Lõhe ja avokaadosalat keedetud munadega tervislikuks õhtusöögiks

Minu õhtusöök on sageli üsna hilja ehk alles pärast kella üheksat. Ei ole kellaajas ise kunagi probleemi näinud, küll aga võiks nuriseda toidu üle, mida söön, sest ei juhtu kahjuks just väga harva, et õhtusöögi lõpetuseks (ja mis seal salata - ka vahel selle asemel) on üks või kaks (vahel kolm või neli jne) koogitükki ... Ideaalis oleks muidugi tore piirduda ainult tervisliku kraamiga - teoorias oleme me ju kõik hullult tugevad :) Näiteks see toekas salat sobib väga hästi kiirelt valmivaks ja kergeks, kuid samas palju kasulikke toitaineid sisaldavaks õhtusöögiks. 

Kuigi olen nii ise kui ka minu tutvusringkonda kuuluvad suurelt osalt üsna sotsiaalsed inimesed, siis mind ikkagi pisut üllatas, kui sain hiljuti Balti riikides läbi viidud uuringust teada, et eestlastest ja leedukatest söövad tööpäevadel koos sõpradega õhtust 13% ja nädalavahetusel 40%, mis on Läti elanikega võrreldes ligi kaks korda rohkem. Küsitlusest selgus ka, et eestlased tunnevad teiste uuringus osalenud riikidega võrreldes rohkem muret oma kehakaalu pärast. Kusjuures, Eesti elanike jaoks on "hiline õhtusöök" juba pärast kella seitset toimuv söömine, samas kui lõunanaabrid peavad hiliseks einestamist peale kella kaheksat. 

Vastava uuringu viis kõigis kolmes Balti riigis läbi rahvusvaheline uuringufirma Ipsos; tellijaks oli Borjomi, kes tulemusi eelmisel nädalal ka tutvustas. Ilmselt on blogilugejatele juba siit ja sealt silma jäänud, et mulle see looduslik mineraalvesi väga meeldib, aga seda ma vist ei ole enne maininud, et Borjomi vesi sisaldab ohtralt bikarbonaate - nende kontsentratsioon on 4209 mg liitri kohta, kogu vee mineralisatsioon on kuni 5,9 g liitri kohta. Minu jaoks teevad need näitajad vee ideaalseks spordijoogiks (eks igaüks vaatab ikka asju oma rikutuse tasemel, eksju?!) :D, mis mul peaaegu alati trennis kaasas on. Samas aga soovitatakse seda kasutada nii liigsest söömisest kui ka alkoholitarbimisest tingitud vaevuste vähendamiseks ... niiet igaüks leiab ilmselt endale sobiva kasutusala vee jaoks, mille mineraalveeallikad avastati tuhandeid aastaid tagasi ;-)

Eelmisel nädalal aga läks nii, et kodus ei õhtustanud ma kordagi, see-eest oli aga igal õhtul mõni lahe ja maitsva söögiga toidu- vm üritus, millest paaril korral sai ka ise pisut kätt harjutada ja vähemalt ühest neist - Hispaania suursaadiku kokaga kokkamisest Toiduakadeemias - plaanin kindlasti kirjutada, et mõnda imehead mereanni- vm roa retsepti jagada. Õnneks oli aega kiiruga mõnedele küsimustele vastata, mis mulle esitas Kodukokad.ee, ja pean tunnistama, et endalgi oli huvitav vaadata, mis mul täpselt seal külmkapis siis alati olemas on, kõigist imehea toiduga riikidest välja valida oma lemmikud jne :)

Kui kevadpühadest on veel keedetud mune üle, siis tasub valmistada täidetud mune, millest paar varianti oli ka sel laupäeval LP-s, või munavõid, kuid munad on alati suurepärane lisand salatisse. Mulle meeldib salatisse panna liha, kala (nt lõhet) ja avokaadot, sest nii on see lisaks veelgi paremale maitsele ka hästi kõhtu täitev :)

Vaja läheb:

100 g meelepäraseid salatilehti (spinatit, rukolat jms)

u 500 g ahjus küpsetatud või 200-300 g suitsutatud lõhet või forelli
2 avokaadot
4-8 muna
200 g kirsstomateid või rediseid (soovi korral)

Kaste:
3 sl oliiviõli
2 sl sidrunimahla
1 tl vedelat mett või suhkrusiirupit
soola, musta pipart

Kui kasutad ahjus küpsetatud lõhet, siis võta üks filee, tõmba pinsettidega luud keskelt välja, maitsesta soola, suhkru, sidrunimahlaga ja jahvata peale musta pipart ning Santa Maria tšilli ja koriandriga pipart. Aseta lõhe (nahk allpool) küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja küpseta ahjus 150 kraadi juures sõltuvalt filee paksusest 15-25 minutit nii, et lõhe jääks ikka mahlane ega oleks päris läbi küpsenud.

Pese ja kuivata salat korralikult ning rebi väiksemateks tükkideks. Sega kastmeianed omavahel ühtlaseks emulsiooniks kas visplit kasutades või loksuta kaanega purgis. Sega kaste salatilehtedega läbi. Lõika avokaado pooleks, eemalda kivi ja võta lusikaga sisu välja ning lisa salati hulka.  Lõika lõhe tükkideks ja lisa salatile. Kõvemaks keedetud munakollasega munad lõika sektoriteks, vedelama kollasega (6 minutit keedetud) munad aseta salatile tervelt. Lõika kirsstomatid pooleks, redised viiludeks ja aseta salatile. Jahvata peale musta pipart ja puista soovi korral soolahelbeid.

Ideaalne kevadpühade magustoit ja üks tore uus raamat munadest

Laupäevases LP-s ilmus mu artikkel nippide ja retseptidega munadepühadeks. Mul on aga kohutavalt kahju sellest, et nädal varem toimetusse saadetud artikli juurest, mis on allpool olemas, oli selle juurde võetud retsept ja foto, kuid oli jäänud mainimata, kes on nende autorid. Kuna ma ei soovi ennast kindlasti mitte nö võõraste sulgedega ehtida ja pean endiselt autoriõigusi ülioluliseks, siis mul on kohe eriti piinlik, et see niimoodi just minu loo juures juhtus! Juba paberil ilmunut ei saa enam kahjuks muuta, aga olgu öeldud, et mõlema foto autor on Jaan Heinmaa ja põneva magustoidu retsept ise on pärit sellest toredast raamatust:

Kui minu lapsepõlves räägiti pidevalt sellest, kui kolesteroolirikas on muna, mistõttu tohtivat süüa vaid ühe muna nädalas, siis nüüdseks on õnneks see kasulik tooraine täielikult rehabiliteeritud ning mõned terviseedendajad soovitavad seda isegi igapäevaselt tarbida. Selge on see, et liialdada ei tasu ühegi asjaga, kuid kevadpühadele mõeldes tasub muna toitainerikkusele siiski tähelepanu pöörata.

Kana- ja vutimunadele lisaks on poodides ja turul praegusel ajal saada juba ka pardi-, hane- ja jaanalinnumune. Nipid, kuidas neid küpsetada koos ahvatlevate retseptidega, on kirjas Pille Endeni ja Epp Mihkelsi äsja ilmunud raamatus "Muna. Toidud kana-, pardi-, jaanalinnu-, hane- ja vutimunadest", kust pärineb ka üleküpsetatud rullbiskviidi retsept ja käesolevas artiklis olevad faktid muna kasulikkusest.

Muna on ainus toit, millest areneb elu. Kuna tibu saab kõik vajaliku ühest munast, siis on see ka meile ideaalne valgu ja mineraalide allikas. Kanamunade toiteväärtus on suur - selles on olemas kõik üheksa asendamatut amonihapet ehk kõik need aminohapped, mida organism ise ei sünteesi. Munas sisalduvad vitamiinid on põhiliselt koondunud rebusse (A-, D-, E-vitamiinid, pantonteenhape, folaadid ja biotiin), samuti on selles lipiide, valke, mineraalaineid (nt kaltsiumi, fosforit) ja rohkesti kasulikku letsitiini, mis aitab vähendada vere kolesteroolisisaldust ning on hädavajalik normaalseks ainevahetuseks. Munavalge ei sisalda rasva ega vitamiine, kuid selles on ohtralt naatriumi, kaaliumi, fosforit, magneesiumi ja kaltsiumi. Kalkuni-, pardi- ja hanemunade koostis on ligikaudu samasugune kui kanamunal, kuid vutimuna valgu-, vitamiini- ja mineraalaine sisaldus on veelgi suurem.

Munade värvimine

Kuigi tänapäeval on poes saada erinevaid värve, siis eriti armsa ja samas ootamatu tulemuse saab kasutades meie esivanemate tehnikat, mässides munad koos värvi andvate asjadega (sibulakoored, vihalehed, lilleõied, lõngajupid, peedikoored, jahvatatud kurkum, mustikad) marli- või riidetüki sisse. Paberist väljalõigatud kujundite ja okstega saab muna pinnale luua erinevaid mustreid. Riie kinnitatakse muna ümber nööriga, asetatakse külma vette ja keedetakse 8-10 minutit. Pärast keetmist võib munadele anda kauni läike neid toiduõlise lapiga pühkides. 

Üleküpsetatud rullbiskviit                         

kümnele-kaheteistkümnele

valmistamisaeg 1,5 tundi

Siin saavad kokku mitmed munast valmistatavad küpsetised: nii biskviit, mida kasutatakse nii tortide kui rullbiskviidi jaoks, kui ka besee. Aprikoosid beseest pesades loovad justkui illusiooni küpsetatud munast, mistõttu on see „munane” magustoit paslik just lihavõttelauale.

Klassikaline rullbiskviit:

5 muna

5 sl suhkrut

5 sl jahu (nisujahu, toortatrajahu)

1 dl piima

2‒2,5 dl aprikoosimoosi

Kate:

3 munavalget

7 sl peent suhkrut

1 purk kompotiaprikoose

Kuumuta ahi 200 kraadini.

Rullbiskviidi valmistamiseks vahusta munad suhkruga heledaks vahuks, nii et algne munamaht suureneks 3‒4 korda. Sõelu ettevaatlikult segades jahu munamassi hulka ja vala siis küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. 

Küpseta biskviiti 7‒8 minutit. 

Libista biskviit koos paberiga restile või mitmekordsele froteerätikule ja lase jahtuda. 

Pööra biskviit teise küpsetuspaberi abil ümber ja eemalda algne paber. Niisuta biskviiti piimaga ja määri peale aprikoosimoos. Kui moosis on suured puuviljatükid, oleks hea see eelnevalt saumikseriga ühtlaseks purustada. Keera biskviit rulli ja lase vähemalt 15 minutit seista. 

Vahusta munavalged kergeks vahuks. Lisa siis järk-järgult suhkur ja vahusta edasi, kuni suhkruterasid pole enam tunda. 

Lõik rull 1‒1,5 cm paksusteks viiludeks ja lao küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Tõsta igale tükile peale lusikatäis munavalgevahtu ja aja laiali. Nõruta aprikoosid siirupist ja aseta igasse munavalgepesasse. 

Küpseta eelkuumutatud 180-kraadises ahjus, kuni munavahule tekivad esimesed kuldsed jutid. Selleks kulub 5‒6 minutit. 

Lase pisut jahtuda ja serveerides puista peale tuhksuhkrut.

Taljesõbralik kreemjas munavõi :)

Ei suutnud kuidagi jätta sõna "taljesõbralik" postituse pealkirja lisamata, sest kõik munavõi retseptid, mida olen näinud, on sisaldanud 100-200 g võid 4-5 muna kohta. Kuna seda on minu jaoks pisut palju, siis olen ise alati lisanud munasegusse võid vaid 50 g ja üritanud konsitentsi ühtlaseks kreemiks saada hapukoort ja majoneesi kasutades. Et aga viimast asja leidub mu kodus üliharva, siis reeglina ajan läbi paksu hapukoore ja sinepi seguga. Seekord üritasin koostist veelgi tervislikumaks muuta lisades kodujuustu ja et tänasel eksprompt brunch'il juba retsepti küsiti, siis kasutan tekkinud vaba hetke, et tegemisõpetus ka blogisse lisada. Selleks, et pilti saada, pidin ma munavõid pärast hommikusööki uuesti tegema, sest hommikune sai kiirelt otsa :)

Meie nautisime munavõid naturaalse kääritatud siidri, suitsulõhe ja erinevate röstitud saiadega. Lisaks krõbedatele täistera croissant'idele olid laual veel Leiburi uus kaeraröst väikese õunalisandiga ja eriti hea seemnerikas täisteraröst, millest kaks viimast on ka fotol. Võimalusel (ehk kui on aega) tasub muidugi ise mõni maitsev sai või leib valmis küpsetada, milleks on palju lihtsaid ja korduvalt läbiproovitud variante siin. Kui mul on aega brunch'iks ettevalmistusi teha (erinevalt tänasest) pisut kauem kui 15 minutit, siis ma küpsetan kas ülimalt kerget õlleleiba või odrajahu-kohupiima karaskit, mis mõlemad on ahjusoojana vastupandamatud.

Et lihavõtete ajal süüakse üldiselt ohtralt mune ja neist valmistatud toitusid ning reeglina kipub keedetud mune kõvasti üle jääma, siis tasub üks mõnus pisut tervislikum ja vähe(m)rasvane munavõi retsept kõrva taha panna ;-) Lisaks leivale (eriti hea on muidugi tume rukkileib) võib munavõid ka õhukeste singiviilude täidisena kasutada ehk teha singirulle ja see on hea ootamatutele külalistele pakkumiseks. Ilmselt juhtub enamikel inimestel, kellel vähemalt paar sõpra on, ikka aeg-ajalt, et inimesed tulevad külla ilma, et oleks pikalt planeerinud. Kalamajas elades tuleb vähemalt korra kuus ette, et keegi, kes nt lastega pargist, niisama kohvikust või mujalt koju jalutab, kellelegi naabermajas külla tuleb vms kas maja uksele koputab või siis helistab stiilis, et "olen just su majast mööda minemas, kas oled kodus?" Ja ebakonkreetsed kokkulepped (milles mina olen ilmselt maailma meister) "võiks kokku saada täna õhtul", "sööme millalgi koos hommikust" jms lõppevad vahel ka sellega, et pool tundi enne kokkusaamist saab kohaks minu kodu. Nt olin üsna kindel, et magan (pärast eilset suurt juubelipidu) päris kaua ja ka ütlesin, et täna ei ole võimalust koos einestada (vähemalt mitte hommikul), aga endalegi ootamatult ärkasin varakult üles:) Õnneks vähemalt olin enne, kui oma varasest ärkamisest teavitasin, jõudnud juba Baileys'ega panna cotta valmis teha, niiet selle võrra oli elu lihtsam, et magustoit juba külmas ootel. Kusjuures tegin likööriga kooremagustoitu juba teist korda sel nädalal, niiet eks peagi jagan seda blogiski ;-) Naljakas on muidugi see, et minul, kes ma praktiliselt iga päev küpsetan ja kellel alati kodus kooki on, ei ole seda peaaegu mitte kunagi siis, kui keegi ootamatult külla tuleb ... Täielik Murphy, ma ütlen! 

Munavõi jaoks on vaja:

4 suurt kõvaks keedetud muna
100 g kodujuustu
50 g toasooja võid
50 g hapukoort
1 tl Dijoni (teralist) sinepit
1 väike purustatud või hästi peeneks hakitud küüslauguküüs (soovi korral)
soola, pipart
hakitud tilli ja murulauku

Aseta kooritud munad kaussi, töötle/vajuta kahvliga puruks, lisa kodujuust, või, hapukoor, sinep ja soovi korral ka peenestatud küüslauk ning sega kahvliga koostisaineid purustades ühtlaseks kreemiks. Maitsesta soola ja värskelt jahvatatud pipraga. Viimasena lisa hakitud till ja/või murulauk ning sega õrnalt ühtlaseks. Tõsta munavõi serveerimiskaussi, kata toidukilega ja hoia kuni söömiseni külmkapis.

Kevadine aprikoosi-kohupiimatort

Juba järgmisel nädalavahetusel ongi kevadpühad:) Väga lahe!!! Ilmselt on blogilugejad ammu aru saanud, et siinkirjutajale tähtpäevad meeldivad ja traditsioonilist hädaldamist, kuidas järjekordne püha on ikka nii kommerts, täis mõttetut tilulu jms pseudoproblemaatikat, mida niikuinii paljudes blogides jm sotsiaalmeedias lugeda saab, siit ei leia. Sest minu jaoks on alati tore, kui on põhjust lähedastega kokku saada, eriti veel, kui tegemist on pikema nädalavahetusega, mil on aega (veel rohkem) kokata ja pikalt aega laua taga istuda, head-paremat süüa ja jutustada ning igasuguseid muid toredaid asju ette võtta :) Et kindlasti on enamikel inimestel pühade ajal võimalik tavapärasest rohkem aega köögis veeta, siis lisan blogisse ühe lihtsa, kuid igati maitsva koogi retsepti, mida lihavõtete perioodil saab nautida nii pasha asemel kui ka lisaks sellele :)

Ma želatiiniga kooke ei tee eriti tihti, aga iga kord, kui siiski mõne sellise tarretatud koogi valmistan, siis pärast mõtlen, et peaks ikka sagedamini neid "küpsetama", sest ikka nii hea on! :D Tahtsin teha tavalise küpsistest põhja asemel teistmoodi gluteenivaba põhja ja otsustasin kokku segada pähklid ja kakaopulbri. Alguses oli mul pisut hirm, et kuidas see tummine kakao-pähklipõhi täidisega kokku läheb, aga ootamatult oli maitsekooslus ülihea. Kui ma juba kolmandat tükki võtsin, siis sain lõpuks aru, milles asi on - see šokolaadi ja kohupiima kombo meenutab mulle kohukest! Ja kohukesi ma armastan! :) Põhja sisse mõtlesin alguses panna nii pähkleid, kakaopulbrit kui ka suhkrusiirupit 100 g, aga kokku segamise käigus vaatasin, et tegelikult sai kõiki asju parajalt nii, nagu ka retseptis kirja panin ehk ühtegi muutust ma üheski asjas enam ei teeks. Ma sageli kokkamise ajal muudan oma algseid plaane ja reeglina need muudatused õigustavad ennast :) Põhi on piisavalt tugev ega pudise, samas ei ole see liiga kõva, et raske süüa oleks.

Täidisesse panen tavaliselt selle koguse peale kaheksa želatiinilehte, aga seekord ilmselt töötaks ilusti ka kuus tükki, sest tegemist on üsna tihke seguga (rohkem paksu kohupiima ja vähem vedelikku). Ma usun, et kui lisada paar lehte vähem, oleks sisu veelgi kreemjam, aga kuna ma pole seda varianti ise läbi teinud, siis retsepti ei julge ikkagi kirja panna :)

Aga üldjoontes jäin rahule ka täidisega :) Tavapärase vahukoore-toorjuustu segu asemel on koogil mõnus kohupiimast pakatav sisu, mis on lisaks üliheale maitsele ka oluliselt taljesõbralikum ja tervislikum kui rasvasematest piimatoodetest valmistatu. Ütleks, et peaaegu dieetkook! :D See viimane väide oli küll nali, aga kui sama kook teha vahukoore ja toorjuustuga, lisada rohkem suhkrut ning põhi valmistada kasulike pähklite ja kakaopulbri asemel küpsistest, saaksime tulemuseks vähemalt poole rasva- ja kaloririkkama ning tunduvalt vähem kasulikke aineid sisaldava maiuse!

Kui on aga soov teha tarretatud koogile põhi nt pähklitest ja datlitest, siis selle kodujuustukoogi põhi on hea variant. Sügisese pohlaglasuuri võib vahetada mõne kevadpühadeks sobiva kollastest puuviljadest, nt virsikutest v aprikoosidest katte vastu. Aga lisaks on blogis ka mangokattega kohupiimakook, mis on üks mu kindlatest lemmikutest ja sobib imehästi lihavõteteks. Ka küpsetatud kohupiima-juustukook aprikoosidega, müslipõhjal kohipiimakook aprikoosimoosiga ning mango ja kohupiimaga panna cotta on head valikud pühadeaegseks magusaks ampsuks. Klassika austajatel aga soovitan teha pashat (kas kuumutatud või kuumutamata) :)

Põhi:
120 g peeneks jahvatatud mandleid või sarapuupähkleid või nende segu
70 g naturaalset kakaopulbrit
80 g muscovado- või suhkruroosiirupit
40 g vedelat kookosõli või sulatatud võid

Sega kõik ained omavahel ühtlaseks massiks ja suru segu supilusika abil ühtlaselt 22-24 cm läbimõõduga lahtikäiva koogivormi põhja, mis on küpsetuspaberiga kaetud. Vormi äärtele võid soovi korral panna toidukile, nn tordikrae või küpsetuspabeririba (mina ise ei kasuta selle koogi puhul neist ühtegi varianti, vaid jätan ääre niisama). Aseta vorm täidise valmistamise ajaks külmkappi. 

