Perfektse tempurasuupiste saladused ja pisut Jaapani köögist

Jaapan on imelise toiduga riik! Juba ammu enne kui läänes muutusid mantraks sõnad “hooajaline, kohalik ja värske”, on need olnud Jaapani köögi alustalad. Ja mitte lihtsalt sõnakõlksud nagu siinmail sageli kipub olema, vaid päriselt kõik ongi värskemast värskem ja kõike muud ka, lisaks ülimalt maitsev! Mitmed jaapanlastelt pärit road on üle maailma legendaarseks muutunud, eelkõige sushi, kuid tegelikult on selles rikkalikus köögis tohutult palju erinevaid tähelepanu väärivaid roogasid ja tehnikaid. Jaapanlastele jaoks on ülioluline ilus serveering ja parim tooraine, igale pisidetailile pööratakse tähelepanu. Järgmised kaks fotot on näited ühe söögikoha tavapärasest komplektlõunast kandikul - paremal üleval nurgas on ka tempuratainas suupisted lisaks alati ka misosupp.

Maailma suurimaks linnaks peetavas 12 miljoni elanikuga Tokyos on muideks rohkem Michelini tärniga restorane kui üheski teises linnas maailmas (kokku 314). Teisel kohal olevas kokandusmekas Pariisis on see arv “vaid” 141 ja kolmandal kohal on samuti Jaapanis asuv Kyoto 134 vastava tunnustuse saanud söögikohaga. Kindlasti tasub mõnda tärniga tunnustatud restodest külastada, sest kui muidu on igal pool (va turistikad) superhea toit, siis Michelinis saadud kogemus on lihtsalt erakordne! Laud tasub kindlasti enne kinni panna, mõne jaoks on vaja reserveering juba paar kuud ette ära teha. Kusjuures, parimatel söögikohtadel pole väljas ühtegi inglisekeelset silti ega mingeid pilte, vaid üksikud hieroglüüfid, tähelepandamatud uksed ja kardinad. Sageli on need ka suuremate majade kõrgetel korrustel, mitte üldsegi esimesel, nagu meil restode puhul harjunud ollakse. Siin aga kolme resto välisuksed tänavalt, üks neist on Michelini tärniga söögikoht, kus parimat õhtusööki nautisime:)

Enamik restosid Jaapanis on spetsialiseerunud vaid ühe asja valmistamisele on see siis tempura, sushi, teppanyaki, ramen, yakitori vmt. Erandiks sellest reeglist on Jaapani stiilis pubi izakaya, kus saab tavaliselt nii sütel grillitud yakitori-vardaid ja sashimi’t kui ka läänelikumaid toitusid; jookidest on tavaliselt suur valik õlut ja sakesid. Lisaks on olemas ka meie mõistes lihtsad ja soodsad söögikohad shokudo, kus pakkumisel erinevaid jaapani toitusid (washoku), eelkõige nuudli- ja riisiroogasid, mida serveeritakse sageli kandikul olevate komplekteinetena.

Tempura saladused

Õlis küpsetamise ehk frittimine ei ole tegelikult üldse Jaapani köögile omane. Selle oskuse tõid endaga kaasa eurooplased 16. sajandi keskpaigas. Mõiste “tempura” tuleb ladinakeelsest sõnast “tempora”, mis tähendab aega. Seda sõna kasutasid Hispaania ja Portugali misjonärid kristlaste jaoks pühade päevade kohta, mil nad pidid vältima punase liha söömist ning tarbima selle asemel kala ja aedvilju. Tainas küpsetatud kala oli sel puhul üks levinumaid roogasid. Sellest perioodist pärineb ka teine laialt levinud Jaapani toit tonkatsu (paksus krõbedas tainas küpsetatud mahlane sealiha), mille puhul samuti vaid sellele roale spetsialiseerunud söögikohad olemas on.

