teisipäev, 21. jaanuar 2020

Toitainerikas jäine maius mango ja pohladega



Kõigepealt tahaksin soovitada kõigile minna kinno! Kuigi hetkel on kinos palju häid ja väga häid ning juba igasuguseid auhindu võitnud filme (soovitan kindlasti nt “Jojo Rabbit” ja “Bombshell” ära vaadata), siis Fred Jüssist rääkiv film “Olemise ilu” lihtsalt on selline, mida iga eestlane võiks näha ja just suurelt ekraanilt. Siin on sellest ka kirjutatud ja kes tahab, saab treilerile pilgu peale visata. Ühest küljest näeb selles filmis imeilusat Eestimaa looduse aastaringi, teisest küljest aga juhib see taaskord tähelepanu meie kõigi murele metsade pärast. Minu jaoks on täiesti uskumatu ja erakordselt kurb, milline metsade rüüstamine (no sõna otseses mõttes rüüstamine!) hetkel toimub. Lageraiega hävitatakse ju kogu ökosüsteem, mitte ainult kõiki puid ei võeta maha. 

Kõikvõimalikud erinevad teadlased, ornitoloogid, zooloogid jne jne on selle hävitustöö vastu sõna võtnud, rääkimata loodusfotograafidest ja -huvilistest, kultuuritegelastest, kirjanikest jt, aga tundub, et käputäis ametnikke, RMK ja metsaärikad saavad teha meie kunagise imeilusa loodusega lihtsalt 1:0 ning kõik, mida meie saame selle peale teha, on lihtsalt ahastada ... 

Aga et tänane postitus liialt minoorseks ei läheks, siis lisan ka paar tragikoomilist lugu kõige tõsiselt võetamast uudistekanalist;-) Nimelt RMK vahetab vanad inimesi segadusse ajavad sildid välja, sest metsa saab nendes kohtades alles 50 a pärast näha, ja sellest, kuidas viimane puu maha võeti, sest Eestil on ju puitu vaja! Naljakas, kuidas viimane “uudis” omast ajast ees on - nüüd räägib täpselt sama juttu RMK juht, mis selles “tõsises” artiklis metsaärikas:D Ja ometi võiks olla RMK see, kes metsa majandab heaperemehelikult ja jätkusuutlikult lähtuvalt sellest, et looduslik mitmekesisus ja ökosüsteem säiliksid võimalikult suures ulatuses, mitte ei hävita meie kaunist loodust hullemas tempos, kui mõned ahned ajude ja südametunnistuseta eraomanikud. 

Muide, nägin mullu esimest korda elus karu väljaspool loomaaeda. Karupoeg kihutas risti üle Narva maantee mõnikümmned meetrit meie autost eespool nii, et ei jõudnud isegi pilti teha. Iseenesest võiks ju selle üle rõõmustada, kui ei teaks, et vaesed loomad satuvad autoteedele jm just selle tõttu, et neilt elupaigad ära võetakse, nagu räägib teiste hulgas ka Aleksei Turovski

Olen maal vanaema juures olles käinud väiksena kaasas metsas, kui "puid tehti", aga seda leidis aset esiteks varakevadel (enne lindude saabumist) ja teiseks jäi mets ikka pärast vajaliku koguse puude langetamist alati alles. Ei kujuta ette, et keegi, kes oma metsa armastab ja tahab seda tervikuna säilitada, käituks kuidagi teistviisi ehk vastuolus kõigi heade tavade ja terve mõistusega. C.R. Jakobson kindlasti pööraks hauas teist külge, kui seda hävitustööd näeks. Või on see kõik selleks, et kellelgi on veel põrand puudu??? Ilmselt see absurdne Jakobsoni ja põranda nali läheb ajalukku, aga selle üle on juba nii trüki- kui ka mujal meedias nii palju naerdud, et las ta jääda ... Aga see “intelligentne” Jakobsoni-nali (mõeldud oli see vist tõsiselt) on ka muidugi äärmiselt kõnekas, eelkõige suhtumise koha pealt. 

Lõpetuseks võiks aga tsiteerida Fred Jüssit, kes mainis filmis ka seda, et looduse hoidmine ja hindamine näitab maa arengu- ja kultuuritaset (täpset sõnastust kahjuks ei mäleta). Meie paistame olevat paraku selles osas tõelised metslased (ehk kultuuritud, toored ja harimatud barbarid) ... Nägin oma lemmiksaatest OP, et ka Valdur Mikital tekkis Eesti metsades toimuvat nähes samuti küsimus, kas oleme kultuurrahvas või mitte. Kes looduses armastab käia, teab sellele küsimusele kahjuks isegi vastust :(


Selle postituse maius sai seekord tehtud nendest asjadest, mis mul sügavkülmas on. Muuhulgas on seal alati ohtralt pohli, sest pohlal käimine on üks mu meelistegevusi. Erinevalt mustikatest ei määri need käsi ja nende puhastamine on ka päris mugav :)

