neljapäev, 28. veebruar 2013

Langkawi saar

Langkawi on üks ilusate randade ja troopiliste metsade/džunglitega mägine saareke, pigem küll muidugi u 100st saarest (erinevatel andmetel 99-104) koosnev saarte kogumik. Ja kui täpne olla, siis meie asume selle arhipelaagi suurimal/peamisel saarel Pulau Langkawil. Turiste on saarel meie jaoks küll natukene liiga palju, aga samas tulime siia oma viimaseks nädalaks chillima ja nagu ikka, see viimane nädal on lõpuks nagu päris puhkus, kus ei käi enam pidevalt ringi, ei plaani uusi asju ega ole õhtuti pikalt väljas, vaid lihtsalt puhkad ning sööd, sööd, sööd ja veelkord sööd:) Langkawi on ka LP Malaisa sihtkohade seas 1. kohal, edestades isegi märkimisväärse kultuurilise pärandiga ja kohalike (sh ka teistes linnades elavate inimeste) arvates parima toiduga saart Penangi, kus me KL-i ja Langkawi vahelise nädalakese veetsime. 

Aga kõigepealt paar pildikest eilsest päikseloojangust - väga lahe on ikka jälgida, kuidas päike kiirelt "merre vajub" ja ümbrus "nipsust" kottpimedaks muutub:)




Me reisime - nagu ikka - rahulikult:) ehk enam ei viitsi (nagu nooruspõlves backpacker'ina) pidevalt ringi kihutada ja ühest kohast teise sõita, et võimalikult palju näha, vaid peatume pikemalt, et selle koha elu-olu paremini tundma õppida, ennast toimuvaga paremini kurssi viia ja mis peamine - inimestega suhelda, sest pikemalt kohal olles tekib ka igasuguseid uusi huvitavaid tuttavaid. Ja nii hea on oma riided kohvrist lahti pakkida, kappidesse, karderoobi ja mujale ära panna, õhtul välja minnes panna kena (NB! mitte kortsunud) kleidi selga ning olla 5-6 ööd ühes kohas. Just see pidev asjade pakkimine ja kohvrite otsas elamine on see, millest "ilma jäämise" üle mul kohe eriti hea meel on:) Loomulikult, selle rohkem kui kolme nädalaga jõuaks tervele Malaisiale ringi peale teha, aga meie huvi ei ole mitte suurt osa oma puhkusest transpordivahendites veeta, vaid seda aega nautida nii palju kui võimalik. Sellest ka meie pikad kohalviibimised KL-s, Penangil ja siin saarel, kuigi tegelikult kolm nädalat oleks täitsa paras ka vaid ühes kahest esimesest kohast veeta, sest avastamisrõõmu jätkuks ilmselt vabalt kuuks ajaks. Isegi ainult Langkawil poleks kolm nädalat mingi probleem veeta, eriti veel kui sukeldumise ja golfiga tegeleda:) Sest erinevaid põnevaid paikasid, asju ja tegevusi ning söögikohti, mida proovida, ja tohutult palju head toitu on kõigis neis kolmes Malaisia sihtkohas. Langkawil on muidugi head toitu oluliselt vähem, kui Penangil, aga siingi kehtib reegel - kes otsib, see leiab:) 

Malaisias on sajandite jooksul toimunud eriline köökide segunemine ja kui juba vaadata ainuüksi Wikipedia Malaisia köögi erinevate PÕHITOITUDE loetelu, siis võib täitsa ära ehmatada (no mina olin küll keeletu ja ei uskunud, et ma selles keeruliste nimetustega virvarris võiksin orienteeruma hakata), sest tänu riigis elavatele erinevat päritolu inimestele, kelle seas domineerivad hindud, hiinlased ja malaid, on siin tohutult mõjutusi kõigist neist riikidest, aga lisaks ka Indoneesiast, Taist ja Jaapanist. Siin saab nii imehead satay'd, oivalist tom yam'i (mis on mõnes kohas isegi sama vürtsikas nagu Tais) kui ka igasuguseid hõrgutisi Jaapani köögist, alustades sashimi'ga ja lõpetades teppanyaki'ga. Lihtsalt iga toidu-armastaja unistuste reis!:):):)

Ja sellepärast me muudkui söömegi ... :) Ja hetkel siis naudime elu Ambong-Ambong'i nimelises oaasis, mis - nagu nimigi ütleb -, on "rainforest retreat" ehk asudes küll rannast vaid paarsada meetrit eemal, on see ikkagi niimoodi mäenõlval ja paksu metsa sees, et seda alt üldse näha ei ole ja elusolendid, kes sind ümbritsevad, on lisaks erinevatele valjuhäälsetele lindudele peamiselt aplad ahvikesed (makaagid täpsemalt). Seepärast ei saa ka toitu kunagi oma terrassi lauale jätta - nad tuleks varastaks selle ära, sest õues hommikusööki nautides näed neid ümberkaudsete puude otsas maiaste nägudega kõõlumas ja hüplemas:) Ja olen esmakordselt hotellis, kus hommikusöök tuuakse tuppa ja seda saad omale sobival ajal terrassil nautida. See hommikusöök siin paksu metsa sees, kus puude vahelt näeb natukene merd ja päiksekiiri piilumas, on alati niiiiiiiiiii mõnus, et lihtsalt ei suuda isegi fotokat ega telefoni kätte võtta, et seda hetke jäädvustada. Sest see HETK ise on lihtsalt nii tore, et igasugune pildistamine lihtsalt kuidagi ... maiteagi ... no oleks lihtsalt kohatu:) Aga see järsk mäkketõus trepist, et oma tuppa saada, on ikka päris karm, niiet iga kord üles jõudes tunned, et oled midagi korda saatnud:) Ja trepi ümber on millegipärast eriti palju ahve möllamas ja astmetel suuri sisalikke (mitte selliseid pisikesi, kes igal pool Aasias seintel ronivad, vaid üsna pirakaid) laisalt ringi loivamas. Tavaliselt sisalikud põgenevad inimeste eest, aga need on üsna flegmad. Kuna ma just suur roomajate sõber ei ole, siis ausalt öeldes võiks nad minu arvates trepi vabastamisel ennast natukene kiiremini liigutada ... :) Täna õhtul hämaras astus aga P ühe teo kogemata laiaks ja see praks oli nii kõva, et ehmatas täitsa ära. Peab mainima, et ka teod ei ole siin just pisikesed;-)

Naljakas on muidugi see, et kuigi me Langkawi ajaks midagi muud peale "päris" puhkuse ja söömise ei planeerinud ning rannas me ka pikalt ei peesita, vaid käime lihtsalt ujumas, siis ikkagi erinavaid asju tehes aeg lihtsalt kaob... ma juba nädal aega mõtlen, et täna v homme õhtul kirjutan blogi, aga lõpuks olen ikkagi õhtuks nii uimane, et lihtsalt kukun voodisse. Eks oma osa ilmselt on ka üle 30 kraadisel palavusel ja päikesel:)

Aga kuna alustan oma reisijutte Langkawist, siis panen kohe kirja ka paar päris head söögikohta, mida julgen soovitada. Ehk on kellelgi abiks, kes siia juhtub, sest me ise leidsime need ka tänu soovitustele. Mõlemad on populaarsed kohalike hulgas, mis minu jaoks on alati väga oluline näitaja. Üks neist on Unkaizan, mis on alates selle avamisest igal aastal Malaisia parima 120 resto (ehk siis selle riigi nö Michelini tärni saajate) hulka valitud Jaapani söögikoht, kus on kõik toidud, mida oleme seal söönud alates meie silmade all akvaariumist välja tõmmatud kalast tehtud sashimi'st, lõpetades kohapeal valmistatud jäätistega (oleme ära proovinud kõik neli maitset ehk šokolaadi, rohelise tee, vanilje ja  punastest ubadest tehtu) on imemaitsvad - P arvates parim šokolaadijäätis üldse:) Kuna see söögikoht asub mugavalt kohe hotelli juures, siis oleme sinna rohkem kui korra sattunud:) Ja teine on mereanni resto Orkid Ria, kus oleme samuti mitu korda käinud ja mille kohta siin on hästi ilusti kirjutatud. 

Päev läbi avatud turistikaid on Langkawil (ja eriti Pantai Cenangil, kus elame) hästi palju, aga need mõlemad restod avavad oma uksed alles kell 6 õhtul. Kui Orkid Ria, mis on paar tundi avatud ka lõuna ajal, on kahe suure söögisaaliga pideva sagina ja meluga koht, siis vaiksesse ja rahulikku Unkaziani tuleks kohad kindlasti eelnevalt kinni panna, kuigi resto asub kahel korrusel ja neil on ka terrass. Mõlemas kohas on akvaariumid elusate mere-elukatega - saad endale meelepärase ilusti välja valida, mis siis vabalt valitud viisil (sashimi, teppanyaki, grill vm) valmis tehakse. 

Lisan mõned pildikesed ka. Kõigepealt Orkid Ria'st, siin on nt minu igapäevane tom yam krevettidega, kusjuures see on ainus koht Malaisias, kus see supp on sama vürtsikas kui Tais (eks neid kohti on kindlasti veel, aga ma olen siin ju ainult vähem kui kuu aega:):):) ) Tai restosid on Malaisias palju ja need on popid, kuid kuna malaid taide tšillivaimustust ei jaga, siis siin käiakse selle pipraga hoopis tagasihoidlikumalt ümber. Aga see tom yam on nagu päris:):):) Lisaks veel ohtralt mahlaseid krevette - juba pilti vaadates hakkab süda kiiremini lööma!:)


Meie kolm hiigelsuurt tiigerkrevetti, millest täitsa vabalt saab ka mees kõhu täis - hullult suured olid lihtsalt:) Before & after



ja mõned pildikesed akvaariumitest - mul lihtsalt läheb alati selliseid asju nähes süda soojaks:)






Ja mõni pildike Jaapani restost ka, kusjuures mulle hakkab üha enam tunduma, et järgmine Aasia-reis on tõenäoliselt Jaapanisse:):):) 


Ühel õhtul palusime endale ühe huntahvena akvaariumist välja tõmmata (kalake paremal)



Täna õhtul (siin on aeg 6 h Eesti omast eespool) sõime "grouper'i" nimelist kala



siin on see 700 grammine grouper parasjagu fileerimisel

Peakokk (pildil) on aga Jaapanist ja 30 (!!!) aastat köögis töötanud. Jälgisin, kuidas ta pambusmatiga maki-rulle keeras ja see oli omaette vaatemäng. Puhastatud kala fileerimine oli muidugi sekundite küsimus - nii kiiresti lihtsalt ei jõua pilti teha, kui mõni mees kalaga 1:0 teeb:)


Siia sashimi juurde pani kokk ka kala jäägid (pea ja selgroo koos sabaga) ja ma pole kunagi veel näinud, et lauale toodud surnud kala SABA VEEL LIIGUKS - täiesti sürr kogemus:)



siin aga üks huntahvena teppanyaki

siin sashimi samast kalast. Eriti meeldib mulle nende sashimi serveering - alati sellises merekarbis koos kolme sorti vetikate, riivitud valge redise ja wasabiga

grillitud huntahven teriyaki kastmega before & after



Istusime täna resto teisel korrusel, kus on madalad lauad ja matid nagu Jaapanis, suured aknad ka. See pilt on tehtud u 7 ajal, kui päike hakkas loojuma ja hallid vihmapilved kogunesid



mõne aja pärast aga kallas paksult vihma - õnneks oli sadu paari tunni pärast, kui lahkusime, juba järele jäänud:) Nüüd aga krabistab akna taga jälle vihma sadada, niiet suurepärane õhtu hubaseks  tubaseks õhtuks ja blogimiseks:)

Ja kuigi blogi nimi on "Jagatud rõõm", siis tahtsin ikkagi kirjutada ka ilmselt meie selle reisi suurimast šokist:) Nimelt kõndisime Penangi pealinna, u 800 000 elanikuga George Towni tänaval, mis on enamasti hästi tiheda liiklusega ja üks olulisemaid kesklinna viivaid teid, kuigi pildistamise momendil on pildil näha üsna tühi tänav. Ja ühel hetkel - vaatan kõrvale ja mida ma näen - suurt iguaani!!! Ta ei olnud küll enam elus, aga kui ootamatult näed pikka saba praktiliselt oma lahtiste kingade juures, siis ehmatad sellest nii ära, et ma alles mitu meetrit eemal (ehk ohutus kauguses) julgesin P-le öelda, et selline asi oli:) P muidugi ehmatas ka täiesti ära, isegi eemalt vaadates oli see piisavalt jube vaatepilt, aga vapra mehena oli ta siiki valmis ikkagi taaskord elukale lähenema ja pilti tegema minema:) Niiet kaks viimast fotot on tema tehtud, aga me veel vähemalt järgmised pool tundi muudkui ahmisime õhku ...:):):)



NB! igaks juhuks mainin, et kõik mu reisipildid on pildistatud JPEG-formaadis kasutades "intelligent auto" režiimi ja töötlemata. Ehk siis fotode kvaliteet on, nagu on, aga minu jaoks ainus võimalik viis oma muljeid jäädvustada ja edastada, kui ma just ei taha tervet reisi veeta fotoka nuppe kruttides ja pärast pilte töödeldes. Lihtsalt infoks:):):)

3 kommentaari:

Aet ütles ...

Reisikirjad (ja veel toiduhuvilise kirjutatud) köidavad mind alati. Olen minagi kõik Su reismuljed läbi lugenud ja aina vaimustun (ning paitan läbi ekraani neid tiigerkrevette). Mulle nii meelis, kuidas sa kirjeldasid oma arengut reisides, et kunagise ringitormamise asemel olete maha rahunenud ja naudite kasvõi nädal järjest ühte kohta. Ma mõistan seda nii hästi, kuna olen välja kasvamas (mitte veel päris kasvanud) sellest ringisiiberdamisest - et ikka jõuaks võimalikult palju näha ühe reisi jooksul (meie markantseim näide - 12 päeva Jaapanis, iga öö uues kohas, koos 2-aastase lapsega).

Madli Raig ütles ...

Oh kui tore lugemine, minu jaoks oli ka Langkawi saar täielik paradiis oma maastiku ja looduse poolest, toidust rääkimata. üks asi jäi aga kuidagi eriti meelde, kui ma seal käisin, e u aasta tagasi, jooksid seal igal pool ahvid ringi, nii et paaris rannas oli isegi pandud sildid üles, et ettevaatust pikniku pidajatele, kuna kohalikud ahvid on väga kiired ja julged vargad :D
huvitav kas nad seal ka praegu samamoodi peremehetsevad ..

Silja ütles ...

Aitäh, armas Aet - mul on suur hea meel kuulda seda!
Aga reisides oleme lihtsalt nii laisaks jäänud ja toit on niiii oluliseks saanud, et ei raatsi enam ringi kihutada. Kuigi kihk ikka on aeg-ajalt, sest tahaks ju ikka hästi palju näha:):):)

Tänud, Madlike! Väga lahe, et Sulle ka meeldis seal saarel:) Kusjuures, ahvid on endiselt saare tegelikud peremehed, niiet toiduga peab eriti ettevaatlik olema:)