Parimat tempurat saab spetsiaalses restos tenpura-ya, kuid seda leiab ka kandikutelt tavalise komplektroa osana shokudo’s või lõunakarbist (bento). Erinevates Jaapani piirkondades on tempura jaoks erinevad traditsioonid, kuid põhiline on - nagu jaapani köögis üleüldse - kasutada alati värskeid hooajalisi komponente.

Tavaliselt küpsetatakse tainas mereande (valge kala, angerjas, krevetid, kalmaar), seeni või aedvilju, näiteks maguskartul, baklažaan, mahedam roheline tšillipipar vms, aga ka täitsa tavalist porgandit, kartulit või suvikõrvitsat. Tainas nende ümber on kuldne ja krõbe ning jätab hoolimata õlis küpsemisest mulje, justkui ei oleks valmistamisel üldse õli kasutatud. Tainas olevad asjad aga ei ole kunagi üleküpsenud ja lödid, vaid kergelt krõmpsud ja hästi mahlased.

Laialt on levinud kuuldused sushi-kokkade pikast õppmisajast, kuid vähe teatakse, et ka tempurakokad peavad hulk aega spetsialistide käe all tudeerima ja spetsialiseeruma vaid ühele roale. Õiged tempurakokad muid toitusid üldse ei teegi, et oskused täiuslikkuseni lihvida. Hinnatud tempurakokaks saamiseks kulub aastaid ja näiteks ainuüksi selleks, et saada tenpura-ya köögis iseseisvalt tainast segada, peaks reeglina olema juba vähemalt aastaksese tempurarestos töötanud.

Suurepärase tempura valmistamiseks tuleb kokal tunda toorainet - täidist, õli, maitseained ja tainast. Kuigi õli temperatuur on ideaalis 180 kraadi, siis tainasse kastetud asjade suure vee sisalduse tõttu ei küpse need üle 100 kraadi, sest vesi seab lae temperatuurile, mida on võimalik saavutada. Seetõttu peavad praetavad asjad olema võimalikult kuivad enne, kui neid tainasse kasta. Tempurakoka olulisim oskus on aru saada, kui tainas olev tooraine on perfektselt valminud - ei jää tooreks ega küpse üle. See ei sõltu mitte ainult konkreetsest toorainest, vaid ka tainast ja sellest, kuidas tainas tooraine tainasse kasteti. Näiteks angerja puhul tuleks tainast nahapoolsest küljest pisut õhemaks võtta, et kuumus paremini ligi pääseks.

Serveeritakse tempurat tavaliselt riivitud valge redise ja spetsiaalse Ten-tsuyu dipikastmega, mis aitavad rasvarikkaid toitusid kergemini seedida. See on valmistatud jaapanlaste vetikate ja kuivatatud kalaga tehtud puljongist dashi, mirinist ja heledast sojakastmest. Kastme asemel on aga tempura lisandiks sageli sool, mida maitsestatakse erinevate pulbritega. Eriti levinud on matcha rohelise tee pulbriga maitsesool, aga samuti segatakse soola hulka jahvatatud musta pipart, paprikapulbrit ja põhimõtteliselt kõike, mida saab peeneks jahvatada alates ürtidest ja tšillist lõpetades seesamiseemnete ja sidrunikoorega.

Nipid

Gluteenivaba tainast on lihtsam valmistada, kuid õige tempuratainas sisaldab ka nisujahu. Selle segamisel tuleb olla ettevaatlik, et ei aktiveeriks gluteeni ning tükid võivad vabalt sisse jääda. Segamiseks soovitatakse sel juhul kasutada pulkasid, et liigset segamist vältida. 

Kui eelnev jutt tempura tegemise isu ära ei võtnud, siis siin on mõned nipid, kuidas seda võimalikult hästi kodus valmistada:

* Vesi peab olema taina jaoks jääkülm, siis ei ima see liialt õli sisse.

* Tainast ei tohiks varem valmis teha, vaid vahetult enne tempura frittimist.