Pole vist vaja mainida, et metsad, kus pohlal käime, ei ole sugugi (riiklikust) hävitustööst puutumata jäänud ja vaatepilt on kohati õõvastav. Kuid koledaid pilte kunagisest imelisest põlismetsast, millest nüüd vaid köndid järel, ma loomulikult tegema ei hakanud, kuid see-eest superkasulikest, maitsvatest ja megafotogeenilistest pohladest sai küll mitmeid klõpse :)


Muide, sellel pildil on üle 20 liitri pohli, mis 3 eriti kiiret naist (mina nende hulgas) tunnikesega metsas korjasid :)


Jäätis on üks mu lemmikmaiuseid, mida võin päris suures koguses süüa :) See siin pole küll nö päris jäätis, kuid vahelduseks, kui soovin tervislikumalt maiustada, teen seda maiust külmutatud banaanidest. Mul on blogis päris mitu erinevat varianti, kuidas banaanijäätist teha, kuid see on täitsa esmakordne katsetus. Kuna tuli väga hea, siis tegin pildi ära ja panen ka tegemisõpetuse kirja - loodetavasti annab ideid teistele ja endalgi hea vaadata teinekord, kuidas on võimalik tervislikku desserti teha:)

Mett või meelepärast siirupit võid panna nii jäätise sisse kui ka niristada peale. Mina eelistan teist varianti, sest enamasti ma tahan seda üldse ilma lisatud magusata (puuviljad on niigi magusad) ja eelistan igal juhul neil juhtudel, kui magusama järele isu on, pigem ise pisut juurde lisada. 


Vaja läheb:
2 suurt külmutatud banaani
200 g külmutatud pohli
200 g külmutatud mangot
2 dl maitsestamata jogurtit
2-3 sl vedelat mett (soovi korral)

Banaanid peaksid olema u 1-2 cm tükkideks lõigatud ja läbi külmunud (pane need sügavkülma vähemalt päev enne). Aseta kõik komponendid köögikombaini ja töötle ühtlaseks kreemjaks massiks. Pool kogust söö kohe ära, ülejäänud pool aseta karpi ja pane sügavkülma järgmist korda ootama, kui magusa isu peale tuleb ;-)

2 kommentaari:

triins ütles ...

Ma armastan Sinu loodud retsepte. Alati, kui otsin ideid, millist kooki võiks küpsetada, vaatan kõigepealt siia lehele. Sinu loodud koogid koosnevad just nendest komponentidest, millest minu meelest saab kõige parema koogi.
Lisaks naudin väga Sinu teaduspõhist lähenemist toitumisele, mida toetad alati viidetega teadusartiklitele.
Tänast metsateemalist postitust lugedes muutus küll meel kurvaks. Polnud ühtegi viidet teadusartiklile ega statistikale. Soovitan lugeda tasaakaaluks ühe väga ägeda mitmendat põlve metsamehe blogi https://www.kinnistu.ee/blogi-mart-erik/

Heade soovidega
Triin

Silja Luide ütles ...

aitäh, Triin! eriti tänan muidugi heade sõnade eest retseptide ja teaduspõhisuse kohta :) sama liini jätkan loomulikult alati edasi, sest mul on teadlaste vastu suur austus. 
aga mul on küsimus, et kui palju ma peaksin teaduspõhistele artiklitele siia linke panema, et see postitus kurva meele asmel rõõmsat meelt tekitaks? postituse sisu need lingid ei muuda ja see ei ole siin mingi õiguslik ega teaduslik analüüs tekkinud olukorra kohta, vaid lihtsalt väga kurb järeldus nii selle pinnalt, mida ma ise näen ja mida räägivad metsas sageli käiavad inimesed kui ka kõigi loetud artiklite ja kuulatud/nähtud saadete pinnalt. aastate jooksul on väga(!) palju rohkem ja vähem põhjalikke artikleid sel teemal kirjutatud, lisaks on ka erinevates saadetes (nt Osoon) sellest korduvalt juttu olnud. ja mida annaks siia juurde statistika, kui meil arvatakse metsa hulka ka metsata nn metsamaa? raiemahtu näidatakse kogumina kõigi riigimetsade hulgast, millele on ka Riigikontroll oma auditis (lisaks muule kriitikale) tähelepanu juhtinud. pealegi elus loodus ja kogu ökosüsteem on palju keerulisem - asi ei ole ainult mahavõetud puudes!
sellel teemal on kodutöö endal väga lihtne ära teha. aga ilmselgelt inimesi, kes praegust olukorda normaalseks peavad, kõigi nende teadlaste seisukohad, FSC, Riigikontrolli audit jne jne ei veena ju. Fred Jüssi ei ole autoriteet nagu näha, mis siis suvalise tundmatu ornitoloogi, ökoloogi või õppejõu “nutulaul” kümnetest tuhandetest hävitatud pesituskohatdest, liigirikkuse vähenemisest jne peaks selliseid kõigutama?!? aga kui huvitab, siis ma ühe informatiivse intervjuu ökoloogi, geobotaaniku ja metsateadlase Toomas Freyga siia siiski lisaksin: https://www.ohtuleht.ee/862792/metsateadlane-toomas-frey-me-oleme-oma-metsa-juba-seitse-aastat-ette-ara-raiunud.