Veise esiselg on tõeliselt tänuväärne tooraine - äärmiselt maitsev ja samas ülilihtne valmistada. See veise kaela juures asuv tükk on küll samamoodi nö läbikasvanud, kuid on pisut pehmema ja õrnema lihaskiuga. Eelmisel korral Liivimaa Lihaveise toorianet kasutades oli bavette minu jaoks supertore avastus, mis tavapärasest mugavustsoonist (ehk veise välisfilee) välja tõi ja maitseelamusi pakkus, seekord aga oli veise esiselg suure rõõmu allikas:) Aega praktiliselt ei kulu, sest liha küpseb ise ahjus, ning tulemuseks on suussulav kahvliga murtav liharoog. Kusjuures, minu lihahimu, millest bavette'i-postituses kirjutasin, pole kuhugi kadunud, vaid ainult suurenenud ... :D
Mulle meeldivad sellised "lihtsad" lihatükid:), sest mulle üldse meeldivad lihtsad asjad ja mu eesmärk on inspireerida eelkõige neid kokkama, kes muidu seda teha ei viitsi või arvavad, et söögi tegemine on midagi ülemäära keerulist. Oma teisest raamatust rääkivas blogipostituses ka lahkasin seda teemat pisut, viidates Susani Luitsalu postitusele, mis oli jube naljakas (mõni lihtsalt oskab kohe eriti mahlakalt ja kaasakiskuvalt kirjutada), ning selles osas ei ole midagi vahepeal muutunud. Nagu "Ratatouille" multikaski öeldi: "anyone can cook!" :) Vahel on vaja vaid väikest tõuget, lihtsat ja loogilist retsepti, sest tõepoolest - igaüks saab söögi tegemisega hakkama!
Vahel olen teinud jänest kokakoolist saadud retsepti järgi ja ausalt öeldes tohutut ajakulu arvestades ning pärast mustade nõude hulka vaadates ei saa ma küll aru, miks ma seda teen, kuigi roog on muidugi imemaitsev. Lihtsama retsepti järgi tehtud jänes pole sugugi mitte (oluliselt);-) halvem, sama muideks kehtib ka kõigi muude asjade kohta ehk kulutatud aeg ei pruugi sugugi olla võrdeline tulemuse maitseomadustega!:) Seda enam, et soolaste asjade jaoks pole niikuinii enamasti retsepti vaja. Ma küll aeg-ajalt saan vahel mõne tegemisõpetuse kirja ja pildi tehtud (nagu eelmisel esmaspäeval sööjaid oodates selle pasta retsepti), aga see on pigem erand kui reegel. Sööma peab ju iga päev ehk õnneks on mul võimalus süüa teha päevast päeva, aga hoopis teine asi on soolaste toitude retsepte kirja saada (neis on väga harva kogused olulised) või sellel jahtuda lastes pilti teha. Ega selles, et inimene, kes ise igapäevaselt köögis ei askelda, vajab retsepti, ei ole loomulikult midagi taunimisväärset - täiesti normaalne! Sellepärast ma neid retsepte ju kirja panengi, et kõigi elu oleks lihtsam ja kokkajad siit uusi ideid saaksid ;-) Minul õnneks on mu töö ühtlasi ka hobi - saan hommikust õhtuni tegeleda oma lemmiktegevuse ehk kokkamise, küpsetamise, toidust, kokkadest ja restodest kirjutamise jm sellisega. Supertore!!! :)
Kusjuures, parimad toiduelamused ongi enamasti need kõige lihtsamad asjad: värske kartul võis praetud kukeseentega, otse pannilt või ahjust tulnud hommikuse püügi lest, siig või räim, peotäis mustikaid või vaarikaid metsas või hoopis puu alt muru seest korjatud küps ja mahlane valge klaar. Ja kuigi vahel on tõesti tore ja huvitav käia ka mõnes peenes restos, siis mulle meeldivad pigem lihtsat (aga väga head) toitu pakkuvad kohad. Viimase aja üks toredamaid uusi avastusi oli Haapsalus Kärme Küülik, kuhu ma täitsa juhuslikult tänu ühtedele hästi toredatele tuttavatele sattusin. Toidud olid ülimalt maitsvad ja väga heast toorainest, lihtsad ja mõnusad, ohtra küüslaugu ja ürtidega. Ma käin Haapsalus küll väga tihti, aga välja sööma seal eriti ei satu, kuid selle resto pärast võiks täitsa ekstra kohale kihutada!:) Ma niikuinii sõidan suvekuudel iga nädal sõna otseses mõttes sadu kilomeetreid maha - asi see siis "kõigest" 100 km kaugusele õhtust sööma minna :D Suvel on ikka tore, kui Tallinnas üle 2-3 päeva nädalas olema ei pea, nt eile alles tulin Otepäält ja lähen juba homme õhtul tagasi:)
