Mu viimasest blogipostitusest on jällegi hulk vett merre voolanud, kuid õnneks on mul täna aega seda viga natukene parandada:) Et ma siin viimasel ajal suhteliselt harva olen mahti saanud sõna võtta, siis viitan kõigepealt hoopis mõnedele huvitavatele teemadele - äkki saab keegi veel peale minu inspiratsiooni või niisama mõtlemisainet ...
Kõigepealt, soovitan toiduhuvilistel lugeda ühte juba kevadel eesti keeles ilmunud raamatut "Kahvliga või kahvlita"- tõeliselt huvitav ja silmaringi avardav teos kokanduse ja köögiriistade ajaloost. Ma hetkel ei peatu sellel pikemalt, sest siin tegin seda juba niigi, kuid üks igati väärt raamat on see tõesti!
Mõni nädal (aga äkki juba rohkem kui kuu aega?!) tagasi juhtusin oma hästi toreda tuttava Triinu blogis silmama linki põnevale artiklile, mida soovitan lugeda neil, kes ei ole päriselt ikkagi rahul sellega, mida nad teevad. Lugesin seda juttu ja tundsin siirast rõõmu selle üle, kui õnnelik ma ikka olen, et olen sellest nö ringist välja saanud ja mul on võimalus tegeleda igapäevaselt ehk 24/7 asjaga, mida ma kirglikult armastan!!! Ausalt öeldes on naljakas tagasi mõelda ajale, kus pühapäeva õhtud ja esmaspäevad olid nädala kõige masendavamad hetked, kuidas enam-vähem lugesid tunde, mis nädalavahetusest veel lahutasid või ootasid pikisilmi järgmist puhkust, kuidas hommikul (vähemalt viiel päeval nädalas) ärkamine ei olnud tore ega valmistanud mingit rõõmu. Rõõmsaks hakkas aelles päeva teisel poolel reeglina minema ...:) Uskumatu, aga nüüd on nii, et kui avastad, et "oi, täna ei olegi kolmapäev, vaid hoopis teisipäev", siis on selle üle tohutult hea meel, sest niiiii palju jõuab veel (toredaid asju) ära teha. Nädalavahetustel või õhtuti töö tegemine (kuigi naljakas on siin kasutada sõna "töö", mis ainult negatiivsete asjadega seostub) ei ole mitte koormav, vaid puhas rõõm! :):):) Kui keegi oleks mulle veel mõni aasta tagasi öelnud, et ma kunagi niiviisi mõtlen, siis oleks teda ilmselt hulluks, paremal juhul lihtsalt naiivseks või eluvõõraks pidanud. Aga kõige ägedam ongi see, et elus juhtub asju, millest me isegi unistada ei oska või ei julge - tuleb neile lihtsalt võimalus anda juhtuda! Loodus ju teatavasti tühja kohta ei salli ;-) Lihtsalt see tühi koht, kuhu ägedad asjad tekkida saavad, tuleb meil endil tekitada - keegi teine seda meie eest ei tee ... :)
Neil, kellele pakub huvi toidu juurde joogi valimine, võib ehk põnev olla lugeda artiklit, mille kirjutasin õhtusöögist, mille iga käigu juurde pakuti Martelli konjakit. See oli jälle üks silmi avav kogemus, sest tavaliselt ju juuakse toidu kõrvale veini, vahel sobitatakse ka õlut või vahuveini. Aga et konjakiga saab põnevaid kooslusi välja mõelda, seda ma enne ei teadnudki. Jutt sellest õhtusöögist koos restoran Dominic'i peakoka Allar Oeselja seenesupi retseptiga ilmus LP-s ja on nüüd juba tasuta loetav.
Peagi loodan kirjutada blogis ühest väga maitsvast ja erakordselt toredast eelmisel nädalal aset leidnud õhtusöögist restoranis Leib Resto ja Aed, kus maitsvate toitude juurde pakuti tõeliselt häid Torrese veine, millest mõnda muidu üldse Eestisse ei toodagi, rääkimata sellest, et neid mõned poes saada oleks. Sel laupäeval ilmub LP-s mu lugu Pariisi restorani Le Chateuabriand'i külastamisest, mis kuulub maailma 50 parima restorani seas auväärsele 18.-ndale kohale. Lisaks on seal teinegi lugu, kus jagan näpunäiteid ja räägin oma kogemusest, kuidas välismaal parimaid söögikohti üles leida.
Mis aga tänasesse pastasse puutub, siis see on üks kiire ja ülimalt lihtne roog, eriti kui isetehtud pesto on külmkapis olemas. Kuigi ma muidu söön pastat reeglina Parmesani juustuga, siis seekord lisasin hoopis kitsejuustu, sest pesto ja tomatitega on see perfect match :)
Võid kasutada nii poest ostetud kuivatatud tomateid, mida soovitan enne pastale lisamist tükeldada, või röstida tomateid ahjus kas nii või nii - minu arvates on mõlemad väga head variandid. Pesto retsept on aga siin olemas.
Vaja läheb:
250 g pastat
2 küüslauguküünt
3-5 sl pestot
kuivatatud või röstitud tomateid
peotäis röstitud seedermänni- või piiniaseemneid
100-200 g kitsejuustu
Keeda pasta vastavalt pakendi juhistele ja nõruta. Pese pott puhtaks. Haki küüslauguküüned peenelt ja prae neid poti põhjas oliiviõli sees paar minutit. Pruunistada ei ole vaja - pigem lihtsalt kuumuta madalal kuumusel.
Vala pasta poti tagasi, sega läbi pestoga. Lisa kuivatatud või röstitud tomatid, röstitud seedermänni- või piiniaseemned ja murendatud kitsejuust. Peale nirista veel natukene extra virgin oliiviõli ja naudi soojalt.
9 kommentaari:
Proovisin ära ja oli veel parem kui arvasin. Seedermänniseemned asendasin röstitud kõrvitsaseemenetega, need sobisid ka väga hästi. Kiire lohutustoit, mis läheb ilmselt sageli kordamisele.
Muide, sellisel viisil ei nurisenud ükski perekonnaliige ei kitsejuustu ega päikesekuivatatud tomatite lisamise pärast (mida muidu kõik ei söö)
Mul on seda suurim rõõm lugeda- aitäh Sulle, Kristel!:)
Mitmele retsept on?
sõltub sööjate isust … ütleks, et 2-4 inimesele :)
Missugust/mis marki kitsejuustu sa kasutasid? Mul pole siiani kitsejuustuga vedanud, on sattunud täitsa vale konsistentsiga ebameeldivalt vänge juust, aga tahaks seda õiget nagu restoranides pakutakse. Oskad soovitada?
Kirke Katariina, ma kahjuks peast ei oska nime öelda, aga kui aprillis Eestis tagasi olen, siis vaatan poes selle margi ja annan teada :)
Pidid täpsustama kitsejuustu märki.
Vabandust, täitsa meelest läks ära ... olen ise viimasel ajal kasutanud peamiselt kodumaiseid kitsejuuste (nt Esna farmi oma, mida juba päris paljudes poodides saada on), niiet ei oskagi selle välismaise mõnusa juustu nime öelda , aga proovin järgmisel korral poes järele vaadata :)
nii, nimi tuvastatud :) see on "Oui, chef" ja ostsin seda Prismast. aga kodumaine kitsejuust (Esna) on ikka kõige parem ja eriliselt mahe, niiet eelkõige soovitan muidugi seda kasutada:)
Postita kommentaar