Kuhu Telliskivi kandis sööma ja jooma minna?

Kirjutasin septembris Eesti Ekspressi lisas Gurmee artikli Telliskivi Loomelinnaku ja selle lähiümbruse söögi- ja joogikohtadest, mis on veebis koos interaktiivse kaardiga tasuta kättesaadav. Loo maht oli põhjalikuma käsitluse jaoks väike, mistõttu piirdusin enamike kohtade puhul vaid lühikirjeldusega, aga saan nüüd õnneks blogis mahti natukene pikemalt mõnest asjast rääkida :)

Kuigi oleks võinud muidugi juba 13 aastat tagasi Kalamajja kolides ette näha, et selline magus vanalinna külje all olev piirkond üles haibitakse, pean siiski tunnistama, et mulle tuli see ootamatu populaarsus suure üllatusena. Isegi veel u 5-6 a tagasi pööritasid mõned põlistallinlased Kalamaja nime kuuldes silmi, kuid algusepoole oli sageli ka küsimusi stiilis, kuidas sellised "korralikud inimesed" või "ise veel mõlemad advokaadid" või "endal mees advokaat" jms ikka sellisesse "kahtlasesse/koledasse/kriminaalsesse" jms piirkonda/agulisse kolivad:) Kuna minu jaoks on Kalamaja alati oma roheluse, rahulikkuse, nunnude puumajade ja ägeda, kuidagi eriliselt chill'i õhkkonnaga äärmiselt kütkestav olnud, siis pole mind sellised kommentaarid kunagi häirinud :) Pigem häirib mind just see, mis hetkel toimub ehk sellise (minu jaoks ootamatu) populaarsusega kaasnev, et kõik vabad nurgakesed mingeid jubedaid betoonmaju täis ehitatakse, varasemaga võrreldes oluliselt rohkem autosid ja suurem rahvastatus (ütleks isegi "ülerahvastatus"), sest Kalamaja kitsad tänavad ei soosi sellist tohutut autodetulva, mis nüüd on tekkinud. Aga no ma võin küll kiruda neid muutusi siin, kuid samas pole ikkagi Tallinnas kohta, kus ma parema meelega elaksin ...:) Nõmme on ka muidugi armas ja erinevalt esimese vabariigi ajal töölisklassile ehitatud Kalamaja puitmajadest on seal imeilusaid eestiaegseid villasid, kuid minu jaoks jääb see liiga kaugele ... Mulle ikka tohutult meeldib, et saan kesklinna piires igale poole jalgsi minna (Raekoja platsile on mu kodust u 10 minutit jalutamist) ja autot pean kasutama vaid peamiselt poes ja trennis käimiseks. Edgari tasuta ühistranspordi (rohelist) kaarti pole endale siiani võtnud ja taksotki vajan enamasti vaid lennujaama minekuks, sest õhtuti väljas käies saab ju igalt poolt 5-20 minutiga koju jalutada:) Isegi Tartus ei ela enamik mu sõpradest ega tuttavatest nii lähedal, et saaksin ilma autota neile külla minna, siin aga on tavaline, et võtad veini ühte kätte, koogi teise ja jalutad mõne (super)toreda inimese poole! Selles mõttes on elu siin Kalamajas ikka lill:)

Eks Kalamaja ja Telliskivi piirkond ole ilmselt endiselt korralike väikekodanlaste õudusunenägu, aga mulle siinne lahe vibe meeldib. See on endiselt koht (nii elamiseks kui ka väljas käimiseks) vabameelsetele, eelarvamustevabadele ja lahedatele noortele ning neid tuleb siia aina juurde. Kui vaatan oma tutvusringkonnast siin elavaid inimesi, siis ega ikka 40+ vanuseklassi inimesi ei leia - pigem on nemad siiani veel selle "urka"/"aguli" osas skeptiliselt või isegi kriitiliselt meelestatud ... :)

Kuna enamik mu lemmikrestodest jäävad kodust 5-20 minutilise jalutuskäigu kaugusele, siis Telliskivi piirkonna söögikohtadesse ma enamasti toidunaudinguid otsima ei lähe, küll on aga siinsed kohad suurepärased õhtuseks väljaskäimiseks, kuigi mõnes neist saab ka täitsa hästi süüa, korralikku hommikusööki ja maitsvaid lõunapakkumisi. 

Et seda lugu kirjutades kõik kohad (uuesti) üle vaadata, leppisin ma mõne nädala jooksul kõik õhtu- ja lõunasöögid ning õhtused väljaskäimised siia piirkonda kokku, et saaks adekvaatse ülevaate. Pudelisse, kus ma olen niikuinii kümneid kordi olnud, samuti F-hoonesse, kuhu ma olen igasugustele üritustele juhtunud ja kus mitmed mu sõbrad ja tuttavad on oma sünnasid pidanud, ma ei hakanud ka minema, küll aga said teised kohad läbi käidud, mõnda (nagu nt Shvips, Kivi Paber Käärid) sattusin aga loo kirjutamise ajal mitu korda ja neis olen korduvalt ka hiljem käinud :) Tunnistan ausalt, et Foody Allenis ja Revalis ei ole ma midagi söönud, küll aga olen nautinud Reval Cafe suurepäraseid käsitöökomme, mille pakend sai minu teada ka mingi disainiauhinna (või isegi mitu).

Kivi Paber Käärid on viimastel kordadel jätnud positiivse mulje, kuigi esimesel korral (kevadel) sain seal oma lemmik Boheemi salati (suitsulõhe ja munaga salat) koopia, ainult et salat oli vesine (korralikult kuivatamata) ja kaste oli ära unustatud (või polnud seda üldse ette nähtud), niiet päris suur kontrast on nende kahe salati vahel. Pärast seda fännan ma Boheemi oma muidugi veelgi enam :) Järgmistel kordadel käies pole seal enam seda salatit võtnud, küll aga on enamik muudest söödud roogadest päris hea mulje jätnud ja igati maitsvad olnud. Kiitust väärib kohapeal valminud krõbe tatraleib ja enamasti väga head bataadifriikad. Kuigi viimasel korral olid need seest toored ja väljast ei olnud krõbedad, siis enamasti on need alati ikka seest pehmed ja pealt krõbedad ehk täpselt sellised, nagu peab:) Maguskartulitest friikad on seal vist üldse üks hittroogasid, niiet soovitan proovida! 

Kui aastatetagused esimesed kolm korda baar bistroos Kukeke, mida tuntakse Anni Arro söögikohana, olid väga negatiivsed, eriti viimane neist, sest rataouille nime all sain soojaks tehtud purustatud tomatid kikerherneste ning poolkõvade üsna suurte kaalika- ja porganditükkidega, kuigi menüüs oli kirjas kõik tavaliselt selle roa hulka kuuluvad komponendid. Säästmaks oma närve ja rahakotti ma sinna mitu aastat oma jalga ei tõstnud, kuid nüüd käisin uuesti ja vähemalt veiseliha oskavad nad hetkel küpsetada. Praad oli tõesti väga maitsev, aga see ei tähenda, et ma veel seda kohta kellelegi soovitada julgeks. Eks ma ise pean ka jälle tükk aega julgust koguma enne, kui ise sinna uuesti söendan minna :D

La Tabla on aga minu jaoks täiesti arusaamatu kontseptsiooniga koht. Kui arvestada, et ainuüksi Brasiilia on suurem kui Lääne-Euroopa, siis pmst võiks tuua nende "Ladina-Ameerika köögi" analoogiks Euraasia köögi, kus ühes menüüs on koos borš, pitsa ja bratwurst. Enamasti on seal aga ühe riigi piires juba tohutult erinev köök - Andide piirkondades saad hoopis midagi muud kui džunglis, suurlinnas või mõnes muus kohas. Juba Peruu köögist (see on ainus selle kontinendi riik, kus olen kaks korda käinud) jätkuks erinevaid roogasid mitme söögikoha pika menüü täitmiseks ... Ja eriti läheb mulle muidugi hinge, et veinikaardile on Lõuna-Ameerikast vaid paar veini jõudnud! Ja kus on Zacapa, Mount Gay jt maailma parimad rummid??? Järgmisel nädalal lähen sinna ühele sünnale, niiet siis saab  näha, kas olukord on ehk väheke paranenud, sest viimati öeldi, et vähemalt veinikaart on ümber tegemisel ...

Kui Boheemi kohvik oma lihtsate toitudega kõrvale jätta, siis kõige paremat toitu saab minu arust restos Apelsini Raudtee, eriti meeldib mulle sealne uus sügismenüü! Pildil veisepõsk, tagaplaanil chorizo-pasta

Aga rohkem ei hakka praegu kirjutama, vaid kopeerin siia väikeste lisanduste ja fotodega artikli, mille EE-sse kirjutasin. Et siis tulge kõik Kalamajja - siin saab süüa ja juua!!! Ja muidu on ka väga tore;-)

Caesar Trühvlis

Boheem kohvik

Boheem võitis kiiresti kalamajalaste südamed ja tegutseb meie kõigi suureks rõõmuks siiani edukalt - rahvast paistab seal olevat sama palju kui algusaastatel, mil see oli ümbruskonnas ainus kaasaegsem söögikoht. Hubases kohvikus on lihtsad, võib isegi öelda, et kodused toidud (soolased ja magusad pannkoogid, supid, omletid, tatraroad, wrap’id, salatid), mis kõik on igati maitsvad ja külluslikud. Mina söön seal enamasti külma lõhesalatit, mille puhul õnneks ainus muutus aastate jooksul on see, et äädikased purgioliivid on asendatud kapparitega. Caesari nime kandev kanasalat on menüüs olnud samuti algusest peale, kuigi selle ainus seos autentse salatiga on saiakuubikud :)

Olen Boheemis aastate jooksul käinud kümneid ja kümneid kordi, kuid ühtegi halba kogemust küll ei meenu. Ma muidugi unustan negatiivsed asjad kiiresti ära, aga sellegipoolest on see fenomenaalne. Ja kõik sõbrad-tuttavad, keda sinna viinud olen, on alati rahule jäänud!

Kuigi teenindus on Boheemis aastatega aina paremaks läinud, siis üldiselt on see nimele vastav ehk üsna boheemlaslik - ikka juhtub, et unustatakse asju ära, ei panda sind tükk aega tähele, ei viida laualt musti nõusid ega vastata Su viisakusavaldustele nagu “palun“, “tänan” vms. Mõnes teises kohas see ilmselt häiriks, aga Boheemis olen sellega ammu ära harjunud ega pane enam tähelegi. 

Kohviku kõrval on avatud Boheem Pizzeria, kus pakutakse lisaks ahjusoojadele pitsadele muid Itaalia köögi klassikuidki.

Kolm lõvi

Boheemist paar maja linna pool asuvasse baari astudes satud tagasi 90-ndate diskokerade ja seinamaalingute kirevasse maailma. Kolm Lõvi aitab meelde tuletada, et Kalamajas ei ela ainult vintage ratastega ringi kihutavad, habemeid kasvatavad ja käsitööõlut pruulivad hipsterid, vaid ka värvikas seltskond muust rahvusest inimesi. Selles kohas saab nii süüa kui ka juua, aga ka karaoket ja (posti)tantsu harrastada.

Apelsini raudtee

Apelsini raudtee nimi pärineb ajast, mil mööda restorani kõrval asuvat raudteed veeti tsitruselisi Paldiskist Venemaale. Alles paar kuud tegutsenud söögikoht asub 1920-ndate lõpus ehitatud raudteeametnike majas ning on nii popiks saanud, et sinna sööma minnes tasub laud ette broneerida. Pakutakse ka hommikusööki ja päevapraade. 

Peakokaks on noor ja andekas Katarinenthalist tuntud Marwin Lindeberg. Kui eelmises töökohas sai Marwin oma potentsiaali ehk pisut loomingulisemalt realiseerida, siis Apelsini raudtees on ta menüüsse sättinud kõik rahva lemmikud alates Caesari salatist ja Tom Kha Gai supist lõpetades juustukoogi ja brüleekreemiga. Kuid osav kokk realiseerib neidki klassikuid veatult - toidud on igati maitsvad ja korralikust toorainest. 

Sip

Ilmselt parima õllevalikuga pood Eestis, kus esindatud ka sellised väiketootjad, keda mujalt ei leia. Olemas on kvaliteetsed siidrid, samuti leiab sealt tavapärasest erinevaid veine ja šampanjasid. Kui on soov kohapeal ehk poe ühes osas asuvas kohvikus ostetut tarbida, siis veinipudeli eest tuleb viis ja õllepudeli pealt üks euro juurde maksta, niiet ka korgitasu suuruse (õigemini küll - väiksuse) osas Sip'ile tõenäoliselt konkurente ei ole.

Baar Bistroo Kukeke

Stiilse ja hubase atmosfääriga vanas veduridepoo hoones asuvas söögikohas on mitmekülgne menüü, ahvatlev koogilett ja võimalus nautida hommikusööki. Päevapakkumistega saab kursis olla Kukekese FB-lehe vahendusel. 

Reval Cafe

Ka Reval Cafe's saab hommikusööki ja päevapraade, muudest roogadest rääkimata. Boonusena rikkalik valik Revali jäätiseid, isuäratavaid kooke ja muid kondiitritooteid, mille hulgast eraldi äramärkimist väärivad Reval Chocolate’i käsitöökommid. Prantsuse päritolu Valrhona kvaliteetsest toorainest valmistatud šokolaaditrühvlid on tõeliselt maitsvad ja andekalt pakendatud ning rikkalikus valikus on tänu erinevaid sorte eristavatele värvidele mugav orienteeruda. 

Trühvel

Teistest eristuva laheda interjööriga tore koht, kus on väga korralik joogikaart, suurepärane kohapeal röstitud kohv ja barista ning ahjusoe krõbeda koorikuga pekileib. Trühvli kreemine peedirisoto kitsejuustuga (pildil) on paljude taimetoitlaste lemmik-roog, millel juba oma fänniklubi välja kujunenud. Lõunapakkumisedki on väga maitsvad, olemas ka hommikusöögimenüü.

La Tabla

Ägeda värvikireva sisekujunduse ja laudadel olevate nunnude kaktustega valgusküllane resto pakub valikut Ladina-Ameerika roogadest. Lühikeses menüüs, mis kuuldavasti varsti siiski täiendust saab, on olemas Telliskivi "kohustuslik" Caesari salat (pildil), milles juustu asemel on mõned maasikaviilud, samuti Peruu "rahvustoit" ceviche (pildil). "Lihasööjate mekat" ehk Argentiinat, Urugaid jt Lõuna-Ameerika riike esindab kahjuks vaid üks churrasco, mis õnneks ei ole vähemalt tavapärane veise sisefilee, vaid hoopis mahlane ja maitsev flank steik, kuid tore oleks näha kasvõi murdosagi sealsete grillrestode rikkalikust menüüst. Samuti on kurb, et lakoonilisest veinivalikus on vaid paar selle kontinendi esindajat ja et joogikaardilt on välja jäänud sealsete riikide kvaliteetsed rummid. 

Coffice

Trühvli ja La Tablaga samas majas, 4. korrusel avas hiljuti uksed Eesti esimene söögikoha ja kontori sümbioos Coffice, milles inspireeriv kohviku õhkkond kohtub asjaliku töökeskkonnaga. Olemas on kontorivarustus alates kirjaklambrist lõpetades koopiamasinaga ja sekretär, kes hoolitseb nõupidamiste korraldamise, kulleri tellimise jms eest. Kohvikus saab nautida salateid, küpsetisi ja suupisteid ning tellimusi on võimalik esitada suisa e-posti teel. 

F-hoone

Esimene päris Telliskivi tehasekompleksis asuvatest söögikohtadest, mis aastatel 2011-2013 kuulus Eesti 50 parima restorani hulka. Väga hea õllevalikuga koht on igati tore sünnipäevade ja muude suuremate pidude pidamiseks, kuid pakutakse ka hommikusööki. Infot lõunapakkumiste ja ürituste kohta saab FB-lehelt.

Foody Allen

Foody Allen on Eesti esimene tänavatoidurestoran, kus tehakse lisaks burgerile ka salateid, suppe jm taolist. Ka selles kohas on korralik õllevalik, samuti on olemas päevapakkumised, millega saab Facebook'i vahendusel kursis olla.

Bueno Gourmet

Tänavatoitu on võimalik osta aga ka otse “tänavalt” ja tänavatoidu hinnaga, sest loomelinnaku keskel seisvas bussis Bueno Gourmet pakutakse "Lõuna- ja Põhja-Ameerika menüü" nime all hamburgeri, churrasco't ehk veiseliha võileiba, fajitas de pollo't ehk tortilla sisse keeratud kanafileed ning lomito't ehk sooja sealiha võileiba. Toitu võib minna nautima ka Pudelisse.

Pudel Baar

Eesti esimene ja avamishetkest siiani väga populaarne gurmeeõllebaar, kus suurepärane valik välis- ja kodumaiseid käsitööõllesid. Nädalavahetustel on Pudel enamasti puupüsti rahvast täis, kuid see on väga mõnus chillimis-koht tööpäevade õhtutekski, mil enamasti õnnestub isegi mõni vaba laud leida. Kindlasti tasub jälgida nende FB-lehte, kuna korraldatakse degusteerimisi ja igasuguseid muid põnevaid üritusi.

Kivi Paber Käärid

Stiilne industriaalne 100% gluteenivaba söögikoht, kuigi õllekaart (NB! sisaldab gluteeni) on igati külluslik, samuti on hea valik erinevaid siidreid. Lihasõprade rõõmuks saab böffi nii eel- kui ka pearoana, samuti on menüüs Tallinna kõige parema hinna-kvaliteedi suhtega suussulav antrekoot (pildil esiplaanil, tagapool lillkapsast valmistatud kukliga burger). 

Sõbraliku teenindusega koht on nii popp, et ka nädala sees tasub õhtuti endale laud broneerida. Olemas ka maitsvad hommikusöögid (üks on fotol) ja päevapraed. 

Frenchy

Lihtsat prantsuse bistrootoitu pakkuv kiire ja sõbraliku teenindusega resto. Joogikaardil olevad veinid, naturaalsed siidrid ja õlled, samuti mitmed toiduained on prantslasest omaniku poolt maale toodud. Tööpäeviti on 17-19.00 happy hour, kuid ebaprantslaslikult saab klaasiga tellida vaid ühte sorti valget ja kerge punast Pays d’Oc kvaliteediklassi veini. Pakutakse ka päevapraadi, kohti jätkub igal ajal. 

Kahjuks oli see koht kõige suurem pettumus, sest seal polnud prantslaste jaoks nii olulist korralikku baguette'i ega korralikke friikaid, päevaprae kanakoibade nahk oli krõbedaks küpsetamata hallikas ja kleepuv ning veisefilee oli rare'i asemel well-done!

Lendav taldrik

Söögikoha kaks suur saali ja eri tasapinda, samuti terrass on pidevalt rahvast täis. Pole ka ime, sest toit on hea, joogikaart (sh õllevalik) igati korralik, teenindus sõbralik ja hinna-kvaliteedisuhe igati paigas. Olemas on kõik lemmikud India köögist alates frititud pirukalaadsetest samosa’dest ja pakora’test lõpetades karride ja riisiroogade bryani’dega. Nautida saab ka tandoori ahju hõrgutisi nagu erinevad lameleivad naanid ja tikka-tüüpi asjad ning kiidan sealset India juustu paneer. Road on pigem mahedad, vürtsikama toidu soovijad saavad köögist tasuta tšillikastet lisaks küsida.

Shvips

Lihtne, hubane, laheda vaibiga koht, kus sumedatel suveõhtutel oli isegi tööpäevadel pärast südaööd omajagu rahvast. Kui mulle suvel tundus, et elu lähebki Shvpsis käima enamasti alles südaöö paiku, siis viimastel nädalavahetustel on juba kella 9 ajal raske vaba lauda leida. Shvipsis on väga hea veinivalik ja seda nii rikkalikkuse kui ka hinna-kvaliteedi suhte poolest, eriti tahaks kiita kvaliteetsete klaasiveinide pakkumist. Joogi kõrvale saab tellida suupisteid (singid, juustud, oliivid jm), teenindus on sama tore nagu koht isegi :) Soovitan!