Täidis:

200 g toasooja toorjuustu

300 g vanilli- või aprikoosimaitselist kohupiimapastat

400 g vanillimaitselist kohupiima

1 dl piima

70 g suhkrut

1 sl vanillisuhkrut

0,3-0,5 dl laimi mahla (2 laimi) või sidrunimahla

8 želatiinilehte

Sega (visplit kasutades) omavahel toorjuust, kohupiim ja -pasta, piim ning suhkrud ühtlaseks massiks. Lase želatiinilehtedel külmas vees paisuda, pigista kuivaks. 

Pressi laimidest või sidrunitest mahl välja ja lisa sinna nii palju vett, et vedelikku oleks kokku 1,5 dl. Kuumuta saadud laimi- või sidrunimahla ja vee segu potis kuumaks ning lahusta selles ükshaaval želatiinilehed. Lase želatiinisegul pisut jahtuda ja vala seejärel peene nirena ise samal ajal segades kohupiimasegu hulka. Vala segu vormi ja hoia vähemalt 3 h külmkapis. 

Serveerimiseks eemalda vormist ja kaunista konservaprikooside jm meelepärasega (nt pistaatsiapähklid, kookoshelbed v -laastud, hakitud tume šokolaad). Soovi korral tee peale kate.

Kate:
1 aprikoosikonserv (u 400 g)
2 dl vett või aprikoosimahla v -nektarit
1 dl tarretisesuhkrut

Nõruta aprikoosid sõelal  üleliigsest vedelikust, lõika sektoriteks ja kata nendega kook. Keeda kastrulis 2 dl vett v mahla ja lisa pidevalt segades vähehaaval tarretisesuhkur. Keeda, kuni vedelik selgineb, lase pisut jahtuda ja tõsta supilusikaga või nirista aprikoosidele alguses õhuke kiht, seejärel paksem kiht tarretist. Aseta kook natukeseks veel külmkappi, et kate taheneks.

Champagne O'Clock

Šampanja on minu jaoks viimastel aastatel saanud joogiks, mida ei jooda ainult erilistel puhkudel ja millegi tähistamiseks, vaid mida võib vabalt sõpradega ka niisama nautida, söögi kõrvale pakkuda või restoranis aperitiiviks tellida, sest üha enam söögikohti Eestis pakub nüüd seda imelist jooki ka pokaaliga. Mulle väga-väga meeldib, et ka meie kodumaal tegeletakse järjest rohkem toidu ja joogi sobitamisega, šampanja- ja veinikultuuri edendamisega ning mina omalt poolt aitan sellele alati kaasa kui vähegi saan :) Seda enam, et kokkuvõttes olen ise ja oleme me kõik kasusaajad selles, kui restodes pakutakse rohkem kvaliteetseid jooke klaasiga ning neid osatakse ka roogade kõrvale pakkuda ;-) 

Ilmselt nii mõnedki on juba oma lemmik-blogidest või sotsiaalmeediast teada saanud, et kuni märtsi lõpuni saab 11-s restoranis nautida suupistete või eelroogadega kokku sobitatud roosasid šampanjasid. Ja mitte suvalisi šampanjasid, vaid väga maitsvaid ja väärikaid jooke - Moët&Chandon, Veuve Clicquot ja Ruinart rosé'sid. Kui ma muidu just üldiselt rosé-fännide hulka ei kuulu (nii mitmelgi šampanjamajal ei ole see nii hea, kui nö tavaline brut), siis nende kolme puhul julgen küll roosat varianti kahel käel soovitada, sest need on tõesti kõik suurepärased šampanjad. Ja kuigi meie kõigi suureks rõõmuks saab juba päris paljudes restodes šampanjat klaasikaupa tellida (mõnes isegi rohkem kui ühte nimetust), siis rosé'd kahjuks ei serveerita pokaaliga peaaaegu mitte kunagi. Seega tasub juhust kasutada, sest kes teab, millal avaneb järgmine võimalus neid šampanjasid mekkida, samuti ei pruugi niipea uuesti tulla sellist spetsiaalselt sobitatud suupistevaliku või eelroa pakkumist, mis sealjuures on veel ka soodsa hinnaga. Täpsem info kõigi söögikohtade kohta on olemas Embassy of Champagne saidil.

Šampanja valmistamisest ja ajaloost kirjutasin põhjalikult juba siin. Tasub meelde tuletamist, et kõik šampanjad on küll vahuveinid (nagu kõik advokaadid on juristid ja kõik konjakid brändid), kuid  kõik vahuveinid pole kaugeltki mitte šampanjad (nagu enamik juriste pole advokaadid ega suurem osa brändisid konjakid). Šampanja nime väärib vaid Champagne piirkonnas, mis on mitte ainult Prantsusmaa, vaid kogu maailma üks põhjapoolsemaid veinikasvatusalasid, vastavalt karmidele nõuetele nö klassikalisel ehk šampanjameetodil (méthode champenoise) valmistatud vahuvein. Oma mõju on nii erilisel kliimal ja pinnasel kui ka aastakümnete pikkusel kogemusel, traditsioonidel ja rangetel AOC reeglitel.

Kolmest peamisest šampanja viinamarjast kaks ehk Pinot Noir ja Pinot Meunier (mida nüüd nimetatakse lihtsalt Meunier'iks) on tegelikult punased marjad. Kusjuures, aastast 2010 (ehk ajast, kui piirkonda pisut laiendati) tohib šampanjat valmistada kokku juba seitsmest viinamarjast. Kui roosat veini valmistatakse punastest marjadest nii, et marja kestad jäetakse mõneks ajaks (24-72h) pressitud mahla sisse, et anda valgele mahlale roosa värvus, siis šampanja puhul võib roosa värvuse saavutada ka punase veini segamisel valge baasveini sisse. Nt Moët&Chandon'il on kokku u 800 alusveini, millest sealsed osavad veinimeistrid saavad just selle õige joogi kokku segada. Reeglite kohaselt ei tohi šampanjas üle 30% punast veini olla. Veuve Clicquot oli esimene maailmas, kes hakkas valmistama roosat šampanjat, lisades sellele punast veini; samuti oli Clicquot lesk esimene, kes hakkas vintage ehk aastakäigu šampanjat valmistama. Vintage šampanja (Millesime) on valmistatud sama aastakäigu baasveinidest ja seda laagerdatakse tavaliselt kauem.

Kirjakeeles on õige kasutada just sõna "šampanja", kuid EKI (Eesti Keele Instituudi) keelenõuande kohaselt võib argikeeles vabalt öelda ka "šampus" ehk need kaks terminit on sisult sünonüümid ja konkreetse sõna valik on lihtsalt maitse küsimus (kui just pole tegemist olulise/ametliku dokumendiga). See-eest aga sõna "šampa", mida õnneks olen üliharva kasutatavat kuulnud, ei ole üldse aktsepteeritav ja ausalt öeldes nii väärikale joogile ka väga labane nimetus.

Õige klaas!

Šampanja joomisel on viimasel ajal üha enam populaarseks saanud valge veini pokaali kasutamine, mis toovat joogi aroomid ja maitsed kõige paremini esile ning sobib eriti hästi just toidu ja joogi sobitamisel. Piklik flute on küll parim mullide esile tooja, aitab jooki külmana hoida ja selles mulli säilitada, aga ei lase veini maitsel ega aroomidel areneda. Eriti halb on flute hinnalisema ja komplekssema šampanja nautimiseks, sest suurem osa selle väärtusest läheb piklikus klaasis  kaduma. Seega soovitatakse piklikku klaasi eelkõige odavama ja noorema vahuveini puhul, mille joomisel ei ole eesmärgiks maitsenüansse nautida. Enim soovitatakse aga nö tulbikujulist klaasi, mis laseb mullidel aeglaselt aroome lahti päästa ning maitsebuketil areneda, samas kui klaasi ülaosa hoiab neid klaasis ilusti lõksus, et seda oleks võimalik nautida. Selles artiklis on klaasi valikut ilusti lahti seletatud, veiniajakirjas Decanter on aga ilmunud mitmeid eriti negatiivseid artikleid flute'i kohta, nt see ja see ehk kuidas need klaasid tuleks ära keelata/klaasidega hüvasti jätta  ... :)

Kõigis neis restodes, kus olen juba jõudnud šampanja ja suupiste sobitamist proovimas käia (Antonius ja Polpo Tartus, GMP hotelli resto Otepääl ja Bordoo Tallinnas) on šampanja olnud serveeritud ideaalsetes klaasides ja õigel temperatuuril.

Hotelli Antonius keldris asuv söögikoht väärib kahtlemata külastamist, sest kõik road, mida nii seekord kui ka varem seal olen söönud, on olnud tõeliselt maitsvad. Maailma vanima šampanjamaja Ruinart šampanja ei ole mitte ainult veiniasjatundjate poolt kõrgelt hinnatud, vaid see 45% Chardonnay viinamarja sisaldav rosé on tõeliselt nüansirikas marjane, puuviljane ja aromaatne jook. Koos forellimarja, suitsuangerja ja kitsepiimajuustu ampsudega on see tõesti täisulik aperitiiv nagu koduleht lubab. Soovitan soojalt! Ülejäänud sealsetest roogadest jm olulisest kirjutan sel laupäeval LP-s.

Polpos on aga sobitatud avokaadokreemi ja greibiga nerka tartar Veuve Clicquot'ga. Rikkalik ja kompleksne rose koosneb peamiselt Pinot Noir ja Meunier marjadest ja on vähemalt 36 kuud laagerdunud. Šampanja ja kalaampsu kooslus on nauditav! Nerka muideks on lõhelaste sugukonnast, kuid punasema lihaga ja vähem rasvane, mistõttu see on parim just toorelt.

Polpo torkab teiste Tartu söögikohtade seas silma eriliselt sujuva ja professionaalse teenindusega, samuti saab seal lisaks sellele pakkumisele klaasiga suisa kahte kvaliteetset šampanjat, niiet kiusatus on jääda sinna edasi roogi nautima, kuigi Antoniuses sai juba kõht korralikult täis söödud. Alguses võtame kahepeale tuunikala duo

pärast seda aga maiustame vana hea böffiga. Kappareid on selles küll minu maitse jaoks pisut liiga palju - need kipuvad liha üle domineerima-, kuid muidu on tegemist igati maitsva roaga

GMP Club hotellis asuv Pühajärve restoran pakub stabiilselt head toitu, ka teeindus on püüdlik, sõbralik ja hooliv, kuigi meid ja veel kahte lauda korraga teenindav tubli neiu oleks pisut oma kaaslaselt abi vajanud, et asjad oleksid sujuvamalt laabunud ja mustad nõud ei oleks nii pikalt lauale jäänud. Aga ju siis nägi töökorraldus ette ühe inimese poolt kõigi külastajate teenindamise ja teise neiu arvuti taga istumise ning sellest peeti muidugi laitmatult kinni :)

Pühajärvel on peamiselt Pinot Noir viinamarja (sellest 10% on punane vein) sisaldava Moët&Chandon rosé kaaslaseks valitud toekas eelroog, mille hulka kuulub kahte sorti kala, juustu, murakamoosi ja krõbedaid saiaõhikuid. Ilmselt on tegemist kõige parema hinna-kvaliteedi suhtega roaga, mille kõrvale kuluks täitsa teine pokaal sama jooki ära. Rose'd aga kahjuks klaasiga juurde ei saa, küll aga on õnneks võimalik nautida pokaaliga sama tootja brut šampanjat.

Kindlasti tasub Pühajärvele minnes maitsta suussulavat põdra sisefileed

või tellida hoopis GMP nägemus boršist, mis on küll tavapäratu, aga ohtra pehme lihaga mõnus püreesupp, mis sobib varakevadisel päikselisel päeval pärast toekat eelroga ja klaasikest šampanjat  jätkamiseks imehästi

Kolme Õe hotellis asuv restoran Bordoo on saanud endale uue peakoka, kelleks on restoranist Cru tuntud andekas Pavel Gurjanov. Peagi valmib uue köögijuhi käe all ka uus menüü, esialgu aga saab veel nautida eelkäijate loomingut, millest nt minu poolt söödud Surf&Turf pärineb veel ajast, mil köögis korraldas elu Tõnis Siigur. Bordoo teenindajad on aga endiselt tasemel, kohv väga hea ja söögid maitsvad, niiet soovitan seda restot kindlasti külastada. Suuremat sorti Riedli šampanjaklaas valatakse heldelt peaaegu täis ja siin ei ole ka mu kaaslase suureks rõõmuks probleemi, et sama šampanjat ei saaks pakkumiseväliselt osta. Kuigi koos pakkumisega on selle hind eriti soodne, sest lisaks nauditavale Veuve Clicquot'le saab maiustada kolme kaunilt serveeritud suupistega - vutimuna kalamarja ja vetikakrõpsuga, tartar juustukrõpsul ja imemaitsev foie gras sisuga pähkli-šokolaaditrühvel. Tõeline nauding!



Järgmiseks valisin mina Surf&Turf nimelise roa, kus hakitud veiseliha oli serveeritud kalamarja, vutimunade ja juustukrõpsudega ehk sisuliselt sama, mis keskmine suupiste (suupistetel oli söömise järjekord!) ja väga maitsev.



Mu kaaslane aga nautis lõunapakkumist, mis oli nii hea, et arvatavasti satun edaspidigi Bordoosse lõunale. Alustuseks konsomee

seejärel lõhe

ja kolmandaks ülimalt maitsev vaarikamagustoit, mis viis meil mõlemal keele alla. Siin oli kõike täpselt parajalt - magusust, hapukust, erinevaid tekstuure (beseepuru, sorbeti all olev krõbe pähkel, karamellikreem). Tõeliselt maistev punkt väga mõnusale lõunale!

PS: Šampanja ja suupistete/eelroa proovimine on mulle tasuta (koostöö AS-ga PRIKE), kõigi ülejäänud toitude ja jookide eest olen ise tasunud (või on seda teinud mu kaaslane/sed).