Veisehautise lisandiks sobiks suurepäraselt värske kartul, siis ostan seda ise suhteliselt harva. Mulle küll suvised pisikesed kartulid väga meeldivad, aga kuna neid nii tihti saab igal pool (eelkõige muidugi sõprade juures), siis ma ise kodus keedan kartulit harva. Rohkem aga valmistan toidu kõrvale värsket salatit, krõmpsu suvikõrvitsat, kukeseeni, brokkolit, lillkapsast või aedube. Et sel päeval, kui liha küpsetasin (u kuu aega tagasi vist) jäid mulle hommikusel turulkäigul silma (ja tulid koju kaasa ka) ülimalt ahvatlevad kollased ja rohelised Türgi oad, siis kasutasin seekord neid. Keetsin ube u 5 minutit puljongis, nõrutasin ja seejärel praadisin pannil või sees koos natukese küüslauguga kergelt läbi (täpsem õpetus sai mul eelmisel suvel juba kirja). Jube head! :)
Esiselg sobib sarnaselt kaelatükiga samuti pikemaks hautamiseks, niiet mina tegin sellest ühe mõnusa tomatikastmega pajaroa. Kuna mul keldris oli ootamatult vaid 1 purk purustatud tomateid, siis lisasin hautisele ka ühe Salvesti hõrkude köögiviljadega pastakastme, mis sobis siia suurepäraselt. Sel juhul pole muidugi suhkrut ega soola enam vaja lisada. Liha juurde ahjupotti võib tomatikastmesse küpsema panna ka muid meelepäraseid köögivilju, nt porgand, kartul vm.
Mulle meeldivad sellised "lihtsad" lihatükid:), sest mulle üldse meeldivad lihtsad asjad ja mu eesmärk on inspireerida eelkõige neid kokkama, kes muidu seda teha ei viitsi või arvavad, et söögi tegemine on midagi ülemäära keerulist. Oma teisest raamatust rääkivas blogipostituses ka lahkasin seda teemat pisut, viidates Susani Luitsalu postitusele, mis oli jube naljakas (mõni lihtsalt oskab kohe eriti mahlakalt ja kaasakiskuvalt kirjutada), ning selles osas ei ole midagi vahepeal muutunud. Nagu "Ratatouille" multikaski öeldi: "anyone can cook!" :) Vahel on vaja vaid väikest tõuget, lihtsat ja loogilist retsepti, sest tõepoolest - igaüks saab söögi tegemisega hakkama!
Vahel olen teinud jänest kokakoolist saadud retsepti järgi ja ausalt öeldes tohutut ajakulu arvestades ning pärast mustade nõude hulka vaadates ei saa ma küll aru, miks ma seda teen, kuigi roog on muidugi imemaitsev. Lihtsama retsepti järgi tehtud jänes pole sugugi mitte (oluliselt);-) halvem, sama muideks kehtib ka kõigi muude asjade kohta ehk kulutatud aeg ei pruugi sugugi olla võrdeline tulemuse maitseomadustega!:) Seda enam, et soolaste asjade jaoks pole niikuinii enamasti retsepti vaja. Ma küll aeg-ajalt saan vahel mõne tegemisõpetuse kirja ja pildi tehtud (nagu eelmisel esmaspäeval sööjaid oodates selle pasta retsepti), aga see on pigem erand kui reegel. Sööma peab ju iga päev ehk õnneks on mul võimalus süüa teha päevast päeva, aga hoopis teine asi on soolaste toitude retsepte kirja saada (neis on väga harva kogused olulised) või sellel jahtuda lastes pilti teha. Ega selles, et inimene, kes ise igapäevaselt köögis ei askelda, vajab retsepti, ei ole loomulikult midagi taunimisväärset - täiesti normaalne! Sellepärast ma neid retsepte ju kirja panengi, et kõigi elu oleks lihtsam ja kokkajad siit uusi ideid saaksid ;-) Minul õnneks on mu töö ühtlasi ka hobi - saan hommikust õhtuni tegeleda oma lemmiktegevuse ehk kokkamise, küpsetamise, toidust, kokkadest ja restodest kirjutamise jm sellisega. Supertore!!! :)
