teisipäev, 15. märts 2016

Champagne O'Clock



Šampanja on minu jaoks viimastel aastatel saanud joogiks, mida ei jooda ainult erilistel puhkudel ja millegi tähistamiseks, vaid mida võib vabalt sõpradega ka niisama nautida, söögi kõrvale pakkuda või restoranis aperitiiviks tellida, sest üha enam söögikohti Eestis pakub nüüd seda imelist jooki ka pokaaliga. Mulle väga-väga meeldib, et ka meie kodumaal tegeletakse järjest rohkem toidu ja joogi sobitamisega, šampanja- ja veinikultuuri edendamisega ning mina omalt poolt aitan sellele alati kaasa kui vähegi saan :) Seda enam, et kokkuvõttes olen ise ja oleme me kõik kasusaajad selles, kui restodes pakutakse rohkem kvaliteetseid jooke klaasiga ning neid osatakse ka roogade kõrvale pakkuda ;-) 

Ilmselt nii mõnedki on juba oma lemmik-blogidest või sotsiaalmeediast teada saanud, et kuni märtsi lõpuni saab 11-s restoranis nautida suupistete või eelroogadega kokku sobitatud roosasid šampanjasid. Ja mitte suvalisi šampanjasid, vaid väga maitsvaid ja väärikaid jooke - Moët&Chandon, Veuve Clicquot ja Ruinart rosé'sid. Kui ma muidu just üldiselt rosé-fännide hulka ei kuulu (nii mitmelgi šampanjamajal ei ole see nii hea, kui nö tavaline brut), siis nende kolme puhul julgen küll roosat varianti kahel käel soovitada, sest need on tõesti kõik suurepärased šampanjad. Ja kuigi meie kõigi suureks rõõmuks saab juba päris paljudes restodes šampanjat klaasikaupa tellida (mõnes isegi rohkem kui ühte nimetust), siis rosé'd kahjuks ei serveerita pokaaliga peaaaegu mitte kunagi. Seega tasub juhust kasutada, sest kes teab, millal avaneb järgmine võimalus neid šampanjasid mekkida, samuti ei pruugi niipea uuesti tulla sellist spetsiaalselt sobitatud suupistevaliku või eelroa pakkumist, mis sealjuures on veel ka soodsa hinnaga. Täpsem info kõigi söögikohtade kohta on olemas Embassy of Champagne saidil.

Šampanja valmistamisest ja ajaloost kirjutasin põhjalikult juba siin. Tasub meelde tuletamist, et kõik šampanjad on küll vahuveinid (nagu kõik advokaadid on juristid ja kõik konjakid brändid), kuid  kõik vahuveinid pole kaugeltki mitte šampanjad (nagu enamik juriste pole advokaadid ega suurem osa brändisid konjakid). Šampanja nime väärib vaid Champagne piirkonnas, mis on mitte ainult Prantsusmaa, vaid kogu maailma üks põhjapoolsemaid veinikasvatusalasid, vastavalt karmidele nõuetele nö klassikalisel ehk šampanjameetodil (méthode champenoise) valmistatud vahuvein. Oma mõju on nii erilisel kliimal ja pinnasel kui ka aastakümnete pikkusel kogemusel, traditsioonidel ja rangetel AOC reeglitel.

Kolmest peamisest šampanja viinamarjast kaks ehk Pinot Noir ja Pinot Meunier (mida nüüd nimetatakse lihtsalt Meunier'iks) on tegelikult punased marjad. Kusjuures, aastast 2010 (ehk ajast, kui piirkonda pisut laiendati) tohib šampanjat valmistada kokku juba seitsmest viinamarjast. Kui roosat veini valmistatakse punastest marjadest nii, et marja kestad jäetakse mõneks ajaks (24-72h) pressitud mahla sisse, et anda valgele mahlale roosa värvus, siis šampanja puhul võib roosa värvuse saavutada ka punase veini segamisel valge baasveini sisse. Nt Moët&Chandon'il on kokku u 800 alusveini, millest sealsed osavad veinimeistrid saavad just selle õige joogi kokku segada. Reeglite kohaselt ei tohi šampanjas üle 30% punast veini olla. Veuve Clicquot oli esimene maailmas, kes hakkas valmistama roosat šampanjat, lisades sellele punast veini; samuti oli Clicquot lesk esimene, kes hakkas vintage ehk aastakäigu šampanjat valmistama. Vintage šampanja (Millesime) on valmistatud sama aastakäigu baasveinidest ja seda laagerdatakse tavaliselt kauem.