* Tooraine tuleks kasta vaid korraks tainasse, et külge ei jääks paksu tainakihti, sest muidu jääb koorik  seest pehmeks, tegelikult aga peaks tainakiht olema pärast küpsetamist ühtlaselt krõbe ja sees olevad asjad läbi paistma.

* Õli temperatuur on oluline - kui see on liialt madal, siis ei küpse tainas korralikult krõbedaks ja imab liialt õli endasse, kuid liiga tulise õli sees läheb suupiste kõrbema. Parim ehk universaalne on 180 kraadi, kuid vastavalt tainas olevatele asjadele seda pisut muuta.

* Enne frittima hakkamist tuleks teha test. Kui õlisse valatud tainas tuleb koheselt õli pinnale tagasi, on vedelik liiga kuum. Kui aga tainatükk vajub õli sisse ja alles seejärel tuleb tagasi pinnale üles, siis on tegemist õige temperatuuriga.

* Oluline on mitte liiga palju asju korraga küpsema panna, sest see jahutab õli ja tainas ei tule piisavalt krõbe. 

* Küpsedes peavad tempurasuupistet ümbritsema mullid. kui need lähevad suuremaks, siis hakkab küpsemisaeg läbi saama. Enamasti kulub ühe suupiste küpsemiseks u 2-3 minutit.

Vaja läheb:
aedvilju, krevette, seeni, pepperoni pipraid jms

130 g riisijahu

60 g kartulitärklist

30 g maisitärklist

0,5 tl küpsetuspulbrit

0,5 tl soola

1,8 dl jääkülma vett

u 1 l õli
soola serveerimiseks

Lõika aedviljad 2-3 cm tükkideks. Puhastatud krevetid jäta terveks, kuid tõmba keskosast must soolikas välja ja tee diagonaalsed sisselõiked, et need sirged oleksid. Suuremad seened lõika soovi korral pooleks. 

Sega kuivained kausis, lisa jääkülm vesi ja sega vispliga ühtlaseks massiks. Kuumuta potis õli 180 kraadini, kasta aedvilju, krevette või seeni kastmesse ning küpseta õli sees, kuni tainas on kuldpruun. Võta potist ja jäta majapidamispaberile jahtuma. Paku koos soolaga.

Suus sulavad metspähklitega trühvlid

Kätte on jõudnud kõrvitsahooaeg (november juba vanast ajast ju kõrvitsakuu!:D) ja tahaks teiega kõiki oma uusi kõrvitsamaiuste jm -toitude retsepte jagada, aga need on veel avaldamise ootel erinevates väljaannetes, niiet pean kahjuks ise ka ootama ... :)

Aastate jooksul on aga blogisse niigi päris omajagu erinevaid kõrvitsaretsepte kogunenud. Ja kuigi on vähemalt üks hautis ja pasta ning mitu suppi, siis põhirõhk on - üllatus, üllatus - ikka magusatel asjadel ;-) Leiab nii mahlaseid muffineid kui ka tummiseid šokolaadi- ja kreemijad juustukooke, eriti heast kondenspiima-pähklikoogist rääkimata;-)

Täna hommikul just sõin ära viimase kaerahelbe-kõrvistaküpsise, mis tänu Kreeka pähklitele ja tumedale šokolaadile on minu arvates eriti hea. Seni, kuni see retsept blogisse jõuab, soovitan aga teha tervislikke ja ülimõnusaid kõrvitsaruutusid. See kõrvitsaküpsetis on üks mu suuri lemmikuid ja kui ma tõesti arvaks, et maiustamine on “patustamine” (Jumal hoidku selle eest!), siis kasutaksin nende kohta sellist koledat sõna nagu “patuvaba”. Aga kuna minu jaoks on magus igapäevane elu osa  ja maiustamise pärast ma süümekaid ei tunne, siis ütlen selle kõrvitsamaiuse kohta lihtsalt tervislik, sest selles on kasulikke kiudaineid, vitamiine, mineraale ja antioksüdante. Ka maiustada saab nii, et varustad oma organismi eluks vajalike oluliste toitainetega :)

Et aga rammusad suus sulavad trühvlid kuluvad samuti alati marjaks ära (neid retsepte pole retseptivaramus kunagi liiga palju), siis jagan täna hoopis ühte hõrkude kommide tegemise õpetust. Retsept ilmus emadepäeva puhul mai kuus Laupäevaleht LP-s, sest nende lihtsate maiustega saavad hakkama lapsedki.