PPS: Tähelepanu! Alkohol on mõeldud mõõdukaks mõistusepäraseks tarbimiseks ja sellisena igati tervislik - ülemäärane alkoholi tarbimine võib kahjustada Teie tervist ja ei ole anyway eriti mõistlik! 

Spinatipirukas suitsulõhega (gluteenivaba)

Olen suur spinatipirukate fänn ja see suitsulõhega piruka retsept on mul juba ammu draft'ide seas olnud, aga foto oli tegemata. Olen tavaliselt teinud seda pirukat selle spinatipiruka põhjaga, aga seekord katsetasin mandlijahust gluteenivaba varianti ühe oma õunakoogi eeskujul. Tulemusega jäin igati rahule ja viimane aeg on seda retsepti ka blogis jagada - LP-s see valentinipäeva puhul juba oli :) Kusjuures, kui muidu on spinatipirukad just naiste lemmikud, siis sellel pirukal oli üllatavalt suur menu meeste hulgas. Ei tea, kas asi oli lisatud suitsulõhes või mandlijahuga põhjas, aga pean tunnistama, et mulle isegi oleks meeldinud, kui oleks rohkem seda küpsetist nautida saanud nagu tavaliselt spinatiga quiche'sid mitte pidanud seda mehega jagama ... :)

Kasutasin seekord eriti peeneks riivitud Valio Forte juustu, mida kulus pirukale - osa täidisesse ja osa põhja sisse - täpselt 1 pakk (80 g). Soola ma täidisesse ei lisa, sest suitsukala ja juust on niigi soolased. Küll aga võib hiljem pirukale pisut soola või soolahelbeid peale raputada, kuid ma ise seda ei tee, sest minu jaoks on pirukas täpselt parajalt soolane. 

Vähendatud rasvasisaldusega ehk õlivaba mandlijahu saab nii lesscarbs.ee-st kui ka umami.ee-st Arvestada tuleb, et tavaline ja vähendatud rasvasisaldusega mandlijahu on täiesti erinevad asjad. Esimene on jahvatatud mandlitest või mandlilaastudest jämedakoeline ja rasvane "jahu", teine aga nii kuiv, et käitub küpsetistes üsna sarnaselt tavalise nisujahuga, va kerkimine, sest selles ei ole gluteeni. Kindlasti ei saa tavalist mandlijahu asendada vähendatud rasvasisaldusega variandiga, sest küpsetis jääb siis kuiv ja pudisev. Isegi sellise juustukoogi põhjas ei tööta asendus, ka osaline mitte.

See spinati ja suitsulõhega pirukas on mul juba viies (!) spinatipirukas siin blogis. Seda ohtra juustuga ülihead pirukat valmistame endiselt enamikel perekondlikel sündmustel (õigemini ma palun oma väikest õekest Karinat seda alati teha) :); aga need kaks ehk rukkijahuga torta pasqualina ja täisteranisujahuga spinatipirukas on ideaalsed lihavõteteks. Kusjuures, kevadpühadeks sobivad retseptid on mul nüüd kõik eraldi ära märgitud ja nende hulgast leiab palju mõnusaid suupisteid, pirukaid, kooke ja magustoite. Kui on aga soovi teha midagi teistmoodi, siis see galette spinati ja fetaga on hea variant! 

Põhi:
100 g mandlijahu
100 g vähendatud rasvasisaldusega või õlivaba mandlijahu või toortatra- või nisujahu
60 g võid
1 muna
0,5 tl soola
30 g peenelt riivitud juustu
(värskelt jahvatatud) musta v valget pipart

Tükelda või ja haki noaga või pudista sõrmede vahel koos teiste komponentidega ühtlaseks tainaks, eriti mugav on tainas valmistada köögikombainis. Suru tainas ettevalmistatud (põhjas küpsetuspaber, ääred määritud võiga ja puistatud üle jahuga) 24 cm läbimõõduga (soovitavalt lahtikäiva) vormi põhja ja vähemalt 1,5 cm kõrguselt ka äärtele. Võid puistata näppudele ka pisut jahu. Aseta vorm täidise valmistamise ajaks külmkappi. 

Täidis:
300 g külmutatud spinatit
150-200 g tükeldatud suitsulõhet v - forelli
3 muna
2 dl (vahu)koort või täispiima
50 g riivitud tugevamaitselist juustu (nt Parmesan, Forte)
(värskelt jahvatatud) musta või valget pipart

Sulata ja nõruta külmutatud spinat tihedal sõelal ning pigista sellest üleliigne vesi välja. Kui kasutad värsket spinatit, siis blanšeeri seda enne. Selleks aseta spinatilehed paarikümneks sekundiks keeva vette ja tõsta seejärel vahukulbiga jääkülma vette. Nõruta ja haki peeneks. Värsked spinatilehed võib blanšeerimise asemel ka pannil kergelt läbi praadida - selleks prae pestud ja kuivatud lehed pannil natukese või sees pidevalt segades läbi, kuni need närbuvad, ja haki peeneks. 

Klopi munad kergelt lahti ja sega läbi koore või piima ning seejärel ülejäänud ainetega. Vala segu põhjale ja küpseta 180 kraadi juures 30-40 minutit kuni täidis on läbi küpsenud ja hüübinud. Lase enne vormist eemaldamist vähemalt 10 minutit taheneda. Superhea nii külmalt kui ka soojalt. Soovi korral jahvata peale veel pipart ja puista soolahelbeid. 

Mandlipõhjal siidine kõrvitsa-juustukook karamellikastmega

Hetkel võitlen tõsiste Tai toidu võõrutusnähtudega ja kerge see ei ole ... :) Naljakas, et ma kunagi välismaaal olles Eesti toidust puudust ei tunne - isegi kui olin kolm kuud Pariisis kokakoolis, siis ainus asi, mis tõeliselt isutas ja mida endale külalistel alati tuua palusin, olid kodumaised õunad. Küll aga igatsen tagasi kodus olles alati head välismaa toitu, mida reisil sain. Olen maailmas ringi rännates harjunud sööma kohalikku toitu ka hommikusöögiks ning saia ja viinerit vitsutavad turistid hotelli hommikusöögi buffee's või Euroopa toitu pakkuvate restode külastajad Aasias tekitavad pisut hämmastust, aga ju siis on need isud oma tavapärase järele nii olulised, et ka riigis, kus saab ülihäid värskeid puuvilju ja maitsvaid roogasid, ei ole võimalik nendest loobuda ...  :) Selles mõttes on mul ikka vedanud, et olen ka ümbritsetud uusi maitseelamusi hindavate inimestega, sest siiani õnneks pole mitte ühelgi reisil veel pidanud kellegi pärast kuskile pitsat või burksi sööma minema, rääkimata sellest, et Eestis tagasi olleks keegi hakkaks kartuliputru vms nõudma. Pigem vastupidi - kõik minu uued katsetused välisriigi köökidest on suure rõõmuga vastu võetud :) 

Lisaks kohalikule toidule kasutan ma alati Aasias olles juhust nautida ka Jaapani sööki, näiteks Bangkokis soovitan külastada Sukhumviti tänava läheduses asuvat restot Hokkaido, mille saalid on ka tööpäeva õhtuti kohalikke jaapanlasi täis ja kus söögid on imemaitsvad! Meie leidsime selle tänu ühe SPA-omaniku soovitusele, kelle kohalikud (jaapanlastest) kliendid seda kohta fännavad. Seekord oli see ühtlasi ka sissejuhatus meie järgmisele Aasia reisile, mida õnneks enam üldse kaua oodata ei tule. Mai ja juuni pidid olema ühe Ko Phanganil kohatud Saksamaal elava jaapanlase sõnutsi parim aeg Jaapani külastamiseks, sest sel ajal ei ole veel liiga palav ega ole enam liiga palju turiste (neid, kes kirsiõite pärast kohale lendavad). Lahe! :)

Ma vahel küll mõtlen, et katsetan kellegi teise retsepti (antud juhul soovisin teha kooki algselt selle retsepti järgi), aga välja tuleb hoopis teistsugune kook nagu peaaegu alati :) Esiteks tahtsin teha kindlasti mandlijahust gluteenivaba põhja, teiseks oli mul toorjuustu 4 pakki (kokku 800 g) ja 900 ml jäätisekarbitäie kõrvitsapüree üles sulatamisel ja nõrutamisel sain seda täpselt 300 g ning kolmandaks olid tolle karamellise glasuuri kogused liiga suured, niiet tegin katte hoopis oma vana hea karamellikastme retsepti järgi, ainult et lisasin mandleid. Seega kokkuvõttes on "eeskujuks" olnud koogi retsepti ja minu retsepti vahel praktiliselt olematud sarnasused :)

Tulemusega jäin nii ise kui ka teised sööjad väga rahule, sest täidis oli rikkalik ja kreemjas, põhi mõnusa mandlimekiga (ja püsis ilusti koos ega pudenenud kuidagi) ning mandlitega kaste - mida sai selle koogi jaoks täpselt paras kogus - oli muidu mitte väga magusale koogile perfektne lisand.  Aga glasuuri võib alati ka ära jätta, sest mandlipõhjal kõrvitsa-juustukook on niigi väga-väga hea :) Seekord lisasin värvi andmiseks ka mõned safraniniidikesed, aga need võib vabalt ära jätta. 

Kõrvits peaks olema eelnevalt röstitud; kui kasutad sügavkülmast võetud kõrvitsapüreed, siis sulata ja nõruta see üleliigsest vedelikust enne täidisele lisamist. 

Põhja valmistamisel kasutasin õlivaba mandlijahu, mis käitub küpsetamisel hoopis teisiti, kui lihtsalt jahvatatud mandlid, sest on palju kuivem. Selle koogi puhul sobib asenduseks nisujahu (sel juhul kasuta 150 g jahu ja 0,5 tl küpsetuspulbrit). Umami.ee-s on olemas nüüd ka Kreeka, sarapuu- ja pistaatsiapähkli õlivabad jahud, mis kõik peaksid selle koogi põhja sisse rasvatu mandlijahu asemel igati hästi sobima. 

Igal juhul soovitan seda juustukooki küpsetada, eriti veel kui on kodus juba olemas kas kõrvitsaid või sügavkülmas valmis püreed. See on kindlasti üks mu enda lemmikuid kõrvitsakooke šokolaadipõhjal marmorkoogi, kondenspiimaga vürtsika küpsetise ja imemaitsva brownie kõrval, mis muideks kõik on samuti gluteenivabad nagu see kookki :)

Põhi:
170 g õlivaba mandlijahu
50 g pruuni suhkrut (hele muscovado)
näpuotsatäis soola
1 tl küpsetuspulbrit
70 g külma võid
1 muna

Sega kuivained, näpi v haki noaga v töötle köögikombainis hulka tükeldatud või ning seejärel sega hulka muna. Suru tainas ühtlase kihina vähemalt 24 cm läbimõõduga köögivormi küpsetuspaberiga kaetud põhja ja aseta täidise valmistamise ajaks külmkappi. 

Täidis:
800 g toasooja toorjuustu
300 g kõrvitsapüreed
100 g hapukoort
170 g suhkrut
100 g heledat suhkrusiirupit või vedelat mett
4 toasooja muna
5 g piparkoogivürtsi/-maitseainet
15 g maisiktärklist
mõned safraniniidikesed (soovi korral)

Sega visplit kasutades kokku toorjuust, kõrvits, hapukoor, suhkur ja siirup. Lisa munad, sega ühtlaseks ning seejärel maitseained ja tärklis. Vala segu vormi ja küpseta ahjus 170 kraadi juures u 50 minutit kuni kook on äärtest tahenenud, aga keskelt veel kergelt võdiseb. Tee ahjuuks praokile ja jäta kook ahju jahtuma. Jahtunud kook aseta külmkappi. 

Karamellikaste:

50 g võid 

50 g mandleid

50 g pruuni suhkrut

50 g suhkrusiirupit

5 g maisitärklist

0,5 dl piima või (vahu)koort

Aseta 10 g võid ja mandlid kastrulisse ning lase keskmisel kuumusel küpseda kuni pähklid on pisut pruunistunud (max 5 minutit). Vala mandlid kaussi ja aseta kastrulisse 40 g võid. Vispelda sisse suhkur, siirup ja maisitärklis ning sega vispliga kuni kaste nö podiseb ehk keeb kergelt (u 5 minutit). Lisa piim v koor ja jäta jahtuma. Serveerimisel laota kate koogile või serveeri kausis koogi kõrvale. 

Tervislikud ja hõrgud trühvlid naistepäevaks

Palju õnne kõigile naistele tänase ilusa päeva puhul! Või õigem oleks vist öelda - head naistepäeva! :)

Sellest, et maiustamine võib olla ka tervislik ja et tervislik söömine ei pea üldse mitte välistama magustoitude nautimist, olen juba korduvalt kirjutanud (nt siin). Need trühvlid siin on suurepärane näide kasulikest asjadest pakatavatest maiustest. Pähklitest ja kuivatatud ploomidest valmistatud komme nautides saab rahuldada oma magusaisu, kuid samas saab keha neist kasulikke toitaineid. Inimesed, kes maiustamist millegipärast "patustamiseks" peavad (ma ei tea küll miks, juba see sõna on õudne!), võivad pähkli-ploomikomme süümekateta nautida nii hommikukohvi kõrvale, lõunasöögi järgseks magusaks ampsuks kui ka magustoiduks õhtusel ajal, samas on need head snäkid ka toidukordade vahepeal, sest aitavad langema hakkavat veresuhkrut suhteliselt mõõdukal kiirusel tasakaalustada, sest nendes ei ole liiga "kiired" süsivesikud, vaid pigem just aeglaselt imenduvad. 

