Tapas chorizo vorstist ja natukene juttu Hispaania köögist

See aasta on ikka naljakas - alles oli talv (natukene rohkem kui nädalapäevad tagasi kandsin veel talvesaapaid ja -jopet), nüüd aga saabus suvi! Sooja oli eile Tartus 28 kraadi, rabarber on märkamatult suureks kasvanud ja aed on peagi õitsemist lõpetavaid nartsisse täis:) Päris tore muidugi, aga veits ootamatu! Mina sellise tüüpilise aeglase ja pikatoimelise põhjamaalasena ei suuda ikka nii kiiresti muutustele reageerida ja ajaga kaasas käia, niiet Lõuna-Eesti kuppelmaastikul nädalavahetuse veetmiseks oli mul kaasa pakitud kotitäis sooje riideid ja kinniseid jalanõusid, mütsist ja kinnastest rääkimata:):):)

Et selle aasta esimese rabarberikoogi küpsetamine lükkub veel pisut edasi, siis lisan täna blogisse hoopis ühe vürtsika suupiste (hisp keeles tapa) retsepti, mida on lihtne teha. Ja allpool siis natukene ülimalt ülevaatlikku ja kokkuvõtlikku toidujuttu Hispaaniast veel, mis ilmus LP-s koos mõne lihtsa retseptiga.

Aga seniks proovige neid rabarberikooke ja -magustoite, mis juba blogis olemas - kindlasti leiab nende hulgast ka mõne toreda variandi, millega pühapäeval oma ema ja vanaemasid rõõmustada;-) Ilusat nädalavahetust kõigile! :)

 

Tapas chorizost

2 küüslauguküünt

pool keskmist sibulat või 1 väike sibul

300-400 g chorizot (u 5 vorstikest)

1-2 tl paprikapulbrit (lisa kindlasti juhul, kui kasutad kodumaist lihaveise chorizo’t)

3 loorberilehte

u 200-250 ml punast veini

Lõika sibul õhukesteks viiludeks, haki küüslauk peeneks. Lõika vorstikesed diagonaalselt u 2 cm tükkideks. Prae sibulat ja küüslauku keskmisel kuumusel pannil mõned minutid, kuni need on pehmed. Lisa chorizo ja paprikapulber ning prae veel paar minutit kuni vorstitükid on krõbedad. Lisa loorberilehed ja punane vein ning lase küpseda, kuni vein on praktiliselt aurustunud ja alles on jäänud paksem kleepuv kaste. 

Eemalda loorberilehed ja naudi suupisteid koos saia ja šerry’ga, aga suurepäraselt sobivad need ka õlle ja punase veini kõrvale.

Hispaanlased ei ole kirglikud mitte ainult jalgpalli ja flamenco osas, vaid ka maitsva toidu nautimine koos pere ja sõpradega ei ole neile sugugi vähem tähtis! Ja neil on see ju eriliselt kerge, sest värsked mereannid ja köögiviljad, samuti kvaliteetsed singid (nt jamón serrano), juustud, oliiviõlid on igal pool laias valikus saadaval.

Ja loomulikult - hispaanlaste kuulsad punased veinid, eelkõige Rioja ja Jerez'i piirkonnast pärinevad pärlid. Kui Riojas on enim levinud tempranillo viinamarjast valmistatud kuivad veinid, siis Jerez on tuntud muidugi kui kangestatud veini - šerri - sünnikoht. Hispaania on Prantsusmaa ja Itaalia järel hõivanud auväärse kolmanda koha maailma suurimate veinitootjate nimistus, kuid selle joogi tarbimise osas ollakse "alles" üheksandal kohal - keskmine hispaanlane joob aastas ära 38 liitrit veini. Rääkides aga alkohoolsetest jookidest, siis tuleb mainida ka traditsioonilisel meetodil valmistatud vahuveini cava’t, mis on Kataloonia au ja uhkus, kuid seda toodavad vähemal määral ka teised maakonnad.

Piirkonniti on Hispaania köögil üsna palju erinevusi, nt Andaluusias kasutatakse tänu araablastest vallutajatele palju pähkleid ja kuivatatud puuvilju ning roogasid süüakse sageli kuskussiga. Samas on aga toite, mida valmistatakse kõigis maakondades ja mis enamikel inimestel automaatselt Hispaania köögiga seonduvad nagu nt tortilla de patadas ehk kuulus kartuliomlett. Sealihast Chorizo vorstikesed ja serrano sink on samuti popid igal pool. Sealihast valmistatud jamón serrano’t aetakse sageli segamini jamón ibérico’ga, mis on aga oluliselt kallim. Jamón ibérico jaoks on erilist musta tõugu sead vabalt ringi siblinud ja toidetud muuhulgas ka oliivide ja tammetõrudega.

Hispaaniast rääkides ei saa mööda minna kuulsatest tapastest ehk kergetest snäkkidest. Hispaanias minnakse õhtust sööma reeglina meie mõistes hilja, nii umbes 9-10 ajal, aga tihti ka alles 11 ajal või suisa kesköö paiku. Ilmselt see on üks põhjusi, miks tapaseid serveerivad baarid nii populaarsed on. Tapasteks võivad olla lihtsalt oliivid, juust ja sink, aga ka igasugused tikuvõileibu meenutavad suupisted saiaga, pirukad, frititud kalmaarirõngad, lihapallid jmt. Lõuna pool serveeritakse tapasid tihti baari poolt joogi kõrvale ja nende eest raha ei küsita, kuid nt Barcelonas tuleb enamjaolt eraldi maksta. Üks variant on näiteks ka see, et kõigi söödud suupistete seest alles jäänud tikud sööja taldrikul loeb ettekandja lahkumisel kokku ning ütleb nende põhjal hinna.