200 g tervete või hakitud metspähklitega piimašokolaadi

100 g tumedat šokolaadi

250 g (1 karp) toasooja mascarpone’t

2-4 sl koorelikööri või külma kanget kohvi
naturaalset kakaopulbrit või hakitud pähkleid

Haki šokolaadid, aseta kaussi, sulata vesivannil ja sega ühtlaseks. Lase pisut jahtuda, seejärel sega hulka mascarpone ja kooreliköör või kohv. Jahuta segu toatemperatuurini, seejärel aseta vähemalt kolmeks tunniks külmkappi tahenema.

Vormi teelusika abil märgade käte vahel väikesed pallid ja veereta neid kas sõelutud kakaopulbris või hakitud pähklites. Kokku saab vähemalt 20 trühvlit. Hoia komme külmkapis õhukindlalt suletud nõus. 

Mahlane mandli-õunakook

Kuigi mul endal on hetkel juba teist tundi ahjus küpsemas üks toekas seapraad ning värske kraam juba pestud (vaja vaid salat kokku segada ja kaste teha), siis tegelikult tahaksin täna jagada hoopis ühe ülimalt lihtsa, aga väga mõnusa, pehme ja mahlase mandlijahuga õunakoogi retsepti. Sel hooajal sai ohtralt erinevaid õunakooke küpsetatud (nt imehea frangipane-täidisega kook ja beseekattega juustu-martsipani-pohlakook), kuid see on neist kõigist kõige lihtsam. Munad tuleb küll eraldi vahustada, kuid ülejäänud ained on vaja lihtsalt kokku segada ja õunad tükeldada. Ma arvan, et kokku läheb taina jaoks aega 10-15 minutit ja ülejäänud aeg kulub ahjus küpsemisele. Niiet tegelikult sobiks see kook igati hästi argiõhtukski ;-) Ja igaks juhuks mainin veel ära, et füüsalid on kodumaised ja mahedalt kasvatatud!

Jaapani imelistest toidukogemustest alustasin rääkimist sel laupäeval LP-s, mille toiduossa panin kirja tempura tegemise saladusi ja jagasin ka ühte gluteenivaba retsepti. Õige tempuratainas on muidugi nisujahuga, aga mina kohandasin retsepti, et ikka kõik süüa saaksid. Kahju oleks ju, kui allergiate tõttu jääks mõnel seltskonnast see imehea suupiste nautimata. Juurde pakkusin peent meresoola nagu Jaapanis kombeks, aga seekord jätsin selle maitsestamata, kuigi maistesoolad tempura juures on sealmail levinud.

Paar nädalat tagasi oli mul aga lehes lugu pitsa ajaloost, mille juurde andis retsepti minu teada ainus pitsaköök Eestis, kus tehakse päris õiges puuküttega ahjus pitsat naturaalselt kääritatud tainast, mitte  laialt levinud pärmitainast. Ilmselt ei ole nö haputainas (ingl k sourdough) enam ühelegi toiduhuvilisele võõras mõiste, aga äärmiselt tore on seda tainast, mille valmimiseks kulub u 24 h, näha ka pitsapõhjana. See on nii hea, et ma enam mujalt pole pitsat tahtnudki osta ... :) Küpsemine toimub muideks 470-480 kraadi juures ja õigete pitsaahjude temperatuur küündibki 500 kraadini. Seetõttu on ideaalset pitsat ka keeruline tavaköögis kodus valmistada, kuigi Kaja Pizza köögi looja Andrei Lesment andis artikli juurde kodustesse tingimustesse sobiva retsepti, sest panni ja ahju kombinatsioonis on midagi ligilähedast võimalik saavutada. Muideks, Kaja Pizza Köök sai Hõbelusika konkursil ka kolme parima tänavatoidu pakkuja hulka, võitja kuulutatakse välja 9. novembril.

Aga rääkidest koogist, siis panen kirja (nagu ikka) mõned soovitused, et küpsetamist hõlbustada :)

Mina lisan koogile pehmeid kollaseid koduaia antoonovkaid, kuid loomulikult võid asendada need mõnede muude (magusate) õuntega. Siiski - kui kasutad magusaid õunu, siis vähenda suhkru kogus 70 grammini.

Soovitan kasutada võimalikult neutraalse maitsega õli (nt rapsi- või viinamarjaseemne õli), kuid kookosõli fännid võivad ka hoopis seda tainasse panna. Mina olen teinud nii viinamarjaseemne- kui ka kookosõliga ja mulle meeldib esimene variant rohkem, samas mõni inimene ütles jällegi teise kohta, et see on nii mõnusa lisanüansiga ... :) 

Mandlijahu on võimalik poest osta, kuid kodus ise tehes saaab parima tulemuse mandlilaaste köögikombainis purustades. Kui kasutada tavalisi terveid koorimata mandleid, siis ei ole tulemus nii ühtlane ja peen, va juhul, kui kohviveskit jahvatamiseks kasutada. Selles koogis ei soovita kasutada vähendatud rasvasisaldusega või õlivabu mandlijahusid, vaid täiesti tavalist mandlijahu, sest muidu võib kook liialt kuiv jääda.

Vaja läheb:
5 suurt muna
100 g peensuhkrut
100 g neutraalse maitsega õli
150 g mandlijahu
300-400 g tükeldatud hapusid õunu
1 sl kaneelisuhkrut või jahvatatud kaneeliga segatud (pruuni) suhkrut
2 peotäit mandlilaaste
tuhksuhkrut (soovi korral peale raputamiseks)

Vahusta munakollased suhkruga heledaks vahuks, lisa õli ja mandlijahu ning sega ühtlaseks. Tükelda õunad u 1 cm tükkideks ja sega taina hulka. Vahusta munavalged tugevaks vahuks ja sega õrnalt ülejäänud tainaga.

Tõsta tainas 22-24 cm läbimõõduga lahtikäivasse vormi, mille põhi on eelnevalt kaetud küpsetuspaberiga, ääred aga määritud või või õliga. Puista ühtlaselt peale kaneelisuhkur ja mandlilaastud. Küpseta ahjus 170 kraadi juures 45-50 minutit kuni kook on pealt kuldpruun ja sisse torgatud tikk tuleb puhtalt välja. 

Lase koogil vormis u 10 minutit taheneda, seejärel eemalda vormist ja lase jahtuda. See kook on eriti hea koos vanillikastme või -kreemiga; kui see on aga veel soe, siis on parimaks kaaslaseks vanillijäätis.

Retsept ilmus D-kokaraamatus

Sügisene argiõhtu sealiharoog õunte ja ürtidega

Mul on tõeliselt kahju, et blogis on juba päris pikk vaikus olnud ... :) Aga reisil olles lihtsalt on nii palju uusi ja põnevaid asju avastada, et kuidagi ei teki tunnet, et suudaks jätta mõne ägeda kogemuse saamata ja selle asemel hotellitoas arvuti taga olla. Kuigi blogida ju tahaks ja reisides on eriti palju kõike põnevat, mida jagada ... Kuid küll ma jõuan muljed ja soovitused kirja panna, sest pikad pimedad sombused õhtud ju peagi ootamas;-) Seda, et mind võtab saabudes vastu selline päikseline soe sügis imeilusates värvides, poleks aga osanud uneski näha! :)

Olin taaskord Jaapanis, mille toit on üks mu lemmikuid maailmas! Ka Jaapan ise oma imelise looduse, supertoredate inimeste, kõrgtehnoloogia ja kõige muu ägedaga on riik, mida on võimatu mitte armastada, aga nende toit ... Lihtsalt pole sõnu! Tooraine on kvaliteetne ja värskemast värskem ning kokkade oskused on täiuslikud. Tuleb muidugi hoiduda turistidele mõeldud söögikohtadest ja pisut vaeva näha kohalike elanike endi lemmikute otsimisega, kuid see on väike asi võrreldes saadava maitseelamusega.