Need trühvlid on nii lihtsad, et nende valmistamisega saab ilusti hakkama ka mees, kes muidu kööki ei satu, aga miks mitte valmistada neid ise endale kingituseks?!? Teadagi - ise tehtud, hästi tehtud! :) 

Kui on aga soov teha sarnaseid ehk tervislikke ja maitsvaid komme, siis sobivad ka datlitrühvlid, kuivatatud puuviljade ja pähklitega kommid ning naistepäevaks justkui loodud šokolaadi-avakaado trühvlid. Kuid väga maitsvad (ja pisut pidulikumad) on ka šokolaadiglasuuris ploomikommid! :) 

Loodan, et kõigil tuleb täna imeilus lillerohke päev! :D 

200 g mandleid

250 g kuivatatud ploome

0,5 tl kaneeli

5 sl kookosõiesiirupit või vedelat mett

1 kuhjaga sl maapähkli- või mandlivõid (soovi korral)

katteks: kookoshelbeid (paar peotäit) või sõelutud naturaalset kakaopulbrit

Purusta mandlid köögikombainis puruks ja vala kaussi. Töötle kuivatatud ploomid köögikombainis ühtlaseks massiks, lisa purustatud mandlid ja ülejäänud koostisosad (va katteained) ning töötle ühtlaseks massiks. Vormi märgade kätega segust pallid ja veereta neid kookoshelvestes või sõelutud kakaopulbris. Retsepti kogusest saab u 30 trühvlit, hoida tasuks neid külmas.

Magushapu kana ja värsked muljed

Kui mitmete Aasia riikide - eriti muidugi India - suhtes on paljud skeptilised ja mõned ei ole ka oma reisiga rahul, siis Tai tundub olevat selline koht, mis kõigile alati meeldib :) Vähemalt mina ei tea küll ühtegi inimest, kes ütleks, et Tais ei olnud (väga) lahe vms :) See on tõesti suurepärase toiduga (eriti muidugi mesimagused puuviljad ja värsked mereannid) ja sõbralike inimestega, turvaline, päikseline ja mõnusalt soe riik. Kui saartel on kerge tuuleke, mis palavust leevendab, siis Bangkokis, mis on maailma üks kuumemaid suurlinnasid üldse, hakkab higi kergelt voolama ka päikese varjus seistes. Mind see ei häiri, pigem vastupidi - harjun kiirelt palavusega ja naudin seda, kuidas ööpäevaringselt on nii soe, et ei hilisööl ega varahommikul pole vaja midagi muud, kui kleidikene selga panna ilma, et jahe hakkaks. Nt hommikul 6-7 ajal ujuma minnes on täitsa normaalne panna toas bikiinid selga ja niisama minnagi merre või basseini, käterätti pole vaja ümber võtta ka pärast ujumist, sest lihtsalt niiiiii soe on :) Tõeline nauding!

Oma kolmenädalase reisi lõpetasime pealinna nautides. Esimest korda Tais käies, mis oli ühtlasi ka mu esimene Aasia reis 14 aastat tagasi, said õnneks kõik Bangkoki vaatamisväärsused (templid, muuseumid, kuningapalee jms) läbi käidud, niiet seekord oli võimalik keskenduda ainult eriliselt toredatele tegevustele, sh söömine, mis Tais olles on selline suht nonstop tegevus ... Kõht võib olla küll just täis söödud, kuid ikkagi on võimatu jätta tänaval mõne naise või mehe kärust või turult külm kookospähkel, tükkideks lõigatud ananass või mesimagus mango ostmata ... :)

Minu jaoks on Bangkokis eriti lahedad sealsed suured kontrastid - moodsad pilvelõhkujad on kõrvuti traditsioonilise ja vanamoodsaga.  Panen siia mõned pildid pealinnast

Kui esimest korda Bangkokis olles oli linnapildis omajagu tuktukke näha, siis nüüdseks on see liiklusvahend praktiliselt välja surnud - tohutult palju on autosid ja taksosid juurde tulnud, samas kui tuktukke näeb vaid mõnes üksikus kohas ja hinda küsides selgub, et ilmselt on need mõeldudki enamasti pigem turistide atraktsiooniks, sest sõidu maksumus öeldi u kolm korda suurem, kui sama maa taksoga läbides oleks tulnud. Taksod on muideks üliodavad ja mugavad liiklusvahendid, ainult tipptundide ajal tasub võtta pigem skytrain, et ummikuid vältida. Odav ja üsna kiire on ka laevatransport mööda jõge, kuigi paadid on kõik sellised vanad ja väsinud, et me ikka sõites pidevalt mõtlesime, et ega mootor otsi ei anna selle rahvamassi peale, mis ühele alusele kokku surutud on. Täna selgus, et kahjuks täitsa põhjendatult.

Lisaks superheale tänavatoidule ja veel parema toiduga restodele, on Bangkokis hästi palju skybar'e, kus õhtuti aega veeta linna panoraami imetledes. Meie oma hotelli 63. korrusel oli üks, kus olevat filmitud ka filmi "The Hangover" teine osa, aga neid on kokku juba mitukümmend, millest TOP 20 on siin. Minu isiklik lemmik on 7. kohal asuv  Cloud 47, sest see ei ole nii kommertslik - seal käivad peamiselt kohalikud, olustik ja vaib on oluliselt autentsem ning hinnad ei ole nii üüratult kallid (nt Lebuas maksime oma kolme kokteili eest kokku u 60 eurot).

Lõpetuseks aga suur palve kõigile Taisse reisijatele - jätke palun sõidud elevantidega, krokodillid, tiigrid jms atraktsioonid kas rumalatele või julmadele inimestele ning proovige ise selliseid õudusi vältida. Kui inimesed ei hakka vastutustundlikult käituma, siis väga julm ja vastik inimeste ja loomade piinamine ja väärkohtlemine kestab karistamatult edasi, kõige halvemal juhul aga lõppeb Teie enda surmaga!

Magushaput kana tegime kokakoolis Koh Phanganil ja selleks läheb vaja:

400 g kanafileed

pool sibulat

200 g ananassi

suur porgand

pool kurki

2 tomatit

2 küüsluaguküünt

1 tšillipipar

mõned rohelise sibula varred

2 sl ketšupit

2 sl sojakastet

1 sl pruuni suhkrut

1 sl kalakastet

1 sl austrikastet

soola

Haki küüslauk peeneks, lõika kanafileest õhukesed viilud, porgandist peened ribad, tomat sektoriteks,  sibul sektoriteks ja sektorid pooleks, kooritud kurk pooleks ja seejärel lõika peened viilud, lõika rohelisest sibulast u 2 cm jupid, ananassist u 1-2 cm suurused tükid ning tšillipiprast õhukesed diagonaalsed viilud.

Kuumuta pannil õli ning prae selles hakitud küüslauku ja sibulatükke mõned minutid, kuni tunned nende aroomi. Lisa kanafilee ja tšilli ning prae pidevalt segades edasi, kuni kanafilee pealispind on valgeks muutunud. Lisa soja-, kala- ja austrikaste ning prae edasi. Lisa kurk, ananass ja tomat ning maitsesta ketšupi ja suhkruga. Suurenda kuumust, prae pidevalt segades mõned minutid, lisa roheline sibul, prae veel natukene ja keera kuumus kinni. Maitsesta vajadusel soolaga. Naudi koos riisiga.