Grillitud nektariinid mee & kaneelimekiga jogurtiga

Väikese kõrvalepõikena mainin, et mitu aastat tagasi sai blogis jagatud überlihtsat salatiretsepti grillitud aprikooside ja halloumi'ga, mis mul tänu D-kokaraamatu FB-lehele meelde tuli:) Ja ega see hiljutine grillitud nektariinide ja maasikatega kanasalt ka keerulisem pole ;-) 

Retsept ja allpool olev artikkel ilmusid paar nädalat tagasi LP-s, kuigi valmis said (ehk toimetusse saatsin ära) need juba juuli esimeses pooles. Aga selline see elu paraku on, kui koostada raamatuid või teha kaastööd erinevatele väljaannetele -  tehtud tööst täielikku rõõmu saab tunda/selle vilju nautida alles palju hiljem, sest valmimise ja ilmumise vahel on sageli kuude pikkune vahe. Samuti saab tehtud lugusid, retsepte, pilte blogis jagada alles tükk aega hiljem. Üksnes blogi pidamine on selles mõttes hoopis teistmoodi, sest siis saab vahetult edasi anda kõike, mida hetkel teed. Kokkad ja pildistad ning paned kasvõi samal päeval juba blogisse üles. Kahjuks, ja teistpidi jällegi õnneks:),  selliseid asju, mida ma tõesti jõuaksin või saaksin enne muus väljaandes avaldamist kohe blogisse panna, jääb kogu aeg aina vähemaks ja vähemaks ... 

Kirjutan üsna palju toiduteemalisi artikleid (nagu nt allpool olev lugu virsikutestki) ja mul on seda üsna lihtne teha tänu oma kadunud vanaisale, kellest jäi maha tohutu suur raamatukogu. Ilmselt Heino Kiige "Maailma viljad", mis nõukaajal oli pruunides sektsioonkappides alati ENE-de kõrval "kohustuslik" teos, on siiani paljudel olemas, aga tänu vanaisale on mul ka hästi palju muid taimedest, ürtidest, aed- ja puuviljadest, marjadest jne rääkivaid raamatuid, mida siiani on hea kasutada. Minu vanaisa Harald Rebane (siin on temast põhjalikumalt kirjutatud) oli nimelt metsandusteadlane ja üldse suur loodus- ja kultuurihuviline, kes lisaks ohtrale lugemisele ja teadustöödele ka ise raamatuid kirjutas. Mul on lapsepõlvest meeles eelkõige Viktor Masinguga kahasse kirjutatud raamat "Kase aasta", aga nt selle raamatu avastasin vanaisa guugeldades alles täna:) Samuti avastasin, et ka mu onu kohta on Wikipedia's sissekanne. Mu vanaisal oli nimelt kaks last - onu Tiit ja mu ema, kuigi tema kohta pole seal sõnagi öeldud ... :)

Ja ilma kommentaarideta jagan veel seda armsat videot. Ega siin tegelikult midagi väga lisada polegi - stop, relax & breathe :) #LetGo ;-)

Kuigi hetkel müügil olevad küpsed, mahlased ja magusad virsikud on superhead niisama süüa, saab neid puuvilju väga hästi kasutada nii soolastes kui ka magusates roogades. Ühtviisi maitsvad on need kookides, pirukates ja krõbedikes, lisandina salatite ja gillihade juurde, samuti vahukoore, jäätise või kohupiimakreemiga nautimiseks.

Roosiõieliste sugukonda kuuluv virsikupuu ehk persikupuu (Prunus persica ehk Persica vulgaris) pärineb Põhja- ja Kesk-Hiinast, kus teda kultiveeriti juba 3000-4000 aastat tagasi, mõnede allikate väitel isegi 5000 aasta eest. Sealt saabus puu Pärsia kaudu Euroopasse, mille järgi ta ka oma nime sai. Nüüdseks on aretatud juba üle 2000 virsikusordi, mille värvus varieerub kollakasrohelisest veripunaseni. Enamik maailma virsikutoodangust läheb tänapäeval konservide tootmiseks - konservitööstuses on see puuvili maailmas ananassi järel teisel kohal.

Virsiku väliskest on sametine; sileda pinnaga virsikuid nimetatakse nektariinideks. Selles luuviljas on palju A-, B- ja C-rühma vitamiine, samuti rauda, kaaliumi ja kiudaineid. Mahlases magushapus viljalihas on 8,5-10% suhkruid (mõningatel andmetel suisa 15%) ja 0,7-0,9% orgaanilisi happeid (õun-, viin-, kiina- ja sidrunihapet). Need happed ja eeterlikud õlid stimuleerivad maomahla eritumist ja soodustavad seedetegevust. A-, B- ja C-vitamiinide kompleks aitavat aga organismil kohaneda väliskeskkonna ebasoodsate tingimustega, mistõttu on puuvili oluline eelkõige just neile, kes sageli külmetushaigusi põevad. Virsikuid kasutatavat ka diureetilise vahendina, samuti kosmeetikas - virsikumaskid andvat nahale värske jume ja toonuse.

Kuidas valida, hoida ja valmistada?

Mida tugevama ja magusama lõhnaga, seda maitsvam on virsik. Vali pringid viljad, millel ei ole pehmeid laike ega pigistamisjälgi. Vältida tasuks juba krimpsu tõmbunud nahaga vilju, samuti kõvasid ja rohekaid virsikuid, mis on liiga vara ära korjatud ega saa seetõttu korralikult küpseks. Hoia virsikuid toatemperatuuril, sest külmkapis võib nende viljaliha muutuda jahuseks ja pudedaks. Parim viis on laotada see puuvili ühe kihina siledale pinnale, jättes õhu liikumiseks piisavad vahed.

Virsikud sobivad suurepäraselt grillimiseks, mis karamellistab nende pealispinna, lisades ekstra mõnusa maitsenüansi, mesi aga võimendab looduslikku magusust veelgi. Retseptis võib nektariinid asendada virsikutega :)

Vaja läheb:

8 nektariini
oliiviõli
200 g paksu maitsestamata (Kreeka) jogurtit (nt Farmi) või maitsestamata kohupiimapastat
0,5-1 tl kaneeli
4 sl vedelat mett
mündilehti
vaarikaid (soovi korral)

Poolita nektariinid, tilguta peale natukene õli ning grilli kummaltki poolt paar minutit kuni need on pehmed ja kergelt pruunistunud. Nirista grillitud puuviljadele u 1 sl mett. Sega jogurt või kohupiimapasta kaneeli ja 3 sl meega läbi ning serveeri koos grillitud nektariinide, vaarikate ja (hakitud) mündilehtedega.