Jaapani köök on muidugi tohutult rikkalik ja selleks oleks vaja mitu raamatut, et kõik nüansid üles tähendada (kindlasti kuskil on need raamatud juba olemas ka):D Seega otsustasin kirjutada vaid olulisematest teemadest ja nö osade kaupa. Juba sel laupäeval räägin Laupäevaleht LP-s ideaalsest tempurast, ajaloost ja jaapanlaste nippidest selle valmistamisel. Kas te muide teadsite, et tempura jaoks on olemas spetsiaalsed restod nagu enamike spetsiifilisi oskusi vajavate toitude (sushi, teppanyaki, tonkatsu, yakitori jne) puhul? Just nendes ühe-roa-restodes saab parimat, sest õige tempurakokk lihvib oma oskusi aastaid ja tavaliselt kulub kuid enne, kui tal lastakse isegi iseseisvalt tainast segada :)

Selle sügisese õuntega sealihast roa jaoks sobivad nii kondiga kui ka kondita sealiha lõigud. Kondiga variant on mahlasem ja maitsekam, kuid samas on poodides enamasti saada just kondita sealiha viilud, enamasti välisfileest lõigatud. Kui soovid rasvasemat toitu, siis kasuta kaelakarbonaadi.

Õunad teevad toidu särtsakamaks lisades nii magusust kui ka hapet. Mina kasutan nii soolastes kui ka magusates toitudes alati hapusid Antonovkaid, kuid siia sobivad ka magusad sügisõunad.

Retsept ilmus mõned nädalad tagasi Laupäevaleht LP-s artikli juures, milles räägin kasulikust sealihast :)

4 u 100-150 g kaaluvat sealihalõiku (nt välisfilee)

2-3 sl võid

soola, musta pipart

1 suur või 2 keskmist õuna

1 keskmine punane sibul

peotäis tüümianivarsi 

rosmariinioks

1,5 dl kanapuljongit

1 sl Dijoni vm mahedamat sinepit

Maitsesta sealiha soola ja pipraga ning prae pannil või sees keskmisest pisut kõrgemal kuumusel mõlemalt poolt kuldpruuniks. Sõltuvalt lihalõigu paksusest kulub ühe poole praadimiseks 2-5 minutit.  Pärast kastme sees küpseb liha veel pisut edasi. Jäta kindlasti pannil lihalõikude vahele paar sentimeetrit, et need paremini küpseks ja pruunistuks. Vajadusel prae liha mitmes osas. Praetud liha tõsta pannilt taldrikule.

Puhasta õunad ja lõika õhukesteks viiludeks; viiluta peenelt ka sibul. Kuumuta pannil u 1 sl võid ja  prae selles aedvilju koos tüümiani ja rosmariiniga aeg-ajalt segades (kulub u 5 minutit). Sega sinep kanapuljongiga, vala pannile ja kraabi spaatliga panni põhjalt pruunistunud osad lahti. Aseta sealihaviilud pannile tagasi ja lase mõned minutid küpseda kuni vedelik on poole võrra vähenenud. Serveeri kohe meelepärase lisandiga (kartulid, kruubid, tatar) ja soovi korral puista peale veel tüümianilehti. 

Ploomi-clafoutis

Clafoutis on Prantsusmaalt pärit lihtne küpsetis, mille taina teevad minu arvates eriti maitsvaks rõõsk koor, mandlijahu ja alkohol. Koduselt võiks clafoutis' kohta öelda “ahjupannkook” ning just ahjus küpsedes muutub see kohevaks ja kleepuvaks.