Kusjuures, parimad toiduelamused ongi enamasti need kõige lihtsamad asjad: värske kartul võis praetud kukeseentega, otse pannilt või ahjust tulnud hommikuse püügi lest, siig või räim, peotäis mustikaid või vaarikaid metsas või hoopis puu alt muru seest korjatud küps ja mahlane valge klaar. Ja kuigi vahel on tõesti tore ja huvitav käia ka mõnes peenes restos, siis mulle meeldivad pigem lihtsat (aga väga head) toitu pakkuvad kohad. Viimase aja üks toredamaid uusi avastusi oli Haapsalus Kärme Küülik, kuhu ma täitsa juhuslikult tänu ühtedele hästi toredatele tuttavatele sattusin. Toidud olid ülimalt maitsvad ja väga heast toorainest, lihtsad ja mõnusad, ohtra küüslaugu ja ürtidega. Ma käin Haapsalus küll väga tihti, aga välja sööma seal eriti ei satu, kuid selle resto pärast võiks täitsa ekstra kohale kihutada!:) Ma niikuinii sõidan suvekuudel iga nädal sõna otseses mõttes sadu kilomeetreid maha - asi see siis "kõigest" 100 km kaugusele õhtust sööma minna :D Suvel on ikka tore, kui Tallinnas üle 2-3 päeva nädalas olema ei pea, nt eile alles tulin Otepäält ja lähen juba homme õhtul tagasi:)
Veisehautise lisandiks sobiks suurepäraselt värske kartul, siis ostan seda ise suhteliselt harva. Mulle küll suvised pisikesed kartulid väga meeldivad, aga kuna neid nii tihti saab igal pool (eelkõige muidugi sõprade juures), siis ma ise kodus keedan kartulit harva. Rohkem aga valmistan toidu kõrvale värsket salatit, krõmpsu suvikõrvitsat, kukeseeni, brokkolit, lillkapsast või aedube. Et sel päeval, kui liha küpsetasin (u kuu aega tagasi vist) jäid mulle hommikusel turulkäigul silma (ja tulid koju kaasa ka) ülimalt ahvatlevad kollased ja rohelised Türgi oad, siis kasutasin seekord neid. Keetsin ube u 5 minutit puljongis, nõrutasin ja seejärel praadisin pannil või sees koos natukese küüslauguga kergelt läbi (täpsem õpetus sai mul eelmisel suvel juba kirja). Jube head! :)
Esiselg sobib sarnaselt kaelatükiga samuti pikemaks hautamiseks, niiet mina tegin sellest ühe mõnusa tomatikastmega pajaroa. Kuna mul keldris oli ootamatult vaid 1 purk purustatud tomateid, siis lisasin hautisele ka ühe Salvesti hõrkude köögiviljadega pastakastme, mis sobis siia suurepäraselt. Sel juhul pole muidugi suhkrut ega soola enam vaja lisada. Liha juurde ahjupotti võib tomatikastmesse küpsema panna ka muid meelepäraseid köögivilju, nt porgand, kartul vm.
Liha võtan tavaliselt u pool tundi enne küpsetmist külmkapist välja, et see ühtlaselt küpseks. Eemaldasin kelmed ja suuremad rasvatükid, aga osa rasvast jätsin lihale, et see küpsemise ajal mahlasust annaks.
1 suur sibul
4-6 küüsluaguküünt
1 rosmariinioks
u 1,3-1,5 kg tükk veise esiselga
soola, musta pipart
1 sl pruuni suhkrut
800 ml (2 purki) tomateid pürees, purustatud tomateid vmt (1 purgi asemel ehk u 400 ml võib olla ka mõni valmis tomatikaste)
Puhasta ja lõika sibul sektoriteks. Lõika puhastatud küüslauguküüned pikuti pooleks, suuremad neljaks. Võta rosmariinioksalt lehed ja haki need peeneks. Eemalda veiselt kelmed ja lõika tükk risti pooleks. Kuumuta pannil u 1 sl õli ja prae selles veisetükid igast küljest pruuniks (kulub kuskil 6 minutit). Maitsesta soola ja pipraga. Aseta liha koos ülejäänud komponentidega ahjupotti, pane kaas peale ja küpseta ahjus 170 kraadi juures u 3 tundi ehk kuni liha saab kahvliga murda. Tõsta liha lõikelauale ja lõika viiludeks või murra sellest lusikaga tükid. Eemalda kastmelt rasv ja serveeri koos liha ja meelepäraste lisanditega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar