kolmapäev, 11. oktoober 2017

Mõned toredad kohad Londonis



London mulle ikka hullult meeldib!!! Seal on lihtsalt nii kirev elu, ohtralt ägedaid vaatamisväärsusi, superhäid muuseume, tohutu palju igale maitsele söögikohti ja üliäge vaib. Londonist on saanud viimastel aastatel üks toidusõprade mekasid, niiet see iganenud arusaam, et Inglismaal on halb toit või et nn pubitoit ei kõlba süüa, tasuks ära unustada;-) Tuleb lihtsalt õigetes kohtades käia, õigete inimestega suhelda ja neilt nõu küsida, mitte kesklinna turistilõksudesse lasta ennast eksitada ... Üks adekvaatne soovituste nimekiri on näiteks siin. Järgmiseks korraks külastamiseks jäid aga Angela Hartnett’i kohad, kellega ma just Londonis olles BBC kanalil intervjuud nägin. Ja tundub, et nt see pubi tasub ka kindlasti kavasse võtta eriti neil, kes pole veel aru saanud et nn pubi- ja tänavatoit ei tähenda alati junk food’i, vaid võivad olla korralikust toorainest ja väga maitsvad. Isegi Michelini tärne antakse üha rohkem tõsiselt hea toidu alusel ja “sellistele” kohtadele, mitte ainult valgete linadega peenetele restodele;-)

Kuigi olen Londonis juba korduvalt olnud ja alati vähemalt nädala (üks kord suisa kaks nädalat korraga), siis kahel viimasel korral (eelmisel nädalal ja kevadel) tahtsin teha hoopis teisi asju. Kaheksast päevast jäi aga väheks, et igale poole jõuda, kuhu plaanisime minna. Ja seegi kord jäid osad asjad kripeldama, niiet ongi jälle põhjust tagasi minna:) Oleksin ühe postituse juba kevadel ära teinud, aga just siis, kui olin lõpuks saanud lisaks pikale jutule ka praktiliselt kõik fotod blogisse laadida, kustus postitus ära. Ma olin tõeliselt õnnetu, sest see oli päris pikk aeg, mis ma selle kirjutamisele olin kulutanud, ja kõike seda taastada enam ei õnnestugi. Loodame, et seekord läheb paremini:)

must-muuseumide nagu seda British Museum, National Gallery, Tate Modern, Tate Gallery jt asemel, kus ma niikuinii olen juba korduvalt käinud, tahtsin viimastel kordadel avastada midagi uut. Londoni kunagisel linnamüüril olev Museum of London annab väga huvitava ülevaate Londoni linna ajaloost ja on tõeliselt põnev; muuseumi juures on ka hea toiduga pubi, kuhu pintsaklipslased pärast tööd tulevad õlut jooma, niiet õhtupoole on suur ruum päris tihedalt rahvast täis. Seal saab ka muideks klaasiga šampanjat, millega end eksponaatide uudistamise vahel turgutada;-)


18. sajandist pärinevad majas asuv Geffrye muuseum oli ka äge ja selle avastasin ausalt öeldes lihtsalt kaardi pealt, kui vaatasin, kas meil mõni vaatamisväärsus ka koduümbrusesse jääb. Lisaks huvitavale kollektsioonile oli muuseumil ka suur imearmas õitemeres aed


Ja viimane tore “avastus” oli meie seekordse elamise (Kensingtoni aedade) juures, Hollandi pargis asuv disainimuuseum, kus tasub kindlasti vaadata lisaks püsikollektsioonile ka ajutisi näituseid. Meil vedas, sest parajasti sai nautida ülevaadet Kalifornia disainist, mis on tänapäeval ilmselt üks meid enim mõjutanud piirkond sest sealt on ju Apple, Google’i jt meie igapäevaste (eluks vajalike) asjade kodu. Muuhulgas näeb ära ka isesõitva auto, mis on humoorikalt kokku pandud legendaarse chopper’iga, kuna mõlemad sümboliseerivad vabadust - üks 60-ndatel, teine praegu ... :)


Lisaks saab pildi ette ka Silicon Valley kohalikust ökosüsteemist, mille hoomamine teatavasti kõigile (ka seal tegutsevatele isikutele) suurt peavalu valmistab ...:D



Kahjuks meie lemmik muusikali, Queeni loomingul põhinevat "We Will Rock You", mida oleks tahtnud uuesti vaadata, enam ei mängita, kuid see-eest leidsime kaks teist lahedat etendust, mida julgen ka soovitada. Michael Jacksoni talendi asutajatel tasub vaadata tema loomingul baseeruvat   muusikali "Thriller", mis oli nagu Jacksoni kontsert (mis ka mulle väga meeldis) suurepäraste solistide ja üliägeda koreograafiaga. Samanimelise Hollywoodi filmi järgi tehtud "School of Rock" on aga Webberi loodud helikeelega muusikal ja minu arust veelgi ägedam. Soovitan muidugi ka algset filmi vaadata, mille Jack Black peaosas mängib. Mitmetele etendustele saab samal päeval ka soodushinnaga pileteid, kuid kahjuks mitte Londoni uues teatris mängitavale muusikalile "School of Rock"'. Kuid samas on see igati ka oma kõrget hinda väärt ja loomulikult võib istuda ka tahapoole - siis tegelikult võib pileti väga odavalt saada, kuid muusikat kuuleb ju ikka sama hästi. Kuna olime  filmi näinud, siis teadsime, et tahame ka muusikali näha ja ausalt öeldes võiksin seda vabalt teistki korda vaadata - eriti ägedad olid superandekad lapsed, kes mitte ainult ei laulnud hästi, vaid ka kõiki instrumente ise live's mängisid. Ja pisarad sai ka voolama ... Muuseas, teatripuhvetis on erinevas suuruses šampanjapudeleid, mida saab koos klaasidega etendusele kaasa võtta, kui privaatses loožis istuda (mida me ka Thrilleri ajal tegime) või vaheajaks ette tellida - seda võimalust kasutasime rokikooli etendusel, sest seal me istusime kohe keskel 5. reas lava ees.


Nagu ikka, üritan käia söögikohtades, mis on eemal kesklinna turistilõksudest, kus on kohalik vaib ja  väga hea toit. Eelmisel korral mai kuus, kus usaldasin oma nina ning tuttavate ja ekspertide soovitusi, läks meil selles osas eriti hästi, kuigi kahjuks kõigist ei jõua kirjutada. Aga mõned vihjed ikka annaks - ehk on kellelegi abiks :)

Londoni söögikohtade skeenel on aga toimunud kaks olulist muudatust. Esiteks saab peaaegu igas restos nüüd ka pokaaliga šampanjat nautida ja teiseks on paljudes paremates söögikohtades sourdough ehk haputaina sai, mis oma krõbeda kooriku ja hapuka sisuga on minu jaoks vastupandamatu. Kui ma kevadel nädal enne Londonit Pariisis olin, siis arvasin, et tegin seal saiasöömise rekordi, aga võta näpust - nii palju saia nagu viimasel kahel korral Londonis, pole ma vist kunagi elus ühe nädala jooksul söönud, isegi ühelgi Itaalia ja Prantsusmaa reisil vist mitte:D Kuigi ma väga armastan ka värsket krõbeda koorikuga baquette'i, siis korralik ja värske sourdough sai on aga lihtsalt eriti hea!



Tartus asuva armsa ja väga hea kohviga (kusjuures ube röstitakse kohapeal) kohakese Karlova Kohv perenaiseks olev tore Laura saatis mulle samuti mõned väga head lingid (nt see ja see) ja lisan need ka siia - toidusõbrale kindlasti abiks selles suure linnas;-) Laura saadetud nimekirjas soovitatutest sai kevadel ära proovitud St John, mis niikuinii plaanis oli - kuna see oli kodu juures, siis käisime seal suisa rohkem kui korra. Seekord aga nautisime Portobello Garden Italian Cafe lihtsaid Itaalia toite, lahedat itaallaslikult sõbralikku teenindust ja ägedat eklektilist interjööri, enamik klientegi olid itaalia keelt kõnelevad. Sinna kohvikusse muideks saab sõna otseses mõttes pugeda riidevirnade vahelt läbi ja kui poleks teadnud, et selles kohas kohvik asub, siis poleks osanud otsida :)


Nagu ühel eelmistest kordadest, kui olin Londonis koolitusel, otsustasin eelviimasel korral hotelli City idaossa võtta (viimasel koolituse ajal elasin juba Notting Hill'is). Ümbruses oli nii palju ägedaid kohvikuid, baare, restosid ja klubisid ning elu kees sõna otses mõttes. Seekordses Hyde Park’i lähedal asuvas Hiltonis on muidugi tunne nagu oleks hoopis teises linnas ja kohas, sest siin ümbruskonnas on ikka juba üsna turistikas õhkkond. Samas aga on palju toredaid kohti (viimasel õhtul kutsusid sõbrad meid nt sellesse Dim Sum’i kohta, mis oli täitsa hea) ja muuseume vaid jalutuskäigu kaugusel ning seekord siis veetsime rohkem aega Notting Hill’is ja laupäeval jalutasin ringi Portobello turul. 

Üks eelmise korra avastusi oli Tramshed - vanasse trammi elektrivõrgu generaatorjaama ehitatud laheda atmosfääriga resto on hoolimata oma ruumikusest pidevalt puupüsti rahvast täis. Väga head liha- ja kanaroad, korralik veinivalik ning lisaks sain seal mõnusat tammevaadis laagerdunud siidrit.


Samal tänaval asuv Itaalia resto Bottega Prelibato jättis ka väga hea mulje ja sinna tuleb kindlasti koht ette bronnida. Pastat tehakse ise ja selle kohta on olemas ammendav nimekiri ka trükitud kujul. Tahvlile kirjutatud menüü on igapäevases muutumises vastavalt hooajale. Ülitore itaallastest personal ja hea toit, veeresin restoranist õhtul koju nagu tavaliselt Itaaliaski, sest kõike oli vaja ju proovida ja portsud on suured :) Esimesel pildil eel-, teisel juba pearoad



Soovitan ka Korea tänavatoidu kohta On the Bab, mille juhuslikult avastasin. Enamiku ajast oli selle ukse taga järjekord. Hiljem guugeldades avastasin, et see on ka Londoni parimate Korea kohtade hulka valitud ja et sellel on veel kolm söögikohta teistes piirkonades. Soovitan! Pildil grillitud veiseliha bulgogi ja vürtsikas kana, lisaks ekstraportsjon kimchi't ja Koreast pärit toiduga hästi sobiv õlu

Kohvik ümber nurga oli eriliselt hubane ja armas ning üllatsulikult kohtasime seal ka lähedal asuvas muusikakõrgkoolis õppivaid Eesti tüdrukuid, kes meiega rääkima tulid, kui eesti keelt kuulsid. Ütlesid, et seal linnaosas eestlasi ei kohta, niiet veel üks põhjus City idaosa ägedate kohvikute, söögikohtade, baaride ja ööklubidega piirkonda külastada;-)


Legendaarse koka Fergus Hendersoni restodest St John käisime meie samanimelisel tänaval (Smithfieldi turu juures) asuvas esimeses kohas. Restosse minekuks bronnisime laua, aga resto ees olevasse lihtsasse baari saab pmst igal ajal istuma minna, et süüa kergemaid asju ja nautida suurepäraseid jooke. Kui laudades pole kohti, saab olla baarileti ääres. Mulle eriti meelis nende maja šampanja Premier Cru Blanc de Blancs (spetsiaalselt tehtud etiketiga nagu pildilt näha), niiet ma muid asju üldse ei proovinudki, aga P kiitis vaadiõllede valikut ja kvaliteeti


Nii baar kui ka resto on lihtsad peenutsemiseta ja liigsete atribuutideta kohad, kus on väga hea toit ja mõnus olemine. Toidud on suures osas igasugustest subproduktidest, sh kuulus luuüdi roog, millega peakokk “abielus” on :D



Suus sulavat terriini sai võetud nii enne magustoite kui ka järgmisel päeval baaris



Juustuvalik baaris on selline; magustoitudest soovitan kindlasti proovida jäätiseid (minu lemmik on kohvijäätis) isegi siis, kui tundub, et enam ei mahu ja kõht on niigi juba väga täis :)


NAC oli lahe koht peenes linnaosas Mayfair, kuhu meid kevadel reisi viimasel päeval sööma viidi. Jättis hea mulje ja julgen soovitada. Minu tuunikala poke oli väga hea, teise kõik kiitsid ka oma toitusid ja desserte tasub samuti proovida :)




Thomas Burberry kohvik on mõnus koht aja maha võtmiseks Regent street'il jalutades ja poodides käies. Kuigi hinnad on asukohale kohased, käisime sal suisa kaks korda, nautides ühel korral lisaks šampanjale ka eelroogi.



Legendaarsele kokale Ottolenghile kuuluv NOPI on väga lahe resto SOHO piirkonnas, kuid erinevaid  söögikohti on tal mujalgi linnaosades. Käisime seal lõuna ajal, mil oli võimalik laud saada ka bronnita, kuigi söögikoha mõlemad korrused olid puupüsti täis ja pärast meid tulnud mitmed inimesed ukselt tagasi saadeti. Alustuseks toodi lauda aedviljad, õli ja krõbeda koorikuga sourdough sai, mida sai juba šampanja kõrvale näksida; järgmise pokaali jõime juba pardi ja kammkarpide kaaslaseks. NOPIst sain kaasa autogrammiga kokaraamatu ja plaanin kindlasti teinekordki külastada - Ottolenghi on üks neist kokkadest, kelle käekiri mulle tohutult meedlivad. Tema retseptid on ülihead ja kõik proovitud toidud olid tõeliselt maitsvad. Koos St Johniga kindel lemmik :)



2 kommentaari:

Laura ütles ...

Nii mõnus ja meeleolukas ülevaade! Paistab, et olid väärt reisid!

Silja ütles ...

rõõm kuulda - aitäh! reisid olid tõesti toredad, tahaks tagasi :)