Värske kapsa supp

Värske kapsa supp maitseb eriti hea suvel, kui kõik komponendid on värskemast värskemad, äsja valmis saanud toitainete- ja maitserikkad noored viljad. Porgand on magus, kapsas erkroheline ja mahlane ning kartul nii õrna koorega, et seda ei ole vaja isegi eemaldada. Kõik köögiviljad tuleks lisada supile valmimise järjekorras, et ükski ei jääks tooreks ega kõvaks, kuid samas ei keeks liialt pehmeks ega lödiks.

Värske kapsa supi jaoks saab keeta puljongi ise kasutades kondiga liha (nt searibid, kanakintsud), kuid see siin on kiire suvine variant hakklihaga. Hakklihast võid teha frikadellid - sel juhul toimi kõige muu osas vastavalt retseptile, kuid hakklihast pallid lisa alles koos kartuliga. 

Puljongitest sobib minu arvates eriti hästi veiseliha puljong, kuid ka aedvilja- ja kanapuljongid on head. Lisada võib teisigi aedvilju, näiteks varssellerit (lõika õhukesteks viiludeks ning lisa potti koos sibula ja porgandiga), lillkapsast (lõika õisikuteks ja lisa koos kartuliga), suvikõrvitsat (lõika u 1 cm kuubikuteks ja lisa mõni minut enne supi valmimist).

Kellele meeldib nö koorene supp, võib panna paki või kaks sulatatud juustu supi sisse või pakkuda juurde hapukoort.

1 väiksem sibul

3 keskmist noort porgandit

õli praadimiseks

300 g (1 pakk) veisehakkliha

2 l (või rohkem) meelepärast puljongit

1 väike (u 500 g) noor kapsas

3 suurt kartulit

soola (soovi korral)

peotäis hakitud tilli

värskelt jahvatatud musta pipart 

Haki sibul peeneks ja lõika porgandid õhukesteks ratasteks. Kuumuta suure poti põhjas paar supilusikatäit õli ning prae madalal kuumusel sibulat ja porgandit, kuni sibul on klaasjas (kulub u 10 minutit). Lisa hakkliha, keera kuumust kõvemaks (võiks olla veidi üle keskmise) ning prae poti sisu segades mõned minutid.

Lisa potti puljong ja õhukesteks ribadeks lõigatud kapsas. Lase keema tõusta ja keeda madalal kuumusel u 10 minutit. Seejärel lisa u 1 cm kuubikuteks lõigatud kartul ja keeda veel u 10 minutit kuni kartul on pehme. 

Lisa supile soovi korral soola. Puista peale hakitud till ja jahvata pipart ning naudi. 

Vana hea frikadellisupp

Praegusel külmal ajal on soe leem koos erinevate toitainerikaaste aedviljadega minu arvates kohe eriti mõnus!:) Kuna nädalavahetusel on veidi rohkem aega süüa teha kui tööpäeval, siis soovitan selle supi plaani võtta, kuigi see sobib oma lihtsuse ja kiiruse tõttu ka muidugi argipäeva õhtuks. Plaanin ise homme kindlasti frikadellisuppi keeta ja lisada seekord nii brokolit kui ka lillkapsast, sest aedvilju ei ole supis kunagi liiga palju;-) 

Kusjuures, frikadellisupp on mulle juba väiksest peale hullult meeldinud. Vahel teen frikadellisuppi küll ka peediga, aga lapsepõlves valmistati meil alati just sellist "täiesti tavalist" kartuli ja porgandiga suppi, mille retsepti täna jagan. 

Ma ei ole tegelikult väga suur supifänn, kuigi ilmselt korra nädalas ikka seda keedan. Mulle meeldivad just enda tehtud kodused supid ja restoranis ei telli ma suppi peaaegu mitte kunagi. Blogissegi on juba aastat jooksul kogunenud omajagu erinevaid supi retsepte ja neid on veelgi lähiajal siia juurde tulemas ;-) 

Panin igaks juhuks mõne frikadellisupi valmistamise nipi ka kirja:

* Kui soovid suppi eriti kiirelt valmis saada, siis jäta sibul supi seest välja. Sel juhul riivi (mitte ära viiluta) porgand ja lisa see supile samal ajal koos kartuliga. 

* Keemise ajaks võid supile lisada ka loorberilehe, samuti pundiks seotud tilli- ja petersellivarsi. Kokku tasuks need siduda selleks, et oleks võimalikult lihtne eemaldada, kui supp on valmis.

* Suvisel ajal, kui on imemaitsvaid värskeid kapsalisi saada, samuti juhul, kui soovid suppi köögiviljarikkamaks teha, soovitan lisada supile ka pool viilutatud peakapsast või ühe väiksema lill- või spargelkapsa õisikud. Kellele meeldivad rohelised herned supi sees, saab ka neid supi sisse panna. 

* Sibula võid asendada porruga, samuti võid kohe alguses koos sibula ja porgandiga lisada õhukeselt viilutatud varssellerit. 

* Puljongi võid ise keeta (väga hästi sobib kodune kanapuljong), kuid selle valmistamiseks võib kasutada ka pulbrit või fondi. Soovitan siiski lugeda tähelepanelikult pakendil olevat infot toote koostise kohta, sest väga suur vahe on nn mahedatel ehk ökopuljongitel ja nö tavalistel odavatel pulbritel.

* Soovitan kasutada kas kodus ise tehtud või poest ostetud võimalikult kvaliteetset hakkliha. Rasvasema hakkliha puhul soovitan frikadellid kindlasti enne supile lisamist kergelt läbi praadida, et üleliigset rasva eemaldada. Mina praen frikadellid enamasti ikka enne ära, sest õrn pruunistamine teeb need minu arvates veelgi maitsvamaks. 

Vaja läheb:

1 keskmine sibul

2-3 keskmist porgandit

õli või selitatud võid

4-5 keskmist kartulit

1,5-2 l meelepärast puljongit

500-600 g hakkliha

2 muna

1 tl soola

pipart

hakitud maitserohelist (tilli, murulauku, rohelist sibulat, lehtpeterselli)

Haki sibul peeneks, porgand õhukesteks viiludeks. Kuumuta poti põhjas pisut rasvainet ja prae selles madalal kuumusel sibulat ja porgandit kuni sibul on klaasjas (kulub u 10 minutit). 

Samal ajal tükelda kartul 1-2 cm kuubikuteks ja tee valmis frikadellid. Selleks klopi hakkliha munade ja maitseianetega läbi ning vormi sellest väikesed pallikesed. Soovi korral prae need enne supile lisamist pannil kergelt läbi.

Vala potti puljong, lisa kartulid ja keeda suppi madalal kuumusel u 10 minutit kuni kartulid on peaaegu pehmed. Seejärel lisa supile frikadellid (kui eelnevalt praadimata, siis tõsta ükshaaval) ja keeda veel 5-10 minutit kuni kartul on pehme ja frikadellid läbi küpsenud.

Serveerides puista supile peale meelepärast maitserohelist, soovi korral jahvata musta pipart ja lisa hapukoort. 

Spagetid lihapallide ja tomatikastmega

Lihapallid tomatikastmes on üks ääretult mõnus roog, mille retsept on mul juba aastaid blogis. Seekord üritasin teha ühe eriti lihtsa ja kiire variandi sellest toidust neile, kel üldse aega või soovi kokata ei ole :) Kui on eriti kiire, siis osta lihapallid poest ja saad toidu suisa 15 minutiga lauale. Kui aga nii kiire ei ole, siis kuluta veel 15 minutit ja tee ka lihapallid ise, sest enda tehtud on ikka kõige paremad :) Lihapallid on tõesti üks asi (nagu frikadellid ja kotletidki), mida ma mitte kunagi poest ei osta. Vahel, kui mulle saadetakse, siis küll proovin, aga nende lihatoodete puhul on ikka nii suur vahe maitses, tekstuuris ja koostises, et eelistan neid ise teha. 

Ka enda keedetud tomatikaste on maitsev, kuid see on igati ok kasutada vahel ka juba valmis tehtut, eriti veel siis, kui see on maitserikas ning igasugusest jamast vaba ehk nö "puhta" koostisega. Kusjuures, olen proovinud erinevaid Panzani BIO tomatikastmeid ja need on kõik väga maitsvad. Ma poleks varem arvanudki, et võiksin sellist toodet ise kasutada, aga mõni purgist tulev asi võib positiivses mõttes üllatada. Seda enam, et tõeliselt häid kodumaiseid suus sulavaid tomateid, millest ise aromaastet kastet keeta, on meil paraku vaid suvel saada. 

USA-s on muideks spagetid lihapallide ja tomatikastmega ülipopulaarne "Itaalia toit", kuid tegelikult on sel roal Itaaliaga suhteliselt vähe pistmist. Samas on see ikkagi Itaaliast Ameerikasse emigreerunud põhiliselt Lõuna-Itaalia päritolu talunike "leiutatud" ja populaarseks tehtud, täpselt nagu pitsagi, kuigi ananass sellel on selline maitselagedus, et selles võib küll ainult ameeriklasi süüdistada:D Keda selle maitsva toidu (spagettidega lihapallid tomatikastmes) päritolu huvitab, saab siit selle kohta lähemalt lugeda. Pitsa ajaloost aga kirjutasin ise põhjalikumalt siin. 

Pann tasuks valida selline, mida saab ka ahju panna. Kui sellist ei ole, siis võid võtta kaanega panni ja madalal tulel pliidil kaane all roa valmis küpsetada. 

Vaja läheb:

pisut õli või selitatud võid praadimiseks

300-400 g (1 pakk) lihapalle

2 peenelt viilutatud küüslauguküünt

200-250 g (1 pakk) kirsstomateid

400 g (1 purk) mahedat Panzani tomatikastet

1 pall (125 g) mozzarella-juustu

peotäis värske tüümiani või basiiliku lehti 

u 200 g (pool pakki) spagette (meil on kasutusel gluteenivabad Panzani spagetid)

Kuumuta pannil rasvaine. Lisa lihapallid ja pruunista keskmisest pisut kõrgemal kuumusel lihapallid igast küljest (kulub u 5 minutit). Lisa pannile küüslauguviilud ja terved kirsstomatid ning prae paaril korral segades veel mõni minut. Lisa tomatikaste, sega läbi ja keera kuumus kinni. Puista pannile tükkideks rebitud mozzarella ning küpseta ahjus 180 kraadi juures 5 minutit. 

Samal ajal keeda valmis spagetid - gluteenivabade puhul kulub 11 minutit, et saada mõnus al dente tulemus. 

Puista peale ürte, jahvata pipart ja naudi lihapalle tomati-juustukastmes koos keedetud spagettidega. 

Kui teed lihapallid ise, siis toimi nii:

300 g (1 pakk) hakkliha

1 muna

1 tl soola

u 1 tl hakitud värskeid või kuiavatud ürte (tüümiani, punet, rosmariini)

paar pipraveski keerdu musta pipart

Sega kõik koostisosad kokku ja vormi meelepärase suurusega lihapallid. Klopi neid pihkude vahel tihkemaks. 

Postitus sündis koostöös Panzaniga.

Frikadellidega aedviljasupp

Eriolukorra ajal, kui üritasin poes võimalikult harva käia, tegin sageli toitusid lihtsalt sellest, mis kodus olemas oli, mitte alati seda rooga, mida ma ideaalis oleksin valmistada tahtnud. Kui seda suppi esimest korda keetsin, oli mul külmkappi jäänud 2 pakki hakkliha, samuti oli verandal erinevaid aedvilju (peeti, porgandit, sellerit, kartulit); kodumaist sibulat ja küüslauku on kodus niikuinii alati. Kuna igasuguseid aedviljaroogasid, kotlette, lihapalle ja pastakastmeid olin juba viimaste nädalate jooksul hakklihaga teinud, siis otsustasin külmas olevast hakklihast valmistada hoopis frikadellid, aedviljadest aga supi keeta. Panin retsepti kirja ja nüüd olen seda juba mitu korda keetnud, sest ... niii hea sai :)

Retseptis kirjas olevast kogusest saab suure potitäie suppi, mida säilib mitu päeva külmkapis, aga selle võib ka sügavkülma pana. Peediga supp on maitserikas ning kerge magus-hapu nüansiga, kuid boršiks ma seda siiski ei nimetaks, sest selleks peaks ikka olema ka puljong ise keedetud ja supi sees "päris" liha. Vähemalt minu joks, sest nii olen ma lapsest saadik harjunud :)

Kui soovid veganisuppi, siis kasuta aedviljapiljongit ja jäta kas frikadellid ära või lisa supi sisse taimsed frikadellid.

Frikadellid:

2 muna 

600 g (2 pakki) veise- või delikatesshakkliha (ehk veise- ja sealiha segu)

1 tl soola

pipart

Klopi munad kergelt lahti, sega läbi hakklihaga ja maitsesta. Vormi segust meelepärase suurusega pallikesed ja aseta kas külmkappi või prae soovi korral pannil õli sees kergelt läbi.

Supp:

1 keskmine sibul

3 keskmist või suurt porgandit

3-4 varssellerit
õli või selitatud võid praadimiseks

3-4 keskmist peeti 

5-6 keskmist kartulit

u 2 l meelepärast puljongit

1 sl suhkrut

2 sl õunaäädikat või 3 sl sidrunimahla

soola (vajadusel)

värskelt jahvatatud musta pipart

peotäis maitserohelist (tilli, murulauku, rohelist sibulat, lehtpeterselli, koriandrit, tüümianilehti vms)

Haki sibul peenelt ning lõika porgand ja seller õhukesteks viiludeks. Kui soovid, võid porgandi ka riivida, kuid sel juhul lisa see supile hiljem koos peediga. Küpseta neid kolme aedvilja poti põhjas õli  või selitatud või sees madalal kuumusel aeg-ajalt segades vähemalt 10 minutit kuni sibul on klaasjas. 

Riivi peedid (võid muidugi ka peedid hoopis väikesteks u 1 cm kuubikuteks lõigata) ja tükelda kartulid kuubikuteks (1-1,5 cm). Lisa peet ja puljong potti ning lase supil u 10 minutit õrnalt mullitades keeda. Lisa kartul, frikadellid, äädikas või sidrunimahl ja suhkur, vajadusel ka vett, ning keeda suppi veel u 10 minutit kuni kõik aedviljad on piisavalt pehmed. Vajadusel lisa soola.

Serveerimisel jahvata supile musta pipart ja puista lahkelt maitserohelist; paku juurde kindlasti paksu hapukoort. 

Maasikate ja vahukoorega biskviitort

See on naljakas, kuidas lapsepõlve maitsed ja toidud jõuavad ikkagi kõik lõpuks meie juurde ringiga tagasi. Juba ülikooli ajal, kui ma veel kodus elasin, ei tahtnud ma enam eriti kartulit, kapsast, hakkliha, verivorsti, ahjukana, kotlette, pannkooke jms sellist süüa, sest nõukaaegses defitsiidiajastus olid need põhilised asjad, mis igapäevaselt laual olid. Noh, verivorst küll mitte, aga sardelle ja viinereid ma ei arvesta, sest neid ma niikuinii juba lapsena ei söönud ega söö ka praegu. Maalt vanaema juurest saabunud kartul oli enam-vähem iga päev söögiks ja riis tundus pigem eksootilisena. Sellele on veidi kummaline praeguses toidukülluses mõelda, aga siis olid isegi frikadellid ja pelmeenid üliharva poes saada, rääkimata kotlettidest :)

Biskviitidega kooki hakkasin tegema juba kooli ajal. Küpsetasin alati terve ahjuplaadi suuruse biskviidi kaheksast munast, millele lisasin sama arvu supilusikatäisi suhkrut ja jahu. Kui Eesti vabaks sai ja poodidesse jõudis müügile head-paremat, siis muidugi ei tulnud biskviittort enam kõne allagi, sest kõik juustu-, šokolaadi- jm koogid tundusid 100 korda paremad ja põnevamad :)

Aga nii, nagu olen hakanud jälle jõulude ajal hapukapsast ja verivorsti sööma, samuti suurima hea meelega kartulit, hakklihatoite jms valmistama - viimase nädala jooksul olen suisa kaks korda (!) küpsetanud ahjus kana ja aurutanud sinna juurde värskeid kodumaiseid pisikesi kartuleid - nii ka on klassikaline vanakooli biskviittort jälle tee mu küpsetusrepertuaari leidnud. See on nii lihtne, aga samas nii hea! Kõik vajalikud koostisosad on igas poes alati olemas ja samas ei ole inimest (ega last!!!), kes sellele maiusele “ei” ütleks :) Kes ei usu, see võib nädalavahetusel järele proovida ;-)



Kook, mis valmis tegelikult juba mitu nädalat tagasi, kui veel piibelehed õitsesid, sobib nii koolilõpetamiseks, aiapidudeks, jaanipäevaks, suvisteks sünnipäevadeks kui ka kõiksugusteks muudeks üritusteks ja tähtpäevadeks. Kui maasikaaeg saab läbi, siis võib teha superhea tordi kodumaiste vaarikate ja (metsa)mustikatega ;-)

Maheda kohupiimakreemiga klassikalist biskviittorti söövad õnneks need laspedki väga hea meelega, kes muidu suured magusasõbrad ei ole:) Mu õepoeg Fred, kellel erinevalt oma vennast magusasoolikas puudub, sõi kaks suurt tükki ära ja leidis, et tort on parim just nö värskena (pmst siis, kui on kokku pandud), samas kui näiteks tema isa meelest oli see kõige maitsvam just järgmisel päeval, kui biskviit oli saanud korralikult läbi imbuda. Kuna biskviidid on õhulised ja täidist palju, siis eriti palju aega maitsva tulemuse saavutamiseks ei kulu - piisab ka tunnist seismisest enne serveerimist. Samas kehtib ikkagi minu arvates selliste kookide puhul reegel, et mida pikemalt nö maitsestuda saab, seda mahlasem on tulemus. Samas üritan alati nii paksu kreemi vahele teha ja biskviiti korralikult immutada, et saaks ka koheselt süüa, mis õnneks selle tordi puhul õnnestus 100%:)

Kui soovid kõrgemat ehk neljakihilist torti nagu pildil, siis küpseta kindlasti teine biskviit veel või kahekordista kogused. Retseptis on kogused ühe biskviidi küpsetamiseks. Kuna biskviidid puhul saab parima tulemuse, kui tainas koheselt pärast valmimist vormi valada ja ära küpsetada, siis soovitan ühe variandina taina kahes osas valmistada. Juhul, kui su ahi võimaldab kahte biskviiti korraga küpsetada ilma, et tulemus kannatakas, siis tee kohe kahekordne kogus tainast ja jaota võrdselt kahe vormi vahel. Teine variant on korrutada biskviidi retseptis olevad kogused kahega ja küpsetada see valmis 24 cm suuruses vormis (aega kulub 30-40 minutit). Retseptis olevad kreemi ja maasikate kogused on mõeldud kahe biskviidi jaoks.

NB! Mina kasutan munade vahustamiseks nn lauamikserit Electrolux Assistent, millega munad saab tõeliselt kohevaks ja tugevaks vahuks. Kui sul on tavaline käsimikser, siis soovitan  munakollased ja -valged eraldi vahustada, sest muidu ei tule vaht piisavalt õhuline ja biskviit ei kerki nii hästi ning seda on keeruline pooleks lõigata.

Retsept ilmus paar nädalat tagasi Laupäevaleht LP-s. 

Biskviit:
2 suurt muna
50 g peensuhkrut
1 sl vanillisuhkrut
50 g nisujahu

0,5 tl küpsetuspulbrit

Aseta munad suhkruga kaussi ja vahusta mikseriga tugevaks heledaks vahuks. Alusta vahustamist aeglaselt ja lisa kiirust. Sega sõelutud jahu vanillisuhkru ja küpsetuspulbriga ning sega õrnalt vahu hulka püüdes vahus võimalikult palju õhku säilitada, kuid samal ajal vaadates, et jahutükke ei jääks. 

Vala tainas 22 cm läbimõõduga lahtikäivasse koogivormi, mille põhjas on küpsetuspaber, ääred määritud võiga ja puistatud üle jahuga. Küpseta ahjus 180 kraadi juures 25 minutit kuni see on pealt kuldpruun, äärtest kuiv (koogi ääred on vormi servast lahku löönud) ja sisse torgatud tikk tuleb puhtalt välja. Lase biskviidil 10 minut taheneda, eemalda vormist ja jäta restile jahtuma.

Kohupiimakreem ja kate:

400 ml vahukoort

80 g suhkrut

1 kuhjaga sl vanillisuhkrut

200 g (1 pakk) vanillimaitselist kohupiima

piima

u 1 kg maasikaid

1 sl suhkrut

mündilehti

Vahusta vahukoor suhkrutega tugevaks vahuks. Sega kohupiim kausis natukese piimaga lusikat või visplit kasutades kreemiks ja lisa u 2/3 vahukoorest. Sega õrnalt ühtlaseks massiks.

Puhasta ja tükelda 500 g maasikaid, sega 1 sl suhkruga ja purusta (nt pudrunuia või kahvli abil). 

Jahtunud biskviidid lõika horisontaalselt pooleks. Aseta üks pool taldrikule, laota peale kolmandik maasikasegust, kata kolmandiku kohupiimakreemiga, aseta teine pool biskviiti. Jätka samamoodi, viimane kiht kata vahukoorega, kaunista ülejäänud maasikate ja mündilehtedega. Oleks hea, kui kook saaks enne serveerimist tunnikese maitsestuda ja paremini läbi imbuda.