju panna, ja küpseta pardifileed nahk allpool keskmisel kuumusel u 10 minutit, kuni nahk on krõbe ja pruun. Vala pannilt üleliigne rasv ära, keera fileed ümber, nirista nahale ühtlaselt siirup (igale fileele u 1 tl), tõsta pann ahju ning küpseta 190 kraadi juures u 10 minutit. Eemalda pardifilee pannilt ja jäta "puhkama". Kui pardifileed on saanud u 15 min seista, siis lõika need meelepärasteks viiludeks.


Puhasta ja viiluta sibul õhukesteks viiludeks, aseta kaussi, kata keeva veega, lase u 5 minutit seista ja kurna. Puhasta granaatõuna seemned. Sega kastmeained kokku ja lisa soovi korral küpsenud fileedest väljavalgunud vedelik. 

Aseta pestud rukola ja sibulaviilud taldrikule, nirista peale kaste ning aseta pardifilee lõigud. Puista üle granaatõunaseemnetega. 

NB! Praadimisel väljasulanud pardirasva soovitan alles hoida ja valada see mõnda väiksesse purki. Mina kasutan pardirasva omleti ja igasuguste ahjujuurikate (sh kartulite) valmistamisel!


2 kommentaari:

Kristel ütles ...

Nii, see toit siin on midagi minu hingele. Ma kohe teadsin, et kui külalised on tulemas, siis siit ma meelepärase õhtusöögi-idee leian. Ja kuna Burgundia Pinot Noir on üks neid väheseid punaseid veine, mis mulle istub, siis kasutan sama veini ka (kui kaubandusest üles leian).

Silja Luide ütles ...

Ohh, Kristel, aitäh - tuju läks kohe superheaks Su kommentaari lugedes!!! Loodan, et maitses ja külalised olid rahul:)

Mis veini puutub, siis Dunker toob seda maale ja saada peaks vein olema Stockmannis, aga Dunkrist saab otse ka osta.