Ma ei ole eriline pannkoogifänn, aga see ülikiirelt valmiv prantslaste leiutis on küll geniaalne. Kuna ma ise olen rohkem igasuguste šokolaadi- ja juustukookide austaja ning kasutan ohtralt martsipani, kondenspiima ja beseed (sellist pehmet nagu õige pavlova tekstuur), siis “tavaline ja igav” kook tundus mulle algselt suht mõttetu küpsetada. Ei paku erilist pinget ja vaevalt, et sellest maitseelamuse saaks. Kui aga täpselt kaheksa aastat tagasi Pariisis kokakoolis õppides clafoutis'ga lähemalt tutvust tegin, sain aru, et päris nii see ikka ei ole. Kook ei ole küll tõesti selline, mis vaimustusest kiljuma või teist tükki norima paneks, kuid samas on see ikkagi maitsev ja mõnus. Ja minu suureks üllatuseks läheb see ahjupannkook alati ka teistele inimestele nö “hästi peale” - siiani pole aastate jooksul veel kunagi midagi järele jäänud. Kuigi ma külalistele pakun ikka enamasti mõnda erilisemat kooki (mul just retseptide- ega ideedepuudust ei ole, nagu ilmselt blogiski näha ;-) :D), siis vahel on hea (just ajapuudusel) ka midagi eriti kiiret teha, mille puhul vaid asjade kokkusegamise vaev.

Mulle meeldib clafoutis' otse ahjust võetuna või õige pisut jahtunununa koos vanillijäätisega. Kuid ka külmalt on see igati maitsev, aga sel juhul soovitan juurde teha pigem vanillikastme või -kreemi. Samas pole ei jäätist ega muid lisandeid otseselt vaja, sest kook on niigi mahlane ja maitsekas. Ploomide asemel võib kasutada ka kirsse, samuti aprikoose ja virsikuid. Sügiseti olen mina ahjupannkooki paar korda ka õunte ja pohladega teinud.

Peale raputan alati tuhksuhkrut, aga kui soovid krõmpsu tekstuuri lisaks, siis puista koogile koheselt pärast ahjust võtmist hoopis 2 sl tavalist valget või mõnda pruuni (nt demerara) suhkrut.

Retsept ilmus u kuu aega tagasi ka Laupäevaleht LP-s.

Aega kulub 45 minutit; jätkub kuuele

30 g sulatatud võid

500-600 g ploome

50 g nisu- või toortatrajahu

4 sl suhkrut
1 sl vanillisuhkrut

näpuotsatäis soola

50 g peenelt jahvatatud mandleid või mandlijahu

2 suurt toasooja muna

2 dl toasooja rõõska koort
0,5 dl toasooja täispiima

1-3 sl rummi, brändit, konjakit või amarettot (soovi korral)

tuhksuhkrut peale raputamiseks

Sulata või ja jäta jahtuma. Lõika ploomid pooleks ja võta neist noa abil kivi välja. Sega sõelutud jahu suhkrute, soola ja jahvatatud mandlitega. Klopi teises kausis munad piima ja koorega ühtlaseks, lisa  segu kuivainetele ja vahusta kõik korralikult ühtlaseks tainaks. Viimasena sega hulka sulatatud või ja soovi korral alkohol.

Määri 23-24 cm läbimõõduga ümmargune vorm paksult võiga, laota ploomid vormi põhjale lõikepind all pool ja vala tainas peale. Küpseta ahjus 190 kraadi juures u 30 minutit kuni kook on kerkinud ja pealt kuldpruun, kuid kergelt võdisev, mitte täiesti tahenenud.

Sõelu peale tuhksuhkrut. Serveeri kas kohe kuumalt või soojalt, eriti hea on see küpsetis koos vanillijäätise või -kastmega.

Lillkapsa-calzone

Avastasin alles õhtupoole, et eile oli üleilmne taimetoidu päev. Sel puhul mõtlesin jagada ühe liha- ja jahuvaba eriliselt tervisliku calzone retsepti, mis ilmus paar kuud tagasi Laupäevaleht LP-s. See toit on väike edasiarendus populaarsest lillkapsapitsast, kuid muud koostisained - tomatikaste, juust ja basiilik - on samad. Päris veganitele calzone paraku ilmselt ei sobi, kuna sisaldab lisaks juustule ka muna. Mulle endale need taimsed jahuta calzone’d hullult maistevad ja see toit on minu jaoks järjekordne tõestus sellest, et kõik sõltuvust tekitavalt maitsvad asjad ei ole tingimata paksuks tegevad, ebatervislikud vms :)

Naljakas on see, et kui ma kuni enam-vähem 30nda eluaastani eriti palju liha ei söönud, siis viimastel aastatel on mul pidevalt isu just selle jäerele, eriti tahan süüa just veiseliha ja võimalikult toorelt. Böff, mida 20ndates ei oleks suutunud suu sissegi võtta, on hetkel üks mu lemmiktoitusid. Aga lisaks veiselihale valmistan palju sööke ka sealihast, laupäevalgi oli lehes üks välisfilee, õunte ja ürtidega lihtne roog. Blogis on mul paraku liha sisaldavaid postitusi liiga vähe, aga plaanin oma lemmikretsepte, mida olen juba aastaid valmistanud, kindlasti sügise poole jagada.

Kusjuures “noorena” oli mul hemoglobiininäit pidevalt hästi kõrge ehk arstide sõnade kohaselt “nagu meestel”. See-eest aga nüüd on see langenud “tavalise naise” tasemeni ja rauavarudki on üsna napilt normis. See ilmselt seletab ka mu suurt isu liha järele - keha tunnetab ikka väga hästi ära, mida vaja on. Ilmselt annab see tunda, et mingil perioodil liiga vähe liha tarbisin. Kuigi ma endiselt liha igapäevaselt ei söö, siis ma vähemalt mõtlen liharoogadele küll iga päev! :) Suvel, mil nii palju on kõike head-paremat värsket saada, on eriti lihtne taimsetest asjadest toituda ja liha igapäevasest menüüst välja jätta, aga õnneks sügisel on liha jälle tihedamalt laual, sest iseenesest on isu juba tummisemate ja toekamate ampsude järele. Kui suvel võiks see lillkapsaroog olla ka eine eest, siis hetkel soovitan seda pigem suupistena nautida.



Oluline on lillkapsast välja pigistada nii palju vedelikku kui võimalik, sest muidu ei tulemuseks krõbe, vaid pehme ja vesine küpsetis. 

Vaja läheb:

1 keskmine lillkapsas

50 g mozzarella-juustu

1 suur muna

0,5 tl soola

0,5 tl hakitud (kuivatatud) punet või basiilikut

värskelt jahvatatud musta pipart

Täidis:

3 sl tomatikastet

50-100 g mozzarella-juustu

musta pipart

basiilikulehti

Murra lillkapsas õisikuteks ja töötle köögikombainis peeneks. Võta 400 g peenestatud kapsast ja küpseta seda pannil u 10 minutit aeg-ajalt segades, et see ei pruunistuks. Aseta lillkapsas köögiräti sisse ja pigista rätti abil kogu vedelik välja. Aseta lillkapsas kaussi ja sega läbi lahtiklopitud muna, tükeldatud juustu ja maitseainetega. 

Aseta ahjuplaadile küpsetuspaber ja määri see õliga kokku. Tee lillkpsasegust kolm ringikujulist u 12 cm läbimõõduga ketast. Küpseta ahjus 220 kraadi juures 10 minutit. 

Määri kõigile lillkapsaketastele poole peale tomatikastet ja kata juustutükkidega. Jahvata peale musta pipart ja aseta paar basiilikulehte. Murra spaatli abil teine pool lillkapsaküpsetisest täidise peale, vajuta sõrmedega ääred kokku, et täidi välja ei tuleks, ja küpseta ahjus veel 12 minutit. Väga head nii soojalt kui ka jahtunult.