Kirjakeeles on õige kasutada just sõna "šampanja", kuid EKI (Eesti Keele Instituudi) keelenõuande kohaselt võib argikeeles vabalt öelda ka "šampus" ehk need kaks terminit on sisult sünonüümid ja konkreetse sõna valik on lihtsalt maitse küsimus (kui just pole tegemist olulise/ametliku dokumendiga). See-eest aga sõna "šampa", mida õnneks olen üliharva kasutatavat kuulnud, ei ole üldse aktsepteeritav ja ausalt öeldes nii väärikale joogile ka väga labane nimetus.

Õige klaas!

Šampanja joomisel on viimasel ajal üha enam populaarseks saanud valge veini pokaali kasutamine, mis toovat joogi aroomid ja maitsed kõige paremini esile ning sobib eriti hästi just toidu ja joogi sobitamisel. Piklik flute on küll parim mullide esile tooja, aitab jooki külmana hoida ja selles mulli säilitada, aga ei lase veini maitsel ega aroomidel areneda. Eriti halb on flute hinnalisema ja komplekssema šampanja nautimiseks, sest suurem osa selle väärtusest läheb piklikus klaasis  kaduma. Seega soovitatakse piklikku klaasi eelkõige odavama ja noorema vahuveini puhul, mille joomisel ei ole eesmärgiks maitsenüansse nautida. Enim soovitatakse aga nö tulbikujulist klaasi, mis laseb mullidel aeglaselt aroome lahti päästa ning maitsebuketil areneda, samas kui klaasi ülaosa hoiab neid klaasis ilusti lõksus, et seda oleks võimalik nautida. Selles artiklis on klaasi valikut ilusti lahti seletatud, veiniajakirjas Decanter on aga ilmunud mitmeid eriti negatiivseid artikleid flute'i kohta, nt see ja see ehk kuidas need klaasid tuleks ära keelata/klaasidega hüvasti jätta  ... :)

Kõigis neis restodes, kus olen juba jõudnud šampanja ja suupiste sobitamist proovimas käia (Antonius ja Polpo Tartus, GMP hotelli resto Otepääl ja Bordoo Tallinnas) on šampanja olnud serveeritud ideaalsetes klaasides ja õigel temperatuuril.

Hotelli Antonius keldris asuv söögikoht väärib kahtlemata külastamist, sest kõik road, mida nii seekord kui ka varem seal olen söönud, on olnud tõeliselt maitsvad. Maailma vanima šampanjamaja Ruinart šampanja ei ole mitte ainult veiniasjatundjate poolt kõrgelt hinnatud, vaid see 45% Chardonnay viinamarja sisaldav rosé on tõeliselt nüansirikas marjane, puuviljane ja aromaatne jook. Koos forellimarja, suitsuangerja ja kitsepiimajuustu ampsudega on see tõesti täisulik aperitiiv nagu koduleht lubab. Soovitan soojalt! Ülejäänud sealsetest roogadest jm olulisest kirjutan sel laupäeval LP-s.

Polpos on aga sobitatud avokaadokreemi ja greibiga nerka tartar Veuve Clicquot'ga. Rikkalik ja kompleksne rose koosneb peamiselt Pinot Noir ja Meunier marjadest ja on vähemalt 36 kuud laagerdunud. Šampanja ja kalaampsu kooslus on nauditav! Nerka muideks on lõhelaste sugukonnast, kuid punasema lihaga ja vähem rasvane, mistõttu see on parim just toorelt.


Polpo torkab teiste Tartu söögikohtade seas silma eriliselt sujuva ja professionaalse teenindusega, samuti saab seal lisaks sellele pakkumisele klaasiga suisa kahte kvaliteetset šampanjat, niiet kiusatus on jääda sinna edasi roogi nautima, kuigi Antoniuses sai juba kõht korralikult täis söödud. Alguses võtame kahepeale tuunikala duo


pärast seda aga maiustame vana hea böffiga. Kappareid on selles küll minu maitse jaoks pisut liiga palju - need kipuvad liha üle domineerima-, kuid muidu on tegemist igati maitsva roaga


GMP Club hotellis asuv Pühajärve restoran pakub stabiilselt head toitu, ka teeindus on püüdlik, sõbralik ja hooliv, kuigi meid ja veel kahte lauda korraga teenindav tubli neiu oleks pisut oma kaaslaselt abi vajanud, et asjad oleksid sujuvamalt laabunud ja mustad nõud ei oleks nii pikalt lauale jäänud. Aga ju siis nägi töökorraldus ette ühe inimese poolt kõigi külastajate teenindamise ja teise neiu arvuti taga istumise ning sellest peeti muidugi laitmatult kinni :)

Pühajärvel on peamiselt Pinot Noir viinamarja (sellest 10% on punane vein) sisaldava Moët&Chandon rosé kaaslaseks valitud toekas eelroog, mille hulka kuulub kahte sorti kala, juustu, murakamoosi ja krõbedaid saiaõhikuid. Ilmselt on tegemist kõige parema hinna-kvaliteedi suhtega roaga, mille kõrvale kuluks täitsa teine pokaal sama jooki ära. Rose'd aga kahjuks klaasiga juurde ei saa, küll aga on õnneks võimalik nautida pokaaliga sama tootja brut šampanjat.



Kindlasti tasub Pühajärvele minnes maitsta suussulavat põdra sisefileed

või tellida hoopis GMP nägemus boršist, mis on küll tavapäratu, aga ohtra pehme lihaga mõnus püreesupp, mis sobib varakevadisel päikselisel päeval pärast toekat eelroga ja klaasikest šampanjat  jätkamiseks imehästi


Kolme Õe hotellis asuv restoran Bordoo on saanud endale uue peakoka, kelleks on restoranist Cru tuntud andekas Pavel Gurjanov. Peagi valmib uue köögijuhi käe all ka uus menüü, esialgu aga saab veel nautida eelkäijate loomingut, millest nt minu poolt söödud Surf&Turf pärineb veel ajast, mil köögis korraldas elu Tõnis Siigur. Bordoo teenindajad on aga endiselt tasemel, kohv väga hea ja söögid maitsvad, niiet soovitan seda restot kindlasti külastada. Suuremat sorti Riedli šampanjaklaas valatakse heldelt peaaegu täis ja siin ei ole ka mu kaaslase suureks rõõmuks probleemi, et sama šampanjat ei saaks pakkumiseväliselt osta. Kuigi koos pakkumisega on selle hind eriti soodne, sest lisaks nauditavale Veuve Clicquot'le saab maiustada kolme kaunilt serveeritud suupistega - vutimuna kalamarja ja vetikakrõpsuga, tartar juustukrõpsul ja imemaitsev foie gras sisuga pähkli-šokolaaditrühvel. Tõeline nauding!



Järgmiseks valisin mina Surf&Turf nimelise roa, kus hakitud veiseliha oli serveeritud kalamarja, vutimunade ja juustukrõpsudega ehk sisuliselt sama, mis keskmine suupiste (suupistetel oli söömise järjekord!) ja väga maitsev.



Mu kaaslane aga nautis lõunapakkumist, mis oli nii hea, et arvatavasti satun edaspidigi Bordoosse lõunale. Alustuseks konsomee



seejärel lõhe


ja kolmandaks ülimalt maitsev vaarikamagustoit, mis viis meil mõlemal keele alla. Siin oli kõike täpselt parajalt - magusust, hapukust, erinevaid tekstuure (beseepuru, sorbeti all olev krõbe pähkel, karamellikreem). Tõeliselt maistev punkt väga mõnusale lõunale!


PS: Šampanja ja suupistete/eelroa proovimine on mulle tasuta (koostöö AS-ga PRIKE), kõigi ülejäänud toitude ja jookide eest olen ise tasunud (või on seda teinud mu kaaslane/sed).

PPS: Tähelepanu! Alkohol on mõeldud mõõdukaks mõistusepäraseks tarbimiseks ja sellisena igati tervislik - ülemäärane alkoholi tarbimine võib kahjustada Teie tervist ja ei ole anyway eriti mõistlik! 

Kommentaare ei ole: