Hiljuti lisasin blogisse kaks jõhvikatega sibulamoosi retsepti, mida lubasin veel kommenteeria. Viimasel paaril nädalal on mul päris palju külalisi käinud ja need sibulamoosid on hästi mõnusad nii foie gras' ja pain d'epices'i, igasuguste juustude, pasteetide ja ka quiche'ide juurde. Kui ma alguses ei osanud seisukohta võtta, kumb moos parem on, siis nüüdseks olen kindlalt hakanud eelistama hapukat "värskete" jõhvikatega varianti, sest teine moos on minu jaoks lihtsalt liiga magus. Samas aga kõigile teistele meeldib just kuivatatud jõhvikate ja balsamico'ga variant ning see on alati esimene, mis kausist otsa saab ... :)
Pasteedi tegemine on üks eriliselt lahe asi - mulle tohutult meeldib!!! Kui rääkida "sõltuvuse tekkimisest", siis tavaliselt on selleks mõne toidu söömine, aga pasteet on minu jaoks üks neist asjadest, mille VALMISTAMINE on täiesti sõltuvust tekitav tegevus:):):) Kuidagi kohe hästi tore on see tegevus ja isetehtud pasteet on poes müüdavatega võrreldes ikka JUBE HEA!!! Sisaldab ainult kvaliteetset kraami ja ei ühtegi kahtlast koostiosa, rääkimata säilitusainest, mida väga sageli neis toodetes kohtab. Mulle muidugi meeldib pasteeti ka väga süüa, eriti viimasel ajal:) Röstin paar viilu leiba v saibi ja määrin neile tavaliselt vähemalt sama paksu kihi pasteeti nagu need viilud ise on, vahel isegi veelgi rohkem:) Kuna maksas pidavat olema palju kasulikke aineid, sh rauda (Harold McGee nimetab seda organit isegi looma "biokeemiliseks jõujaamaks" (kirjutasin sellest siin)), siis ehk on mu suur maksapasteedi-isu seotud ka sellega, et olen viimastel kuudel tavalisest natukene rohkem jooksmisega tegelenud. Jooksjatel (eriti naistel) aga pidavat tekkima varem v hiljem rauapuudus ja paljud teevad aastas läbi ka vähemalt ühe "rauakuuri". Ma ei ole muidugi jooksja ja siiani on rauaga kõik ideaalselt korras olnud, aga ehk aitab praegune suur pasteedisöömine seda muret ka tulevikus vältida, sest keha pidavat ju tark olema;-) Niiet ehk on siis mu tohutul maksapasteedi isul loogiline põhjendus olemas:):):)
Rääkides veel sõltuvust tekitavatest roogadest, just valmistamise mõttes, siis teine asi, mida igal võimalusel viimasel ajal teen, on creme caramel (lisan retsepti varsti blogisse ka). Lihtsalt väga äge on seda kreemi teha, maitseb hästi ja kõigi külaliste puhul on alati vau-efekt garanteeritud!:)
Aga eks pasteet peabki ju jube hea olema, kui selles on sees kõik parimad asjad ehk sibul, küüslauk, ohtralt võid ja natukene alkoholi ka ;-) Mulle eriti ei meeldi, kui ühes roas on väga palju erinevaid maitseid koos ja samast põhimõttest lähtun alati ka pasteedi puhul, sest enamike toitude puhul peab paika ütlus - less is more! Ehk siis väga palju erinevaid asju pasteedi sisse ei lisa. Enamasti kasutan pasteedis salveid, kuid seekord lisasin hoopiski rosmariini ja kuivatatud tomateid. Kui kasutad õlis olevaid tomateid, siis proovi need majapidamispaberiga võmalikult kuivaks saada, sest see õli ei ole just kuuldavasti kõige kvaliteetsem kraam.
Vaja läheb:Pasteedi tegemine on üks eriliselt lahe asi - mulle tohutult meeldib!!! Kui rääkida "sõltuvuse tekkimisest", siis tavaliselt on selleks mõne toidu söömine, aga pasteet on minu jaoks üks neist asjadest, mille VALMISTAMINE on täiesti sõltuvust tekitav tegevus:):):) Kuidagi kohe hästi tore on see tegevus ja isetehtud pasteet on poes müüdavatega võrreldes ikka JUBE HEA!!! Sisaldab ainult kvaliteetset kraami ja ei ühtegi kahtlast koostiosa, rääkimata säilitusainest, mida väga sageli neis toodetes kohtab. Mulle muidugi meeldib pasteeti ka väga süüa, eriti viimasel ajal:) Röstin paar viilu leiba v saibi ja määrin neile tavaliselt vähemalt sama paksu kihi pasteeti nagu need viilud ise on, vahel isegi veelgi rohkem:) Kuna maksas pidavat olema palju kasulikke aineid, sh rauda (Harold McGee nimetab seda organit isegi looma "biokeemiliseks jõujaamaks" (kirjutasin sellest siin)), siis ehk on mu suur maksapasteedi-isu seotud ka sellega, et olen viimastel kuudel tavalisest natukene rohkem jooksmisega tegelenud. Jooksjatel (eriti naistel) aga pidavat tekkima varem v hiljem rauapuudus ja paljud teevad aastas läbi ka vähemalt ühe "rauakuuri". Ma ei ole muidugi jooksja ja siiani on rauaga kõik ideaalselt korras olnud, aga ehk aitab praegune suur pasteedisöömine seda muret ka tulevikus vältida, sest keha pidavat ju tark olema;-) Niiet ehk on siis mu tohutul maksapasteedi isul loogiline põhjendus olemas:):):)
Rääkides veel sõltuvust tekitavatest roogadest, just valmistamise mõttes, siis teine asi, mida igal võimalusel viimasel ajal teen, on creme caramel (lisan retsepti varsti blogisse ka). Lihtsalt väga äge on seda kreemi teha, maitseb hästi ja kõigi külaliste puhul on alati vau-efekt garanteeritud!:)
u 500-600 g (1 pakk) jahutatud broilerimaksa
1 väike sibul
2 küüslauguküünt
1 dl dessertveini (mina kasutan kodumaist õunaveini)
10 kuivatatud tomatit
150 g võid + praadimiseks
2-3 sl konjakit või head brändit
1 väike oksake värsket rosmariini
soola, pipart
Puhasta maksad kelmetest, soontest, rasvast jms, loputa sõelal vee alt läbi ning aseta soovi korral paariks tunniks piima sisse. Nõruta sõelal ja kuivata majapidamispaberiga.
Haki sibul ja küüslauguküüned peenelt. Prae sibulat pannil või sees keskmisel kuumusel kuni see muutub klaasjaks, lisa küüslauguküüned ja maksatükid ning prae veel mõned minutid, lisa vajadusel võid. Vala pannile dessertvein ja hauta aeg- ajalt segades, et maks ühtlaselt küpseks, u 5-10 minutit.
Vala panni sisu köögikombaini ja lisa väiksemaks hakitud tomatid, tükeldatud või, konjak ja rosmariinilehed ning maitsesta soola ja pipraga. Töötle püreeks, vala nõudesse, milles soovid pasteeti serveerida, lase jahtuda ja aseta külmkappi tahenema.
Vala panni sisu köögikombaini ja lisa väiksemaks hakitud tomatid, tükeldatud või, konjak ja rosmariinilehed ning maitsesta soola ja pipraga. Töötle püreeks, vala nõudesse, milles soovid pasteeti serveerida, lase jahtuda ja aseta külmkappi tahenema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar